'

 

 

 

 

EESTI
VABARIIK

 

100

Kohtumine Torgaus

 

'

SISUKORD



  •  

    Kohtumine Torgaus

     

    Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud. Iga paelõhe, soomülka, raba ja liivakingu sisse on meie tahtmise terasjuur puurinud. Ja siit ei kisu seda välja miski jõud. Meie isade higiga on see pind siin rammutatud. Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud. Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga.

    Midagi pühamat, kallimat, ilusamat ja armsamat ei suuda meie mõttelend ette kujutada, kui seda on meie isade maa siin Läänemere kallastel. Temale on pühendatud meie südame puhtamad tunded, meie mõistuse võidud, meie tahtejõu sitkus. Tema pind jäägu igavesti vabaks, et rahulikult võiks temas uinuda põlvkonnad, kes siin oma tööst suurt väsimust puhkavad. Tema õnneks oleme me valmis ohverdama kõik. Kuigi kaduv on meie töövili, jäägu igavesti õnneliku, vaba ja iseseisvana püsima meie isade maa - meie Eesti!"

    President Konstanti n Päts.

     


     

    EESTI

    VABADUSSÕDA

     


     

    EEstiMAAPÄEV

    kõrgema võimu kandja Eestis

     

    15. (28.) novembril 1917 otsustas Eesti maanõukogu, mis tuntud ka Maapäeva nime all, asuda Eesti maa ja rahva täieliku iseseisvuse teele ning lüüa lahku hukkuvast Vene riigist. Teekond selle otsuseni oli pikk ja keeruline.

    Vene tsaaririigis elas palju rahvusi, kes ihkasid vabamat ja paremat riigikorda. Vähemusrahvused püüdsid saavutada oma rahvuslikele huvidele vastavat autonoomset omavalitsust, mille andmist takistas tagurlik riigivõim eesotsas tsaariga.

    Esimese maailmasõja kaotuste ja raskuste tagajärjel nõrgenes tsaarivõimu kindlaim tugi – sõjavägi.

    Poliitilistele uuendustele vastu seisvad tsaar, tema nõuandjad ja kogu isevalitsuslik kord kukutati 27. veebruaril (12. märtsil) 1917 ning riigis sai võimule riigiduuma moodustatud Ajutine Valitsus.

    Uus valitsus oli sunnitud tegelema ka rahvusküsimustega, kuigi sellega taheti viivitada kuni Asutava Koguni. 6. (19.) märtsil anti Soomele tagasi Nikolai II muudetud põhiseadus.

    17. (30.) märtsil tunnistati iseseisvaks Poola, mis tegelikult oli sakslaste valduses ja 1916. aasta novembris Saksa ja Austria keisri poolt juba iseseisvaks kuningriigiks kuulutatud.

    18. (31.) märtsil esitas Leedu rahvusnõukogu valitsusele soovi, et Leedu ühendataks ühiseks administratiivüksuseks ja seda valitseksid leedulased ise.

     

    Enamlastel polnud Eestit vaja

    Järgmisel päeval loodi Petrogradis Ukraina rahvusnõukogu ja nõuti ukraina keele kehtestamist koolides ja kohtutes ning erikomissari valitsuse juurde Ukraina asjade tarvis.

    Eesti poliitikute esimene mure pärast riigipööret oli organiseerumine. 9. (22.) märtsil loodi Tallinnas kõigi eesti seltside esindajate osalusel Eesti liit, mille esimeheks valitud Otto Strandmanni koostatud programm nägi ette Eesti autonoomia.

    Analoogilised Eesti liidud tekkisid üle maa. Lõuna-Eestis võtsid rahva esindamise ülesanded enda peale Põhja-Balti sõjapõgenike abiandmise komiteed. Komiteede esimees Jaan Tõnisson oli veebruarirevolutsiooni järel saanud Ajutise Valitsuse juhi vürst Lvovi käest lubaduse toetada Eesti omavalitsuse seadust.

    Omavalitsuse kehtestamise küsimuses peeti 11.-13. (24.-25.) märtsil Tartus Petrogradi ja kõigi Eesti maakondade (peale Saaremaa) esindajate ühine nõupidamine.

    Üksmeelselt pooldati autonoomiat ja koostati Ajutisele Valitsusele esitatav sellekohane seaduseelnõu.

    Maal korra tagamiseks otsustati luua demokraatlikel alustel maaomavalitsused senise rüütelkonna valitsuse asemele.

    Tallinlased soovisid ühendada Põhja- ja Lõuna-Eesti, tartlased pooldasid kahte ku- bermangu. Lõpuks saavutati kompromiss: ühise maavalitsuse juures jääb Põhja-Liivimaa ajutiselt administratiivselt iseseis- vaks oma kubermangu abikomissariga.

    Eelnõu anti valitsusele üle 17. (30.) märtsil. Et eelnõu marineeriti valitsuses, aidati see läbi suruda “revolutsioonilisel teel” kuni 40 000 eestlase paari versta pik- kuse rongkäiguga läbi Petrogradi 26. märtsil (8. aprillil).

    Rongkäigus marssis 12 000 – 15 000 eesti sõjaväelast 30 orkestriga. Ametlikult korral- dati rongkäik Eesti talurahva vabastamise mälestuseks.

    Sellest eestlaste ühisüritusest ei võtnud osa enamlased, kes rongkäigu etteval- mistuskoosolekul teatasid: “Meile pole Eestit vaja! Meie ei taha temast midagi teada!”

     

    Kinnitati Eesti autonoomia seadus

    Pärast toimunud manifestatsiooni läksid Eesti esindajad vürst Lvovi juurde eelnõu kinnitamist kiirustama. Imposantsuse pärast võeti kaasa Koonga vallast pärit suure habemega turjakas sõjaväelane Mihkel Lüll, kes põrutas rusikaga peaministri lauale ja käratas: “40 000 eesti sõduri nimel Petrogradi garnisonis nõuan seaduse otsekohest kinnitamist!” Peaminister püüdis sõjameest rahustada, lubades, et  tehakse kõik, mis võimalik.

    30. märtsil (12. aprillil) oli valitsus sunnitud kinnitama Eesti autonoomia seaduseelnõu (määruse). Selle seadusega ühendati Eesti rahvuslik maa-ala üheks kubermanguks. Kubermangu asjaajamine anti valitsuse määratava erilise komissari kätte, kellele nähti ette kaks abi. Ette nähtud oli Eestimaa kubermangu maanõukogu moodustamine nõuandva organina kubermangukomissari juures. Maakondades oli ette nähtud luua maakondade maanõukogud.

    Omavalitsusorganite valimised olid mitmeastmelised. Valdades valiti valijamehed. Maanõukogu liikmed valiti maakondade valijameeste koosolekutel, linnades tulevaste linnavolikogude liikmete hulgast. Reeglina valiti üks saadik iga 20 000 elaniku kohta. Igast väikelinnast valiti igaühest üks saadik.

     

    Uute parteide sünd

    Toimunud Maanõukogu valimistele töötasid vastu Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogu ning  siinsed venelastest võimumehed ja ametnikud, kes tajusid oma tähtsuse kaotust.

    Ka Ajutine Valitsuski kartis anda maanõukogule liiga suurt võimu, sest see võinuks olla eeskujuks muudele separatistlikele liikumistele.

    Vastukaaluks püüti aga anda suuremat võimu kubermangu komissaridele. Pärast täiendavate määruste kinnitamist toimusid 1917. aasta juunis maanõukogu valimised ja 1. (14.) juulil tuli Toompeal kokku maanõukogu, et lõpuks võtta üle asjaajamine nii kubermanguvalitsuselt kui rüütelkonna omavalitsusasutustelt.

    Enne valimisi suudeti asutada rida parteisid. Siiani oli olnud ainsaks erakonnaks Eesti Rahvameelne Eduerakond, mis nüüd võttis uueks nimeks Eesti Demokraatlik Erakond. Lõuna-Eestis loodi Eesti Maarahva Liit ja Põhja-Eestis Eesti Talurahva Liit. Tallinnas loodi Radikaal-Demokraatlik Partei ja ka Eesti Radikaal-Sotsialistlik Partei, mis hiljem nimetati Eesti Tööerakonnaks. Eesti menðevikud lõid Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse ja esseerid Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Eesti Osakondade Keskkomitee.

     

    Võimu korrastamine

    Maanõukogu koosseisu kuulus: talurahva liidu esindajaid – 13, rahvaerakondlasi – 7, radikaaldemokraate – 4, sotsiaaldemokraate (vähemlasi) – 9, sotsiaalrevolutsionääre – 8, sotsialistliku töögrupi esindajaid – 4, sotsiaaldemokraate (enamlasi) – 5, erapooletuid – 3, sakslasi – 1, rootslasi – 1.

    Kõik parempoolsed parteid ühinesid demokraatlikuks plokiks. Sotsialistid aga sotsia- listlikuks plokiks. Pärnut esindas Hugo Kuusner, Pärnumaad Juhan Lasn. Maanõukogu ajutiseks esimeheks valiti Artur Vallner.

    Maanõukogu moodustas oma koosolekul 20.-21. juulil (2.-3. augustil) maavalitsuse, kuhu kuulusid esimees Jaan Raamot (alates 12. (25.) oktoobrist Konstantin Päts) ja põllumajandus-, administratiiv-, tervishoiu-, töö- ja hoolekandeosakondade juhatajad.

    Maanõukogu ettepanekul kinnitati Ajutise Valitsuse komissariks Eestis Jaan Poska, kes oli ajutiselt selles ametis juba 7. märtsist 1917.

    Põhja-Eestis oli Poskale abiks Jüri Jaakson, Lõuna-Eestis Kaarel Parts. Igas maakonnas moodustati maakonnanõukogu ja -valitsus, valdades ja linnades kujundati ümber omavalitsused.

    Eesti iseseisvuse mõtteni jõuti sammhaaval, algul taotleti omavalitsuslikku autonoomiat, seejärel föderatsiooni Venemaaga ja lõpuks jõuti täieliku omariikluse, st Eesti iseseisvuse nõudmiseni.

    Selles valdkonnas sammusid esireas Eesti sõjamehed, kes võtsid eeskujuks Soomes toimunud muudatused. 31. mail (13. juunil) esitasid Viiburi eestlased Vene peaministrile märgukirja, milles soovitati jagada Venemaa autonoomseteks osadeks.

    Ülesoomelisel eesti sõjaväelaste kongressil Lappeenrannas 10.-13. (23.-26.) juunil nõudis lipnik G. Kirschbaum (Utuste) Eesti osariigile oma raha ja tolle. See märgukiri aga jäi tähelepanuta ja Kirschbaumi ettepanek hääletati maha. See ettepanek aga äratas tähelepanu ajakirjanduses.

    18.-21. juunil (1.-4. juulil) peetud eesti sõjaväelaste esimene kongress otsustas, et Eesti peab muutuma Vene vabariigi föderatiivseks osaks. Samale seisukohale asus ka 2. (15.) juulil peetud rahvuskongress. Täieliku iseseisvuse mõtte juurde jõudmist kiirendasid sakslased, kes ootamatu kallaletungiga vallutasid 21. augustil (3. septembril) Riia, mis tekitas kirjeldamatu segaduse ning paanika Vene põhjarindel ja tagalas.

    Maanõukogu kinnisel koosolekul 23. augustil (7. septembril) arvas Jaan Tõnisson, et kuigi eestlase riiklik paleus leiaks rahuldust Venemaa rahvaste föderatsioonis, ei saa sellest nähtavasti asja, seepärast peaks katsuma koos teiste Balti-Skandinaavia rahvastega omariikluse aadet täide viia. Tõnisson tegi ettepaneku luua iseseisev Baltimaade puhverriik, kutsus kõiki poliitilisi rühmitusi ühinema üheks tugevaks rahvuslikuks jõuks ja soovitas saata välismaale esindajad.

    Tõnissoni ettepanekute kohta ei teinud maanõukogu mingit otsust.

    Alles järgmisel istungil 25. septembril (8. oktoobril) otsustati asuda Eesti Asutava Kogu valimisseadust välja töötama.

     

    Eesti esimene välispoliitiline samm

    Hävitava hoobi Vene rindele andis Eesti saarte vallutamine 29. septembrist (12. oktoobrist) kuni 8. (21.) oktoobrini sakslaste poolt. Vene väeosade distsipliin laostus ja need muutusid korratuiks relvastatud jõukudeks, kes röövisid ja tapsid kohalikke elanikke. Vene ametkonnad hakkasid Eestist välja vedama toiduaineid ja evakueerima muid varasid.

    Nüüd hakkas maanõukogu nõudma endale õigusi kaasa rääkida ka sõjalistes küsimustes Eestis. Maanõukogu võttis vastu protesti Vene vägede laastava tegevuse kohta ja esitas selle nii Vene võimule kui Briti, Prantsuse, USA ja Belgia saatkonnale Petrogradis.

     

    See oli Eesti esimene iseseisev välispoliitiline samm, mille astus Ants Piip 16. (29.) oktoobril 1917. aastal.

    12. (25.) oktoobril valiti maanõukogu juhatus järgmises koosseisus: esimees Otto Strandmann, I abiesimees Jüri Jaakson, II abiesimees Nikolai Köstner, sekretär H. Kask,  I sekretäri abi Hugo Raudsepp ja II abi Viktor Neggo.

    Paralleelselt maanõukoguga tegutsesid ka tööliste ja soldatite nõukogud ning nende juurde moodustatud sõja-revolutsioonikomiteed. Nende eesotsas oli käputäis kohalikke eesti enamlasi, kes toetusid laostunud sõjaväemassile. Maanõukogu oli neile pinnuks silmas.

     

    Kaksikvõim Eestis

    25. septembril (7. oktoobril) tegid viis maanõukokku kuuluvat enamlast eesotsas V. Maasikuga ettepaneku maanõukogu viivitamatult laiali saata ja korraldada uued valimised.

    25. oktoobril (7. novembril) võtsid enamlased Petrogradis peaaegu märkamatult võimu üle. Relvaga käes osutas võimu ülevõtmisele vastupanu ainult sõjakoolide kadetid grupi ohvitseridega eesotsas.

    2. (15.) novembril kuulutas Vene rahvakomissaride nõukogu välja Venemaa rahvaste õiguse vabale enesemääramisele kuni lahkulöömiseni ja iseseisva riigi loomiseni.

    8. (21.) novembril avaldas I Eesti polgu komiteede üldkoosolek nõudmise, et Maapäev peab viivitamatult kokku tulema ja kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni kogu riigivõimu Eestis enda kätte võtma.

    12. (25.) novembril otsustas Eestimaa nõukogude täitevkomitee maanõukogu (Maapäeva) laiali saata.

     

    Eesti kõrgeima võimu kandjaks kuulutatakse Maapäev

    15. (28.) novembril tuli Maapäev erakorraliselt kokku, kus puudusid vaid enamlastest saadikud. Maapäev võttis rahvaste enesemääramise põhimõtte alusel vastu otsuse: kutsuda  Eesti Asutav Kogu kokku Ülevenemaalise Asutava Kogu valimisseaduse järgi. Otsuse vastuvõtmisel jäi erapooletuks Mihkel Martna.

    Üheksa saadikut (osa sotsiaaldemokraate ja sotsiaalrevolutsionääre) jäi Jaan Tõnissoni poolt tehtud ettekande hääletamisel erapooletuks. Maapäev tunnistas end Eestimaa ainsaks kõrgema võimu kandjaks ja esindajaks ning määras endale juhatuse koos maavalitsusega. Ühel häälel võeti vastu üleskutse eesti sõjameestele: tulla Eesti polkudesse oma maad ja rahvast hävingust päästma.

    Maanõukogu otsus tähendas Eesti täielikku lahtilöömist Venemaast ja iseseisva riigi olemasolu konstateerimist. Kõik seadused ja dekreedid pidid Eestimaal kehtima vaid siis, kui need on välja kuulutanud Eesti maanõukogu.

    Kokkutuleku toimumise ajal teavitas V. Maasik maanõukogu delegaate, et Toompeale tuleb tööliste demonstratsioon, mille organiseerijaks on tuntud revolutsionäär Viktor Kingisepp. Võimaliku vägivalla ärahoidmiseks kutsuti kohale rood sõdureid.

     

    Maapäev pekstakse laiali

    Kui maanõukogu hakkas pärast päevakorra kiiret läbihääletamist, mis kestis vaid 25 minutit, laiali minema, olidki tööliste salgad platsis ja J. Sihver pidas neile vene kiriku trepilt kõnet.

    Algul tormas saali umbes 20 inimest, kes nõudsid, et koosolijad mingu laiali ja ärgu edaspidi enam kokku tulgu. Kui demonstratsioonis osalenud rahvas saali tungis, nõuti, et Jüri Vilms ja Jaan Tõnisson tulgu ning lugegu rahvale ette, mida Maapäev oli otsustanud.

    Otto Strandmann on meenutanud, et Kingissepp oli talle platsil teinud ettepaneku need resolutsioonid ette lugeda.

    Strandmann aga keeldus, tuues põhjenduseks vajaliku tugevusega hääle puudumise. Seepeale soovis Kingissepp seda ise teha, aga lõpuks võttis Jüri Vilms lugemise enda peale.

    Vilmsile toodi mingi pult või tünn jalge alla. Kuid kuigi kaugele Vilms oma lugemisega ei jõudnud, sest talle tungiti rahvahulgast kallale. Ka kaotas Kingissepp märatseva massi üle võimu ja sai ka  tümitada.

    Hiljem tunnistasid nii Vilms kui Tõnisson, et Kingissepp tegi kõik temast oleneva nende päästmiseks vihase massi käest. Ka Jaan Teemandi oli Kingissepp päästnud jälitajate käest ja viinud peitu rahukohtuniku majja, kus nad suurest heameelest, et hing sisse jäi, olid vastastikku kaelustanud ja suudelnud.

    Maapäeva otsuste tähtsus jäi peamiselt juriidiliseks. Maapäeva laialisaatmise vastu käisid juba sama päeva õhtul sõja-revolutsioonikomitees protestimas eesti ja ukrainlaste sõjaväelaste ülemkomiteed, I ja II Eesti polgu esindajad jt. Protestisid ka paljude vabrikute töölised.

    20. novembril (3. detsembril) saatsid enamlased laiali ka maavalitsuse, mille peale selle ametnikud alustasid streiki, mis kestis enamlaste võimu langemiseni.

     

    PÄÄSTEKOMITEE ESIMESED PÄEVAKÄSUD

     

     

    Läbi aastasadade on eesti sõjamees võidelnud võõra võimu vastu ja oma rahvuse püsimajäämise eest. On ju sajanditepikkusest rahvaste ajaloost teada, et vabadust ei kingita, see tuleb relvaga kätte võidelda.

    Kuid läbi aastasadade on eesti sõjamees pidanud võitlema ka koos võõraste vägedega. Juba Põhjasõja ajal võitles Rootsi lipu all vene vägede vastu ligi 10 tuhat eestlast. Ajavahemikul 1797 kuni 1874, mil vene impeeriumis mindi üle üldisele sõjaväekohustusele, teenis vene tsaariväes umbes 100 tuhat eesti meest, kellest meie ajaloolaste arvestuste järgi vaid 20 tuhat eluga, kuid vanade ja sandistunutena tagasi kodumaale jõudsid. Aastatel 1904 -1905 toimunud Vene-Jaapani sõjast võttis osa umbes 10 tuhat eestlast.

    Esimese maailmasõja jooksul mobiliseeriti tsaariarmeesse üle 100 tuhande eestlase, kellest sõja jooksul langes umbes 10 tuhat eesti meest.  Sõja puhkedes teenis vene tsaariväes vaid 140 eesti rahvusest kaadriohvitseri ja 160 reservlipnikku. Sõja jooksul said ohvitseriks üle 2000 eestlasest sõjaväelase

    Esimese maailmasõja alguses ei julgenud keegi isegi unistada Eesti oma rahvusväeosadest. Saksa vägede sissetung 1915. aasta kevadel Venemaale ja Baltimaadesse lõi aga selleks eelduse. Väikese lahingumoraaliga vene väed ei osutanud sakslastele nimetamisväärset vastupanu, mistõttu viimased vallutasid osa Leedust ja Kuramaa ning jõudsid välja Riia väravate alla. Vene väejuhatus otsis võimalusi lahingukõlbulike väeosade moodustamiseks ja selleks osutusid sobivaks läti reserv-maakaitseüksused.

    Mobilisatsiooniga sõjaväkke võetud läti maakaitseväelasi ei saadetud Venemaale ja neist moodustati maakaitseüksused, ehk nn. druþiinad, mis olid saanud korraliku väljaõppe ja võtsid juba 1915. aasta märtsist alates edukalt osa tõrjelahingutest. Need üksused võitsid vene väejuhatuse täieliku usalduse. Seda soodsat momenti kasutas ära läti juhtkond ja taotles loa oma rahvuspataljonide loomiseks. Rindeolukord soosis lätlaste taotlusi ja vene kõrgem väejuhatus andis loa nende moodustamiseks. Sellega oli rahvusväeosade loomise mõte vene tsaariväes läbi löönud.

    Eesti rahvusväeosade formeerimine kerkis spontaanselt üles kohe pärast 1917. a. Venemaal toimunud märtsirevolutsiooni. Selle idee kandjaiks polnud mitte niivõrd poliitikategelased, kui just nooremad eesti sõjaväelased, kelle eestvedamisel alustati kõikjal Venemaal, kus iganes eesti sõjaväelasi oli, nende organiseerimist. Samal ajal suhtusid vanemad, elukutselised eesti sõjaväelased rahvusväeosade loomisse algul üsnagi leigelt.

    Eesti sõjaväelaste organiseerimiseks moodustati nii kodumaal kui rindel olevates garnisonides vastavad bürood ja komiteed, kusjuures tähtsamad neist asusid Tallinnas, Peterburis, Riias ja Soomes. Neist kujunesid juhtivateks organisatsioonideks Eesti Sõjaväelaste Büroo Tallinnas ja Peterburi Eesti Sõjaväeosade Keskkomitee. Viimane koostas ajutise Eesti väeosade põhikirja, millele saadi ka Vene ajutise valitsuse sõjaministri nõusolek. Põhikiri nägi ette Eesti diviiside loomist. Kuigi see ei olnud veel vormiline luba Eesti rahvusväeosade moodustamiseks, oli see aluseks, millele hiljem tugineda.

    Tallinna garnisonis teenis sel ajal palju eesti sõjaväelasi. Ka siin olid vene väeosad ebakindlad ja lagunemas. Merekindluse komandant vajas aga korralikke väeosi. Ja kui siis eesti sõjaväelased ja seltskonnategelased pöördusid komandandi poole palvega - lubada moodustada ainult eestlastest koosnevaid üksusi, palus komandant Petrogradilt luba kahe eesti kindlusepolgu formeerimiseks. See luba ka saadi ja vastavalt sellele andis Vene kindralstaap korralduse eesti sõdurite lähetamiseks Tallinna. Algas massiline eesti sõdurite tagasivool Eestisse.

    Oli selge, et ilma keskse juhtiva organita pole võimalik eesti sõjaväelasi organiseerida ja 10. aprillil 1917 tuli Tallinnas, kinos "Grand Marina", kokku pool tuhat sõjameest, kes üksmeelselt otsustasid võtta suuna rahvusväeosade loomisele. Peeti vajalikuks ka eesti sõjameeste koondamine kodumaa läheduses asuvale rindele. Töö organiseerimiseks moodustati kümneliikmeline komisjon. 19. aprillil toimus eesti sõjameeste organisatsioonide konverents, millest võttis osa arvukalt eesti ohvitsere. Varem moodustatud komisjoni ettepanekul valis konverents Eesti Sõjaväelaste Keskbüroo ning otsustas kokku kutsuda I Eesti sõjaväelaste kongressi. Keskbüroo lõi kontaktid kõigi sõjaväeorganisatsioonidega üle Eesti.

    12. aprillil 1917 hakkas polkovnik S. Pinding formeerima esimest polku. Mitte kui kindlusepolku, vaid kui Eesti rahvuspolku, kuigi ametlik luba selleks veel puudus. Algul kulges polgu formeerimine edukalt, kuid siis kerkisid esile takistused. Nimelt oli osa Vene kõrgemaid sõjaväelasi kategooriliselt rahvusväeosade loomise vastu ja nõudsid nende keelamist.

    Palju aktiivsemad vastutöötajad olid aga eesti kommunistid ja nende vastuseis, mis kajastus miitingutel ja kommunistliku ajalehe "Kiir" veergudel, kandis vilja. Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, kus enamlased olid tunduvas ülekaalus, nõudis Eesti Polgu kui kontrrevolutsioonilise väeosa laialisaatmist ja selle juhtide kohtu alla andmist. See otsus saadeti Venemaa sõjaministrile, kes pani eesti sõjaväelaste lähetamise Tallinna seisma.

     

    Nõudis üsna palju vaeva ja selgitamist, enne kui 25. aprillil 1917 saadi sõjaminister A. Kerenskilt ametlik luba I Eesti jalaväepolgu formeerimiseks. See formeeriti Tallinnas ja paigutati hiljem ümber Rakverre. Polgu ülemaks määrati polkovnik Aleksander Tõnisson.

    Polgu koosseisuks oli kinnitatud 3770 meest, kuid tegelikult oli selles üle 10 000 mehe. Suuri raskusi oli polgu toitlustamise ja varustamisega ja ilma kaugesõidu kapten Johan Pitka isikliku abita poleks selle rahvusväeosa moodustamine tulnud kõne alla. Pitka andis selleks oma raha, muretses laene ja organiseeris korjandusi.

    I Eesti sõjaväelaste kongress toimus 1.-5. juulini Tallinnas. Konverentsil oli delegaatide kaudu esindatud üle 50 tuhande eesti sõjaväelase. Kongress valis 24-liikmelise Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks valiti lipnik Konstantin Päts.

    Hiljem kopteeriti  ülemkomiteesse ka lipnik August Rei, kes valiti abiesimeheks.

    Venemaalt saabus aga pidevalt juurde uusi eesti sõjaväelasi, mistõttu oli vaja taotleda luba uute polkude formeerimiseks. Korduvalt Vene kõrgemale sõjaväejuhtkonnale esitatud palved jäid aga tulemusteta.

    Siin, nagu varem Lätis, sai otsustavaks Saksa vägede edasitung. Vene kõrgem väejuhatus nägi, et vene polgud on muutunud täielikult võitlusvõimetuks ja otsustas saata I Eesti polgu Rakverest Saaremaale, kuhu sakslased olid teinud dessandi ja kus lagunevad vene väeosad ei suutnud enam mingit vastupanu osutada. Polgu ümberpaigutamisega jäädi aga hiljaks, kuna saksa laevastik oli Muhu väina juba oma kontrolli alla võtnud. Muhumaale viidi vaid osa polgu koosseisust, kellest vaid paarisajal mehel õnnestus mandrile tagasi pääseda. Umbes 1600 meest viisid sakslased sõjavangidena Saksamaale.

     

    Omakaitse loomine    

    1917. aasta septembris asutati Tallinnas kodanike vara ja julgeoleku kindlustamiseks ning revolutsiooniga kaasnenud anarhia vastu Tallinna elanikkude Omakaitse, millest hiljem kujunes välja Kaitse-Liit.

    1917. aasta sügisel, pärast Riia langemist sakslaste kätte, taganes demoraliseerunud Vene sõjavägi Eestimaale. Nende liikumist saatsid aga pidevalt röövimised, põletamised ja tapmised.

    1917. aasta augusti lõpus toimus Tallinnas advokaat Keerdi korteris koosolek, kus moodustati «Tallinna elanikkude Omakaitse asutav komitee». 2. septembril  peeti Brookusmäel Eesti Sõjaväelaste Kodu ruumides Eesti tähtsamate asutuste esindajate koosolek, kus saadi toetust Omakaitse moodustamiseks.

    18. septembril 1917 toimus samas Omakaitse asutamiskoosolek, kus oli esindatud 76 organisatsiooni ja asutust. Koosolekul tunnistati Tallinna Elanike Omakaitse organiseerimise vajalikkust ning võeti vastu Johan Pitka ja Eduard Saarepera koostatud põhikiri. Valiti ka üheksaliikmeline juhatus. Juhatuse esimeheks valiti Eduard Saarepera.

    25. septembril 1917 pöördus Tallinna Elanike Omakaitse linna elanike poole üleskutsega astuda Omakaitsesse. Et organisatsiooni ei satuks kurjategijaid, nõuti, et iga kandidaat esitaks soovituskirja seltsilt, ühingult või mõnelt tuntud ja usaldusväärselt isikult.

    Omakaitse tegevust püüdsid igati takistada enamlased, kes ühtlasi üritasid kinni mätsida Vene sõjaväelaste kuritegusid. Tallinna Elanike Omakaitsel oli raske leida võimude tunnustust, seda kiirendas vaid Saaremaa vallutamine sakslaste poolt ja ajavahemikul 6.–10. oktoobrini  loodi Tallinnas kuus Omakaitse jaoskonda.

    8. oktoobril 1917 kuulus Omakaitsesse juba 2500 linnaelanikku. Omakaitse tegevusest võtsid osa ka Tallinnas viibinud ohvitserid ja sõdurid. Kuritegevus linnas vähenes oluliselt, kuigi aeg-ajalt puhkes omakaitsepatrullide ja vene röövbandede vahel tulevahetusi.

    Alates oktoobrist enamlaste tegevus aktiviseerus ja oma suurimaks vastaseks pidasid Tallinna bolðevikud just tänavatel korda pidavaid Omakaitse patrulle. 25. oktoobril 1917 haaras Tallinnas võimu Sõja-Revolutsioonikomitee, mille eesotsas olid Ivan Rabtðinski ja Viktor Kingissepp. Järgmisel päeval toimus riigipööre ka Petrogradis.

    Ööl vastu 12. novembrit tungisid relvastatud madrused revolutsioonikomitee käsul Brookusmäel asunud Omakaitse staapi, võtsid kaasa kõik relvad, kassa ja muu vara. Õnneks saadi osa tähtsamaid pabereid ja enamus relvi ära peita.

    Enamlaste valitsemisaeg näitas ka kõige naiivsematele inimestele, et kommunistide deklaratsioonid ja sõnad ei kattu. Ilmekas näide oli 18. veebruaril 1918. aastal alanud Saksa vägede pealetung. Enamlased ei üritanud neile kordagi mingit vastupanu osutada.

    Ka Punakaardi saatmine Keilasse sakslasi tagasi lööma kujunes tegelikult nende lüüasaamiseks, kuna enamlaste võimumehed hakkasid juba enne lahingut Keilas kohvreid pakkima. Nende pagemist kiirendas Omakaitse, võttes järk-järgult kontrolli alla pea kõik Tallinna ümbruse piirkonnad.

    Tänu omakaitsele kukkusid läbi ka enamlaste katsed õhkida Tallinnas asunud laskemoonalaod. Samuti ei suutnud nad vallutada linna elektrijaama, et seejärel pimeduse varjus korraldada ulatuslik kättemaks.

    Samal, linnaelanike kaitse eesmärgil, andis Tallinna Merekindluse komandant 19. oktoobril 1917 loa Tallinna Eesti eripolgu formeerimiseks, mis hiljem nimetati ümber 3. Eesti polguks. Polgu ülemaks määrati polkovnik Ernst Põdder. Samal ajal oli Eesti Sõjaväelaste Peterburi Keskkomitee oma initsiatiivil taotlenud luba 2. Eesti Lembitu polgu loomiseks, mille lõplikuks asukohaks sai hiljem Viljandi. 9. oktoobril asutati Tartus eesti tagavarapataljon. Selle ülemaks sai kolonel Jakob Rosenbaum.

     

    Rahvusüksuse loomin

    Uute polkude formeerimisega kerkis päevakorda suurema rahvusüksuse loomine. Kahjuks ei suudetud selle kava läbiviimiseks leida ühist keelt. Sõjaväelaste organisatsioonide vahel puudus side ja nii esines Tallinna Ülemkomitee sõjaministri ees palvega asutada korpus ning Peterburi Keskkomitee diviis. Riias olnud sõjaväelased aga taotlesid brigaadi moodustamist.

    Vene ajutise valitsuse sõjaminister A. Verhovski toetas igati rahvusvägede loomist, lootes nende abil taastada Vene armee. Kuid enne, kui ta seda realiseerida jõudis, kukutati Venemaa ajutine valitsus.

    1917. aasta novembris saabus Eestisse alampolkovnik Jaan Soots, kellele Eesti Maanõukogu ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee tegid ülesandeks hankida luba Eesti diviisi moodustamiseks ja formeerida diviisi staap. J. Soots sõitis kohe Vene vägede ülemjuhataja staapi, kus teati juba endise sõjaministri seisukohta ja mõningate toimingute järel anti välja luba Eesti diviisi formeerimiseks. Diviisi ülema kohusetäitjaks määrati alampolkovnik Jaan Soots, kelle asemele 1. jaanuarist 1918 määrati kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner.

    Venemaa riigivõimu lagunedes võtsid eesti rahvuslikud ringkonnad kohtadel võimu. Moodustati Eesti Maapäev, mis 15. novembril 1917 kuulutas end maa kõrgemaks võimukandjaks ja kuulutades Vene riigi ülemvõimu kehtetuks.

    Jätkus eesti väeosade formeerimine. 24. novembril asutati Viljandis kapten G. Jonsoni juhatusel eesti ratsaväe polk. 5. detsembril formeeriti kolonel J. Unti juhatusel Viljandis ja Paides 2. eesti jalaväepolk.

     

    J. Sootsi korraldusel hakkas kapten H. Vahtramäe formeerima Rakveres 4. polku, millele järgnes suurtükiväebrigaadi formeerimine alam- polkovnik A. Larka poolt. Siinjuures olgu märgitud, et suurtükid andsid eesti suurtükiväe- brigaadile ukraina päritolu suurtüki- väelased, kes suhtusid eestlastesse heatahtlikult ega sallinud venelasi. Samal ajal moodustati ka eesti ratsaväepolk, kuna paljud sõjaväelased olid tulnud Venemaalt ära koos hobustega.

    1. Eesti diviisi väeosad kandsid vene sõjaväe vormi ja olid relvastatud vene relvadega. Eraldusmärkideks olid Eesti rahvusvärvides lindid vormi õlakutel.

     

    Venemaa ja Saksamaa vahel käiva sõja tõttu oli Eestisse toodud rohkearvuliselt vene väeosi. Peale selle asus Tallinnas Vene Baltimere laevastik. Toimunud revolutsiooni käigus olid neist 1917. aasta lõpul saanud Punaarmee üksused. Punaväed aga ei sallinud ega tunnistanud Eesti rahvusväeosade formeerimist ja asusid varsti pärast Eesti Diviisi moodustamist seda likvideerima ning vangistama selle juhte. Diviisi ohvitserid olid sunnitud minema põranda alla.

    20. kuni 25. jaanu- arini 1918 toimus Tal- linnas teine eesti sõjaväelaste kongress, kus otsustati nõuda Eesti iseseisvuse välja- kuulutamist. Sama aas- ta veebruaris okupee- risid Saksa väed Eesti. 19. veebruaril moodus- tati Eesti Päästekomitee koosseisus: Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin. Konig.

    Viis päeva hiljem, 24. veebruaril 1918 avaldas Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele, millega kuulutati Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, kus kuni võimustruktuuride korrastamiseni oli kõrgemaks võimukandjaks Päästekomitee. Moodustati ka Eesti ajutine valitsus.

    Eesti diviisi väeosad ja selle juhtkond koos Omakaitsega võtsid nüüd kohtadel võimu enda kätte ja nende otsesel toetusel kuulutati välja Eesti iseseisvus. Siitpeale lugesid Eesti väeosad endid iseseisva ja erapooletu Eesti riigi väeosadeks. Juba 21. veebruaril 1918, oli seda ametlikult deklareerinud 1. Eesti polk Haapsalus.

    Samal ajal olid suhted Saksa okupatsioonivägedega, kelle eelsalgad olid saabunud Tallinna 25. veebruaril, väga ebamäärased. Pärast korduvaid läbirääkimisi Saksa väejuhatusega andis Saksa väeüksuse juht kindral A. von Seckendorff 28. veebruaril 1918 korralduse, mille põhjal Eesti rahvuslikud väeosad võisid jätkata oma tegevust elanike julgeoleku, nende varanduse ja korra kaitseks. Kuid loodava rahvusvägede organisatsiooni, mille ülemaks pidi saama kindralmajor A. Larka, iga ei olnud kuigi pikk. 27. aprillil 1918 tühistas kindral Seckendorff oma esialgse loa ja andis käsu organisatsiooni likvideerimiseks.

    Kuigi  Saksa okupatsiooni ajal sai Omakaitse oma tegevust jätkata, piirasid sakslased  igati selle volitusi. Kuid Omakaitse kasutas ära kõik võimalused, et tugevdada oma organisatsiooni. Osaliselt oldi sunnitud tegutsema isegi põranda all. Eesti 3. polgu ohvitserid asutasid peale demobiliseerumist Kalevi spordiseltsi, et esimesel võimalusel taas tegutsema hakata.

    Energiliselt tegutsesid ka paljud üksikisikud. Näiteks kapten Johan Pitka hankis oma töökotta suures koguses metalli ja muud toorainet, milleta hiljem olnuks võimatu remontida sakslaste rikutud relvi või ehitada soomusronge.

    Tegevus aktiviseerus pärast 9. novembrit 1918, kui Saksamaal puhkes revolutsioon ning koos sõjaväelaste evakueerimisega üritati Eestist kaasa võtta rohkesti toiduaineid, seadmeid ja toorainet.

    Eestlased suunasid kaubaronge kõrvalistele teedele, muutsid vedureid ja vaguneid liikumisvõimetuks jne. Vaid käed rüpes istuma jäädes olnuks Eesti riigil väga raske vastu seista Nõukogude Venemaa tohutule ning suure sõjakogemusega armeele.


      

     VABADUSSÕJA ALGUS  tagasi

     

     

    Pärast Saksamaal toimunud revolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vâcietis käsu alustada taganevate saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani.

    22. novembri toimus Narvas lahing Punaarmee ja Saksa 405. jalaväerügemendi vahel, mis lõppes Punaarmeele edutult ja saksa rügemendi  ülem arvestas venelaste uue pealetungi võimalust Narvale ja nüüd juba suuremate jõududega. Ettevaatusabinõuna panid sakslased välja alalise vaatlusposti Hermani torni, teostades samal ajal lennukite abil luuret Jamburgi ja Oudova maanteedel.

    27. novembril pidid sakslased Eesti väeosadel üle andma kuulipildujad ja miinipildujad, milleks polkovnik Seiman saatis Jaanilinna  lisaks sinna varem saadetud  neljale ohvitserile ja 32 sõdurile, veel lisaks neli ohvitseri ja 40 sõdurit 

    Sama päeva keskpäeval teatas 4. polgu luure ohvitser leitnant Teras polguülemale:

    „Härra polguülem.  Venelaste telefonikõnede pealtkuulamisel selgus, et vene väejuhatus kavatseb raskesuurtükitule toetusel 28. novembri hommikul rünnata Narvat, forsseerida Narva jõe ja Plüssa jõesuu ning pääseda Narvas olevatele vägedele selja taha.“

    Polkovnik Seiman edastas selle teate kohe Saksa väeosa ülemale.

    „Tänan,“ ütles Oberst Goltz. „Me tugevdame oma jala- ja  suurtükiväe lahingulist valmisolekut ja tühistan saadud andmete tõttu teile kuulipildujate ja miinipildujate üleandmise korralduse.“

    Samal 27. novembril said Saksa väeosad käsu: olla kahe tunni jooksul pärast käsu saamist valmis Narvast lahkuma. Sakslased pidid jätma Narva vaid julgestusväeosa, mis pidi kaitsma taandumist kuni Narva rajoonist on lahkunud kõik Saksa väeosad ja asutised.

    27. novembril pärast lõunat tutvustas eesliinil olnud Saksa 405. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem leitnant Köhler eesti ohvitsere kaitsesüsteemiga Jaanilinna ees. Samuti õpetasid sakslased eesti ohvitsere käsitama saksa kuulipildujaid. Õhtul pandi saksa vahipostide kõrvale välja ka eesti vahipostid.

    Rindejoone parema tiiva kindlustamiseks saadeti sama päeva õhtul Kulgu rajooni 4. jalaväepolgu 2. pataljoni ülem polkovnik Kunnus 80 mehe ja ühe raskekuulipildujaga. Selle ülesandeks oli valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani.ŽŽ

    Keskööks pani polkovnik Kunnus Kulgust kuni Piimaninani välja neli valveposti, ning Kulgu ja Kreenholmi vabriku vahel pandi käima  liikuv patrull. Piimanina ja Kulgu vahelise maa-ala valvamiseks saatsid sakslased omalt poolt välja 3-mehelise patrulli leitnant Pianka juhtimisel, kellel oli kaasas üks kergekuulipilduja.

    Kokku oli Narva jõe joonel: eestlasi umbes tuhat  meest seitsme kuulipildujaga ja ilma suurtükkideta, sakslasi - umbes tuhat kaheksasada meest 63 kuulipildujaga, kaheteist miinipilduja ja kaheksa  suurtükiga.

    Jõudude asetusest selgus, et eestlastel  oli Narva rajooni koondatud umbes kaheksasada meest kolme kuulipildujaga, ning Narva-Jõesuu rajooni, kuhu võis oodata venelaste dessanti, aga ainult 19 meest ilma kuulipildujateta. Vasknarva—Poruni suunal oli umbes sada seitsekümmend meest  nelja kuulipildujaga. 

    Sakslased koondasid omad jõud kahte gruppi: Narva rajoonis oli kokku tuhat kuussada meest. Narva-Jõesuu rajooni umbes kakssada meest. Narva jõe ülemjooksu jätsid sakslased aga hoopis ilma kaitseta.

    Samal ajal oli sakslastel tugevad varud paigutatud kahele poole Narva jõge. Jõe idakaldal oli kaks  laskurkompaniid ja läänekaldal neli laskurkompaniid, seega kokku varus kuus laskurkompaniid. Varud asusid eesliini läheduses, mis võimaldas korraldada õigeaegseid ning kiireid xxxxxscxx  vastulööke. Tugevate varude tõttu võis sakslaste kaitse kujuneda aktiivseks ja painduvaks.

    Ööl vastu 28. novembrit ületas 2. Viljandi kommunistlik kütipolk Narva jõe ja asus selle läänekaldal pealetungile eesmärgiga: vallutada Narva linn edelast. Hommikul kella 9 paiku ründas kütipolk ootamatult selja tagant sakslaste suurtükipatareid. Samal ajal liikus teine osa polgust Soldina jaama suunas, eesmärgiga purustada Narva tagune raudtee ja telegraafi-sideliinid. Selle manöövri tagajärjel kujunes olukord Joala väljal kella 10 ja 11 vahel kaitsjatele vägagi raskeks.

    Olukorra päästis eestlaste ja sakslaste algatusrohke tegevus: osavalt suunati üks grupp mehi kuulipildujatega Joala metsast väljuva vaenlase aheliku tiivale; samal ajal pöördus Saksa suurtükipatarei ümber ning asus vastast hävitama läheda maa pealt kartetðitulega. Enamlased kandsid väga raskeid kaotusi. Ainuüksi surnutena jäi lahinguväljale 94 meest. Lahingus langes ka Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees Jaan Sihver. Kaotuste tagajärjel jooksis 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk kiiresti tuldud teed tagasi ning kell 11.30 oli seisukord Joala väljal ja kogu Narvas jälle täiesti kindel.

    Kella 11 paiku tegid Punaarmee väeosad ettevalmistusi ka Narva jõe ületamiseks paatidega Popovka küla kohal. Endise piiritusevabriku hoonetes asuvunud sakslaste salk koos eestlastest kaitseliitlastega, kellest valdava osa moodustasid  Narva kooliõpilased, asus kaitsele Narva jõe läänekaldale Popovka küla vastas. Rahvaväljaku rajoonis tulepositsioonil olnud Saksa kergepatarei poolt rünnakuks ettevalmistusi tegevate punaväelaste seas lõhkesid esimesed Saksa mürsud Narva jõe idakaldal, Popovka küla kohal parajasti siis, kui kaks paaditäit venelasi oli hakanud Siiversti poole sõudma. Patarei tabava tule all vaenlase ületulekukatse nurjus ja jalavägi jooksis jõe idakaldal Popovka juures laiali.

    Samal ajal ilmus Karlova kohale Punaarmee soomusrong, mis oma suurtükitulega lahingust osa võttis, tulistades Narva raudteejaama piirkonda. Sattus aga varsti Saksa patarei tule alla ja lahkus Sala jaama suunas. Lahing Jaanilinna ees rauges lõplikult kella 12-ks, mil vaenlane oli kõikjalt  tagasi löödud.

    28. novembri varahommikul algas ägeda suurtükitule toetusel punaarmee rünnak Narvale. See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu. Ühed esimesed, kes astusid relv käes koos kaitseliitlastega bolðevikele vastu, olid Narva vene gümnaasiumi õpilased.

    Rünnakust Narvale võtsid peale 3. eesti kommunistliku polgu osa veel ka mitu vene polku. See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi. Kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega. Viljandi 2. kommunistliku kütipolgu üks pataljon ületas Plüssa jõe suudme lähedal valveta jäänud Narva jõe ja liikus läbi metsade Joala alla, ning ründas ühte sakslaste patareid selja tagant. Kuid sakslased pöörasid kahurid ringi ja külvasid pealetungijad üle kartetðitulega. Külgedelt avati ründajate pihta kuulipildujatuli. See oli punastele küttidele palju ja nad põgenesid tuldud teed tagasi, jättes lahingupaigale maha sajad hukkunud.

    Lahingutegevusest Narvas võtsid aktiivselt osa koolõpilased. Narvas olid keskkoolide ja gümnaasiumide õpilased juba enamlaste revolutsiooni ja saksa okupatsiooni ajal loonud põrandaaluse organisatsiooni. Okupatsioonivõimu lõppedes astusid vanemate klasside õpilased rohkearvuliselt Kaitseliitu. Narvas registreeritud viissajast kaitseliitlasest olid umbes sada kooliõpilased. Koos Tallinnast Narva saabunud õpilastega  võttis 28. novembril Narva lahingutest osa umbes sada kuuskümmend  kooliõpilast, võideldes Joala väljal, Kulgul ja Alaküla vastas Narva jõe kaldal.  Õhtul alanud  taandumise ajal kaotati side väejuhatusega ja osa õppursõdureid sõitis raudteel tagasi Tallinna. Koos 4. polgu osadega taandus Narvast välja umbes  50 koolipilast, tehes seejärel vapralt kaasa esimesed taandumislahingud, nimetades end “Narva poisteks”.

    Esialgu tõmbus polk Oru jaama joonele. Seal aga ilmnes kurb tõde – enamus polgus olnud sõdureid oli laiali jooksnud. Järele oli jäänud vaid umbes 350 meest ja neist ligi pooled olid ohvitserid.

    Kuid ka punaste edasitung takerdus. Punaüksuste moraal oli madal ja seda eriti vene polkudes. Eesti kommunistlikud polgud oleksid tahtnud küll heameelega edasi liikuda, kuid kaotusrohked lahingud pidurdasid ka neid.

    Punaarmee sissetungile järgnenud päeval kirjutasid ajalehed suurte pealkirjadega Punaarmee sissetungist Narva.

          


     

    KAITSEVÄE TAASTAMIN  tagasi

     

    Kui enamlased 1918. a. novembris alustasid pealetungi Narvale, ei olnud äsjamoodustatud Kaitseliit suuteline neid piiril kinni pidama. Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu otsustas Eesti Ajutine Valitsus kiiresti taastada kaitseväe. Kuid kaitseväge ei hakatud looma mitte mobilisatsiooni abil, vaid seda otsustati teha vabatahtlike värbamise teel. Kuigi sõjaväelaste ringkonnad soovitasid valitsusel välja kuulutada mobilisatsiooni, jäi Ajutine Valitsus oma otsuse juurde. Küll aga pandi sundmobilisatsioon kehtima ohvitseride Error! Not a valid link.ja sõjaväeametnike suhtes, kes pidid ilmuma oma endistesse väeosadesse ja Tallinnas asunud ohvitseride reservi. 

     

     

    Ajutise Valitsuse otsusel pidi kaitseväkke värvatama 25 tuhat vabatahtlikku, kuid tegelikult tuli kokku napilt tuhat meest. Moodustatava kaitseväe rahuaegne kava oli kindralite A.  ja A. Tõnissoni poolt koostatud Soomes maapaos olles juba 1918. aasta suvel. See kava nägi ette ühe jalaväe diviisi moodustamise, mille kooseisus oli kuus jalaväe polku, üks suurtükiväe polk, üks ratsapolk ja inseneriväe polk.

    Selle kava kinnitas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus 21. novembril 1918. Diviisi ülemaks määrati kindral A. Tõnisson. Polkude asukohtadeks määrati: 1. polk –Tallinna, 2. polk – Tartu, 3. polk – Võru, 4. polk – Narva, 5. polk – Rakvere ja 6. polk – Pärnu. Suurtükiväe, ratsaväe ja inseneriväe polkude asukohaks määrati Tallinn. Samal ajal alustati ka Sõjavägede staabi formeerimist, kuid selle tegevus jäi esialgu kesiseks. Täie hooga alustas staap tegevust alles peale alampolkovnik Joh. Laidoner kodumaale saabumist, kelle Ajutine Valitsus nimetas 23. detsembril Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks.

    1918. aasta novembri lõpuks oli Eesti sõjaväes ainult veidi üle 2000 mehe. Peale selle Kaitseliidu salgad. Ohvitsere aga oli rohkem, kui neid väeosades vajati.

    Tallinna ohvitseride reservi määratud ohvitserid käisid koos Kaitseliiduga linna tänavatel patrullimas. Ühe sellise patrullkäigu ajal avastas patrull Kopli jaamas mõned vagunid, mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. Kahel vagunil olid peale monteeritud 3-tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud.

     

     

    Kaptenid Karl Parts ja Anton Irv leidsid, et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Sellest infor- meeriti ka kapten Johan Pitkat ja nii sai teoks soomurongide ehitamise mõte. Soomusrong nr. 1 valmis 29. novembril 1918, mis kapten A. Irve juhtimisel kohe Narva suu- nas välja sõitis. Soomusrong nr. 2 valmis 12. detsembril ja nr. 3 nädala võrra hiljemSoomusrongide ehitamine oli peamiselt Joh. Pitka teene ja ta võttis Vabadussõja alul kogu soomusrongide juhtimise enda kätte, ehkki tal vastavat väljaõpet polnud. Teda hakati hüüdma soomusrongide isaks.

    Johan Pitka suuri teeneid arvestades määras Sõjavägede ülemjuhataja ta vabariigi merejõudude juhatajaks, ülendades ühtlasi mereväe kapteniks. Soomusrongide üldjuhiks määrati kapten K. Parts. Soomusrongi nr. 1 ülemaks sai kapten A. Irv, soomusrongi nr. 2 ülemaks kapten J. Lepp ja soomusrongi nr. 3 ülemaks kapten O. Luiga.

    Soomusrongide meeskonnad, nii ohvitserid kui sõdurid, olid moodustatud vabatahtlikest, kus ohvitserid olid arvulises ülekaalus. Sellest ka sõja algusest peale soomusrongide edukas sõjaline

     

    tegevus. Võib julgesti öelda, et soomusrongid olid Eesti Vabadusõja edu pant.

    Samaaegselt kaitseväe moodustamisega toimus ka välisabi taotlemine. Siin omasid nimetamisväärset osa meie välisdelegatsioonid. Vabariigi rajamisel osutasid Eesti välisesindused hindamatu teene. Nii nagu polnud iseseisva riigi loomine võimalik ilma kaitseväeta, nii polnud see võimalik ka ilma välisesindusteta. Nende tegevus ei seisnenud mitte ainult memorandumi esitamises Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta, vaid ka abi taotlemises sõjalise toetuse saamiseks.

    Esimesed välisdelegatsioonid otsustas Maanõukogu 1918. aasta jaanuaris saata Inglismaale, Prantsusmaale, Rootsi, Saksamaale ja Itaaliasse. Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia valitsused tunnustasid Eesti Vabariiki de fakto, olgugi, et algul vaid ajutiselt, juba 1918. aasta mais. Eesti tutvustamine lääneriikidele oli siis äärmiselt vajalik, seda enam, et maa oli veel Saksa sõjaväe poolt okupeeritud.

     

    Naaberriikide välisabi    

    20. novembril 1918 otsustas Inglise valitsus Eestit abistada ja saatis admiral E. A. Sindlairi juhtimisel Liibavist Tallinna poole teele oma sõjalaevad. Õnnetuseks sattus aga üks laevadest miini otsa ja hukkus. Admiral pöördus Liibavisse tagasi.

    Tol ajal oli Vene laevastik, ehkki see oli korrastamata, reaalne jõud Soome lahes. Eestil polnud aga vene laevastikule midagi vastu panna. Ehkki sakslastelt võeti üle suurtükilaev “Bobr”, mis nüüd kandis nimetust “Lembit”,vajas see põhjalikku remonti. Sakslastelt saadi küll ka veel vahilaev “Laine”, mis oli sõidukõlbulik, kuid sellest polnud vene laevadele vastast. Seetõttu oli Inglise laevastiku tagasipöördumine suur löök.

    Sõjavägede ülemjuhataja Joh. Laidoner sõitis otsekohe Liibavi, et selgitada olukorda ja veenda inglasi Tallinna tulema. Londonis asunud Eesti esindaja A. Piip kordas sama palvet Inglise valitsuse ees ja selle tulemuseks oli, et Inglise laevastik saabus 12. detsembril 1918 Tallinna reidile. Teade inglaste saabumisest Tallinna levis kulutulena üle kogu maa, tõstes märgatavlt nii rindel olevate sõdurite kui rahva meeleolu. Ka saadi inglastelt suures koguses laskemoona.

     

    Inglaste tulek

     

    Kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoneri meenutus

    Inglise laevastiku tuleku tähtsusest said väga hästi aru küll sõjaminister, küll ka staap, aga aktiivselt ei olnud seks midagi tehtud. Paistis, et meil kõikide silmad lihtsalt olid pööratud idapoole ja unustusse oli jäänud vana tõde – kui tahad kedagi omale appi saada, siis katsu temaga kõige pealt luua sidet. Mulle paistis, et kõige pealt oleks tarvis saata lootse otsekohe Liibavisse Inglise laevastiku juurde, aga mitte passiivselt neid oodata lasta Osmussaarel. Seda mõtet avaldasin ka hr. Pätsile ja kindral Larkale, kusjuures hr. Päts temale omase kiire olukorra hindamise ja otsustusvõimega asjast väga hästi aru sai ja mulle täiesti ootamatult ettepaneku tegi ja mind tungivalt palus isiklikult Liibavisse Inglise laevastikule vastu sõita.

    Samal öösel (8. detsember 1918) sõitsin välja meie väikese laeva "Loodiga". Kõige pealt sõitsime Osmussaarde, et seal ootavate lootsidega kohata. "Loodil", millel pidin reisi tegema Liibavi, oli kaks väga halba omadust. Esiteks ta oli väga pikaldane; teiseks hirmus must, räpane ja täis lutikaid. Kolmandaks halbtuseks oli, et möllas suur torm. Jõudsime 9. detsembri hommikul Osmussaarde, kus kohtasin meie lootse kapten Stammiga eesotsas puksiirlaeval "Reval". Otsustasime saata "Loodi" Tallinna tagasi ja sõita "Revaliga", sest viimane oli veidi kiirem, olgugi väiksem. Torm läks veelgi tugevamaks ja meie väiksel laeval oli väga raske võidelda. 9. detsembri õhtul muutus seisukord nii halvaks, et kapten ei riskeerinud edasi sõita, kartes, et suur laine laeva ümber viskab. Jäime kuskile Hiiu- või Saaremaa ranna vahele ankrusse.

    Vaatamata tormi edasikestmisele, otsustasime 10. detsembril siiski edasi sõita. Mulle isiklikult oli sõit kaunis vastik, sest ma ei ole suur meresõidu harrastaja, eriti suure tormiga, ja kannatasin kogu aeg merehaigust.

    Meie kõige suuremaks mureks kogu teel oli küsimus, kas leiame Liibavis ees Inglise laevastiku, või on see Balti merelt lahkunud.

     

    Laidoneri info admiral Sinclairile

    11. detsembril enne lõunat jõudsime Liibavi ja meie suuremaks rõõmuks oli Inglise laevastik seal. Juhtisime oma laevukese Eesti lipu all otsekohe admiralilaeva kergeristleja "Cardiffi" külje alla. Viibimata sain Inglise laevastiku juhataja admiral Aleksander Sinclairi jutule. Seletasin jutuajamises admiralile meie seisukorda üldse, eriti seisukorda merel ja väerindel, niipalju kui ise tundsin. Loomulikult pidin vaikima sellest, mida mulle teatati staabis, et meie halvasti organiseeritud väeosad taganesid pea ilma mingi vastupanuta. Ühtlasi jutustasin admiralile ka seisukorrast Venes, mida ma võrdlemisi hästi tundsin, ja teatasin, et meie seisukord ei ole mitte lootusetu, arvesse võttes Vene korraldamata olusid. Kriipsutasin aga kindlasti alla, et ilma mere poolt abita meie vastu panna ei suuda. Sellepärast palusin Eesti Ajutise Valitsuse nimel, et admiral oma laevastikuga tuleks Tallinnasse meile appi. Teatasin, et mul lootsid on kaasas. Mäletan, et üks esimestest küsimustest, mis admiral mulle esitas, oli, kus ma teenisin suure sõja aegu Vene sõjaväes. Paistis, et tema tahtis teada saada minu sõjaväelist staashi.

     

    Eesti loots jättis parima mulje

    Admiral kutsus välja meie lootside vanema kapten Stammi, kes temale selgelt ja kindlalt ära seletas kõik navigatsiooni võimalused miiniväljade vahel. Näis, et meie lootside ülema seletused jätsid admiralile kõige parema mulje ja et admiralil ei jäänud kahtlust, et meie lootside abil laevastik võib Tallinna sõita. Juba peale seda ütles admiral, et ta siiski asja omapead otsustada ei saa, vaid telegrafeerib kohe Londoni ja kui sealt saab jaatava vastuse, siis sõidab laevastik homme hommikul, see on 12. detsembril Tallinna suunas välja.

     

    "Printsess Margaretil

    Kuni 11. detsembri õhtuni jäin miinipaatide emalaevale "Printsess Margaretile". Umbes kella 8–9 aegu laskis admiral teatada mulle täiesti ootamatult, et tema on Londonist vastuse saanud, terve oma laevastikuga sõidab veel täna õhtul välja ja homme, 12. dets. on Tallinnas.
    Nagu admiral teatas, nii ka sündis. Samal õhtul sõitis laevastik vaatamata tugevale tormile täie kiirusega Tallinna suunas välja. Meie lootsid osutusid tublideks asjatundjateks omal alal. Meie "Revali" võttis üks Inglise laev puksiiri, teel jätsime ta aga siiski maha, sest ta takistas laevastiku sõidu kiirust. Sõidu ajal oli mul võimalus näha, milline kord, puhtus ja distsipliin valitses Inglise laevastikus, selle peale vaatamata, et nad olid läbi teinud suure sõja. Mulle paistis see eriti kontrastina, sest olin tulnud Venemaalt, kus valitses äärmine korralagedus, mustus ja demoralisatsioon.

     

    Inglasteta olnuks Eesti Vabariigil lõpp

    12. dets. 1918 kella 3 paiku jõudis Inglise laevastik Tallinna reidile. Poleks Inglise laevastik tulnud meile appi, siis oleks vist küll 26. detsembril 1918, tähendab – päeval, mil Vene punalaevastik ilmus Tallinna alla, olnud lõpp Eesti iseseisvale riiklusele. Sest ilma kaitseta mere poolt oleks meil võimata olnud organiseerida kaitset maa rindel, niisama ka korraldada end sisemiselt.

     

     

     

     

     

     

    Kui Inglise laevastik ei oleks 1918. a. detsembris tulnud Tallinna, oleks meie maa ja rahva saatus kujunenud küll sootuks teisiti, kui ta praegu on, – meie oleksime sattunud enamluse keerisesse. Ja ma arvan, et ka teiste Balti maade saatusekäik oleks siis olnud teine, kui nüüd."

    Samal ajal saabus Tallinna alla vene laevastik ja 27. detsembril langesid kaks vene miiniristlejat inglaste kätte vangi. Inglased kinkisid mõlemad laevad Eesti vabariigile ja need hakkasid kandma nimesid “Lennuk” ja “Wambola”.

    Meie põhjanaaber Soome on meid alati abistanud. Nii oli see ka Eesti riigi sünni kriitilisel hetkel. Meie abipalve leidis Soomes väga sooja vastuvõttu. Ja kuigi Soome valitsus ei saanu mitmel põhjusel oma sõjaväge Eestisse saata, andis Soome noorele Eesti vabariigile relvi, laskemoona ja rahalist laenu, ning lubas värvata vabatahtlikke.

     

    Vabatahtlike värbamiseks moodustati Soomes Eesti Abistamise Peakomitee. Soome vabatahtlikest oli ette nähtud formeerida kaks iseseisvat väeosa – üks major M. Ekströmi, teine ooberst H. Kalmi juh- timisel. Nimetatud väeosad olid ette nähtud formeerida kolme nädala jooksul.

    Kuid sündmused arenesid oodatust kiiremini. Kuna punaväed olid jõudnud Tallinna alla, kutsus major M. Ekström oma väeosa esimese kompanii kiiresti kokku ja 30. detsembril 1918 saabus see Tallinna.

    Samal ajal valitses rahva hulgas veel pessimistlik ja eesti kaitseväe võimetes kahtlev meeleolu. Oma pahempoolse ilmavaate tõttu ja parteipoliitilistel kaalutlustel oli sõjategevuse vastu ka osa riigi juhtivtegelastest, mis omakorda avaldas mõju kogu rahvale. Soomlaste tulek tõi aga rahvale lõplikult usu tagasi.

    1919. aasta jaanuri keskel saabus Soomest Eestisse major Ekströmi pataljon, mille kooseisus oli umbes 600 meest. Ooberst Kalm andis oma rügemendile, mille kooseisus oli umbes 2000 meest, nimeks Põhja Poegade rügement.

    ’’’’Ka Rootsist tuli üks kompanii vabatahtlikke. Kuid erilist ditsiplineeritust see üles ei näidanud ja Mai keskel kompanii likvideeriti. Osa rootslasi siirdus kodumaale tagasi, osa asus teenima eesti üksustesse ja ka Põhjakorpusesse.

    Abi saabus ka Taanist. Taanis oli palju vabatahtlikke, kuid Taani vasakpoolne valitsus lubas neist Eestisse tulla ainult paarisajal mehel. Ka viibis taanlaste tulek majanduslikel põhjustel, ehkki inglased andsid neile varustuse 1000 mehe jaoks. Taani kompanii kolonelleitnant R. G. Borgelini juhatusel jõudis Eestisse alles aprillis. Taanlased olid head sõdurid ja pälvisid oma lahingulise tegevuse eest korduvalt kiitust. Nad võtsid lahingutest osa septembrini 1919.

    Aastaid hiljem kirjutas [siis juba kolonelleitnant] Richard G. Borgelin oma mälestustes Danneborgi lipu all Vabdusõja võidukale lõpule viinud eesti ohvitseride kohta järgmist:

    "Sel korral, kuid ka hiljem on mul olnud võimalus imetleda, kuidas eesti ohvitserid olid osanud kohaneda sõja tingimustega ja väikeste jõudude ning vahendite juures mõistsid täita kõiki moodsa sõjatehnika nõudeid. Nendel oli pilku ja arusaamist maastiku jaoks, nii et ainustki kuulipildujat ega kahurit ei asetatud strateegiliselt valele kohale. Iga toetuspunkt väikesel mäendikul oli nii õieti valitud, et sealt täielikult võis ümbrust valitseda.

    Ja kui hiljem läbi Läti marssisime, oli mul juhus imetleda polkovnik Mutti hulljulget plaani, samuti rittmeister Jonsoni ratsapolgu julget manöövrivõimet ja näha, kuidas kapten Roska oma kahuritest nii täpselt põmmutas nagu vilunud püstolilaskja, kes otse esimese lasuga märki tabab.

    Mina olen küll vist olnud ainus välismaine ja võõras eriteadlane, kellel on olnud võimalus sõjas ja rahus pikemat aega koos töötada eesti ohvitseridega, ja olen rõõmus, et mul siin avaneb eesti rahvale jutustada, et Eesti Vabadussõjaaegne ohvitser tegi oma sõjaväelise töö selliselt, et ta oma paenduva ja kaalutletud taktikaga päästis hukkumisest paljud inimelud. Ja tema teeneks peab lugema seda, et see sõda nii ruttu ja õnnelikult lõpule viidi.

    Sündinud eestlasena, sõjaväelise kasvatuse saanud vene sõjaväes ja sõjaakadeemias, kus ta üksnes ei õppinud strateegiat ja taktikat, matemaatikat ja võõraid keeli, vaid kõige selle juures oli omandanud ka suure ja avara silmaringi. Maailmasõjas kasvanud oma ala meistriks ja revolutsiooni ajal õppinud rahvast mõistma. Mina arvan, et ilma sellise ohvitserita ei oleks loodud Eesti vabariiki."

    Vabadussõja algpäevil ei olnud meil selle sõna otsese mõttes veel oma sõjaväge. Valitsuse poolt oli antud küll käsk polkude formeerimiseks ja mobilisatsioon tõi kokku ka mõnituhat meest, kuid lühikese aja tõttu ei jõudnud mehed korralikuks üksuseks veel kokku sulada. Üksuste juhid ei jõudnud mehi ja need omakorda oma juhte tundma õppida. Puudus oli relvadest ja muust vajalikust varustusest.

    Halvavalt mõjusid ka rahva hulgas levinud pessimistlikud meeleolud. Mõned juhtivad tegelased, kelle otseseks ülesandeks oli mobilisatsioon läbi viia, tegid selle läbiviimisel takistusi, kritiseerides valitsuse korraldusi ja ironiseerides, et – milleks meil üldse sõjaväge? Ega ometi Venemaa vastu! Küll meid kaitsevad teised riigid, kes meist huvitatud on…

    Vabariigi valitsuse ja sõjaväe kõrgema juhtkonna õlul lasus ränkraske koorem – riik ja sõjavägi tulid luua mitte millestki…Kuigi riigi piiri kaitsesid veel Saksa okupatsiooniväed, oli nende lahkumine vaid päevade küsimus. Kuna Põhja-Eestis asunud Saksa vägedega olid suhted paremad, saadi neilt mõnisada vintpüsse ja laskemoona, kuid mitte suurtükke ja transpordivahendeid. Lõuna-Eestis olid seevastu suhted sakslastega teravamad, mistõttu Pärnus ja Viljandis võeti neilt relvi jõuga.

    Samal ajal ei kaotanud Nõukogude Liit lootust Baltimaade tagasivallutamiseks, oodates vaid soodsat juhust. Eestist põgenenud kommunistid olid juba 1918. aasta märtsis moodustanud 1. kommunistliku eesti pataljoni, mis rakendati võitlusse eesti väeosade vastu. Veidi hiljem moodustati Tartu-Jamburgi pataljon, mis võitles põhjarindel. 1918. augustis, kui Saksamaa arvati sõjas kaotavat, formeeriti 1. Tallinna kommunistlik kütipolk, 2. Viljandi kommunistlik kütipolk ning Tartu-Jamburgi pataljon nimetati ümber 3. Tartu kütipolguks.

    Kuid Saksamaa kokkuvarisemine ei tulnud nii kiiresti. Samal ajal vajas Venemaal käiv kodusõda abiväge, mistõttu osa formeeritud üksustest idarindele viidi.

    Peale Saksamaa kapituleerumist ja seal toimunud revolutsiooni toodi eesti kommunistlikud väeosad kiiresti Narva alla tagasi.

    Samal ajal toimus Narvas polkovnik A. Seimani juhatusel meie 4. polgu formeerimine. Selle koosseis oli koos ohvitseridega kasvanud 600 meheni. Kohalikus Kaitseliidus oli 150 meest. Eesti idapiiril seisid saksa väed, kellega läbisaamine oli üldiselt hea ja kes lubasid tagada Eesti piiri puutumatuse seni, kuni oleme ise seda suutelised tegema.

    Nõukogude väejuhatus suunas Eesti vastu 7. armee, kelle Narva lõigus võitlevas laskurdiviisis oli umbes 7 tuhat meest, 22 suurtükki, üks soomusrong, kaks soomusautot, kaks lennukit ning kolm sõjalaeva.

    Esimene punaüksuste rünnak Narvale toimus 22. novembril 1918, mis aga sakslaste poolt tagasi löödi. Kuid vastupidi antud lubadustele tõmmati sakslaste peajõud Saksa kõrgema väejuhatuse käsul Narva jõe äärest Iisaku-Kurtna joonele mistõttu Eesti looduslik piir – Narva jõgi jäi valveta.

    Kuigi vastmoodustatud 4. polk polnud veel lahinguvõimeline – olles varustatud vaid vintpüsside ja mõne kuulipildujaga, hakkas see taganevatelt saksa eelvägedelt järk-järgult kaitserinnet üle võtma. Piiri kaitse- ja valveteenistusse rakendus kapten H. Laretei juhatusel ka Narva Kaitseliit.

    Sakslaste evakueerimine lõi eesti väeosades meeleolu alla. Mobiliseeritute hulgas oli palju ebakindlaid sõdureid, kellele ei võinud kindel olla. Kindel võis olla vaid ohvitseridele.

     

    Sakslased Narvas punavägede vastas    

    Nõukogude Vene väejuhatus, olles informeeritud Saksa vägede peatsest evakueerimisest Narvast ja arvates, et Saksa üksused on oma revolutsioonist samal määral lagunenud ja võitlusvõimetuks muutunud kui Vene väeosad 1917. aastal, andis 6. jalaväediviisi üksustele käsu Narva ründamiseks. 

    18. novembril alustas Vene põhjarinde juhatus pealetungi eeltöid. 21. novembril ilmus N. Vene põhjaarmee ülema poolt järgmine operatiivkäsk:

     ,,PoliitiIine olukord nõuab, et meie väed kohe vallutaksid Narva ja Pihkva. Saabunud teadetel on sakslased evakueerumas, kuid samal ajal organiseeritakse valgekaartlaste salku. Narva on tugevasti kindlustatud. On olemas traattõkked elektrivooluga. Positsioonidel seisavad neli patareid, helgiviskajad ja kuulipildujad.

    Käsin:

    1. Jamburgi salk: 46. kütipolk, Viljandi eesti polk, meremeeste salk, 2 patareid, 2 eskadroni, 2 soomusautot — kokku 2200 meest.

    2. Oudova salk, 3 roodu — 520 meest — 22. novembril kell 05.00 üle piiri minna. Narva ära võtta ja eelväe osad asetada Narva-Jõesuu, Utria, Auvere jaama ja Kulgu joonele.

    3. Reserv: 54. polk, 47. polk (I pataljon), soomusrong, 2 eskadroni — kokku 685 meest — jääda Jamburgi ja olla täieliselt lahinguvalmis.

    Peale Narva võtmist suurtükiväge mitte Narva linna sisse viia, vaid sisse võtta positsioonid Narva jõe idakaldal Jamburgi salga ülema näpunäidete järgi." 

    Nähtavasti võttis Vene väejuhatus viimasel momendil ette muudatusi Jamburgi salga koosseisus, sest 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi asemel võttis pealetungist osa vene 47. kütirügement.

    Ööl 21. - 22. novembril märkasid Saksa valvepostid, et venelaste väesalgad on tulnud rindejoone erapooletule joonele. 22. novembril kella 6.30 paiku alustasid Narvale rünnakut Vene 46. ja 47. kütirügemendid ja 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi 1. pataljoni osad. Pealetungi toetasid 1-2 patareid, mis avasid tule Narva linna pihta. Pealetungi suunaks oli Jamburgi-Narva kivitee. Vene jalaväe ahelikud liikusid linna poole mõlemal pool teed. Venelaste suurtükivägi avas tule Jaanilinna-Jamburgi kivitee ja Jaanikindluse piirkonda.

    Sakslased juhtisid oma suurtükitule Vene patareide pihta,  lastes Vene jalaväeosadel tulla traattõkete lähedusse ja avasid siis nende pihta tugeva kuulipilduja- ja suurtükitule. Ägedam laskmine toimus kella 8.00 ja 10.00 vahel. Sakslased korraldasid vasturünnaku ja venelased löödi põgenema. Venelased kaotasid selles lahingus surnutena ja haavatutena umbes 200 meest. Sakslased võtsid 25 venelast vangi, nende hulgas ühe sõduririides naise ja said saagiks 4 raskekuulipildujat. Lahing lõppes kella 11.00 paiku. Eestlased sellest lahingust osa ei võtnud.

    Ootamatu tugev vastupanu ja rängad kaotused mõjusid demoraliseerivalt Vene 46. ja 47. kütirügementidele, mis koosnesid peamiselt venelastest. Kobõljaki küla rajoonis, kuhu rügemendid tagasi tõmbusid, tekkis venelaste väeosades üldine rahulolematus ja käärimine. Üldisele meeleolulangusele aitasid kaasa vilets toit ja kehv varustus. Rahulolematus oma väeosa juhtide tegevuse vastu tekkis kõige pealt 47. kütirügemendis.

    Sama päeva (21. novembril) kella 17.00 paiku saabus venelaste positsioonile Kobõljaki rajoonis saksa ratsanik valge lipuga. Parlamentäär andis punaväe rindestaabile adresseeritud kirja Narva Saksa ,,Soldatenrat’ilt". Kirja sisu oli järgmine:

     

    ,,Täna hommikul tungisid teie väeosad Narva all meile kallale. See on needmist vääriv kuritegu. Meie tahame elada teiega rahus. Lähemal ajal lahkume meie Eestimaalt. Teie oodake sissetungimisega. Kuni lahkumiseni aga lööme meie kõik teie kallaletungid veriselt tagasi.

    Saksa sõdurite suurnõukogu. (allkirjad)”

     

    See lühikene kuid sisult kategooriline kiri tekitas Vene poole rindejuhatuses ärevust. Juhid ja revolutsiooniline komitee arutasid olukorda. Sakslaste vastupanuvõime ja nende meelekindlus olid neile ebameeldivaks üllatuseks. Ootamine ei olnud kooskõlas Vene väejuhatuse plaanidega.  Neile oli teada, et eestlased on asunud rahvusliku sõjaväe formeerimisele ja et Eesti sõjajõud kasvavad iga päevaga, mistõttu pealetungi edasilükkamine võib tuua ainult raskusi. Eriti aktiivne oli nn. ,,eesti revolutsiooniline komitee", kelle liikmed ihaldasid võimuhaaramist ja kommunistliku korra maksmapanekut Eestis. Igasugune viivitus oli eesti soost kommunistidele talumatu.

    Veel samal öösel  (22. - 23. novembril) koostati ja saadeti Narva kolm vastust: üks eesti revolutsiooniliselt komiteelt, teine Vene väejuhatuselt, kuna kolmas oli saksakeelne kihutuskiri. Vastuse sisu oli kokkuvõetult üks ja sama: ,,meie ei taha oodata ja millegi ees ei peatu."

    Eesti revolutsioonilise komitee kirjas peegeldus selgesti enamlaste tegevuse eesmärk ja kavatsused. Kirja tekst oli järgmine:

     

    ,,Saksa soldatite saadikute nõukogule Narvas.

    Kaheksa kuud tagasi surusid Eesti valgekaartlased keiser Wilhelmi sõjaväe toetusel Eestimaa töörahva orjusesse. Suur hulk Eesti revolutsionääridest rändas (emigreeris) Venemaale. Nüüd, kus saksa töölised ja soldatid suure revolutsiooni korda saatsid, kroonitud röövli Wilhelmi kukutasid ja võimu oma kätte võtsid, tuleb välja rännanud Eesti proletariaat tagasi, et ühes oma orjastatud seltsimeestega mõisnikkudelt ja kapitalistidelt võim ära võtta ja Eesti nõukogude vabariiki uuesti jalule seada.

    Seepärast ei saatnud mitte meie kuritegu korda, kui 22. novembri hommikul ilma ühegi püssipauguta Narvale lähenesime. Meie ei sõdi revolutsiooniliste saksa soldatitega, kellele meie vaba tagasiminekut Saksamaale kindlustame, vaid meie tungime Eesti valgekaardile peale. Kui osa saksa soldatitest - meie ootuste vastu — kodumaale tagasi tulevate Eesti tööliste, soldatite ja madruste pihta laskma hakkab, oleme meie sunnitud neid Eesti proletariaadi rõhujate abilisteks pidama. Meie hoiatame, et kui laskmist korratakse, olema meie sunnitud suurtükkidega Narva linna need punktid purustama, kust meie väesalkade pihta lastakse. Kuid meie usume, et tõsine saksa soldat, kes oma suure juhi Karl Liebknechti järele sammub, ei hakka oma seltsimeeste – Eesti proletaarlaste – vastu sõda pidama, vaid pöörab oma püssitiku oma klassivaenlaste – kodanluse ja mõisnikkude vastu.

    Eesti revolutsiooniline komitee.!

     

    Punaväeosade mäss

    Olude sunnil pidi uus pealetung Narvale viibima. Seda põhjustasid kaks asjaolu: rahutused Vene 46. ja 47. kütirügementides ning värskete jõudude juurdetoomine Narva rindele, millele kulus aega. „Valge” Eesti vallutamisest pidid osa võtma ka punased eesti väeosad, mis olid formeeritud sunniviisil N. Venes elutsevatest eestlastest. Osa eesti kommunistlikke väeüksusi võitles Vene kodusõjas Uurali rindel admiral Koltðaki vägede vastu ja nende transportimisega Jamburki oldi parajasti ametis.

    Rindel asuvates Vene 46. ja 47. kütirügementides võttis maad sõjavastane meeleolu. Sügisene halb ilm, viletsad korteriolud ja veel viletsam toit põhjustasid rahulolematuse, mis muutus eriti teravaks pärast kaotusrohket 22. novembri lahingut. Oldi vihased väejuhatusele, kes neile maalinud pettepildi hädaohutust „jalutuskäigust sakslastelt mahajäetud Narva linna”. Üksikute kommunistidest komissaride miitingukõned ja ähvardused ei mõjunud enam, agitaatoreid ähvardati püssitääkidega.

    Öösel vastu 25. novembrit hakkasid rügemendid mässama. Osa komissare poodi üles, osa pääses pimeduse katte all põgenema Jamburgi. Rügementides valitud juhatus otsustas viibimata vallutada Jamburg ja karistada sealset väejuhatust.

    Võib endale ette kujutada ärevust Vene 6. diviisi staabis, kui sinna saabus teade 46. ja 47. rügementide vastuhakust ja nende marsist Jamburgi. Jamburgis oli parajasti käimas miiting, kus „Eestimaa revolutsioonilise komitee” liikmed J. Sihver ja J. Ikmelt pidasid kõnet seisukorra üle Eestis. Algul tekkis võimumeeste hulgas üldine paanika. Üks 2. Viljandi kommunistliku kütirügemendi tolleaegseid kompaniiülemaid (end. ohvitser) kirjeldab neid sündmusi järgmiselt:

    „ ... Anti üksteisele vastukäivaid käske ja tormati käsi laotades siia-sinna. Kord tehti juba korraldus varustus evakueerida Jamburgist, kuid see võeti varsti tagasi. Ainuke tasakaalukam mees oli komandör Ed. T e i t e r, kes kogus 1. pataljoni kokku ja asus lahingut ootama Jamburgi silla juures. Hiljem suudeti polgus siiski distsipliin maksma panna ja terve polk toodi jõe äärde positsioonile.

    Kuna mässajad ei oodanud erilist vastupanu, tulid nad kolonnides lauldes lähemale. Neid lasti rahulikult läheneda paarisaja sammu peale ja siis avati nende pihta ootamatult suurtükkidest, kuulipildujatest ja püssidest marutuli. Selles metsikus tules langes aimamatult marssivaid vastuhakkajaid otse kui loogu.

    Kuna juba esimestest kuulipildujate valingutest langes suurem osa nende juhtidest, siis järeljäänud korraldasid vaid juhusliku, peatu vastulaskmise, valgudes ülemvõimu vastu väikesi lahinguid pidades salkadena laiali. Neid aeti punase ratsaväepolgu poolt mööda metsi ja välju taga ja tabatud lasti enamuses sealsamas maha. Saagiks saadi hobuseid, püsse, varustust ja 5 kuulipildujat. Järgmisel ööl hukati jõe ääres metsikul viisil veel mõned ellu jänud mässujuhid. Hukkajateks olid peamiselt hiinlased. Nii lõppes selles punaväeosas25. novembri mäss.”

     

    Enamlaste pealetungi ootel

    18    tagasiPärast 22. novembri lahingut arvestas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem vene- laste uue pealetungi võimalust Narvale ja seekord juba suuremate jõududega. Ettevaatuse abinõuna asetati alaline Saksa vaatluspost Hermani torni, kuna lennukite abil teostati pidevat luuret Jamburgi ja Oudova maanteede suunas.

    27. novembril kell 14.00 pidid sakslased Eesti väeosadel üle andma kuulipildujad ja miinipildujad, milleks kolonel A. Seiman saatis Jaanilinna, sinna 26. novembril saadetud 4-le ohvitserile ja 32 sõdurile, veel lisaks 4 ohvitseri ja 40 sõdurit 

    Samal päeval kella 12.00 paiku sattusid sakslased peale venelaste telefonikõ- nelusele, kust selgus, et Vene väejuhatus kavatseb raskesuurtükitule toetusel 28. novembri hommikul uuesti atakeerida Narvat, ning et venelased kavatsevad oma jõududega forsseerida Narva jõe ja Plüssa jõesuu ning pääseda Narvas olnud saks- laste selja taha.
    Selle peale tugevdas Oberst Goltz oma jala- ja suurtükiväe lahingulist valmisolekut. Saa- dud andmete tõttu tühistasid sakslased aga meile kuulipildujate ja miinipildujate üleandmise korralduse.

    Samal 27. novembril said Saksa väeosad käsu - olla kahe tunni jooksul pärast käsu saamist valmis Narvast lahkuma. Sakslased pidid jätma Narva vaid järelkaitseosad, kuni Narva rajoonist on lahkunud kõik Saksa väeosad ja asutised.

    27. novembril pärast lõunat tutvustas eesliinil olnud Saksa 405. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem leitnant Köler meie ohvitsere kaitsesüsteemiga Jaanilinna ees. Samuti õpetasid sakslased eesti ohvitsere käsitama saksa kuulipildujaid. Õhtul pandi saksa vahipostide kõrvale välja ka eesti vahipostid.

    Rinde parema tiiva kindlustamiseks saadeti sama päeva õhtul kell 21.00 Kulgu rajooni 4. jalaväerügemendi 2. pataljoni ülem kolonelleitnant P. Kunnus 80 mehe ja ühe raskekuulipildujaga. Salga ülesandeks oli valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käär 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Plüssa suudme vastas).

    Kella 24.00-ks pani salk Kulgust kuni Piimaninani välja 4 valveposti, kuna Kulgu ja Kreenholmi vabriku vahel pandi käima  liikuv patrull. Piimanina ja Kulgu vahelise maa-ala valvamiseks saatsid sakslased omalt poolt välja 3-mehelise patrulli leitnant Pianka juhatusel, kellel oli kaasas üks kergekuulipilduja.

    Kokku oli Narva jõe joonel: eestlasi – 1000 meest 7 kuulipildujaga ja ilma suurtükkideta, sakslasi - umbes 1800 meest 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 suurtükiga.

    Jõudude asetusest selgus, et meil  oli peasuunas (Narva rajooni) koondatud 787 meest kolme kuulipildujaga, ehk 100% meeste üldarvust. Narva-Jõesuu rajooni, kuhu võis oodata venelaste dessanti, aga ainult 19 meest ilma kuulipildujateta, ehk 2% meeste üldarvust. Vasknarva—Poruni suunda aga 173 meest 4 kuulipildujaga, ehk 18% meeste üldarvust.

    Sakslased koondasid omad jõud kahte gruppi:

    Peasuunda (Narva rajooni) oli suunatud suurem osa jõududest,  kokku 1600 meest, ehk 89% jõudude koguarvust.  Narva-Jõesuu rajooni vähem, kuid küllalt tugev osa,  umbes 200 meest. ehk 11% meeste üldarvust. Narva jõe ülemjooksu jätsid sakslased aga hoopis tühjaks.

    Sakslaste paigutuse juures Narva rajooni kaitsel võime täheldada järgmisi iseloomustavaid asjaolusid:  

    Narva eelne kaitsepositsioon oli hästi kindlustatud, omas hea tulevõrgu (automaatrelvade flankeeriv tuli) ja pideva traattõkke kõrgepinge-elektrivooluga. Vaatlus oli hea. 5 km pikkuse kaitsepositsiooni garnison koosnes ainult ühest laskurkompaniist. Selle eest aga oli sinna paigutatud kaks  raskekuulipildujakompaniid ja üks miinipildujakompanii. Seega - minimaalne arv inimjõudu ja maksimaalne arv automaatrelvi ja miinipildujaid.  

    Samal ajal oli tugevad varud paigutatud kahele poole: Narva jõe idakaldal kaks  laskurkompaniid ja läänekaldal neli laskurkompaniid seega kokku varus 6 laskurkompaniid (eesliinil aga ainult üks). Varud asusid eesliini läheduses, mis võimaldas korraldada õigeaegseid ning kiireid vastulööke. Tugevate varude tõttu võis sakslaste kaitse kujuneda aktiivseks ja painduvaks.

     

    ENAMLASTE PEALETUNGI ALGUS  tagasi

     

    1918. aasta 28. novembri vara- hommikul algas ägeda suurtükitule toetusel punaarmee rünnak Narvale. See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu. Rünnakust võtsid peale 3. eesti kommunistliku polgu osa veel ka mitu vene polku. See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi. Kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega. Viljandi 2. kommunistliku kütipolgu üks pataljon ületas Plüssa jõe suudme lähedal valveta jäänud Narva jõe ja liikus läbi metsade Joala alla, ning ründas ühte sakslaste patareid selja tagant. Kuid sakslased pöörasid kahurid ringi ja külvasid pealetungijad üle kartetðitulega. Külgedelt avati ründajate pihta kuulipildujatuli. See oli punastele küttidele palju ja nad põgenesid tuldud teed tagasi, jättes lahingupaigale maha sajad hukkunud.

    Narva all toimunud lahingu järel ilmusid Narva-Jõesuu kohale Inglise lipu all sõitvad venelaste laevad ja saatsid seal maale dessandi. Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele.

    Seega oli Eesti Vabadussõda alanud meile edutult. Esialgu tõmbus polk Oru jaama joonele. Seal aga ilmnes kurb tõde – enamus polgus olnud sõdureid oli laiali jooksnud. Järele oli jäänud vaid umbes 350 meest. Neist pooled olid ohvitserid.

    Kuid ka punaste edasitung takerdus. Punaüksuste moraal polnud kuigi hea ja seda eriti vene polkudes. Eesti kommunistlikud polgud oleksid tahtnud küll heameelega edasi liikuda, kuid kaotusrohked lahingud pidurdasid ka neid.

    29. novembril 1918 kuulutati Narvas “Eesti Töökommuuni” nime all välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Sellega taheti välismaailmale näidata punaste vallutussõda kodusõjana. Selle retsepti järgi on toiminud Moskva mitmeid kordi ka hiljem.

    1.detsembril alustasid punaüksused edasitungi. Üks nende kolonn hakkas Narvast üle Jõhvi liikuma Tallinna suunas, teine kolonn Vasknarvast üle Mustvee ja Jõgeva Paide suunas.

    Samal ajal korrastati Eesti poolel olemasolevaid ja formeeriti uusi polke. Rakveres formeeris polkovnik Nikolai Reek 5. polku, mis vaevles, nagu kõik teisedki eesti polgud, meeste vähesuse, ebakindluse ja relvade puuduse käes. Komplekteeritud üksused saadeti otsekohe Narva poolt tulevate punavägede vastu. Soomusrong nr. 1 jõudis 1. detsembril Oru jaama ja andis seal vaenlasele vastulöögi, vallutades tagasi Vaivara jaama, kuid rindeolukorda see muutusi ei toonud.

    5. detsembril asusid punaväed, toetatuna merel olnud laevastiku kahuritulest, taas rünnakule. Eesti üksused olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase eest taanduma Jõhvi-Ontika joonele, kus algul osutati küll koos rindele saabunud 5. polgu roodudega visa vastupanu, kuid oldi seejärel sunnitud taganema Purtse-Püssi joonele.

    Rindele jõudnud 5. polgu sõduritega juhtus sama, mis oli toimunud varem 4. polgu meestega – nad jooksid laiali. Seni kuni polk oli paigal, võtsid kõik vapralt lahingust osa, kuid niipea kui asuti taanduma, kadusid pooled mehed teadmata kuhu. Selline olukord valitses kõikides polkudes.

    Taandunud Rakvere lähistele, otsustati Rägavere joonel vaenlasele vastupanu osutada. Siia oli koondatud 1., 4. ja 5. polk, Pärnu 6. Polgu kaks roodu, Lüganuse kaitseliitlased, ning eesti sakslastest koosnev raskekuulipilduja komando – kokku umbes 1300 meest 9 suurtüki ja 31 kuulipildujaga.

    12. novembril saabus rindele soomurong nr. 2. Selle koosseisus oli 30 meest, 10 kuulipildujat ja üks kolmetolline kahur. Soomusrongil nr. 1 oli samuti üks kahur ja 21 kuulipildujat.

    Eesti polkudel olid vastas 1. Tallinna kommunistlik kütipolk, 3. Tartu kommunistlik kütipolk, 46. vene kütipolk ja punamadruste dessandisalk, kokku umbes 2300 meest.

    15. detsembril algas Rägavere lahing. Soomusrong nr. 1 lõi Vaeküla metsa vahel küll puruks punamadruste dessandi, kuid meie 5. polgu üksused ei pidanud Rägavere all vastu ja tõmbusid paaniliselt tagasi. Isegi selle tagavaraüksus, kes polnud vaenlast isegi näinud, sattus paanikasse. See paanika maksis meie vägedele Rakvere, ning vaatamata sellele, et 4. polk ja soomusrongid olid lahinguvälja peremehed oldi sunnitud taanduma kogu rindel.

    See taandumine vähendas küll märgatavalt polkude koosseise, kuid tõstis nende kvaliteeti. Järelejäänud mehed olid ustavad ja kindlad võitlejad. Kuid nüüd võttis järele jäänud meeste hulgas võimust väsimus. Olles enam kui paar nädalat korralikult söömata, pidevalt väljas külma käes ning magamata, see kahandas ka kõige vaprama võitleja võitlusvaimu.

    Kuid eesti polkude taandumine jätkus. Raudtee piirkonnas lõid soo- musrongid küll vaenlase rünnakud tagasi, kuid jalaväe taandudes pidid ka nemad tagasi tõmbuma. Jõulu laupäeval, 24. detsembril langes Tapa. Rinne kulges nüüd mööda Jägala jõge Aegviidu alla. Kuid ka see kaitsejoon polnud viimane. Uueks aastaks saavutas taandumine kõrgpunkti ja rinne jäe peatuma Salmistu-Valkla-Vetla külade joonele. Tegelikult ei olnud mingit pidevat rinnet ja lahingud toimusid põhiliselt külade pärast. Vägede liikumine aga toimus vaid suuremaid teid pidi.

    Punavägede teine kolonni üksused, kuhu kuulusid ühe vene kütipolgu osad, Soome 3. punane polk ja rannakaitseüksused, kokku umbes 1000 meest nelja suurtükiga, ületasid 7. detsembril Vasknarva juures Narva jõe. Seda kolonni lahutas mööda Soome lahe rannikut edasliikuvast punasest kolonnist suured Alutaguse sood ja metsad. Vasknarva juures polnud sellele kolonnil peale kohaliku Kaitseliidu salkade kedagi vastas. Jõudnud nädala pärast välja Lohusoole, liikus kolonn edasi kahes suunas. Üks grupp, mille suuruseks oli ca 700-meest, suundus üle Avinurme-Rakke Paide suunas. Teine grupp liikus üle Mustvee-Jõgeva Põltsamaa peale. Neile mõlemale grupile oli vastu panna ainult 150-st mehest koosnev Kaitseliidu üksus ja sakslaste raskekuulipildujate komando, kus oli umbes 170 meest. Neile saadeti küll Tartu 2. polgust appi kaks roodu, umbes 260 mehega, kuid punaste kolonni peatada ei suudetud.

    Nüüd andis sõjavägede ülemjuhataja käsu kaitsepataljonide formeerimiseks, kuhu hakati koondama eeskätt haritlasi. Järvamaal formeeris leitnant K. Kanep Paide pataljoni, mille koosseisus oli 300 meest. See näitas üles head lahinguvõimet, kuid oli sunnitud lõpuks Paide alla taanduma. Ka 1. ratsapolk, mille kooseisus oli umbes 300 mõõka, oli sunnitud taanduma. Taandumisel toimus ratsapolgus sama, mis oli toimunud teistes polkudes – nimelt valgus osa mehi laiali.

     

    Lahingud Pihkva rindel    

    Punaarmee sissetung Eestisse toimus ka Pihkva kaudu. Pihkva linn oli saksa vägede poolt okupeeritud. Seal asus ka vene “valgestest” formeeritud Põhjakorpus, mille suuruseks arvati olevat umbes 1800 meest. Enamus korpusest asus Pihkvas, osa selle üksusi aga Ida-Lätis. Korpuse juhtkond koosnes enamuses baltisakslastest ja selle ülemaks oli baltisakslane plkovnik G. Neff. Sakslaste domineerimine korpuse juhtkonnas ei meeldinud venelastele, mistõttu väeosa ei omanud erlist lahinguvalmidust.

    25. novembril ründasid punaarmee üksused Pihkvat, mispeale saksa väeosad lahkusid rindelt, jättes nii eesliini kui Pihkva kaitseta. Linnas hakkasid mässama kommunistid ja kuna Põhjakorpus polnud suuteline mässu maha suruma, lahkus samuti Pihkvast. Korpuse juhtkonnas polnud üksmeelt taandumisuuna suhtes. Selle ülem liikus korpuse ühe osaga Riia suunas, kuna teine osa korpusest taandus Eesti suunas. Kuid Eestisse taanduv korpuse osa polnud enam mingi väeosa, vaid demoraliseerunud sõdurite jõuk, kes olid selle liikumisteele jäänud kohalikele elanikele lausa nuhtluseks. Erandiks oli vaid rittmeister Bulak-Balahhovitði salk, mis eraldus korpusest ja liikus Eesti suunas korraliku väeosana.

    Eesti valitsuse kutsel tuli polkovnik G. Neff Eestisse ja sõlmis lepingu, mille põhjal Põhjakorpus asus Eesti Vabariigi teenistusse, alludes otse sõjavägede ülemjuhatajale.

    1. detsembril alustas punaarmee ka Pihkvast edasitungi. Selle peajõud - punane 2. läti kütibrigaad - oli ette nähtud Lätimaa vallutamiseks. See liikus üle Petseri, Vastseliina, Valga ja Volmari Riia suunas. Eesti vallutamiseks oli siin Vene 29. kütipolk, mille kooseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused, mis liikusid laiali pillutatuna mitmes erinevas suunas.

    Lõuna-Eesti vallutamine punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta. Ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Siitpeale liikus punavägi edasi kokkuleppel sakslastega – esimene ootas seni, kuni sakslased jõudsid eest ära evakueerida. 8. detsembril hõivas punaarmee Võru ja 18. detsembril Valga.

    Võrus oli polkovnik E. Kubbo alustanud 3. polgu formeerimist. Selle koosseisus oli napilt sada meest ja sellise koosseisuga polnud mõeldav punaväele vastu asuda ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Tartu suunas liikuval punaarmeel oli vastas vaid Kaitseliidu salgad. Hiljem lähetati Tartust Põlva rajooni küll paar roodu, ning Tartu suunas liikus ka Bulak-Balahhovitði väekoondis, kus oli 600 meest, mitu suurtükki ja suur hulk kuulipildujaid, olles seega üsna tugev üksus, kuid punaarmeele vastuhakuks puudus juhtkonnal enesekindlus. Kui arvestada kokku kõik Tartu ümbruses olevad sõjalised jõud, siis oldi vastases suures ülekaalus, kuid Virumaal toimunud taandumised olid kõigutanud tublisti sõjaväe juhtkonna moraali, mistõttu ei söandatud vaenlasele julgelt vastu astuda. Sel põhjusel loovutati ka Tartu.

    Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua. Seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas.

    Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõiaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaste polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.

    Sõiavägede ülemjuhataja korraldusel formeeriti 2. diviis, mille ülemaks oli energiline polkovnik Viktor Puskar, kes pani nii väeosas kui tagalas maksma kindla korra. Viljandis formeeriti Tartu ja Viljandi kaitsepataljonid. Samuti formeeris kapten F. Pinka seal kooliõpilastest Skautide üksuse, kes olid küll ilma väljaõppeta, kuid tulihingelised võitlejad. Viljandisse saabus vahepeal arvuliselt kasvanud 3. polk, mis koos skautidega punaste edasitungi Viljandi suunas lõplikult seisma pani.

     Pärast 22. novembri lahingut arvestas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem vene- laste uue pealetungi võimalust Narvale ja seekord juba suuremate jõududega. Ettevaatuse abinõuna asetati alaline Saksa vaatluspost Hermani torni, kuna lennukite abil teostati pidevat luuret Jamburgi ja Oudova maanteede suunas.

    27. novembril kell 14.00 pidid sakslased Eesti väeosadel üle andma kuulipildujad ja miinipildujad, milleks kolonel A. Seiman saatis Jaanilinna, sinna 26. novembril saadetud 4-le ohvitserile ja 32 sõdurile, veel lisaks 4 ohvitseri ja 40 sõdurit 

    Samal päeval kella 12.00 paiku sattusid sakslased peale venelaste telefonikõ- nelusele, kust selgus, et Vene väejuhatus kavatseb raskesuurtükitule toetusel 28. novembri hommikul uuesti atakeerida Narvat, ning et venelased kavatsevad oma jõududega forsseerida Narva jõe ja Plüssa jõesuu ning pääseda Narvas olnud saks- laste selja taha.
    Selle peale tugevdas Oberst Goltz oma jala- ja suurtükiväe lahingulist valmisolekut. Saa- dud andmete tõttu tühistasid sakslased aga meile kuulipildujate ja miinipildujate üleandmise korralduse.

    Samal 27. novembril said Saksa väeosad käsu - olla kahe tunni jooksul pärast käsu saamist valmis Narvast lahkuma. Sakslased pidid jätma Narva vaid järelkaitseosad, kuni Narva rajoonist on lahkunud kõik Saksa väeosad ja asutised.

    27. novembril pärast lõunat tutvustas eesliinil olnud Saksa 405. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem leitnant Köler meie ohvitsere kaitsesüsteemiga Jaanilinna ees. Samuti õpetasid sakslased eesti ohvitsere käsitama saksa kuulipildujaid. Õhtul pandi saksa vahipostide kõrvale välja ka eesti vahipostid.

    Rinde parema tiiva kindlustamiseks saadeti sama päeva õhtul kell 21.00 Kulgu rajooni 4. jalaväerügemendi 2. pataljoni ülem kolonelleitnant P. Kunnus 80 mehe ja ühe raskekuulipildujaga. Salga ülesandeks oli valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käär 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Plüssa suudme vastas).

    Kella 24.00-ks pani salk Kulgust kuni Piimaninani välja 4 valveposti, kuna Kulgu ja Kreenholmi vabriku vahel pandi käima  liikuv patrull. Piimanina ja Kulgu vahelise maa-ala valvamiseks saatsid sakslased omalt poolt välja 3-mehelise patrulli leitnant Pianka juhatusel, kellel oli kaasas üks kergekuulipilduja.

    Kokku oli Narva jõe joonel: eestlasi – 1000 meest 7 kuulipildujaga ja ilma suurtükkideta, sakslasi - umbes 1800 meest 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 suurtükiga.

    Jõudude asetusest selgus, et meil  oli peasuunas (Narva rajooni) koondatud 787 meest kolme kuulipildujaga, ehk 100% meeste üldarvust. Narva-Jõesuu rajooni, kuhu võis oodata venelaste dessanti, aga ainult 19 meest ilma kuulipildujateta, ehk 2% meeste üldarvust. Vasknarva—Poruni suunda aga 173 meest 4 kuulipildujaga, ehk 18% meeste üldarvust.

    Sakslased koondasid omad jõud kahte gruppi:

    Peasuunda (Narva rajooni) oli suunatud suurem osa jõududest,  kokku 1600 meest, ehk 89% jõudude koguarvust.  Narva-Jõesuu rajooni vähem, kuid küllalt tugev osa,  umbes 200 meest. ehk 11% meeste üldarvust. Narva jõe ülemjooksu jätsid sakslased aga hoopis tühjaks.

    Sakslaste paigutuse juures Narva rajooni kaitsel võime täheldada järgmisi iseloomustavaid asjaolusid:  

    Narva eelne kaitsepositsioon oli hästi kindlustatud, omas hea tulevõrgu (automaatrelvade flankeeriv tuli) ja pideva traattõkke kõrgepinge-elektrivooluga. Vaatlus oli hea. 5 km pikkuse kaitsepositsiooni garnison koosnes ainult ühest laskurkompaniist. Selle eest aga oli sinna paigutatud kaks  raskekuulipildujakompaniid ja üks miinipildujakompanii. Seega - minimaalne arv inimjõudu ja maksimaalne arv automaatrelvi ja miinipildujaid.  

    Samal ajal oli tugevad varud paigutatud kahele poole: Narva jõe idakaldal kaks  laskurkompaniid ja läänekaldal neli laskurkompaniid seega kokku varus 6 laskurkompaniid (eesliinil aga ainult üks). Varud asusid eesliini läheduses, mis võimaldas korraldada õigeaegseid ning kiireid vastulööke. Tugevate varude tõttu võis sakslaste kaitse kujuneda aktiivseks ja painduvaks.

     

    Enamlased alustavad pealetungi    

    1918. aasta 28. novembri vara- hommikul algas ägeda suurtükitule toetusel punaarmee rünnak Narvale. See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu. Rünnakust võtsid peale 3. eesti kommunistliku polgu osa veel ka mitu vene polku. See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi. Kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega. Viljandi 2. kommunistliku kütipolgu üks pataljon ületas Plüssa jõe suudme lähedal valveta jäänud Narva jõe ja liikus läbi metsade Joala alla, ning ründas ühte sakslaste patareid selja tagant. Kuid sakslased pöörasid kahurid ringi ja külvasid pealetungijad üle kartetðitulega. Külgedelt avati ründajate pihta kuulipildujatuli. See oli punastele küttidele palju ja nad põgenesid tuldud teed tagasi, jättes lahingupaigale maha sajad hukkunud.

    Narva all toimunud lahingu järel ilmusid Narva-Jõesuu kohale Inglise lipu all sõitvad venelaste laevad ja saatsid seal maale dessandi. Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele.

    Seega oli Eesti Vabadussõda alanud meile edutult. Esialgu tõmbus polk Oru jaama joonele. Seal aga ilmnes kurb tõde – enamus polgus olnud sõdureid oli laiali jooksnud. Järele oli jäänud vaid umbes 350 meest. Neist pooled olid ohvitserid.

    Kuid ka punaste edasitung takerdus. Punaüksuste moraal polnud kuigi hea ja seda eriti vene polkudes. Eesti kommunistlikud polgud oleksid tahtnud küll heameelega edasi liikuda, kuid kaotusrohked lahingud pidurdasid ka neid.

    29. novembril 1918 kuulutati Narvas “Eesti Töökommuuni” nime all välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Sellega taheti välismaailmale näidata punaste vallutussõda kodusõjana. Selle retsepti järgi on toiminud Moskva mitmeid kordi ka hiljem.

    1.detsembril alustasid punaüksused edasitungi. Üks nende kolonn hakkas Narvast üle Jõhvi liikuma Tallinna suunas, teine kolonn Vasknarvast üle Mustvee ja Jõgeva Paide suunas.

    Samal ajal korrastati Eesti poolel olemasolevaid ja formeeriti uusi polke. Rakveres formeeris polkovnik N. Reek 5. polku, mis vaevles, nagu kõik teisedki eesti polgud, meeste vähesuse, ebakindluse ja relvade puuduse käes. Komplekteeritud üksused saadeti otsekohe Narva poolt tulevate punavägede vastu. Soomusrong nr. 1 jõudis 1. detsembril Oru jaama ja andis seal vaenlasele vastulöögi, vallutades tagasi Vaivara jaama, kuid rindeolukorda see muutusi ei toonud.

    5. detsembril asusid punaväed, toetatuna merel olnud laevastiku kahuritulest, taas rünnakule. Eesti üksused olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase eest taanduma Jõhvi-Ontika joonele, kus algul osutati küll koos rindele saabunud 5. polgu roodudega visa vastupanu, kuid oldi seejärel sunnitud taganema Purtse-Püssi joonele.

    Rindele jõudnud 5. polgu sõduritega juhtus sama, mis oli toimunud varem 4. polgu meestega – nad jooksid laiali. Seni kuni polk oli paigal, võtsid kõik vapralt lahingust osa, kuid niipea kui asuti taanduma, kadusid pooled mehed teadmata kuhu. Selline olukord valitses kõikides polkudes.

    Taandunud Rakvere lähistele, otsustati Rägavere joonel vaenlasele vastupanu osutada. Siia oli koondatud 1., 4. ja 5. polk, Pärnu 6. Polgu kaks roodu, Lüganuse kaitseliitlased, ning eesti sakslastest koosnev raskekuulipilduja komando – kokku umbes 1300 meest 9 suurtüki ja 31 kuulipildujaga.

    12. novembril saabus rindele soomurong nr. 2. Selle koosseisus oli 30 meest, 10 kuulipildujat ja üks kolmetolline kahur. Soomusrongil nr. 1 oli samuti üks kahur ja 21 kuulipildujat.

    Eesti polkudel olid vastas 1. Tallinna kommunistlik kütipolk, 3. Tartu kommunistlik kütipolk, 46. vene kütipolk ja punamadruste dessandisalk, kokku umbes 2300 meest.

    15. detsembril algas Rägavere lahing. Soomusrong nr. 1 lõi Vaeküla metsa vahel küll puruks punamadruste dessandi, kuid meie 5. polgu üksused ei pidanud Rägavere all vastu ja tõmbusid paaniliselt tagasi. Isegi selle tagavaraüksus, kes polnud vaenlast isegi näinud, sattus paanikasse. See paanika maksis meie vägedele Rakvere, ning vaatamata sellele, et 4. polk ja soomusrongid olid lahinguvälja peremehed oldi sunnitud taanduma kogu rindel.

    See taandumine vähendas küll märgatavalt polkude koosseise, kuid tõstis nende kvaliteeti. Järelejäänud mehed olid ustavad ja kindlad võitlejad. Kuid nüüd võttis järele jäänud meeste hulgas võimust väsimus. Olles enam kui paar nädalat korralikult söömata, pidevalt väljas külma käes ning magamata, see kahandas ka kõige vaprama võitleja võitlusvaimu.

    Kuid eesti polkude taandumine jätkus. Raudtee piirkonnas lõid soo- musrongid küll vaenlase rünnakud tagasi, kuid jalaväe taandudes pidid ka nemad tagasi tõmbuma. Jõulu laupäeval, 24. detsembril langes Tapa. Rinne kulges nüüd mööda Jägala jõge Aegviidu alla. Kuid ka see kaitsejoon polnud viimane. Uueks aastaks saavutas taandumine kõrgpunkti ja rinne jäe peatuma Salmistu-Valkla-Vetla külade joonele. Tegelikult ei olnud mingit pidevat rinnet ja lahingud toimusid põhiliselt külade pärast. Vägede liikumine aga toimus vaid suuremaid teid pidi.

    Punavägede teine kolonni üksused, kuhu kuulusid ühe vene kütipolgu osad, Soome 3. punane polk ja rannakaitseüksused, kokku umbes 1000 meest nelja suurtükiga, ületasid 7. detsembril Vasknarva juures Narva jõe. Seda kolonni lahutas mööda Soome lahe rannikut edasliikuvast punasest kolonnist suured Alutaguse sood ja metsad. Vasknarva juures polnud sellele kolonnil peale kohaliku Kaitseliidu salkade kedagi vastas. Jõudnud nädala pärast välja Lohusoole, liikus kolonn edasi kahes suunas. Üks grupp, mille suuruseks oli ca 700-meest, suundus üle Avinurme-Rakke Paide suunas. Teine grupp liikus üle Mustvee-Jõgeva Põltsamaa peale. Neile mõlemale grupile oli vastu panna ainult 150-st mehest koosnev Kaitseliidu üksus ja sakslaste raskekuulipildujate komando, kus oli umbes 170 meest. Neile saadeti küll Tartu 2. polgust appi kaks roodu, umbes 260 mehega, kuid punaste kolonni peatada ei suudetud.

    Nüüd andis sõjavägede ülemjuhataja käsu kaitsepataljonide formeerimiseks, kuhu hakati koondama eeskätt haritlasi. Järvamaal formeeris leitnant K. Kanep Paide pataljoni, mille koosseisus oli 300 meest. See näitas üles head lahinguvõimet, kuid oli sunnitud lõpuks Paide alla taanduma. Ka 1. ratsapolk, mille kooseisus oli umbes 300 mõõka, oli sunnitud taanduma. Taandumisel toimus ratsapolgus sama, mis oli toimunud teistes polkudes – nimelt valgus osa mehi laiali.

     

    Lahingud Pihkva rindel    

    Punaarmee sissetung Eestisse toimus ka Pihkva kaudu. Pihkva linn oli saksa vägede poolt okupeeritud. Seal asus ka vene “valgestest” formeeritud Põhjakorpus, mille suuruseks arvati olevat umbes 1800 meest. Enamus korpusest asus Pihkvas, osa selle üksusi aga Ida-Lätis. Korpuse juhtkond koosnes enamuses baltisakslastest ja selle ülemaks oli baltisakslane plkovnik G. Neff. Sakslaste domineerimine korpuse juhtkonnas ei meeldinud venelastele, mistõttu väeosa ei omanud erlist lahinguvalmidust.

    25. novembril ründasid punaarmee üksused Pihkvat, mispeale saksa väeosad lahkusid rindelt, jättes nii eesliini kui Pihkva kaitseta. Linnas hakkasid mässama kommunistid ja kuna Põhjakorpus polnud suuteline mässu maha suruma, lahkus samuti Pihkvast. Korpuse juhtkonnas polnud üksmeelt taandumisuuna suhtes. Selle ülem liikus korpuse ühe osaga Riia suunas, kuna teine osa korpusest taandus Eesti suunas. Kuid Eestisse taanduv korpuse osa polnud enam mingi väeosa, vaid demoraliseerunud sõdurite jõuk, kes olid selle liikumisteele jäänud kohalikele elanikele lausa nuhtluseks. Erandiks oli vaid rittmeister Bulak-Balahhovitði salk, mis eraldus korpusest ja liikus Eesti suunas korraliku väeosana.

    Eesti valitsuse kutsel tuli polkovnik G. Neff Eestisse ja sõlmis lepingu, mille põhjal Põhjakorpus asus Eesti Vabariigi teenistusse, alludes otse sõjavägede ülemjuhatajale.

    1. detsembril alustas punaarmee ka Pihkvast edasitungi. Selle peajõud - punane 2. läti kütibrigaad - oli ette nähtud Lätimaa vallutamiseks. See liikus üle Petseri, Vastseliina, Valga ja Volmari Riia suunas. Eesti vallutamiseks oli siin Vene 29. kütipolk, mille kooseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused, mis liikusid laiali pillutatuna mitmes erinevas suunas.

    Lõuna-Eesti vallutamine punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta. Ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Siitpeale liikus punavägi edasi kokkuleppel sakslastega – esimene ootas seni, kuni sakslased jõudsid eest ära evakueerida. 8. detsembril hõivas punaarmee Võru ja 18. detsembril Valga.

    Võrus oli polkovnik E. Kubbo alustanud 3. polgu formeerimist. Selle koosseisus oli napilt sada meest ja sellise koosseisuga polnud mõeldav punaväele vastu asuda ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Tartu suunas liikuval punaarmeel oli vastas vaid Kaitseliidu salgad. Hiljem lähetati Tartust Põlva rajooni küll paar roodu, ning Tartu suunas liikus ka Bulak-Balahhovitði väekoondis, kus oli 600 meest, mitu suurtükki ja suur hulk kuulipildujaid, olles seega üsna tugev üksus, kuid punaarmeele vastuhakuks puudus juhtkonnal enesekindlus. Kui arvestada kokku kõik Tartu ümbruses olevad sõjalised jõud, siis oldi vastases suures ülekaalus, kuid Virumaal toimunud taandumised olid kõigutanud tublisti sõjaväe juhtkonna moraali, mistõttu ei söandatud vaenlasele julgelt vastu astuda. Sel põhjusel loovutati ka Tartu.

    Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua. Seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas.

    Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõiaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaste polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.

    Sõiavägede ülemjuhataja korraldusel formeeriti 2. diviis, mille ülemaks oli energiline polkovnik Viktor Puskar, kes pani nii väeosas kui tagalas maksma kindla korra. Viljandis formeeriti Tartu ja Viljandi kaitsepataljonid. Samuti formeeris kapten F. Pinka seal kooliõpilastest Skautide üksuse, kes olid küll ilma väljaõppeta, kuid tulihingelised võitlejad. Viljandisse saabus vahepeal arvuliselt kasvanud 3. polk, mis koos skautidega punaste edasitungi Viljandi suunas lõplikult seisma pani.

     


     

    UUE HOOGA' RÜNNAKULE  tagasi

     

    Sõjaõnn pöördub    

    1919. aasta jaanurikuu esimesel nädalal olid eesti väeosad saavutanud taandumiste maksimumi. Pideva taandumise käigus olid väeosadest lahkunud ebakindel kontingent ja järele olid jäänud kõrge moraaliga ja võitlustahtelised sõdurid. Kuigi väeosade koosseisud olid tublisti kahanenud, täitsid nad edukalt oma ülesanded.

    Ka vaenlase väeosade moraalne tase oli tublisti langenud. Puht venelastest koosnevad üksused olid kokku kuivanud, kuna paljud olid väeosadest ära jooksnud. Eesti kommunistlikud polgud olid küll võitlustahtelisemad, kuid mitte kõik sõdurid polnud seal kommunistid. Pealegi olid nad toimunud lahingutest kurnatud ja väsinud.

    Punaarmee juhtkond taipas küllap alles nüüd, missuguse saatusliku vea olid nad rünnakuid Eesti vastu alustades teinud. Sõda alustades ei peetud Eestit vist tõsiselt vastupanuvõimeliseks, millist arvamust kinnitasid ka 1918. aasta detsembri esimestel nädalatel peetud lahingud. Oma suuremad ja võitlusvõimelisemad väed – läti punased kütid – saadeti Riia peale, soovides korraga vallutada nii Riiat kui Tallinnat.

    Võib arvata, et läti punased polgud soovisid ka ise eeskätt Riia peale minna, nii nagu eesti punased polgud soovisid vallutada Tallinnat, põhjustades sellega aga üldise ebaedu. Selline punavägede poolitamine tuli meile suureks kasuks, kuna eesti üksusi ründavatest väeosadest ei piisanud Eesti vallutamiseks. Kuigi eesti üksustel tuli algul pidevalt taanduda, toimus samal ajal palavikuliselt uute väeosade formeerimine. Esimeset Maailmasõjast osa võtnud ja korraliku väljaõppe saanud mehi oli külluses ja need tuli nüüd väeosadesse koondada.

    Ülemjuhataja instituudi loomine ja polkovnik Joh. Laidoneri määramine ülemjuhatajaks panid aluse meie väeosade edaspidisele edukale tegevusele. Ka kogu elanikkonna energiline kaasalöömine avaldasid tervendavat mõju üldisele olukorrale.

    Ülemjuhataja otsustas minna esmajoones vastupealetungile Tallinna all, suunates täiendavate üksustena rindele 1. polgu, Spordiselts “Kalevi” liikmetest formeeritud löögiüksuse, millest hiljem formeerus kuulsusrikas polk “Kalevi Malev”, ning äsja Eestisse saabunud Soome pataljoni kaks kompaniid major Ekströmi juhatusel.

    Uue aasta esimesel nädalal püüdis vaenlane jätkata edasitungi Tallinna suunas, kuid need rünnakud löödi soomusrongide ja nende dessantide poolt edukalt tagasi. 3. Tartu kommunistliku polgu kolm roodu tegid katse, vallutada ootamtu rünnakuga Kehra jaama, kuid soomusrongi nr. 1 neljakümne meheline dessant, toetatuna soomurongi kahuritulest, lõi vaenlase roodud Arudevahe talu juures puruks.

    See Arudevahe talu juures peetud lahing sai pöördepunktiks Eesti Vabadussõjas. Siitpeale läks initsiatiiv täielikult eesti väeosade kätte. Eriti soomusrongid olid need, mis avasid meie võitude seeria. Juba 6. jaanuaril 1919 vallutasid soomusrongid tagasi Aegviidu, 9. jaanuaril Tapa ning 10. jaanuarl Rakke, olles seega läbi lõiganud Paide alla jäänud punaüksuste taganemisteed.

    Samal ajal alustas aktiivselt vastase ründamist ka eesti merevägi, tehes dessant dessandi järel vaenlase tagalasse. Dessantide jaoks oli formeeritud eraldi Meredessantpataljon kapten K. Pauluse juhtimisel. Nii tehti dessant Tsitres, Hara lahes, kus dessandiga liitusid ka kaks soome kompaniid. Muuksi küla all toimunud lahingus näitasid soomlased üles erilist vaprust ja punased põgenesid kabuhirmus. Seejärel maabus dessant Kunda rannas. Kõik need rünnakud toimusid eesti punapolkude vastu, kes said suurte kaotuste osaliseks.

    Mereväe ja soomusrongide rünnakud vaenlase külgedele olid nii edukad, et Punaarmee loovutas taandumisel Rakvere lahinguteta. Eestimaa südames, Järvamaal olnud vaenlane, kartes peale tagala läbilõikamist kotti jäämist, alustas kiiresti taandumist, jälitatuna meie 1. ratsapolgu, Järvamaa kaitseüksuse ja eesti sakslaste üksuse poolt. Nüüd suunas ülemjuhataja ratsapolgu ja sakslaste üksuse Avinurme, ning Järvamaa kaitsepataljoni Mustvee peale, kuhu need jõudsid 14. jaanuaril.

    Viru rindel taandus rindejoon Tallinnast järjest kaugemale. Jõhvi lähistel püüdsid punased meie vägede edasitungi küll peatada, kuid Järve küla all toimunud lahingus, mis kujunes küll üsna raskeks meie noorele “Kalevi Malevale”, murti kalevlaste ja 1. polgu üksuste poolt punaste vastupanu täielikult.

    Ka Sinimägedesse tõid punased uusi vägesid, kuid sinna toodud Vene 86. polk ei soovinud sõdida ja jooksis meie poole üle.

     

    Narva vabastamine. Utria lahing  

    Otsustav lahing Narva vabastamiseks peeti Eesti ja Soome dessantvägede poolt meie sõjalaevastiku toetusel Utria küla ja Laagna mõisa juures. Dessandi korraldamiseks Utrias pandi laevadele neli Soome vabatahtlike kompaniid (600 meest) ja Eesti dessantpataljon (400 meest) Soome vabatahtlike pataljoni ülema kolonelleitnant M. Ekströmi üldise juhtimise all. 17. jaanuaril jõudis laevastik Utria alla, kus laevade tule toetusel algas meeste maalesaatmine. Meeste maalesaatmist raskendas tugev lainetus ja kivine rand. Kohati oldi sunnitud hüppama paatidest jääkülma vette, et jalgsi kaldale jõuda.

    Siin osutasid dessandi maabumisel suure teene Narva koolipoisid, kes teenisid mereväes. Kuna esialgne maabumispaik oli halvasti valitud - rand oli kivine ja madal ning sellele lisaks tõusis veel tugev tuul, mistõttu osa paate läks ümber ja mehed kahlasid jääkümas vees, ning maale jõudis vaid paarsaja mehe ringis. Narva koolipoisid juhtisid dessantlaevad teise kohta, kus rand oli kivideta ja vesi sügav, seal maabusid ülejäänud dessantüksused.

    Maabunud Eesti dessantpataljon ja Soome kompaniid vallutasid ägedais lahinguis Utria küla ja Laagna mõisa, lõigates ära lääne pool asunud vaenlase väeosadel taandumisteed. Järgmisel päeval püüdis vaenlane küll jõuliste vasturünnakutega vabastada endale tee ida suunas, kuid kõik rünnakud löödi vaenlase suurte kaotustega tagasi. Kaotanud ühendusteed, andis Vaivara juures üks punaste väeosa (630 meest) end täie varustusega vangi.

    Samal ajal tungisid kaks Soome kompaniid otsesuunas Narva-Jõesuu ja Riigiküla peale, kust Narva kooliõpilased viisid soomlased kõrvalisi teid pidi Narva peale. Narva tänavatel püüdsid taanduvad vaenlase väeosad veel vastupanu osutuda, et võita aega evakueerimiseks, kuid see õnnestus neil vaid osaliselt ja 18. jaanuari õhtuks oli Narva vabastatud. 19. jaanuari hommikul jõudsid Narva Eesti väeosad. Ületades Narva jõe, võeti ära Jaanilinn ja asuti seejärel Narva piirkonna kaitsele.

    Narva linna ja Narva jõe joone tagasivallutamine tähendas Eesti sõjavägede ülemjuhatuse all võitlevale kaitseväele tunnustamisväärset võitu oma vastase üle. Eesti Vabariigi territooriumi vabastamise esimene ülesanne oli täidetud. Õnnelikumalt ja kiiremini kui seda juleti loota.

    Kogu Viru rindel paisati vaenlane Eesti piiridest kiiremini välja, kui ta oli jõudnud siia sisse tungida. Väejuhatus soovis küll veel vaenlast jälitada ka Venemaa pinnal, kuid Meredessandipataljon keeldus edasi minemast, mistõttu Joh. Pitkal tekkis äge sõnavahetus selle juhataja kapten Paulusega, lubades kapteni reameheks alandada.

    Rindejoon kulges nüüd Narvast mööda Narva jõge kuni Peipsi järveni, kuhu see peatuma jäi. Vastas olnud eesti punased polgud viidi tagalasse oma haavu parandama, kus need eesti punadiviisiks ümber formeeriti.

    Soomusrongid olid kapten Irve juhtimisel tunginud vaenlase selja taha ja vallutanud Rakke jaama. Narva suunas ei saanud rongid enam minna, kuna punased olid kõik raudteesillad ja truubid puruks lasknud. Nüüd otsustas kapten K. Parts tungida kõigi rongidega edasi Tartu suunas. Operatiivselt allusid soomusrongid 1. diviisi ülemale, kuid sidevahendite puudumise tõttu ei saanud kapten K. Parts oma tegevusest diviisiülemat kindral Tõnissoni informeerida ja nii liikusid Soomusrongid nr. 1 ja 3 Rakkest edasi ja jõudsid 13. jaanuaril Jõgevale. 2. polk oli juba kaks päeva varem Jõgeva vallutanud, seal vastas olnud 3. soome kommunistliku polgu ja 49. kütipolgu üksused tagasi surunud ning jõudnud välja Palamusele.

     

    Tartu vallutamine   

    Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahovitði üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi.

    Samal ajal oli Tartumaa Kaitseliidu ülem leitnant J. Kuperjanov formeerinud Puurmanis uue üksuse – Tartu maakonna kaitsepataljoni, mis hiljem nimetati Tartu pataljoniks ja peale Kuperjanovi surma Kuprjanovi partisanide pataljoniks. Kuperjanovi partisanid valmistasid oma ootamatude rünnakutega Punaarmee tagalsse enamlastele palju tuska. Nüüd oli Kuperjanov oma paari rooduga Kursi kaudu raudteele välja jõudnud, kus ta kohtus soomusrongidega. Kaptenid K. Parts ja A. Irv kutsusid Kuperjanovit oma meestega soomusrongidega liituma, et siis ühiselt Tartu peale minna. Kuperjanov oli nõus ja partisanid pandi soomusrongidele.

    Teel Tartu poole oli soomusrongidel Voldis, Äksis ja Kärknas tulevahetusi punaste soomusrongiga. Soomusrongi nr. 1 dessant vallutas punaste sillaõhkijate nina alt Jänese raudteesilla, kes olid silla õhkimisega vaid mõne hetke hiljaks jäänud, ja see otsustas Tartu saatuse. Soomusrongidele oli tee Tartusse vaba. Linn vallutati punaüksute käest 14. jaanuaril, kus eriti ägedat vastupanu osutas 6. läti punane kütipolk. Punaarmee juhtkond oli kavatsenud just saata Lõuna-Eestisse uusi väeüksusi, kuid soomusrongide rünnak Tartule lõi need kavad esialgu segi. Vaenlase peajõud taandusid Võru suunas ja mõned väiksemad üksused Valga suunas. Nende jälitamiseks puudus meil aga jõud.

    Tartus olid punased toime pannud massimõrva. Kommunistid olid arreteerinud suure hulga inimesi ja need Krediidiühisuse keldrisse viinud. Valdav osa neist tapeti enne soomusrongide Tartusse jõudmist. Samasugune mõrv oli toimunud ka Rakveres. Seal jõuti laibad maha matta, Tartus aga mitte.

    See massimõrv põhjustas sõdurite hulgas veelgi suuremat punaste vihkamist. Seni teati küll suurtest mõrvamistest Venemaal, kuid need olid toimunud revolutsiooni keerises. Esimeses Maailmasõjas sõditi humaanselt – lahingutandril võitles sõdur sõduriga. Vange koheldi inimlikult ja eraisikute hukkumisi püüti igati vältida. Nüüd võis aga väga sageli kohata punaste poolt tapetud eraisikuid ja vangi langenud sõdurite tundmatuseni purustatud laipu. Need ebainimlikud punaste teod kalgistasid mehi ja sütitasid neis viha vaenlase vastu.

    Tartusse jõudis koos ühe patareiga ka Tallinna kaitsepataljon leitnant O. Sternbecki juhtimisel, mis suunati Reolasse ja kus sellel olid esimesed tuleristsed, mis aga pataljonile kuulsust ei toonud. Järvamaa kaitsepataljon ja 2. polk lähenesid Tartule kiirmarsil. 2. polgu jõudmisel Luunjasse stabiliseeriti rinne Reola ja Vastse-Kuuste alla ning seejärel asus polk Räpina suunas taganevat vaenlast jälitama. Ka Järvamaa kaitsepataljon jõudis 29. jaanuaril Räpina-Mehikoorma piirkonda, kust tegi retki üle Lämmijärve Venemaale. 30. jaanuaril nimetas ülemjuhataja pataljoni ümber 7. polguks. 2. polk ületas Valga-Pihkva raudtee ja 4. veebruaril vallutas Petseri linna.

    Soomusrongid alustasid Tartust edasitungi Elva suunas, mille desandid vallutasid 15. jaanuaril. Kuid edasi rongid ei pääsenud, kuna Elva sild oli purustatud ja asuti seda taastama. Samal ajal vallutas Tartu vabatahtlike pataljon leitnant K. Einbundi (hiljem Eenpalu ja vabariigi peaminster) juhatusel Rannu mõisa ja 17. jaanuaril Rõngu, kuid oli sunnitud äsja kohale toimetatud värskete punaüksuste survel tagasi tõmbuma.

    Kuperjanovi partisaniüksus oli Tartus puhanud ja oma koosseise täiendanud ning ilmus 24. jaanuaril taas lahinguväljale. Ülemjuhataja allutas nad operatiivselt Soomusrongide divisjoni ülemale, kelleks nüüd oli kapten Anton Irv, kuna kapten Parts viibis haavatuna haiglas. Raudteel liikudes tuli soomusrongidel võidelda põhiliselt purustatud sildadega, vaenlase soomusrongidega ning maaväe patareidega. Sellele vaatamata vallutasid soomusrongid 23. jaanuaril Kirepi.

    Soomusrongid ei suutnud purustatud sildade pärast jalaväega sammu pidada, kuid nende dessandid abistasid Partisanide ja Tartu vabatahtlike pataljone ja ühiselt löödi ägeda lahingu järel 25. jaanuaril punased Rõngust välja ning jõudsid Puka alla, kuhu ka soomusrongid peagi järele tulid. Koos suunduti ägedaid lahinguid lüües edasi Valga poole, kus vaenlane visalt vastu pani. Partisanide pataljon, vaatamata rasketele kaotustele, surus vastas olnud punalätlased Tartu-Valga maantee piirkonnas tagasi ja vallutas 27. jaanuaril Sangaste. Kuna soomusrongid olid jälle lõhutud sildade tõttu maha jäänud, liikusid rongidessandid edasi jalgsi ja vallutasid Keeni jaama.

    Nüüd suunas Punaarmee juhtkond Sangaste alla uusi vägesi ja need surusid Partisanide pataljoni Sangaste jaama piirkonnast välja. Järgmisel päeva õhtul jõudsid järele soomusrongid ja üheskoos tõrjuti punased Sangastest suurte kaotustega põgenema.

    Eestisse oli jõudnud ka teine Soome üksus – “Põhja Poegade” rügement polkovnik H. Kalmi juhatusel. Rügement jõudis Sangastesse 30. jaanuaril, kuhu H. Kalm oli määratud selle sektori ülemaks.

    H. Kalmi poolt koostatud kava nägi ette Valga haaramist külgedelt, kus Partisanide pataljon, arvestades nende poolt peetud raskeid lahinguid, oli jäetud reservi. See kava polnud halb, kuid Kuperjanov nõudis, et tema pataljon liiguks Valga peale mööda maanteed ja H. Kalm andis Kuperjanovile järele.

     

    Paju lahing   

    30. jaanuaril vallu- tas Partisanide patal- joni 3. rood leitnant J. Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitse- punki - Paju mõisa. Valga tagasi- võtmine näis olevat otsustatud ja pimeduse saabudes katkestas Kuperjanov pealetungi, et lasta meestel veidi hinge tõmmata. Soomusrongid ja parti- sanide pataljon anti uue rindejuhi Soome kindral P. M. Wetzeri korraldusel kolonel Kalmi käsutusse. Õhtul toimus Sangaste jaamas nõupidamine kindral Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel Kalm, leitnant Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Irv.

    Ootamatult avavasid kaks punaste soomusrongi kõikidest oma relvades partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ägeda tule. Valga suunalt tulistasid punaste patareid. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest. Leitnant Soodla 3. rood pani vastu viimse võimaluseni, kuid oli sunnitud lõpuks tiheda pommisaju ning rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak, millele pandi vastu kuni lõppes laskemoon. Vaid imekombel pääses rood punaste haarangust, kus iga partisani kohta tuli vähemalt 20 punase kütipolgu lätlast. Nüüd soovitas kapten Irv pealetung edasi lükata, kuni valmib purustatud raudteesild, et soomusrongide abiga rünnakut jätkata. Kuid Kuperjanov ei kuulanud teda.

    31. jaanuari varavalgel alustasid partisanid rünnakut Paju mõisa vallutanud punaste vastu. Neid toetas soomlaste raskepatarei major Snellmani juhatusel, mis vahepeal oli rindele jõudnud. Mõisa suunas liikusid 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liikus Mõisa suunas 2. rood leitnant Saare juhtimisel, kuid sattus siis vaenlase risttule alla. Rood alustas tormijooksu, kaotas aga langenute ja haavatutena enamuse meestest, sääljuures ka kõik ohvitserid. Juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäid aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud metsikult surmasid, torgates neil tääkidega peast silmad ning purustades püssipäradega käe- ja sääreluud.

    2. roodu taandumisega jäi rinne lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungisid punalätlaste tihedad read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Nüüd andis Kuperjanov 3. roodule käsu - anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitset, sammus leitnant Kuperjanov ise püsti aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüdsid talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei teinud neist välja. Äkki haaras ta õlast ja samas varises oiates lumme. Partisanide juht oli saanud surmavalt haavata.

    Nüüd sekkusid otserünnakuga lahingusse soomlased. Terve päeva kestnud lahingu järel õnnestus soomlastel koos partisanidega vallutada mõis. Kuid see maksis 42 mehe elu ja 113 meest said haavata. Paju lahingus näitasid ülekaalus oleva vaenlase vastu võidelnud sõdurid üles surmapõlgust ja vaprust. Partisanide juht Julijus Kuperjanov viidi koos teiste haavatutega Tartu haiglasse, kus ta 2. jaanuaril 1919 saadud haavadesse suri.

    Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas. Meie väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919.

    Jaanuari alguses algas meie vägede vastupealetung ka lõunarindel. Tõsisem jõukatsumine toimus Kärstna lähedal, kus meie 3. polk ning Tartu ja Viljandi kaitsepataljonid pidasid ägedaid lahinguid vaenlase nelja polguga. Mitu päeva kestnud lahingu järel sunniti vaenlane lõpuks taanduma. Samal ajal vallutas skautide üksus Karksi ja tungis seejärel koos 3. ja 6. polgu osadega edasi Taagepera suunas.

    Punaväed tugevdasid seda rindelõiku kolme uue kütipolgu juurdetoomisega. Nimetuse järgi olid need küll polgud, kuid nende koosseisud olid väikesed, kõikudes 300-600 mehe vahel. Pealegi oli osa sõdureid teel rindele deserteerunud.

    Voltvetist alustas koos kitsarööpalise soomusrongiga pealetungi meie 6. polk, jõudes Mõisaküla kaudu, mis oli vaenlase poolt maha jäetud, peaaegu Ruhjani, ning jäi peatuma Kirbla juures. 19. jaanuaril tungiti 2. kitsarööpalise soomusrongi toetusel, kus dessandirühm koosnes skautidest, Ruhja kaudu Pikksaare jaamani, tekitades punaste tagalas suure kaose. 3. polk vallutas Taagepera, kuid Helme ja Tõrva juures jäi edasitung seisma.

    Nimetamist väärivad Viljandi kaitsepataljoni operatsiooni Võrtsjärve kallastel. Need operatsioonid sarnanesid küll pigem partisanide retketele. Ootamatult ilmusid nad Võrtsjärve tippu ja vallutasid seal Pikasilla. Sealt tegid nad hüppe Puka jaama ja ründasid jaamas olnud punavägede eðeloni.

    Selles rindelõigus seisis rindejoon paigal ja hakkas liikuma alles peale Sangaste raudteejaama vallutamist. Seejärel tõrjusid Viljandi ja Tartu kaitsepataljonid ning 3. polgu üksused punased Helmest ja Tõrvast välja, liikudes edasi Valga suunas. Koos soomusrongidega liikus edasi ka 6. polk.

    Partisanide pataljon, mis nüüd Kuperjanovi nime kandis, oli saadetud oma uue ülema leitnant J. Unt’iga Mõisakülla kosumisele, olles ühtlasi strateegiliseks reserviks, kuna Mõisa- külast kuni Heinasteni polnud meil mitte ühtegi väeosa. Seal pidas valvet vaid Kaitseliit.

    Valgast alustasid soomurongid edasiliikumist Võru suunas, jättes ühe rongi Riia raudteele kaitseks. 5. veebruaril jõudsid rongid Võrru, mis oli juba meie vägede valduses.

    Ühe kuuga olid meie kaitsepataljonid ja polgud saavutanud silmapaistvat edu. Saavutatuga olime tõmmanud endale ka välisriikide tähelepanu. Kuid veel olid vaenlase väed meie kodumaa pinnal.

    Kuna strateegiliselt polnud rindejoone asend meile soodne, andis ülemjuhataja käsu edasi tungida. Kuid väeosades hakkasid ilmnema väsimise tunnused. Esialgne hoog hakkas vähehaaval raugema. Samal ajal tõi Punaarmee juhtkond kohale uusi vägesid. Vastavalt ülemjuhataja käsule läksid väeosad küll kõik rünnakule, kuid edu saavutasid vaid kaks väekoondist ja sedagi ajutiselt. Nii tungis kapten A. Irv, väljudes Petserist, läbi punaste rinde ja vallutas Irboska jaama, võttes hulga vange ja saades rikkaliku sõjasaagi. Kuna 2. polk ei suutnud oma rinnet Irboska suunas edasi nihutada, oli kapten A.Irv sunnitud tagasi tõmbuma. Tema soomusrongid sattusid tugeva vaenlase rünnaku alla, ning taandudes tuli paljudes kohtades tule all purustatud raudteed parandada.

    Valga vallutanud kitsarööpalised soomusrongid alustasid kohe koos skautide pataljoni ja soome “Põhja Poegade” rügemendiga edasiliikumist Lätimaa poole. Teele jäänud 55 m pikkune Mustajõe raudteesild oli punaste tugeva valve. Ööpimeduse katte all hiilisid paarkümmend skauti leitnant H. Pinka juhtimisel punaste valveüksuse juurde ja hävitasid selle. Leitnant Pinka sai lahingus surma. 21. veebruaril vallutati Aluksne.

    Jätnud soomlased ja skautide pataljoni Aluksnesse, liikusid soomusrongid taanduva vaenlase kannul edasi sügavale Lätimaale. Kuid soomlased ei jäänud Aluksnesse ja pöördusid Valka tagasi, jättes linna kaitsmise Tallinna kaitsepataljonile. Mõne päeva pärast vahetas selle välja Tartu kaitsepataljon. Kuid juba varsti tabas viimast punaste tugev rünnak ja 28. veebruaril tuli Aluksne kiiresti maha jätta.

    Kuperjanovi pataljon koos 6. polgu osadega ja Pärnumaa kaitsepataljoniga saavutas mõningast edu Atsi järve – Salatsi – Heinaste joonel, kuid see rindelõik oli kõrvalise tähtsusega.

    Meie vägede hoogne edasitung oli vaibunud ja kohati oldi sunnitud isegi taanduma. Algust sellega tegi Võru ja Petseri piirkonnas asunud 7. polk. Tõmbudes tagasi üle raudtee, loovutas see vaenlasele Vastseliina, Orava ja rea teisi asulaid. Üle Lämmijärve tulnud punaste üksus vallutas Räpina, Mehikoorma ja Meeksi. Petseri piirkonnas kotti jäänud 2. polku päästis vaid kiire taandumine ja see, et üle Lämmijärve tulnud punaüksused taanduma sunniti.

    Initsiatiiv Lõunarindel oli läinud vaenlase kätte. 

     

     


     

    SÕDA LANDESWEHRIGA  tagasi

     

    Landeswehri sünd

    Landeswehri formeerimine Lätis algas seal elavate balti sakslaste algatusel. See toimus samal ajal, kui Eestis üritasid siinsed sakslased "Heimatschutzi", ehk kodukaitset ellu kutsuda. Landeswehr ehk "maavägi" loodi Saksa okupatsioonivägede nõusolekul ja toetusel, kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärgiks Balti hertsogiriigi rajamise toetamine. Kuid viimase moodustamine luhtus. Landeswehr loodi balti sakslastele usaldusväärsetest kodanikest, vaatamata rahvusele. Et kindlustada selles sakslaste juhtivat positsiooni ja nende osakaalu, lubas Saksa väejuhatus astuda Landeswehri teenistusse ka riigisakslastel.

    Peale Läti iseseisvuse väljakuulutamist ja Läti valitsuse moodusamist peaminister K. Ulmanisega eesotsas, tunnustas Saksa Vabariigi valitsus Läti Vabariiki de fakto. Kuna Läti valitsusel puudus maa kaitsmiseks oma sõjavägi, välja arvatud mõned kiiresti formeeritud roodud ja - Landeswehr, sõlmis Läti valitsus Saksa vabariigi peavoliniku A. Winnigiga 1918. a. detsembris sõjalise abistamislepingu, mille alusel saksa väejuhatus formeeris "Rauddiviisi". Diviis komplekteeriti Saksa 8. armee vabatahtlikest ja see pidi jääma Lätti, kaitseks Punaarmee vastu juhul, kui Saksa väed Lätist tagasi tõmbuvad. Saksa esindjaga sõlmitud lepinguga allutati Landeswehr koos selle venelastest koosneva osaga, aga ka kõik puhtläti roodud Saksa väejuhatusele.

    Samal ajal lähenes Punaarmee Riiale. Ka Lätis, nagu Eestiski, ei osutanud Saksa väed neile vastupanu. Landeswehr aga oli selleks liiga nõrk, ehkki see püüdis Riia ees läti punakütte pidurdada. Samal ajal alustasid Riias paar värskelt moodustatud läti roodu mässu, mis suudeti vaid Inglise laevastiku abiga maha suruda.

    Kuna Ulmanise valitsus oli Punaarmee edasitungi tõkestamiseks jõuetu, sõlmis see Saksa valitsusega lepingu, mille põhjal pidid kõik sõdurid ja ka välisriikide kodanikud, kes vähemalt neli nädalat olid enamlaste vastu võidelnud, saama Läti kodakonsuse ning maa saamise õiguse. Ka said selle lepingu põhjal läti kodanikud õiguse astuda "Rauddiviisi" ning saksa ohvitserid ja allohvitserid Landeswehri. Sellega said sakslased need väeosad täielikult oma mõjuvõimu alla.

    Selle lepingu tagamõtteks oli Läti koloniseerimine sakslastega. Seda koloniseerimispoliitikat taotles Saksa vabariigi peavolinik, sotsiaaldemokraat August Winnig juba algusest peale. Nüüd oli tal selleks olemas ka Läti valitsuselt saadud vormilik luba. Läti suurmaaomanikud lubasid selleks loovutada ühe kolmandiku oma maadest.

    Saksamaal avati selleks vabatahtlike värbamise bürood, kuhu tuli kokku palju vabatahtlikke. Kuid nende kohaletoomine, varustamine ja relvastamine venis ja 1919. a. jaanuari alul vallutasid läti punased kütid Riia, seejärel Miitavi (Jelgava) ja peagi jõudis rinna Liibavi alla, kuhu Läti valitsus koos Landeswehriga oli põgenenud.

    Ulmanise valitsus avaldas küll soovi Eestisse ümberasumiseks, millega Eesti valitsus ka nõustus ja saatis Läti valitsusele Liibavisse järele laeva. Kuid Ulmanis loobus Eestisse ümberasumisest ja saatis Läti esindajana Eestisse pastor J. Rammani ning kapten G. Semitani. Viimastega sõlmis Eesti valitsus lepingu, mille alusel Eestis formeeriti kaks läti polku koos suurtükiväega.

    Saksamaa oli oma idapiiri kaitseks jätnud Kuramaale 6. reservkorpuse, mille peakorter asus Liibavis. Peale Landeswehri viimist Liibavisse läks see automaatselt 6. reservkorpuse alluvusse. Kuna korpuse võitlusmoraal oli madal, asusid Landeswehri nõrgad jõud Venta jõe joonel punavägede vastu. Landeswehri koosseisus koos vene valgete salgaga oli umbes 450 meest. Läti pataljonis oli napilt 220 ja Rauddiviisis 450 meest.

    Kui 1. veebruaril 1919 saabus 6. reservkorpuse ülemaks kindralmajor Rüdiger krahv von der Goltz, kes oli Soome vabadussõjas teinud endale hea nime, tuli väeosades pööre. Ta seadis korra jalule nii korpuses, kui Landeswehri ja Rauddiviisi väeosades. Kohale jõudsid ka vabatahtlikud Saksamaalt. Nüüd oli Rauddiviisi kooseisus 4000 ja Landeswehri koosseisus 4500 meest. Viimase ülemaks tuli Saksamaalt major Alfred Fletcher.

    Kindral grahv von der Goltzi kavad ei piirdunud mitte ainult baltisakslaste abistamises ja maa koloniseerimises sakslastega. Oma mälestustes väidab ta, et kavatses koos vene valgetega võtta ette sõjakäiku enamlaste vastu, kukutada Venemaal kommunistlik kord ning aidata võimule monarhistlik ja saksasõbralik valitsus. Seejärel jätkata koos venelastega sõda liitlaste vastu, või vähemalt saavutada sel teel Saksamaale soodsamaid rahutingimusi. Grahv von Goltzi kavadega oli vaikivalt nõus ka Saksa valitsus.

    Takistuseks oli aga Läti Ulmanise valitsus, kes polnud küllalt vastutulelik Landeswehri ja von Goltzi soovidele ning 16. aprillil kukutas Landeswehri üksus, mis oli "salaja" eesliinilt Liibavisse tulnud, Ulmanise valitsuse. Viimasel õnnestus põgeneda sadamas seisnud inglaste sõjalaevale, olles seal inglaste kaitse all.

    Liibavi all olid küll ka puht läti üksused polkovnik J. Balodise juhtimisel, kuid Saksa väejuhatus takistas kõigiti nende üksuste suurendamist, mistõttu polkovnik Balodisel tuli oma väeosa nõrkuse tõttu olla nii riigipöörde kui järgnevate sündmuste ajal vaid pealtvaataja rollis.

    Liitlased alul küll protesteerisid riigipöörde vastu Lätis, kuid baltisakslaste esindusel õnnestus neid rahustada. Ja kui Läti uus valitsus moodustati läti kirjanik-pastori Niedraga eesotsas, soovitasid liitlased Ulmanisel sellega isegi kokku leppida. Moodustatud Niedra valitsus oli küll vastuvõetav sakslastele, kuid seda ei tunnustanud Läti rahvusnõukogu. Samuti ei tunnustanud seda Põhja-Lätis Eesti abiga formeeritud läti polgud.

    Nüüd olid Balti hertsogiriigi rajamisel ja maa koloniseerimisel Landeswehril ja von der Goltzil teel ees veel Eesti valitsus ja meie maareform. Need takistused oli vaja kõrvaldada või asendada vähemalt Niedra taolise valitsusega. Samal ajal alahindas Krahv von der Goltz Eesti sõjalisi võimeid ning hindas üle Landeswehri omi, ja kui punaväed oli lätist välja taandunud, otsustas ta alustada Eesti vastu sõjakäiku.

     

    Äike lõunast  

    Kuni juuni alguseni 1919 ei olnud meie vägedel otseseid kokkupuuteid Landeswehriga. Oli küll teada, et ta on meile vaenulik, kuid samas oli ta ka meie liitlane, hoides hulga punavägesid oma rindel kinni. Seejuures ei näidanud Landeswehr küll üles erilist aktiivsust, vabastades mitme kuu jooksul punavägedest vaid väikese maa-ala. 22. mail Riia ootamatu vallutamisega abistas ta aga tublisti meie operatsioone Põhja-Läti vabastamisel. Nüüd, kus barjäär punarinnete kokkuvarisemise tõttu meie ja Landeswehri vahel oli kadunud, pidi paratamatult tekkima kontakt selle vägedega.

    Kohe peale Riia vallutamist hakkas Landeswehr ette valmistama sõjakäiku Eesti vastu ja mai lõpul alustasid selle väed liikumist põhja poole. Viimase koosseisus olnud vene valgete üksus vürst Lieveni juhtimisel kuulutas end alanud Landeswehri sõja puhul erapooletuks. 1. juunil jõudis Landeswehri luuresalk Võnnu alla, kelle juhtkond väitis, et neile on antud käsk liikuda põhja poole ja puhastada maa enamlastest. Neile teatati, et Põhja-Lätis punaväe üksusi enam pole ja et Võnnu on Läti Vabariigi 2. Võnnu polgu valduses. Landeswehrlastelt nõuti, et nad enam edasi põhja poole ei liiguks.

    Toimunud läbirääkimistel Landeswehri esindaja parun Rahdeniga väitis viimane, et nad polnud teadlikult meie vägede edasiliikumisest. Neil olevat antud käsk - vabastada Põhja-Läti punavägedest. Selleks liikuvat Põhja-Läti suunas kolm Landeswehri kolonni. 3. juuni õhtuks jõudsid selle eelväed Võnnu alla.

    Ülemjuhataja kindral Laidoneril oli selge, et Landeswehri poolt on karta halvimat ja ta andis Lõunarinde diviiside ja soomusrongide ülematele korralduse: mitte lubada Landeswehri üksustel tulla üle Koiva jõe suudme, Segevoldi ja Uus-Schwaneburgi joone.

    4. juunil sõitis soomusrongil nr. 2 Eesti ülemjuhataja esindajana Võnnu polkovnik N. Reek, et Landeswehriga läbirääkimisi pidada. Kuid kokkulepitud ajaks ei ilmund kohale ühtegi selle esindajat. Hiljem küll need saabusid, kuid ilma volitusteta läbirääkimiste pidamiseks. Polkovnik Reek tegi neile teatavaks meie ülemjuhataja seiskohad ja lepiti kokku uue kohtumise suhtes 5. juunil. Selleks ajaks pidid Landeswehri üksused meie nõude kohaselt tagasi tõmbuma.

    Samal ajal aga saabus Võnnu üha uusi Landeswehri üksusi. Nüüd teatas ülemjuhatja Laidoner meie väejuhtidele, et Landeswehr tegutseb kõikjal meie vastu ja meie poolt lubatud joone ületamise korral tuleb teda kohelda kui otsest vaenlast.

    Kogu riigis valitses üldine pinevus. Mõnede juhtivate isikute poolt kuuldus isegi hääli, et kas makasb siiski Landeswehriga tülli minna ja otstarbekam oleks temaga kokku leppida. Kõhkleval seisukohal on ka selle rindelõigu 3. diviisi juhtkond eesotsas kindral Põdderiga ja viimane teeb ülemjuhatajale täiendava järelpärimise- kas ülemjuhataja lubab Landeswehri üksused Võnnu alt taanduma sundida? Sellele saadab Laidoner järgmise sisuga vastuse:

    "Mitte üksnes ei luba, vaid käsin täpipealt minu direktiivi täita. Schwaneburgi ümbruses on meil võitlused enamlastega ja selleks on minul tarvis, et seljatagune vaenlastest ja kahtlastest elementidest puhas oleks.Landeswehr ei tunnista Eesti ja Läti valitsusi. Ainult juhin teie tähelepanu, et lätlastega käsikäes töötada on väga soovitav ja tarvilik, et Balodisega on vaja täielikku ühendusse astuda.

    Inglased toetavad meie võitlust sakslastega täielikult ja tahavad Landeswehri toetamise Liibavi kaudu seisma panna. Ainult pidage meeles, et kui tuleb sakslaste vastu välja astuda, siis julgelt ja kindlalt, et võit täielikult meile jääks. Kui sõda, siis sõda! Olge ettevaatlik ja ühtlasi väga kindel, ärge laske end lüüa, vaid lööge ise!

    Laidoner.

     

    Kokkulepitud 5. juunil sakslased läbirääkimistele ei ilminud, ega teatanud ka oma vägede tagasitõmbamisest. Hiljem tuli teade, et nende esindajad ootavad lõuna pool Võnnut, Ammati raudteesilla juures

    Kuid see oli lõksu meelitamine. Kui polkovnik Reek soomusrongil nr. 2 koos USA koloneli W. Greene'ga Ammatisse sõitis, ei ilmunud sinna ühtegi esindajat. Selle asemel avati rongi pihta püssi ja kuulipilduja tuli ja üks väesalk ründas rongi. Rongilt avati vastutuli ja ründajad löödi kaotustega tagasi.

     

    Sõda Landeswehriga  

    Sõda Landeswehriga oli alanud. Järgmisel päeval alustasid landeswehrlased rünnakut Võnnule. Neil olid vastas 2. läti Võnnu polk ja soomusrong nr. 2. Landeswehr ründas peamiselt lätlasi, mille käigus Võnnu koolipoiste rood ümber piirati. Appi ruttas soomusrongi dessant ja koolipoisid toodi piiramisrõngast välja.

    Vaenutegevus oli küll alanud, kuid ametlikult veel sõjaseisukorras ei oldud. Küll aga veendusid mõlemad pooled, et tegemist on tugevate vastastega. Meie poolel sai selgeks, et olemasolevatest vägedest vaenlase tõrjumiseks ei piisa.

    Landeswehr leidis, et ülesande täitmiseks tuleb juurde tuua puhtsaksa vägesid. Kuid see samm oli vaja poliitiliselt ette valmistada ja selleks vajati aega. Liitriikide nõudel ei tohtinud Saksa väed Läti siseasjadesse segada ega tulla põhja poole Väina jõge. Kuid Niedra valitsus andis major Fletcherile Läti riigi kodakonsuse ja palkas Rauddiviisi kaheks nädalaks Läti teenistusse. Nüüd ei saanud liitlased enam vahele segada.

    Pärast Landeswehriga toimunud relvakonflikte informeeris ülemjuhataja Laidoner admiral Cowani kaudu liitlasi ja palus, et liitlased nõuaksid sakslaste lahkumist Riiast ja kogu Kuramaalt, kuna vastasel korral on Eesti väed sunnitud katkestama pealetungi enamlastele Dünaburgi juures. Et mitte nõrgestada punavägede vastas olevaid vägesid, püüdsid liitlased nüüd sõjategevust Landeswehri vastu ära hoida läbirääkimiste teel, mis toimus Võnnus. Liitlaste esindaja sõitsid sinna Ameerika poolt kolonelid E.J. Dawley ja W. Green. Prantsusmaa poolt kolonel R. Hurstel ja Inglismaa poolt kolonel Tallens. Landeswehri esindasid selle juhataja major A. Fletscher, staabiülem kapten G. von Dolma, mereväekapten parun Taube, rittmeister von Jena ja Niedra valitsuse sõjaminister dr. Wankin.

    Sellel nõupidamisel, asudes erapooletule seisukohale, leidsid liitlaste esindajad, et Eesti vägede ja Landeswehri vahel aset leidnud relvakonfliktid olid toimunud vaid arusaamatuse tõttu. Samas esitas major Fletscher Niedra valitsuse nimel nõudmise, et Eesti väed evakueeruksid Lätist kuni keelepiirini ja Põhj-Läti antagu Niedra vägede, s.o. Rauddiviisi alluvusse. Edasisel arutelul liitlaste esindajad sisuliselt nõustusid Landeswehri ettepanekuga.

    Samal ajal saabus rahukonverentsi volinikuna Tallinna kindralleitnant sir Hubert de la Poer Gough, kes oli määratud liitlasriikide sõjamissiooni esindajaks Baltimaades ja esitas järgmisel kohtumisel Landeswehri esindajatega neile järgmised nõudmised:

    1. Kui Fletscheri käsutuses olevad üksused kuuluvad Saksa vägede koosseisu, tuleb neil tõmbuda teisele poole Koiva-Sigulda-Jaungulbene joont.

    2. Kui need üksused Saksa vägede koosseisu ei kuulu, pikendatakse vaherahu kuni korralduseni.

    3. Igasugused relvakonfliktid Eesti ja Landeswehri üksuste vahel on keelatud. Mõlemad pooled peavad ära parandama lõhutud raudteed ja telefoniliinid. Raudteeliini Valga-Gulbene-Jakobstadti kasutamisõigus jääb täielikult Eesti vägedele.

    4. Nende nõudmiste mittetäitjad vastutavad isiklikult.

    Haavunud von der Goltz lükkas need nõudmised aga tagasi, väites, et sir Hubert ei olevat temale, saksa kindralile, mingi käskude jagaja. 17. juunil esitas Fletscher Eestile ultimaatumi, nõudes Eesti vägede lahkumist Põhja-Lätist, lubades oodata vastust 18. juuni kella 22.00-ni. Vastasel korral lubas lõpetada vaherahu 19. juunil.

    Sõda Landeswehriga oli möödapääsematu ja ülemjuhataja andis meie vägedele käsu: Meie sõjategevust ei alusta. Kui Landeswehr aga seda teeb, siis vastata talle sõjalise jõuga ja Põhja-Lätti teda mitte lasta.

    Landeswehril oli meie vastas järg- mised jõud: Rauddiviisi 4 pataljoni ja 2 eskadroni, 4 patareid, 104 kuulipildujat ja 4 miinipildujat. Kokku umbes 1900 meest ning reservis veel kolm pataljoni. Landes- wehri üksustes oli kokku umbes 3400 meest, 206 kuulipildujat, 12 miinipildujat, 34 suurtükki ja üks soomusrong. Pele selle veel Saksa lennu- ja inseneriväe üksus.

    Eesti poole jõud olid järgmised: 3, 6. ja 9. polk, 1 läti eskadron, Viljandi kooliõpilaste pataljon, Tallinna üksik eskadron ja Läti 2. Võnnu polk ning soomusrongid "Kapten Irv" ja nr. 3. Kokku umbes 6400 meest 168 kuulipilduja ja 24 suurtükiga.

    19. juunil ületas Rauddiviis Koiva jõe, alustades kahe kolonniga edasitungi Eesti suunas. Omades kohatist edu jõudis üks kolonn järgmisel päeval Lemsalu [Limbaþi] alla. Teine kolonn major Kleisti juhtimisel jõudis Roopa [Straupe] alevini. Landeswehri üksused alustasid rünnakut 21. juunil, murdes läbi lätlaste Võnnu 2. polgu rindest ning jõudes välja Riia-Pihkva kiviteele, oli seega tee Valga-Volmari peale vaba.

     

    Võnnu [Cesise] vallutamine  

    Need olid meie vägedele äärmiselt kriitilised päevad. Olukord oli enam kui kriitiline. Lätlaste 2. Võnnu polk, kellele ülemjuhataja Laidoner oli pannud Võnnu linna kaitsmise, oli ida pool Võnnu-Volmari raudteed Lendeswehri surve all laiali jooksnud ja linna vaenlasele loovutanud. Rindesse Loode-Lindenhofi [Lode-Liepa) joonel oli tekkinud umbes 6 km laiune täielikult kaitseta rindelõik. Ida pool Volmarit oli Landeswehri üks tiib tunginud sügavale meie tagalasse. Kohapeal puudusid täielikult jõudude varud. Stolbeni [Stalbe] mõisa langemine oli aja küsimus. Siin võitles vapralt eesti koolipoiste rood.

     Olukorrale tõi kergendust Kuperjanovi partisanide pataljoni saabumine koos patareiga. Koos kuper- janovlastega saabus lahingupaika Soomusrong nr. 2. ja kitsarööpaline soomusrong nr. 4. Leitnant Otto Tiefi juhatusel saabus Pihkvast "Kalevi Maleva". Narvast jõudis kohale 1. polgu pataljon. Ühiste jõududega alustati pealetungi ja peagi hakkas sõjaõnn meie poole kalduma. Eriti kaalukas oli siin Kuperjanovi pataljoni tegevus, kes koos soomusrongiga "Kapten Irv" ja Soomusrong nr.2 dessandiga paiskas Landeswehri üksused Rauna jõe taha, ega andnud mahti vaenlasel end koguda.

    Landeswehri rindesse oli tekkinud suur auk ja tal polnud väeosi selle sulgemiseks. Kogu sakslaste rindel algas paaniline taandumine. Partisanide 3. ja 4. rood vallutasid sakslaste kaevikud, kus nende kätte langes ka partisanidele palju tuska tekitanud vaenlase kergepatarei. Ühel ajal 3. ja 4. roodu pealetungiga ründas partisanide 2. rood leitnant Soodla juhtimisel Lindenhofi [Liepa] mõisa, mis oli Landeswehri peatoetuspunktiks ja patarei asukohaks. Mõis vallutatakse ägeda lahinguga ja seejärel tungitakse üle Rauna jõe kaugele vaenlase selja taha.

    23. juuni varahommikul algas rünnak Võnnu linnale. Vaenlane osutas siin veel vastupanu, kuid oli sunnitud lõpuks taanduma. Esimestena tungis linna soomusrongi "Kapten Irv" dessantosad. Veidi hiljem jõudis sinna ka Soomusrongi nr. 3.

    Kuid võitja loorberite kanditaatideks osutusid hoopiski Võnnu alt laiali jooksnud lätlaste 2. Võnnu polgu osad, kelle partisanid metsast ükshaaval kokku kogusid, neile relvad kätte andsid ja poolvägisi oma isamaa eest võitlema sundisid. Nüüd marssisid needsamad mehed truiumfaalselt linna, kust nad alles paar päeva tagsi olid häbistavalt laiali jooksnud.

     Pealesõjaaegseis lätlaste kooliraamatutes aga jutustati läti lastele ilusaid muinaslugusid sellest, kuidas nende isad Võnnu veristel väljadel olid Landeswehri väed puruks löönud... Langenute mälestuseks püstitati Võnnu linna uhke ausammas, millel olnud tekstis ei mainitud sõnagi eestlastest.

    Võnnu (Cesise) langemise järel, s. o. 23. juunil, andis kindral Põdder sama päeva hommikul kell 10 käsu: heisata Pärnu- ja Viljandi maakonnas riigilipud. 1923. aastal nimetati 23. juuni ametlikult Võidupühaks.

     

    L

    andeswehri sõja lõpp  

    Landeswehri üksuste taandumine Võnnu alt oli nii kiire, et neil polnud aega isegi sildasid õhku lasta. Purustati vaid Ammati jõel olnud raudteesild, mis lühikeseks ajaks takistas soomus- rongide edasiliikumist. Jalavägi aga tungis edasi ja 24. juunil vallutasid kuperjaonovlased Sigulda.

    29. taastati raudteesild Ammati jõel ja soomusrongid asusid taas lahingusse. Jalaväele andis soomusrongide taasilmumine rindele tagasi julgeoleku- ja kindlustunde. Sõdurile oli see tunne mõnikord otsustavama tähtsusega kui tema võimed. Soomusronge aga ootasid ees uued raskused. Vaenlane asus Valgejärve ja Koiva jõe vahel oleva kanali taga, mis oli rööbiti raudteega ja hoidis soomusronge küljelt kahuritule all. Kuna soomusrongid ei saanud külje peale tulistada, vajasid nad jalaväe abi. 1. juulil peksid kuperjanovlased koos 6. polgu pataljoniga vaenlase neilt positsioonidelt välja.

    Nüüd oli Riia vallutamine käeulatuse kaugusel. 2. juulil jõudsid Kuperjanovi pataljon ja 1. polgu pataljon välja Jägela jõe alamjooksule, mis asus Kiði ja Jägela järve vahel. Meie sõjalaevastik tungis Väina jõe suudmest mööda jõge peaaegu Riia eeslinnani välja. Mererannikul olid 9. polgu osad ületanud Koiva jõe ja 2. juulil oli Riia eeslinn meie vägede valduses.

    Järgnenud otserünnakud Riia vallutamiseks varisesid aga vaenlase ägeda vastutule tõttu kokku. Landeswehrlased kasutasid isegi gaasimürske ja kalevalaste üksuses oli mürgitatuid. Neis lahingutes kandsid meie väed märkimisväärseid kaotusi.

     Tahe Riia vallutamiseks meie väeosades oli suur. Mitte keegi võitlejaist ei nurisenud, et peab ebasoodsal maastikul rünnakule minema. Üldine arvamus oli, et vaenlane lüüakse iga hinna eest taganema.

    Kuid juba varem oli aga vastase leeris alanud käärimine. Niedra valitsuse alustalad olid peale Võnnu (Cesise) lahingut löönud kõikuma. Mida lähemale aga jõudsid Eesti väed Riiale, seda kriitilisemaks muutus olukord vastase leeris ja 25 juunil sõitis Niedra Liibavi, et astuda ühendusse liitlaste esindajatega. Nüüd oldi valmis võtma vastu Eesti ülemjuhataja tingimused rahu sõlmimiseks

    Kui Niedra Liibavi jõudis, võeti ta Läti sõdurite poolt vahi alla. Samuti vahistati Riia rannikul Majoris ministrid dr. Wankin, Schmidt ja Ausberg, kuid von der Goltzi nõudmisel tuli need vabastada.

    27. juunil toimus Liibavis liitlaste esindaja kindral Goughi heakskiidul riigipööre. Inglaste laevalt toodi maale Ulmanis ja mängiti Läti hümni. Tööd alustas Läti rahvuslik valitsus. Samal ajal oli Riias võimul veel Niedra valitsus. 27. juunil esitas viimane Eestile vaherahu palve, mille aga kindral Laidoner tagasi lükkas.

    Sel ajal saabus Liibavisse Läti sakslaste esindus, kes palus Goughi, et viimane sobitaks Ulmanisega kokkuleppe ja nõutaks Eestilt vaherahu. See kompromiss sakslaste ja Ulmanise vahel saigi teoks. Selle kohaselt pidi Ulmanis moodustama valitsuse, kuhu kuulusid kuus lätlast, kolm sakslast ja üks juut.

     Samal ajal pidasid liitriikide esindajad olukorra üle nõu. Inglased ja ameeriklased olid valmis esitama von Goltzile ultimaatumi Riiast lahkumise kohta, kuid Prantsuse esindaja ei pooldanud Eesti vägede sissemarssi Riiga, kartes, et see võib põhjustada konflikti Eesti ja Läti vahel. Ta viis oma soovi ka läbi.

    Eesti oli sunnitud liitlaste nõudel nõustuma vaherahu ettepanekuga ja alustama läbirääkimisi vaherahu küsimustes. Vaherahu läbirääkimised algasid 2. juuli õhtul Strazdu koolimajas. Liitlasi esindasid kolonelid Tallens, Groove ja du Wes- ternhagen ning kapten von Jakov. Landeswehri esindasid kindralmajor von Timroth ja kapten Dohna ning vene väesalka alampolkovnik Buschen. Eestit esindas alampolkovnik Reek ja Läti Balodise väegruppi leitnanat Schulmann.

     Läbirääkimistel vaieldi väga tõsiselt, kus vastaspool püüdis paremaid tingimusi välja kaubelda. Tegelikult oli aga kokkulepe liitlaste ja von Goltzi vahel juba saavutataud ja toimunud läbirääkimisi peeti vaid vormi täiteks. Lisati vaid üks meie nõudmine, et Landeswehrist peavad lahkuma kõik riigisakslased ja see peab ühe liitlaste koloneli juhtimisel asuma enamlastevastasele rindele. Leping jõustus 3. juulil 1919 kell 12.00.

    Sõda Landeswehri vastu oli võidetud ja täis oli kirjutatud veel üks peatükk Eesti Vabadussõja ajaloos. Ka vabanes Ulmanis varasemast kokkuleppest koos sakslastega valitsuse moodustamise küsimuses. Samuti ei pidanud Läti pool kinni lubadusest maa andmise suhtes endistele mõisnikele, mille peale sakslased eriti pahased olid.

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     

     


     

    EESTI  ABI LÄTILE  tagasi

     

           LÄTI VÄEOSADE ORGANISEERIMINE

    Riia langemisega 3. jaanuaril 1919 punavägede kätte sattus Läti ajutine valitsus eesotsas peaminister K. Ulmanisega raskesse seisu. Kuna lätlaste sõjalised jõud olid veel nõrgad, pöördus Ulmanis palvega abi saamiseks Eesti, Soome, Rootsi ja Taani valitsuste poole. Eesti Ajutine Valitsus kaalus seda olukorda ja 6. veebruaril volitati Eesti Sõjaministeeriumi sõlmima Läti valitsuse esindaja, kirikuõpetaja J. Rammanisega sellekohane leping, mis kirjutati alla 18. veebruaril 1919. Selle lepinguga lubati lätlastel mobiliseerida Eesti territooriumil asunud läti kodanikke ja formeerida neist iseseisvad Läti väeosad. Relvad, laskemoona ja kogu muu varustuse pidid need väeosad saama Eesti sõjaministeeriumilt. Samuti võimaldas Eesti Valitsus läti väeosadele valjaliku rahalise krediidi saamise.

    Eestis formeeritud läti väeosad allusid täielikult meie ülemjuhatajale, ning sõjaliselt võidi neid kasutada ainult lõunarindel Läti territooriumi vabastamiseks vaenlasest. Läti pinnal võitlevatel eesti väeosadel oli õigus saada kohapeal vajalikke toiduaineid Eesti poolt määratud rekvireerimishindadega.

    Läti rahvuslike väeosade formeerimine Eestis arnes jõudsalt. Esimesena formeeriti Tartus Läti 1. Volmari polk alampolkovnik J. Jansoni juhatusel. Seejärel formeeriti Läti tagavara- pataljon ja 1. suur- tükipatarei. Sama aasta mais formeeriti Tartus ka Läti 2. Võnnu polk, mille ülemaks määrati alampolkovnik K. Berkis. Paralleelselt Võnnu polgu formeerimisega toimus läti 2. patarei moodustamine ning juunis moodustati veel ka 3. patarei. Formeeritud üksustest moodustati Eestis Põhja-Läti brigaad, mille ülemaks määrati polkovnik G. Zemitâns.

    Läti brigaad allus vahetult Eesti 2. diviisi ülemale. Märtsi lõpul 1919 võttis Läti 1. Volmari polk, mille koosseisus oli 80 ohvitseri ja 1300 sõdurit, osa lahinguist Marienburgi suunas. Läti 2. Võnnu polk võttis osa Eesti 3. diviisi koosseisus osa sõjast Landeswehri vastu.

    Samaaegselt Läti territooriumi vabastamisega meie vägede poolt toimus Põhja-Läti valitsemise korraldamine. Läti valitsuse esindajaks Põhja-Lätis sai alates 2. veebruarist 1919 insener M. Gailîtis, kellele allusid Eesti üksuste poolt määratud komandadndid kohtadel. Mobilisatsiooni korraldamisel olid viimastel abiks Läti ohvitserid.

     

    VÜRST BERMONDT-AVALOVI LÄÄNEARMEE  

    Landeswehri lüüasaamine ei tähendanud veel, et teatavad Saksa ringkonnad oleksid maha matnud idee - kukutada Venemaal bolðevistlik riigikord ja aidata seal jalule saksas  õbralik valitsus, kes astuks liitu Saksamaaga. 1919. a. jaanuaris hakkasid need ringkonnad Saksamaa sõjavangilaagrites formeerima väesalku, mis pidid eesotsas sakslastest väejuhtidega viima selle kavatsuse ellu. Väeüksuse juhatajaks panid sakslased, vaatamata nimekate vene tegelaste vastuseisule, auahne, kõlava tiitliga isehakanud vürsti - polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi.

    Kuramaal oli juba 1918. aastast peale Vene valgete väeosi. 1919. aasta alguses need koondati ja nende ülemaks määrati rittmeister vürst Lieven. 12. juunil saabus vürst Bermondt-Avalovi üksus Saksamaalt Kuramaale ja see allutati vürst Lievenile. Juuli lõpul saadeti vürst Lieven Loodearmee juhataja Judenitði käsul Narva taha. Ka polkovnik Bermondt sai Judenitðilt käsu Narva taha asumiseks, kuid ta keeldus seda käsku täitmast. See keeldumine tuli muidugi sakslaste ettepanekul, kuna Judenitði käsu täitmise korral oleksid sakslaste kavatsustel kriips peale tõmmatud.

    Kuramaal olnud Vene valgete vägede ülemaks sai Bermondt-Avalov, kes nimetas sealsed väeüksused ümber "Läänearmeeks". Samal ajal saabus Kuramaal olnud Saksa vägedele Berliinist käsk vägede evakueerumiseks Saksamaale. See käsk oli antud Versailles' rahulepingu täitmiseks, milles nõuti Saksa vägede väljaviimist Vene riigi aladelt.

     Saksa vägede juhataja kindralmajor Rüdiger krahv von der Goltþ viibis parajasti Saksamaal ja Miitivis [Jelgavas] asunud Rauddiviisi ülem major Bischoff tühistas selle käsu. Diviis jäi Kuramaale edasi ja liitus 21. septembril sõlmitud lepingu alusel Bermondti "Läänearmeega".

    Saksa Rauddiviisi toetus oli Bermondtile eluliselt tähtis ka "Läänearmee" suhtelise väiksuse tõttu. Loodud vene-saksa ühendväe suuruseks oli nüüd umbes 50.000 meest, 100 suurtükki, 50 miinipildujat, 600 kuulipildujat, 10 soomusauto, 3 soomusrongi ja 120 lennukit. Tekkinud oli esmapilgul ülieffektiivne löögirusikas.

    Kuid Bermondti olukord polnud siiski roosiline, varustamise katkemine tingis vajaduse asuda kiirelt tegutsema. Tuues ettekäändeks oma tagala kindlustamise Läti ja Eesti sõjategevuse ajal enamlastega, võeti 1. oktoobril vastu otsus - alustada sõjakäigu Läti vastu, vallutada Riia ja kukutada Ulmanise valitsus ning kuulutada Baltimaad autonoomseks Vene provintsiks.

    6. oktoobril jõuti sõjakäigu ettevalmistamisega lõpule ja vaenutegevuse näiliseks õigustuseks nõuti Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" läbilaskmist, selle minekuks rindele enamlaste vastu. Riia operatsiooni alustas Bermondt umbes 8600 mehega, 56 suurtükiga, mõne soomusauto ja 200 kuulipildujaga. Lätlastel oli Riia all umbes 6000 meest, 16 suurtükki, 64 kuulipildujat ja 10 miinipildujat. Peale selle veel üks soomusrong ja 3 soomusautot.

     

    EESTI SOOMUSRONGID LÄÄNEARMEE VASTU  

    8. oktoobril alustasid Bermondti üksused pealetungi. Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna. Algas paaniline elanike evakueerimine linnast.

    Läti Ajutine Valitsus oli sunnitud paluma Eestilt sõjalist abi. Ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi. Samal päeval asusid Valgast leitnant E. Nepsi ja kapten J. Lepa juhtimisel teele soomusrongid Kapten Irv ja nr. 2.

     Lätile kõige kriitilisemal hetkel, kui nende üksused olid valmis juba Riia maha jätma, jõudsid Eesti soomusrongid Riiga ja võtsid seal Väina [Daugava] paremkalda ja jõel olnud sillad oma valve alla. Läti sõjavägede staabis aga tabas sinna rutanud Eesti Soomusrongide diviisi staabiülemat Arnold Hinnomit üllatus. Staabis olnud Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Simoson, peaminister K. Ulmanis ja välisminister S. Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta...

    Kap"Ulmanis ja Meierovics rääkisid omavahel ja siis ütles Meierovics kindla tooniga. "Oleme otsustanud Riiast lahkuda. Poleks teie Riiga sõitnud, oleks Riia olnud juba maha jäetud. Valitsusasutused on evakueeritud. Sõduritele on antud käsk koonduda Jägeli joonele ja seda ei saa enam muuta."

    See resuluutne otsus tuli mulle ootamatult. Riia on ju vallutamata ja praegu ei ähvarda linna vaenlane. Kui laial Väina jõel ei suudeta vastupanu korraldada, kuidas on see Jägeli nirekesel või Segevoldi [Sigulda] juures võimalik? Tuleb suur taandumine ja lõpuks jääb jälle sõja raskus meie [eestlaste] õlgadele. Minu otsus oli küps.

    "Eesti soomusrongid võtavad Riia kaitse enda peale, ega taandu siit enne, kui sakslaste survel. Nii taganeda, ilma et sakslasi oleksin näinud või kuulnud, ei leia ma võimaliku olevat."

    See ettepanek tuli lätlastele ootamatult. Ulmanis elavnes ja küsis, kas me suudame takistada sakslaste ületulekut?

    "Kus asub meie valve ja kuhu ulatub meie suurtükituli, sealt ei pääse keegi üle. Muide - sillad ja jõekallas on juba meie valve all."

    Selle üle avaldati imestust, et millal me seda juba jõudsime teha. Nüüd nõustusid Ulmanis ja Meierovics minu otsusega. Kiiresti toodi Läti v ten A. Hinnom kirjutab oma mälestustes:

    Varsti pärast eesti soomusrongide saabumist Riiga toimus Läti kõrgemas juhtkonnas vahetus. Auväärne, kuid juba vana kindral Simonson asendati polkovnik J. Balodisega. Siitpeale muutus ka Läti sõjavägi järjest võitlusvõimelisemaks. Kuid hädaoht polnud veel kadunud. Lätlased palusid Eestilt suuremat sõjalist toetust Bermondti likvideerimiseks. Samal ajal oli Tallinnas arutusel sõjalise konventsiooni sõlmimine. 21. oktoobril said Riias konventsiooni tulemusi ootavad soomusrongid käsu tagasi Valka tulla. Kui Soomusrongide diviisi staabiülem sellest polkovnik Balodisele teatas, palus viimane:

    "Palun, ärge lahkuge Riiast! Praegu püsib meie sõdurite meeleolu ainult teie najal. Teil ei ole üldse enam vaja lahingut lüüa. Jääge vaid siia! Kui lahkute, muutub olukord võib-olla katastroofiliseks. Ja selle tagajärjed on teile teada. Lõpuks tuleb teil ikkagi võidelda, aga raskemas olukorras, kui praegu. Teie ei alistu kindlasti mitte sakslastele."

     

    Teinud lätlaste palve Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale teatavaks, toonitas oma vastuses ülemjuhataja, et soomusrongide Riiga jäämine oleneb lätlastest endist. Meie ei nõua midagi ülekohtuselt, kuid vahekorrad peavad selged olema, et pärast ei tekiks lahkarvamusi ja arusaamatusi. Ja Laidoner lubas soomusrongidel kuni korralduseni jääda Riiga.

    Kuna aga konvetsiooni sõlmimine Tallinnas liiva jooksis ja seda peaasjalikult Valga linna pärast. Lätlased võtsid antud olukorras Valga linna küsimuse tõstatamist kui väljapressimist nende raskes olukorras. Suuresti mõjutas Valga küsimuse arutamist ka Valgas elavad eestlased ja lätlased oma kolkapatriotismiga. Kokkuvõttes süvendas see aga kahe naabri vastuolusid, mis osutusid mõlemale poolele kahjulikuks ja 23. oktoobri õhtul lahkusid eesti soomusrongid Riiast.

    Samal ajal edenes Läti sõjaväe organiseerimine jõudsasti. Ka tugevnes oluliselt liitlaste surve Bermondtile, mille tulemusel Läti olukord paranes. Lahkudes Riiast, ütles Läti ülemjuhataja lahkumisviisidile tulnud eesti ohvitseridele:

    "Võtke veelkord vastu minu tänu ja lugupidamine, sest teile isiklikult võlgneme, et Riiat 9.-10- oktoobri öösel ei loovutatud . Ei tea, kuidas vastasel korral oleks olukord kujunenud, kuid igatahes halvemini, kui praegu."


     

    OTSUSTAV PEALETUNG  tagasi

     

    Peale Narva vallutamist toimusid Viru rindel vaid kohaliku tähtsusega lahin- gud, mis suuremaid muuda- tusi rindejoone paiknemise suhtes ei toonud. Eesti punased polgud olid siin asendatud puht vene väe- osadega, kus distsipliin tugevasti lonkas ja kellel polnud erilist tahtmist Eestisse tungida, kuigi Puna- armee kõrgem juhtkond seda meeleldi soovis.

    Selline passiivne olukord rindel võimaldas osa meie väeosasid, nagu 1. ratsapolk, 5. polk ja "Kalevi Malev", lõunarindele saata. Ja ega võitlejate arv rindel sellepärast väga ei vähenenud, kuna vene valgetest koosnev Põhjakorpus suurenes päev-päevaga. Selle 1. brigaad polkovnik F. Georgi juhtimisel võttis Narva jõel osa rindest oma kaitse alla. Aprilli alul tungis see üle Narva jõe, vallutades mitu küla ja võttis seal sisse uue rindejoone. Samal ajal tungisid Põhjakorpuse 2. brigaadi mõned üksused polkovnik Bulak-Balahhovitsi juhtimisel üle Lämmijärve ja vallutasid Raskopeli ning Oudova, kuid pöördusid sealt peagi rohke sõjasaagiga tagasi.

    Punaarmee juhtkond, olles veendunud, et Narva vallutamine pole võimalik, valas oma viha välja Narva linna peale, avades mitmel korral linna pihta ägeda suurtükitule. Eriti tugevasti sai linn kannatada 25. aprilli hommikul. Surma sai palju tsiviilisikuid ja palju maju põles maha, jättes tuhandeid inimesi peavarjuta.

     

    VENE VALGETE PÕHJAKORPUS  ’

    1919. a. jaanuari alul koondati vene valgetest koosnev Põhakorpus Rapla ümbrusse. Selle senise ülema polkovnik G. Neffi asemele määras ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner korpuse ülemaks polkovnik K. Dzeroþinski. Peagi sai korpus jalad alla ja selle 2. brigaad kindralmajor A. Rodzjanko jutimisel saadeti rindele Lämmijärve piirkonda. Korpuse 1. brigaad asus rindele Narva jõe keskjooksul.

    Kuigi rahvas suhtus Põhjakorpusesse suure umbusaldusega, pidi Eesti lääneriikide soovi kohaselt seda igati toetama. Ülemjuhataja Laidoneri sooviks oli, et Põhjakorpus võtaks oma pealetungi lähtekohaks Pihkva rajooni, kuid korpuse juhtkond ja Vene pagulaste keskus Helsingis, eesotsasa kindral Judenitðiga soovisid rünnakutega alustada Narva alt, kuna see olevat Petrogradile lähemal, mille vallutamine olevat korpuse esmane siht.

    Laidoner oli sunnitud jä- rele andma ja aprillis koondati kogu Põhja- korpus Narva piirkonda. Kuigi Eesti ülemjuhatus ja valitsus olid teadlikud vene pagulaste juhatkon- na ja kindral Judenitði mittepooldavast suhtu- misest Eesti vabariiki, oldi sunnitud korpust toetama. Seda eeskätt sõja huvides ja teiseks lääne- riikide surve tõttu. 13. mail alustas Põhjakorpus koos selle koosseisu mää- ratud Balti pataljoniga Narva rindel pealetungi, millest võttis osa ka ingerlaste pataljon.

    Venemaalt oli kommunistliku terrori eest põgenenud Eestisse palju ingerlasi. Osa neist tulid siia otse läbi rinde. Paljud ingerlased tulid siia Soome kaudu. Siin moodustasid nad oma rahvuskomitee ja kokkuleppel Eesti vabariigi valitsusega hakksid formeerima oma pataljoni, mis hiljem kooseisu kasvades polguks ümber nimetati.

    Merelt toetasid Põhjakorpuse pealetungi Inglise ja Eesti sõjalaevad. 15. mail saatis eesti laevastik Luuga lahes maale dessandi. Seejärel tehti dessant Kaporje lahes, rünnates Punaarmee üksuste paremat tiiba. Mõlemast dessandist võtsid osa ka ingerlaste üksused.

    Põhjakorpuse pealetung edenes hästi. Andes löögi Petrogradi suunas, vallutas korpus tähtsa Volossovo sõlmjaama. Lõunas vallutas Bulak-Balahhovits koos Balti bataljoniga Oudova ja jõudis välja Þeltþa jõeni. Meie Peipsi laevastik vallutas Raskopeli sadama.

    Nüüd asus Punaarmee inger- laste rindelõigus vastupeale- tungile ja saavutas seal isegi mõningast edu. Ingerlased kandsid seal raskeid kaotusi. See ingerlaste ebaedu oli tingitud mitte niivõrd Puna- armee löögijõust, kuivõrd Põh- jakorpuses alanud intriigidest, mille juhtkonnale olid inger- laste üksused pinnuks silmas. Viimastel võeti ajutiselt isegi relvad käest.

    Peale korpuse juhtkonna reor- ganiseerimist asus see jälle pealetungile, mida soodustas nüüd ka Krasnaja Gorka kindluses 14. juunil alanud garnisoni mäss. Seal olnud ca 5000 meest hakkasid mässama, soovides vabaneda kommu- nistliku ikke alt. Kroonlinnast avati mässajate pihta kahurituli ja garnison jooksis laiali, mille järel peale tunginud ingerlaste üksused vallutasid kindluse. Juuni keskpaiku jõudis Põhjakorpus oma pealetungide haripunkti.

     

    OLUKORD LÕUNARINDEL  

    1919. aasta veebruaris ilmusid lahingutandrile taas eesti punased üksused. Peale Virumaalt väljatõrjumist viidi need Oudovasse, kus nad Eesti punaväe diviisiks ümber formeeriti. Samal ajal kutsuti ellu Eesti punaarmee, mille koosseisu arvati peale eesti punase diviisi veel ka vene 6. ja 10. diviis. Eestlased olid selles Eesti punaarmees vähemuses, kuna põhikoosseisu sellest moodustasid venelased.

    Eesti vägede olukorra Lõunarindel tegi raskeks meeste vähesus. Varusid, mis oleksid võinud väeosadele puhkust anda, polnud üldse. Puudus ka kindel rindejoon. Väeosad asusid roodude ja rühmade kaupa külades ja taludes. Külade ja asulate vahelised alad olid kaitseta, kuna metsa ja lagedale polnud talvetingimustes võimalik üksusi paigutada. See andis aga vaenlasele hea võimaluse tähelepanemata meie üksuste selja taha hiilida ja rünnata. Pidev pinguliolek aga väsitas mehi, kuna üllatuste vältimiseks pidi pidevalt valvel olema.

    On vana tõde, et kõige parem kaitse on rünnak. Selleks toodi rindele uusi üksusi 1. ratsapolgu, Viljandi kaitsepataljoni ja soomlaste "Põhja Poegade" näol. Viimane asus rünnakule Vastseliina lähistel, kus tal oli vastas 3. eest kommunistlik kütipolk. Lahingud toimusid siin vahelduva eduga. 24. märtsil õnnestus soomlastel tungida küll Riia-Pihkva kiviteeni, kuid seejärel edasitung takerdus. Olnud paar nädalat järjest lahingus, sai soomlastel alanud positsioonisõjast villand ja nad lahkusid rindelt Valka, et seal kojusõiduks valmistuda.

    Samal ajal alustasid punaüksused lõunast Võru, Antsla ja Valga suunas pealetungi. Nende tagsilöömiseks otsustas ülemjuhataja koondada ühtseks löögiüksuseks kõik soomusrongide divisjonid. Kuna vaenlane oli suures arvulises ülekaalus, nõudis nende pidurdamine ja tagasipaiskamine igalt võitlejalt, alates väeosa juhist ja lõpetades üksuse kokaga, ülisuuri pingutusi.

    Kapten Joh. Pitkal oli soomusrongide isana viimaste tegevus olnud alati südamelähedane. Nüüd, saanud teada Lõunarindel toimuvast ja Valga-Petseri raudtee läbilõikamise ohust, otsustas ta saata soomusrongide divisjonidele appi oma merelaevastiku dessantüksused. Pealegi oli mervägi mere kinnikülmumise tõttu tegevuseta.

    Sõjalaevade dessantsalgad olid ühendatud meredessantpataljoniks, mille juhiks oli mereväeleitnant Kask. Pataljoni koosseisu suurendamiseks võeti laevadelt "Lembitu" ja "Vambola" ning Peipsi laevastikust juurde veel madruseid. Pitka ettepanekul liideti pataljoniga ka veel suur hulk Tallinna koolide õpilasi. Nii kogunes Meredessantpataljoni suuruseks ligi 400 võitlejat, mis oli tolle aja olusid arvestades väga suur jõud.

    Tallinnas oli äsja valminud soomusrong nr. 5 ja sellega toimetati mereväelased Valka. Kapten Joh. Pitka otsustas punavägede pealetungi Võru suunas peatada Orava piirkonnas ja Meredessantpataljon viidi Orava alla. 19. märtsi varahommikul alustati pealetungi. Peale meremeeste võtsid sellest osa veel ka 1. ja 2. soomusrongi dessantüksused ning 7. polgu osad. Esimene kokkupõrge vaenlasega oli soomusrongide dessantüksusel Luuka küla all. Kuigi dessant kandis suuri kaotusi, sunniti punased külast lahkuma. Seejärel vallutati veel mitu küla ja Orava mõis. Seda jäi kaitsma 7. polgu üks rood, kuna rongidessant ja meremehed tungisid edasi Orava küla peale, kuhu vastane oli taandunud. Kuid Punaarmee osutus siin tugevat vastupanu ja rünnakud külale ebaõnnestusid. Saabuv õhtupimedus, tugev pakane ja laskemoona nappus sundis ründajaid küla vallutamisest loobuma. Meremehed kaotasid neis lahingutes haavatute ja langenutena 33 meest. Kuna ka jättis 7. polgu rood Orava mõisa kaitseta ja Punaarmee üksused võtsid tagasi nii mõisa, kui päeval vallutatud külad. Järgmisel päeal lõid soomusrongide dessandid koos meremeestega venelased Orava mõisast ja selle ümber asunud külades välja, andes need jälle 7. polgu kaitse alla.

    Kapten Joh. Pitka, kellele meremeeste ebaedu ei meeldinud, oli arvamusel, et viga peitub juhtides ja võttis meremeeste jutimise enda peale. 21. märtsil asuti ründama Suur- ja Väike Kolodovitsa küla. Soomusrong nr. 5 sõitis esimese küla alla ja sellelt mindi ahelikus küla peale. Lahing kestis mitu tundi, kus meremehed ja rongidessant näitasid üles erilist vaprust. Väike-Kodovitsi küla juures arenes lahing isegi käsikähmluseks, mis Eesti Vabadussõjas oli harukordne juhtum.

    Suur-Kolodovitsa küla all avaldasid aga punased tugevat vastupanu. Ahelikel tuli rünnakule minnes sumada sügavas lumes. Kuna meremehed olid riietatud suviselt ja kandsid kergeid jalanõusid, kannatasid nad rohkem 20 kraadise pakase, kui vaenlase ägeda tule pärast. Neis lahingutes kaotasid meremehed surnute ja haavatutena umbes 40 meest, samal ajal aga langes külma tõttu rivist välja üle 120 mehe.

    Kuigi Võru-Mõniste-Valga joonel oli enamlaste pealetungid tagasi tõrjutud, ähvardas Valgat tõsine oht. Rindejoon Valgast üle Ruhja kuni Salatsini oli 3. ja 6. polgu kaitse all. Salatsist kuni Heinasteni oli piir Pärnu kaitsepataljoni valve all. Viimasel lõigul polnud ka vastasel regulaarväge ja alles veebruari keskel sigis siia 7. läti kütipolk, mis võttis oma valdusse Salatsi alevi ja Heinaste. Kogu punaste tähelepanu oli aga koondunud Salatsi- Valga rindele.

    Sellel rindel leidis aga aset üks dramaatiline sündmus. Enamlaste käsilastel õnnestus ära meelitada 6. polgu 10. roodu sõdurid. Vangistanud oma ohvitserid, läks rood enamlaste poole üle. Rindesse tekkis suur auk, mille olemasolust ei teatud. Enamlased tungisid sellest vabalt läbi ja vangistasid ühes talus pataljoniülema koos staabiga.

    Auk rindes suurenes kiiresti ja peagi langes Ruhja enamlaste kätte. Punaste kiil tungis 3. polgu selja taha ja liikus Valga suunas. Ruhjast alustasid enamlased pealetungi põhja suunas.

    Olukord oli äärmiselt kriitiline. Kohale sõitis ülemjuhataja kindral Laidoner, kes nõudis polgult Ruhja tagasivallutamist. Alustati rünnakut, kuid paar roodu keeldusid lahingusse minemast, pannes juba lahingus olevad roodud raskesse olukorda, kes suutsid end suuri vaevu ümberpiiramisest päästa.

    Abivägede kohale saabudes suudeti ka 6. polgu roodud liikuma panna. Ruhja oli selleks ajaks juba soomusrongide poolt vallutatud. Enamlaste löögisuund oli suunatud Valgale ja nad ei püüdnudki enam põhja poole tungida. Vaenlane nihkus Valgale järjest lähemale. Rinne oli linnast vaid mõne kilomeetri kaugusel ja linnaelanikud põgenesid linnast. Valga linnavõimud valmistusid linnast evakueeruma.

    Siis aga saabus ülemjuhataja käsk - kõigil soomusrongidel alustada liikumist Valga suunas. Polkovnik Puskarit kohustati rindelt Valka viima kõik vabad väeosad. Ka Narva rindelt tõmmati ära üks pataljon ja saadeti Valka. Soomusrongide divisjoni staabis otsustati Eesti ja Läti komandadikomandodest ning soomusrongide koosseisus olnud soomlastest moodustada löögigrupp, mis pidi lipnik Kriisa juhtimisel läbi murdma enamlaste rindest ja tekitama segadust nende selja taga.

    Löögigrupi läbimurre rindest õnnestub. Nüüd alustavad 6. polgu üksused, läti komando ja soomlased üheaegselt pealetungi. Ootamatu rünnak nii eest kui selja tagant viib enamlased segadusse ja nad põgenevad. 120 meest annavad end vangi. Siitpeale sõjategevus Ruhja, Valga ja Võru all rauges.

     

    VIIMASED LAHINGUD NARVA ALL  

    Vabadussõja rängimad lahingud löödi Narva taga. Nende lahingute lõppedes lõppes ka Vabadussõda. Algasid need Loodearmee kokkuvarisemise ajal ja kestsid kuni 1919. aasta lõpuni, muutudes päev-päevalt aina ägedamaks ja verisemaks. Verisemaks peamiselt enamlastele. Eriti ägedad lahingud toimusid rahuläbirääkimiste ajal, kuna edu korral oleks neil olnud põhjust meilt soodsamaid tingimusi välja kaubelda.

    Ülemjuhataja kindral Laido- neri korraldusel vahetasid Ida-Lätis meie 3. diviisi välja Läti väed ja see toodi Narva rindele. Samuti toodi Narva alla 2. diviisi kaks polku, Soomusrongide diviisi kaks polku ja kolm soomusrongi. Esimesele diviisile saadeti abiks Skautide ja Kuperja- novi polgu üksikud roodud. Et aga üksikute roodude saatmine teistesse väeosa- desse oli ebaotstarbekas, astus sellele vastu polkovnik Parts, mille tulemusel sai Skautide polk omale iseseisva rindelõigu. Skaudid võitlesid vapralt nii punaüksustega kui ka tähnilise soetõbega, mis sel ajal tugevasti kogu maal levis. See haigus nõudis palju ohvreid nii sõjaväes, kui elanikkonna hulgas. Eriti aga valgekaartlastest loodearmeelaste hulgas.

    Sõjategevus Narva rindel oli muutunud positsioonisõjaks, kus soomusrongid said oma dessantide ning kuulipilduja- ja suurtükitulega kaasa aidata vaid oma tegevuspiirkonna ulatuses. Püsiva rinde tõttu oli soomusrongide hiilgeaeg möödunud.

    Lahingud Narva taga olid täis sangarlikku võitlust. Kuid kuna need olid tõrjelahingud, siis ei erinenud ühe või teise küla kaitsmine teineteisest, mis aga ei vähenda mitte mingil määral nende lahingute tähtsust ja meie võitlejate tublidust.

     

    VÕITLUS SISEVAENLASEGA  

    Võitlus välise vaenlasega on selge. On teada, kes on vaenlane ja kus ta asub. Sisevaenlane on sageli nähtamatu, eriti, kui see tegutseb "põranda all". Vabadussõja ajal oli sisevaenlaseks meie oma kommunistid. Nende väiksemad ja ohutumad tegelased tegutsesid avalikult, tähtsamad ja kardetavamad Viktor Kingisepaga eesotsas tegutsesid põranda all.

    Saksa okupatsiooni tuleku eel 1918. aastal põgenes eesti kommunistide juhtkond suures hirmus Venemaale. Kohalejäänute ridu puistati põhjalikult. See andis põhjust järelmõtlemiseks ka kommunistide sabassörkijaile. Saksamaa sõjalise olukorra halvenemisega hakkasid eesti kommunistid piiri taga otsekohe oma ridu koondama ja salaja üle piiri tagasi valguma. Peagi kutsuti siin ellu Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee ja hakkas ilmuma ajaleht "Kommunist". Algas äge kihutustöö Eesti Vabariigi vastu.

    Rünnaku alla võeti peamiselt sotsialistide poolt juhitavad legaalsed ametiühingute organisatsioonid. Lühikese ajaga olid ametiühingud tasa lülitatud. Nüüd moodustas V. Kingisepp Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu. Kuna ajaleht "Kommunist" oli Vabadussõja algul suletud, muudeti ametiühingute häälekandja "Töö Hääl" nüüd kommunistide häälekandjaks.

    Kui suur oli sel ajal kommunistide arv, sellele on raske täpset vastust anda. Asutavasse Kogusse nad ei kandideerinud, ignoreerides seda kui "kodanlaste värki". Kuigi arvuliselt neil olulist kaalu polnud, paistis seda enam silma nende aktiivsus mässude ja streikide õhutamisel ning salakuulamiste organiseerimisel. Suuremateks kommunistide poolt organiseeritud väljaastumisteks võib lugeda laskemoonalao õhkulaskmist Nõmmel, raudtee lõhkumisi Tallinnas ja Nõmmel, Saaremaa mäss 1919 a. veebruaris, 2. polgus toimunud sündmused Tartus, vastuhakkamised 2. diviisi tagavarapataljonis, Ülemaaline ametiühingute kongress jne.

    Viimatinimetatud ametiühingute kongressi taltsutamine Tallinnas põhjustas üsna palju kõmu. Tallinnasse oli üle riigi kokku tulnud umbes 400 delegaati. Kongress toimus legaalselt ja selle avamisel võeti vastu korrapärane päevakord. Toimumise käigus tõrjusid kommunistid sotsialistide esindajad kõrvale ja said kongressil ainuvalitsejaiks, alustades delegaatide hulgas riigivastast kampaaniat ja nõudsid kommunistliku korra kehtestamist.

    Siseministri korraldusega saadeti kongress laiali ja ametiühingud, kui riigivastane organisatsioon, keelustati. Terve rida juhtivaid kommuniste vahistati ja saadeti Irboska juures läbi rinde Nõukogude Liitu, mille järel viimane protesteeris ja ähvardas, väites, et mitte kõik väljasaadetud polevat pärale jõudnud...

    Nii saadi Vabadussõja ajal ka sisevaenlasest jagu ja see ei suutnud siin enamlaste poolt soovitud korralagedust luua.


     

    ÕPPURSÕDURID  tagasi

     

    Kooliõpilased Eesti Vabadussõjas

    Hoolimata tugevast venestuspoliitikast enne Esimest Maailmasõda ja sõja ajal, valitses eesti õppiva noorsoo hulgas, nii keskkoolides kui Tartu Ülikoolis tugev rahvuslik vaim. Oma rahvuslike huvide väljendamiseks kasutasid õppivad noored neile omase leidlikkusega ära kõik võimalikud teed ja abinõud. Paljudes gümnaasiumides ja teistes õppeasutustes tekkisid illegaalsed põrandaalused õpilasorganisatsioonid, kes püüdsid arendada ja süvendada rahvuslikku mõtlemisviisi  ja kaasata õpilasi sellel alal tegutsema. Ülikoolis tegutsesid  selles suunas eesti üliõpilasorganisatsioonid.

    1917. aastal Venemaal toimunud revolutsiooni tegid meie gümnaasiumide õpilased  ja üliõpilased  kaasa suure aktiivsusega. Noorusele omase aktiivsuse ja optimismiga olid nad kogu oma jõua valmis toetama ja kaitsma  Eesti rahvusriigi teostamise põhimõtteid.

    Palju õpilasi ja üliõpilasi astus vabatahtlikult võitlejate ridadesse eesti rahvuslike sõjaliste jõudude moodustamisel. Linnades, kus õpilasi oli rohkem, moodustati eraldi kooliõpilaste väeüksused. Mujal astusid õpilased seal formeeritavatesse väeosadesse.

     

    Tallinnas algas õpilaste illegaalne organiseerimine võimlemisõpetaja A. Õunapuu ja P. Kanni eestvedamisel juba 1917. aastal. Enamus neist tegid aktiivselt kaasa enne Saksa okupatsioonivägede tulekut enamlaste võimu kukutamisele pealinnas, aidates sellega kaasa Eesti riikliku iseseisvuse teostamisele. Keskkooliõpilaste  põrandaalune organisatsioon jätkas tegutsemist ka Saksa okupatsiooni ajal.

    11. novembril 1918, kui tegevust alustas Ajutine valitsus, astus Tallinnas otsekohe Kaitseliitu 200 kooliõpilast, asudes linna tänavatel korda pidama. Kui sõjaline olukord Narvas ohtlikuks kujunes, saadeti koos teiste väeosadega sinna ka 81 kooliõpilast, kes alates 28. novembrist tegid kaasa seal puhkenud lahingud. Kooliõpilased olid viimased, kes pidasid lahinguid Narva jõe idakaldal, ja tulid linna alles siis, kui purustati sillad Narva jõel. Osa kooliõpilasi jäidki Narvas asunud 4. polgu koosseisu, tehes koos sellega kaasa kõik hilisemad taandumislahingud.

    Kui sõjategevus kandus Narva alt sisemaale, muutu rahva meeleolu enamlaste kihutustöö tulemusel Tallinnas ärevaks. Julgeoleku tagamiseks linnas oli vaja kindlameelset väeosa ja 15. detsembril 1918 asutati pea- ja sõjaministri K. Pätsi korraldusel selleks kooliõpilaste rood, kuhu olid kohustatud astuma kõigi gümnaasiumide kolme ja kaubanduskoolide kahe viimase klassi õpilased, aga samuti kõik tehnika-, põllutöö- ja kunstikoolide õpilased.  Rood allutati sisekaitse ülemale kindral E. Põdderile. Roodus oli formeerimise hetkel ligi 300 õppursõdurit. 23. jaanuariks 1919 oli roodus juba üle 400 õpilase ja sisekaitse ülema korraldusel moodustati sellest Tallinna kooliõpilaste pataljon. Pataljoni ülemaks määrati alamaleitnant E. Leithammel.  

    Alates 8. aprillist 1919 muudeti pataljon iseseisvaks väeosaks.  Pataljoni koosseisus oli kolm laskurroodu, kuulipilduja- ja töökomando ning orkester. Hiljem täiendati pataljoni veel õppekomandoga, mis tegeles ohvitseride ettevalmistamisega.

    Õppursõdureid nimetati pataljonis juuniorideks.  Tallinnas asudes oli õpilastel võimaldatud osavõtt koolitööst.

    Lahingutegevusest võtsid Tallinna kooliõpilased-juuniorid vabatahtlikena osa rindel võidelnud väeosade koosseisus.  Nii oli soomusrongil nr. 2 nelikümmend, soomusrongil nr. 3 kaheksakümmend ja meredessant- pataljonis kaheksakümmend õppursõdurit. Rohkesti teenis juuniore rindel 4. jalaväepolgu koosseisus. Pikemat aega rindel olnud õppursõdurid vahetati aeg-ajalt pataljonist uute vabatahtlikega.

    Õppursõdurite peamiseks ülesandeks oli siiski sisemise julgeoleku kindlustamine Tallinnas. 17. ja 26. detsembril 1918 ja 1. mail 1919 Tallinnas toimunud meeleavalduste ajal näitasid õppursõdurid üles suurt meelekindlust ja nende tegutsemist hinnati kõrgelt.

    Kokku käis Tallinna pataljonist läbi umbes 1000 juuniori. Neist võttis lahingutegevusest osa 300 õpilast. Lahingutes langes 25 juuniori ja kaks pataljoni ohvitseri.

     

    Tartus  osalesid relvastatud üliõpilased ja kooliõpilased aktiivselt enamlaste võimu kukutamisel enne Saksa okupatsioonivägede tulekut veebruaris 1918. Sama aasta sügisel algas kooliõpilaste astumine kaitseliitu, milline otsus tehti 12. novembril. Algul astusid kooliõpilased linna kaitseliitu. Hiljem organiseerisid Treffneri gümnaasiumi ja Kommertskooli õpilased oma õpetajate-ohvitseride juhtimisel mõlemasse kooli eraldi kaitseliidu salgad. Õpilaste relvadeks olid algul kodust kaasa toodud, Saksa okupatsiooni ajal ära peidetud püssid, mida kasutati õppevahendina relvade materiaalosa tundmaõppimiseks. Novembri lõpul varustati kõik õpilased-kaitseliitlased Kaitseliidult saadud relvadega.

    Õpilaste salku kasutati linna korravalves, väejooksikute püüdmiseks ja peidetud relvade otsimisel kohalike enamlaste juures. 8. detsembril 1918 desarmeeris üks Treffneri gümnaasiumi õpilaste patrull rindelt omavoliliselt lahkunud ja Tartu tulnud Vene valgete Põhjakorpuse salga, võttes venelastelt ära mitu kuulipildujat, hulga püsse ja laskemoona. Vahetult enne Tartu mahajätmist meie vägede poolt  astusid õpilased-kaitseliitlased võitlusse rüüstajatega.

    Tartust lahkusid õppursõdurid 21. detsembri varahommikul koosa Tartu linna – ja maakonna kaitseliiduga. 22 Treffneri gümnaasiumi õpilast astus järgmisel päeval vabatahtlikult leitnant Kuperjanovi salka, kus tegid kaasa kõik lahingud kuni 1919. aasta kevadeni. Enamik Tartust lahkunud õpilasi taandus üle Põltsamaa Viljandisse, kus Tartu kaitseliidu ülemaks määratud alamleitnant Kaarel Einbundi 1) juhatusel formeeriti 2-rooduline Tartu vabatahtlike pataljon. Pataljoni 1. roodu kuulusid Treffneri gümnaasiumi ja 2. roodu Kommertskooli õpilased. Töörood moodustati Tartust kaasa tulnud haritlastest. 1919. aasta jaanuari algul oli pataljonis 220 meest. 6. jaanuaril võttis pataljoni 1. rood koos 3. polgu osadega osa lahingust Kärstna mõisa juures.

    1919. aasta 13. jaanuaril alustas pataljon pealetungi piki Võrtsjärve idakallast, vallutades 16. jaanuaril Rannu mõisa, kus kandis esimesi kaotusi. Järgnenud päevadel toimusid lahingud Valguta lähistel. Sinna toodi täienduseks veel 3. rood umbes 30 vabatahtlikuga, kellest enamus olid Tartu õpilased ja üliõpilased. Jaanuarikuu lõpul oli pataljonis juba umbes 400 meest.

    Võideldes vaenlase ülekaalukate jõudude vastu Valguta, Rõngu, Pikasilla ja Hummuli juures, osutus koolipoistest vabatahtlike pataljoni tegevus üldiselt edukaks.  Eesti vägede  pealetungi arenedes puhastas pataljon vaenlastest Võrtsjärve idakalda ja Väike-Emajõe oru. 1. veebruaril jõudis pataljon Valka, mis oli juba teiste eesti väeosade poolt vabastatud. Kaks nädalat kestnud lahingutes langes pataljonis 6 ja said haavata 18 õppursõdurit.

    Pärast puhkust Tartus toimunud ümberformeerimist ja täiendamist nimetati pataljon ümber Tartu Kaitsepataljoniks ja kõik õppursõdurid  koondati reservroodu.

     Mais 1919 formeeriti sõjavägede ülemjuhataja korraldusel Tartu linna ja maakonna kooliõpilastest alamakapten Saali juhtimisel iseseisev väeosa – Tartu Kooliõpilaste Pataljon. Õilased paigutati kasarmusse. Nad said palka ja riigilt toidu, võtsid peale koolitööd osa sõjalistest õppustest ning sise- ja garnisoniõppustest. Pataljonis oli ka oma õppekomando, kus valmistati õppursõdureist allohvitsere, kellest oli väeosades algul suur puudus. Meeste arv pataljonis oli tõusnud 1000 meheni  ja lühikese ajaga kujunes  pataljon ustavaks ja distsiplineeritud väeosaks, keda võidi vajaduse korral rakendada sõjategevusse.

     1919. a. augustikuu keskel, kui Nõukogude Vene väed alustasid jõulist pealetungi Pihkvale, ähvardades löögiga pikki Velikaja jõge lõunast põhja ära lõigata meie Pihkvast ida pool asunud väeosad, saadeti Tartu Kooliõpilaste Pataljoni kolm roodu lõuna pool Pihkvat asunud meie vägede toetuseks. 19. augustil pidasid need roodud diviisiülema  H. Kubbo juhtimisel Velikaja jõe kallastel, Ðtðepsi ja Filatova Gora juures, ägedaid lahinguid. Pidades kuni 24. augustini ägedaid lahinguid vaenlase ülekaalukate jõudude vastu, kandsid õppursõdurid suuri kaotusi. Kooliõpilastest sai surma 11 ja haavata 20 meest. Kooliõpilaste roodude tegevusega tõkestati vaenlase edasitung, millega kergendati meie vägede tagasitõmbumist Pihkva juurest. Peale neid lahinguid viidi roodud Tartu tagasi ja hiljem ei tekkinud enam vajadust nende rakendamist sõjategevusse.

     

    Viljandi ja Pärnu koolide õpilased astusid kohalikku kaitseliitu 1918. aasta novembris. Alguses õpilastest eriväeosi ei moodustatud. Mitmete väeosade formeerimisel  maakonna- linnades, asus osa kooliõpilasi teenima neisse väeosadesse. Nii astus 1919. aasta jaanuari algul Viljandi skautide üksusesse umbes 50 õpilast, kes ka kohe koos väeosaga rindele saadeti ja Karksi-Nuia vallutamisest osa võtsid.  Need õpilased tegid koos skautide üksusega kaasa kõik kevad-talve lahingud.

    Umbes 40 Viljandi kooliõpilast läks kaitseliidust Viljandi kaitsepataljoni ja saadeti leitnant J. Hollandi  juhtimisel rindele Tarvastu-Mustla rajooni, kus võitlesid koosa kaitsepataljoniga kuni veebruarikuu lõpuni, mil nad Viljandisse tagasi tulid.

    Alates 1919. aasta aprilli lõpust võtsid 6. polgu koosseisus lahingutest osa 74 Põltsamaa reaalgümnaasiumi õpilast, tehes kaasa lahingud Landeswehri vastu.

    Pärnus astus 1918. aasta algul kaitseliitu umbes 100 kooliõpilast, kes võtsid aktiivselt osa kodukaitse tegevusest. Jaanuari algul siirdus kaitseliidust 30 õpilast erirühmana 6. polgu 2. roodu, kus võtsid osa kõigist lahingutest enamlaste ja Landeswehri vastu.

    Mais 1919 koondati kõik Viljandi ja Pärnu maakondade kooliõpilased eriroodudesse. Kuna nii Viljandis kui Pärnus moodustatud rood ei suutnud vastu võtta kõiki kooliõpilasi, moodustati neist Viljandi-Pärnu kooliõpilaste pataljon. Viljandis moodustati mobilisatsiooni alla kuulunud kooliõpilastest 1. ja 2. rood ning mobilisatsiooni alla mittekuulunud õpilastest 4. rood. Pärnus formeeriti 3. rood ja selle juurde mobilisatsiooni alla mittekuulunutest eraldi rühmad. Väeosa asus seega kahes linnas ja nimetati seepärast Viljandi-Pärnu Kooliõpilaste pataljoniks. 

    Lahingutegevusest  võttis 6. polgu kooseisus osa pataljoni 1. rood, kus oli umbes 130 meest.  Rood oli lahingutes Roopa alevi juures ja kaitses 22. juunil vapralt Stolbeni mõisa Landeswehri rünnakute vastu, lüües koos 6. polgu osadega tagasi kõik vaenlase katsed, vallutada mõis tugeva suurtükitule toetusel.

    Neis lahingus juhtis roodu õppursõdur O. Sassian, kes polnud saanud selleks mitte mingisugust erilist ettevalmistust. Sellest hoolimata täitis ta rooduülema kohustusi eeskuju- likult.

    Üldse võttis 6. polgu koosesisus lahingutest osa üle 200 kooliõpilase. Neist langes 9 ja haavata said 49 meest.

    1919. aasta teisel poolel Viljandi-Pärnu Kooliõpilaste Pataljon enam rindel lahingutes osa ei võtnud. Sügisel jätkasid õpilased õpnguid koolis, täites samal ajal sise- ja garnisoniteenistuse kohustusi ning võttes osa õppustest.

     

    Virumaa kooliõpilased võtsid Vabadussõja algusest peale aktiivselt osa lahingu- tegevusest. Narvas olid keskkoolide ja gümnaasiumide õpilased juba enamlaste revolutsiooni ja okupatsiooni ajal loonud põrandaaluse organisatsiooni. Okupatsioonivõimu langedes astusid vanemate klasside õpilased rohkearvuliselt kaitseliitu. Narvas registreeritud 150-st kaitseliitlasest olid umbes 100 kooliõpilased. Koos Tallinnast Narva saabunutega võttis 28. novembril 1918 2) Narva lahingutest osa umbes 160 kooliõpilast, võideldes Joala väljal, Kulgul ja Alaküla vastas Narva jõe kaldal.  Õhtul alanud  taandumise ajal kaotati side väejuhatusega ja paljud neist sõitsid raudteel Tallinna. Koos 4. polgu osadega taandus Narvast välja umbes 40 – 50 koolipilast, tehes seejärel vapralt kaasa esimesed taandumislahingud, nimetades end “Narva poisteks”. Pärast Rakvere langemist lahkusid õpilased jalatsite  puudumise ja viletsa riietuse tõttu väeosast ja sõitsid Tallinna.

    17. detsembril olid “Narva poisid” Tallinnas. Juhuslikult sattusid nad siin Raekoja platsil kohalike enamlaste poolt  organiseeritud meeleavaldajate sekka, kes üritasid neil relvad käest ära võtta. Vägivalla takistamiseks avasid poisid meeleavaldajate pihta tule ja mässajad aeti laiali.

    15. jaanuaril läksid “Narva poisid” Tallinnas formeeritava meredessantpataljoni koosseisus Utria alla ja maabusid seal 17. jaanuari õhtul koos soomlastega. Kuna merel puhus tugev tuul ja maabumise tingimused olid kivise ranna tõttu rasked, aitasid koolipoisid, kes tundsid kohalikku ümbrust, dessandil sobiva maabumiskoha leida. Järgmisel päeval olid “Narva poisid” koos soome vabatahtlikega esimesed Narva sissetungijad, pidades seal taanduvate punastega veriseid tänavalahinguid.

    Rakvere koolipoisid astusid 1918. aasta sügisel Rakvere kaitseliitu ja ka 5. polgu ridadesse. Osaliselt teenis kooliõpilasi ka Rakveres formeeritavas Viru vabatahtlike roodus. Koolipoisid osalesid ka maakonnas moodustatud kaitseliidu salkades, kus nad mitmel pool lahingutest osa võtsid.

     

    Võrus asus gümnaasiumi võimlemisõpetaja alamkapten F. Vreeman juba Saksa okupatsiooni ajal vanemate klasside õpilaste organiseerimisele. Eesti Ajutise Valitsuse tööle asumisel määrati F. Vreeman Võru linna ja maakonna kaitseliidu ülemaks. Esimesteks ja kõige distsiplineeritumateks kaitseliitlasteks osutusid varem organiseeritud kooliõpilased. Umbes 30 – 40 õpilast astus vabatahtlikult Võrus formeeritavasse 3. polku. Võru kaitseliidu taandumisel linnast jäid osa kooliõpilasi, kes olid läinud koju vanematelt sõjategevusse astumiseks luba küsima, teistest maha.

    1919. aasta jaanuari algul määrati F. Vreeman 2. diviisi staabi komandandiks. Komandandi roodu tuli ka üle 100 tema poolt varem organiseeritud kooliõpilase. Märtsis, kui vaenlane oli alustanud Võrule lõuna poolt ägedat pealetungi, sai alamkapten Vreeman diviisiülemalt  loa, minna oma roodu vabatahtlikega Võru rindele. Nursi-Sänna ja Rõuge-Viitina suunal 20. kuni 23. märtsini peetud lahingud olid vabatahtlikest koolipoistele edukad, kandes samal ajal ka kaotusi. Langes alamkapten Vreeman ja kaks õppursõdurit. Kaks ohvitseri ja kuus õppursõdurit said haavata.

    Peale lühikest puhkust saadeti rood uuesti rindele, kus nad vahetasid Pangevitsa juures välja soome Põhja Poegade pataljoni.

    Aprilli lõpul, kui vaenlane ähvardas vallutada Võru ja oli juba tunginud Võru raudteejaamani, saadeti 2. diviisi staabi komandandi rood koos Tartu koolipoiste reservrooduga uuesti rindele. Rood võttis osa raskeist lahinguist Kasaritsa piirkonnas, kus vaenlane tagasi löödi.

    Tartu Koolipoiste Pataljoni formeerimisega koondusid sinna ka Võru õppursõdurid, moodustades Võru õppurite roodu. Sügisel, kui algas koolitöö, viidi rood tagasi Võrru, et võimaldada õpilastel jätkata õppetööd.

     

    Järvamaa kooliõpilased organiseerusid kahes keskuses – Paides ja Türil. Mõlemas kohas moodustasid kooliõpilased kohaliku kaitseliidu asutamisel selle kindlameelsema ja aktiivsema osa. Kui vaenlane 1918. aasta jõulude eel jõudis Paide lähedusse, kaitses linnas korda 40-ne meheline õppurite rühm. Türilt saabunud 40-ne mehelise õppurite rühmaga astuti koos vaenlase vastu. Hiljem ühinesid mõlemad rühmad Järvamaa kaitsepataljoni 5. rooduga, mille koosseisus võtsid kuni aprilli lõpuni osa lahingutest. Neis lahinguis langes kaks ja said haavata kaks õppursõdurit. Hiljem läks osa kooliõpilasi Tartu ja Viljandi kooliõpilaste pataljonidesse.  Osa jätkas tegevust  7. polgu koosseisus rindel.

    Sügisel 1919 pani sõjavägede ülemjuhataja kooliõpilaste organiseerimise alal maksma kindla korra. Õpilastest, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla, kuid tegutsesid kaitseliidus, formeeriti igas maakonnas kaitseliidu ülema korraldusel üks kooliõpilaste rood. Tallinnas, Tartus ja Viljandis aga formeeriti kooliõpilaste pataljonid. Neil õppursõduritel oli lubatud elada oma kodudes ja käia koolis ning igal laupäeval käia sõjalistel õppustel.

    Mobilisatsiooni alla kuuluvaist kooliõpilastest (alates 16 eluaastast) aga formeeriti eriroodud Tallinna tagavarapolgu 1., 2. ja 3. pataljoni ning Soomusrongide diviisi tagavarapataljoni juurde. Õppursõdurid paigutati kasarmutesse, kus toimus väljaõpe õppekomando kavade järgi, võimaldades neil samal ajal võtta osa koolitööst.

     

    Kokkuvõte

    Nagu eelnevast nähtub, täitis eesti õppiv noorsugu Vabadussõja rasketes võitlustes  väärikalt oma kohustust rahva ja riigi ees. Olukorras, kus vaenlase ähvardava kallaletungi tõkestamiseks vajati julgeid ja kindlameelseid sõjamehi, olid meie õpilased ja üliõpilased nende esimeste hulgas, kes suure ohvrimeelsusega järgisid kodumaa kutsele. Vabatahtlikena sõjaväe ja kaitseliidu ridadesse astudes aitasid õppursõdurid tõhusalt kaasa meie relvastatud jõudude kiirele organiseerimisele. Õppursõdurite panust hindas Vabariigi valitsus kõrgelt, andes 2060-le neist tasuta õppimisvõimaluse kuni ülikooli lõpetamiseni.

    Eesti noorsoo vaprus ja meelekindlus Vabadussõjas kandus jäädava pärandusena edasi ka järgnevatesse põlvkondadesse. Ka Teise maailmasõja ajal toimunud Eesti kaitselahingutest võttis osa üle tuhande koolinoortest vabatahtliku ja ligi kolm tuhat mobilisatsiooni alla kuulunud kooliõpilast. Kuid Teise maailmasõja ajaloosündmuste ettevaatliku käsitluse tõttu meil sellest eriti ei räägita.

     


     

    EESTI-VENE RAHULEPING  tagasi

     

      Sõda ja rahu on lahutamatud kaaslased. Neist räägitakse alati. Nii oli see ka Eesti Vabadussõja ajal. Esimesed läbirääkimised rahu üle Ida-Euroopas toimusid Pariisis, kuid need vaibusid peagi, sest maailma vägevatel puudus üksmeel.

    Inglased ei pooldanud sõjalist interventsiooni Venemaale ja soovis rahuläbirääkimistele kutsuda kõik Venemaa aladel sõdivad rahvad. Prantslased aga pooldasid interventsiooni ja ei lubanud enamlaste esindusel Pariisi tulla. Järgnesid veel mitmed katsed rahukõneluste alagatamiseks inglaste, ameeriklaste ja F. Nanseni poolt, mis aga kõik prantslaste vastuseisu tõttu karile jooksid.

    Prantslased alustasidki interventsiooni, lootes Venemaal võimule aidata kodanlikku valitsust. Inglased, kartes prantslaste suurt mõjujõudu Venemaale, hakkasid toetama Vene valgete vägesid ja saatma Venemaale oma vägesid.

    25. juulil 1919 tegi Venemaa Eestile ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks, millesse Eesti pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi.

    Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe.

    Inglise valitsus, olles veendunud Vene valgete saamatuses, oli andnud Eestile rahu sõlmimise küsimuses vabad käed. Prantslased aga olid sellele vastu, hoides jonnakalt kinni oma interventsioonikavast ning ähvardades Eestit blokaadiga.

    Mõlemapoolsed rahusaat- konnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919. Valitsuse otsuse järgi oli rahusaat- konna esimeheks määratud J. Poska. Viimase ettepane- kul määrati liikmeteks kindralmajor J. Soots, A. Piip, J. Seljamaa ja dr. M. Püüman. Ekspertidena kuu- lusid saatkonda V. Mutt, A. Oinas, K. Ipsberg, E. Tellmann, K. Ast, ja R. Eliaser. Nõukogude Liitu esindasid esimehena L. Krassin, ning liikmed A. Joffe, kindral F. Kostjajev ja N. Klõðko.

    Kuna poolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid enamlaste väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida meid nende nõudmisi täitma, kuid kõik nende rünnakud varisesid kokku.

    Sõjast kurnatud Nõukogude Liit oli isolatsioonis ja ta olukord polnud sugugi hea. Et pääseda välja suletusest ja näidata maailmale oma rahutahet, oli ta nüüd tõsiselt valmis rahulepingu sõlmimiseks. Alanud läbi- rääkimistel oli aga Eesti poolt esitatud tingimustele ägedalt vastu L. Krassin ja alles peal tema lahkumist ja asendamist I. Gukovskiga, kirjutas A. Joffe 31. detsembril 1919 alla vahe- rahu kokkuleppele, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a.

    Seejärel asuti arutama rahulepingu tingimusi ja 2. veebruaril 1920 kirjutasid Eesti ja Nõukogude Liidu esindajad rahulepingule alla.

    Sõlmitud rahulepinguga Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik tunnustas "ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad." Ka Eesti-Venemaa riigipiiri küsimustes tuli vene pool meie nõudmistele vastu.

    Tegelikult aga ei ole vene pool, peale 15 miljoni kuld- rubla maksmise Eesti riigile ja eestlaste opteerimise kodumaale, teistest rahule- pinguga antud kohustustest kinni pidanud. Võib täie õigusega väita, et juba rahulepingut sõlmides loo- tis Nõukogude Liit Eesti anastamisele tulevikus ning pidas Tartu rahulepingut oma esimeseks võiduks, mis aitab tal teed tasandada selle kavatsuse elluviimisel.

    Kuigi Nõukogude Liit murdis hiljem sõlmitud rahulepingu kohustusi, ei suutnud ta hävitada kõige olulisemat - eestluse teadvust ja tungi iseseisvusele, mis järgnenud iseseisvusaastatel olid eestlase hinge juurdunud. See oli rahulepingu suurim teene ja Eesti riigi suurim saavutus.

    Noor Eesti kaitsevägi oli auga täitnud oma ülesande. Ta lõi enamlaste anarh- istliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kait- sevõitluse Venemaa pinna- le. Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire. Ta andis surmava hoobi Lan- deswehri tagurlikele jõudu. dele, mis olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale. Vabadussõja kange- laste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tun- nustamise. Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.

     

    Rahuleping - Eesti riigi sünnitunnistus  

    Tartu rahulepingu tähtsaim punkt on pühalik kinnitus, et Venemaa tunnustab rahvaste enesemääramise õiguse alusel “ilmtingimata” Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust ning loobub igaveseks ajaks oma ülemvõimust (suveräniteedist) Eesti rahva ja maa üle. Ühtlasi ütles Venemaa lahti Eestis asuvaist Vene kroonu varadest ja loovutas Eestile oma kullafondist 12 tonni kulda. Eesti vabanes igasugustest kohustustest Venemaa ees. Venemaa lubas tagastada kõik sõja ajal Venemaale evakueeritud varad, s.h iseäranis Tartu ülikooli omad.

    Tartu rahulepingut on nimeta- tud Eesti riigi sünnitunnis- tuseks. See on õige. Tõepoolest, leping oli esimene de iure tunnustus noorele Eesti riigile, pealegi endise emamaa järglaselt – seega atestaat, millega Eesti astus rahvus- vahelisse riikide perre. Ent asjal on veel teine külg: Tartu rahuleping oli rahvusvaheline sünnitunnistus ka VSFNV-le. Nimelt oli VSFNV moodustis, mida keegi maailmas riigina ei tunnustanud ja mis oli igast küljest ümber piiratud. Tollane riigijuht Lenin on vaimus- tusega kirjeldanud “läbimurret kapitalistlikust piiramisrõn- gast”, mida VSFNV-le tähen- dasid lepinguga saadud Eesti-poolne de iure tunnustus ja vaba koridor Venemaa suht- lemiseks ja kaubavahetuseks muu maailmaga.

    Tartu rahuleping oli ühtlasi oluline lisand rahvus- vahelisse õigusse. Selle artiklis II on esmakordselt maailma ajaloos kõrgel riikidevahelise lepingu tasemel kirja pandud “kõigi rahvaste vaba enesemääramise õigus kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad” – ja sealjuures Venemaa kindla üldkohustusena. Teiste sõnadega: Tartu rahuleping oli ühtlasi vabaduskiri kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Enne seda oli niisugune rahvaste õigus sõnastatud vaid kahes deklaratiivses aktis, nimelt USA presidendi T. W. Wilsoni 1918. aasta kuulsas “14 punktis” ja Lenini rahudekreedis. Deklaratsioone peab õigusteadus hea tahte aktideks, mille juriidiline jõud on nõrk. Neid võib muutunud olukorras unustada.

    Rahvusvaheline leping, iseäranis aga rahuleping, tähendab seevastu riigi kindlat sidumist, millest saab taganeda vaid rangelt piiratud erijuhtudel. Lepinguist tuleb kinni pidada. See vankumatu norm on kogu rahvusvahelise õiguse alus ja nii iidne, et läänes kõneldakse sellest enamasti ladina keeles: pacta sunt servanda. Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all. Mis puutub rahvaste enesemääramise õigusse kui kõigi riikide kohustusse, siis kakskümmend aastat hiljem kuulutati see välja Atlandi Hartas, mis varsti mandus tühjaks deklaratsiooniks, – ja alles ÜRO põhikiri fikseeris 1945. aastal rahvaste enesemääramise põhimõtte üldkohustuslikul viisil, ülla kohustusena kõigile koloniaalriikidele.

     


     

     

    VABADUSSÕJA PÕHIJOONI  tagasi

     

    Vabadussõda oli kaitsesõda

    Strateegiliselt oli Eesti Vabadussõda kaitsesõda, olles täielikus kooskõlas Eesti tolleaegsete välispoliitiliste eesmärkidega. Juba enne Vabadussõja algust [27. novembril 1918] rõhutas Ajutine Valitsus: "Meie ei tungi kellelegi kallale, ei ihka teisi maid ja rahvaid oma alla heita." Soovides elada kõigi rahvastega rahus, astus Eesti enda kaitseks välja nende jõudude vastu, kelle sooviks oli iseseisva Eesti hävitamine.

    Kaitstes oma riiki, võitles Eesti sõjavägi kardetava vaenlase vastu suure julguse, visaduse ja vaprusega. Vabadussõja ajal sai täiel määral teoks sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri põhimõte - "Kõige parem kaitse on pealetung. Kõige paremini saame vaenlasest jagu aktiivse pealetungimisega."

    Eesti sõjaväe võitlusvõime ja selle isikkoosseisu lahingulised oskused ei ilmnenud kohe sõja algul, vaid need arenesid välja sõja käigus, kusjuures määravaks faktoriks oli seejuures relvastuse ja varustuse täienemine. Eesti sõjaväe vaimne ümbersünd toimus põhiliselt esimese suure pealetungi ajal 1919. a. jaanuaris, kus väeosade endine tagasihoidlik ja ettevaatlik tegevus rindel muutus julgeks, enesekindlaks ja aktiivseks. Just selle pealetungi ajal avaldus väeosa juhtide ja sõdurite vaimne üleolek vaenlasest, nende kindel rahvuslik meelsus, võitlejate suur algatusvõime ning juhtkonna parem sõjaline ettevalmistatus.

    Eesti sõjaväe aktiivsuse, julguse ja ettevõtlikkuse kõrgpunktiks Vabadussõjas võib lugeda sõjategevust Landeswehri vastu. Just seal avaldus eesti sõduri suur kaitsetahe ja vaprus. Vabadussõja lõppvõitlusi iseloomustab aga just äärmine visadus, kus ülekaaluka vaenlase ägedate pealetungide vastu võideldes kaitsti sammugi taandumata iga jalatäit Eestimaa pinnast.

    Eduka lahingutegevuse aluseks Vabadussõjas oli Eesti sõjaväe kõigi väeliikide - jalaväe, suurtükiväe, soomusrongide ja soomusautode, mereväe, ratsaväe ja inseriväe - tihe ning täpne koostöö.

     

    Jalavägi 

    Väeliikidest kõige arvukam oli jalavägi. Toetatuna välisuurtükiväe poolt oli jalavägi vaenlasele vastu- panu osutamisel peetud lahingutes põhiraskuste kandja. Jalaväe õlul lasus rindel sõja kõige väsitavam ja kurnavam osa - pidev valve- ja kaitse- tegevus. Asudes hõredate salkadena maastikul laiali, varjudes kaevikutes ja laskepesades ning olles nii öösel kui päeval, suvel kui talvel, relv käes alaliselt valvel - nii täitis jalaväelane oma rasket ja vastu- tusrikast kohust. Eriti raskeks osutus jalaväe ülesanne sõja algul, sest ta pidi astuma üksinda, ilma teiste väeliikide toetuseta, mis olid alles formeerimise järgus, vaenlase vastu.

    Meie jalaväe löögivõimet aitas oluliselt tõsta suur kergekuulipildujate arv üksustes ja seda just põhjusel, et punaarmees need relvad täielikult puudusid. Seetõttu ilmnes meie tehniline üleolek, mis asetas meie jalaväeosad võrreldes vastasega paremasse olukorda. p>

     

    Välisuurtükivägi  

    Väkisuurtükivägi oli jalaväe lahuta- matu kaaslane ja toetaja. Jalaväe- polgud ja nende toetuseks määratud patareid tegutsesid tavaliselt pikemat aega koos, mistõttu nad õppisid üksteist hästi tundma, tõstes seega meie vähese suurtükiväe tõhusust lahingutes. Rasketel hetke- del ei jätnud välisuur- tükivägi kunagi jalaväge hätta, vaid võitles viimasega alati koos, pannes välja kõik oma võimed.

    Välisuurtükiväes eelistati laskmist maapealse vaatluse järgi kinniselt positsioonilt. Kuid tihtipeale, eriti aga just sõja algul, viidi suurtükid välja lahtistele positsioonidele ja tulistati vaenalst otsesihtimisega. Peamisteks sihtmärkideks olid vastase jalaväeahelikud ja kolonnid, aga samuti vaenlase patareid. p>

     

    Soomusrongi d

    Vägede vähesuse tõttu ei olnud ülemjuhataja käsutuses reserve, mistõttu kasutati selleks soomus- ronge. Nende alatise valmisoleku, suure operatiivsuse ning liikuvuse tõttu oli soomusronge alati võimalik koondada löögi andmiseks sinna, kus väejuhatus seda vajalikuks pidas. Kuna soomusrongid olid varustatud suurtükkide ja suure arvu kuulipildujatega, omades seega suurt tulejõudu, olid nende löögid võimsad. Rongidega koos tegutsesid selleks eraldi moodustatud jalaväe- pataljonid nagu Scoutspataljon, Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste Maleva. Täitnud ettenähtud ülesande, tõmbusid soomusrongid tagasi varru. Täiendanud varusid, jäädi ootama uut väljasõidukäsku.

    Soomusrongide osatähtsus oli eriti suur sõja esimesel poolel, mil järjekindlalt kasvas nende arv ja tehniline võimsus. Alates augustist 1919 moodustati neist omaette väekoondis - Soomusrongide diviis. Vabadussõja lõpu poole, mil olukord rinnetel stabiliseerus, vähenes soomusrongide löögijõu osatähtsus, kuna liikumine raudteel oli purustuste tõttu raskendatud ning samal ajal oli muutunud intensiivsemaks ka meie välisuur- tükiväe tegevus.

     

    Ratsavägi 

    Meie ratsaväe tegevust Vabadussõjas iseloomustavad kiired ning ootama- tusele rajatud kallaletungid vaenla- sele. Liiguti ratsa, kuid lahingusse mindi harilikult jalastatult. Tavaliselt tegutses ratsavägi väekoondiste tii- badel, kus seda kasutati löökide andmiseks vaenlase selja taha ja ühendusteedele.

    Eriti sootsaid võimalusi ratsaväe tegutsemiseks pakkus rinnete pidev liikumine sõja esimesel poolel. Rinnete stabiliseerudes kasutati rat- saväge peamiselt valveteenistuseks Peipsi järve läänekaldal, kus laiad kaitselõigud nõudsid meie vägedelt suurt liikuvust.

    Sõjalaevastik 

    Sõjalaevastiku lahingutegevus toi- mus tihedas koostöös maaväe operatsi- oonidega. Soome lahel tegutses meie meie väiksearvuline sõjalaevastik aktiivselt tänu Inglise laevastiku abile. Peipsi ja Pihkva järve laevastikud tegutsesid täiesti iseseisvalt. Maaväe toetamiseks te- gid sõjalaevastiku dessantüksused sügavale vaenlase tagalasse arvu- kaid dessantoperatsioone, vallutades seal tähtsaid sõjalisi rajoone ja teedesõlmi. Nende läbiviimiseks peeti ägedaid lahinguid vaenlase patareide ja soomusrongidega. Peale lahinguülesannete teostas laevastiku mereside pidevat vaatlus- ja valve- teenistust.

    Inseneri- ja sideüksused 

    Sideüksustel lasus sõjas väga vajalik ja tähtis ülesanne - tagada nende käsutuses olevate üsnagi puudulike sidevahenditega side väeosade ning rinde ja tagala vahel. Üldiselt täideti see vastutusrikas ülesanne rahuldavalt.

     


     

    EESTI SÕJAVÄE VARUSTATUS RELVADE JA LASKEMOONAGA  tagasi

     

    Kuigi Vabadussõja algul saadi välismaalt mõningal määral nii käsirelvi, suurtükke kui ka laskemoona ja asuti kiiresti korrastama sakslaste poolt sõjasaagina mahajäetud relvi, ei jätkunud sellest kaugeltki kogu rahvaväe varustamiseks. Püssidega oldi küll varustatud, kuid Inglismaalt ja Soomest saadud korralike püsside kõrval oli suurel hulgal kasutusel ka vähekõlbulikke jaapani püsse. Kokku oli rindeüksustele välja antud 64 000 püssi, neist olid üks kolmandik jaapani püssid.

    Vastasest paremini oli meie rahvavägi varustatud kergekuulipildujatega. Kuigi inglastelt oli saadud 281 Lewis ja 723 Madsen tüüpi kuulipildujat, ei jätkunud neid kõigi väeosade vajaliku kogusega varustamiseks. Väeosades eelistati selle lihtsa ehituse ja käsitsemise tõttu rohkem Lewis kuulipildujaid. Seda kergekuulipildujat oli kerge kaasas kanda, mistõttu meie väiksearvulised luuresalgad ja rühmad võisid edukalt pidada lahinguid rohkearvulise vastasega. Tänu sellele, et meie väeosades olid kasutusel kerged automaatrelvad, mis vastasel puudusid, saavutati moraalne üleolekutunne, mis säilitati kuni sõja lõpuni.

    Sõja esimesel poolel oli meie jalaväes kasutusel olnud rasked automaatrelvad saadud põhiliselt vaenlaselt sõjasaagina. Kõigis väeosades olnud 321 raskekuulipildujast Maxim oli 194 saadud vaenlaselt. Viimaste vähesuse tõttu oli igas polgus formeeritud vaid üks raskekuulipildujarood või komando.

    Käsirelvade laskemoonast sõja esimesel poolel puudust ei tuntud. Väeosadele oli välja antud 55 miljonit püssi- ja kuulipildujapadrunit, kuna ladudes oli tagavarkas veel 29 miljonit padrunit. Käsigranaate oli välja antud 120 tuhat ja ladudes olid veel suured tagavarad.

    Üsna kirju oli aga suurtükiväe relvastus. Täiesti uued olid Inglismaalt saadud 12 kahurit ja 6 haubitsat. Soomest osteti neli 3-tollist ja sakslastelt kaks 77-mm moodsat välikahurit. Üsna kaasaegsed ja korras olid ka vaenlaselt sõjasaagiks saadud kahurid. Kõik ülejäänud suurtükid [ligi 50%], mis olid saadud Vene tsaariarmee ladudest või ostetud Soomest, olid vananenud tüüpi ja nõuetele mittevastavad.

    Ka suurtükkide laskemoona oli küllaldlaselt. Peale 38 000 kergesuurtükkide padruni ning 6000 Inglismaalt ning Soomest saadud mürsu, oli kõik ülejäänud laskemoon saadud Vene kohalikest ladudest. Umbes 3000-4000 mürsku oli saadud sõjasaagina. Suured olid vene 3-tolliste mürskude ja miinipildujate miinide tagavarad.

    Ülemjuhataja poolt 1919 mais tehtud ettekande põhjal oli rinnetel kõige suurem puudus veo- ja kergetest- ning soomusautodest, suurtükkidest ja kuulipildujatest. Aga ka bensiinist, naftast, kivisöest, riidevarustusest ja medikamentidest.

     


     

        Eesti rahvaväe varustatus  

     

     

     

    Relva nimetus

     

    Saadud Vene tsaariarmee

    ladudest

     

    Saadud välisriikidelt

    Saadud sõjasaagina

     

    Kokku

    Vintpüsse [korras]

    8 600

    76 073

    4200

    88 873

    Vintpüsse [korras]

    8 600

    76 073

    4200

    88 873

    Raskekuulipildujaid

    108

    26

    500

    634

    Kergekuulipildujaid

    -

    1 176

    7

    1 183

    Suurtükke [väkekaliiber]

    22

    8

    14

    44

    Välisuurtükke

    103

    109

    59

    271

    Miini- ja pommiheitjaid

    221

    -

    1

    222

    Käsigranaate

    421 000

    22 400

    Pole teada

    443 400

    Püssipadruneid

    34 800 000

    120 500 000

    Pole teada

    155 300 000

    Suurtüki laskemoona

    450 950

    205 500

    Pole teada

    656 450

     

     


     

    VABADUSSÕJA INIMKAOTUSED

    Langenuid

    Haavatuid

    ohvitsere

    sõdureid

    kokku

    ohvitsere

    sõdureid

    kokku

    202

    2034

    2236

    601

    13 174

    13 775

     


    EESTI RIIGIJUHID  tagasi

     

    2006. aastal valiti Eestile neljas president.  Eesti Vabariigi sünnist peale juhtisid Eesti riiki peaministrid. 1920. aasta põhiseaduse järgi kandis Eesti riigijuht riigivanema austavat nimetust. 24. aprillil 1938. aastal valiti Toompeal Eesti esimene president.

    1938. aasta 1. jaanuaril jõustus Eesti kolmas põhiseadus, mis kehtestas seni riigijuhi kohustes olnud ühitatud peaministri ja riigivanema ametikohale Eesti Vabariigi presidendi. Sellega oli lõpule jõudnud pikaajaline võitlus, mille sihiks oli  parlamentaarselt tasakaalustatud riigikord Eestis. Presidendi staatuse kehtestamine oli selle arengu  viimaseks lüliks.

    Senini esindas Eesti riiki riigivanem (ka riigihoidja), olles samaaegselt ka valitsusejuht. Kuna sagedaste valitsuskriiside ja pikale veninud poliitiliste kauplemiste tulemuseks oli uue valitsuse moodustamine, mistõttu  vahetus ka riigijuht,  kahjustas see tugevasti rahva hulgas nii riigivõimu kui riigihoidja autoriteeti. Uus põhiseadus sätestas riigijuhi kohale riigivõimust sõltumatu presidendi.

     

    EESTI ESIMENE PRESIDENT KONSTANTIN PÄTS

     

    Konstantin.Päts

    Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1847 Tahkuranna vallas, Pärnumaal. Lõpetas 1898. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Aastatel 1901-1905 andis Tallinnas välja ajalehte Teataja, kus ta tõstis rahvuse arengus aadete kõrval oluliseks ka majanduse. Juhatas 1904. a. Tallinna linnavalitsuse valimistel Eesti- Vene valimisliitu, mis saavutas valimistel võidu. Osales aktiivselt 1905. aasta revolutsioonis, mille eest mõisteti tsaarivõimu poolt surma. Põgenes 1906. a. Šveitsi, sealt edasi Soome. 1909. a. tuli tagasi Eestisse, mille järel kandis mõned aastad vanglakaristust. Seejärel toimetas ajalehte Tallinna Teataja.

    1917. aastal osales Eesti rahvusväeosade asutamisel ja oli aastatel 1917-1918 Eesti Maavalitsuse esimees. Valiti 1918 Eesti Päästmise Komitee esimeheks. 1918 vangistati Saksa okupatsioonivõimude poolt ja oli 1918. aasta juulist kuni novembrini vangilaagris Poolas. Laagrist vabanedes asus Ajutise Valitsuse eesotsas organiseerima kaitset maale tunginud Punaarmee vastu. Alates 1918. aastast oli K. Päts Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaminister ning sise- ja sõjaminister ning aastatel 1922-1923 esimese Riigikogu esimees. 1917-1919 aastal oli K. Päts Maanõukogu- ja 1919-1920 aastal Asutava Kogu liige.

     

     

    Konstantin Päts oli üks Eesti Vabariigi loojatest

    Eesti tuntud riigimeeste hulgas on kahtlemata üheks suurkujuks Konstantin Päts, mees, kes pikki aastaid pidas võitlust võõraste võimudega Eesti vabaduse eest ja kelle juhtimisel 1917/1918 aastate tormikeerises loodi Eesti Vabariik. Pätsi elulugu ja isikliku elu sündmused  on tihedalt läbi põimunud  Eesti vabadusvõitlusega ja iseseisvuse saamislooga, aga samuti  Eesti riigi ülesehitusega. Tema nimi on  kustumatult kirjutatud Eesti ajalukku.

    Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Kohalikud inimesed mäletavad, et tema ema Olga pidi Konstantini sünnitama ühes teeäärse talu laudas, sest ei jõudnud enam arsti juurde.

    Koolitarkust hakkas Päts omandama Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonna koolis. Peagi aga kolisid Pätsi vanemad Raeküla alevisse ja noore Konstantini õpingud jätkusid Pärnu Nikolai koolis. Siit siirdus ta edasi õppima Riia vaimuliku seminari, kust ta aga enne lõpetamist lahkus ja jätkas õpinguid  Pärnu Gümnaasiumi.

     1898. a. lõpetas Päts Tartu Ülikooli õigusteaduse kandidaadi kraadiga. 1900.a. asus noor jurist advokaadina tööle Jaan Poska abilisena. Sajandivahetuseks oli Tallinn kujunenud suureks sadama- ja vabrikulinnaks, kus oluliselt oli suurenenud eestlastest elanike arv. Kuid nende olukord oli raske. Kogu linna keskvõim oli venelaste käes, kohalikes omavalitsustes aga valitsesid sakslased. Eestlastest haritlasi oli Tallinnas vähe ja need ei suutnud avalikus elus esile tõusta. Puudus ka eestikeelne ajakirjandus. Pätsile sai selgeks, et eestlaste olukorra parandamiseks on eelkõige vaja asutada võitlusvõimeline eesti ajakirjandus.

     

    Võitlus eestlaste õiguste eest

    Oma abilisteks lehe toimetamisel kutsus Päts rea noori abilisi, nende hulgas kirjanikud Eduard Vilde ja E. H. Tammsaare,  kes hiljem edendasid Eesti elus silmapaistvat osa.  Uus ajaleht Teataja ilmus 1901. aasta lõpul. Selle ilmumine mõjus värske tuulepuhanguna tolleaegses kopitunud õhkkonna. Peamist rõhku pani ajaleht rahva elujärje parandamisele. Kuid samas algas äge „sulesõda” Tallinna ja Tartu vahel, kus Tartu aatemehed alustasid oma Postimehes sõjakäiku  Teataja majandusmeeste vastu.

    Pätsi Teataja populaarsust see aga ei vähendanud  ja ajaleht jätkas  ägedat võitlust sakslaste eesõiguste vastu, püüdes kohalike linna omavalitsuste juhtimist allutada eestlastele.  1904. a. linnavolikogu valimistel saavutas eesti-veneblokk ülekaaluka võidu ja 60 kohast saadi 48 kohta. See oli suur rahvuslik võit, mida pühitseti üle kogu maa. Tallinna eeskujule järgnesid varsti ka teised Eesti linnad. 1905. a. valiti K. Päts Tallinna abilinnapeaks ja juhtis samal ajal ka linna volikogu.

    Pätsi võitlus eesti rahva eluõiguste eest jõudis tulipunkti 1905. aastal, kui ta organiseeris valdade poolt märgukirjade saatmise Venemaa siseministrile, nõudes vabade valimiste teel rahvasaadikute kokkukutsumist, kodanikele vabaduste kindlustamist, Eesti- ja Põhja-Liivimaa ühendamist üheks kubermanguks ning suuremaid õigusi eesti keelele.

    See Pätsi rahvuslik võitlus ei jäänud Vene ametivõimudele muidugi märkamata ja kui 1905. a. lõpul algas Venemaal revolutsiooniliste liikumiste  mahasurumine, andis kindral-kuberner  käsu Pätsi arreteerimiseks. Kuid Pätsil õnnestus oodatava sõjakohtu eest põgeneda ja ta mõisteti surma tagaselja.  

    Päts
    Konstantin Päts koos abikaasa Helmaga (neiuna Peedi)

    1901. aastal abiellus Konstantin Päts Pärnus neiu Helma (Vilhemine) Peediga. Pätsi maapakku  minekul jäi abikaasa koos esimese poja Leoga Eestisse. Tema teine poeg sündis maapaos oleku ajal.

    Esimesed paar aastat elas Päts Šveitsis, kus ta uuris maa- ja sotsiaalküsimusi, töötas välja esimese Eesti autonoomia eelnõu ja tegi kaastööd vabameelsetele Peterburi ajalehtedele. Hiljem asus Päts elama Soome, Ollilasse, kuhu tuli ka tema perekond. Soomes valmis tal mitu  raamatu käsikirja, pidades samaaegselt tihedat sidet Tallinna jäänud poliitiliste sõpradega. Pätsi eestvedamisel hakkasid Peterburi eestlased välja andma eestikeelset  ajalehte, olles ise selle põrandaalune toimetaja.  1910. aastal, kui olukord paranes tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta mõisteti üheks aastaks kindlusvangistusse, mille ta Peterburi Krestõi vanglas ära istus.  Enne vanglasse minekut saatis ta oma abikaasa Šveitsi ravile, kelle kopsuhaigus oli võtnud ohtliku pöörde. Vanglas oleku ajal abikaasa suri ja tema matustele Päts ei pääsenud.

    1911. aastal tuli Päts tagasi Tallinna,  kus ta jätkas tööd 1905. aastal suletud ajalehe Teataja järglase Tallinna Teataja toimetajana.  1917. aastal, kui tsaari võim Venemaal lõplikult kokku varises, sai Pätsil selgeks, et on saabunud aeg, kus tuleb kiiresti tegutseda ning kasutada kõiki võimalusi, et rebida Eesti Venemaa küljest lahti. Ta kutsus Tallinna kokku kõigi Eesti seltside esindajad kes moodustasid Eesti Liidu, mis võttis endale kuni rahvaesinduse loomiseni eesti rahva huvide kaitsmise Venemaa keskvalitsuse ees. 

    Seejärel töötas Päts välja maaomavalitsuste korraldamise seaduse eelnõu, mille Vene valitsus 1917. aastal ka kinnitas. See oli esimene suur võit, sest selle seadusega loodi ajutine maanõukogu (Maapäev), mis omas edaspidises võitluses Eesti iseseisvuse saavutamisel väga suurt rolli. Sama aasta juunis  kutsus Päts kokku Eesti rahvuskongressi, kus määrati kindlaks Eesti poliitilised sihtjooned ja rahvusliku võitluse edaspidine taktika.

    Samal aastal kutsus Päts kokku Eesti sõjaväelaste kongressi, kus ta valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks ja tõstatas üles Eesti rahvusväeosade loomise mõtte. Siitpeale hakkas tsaariarmees teeninud eestlasi massiliselt Eestisse tulema ja 1917. aasta detsembris oli moodustatud juba esimene Eesti rahvuslik diviis.

    1917. a.  aasta sügisel valiti Päts Eesti Maavalitsuse esimeheks. Kuid siis haarasid Eestis võimu enamlased ja Päts pandi kahel korral vangi, mille järel ta kadus põranda alla. Vene riigi pidev lagunemise tingimustes tuli Päts ja teised juhtivad tegelased otsusele, et Eesti ainsaks teeks saab olla Venemaast lahku löömine. Seda sundis tegema ka Saksa vägede lähenemine, kes valmistusid Eestit okupeerima.

    19. veebruaril 1918 tuli salaja kokku enamlaste poolt laiali saadetud Maapäeva vanematekogu, kes valis kolmeliikmelise päästekomitee koosseisus, Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 24. veebruaril, vaid päev enne Saksa vägede jõudmist Tallinna, kuulutas Päästekomitee välja Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsioonivõimud vangistasid Pätsi ja saatsid ta Kuramaale Friedrichhofi laagrisse ja hiljem Poolasse. Vangilaagrist pääses Päts Saksamaal alanud revolutsiooni ja Baltimaades Saksa okupatsiooni kokkuvarisemise tõttu. Järgnenud Vabadussõja ajal oli Päts alates 1918. a. novembrist kuni 1919 maini pea- ja sõjaminister.

     

    Esimene president valiti valimiskogu poolt

    Valimiskogus, kuhu vastavalt põhiseadusele kuulusid Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu,  oli kokku 240 liiget. Ja kuna kõik nimetatud instantsid olid esitanud presidendi kandidaadiks ainult ühe kandidaadi, kelleks oli Konstantin Päts, siis vastavalt Põhiseadusele, mis sätestas, et kui presidendi  kandidaadiks on üles seatud vaid üks kandidaat, valib presidendi valimiskogu.

    Valimiskogus pidi presidendi kandidaat saama salajasel hääletamisel kolm viiendikku valimiskogu seadusliku koosseisu häältest, ehk vähemalt 144 häält.  Vähema arvu poolthäälte puhul tulnuks presidendi valimine panna rahvahääletusele.

    Valimiste läbiviimine oli vastavalt Põhiseadusele pandud  Riigivolikogu esimehe Jüri Uluotsale. Iga valimiskogu liige sai kaks sedelit, kus ühele neist oli kirjutatud „poolt” ja teine sedel on tühi. Kõik valimiskogu liikmed kutsuti valimiskasti juurde tähestiku järjekorras ükshaaval. Häälte lugemine toimus valimiskogu nimekirjas tähestiku järjekorras olevat viie esimese liikme poolt.

    Valimiste lõppedes tegi Riigivolikogu esimees Jüri Uluots teatavaks valimiste tulemused.  Valimiskogusse kuulunud 240st liikmest võttis valimistest osa 238 liiget. Sama palju oli ära antud ka valimissedeleid. Presidendikandidaadi Konstantin Pätsi poolt hääletas 219 valimiskogu liiget. 19 hääletamissedelit olid tühjad. Seega sai Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Päts.

    1934. a. kuulutas K. Päts välja kaitseseisukorra ja likvideeris erakonnad. Algas n.n. "vaikiv ajastu", mille käigus kehtestati Eestis autoritaarne riigikord. 1936. aasta rahvahääletuse tulemusena loodud Rahvuskogu võttis 1937.a. vastu uue põhiseaduse. 1938. aastal valiti Konstantin Päts Eesti Vabariigi presidendiks.

    1939. aastal otsustas K. Päts loobuda sõjalisest vastupanust ja sõlmida N. Liiduga baaside leping, lootes kuni viimase hetkeni Saksamaa sekkumisele, ning uskudes, et tal õnnestub Eesti sõjast eemal hoida.

     

    Konstantin Päts kui isiksus

    Konstantin Päts oli andeks kõnemees ja iseloomult alati lahke ja sõbralik kõigi vastu. Maal sündinud ja kasvanud oli tal suur armastus maa vastu. Ta lõi Tallinna külje alla poolmetsistunud soosse ühe kaunima maakodudest Eestis. Jäänud noorelt leseks, ei abiellunud ta enam. Tema poegi kasvatas abikaasa vallaline õde Johanna Pung.

    President Pätsi kantseleiülem Elma Tambek kirjutab oma mälestusraamatus kuidas Päts võimaluse korral püüdis kõiki hädalisi aidata, eriti, kui tegemist oli lastega. Selleks oli loodud riigikantselei juurde eraldi fond, kust president paljulapselistele peredele toetusi jagas. Isegi oma taskust andis ta ära viimase krooni. Tema adjutant kolonel Grabbi kandis presidendi ootamatute annetuste jaoks alati kaasas 200 krooni sularaha.

    Päts
    Konstantin Päts Tartus sõjaväeosa külastamas

    Tambek meenutab, kui- das presidendi sünnipäe- vadel algkooli esimeste klasside õpilased Kadrioru lossi õnne soovima tulles nagu mesilased presidendi käte otsas tantsisid  ja libedal parketil liugu lasksid. Eriti ootas Päts abiturientide päeva, mil lossiaed oli täis kilkavat noorust. Pärast 1939. a. toimunud abiturientide päeva olevat ta öelnud: „Oli jälle tore päev. Sai noorte keskel noor olla ja hallide argipäevade jaoks uut jõudu koguda!” Ka armastas Päts teha varahommikusi  jalu- tuskäike, kus ta siis tänavaid pühkivate kojameestega sõbralikult juttu vestis.

     1940. aastal küüditati president Päts koos noorema poja Viktori perekonnaga Ufa linna. Siberis lesestunud poja abikaasa tuli koos poja Mattiga tagasi Eestisse 1946. aastal. Nende noorem poeg Henn suri lastekodus Matti käte vahel näljasurma.

    1956. aasta 18. detsembril toodi Konstantin Päts Venemaalt Jämejala vaimuhaiglasse, kuhu rahvas hakkas massiliselt annetusi tooma. Sellest kohkunud punased ametivõimud viisid president Pätsi kiiresti  Burashevo vaimuhaiglasse, kus ta 18. jaanuaril 1954. aastal, olles täie mõistuse juures, suri. 1990. maeti Konstantin Päts austusavaldustega ümber Metsakalmistule, oma abikaasa kõrvale.

    Eesti taasiseseisvumise järel on president Pätsist kirjutatud nii kriitilisi kui halvustavaid teoseid. Soome ajaloolane Martti Turtola arvates oli president Päts „mängur”. Eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv, tuginedes endise N. Liidu arhiivimaterjalidele, ei jäta Pätsist „kivi kivi peale”.  Eesti vanema põlvkonna suhtumist Eesti riigi ühte rajajasse need üllitised ei ole suutnud muuta.

    Ent kõigele vaatamata võib eesti rahvas olla õnnelik, et Eesti riigi loomise ja ülesehitamise ajal oli niisugune andeks, julge ja ennastohverdav  poliitik, kui oli seda Eesti esimene president Konstantin Päts.

    Hiljuti lahkus meie hulgast Eesti teine president Lennart Meri. Tema mälestuse jäädvustamiseks on tehtud ettepanek nimetada tema nimega Tallinna lennujaam. Kuidas aga on jäädvustatud Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi mälestus?  Tahkurannas, tema sünnikohas, on küll juba tema eluajal rahva poolt korjatud raha eest püstitatud mälestusmärk. Raekülas asub rahva hulgas „Pätsi kõrtsiks” hüütav maja… Kuid kuidagi ei suuda meenutada, kus asub Eestis Konstantin Pätsi nime kandev tänav või väljak. Või millisel merel seilab tema nimeline  laev?

       

    Mälestusmärk presidendile

    Pühapäev, 25. juuni 1939 oli väga ilus ja soe ning päiksepaisteline päev. Suur puna-kollane autobuss Häädemeeste algkooli noorkotkaste, kodutütarde ja õpetajatega jõudis Tahkuranda hetkel, kui sinna saabus  presidendi ja teda saatvate kõrgete külaliste autode esskord. Pärnu-Ikla maanteele, Tahku külla viiva tee otsa, mis viis sel päeval avatava monumendi juurde, olid üles rivistatud  sõjaväeorkester ja kaitseväe sõduritest ning kaitseliitlastest aukompnii.

    Päts
    Konstantin Päts 25. juunil 1939 Tahkurannas

    Presidendi autode ess- kord peatus aukompanii alguses. Selle esimesest au- tost väljus valge vöörihma ja akselbantidega presidendi käsundusohvitser, kes avas presidendi auto ukse. Autost astus välja Kons- tantin Päts. Ta oli tumedas ülikonnas ja hoidis käes kübarat.

     Sõjaväeorkester alustas tervitusmarssi ja president sammus rivi eest läbi, tervi- tades aukompanii sõdureid. Seejärel alustas orkester  Porilaste marssi, mis rahva hulgas oli tuntud Laidoneri marssi nime all ja auvahtkonna eest sammus mööda Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner.

    Tervitustseremoonia lõppedes sammus president koos saatjaskonnaga, kuhu kuulusid veel peaminister Kaarel Eenpalu ja mitmed ministrid ning linnapead, mööda tihedalt inimestega palistatud külateed oma sünnitallu. Mõlemal pool teed lehvisid paljude organisatsioonide ja ühingute mitmevärvilised lipud. Seal seisnud noorkotkad, kodutütred ja kooliõpilased lehvitasid käes väikesi riigilippe.

    Presidendi sünnikodu õuel andsid paljude organisatsioonide ja ühingute esindajad presidendile üle mälestusesemeid ja lilli.

    Sellele suursündmusele oli rahvast tulnud üle kogu Eesti. Tulijaid oli küll autodega, küll hobuvankrite ja jalgratastega ning isegi jalgsi. Kõikjal lehvisid sini-must-valged rahvuslipud. Kohal oli ka Raadio Ringhäälingu uhiuus reportaažiauto “Hõbehall”, mis lindistas kogu seal toimunu.

    Siis algas president Pätsi monumendi, mis oli püstitatud rahva poolt kogutud annetustega, avamistseremoonia. Mängisid orkestrid, laulsid laulukoorid ning kõlasid peokõned. Monumendi juurde rajatud pargiala oli rahvast tihedalt täis. Inimesi jagus veel kaugele väljaspoole parki, seda  ümbritsenud heinamaadele, teedele ja põldudele.

    President ja temaga kaasas olnud saatjaskond oli pandud istuma monumendi ees, köiega piiratud alal olnud toolidele. Sealsamas jooksid ringi ka presidendi väikesed pojalapsed.

    Mälestussamba avapidustust märgistas üks tähenduslik seik. Ajal, mil õigeusu metropoliit Aleksander asus monumenti õnnistama, lähenes peopaigale tume ja sünge äiksepilv ning kogu ümbrus muutus ähvardavalt hämaraks. Ja just sel hetkel, kui metropoliit tõstis ausamba õnnistamiseks taeva poole käed, kõlas tugev pikseraksatus, sähvisid välgunooled ja hakkas sadama jämedat äiksevihma. Ühe hetkega kattus peoväljak tuhandete vihmavarjudega.

    Alanud vihmasaju ajal tõusis president tema kohal hoitud suure, musta vihmavarju all püsti ja suundus piirdenööri taga seisnud inimeste poole. Seal võttis ta käest kinni ühel ilma vihmavarjuta seisnud, eluraskustest üsna küüru vajunud vanamemmel ja pani selle enda kõrvale vihmavarju alla istuma…

    Niisama ootamatult kui äiksevihm oli alanud, see ka lakkas. Varsti paistis jälle päike ja pargipuud sädelesid veepisaratest. Õhk oli täis osooni ja värskelt niidetud heina lõhna. Rahva meeleolu oli ülev. Pidustused võisid jätkuda.

    Oma tänu ja lõpukõnes rõhutas president Konstantin Päts, et kuni Eestimaal on veel kas või üks põlvepikkune poisikene, ei suuda meilt mitte keegi võtta meie väikest kodumaad! Oma sõnade kinnituseks lõi president kõne taktis tugevasti jalutuskepi otsaga vastu monumendi kivist alusplaati…

    Peale monumendi avamist sõitis president koos oma saatjaskonnaga Rannametsa liivaluidetele. Sealt Tolkuse soo avarat panoraami silmitsedes sõnas president, et kui Eesti riik jõukamaks saab, saab see soo kuivendatud ja vilja kandvaks põllumaaks haritud. Põlvnedes talupoja perest, pühendas Konstantin Päts kogu oma elu jooksul suurt tähelepanu maaelu arengule. Tema unistuseks olid õitsvad eesti talud, millest ta ka oma pöördumistes rahva poole sageli rääkis.

    See oli juunis 1939. Traagiliste 1940. aasta juunisündmusteni oli jäänud vaid mõni päev vähem kui aasta. Juba aasta hiljem hävitasid kohalikud kommunistid mälestusmärgi.

       


    Jaan Poska

     

    Lapsepõlv ja haridus

    Kohtumine Torgaus
    Jaan Poska

    Jaan Poska sündis 12-lapselises peres viienda lapsena. Tema perekonna kodune keel oli vene keel. Ta kasvas üles täiesti venevaimulises õhkkonnas, sest ta vanemad käisid läbi peamiselt preestritega ja nende perekondadega, kes olid enamasti venelased. Hoolimata sellest, et Jaan Poska kõneles vene keelt nagu venelane ja ta eesti keel kõlas veidi vene hääldusega, oli ta alati suur eesti isamaalane, mida on näidanud tema tegevus.

    Ta õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Andeka poisina pääses ta Karksi-Nuia preestri Alliku abil Riia Vaimulikku Seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. See oli õigeusu köstrile kõige kergem ja odavam tee oma poegade koolitamiseks. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases aga usuteadust. Kummagi juures oli ka internaat, kus õpilased elasid. Õppekeeleks oli vene keel, läti ja eesti keelt õpetati eriainena. Õppureist enamus olid lätlased, eestlasi oli tunduvalt vähem ja venelasi mõni üksik. Eriti rohkesti õpetati vaimulikus seminaris filosoofiat ja loogikat.

    1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri ta isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid õnneks määrati vend Mihkel rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.

    1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.

    Jaan Poska side kirjandusega ajendas teda tõlkima. Ta tõlkis Aleksandr Puðkini "Padaemanda" ja ühe raamatu Peeter Suurest. Need tõlked avaldas ta Jaan Karu nime all. Samuti aitas ta üliõpilasena oma venda Mihklit Eesti algkoolidele vene lugemiku väljaandmisel.

     

    Isiklikku

    Abiellus 1895 Constance Ekströmiga (1870–1926).

    Nende lapsed olid arst Ksenia Poska (1896–1964); advokaat, naisliikumise tegelane mag. jur. Vera Poska-Grünthal (1898–1986); ajakirjandusdoktor Tatjana Poska (1900–1988) (oli abielus Aleksander Arderiga ja seejärel teises abielus Eduard Laamaniga); advokaat ja Estonia nõukogu esimees Jaan Poska (1902–1941); Georg Poska (1904–1906); lasteraamatute tõlkija Anna Poska (1905–1986); advokaat Helene (Jelena) Poska-Niinemann (1907–1939); Niina (Nina) Poska-Lehes (1913–1953); jurist ja vaimulik Jüri Poska (1919–1974).

    Lisaks oli Jaan Poska advokaat Gavril (Gabriel) Poska (1875–1929), (kelle tütar Katrin Välbe (1904–1981) oli näitleja) ning kooliinspektori ja hilisema Harjumaa Rapla jaoskonna talurahvaasjade komissari Mihhail (Michael) Poska (1860–1892) vend, kelle poeg Mihhail Poska oli 1913–1918 Tartu ülikoolis rooma õiguse õppejõuks ja tütar Liidia Poska-Teis (1888–1956) zooloog, histoloog ja tsütoloog, esimene eestlannast teadusdoktor (1939), töötas 1919. aastast Tartu Ülikoolis, 1945–1956 oli Tartu Riikliku Ülikooli tsütoloogia ja geneetika kateedri professor (1956 ka kateedri juhataja), vend Nikolai Poska (1867–1915) oli preestriks Arusaare Issanda Taevaminemise koguduses, Türi Püha Kolmainu koguduses ja Kuremäe kloostris, vend Paul Poska (1871–1931) oli preestriks Väike-Lähtru Jumalasünnitaja Sündimise koguduses, Jõhvi Jumalailmumise koguduses ja abipreestriks Tallinna Issanda Muutmise koguduses.

    Lastelastest on tuntumad luuletaja ja arst Ivar Grünthal, jurist ja ajakirja Triinu toimetaja Tanni Kents (Constancia Grünthal) (mõlemad Vera lapsed), baptisti vaimulik Arpad Arder ning luuletaja Ilona Laaman (mõlemad Tatjana lapsed). Lastelastelastest on tuntumad poeet Ott Arder ja muusik Jaan Arder (mõlemad Arpadi pojad) ning meediaärimees ja ajakirjanik Raoul Grünthal (Vera Poska-Grünthali poja Timotheuse poeg). Lastelastelastelastest on tuntuimad muusik Helin-Mari Arder (Jaan Arderi tütar).

     

    Väimeestest

    Aleksander Arder (19. september 1894 Kirna küla, Lähtru vald, Martna kihelkond29. september 1966 Tallinn) oli eesti laulja (bariton) ja laulupedagoog.

    Eduard Laaman (12. veebruar (vana kalendri järgi 31. jaanuar) 1888 Beregovoje (Samruki) küla, Tauria kubermang, Krimm1. september 1941 Kirovi vangla, Kirovi oblast) oli eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane, Eesti Vabariigi välisluure üks rajajaid..

    Timotheus Grünthal (29. juuni 1893 Muhu-Suure vald, Saaremaa – 29. mai 1955 Lidingö) oli Asutava Kogu liige, hilisem riigikohtunik.

    Aleksander Lehes (10.12.1901 Valga – 22.11.1949 Rootsis) Tallinna Linnapanga ametnik aastast 1926 ja aastast 1933 välisosakonna juhataja.

     

    Töökäik

    Aastal 1890 lõpetas Jaan Poska ülikooli. Noor advokaat hakkas Tallinnas tööle eraadvokaadina. Kolme aasta pärast sai temast vandeadvokaat. 1900. aastal asus Jaan Poska juures Tallinnas tema advokaadiabilisena tööle Konstantin Päts.

    Kohtumine Torgaus
    Jaan Poska Tartu rahulepingu läbirääkimistel

    Aastal 1895 suri Jaan Poska ema. Sama aasta lõpus abiellus ta Constance Ekströmiga.

    Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks. 1905. aastast valiti Jaan Poska linnavolikogu juhatajaks. Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska.

    1907. aastal loodi Tallinna Majaomanikkude Selts ja Jaan Poska valiti selle esimeheks.[1]

    19131917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 19141915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool. Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli tähtsaks keskuseks sõja ajal. Poska täitis edukalt oma ülesandeid rasketes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.

    Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene soldatite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.

    Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.

    Jaan Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolðevike võimuhaaramist, kui Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril kõrgeimaks võimuks Eestis.

    Sügisel 1917 valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramise õigus ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Asutava Kogu tegevus lõppes bolðevike võimuhaaramise tõttu.

    24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitja ja kohtuministrina.

    1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.

    1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks. Poska oli Eesti Rahvaerakonna liige.

    15. detsembril 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Venemaa nõudmised olid alguses vastuvõetamatud, eriti riigipiiride suhtes. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Pärisrahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.

    Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."

    Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.

    7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.


    p class=MsoNormal style='text-align:justify;text-indent:18.0pt'> 

    EESTI SÕJAVÄGEDE ÜLEMJUHATAJA KINDRALJOHAN LAIDONER

     

     


     

    Johan Laidoner on Eesti ajaloo suurkuju, kes jättis meie ajalukku jälje mitte ainult andeka sõjamehena, vaid ka rahuaegse poliitikuna nii kodumaal kui väljaspool seda.

     

    Lapsepõlv ja kooliaastad

     

    Laidoner

    Kindral Johan Laidoner

    Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas, Raba talus Jaak Laidoneri (1854-1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saartseni (1851-1938) esimese lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka Johan Laidoneri vennad Villem (1886), Peeter (1888) ja Oskar (1890). 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, kus Johan asus õppima linna algkooli, mille juhatajaks oli meie ärkamisaegne luuletaja Friedrich Kuhlbars. Selle lõpetamise järel 1897. aastal sooritas ta edukalt sisseastumis eksamid Viljandi linnakooli ja asus õppima kohe selle 4. klassi. Selle kooli juhatajaks oli tollal energiline N. K. Venger, kes oli oma õpilastele suureks eeskujuks.

    Oma lapsepõlve ja kooliaastate kohta on Johan Laidoner öelnud:

    “Tuletades nüüd meelde oma lapsepõlve ja algkooliaega, pean ütlema, et meie perekond elas üsna kitsalt, isegi vaeselt. Nälga ei pidanud ma aga kunagi kannatama. Olime kehvalt riietatud, aga tänu emale alati puhtalt. Mäletan, et minust järgmine, kaks aastat noorem vend Villem, kui ületas tolmust teed, pühkis pärast saabastelt rätikuga tolmu maha, et puhtana kooli minna.

    Ei saa öelda, et mul oleks olnud just helge lapsepõlv. Õppimine mulle muret ei teinud, see oli kerge. Vanemate mured olid aga meile, lastele, hästi teada. Suvel pidin käima võõrsil karjas, aga seda ei saa küll öelda, et mulle lapsepõlvest oleksid meelde jäänud kurvad või rasked mälestused.

    Kuigi mul ei olnud just muretu lapsepõlv, siis selle eest olen ma esimestest kooliaastatest peale pärinud niisuguse omaduse, mida pean oma iseloomu üheks tugevamaks küljeks. See on see, et hea tahtmise juures saab igast raskusest üle! Hiljem raskused ununevad ja jäävad ainult head mälestused”.

    Teenistus Vene tsaariarmees

    Johan Laidoner lõpetas Viljandi linnakooli 1900. aastal, kui ta oli 16-aastane. Kuigi ta oli parimas õppimiseas ja lahtise peaga, takistas edasiõppimist perekonna rahapuudus. Ainsa võimalusena haridustee jätkamiseks näeb ta sõjaväeteenistusse asumises ja 1900. aastal üritab Laidoner astuda sõjaväkke, kuid komisjon ei võta teda vastu – rind ei andvat mõõtu välja ja tal soovitatakse aasta pärast tagasi tulla.

    Pärast ebaõnnestunud katset sõjaväkke pääseda asub Laidoner elama Peterburi kubermangus asunud Aljutino mõisa, kus tema emapoolne onu Peeter Saarsen töötas mõisavalitsejana. Järgmisel, 1901. aastal teeb ta uuesti katset sõjaväkke astuda ja 20. augustil tunnistab komisjon Laidoneri 2. järgu vabatahtlikuks. Teenima asub ta 110. Kaama jalaväepolku, mis asub Kaunases. Aasta hiljem komandeeritakse Laidoner Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määratakse õppima üldklassi. 1903. aasta 3. jaanuaril ülendatakse Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeijunkuriks (vanemveebliks). Vilnos teenides saab Laidoner tuttavaks 15-aastase Maria Kruszewskaga, kellest hiljem saab tema abikaasa.

    1905. aasta aprillis lõpetab Laidoner Vilniuse junkrukooli oma kursuse parimana ja teda autasustatakse sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga. Sama aasta mais ülendatakse ta nooremleitnadiks.

    Kooli lõpetamise järel määratakse Laidoner teenima 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polku, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. See oli vanade traditsioonidega eliitpolk, mille ülemaks oli vürst Melivani ja ðefiks tol ajal valitsenud tsaar Nikolai II.

    Teenides polgus 4. roodu nooremohvitserina, täidab ta mitmesuguseid tennistusülsandeid. 1906. aasta jaanuaris saadetakse ta Josif Dþugaðvili-Stalini sünnilinna Gorisse mässu maha suruma. Sama aasta augustist-oktoobrini on Laidoner staabikomando ajutiseks ülemaks. 1907. aasta veebruarist- maini asub ta oma polgu IV pataljoni juures Mihhailovos ning 1907. aasta septembrist kuni 1908. aasta maini Tbilisi raudteejaama kaitsel.

    Mihhailovos olles saab Laidoner oma esimese väljateenitud autasu – Püha Stanislavi III klassi ordeni. Novembris 1908 ülendatakse Laidoner leitnandiks ja määratakse sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks.

    Samal ajal valmistub Laidoner põhjalikult sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Akadeemiasse pääseda ei olnud lihtne, sest kõrgeks ohvitseriks saada tahtjaid oli palju. Kuna talupoja seisusse kuulujana polnud Laidoneril kõrged proteþeerijad, tuli loota vaid enda teadmistele ja andekusele.

    1909. aasta augusti lõpul sõidab Laidoner Peterburi, et sooritada eksamid sõjaväeakadeemiasse astumiseks. Sama aasta oktoobris teatatakse talle, et ta on akadeemiasse vastu võetud.

    Järgneb üle kahe ja poole aasta õpinguid, mis kulgevad edukalt. Akadeemia kõrvalt kuulab Laidoner Peterburi ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest ja majandusteadusest. Külastab Peterburis olevaid eesti organisatsioone, muuseume, ooperietendusi ja kontserte. Ühel sellisel kontserdil kohtab ta tuttavat neidu Vilno sõjakooli päevilt – Maria Kruzewskat, kes nüüd on Peterburi konservatooriumi üliõpilane. Samal, 1909 aastal abiellub 27-aastane Laidoner 22-aastase Mariaga.

    1912. aasta juunis lõpetab 28-aastane Laidoner Imperaatorliku Nikolai sõjaväeakadeemia 1. järguga ja teda autasutatakse eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga.

    Eestlastest lõpetas koos Laidoneriga sõjaväeakadeemia veel tulevane kindral Andres Larka, kes ülendati õppimise ajal alamkapteniks ja samuti autasustati Püha Anna III klassi ordeniga. Üldse omandas enne Esimest Maailmasõda Peterburi sõiväeakadeemias sõjalise kõrghariduse kaheksa tulevast eesti kindralit-admirali. Enne Laidoneri oli selle lõpetanud tulevane kindralmajor Dmitri Lebedev ja kindralleitnant Paul-Adolf Lill. Peale Laidoneri lõpetas selle veel tulevane kindralleitnant Nikolai Reek, tulevased kindralmajorid Jaan Soots ja Juhan Tõrvand ning tulevane kontraadmiral Hermann Alexander Eduard parun von Salza.

    Lõpetanud sõjaväeakadeemia pöördub Laidoner tagasi oma 13. Jerevani polku, kus talle antakse akadeemia eduka lõpetamises eest kaks kuud puhkust. 1913. aasta jaanuaris ülendatakse Laidoner staabikapteniks ja samal aastal määratakse ta 1. Kaukaasia laskurpolgu rooduülemaks, kust ta vahetult enne I maailmasõja algust määratakse III Kaukaasia korpuse staapi ja saadetakse Edelarindele. Seal võtab ta osa augusti-septembrilahingutest austerlastega. Neid lahinguid tunneb ajalugu Galiitsia lahingutena ja olid vene sõjaväele I maailmasõjas ühed edukamad. 1914. aasta detsembris ülendatakse Laidoner kapteniks (vastab Eesti sõjaväes majorile).

    1915. aastal teeb Laidoner kaasa lahingud Edelarindel ja määratakse 21. diviisi vanemadjutandiks. Sama aasta lõpul määratakse ta Läänerinde staabi luureosakonna ülemaks.

    Vaatamata Laidoneri poolt läbiviidud luuretöö andmetel toimunud ebaõnnestunud lahingutegevusele Baranovitði juures, ülendatakse ta 28. augustil 1916 alampolkovnikuks, mis jääb tema viimaseks ülendamiseks vene sõjaväes.

    1917. aasta märtsis vabaneb Laidoner luuretööst ja ta määratakse Kaukaasia Grenerdiviisi staabiülemaks. Sama aasta oktoobris aga 62. diviisi staabiülemaks. Sellel ametipostil olles saab ta Petrogradis moodustatud Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Komiteelt telegraafilise ettepaneku – tulla formeeritava Eesti diviisi ülemaks.

    19. oktoobril saabub Organiseerimise Komiteesse Laidoneri põhimõtteline nõusolek. Tegelikult aga polnud Eesti diviisi formeerimiseks veel ametlikku luba saadud. Kuid tollases revolutsioonilises situatsioonis mindi välja jultumuse peale ja 21. oktoobril saadab Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Komitee esimees leitnant Theodor Käärik Laidonerile telegrammi: “Teie määramine teostub. Palun kohe välja sõita”.

    Kuid alapolkovnik Laidoner pole veel jõudnud äratundmisele, et Vene impeerium, kellele ta on truudust vandunud, on kokkuvarisemise äärel ja riigitruu mehena vastab ta, et tema uuele kohale asumiseks on vaja sõjaministeeriumi korraldust. Kuni see puudub, ei saa ta välja sõita.

    Laidoner saab Peterburist veel teise telegrammi kutsega, tulla Eesti diviisi juhtima, kuid ta jääb paigale. Samal ajal saab ta veel teise ettepaneku – tulla Georgi brigaadi staabiülemaks.

    7. novembril 1918 toimub Peterburis punane riigipööre, millele järgneb punaste terror. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees Konstantin Päts saadab Laidonerile teate, et tema määramise kohta 1. Eesti diviisi ülemaks on saabunud nõusolek vene vägede ülemjuhatajalt. Päts jätab targu märkimata, et vene vägede ülemjuhatajaks oli vahepeal saanud… punakomissar Nikolai Krõlenko, kes oli lasknud eelmise ülemjuhataja kindralleitnant Nikolai Duhhonini tappa. Vastavalt kõrgemalt poolt saadud korraldusele annab korpuseülem Laidonerile käsu Eestisse sõita.

    Eduka teenistuse eest Vene tsaariarmees oli Laidonerile peale eelpool mainitud autasude antud veel Püha Stanislavi ja Püha Anna ordenite II klass, Püha Wladimiri ordeni IV klass ning Püha Georgi kuldmõõk pealkirjaga: “Vapruse eest”.

     

    Eesti rahvusdiviisi ülemaks 

    Miks määrati Laidoner 1. Eesti rahvusdiviisi ülemaks, kui samal ajal oli Vene armeest eesti rahvaväkke tulnud 12 polkovnikut, kellel kõigil olnuks auastme järgi eesõigus sellele kohale asuda? Põhjus oli selles, et paraku polnud kellegil neist kõrgemat sõjaväelist haridust. Kõrgemat sõjaväelist haridust, kes olid lõpetanud Nikolai sõjaväeakadeemia, omasid vaid seitse eesti ohvitseri. Neist kolm olid auastmelt kaptenid ja jäid seega kõrvale. Järeljäänud nelja – alampolkovnikute Johan Laidoneri, Jaan Sootsi, Andres Larka ja Jaan Rink’i hulgast oli diviisiülema määramisel kaaluvaks põhjuseks Laidoneri teenimine Läänerinde luureosakonna ülema asetäitjana. See aga andis lisaks sõjaväelikule nägemusele veel poliitilise dimensiooni, aga samuti väga vajalikke isiklikke tutvusi Lääneriikide luureteenistuste tippjuhtide hulgas. Sidemeid lääneriikidega aga vajas keset Vene revolutsiooni anarhiat olev Eesti kõige rohkem.

    1. jaanuaril 1918 saabub alampolkovnik Johan Laidoner Tallinna ja võtab 5. jaanuaril 1. Eesti diviisi juhtimise üle. Diviisi staabiülemaks saab seni ajutiselt diviisi juhtinud Jaan Soots ja diviisi suurtükiväe ülemaks Andres Larka.

    Selleks ajaks oli suurem osa eesti sõdureid Vene armeest kodumaale siirdunud ja vastmoodustatud Eesti diviis kujutas endast päris korralikku armeekorpust. Selle kooseisus oli nelja polguga jalaväebrigaad ja viie patareiga suurtükiväebrigaad. Peale nimetatude veel üks ratsapolk, üks insenerirood ning tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 tuhat sõdurit ning väljaspool diviisi mitmesugustes üksustes ja komandodes veel 250 ohvitseri ja 15 tuhat sõdurit.

    Peale selle paiknes Eestis veel Vene väegrupp, mis oli küll üsna laostunud, kuid vaatamata massilisele desrteerumisele oli selles üksuses veel alles üle 200 tuhande mehe. Samuti oli siin Põhja-Lätit ja Lääne-Eesti saari okupeeriv Saksa 8. Armee, mis valmistus edasitungiks Eesti mandrile.

    Seega seisis Eesti diviisi vastas 38 võõrast diviisi. Selles keerukas olukorras pidi Eesti rahvusdiviisi ülem oma sõjaliste teadmiste kõrval ilmutama veel ka diplomaatilist tarkust ja poliitilist oskust, et optimaalne lahendus leida. Siin tulid Laidonerile kasuks tema luuretöö kogemused. Vaaginud tekkinud olukord koos Eesti poliitilise juhtkonnaga, lepiti kokku järgmises:

    tuleb vältida viimse võimaluseni kokkupõrget Vene armeega;

    kui venelased asuvad massiliselt rüüstama ja terroriseerima eest elanikonda, osutada otsustavalt relvastatud vastupanu;

    kui Saksa väed alustavad pealetungi, alustada otsekohe võitlust Vene vägedega;  kuulutada enne sakslaste saabumust välja Eesti Vabariik;

    Samal ajal oli vaja saada sakslastelt garantii, et need ei käsitleks eesti väeosi Vene armee osana ega sõjavangidena. Juhul, kui sakslased sellist lubadust ei anna, otsustati eesti väeosade sõdurid sakslaste saabudes kodudesse saata. Volitused sakslastega läbirääkimiste pidamiseks sai Eduard Alwer Läänemaalt, kes saavutas vahetult enne sakslaste pealetungi algust nende väejuhatuselt kinnituse, et eesti väeosade erapooletust tunnustatakse.

    Seejärel võtsid eesti väeosad kogu maal võimu üle ja kuulutati välja Eesti Vabariik.

     

    Maapaos Nõukogude Venemaal  

    Saksa vägede saabudes Eesti mandriosale lahkus Laidoner kodumaalt, kuna endise Vene armee luureohvitserina oleksid sakslased ta arreteerinud. Laidoner siirdus… punasesse Petrogradi. Seal hakkas ta korraldama nende eesti ohvitseride ja sõdurite kodumaale saatmist, kes polnud jõudnud Eesti diviisi. Kogumiskohaks määras ta Põhja-Venemaa, kus 1918. aastal olid Lääneliitlased maale tulnud. Laidoneri kava järgi loodi seal Eesti Leegion, mis pidi olema sümboolseks märgiks selle kohta, et Eesti võitleb koos liitlastega. Saksa okupatsiooni lagunedes olnuks Eesti Leegioni taasloodava sõjalise jõu tuumikuks, kuna sakslased saatsid 1918. aastal eesti rahvusväeosad laiali. Laidoneril õnnestus luua ulatuslik põrandaalune võrk, mis varustas kogunemiskohta suunduvaid mehi valedokumentide, raha ja instruktsioonidega. Paari kuu jooksul toimetas Laidoner Põhja-Venemaale umbes 200 eesti sõjameest, kellest formeeriti Prantsuse ekspeditsioonikorpuse juurde Eesti Leegion.

    Laidoner oli kindlalt veendunud, et Saksamaa saab sõjas lüüa, millele järgneb paratamatult Nõukogude Venemaa kallaletung Eestile. Petrogradis olles hakkas ta põranda all tegutsedes looma Eesti sõjaluure agentuuri. Laidoneri soovitusel ja juhatusel asusid mitu eesti ohvitseri teenima punaväkke. Vabadussõja ajal (ja kindlasti ka hiljem) lõid need mehed hindamatu informatsiooniallika. Osa neist tulid hiljem üle, tuues kaasa oma väeosa. Üks teadaolevaid Laidoneri poolt loodud luurevõrgu mehi oli kapten Aleksander Schultz, kes tõusis Petrogradi tðheka vahipolgu pataljoniülemaks ja mängis 1919. aasta sügisel selle üksuse meie kätte. Ka punadiviisi ülema Ritt'i ületulek koos brigaadiülema Aintsiga, staabiülema Maasiku ning kahe eestlastest punaväe rooduga oli ilmselt seotud Laidoneri luurevõrgu tegevusega.

     

    Sõjavägede ülemjuhataja  

    Peale Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist alustas taas tegevust Ajutine Valitsus ja Maapäev. Hakati taas looma Eesti sõjaväge, kuna oli selge, et Venemaa ei lepi Batikumi kaotamisega. 22. novembril 1918 püüdis Punaarmee vallutada Narvat, kuid löödi sakslaste poolt tagasi. 28. novembril toimus Narvale uus rünnak ja alles loomisel olevad Eesti väeosad olid sunnitud Narva maha jätma. Üheks ebaedu põhjuseks oli puudulik juhtimisstruktuur. Sõjavägede juhtide hulgas puudus isik, kes omanuks küllaldlast autoriteeti.

    Juhtides rahvusdiviisi oli Laidoner, vaatamata lühikesele ajale, saavutanud nii poliitikute kui sõjaväelaste silmis märkimisväärse autoriteedi ja 8. detsembril 1918 üle Soome taas kodumaale saabudes, määratakse Johan Laidoner sõjavägede ülemjuhatajaks ja tema kätte koondatakse diktaatorlik võim.

    Vaatamata Laidoneri noorusele (34) ja polkovniku auastmele, et tekitanud tema määramine sellele kõrgele kohale temast auastmes kõrgemate ohvitseride – kindralmajorite Tõnissoni, Põdderi ja Larka hulgas vastuseisu ega poleemikat.

    Pole kahtlust, et Laidoneri määramisega sellele kohale oli tehtud õige valik. Laidoneri isikus kehastus kogu Eesti sõjavägi. Vabadussõja ajal aga kogu eesti rahvas ja Eesti riik. Vabadussõja ajal Balti riikides olnud Entente’i kõrgem esindaja kindral Gough on oma mälestustes Laidoneri kohta öelnud:

    “Eestile oli õnneks, et toil ajal seisis tema teenistuses selline mees kui kindral Laidoner. Ta oli noor, tugev nii kehalt kui tahtejõult, tark, rahulik ja arukas nii mõttekäigus kui otsustes. Kõige selle arukuse ja rahulikkuse taga tuksus tugev ja julge süda… Alati oli ta huvitav, rahulik, tagasihoidlik ja kohusetruu temale määratud ülesannetes”.

    Laidoneri ideed ja strateegia  

    Oma tegevust alustas Laidoner sõjaväe kõrgema juhtimise ümberkujundamisega. Ta rakendas sõjaväe juhtimisel ainujuhtimise pintsiipi, kus ülemjuhataja tööorganiks oli Ülemjuhataja Staap ja vägede operatiivjuhtimise kõrgeimateks lülideks rindejuhatuse funtsioone täitvad diviisistaabid. Sõjaväe efektiivse juhtimisstruktuuri loomine oli Laidoneri üks suurimaid saavutusi Vabadussõja ajal.

    Samuti nägi Laidoner vajadust tõsta vägede mobiilsust ja nende löögijõudu. Soomusrongide diiviisi loomisega, kuhu olid koondatud peale soomusrongide ka veel soomusautod ja mobiilne jalavägi, sai ülemjuhataja enda käsutuses mobiilse varu, mida sai edukalt kasutada nii vaenlase rünnakute tagsilöömisel kui vastulöögi andmisel. Siin ennetas Laidoner Lääne-Euroopa arenguid, kus soomusüksusi koos mobiilse jalaväega hakati kasutama alles Teises Maailmasõjas.

    Nähes Vabadussõja algul kutsealuste isikoosseisu madalat moraalset taset, kohustas Laidoner looma maakonniti Kaitseliidu baasil vabatahtlikke valikväeosi, mis tõid hiljem sõja käigus olulise pöörde. Hiljem muudeti need tavalisteks löögirügementideks, millede kõrge moraal kandus üle ka sundmobiliseerituile. Nii sündis terve rida kõrge vaimsusega ja oma sümboolikat omavaid valikväeosi. Et see sündis vaid ühe sõja-aasta jooksul, see oli Laidoneri teadliku psühholoogilise töö tulemus.

    Väga oluline oli samuti oma Sõjakooli loomine. Tõmmata raskes sõjaolukorras rindelt ja staapidest ära suure hulga vajalikku tööjõudu, see nõudis tõelist perspektiivset mõtlemist ja julgust. Loodud Sõjakooli baasil sai rinne aga juba peagi juurde vajalikku täiendust, mis suurendas kümne protsendi võrra ohvitseride korpust. Samal ajal omandas meie Sõjakool ka lahingulised traditsioonid.

    Laidoneri ideeks oli, et Eesti peab aktiivselt sekkuma naabermaade arengutesse. Et säästa meie maad sõjapurustustest, leidis ta otstarbeka olevat kanda sõjategevus võõrale territooriumile. Sel eesmärgil tungisid Eesti väed Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti valitsusel. Tungides Loode-Venemaale, abistati meile Punaarmeest vähem ohtlikke vene valgete üksusi. Narva jõe taga olnud Ingerimaast loodi puhvertsoon Narva piirilõigu ette.

    Kuna vastloodud eesti rahvaväes oli nii koolituselt ja meelsuselt vähemdemokraatlikke tsaariohvitsere kui ka kiirkoolitusel lipnikeks saanud, kuid demokraatlikemate vaadetega nooremohvitsere, siis kujunes nende sulatamine toimivasse sõjaväelisse süsteemi Laidoneri psühholoogiliseks meistritööks. Samal ajal koosnes reakoosseis suurte sõjakogemustega “vanadest huntidest” ning romantilistest ja isamaalises vaimustuses olevatest noortest, aga samuti töölistest ja talumeestest, kes sageli vastumeelselt käske täitsid ja sõja algul veel lootusrikkalt komuunameeste poole piilusid. Sellest erinevate vaadetega massist tuli luua uus, noore iseseisva rahvusriigi armee.

    Laidoner alustas sihikindlalt likvideerima väeosadesse kaasa toodud revolutsioonilt korralagedust. Ta kohustas oma päevakäsuga kõiki ohvitsere kandma õlakuid, mille maharebimisega enamlaste poolt oli alanud Vene armee lagunemine. Samuti nõudis ta alamväelastelt ohvitseride tervitamist ja käsu vastuvõtmisel nende püstitõusmist. Ka ignoreeris Laidoner Vene auastmete prioriteeti ja nõudis, et kohtadele määramisel ei arvestatakse mitte ohvitseri auastet, vaid tema tublidust. Nii näemegi Vabadussõja ajal kapteneid diviise juhtimas, samal ajal kui polkovnikud tagalas osakondi juhatavad... Laidoneri suhtumine tagalas olnud staabimeestesse ja rindel võitlevatesse sõjameestesse oli erinev. Ta nõudis tagalas armutut enesekontrolli. Alkoholi tarbimine ei tulnud kõne alla. Poliitikas oli Laidoner kogu sõja aja rõhutult apoliitiline. Ta ei pooldanud ega vastandanud ühtki poliitilist erakonda.

    Tänu suurriikide kategoorias mõtlevale Sõjavägede ülemjuhatajale, elas ja töötas Eesti tagala Vabadussõja päevil normaalses rütmis, tagades rinde varustamise kõige vajalikuga ning võimaldas rindemehel kodu pärast muret tundmata täita oma kohust.

    20. jaanuaril 1919, kui Punaarmee oli Eesti piiridest välja löödud, ülendatati Laidoner kindralmajoriks.

    Noor Eesti kaitsevägi ülemjuhataja Johan Laidoneri juhtimisel täitis auga oma ülesande. Ta lõi enamlaste anarhistliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kaitsevõitluse Venemaa pinnale. Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire. Ta andis surmava hoobi Landeswehri tagurlikele jõududele, mis olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale.

    Vabadussõja kangelaste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tunnustamise. Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.

    Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri demokraatlik iseloom ja maailmavaade valitses Eesti sõjaväes ka järgnenud rahupäevadel. Selle põhijoonteks olid järgmised seisukohad ja vaated:

    Eesti sõjavägi on eesti rahva teener ja ei tohi eralduda rahvast ning muutuda kinniseks tsunftiks. Sõjavägi peab alati täitma rahva enamiku soove. Ta ei tohi sattuda üksiku erakonna mõju alla.

     

    Laidoneri saatusest 

    Peale Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel, viidi Eest Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 19. juulil 1940 koos abikaasa Mariaga NKVD töötajate valve all Moskvasse. Seal pandi nad elama siseasjade rahvakomissariaadi suvilasse. Kindrali küsimusele: kui kauaks nad sellisesse olukorda peavad jääma, vastas NKVD ametnik: "Kuni sõja lõpuni."

    Laidoner

    Johan Laidoner 1941. a. Pensa vanglas

    28. juunil 1941 Johan Laidoner arreteeriti ja paigutati Pensa Oblasti NKVD Peavalitsuse vanglasse. Seal kuulati ta 25-el korral üle. Tema süüdistusaktis on kirjas:

    "Juhtis eesti armee ülemjuhatajana detsembris 1918 sõjalisi operatsioone Punaarmee vastu, surus jõhkralt maha eesti tööliste revolutsioonilise liikumise, 1924. aastal likvideeris bolðevistliku ülestõusu Eestis. Kasutades ära oma mõju Eesti valitsevates ringkondades, teostas vaenulikku poliitikat Nõukogude Liidu vastu."

    1942. aasta septembris viidi Laidoner Moskva Butõrka vangla kaudu Kirovi vanglasse, kuhu jäi kuni 1945. aasta sügiseni. Sealt viidi Laidoner Ivanovo vanglasse, kust ta 1952. aastal uuesti Moskva Butõrka vanglasse toodi. Siin võeti temalt ära kõik isiklikud esemed, isegi kalossid. Hammastelt võeti maha kuldkroonid.

    Butõrka vanglas algas täielik ülekuulamiste maraton. Ajavahemikul 7. kuni 22. märtsini kuulati Laidoner üle 14 korral, kusjuures tema "süüdistuse" panid ülekuulajad kokku Laidoneri eluloolisteste andmete põhjal. Tegelikult aga oli Laidoneri saatus juba ette ära otsustatud ja uurijad tegid vaid tellimustööd.

    16. aprillil 1952 langetas NSV Liidu julgeolekuministri juures olev erinõupidamine - mis tegelikult oli konstitutsiooniväline ebaseaduslik organ – Laidonerile § 58-4 alusel aktiivse revolutsioonilise liikumise vastase võitluse ja Nõukogude Liidu vastase tegevuse eest 25 aastat vangistust koos kogu vara konfiskeerimisega. 30. aprillil 1942 lähetati Laidoner, kui eriti ohtlik kurjategija erikonvoiga Vladimiri vanglasse, kus ta hakkas vangina nr. 11 karistust kandma.

    Vähem kui aasta pärast - 13. märtsil 1953 päästis surm Johan Laidoneri edasisistest vanglapiinadest. Ta maeti koos samal päeval surnud Poola asepeaministri Jan Stanislaw Jankowskiga Vladimiri linna kalmistule. Laidoneri matmispaik on seni leidmata.

     

     


    Sulge leht