Lahingud Sinimägedes

 

 

KAITSELAHINGUD

1944. AASTAL


 

EESSÕNA

1944 aasta tõi sõja taas Eesti piiridele ja Eesti pinnale. Igivana Narva-Peipsi piirivöönd, mis näinud juba nii paljusid venelaste sissetunge, muutus Punaarmee vallutussõja tulemusel jälle raskete kaitselahingute tandriks. Pikk ja närve kulutav maadlemine saksa okupatsioonivõimudega kõigi eesti väeosade koondamiseks kodumaa piiride kaitsele kandis 1944. aasta algul vilja. Natsionalistlik Saksamaa juhtkond pidi lõpuks olude sunnil loobuma oma senisest eesti rahva ja tema sõjaväe lahutamise printsiibist ja valdav osa eesti üksustest võis lõpuks asuda Eesti piiride kaitsele.

Meie vastas oli lääneliitlaste ülirohke relvaabiga toetatud venelaste hiigelarmee. Selle vastas olnud eesti üksused olid suures enamuses puudulikult relvastatud ja arvuliselt kümneid kordi väiksemad vaenlasest. Saksa väeosad, mis koos eestlastega meie idapiiril võitlesid ja mille abile võisime loota, näitasid üles sõjatüdimust ja kannatasid samamoodi puuduliku relvastuse, laskemoona vähesuse ja trantsportvahendite puuduse all.

 Kui 1944. aasta algul poleks Punaarmee sissetungi peatatud, oleksid vene  tankid jõudnud Tallinna juba veebruaris ja ära oleks jäänud 32 tuhande inimese põgenemine Rootsi ja Saksamaale. Küsitav oleks olnud Soome – N. Liidu  rahulepingu sõlmimine, kuna Eesti piiri taga olnud Punaarmee  diviisid oleks viidud Soome astu.

Ometi suudeti aasta algul Punaarmee sissetung peatada. Eesti sõjamees näitas veelkord oma jõudu ja suurt kaitsetahet oma kodumaa kaitsmisel. 1944. aastal peetud kaitselahingutega kirjutati eesti lähiajalukku liialdamata veel üks sangarlik lehekülg. Seekord ei andnud võitlus küll ihaldatud tulemust, kuid ta andis vääramatu aluse järgnevale põlvele vabadusvõitluse jätkamiseks. 1944. aastal toimunud Eesti taasokupeerimine Punaarmee poolt naelutas vallutajad häbiposti ja lasub tänaseni raske süüdistusena tookord vallutajat toetanud vaba maailma rahvaste südametunnistusel.

Vaino Kallas

 

Venelaste rünnakud Eestile

aastatel 1030 - 1944

Prof. Jüri Uluots

 

1030 - Jaroslavi sõjaretk eestlaste vastu ja Tartu vallutamine.

1054 - Kiievi suurvürsti ja Novgorodi vürsti Izjaslavi väepealik Novgorodi possadnik Ostromir teostab sõjakäigu eestlaste kallale, saab aga lüüa.

1060 - Izjaslav korraldab retke "sosolite" vastu ja maksustab neid raskesti. "Sosolite" nimetus arvatakse käivat kas Sakala või Soontaga või siis ühe Väinajõe piirkonnas asuva läti-leedu hõimu kohta. Järgmisel aastal kihutavad "sosolid" maksuvõtjad minema.

1077 - Smolenski vürst Vladimir ja Novgorodi vürst Gleb sõdivad üheskoos "tžuudide" vastu.

12. saj. algus - Novgorodi vürsti Mstislavi retk "Otžela" vastu (vist Adsel Koiva jõel, eestlaste ja lätlaste piirimaal).

1113 - Mstislav korraldab vene allikate põhjal võiduka retke "tžuudide" vastu ja võitnud neid "Boru peal" (oletatavasti Irboska või Metsepole).

1116 - Mstislavi juhtimisel korraldavad novgorodlased ja pihkvalased sõjakäigu eestlaste vastu. 1. novembril langeb nende kätte Otepää linnus. Venelased laastavad lugematul hulgal külasid ja pöörduvad tagasi paljude vangidega.

1130 - Mstislav saadab oma pojad Vsevolodi, Izjaslavi ja Rostislavi Novgorodi, Poletski ja Smolenski venelastega eestlaste vastu rüüsteretkele maksude saamiseks. Tapetakse mehi, põletatakse elamuid, naised ja lapsed viiakse vangi.

1132 - Novgorodi Vsevolod teostab oma jõul, ilma vendade abita, sõjaretke eestlaste vastu, kuid saab 23. jaanuaril Vaigas (Põhja-Tartumaal) hävitavalt lüüa. "Juhtus hiigla pahandus ja mustus", jutustab vene kroonika, "palju paremaid Novgorodi mehi löödi maha."

1134 - Novgorodi Vsevolodi sõjakäik eestlaste vastu. 9. veebruaril vallutatakse Tartu.

1180 - Novgorodi Mstislavi laastamisretk lätlaste ja eestlaste piirivahelisele maa-alale Adseli. Kohalikud elanikud lahkuvad kodudest ja tõmbuvad kuni mereni.

1190 - Pihkvalased tapavad salga ranna-eestlasi, kes olid sõitnud mööda Narva jõge Peipsile.

1192 - Novgorodi vürst Jaroslav teostab novgorodlaste ja pihkvalastega taliretke eestlaste vastu. Vallutab Tartu.

1192 - Sama aasta suvel läkitab Jaroslav jõugu pihkvalasi Otepääd maha põletama.

1210 - Novgorodi vürsti Mstislav ja ta venna Pihkva vürsti Vladimiri sõjakäik märtsis eestlaste vastu Torma ja Ugandisse. Ugandlased on sunnitud kaheksapäevase piiramisel järel loovutama oma kindluse Otepääl, maksma tribuuti ja osa võtma vastu õigeusu.

1211 - Pihkva venelaste retk Soontagasse jaanuari esimesil päevil.

1212 - Jaanuaris või 5. veebruaril siirdub Novgorodi vürst Mstislav ühes oma venna Toropetsi vürsti Davidiga ja Pihkva vürsti Vsevolodiga 15 000 mehega läbi Põhja-Tartumaa ja Järvamaa kuni Varbola linnuseni Harjumaal, kusjuures Varbola hõbedaga enda piiramisest lahti ostis.

1216 - Pihkva vürst Vladimir tuleb sõjaretkega, vallutab Otepää ja hakkab ugandlastelt nõudma kõrgeid makse. Vägi rüüstab ja saagitseb ümbruskonnas. Venelaste vastu võitlemiseks sõlmivad ugandalsed liidu sakslastega.

1221 - Novgorodi vürsti väed rüüstavad tagasipöördumisel Liivist Ugandit.

1223 - Novgorodi vürst Jaroslav, ta vend Suzdali suurvürst Georgi, Pihkva vürst Vladimir ja teised vene vürstid tulevad 20 000-mehelise sõjaväega liitlastena Eestisse, kuid hakkavad seejuures siin ise maad laastama.

1234 - Märtsis Novgorodi vürsti Jaroslavi retk suurearvulise sõjaväega Tartu ümbruskonda.

1241 - Novgorodi vürst Aleksander (Nevski) vallutab sakslaste käes oleva kindluse Koporje, hävitab selle ja laseb vangilangenud vadjalased ja eestlased üles puua.

1242 - Jäälahing sakslaste ja novgorodlaste vahel Peipsi järvel 5. aprillil. Sakslastega koos sõdivad eestlased, keda venelaste käe läbi palju langeb.

1248-1250 - Tallinna linna pealik Stigot Agison kirjutab ühes Tallinna rae ja kodanikkonnaga Lüübekisse, paludes abi novgorodlaste vägivallategude all kannatanuile.

1253 - Novgorodlased ja karjalased laastavad maa-ala lääne pool Narva jõge.

1262 - Venelaste sõjakäik Tartu vastu. Ei suudeta vallutada kindlust, kuid linn võetakse ära ja "palju tapeti selle linna rahvast; ja teisi võeti elusalt ja teisi põletati tulega, ja võeti nende naised ja lapsed; ja võeti ka vara ilma arvuta ja saaki".

1267 - Venelaste rüüsteretk Rakvere ümbrusse. Laastatakse laialt maad.

1268 - Jaanuaris tuleb mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse põgenenud eestlasi. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti. 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing venelaste ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased saavad lüüa. Novgorodi vürst Dovmont rüüstab tagasiteel Virumaad.

1342 - Vürst Juri Vitovtovit?i sõjakäik Vastseliina. Kallaletungijad lüüakse sakslaste poolt ränkade kaotustega tagasi.

1343 - Mais tungivad pihkvalased oma vürsti Ivani, Irboska vürsti Ostapi ja possadnik Volod?a juhatusel 5000-mehelise sõjaväega Otepääni, rüüstates teel asetsevaid külasid. Viie päeva pärast pöörduvad nad rikkaliku röövsaagiga tagasi.

1367 - Pihkvalaste sissetung kuni Vastseliinani.

1371 - Novgorodlaste ja pihkvalaste sissetung Vastseliina. Pihkvalased põletavad Kirumpää ja tapavad kõik kohalikud elanikud.

1406 - Pihkva vürstide Danilo ja Juri sõjakäik Liivimaale, Vastseliina ja Kirumpääni.

1407 - 29. juunil tungivad pihkvalased vürst Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstavad palju külasid ja pöörduvad rikkaliku röövsaagiga tagasi.

1480 - Pihkva-Moskva vägede ühine retk Tartu piirkonda, kuni Emajõe liinini, kus vallutatakse Kastre kants.

1481 - Lõuna-Eesti rüüstamine venelaste poolt. Seekordne pealetung toimub veebruaris Moskva-Pihkva-Novgorodi ühendatud vägede poolt mitmest kohast, kusjuures venelaste kätte langevad muuseas Viljandi linn, Tarvastu, Karksi ja Ruhja. Laialdased maa-alad laastatakse ja rüüstatakse, raskesti kannatada saab Tartu piiskopkond. Okupeeritud maa-ala terroriseeritakse rängasti, et ka sel murda vastupanu.

16. saj. algus - Liivimaa allikais hakkab Vene (eriti XVI sajandi algusest peale) esinema julma vaenlasena, kel pole mingisugust halastust; venelasi mainitakse põlisvaenlastena.

1501 - Venelased tungivad röövides ja rüüstates Lõuna- ja Kirde-Eesti aladele. Kuuenädalase rüüstamise järele hävib palju majapidamisi ja väheneb kohutavalt rahvastiku arv. Ãœks kaasaegne allikas mainib 40 000 tapetut ja vangivõetut. Teine vägi, kus palju tatarlasi, tungib Viru- ja Harjumaale. Väel on kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida.

1502 - Venelaste retk Tartu piiskopkonda.

1558-1582 - Vene-Liivi sõda.

1558 - Jaanuari lõpul tungib Vene sõjavägi Tartu piiskopkonda. Pealetungid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungivad sisse ka Vene abiväed Vilaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Vaenlase lahkumise järele läbi Järva- ja Virumaa üle Narva jõe laastatakse kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada saavad Vastseliina, Rõngu, Rannu, Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa, Jõhvi jm. Külad, talud ja elamud põletatakse või rüüstatakse paljaks, maa upub ebainimlikesse tapmistesse. "Ja mis vaenlane vilja ja loomi mitte ei saanud ära viia, selle hävitas ta ja ajas palju loomi küünidesse ja pani küünid siis põlema ja põletas ühes loomadega ära." 11. mail vallutatakse Narva linn. Suvel 1558 toimub uus vaenlase pealetung.

80 TASUTA  end_of_the_skype_highlighting 000-mehelise väega. Vallutatakse Vastseliina (30. juunil), Kirumpää, Tartu (18. juulil) ja Tartu piiskopkond ning naabruses olevad alad. Süstemaatilised rüüsteretked esialgu Kesk-Eestisse, hiljem ka Alulinna ja Gulbene piirkonda.

1559 - Venelaste rüüsteretked Alulinna ja Vilaka aladele.

1560 - Venelaste rüüstamise all kannatavad Põltsamaa, Ruhja, Helme, Tarvastu ja Viljandi ümbrus. Sama aasta mais sooritavad venelased 40 000 ja 12 000-mehelise sõjaväega vallutusretke Viljandi vastu. Pärast Viljandi langemist arendavad venelased oma rüüsteretki laias sõõris Võnnuni, Pärnuni ja Läänemaale. Rüüstamise kõrval harrastatakse väga laialt talupoegade vägivaldset äraviimist.

1570 1570 - Hertsog Magnus hakkab suure Vene sõjaväega piirama Tallinna. Hiljem tuleb piirajaile lisa. "16. oktoobril tuli veel suur jagu Vene väge, keda oprit?nikuteks nimetati, ja see mässas ja möllas hullemini ja palju hirmsamini kui endised, tappes, röövides ja põletades, ja tapsid halastamata maha palju inimesi aadlist ja lihtrahvast, kes tühjas Kiviloo lossis Harjumaal varjul olid ja endistest venelastest olid puutumata jäänud. Ja läksid Tallinna alla Telliskopli leeri ja raiusid selle toreda metsa seal maha ja rikkusid ära." Piiramine jääb aga tulemusteta ja venelased lahkuvad Tallinna alt 16. märtsil 1571.

1573 - Venelased tulevad suurel hulgal Narva kaudu Eestimaale ja vallutavad Paide linnuse. Pärast Paide vallutamist venelaste 16 000-meheline sõjavägi siirdub vallutama Läänemaad, saab aga Koluvere all rootslastelt põhjalikult lüüa.

1574 - Venelaste rüüsteretk Põhja-Eestisse. "Aastal 1574, taevaminemise päeval, tungis kümme tuhat venelast ja tatarlast Harjumaale ja Tallinna alla, kus nad kõik külad, mis Tallinna ümber veel alles olid, maha põletasid, ja said suure osa röövitaud karja, mis aadlikud, kodanikud ja talupojad sõjameestelt Rakvere piiramisel olid ostnud ja omandanud, jälle kätte ja ajasid ära ja võtsid ka palju inimesi vangi. Selsamal suvel mässasid ja möllasid venelased ja tatarlased päeval ja ööl vahet pidamata Harjumaal ja Tallinna all ja tapsid inimesi öö aegu nende elumajades, aedades ja küünides ja viisid talupoegade lehmad ja voorimesete hobused linna alt karjamaalt ära."

1575 - Venelased vallutavad Pärnu

1575 - Venelaste rüüsteretk Loode-Eestisse. "Siis läksid venelased ja tatarlased esmalt Läänemaale Haapsalusse ja laastasid tee peal hirmsasti kõike Padise maad ühes Padise ja Keila rannaga, lõid inimesi maha ja viisid neid palju vangis ära. Ja ehk küll venelane ennegi sagedasti neist paigust oli üle käinud, ei olnud ta seda siiski iial nii hirmsasti teinud kui seekord. Selsamal korral laastasid venelased ja tatarlased Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala maid ühes Saare, Vormsi, Hiiu, Muhu ja Noarootsi saartega, välja arvatud Kuressaare maakond, üsna haledal kombel ja röövisid aina hobuseid ja inimesi; härgadest ja lehmadest nad suurt ei küsinud, sest et neid mitte nii ruttu ei saanud kaasa võtta."

1576 - Venelased rüüstavad Tallinna ümbrust: "Juulikuus, algusest lõpuni, olid venelased ja tatarlased Paidest ja Padisest Tallinna all rüüstamas ja langesid sagedasti kodanikkude hoostele, sulastele ja tüdrukutele peale, kui need heinal käisid, ja viisid Tallinna ümbert palju vaeseid talupoegi ära vangi ühes naiste ja lastega. Siis oli kodanikkudel ja talupoegadel palju nuttu ja kaebamist."

1577 - Tallinna ebaõnnestunud piiramine Johann IV poolt.

1579 - Venelaste ja tatarlaste jõukude korduvaid rüüsteretki Eestisse. "Tatarlased heitsid leeri Uuemõisa juures, 6 penikoormat Tallinnast, ja rüüstasid hirmsal kombel seal maapaigas ja ka tervel Harjumaal tappes ja röövides, lõid vanad surnuks ja viisid noored kaasa.

Mitte kaua pärast seda, kui see tatarlaste salk Harjust ja Läänest ära Riia stifti oli läinud, ja vaesed talupojad, kes metsades, soodes ja rabades peidus olid olnud, nüüd jälle koju olid tulnud, tuleb teine salk venelasi ja tatarlasi, sedasama teed Rakverest, jälle peale, kes jälle talupoegadele ja nende naistele ja lastele, kes endisest tatari salgast veel olid üle jäänud, armutult peale langeb ja nad kinni võtab. Siis oli Harjumaal häda häda peale".

1656-1658 - Rootsi-Vene sõda; venelased tungivad Eestisse. Rüüstatakse maa idaosasid, Tartu- ja Võrumaad, riivates ka Valga-, Pärnu- ja Virumaad. Tartu kapituleerub ja jääb Vene valdusse kuni 1661. a.

1700-1721 - Põhja sõda

1700 - Venelaste esimesed rüüstesalgad tungivad septembrikuus Alutagusesse. Algul Narva piiramine venelaste poolt. Narva lahing 19. novembril.

1701 - Vene väed tungivad Lõuna-Eestisse. Septembris toimuvad lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Alulinna piirkonda

1701 - Vene väed tungivad Lõuna-Eestisse. Septembris toimuvad lahingud Räpinas, Kasaritsal ja Rõuges. Kasakate, tatarlaste ja kalmõkkide rüüsteretked eriti Alulinna piirkonda. Talupojad korraldavad enesekaitse salku.

1702 - Põhjalik rüüstamine pärast Hummuli lahingut Pärnumaal, Tartumaal ja Mõniste piirkonnas: "Põletati maani maha kõik kirikud, enam kui 100 mõisa ja 1000 küla. Inimeste kallal tarvitasid nad igasugu vägivalda - nad tapsid ilma vahet tegemata mehi, naisi ja lapsi või viisid nad vangis minema. Suurimaks õnnetuseks laadisid tatarlased mitusada last vankritele ja viisid nad kaasa, et neid orjadeks müüa."

1703 - Tsaar Peeter I väejuhi ?eremetjevi rüüsteretk läbi Eesti; rüüstetegevusest jäävad enamvähem puudutamata ainult Harjumaa, Läänemaa, Pärnumaa kesk- ja põhjapoolsed alad ja saared, seega vähemviljakad maaosad. Vangistatakse palju eesti talupoegi, eriti arvukalt lapsi, saates neid Ukrainasse: "Ei ole võimalik kirjeldada suurt kahju ja viletsust, mida kirjeldatud rüüsteretk põhjustas. Põletati ära mitte ainult palju ilusaid kirikuid, väikesi linnu, mõisu ja kuni 1500 küla, vaid ka 1000 koormat osalt jahvatatud, osalt jahvatamata vilja. Ka võttis vaenlane kaasa hulk vaske ja tina majatarvete ja kirikukellade näol. Samuti ajas ta oma maale kuni 1000 veist, ja mida ta kaasa võtta ei saanud, nagu sigu ja hanesid, need ajas ta kokku küünidesse ja tallidesse ja põletas ühes nendega. Vaenlane tappis palju inimesi ja küüditas oma maale suure hulga noori lapsi."

1703/04 - Venelaste korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.

1704 - Venelaste rüüsteretk Tartumaale: "1704. a. jaanuaris tungisid venelased piki Peipsi järve Torma, süütasid külad põlema ja võtsid kaasa palju inimesi alasti ja näljastena. Kes tugeva külma käes hukkusid või enam edasi minna ei suutnud, need uputati Peipsi järvel jää alla."

1704 - Tartu alistub 13. juulil Vene piiramisväele. Venelased ei täida kapitulatsioonitingimusi ega lase Tartu garnisonil siirduda Tallinna, nagu kokku lepitud.

1704 - Narva vallutamine venelaste poolt. Vallutamisele järgnes linna rüüstamine vene sõdurite poolt tsaar Peetri enda juhiste kohaselt. "Ka surnud, olgu kõrgest või madalast soost, kisti välja haudadest ja visati jõkke. Kurb ja kole vaatepilt oli, kuidas haigeid, kes majades, kindlusvallidel ja mujal lamasid, hunnikusse vankritele laoti ja Narva joast alla kallati, kus nad kaebliku kisaga hukkusid. Sellele õnnetusele oli võrdne asjaolu, et Narva elanikelt kõik lapsed 6-14. a. vanuses ära võeti, et neid Venemaale orjadeks viia."

1707 - Vene ratsaväe suurem rüüsteretk Põhja-Tartumaale, Põltsamaa, Puka, Sangaste ja Karula suunas. Põletatakse uuesti Valga.

1708 - Vene väe uus suur rüüsteretk Liivimaale. Valgamaa laastatakse metsikult. Talud ja mõisad põletatakse. Vili põldudel tallatakse ja niidetakse maha.

1708 - Narva ja Tartu kodanikkond viiakse Venemaale sundasumisele. Paljud surevad. Osa pääseb tagasi viis aastat hiljem. Tartu linn hävitatakse. Jäävad rüüstatud kujul ainult üksikud ehitused.

1709 - Pärnu vallutatakse venelaste poolt.

1710 - Tallinn kapituleerub venelastele.

1710 - 1918 - Eesti tegelik kuulumine Venemaa alla.

1917 - Vene sõjaväed omavolitsevad ja rüüstavad Eestis.

1918 - Vene punavägi hakkab novembrikuus tungima Eestisse. Järgnevad veresaunad Rakveres, Tartus ja mujal.

1924 - 1. detsembril organiseeritakse Eesti idapiiri tagant mässukatse.

1939 - Vene surub Eestile peale vägivaldse "abistamispakti". Vene väed asuvad baasidesse. Venelased rikuvad pakti tingimusi.

1940 - Vene väed okupeerivad 17. juunil Eesti. 21. juunil  riigipööre.

1944 - Vene vägi tungib 2. veebruaril üle Narva jõe. Algavad lahingud Eesti pärast, mis lõppevad sügisel kogu Eesti langemisega venelaste kätte.

 

EESTI RAHVUSVÄEOSAD

 

Omakaitse

Kohe pärast Saksa vägede saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ja üksikkompaniisid. Need teenisid peamiselt armeegrupi Nord tagalajulgestuses, võideldes Punaarmee taganemisel Saksa rinde tagalasse jäänud üksuste riismete ja punaste partisanidega. Eestlaste osa sõjategevuse käigus kasvas pidevalt.

Esimesed improviseeritud väeosad loodi Suvesõjas osalenud metsavendadest ja omakaitselastest, milledest üks  suuremaid oli umbes 300 mehest koosnev major Hirvelaane pataljon, kapten Talpaku pataljon ca 300 mehega ning Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon, kus oli kokku umbes 400 meest.

Esimesed Omakaitse üksused tekkisid spontaanselt veel enne Saksa relvajõudude jõudmist Eestisse. Venelastest lahti saamine tekitas patriotismi laine, mille tulemusel Omakaitse ridadesse astus pea iga enesest lugu pidav Eesti mees. Kohtadel hakkasid Omakaitset juhtima endised Eesti Kaitseväe reservohvitserid. Meestest puudust ei olnud. Peale kodudest kohal käivate meeste formeeriti ka Omakaitse kasarmeeritud kompaniid.

 

 

Omakaitse põhiliseks tegevuseks oli ühiskondlike objektide ja sildade valvamine ning metsades redutavate punaarmeelaste ja diversiooniaktide läbiviimiseks alla heidetud langevarjurite püüdmine.

Kohe pärast Tartu vabastamist toimus Tartu raekoja platsil metsavendadest omakaitseüksuste paraad, kus Saksa välikomandant Gosebruch teatas Omakaitse laialisaatmisest ja  nende baasil abipolitsei üksuste moodustamisest.  29. juunil 1941 andis Eesti vabastatud maa-alade üldjuht major F. Kurg välja ka vastavasisulise käskkirja nr. 5.  Kuid juba 2. augustil 1941 ilmus ajalehes Postimees Omakaitse üldjuhi major F. Kurg’i järgmise sisuga üleskutse:

“Eesmärgiga kaasa aidata kodumaa kiiremaks vabastamiseks kommunistlikest bandiitidest, kutsutakse hiljuti laialisaadetud partisaniorganisatsioonid uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kõigil partisaniorga nisatsioonides tegutsenud ohvitseridel viivitamatult kohale ilmuda. Minule vahetult allunud juhtidel luua minuga side korralduste

saamiseks. Kõiki endisi partisane kutsun üles ilmuma oma endiste juhtide juurde registreerimiseks.”

 Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada. Omakaitse üksuste juhtideks olid Eesti Vabariigi ohvitserid, kes kandsid Eesti Kaitseväe vormi. Reakoosseis kandis erariideid ja käesidet pealdisega „Omakaitse”. 1941. aasta septembri alguseks oli Omakaitse üksustes juba  25 000 vabatahtlikku. Sama aasta lõpuks aga juba 42 800 meest. Relvadeks olid põhiliselt trofee käsirelvad. Raskerelvi Omakaitse üksused ei omanud.

Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel 1941. a. sügistalvel sinna jäänud punaväelastest. Toimunud lahingutes hävitasid metsavennad ja Omakaitse üksused umbes 3000 punaväelast ning umbes tuhat NKVD töötajat, miilitsat ja hävituspataljonlast. (kinnitatud andmetel 2428). Kokku võtsid metsavennad ja Omakaitse üle 25 000 vangi

1942. aastaks oli  Eestis moodustatud järgmised Omakaitse malevad:

Omakaitse peastaap – ülem  kol. A. Sinka;         Tallinna malev – ülem kolonel Paul;

Harju malev – ülem kapten Saidre;

Järva malev – ülem major Jaa-gund;

Viru malev – ülem kapten Vaska;

 Narva malev – ülem major Lääne;

 Tartu malev – ülem kol. ltn. Jaanson;

Petseri malev – ülem kol. ltn. Viilup;

Võru malev – ülem  kapten Tiivel;

Valga malev – ülem major Sander; 

Sakala malev – ülem major Pori;

Pärnu malev – ülem major Lilleleht;

Lääne malev – ülem major Kõrgemaa;

Saaremaa malev – ülem kapten Kangro; 

Omakaitse kool – ülem major K. Karik.

 On loomulik, et Omakaitse üksused kandsid sõjategevuse käigus kaotusi. Kahjuks on aga andmed kaotuste kohta ebatäpsed. Mõnedel andmetel langes lahingutes ja metsade kammimisel  umbes 600 meest.

 

Julgestusüksused (Idapataljonid)  

 Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väejuhatusel puudusid julgestusüksused nende likvideerimiseks, andis 18. armee ülem kindralooberst Küchler 21. augustil 1941 välja käskkirja nr. 1236/41 - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus  julgestuspataljoni, mis rahva hulgas  olid tuntud Idapataljonide nimetuse all.

Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati, vaatamata eestlaste vastuseisule ühepoolselt kuni sõja lõpuni. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri  seisukoht oli, mida ta suuliselt väljendas ka armee tagala komandandile kindral Knuthile, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võimalusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse taastamist.

 Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Ehkki julgestusüksused kuulusid Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus, täiendamine ja distsiplinaarsed suhted vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Kokkuleppel Saksa politseiülemaga oli Eesti julgestusüksuste sõjaline rakendamine jäetud sõjaväe juhtkonna alluvusse. Selline kahepaiksus põhjustas hiljem väga palju ebameeldivusi ja vastuolusid, mille tõttu kannatasid eelkõige neis üksustes teeninud eestlased. 

Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658 ja alates 1943. aastast Eesti pataljon 658) moodustamise e ttepanek

 

 

 

 

tehti Eesti Vabadussõja sangarile major Agust Vask'ele (VR II/2 ja II/3). Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku. Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist. Ohvitsere oli pataljonis kokku 21, kellest suurem osa olid reservlipnikud, kes hiljem leitnantideks ülendati. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

Pataljoni adjutant oli lipnik Jürissaar

1. kompanii ülem kapten Piirsalu

2. kompanii ülem nooremleitnant Ubakivi

3. kompanii ülem leitnant Parts

5. kompanii ülem leitnant Liht

Pataljoni relvadeks olid põhiliselt nõukogude trofeerelvad. Oma esimest teenistusülesannet asus pataljon täitma Narva-Jamburg-Oudova vahelistel aladel. Hiljem asus Novgorodi lähistel, Volhovi jõe ääres. Augustis 1942 määrati pataljoni ülemaks kapten A. Rebane.  Veebruaris 1944 toodi pataljon Narva rindele.  20. aprillil  1944 allutati see Eesti 20.  SS-diviisile.

Julgestusgrupp 182 (hiljem Idapataljon 659) formeeriti 1941. a. augustis Viljandis kapten R. Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. kompanii asusid Tartus. Selle 6. ja 7. kompanii formeeriti Viljandis ja 8. kompanii Põltsamaal. Kokku oli pataljonis 800 meest. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjutant leitnant H. Puusepp

käsundusohvitser leitnant  E. Vahuri

5. kompanii ülem kapten J. Edur

6. kompanii ülem kapten H. Mölder

7. kompanii ülem kapten R. Mikumägi

 8. kompanii ülem leitnant E. P

Seejärel viidi pataljon Volosovo, kus see asus Narva - Gatšina raudtee- ja sildade kaitsele. Hiljem teostas julgestusteenistust Novgorodi piirkonnas, ning võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest.

Julgestusgrupp 183 formeeriti 1941. a. augustis Pärnus kolonelleitnant H. Stokeby juhtimisel. Selle 9., 10. ja 11. kompanii formeeriti Pärnus, 12. kompanii Paides. Mõned päevad hiljem lahkus kolonelleitnant Stokeby oma kohalt, mille põhjuseks oli saksa sideohvitseri ja selle staabi halvustav suhtumine eestlastesse. Tema asemele asus ülemleitnant Evald Ant. Hiljem asus Anti asemele major H. Ellram. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjutant n. leitnant. T. Rae,

hiljem n. leitnant. U. Põld

käsundusohvitserid n. leitnant H. Kuldsepp

 ja  n. leitnant E. Reinas

9. kompanii ülem  kapten J. Laas

10. kompanii ülemad leitnandid E. Ant, A. Tars ja J. Treial

11. kompanii ülem leitnant A. Paiso,

leitnant V. Sihver

12. kompanii ülem kapten J. Lamp

Kokku oli pataljonis umbes 770 meest. Mehed kandsid saksa vormi, kuid oli keelatud kanda saksa auastmeid ja saksa kulli rinnal. Relvadeks olid vene trofeerelvad. 1941. aasta septembris asus pataljon Jamburgi (Kingissepa) piirkonda, kus see rakendati Jamburg-Leningradi maantee ning Opolje-Kotlõ maantee ja raudtee julgestuseks. Hiljem oli Gatšina, Novgorodi piirkonnas, kus täitis mitmeid julgestusülesandeid. Võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest. 1942. a. septembris, kui algas Julgestusgruppide laialisaatmine, viidi selle kompaniid üle Julgestuspataljonide nr. 181 ja 182 koosseisu.

Julgestusgrupp 184 (hiljem Eesti Idapataljon nr. 660) 1. formeeriti 1941. a. augustis Viru ranniku julgestuseks, kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni staap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas. Pataljoni ülemaks oli hiljem 14. kompanii ülem major Ellram. Pataljoni kompaniiülemateks olid:

13. kompanii ülem major V. Mäeste

14. kompanii ülem major H. Ellram

15. kompanii ülem ülemleitnant A. Rebane

16. kompanii ülem ülemleitnant J. Treial

17. kompanii ülem kapten P. Paas

18. kompanii ülem kapten O. Puusepp

Kompaniid nr. 13 ja 17 kuulusid tegelikult küll pataljoni koosseisu, kuid tegutsesid iseseisvate üksustena. 13. kompanii kandis hiljem nimetust Eesti kompanii 657. Pataljon saadeti Kingissepa piirkonda, kus selle kompaniid rakendati vahiteenistusse, sõjavange valvama ja partisanide vastu võitlema.

Julgestusgrupp 185 (kandis algul nimetust Esimene Eesti Eri-Pataljon) formeeriti 1941. a. sügisel Tallinnas. Pataljon formeeriti eesti kaitseväe määrustiku kohaselt. Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel  oli julgestusgrupi ülemaks lendurkapten A. Asu.

Kompaniiülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega.

1941. a. detsembris saadeti pataljon Narva, kus see ümber formeeriti Julgestusgrupiks nr. 185. 1942. aasta jaanuaris saadeti pataljon Kingisseppa, kus asus raudtee ja Luuga jõel olnud raudteesildade kaitsele. Sama aasta juulis asus pataljoni üks kompanii Leningradi rindele oodatava hiigel-mörseri paigaldamiseks ette nähtud territooriumi valvama. Hiigelmörser jäi aga tulemata, kuna see saadeti Stalingradi rindele. 1942. a. sügisel julgestusgrupp 185 likvideeriti.

 

Politseipataljonid  

Eesti Politseipataljonide loomine algas 1941. aasta augusti algul Lõuna-Eestis ja peale 28. augustit (peale Tallinna vabastamist) Põhja-Eestis. Mehi värvati vabatahtliku teenistuslepingu alusel üheks aastaks teenistusega väljaspool Eesti piire. Hiljem pikendati lepingud automaatselt kuni sõja lõpuni. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 500 meest, mis jagunes kolmeks kompaniiks. Kogu pataljoni juhtkond koosnes eesti ohvitseridest, kellele lisandus üks saksa sideohvitser ja mõned sakslastest majandusallohvitserid. Esialgu kandsid pataljonid mitmesuguseid erinevaid nimetusi nagu sadakond, Abteilung, Sicherungs Abteilung, Estnische Schutzmannschaft Bataillon jne. Alates 1943. a. detsembrist kinnitati pataljoni nimetuseks Eesti Politsei Pataljon nr... (Estnische Politzei Bataillon nr...). Samuti liigitati üksused veel ka tegevuse iseloomu ja ülesannete järgi, mis võisid olla - kas lahing- (F), vahi- (W), pioneer- (P), kaadri- (S) või abi- (E) üksused ja keda varustati erinevalt nii riietuse kui relvade poolest.

 

 

 

 

Pataljonid relvastati vene trofeerelvadega. Iga kompanii juures oli üks rühm kahe raskekuulipilduja ja ühe kerge miinipildujaga.  Riietuseks oli algul eesti ja läti sõjaväevorm, jalanõud olid vene ja prantsuse omad.

1941. aasta talv tuli vara, sügava lume ja tugeva pakasega. Külma põhjamaise kliimaga harjunud eesti sõdurid tulid neis tingimustes oma ülesannetega hästi toime, mistõttu saksa diviiside juhid pidasid jahti  eesti üksustele, et neid enda käsutusse saada.

Vastavalt üksuste numbrilisele järjekorrale formeeriti järgmised pataljonid:

Politseipataljon nr. 29 (F) formeeriti 5. novembril 1941 major J. Peikeri juhtimisel Tallinnas. Pataljoni ülesandeks pidi saama vahiteenistuse pidamine Tallinna linnas. 5. märtsil lähetati pataljon ilma varustuse ja relvadeta ootamatult Leningradi piiramisrõngasse, kus väljaõpetamata mehed otsekohe rindele saadeti. Jaanuaris 1943, olles kaotanud lahingutes ja Eesti Leegioni astujate näol suure osa oma koosseisust, toodi pataljon rindelt Tartusse puhkusele, kus see 29. politsei vahipataljoniks (W) ümber formeeriti. Pataljoni tugevuseks oli 530 meest ja selle ülemaks oli major E. Ant. Pataljon sai juurde neli täiskoosseisulist kasarmeeritud Omakaitse kompaniid, millised asusid Tallinnas, Haapsalus, Kuressaares ja Pärnus. Pataljoni staap koos ühe kompaniiga jäi Tallinna. Teised kompaniid jäid esialgu oma endistesse asukohtadesse, kust nad 1943. aasta lõpul  Tallinna koondati.

Politseipataljon nr. 30 (W) moodustati 1942. aasta augustis Tallinnas. Selle tugevuseks oli esialgu 88 meest. Pataljoni juurde kuulus peale staabi ka veel puhkpilliorkester. 1943. märtsis liideti pataljoniga neli kasarmee-ritud Omakaitse kompaniid Tallinnas, Paides, Türil ja Tapal ja nüüd oli pataljoni tugevuseks 627 meest. Pataljoni ülemaks määrati major J. Ellandi (VR.II/3). Üksus rakendati Lüganusel, Purtse-Varje vahel rannakaitsele. 1943. a. detsembris lähetati pataljoni 1. kompanii Omuti-Permisküla kohal üle Narva jõe, kuhu 1944. a. veebruaris toodi ka teised pataljoni üksused. 1944. a. suvel pataljon likvideeriti Vigalas ja selle koosseis saadeti 40. Politseipataljoni täienduseks.

Politseipataljon nr. 31 (W) formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres. Pataljoni koosseisu kuulus ka orkester. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga kasarmeeritud Omakaitse kompaniid Rakvers, Kundas, Jõhvis ja Narvas. Pataljoni tugevuseks oli 519 meest ja selle ülemaks major Kask, hiljem  kapten Lannu. Pataljon rakendati Virumaal rannakaitseks. 1944. aasta suvel saadeti pataljon laiali ja selle isikukooseis saadeti 37., 38. ja 40. pataljoni täienduseks.

Politseipataljon nr. 32 (W) formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres tagavara pataljonina ja selle ülemaks oli major Plaado. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga kasarmeeritud Omakaitse kompaniid Tartus, Viljandis ja Põltsamaal. Pataljoni tugevuseks oli 456 meest. Pataljon jäi esialgu Rakveresse. 1944. aasta algul oli pataljon Tartus. Selle edasise tegevuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 33 (F) formeeriti 1941/42. a. talvel Tartus. Pataljoniülemaks oli kapten Pärlin, hiljem major J. Koort. Pataljoni tugevuseks oli 600 meest. Kohe formeerimise järel saadeti pataljon Leningradi rindele, kus oli kuni 1942. aasta detsembrini. 1942. aasta detsembris toodi üksus Pärnu puhkusele ja viidi peale puhkust Tartu. 1943. aasta algul pataljon likvideeriti. Osa koosseisust astus vabatahtlikult Eesti Leegioni, ülejäänud jaotati 32., 35. ja 287. pataljoni täienduseks.

1943. märtsis formeeriti sama numbri all uus pataljon, mille ülemaks oli major R. Tammiste. Pataljon moodustati kasarmeeritud Omakaitse kompaniidest Valgas, Antslas, Võrus ja Petseris ja selle tugevuseks oli 381 meest. 1944. aasta jaanuaris saadeti pataljon Mehikoorma alla rindele. Pataljon likvideeriti 1944. a. suvel.

Politseipataljon nr. 34 (W) formeeriti 1942. a. Valgas ja Võrus. Pataljoni ülemaks oli major R. Martinson. Pataljon ei saanud iseseisvalt tegutseda, kuna selle koosseis anti kohe pärast formeerimist 36. pataljonile. Sama aasta mais pataljon likvideeriti. 1943. aasta märtsis formeeriti sama numbri all politsei rindepataljon ja saadeti Pihkva lähedale Luuga rajooni, kus oli ka veel 1944. aasta jaanuaris. Pataljon oli allutatud ehitusorganisatsioon Todt-ile ja selle tugevuseks oli 500 meest.

Politseipataljon nr. 35 (E) formeeriti 1942. aasta jaanuaris Pärnus. Selle tugevuseks oli 44 meest, kaasa arvatud orkester. 1943. aasta märtsis viidi pataljon Tallinna ja nüüd oli selles 100 meest. Pataljoni ülemaks oli major Pärn. 1943. aasta mais nimetati pataljon ümber tagavarapataljoniks. Tallinnas olid pataljoniülemateks major Reitam, hiljem kapten E. Kivi ja kapten R. Mölder. Pataljoni ülesandeks oli vahi ja valveteenistus Tallinnas. Üksuse kooseisu kuulus ka politsei orkester. Taandus 1944. aastal koos sakslastega Saksamaale.

Politseipataljon nr. 36 (F) formeeriti 1941. aasta novembris Saaremaal, Haapsalus ja Tartus. Üksuse ülemaks oli major J. Renter ja pataljoni tugevuseks 600 meest. 2. augustil 1942 saadetakse pataljon Valgevenesse, kus võtab osa lahingutest partisanide vastu. Oktoobris viiakse pataljon Tšistjakovo tööstusrajooni, kus võttis osa vangilaagrite rajamisest ja viis läbi valveteenistust. 19. novembril saadeti pataljon Stalingradi rindele kuhu jõudis 23. novembril. Seoses major J. Renteri haigestumisega ja Eestisse saatmisega võttis pataljoni juhtimise üle ülemleitnant H. Riipalu. Tema adjutandiks oli n. leitnant P. Rinne. Algas rindeteenistus Stalino ja Stalingradi all, mis kestis kuni 6. jaanuarini 1943. 18. jaanuaril saabusid üksuse riismed tagasi Eestisse, kus pataljon laiali saadeti. Mehed saadeti puhkusele. Ohvitserid aga teistesse väeosadesse. Kapten Riipalu lähetati Saksamaale Eesti Leegioni juurde. Peale puhkust saadeti mehe Tallinnast Tartu Näituse tänava koolimajja, kus major Koort oli alustanud uue, 289. pataljoni formeerimist. Formeeritud pataljon viidi Paidesse.

Politseipataljon nr. 37 (politseiüksus "Dorpat") formeeriti 1941. aasta augustis Tartus. Pataljoniülemateks olid major Bergmann, major F. Kurg, major K. Lindpere, major K. Saimre (langes), kapten Suude (suri) ja ülemleitnant F. Tamme. Pataljoni tugevuseks oli 760 meest ja koosnes neljast kompaniist. Pataljon rakendati alul Pihkva-Ostrovi rajoonis. Selle 1. kompanii asus Ostrovis, 2. kompanii oli Pihkva lennuvälja käsutuses ja 3. kompanii Oudovas. Hiljem viidi pataljon Valgevenemaale. 1944. a. toodi pataljon tagasi Tartu rindele, kust septembris taandus Saksamaale. Oktoobris 1944 pataljon likvideeriti.

Politseipataljon nr. 38 (politseiüksus "Fellin") formeeriti 1941. aasta septembris Viljandis. Pataljoni tugevuseks oli 700 meest ja selle ülemateks olid kolonelleitnant J. Raudmäe, major V. Mäeste, major Pärn ja major J. Ellandi. Pataljon rakendati tagala julgestuseks Luuga-Pihkva-Oudova rajoonis ning rindetegevusse Pljussa-Krasnaja Strugi joonel. 1944. a. juuli alul toodi pataljon Võrumaale rindepuhkusele. Seejärel liideti 2. Eesti Politseirügemendiga, mille koosseisus võttis osa Dünaburgi operatsioonist. Lätist tagasi jõudes saadeti Tartu rindele. Taandus Saksamaale, kus liideti Eesti Diviisiga.

Politseipataljon nr. 39 (politseiüksus "Põltsamaa") formeeriti 1941. aasta sügisel Põltsamaa. Pataljoni tugevuseks oli 700 meest ja ülemaks oli major Sobolev. Pataljoni kaks kompaniid rakendati Läti piirist ida poole rindetagala julgestuseks ning üks kompanii rühmadena lennuväljade käsutusse Dnos, Luugas ja Ostrovis. 1943. aasta aprillis toodi pataljon Eestisse ja likvideeriti. Selle kooseisust läks enamik mehi Eesti Leegioni täienduseks. Ülejäänud arvati 287. pataljoni koosseisu.

Politseipataljon nr. 40 formeeriti 1941. aasta augustis Saksa SD poolt Võrus, Valgas ja Petseris ja kandis algul nimetust Eesti politseiüksus “Pleskau”. Pataljoniülemateks olid major K. Lindpere, major A. Nortmaa, kapten R. Mölder ja major J. Ellandi. 40. politseipataljon oli üks esimesi eesti väeosi, mis koos Saksa üksustega 1941. aastal Venemaale läks. 2. oktoobril 1941 viidi pataljon Pihkvasse, kus teostas vahiteenistust ja tagalajulgestust. Alates 1942. a. sügisest oli tagalajulgestuseks Valge- Venes. 1943/44 talvel toodi tagasi Pihkva ümbrusse, kus teostas tagalajulgestust ning rindetegevust. 1944. aasta algul toodi pataljon Eestisse, kus see liideti 2. Eesti Politseirügemendiga, mille koosseisus võttis osa Dünaburgi operatsioonist. Pataljoni ülemaks oli nüüd major Nortmaa. Sama aasta sügisel pataljon likvideeriti ja liideti 20. Eesti relvagrenaderide diviisiga.

Politseipataljon nr. 41 (reserv) formeeriti 1941. aasta sügisel Tartus ja oli mõeldud täienduseks teistele pataljonidele. Pataljoni koosseisus oli 300 meest. Pataljoni ülemateks olid kolonelleitnant Särev ja kolonelleitnant Vermet. Alates 1943. a. läks see ülesanne Tallinnas asunud 35. pataljonile ja 41. pataljon likvideeriti.

Politseipataljon nr. 42 (ehitus) formeeriti 1941/42. aasta talvel Tallinnas ja Tartus. Pataljoni ülemaks määrati major Schiller. Pataljoni tugevu

seks oli 560 meest. Pärast lühikest väljaõpet rakendati pataljon ehitusalal Eestis, seejärel Venemaal, kus tegi mitmesuguseid kindlustus- ja remonditöid. Võttis osa ka rindetegevusest. 1943. a. kevadel toodi pataljon tagasi Eestisse ja rakendati julgestuseks Mehikoorma ja Pihkva järve piirkonnas. 1944. a. kevadel saadeti rindele Veliki jõe joonel, kust sama aasta suvel toodi Võru-Petseri rindele ning hiljem Emajõe rindele. Pataljoni edasine saatus on teadmata.

Politseipataljon nr. 286 (F) formeeriti 1943. aasta maikuus Eesti väipolitseist Tallinnas, kusjuures politseiprefektuurid pidid andma kogu üksuse koosseisu, umbes 700 meest. Pataljoni ülemaks määrati major R. Martin-sen, kes oli kogu väeosas ainuke mittepolitseinik. 8. augustil 1943 viidi pataljon Tallinnast Riia lähistele - Poldurisse, kus üksus sai hobuvoori, väliköögid ning laskemoona ja saadeti seejärel Ida-Poola ja Valge-Vene aladele partisanide vastu. 1944. aasta veebruaris saadeti pataljon Idritsa rindele, kust märtsis tuli Eestisse tagasi vaid veidi üle 200 mehe. Üksus likvideeriti meeste lähetamisega nende endistele töökohtadele.

Politseipataljon nr. 287 (W) formeeriti 1943. aasta kevadel Tartus 33., 36. ja 39. pataljoni ümberformeerimisel üle jäänud ning Veliki-Luki juures üle tulnud Eesti laskurkorpuse meestest. Pataljonis oli neli kompaniid. Pataljoniülemaks oli major J. Koort. Kompanii põhitegevuseks oli vangilaagrite valvamine. Valvati rühmade ja kompaniide kaupa Kloogal, Kiviõlis ja Lagedil, Eredal, Narvas linavabriku laagris, Vaivaras, Viivikonnas, Ahtmes ja Auveres. Pataljoni tugevuseks oli 842 meest.

1943. aasta septembris loodud Klooga laagrit valvas kuni selle laiendamiseni 1944. aastal  selle pataljoni 3. kompanii 30-meheline rühm. Laagri laiendamise järel hakkas laagrit valvama sama kompanii  110st mehest koosnev rühm,  mis toodi Kloogale 1944. aasta veebruaris Kiviõlist.

Valvurid pidid takistama vangide põgenemist, konvoeerima vange tööle ja tagasi ning valvama neid töökohal. Vangidega suhtlemine oli rangelt keelatud. Vangile läheneda oli lubatud vaid kuni kuue sammu kaugusele. 19. septembril 1944 pidas 3. kompanii Kloogal tugevdatud valvet. Puuduvad tõendeid, et laagrit valvanud sõdurid oleksid vangide mahalaskmises osalenud. Seda tegi 19. novembril Kloogale toodud umbes 30-40 sakslasest koosnev erikomando.

Peale sõda said 38 selle pataljoni sõdurit NKVD poolt karistada. Nende nimekiri ning paljude teiste valvurite toimikuid on arhiivis olemas.

1944. a. septembris taandus pataljon Saksamaale, kus see likvideeriti ja mehed saadeti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi koosseisu.

Politseipataljon nr. 288 (F) formeeriti 1943. aastal likvideeritud pataljonide ja mobilisatsiooniga võetud meestest. Pataljoniülemaks oli kapten Komusaar, hiljem kapten Lannu. Pataljon saadeti Venemaale nn. "Roosna partisanide vabariiki" likvideerima. Eestisse tagasi saabudes määrati 1. Eesti Politseirügemendi koosseisus Narva rindel rannakaitsesse, kus sattus piiramisrõngasse.

Politseipataljoni nr. 289 (F) kohta andmed puuduvad. Pataljoni ülemaks oli kapten E. Kivi ja pataljon rakendati Narva rindel, kus see arvatavasti Tartumaa-Virumaa piiril piiramisrõngasse jäi.

Politseipataljon nr. 290 - pole teada, kas selle numbri all üldsegi jõuti pataljoni formeerida. 1)

Politseipataljon nr. 291 - kuulus 1. politseirügemendi koosseisu ning oli rakendatud Virumaal rannakaitseks. Pataljoni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 292 - kuulus samuti 1. politseirügemendi koosseisu ja saadeti Virumaal rannakaitseks ning Narva rindel varuks. Pataljoni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 293 - pole teada, kas seda pataljoni üldsegi jõuti formeerida.

 

Eesti Leegioni moodustamine  

Saksa väejuhatusele sai juba 1941/42. aasta talvel selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on raske rinnet hoida. Paljude kõrgemate saksa ohvitseride sooviks oli, et Saksa valitsus muudaks

oma idapoliitikat balti rahvaste suhtes, taastaks nende iseseisvuse ja annaks neile võimaluse moodustada oma rahvuslik sõjavägi.

Riias asunud Reischkomissariaadi tsiviilvalitsused ja Saksa SD 2) võimutsesid aga just nagu võidetud vaenlase maal ja tegutsesid nii, nagu oleks sõda juba võidetud. Eesti nn. "omavalitsus" oli jäetud võimuta ja selle ülesandeks oli vaid kaasa aidata sakslaste korralduste ja käskude täitmisele.

Saksa SD juht Sandberger valvas, et ükski teine võim Eestis ei tegeleks Eesti julgeoleku ja eesti sõjaväelaste kasutamise küsimustega. Septembris 1942 algatas Sandberger Eesti Leegioni formeerimise küsimuse, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa.

Tallinna vabastamise aastapäeval 28. augustil 1942 tegi kindralkomissar Litzmann teatavaks, et Hitler on andnud loa Eesti Leegioni formeerimiseks. Kuid see pidi koosnema ainult vabatahtlikest, kusjuures teatati, et eesti ohvitsere sinna ei vajata. Hiljem siiski lubati ka ohvitseridel Leegioni astuda, kuid oma auastet võisid eesti ohvitserid omada alles pärast pikemat täiendõpet. Leegioni tuumiku pidid moodustama Ida- ja politseipataljonides teeninud eestlased, kellele võimaldati takistusteta üleminek senisest väeosast Eesti Leegioni.

Moodustatud Eesti Leegion polnud rahva seas populaarne. Seda eriti aga eesti ohvitseride ja intelligentsi hulgas. Kuna Leegion oli allutatud Relva-SSile, nähti selles allumist eestlastele võõrale ideoloogiale ja Saksamaa "uue Euroopa" loomisele kaasa aitamist.  Pealegi oli teada, et SS-üksused saadeti eeskätt sinna, kus olukord on kõige kriitilisem. Eestlased aga soovisid võidelda oma kodumaa eest. Rahvas pidas Saksa  SS-i poliitiliseks väeosaks.

Tegelikult aga valitses Saksa relvajõududes nõue, et Wehrmachtis võisid ainsaks relvakandjaks olla saksa kodakondsust omavad kodanikud. Seetõttu olid kõik mittesakslastest koosnevad väeosad arvatud Relva-SS koosseisu. Relva-SS oli rindeväeosa ja sellel polnud midagi ühist poliitilise Allgemeine Schutz-Staffel - SS (põhi-, esmase-) organisatsiooniga. Eesti leegionis (hiljem 20. Eesti relvagrenaderide diviisis) teeninud eestlastest ei saanud kunagi poliitilisi sõdureid. Kandes võõral mundril eesti rahvusvärve, jäid nad lõpuni oma kodumaale ustavateks eesti sõduriteks.

 

 

Nii sakslased kui Eesti Omavalitsus tegid Leegioni astumiseks suurt kihutustööd, kuid vabatahtlikult sinna minejaid oli vähe.  Mobilisatsiooni tulemus oli väga tagasihoidlik. Suur osa kutsutuist lihtsalt ei ilmunud

vastuvõtupunktidesse. Paljud mobilisatsiooni kutse saanud põgenesid Soome ja sakslastel tuli otsida uusi võimalusi Leegioni täiendamiseks.  1942. aasta oktoobris said eesti politseiprefektuurid käsu – saata teatud arv eesti politseinikke Leegioni. Samasuguse käsu sai ka eesti julgeolekupolitsei ja mitmed ametiasutused. Paljud politseinikud põgenesid seejärel Soome.

Suurte pingutuste tulemusena suudeti 1943. aasta kevadeks värvata vaid 1280 meest. Meeste väljaõpe toimus Poolas Debitsa Heidelaagris, kelledest seejärel formeeriti iseseisev pataljon Narva ja saadeti SS-Viking diviisi koosseisus Lõuna-Venemaale, kus ta lõi endale lahingutes surematu kuulsuse, näidates sakslastele, et eesti sõdur oskab surmapõlgliku sangarlikkusega võidelda.

Kui rääkida Eesti Leegioni esimesest koosseisust, siis vist mitte kunagi varem pole ükski eesti väeosa koosnenud nii valitud meestest, kui seda oli Eesti Leegioni esimene pataljon (hilisem pataljon Narva).

 Siinjuures on ajakohane teada lähemalt Saksa Relva-SS sünniloost. Teatavasti võeti Saksamaal Saksa sõjaväkke (Wehrmachti) ainult saksa kodanikke, kuna Hitler ei pooldanud mitte-sakslastest sõdureid saksa  sõjaväes.. 1933. aastal moodustatud SS 1) oli algselt 120-meheline relvastatud kaitseüksus, millest hiljem kujunesid välja SS-i sõjaväelised eliitüksused, tegutsedes enne sõda riiklike sisepolitsei üksustena. 1939. aastal viidi need üksused SS organisatsiooni  alluvusest sõjaväe alluvusse, säilitades samal ajal SS-i nimetuse ja tunnused. 1940. aastal moodustati norra ja taani vabatahtlikest esimene  Relva-SS 2) üksus SS Nordland ja seejärel hollandlastest ja belglastest koosnev SS Westland.  Relva-SS sai iseseisva staabi ja eraldus natsi SS organisatsioonist, kuid säilitas oma nimetuse SS ning sõjaväelised tunnused. 

Alates 1942. aastat oli Relva-SS eliitüksus, mis allus Saksa sõjaväe ülemjuhatusele (OKW-le). Relva-SSi oli lubatud võtta ka teistest rahvustest sõdureid, muutudes harilikeks sõjaväelisteks üksusteks. 1943. aastal oli Relva-SS kooseisus 200 000 meest, mis hiljem kasvas kuni 400 000 meheni.

Natsi SS, kui organisatsioon, oli Saksa sisepoliitiline politsei, kuhu kuulusid kohalik politsei, turvapolitsei (Gestapo) kui ka vastuluure (Sicherheits Dienst). 1935. aastal moodustati  SS-ile (mitte Relva-SSile) alluv kontsentratsioonilaagrite valveüksus.  Kuigi mõlemad organisatsioonid omavad SS nimetust, olid need peale 1943. aastat täiesti erinevad organisatsiooni

Nii nõukogude ajal kui hiljem Eestis ilmunud teatmeteostes on samastatakse Relva-SSi Schuts-Staffeliga (SS-iga) ja teavitatakse, et  need kuulutati Nürnbergi protsessil kuritegelikeks organisatsioonideks.

Nii see siiski ei olnud. Lääneliitlased ei tunnustanud Relva-SSi kuulunuid Eesti üksusi vaenulikeks. Endised Eesti Leegioni (20. Eesti relvagrenaderide diviisi) sõdurid teenisid peale sõja lõppu USA vahipataljonides ja valvasid Nürnbergi protsessi ajal  natsikurjategijaid. Küll oli aga nende organisatsioonide nimetuse lähedane põimumine teadlikult samastatud NSV Liidus ja nüüd ka Venemaal. Paraku on seda mõistet juurutatud nüüd ka taasiseseisvunud Eestis.

Tulles tagasi Eesti Leegioni moodustamise juurde, siis algul oli Leegioni vastuvõtu üheks tingimuseks, et sinna astuja peab olema vähemalt 176 cm pikk, mistõttu koosnes väeosa eranditult pikkadest ja heade füüsiliste omadustega meestest, kes olid täiesti terved. Isegi vigaste hammastega mehed praagiti algul välja. Hiljem need nõuded muidugi kaotati ja ainsaks tingimuseks jäi mehe soov. Umbes 80% Leegioni astujaist olid 1941. aasta suvesõja päevil olnud metsavennad ja osalenud 1941./42. aasta talvelahingutes. Enamusel meestest oli kas osaline või täielik gümnaasiumiharidus, mistõttu üksuse intelligentsitase oli kõrge. Saksa keele oskajate protsent oli tublisti kõrgem, kui hilisemates Leegioni pataljonides. Enamusel meestest olid kas vanemad või lähedased omaksed Nõukogude okupatsiooni ajal mõrvatud või küüditatud ja võit lejate hoiak seetõttu kommunismivaenulik. Sakslastega läbisaamine oli suhteliselt hea, kuid mitte alandlik ja lipitsev. Eesti Leegioni sõdurid jätsid oma käitumisega kõikjal mulje, et tegemist on suveräänse riigi eneseteadliku rahvaga.

Vastmoodustatud Eesti Leegion koosnes algul kahest rügemendist, kus mõlemas oli kaks pataljoni. Leegioni ülemaks oli austerlane, kindral Frants Augsberger. Rügemendi ülemateks olid kolonel A. Kurg (endine ERNA II pataljoniülem) ja kolonel J. Tuuling. Kolonel Kurg'i surma järel asus tema asemele kolonel P. Vent. Leegioni juurde loodud suurtükiväe rügemendi ülemaks oli kolonel Sobolev.

Kuna vabatahtlikult Leegioni minejaid oli vähe, kuulutati 1943. aasta märtsis 1919.-1923. aastal sündinud meestele välja omapärane mobilisatsioon. Mobiliseerituile anti võimalus valida, kas astuda Eesti Leegioni, minna Wehrmachti abiteenistusse (Hilfswillige), või minna Saksa tööteenistuse koosseisus tööle rasketööstusse.  Ka nüüd suudeti mobiliseeritutega vaid mõnevõrra täiendada Eesti Leegioni väljaspool Eestit võitlevaid pataljone.

veebruaril 1943 loodi Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille juhatusse kuulusid: kolonel Johannes Soodla,  kohtudirektor Oskar Öpik, kirjanik August Gailit, ja  vandeadvokaat Otto Pukk.

ELSS nõukogusse kuulusid: vandeadvokaat Johan Holberg, Tartu Ülikooli üliõpilaste esindaja Ants Kalda,  Eesti Noorte juht Gustav Kalkun, Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant,  ettevõtte direktor Abel Käbin,  sanitaar-kind-ralmajor Hans Leesment,  kolonel Jaan Maide jkolonelleitnat August Sinka.

 

 

 

SAATUSLIK 1944

 

Kuni 1944 aastani olid Eesti väeosad sunnitud idavaenlasega võitlema väljaspool oma kodumaa piire, olles hajutatud mitmele poole üle pika Idarinde. 1944 aastal jõudis sõda taas Eesti pinnale. Igivana Narva -Peipsi piirivöönd, mis näinud juba nii paljusid venelaste sissetunge, muutus Punaarmee vallutussõja tulemusel jälle raskete kaitselahingute tandriks. Pikk ja närve kulutav maadlemine saksa okupatsioonivõimudega kõigi eesti väeosade koondamiseks kodumaa piiride kaitsele kandis 1944. aasta algul vilja. Natsionalistlik Saksamaa juhtkond pidi lõpuks olude sunnil loobuma oma senisest eesti rahva ja tema sõjaväe lahushoidmise  taktikast ja valdav osa eesti üksustest võis lõpuks asuda Eesti piiride kaitsele.

Meie vastas oli lääneliitlaste tohutu suure relvaabiga toetatud venelaste hiigelarmee. Selle vastas olnud eesti üksused olid suures enamuses puudulikult relvastatud ja arvuliselt kümneid kordi väiksemad vaenlasest. Saksa väeosad, mis koos eestlastega meie idapiiril võitlesid ja mille abile võisime loota, näitasid üles sõjatüdimust ja kannatasid samuti puuduliku relvastuse, eelkõige laskemoona vähesuse ja transportvahendite puuduse all.

Ometi suudeti aasta algul Punaarmee sissetung peatada. Eesti sõjamees näitas veelkord oma jõudu ja suurt kaitsetahet oma kodumaa kaitsmisel. 1944. aastal peetud kaitselahingutega kirjutati eesti lähiajalukku liialdamata veel üks sangarlik lehekülg. Seekord ei andnud võitlus küll ihaldatud tulemust, kuid ta andis vääramatu aluse järgnevale põlvele vabadusvõitluse jätkamiseks. 1944. aastal toimunud Eesti taasokupeerimine Punaarmee poolt naelutas vallutajad häbiposti ja lasub tänaseni raske süüdistusena tookord vallutajat toetanud vaba maailma juhtide südametunnistusel.

14. jaanuaril 1944 alustas Punaarmee Leningradi piiramisrõngast läbimurret Leningradi ja Novgorodi all, eesmärgiga hävitada armeegrupi Nord 18. armee ja vallutada Eesti. Omades suurt arvulist ülekaalu ning eeliseid, mida pakkus talv, suutis punavägi armeegrupi Nord 18. armee taanduma sundida. Ägedais lahinguis raiuti Saksa diviisid tükkideks ja kuna 18. armeel oli järel jäänud väga vähe varusid, alustas see ägeda vastupanu käigus taandumist.

20. jaanuaril kella 9 paiku õhtul algab saksa väeosade taganemine läbi Narva. Kogu öö ja kõik järgnevad 3-4 päeva läbivad katkemata ahelana Narvat sakslaste taganevad väeosad. Rahva hulgas puhkeb punavägede tuleku kartusel paanika.

Need polnud enam diviisid ega rügemendid, vaid vormitu inimmass. Kohatises paanikas jäeti maha relvi ja varustust. Taanduvate sakslaste sooviks oli jõuda võimalikult kaugele lagunevast rindest. Ohvitserid, kes jõudsid Narva ilma väeosata, anti sõjakohtu alla. Neile allunud üksused  viidi ümberformeerimiseks Saksamaale.

Järgneval kahel nädalal püsis Narva rinne veel üksnes kindraloberst Modeli oskusliku juhtimise tulemusena. Nõukogude 2. löögiarmee 4 korpusele, mida toetas jõuline suurtüki- ja soomusvägi ning suur ülekaal õhus, oli saksa 18. armeel vastupanna vaid taandumisest räsitud ja nõrga tulejõuga pataljoni, olles samal ajal ilma soomus- ja lennuväeta.

Olukord Narva rindel oli äärmiselt ohtlik. Punaväed olid jõudnud Narva jõe joonele ja selle mitmes kohas ületanud, moodustades jõe läänekaldal, Riigiküla all ning Vaasa-Vepsküla-Siiversi juures ülimalt ohtlikud sillapead. Eesti seisis täiesti kaitsetult punaste laviini ees. Selles olukorras otsustas Saksa väejuhatus Eesti maha jätta ja Düna jõe taha taanduda.

Nende päevade sündmusi on tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr. 7 1954 kirjeldanud järgmiselt:

 

"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...

Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...

Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem ikka saame aktsepti. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.

Edasi on Dr. Mäe toimunut meenutanud alljärgnevalt:

"Nüüd kinnitasid sakslased, et 16. ja 18. armee antakse kiires korras käsk rinde peatamiseks ja teatatakse kindralstaabile, et tänu kokkuleppele meiega on rinnet võimalik stabiliseerida. [...] Ka lätlased tänasid meid nende abistamise eest, mille tulmusel nad saavad oma maa kaitseks juurde vajalikke relvajõude.“

Kindralinspektor (kolonel) Soodla alustas otsekohe üldmobilisatsiooni eeltöödega. Kuid juba esimestel päevadel selgus, et saksa tööameti ja mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad mobilisatsiooni läbiviimist. Rääkinud läbi Otto Pukk'iga, lubas viimane aidata ja kutsuda peaminister presidendi kohustes  prof. Jüri Uluotsa Tallinna Ringhäälingusse mobilisatsiooni läbiviimist toetama, kus ta ütles:

„Väga lugupeetud kaaskodanikud! Suur hädaoht on saabunud kogu eesti rahvale. Vististi suurem, kui kunagi varem. Mitte ainult idast, vaid ka kagust tungib vaenlane meie maale. Me tunneme igaüks ise meie murede suurust ja sügavust. Ei keegi tunne seda nõnda, kui meie ise. Igaüks ise on mõelnud ja mõtleb praegu meie olukorra üle. Neis oludes avalik sõnavõtt võiks paista ülearusena. Nõnda olengi mõelnud. Siiski esinesin ma paljude kaaskodanike soovil möödunud nädalal, 10. augustil, Tartu Ülikoolis, esitades seletusega meie praeguse olukorra kohta. Paljude kaaskodanike soovil kordan ma täna ettekannet teie kõikide ees.

Ärgem tahtkem vastust kõikidele küsimustele. Ka mitte sellistele, mis praegu eriti päevakorral on. Loodan, et neile üksikküsimustele osutub võimalikuks vastata edaspidi, selleks sobival ajal. Praegu on meil, eestlastel, tähtis omada ühtset ja kindlat ülevaadet olukorra kohta. Omada ühist mõistust, ühist hinge ja südant, et saaksime seda rasket aega rahvana üle elada. Kolmest küsimusest tuleb meil olla ühisel arusaamisel: praegune sõda üldse ja eriti Eesti osa selles, meie võitlus ida vastu ja ida rünnakud meie vastu. Püüan lühidalt vastata igaühele neist.

Praegune sõda on vastuoluderikas heitlus. Praegune sõda on suur mitte ainult materiaalses ja ruumilises ulatuses, mitte ainult inimelude ja varade hävitamise poolest, vaid ka maailmavaadete ja huvide vastuolude poolest. Vastuolud on rängad mitte ainult sõdivate poolte vahel, vaid ka sõjakaaslaste eneste vahel. Vaadakem selles suhtes Briti impeeriumi ja N. Liidu vahekordi ja nende suhteid Saksamaaga. Või Saksa ja Jaapani vahekorda ja nende suhteid N. Liiduga. Käesolev sõda on keerukas ja delikaatne, isegi “õrn” sõda. Ühtedes suhetes ollakse vastuoludes, aga teiste huvide tõttu sõditakse koos. Samuti ümberpöördult. Kes seda ei taipa, on liialt lihtsameelne praeguse sõja suhtes.

Otsese sõjalise tegevusega käib kaasas, või kuulub selle juurde ka äge sõjapropaganda. Purustatakse mitte ainult inimeste elusid ja vara ning vallutatakse maid, vaid eelkõige püütakse purustada inimeste arusaamasid ja tundeid, vallutada nende vaimu. Kui vastase vaim on vallutatud, siis on ka igasugune vastupanu murtud. Kes seda ei mõista ja laseb end vaimselt vallutada, on sõja kaotanud. Ta langeb vaenlase kätte nagu ussidest puretud õun oksal.

Me kõik ihkame saada teada sõja lõppu. Ent kui sõja lõpud oleksid ette teada, siis vaevalt oleksid sõjad olemas. Või kui siiski, siis äärmiselt harva. Sõdades on ikka olnud ja jääb palju irratsionaalset ja priisikali, s.o. mittetajutavat. Sõja lõpp praegu võib olla üsna lähedal, aga ka veel üsna kaugel. Aga seda võime praegu küll kindlalt öelda, et sõda on jõudnud otsustavasse järku. Kui me tahaksime aimata sõja lõppu, ei suuda me ikkagi ette näha selle lõpu üksikasju. Just üksikasjad võivad olla mõnele rahvale otsustava tähtsusega. Eriti aga mõnele väikerahvale.

Meie, eestlased oleme selle sõja algusest peale kuni senini elanud kõige keerukamates vahekordades. Tuletagem neid vahekordi meelde praegu ja 1939. aasta sügisest kuni tänaseni. Kui üldse keegi rahvas, siis meie, eestlased, oleme ise kogenud, kuivõrd praegune sõda on rikas vastuolude ning kõige keerukamate ja õrnemate vahekordade poolest. Selles suhtes nõuab praegune olukord meilt ka rohkem taibukust ja mitmekordset arusaamist. Samuti on äärmiselt tugev olnud see propaganda, mida meie suhtes on tehtud ja tehakse veel praegugi.

Ainult üks juhis võib meid viia ja hoida õigel teel. See juhis on: ikka ja alati pidada meeles ja silmas eesti rahva eluhuve, kainelt hinnata olukorda, kus me viibime ja hoiduda igasugustest uisapäisa talitamistest. Nüüd, sõja otsustaval ajajärgul on meil eriti vaja isamaalist meelt, kainet arvestust ja õiget tegutsemist. Meil peab olema ühine valik, ühine mõistus ja ühine süda. Muidu oleme nõrgad. Ühine arusaam ja ühine hoiak teevad meid aga tugevaks.

Meie ei tohi oma jõudu ja tähtsust ülehinnata. Meie rahvaarv on väike. Meil puudub oma merelaevastik, oma raskesuurtükivägi, oma lennuvägi ning tarvilisel määral ka moodne jalavägi. Ärgu selles suhtes olgu meist keegi kaksipidi arvamusel. Käesolevas sõjas bolševismi vastu on pearaskus algusest peale lasunud Saksa relvajõududel. Temal on olnud seda, mis meil puudub, milles vajame toetust. Meie ise oleme 1939.sügisel ja 1940.aasta suvel kogenud, mis tähendab , kui puudub toetus. Meil on ja peab olema selge, missugust tähtsust omab meile ajaloo poolt antud võimalus, võidelda siin ruumis koos Saksamaa ja teiste saatuskaaslastest rahvastega idast tuleva hädaohu vastu.

Meie vajame seega toetust ja oskame hinnata seda toetust, mis meile osaks saab. Kogu sõja kestel on meie rahvas toetanud rinnet niipalju, kui see on olnud võimalik. Nüüd, meie maa ja rahva saatuslikul tunnil, on meie rahvas õigustatud lootma ja saama toetust. Aga me ei tohi ka endi osatähtsust hinnata madalamaks, kui see tegelikult on. Kes ise ei hakka kõndima, ei saa kunagi kõndijaks. Kes loodab ainult teiste abile, jääb ise eluajaks kerjuseks.

Kuid keegi ei saa öelda ega mõelda seda, et eesti rahvas pole sirge seljaga kõndija rahvas. Ka kerjus pole eesti rahvas kunagi olnud. Seda piskut või paljut, mis meil oli ja on olnud, oleme saanud oma töö ja vaeva ning võitlusega. Poleks me oma Vabadussõjas võidelnud, kas me oleksime siis võitnud? Poleks meie eesti mehed seni Narva rindel võidelnud, kas meie seisund oleks siis selline, nagu see praegu on? Meie huvid on praegu esmajoones mängus ja me peame olema nende eest valvel ning valmis võitluseks. Ja kuna meie rahvaarv on väike, siis on iga üksik meeski tähtis.

Sõja otsustavas ajajärgus, milles me praegu asume, on meie osatähtsus tõusnud ja küllap tõuseb veelgi. Kui loetakse tuhandeid markasid, siis lugemise algul üksik penn pole tähtis. Aga kui lugemine on lõpul, siis on ka üks penn oluline. Ilma ühe pennita ei ole tuhandet marka. Kui kaalukausile laotakse tohutuid raskusi, sadu ja tuhandeid tonne, siis ladumise algul ühel või kahel kilogrammil pole mingit tähtsust. Aga kui ladumine lõppenud ja käes tasakaalustamise aeg, siis on ka need üks või kaks kilogrammi otsustavad.

Pidagem ühtlasi meeles, et see seisund, milles Eesti saab olema rahu või vaherahu saabumisel, on otsustava ning olulise tähtsusega kogu eesti rahva oleviku ja tuleviku suhtes. Eelkõige aga sõltub meist endist väga palju, kuidas ja millistena me sellest sõjast välja tuleme. Otsustav aeg on käes ja meie ise peame otsustama endi üle.

Me kaitseme end praegu rünnakute vastu idast, nagu teevad seda praegu meie vennasrahvas soomlased põhjas ja meie lähinaabrid ja ajaloolised saatusekaaslased lätlased lõunas. Pole kahtlust, et paljudel meist oleksid arusaamad ja hoiakud hoopis teistsugused, kui poleks olemas ohtu idast. Et saada ühtset arusaamist, on oluline meelde tuletada, mis peitub idast tulevate rünnakute taga.

Nende rünnakute taga ei peitu midagi uut, võrreldes sellega, mida me elasime läbi aastatel 1940-41. Tuletagem hästi ja elavalt meelde seda, mis toimus tol ajal, eriti aga selle lõpuperioodil. Tuletagem seda aega ikka ja jälle meelde kõigis üksikasjades ja kogu tervikus, siis on pilt selge.

Tuleb arvestada ainult üht asja. Tol ajal, eriti selle perioodi lõpul, peideti end ja jälgiti põnevusega olukorda ning oodati pikisilmi pääsemist. Arvestati ja loodeti, et pääsemine ei saa jääda tulemata. Ja tõepoolest. Siis neis arutlustes ja ootustes ei eksitud.

Praegu on olukord teistsugune. Kui praegu meie maa ida poolt vallutatakse, siis eesti rahvas osalt hävib ja osalt paiskub mööda maailma laiali. Teda kui rahvast ei saa enam nimetamisväärselt oma eluruumis olema. Päästmiseks, kui seda ka oletada, pole enam päästetavaid. Ärgu seepärast keegi loogu endale või teistele pettekujutlust selle kohta, mis saab toimuma Eestis tema vallutamise puhul idast. On tungivalt soovitav vabastada end pettepiltidest ja pettekujutlustest. Mitte üksikud isikud, mitte ka üksikud klikid ja kihid, vaid esmajoones just kogu eesti rahvas on praegu surmavas hädaohus rünnakute tõttu idast.

Ainult üks võimalus ja üks eeldus on praegu eesti rahval oma tuleviku säilitamiseks. See eeldus ja võimalus seisab selles, et hoitakse ära ja kõrvaldatakse eesti rahva vallutamine idast selle ajani, kuni saabub rahu, või vähemalt vaherahu Eesti ruumis. Seejuures vallutamist idast tuleb mõista vallutamist Nõukogude Liidu poolt.

Meie ainus tee on võitluse tee. Praegu ei ole mingit teist võimalust päästa eesti rahvast ja kõike seda, mis talle kallis, kui ainult üks võimalus: hoida ära see, et bolševikud meie maad ei vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mitte mingisuguseid lahkarvamusi.

Et säilitada meie maa, meie rahvas ja kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Aga on veel teinegi põhjus võitlemiseks ida vastu. Oma võitlusega ja oma verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei  taha ka edaspidi N. Liitu kuuluda. Võitluses ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse seisundis. Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Igal väiksemalgi olevusel siin maailmas on õigus end kaitsta. Seda ürgset ja loomulikku enesekaitse õigust eesti rahvas praegu teostab. Sellese ürgsesse ja loomulikku enesekaitse õigusesse kuulub kõik see, mis enesekaitseks vajalik on.

Meil, eestlastel endil kuulub seega õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust.

Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes, kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest.

On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi.

Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik. Õnne neile ja nende ettevõtmisele.

Aga eksiteel on kõik need vähesed, kes pole järgnenud kutsumisele kaitseteenistusse, või kes sellest õigustamatult loobunud. Kui nad tahavad eestlased olla ja eestlasteks jääda, siis praegu on ülim aeg pöörduda õigele teele - võitlejate ridadesse. See on ainuke õige lahendus neile enestele ja eesti rahvale.

Igaüks meist peab olema algataja. Ka kogu rindetagala teab ja peab teadma, millisel määral on praegu aeg ja võitlus otsustavad. Igaüks tehku oma parema arusaamise järgi kõik mis võimalik teha, ühise asja heaks. Ärgem oodakem igakord kavasid ja ettepanekuid. Olgem igaüks ise ettevõtlik ja algataja. Terve mõistus ja hea tahe teevad imesid.

Au ja kummardus neile, kes oma elu või tervise on jätnud võitluses Eesti eest! Samuti au ja kummardus nende omastele. Valatud veri on lunastuse hind kogu meie rahva eest ja kõige selle eest, mis meie rahvale kallis. Seda peab teadma kogu meie rahvas ja vastavalt ka talitama.

Meie võitlejate ja meie rahva elu pole praegu kerge. Praegusele põlvkonnale on langenud ülesanne: olla otsustavalt määrav kogu rahva edaspidisele saatusele. Inimliku arusaamise järgi on see osa, mis praegusel põlvkonnal tuleb täita küll väga tõsine, kuid mitte lootusetu ja väljavaatetu. Ka möödunud aegadel ja möödunud päevadel on eesti rahval lasunud raskeid koormaid. Näiliselt lootusetuid pingutusi. Aga ometi on saadud rasketest ja pimedatest aegadest üle. Tumedatele öödele on järgnenud ka heledaid päevi. Seepärast ka praegusel raskel endakaitse ajal me tahame ja loodame, et see õnnestub.

Rünnakud Eesti vastu idast ei ole põhjendatud ega õigustatud. Eesti liitmist N. Liidu koosseisu ei saa mitte kuidagi tunnistada õiguslikuks aktiks. Eesti rahval pole selle aktiga mingit tegu. Niisuguseid ja palju muid akte võib õigusvastaselt teostada Eestis või mujal küll iga suurriik, kasutades okupatsiooni teostamisel oma sõjalist üleolekut. Kuid sellises aktis, kus okupatsioon on tegelikult lõppenud, ei saa olla õigustusi edasisteks rünnakuteks ja sissetungiks samale maale. Asjaolu, et sakslased praegu Eesti ruumis sõdivad Nõukogude vastu, ei õigusta ida rünnakuid Eesti vastu.

On ilmne, et sõda Saksamaa vastu otsustatakse sõjaliselt mitte kitsas Eesti ruumis, vaid kusagil mujal. Eesti ruum, ega ka sõjalised baasid selles ruumis, ei ole olnud, ega ole ka tulevikus vajalikud Leningradi või teiste Nõukogude linnade kaitseks. Seda on tõestanud juba eelmine Maailmasõda ja praeguse sõja senine käik. Eesti sadamad ei ole Nõukogudele majanduslikult vajalikud. Juba tsaari ajal vähenes eesti sadamate osatähtsus väliskaubanduses järjest ja Eesti iseseisvuse ajal jäi see minimaalseks, ehkki Eesti pool vene transpordi elustamist omalt poolt kõigiti püüdis soosida ja soodustada. Asjaolu, et Eesti omal ajal oli vasalliteedi vahekorras vene tsaariga, ei õigusta Nõukogude rünnakuid Eestile praegu, sest rahulepinguga 2. veebruaril 1920. a. loobus Nõukogude Liit igasugustest nõudmistest Eesti vastu igaveseks ajaks ja samuti kõigist õigustest, mis tsaaril varem olnud. Eestil ei ole oma põhjamaise ja meretiimse asendiga midagi ühist Nõukogude kontinentaalse ruumiga, kus liiatigi oma elanikkonna asustamiseks on vabad hiigelruumid. Eestil ei ole oma elanikkonna rahvatõult, keeleliselt, usuliselt, rahva eluviisilt, pärimuselt sotsiaalpoliitilistelt vaatelt, õigustelt, sotsiaalse- ja majandusliku struktuuri poolest ega vaimselt loomingult midagi ühist Nõukogude Liidu vastavate eluavaldustega. Eesti ja Nõukogude Liit on neil elualadel teineteisele täiesti võõrad.

Sellest kõigest nähtub, et Nõukogude Liidul puudub alus Eesti ründamiseks. Kui ta tahaks Eesti vastu olla vähegi heatahtlik, siis on tal selleks igal ajal võimalus: lõpetada väikese maa ja rahva ründamine. Nõukogude Liidul pole ju Eesti poolt midagi karta.

Ainult ajalooliselt võib Nõukogude rünnakuid Eesti vastu mõista. Aastast 1030 - seega ajast, mil slaavlased jõudsid oma asustamisega Pihkva piirkonda, on Eesti aladel peetud ida vastu 39 sõda. Neljakümnes sõda on praegu käimas. Umbes 90 protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla ohvriks ida rünnakute vastu. Nii nagu eesti põllumehel on tulnud igal aastal ikka ja jälle võidelda umbrohuga oma põllul, nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu idast. Alati on neile rünnakutele leitud põhjendusi. Selleks on olnud kord kaubanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele, kord maade vallutamise ja panslaavilikud maailma “päästmise” huvid, ning nüüd kommunistlikud maailmapäästmise õpetused. Nõnda on praegused rünnakud idast ainult järjekordne vene imperialismi purse Eesti vastu.

Aga alati, kui Eesti olukord ajaloos on ida rünnakute vastu olnud äärmiselt ohtlik, siis alati on tulnud teised rahvad Eesti võitlusi toetama. Neis võitlustes on meid toetanud taanlased, rootslased, sakslased, soomlased, poolakad ja leedulased. Kõige hilisemal ajal, Eesti Vabadussõja aastatel 1918-1920 osutasid meile olulist abi ka inglased ja soomlased ning teised rahvad. Nõnda on ligi tuhande aasta kestel ikka toimunud nagu ime - vaatamata lakkamatutele rünnakutele idast, on väike Eesti kestnud praeguseni. Kui hädaoht on olnud väga suur, siis ajaloo loogikaseaduste järgi ja Kõigevägevama tahtel on teisigi Euroopa rahvaid seda pisukest Euroopa osa kaitsma tulnud, nagu meie seda alati ka ise oleme teinud. Ja see Euroopa osa on jäänud püsima. Tahame loota, et ka käesoleval korral toimub samuti.

Tohutud ainelised panused käesolevas sõjas viivad kergesti arvamusele, et vägivald on kõik ja õigus ei maksa mitte midagi. Aga juba sõja ajal ja veel rohkem pärast sõja lõppu on vaja rahvaste elu ja vahekordi korraldada. Korraldada - tähendab aga: õiguspäraselt talitada. Õiguse põhimõtetes võivad aga arvamused olla erinevad. Aga on üks õiguse põhimõte, ilma milleta pole õigust ennast. See põhimõte kõlab: igaühele oma. Eesti ei talla kellegi oma. Ta tahab ainult seda, mis on tema oma. Seda oma ta praegu kaitseb kõige sellega, mis tal on. Ta tahab õiglust selles inimliku viha ja vägivalla lainetuses, mis möllab praegu kogu maailmas.

Kostab ikka rohkem selle nime, kes on kuningate Kuningas. Hakkab levima arusaamine sõjast. Peale inimliku tahte on veel midagi, mis on ülim, kõrgem ja vägevam. See kõrgeim on kuningate Kuningas ise ja me usume, et Tema on õilis ja õiglane. Ja kuningate Kuninga armule me usaldame ka oma väikese maa ja rahva saatuse.

Vii meid Jumal õiguste teele ja kaitse meid!“

 

Eesti kaitsmine ja üldmobilisatsioon

Ümberpiiramise vältimiseks oli armeegrupp Nord sunnitud taanduma 1943. aastal Narva jõe joonele rajatud “Panther” kaitseliinile. Jaanuaris alanud paaniline taandumine Leningradi ja Novgorodi rindelt põhjustas äärmiselt ohtliku olukorra. Jõudnud Narva jõe joonele, ületasid Punaväe üksused mitmes kohas Narva jõe ja siitpeale seisis Eesti täiesti kaitsetult punaste laviini ees.  Tekkinud olukorras otsustas  armeegrupi Nord väejuhatus Eesti maha jätta ja taanduda Lätti, Väina jõe  joonele.  Hitler ei andnud aga selleks luba.

Hitler keeldumise põhjuseks polnud muidugi mitte mure Eesti ja eestlaste saatuse pärast. Eestit kaitsma sundis Hitlerit mitu põhjust.  Esiteks - Eesti kaotamine toonuks kaasa Soome väljumise sõjast, mida Hitler püüdis iga hinna eest vältida.  Teiseks Hitleri keeldumise põhjuseks oli Eesti põlevkivibasseinis toodetav bensiin, mille vastu oli Saksamaa juba 30ndatel aastatel huvi tundnud ja millega varustati nüüd nii armeegrupi Nord transportvahendeid kui ka Saksa allveelaevu. Kolmandaks põhjuseks oli kartus kaotada kontroll Läänemere üle, mis võinuks põhjustada rauamaagi tarnimise katkemise Rootsist

Eesti kaitsmine oli kasulik ka Soomele.  Punaarmee rünnakute tõrjumiseks vajas Soome hädasti Saksamaa abi, mis Eesti langemise korral oleks ära jäänud. Soome iseseisvuse säilitamine oli võimalik ainult Soome kaitsevõime säilitamisega. Eesti  vallutamise puhul Punaarmee poolt oleks Soome kaitse kokku varisenud ja separaatrahu sõlmimine olnuks võimalik vaid N. Liidu poolt esitatud tingimustel, mis põhjustanuks Soome allutamise N. Liidu mõjusfääri, nagu see toimus hiljem Ungari, Rumeenia ja Bulgaariaga.   

Punaarmee edasitungi  peatamiseks Narva rindel oli Saksa väejuhatus sunnitud tooma juurde lisajõude. Kuid ka sellest olnuks vähe abi, kui Narva jõe joonel võidelnud Saksa väeosad poleks saadud täiendust Eestis mobiliseeritud meestest moodustatud üksuste näol.

Tegelikult olid Saksa võimud juba 1943. aastal üles näidanud huvi eestlaste kaasamise vastu “bolševismivastasesse võitlusse”, peibutades eestlasi lubadustega Eestile autonoomia andmisest. Esialgu lükkas Hitler selle ettepaneku küll tagasi, kuid andis sama aasta detsembris Reichführer Himmlerile loa  mobilisatsioonide korraldamiseks Eestis ja Lätis. 

Nende päevade sündmusi on tollane Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr.  7 1954 kirjeldanud järgmiselt:

"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...

Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...

Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem saame nõusoleku. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.”

Tegelikult ei kuulutatud mobilisatsioon Eestis välja mitte dr. Mäe ettepanekul, vaid  sakslaste nõudmisel. 31. jaanuaril 1944 teatas Ostlandi riigikomissar  Hinrich Loche Hitleri kantselei ülemale, et keerulise olukorra tõttu põhjarindel on Reichführer  Heinrich Himmler  andnud Ostlandi riigikomissariaadi Kõrgemale  SS- ja Politseijuhi Jeckelnile korralduse mobiliseerida 30 000 lätlast ja 15 000 eestlast.

Jeckeln volitas mobilisatsiooni läbiviimist juhtima kindralinspektor SS-Obergruppenführer Johannes Soodlat 1), kusjuures meeste värbamine võis toimuda vaid dr. Mäe korralduse alusel. Kindrainspektuurile oli pandud meeste kokkuvõtmine ja Omakaitse Peavalitsusele neist väeosade formeerimine.  Seega allusid mobiliseeritutest moodustatud üksused Omakaitsele, s.t. armeegrupile Nord.

 Üldmobilisatsioon – õigemini kaitseteenistusse kutsumine kuulutati välja 30. jaanuaril 1944. Selle  kuulutas välja  Eesti Omavalitsuse juht dr. Mäe, kes andis välja neli määrust:

“1904. – 1923.  aastal sündinud, eesti kodakondsust omavate meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus.”

“Ohvitseride, sõjaväeametnikkude, ohvitseriasetäitjate, sõjaväeloomaarstide, sõjaväeapteekrite, allohvitseride ja sõjaväe meditsiini - ning loomavelskrite kaitseteenistusse kutsumise määrus.” 2)

“Kaitseteenistusse kutsumise määrus kõigile kuni 60-aastastele arstidele ja rohuteadlastele.”

“Meeskodanike vanuses 17 kuni 60 eluaastani  Omakaitsesse kutsumise  määrus.”

Rahva suhtumine Eesti Omavalitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsiooni oli esialgu kõhklev. Mobilisatsiooni õnnestumisele sai otsustavaks asjaolu, millise seisukoha võtab selles suhtes rahvuslik vastupanuliikumine ning rahva hulgas autoriteeti omav Eesti Vabariigi seaduslik peaminister Jüri Uluots.

1944. aasta veebruari alul kutsus Jüri Uluots kokku suurema koosoleku, millest võtsid osa mitmed vastupanuliikumiste gruppide ja poliitiliste erakondade esindajad. Otsus ei tulnud kergelt. Mitmed nooremad tegelased suhtusid sakslastesse ja nende toetamisse küllalt suure umbusuga. Kuid lõplik otsus oli üsnagi üksmeelne - seoses mobilisatsiooniga rahvuslike organisatsioonide ja erakondade poolt pöördumist rahva poole ei tehta. Küll aga toetatakse Jüri Uluotsa avalikku esinemist mobilisatsiooni toetamiseks.

Uluotsa üheks üldmobilisatsiooni toetamise põhjuseks oli kahtlemata Winston Churchilli ja Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti poolt 14. augustil 1941 alla kirjutatud Atlandi deklaratsioon ehk Atlandi harta, millele pandi suuri lootusi. Kuid nagu hiljem selgus – nii nagu inglased ja prantslased reetsid 1939. aastal Poola, pidid ka eestlased lääneliitlaste lubadustes hiljem pettuma.

Hiljem, 1949. a., vastu võetud Genfi IV konventsiooni ("Tsiviilisikute kaitsmisest sõja ajal") alusel on keelatud okupatsioonivõimudel sundida okupeeritud maa kodanikke teenima oma relvajõududes. Samuti on keelatud igasugune propaganda kodanike vabatahtliku värbamise eesmärgil. Kuid 1944. a. oli tegemist oma territooriumi ja rahva kaitsmisega ning N. Liidu poolt Eesti vastu suunatud agressiooni tõrjumisega, kusjuures mobilisatsiooni toetasid 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjad. Poliitiliste erakondade ja organisatsioonide toetusel kutsus eesti rahvast üles seaduslik esindaja – valitsuse peaminister, kes seoses president K. Pätsi küüditamisega oli nüüd põhiseaduse kohaselt  Vabariigi presidendi kohustes.

Vastupanuliikumiste gruppide ja erakondade esindajate poolt ühiselt vastu võetud otsuse põhjal pöördus professor Jüri Uluots 7. veebruaril 1944 raadiokõnega rahva poole üleskutsega - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Esinemine toimus intervjuu vormis, kus küsitlejaks oli saate toimetaja Jaan Kitzberg.  Selle üleskutsega kuulutas peaminister koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus eesti sõjamehed, kaitstes oma kodumaa piire Nõukogude Venemaa agressiooni eest, täitsid oma kodanikukohust.

Kuigi 1944. aastal toimunud mobilisatsiooni ei saa käsitleda Eesti riigi aktina, kuna Eesti Vabariik ei hallanud 1944. aastal  oma territooriumi de facto, saab rahva kaasaminekut üldmobilisatsiooniga käsitleda kui rahva tahteavaldust - võidelda Eesti taasokupeerimise vastu Punaarmee poolt. 

Arvestades Eesti idapiiril valitseva olukorra ohtlikkust ja seda, et eesti rahval puudus selge ülevaade tegelikust olukorrast, omas prof. J. Uluotsa üleskutse otsustavat tähtsust. See toodi ära kõikides Eestis ilmuvates ajalehtedes ja sellel oli suur mõjujõud rahva senise suhtumise muutmisel toimuvasse mobilisatsiooni.

Üldmobilisatsiooni toetasid samuti mitmed tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu A. Gailit, K. A. Hindrey, A. Kivikas, H. Visnapuu, J. Kõpp ja teised. Selle edukaks läbiviimiseks moodustati selgitusgrupp, kes kogu maa läbi sõitis ja olukorra tõsidust ning rindele mineku vajadust rahvale selgitas.  Eesti üksuste moodustamisel pandi suuri lootusi ka 1942. aastal lääneriikide poolt alla kirjutatud Atlandi Hartas antud lubadustele.

Toimunud mobilisatsiooni kohta kirjutas EVR 1) liige Alfred Maurer 1951. aastal ajalehes "Vaba Eesti":

"[...] Meie arvasime, et peame katsuma, maksku mis maksab, ära hoida meie maa teistkordne vallutamine nõukogude Venemaa poolt, sest see viinuks surmaohtu meie rahva. Meie arvasime, et kui suudame ära hoida meie maa okupeerimise Venemaa poolt kuni Saksamaa kapituleerumiseni, siis meil võib tekkida - olgugi väga väike - võimalus sellest pääsemiseks."

Järgnevatel päevadel mehi lausa voolas kokku ja vastuvõtukomisjonid töötasid nii päeval kui ka öösel. Arstlikku komisjoni läksid vaid vähesed, kes seda soovisid. Mehi tuli rühmadena oma allohvitseri või lipniku juhtimisel ja nende ainsaks sooviks oli ühte jääda. See oli Eesti Vabariigi mobilisatsioon, kus mehi kutsus oma kodumaa piire kaitsma presidendi kohustes  peaminister.

Otsekohe andis Kindralinspektor Soodla   korralduse - formeerida mobiliseeritud meestest kiiresti kolm pataljoni ja saata need rindele Punaarmee läbimurret tõkestama. Esimene pataljon formeeriti Viljandis, mille ülemaks oli kapten K. Purre, teine pataljon Tartus - ülem kapten J. Jürgen ja kolmas pataljon Pärnus - ülem kapten M. Mölder. Formeeritud pataljonid toodi Tallinna, kus need nimetati ümber rügemendiks "Tallinn". Rügemendi ülemaks määrati Eesti Vabadussõjast osa võtnud major Rubach. Meestele jagati välja saksa relvad ja riidevarustus ning sõidutati kiiresti veoautodel rindele. Rügement jõudis sinna viimasel hetkel ja kuigi oli viletsalt relvastatud ning ilma väljaõppeta, suudeti koos  rindel vastu pannud väeosadega riivistada sinna tekkinud auk.

Samal ajal paisati, osaliselt isegi lennukitega, Auvere ruumi saksa eliitdiviis Feldherrnhalle ning Vaivara ümbrusse 11. Ida-Preisi diviis. Ka paanikasse sattunud saksa väeosad said osaliselt tagasi oma võitlusvõime ja pöördusid rindele tagasi. Rügement "Tallinn" eksisteeris vaid kolm päeva ja liideti seejärel üksikpataljonidena Narva rindele saabunud teiste eesti üksustega.

Neil päevil toimus Tartus, Jaani kirikus kõigi usundite esindajate osavõtul jumalateenistus, kus EELK piiskop dr. J. Kõpp palus oma sõnavõtus õnnistust eesti rahvale, Eesti vabaduse eest võitlejaile ja meie sini-must-valge võitluslipule. Eesti apostliku õigeusu kiriku nimel õnnistas rahvuslippu ja rahvast metropoliit Aleksander. Samuti pühitses paavst Pius XII nimel eesti rahvuslippu ja õnnistas Eesti vabaduse eest võitlejaid Rooma-Katoliku apostlik administraator Werling. Kõnelesid veel Eesti Vabakirikute Liidu esindaja, õpetaja Kuum ja Adventistide

Üldmobilisatsioon tõi kokku ligi 50 tuhat meest. Saksa sõjaväe juhtkond oli sellise tulemuse üle üllatanud ja pidas seda prof. J. Uluotsa teeneks. Samas aga tundus nii suur relvastatud eestlaste hulk sakslastele hirmutavalt kahtlasena ja nad keelasid kõiki mobiliseerituid väeosadeks formeerida. Seni olid sakslased keelanud eestlastel rügemendist suuremaid üksusi moodustada. Alles pika kauplemise peale nõustusid nad 38 000 mehe vastuvõtmisega.

Kindralinspektuuris töötati välja moodustatava väeosa struktuur. Selles nähti ette kaks piirikaitse diviisi, igas diviisis kolm jalaväe- ja üks suurtükiväe rügement, side-, pioneer-, ning teised eriväeosad. Diviiside täienduseks oli ette nähtud üks tagavararügement. Kuid Saksa väejuhatus seda organisatsiooni ei kinnitanud ja tõmbas maha diviiside juhatused, suurtükiväe rügemendid ning kõik eriväeosad.

 

Eesti Piirikaitse rügemendid

Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Kõik rügemendid olid enam-vähem ühesuguselt varustatud ja relvastatud. Koosseisuna oli rügemendi suuruseks ette nähtud 3500 meest, kuid varustuse nappuse tõttu olid need sageli väiksemad. Tehniliselt kuulusid rügemendid Saksa Politseivägede koosseisu, taktikaliselt aga allusid Wehrmachtile ning kandsid Wehrmachti vormi, mille varrukal oli eesti rahvusvärvides eesti vapp. Relvastus koosnes  valdavalt trofeerelvadest. Käsirelvadeks olid põhiliselt vene, prantsuse, hollandi ja itaalia püssid. Hiljem vahetati need osaliselt välja saksa püssidega. Sageli muretsesid sõjamehed endale ise relvi, korjates neid taganevate sakslaste järel või isegi neid sakslastelt ostes. Kuulipildujad olid Maxim, Colt ja vanad prantsuse omad. Miinipildujad saksa ja tšehhi omad. Suur puudus oli raskerelvadest aga samuti laskemoonast ja käsigranaatidest. Voorina kasutati elanikelt rekvireeritud hoburakendeid. Mingit väljaõpet mehed ei saanud või said seda minimaalselt ja tingituna rindeolukorrast, paisati rügemendid käigult lahingusse.

 

1. piirikaitserügement - formeeriti Tallinnas, Rakveres, Riisiperes ja Vasalemmas. Rügemendi ülemaks oli major Jaan Tamm 1). Tema adjudan-diks oli kapten Kolk. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten Aleksander Veelma, 2. pataljoni ülemaks kapten Eduard Ausmees ja 3. pataljoni ülemaks kapten Raimond Hindpere. Rügemendi relvastus oli erakordselt kirev ja koosnes põhiliselt trofeerelvades, mis vähendas oluliselt rügemendi löögijõudu.

27. veebruaril saadeti rügement Petserisse, kus see allutati saksa 207. julgestusdiviisile. Märtsi algul asus rügement ilma väljaõppeta rannakaitsele Kolpino saare, Võõpsu, Kulje, ja Krasnaja Gorka piirkonnas.  Alates maikuu algusest tähistavad rügemendi edasist sõjateed sellised paigad nagu Värska, Laossina, Listovka, Võõpsu, Kavastu ja Luunja. Rügemendi staap asus Holohalnajas. Neis piirkondades pidas rügement väiksemaid lahinguid Punaarmee luureüksustega, kes püüdsid üle Pihkva järve jää Eestisse tungida.

21. juulil alustasid venelased pealetungi Pihkva-Ostovi joonel, liikudes mööda Pihkva-Riia kiviteed Valga suunas.  Rügement asus algul Obtjoki jõe joonele, kuid tõmbus sealt peagi tagasi Võõpsu rajooni ja asus kaitsele  Võhandu jõe joonel.

15. augustil tulid üle Lämmijärve Mehikoormasse kaks venelaste diviisi, kelle vastu võitles 5. piirikaitse rügemendi teine pataljon.  Kuna nende punadiviiside osad olid jõudnud juba esimese piirikaitse rügemendi selja taha, oli  viimane sunnitud läbi metsade taanduma Ahja jõe taha.

Kuna kogu rinne siin oli hõredalt, vaid üksikute väegruppidega kaetud, tanndus 1. piirikaitse rügement Emajõe põhjakaldale, kus asus kaitsele Luunja ja Kavastu lõigus.

17. septembril alustasid Punaarmee üksused rünnakut. Tugeva  venelaste turmtule alla sattusid 1. piirikaitse rügement,  saksa 94. rügemendi teine pataljon ja kolonelleitnant  Venti võitlusgrupp. Kuna rügemendi kaitsepositsioon oli halvasti valitud ning  moondatud, olid 1. piirikaitse rügemendi kaotused eriti suured. 

Rindesse oli tekkinud suur auk ja venelaste ületulekut Emajõest  oli võimatu peatada. Ellujäänud püüdsid end varjata ja liikudes läbi metsade jõuda  Koosa rajooni. Sinna koondus vaid umbes paarisaja mehe ringi, kes seal kaitsele asusid.

Enamus 1. piirikaitse rügemendist langes vangi ja neile sai osaks piinarikas vangipõlv Siberi mõõtmatuil lagendikel...

 

2. piirikaitserügement - formeeriti Tartu, Võru, Valga ja Petseri maakonna meestest. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Juhan Vermet. Tema adjutandiks oli kapten Julius Edur. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten M. Niinepuu, 2. pataljoni ülemaks major Sillaots ja 3. pataljoni ülemaks kapten M. Leetmaa ning patarei ülemaks leitnant Riismandel. Rügement relvastati trofeerelvadega, mistõttu oli suuri raskusi laskemoona saamisega. Käsirelvadeks olid hollandi ja prantsuse püssid, mis hiljem asendati sakslaste poolt Virumaa metsadesse maha jäetud saksa relvadega. Voori moodustasid rekvireerimise korras saadud hobused, veokid ja rakmed.

Riietuseks oli saksa vormirõivastus. Kuna enamus rügemendile saadetud varustusest olid väikesed numbrid, olid paljud mehed tsiviilriietes. Märtsi lõpul Kurtna laagris olles inspekteeris rügementi kindralfeldmarssal Model. Nähes rivis erariides mehi, andis see otsekohe korralduse, mille kohaselt 24 tunni jooksul toodi lennukiga Riiast kohale seitse intendantuuri ametnikku ning mai algul saabus kohale kaks vagunitäit tuliuut varustust, millest jätkus kogu rügemendile.

Rasked lahingud meie maa idapiiril ei võimaldanud isegi rügemendi  formeerimist lõpetada ja veebruari teisel poolel saadeti rügement ilma väljaõppeta Peipsi järve äärde rannakaitsele.

10. märtsil tungis 700-meheline punaste hävituspataljoni üksus Omedu juures üle Peipsi jää, valgudes Kasepää ja Tarakvere metsadesse. Selle likvideerimiseks rakendati  207. diviisi poolt üks Omakaitse ja üks piirikaitse rügemendi kompanii major Bernhardi  juhtimisel.  Venelaste jälitamisel said major Bernhard ja leitnant Jaakson surma.  Teisel päeval see hävituspataljoni üksus saksa tankide toetusel hävitati.

23. märtsil tõmmati rügement rindelt tagasi ja viidi autodel Kurtna laagrisse, kust viidi kohe jalgsimarsil Putki  rindelõiku. Seal allutati rügement 58. Saksa diviisile, kus see vahetas välja 11. Ida-Preisi diviisi osad.

17. septembril alustasid venelased suurte jõududega läbimurret Emajõe rindel ja et mitte kotti jääda alustas rügement taandumist. Kuid Saksa ülemjuhatuse saamatuse tõttu sulgesid punadiviisid taandumistee ja rügement jäi  punaste haardesse. Ränkrasket verehinda maksis väeosa Krivasoo lahingus. Seal peetud lahingutes kaotas rügement üle kolmandiku (960) oma võitlejaist surnute ja haavatutena. Osa väeosast hajus väikeste gruppidena laiali, varjates end metsades. Rügemendi ülemal kolonel Vermetil õnnestus Eestist lahkuda, kuid langes punatšehhide kätte, kes ta poolsurnuks peksid. Tal õnnestus raskelt haigena prantslaste juurde pääseda, kuid viimased andsid ta 1945. aasta suvel N. Liidule välja. Kolonel Vermet suri 1967. aastal Eestis. 

 

3. piirikaitserügement - formeeriti Pärnus, Viljandis, Saaremaal ja Haapsalus. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant M. Kaerma. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major J. Purga, 2. pataljoni ülemaks kapten E. Kõlu ja 3. pataljoni ülemaks kapten V. Veelma (hiljem kapten Juhani). Patarei ülemaks oli nooremleitnant Ploom. Rügemendi koosseisu kuulusid veel suurtükiväepatarei, rünnakkompanii, raskekompanii ja õppekompanii. Ka 3. piirikaitse rügemendile anti alul välja trofeerelvad, mis hiljem asendati saksa relvadega. Miiniheitjad olid saksa uuemat tüüpi. Rindel olles varustati rügement saksa moodsate rünnakpüssidega (Sturmgewehr). Hiljem sai rügement ka kümme veo- ja kuus sõiduautot.

Rügement allutati Saksa 207. Julgestusdiviisile ja asus Peipsi ranna kaitsele Pala piirkonnas. Sealt viidi rügement Mustvee lähistele ja aprillis 1944 Tudulinna - Lohusuu rajooni, kus ta pidas lahinguid üle Peipsi tulnud punastega.  Omedu juures oli üle järve tulnud umbes 400 meheline punaste jõuk. Selle jõugu likvideerimiseks saadi  aga üsna omapärane käsk. Rügement pidi  jõugu asukoha küll kindlaks tegema, kuid ei tohtinud lahingusse astuda ja pidi sellest teatama diviisi staapi. Kuna aga side diviisiga toimus ainult käskjalgade kaudu, siis diviisist korralduse saamiseks kulus terve päev. Punased aga olid selleks ajaks juba ammu lahkunud. Koos Omakaitsega omal algatusel tegutsenud rügemendi osad olid siiski palju edukamad ja hävitasid enamuse jõugust.

Aprilli algul paigutati rügement Tudulinna – Lohusuu rajooni. Teel sinna inspekteeris rügemendi taktikalist õppust ja lahinglaskmist kindralfeldmarssal Model ja selle lahingukõlbulikkuse proovi pidi läbi tegema selleks eraldi moodustatud kompanii. Rügemendi juhtkonna arvates kukkus see üsna nigelalt välja, kuid kindral Modeli arvates  oli selle hinne „väga hea”.  Kindrali korraldusel sai rügement ka uut varustust, nende hulgas ka suurepäraseid käsirelvi sturmgewehr.

4. mail viidi rügement Permisküla-Vasknarva vahelisele alale, kuhu jäi kuni taandumiste alguseni. Rügemendi taktikaline paigutus põhjustas diviisi staabiga pikki diskussioone. Kuna rügemendi poolt kaetav rindelõik oli pikk, soovis rügemndi ülem kolonelleitnant Kaerma jätta kaevikute joonele vaid  väikesi julgestusgruppe ja moodustada tugeva varu, mis oleks vältinud üllatuste tekkimise. Samuti soovis rügemendi ülem varus olevatele meestele täiendavat väljaõpet korraldada. Paraku diviisi staap selleks talle aga luba ei andnud.

Rügemendi toetuseks oli üks saksa kolmest patareist koosnev suurtükiväe grupp. Sellelt tule nõudmise pidi kinnitama diviisi staap, mistõttu  vaenlase äkkrünnakute korral jäi tuli tavaliselt hiljaks ja rügement võis kindel olla vaid oma suurtükipatareile.

Õnneks valitses sellel rindelõigul rahulik kaevikusõja iseloom. Kuid samal ajal, kui eesti väeosadel oli seal laskemoon rangelt normeeritud, oli saksa väeosadel seda külluses. Rügemendi toetuseks oli antud ka üks saksa kolmest patareist koosnev suurtükigrupp, kuid suurtükitule toetust saadi vaid sakslastest diviisi juhtkonna nõusolekul. Venelastel oli aga vastas kahekümnest patareist koosnev väeosa.

Nagu kõik teised piirikaitse rügemendid, jäi ka 3. piirikaitse rügement 18. septembril alanud taandumisel punavägede haardesse. Rügement osutas küll vastupanu, kuid diviisi juhtkond polnud enam juhtimisvõimeline ja oletatavasti  jäeti eestlased nende poolt sihilikult vaenlase „kotti”.

Kolonelleitnant Kaerma jõudis siiski oma koduni välja, mis asus Rapla maakonnas Raiküla jaama lähedal. Tema naasmisest koju teadsid ainult tema abikaasa ja vend. Ligi neli pikka aastat varjas ta end, nägemata kordagi oma tütart. 1948. aastal toimunud sagedaste NKVD üksuste haarangute ajal sai kolonelile selgeks, et tema tabamisel represseeritakse kogu tema perekond ja ta tegi ennastsalgava otsuse - et pere jääks vabadusse, peab ta surema. Abikaasa ja vend matsid kolonel M. Kaerma öösel oma kodutalu mulda kartulikuhja alla, kuna tema surnukeha võinuks saada NKVD agentidele asitõendiks elavate omaste vastu.

 

Kolonelleitnant Kaerma kõne  Pärnu pataljoni lahkumisel Pärnust

"Mõne tunni pärast saadame siit teele esimese Pärnu pataljoni. Selle üksuse mehed tulid teie hulgast ja lähevad nüüd rindele, sest vaenlane on jälle piiri taga ning ähvardab hukatust ja hävingut toova lainena meie kallist kodumaad üle ujutada. Jälle on meid ähvardamas barbaarne idavaenlane, kes tahab tulla siia jätkama seda, mis tal siit taandudes pooleli jäi. Meie tunneme seda vaenlast. Kas olid need keskaja vene vürstide hordid, tsaari Venemaa regulaarväed, või kommunistlikud jõugud - ühtmoodi oleme me alati kannatanud nende metsikuste all.

Praegu kogunevad tuhanded eesti mehed üle maa, et minna kaitsma meie armastatud isamaad, meie kodusid ja perekondi. Seni võisime me end saksa sõduritest ja eesti vabatahtlikest moodustatud kaitsemüüri taga kaitstuna tunda ja oma igapäevaseid ülesandeid täita. Nüüd, kus vaenlasel õnnestus mõningate pinnavõitude tõttu läheneda meie piirile, on meie endi kohus haarata relv ja minna rindele, et aidata otsustavalt tõrjuda tagasi julm ja barbaarne idavaenlane. See on praegu ainuõige tee ja on viimane aeg sellele asuda. Kes mõtleb või talitab teisiti, see saeb oksa, millel ta ise istub.

Meid ootavad ees raskused, aga need meid ei heiduta. Meie rahvas on rasketel aegadel alati ennast leidnud ja üksmeelselt õige tee valinud. Raskused on alati olnud meie liitvaks teguriks. Nii on see ka praegu, eesti rahvale kõige raskemal hetkel.

Me lahkume siit peagi rindele. Sinna minnes on minu sooviks, et ma võiksin oma meestele kinnitada: tagala seisab üksmeelselt meie selja taga ja teeb kõik jõupingutused selleks, et kodus valitseks kord ja rahu ning eesti sõdur rindel võiks vaadata ainult ettepoole. Mul on olnud korduvalt võimalus kõnelda meie sõduritega ja võin teile teatada, mida soovib sõdur. Ta soovib, et rindel oleks lisa lint kuulipildujale, lisa pidemetäis padruneid ja lisa mürsk kahurile, mida otsustaval hetkel saaks vaenlase vastu kasutada. Sõdur soovib ka, et tema jalad ja käed rindel soojad oleksid.

Seda kõike suudate teie, kallid inimesed siin tagalas oma tööga anda. Rinne loodab, et te seda ka teete. Meie usume oma relvadesse ja oma käte rammu. Me usume oma sammude õigsusesse. Ja me tahame uskuda, et tagala ei too meile pettumusi.

Me ei karda vaenlast, nagu me ei kartnud teda ka Vabadussõja päevil. Me oleme jälle selja sirgu ajanud ja korraldame oma kaitsejõudude koostööd saksa sõjaväega, kes aitavad meil praegu meie piire kaitsta.   Me läheme peagi võitlusse ja ma kinnitan teile siin, et ennem langeme, kui seda ohvrit meilt nõutakse, aga me ei paindu bolševismi orjakütkeisse. Meie võitluse sihiks on vaba ja iseseisev Eesti!“

Kui kõne oli lõppenud, sammus  meesterivi Tuletõrje orkestri marsihelide saatel raudteejaama. Arno läks koos rahvaga sinna kaasa. Ja kui mehi hakati vagunitesse paigutama, läks Arno isa juurde ja ütles:

„Kallis isa. Saatku sind sõjateel õnn ja tule õnnelikult tagasi. Jään sind ootama.“ Seda öeldes  kallistas Arno isa.

„Tulen tagasi kallis poeg. Aita sina minu asemel koduseid. Nägemiseni!“

 

 

4. piirikaitserügement - formeeriti Võrus ja Petseris. Rügemendi ülemaks oli major  V. Pedak (VR-II/3). Täielikumad andmed üksuse kooseisu kohta puuduvad, kuna pole õnnestunud leida ühtegi ohvitseri selle rügemendi juhtkonnast. Rügement suunati Mustvee - Varnja piirkonda rannakaitsele, kust viidi hiljem Pihkva ja Narva rindele. Taandumisel Puhatu soo platsdarmilt 1944. aasta septembris jäi rügement hilise taandumisteate tõttu ja 18-20 septembril rasket võitlust pidades täielikult punavägede haardesse. Piiramisrõngast pääsesid välja vaid üksikud.

Rügemendi ülemal major Pedakul õnnestus siiski pääseda ja ta tegutses metsavennana Põhja Tartumaal. 1948. aastal reetis Pedaku keegi MGB agent, kes teatas venelastele, et üks tundmatu metsavend varjab end sugulaste juures saunas. Talu piirati sisse, kuid allaandmisettepanekule vastas major Pedak granaatide ja vintpüssi tulega. Ta langes lahingus MGB Tartumaa osakonna operatiivgrupiga 26. detsembril 1948 aastal Kaarli külas Vara vallas.

 

5. piirikaitserügement - formeeriti Viru, Järva ja Viljandimaal. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant J. Raudmäe (VR.II/3). Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major Boris Leeman (hiljem leitnant Vallner, 2. pataljoni ülemaks kapten Made (hiljem kapten Jakustant ja 3. pataljoni ülemaks kapten Hertvig Reinvalla (hiljem leitnant A. Tannia. Patarei ülemaks oli kapten Määr. Rügement allutati saksa 207. diviisile ja saadeti  Peipsi järve äärde rannakaitsele.

12. aprillil  asus rügemendi esimene pataljon  Mustveest kuni Varnja külani rannakaitsele, võttes antud lõigu üle  neljandalt piirikaitse rügemendilt. 20. aprillil saadeti sinna ka rügemendi teine pataljon. Juuni algul jõudis sinna ka rügemendi kolmas pataljon, asudes positsioonile Varnja külast kuni Praaga-Koosa jõe suudmeni. Juuni keskel viidi esimene pataljon Meerapalu-Jõepera rajooni, kus  oodati punaste Lämmijärvest ületulekut.

Juuli keskel viidi rügemendi kaks pataljon  Jõepera-Mehikoorma rajooni, kus neist koos ühe saksa patarei ja tankitõrje  grupiga moodustati 207. diviisi võitlusgrupp oberst Callachi juhtimisel. Nende pataljonide lõigu võttis üle Tartu Omakaitse lahingpataljon leitnant Paul Onno juhtimisel, mis allutati  5. piirikaitse rügemendile.

Kuna sakslased ei suutnud Võru poolt tungivaid punavägede üksusi pidurdada, võttis vastmoodustatud Võru- ja Tartumaa Omakaitse lahingurügement kolonel Kivi juhtimisel 5. rügemendi positsioonid üle ja rügemendi pataljonid asusid Emajõe põhjakaldal Kavastu piirkonnas kindlustustöid tegema, ning Lohkva-Luunja lõigus Tartusse tungivaid punaüksusi tõkestama.

Kuna Narva rindel, Sinimägedes, olid venelaste rünnakud seisma pandud, toodi sealt osa 20. Eesti relvagrenaderide diviisi üksusi kolonelleitnant A. Rebase juhtimisel  Emajõe rindele, kelle alluvusse määrati ka 5. piirikaitse rügemendi teine pataljoni. Rügemendi esimene ja kolmas pataljon asusid punaüksusi tõkestama Lohkva-Luunja lõigus, lüües tagasi kõik vaenlase rünnakud.

Punaarmee suurrünnaku ajal katkes rügemendil side  vasakul tiival olnud saksa 94. rügemendiga, kelle rindelõigus murdsid punaüksused Luunja silla juures  rindest läbi. Rügemendi ülemal puudus igasugune ülevaade olukorrast ja kuna vastane oli mõlemalt poolt möödunud rügemendi positsioonidest, otsustati alustada taandumist.  Taandudes Vesneri suunas murti küll  juba sisse kaevunud punaste rindest läbi, kuid kuna vaenlase motoriseeritud üksused olid jõudnud kiiremini edasi, ei suutnud rügement piiramisrõngast välja murda,  jäädi metsadesse, kus jaguneti salkadeks ja häiriti  vaenlase tagalat.

 

6. piirikaitserügement - formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmel ja selle koosseisus oli umbes 3000 meest. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Paul Lilleleht (VR.II/3). Algul saadeti rügement Tartusse, kus see kuni 23. juunini Raadi ümbruses kindlustusi ehitas. Seejärel saadeti rügement  Peipsi äärde Võõpsu rajooni rannakaitsele. Juuli alul viidi rügement Pihkva rindele.

Minnes üle Eesti piiri, keeldusid mehed Venemaale minemast. Olukorra päästis 10. kompanii ülem kapten Siitam, kes oli oma meestes kindel ja alustas teekonda Pihkvasse. Nüüd järgnes neile kogu rügement.

27. juuli hommikul avasid venelased tugeva ettevalmistustule rügemendi kolmanda patarei lõiku, kus ka umbes kompanii suurusel punaste üksusel õnnestus üle Narva jõe tulla ja valgusid pataljoni selja taha. 

Juhtus aga nii, et kompanii ülem kapten Siitam pani tähele, et  punaste üksus nende selja taga juhivad suurtükituld punaste rakettidega – kuhupoole rakett lasti, sinna kanti üle ka suurtükituli. Nüüd asus kapten ise punaste suurtükituld juhtima, lastes vaenlase üksuse suunas üles punaseid rakette, alustades samal ajal oma kompaniiga rünnakut punaüksuse vastu. Venelased sattusid paanikasse ja kandes omade suurtükitule läbi suuri kaotusi. Ainult vähestel neist õnnestus tagsi Peipsile pääseda.

Paar nädalat hiljem viidi 6. rügement Narva rindele, Permisküla alla.  Kapten Perliti 2. pataljon asus kaitsele Narva jões olnud Permisküla saarele. 11. juulil avasid punaüksused saarele tugeva suurtükitule. Pataljoni staap sai otsetabamuse ja hävis.  Seejärel vallutasid punaüksused saare ja saarel olnud pataljonist pääses ainult kolm meest.

6. piirikaitse rügement jäi oma positsioonidele kuni venelaste läbimurdeni Tartu rindel. Taandumisel ei pääsenud rügement enam Alutaguse metsadest välja ja jäi punavägede haardesse.

Piirikaitse tagavararügement asus Viljandis ja Põltsamaal. Selle ülemaks oli algul kolonelleitnant A. Tomander (VR II/3), hiljem major A. Vask (VR.II/2). Agul oli rügemendis ligi 10 000 meest. Allohvitseridele ja teiste erialade meestele korraldati rügemendi juures täienduskursusi ning mehi õpetati tundma uusi relvi. Rügemendist saadeti täiendust rindel viibivatele piirikaitse rügementidele.

29. augustil käis rügemendi ülem major A. Vask kahe pataljoniga Emajõe suudmes Jõesuu kohal üle jõe tulnud Punaarmee üksusi tagasi löömas.

21. septembril alustas tagavararügement Viljandist taandumist ja läks Riiast laevadega Saksamaale.

Eriotstarbeline 300. jalaväediviis 1) formeeriti  Eestis 18. mail 1944. Diviisi tugevuseks oli 10 628 meest, nende hulgas oli ka veidi vähem, kui 500 sakslast. Diviisi koosseisu kuulusid:

1. Eesti Politseirügemendi rindepataljonid nr. nr. 286, 287 ja 292, Eesti piirikaitserügemendid nr.  nr. 2, 3, 4 ja 6, Saksa 1018. eriotstarbelise  suurtükiväerügemendi II/84. ja 683. suutükidivisjonid, Saksa 13. Pioneerpataljon, Saksa 300. eriotstarbeline välipataljon,  Saksa 285. tankikompanii,  Saksa tankitõrjekompanii “Narwa”, Eesti trahvikompanii, Saksa suurtükiväe alarmkompanii  ja Scheeri allüksus.

Eriotstarbelise 300. diviisi juhtkond koosnes Leningradi alt taandunud Saksa 13. lennuväediviisi ohvitseridest. Diviisi ülemaks oli Esimese maailmasõja kogemustega, juba eakas kindral Paul Höfer. Viimane oli rahulik mees ja eestlaste suhtes sõbralik ning mõistev.

Kuna diviis kujunes väga suureks, jaotati see struktuuriliselt kaheks brigaadiks, mis kandsid nimetust Põhja- ja Lõunabrigaad. Põhjabrigaadi kuulusid 2. ja 4. piirikaitse rügement ja selle ülemaks oli SS-kolonelleitnant Engelhart (hiljem SS-kolonel Kopp). Lõunabrigaadi kuulusid 3. ja 6. piirikaitse rügement. Brigaadi ülemaks oli algul kolonelleitnant Mart Kaerma, hiljem kolonel Mattuschekk.

1. ja 5. Eesti Piirikaitse rügement ja 1. Eesti piirikaitse tagavararügement jäid Eesti lõunarindele 207. julgestusdiviisi (kindralleitnant Bogislav Graf von Schwerin, hukkus 1944. a. Tartu kaitsmisel) alluvusse, moodustades selle, kogu Saksa okupatsiooniaja Eestis asunud diviisi põhilise elavjõu. Enne Eesti piirikaitserügementide liitmist 107. julgestusdiviisiga oli selle koosseisus  vaid alakomplekteeritud Saksa 374. jalaväerügement (Oberst  Callas).

20. Eesti relvagrenaderide diviisi komandöri Franz Augsbergeri plaanide kohaselt pidi 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ja 300. eriotstarbelise diviisi baasil formeeritama Relva-SS (Waffen-SS) Eesti Korpus. Selleks oli ta hankinud Berliinist ka vastavad volitused, kuid aega selle moodustamiseks jäi väheseks.

Selle plaani kohaselt tuli 300. jalaväediviis ümber formeerida Waffen-SS diviisiks. 1944. a.  mais nimetati piirikaitserügemendid isegi ümber ja nende nimesse lisandus SS. Seoses sellega kandsid piirikaitserügementide ohvitserid mingil ajal ka SS auastmed. Tegelikult jäid aga kõik piirikaitserügemendid kuni oma eksistentsi lõpuni Wehrmachti mundritesse ja kandsid selle  auastmeid.

Mobiliseeritute käitumine neil päevil näitas jällegi, et eesti meeste soov ja tahe rindele pääseda oli suur, kuigi puuduliku organiseerimise tõttu olnuks neil lihtne tagasi koju minna. 

Muutus ka eesti väeosade alluvuslik staatus. 29. veebruaril 1944 teatas SS-Obergruppenführer  Jeckeln, et nüüdsest on kõik mobilisatsiooniga kasar-meeritud üksused ning  eesti politseipataljonid allutatud SS-Reichführerile, välja arvatud taktikaliselt Wehrmacht’ile  allutatud kolm eesti piirikaitserügementi ning Relva-SSile allutatud üksused. Selline alluvusvahekord jäi püsima kuni 1944. aasta septembrini.

Vastmoodustatud piirikaitserügementides andis end valusalt tunda varustuse vähesus. Kui Relva-SSile allutatud eesti üksused  olid korralikult varustatud, siis piirikaitserügementidele seda ei jagunud. Viimased olid relvastatud põhiliselt trofeerelvadega, mille kvaliteet jättis soovida. Peaaegu täielikult puudusid püstolkuulipildujad, insenerivarustus ja raskerelvastus. Ei jätkunud sidevahendeid.  Meestel polnud vajalikus suuruses riidevarustust ja jalanõusid. Puudus oli hoburakmetest.

Sakslastelt vajaliku varustuse saamiseks pidid eestlased mõnikord kasutama rehepaplikke võtteid.  Armeekorpuse ülemjuhataja Grasseri külastamise ajal Kurtna laagris olnud 2. piirikaitserügementi peitsid leitnant Ots ja veel mõned sõdurid ära oma jalanõud ja teatasid toimunud ülevaatuse ajal ülemjuhatajale, et need lagunesid ära.  Raevunud Grasser lasknud seepeale kogu rügemendile välja anda uue ja parema varustuse.

Oleks muidugi ebaõiglane väita, et  varustamisega seotud probleemid poleks Saksa väejuhatust huvitanud.  Küsimust arutati isegi armeegrupi Nord peakorteris, kus jõuti tõdemusele, et – kahjuks pole hetkel relvi ja varustust kusagilt võtta.

 Moodustatud piirikaitse rügemendid saadeti rindele ja need anti saksa diviiside käsutusse. Seoses nende allutamisega sakslastele kerkis kohe üles terve rida arusaamatusi ja pahandusi, ning kindralinspektor kindral J. Soodla tõstatas taas üles kahe piirikaitse diviisi loomise küsimuse. Seda mõtet toetas ka Eesti Omavalitsus ning samuti Põhjarinde ülemjuhataja kindralfeldmarssal W. Model.

Kindralfeldmarssal Model oli üks kuulsamaid, andekamaid ja energilisemaid saksa väejuhte, keda saadeti sinna, kus olukord oli kriitiline. 1944. aasta alul saadeti ta piiramatu võimuga Põhjarindele, et likvideerida seal jaanuaris-veebruaris tekkinud katastroofiline olukord.

 

 

 

 

Kindralfeldmarssal Model hindas kõrgelt eesti väeosade tähtsust Põhjarinde kaitsel ja toetas kõigiti eestlaste kavatsusi. Ta külastas ka eesti piirikaitse rügemente ja leidis nende lahingulise väljaõppe, eriti aga laskeasjanduses olevat eeskujuliku. Ta suhtus eestlastesse ja eesti väeülemate soovidesse suure arusaamise ja vastutulelikkusega.

Kuid Eesti piirikaitse diviiside moodustamine jäi venima diviisiülema kandidaatide leidmise ja diviisi juhatuste moodustamise taha. Aprillis 1944 saadeti feldmarssal Model mujale ja tema asemele määrati kindrakolonel Lindemann, kellel oli eesti piirikaitse rügementide suhtes teine seisukoht. Ta pidas rangelt natsipartei joont, ja käitus nii, nagu seda soovis saksa Relva-SS juhtkond.

Eesti meeste abiga suudeti Punaarmee pealetung seisma panna. Rinne jäi püsima Narva-Jõesuust pikki jõge kuni Narva linnani, kusjuures Narva linna kohal oli sakslastel väike sillapea. Kulgu juures pöördus rinne läände ja kulges rööbiti raudteega kuni Reidepõlluni. Siit edasi pöördus rindejoon lõunasse, ulatudes mööda jõge Peipsi järveni. Peipsi järv lahutas rinde kogu oma pikkuses. Lõuna pool Peipsit püsis rinne Velikaja jõe joonel, kusjuures Pihkva linna kohal oli sakslastel väike sillapea.

Samal ajal ulatus Punaarmee ühe rünnakkiilu teravik Krivasoo kohal kuni Auvereni. Põhjuseks, miks punaväed ei kasutanud ära Narva rinde kaitsetut olukorda ja ei arendanud siin oma edu, võib arvata seda, et nende armeedele oli antud käsk tungida Narva jõeni ja seal peatuda, kuna Punaarmee juhtkonna arvates oli Narva jõe läänekallas tugevasti kindlustatud ja  mehitatud.

Samal ajal arendas Punaarmee rünnakuid Lätis, Tukkumsi  suunas, et sulgeda Põhja-Lätist ja Eesti olevad saksa diviisid kotti.

 

Piirikaitse rügementide protest SS-vormi vastu

Eestlaste soovimatust kanda Saksa SS vormi räägib ka 1944. aastal Relva-SS Ida-alade ülemjuhataja poolt välja antud järgmise sisuga dokument (vaba tõlge, lühendatult):

Der Befehlshaber der Waffen-SS "Ostalnd" *)

Abt. VI AZ: 37 g/7 33/BE/Sal.

Käsitleb: Eesti Piirikaitserügementide kaebusi.

"Viimasel ajal on esinenud arusaamatusi ja tujulangust Eesti Piirikaitserügementide personali hulgas, mis on põhjustatud mõnede arulagedate nn. "isamaakaitsjate" poolt, kes ei mõista poliitilist olukorda. Alati leidub selliseid, kes millegagi rahul ei ole ja "supis juuksekarva leiavad", selles ei ole midagi uut ega erilist. Et see aga ühes üksuses esineb ja iseenesest mõistetavate asjade üle, mis viis aastat bolševismi vastu peetud võitluses igale eestlasele selge peaks olema, tüli tekitatakse, sellest küll aru ei saa. Ometi on sellist meckereien 1) põhjustanud eesti Piirikaitserügementide rõivastamine SS-vormi. Selle vajadusest mittearusaamine on tekitanud mitmel juhul ebameeldivusi. Kaebajad motiveerivad oma nõudmisi järgmiselt:

1. Relva-SS koosneb vabatahtlikest, eesti Piirikaitserügemendid olevat aga mobiliseeritud, sel juhul ei saavat vabatahtlikkuse printsiibist juttugi olla;

2. Relva-SS olevat poliitiline üksus. Eesti Piirikaitserügemendid aga ei tegelevat poliitikaga ja kaitsvat puht sõjaliselt oma maad bolševismi vastu;

Kuidas aga on asjad tegelikult, püüame siinjuures lühidalt selgitada:

Väeosade rõivastamine, ükskõik kas siin räägitakse eesti Piirikaitserügementidest või saksa üksustest, kas Wehrmachtis või Relva-SS-is, on teema, mille üle ei saa olla mitte mingisugust vaidlust. On absurdne selle üle pead murda, miks just see ja mitte teistsugune vorm. /.../ Sõdur kannab selle väeosa vormi, kuhu ta kuulub. Ta tunneb end selles vormis hästi, on selle üle uhke, ega lase seda mustata. /.../ Sõduril pole õigust küsida: "Miks Relva-SS-i ja mitte Wehrmachti vorm?" Kui sõduril üldse midagi küsida on, siis seda, miks kuuluvad eesti Piirikaitserügemendid Relva-SS-i, aga mitte Wehrmachti alluvusse? Ka siin pole midagi vaielda, sest see on juba kõrgemalt poolt otsustatud. Et selle põhjus igale sõdurile selge oleks, siis räägime sellest veidi lähemalt.

Saksa Wehrmacht on Saksa riigi sõjavägi , mille ülesanded on kindlaks määratud lähtuvalt Saksa riigi poliitikast. Wehrmacht koosneb saksa kodanikest, kes Saksa riigi Kaitseseaduse alla kuuluvad. Selle seaduse järgi võib Wehrmachti kuuluda ainult Suur-Saksa riigi kodanik. Me peame küsima: "Kas me oleme Suur-Saksa riigi kodanikud?"

Relva-SS on nii oma kuuluvuselt kui kooseisult aga teistsugune, võiks öelda - edasijõudnud. Mis puutub Relva-SS-i kuuluvusse, siis võib öelda, et Relva-SS on Euroopa sõjavägi ja mitte Saksa sõjavägi. Võib öelda, et Relva-SS on poliitiline üksus, sest tema sihiks on bolschevistlikust- anglosakslikust ohust vaba Euroopa ja selline siht on kahtlemata poliitiline.

Kui keegi arvab, et temal, kui eesti Piirikaitserügemendi sõduril ei ole poliitikaga midagi tegemist ja ta tahaks parema meelega Wehrmachti kuuluda, siis näitab see seda, et tal pole vähematki arusaamist, mille eest me praegu võitleme. Mille eest võitleb kogu Euroopa ja sellega koos ka Eesti. Meil kõigil on ühine eesmärk, mille nimeks on - Euroopa rahvaste tulevik ja püsimajäämine. On viimane aeg, et kõik sellest aru saaksid. Ja kui keegi tahab midagi muuta ja ei taha Relva-SS-i kuuluda, siis laimab ta sellega Eesti Leegioni, mis nüüdsest Eesti Diviisi nime kannab ning Eesti piire kaitseb ja pole kunagi oma vormi üle kaevanud.

Mis puutub teise vaidlustatavasse küsimusse - nimelt sellesse, et SS koosneb ainult vabatahtlikest, kuna Piirikaitserügemendid on mobiliseeritud - siis näitavad selle üle vaidlejad, et nad Euroopa rahvaste vabatahtlikust võitlusest oma tuleviku eest täiesti valesti aru saavad. Muidugi on olnud aegu ja seda just Idasõjakäigu algul, kus väikese inimgrupi vabatahtlikkus asja otsustas ja mõned vabatahtlikud kas Wehrmachti või politseipataljonidesse astusid, et sovjettide vastu võidelda.

Neist vabatahtlikest, kes siis individuaalselt Saksa sõjaväega liitusid, on nüüd välja kujunenud uus mõiste. Nüüd nende üksikute vaba tahe, mil võitlus käib terve Euroopa eest, enam ei maksa. Nüüd on otsustav tervete rahvaste vabatahtlik panus bolschevismi ja selle anglo-ameeriklastest abistajate vastu. Ka Eesti on teda Idast ähvardavast katastroofist teadlik ja asunud koos teiste euroopa rahvastega võitlusse".

 

Mobilisastsioon nurjas Eesti “vabastamise”

 

Hiljem kirjutasid nõukogude sõjaajaloolased, et eestlaste mobilisatsioonid ajasid nurja Punaarmee juhtkonna kavandatud Eesti "vabastamise" saksa okupantidest. Eestlaste mobiliseerimine ei meeldinud ka Inglismaale, kelle sõjapartneriks oli nüüd Nõukogude Liit.

Mobilisatsiooni käigus ilmnes eesti rahva vankumatu tahe kaitsta oma maad Nõukogude okupatsiooni eest. Suurt eeskuju näitasid rahva tahte elluviimisel eesti ohvitserid, kes olid võidelnud Eesti Vabadussõjas ja kelle hulgas oli palju Eesti Vabariigi kõrgeima autasu - Vabadusristi kandjaid.

Vahepeal oli Neveli rindel asunud 3. SS-brigaad ümber nimetatud 20. Eesti Relva-SS diviisiks ja toodud Narva rindele. Diviisi koosseisus olnud esimene ja teine rügement nimetati ümber vastavalt 45. rügemendiks (ülem major Harald Riipalu) ja 46. rügemendiks (ülem kolonel J. Tuuling). 45. ja 46. rügement said mobiliseeritutest endale juurde veel ka kolmandad pataljonid. Samuti formeeriti mobilisatsiooniga võetud meestest diviisile juurde veel kolmas - 47. rügement (ülem kolonelleitnant P. Vent). Rügementide koosseisu kuulusid veel staabi-, side-, kahurväe-, pioneeri- ja soomustõrje kompaniid. Kokku oli diviisi koosseisus, kuhu kuulus ka üks suurtükiväerügement, umbes 11 000 meest. Veebruari keskel asus diviis Narva jõe joonele. Formeeriti ka 20. Eesti relvagrenaderide diviisi tagavararügement Kloogal ning väli- reservpataljon Kehras.

Mobiliseeritutest said täiendust ka politseipataljonid. Kuid ikka jäi mehi üle. Tuhanded mobiliseeritud ootasid tegevusetult ja relvadeta, olles koondatud mitmele poole kooli- ja seltsimajadesse. Mõnes kohas polnud korraldatud isegi toitlustamist ja mehed käisid ise kodudest toitu toomas.

Pikka aega tegevuseta olemine põhjustas võitlusmoraali languse ja nende kasutamine rügementide täiendusena muutus küsitavaks. Lõpuks liideti kõik mehed tagavararügemendiga, mille koosseis ulatus nüüd ligi 10ne tuhande meheni.

Kuigi oli ka üksikuid mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, näitab eestlaste käitumine neil päevil veekord, et eesti meeste soov ja tahe kodumaad kaitsta oli suur. Puuduliku organiseerimise ja sakslaste kohatise vastuseisu tõttu olnuks neil meestel olnud lihtne koju tagasi minna.

Eesti üksuste abiga suudeti veebruari algul Punaarmee pealetung Narva rindel seisma panna. Rinne jäi püsima Narva-Jõesuust piki jõge kuni Narva linnani, kusjuures Narva linna kohal oli sakslastel väike sillapea. Kulgu juures pöördus rinne läände ja kulges rööbiti raudteega kuni Reidepõlluni. Siit edasi pöördus rindejoon lõunasse, ulatudes mööda jõge Peipsi järveni. Peipsi järv lahutas rinde kogu oma pikkuses. Lõuna pool Peipsit püsis rinne Velikaja jõe joonel, kusjuures Pihkva linna kohal oli sakslastel väike sillapea.

Samal ajal ulatus Punaarmee ühe rünnakkiilu teravik Krivasoo kohal kuni Auvereni. Põhjuseks, miks punaväed ei kasutanud ära Narva rinde kaitsetut olukorda ja ei arendanud siin oma edu, võib arvata seda, et nende armeedele oli antud käsk tungida Narva jõeni ja seal peatuda, kuna Punaarmee juhtkonna arvates oli Narva jõe läänekallas tugevasti kindlustatud ja mehitatud.

Narva suunas arendasid pealetungi Nõukogude 47., 2. ja 8. armee. Raevunud punaväe juhtkond  oli Narva alla koondanud 5 korpust, kus oli umbes 140 000 meest, 1500 suurtükki ja miinipildujat, 100 tanki ning umbes 400 lennukiga. Sakslastel oli vastu panna vaid 7 diviisi ja üks brigaad.

Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vasa-Vepsküla-Siivertsi joonel õnnestus venelastel üle Narva jõe tungida ja moodustada seal sillapead. Narva-Jõesuust paisati nad küll tagasi, kuid Riigiküla ja Vepsküla-Siivertsi all jäid sillapead püsima. Samal ajal tungis Punaarmee suurte jõududega üle Narva jõe ka Krivasoo kohal ning lõi sillapea Vääskas.

 

Omakaitse lahingpataljonid 

Vastavalt Omakaitse peavalitsuse korraldusele moodustati 1944. aasta algul igas Omakaitse malevas üks lahingpataljon, mis koosnes neljast kompaniist. Iga pataljoni suuruseks oli ca 1000 meest. Meeste vanus ulatus 16-70 aastani.

Augusti algul, kui Punaarmee alustas uuesti pealetungi, said need pataljonid käsu rindele minekuks. Omakaitselased olid relvastatud ligi kümmet sorti vintpüssidega ning väheste Vabadussõjaaegsete kuulipildujatega. Nii näiteks oli Pärnu Omakaitse rügemendis 1200 mehe peale vaid 600 vintpüssi, ülejäänutel olid jahipüssid või omavalmistatud relvad. Enamus neist relvadest oleksid võinud vabalt olla muuseumieksponaatideks. Suur oli puudus ka laskemoonast. Selline olukord tekitas meeste hulgas loomulikult suurt pahameelt sakslaste vastu, kuna arvati, et need kardavad eestlastele relvi anda. Mehed olid oma riietes. Ohvitserid kandsid eesti sõjaväe vormi. Pataljonide voorid olid moodustatud omakaitselaste poolt kaasa toodud hobustest ja vankritest.

* *

 

Võru maleva lahingpataljon, mille ülemaks oli major A. Leisk (VR-

II/3), saadeti Peipsi äärde, kus ta vahetas välja 4. piirikaitserügemendi, mis läks Narva rindele.

Tartu maleva lahingpataljoni koosseisus oli 1300 meest ja selle ülemaks oli major Kitsapea. Pataljoni iga kompanii juures oli ka naisomakaitse rühm. Kokku oli pataljonis 650 naist.  1944. aasta augustis saadeti  pataljon Tartu alla, kus selle kompaniid asusid positsioonidele Ropka-Lemmaste-Tähtvere joonel.

Tartu ja Võru lahingpataljonidest moodustati Tartumaa Omakaitse Lahingrügement, mille ülemaks oli kolonel Kivi. Rügement rakendati Peipsi järve ääres rannakaitsele. Järva maleva lahingpataljon, mille ülemaks oli leitnant Puupill, rakendati Võrtsjärve läänekalda kaitsele.

Sakalamaa malevas formeeriti kaks lahingpataljoni. 1. pataljoni ülemaks oli kapten Pork ja see asus rindele Õisu-Pedja jõesuudme vahel. 2. pataljon asus Võrtsjärve läänekaldal rannavalvele. Kaks Sakalamaa lahingupataljoni ja Järva lahingpataljon moodustasid kokku Sakalamaa lahingrügemendi, mille ülemaks oli kapten Tiivel.

Pärnu lahingrügemendis, mille ülemaks oli kolonel E. Saal (VR-I/3), oli kaks pataljoni. Rügement teostas Võrtsjärve lõunakaldal rannakaitset. Lääne ja Harju malevate lahingupataljonidest moodustati Lääne-Harju lahingrügement, mille ülemaks oli kapten Saidra. Rügement asus kaitsele Emajõe äärde Kärevere piirkonda.

Omakaitse lahingpataljonidel tuli täita armeegrupi “Narva” ja Saksa 18. armee vahel haigutavat tühikut, olles oma viletsa relvastuse tõttu sunnitud sageli kandma suuri kaotusi. Kuid kaotustele vaatamata aitas Omakaitse lahingüksuste vastupanu  aeglustada Punaarmee edasitungi, mis võimaldas Soomusgrenaderbrigaadi “Nederland” ülemal kindralmajor Wag-neril  aega  uue kaitseliini rajamiseks.

Kahjuks võeti kõik need abinõud ette liiga hilja. 19. augustil murdsid punaväed Ahja jõel asunud kaitsest läbi ja liikusid edasi Emajõe suunas. Ahja jõe joonel kaitsel olnud üksused olid sunnitud Emajõe põhjakaldale tõmbuma.

 

Punaarmee Meriküla dessant

1944. aasta 14. veebruaril asus üheksal laeval Lavansaarelt teele umbes 550 meheline Punaarmee mereväe eridessantüksus, kelle eesmärgiks oli välja murda Auvere lõigus olnud punavägedeni ja võtta Narva rindel asunud saksa väeosad kotti.

Vaatamata halvale nähtavusele, õnnestus rannavalve helgiheitjatel rannale lähenevad laevad avastada ja nende pihta avasid tule rannakaitsepatareid. Punaväelased hüppasid laevadelt vette ja liikusid ranna suunas.  56 (teistel andmetel 85) meest hukkus juba merre hüpates, sest rasked kummiülikonnad tirisid meeste ülakeha vee alla. Kaotustele vaatamata õnnestus kolme gruppi jaotatud dessandil siiski Meriküla vallutada, kus nad metsikult mõrvasid külaelanikke. Järgmisel hommikul saabusid rannakaitse üksusele appi kaks politseipataljoni kompaniid, üks sakslaste mereväe kompanii ning 3 soomusautot valloonide pataljonist.

17. veebruari pärastlõunaks dessant likvideeriti. Enamus maabunud vaenlase üksusest — 450 surma saanud automaaturit, 21 laskurit, 3 miinipildurit, 18 kuulipildurit, 14 soomuskütti ja 6 naistelegrafisti - lamasid lumises rannametsas või uhuti merelainete poolt randa. 8 meest said haavata ja 3 jõudis põgeneda. Dessandi juht major Maslov hukkus lahingu esimesel päeval.

Vangide ülekuulamisel tunnistasid nii ohvitserid kui teised haavatud, et Meriküla maandamisoperatsiooni korraldajaks ja juhatajaks oli punalaevastiku kontradmiral Žukov. Päev enne dessandi väljumist oli kontradmiral Žukov kutsunud kokku kõik dessantüksusesse kuuluvad ohvitserid ning politrukid ja instrueerinud neid nende ülesannetes. Samas oli ta andnud järgmise käsu: 

"Eestlased on meile vaenulik rahvas. Seepärast tuleb maabumisel kõik tsiviilisikud armutult hukata ning purustada ja hävitada kõik ettejuhtuv. Mingisugust halastust ega armuandmist ei tohi olla. Hukata tuleb kõik, vaatamata vanusele ja soole."

Haavatute hulgas olid ka kaks vene ohvitseri - Balti mere laevastiku staabiohvitser major Pavel Sinkov ja leitnant Vassili Dolgihh.

Haavatud major Sinkovi oli  kindel, et fašistid lasevad ta maha. Kuid kui viis noort pikakasvulist eesti sõdurit ta  haavatuna leidsid, tõstsid need ta üles ja üks neist võttis sidumismaterjali ning sidus kinni kaitsetu vaenlase  haavad.

See väikese kultuurrahva sõduri endastmõistetav tegu mõjutas laevastiku staabi – ja poliitohvitseri andma täpseid andmeid ja  kirjaliku seletuse, mille alusel tuleb Meriküla verist sündmust vaadelda kui sõjakuritegu ja poliitilist tõsiasja.

Sidumispunktis andis major Sinkov kirjaliku seletuse, mille adekvaatsust ta kinnitas ühe Idapataljoni  veltveebli juuresolekul oma allkirjaga. Oma kirjalikus seletuses kirjutas  Sinkov:

"Mina, major Sinkov tõendan, et major Maslovi poolt kokku kutsutud komandöride koosolekul anti meile järgmised juhtnöörid: Pärast õnnestunud maabumist on maabunud meeskonna ülesandeks muu hulgas hävitada kõik, mis on teel ees. Siia hulka kuulub ka tsiviilelanikkond. Ka naisi ja lapsi tuleb kohelda kui vaenlasi. Kedagi ei tule vangi võtta. Ülaltoodut kui tõele vastavat kinnitan oma allkirjaga.

Major Sinkov."  15. 02. 44. a.”

Merejalaväelane Kuznetsov andis järgmise kirjaliku seletuse:

 

"Mina, Vladimir Kuznetsov, sündinud 1919. aastal Melitopolis, mootorsõiduki juht, tunnistan, et meie maandumismeeskonna ärasõidul Lavansaarelt 14. veebruaril kuulsin oma kõrvaga, kui rühmaülem veltveebel Kassatkin ütles järgmist: „Niipea kui oleme maabunud vaenlase poolsel kaldal, on meie ülesandeks kõik hävitada, sest seal pole vene elanikkonda. Peale selle on seal elavad inimesed kõik meie vastu. Isegi kui on tegu naiste ja lastega, on olemas oht, et nad meie pihta lasevad. See tõsiasi on meile tuntud meie taganemisest 1941. a. Tallinnast. Sel põhjusel tuleb kõik maatasa teha”. Ülaltoodut tõendan oma allkirjaga ja olen valmis seda kinnitama ka vandega.

V. Kuznetsov.  15. 02. 44."

 

Punasõdureile olevat selline käsk olnud vastumeelne. Kuid dessandi korraldamise juures olnud juudist politruk nõudnud kategooriliselt, et tegemata vahet, kas on tegemist lapse või vanuriga, tulevad kõik eestlased tappa.

 

Riigiküla ja Vepsküla sillapead  

14. kuni 23. veebruarini toimusid Narva rindel mõlemalt poolt pidevad rünnakud, mis ei toonud edu kummalegi poolele. Punaarmee väejuhatus oli nõudnud Narva vallutamist 17. veebruariks, mis aga ei õnnestunud. 24. veebruaril - Eesti Vabariigi aastapäeval - likvideerisid 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 46. rügemendi 1. pataljon major Mere ja 2. pataljon kolonel Tuulingu  juhtimisel venelaste sillapea Riigikülas. Pärast seda oli Narva rindel väike hingetõmbepaus.

Kuna Punaarmee väeosad ei olnud suutnud antud käsu kohaselt 17. veebruariks Narvat vallutada, kinnitas Punaarmee Ülemjuhatuse Peakorter 22. veebruaril 1944. a. Leningradi rinde ettepanekud Narva rindelõigus pealetungi jätkamiseks.  Selleks koondati Narva alla kolm armeed. Veebruari lõpus sai aga Punaarmee juhtkonnale selgeks, et käigult Narvat vallutada ei õnnestu. 1. märtsil alustasid punaväed suurt pealetungi Krivasoo rindel, mis algul oli edukas. Kuid Mustjõe - Puki joonel pandi nende pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi.

29. veebruaril algas Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea vallutamine. Rünnakut juhatas 45. rügemendi ülem kolonelleitnant Vent. Selles osalesid Nordland diviisi rünnakrühm, üks Danmark diviisi pataljon, ning 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. ja 46. rügemendi pataljonid.

Esimene rünnak ei toonud edu. Teine rünnak algas 1. märtsi varahommikul, pärast veerand tundi kestnud suurtükituld. Major Riipalu rügemendi 1. pataljon pidi vallutama Vaasa küla. Tiivalt arendas pealetungi major Mere pataljon, kuid selle edasiliikumine takerdus, kuna kõik ohvitserid olid saanud haavata. Juhtimise võttis üle allohvitser Harald Nugiseks, kelle ettevõtmisel õnnestus vaenlase vastupanu murda ning ühineda Vasa külas major Riipalu pataljoniga.

Vaasa sillapea hävitamisel üles näidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi teise eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Pärast Vaasa võtmist vahetas Riipalu pataljoni välja Bruusi pataljon ja ränk heitlus jätkus. Nordland diviisi üksustel õnnestus 2. märtsil vallutada Siivertsi surnuaed ja selle ning Narva garnisoni surnuaia vaheline ala. Kuid veel jäi vaenlase kätte küllalt suur lõik, mis võimaldas takistamatult üle jõe lisajõude tuua.

4. märtsil alanud uue kallaletungi käigus vallutati järgmisel päeval Vepsküla ning 6. märtsiks oli sillapea likvideeritud. Vähemalt 1000 venelast oli rivist välja löödud. Lahinguväljal loendati üle 500 laiba, ent paljud mattusid lume alla. Vange saadi 53 ja saagiks kaks õhutõrje- ning 10 tankitõrjekahurit, 14 välikahurit, 60 kuulipildujat ja hulgaliselt muud varustust. Neil päevil tõsteti  20. Eesti relvagrenaderide diviisi kaks korda esile Wehr-machti peastaabi teadaannetes.

11. märtsil alustasid venelased suurpealetungi. Järgnevatel päevadel kandus võitlus Auvere tugialale ja 17. märtsil Vaivara - Sinimägede piirkonda. 19. märtsil hõivasid punaväed Sooküla, Huntaugu ja Tagapera. Samal ajal jätkusid katsed Narva jõe ületamiseks linnast põhja pool, kuid mille tulemuseks olid vaid suured laibavallid Narva jõe idakaldal.

Samal ajal kui 20. Eesti relvagrenaderide diviis taastas olukorda rindelõigus Narva ja mere vahel, koondas punaväe juhatus Narva lõiku massiliselt uusi väekoondisi. Siia toodi lisaks 2. löögiarmeele juurde kaks uut armeed - 8. ning 59. armee. Korpuste arv kasvas nüüd 9-ni ja neid toetasid võimsalt soomus- ja suurtükivägi. Ka lennuväes jäi venelastele tohutu suur ülekaal. Kokku koondati Narva jõe joonele üle 300 000 mehe. Jõudude tiheduselt ületas Narva rindelõik kõik teised lõigud Idarindel.

 Tunduvalt oli tugevnenud ka operatiivgrupp Narva. Siin paiknesid otsustavate lahingute alates peale Eesti väeosade veel SS-brigaad Nederland, SS-diviisid Nordland ja Feldherrnhalle ning Saksa 61., 122., 214. ja 227. jalaväediviis. Kummatigi ei küündinud see Saksa - Eesti grupeering kunagi üle 80 000 mehe.

Olles värskendanud ja tugevdanud oma jõude, läks punavägi 1. märtsil jõulisele pealetungile Auvere platsdarmilt. Siin oli 180 000 venelase vastu vaid 40 000 eestlast ja sakslast. Kasutades ränka ülekaalu tulejõus, murdsid venelased läbi 214. jalaväediviisi rindest. Diviis oli äsja toodud Norrast ja kogenematu nii tõsisteks lahinguteks. 214. diviisi ebaedu tõi kaasa Eesti 658. ja 659. idapataljoni sissepiiramise Putki tugipunktis Sirgala juures. Eesti pataljonid major Alfons Rebase ja kapten Georg Soodeni juhatusel ei loovutanud oma tugipunkti ja panid vastu, kuna 122. (Saksa) jalaväediviis läks vasturünnakule. Samal ajal alustasid A. Rebane ja G. Sooden väljatungi ning murdsidki piiramisrõnga. Meie pataljonide sangarlik tegevus vastase rünnakukiilu tagalas halvas venelaste tegevust ja Narva äralõikamise katse luhtus jälle.

8. märtsil avas vastase suurtükivägi rajutule meie asetusele, tulistades välja üle 100 000 mürsu. Järgnes kallaletung raskuspunktiga Jaanilinna sillapea ja Narva linna lõigus. Siia oli koondatud üle 1000 suurtüki ja miinipilduja ning neli korpust. Oskuslikult rajatud kaitsesüsteem ja meie võitlejate külmaverelisus jäid siiski võitjaks - ka see rünnak varises tulutult kokku. 9. märtsil korraldasid venelased kättemaksuks terrorirünnaku Tallinnale: esimeses laines tuli 300 ja teises laines tuli 200 lennukit, õhutõrje hävitas 25 vene pommitajat, kuid linn sai rängalt kannatada.

11. märtsil kanti rünnakute raskuspunkt üle 20. Eesti relvagrenaderide diviisi lõiku. Venelastel õnnestus tulla korraks üle jõe, ent paisati vasturünnakuga tagasi. 15. märtsil proovis vastane uuesti värskete jõudude abil läbi murda Auvere peale. Loomulikult saatsid neid pealööke pidevad rünnakud ja lakkamatu suurtükituli kogu rindel. Üksnes tagantjärgi ja eemalseisjana on kerge paika panna pealöögid ja siduv aktiivsus.

 Rindemeestele tähendasid need päevad pidevat põrgut. Kummatigi ületasid venelaste viimsed meeleheitlikud rünnakud märtsilahingute tsüklis kõik varasemad. 17.-19. märtsini ründasid venelased barbaarse taktikaga, püüdes inimkehade massiga uputada meie kaitset. Heitlus kees tundide viisi mõnekümne meetri pärast. 17. märtsil, nähes ründeobjektina enda ees raudteed, hävis hoolimatuis rünnakuis seda meeleheitlikult rünnates terve punaväe diviis ning 50 tanki. Kuid venelased ei lugenud mehi. Pealöögi suunal ründas Saksa poolel võidelnud kolme väsinud diviisi Punaarmee poolel 20 diviisi. Tulejõu ja soomusväe osas polnud vastase ülekaalu üldse võimalik mõõta. Ja ometi jäi võit meile. Kui üldse sõjaajaloos on klassikalist näidet selle kohta, kuidas kvaliteet purustab massi, siis on see Narva rinne kevadtalvel 1944.

Märtsi teiseks pooleks oli vastane verest tühjaks jooksnud. 70 000 venelast kattis oma surnukehadega Narva ümbrust, mis ajaloos on näinud palju lahinguid tsivilisatsiooni ja metsluse vahel, kuid ei iial varem niisuguses ulatuses. Ka Eesti - Saksa kaotused küündisid 20 000 langenuni. Seega oli napilt 50 km laiusel maaribal ligi 100 000 laipa....

 

 

* * *

 

Kaitselahingud Lämmijärve ääres

14. jaanuaril 1944.a. alustas Punaarmee Leningradi ja Volhovi rindel suurpealetungi, mille eesmärgiks oli Saksa armeedegrupi "Nord" purustamine ja Baltikumi hõivamine. Löögi ala sattunud sakslased taganesid korratult läände, ka Eestimaa poole.  Esimeseks püsivaks rindejooneks sai looduslikult soodne Narva jõe - Peipsi - Velikaja jõe joon, kuhu oli juba varem hakatud rajama kaitseliini "Panther", mille ehitustööd ei olnud veel aga lõpule viidud. Punaarmee jõudis sellele joonele juba veebruari alguses, puhkesid ägedad lahingud.Kellelgi ei olnud kahtlust selles, et otsustamisel oli meie rahva elu ja surma küsimus. Koostöös Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega kutsus Eesti peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots rahvast ühinema võitluseks idast pealetungiva vastasega. Eesti piiride kaitseks läks rindele ligemale 70 000 meest. Algasid ohvriterohked Eesti kaitselahingud Narva jõel ja Kagu-Eestis.

Peipsi ja Lämmijärve läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid Mehikoormas, Meerapalus ja Võõpsus, kus asusid Saksa õhutõrjepatareid. Tugipunktide vahelised lõigud olid Võru kaitsepataljoni ja Omakaitse allüksuste kaitse all. Mehikoormas viibinud Eesti pioneeripataljon õhkis jääd piki Lämmijärve rannajoont ning rajas sinna okastraattõkkeid. Mehikoorma vastas, Lämmijärve idakaldal,  asus Leningradi alt taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea. Piirkonna üksused koondati võitlusgrupiks "Callasch", mis allus Saksa 207. julgestusdiviisile. 11. veebruaril 1944 vallutasid Punaarmee väeosad Piirissaare. Samal päeval jõudis  esimesena Venemaalt Tartusse eestlastest koosnev 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi 45. rügement ja sama diviisi kolmest patareist koosnev õhutõrjeüksus, mis samuti koosnes eestlastest.

Juba järgmisel päeval, 12.02.1944, jõudis 45. rügemendi  I. pataljon ning õhutõrjemehed 25 kahuriga elukutselise eesti ohvitseri Harald Riipalu juhtimisel Mehikoormasse. Pataljoniülem saatis otsekohe kaks jalaväekompaniid Lämmijärve idakaldale sealse sillapea tugevdamiseks.  Ühe jalaväekompanii ning osa õhutõrje- ja tankitõrjeüksustest paigutas patül Mehikoorma - Jõepera - Saksa talu joonele. 4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa õhutõrjest jäid reservi. Eesti piiride kaitsele olid asunud ka Võru kaitsepataljoni-,   Kuuste valla Omakaitse- ja Tartu garnisoni mehed.

13. veebruar kulus kaitselahinguteks ettevalmistamisele. Samal päeval said Eesti piiride kaitsele asunud sõjamehed teate, et vaenlase diviisisuurune üksus liigub Oudovast (Gdov) Lämmijärve idakaldal asunud sillapea suunas, avades hilisõhtul kaitsjate pihta tugeva suurtükitule. 

14. veebruari öösel alustasid Punaarmee üksused Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jõulist pealetungi. Kaitsel olnud mehed lasid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm ägedat rünnakut, mis samuti edukalt tagasi tõrjuti. Hommikuks oli vastase jõud otsas, rünnakud lõppesid. Mehikoorma vastas asetleidnud rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.  Varahommikul sai Harald Riipalu teate, et öösel oli punaväeüksused vallutanud Pedaspää ja Meerapalu. Seal asunud Saksa õhutõrjepatarei oli põgenenud, jättes maha 8 õhutõrjekahurit. Eesti edasine saatus oli veebruaris 1944 otsustamisel just siin, Peipsi järve läänekaldal.

Samal hommikul saabusid sündmuskohale oberst Callasch ja 207. julgestusdiviisi ülem kindralmajor Hoffmann, kes andis Eesti kaitsel olnud meestele taandumiskäsu, millega ei nõustunud Harald Riipalu. Ta oli seisukohal, et antud olukorras oleks õigem vastast hoopis kohe rünnata. Kindral Hoffmann jäi ettepanekuga nõusse ning määras Harald Riipalu Jõepera ja Emajõe suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks, kes alustas kohe ettevalmistusi vasturünnakuks. Terve päev kulus läände tungivate vaenlase jõudude riivistamiseks ja kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse tanki- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud Saksa üksusi, täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust. Öösel anti suurtükiväerelvadest pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja isikkoosseisu juurdevedu. Sellest hoolimata õnnestus Eestisse sissetunginud vastasel öösel Meerapalusse täiendust juurde tuua.

15. veebruari varahommikul alustasid Punaarmee üksused Meerapalust läänes uut pealetungi. Kuid Eestit kaitsnud meeste paigutus osutus soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid ründajad ilma, et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud lahingusse sekkuma. Samal ajal oli Jõeperas maabunud uus vastase pataljon. See tähendas, et kaitselahingut tuli jätkata kahes erinevas kohas. Nüüd saatis Harald Riipalu oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kohe vaenlase üksuste vastu lahingusse. 20. diviisi õhukaitsemeestel aga õnnestus vaenlast rannas kinni hoida, peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja siia saabunud 11. Ida-Preisi diviisi 44. jalaväerügemendi pataljon. Lõunaks oli Punaarmee pataljon Jõeperas purustatud.

Samal ajal alustati vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati Saksa talust põhjas asuv mets. Vallutati 8 vaenlase tankitõrjekahurit, võeti vange. Mets puhastati punaarmeelastest, järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu poolsel metsaserval aga kohati tugevat vastase vastupanu. Jõeperast saabus tagasi sinna saadetud 1. kompanii. Kohale jõudis ka 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.

Rünnaku ettevalmistamiseks oli Harald Riipalu tellinud diviisiülemalt lennukite tulelöögi Meerapalule. Kell 12.55 ründas 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13.25 toetasid pikeerivad pommitajad Ju 87, "Stukad," pealetungivaid üksusi teise pommilöögiga. Pealetungiks koondunud üksused läksid kell 13.35 rünnakule. Kella 17-ks oli vaenlane Meerapalus purustatud ja Meerapalu tagasi vallutatud. Mõni tund hiljem võeti tagasi Pedaspää. 24. veebruaril löödi sissetungijad välja Piirissaarelt. Peipsi järve läänekallas jäi kutsumata külaliste ees lukku kaheksaks kuuks.

Paari päeva pärast andsid Peipsi ja Lämmijärve kaldal rünnaku korraldanud üksused (Riipalu pataljon ja Ida-Preisi rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid Eesti kaitseks Narva alla.

1944. aasta Eesti kaitselahingutes langesid teistest rahvustest sõjameeste kõrval tuhanded, sealhulgas Kagu-Eestist, Tartumaalt ja Meeksi vallast pärit, eesti mehed, kelle ainsaks sooviks ning põhiseaduslikuks kohustuseks oli mitte Suur-Saksamaa sõjamasina päästmine lähenevast hukust, vaid oma kodude ja perekondade kaitse jälle läheneva surmaohu eest ning Eesti riikliku iseseisvuse taastamine.

Lämmijärve kallastel veebruaris 1944 toimunud Eesti kaitselahingute ning nendes lahingutes langenud meeste mälestuseks ja auks on lahingukaaslased püstitanud Meeksi valda Mehikoormasse ausamba, mis avati pidulikus õhkkonnas 26. augustil 2006. aastal. Sügav kummardus Eesti piire 1944. aastal vapralt kaitsnud ja Eesti riiklikku iseseisvust taastada püüdnud eesti meestele.

 

Lahingud Meerapalus  

Veebruari keskel kerkis Eesti kohale uus oht. Nõukogude 42. armee, mille pealöögi suunaks oli Pihkva, andis Narva rindel toimuva pealetungi toetamiseks abilöögi Lõuna-Eestis. 12. veebruaril tungisid kaks venelaste polku dessandina üle Lämmijärve Piirissaarele ja sealt järgmisel päeval Meerapalusse, luues seal Tartut ähvardava sillapea.

Lõuna-Eesti kaitse korraldamine oli pandud Saksa 207. julgestusdiviisi peale, mille ülemaks oli kindralmajor Hoffmann. Peipsi läänekalda kaitseks oli moodustatud tugipunktid Võõpsus, Mehikoormas ja Meerapalus. Mehikoormas oli moodustatud võitlusgrupp oberst Callachi juhtimisel, kelle käsutuses olid kaks õhutõrjepatareid, mis olid paigutatud eelpoolmainitud tugipunktidesse, 33. politseipataljoni teine kompanii kapten A. Nortmaa juhtimisel ja üks eesti pioneerpataljon leitnant A. Pesti juhtimisel. Peale nende oli seal veel üks Tartu Omakaitse lahingpataljoni kompanii. Mehikoorma vastas - üle järve, oli võitlusgrupil väike sillapea, kus asus üks 94. julgestusrügemendi pataljon.

11. veebruaril saabus Neveli alt Tartu jaama 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügement. Selle 1. pataljon kapten H. Riipalu juhtimisel sai ülesande - jääda esialgu Lõuna-Eesti julgestusdiviisi alluvusse ja liikuda Võnnu suunas. Kohale jõudes tuli aga uus käsk - liikuda edasi Mehikoormasse. Kohale jõudes saatis Riipalu sillapea kaitsjatele appi oma pataljoni kaks kompaniid. Üks kompanii koos tanki- ja õhutõrjemeestega jäid kaitsma Mehikoorma - Jõepera rannajoont. Neljas kompanii jäi reservi.

12. veebruaril hõivas Punaarmee 108. laskurkorpuse 90. laskurdiviisi 286. laskurpolk Piirissaare. Samal ajal sai 45. rügemendi üksustele teatavaks, et Oudovast liigub sillapea suunas vaenlase diviisi suurune üksus. 14. veebruaril, kella kahe paiku öösel ilmusid vastase kolonnid kaitsjate kaitsepositsioonide ette ja selle jalaväe ahelikud alustasid mitu tundi kestnud marulist rünnakut, mis aga  Riipalu meeste poolt tagasi löödi. Järgnesid veel mitu ägedat rünnakud, kuid kõik vastase katsed järveni välja jõuda löödi tagasi.

Selle kohta on Riipalu hiljem kirjutanud: „See oli meeletum ja lootusetum vastase paeletung, mida ma rindpraktikas kogenud olen.”

 

Kuid rünnak Mehikoorma suunas osutus hoopis pettemanöövriks. Samal ajal oli vastase peamiseks löögisuunaks Meerapalu-Jõepera. 14. veebruari hommikul teatati Riipalule, et Piirissaarelt tulnud Punaarmee üksused on vallutanud Meerapalu ja Pedaspää. Seda lõiku kaitsnud Saksa õhutõrjeüksus oli maha jätnud kõik oma kaheksa kahurit ja taandunud.

Staapi saabunud Lõuna-Eesti julgestusdiviisi ülem kindralmajor Hof-fmann andis korralduse rannajoont kaitsnud üksustel tagasi tõmbuda ja oodata lisajõudude saabumist. Kapten Riipalu aga avaldas arvamust, et ainuõige tegu antud olukorras oleks hoopis rünnata. Riipalu ära kuulanud määras Hoffmann ta Jõeperast kuni Emajõe suudmeni võitlusgrupi ülemaks.

Rünnak Meerapalule oli ette nähtud 15. veebruari hommikul. Kuid vahetult enne rünnaku algust alustasid punaväelased Meerapalust pealetungi lääne suunas. Selle pealetungi lõid oma kergete õhutõrjekahurite tulega tagasi õhukaitseväelased ja pealetungijad hävitati. Samal ajal tuli teade, et Jõeperas maabus umbes pataljoni suurune vastase üksus. Nüüd tuli kaitsjatel võidelda juba kahel rindel.

Samal ajal saabus Pihkvast Räpina-Rasina joonele 11. Ida-Preisi diviis ja selle 44. rügement sai käsu Jõepera - Meerapalu rajooni tunginud punaüksused sealt välja lüüa. Selle rügemendi osad alustasid Jõeperale rünnakut lõunast-põhja suunas ning Riipalu pataljoni üks kompanii põhjast-lõuna suunas. Nii jäi Jõepera vallutanud punaüksus tangide vahele ja hävitati lühikese ajaga.

Meerapalu ja Pedaspää tagasivallutamine algas 16. veebruaril. Inimkaotuste vähendamiseks nõudis Riipalu kindralmajor Hoffmannilt lennuväe toetust. Keskpäeval ründasid Saksa lennukid vastase positsioone Meerapalu all ja pärast seda ründas 21 lennukist koosnev üksus sillapeas olnud vaenlast. Õhtul kell 17 oli vastane Meerapalus hävitatud, mõni tund hiljem vallutati ka Pedaspää. Järgmisel päeval vallutas 44. rügemendi üks pataljon tagasi ka Piirisaare.

Vastane kaotas Meerapalu lahingus 1300 meest surnutena ja dessandi riismed põgenesid ranniku poole. Kui 16. veebruaril rannikuala puhastusoperatsioon lõppes, oli vaenlane kaotanud ligi 2000 meest. Saagiks saadi 16 suurtükki, 24 raskekuulipildujat ja palju muud. Riipalu pataljon kaotas 9 meest langenutena.

1. märtsil alustas Punaarmee 8. ja 59. armee uut jõulist kallaletungi Auvere suunas. Rünnakukiilu peatasid esimese eestlasest rüütliristi kandja major Alfons Rebase 658. ja kapten Georg Soodeni 659. idapataljon, võideldes Putki-Sirgala ruumis ka veel sissepiiratuna. 5. märtsi öösel ründasid 11. Ida-Preisi diviisi kaks rügementi „kotti” väljastpoolt, mille tulemusel “koti” suu purustati. 

Vastase lakkamatud rünnakud aga jätkusid. 17. märtsil ründasid venelased pealöögi suunas 20ne diviisiga kaitsjate kolme diviisi, kuid kõik nende rünnakud löödi tagasi. Märtsi lõpuks oli venelaste jõud otsas. Punaarmee olid kaotanud 70 000 meest langenutena (Saksa poolel oli 20 000 langenut ).  7. aprillil andis punavägede juhatus käsu üle minna kaitsele.

 

Punakotkad” hävitavad Narva

Rünnakuid eesti linnadele alustasid nõukogude lennukid kohe pärast lahkumist Eestist. Esimene suurem õhurünnak Narvale toimus 1942. aasta märtsis, järgmine sama aasta oktoobris. 1943. aastal need jätkusid ja 14. jaanuaril pommitati linna 12 tundi järjest. Kokku toimus Narva linnale aastatel 1942-1944 kakskümmend kolm  õhurünnakut.

Korduvate õhurünnakute tõttu Narvale alustas saksa rindejuhatus 25. jaanuaril 1944 linnaelanike evakueerimist. 1. märtsil, mil linnast oli evakueeritud ca 85% elanikest, oli järjekordne venelaste õhurünnak, mis kiirustas viimaseid linna jäänud elanikke sealt lahkuma - linn jäi inimtühjaks.

Veebruaris 1944 jätkusid lahingud Narva rindel. Ajavahemikul 21. veebruarist 6. märtsini likvideeriti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. ja 46. rügemendi ja Nordland diviisi üksuste eduka tegevuse tulemusel venelaste kaks suuremat - Riigiküla ja Vepsküla sillapead.

Neid sillapeasid Narva jõe vasakkaldal olid Punaarmee üksused püüdnud seni meeleheitlikult enda käes hoida, kuna need olid lähetepunktideks operatsioonidele, mis pidid Narva linna senisest kaitseliinist ära lõikama ja Narva rinde kokkuvarisemisele viima.

Kui nähti, et kõigile pingutustele vaatamata Narva linna kätte ei saada, võttis Nõukogude armee kasutusele igivana taktika - kui linn ei alistu, tuleb see hävitada. Kättemaksuks sillapeade hävitamise eest hävitasid punased Narva linna.

5. märtsi õhtul algas Narvale 11 tundi kestev õhurünnak. Umbes 200 nõukogude pommitajat heitsid sel ööl alla ca 3600 süüte- ja lõhkepommi. Rünnakut toetasid Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes selle iidse Hansalinna rusuhunnikuks. 6. märtsi keskööl oli Narva linn vaid tohutu kohisev tulemeri. Tuli möllas linnas veel kogu järgmise päeva.

 Ööl vastu 8. märtsi alustasid venelased taas õhurünnakuid ja 9. märtsi hommikuks oli Narvast järel vaid suitsev varemete hunnik. Ajalooline Nar-va koos paljude kultuurilooliste ehitistega lakkas olemast.

Pilt hävitatud Narva linnast oli masendav. Linnas olnud 3550 kivihoonest oli peale sõja lõppu võimalik vaid 198 elamiskõlbulikuks kohendada. Hävinud olid kõik ajaloolised hooned: raekoda, iidne börsihoone, kaalukoda, Peeter Suure muuseum ja paljud teised sajanditevanused hooned.

Hiljem ajas N. Liit Narva linna purustamine sakslaste süüks. Seda tehti, nagu see Nõukogude propagandale ikka kombeks olnud, kogu maailma üldsusele puru silma ajamiseks. Veelgi enam. Narva varemed pildistati. Fotod paigutati kahte suurde albumi ja esitati 1946. aastal süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.

Hiljem on avaldatud arvamust, et Narva linna hävitamine oli N. Liidu juhtide kaugeleulatuv plaan, et muuta see ajalooline eesti linn vene linnaks. Pärast sõda ei lubanud nõukogude võimud endisi Narva eestlastest elanikke tagasi oma kodukohta ja linn ehitati üles eht nõukogulikus stiilis ning asustati venelastega.

 

Õhurünnak Tallinnale

9. märtsi õhtul algas suur õhurünnak Tallinnale. Ka varem oli linnale toimunud juba mitu õhurünnakut. Seekordse pommitamise tulemusel hävis aga kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast.

Õhurünnak algas õhtul kell 19.45 ja selle esimene laine kestis kella 21.15-ni. Kell üks öösel saabus linna kohale pommitajate teine laine ja pommisadu kestis kuni poole neljani hommikul. Õhurünnaku mõlemast lainest võttis osa umbes 300 venelaste pommilennukit. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke- ja fosforpomme. Lasnamäel paiknenud ööhävitajate Ju-88 eskadrilli üheksast lennukist olid sel hetkel stardivõimelised vaid viis. Ometi lasid need kokku alla 16 pommitajat. Kokku tulistasid sel ööl linna kaitsel olnud õhutõrjeüksused ja ööhävitajate Ju-88 eskadrill alla 36-38 venelaste pommitajat.

Selle terrorirünnaku ajal hukkus 463 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta. Surma sai ka umbes 50 sõjaväelast ja 121 punaarmeelasest sõjavangi.

Pommitamise tulemusel hävis suur hulk ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi. Nende hulgas Estonia teatrihoone, Raekoja platsil olnud Vaekoda ja Niguliste kirik. Hävis palju koolimaju ja kinoteatrid “Amor”, “Mars”, “Modern”, “Bi-Ba-Bo” ning mitmed teised. Kannatada sai ka Raekojahoone.

On ilmne, et kultuuri- ja ühiskondlike hoonete pommitamine oli sihipärane, kuna seal arvati olevat palju sakslasi. Kuid tegelikult oli seal rohkem hukkunuid just tsiviilelanike hulgas. Vaatamata pommitamise jõhkrusele oli ohvreid ettearvarust siiski tunduvalt vähem. Saksa relvajõud selle pommitamisega nimetamisväärset kahju ei saanud ja see oli kättemaks eesti rahvale, kuna hävitati nende elamud, kodune vara ja toiduvarud.

9. märtsi pommitamisel oli ka palju neid viisnurkadega lennukeid, mis Tallinna peale ei tulnudki. Seda mitte armastusest hansalinna vastu, vaid oma nahka säästes - peljati allatulistamist. Surmav last visati alla kümneid kilomeetreid enne sihtmärki. Nii summisid punakotkad pomme ka Kautla ümbruse metsadesse, rabadesse ja mujalegi.

 

 

Võib arvata, et terrorirünnaku korraldajate sooviks oli rahva hulgas rahulolematuse ja paanika tekitamine ning soov rahvas nälga jätta. Valitses ju sel ajal Tallinnas suur toidupuudus. Tegelikult suurendas toimunud õhurünnak veelgi elanike viha vaenlase vastu.

Tallinna elanikud nälga ei jäänud. Saksa okupatsiooni ajal ei surnud Eestis ükski eestlane nälga. Vaatamata sakslaste poolt kehtestatud toiduainete piirangutele, toitis eesti talumees sõjaraskustele vaatamata oma rahva ära.

Samal ajal kirjeldasid Nõukogude infoallikad toimunud terrorirünnakut kui "suurt võitu" fašistliku saksa armee üle. Nõukogude tagalas ilmunud eestikeelsed ajalehed “Rahva Hääl” ja “Tasuja”, mida Eesti politsei ja Saksa komandantuuri andmetel ka Eestis levitati, kirjeldasid Tallinnale toimunud õhurünnakut järgmiselt:

"Neil päevil pommitasid meie lennukid saksa sõjalisi objekte Tallinna raudteejaamas ja sadamas, mille tagajärjel süttisid põlema paljud vaenlase raudtee-ešelonid ja laod. Sakslane, kes iialgi vabatahtlikult ei loovuta ühtki tolli Eesti pinnast, tuleb sealt halastamatult välja peksta. Eesti rahvas mõistab seda vajadust ja toetab kogu oma jõuga edasitungivat Punaarmeed, hävitades vihatud saksa okupante ning abistades omalt poolt nõukogude lennukeid, aidates neil leida sakslaste sõjalisi objekte, kiirendades seega Nõukogude Eesti vabastamist."

See üllitis väljendas pigem küll terrorirünnaku korraldanud punakomandöride soove tegelikkuse pähe. Kui, siis abistasid ründajaid vaid varem linna imbunud Nõukogude agendid. Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi ajaleht “Tasuja” kirjutas aga 15. märtsil 1944 Tallinnale korraldatud õhurünnaku kohta järgmist:

"Neil päevil sooritas meie lennuvägi tugeva pommirünnaku Tallinna sadamas asuvaile vaenlase laevadele ja Tallinna raudteesõlmes asuvaile saksa sõjaväerongide koondisele. Pommitamise tagajärjel tekkisid tulekahjud. Põlesid sõjaväe-, põletusainete- ja laskemoonarongid. Tulekahjusid saatsid plahvatused. Suuri tulekahjusid ja plahvatusi märgati ka vana sadama, mereväe arsenali, bensiinihoidlate, keemiavabriku ja püssirohuladude piirkonnas. Tulekahjud olid meie lennukite meeskondadele nähtavad kuni 250 km kaugusele. Viis meie lennukit (sic.) ei pöördunud baasidesse tagasi."

Selle, nõukogude infoallikale nii iseloomulikult omase salgamise ja valetamisega püüti korpuse sõjamehi uskuma panna, et Tallinna pommitamine oli ainult järjekordne löök saksa relvajõudude pihta ning kannatada said vaid sõjalised objektid. Ei poolt sõnagi sellest, et hävitati kolmandik linna elamispinnast ja paljud ajaloolised kultuuriobjektid.

Eestis illegaalselt levitatud, 27. märtsil 1944 N. Liidu tagalas ilmunud “Rahva Hääles” oli trükitud üleskutse eesti intelligentsile, kus Tallinna pommitamise kohta kirjutati:

"Tõsi, peame olema teadlikud, et viimane, otsustav võitlus meie armastatud sünnimaa sakslaste küüsist vabastamisel on toonud ja toob raskeid ohvreid meie rahvale. Teame, et Tallinnas on õhurünnaku ajal saanud kannatada hooneid, mis on kallid igale eestlasele, eriti aga kunstitöölistele. Aga teame ka, nagu teiegi, et ainult meie kodumaal vägivaldselt pesitsevad sakslased on süüdi neis ohvrites. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!"

Nagu nähtub, oli sellele tuntud eesti vanasõnale antud tähendus, kus:  mets on umbes 50 surmasaanud saksa sõdurit ja paar purustatud tööstushoonet. Laastud aga 436 hukkunud tallinlast, 121 hukkunud vene sõjavangi, 5073 täielikult purustatud või põletatud elamut, “Estonia” teater, Vaekoda, mitu kirikut ja koolimaja ning paljud teised ajaloolised hooned ja kultuurimälestised. Süütute elanike hävitamine ja tsiviilehitiste purustamine ei omanud terrorirünnakute korraldajate silmis mingit tähtsust. See lubab oletada, et "uljad punakotkad" oma pommilaadungid Tallinna kohal huupi alla heitsid.

Siinkirjutajale jutustas üks laskurkorpuse orkestris teeninud Pärnumaa mees, et Tallinna pommitamise ajal oli osa nende orkestrist viidud ühele Leningradi lähistel asunud lennuväljale, kus nad olid pidanud kogu öö mängima terrorirünnakuid sooritanud lenduritele, kes samaaegselt olid tähistanud naistepäeva. Iga kord, kui pommitajate eskadrillid oma järjekordselt hävituslennult tagasi olid jõudnud, oli ohtralt tõstetud klaase, vehitud tantsida "jablotškat" ja õnnitletud lendureid sooritatud "kangelasteo" eest.

 Iidse Tallinna pommitamine oli mõttetu ja sama kuritegelik kui liitlasvägede lendurite poolt ajaloolise kultuurilinna Dresdeni totaalne purustamine. Tallinna pommitamisest teatakse küll üsna palju, kuid mõnda olulist detaili siiski puudulikult või üldsegi mitte. Juba varsti peale pommitamist hakati rahva hulgas rääkima, et seda tehti inglise instruktorite juhendamisel. Antud teemat on uurinud ajakirjanik Jüri Liim, kellel õnnestus üles leida paar tunnistajat, kes töötasid sel ajal Saksa kaitsepolitseis ja kellel olid otsesed kokkupuuted tollaste sündmustega.

Need mehed olid tegevuses ka Tallinna pommitamiste ajal. Nende tunnistuste ja vahetult peale pommitamise rahva hulgas ringi liikunud juttude põhjal on Tallinna pommitamise kohta selgunud  mõned täiendavad faktid.

9. märtsil  kell 20.00 oli linnas ette nähtud õppehäire. Nõukogude lennukid saabusid aga linna kohale pool tundi varem. See tähendab, et venelased olid õppehäire toimumisest informeeritud. Hiljem see arvamus leidiski kinnitust. Teatavasti esimene rünnakulaine tuli Soome lahe poolt. Linna kohale pilluti välja nn "jõulupuud". Kogu ümbrus muutus valgeks nagu päeval.  Seejärel tulid pommitajad.

Julgeoleku ülesandeks oli linnas diversantide püüdmine. Tol ööl saadi neid pealinna süütajaid kätte ligemale sadakond. Nende hulgas oli ka naisi. Millegipärast kinni võetud süütajatest ainult mõned üksikud julgesid osutada relvastatud vastupanu, rõhuv enamus tõstis kibekähku käed üles.

Tänavatel kinni peetud paigutati algselt Laboratooriumi tänavale ja Patareisse. Selle seltskonna ülekuulamistel saadi teada palju olulist. Sellest kõigest rääkis julgeoleku meeste infokoosolekul 4 (B) osakonna ülem ober-sturmführer Enn Viks.

Selgunud oli, et diversandid korjati põhiliselt kokku Leningradist, sealsest oblastist, Pihkva mailt ja Petserimaa venelaste hulgast. Kuu aega koolitati neid pingsalt Leningradi lähistel. Siit imbusid nad üle rindejoone aegsasti Tallinna. Leningradi grupeeringu ülem andis neile peakäsuks kohustuse: toetada Eesti vallutamist. Just vallutamist, mitte vabastamist, nagu hiljem seoses Tallinnaga hakati leierdama.

Langevarjureid visati alla diversantide dubleerimise mõttes, et tagada signalistide tegevus juhuks, kui linna saadetud agendi oleksid mingil põhjusel tegutsemisvõimetud või kinni võetud. Agentide ülesandeks oli tekitada pommitamise ajal Tallinnas hoonete süütamisega segadust ja paanikat. Samuti pidid nad hoonete süütamise ja signaalrakettidega suunama lennukeid sihtmärkidele.

Peale üldalarmi väljakuulutamist esimese pommilaadungi kukutamise alguses ja kogu pommitamiste ajal oli SD võitlusgrupi üheks ülesandeks leegitsevas kesklinnas fikseerida ja likvideerida marodöörid. Neid siiski peaaegu ei esinenudki, kuigi Viru tänaval mõned kaupluserüüstajad maha lasti.

Pommitamisel "jõulupuude" süttimise ajal avastati linna piiridel ka üksikuid langevarjureid, kes heideti arvatavasti alla diversantide - signalistidena. SD võitlusgrupile oli antud käsk need hävitada. Julgeoleku töötajad avastasid ja arreteerisid või tegid kahjutuks paljud venelastest diversandid, kes loopisid majadesse süütepudeleid. Sellised tegelased lasti SD meeste poolt mitmel pool kohapeal maha.

Mõnedel andmetel juhendasid Tallinna pommitamisel nõukogude lendureid inglise instruktorid, kuid otsest kinnitamist pole see fakt leidnud.

 

Õhurünnakud teistele Eesti linnadele 

Tallinna ja Narva pommitamisega polnud terrorirünnakud 1944. aastal Eesti linnadele veel lõppenud. Tartu oli rünnakute seerias järgmine. Tartut oli ka varem juba mitmel korral pommitatud.

26. märtsil 1944 algas esimene rünnakulaine Tartule umbes kella kuue paiku õhtul ja kestis ühtejärge neli tundi. Pärast paaritunnilist vaheaega algas teine rünnakulaine, mis lõppes alles järgmise päeval umbes viie paiku hommikul. Kuigi õhurünnakud Tartule koos vaheaegadega kestsid ühtekokku ligi üksteist tundi, oli nende intensiivsus väiksem kui Narva ja Tallinna pommitamise ajal. Tallinnaga võrreldes, oli ka inimohvreid vähem, kuna pärast Tallinnale toimunud pommirünnakut oli siit suur hulk vanureid ja lapsi evakueeritud. Kuna Tartu hoonestus, eriti äärelinnas, oli rohkem hajutatud kui Tallinnas, siis jäid siin puhkenud tulekahjud enamikus lokaalseks ega kasvanud üleüldiseks tulemereks. Tartu pommitamise ajal sai surma ligi sadakond tsiviilisikut ja hävis umbes 70-80 elamut. Suurt abi linna kustutustöödel osutasid noorte õhukaitsekomandod. Isikliku vapruse eest linna kustutamisel pälvisid hiljem kiitust 16 Tartu koolipoissi, kelle hulgas olid tuntuimaks Endel Parijõgi, Lembit Koik, Kaljo Kippasto, Jury Kork, Heldur Pettai ja teised.

1944. aastal toimusid venelaste õhurünnakud ka teistele Eesti linnadele. 6. märtsi hommikul lendasid Nõukogude lennukid üle Petseri linna ja heitsid pomme iidsele kloostrile. Kloostri pommitamisel ei saanud olla tegemist eksitusega, vaid sihipärase terroriaktiga, sest ajal, mil punakotkad kloostrile pomme heitsid, oli ilm päiksepaisteline ja selge ning nähtavus ülihea. 8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale. Mõlemas linnas puhkesid tulekahjud ja hävis hulk elamuid ning tööstushooneid.

27. augustil vallutas Punaarmee Tartu. Nõukogude õhurünnakud

Tartule aga jätkusid ka veel siis, kui see oli juba Punaarmee valduses. 3. septembril toimus õhurünnak Tartu lõuna-linnaosale, mille käigus hävisid Treffneri gümnaasium, Jaani kirik ja teisi hooneid.

Vahetult enne nõukogude armee saabumist Pärnu, kui sakslased olid juba linnast lahkunud, pommitasid inglise pommitajad Pärnu sadamat. Sadama piirkonnas hävisid vaid mõned hooned. Selle pommitusretke kohta on märge inglaste kaugpommituse materjalides. Pärnu pommitamisest kirjutas ka “The World Almanack 1949 and Book of Facts”: "In Estonia British planes bombed the port of Pernau." 1]

 

Lahingud Sinimägedes

Lahinguid Sinimägedes võime nimetada rahvaste lahinguks, kus ühelpool oli oma ideaalidega Lääs, teisal aga Ida despootia järglaste sõdalased. Paraku on nüüd püütud ajalugu jalgadelt pea peale keerata, kuna üks osa Läänest oli liidus Ida despootia järglastega. Kuid ega Lääne liidusolek nendega ei tee sissetungijatest veel ingleid, ega võta nende vastu võidelnutelt ära kodumaa kaitsja rolli. Kui Hitleri vastu võitlejatel oli nende kaaslaseks Püha Õigus, siis samasugust Püha Õigust omasid eestlased, soomlased, lätlased, leedulased ja kõik need, kes võitlesid Stalini vallutajate vastu, kes püüdsid vallutada nende kodumaad.

 

 

 

 

 

 

 

 

Sinimäed ja selle ümbrus on olnud lahingutandriks juba kauges minevikus. Siin on sajandeid puutunud kokku Lääs ja Ida. Põhjasõja ajal said Sinimäed lähtekohaks Karl XII rünnakutele Peeter I vastu. Esimeses Vabadussõjas olid need arvestatavaks sõjatandriks Narva vabastamisel. Küllap sai neis lahinguis oma nime ka nüüd tuntud Grenaderimägi.

Nüüd seisid siin Fedjuninski ja Starikovi diviiside vastas Felix Steineri 3. soomuskorpuse väeosad, millede kooseisu kuulusid peale sakslaste veel eestlastest, taanlastest, norralastest rootslastest, soomlastest, hollandlastest ja belglastest koosnevad väeosad.

Pärast punaväe hävitavat lüüasaamist kevadtalvistes lahingutes Narva jõel saabus mõneks kuuks Eesti piiridel vaikus. Sel ajal viis Saksa väejuhatus siit vägesid teisale, kusjuures Eesti väeosad moodustasid üha olulisema osa kodumaa kaitsel. Juuniks 1944 jäi Narva rindele viis Saksa diviisi, neist kaks eesti oma. Jätkuvalt oli siin 20. Eesti relvagrenaderide diviis, mis nüüd koosnes kolmest rügemendist (47. rügement loodi idapataljonidest) füsiljeepatal-jonina lülitati diviisi pataljon "Narva". Uuena loodi 300. eridiviis. Selle koosseisu arvati 2. piirikaitserügement, mis pidevalt oli viibinud Narva rindel, Peipsi kaldalt toodi ära 3. ja Velikaja äärest 4. ja 6. piirikaitserügement. 1. ja 5. rügement jäid vastavalt Pihkva ja Peipsi järve kaldale ja allutati koos 94. julgestusrügemendiga saksa 207. julgestusdiviisile. Seni oli sellele peale saksa rügemendi allunud vaid Tartu Omakaitse lahingpataljon. Seoses ümberkorraldusega nimetati 207. julgestusdiviis ümber

jalaväediviisiks.

Narva rindel oli veel SS-diviis Nordland ja saksa jalaväediviisid nr 61 ja 227 ning SS-brigaad "Nederland", samuti Eesti politseipataljonid nr 42, 288, 292, 275 ning Sihveri pataljon - kokku ca 27 000 meest. Venelastel oli Narva väegrupi vastas kaks armeed, kokku 205 000 meest. Nende ülekaal tulejõus oli kaheksakordne, lennuväes üheteistkordne ja soomusväes kolmekordne. Oli selge, et rinde äärmiselt ebasoodne kulgemine ja vastase suur ülekaal tegid suurema rünnaku tõrjumise võimatuks, mistõttu valmistuti aegsasti taandumiseks lühemale kaitseliinile Sinimägedes. Venelaste plaaniks oli seda takistada. Nende kava nägi ette lööki Auvere platsdarmilt 8. armeega põhja ja 2. löögiarmeega ristuvat hoopi idast läände, et piirata sisse ja hävitada kogu operatiivgrupp "Narva".

26. juuli õhtuks olid väed Tannebergi liinil paigutatud järgmisel: rannikul asus Alfons Rebase 46. pataljon. Edasi Sinimägede suunas - maanteest kuni Lastekodumäeni "Nederlandi" pioneerpataljon, jalaväerügemendi 2. pataljon ning Saksa 23. SS-rügement. Lastekodumäel asus flaami SS-brigaad "Langemarck". 20. Eesti relvagrenaderide diviisi kaitsta oli ka Grenaderimägi ja Sinimägede nimetu kõrgustik 69,9. Osa eesti üksusi oli jäetud reservi.

See, mis toimus Sinimägedes 27. juuli varahommikust kuni 4. augustini, oli tõeline põrgu. Lahinguis osalenute sõnul on seda raske kirjeldada. Lahingud kestsid ööd kui päevad, kus rünnak järgnes rünnakule. Mürskude lõhkemisel polnud vahet. Kogu ümbrust kattis plahvatustes tekkinud tolm. Palavus. Tappev laibalehk. Sageli läks võitlus kuni käsitsivõitluseni välja. Kogu venelaste löögi teravik oli suunatud neile kolmele mäele. Kuid kõik sellel perioodil toimunud punaväelaste rünnakud löödi tagasi.

Ainuüksi esimesel lahingupäeva jooksul sadas Sinimägede kaitsjatele kaela umbes 3000 tonni mürske. Üksnes Sirgala tugipunkti hävitamiseks kulus vaenlasel 200 000 mürsku ja miini.

Liiva jooksid ka kõik venelaste tankirünnakud. Väeosades kasutusele võetud tankirusikad kutsusid meestes esile jahimehehasardi ja eestlaste positsioonide ette kuhjusid suured vene tankide kalmistud. Eriti vapralt võitles ja suure tunnustuse osaliseks sai NARVA pataljon. Selle pataljoni rünnakuhoog oli sedavõrd suur, et tungiti kiiluna vaenlase positsioonidesse, ja kõik vastase katsed seda kiilu hävitada jäid tagajärjetuiks. Pataljoni vastu saadeti ahelikkudena punaväeüksused suurte loosungitega, kuhu oli kirjutatud "Stalini suure asja ja vaba nõukogude Eesti eest!" Kõik need hävitati vihale aetud eesti sõjameeste poolt ja nende positsioonide ette jäid loogudena lamama punaväelaste ahelikud.

 27. juulil algas venelaste marulise kahurituKell 10 algas rünnak. Lahingu ajal katkes side enamiku väeosade vahel ja venelased vallutasid Lastekodu mäe. Lahingus sai surma Nordlandi diviisi ülem Fritz von Scholz, kes oli eestlastele truu ja mõistev sõber. Major Soodeni pataljon sai käsu asuda rünnakule Lastekodumäe vastu. Vasturünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja "stalini oreli" tule alla, mille tagajärjel kaotas mõnekümne minutiga veerandi oma koosseisust. Vaenlane avas rünnakule minejate pihta ägeda vastutule. Õhust heitsid pomme ja tulistasid lennukid. Meie meeste rünnakule järgnes venelaste vasturünnak. Algas käsitsivõitlus. Major Soodeni pataljoni 150 mehelistes kompaniides oli igaühes järele jäänud 20-30 meest. 12 miinipildujast oli järel vaid kaks. Öösel anti major Soodenile uus käsk rünnakut jätkata ja mägi vallutada. Selles rünnakus langes mürsukillust tabatuna legendaarne pataljoniülem ja Alfons Rebase parim sõber Georg  Sooden.

28. juulil jätkus võitlus raugemata hooga. Hommikul alustas rünnakut rügement "Norge", et vabastada Lastekodumäel surmaheitlust pidavad eestlased. Rügement jõudis peaaegu mäeni, kuid siis varises. Ellujäänud taandusid Grenaderimäele, kus segunesid eestlaste, norralaste, taanlaste, flaamide ja sakslastega, et üheskoos vastu pidada.

29. juuli hommik algas vastase massiivse kahuritulega. Vaenlane tuli rünnakule kahe diviisiga. Neid toetasid rasketankid "Jossif Stalin". Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja venelaste rünnaküksused piirasid mäe sisse. Grenaderimäele heisati punalipp. Näis, et päästa ei saa enam midagi ja punavägede tee Tallinna on vaba...

 Saksa 3. tankikorpuse ülema Felix Steineri käsutuses oli sel ajal veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli täis võitlusvaimu. See oli 45. rügemendi kapten Paul Maitla pataljon. Ja talle anti käsk - vallutada Grenaderimägi tagasi.

Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunki ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnalausumata tuli üle paarikümne haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.

Seda, mis toimus edasi, pole võimalik sõnades edasi anda. Grenaderimägi muutus Põrguhauamäeks. Selles lahingus ilmutas eesti sõdur suurimat mehisust, olles lahingueesmärgi nimel valmis andma oma elu. Enne mäele jõudmist kõlas võimas hurraa hüüe, mis viis venelased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi venelast. 30. juulil ründasid punaüksused taas Grenaderimägi, kuid Maitla pataljon pidas vastu.

  Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi kõrgete autasudega, nende hulgas sai Paul Maitla neljanda eestlasena raudristi Rüütliristi. Vanemleitnant Hando Ruusi autasustati vapruse eest aumärgiga Saksa rist kullas.

10. augustiks venelaste rünnakud vaibusid. Sinimäed jäid murdmatuks. Tannebergi liini rünnanud üksteist nõukogude diviisi ja kaks brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga kaotas Punaarmee 160-170 tuhat meest. Neis lahinguis sai vaenlane kõige tugevamalt tunda eesti meeste relvade raskust. Siin näidati sissetungijale, kuidas võitleb oma kodumaa vabaduse eest eestlane ja kui kallist hinda tuleb maksta selle maa vallutajal iga jalatäie eest.

Mehikoorma lahing

Olukord operatiivpiirkonnas Peipsi läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid Meerapalus, Mehikoormas ja Võõpsus, kus asusid Saksa õhutõrjepatareid. Tugipunktide vahelisi lõike kontrollisid Võru Omakaitsepataljon ja teised Omakaitse allüksused.

Mehikoormas viibinud 42. eesti politsei-pioneeripataljon tegeles jää õhkimisega piki Lämmijärve rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale Jeršova küla juurde oli taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea.

Piirkonna üksused olid koondatud kolonel (oberst) Paul Gallase juhitud võitlusgrupiks "Gallas", mis omakorda allus 207. julgestusdiviisile ja vastutas Mehikoorma piirkonna kaitse eest.

11. veebruaril vallutasid Punaarmee 90. laskurdiviisi üksused Piirissaare. Piirissaarel kaitsel olnud saksa trahvikompanii põgenes rünnaku alguses. Kaitsele jäi eesti raskekuulipildujarühm, kes osutas vastupanu kuni laskemoona lõppemiseni ning siis õnnestus neil ka pääseda vangilangemisest.

11. veebruaril oli Tartust Mehikoormasse saabunud 20. Eesti diviisi 45. rügemendi 1. pataljon major (Sturmbannführer) Harald Riipalu juhtimisel. Pataljon võeti kiiruga Tartus rongilt maha ja saadeti Peipsi äärde. Pataljoniülem saatis 4. kompanii, kes saabus Mehikoormasse esimesena, kohe järve idakaldale Ješova küla ette sillapea tugevdamiseks ning paigutas ühe jalaväekompanii ning osa õhutõrje- ja tankitõrjeüksustest kaitsele Mehikoorma – Jõepera – Saksa talu joonele. 4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa õhutõrjest jäid reservi.

13. veebruaril tegeldi kaitse ettevalmistamisega. Samal päeval teatas õhuluure, et Punaarmee diviisisuurune üksus liikus Oudovast (Gdov) lõunasse sillapea suunas.

Lahingu käik

12. veebruari hilisõhtul avas Punaarmee suurtükivägi kaitsjate pihta tule, mis oli aga ebatäpne ega põhjustanud kaitsel olevates üksustes kaotusi.

13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas Punaarmee Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamata uute väeüksuste toomist rindejoonele, ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700–800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.

14. veebruari hommikul sai Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega hoopis Pedaspää ja Meerapalu, moodustades Lämmijärve läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa õhutõrjepatarei meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 õhutõrjekahurit positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. Ehkki läbimurde tõkestas appiruttanud Võru Omakaitse 2. pataljon, oli olukord ohtlik.

Samal hommikul saabusid kohale kolonel (oberst) Paul Gallas, kelle vastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus, ja 207. julgestusdiviisi ülem kindralmajor (Generalmajor) Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Major (Sturmbannführer) Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant leitnant parun Engelhardt, Eestist pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu Jõepera ja Emajõe suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.

Riipalu alustaski kohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse tanki- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.

Öösel anti suurtükiväerelvadest pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja isikkoosseisu juurdevedu. Õnnestus saada pihta mitmele laskemoonareele. Kõigest hoolimata õnnestus punaarmeelastel öösel Meerapalusse hulgaliselt täiendust juurde tuua.

15. veebruari varahommikul alustasid punaarmeelased veidi enne kavandatud vasturünnaku algust Meerapalust läänes uut pealetungi. Kaitsjate paigutus osutus aga soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid peale tungivad vaenlase ründajad ilma, et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud lahingusse sekkuma.

Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist teade, et Jõeperas oli maabunud Punaarmee pataljonisuurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli õnnestunud Jõeperas vaenlast Lämmijärve kaldal kinni hoida ning peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja sinna saabunud 11. Ida-Preisi jalaväediviisi 44. jalaväerügemendi pataljon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud, sillapeal olnud vene üksus oli purustatud.

Vaenlane küll üritas üle jää uuesti suurte jõududega rünnata, tulles tihedate ahelikega üle jää. Nende taga veeti laskemoona hobusaanidel ja mõned kergesuurtükid. Õhutõrjemehed märkasid ründavaid ahelikke, avasid nende pihta tule ning surusid ründajad maha lamama. Enne rünnaku algust saabusid kohale saksa sööstpommitajad Stukad, mille pardarelvadest tehti paljal jääl olevad Punaarmee üksused kahjutuks.

Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekitades vaenlases täieliku segaduse, nii et mitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist tankitõrjekahurit, 24 Maksim-kuulipildujat ja muud varustust. Mets puhastati vaenlasest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu-poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.

Rünnaku ettevalmistamiseks oli major (sturmbannführer) Riipalu tellinud diviisiülemalt Meerapalule lennukite tulelöögi.

Kell 12:55 ründaski 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13:25 toetasid lennukid (pikeerivad pommitajad Ju 87 "Stuka") pealetungivaid üksusi teise pommilöögiga.

Pealetungiks koondunud üksused läksid kell 13:35 rünnakule. Kella 17-ks oli vaenlane Meerapalus hävitatud ja Meerapalu vallutatud. Mõni tund hiljem langes Pedaspää. Peipsi järve läänekallas oli vaenlastest puhastatud. Saadi rikkalik sõjasaak, mille hulgas oli 374. laskurpolgu lipp. Täiesti tervetena saadi tagasi ka 8 sakslaste õhutõrjekahurit.

Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Saksa üksuste kaotused olid suuremad. Langenuid ja haavatuid oli ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid Narva alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel Tartusse puhkusele.

17. veebruaril võttis 44. grenaderirügemendi pataljon tagasi ka Piirissaare. Punaväelased olevat saarelt küüditanud 126 inimest ning mõned ka kohapeal maha lasknud.

Auvere lahing  

Märtsist kuni juunini püsis Narva rindel suhteline vaikus. Kuid oli aimatav, et siin antakse varsti Eesti sõjateatri peaetendus. Narva jõe joonel olnud kaitseüksuste vastas asus venelaste 2. löögiarmee. Jõe keskjooksu ületanud vastase 8. armee moodustas Krivasoo sillapea, mis ähvardas läbi murda mereni ja jätta kotti Narva all võitlevad üksused. Luurelt saadi andmed, et venelased on Krivasoo sillapea täienduseks toonud juurde veel kaks rünnakdiviisi ja hulgaliselt soomusmasinaid.

Samal ajal toimus Euroopas terve rida ärevaid sündmusi, mis ennustasid punavägede rünnakute intensiivistumist. 6. juunil maandusid lääneliitlased Normandias ja sakslaste Atlandi vall lakkas olemast. Hitlerile tehti Rastenburgis atentaadi katse, mis tõestas, et Saksamaa on seesmiselt lõhestunud. Soome rindel vallutas Punaarmee Viiburi ja soomlased alustasid N. Liiduga rahuläbirääkimisi. Idarinne oli jõudnud Läti ja Leedu territooriumile, ähvardades Eestis asunud Saksa väeosad kotti jätta. See kõik tähendas Eestile katastroofi, andes samas aga eesti sõjameestele erilist jõudu verivaenlasele vastu astumiseks.

Saksa väejuhatus otsustas lühendada Narva rinnet ja taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mis sai kattenimeks Tannebergi liin. Eesti sõjameestele valmistas Narva loovutamine vaenlasele mitterahulolu, kuid ilmselt oli see vältimatu. Algas väeosade kiire ümberpaigutamine. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva jõe joonelt Auveresse, vahetades seal välja Saksa 26. diviisi osad. Kuna korpus eeldas rügemendile lahingute tulipunkti, anti Riipalu käsutusse veel pataljon "Narva" ja kaks kompaniid saksa pioneere. Rügemendi koosseisus oli nüüd umbes 2000 meest.

Vastane oli sillapeasse koondanud umbes 130 000 meest ning tohutul hulgal tanke, suurtükke ja lennukeid. Iga Riipalu pataljoni ühe võitleja vastas oli 46 punaarmeelast. 23. juulil teatas rügement diviisile ja korpusele oma valmisolekust. "Las tulevad kuradid, kui tahavad! Saab antud nii et tolmab," teatas rügemendiülemale üks tema jaoülematest. Lahingu eelõhtul sai major Riipalu SS-soomuskorpuse ülemalt järgmise sisuga kirja:

“Narva rinne seisab vastase suurrünnaku ootel. Korpusel seisab ees rida kibedaid lahingupäevi. Vastane on meist mitmekordselt ülekaalus. Oodatavas võitluses on Auvere kaitsmisel Narva rindele määrav tähtsus: see on kõigile selge ütlematagi.

Tahan vaid meelde tuletada, et teie otsustatavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine, oleneb tuhandete võitlejate elu, oleneb aga eelkõige teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks.

Et ma selleks ülesandeks 45. rügemendi ja pataljon "Narva" kõige kohasemaks pidasin, lisagu teie senisele kohusetundele juurde tahet ja kindlust. Eelseisvas võitluses võite loota minu kõigele võimalikule abile ja nõule.

45. rügemendi ja pataljon "Narva" sõdurid! Võibolla homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad Auvere poole ja soovivad teile jõudu. Võibolla homme lähevad paljudes eesti kodudes käed kokku risti ja palve teie eest tõuseb Kõigevägevama poole.

Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega!”

                                                   Steiner , korpuse ülem

 

24. juuli hommikul kell viis algas Auvere lahing venelaste ülivõimsa kahuritule löögiga. Kolm tundi väldanud sadade suurtükkide ja miinipildujate hävitav tuli oli suunatud rügemendi kahele pataljonile ja pataljon "Narva" vasakule tiivale, ulatudes isegi kuni rügemendi varuüksusteni. Kell 8.oo katkes kahurite tuli ja rügemendi kohale ilmusid kümned vaenlase lennukid, heites alla pomme ja tulistades pardarelvadest. Kogu rindelõigus tulid rünnakule venelaste tankid ja jalavägi. Pataljon "Narva" rindelõigu vasakul tiival õnnestus vaenlasel sisse murda. Rügemendi esimese pataljoni lõigus tungisid paarkümmend tanki koos arvuka jalaväega peaaegu kuni pataljoni komandopunktini. Ka teise pataljoni lõigus oli kahes kohas toimunud sissemurre, mis peatati kompaniide varujoonel.

Kella kümne ajal tuli lahingutegevuses pööre. Rünnakule läks pataljon "Narva", mis arenes edukalt. Paigale jäänud üksuste visa vastupanu ei võimaldanud vaenlasel rünnakut edasi arendada ja rügement asus koordineeritud vasturünnakule, mida toetasid tankid ja suurtükivägi. Lõunaks oli kogu rindelõik vaenlasest puhastatud ja endine positsioon taastatud.

Võitlus oli olnud vihane - seda näitasid vaenlase kaotused. Lisaks lugematu arvu langenuile kaotas vastane selles lahingus seitseteist tanki ja tulistati alla kaheksa vaenlase lennukit. Kuid ka 45. rügement kaotas palju mehi langenute ja haavatute näol. Ka hävis lahingus mitu tanki.

Hoolimata hommikupoolsetest suurtest kaotustest ja ebaõnnestumisest, jätkasid vaenlase jalavägi ja soomusüksused rünnakuid veel terve õhtupooliku. Laine järgnes lainele, mis aga kõik ägedate vasturünnakutega tagasi löödi. Enamus vastastest hävitati. Vastane ründas nii suurte jõududega, et esimese pataljoni ülem kapten P. Maitla teatas rügemendiülem Riipalule: "Vastast on nii arvukalt, et meie ei suuda neid enam pidurdada. Nad lähevad meist lihtsalt läbi, ükskõik, kui palju meie neid ka hävitame. Palun saada tankid platsi!"

Sel päeval läksid "Panterid" veel mitmel korral rünnakule. Neid toetasid "tankirusikate" ja "ahjutorudega" relvastatud tankihävitajad ning suurtükivägi. "Panter" tankid oma tugeva relvastuse ja soomusega tegutsesid vaenlase sissemurdekohtadel kartmatult. Kõik rünnakud löödi tagasi ja esimesel päeval jäi Auvere kaitse murdmatuks.

Kogu järgnev öö oli erakordselt vaikne. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi. Vastase turmtules ei olnud säilinud ühtegi palissaadi ega ühtegi meetrit tervet kaitsekraavi. Pärast keskööd sattus aga rügemendi luure raadiojaam ühele vastase diviisi raadiosaatjale, mis teatas kuhugi kõrgemale päevase võitluse kokkuvõtet. Nende teadete dešifreerimisel tulid teatavaks üsnagi rängad arvud.

Hommikuse turmtule ajal olid venelased välja tulistatud üle 80 000 mürsu. Seega langes kolme tunni vältel igale meetrile 40 mürsku, ehk iga mehe kohta 27 mürsku. Toimunud lahingus oli vastase diviis kaotanud 80% oma koosseisust, seega täiskoosseisulise diviisi kümnest tuhandest umbes 8000 meest.

 Auvere rindelõik oli Narva rinde "võti". Kui major Riipalu ei oleks seal vastu pidanud ja Punaarmee diviisid murdnud läbi Auvere-Mummussaare joonele, poleks Narva jõe rindejoonelt pääsenud ükski mees. Sinimägede positsioon oleks jäänud mehitamata ja Eesti oleks juba juulis Punaarmee poolt vallutatud. Auvere lahingus üles näidatud vapruse ja rügemendi eduka tegutsemise eest ülendati major Harald Riipalu kolonelleitnandiks  ja vääristati kolmanda eestlasena raudristi rüütliristiga.

Rügemendi esimese pataljoni komandopunkti juures allalastud vaenlase lennukist leiti selle lenduri juurest kaart, millele oli sinise värviga juuni lõpu seisuga peale kantud kogu Narva rinde täpne positsioon. Kaardil oli ka Punaarmee kartograafia osakonna märkus, et pealetrükk on tehtud 17. juulil. Teine samasugune kaart saadi Auvere jaama juures alla kukkunud lennukist ja kolmas ühes purustatud tankis olnud polkovniku kaarditaskust.

Kõik 20. Eesti relvagrenaderide diviisi üksuste ja piirikaitserügementide asukohad olid kaardil märgitud suure täpsusega, samal ajal kui Nordland ja teiste välismaiste diviiside asukohad olid kaartidele kantud üsna puudulikult. Samuti olid siniste ringidega kaardil märgitud kõik muud sõjalise tähtsuga objektid, nagu: sillad, uued teed, laskemoona- ja bensiinilaod, välihaiglad jne.

Kuidas sattusid need andmed venelaste kätte? On andmeid, et keegi kindralinspektuuri meestest oli need andmed toimetanud Soome Eesti saadik Warmale, kes - näidates oma "head tahet", toimetas need kiires korras inglaste kätte. Viimased saatsid aga need kohe oma tublile liitlasele - Punaarmeele.

1944 aasta augusti algul jätkusid Eesti idapiiril, eriti Sinimägedes, ägedad lahingud. Punaarmee peastaap nõudis Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks. Selleks koondati Sinimägede alla värskeid jõude ja täiendati seal olevaid kahuri- ja tankiväeosi. Kuigi olukord oli äärmiselt kriitiline, lootsid eesti üksuste juhid, et neil õnnestub pidada rinne kinni kuni Saksamaa kapituleerumiseni. Eesti ohvitserid olid arvamusel, et kui siin olevad Saksa relvajõud Punaarmee poolt Saksamaast ära lõigatakse, hakkavad venelased rohkem avaldama survet Saksamaa suunas. Kui Punaarmee on jõudnud Saksamaa pinnale, kuulutatakse siin välja Eesti Vabariik. Eestis olevad saksa sõdurid hakkavad kandma Eesti sõjaväe tunnuseid ja nad aitavad rinnet hoida. Toimuval rahukonverentsil on eesti poliitikutel kergem Eesti iseseisvust kaitsta, kuna Eesti on Punaarmee poolt vallutamata.

Nagu hiljem selgus, oli selline kava ka 1944. aasta septembris moodustatud Eesti Vabariigi valitsusel. Selle valitsuse liige Alfred Maurer kirjutas ajalehes Vaba Eesti Sõna:

“Meil oli selge, et meie oma väeosad Saksamaa kapituleerumise korral ei ole võimelised rinnet hoidma. Meil puudus õhutõrje, rannakaitse, raskerelvastus, jne. Pärast pikki nõupidamisi otsustati otsida kontakti saksa maa- ja mereväe juhtidega.

Läbirääkimistel, mis Jüri Uluots pidas Saksa Narva rinde juhatajaga, saavutati kokkulepe, et viimane aitab Saksamaa kapituleerumise korral tema käsutuses olevate vägedega eesti väeosadel rinnet N. Vene vägede vastu hoida. Narva rinde juhataja võttis seda kokkulepet nii tõsiselt, et kui septembris 1944 Saksa ülemjuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, saatis ta oma koloneli aukraadis käsutäitja ohvitseri sellest Uluotsale teatama ja kahetsust avaldama, et kokkulepe muutunud olukorra tõttu teostamatuks osutub.

 (…) Elasime läbi ärevaid päevi, kui pärast juuliatentaati A. Hitlerile arreteeriti ja hukati hulk saksa kõrgemaid sõjaväelasi. Meie kartsime, et karmid ülekuulamised võivad avastada meie kontaktivõtmised Saksa sõjaväe ja mereväejuhtidega ja see meid hukatusse viib...”

Nagu näitas Kuramaa sillapea, polnudki see kava nii lootusetu. Tollal ei osanud muidugi veel keegi aimata, et N. Liit, Ameerika ja Inglismaa olid Jaltas juba omavahel kokku leppinud ja Euroopa ära jaganud. Seda teades poleks Eesti kaitsmisel olnud mingit mõtet. Rahu saabumisel oleks tulnud relvad maha panna ja marssida Siberi vangilaagritesse, nagu see juhtus Lätis Kuramaa võitlejatega.

Admiral Pitka kõne juulis 1944

Ajaleht Uus Elu, 1. augustil 1944.a.

 

Meie elame suurte murdeaegade pöörisel, mille taolist sajad inimpõlved enne meid pole näinud. Meie, vanemad inimesed, oleme olnud lähemal eesti rahva ärkamisajale ja mäletame selle koidikukuma, mis kuulutas lõpu seitsesada aastat kestnud pimedusele. Vene riigi elanikena oleme me aga ka kaasa elanud raskeid sõdu, mustasajaliste tapatalguid ja esimeste bolševike verehimulisi räuskamisi. Meie silme all varises kokku tsaarivõim ja asemele asus bolševistlik terror.

Meil on alati meeles see silmapilk, mida kasutas Pitkaeesti rahvas ise oma tuleviku ja elutee valimiseks - kuulutades end iseseisvaks. Kõhklejate ja kartjate hoiatusi tähele panemata, alustasid kindlameelsed ja julged eesti mehed võitlust oma maa ja rahva vabaduse, oma iseseisvuse eest. See oli julge samm, sest meil puudus Vabadussõda alustades tarvilik varustus, laskemoon ja vajalikud relvad. Meie läksime rindele selles veendumuses, et me vaenalselt tarvilikku varustust ja relvi saame. Ja nii see osaliselt ka sündis.

Välisabi, kuigi sellest viisakuse pärast on palju kõneldud, omas tegelikult ainult moraalset tähendust, kuna kogu meie Vabadussõda lasus kõigi oma raskustega ainult meie endi õlgadel. Aga me saime oma kindla tahtmise ja ennastsalgava tööga kõigist raskustest üle. Me võitsime sõja. Saime vabaduse ja iseseisvuse ning näitasime kogu maailmale oma sõjalisi võimeid.

Kuid lühikese rahuaja kestel oleme me tutvustanud kogu maailmale ka oma võimeid teaduses, kunstis, rahvusvahelises spordis ja teistel aladel. Meie sini-must-valge lipp on saanud tuntuks kõigil maailmameredel.

Seda kõike suutsime me oma ühemiljonilise rahvaarvu juures kahekümne aastase iseseisvuse ja vabaduse kestel.

Ühel aktusel Soomes rõhutas professor Kedelberg, kes on töötanud ka Tartu Ülikoolis, et eestlased on väga andekas rahvas ja et lühikese iseseisvuse kestel on Tartu Ülikool saavutanud mõndagi, mida Helsingi Ülikool pole veel suutnud. Hiljutisel Saksamaa matkal kuulsin mitme tähtsa Saksa tegelase lugupidamist ja imetlust meie rahav saavutuste kohta.

Meil enestel on olnud viisiks arvestada rohkem oma väikese rahva arvuga, kui oma vaimsete võimetega, millega me aga ise endit alahindame. On vaja, et meie rahvas ise oma võimeid tunneks, neid õigesti hindaks ja neid arvestaks. Me ei tohi oma rahva võimeid alahinnata ja neid nõrgemaks pidada, kui need tegelikult on. Praeguses rahvaste heitluses on eriti tähtis, et eesti rahvas oma võimalusi tunnetaks. Neis otsustavates heitlustes on eriti tähtsad rahvuste võimed ja nende hingelised eriomadused, mitte aga nende suured massid, nagu see ehk näib.

Praegu küsitakse sageli: mis meist saab? Meie rahva vanasõna aga ütleb: kuidas lükkad, nõnda läheb!

Praegusel ajal seisab peatähtsus just selles, et me olukorda reaalselt võtaksime, seda õigesti mõistaksime ja hindaksime ning kogu jõuga ja üksmeelselt tegutseksime, jättes kõrvale kõik isiklikud huvid ning pidades silmas vaid rahva huvisid. Kui me nii teeme, siis saavutame seda, mida taotleme.

Praeguses sõjas on vaenlase käes otsustavaks relvaks alatu vale ja võltsitud propaganda. Väga kavalalt on meie rahvale sugesseeritud, et inglased on meie tõelised sõbrad, kes praegu bolševikke vaid nende ninapidi vedamiseks aitavad ja toetavad. Saksa rahvas olevat aga meie põline vaenlane, kellelt eesti rahval midagi head loota ei olevat. See on väga ohtlik propaganda. See on selle ainukese oksa saagimine, millel me ise istume.

Pole mingisugust põhjust panna saksa rahva süüks eesti rahva kannatusi möödunud aastasadadel. Tegelikult kannatas eesti rahvas balti aadli ülekohtu all, kes oli omaette kildkond, mis koosnes taanlastest, sakslastest, rootslastest, poolakatest, prantslastest ja isegi šotlastest, liivlastest ja eestlastest. Saksa rahvas kannatas ise oma aadli all, nagu kõik teisedki Euroopa rahvad feodaalajal. Et see ajastu meil kauem kestis ja siin teravama kuju omandas, selles on süüdi balti aadel.

Ka landesveer (Landeswehr) koosnes balti aadlist ja palgasõdureist. Nendest koosnes ka aadlimehe von Goltzi organiseeritud n.n. “rauddiiviis”. Landesveeris oli ka palju venelasi ja kogu seda kampa juhatas palgasõdur major Fletscher. Kogu selle ettevõtmise algataja ja korraldaja oli balti aadel. Ning kui plaanitud Balti hertzokiriigist midagi välja ei tulnud, siis sõlmiti salaleping vene valgete armee juhataja Judenitšiga.

Viha, mis eestlastel tekkis balti landesveeri vastu, on püütud praeguses sõjas meie julma vaenlase poolt saksa relvajõudude vastu juhtida ja õhutada. Mis puutub aga inglaste abisse meie Vabadussõja ajal, siis tean ma sellest isiklikult rohkem, kui paljud teised. Abi, mida meile anti, olenes sellest, kuivõrd seda saadi kasutada vene valgete armee toetuseks. Vastasel korral ähvardati päeva pealt igasugune toetus meile lõpetada. Inglased hakkasid meid alles siis tõsiselt võtma, kui Judenitši armee põhja läks ja meie bolsevismi laine kinni pidasime. Nüüd aga toetab Inglise kunigas oma dominioonidega sedasama bolševismi, abistades viimast kultuurrahvaste hävitamisel. Need ongi faktid ja nende järgi tehku igaüks omad järeldused.

Ometi on vaenlase kaval propaganda meie rahva hulgas pinda leidnud. Meie rahvas on praeguses surmahädas laiali kistud. On neid, kes loodavad inglaste “imeabi” peale, unustades seejuures seda, et just inglased Soomele sõja kuulutasid, Jugoslaavias bolševike käsilast Titot kõigiti toetasid, poolakaid petsid, itaalased bolševike kätte mängisid ja on nüüd Saksamaa vastu kahel rindel sõja organiseerinud.

On ka neid, kes loodavad bolševikelt armu ja usuvad, et need murdjad just neid puutumata jätavad. On ka neid, kes “kaugeltnägijaina” filosofeerivad, et meie peame oma meessugu hoidma, et me rahvus ei kaoks… Seejuures on nad aga unustanud selle tõe, mida näitas meile esimene Vabadussõda, kus ainult meie oma rahva ohvrid meie rahva päästsid.

Kui üks rahvas tahab elada, siis peab ta oma elu eest võitlema. Kui me enesele lubame võitlusest kõrvale hoida, siis matame me ise oma rahav ja tema õilsa tuleviku.

Meie praegune noorpõlv pole vähem sangarlik, kui seda oli meie Vabadussõja aegne noorpõlv, kes seda on juba küllalt näidanud metsavendluses ning möödunud kolme aastases sõjas.

Kuid meie Vabadussõja päevil ei esinenud sellist maakaitse kohustusest kõrvalehoidmist, kui seda on praegu. Ma olen veendunud, et see kurb ja rahva aju vaevav nähtus on saanud alguse suurtest arusaamatustest. Kuid see asi laseb end parandada. Peaasi, et meie meeste hing on terve ja sangarlik vaim praeguses põlvkonnas edasi kantud. Tarvis on ainult, et kõik kõrvalehoidjad ja pelgus olijad viivitamatult välja ilmuksid ja asuksid oma kohust täites oma kodumaa ja rahva kaitsele. Kedagi ei karistata sõjaväeteenistuses kõrvalehoidmise eest, kui nüüd kohe välja tullakse.

Meil, eesti rahval, meie hõimurahvastel soomlastel ja ungarlastel, meie naaberrahvastel lätlastel ja leedulastel on praegu ühine saatus saksa rahvaga. Me oleme kõik relvavennad ja võitleme koos ühise vaenlase vastu, kelle võit oleks meie häving. Kelle kaotus aga meie kõikide pääsemine hukatusest. Igasugune “valge laeva” ootamine on enesepettus, mis viib hukatusse kogu meie rahv

 

Mehikoorma lahing

Olukord operatiivpiirkonnas Peipsi läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid Meerapalus, Mehikoormas ja Võõpsus, kus asusid Saksa õhutõrjepatareid. Tugipunktide vahelisi lõike kontrollisid Võru Omakaitsepataljon ja teised Omakaitse allüksused.

Mehikoormas viibinud 42. eesti politsei-pioneeripataljon tegeles jää õhkimisega piki Lämmijärve rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale Jeršova küla juurde oli taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea.

Piirkonna üksused olid koondatud kolonel (oberst) Paul Gallase juhitud võitlusgrupiks "Gallas", mis omakorda allus 207. julgestusdiviisile ja vastutas Mehikoorma piirkonna kaitse eest.

11. veebruaril vallutasid Punaarmee 90. laskurdiviisi üksused Piirissaare. Piirissaarel kaitsel olnud saksa trahvikompanii põgenes rünnaku alguses. Kaitsele jäi eesti raskekuulipildujarühm, kes osutas vastupanu kuni laskemoona lõppemiseni ning siis õnnestus neil ka pääseda vangilangemisest.

11. veebruaril oli Tartust Mehikoormasse saabunud 20. Eesti diviisi 45. rügemendi 1. pataljon major (Sturmbannführer) Harald Riipalu juhtimisel. Pataljon võeti kiiruga Tartus rongilt maha ja saadeti Peipsi äärde. Pataljoniülem saatis 4. kompanii, kes saabus Mehikoormasse esimesena, kohe järve idakaldale Ješova küla ette sillapea tugevdamiseks ning paigutas ühe jalaväekompanii ning osa õhutõrje- ja tankitõrjeüksustest kaitsele Mehikoorma – Jõepera – Saksa talu joonele. 4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa õhutõrjest jäid reservi.

13. veebruaril tegeldi kaitse ettevalmistamisega. Samal päeval teatas õhuluure, et Punaarmee diviisisuurune üksus liikus Oudovast (Gdov) lõunasse sillapea suunas.

 

Lahingu käik

12. veebruari hilisõhtul avas Punaarmee suurtükivägi kaitsjate pihta tule, mis oli aga ebatäpne ega põhjustanud kaitsel olevates üksustes kaotusi.

13. veebruari öösel kella 2 paiku alustas Punaarmee Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväe pealetungi ilma suurtükitule ettevalmistuseta. Punavägi lootis hõredatest katteüksustest lihtsalt läbi marssida, aimamata uute väeüksuste toomist rindejoonele, ning ründas tihedates ahelikes, praktiliselt rivikorras. Kaitsjad lasksid vaenlase eesmised ahelikud mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks olid rünnakud lõppenud. Punaarmee kaotas surnutena 700–800 meest. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks

14. veebruari hommikul sai Riipalu teate, et öösel oli Punaarmee vallutanud 128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu jõududega hoopis Pedaspää ja Meerapalu, moodustades Lämmijärve läänekaldale sillapea. Seal asunud Saksa õhutõrjepatarei meeskond oli põgenenud, jättes oma 8 õhutõrjekahurit positsioonidele maha. Õhutõrjemehed olid end siiski kogunud ning koondanud ja jäänud gruppidena metsasihtidele valvesse. Ehkki läbimurde tõkestas appiruttanud Võru Omakaitse 2. pataljon, oli olukord ohtlik.

Samal hommikul saabusid kohale kolonel (oberst) Paul Gallas, kelle vastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus, ja 207. julgestusdiviisi ülem kindralmajor (Generalmajor) Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Major (Sturmbannführer) Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant leitnant parun Engelhardt, Eestist

 

 

* * *

 

 

 

 

pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu Jõepera ja Emajõe suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.

Riipalu alustaski kohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse tanki- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust.

Öösel anti suurtükiväerelvadest pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja isikkoosseisu juurdevedu. Õnnestus saada pihta mitmele laskemoonareele. Kõigest hoolimata õnnestus punaarmeelastel öösel Meerapalusse hulgaliselt täiendust juurde tuua.

15. veebruari varahommikul alustasid punaarmeelased veidi enne kavandatud vasturünnaku algust Meerapalust läänes uut pealetungi. Kaitsjate paigutus osutus aga soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid peale tungivad vaenlase ründajad ilma, et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud lahingusse sekkuma.

Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist teade, et Jõeperas oli maabunud Punaarmee pataljonisuurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli õnnestunud Jõeperas vaenlast Lämmijärve kaldal kinni hoida ning peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja sinna saabunud 11. Ida-Preisi jalaväediviisi 44. jalaväerügemendi pataljon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud, sillapeal olnud vene üksus oli purustatud.

Vaenlane küll üritas üle jää uuesti suurte jõududega rünnata, tulles tihedate ahelikega üle jää. Nende taga veeti laskemoona hobusaanidel ja mõned kergesuurtükid. Õhutõrjemehed märkasid ründavaid ahelikke, avasid nende pihta tule ning surusid ründajad maha lamama. Enne rünnaku algust saabusid kohale saksa sööstpommitajad Stukad, mille pardarelvadest tehti paljal jääl olevad Punaarmee üksused kahjutuks.

Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets, kuhu Punaarmee oli hakanud uueks rünnakuks jõude koondama. Rünnak oli ootamatu ja kiire, tekitades vaenlases täieliku segaduse, nii et mitu üksust andis end täies koosseisus vangi. Saagiks saadi ka 4 jalaväe saatekahurit, 12 keskmist tankitõrjekahurit, 24 Maksim-kuulipildujat ja muud varustust. Mets puhastati vaenlasest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu-poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii ja 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste 44. rügemendi pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu.

Rünnaku ettevalmistamiseks oli major Riipalu tellinud diviisiülemalt Meerapalule lennukite tulelöögi.

Kell 12:55 ründaski 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13:25 toetasid lennukid (pikeerivad pommitajad Ju 87 "Stuka") pealetungivaid üksusi teise pommilöögiga.

Pealetungiks koondunud üksused läksid kell 13:35 rünnakule. Kella 17-ks oli vaenlane Meerapalus hävitatud ja Meerapalu vallutatud. Mõni tund hiljem langes Pedaspää. Peipsi järve läänekallas oli vaenlastest puhastatud. Saadi rikkalik sõjasaak, mille hulgas oli 374. laskurpolgu lipp. Täiesti tervetena saadi tagasi ka 8 sakslaste õhutõrjekahurit.

Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Saksa üksuste kaotused olid suuremad. Langenuid ja haavatuid oli ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja 11. Ida-Preisi diviisi 44. rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid Narva alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel Tartusse puhkusele.

17. veebruaril võttis 44. grenaderirügemendi pataljon tagasi ka Piirissaare. Punaväelased olevat saarelt küüditanud 126 inimest ning mõned ka kohapeal maha lasknud.

 

Lahingud Lõuna-Eestis

Pärast Punaarmee rünnakuid Sinimägedes võttis siinne rinne tavalise positsioonisõja ilme. Saksa 3. SS-soomuskorpuse juhtkond, olles veendunud, et vaenlane ei suuda siinset rinnet läbi murda, saatis Nordlandi soomusüksuse ja Strachwizi tankiüksuse Sinimägede alt Lätti Tukkumi rindele.

Nagu hiljem selgus, tõmbas Leningradi rinde juhatus 4. augustil Sinimägede rindelt välja 2. löögiarmee ja viis selle üle Pihkva Tartut vallutama. Sinimägede rinnet jäid ründama 8. armee diviisid ja seetõttu jäi siin ründaja surve ka väiksemaks. Ilmselt tuli nõukogude väejuhatuse peakorter järeldusele, et Sinimägede rinnet ei suudeta läbi murda ja tehti otsus Eesti vallutamiseks lõunast, st. üle Võru-Tartu Tallinna suunas, kuna Valga suunal liikunud 3. Balti rinde rünnakud olid olnud edukad ja tee Tartu vallutamiseks oli avatud.

Pärast Nõukogude 2. löögiarmee saabumist Lõuna-Eesti rindele alustasid 3. Balti rinde väeosad Tartu vallutamise operatsiooni rööbiti pealetungiga Valga-Riia suunas. Nõukogude allikaist on selgunud, et nende peakorteri plaanis oli Narva rindel asunud eesti ja saksa väeosade likvideerimine löögiga üle Tartu nende selja taha. Selle plaani teostamiseks saatis 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesandeks oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 8. armeega. Samuti nähti ette murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas. Selle plaani teostamist alustati 10. augustil 1944. 11. augustil vallutas nõukogude 2. löögiarmee Petseri. 13. augustil vallutas 1. löögiarmee Võru ja liikus edasi Tartu maantee suunas.

Saksa 207. Julgestusdiviis, kes seni oli olnud selle rindelõigu tagalakaitsel ja kellele allusid kõik Lõuna-Eestis asunud komandantuurid ja Omakaitse, osutus ühtäkki eelpostil olevaks. Selle diviisi ülem kindralmajor Schwerin oli sattunud olukorda, kus pidi juhtima kogu rinde tegevust. Teiseks võimukandjaks sellel rindelõigul oli Tartu Omakaitse maleva ülem kolonel Jaanson.

Venelaste pealetungi algul puudusid 207. Julgestusdiviisil täielikult andmed ründajate jõududest ja kavadest. Alles 13. augustil jõuti Omakaitse luure abiga selgusele, et punaväed liiguvad mitmes kolonnis lõunast Tartu suunas. Nende vastas oli ainult nõrgalt relvastatud 1. piirikaitserügement ja üks sakslaste pataljon. Nähtavasti ei pidanud saksa väejuhatus tarvilikuks saata lõuna poole Emajõge ühtki paremini relvastatud väeüksust, mis oleks aidanud piirikaitserügemendil ja Omakaitse üksustel Punaarmee edasitungi tõkestada. Näib, et Lõuna-Eesti loovutamine oli sakslastel siis juba otsustatud.

16. augustil, kui vaenlane tegi kahe diviisiga dessandi Mehikoorma piirkonda, sai armeegrupi Narva juhtkonnale selgeks, et Narva rinnet ähvardab kottijäämise oht. Kuna seal toimus vaid positsioonisõda, otsustas saksa 3. SS-soomuskorpuse ülem saata Tartu rindele kindral Wagneri, kes võttis 207. Julgestusdiviisi ülemalt rindejuhataja kohustused üle. Sakslased tõid kiiruga kohale krahv von Strachwitzi soomusgrupi. 16. augustil alanud vastulöögiga hävitasid Saksa tankid 3 Vene diviisi ja päästsid olukorra.

Koos kindral Wagneriga sõitsid Narva rindelt Lõuna-Eestisse kolm võitlusgruppi: kolmest pataljonist koosnev

 

 

 

kolonelleitnant Paul Venti võitlusgrupp, kus pataljonide ülemaiks olid major F. Kurg, kapten P. Maitla ja kapte

H. Rannik; major A. Rebase võitlusgrupi üks pataljon, mille ülemaks oli kapten Sepa ja obersturmbannführer L. Degrelle'i umbes 300 noorest vallooni vabatahtlikest koosnev pataljon  Wallonia. Siin olid ees juba 1. piirikaitserügement ning 5. piirikaitserügemendi kaks pataljoni, 94. rügemendi üks pataljon ja  mõned Omakaitseüksused.

Narva alt saabunud tugevdus pani mõneks päevaks venelaste edasitungi seisma. Siis aga sai 67. armee juurde uusi jõude. Armee tankide ja liikursuurtükkide arv ulatus nüüd 300-ni ja maaväge toetavate lennukite arv 650-ni. Tartu lõiku toodi kolm värsket diviisi. 23. augustil läks 67. armee Tartust läänes pealetungile kaheksa diviisiga 11. Saksa jalaväediviisi vastu ja murdis järgmisel päeval sellest oma ülekaaluka soomusväe toetusel läbi.

Kindral Wagneri kavas oli Punaarmee üksusi Tartu-eelsetel positsioonidel võimalikult kauem kinni pidada, et rajada Tartu lõunaservale, umbes 6-8 km linnast, kindlustatud joon. See pidi kaarekujuliselt toetuma oma parema tiivaga Emajõele ja vasakuga Aardla järvele. Kindlustusjoone rajamisel kavatseti kasutada tsiviilisikute abi.

Kõik need abinõud võeti ette aga liiga hilja. 19. augustil murdsid Punaarmee üksused Ahja jõel ol

nud kaitsest läbi ja liikusid mööda Räpina ja Haaslava maanteed mööda Emajõe suunas. Ahja jõel kaitsel olnud üksused taganesid  üle Emajõe, selle põhjakaldale. Elvas asunud üksused tõmbusid 22. augustil Nõosse ja  asusid seal kaitsele. 23. augustil ründasid venelased Nõo kaitseliini. Tekkinud segaduses taganes osa kaitsjaid Tartu suunas. Haardesse jäänud kolonel Venti võitlusgrupp ja valloonide pataljon murdsid sama päeva õhtul piiramisrõngast välja ja asusid 24. augustil Tähtvere rajoonis uuele positsioonile.

23. augustil tulid venelaste tankid ootamatult üle Kärevere silla, kus saksa pioneerid olid tegemas ettevalmistusi silla õhkimiseks, oodates selleks käsku kindral Wagnerilt.  Silla juures kaitsel olnud Läänemaa Omakaitse lahingpataljon ei olnud tankitõrje relvi ja vene tankide ootamatu ilmumine viis mehed segadusse ning nad taganesid Kärevere metsa. Venelaste tankikiil tungis edasi ja 24. augustil jõuti Nõela külla. Veel tegid valloonid katset venelased tagasi lüüa, kuid  viimaste vasturünnak surus nad tagasi Kärknasse.

Tartu suunal rünnakule asunud Vene 67. armeele vastupanu osutamiseks otsustas Saksa rindejuhatus paisata sellele vastu kuulsa tankikindrali

Strachwitzi soomusgrupi, mis kiiresti Lätist Elvasse toodi. Soomusgruppi kuulus umbes 60 tanki, sama palju liikursuurtükke ning soomukitel kaks rügementi jalaväge. 23. augustil tabas aga väeosa ebaõnn. Palupera jaama juures sai kindral Strachwitz autoõnnetuses raskelt vigastada ja hukkus operatiivosakonna ülem. Ometi läksid sakslased 24. augusti hommikul Uuta küla juurest rünnakule. See, ligi kilomeetri laiune tankikiil oberst Schmittgeni juhtimisel liikus mööda Elva-Tamsa teed Pangodi suunas, kuid venelased olid saanud vangi langenud saksalastelt kavandatavast tankirünnakust teada ja ründajaid ootasid ees suured tankitõrje üksused. Tamsa lahingus sakslaste soomusgrupi rünnak peatati ja  see kandis suuri kaotusi.

25. augustil algas  Punaarmee rünnak Tartule, tungides linna Viljandi, Riia ja Võru maantee kaudu. Keskpäevaks olid nad juba  Toomemäel ja Jaa-ma platsil. Linnas toimusid ägedad tänavalahingud.  Linna kaitsnud võitlusgruppidel kadus ühtne juhtimine ja taganemisel linnast jäid sillad Emajõel õhkimata. Venelased tulid kiiresti üle sildade ja moodustasid sillapea, mis hõlmas kogu põhja pool Emajõge asunud linnaosa.  26. augustil vallutasid Punaarmee üksused Maramaa ning liikusid edasi Vasula suunas, mille vallutasid järgmisel päeval.

 

Lahingud Voldi – Laeva tandril

25. augustil jätkus venelaste edasitung Tartust lääne pool. Degrelle'i valloonid taandusid ränkraskes tõrjelahingus Kärknast Voldile. Viis Vene diviisi olid siin juba valgunud üle Suure-Emajõe. Linnast idas suutis major A. Rebane seevastu venelaste ületulekukatsed tõrjuda. Jättes maha 500 langenut, põgenesid venelased Emajõe taha, kusjuures üks 45. rügemendi kompanii lõi ajuti isegi vastaskaldal sillapea.

Venelaste kiilumine operatiivgrupi Narva tagalasse 30 km sügavuselt Kärevere-Laeva ja Kärkna-Voldi suundadel oli väljakannatamatu ja nii kavandas Saksa väejuhatus siin ulatuslikuma vastulöögi. Selleks toodi Tartu alla 87. jalaväediviisi kaks rügementi ning samal õhtul üle Pärnu 563. jalaväediviis. Leedust toodi kodumaale 37. ja 38. Eesti politseipataljon. Kõige ohtlikumale suunale Voldi alla suunati  algul 20. Eesti diviisi 46. rügemendi vastmoodustatud uus pataljon (endine Soome 200. rügemendi I pataljon) SS-Hauptsturmführer Voldemar Pärlini juhatusel. 27. augustil saabus pataljon Tabiverre ja allutati 87. jalaväediviisi ülemale kindralmajor vabahärra Mauritz von Strachwitzile (mitte segi ajada tankikindraliga).  28. augustil paisati pataljon vasturünnakule. Kallaletungi lähe oli Joora talu juures. Kell 11.00 algas lennuväe rünnak ja selle kattel tõusis tormijooksule 11. kompanii SS-Ostuf Vaas'i juhatusel. Raevukas lähivõitluses vallutati Pupastvere küla kella poole kahe ajal päeval. 29. augustil jätkus rünnak. Püsti, automaatidest tulistades ründasid meie soomepoisid vaimustuse ja hoolimatusega, kuigi venelaste ülekaal oli lausa uskumatu. Õhtuks vallutati Õvi II ja 30. augustil "Tiigrite" ning lennuväe mõjusal toetusel Õvi I. Seega oli venelaste rünnakukiil Emajõeni kaheks löödud. Üks Vene diviis oli täielikult hävitatud - lahinguväljale jäi maha 3000 punaväelase laipa. Saagiks saadi mitu suurtükipatareid ja ohtralt muid relvi ning varustust. Meie kaotus piirdus 34 langenu ja 136 haavatuga. Selle sangariteo eest autasustati korraga 44 pataljoni võitlejat II-klassi Raudristiga. Saksalaste väitel oli see esimene kord, kus ühes pataljonis korraga nii palju võitlejaid  autasustati.

Laeva all andis vastulöögi 29. augustil 37. ja 38. politseipataljon viimase ülema major Julius Ellandi üldjuhtimisel. 38. pataljoni 2. kompanii vallutas üllatuslöögiga Kärevere mõisa, hävitades ja paisates laiali siin paiknenud 300-mehelise Vene üksuse. Saagiks saadi neli tanki, suurtükke ja miinipildujaid. Kompanii kaotus oli tühine (kaks haavatut). 37. pataljon kolonelleitnant Martin Bergmann'i juhatusel vallutas üllatuslöögiga Kärevere silla ja tungis üle Emajõe. Kotti jäi 282. Vene diviis, üks tankibrigaad ja kaks rünnaksuurtükkide polku, mis hävisid katseis üle jõe pääseda. Kärevere sild lasti õhku ja seega oli rinne siin julgestatud.

 

Sakslaste taandumisplaan “Aster”  

Ettepaneku kogu armeegrupi Nord tagasitõmbamiseks Daugava jõe taha oli kindral W. Model teinud Hitlerile juba 12. augustil 1944. Kuid Hitler oli olnud selle ettepaneku vastu. Lisaks poliitilistele kaalutlustele seoses Soomega, oli Hitler oma keeldumist põhjendanud veel raskustega mereväe juhtimisel. Kontrolli kaotamisega Soome lahel, pääsenuks Nõukogude merevägi Balti merre, mis oleks raskendanud laevaühendust Rootsi ja Soome sadamatega, mille kaudu toimus saksa väeüksuste varustamine Soomes.

15. augustil 1944 palus armeegrupi Nord ülem kindral Friessner Hitlerilt luba oma väegrupi tõmbamiseks Riia-Dünaburgi joonele. Selle tulemuseks oli kindrali tagandamine Hitleri poolt. Uueks armeegrupi ülemaks määrati kindralfedmarssal  F. Schörner.

Uuesti hakati ettevalmistusi saksa väeosade äraviimiseks Narva rindelt tegema 12. septembril. Armeegrupi Nord juhtkond asus kokkuleppel maavägede kindralstaabiga ette valmitama taandumisplaani "Königsberg", mis nägi ette Saksa üksuste väljaviimise Eestist. Hitlerit sellest plaanist ei informeeritud ja ametlikult oli tegemist vaid "õppustega". Hiljem sai sama plaan koodnimetuseks "Aster". See plaan nägi ette saksa väeosade järk-järgulise taandumise Eestist läbi Pärnu-Viljandi "koridori" Riia suunas. Vastavalt plaanile alustas armeegrupp Nord vaikselt juba 14. septembril oma raskeüksuste väljaviimist Eestist.

14. septembril 1944 algas Väike-Emajõel Punaarmee pealetung. 3. Balti rindele oli antud ülesandeks vallutada Valga ja anda seejärel  löök mereni, et ära lõigata sakslaste Narva grupeeringu taandumistee. Vaatamata visale vastupanule oli selge, et sakslasi ootab Eestis ees tõsine katastroof. Saksa luure oli teadlik Punaarmee ettevalmistustest suurrünnakuks ka Tartu rindel ja 15. septembri hommikul kandis armeegrupi Nord juhataja kindralfeldmarssal F. Schörner maavägede kindralstaabi ülemale kindral Guderi-anile ette, et Punaarmee alanud pealetungi tõttu on sakslaste kaitse segamini löödud.  Schörner teatas:

"Ma palun tungivalt, et kõrgem ülemjuhatus annaks veel täna käsu plaani "Aster" täitmiseks. /.../ Nüüd on viimane moment, et üldse ära minna. Kui venelased asuvad Tartu rindel pealetungile, on oht, et meid ümber piirataks."

Alles siis, kui armeegrupil Nord jäi Saksamaaga ühenduse pidamiseks kitsas koridor Riia taga ja seegi vaid maanteed kaudu, kuna raudteeühendus seoses Jelgava (Miitavi) langemisega venelaste kätte oli juba ära lõigatud, nõustus Hitler väegrupi tagasitõmbamisega. Kuid seda tingimusel, et Tallinna ümbrusse luuakse sillapea, mille abil oleks võimalik takistada Nõukogude sõjalaevastiku pääsemist Balti merre. Selle kohta on kindral Steiner oma mälestustes kirjutanud:

"Septembri algul kutsuti mind peakorterisse. /.../ Hitler ütles mulle: "Nüüd olen ma otsustanud Eesti maha jätta, kuid ma ei saa kaotada kontrolli Balti mere üle. Muidu ei saa me Rootsist rauamaaki. Seepärast olen ma sunnitud looma Tallinna kohal sillapea."

Sõitsin viivitamatult Eestisse tagasi ja korraldasin 11. Ida-Preisi jalaväediviisi ja eesti vabatahtlike diviisi osalise motoriseerimise./.../ Informeerisin armeegrupi Nord juhtkonda minu poolt vastu võetud abinõudest ja oma kõnelusest Hitleriga. Mulle jäi veel kibe kohustus - kõigi sõjaliste kaalutluste kiuste- teatada eelseisvast taganemisest eesti rahvale. Raadio teel kutsuti minu staapi Eesti vabatahtlike kindral-inspektor, kindralmajor J. Soodla ja Eesti Omakaitse inspektor kolonel Sinka. Kui olin neile teatanud Eesti loovutamisest, ütles kolonel Sinka: " Kas teate kindral, mis te meile teinud olete. Te olete eesti rahvale teinud surmaotsuse!"

"Niikaua, kui elab intelligents, ei sure rahvas", oli minu murelik vastus. "Sõitke kohe Tallinna tagasi, pange intelligents sadamas laevadele. Koguge kokku eesti noorus ja viige nad julgesse kohta. Viige kõik, kes seda soovivad mööda mereäärset teed lõunasse. Teil on veel ainult mõned päevad aega, pärast seda on juba hilja..."

Steineri mälestustest ei selgu, millised väeosad määras Hitler Tallinna sillapeasse jääma. Kuid edasised sündmused näitasid, et sinna olid arvatud kõik eesti väeosad 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülema kindral Augs-bergeri juhtimisel, kes oli samuti võtnud osa Hitleri juures toimunud nõupidamisest.

16. septembril toimus Hitleri peakorteris nõupidamine, kus Hitler andis kohe nõupidamise alguses loa plaan "Aster" ellu viia. Kaks päeva hiljem, 17. septembril, murdis Punaarmee Emajõe rindel läbi ja sellest tingituna loobus Hitler Tallinna sillapea mõttest. Samal päeval kutsuti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem F. Augsberger Hitleri peakorterisse ja sealt tagasi tuli ta korraldusega evakueerida võimalikult rohkem elavkoosseisust Saksamaale.

Esimeses järjekorras pidi Eestist välja viidama raskerelvad ja mehhaniseeritud üksused. Taandumist pidid katma eesti üksused, kes pidid taanduma Lagedi-Viljandi-Pärnu joonele ja asuma seal kaitsele. Eesti väeosade edasisest saatusest plaani koostajad ei hoolinud ja see oli paljuski üles ehitud eestlaste hukkumisele. Eesti väeosi saksa väeosade taandumisest ei informeeritud ja neile antud instruktsioonidest nähtub, nagu oleksid sakslased soovinud end rohkem kaitsta eestlaste, kui pealetungiva Punaarmee eest. Kategooriliselt oli keelatud eesti väeosadele raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse jätmine. Armeegrupi Nord päevikus on sellest kirjutatud järgmist:

Sõduritel 20. SS-jalaväediviisis ja piirikaitserügementides ei ole vajalikku vastupanu tahet. Valga ja Tartu ruumi kogemusi arvestades ei ole ka eesti omakaitselased usaldusväärsed. SS-tankikorpuse piirkonnas on olemas partisaniliikumise oht eesti "metsavendade" näol. On vaja reorganiseerida eestlastest väeosad ja viia need saksa-eesti võitlusüksustesse. Vähemalt raskerelvad peavad olema sakslaste ja usaldusväärsete eestlaste käes."

Saksa võimude käitumise põhjal võib teha järelduse, et nad ei suutnud mitte midagi taibata eestlaste taotlustest. Oma suurrahvuslikus kõrkuses umbusaldasid nad eestlasi ja tegid kõik selleks, et takistada eestlaste organiseerumist ja lämmatada nende iseseisvuspüüdlused. Meie iseseisvusliikumine oli neile arusaamatu ja seda võeti eestlaste veidrusena. Eestlaste saatuse suhtes olid sakslased täiesti ükskõiksed. Neid huvitas ainult oma naha päästmine. Ja nii seisidki saksa mundris eesti mehed 1944. aasta septembris Emajõe ääres tegelikult juba üksi - reedetuna ja mahajäetuna.

Miks Saksa võimud ei tulnud vastu eestlaste soovidele, selgub ka ühe Eestis asunud saksa luureohvitseri 29. juulil 1944 Berliini saadetud ettekandest, kus viimane teatab:

“Minu arvates on olukord praegu järgmine: Eestlased suhtuvad vaenulikult niihästi sakslastesse kui ka venelastesse. Vaid see, et eestlased on võimelised ainult saksa abiga venelast tagasi tõrjuma, on teinud võimalikuks praeguse koostöö. Kui aga mõni kolmas võim, näiteks Inglismaa, garanteeriks Eesti piirid, siis ma ei kahtle hetkekski, et eestlased alustaksid viivitamatult mässu sakslaste vastu. See on ka põhjuseks, miks saksa ülemjuhatus ei julgenud Eestis moodustada suuri eesti üksusi eesti ohvitseridest juhtkonnaga, kuigi seda oli eestlastele lubatud. Peapõhjus seisneb aga ikkagi selles, et õigel ajal ei tunnistatud Eestit kui iseseisvat riiki. See on eestlaste peamine etteheide.”

 

    Viimane vastupanu

17. septembril alanud Punaarmee suurpealetung Emajõe rindel oli suunatud 1. piirikaitserügemendi, 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljoni ja kolonel Paul Venti  võitlusgrupi positsioonide pihta. Vaenlase kahurite turmtuli hävitas mitte ainult kaitsjate kaevikud, vaid ka neis olnud mehed. Kolmes kohas, kus vastane alustas Emajõe ületamist, ei jäänud seal kaitsel olnud kompaniidest peaaegu kedagi järele ja jõe ületamine toimus karistamatult.

1. piirikaitserügemendi umbes 2000 mehest pääses vaenlase üksuste haardest välja vaid umbes paarsada, kes nüüd asusid Koosa teedesõlme kaitsele ja tegid seda edukalt. Punaarmee tankide survel taganeti siit Alatskivi piirkonda, kus taas kaitsele asuti, võideldes pealetungiva vastasega pimeduse saabumiseni, olles seejärel sunnitud taanduma.

Luunjas üle Emajõe tulnud Punaarmee üksustel oli vastas 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljon, kes oli vaenlase suurtükitules kaotanud palju mehi ja punased võisid takistamatult liikuda edasi Pilka suunas, kus võitles JR-200 pataljon.

Pataljoniülema sõnade järgi võitles see "kui madu sipelgapesas", andes hoope paremale ja vasemale. 18. septembri öösel tuli käsk liikuda Kudina piirkonda, kus taas kaitsele asuti. Pataljonis oli võitlusvõimelisi mehi järele jäänud vaid 130 ringis.

Kolonel P. Venti võitlusgruppi, kes kaitses Narva maantee suunda Vahi ja Taidla vahel, ründas Nõukogude 108. korpus. Venti kolm kokkukuivanud pataljoni panid sangarlikult vastu, pidades kohati käsitsivõitlusi, kuid olid lõpuks sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase ees taanduma. Kolonel Paul Vent ise jäi oma komandopunktis punaste kätte.

Major A. Rebase võitlusgrupile ja 5. piirikaitserügemendile, mis asusid Venti võitlusgrupi ja 94. rügemendi ühe pataljoni vahel, ei pööranud jõe ületanud venelaste väeosad mingit tähelepanu, vaid

tormasid neist mööda põhja poole, ilmse eesmärgiga nad sisse piirata. Need üksused ei saanud kannatada ka venelaste suurtükitulest. Raadioside puudumise tõttu polnud 5. piirikaitserügemendi ülemal selget ülevaadet olukorrast. Nii jäid A. Rebase võitlusgrupp ja 5. piirikaitserügement esialgu paigale ja alustasid taandumist alles siis, kui olid jäänud kaugele vaenlase tagalasse. Major A. Rebase võitlusgrupp liikus Vara ja Maarja Magdaleena suunas, jõudis 18. septembri hommikuks Vara piirkonda ja oli sama päeva õhtuks vaenlase haardest väljas.                                                         

5. piirikaitserügement alustas taandumist Vesneri suunas, kuid ei suutnud enam vaenlase haardest välja pääseda.

Saksa väejuhatusel oli kavas taanduda kaarliikumisega ümber Võrtsjärve. Taandumislahinguid pidasid Saksa 207. ja 87. diviis. 207.diviisi käsutuses, kes pidas lahinguid Peipsi järve - Vara-Roela-Rakke joonel, oli kolonel Kivi Omakaitserügement, Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon ja umbes 200 meest 1. piirikaitserügemendist. Taandunud Piibe-Edru-Salla joonele, võttis taandumislahingute juhtimise üle 20. Eesti relvagrenaderide diviis. Saksa 87. diviis, kes pidas taandumislahinguid Võrtsjärve põhjakaldal, koosnes kahest väikesest rügemendist, kuhu kuulusid ka Soomepoiste pataljon ja 37. ning 38. politseipataljon.

Ehkki vaenlane oli tugevas ülekaalus, osutasid taanduvad väeosad neile ägedat vastupanu, minnes kohati isegi vasturünnakule. Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon, kes oli varustatud vanade püsside ja kuulipildujatega, osutas punasele Eesti Korpusele selle liikumisteel ägedat vastupanu. Tema vasakpoolne naaber - Võrumaa Omakaitse lahingpataljon lõi vaatamata oma puudulikule relvastusele mitmel korral tagasi vaenlase tanki- ja jalaväerünnakud. Kuid peagi olid pataljonid laskemoona puudumise tõttu sunnitud taanduma. 20. septembril jõuti Paide. Kirnas kutsus Tartumaa Omakaitse pataljoniülem kompaniiülemad enda juurde ja teatas neile:

"Mul ei ole sidet rügemendiga ega teiste ülematega. Ma näen kõigest, et mäng on läbi. Ma loen enda ja teie kohustused lõppenuks ning tänan teid kohustundliku tegevuse eest. Igaüks on vaba ja teenigu kodumaad oma äranägemise järgi. Ma palun teid seda oma meestele edasi öelda!"

Ööl vastu 18. septembrit liikus soomepoiste pataljon uue rügemendi koosseisus Maarja-Magdaleenast põhja poole ja asus kaitsele Kudina piirkonnas. Seal sooritas ta sama päeva õhtupoolikul eduka vasturünnaku vaenlasele, kes püüdis tema positsioone haarata. Järgmisel ööl taanduti oma väeosa koosseisus Jõgevale, kus asuti kaitsele Pedja jõe joonele. Seal lõi pataljon ründava vaenlase korduvalt tagasi. 20.septembri öösel taanduti juba uutele positsioonidele Aidu piirkonnas.

Lõunarinde liikumisega kaugele põhja ja läände sattusid Narva rindel asuvad väeosad äärmiselt kriitilisse olukorda. Neid võis päästa ainult kiirendatud taganemine, kuid saksa väejuhatus, olles nähtavasti segaduses venelaste ootamatust läbimurdest Emajõe rindel, jättis kehtima kõik varem antud korraldused aeglaseks taandumiseks Tallinna sillapeasse. Sellest tingituna alustasid Narva rindel võidelnud väeosad taandumist liiga hilja ja jäid pealetungiva vaenlase haardesse.

Narva rindel olnud 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement said käsu taandumiseks 17. septembril kella 16-18 vahel. Nad pidid liikuma Tallinn-Viljandi- Pärnu joonele. 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi osad ja pataljon Narva pidid alustama taandumist 19. septembril kell 6. Kõik väeosad pidid liikuma üle Tudulinna ja kasutama taandumisel ainukest Avinurme-Rakke maanteed. Juba Tudulinnas algas väeosade kuhjumine. Teedel aga olid suured ummistused ja segadused. Et kiiremini edasi liikuda, hakati väeosades üleliigset varustust vooridelt maha jätma. Vabanenud veokitele aga paigutati haiged ja hõõrdunud jalgadega mehed.

20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem, saanud teada tekkinud katastroofilisest olukorrast Emajõe rindel, andis 18. septembri hommikul Rakkes olles diviisi sandarmeeriale korralduse pidada kinni kõik veoautod, laadida neilt varustus maha ja saata tühjad autod Avinurme-

 

 

 

Tudulinna teed mööda tagasi, et võtta peale teel ettejuhtuvad lahingüksused ja tuua need Rakkesse. Siin tahtis ta need paigutada taanduvate vägede vasaku tiiva kaitseks. Kokku saadi umbes 90 veoautot, mis kohe Avinurme-Tudulinna poole teele saadeti.

Vahepeal muutus aga Jõgeva suunas taganevate vooride ja suurtükiväeosade olukord kriitiliseks ja sinna oli kiiresti vaja välja panna tiibkaitse. Kuna kohapeal selliseid üksusi ei olnud, andis 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem 19. septembri varahommikul korralduse, hakata vooridelt mehi maha võtma, jättes igale veokile ainult ühe mehe. Nii saadi kokku umbes 300 meest. Need anti kolonelleitnant Riipalu käsutusse, kes nendega Eru-Salla joonel Vägeva-Rakke teed kaitsma asus.

Eelpool mainitud 90 veoauto sõit Tudulinna suunas võttis palju aega, kuna vastassuunas liikusid voorid ja suurtükiväeosad, mistõttu teed olid sageli ummistunud. Avinurme-Tudulinna vahel kohtas autokolonn saksa 111. rügementi, kes seal autodele laaditi ja seejärel alustati tagasisõitu Rakke suunas. Vahepeal oli aga üks Eesti Laskurkorpuse eelsalk jõudnud Kõveriku kohal maantee oma valdusse võtta ja autode pihta avati tuli, mille tulemusel 111. rügement enamuse oma meestest kaotas.

Selle kohta kirjutas Eesti Laskurkorpuse ajaleht "Võitlustee":

"19.septembri õhtul, kella 24.00 paiku avastati Avinurme poolt Kõverikule lähenev vaenlase autokolonn, millel oli umbes pataljon jalaväge /.../ Rubljovi üksus, kes asus siin kaitsel, avas läheda maa pealt kolonni pihta tule, tekitades talle suuri kaotusi elavjõus."

Seega oli abijõudude kiire kohaletoomine nurjunud. 19. septembri keskpäeval lendas 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem Augsberger lennukil Hitleri peakorterisse Berliini. Arvatavasti kutsuti ta sinna selleks, et talle teatada Tallinna sillapea loomise käsu annulleerimisest. Kuid on võimalik, et ta lendas Berliini omal algatusel, et teatada olukorrast Narva rindel, kuhu kõik eesti lahingüksused sisse jäid, nii et Tallinna sillapea moodustamiseks polnudki tegelikult enam mehi.

Vaenlase eelsalk hõivas Avinurme teedesõlme 20. septembril umbes kella 4 paiku hommikul. 3. piirikaitserügement kolonelleitnant M. Kaerma juhtimisel, kes oli alustanud umbes keskööl liikumist Tudulinnast Avinurme suunas, sattus vaenlase kaitsele ja oli sunnitud lahingupositsioonid sisse võtma. Lahing algas umbes kella seitsme paiku hommikul ja kestis 13-ni. Kuna rügemendil ei õnnestunud Avinurme juures läbi murda, valgusid mehed Avinurmest põhja pool olevatesse metsadesse laiali. Osa neist sattus vaenlase kätte vangi.

2. piirikaitserügement jõudis Tudulinna 20. septembril umbes kella 6 paiku hommikul. Siin sai rügement käsu liikuda üle Oonurme Tudu-Viru-Roela peale. Porkuni juures aga piiras vaenlane rügemendi ümber ja võttis vangi.

Sinimägede rindel "Mayeri" võitlusgrupi koosseisu kuulunud 46. rügemendi I pataljon kapten P. Lehola juhtimisel sai 18. septembril käsu, alustada rännakut üle Jõhvi-Tudulinna Avinurme, kus ta pidi saama uue korralduse. Jõudnud 20. septembril Tudulinna, kus olid juba ees kaks politseipataljoni ja pataljon Narva, selgus, et vaenlane on tee Avinurme ära lõiganud, ja nad hakkasid liikuma Oonurme suunas. Kuid piiramisrõngast nad enam välja ei pääsenud.

Seega jäi vaenlase haardesse 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi II pataljon, 46. rügemendi I pataljon, pataljon Narva, Sihveri pataljon, 2., 3., 4., ja 6. piirikaitserügement ning 288. ja 292. politseipataljon - ühtekokku vähemalt 12 tuhat meest.

Ülalmainitud väeosade jäämisel vaenlase haardesse aitasid kaasa ka sakslased, kes liikudes eesti üksustest eespool purustasid enda järel kõik maanteesillad, takistades seega eesti väeosade taandumist,  jättes need sihilikult katma oma väeosade taandumist.  

Narva rindelt taandunud väeüksuste jõudmisega Rakke piirkonda jätkus taandumine koos Emajõe rindelt taganenud väeosadega. Major A. Rebane kattis taandumist Piibe rajoonis ja kolonel H. Riipalu Erdu-Salla joonel, kus neil tuli korduvalt vaenlase rünnakuid tagasi lüüa. 87. diviisi koosseisu kuulunud soomepoiste pataljon asus kaitsel Aidu piirkonnas ning 37. ja 38. politseipataljon Puurmani rajoonis Pedja jõel. 21. septembril taandusid need pataljonid Põltsamaa jõe joonele, kus soomepoiste pataljon asus Põltsamaa linna kaitsele. 21. septembri õhtul saabus käsk positsioonid maha jätta. Rekvireerides teeäärsetest taludest hoburakendeid ja vähendades varustust, liikusid pataljonide osad Viljandi suunas. Meestele oli antud valida: kas tulla kaasa, või jääda maha. Jõudnud aga Viljandi lähistele selgus, et ollakse sügavas kotis. Avatud oli veel vaid Mõisaküla suund. Nüüd algas kihutamine Lätimaa poole.

21. septembril alustas Viljandist taandumist piirikaitse tagavararügement ning 22. septembril Võrtsjärve rannavalves olnud Omakaitse pataljonid. Siin jäid taandumiskäsu mittesaamise tõttu vaenlase kätte Sakalamaa I lahingpataljoni 1. ja 2. kompanii.

23. septembril jõudis Nõukogude 2. löögiarmee Pärnu-Halliste-Viljandi joonele. 24. septembril püsis veel Väike-Emajõe rinne ja taganevad järelväed hoidsid Pärnu–Kilingi–Nõmme-Mõisaküla joonel lahti Pärnu–Hei-naste-Riia maanteed.

Samal ajal Narva-Tallinna maanteel taanduvaid väeosi peaaegu polnud. SS diviisid Nordland ja Nederland viidi rindelt minema raudteega ja viimaseks raudteel taandujaks oli 286. politseipataljon, mis oli olnud piirikaitserügementide varus Kuremäel.

Kehras asunud 20. Eesti relvagrenaderide diviisi väljaõppe pataljon, mille koosseisus oli umbes 2000 meest, asus 19. septembril Uusküla-Saha-Lagedi jaama joonel kaitsele. 21. septembri hommikul aga teatas pataljoniülem, et Eesti jäetakse ilma vastupanu osutamata maha ja pataljonile on antud käsk Eestist lahkuda. Lahkumine oli vabatahtlik. On teada, et osa sellest pataljonist asus Raasiku jaama juures kaitsele, kuid vastase tugeva tankirünnaku järel lahing kaotati.

Avinurme lahing

Avinurme lahing ja sellele järgnenud Eesti põhjarinde kokkuvarisemine on vastuvaidlematult olnud üks traagilisemaid episoode meie rahva ajaloos. Selle kohta on ilmunud hulgaliselt artikleid ja kirjutisi, varemalt läänes, viimastel aastatel ka kodu – Eestis. On hulgaliselt raamatuid, artikleid ja kirjutisi vastase, Punaarmee poolel sõdinud võitlejatelt. Ajaloolise tõe seisukohast on kõik seni avaldatud artiklid märkimisväärselt kaugel: läänes ilmunud on kirjutatud inimeste poolt, kellest ükski ise pole nendes sündmustes osalenud. Praegused kodu- Eesti sõjaajaloo uurijad on oma seisukoha kujundanud just nende artiklite järgi ja jõudnud kohati lausa vääratele järeldustele. Vastaspoole kirjutised, alates Eesti laskurkorpuse komandörist kindralleitnant Lembit Pärnast ja lõpetades reavõitleja, on kantud valdavalt eesmärgist suurendada oma võiduoreooli, varjata seal toimunud vennatappu ning õigustada toimepandud ebainimlikkust ja julmust.

Kõigis vastaspoolel avaldatud memuaarides, ka 25 aastat hiljem, pole kordagi mainitud sõdimist eestlastest koosnevate üksuste vastu, kõiki nende vastu võidelnuid on nimetatud ühise nimetusega „hitlerlased.“ Nendes on vassitud ajaloolisi fakte, kõigi autorite kirjutises toodud arvus langenute, vangistatute ja sõjasaagi kohta erinevad üksteisest kardinaalselt ja ei kannata mingit kriitikat.

Kuna mina isiklikult tegin kaasa ja elasin saatuse soosingul üle kogu selle tragöödia algusest kuni lõpuni, olen kaua aega pidanud oma sisemiseks kohuseks kirja panna kõik ajaloolised faktid, samuti tuua välja oma nägemus ja arvamus kogu toimunu kohta.
Et kuulusin nooremkomandöride hulka, olin paljude asjadega rohkem kursis kui tavaline reavõitleja. Iga uue päevaga jääb nendes sündmustes osalenud inimeste hulk vähemaks. Viimaste aastate jooksul olen püüdnud maksimaalselt tutvuda kõige seniavaldatuga ning talletanud veel elusolevate osalenute mälestusi. Olen käinud kolmel korral sündmuskohal Avinurmes, et taastada paremini oma mälupilti situatsioonist. 1993. aasta juulis käisime kohal nelja lahingust vahetult osavõtnuga: leitnant Julius Põldmäe, tollal 3. piirikaitserügemendi I grupi võitleja, Endel Makstin 20. diviisi 45. rügemendi jalaväe saatekahurite 13. kompanii allohvitser ja mina, Valdo Kallion, leitnant, 20. diviisi suurtükirügemendi III grupi 7. patarei tulejooneohvitser. Meiega oli kaasas ka Avinurme lähedalt Kõveriku küla naaberkülast Lepiksaarest Linama talust pärit Johannes Jalak. Ta oli Avinurme Omakaitse kompanii noore võitlejana olnud rannavalves Peipsi ääres Tammispääl ja Kalmal ning põgenenud nende üksuse evakueerimisel enne Tormat. Tol saatuslikul ööl oli ta kodus, mõnisada meetrit Kõveriku öölahingu toimumise paigast.
Püüan taastada kogu toimunu ajalooliselt maksimaalse tõepärasusega, arvestades nii enda kogetut, kui ka kõike mujalt kogutud infot. Kahjuks ei ole ma senini suutnud leida selliseid vastaspoolel võitluses osalenuid, kes oleks julgenud edastada tõepärast informatsiooni kõigest nende poolt lahinguis läbielatut ja lahingujärgselt toimepandud julmustest.

Oli päikesepaisteline sume laupäeva õhtupoolik, 16. september 1944. a. Meie 7. patarei komandopunkti Konjus saabus suurtükirügemendi staabist kiirkäskjalg. Saime käsu tagasi võtta meie suurtükid koos meeskondadega, mis olid kogu Sinimägede lahingu ajal olnud taktikaliselt allutatud 11. „Nordlandi“ diviisi rügemendile „Norge,“ ning asuda hämaruse saabudes uutele positsioonidele. Mustajõe piirkonnas Krivasoos.

Käsu saamisel tekkis hinge mingi ärev eelaimdus, samal ajal oli heameel, et oleme jälle oma torude täielikud peremehed ning koos kõigi oma toredate poistega. Me kõik olime saanud raskete Sinimägede lahingute vältel eeskujuliku lahingukarastuse ja peale oma tavalise „töö“ – turmtule andmise, pidanud mitu korda maha otselahingu eesliinist läbimurdnud vaenlase tankidega, hävitades ja vigastades neist kümmekond, ise aga kaotamata ühtegi toru.

Videvikus alustasime patareiga liikumist tulejoonelt, vaevalt poolteist kilomeetrit Sinimägede eesliinilt. Rännak toimus läbi Sirgala küla Knüpfeldammile, mis kulges paralleelselt tolleaegse rindejoonega, sakslaste poolt väljaehitatud kitsarööpmelise raudtee kõrval ja suundus edasi Kurtna laagrisse. Kurtna laagris asus sellal ka meie 20. diviisi staap. Oli noorkuu loomise aeg, ainult tähed virvendasid sametmustas taevas. Meie rännak toimus vaikselt ja äpardusteta. Teel saime teada, et meil tuleb välja vahetada Mustajõel paiknenud Wehrmachti 170. diviisi üksused ning asuda nende poolt väljaehitatud positsioonidele. Kohale jõudsime varahommiku hämaruses. Sakslastest polnud ei tuleliinil ega eesliini tulejuhtimispunkriski enam lõhnagi. Lisaks selgus, et olime paigutatud täielikult mehitamata rindelõigule. Nii tuli meil rinde hoidmiseks viia osa mehi tuleliinilt ja voorist eesliini kaevikutesse. See oli veelgi selgem märk, et midagi on tulemas.

Meil, noorematel ohvitseridel oli enam-vähem selge ülevaade rinde olukorrast nii Emajõe joonel kui Jelgava-Tukumsi all. Teadsime, et paar-kolm päeva enne meie lahkumist Sinimägede alt, lahkusid Narva rindelõigult peaaegu kõik III soomuskorpuse tankiväeosad, ülesandega murda läbi peaaegu Riia laheni jõudnud vaenlase tankikiilust Tukumsi all.

Viimase kuu vaikuseperioodil Sinimägede all olime nooremohvitseride vahel sageli arutanud meid ja kogu eesti rahvast peatselt ähvardava hädaohu üle. Peab nentima, et ei meil, nooremal juhtkonnal, ei meie meestel, polnud hirmu homse päeva ees. Kõik läbikäidud rasked lahingud olid kasvatanud meestes usku iseendasse ja ühisesse jõudu. Olime meid arvuliselt mitmekordselt ületava vastasega seisnud silm silma, hammas, hamba vastu ning sealt mitte sammugi tagasi astunud. Sinimägede lahingute üks peakangelasi, „Tšehhi põrgus“ punatšehhide poolt mahalastud neljas rüütliristikavaler, 45. rügemendi I pataljoni ülem kapten Paul Maitla, kes kõige raskematel hetkedel oli ise Grenaderimäe punkris kuulipilduja taga, väljendas seda usku ja kindlust ehk kõige mõistetavamalt: „Poisid, meil pole kusagile taganeda – meie taga on ju Eestimaa.“ Soomepoiste tagasitulek kodumaale nii raskel hetkel, vana Pitka käigud ja tema sõnavõtud Leegionipoistele Toila metsalaagris, meie tagala kõrgemate eesti kaadriohvitseride Soodla, Sinka jt kontaktid meie kõrgemate rindeohvitseridega suurendasid omakorda seda kindlustunnet. Selles, et sakslased oma väed varem või hiljem Eestimaalt välja tõmbavad, ei olnud meil enam mingit kahtlust. Lootsime siiski, et see toimub aumehelikult, et meile jäetakse meie relvad ja laskemoon, mida siin üle Eestimaa väliladudes küllaldaselt leidu.
Me lootsime, et lõpuks ometi nõustutakse sellega, et meie ise võiksime oma poliitikute ja vilunud sõjaväejuhtkonnaga oma väikest maad ja rahvast kaitsta, ega pruugigi enam valada verd nüüd juba üpris jõuetuks jäänud „Suur-Saksamaa“ eest.. Olime kindlad, et kui me ka ei suuda kaitsta mandri – Eestit, siis Muhu-, Hiiu- ja Saaremaad suudame küll punaste vastu hoida kuni peatselt saabuva sõja lõpuni.

Kõik kujunes aga hoopis teisiti. Viimane armeegrupi „Nord“ ülem kindral Schörner, erinevalt oma eelkäijatest, kindralitest Modelist ja Lindemannist, oli läbi ja lõhki fanaatiline nats. Tema suhtumine eestlastesse oli vastavalt ta maailmavaatele ülbe ja vaenulik. Praeguseks teatavaks saanud arhiiviandmete kohaselt esitas ta 15. septembri hommikul maavägede kindralstaabi ülemale feldmarssal Guderianile ettekande olukorrast armeegrupi lõigus ja palus viivitamatult kõik väed Eestist ja Põhja – Lätist välja tõmmata. Selleks oli varem välja töötatud plaan „Köningsberg,“ mis hilisemal täpsustusel sai nimeks „Aster.“ Seda armeegrupi „Nord“ taotlust arutati 16. septembri hommikul Hitleri peakorteris ja võeti vastu otsus selle ülikiireks teostamiseks. Kell 13.20 sai vastava korralduse „Nord“ ülemjuhatus, kell 13.25 operatiivgrupp „Narva.“ Vastavalt sellele plaanile pidid Narva all olevad väed valdavas enamuses lahkuma jalgmarsiga üle Viljandi Lätimaale. Mehhaniseeritud üksustel, peamiselt III soomuskorpusel, välja arvatud 20. Eesti diviis, tuli liikuda üle Rakvere, Paide, Pärnu ja sealt laevadel edasi Saksamaale. Tagalaüksused pidid evakueeruma Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu. Jälitajate kinnipidamiseks tuli kasutada vastupanuliine A kuni L.

45. rügemendi ülem kolonelleitnant Harald Riipalu kutsuti diviisi komandopunkti diviisiülema kindralmajor Augsbergeri juurde 18. septembri ennelõunal. Talle tehti teatavaks vägede väljaviimine Eestist plaani "Aster“ kohaselt. Riipalu määrati taganevate maavägede ülemaks. Tema käsutusse jäid 45./I, 46./I, „Sihveri“ pataljon, „Narva“ pataljon, 111. julgestusrügement ja muud kohalviibivad diviisi üksused. Iisaku ja Peipsi järve vahelt pidid taanduma 11. diviis, 288. ja 292. politseipataljon ning 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement 300. Saksa eridiviisi koosseisus. Temale said ka teatavaks 17. septembril toimunud Emajõe rinde kokkuvarisemine ja ka Punaarmee edasised rünnakusuunad põhja ja loodesse.

Meie 7. patarei lõpetas uuele positsioonile ülekolimise 17. septembri varahommikul, teostas kõik vajalikud moondamistööd, paigutas laiali kõik hobused ja voori. Saime ka korraliku lõunasöögi ja pärast seda mõne tunni magada. Õhtuhämaruses anti tulehäire. Tuli käsk kogu laskemoonatagavara positsioonile tuua ja etteantud koordinaatide järgi anda turmtuld, jättes iga suurtüki kohta järgi vaid viis mürsku. Kuna laskemoona oli küllalt palju, kestis tulelöök poole ööni. Nii anti turmtuld sel ööl kogu Narva rindelõigul Peipsi järvest kuni Mummassaareni Soome lahe kaldal. See oli aga selge märk meid eesootavast taganemisest. Jätsin oma riisikol iga kahuri kohta järele ligi paarkümmend mürsku. Kui relvad said puhastatud ja mehed laiali paigutatud, kulus aega hommikuni. Ka sellel päeval saime magada mõne tunni.

Lõuna paiku saabus käsk meie grupi staabist: valmistuda ette taandumiselt uuele kaitseliinile A Laekvere lähedal. Ettevalmistused tehti kiirelt ja käratult. Tulepositsioon ja rindejoon jäeti maha käsu kohaselt 19. septembri hommikul kell 02.00. Positsioonilt lahkumisel allutas meie patarei ülem vanemleitnant Noorkukk, kes oli Eesti-aegne ratsaväeohvitser, rännaku ajaks kogu patarei juhtimise minule. Patareiülem võttis endaga ratsahobustel kaasa meie neljanda ohvitseri leitnant Hans Klammeri, ajutiselt tulejuhtija ülesannetes (patarei tulejuhtimisohvitser leitnant Endel Balder oli Sinimägede lahingute järel haigestunud ja viibis Kadrina haiglas), tulejuhtimisgrupi mõne allohvitseri, oma käskjalad ja sidemehe. See oli ka viimane kord, kui oma patareiülemat nägin. Nagu hiljem Hans Klammeri jutust selgus, jättis ta lihtsalt patarei maha ja põgenes. Nad olid jõudnud lõunaks Avinurme ja apteegis „pika laua“ taga einestanud. Sealt oli ta ainult koos oma käskjalaga kiirustades lahkunud. Pärast seda pole keegi teda näinud. Saksamaale ega läände ta ei jõudnud – saatuse teed on äraarvamatud.

 

 

 

Meie tagasitõmbumine ööpimeduses mööda Knüpfedammi Kurtna metsalaagrisse kulges ilma suuremate viperusteta. Paaris kohas vajus kahuri ratas küll läbi vigastatud põiklattide, kuid oma aru, meeste abi ja veohobuste pingutustega saime peatselt edasi.
Raudi teeristile Jõhvi - Vasknarva maanteel, u 4 km Kuremäe kloostrist loodes, jõudsime hommikuvalguses. Seal tegime esimese peatuse. Teeristi ümbruses oli koos palju väljatõmbunud üksusi, oli nagu suur „mustlaslaager.“ Kohtusin ka tuttavate ohvitseridega. Teiste hulgas oli seal 45. rügemendi mehhaniseeritud tankitõrjekompanii koos oma ülema leitnant Ago Loorpärgiga. Temalt sain ka esimese õige informatsiooni kogu toimuva kohta. Ta pakkus mulle võimalust sõita tema Schwimmwagenil läbi Rakvere Tallinna või Lääne-Eestisse ja otsida seal võimalusi siirdumiseks läände. Ütlesin kohe tema ettepanekust ära. Ei saanud ma oma mehi jätta saatuse hooleks, et saanud neil otsustavatel, rasketel hetkedel lahinguväljalt argpüksina lahkuda.

Kõik minu eelaimdused olid osutunud kurvaks tõeks. Olime pandud arjegardiks tiibkaitse kindlustamiseks väljatõmmatavatele Saksaväeosadele. Pärast ammendava informatsiooni saamist kiirustasin koheselt edasiminekuga. Oli vaja võimalikult ruttu jõuda esimesele A kaitsepositsioonile. Meie marsruut Raudilt Jõugale kulges mööda kitsast metsateed. Kui me esimesel taandumisetapil olime oma meeste, sõjamasinate, lahingvarustuse ja vooridega Krivasoos vaid omaette, siis Raudilt algas juba kilomeetreid, hiljem kümneid kilomeetreid pikk eriline voor. Seal olid kõik koos – sõjapõgenikud ja sõjamehed. Vaikselt liiguti koos nagu kurvas leinarongkäigus, ikka idast lääne poole – talupere oma lastega vankris ja lehmaga selle taga, nende sõjameestest vennad ja pojad kahurite, miinipildujate, kuulipritside või automaatidega üle rinna nende vahel. Mul oli võimalus kõike seda ängistusega oma lahutamatu sõbra, süsimusta hobuse Käka, sadulast tundide viisi jälgida. Kogu voor liikus edasi aeglaselt, iga takistus selles pikas rivis tõi momentaalselt kaasa kogu kolonni seiskumise. Ei saa jätta märkamata, et kõik toimus ilma nutu ja halinata, eelseisva hädaohu tunnetamisega.

Taha siinkohal rääkida minu sõjatandri ustavaimast sõbrast Käkast, kellega nende viie kuu jooksul olin kokku kasvanud. Temaga vestlesin nagu inimesega, temale polnud ma kunagi teinud valu. Nähtavasti tundis ta minu vastu samasugust poolehoidu ja kiindumust. Oma tarkuse ja vaistu, kiiruse ja osavusega päästis ta palju kordi meie mõlema elu.

Hobused meie patarei veoloomadeks ja ratsahobusteks toodi aprillikuu lõpul Ungarist. Olime sel ajal suurtükiväljaõppelaagris Jägalas. Oma patarei jaoks hobuste väljavalimisel Raasiku jaamas olin üks esimesi. Kokku toodi hobuseid kuue väljaõppel oleva patarei jaoks. Nende hobuste vahel jalutades vaatas mulle imeliselt otsa üks kõhn, küllaltki pulstunud karvaga süsimust mära, paremal ülalaubal vaid tilluke valge laigukene. Kui ma teda silitasin, näksas ta mind hellalt hammastega ja mu otsus oli sedamaid tehtud. Minu ratsahobune sai nimeks Käka. Paari- kolme nädala pärast oli ta kõige ilusam ja kiirem hobune laagris, mulle aga lõpmatult truu sõber.

Olin iga päev käinud teda ise söötmas ja harjutamas, iga päev ratsutasime koos. Nii see sõprus väljaõppelaagris algas ja süvenes lahingutandril. Ei kasutanud ma tema juures kunagi kannuseid; ühe keelelaksutuse järel alustas ta sörki, kahe järel traavi ja kolme järel tuiskas galopis. Koos temaga tulime välja taandumisel Narva jõe joonelt, temaga sooritasin Sinimägede lahingute ajal vaenlase kuulide ja pakimürskude lõhkemise all oma igapäevaseid ülesandeid tulejoone ja patarei staabi vahel, temaga olin koos kuni Avinurme lahingu alguseni. Sealt viis ta ära Pärnust pärit leitnant Paulus, minuga koos ohvitseride kooli lõpetanud, kellele mu käskjalg andnud Käka tema käsu järel välja mulle kiriku juurde toomiseks. Nii ta siis koolivennalt röövitud hobusega ise põgenes, lahutas mind mu sõjatee truust sõbrast ja jättis mind jalameheks.

Pärast väikest kõrvalepõiget, jätkan nüüd kronoloogiliselt. Oli õnn, et taevas oli udus, „vaprad punakotkad“ ei näinud me põgenikevoore pardarelvadest rünnata. Udu haihtus alles pärastlõunal, kui olime Tudulinna lähistel. Seal olid nad kohe kohal ja mitu korda saime tunda nende tuld. Meie patareil oli järjekordselt õnne, keegi ei saanud pihta. Jõugalt Iisakusse jõudsime mööda Jõhvi – Tartu maanteed keskpäeval. Iisaku kiriku kõrval pidasime pooletunnise lõunapausi. Sealt jätkasime oma rännakut läbi Roostoja Tudulinna. Suurem tohuvabohu oli enne silda üle Rannapungerja jõe ja Avinurme teeristil, kus said kokku kahelt teelt tulevad voorid. Oli suur segadus ja mul tuli aktiivselt sekkuda, et saada edasi Avinurme peale. Avinurme jõudsime õhtu eel, valgevalus. Oli soe õhtu, ilus päikeseloojang tõotas homseks kaunist päeva…

Möödusime kõrgel künkal asuvast punastest tellistest kahekordsest koolimajast. Vasakul paistis kaunis, maakividest ehitatud kõrge torniga kirik. Enne kirikut kohtasin apteegi ees meie sakslasest grupiülema adjutanti. Ta palus mind tulla edasiste juhendite saamiseks apteeki, kus momendil pidi olema meie grupiülem. Sisenesin majja, ja nii sattusingi selle nn „pika nõupidamislaua“ juurde. Laua ühes otsas istus meie tolleaegne grupiülem kapten Soosalu. Ta oli meie ülemuseks alles lühikest aega. Meie kauaaegne grupiülem kapten Eras, kellega olime koos olnud juba väljaõppelaagris Jägalas ja kes oli meie ešeloni ülem, kui 13. juunil Narva rindele sõitsime, samuti meie grupi ülem raskete lahingute ajal Narva jõe joonel ja Sinimägedes, oli vahetult pärast Sinimägede lahingut saadetud mingitele täienduskursustele. See oli tõesti küllaltki pikk laud suures toas. Ühes seinas oli ilus valgetest kahhelkividest suur ahi. Meenutuste järgi mahtus sinna laua ümber küll üle paarikümne mehe. Võimalik, et päeval, kus selle laua ääres istusid meie rügemendiülem major Aleksander Sobolev kui ka teised möödasõitvad ohvitserid, peeti seal nõu.

Minu sinnajõudmisel sarnanes see aga rohkem kõrtsilauale pärast pikka pidu. Minu otsene ülemus oli hõivanud juhtpositsiooni ja oli parajas joobeastmes. Ta andis mulle käsu jätte patarei Avinurme ööbima ja minul pärast käsu edasiandmist sinnasamasse tagasi ilmuda. Laua taga oli kahesugune seltskond: ühed sinna läbisõidul sattunud kained tegusad juhid, teised purujoobnud, juhtimisvõime ja enesekontrolli kaotanud mõlemast rahvusest ohvitserid. Tuttavatest ohvitseridest olid seal minusuguste juhuslike möödasõitjatena meie pioneerpataljoni ülem kapten Robert Telliskivi ja leitnant Kukk, mõnus ohvitser meie suurtükiväegrupist. Väljas pimenes. Olin otsustanud nii kiirelt kui vähegi võimalik lahkuda ja edasi liikuda. Tuli seal istuda tundi poolteist. Minu ülemus oli vahepeal niipalju prantsuse konjakit juurde võtnud, et jäi tukkuma. Kasutasin võimalust ja lahkusin. Andsin meestele häire, kiiruga kogusime meeskonna kokku ja seadsime end rännakkorda. Kõigeks selleks kulus õhtupimeduses hulk aega. Minuga koos väljus apteegist ka pioneerpataljoni ülem kapten Telliskivi. Tema üksus oli mehhaniseeritud ja edasiliikumiseks kulus vaid veerand tundi. Siit, Avinurme kiriku esiselt platsilt, läksidki meie teed lahku. Tema üksus oli viimane, mis Avinurmest välja pääses.

Lahkusime läbi vaikse Avinurme pilkases pimeduses, meie kohal laotus selge sametmust tähistaevas. Pärast Avinurme viimaseid maju sõitsid meist mööda 4-5 presendiga kaetud, mehi täis autot. Mehed enamikus nähtavasti tukkusid, ainult tagaavadest paistvad hõõguvad sigaretiotsad andsid tunnistust sõjameeste kolonnist. Need vaesed mehed veomasinate istmetel ei teadnud aimatagi, milline möll neid juba mõne minuti pärast ees ootab!

Olin Käka sadulas meie kolonni eesotsas just jõudnud Sonda-Mustvee kitsarööpmelise raudtee ülesõidukohale, kui ees läks lahti põrgumöll. Kogu lahingumüra kestis kümmekond minutit või veidi rohkem. Tulistati kahuritest, kuulipildujatest, vahele kostus automaaditärinat. Et lahingukära kostus otse eest, võisin teha ainult ühe loogilise järelduse: meist mööda sõitnud autokolonn sattus Mustvee – Rakvere teeristil Pärnikul vastase varitsusele. Et meie autokolonnil puudusid raskerelvad, võis karta, et ootamatu lahing lõppes meie kolonnile õnnetult.

Tegutsesin operatiivselt. Hajutasin oma kolonni teelt. Kahurid paigutasin raudtee äärde: ühe Avijõe ja tee vahel, teised kolm propsivirnade varju suunaga teeristi poole, hobused jätsin esialgu lahti rakendamata. Saatsin välja julgestuse. Tahtsin just eelluuret teostada, kui teeristi poolt saabus haavatud saksa major koos oma autojuhiga. Tegin haavatu käsivarrele sideme ja kuulsin juhtunust lähemalt. Meist veomasinatel mööda võitnud üksus oli 111. Saksa julgestusrügement. Haavatud major oli selle ülem. Nende üksus oli III soomuskorpuse ülema kindral F. Steineri staabi valves Mäetaguse mõisas, osa rügemendist majori juhtimisel oli allutatud Krivasoo operatsioonide ajaks võitlusgrupile „Riipalu.“ Nad olid tulnud jalgsirännakult Krivasoost ja mõni kilomeeter ida pool Avinurme asulat istunud neile 20. diviisi staabi poolt vastu saadetud masinatele. Autodel oli olnud ka meie poisse 20. diviisist, ööpimeduses liiguti tel segamini gruppides. Meie ees oleval teel oli autokolonn sõitnud vaenlase varitsusele otse sisse. Selle lühikese lahinguga oli vaenlane kahurite ja kergerelvadega hävitanud terve tema rügemendi, major ise oli sõitnud oma džiibiga kolonni taga ja kogu häving oli toimunud ta silmade ees. Tema arvates võisid purustatud ja põlevatest masinatest vaid üksikud mehed kõrvalolevasse metsa pääseda.

Tajusin, et tegemist on vaenlase eelsalgaga ning tuleb kiirest koguda Avinurmes ööbivatest meestest võitlusgrupp ja koheselt meie raskerelvade toetusel Avinurmet ähvardavast rõngast välja murda. Oli vaja paisata vaenlase väesalk enne tema peajõudude saabumist tagasi. Andsin üheaegselt korralduse asuda tulepositsioonile ja kirjutasin ettekande asulas paiknevate üksuste vanemale ohvitserile, kes peaks olema kogu eelseisva operatsiooni juhiks. Ettekande saatsin teele ühe oma allohvitseriga, temaga koo läks ka haavatud saksa major. Andsin käsu juhtkonna otsinguid alustada just apteegimajast, „pika laua“ tagant. Ka palusin haavatud majoril teha asulas kõik vastupealetungi kiireks alustamiseks. Kogu meie patarei oli lahingvalmiduses, välja oli saadetud eeljulgestus. Järgneva kahe tunni vältel oli kõik vaikne. Mööda raudteed jõudsid meieni mõned noored omakaitselased, noored poisid, kes olid olnud Peipsi rannikul Mustvee rajoonis rannakaitses. Venelaste rünnaku järel põgenesid nad kodukanti. Iga kahtlase hääle peale ja ka teatud vaheaegade järel lasksime mitmelt poolt positsiooni kõrvalt välja valgustusrakette. Kogu lage väli kuni metsani u 500 m kaugusel oli raketivalgusel nagu peopesal. Asusime väga heal positsioonil ja igamärk meie ees lagendikul oli otsesihtimisega momentaalselt tabatav. Püüdsime vastasele jääta muljet suuremate väekoondiste paiknemisest sellel joonel.

Asjata oli meie ootamine. Kahe tunni pärast saabus tagasi minu saadetud käskjalg käsuga kohe kiriku alla tagasi tõmbuda. Hommikul pidid saabuma suuremad väekontingendid, siis pidi alustatama rünnakut. Korjasin kõik oma mehed kokku ja öösel kella kahepaiku alustasime kahuritega tagasitõmbumist.

Kui ma kümme aastat hiljem GULAGI arhipelaagi valdustest Siberimaal naasin kodumaale, tundsin suurt huvi kõige tol saatuslikul ööl ja järgneval päeval Avinurmes toimunu kohta. Lugesin nii läänes ilmunud kui ka vastaspoolel sõdinud meeste kirjutisi ja mälestisi, mis olid täis vastukäivaid eneseülistusi ja asetleidnud sündmuste faktide täielikku moonutamist. Ka 1969. a Valdo Pandi populaarses telesaatesarjas „Täna 25 aastat tagasi“ oli lähtutud ainult nendest ühepoolsetest andmetest, ometi tõi Pant seal välja huvitavaid loogilisi järeldusi ja esitas ainulaadseid fotosid. Viimase paari aasta jooksul olen tutvunud võimalikult paljude seniilmunud raamatute ja artiklitega, talletanud mälestusi elusolevatelt osalistelt. Enne, kui teha tõepäraseid järeldusi öisest kohtumislahingust, tahan esirada üksikuid väljavõtteid mõlemal pool ilmunud raamatutest.

Kolonelleitnant Harald Riipalu

„19. õhtul saadeti välja autokolonn vastu 111. rügemendile /---/  Kell 2.00 öösel. Diviisi raadiojaam tõi vastase lahtise raadiogrammi: Väeosa vallutas Kõverikul autokolonni. Pealistuv Saksa 111. rügement andis end võitlusteta vangi. Varsti saabus raadiogrammiga 45. rügemendi staap ja sanitaarosa. Tühi autokolonn oli siis umber 2 km Avinurmest ida pool. Nende Kõverikult mööda sõites tulistatud rügemendi staapi teeäärsest metsast.
Varsti hiljem saabus vastusaadetud politsei autos 111. rügemendi adjutant koos paari mehega, üks neist kergelt haavatud. Rügement oli istunud autodele ida poolt Avinurmet. Lääne pool Avinurmet avatud kolonnile ootamatult tuli, tee olnud tõkestatud. Rügement võeti autodelt vangi, vähesed pääsenud kõrvalolevasse metsa.“

Ants Kõverjalg (tollal 20. diviisi suurtükiväerügemendi III grupi staabipatarei võitleja, praegu Eesti Riigikaitse Akadeemia õppejõud)

„Meie kahurid jäid õhtu eel Avinurme lähistele toppama. Meie voori vahelt laveeris läbi rügemendi maastikuauto, mida juhtis koolivend Elmo Paju. Käsundusohvitser Willy Thiel käskis mind temaga rügemendi staapi minna, et uurida, miks liikumine on peatunud.

Võtsime kaasa tankirusikad, laadisime automaadid uue pidemetega ning hakkasime läbi Avinurme Pärnik teeristi poole liikuma. Kui olime selle risti Mustvee suunas peaaegu ületanud, avati 150-200 m kaugusel asuva maja nurga tagant meie pihta ootamatult automaadituli. Õnneks oli videvik ja automaadikuulid lõid vaid kruusa ja kiviklibu vastu autokülgi. Autojuht reageeris kiiresti, pööras otsa ringi ja põrutas Avinurme poole tagasi.“

 

Johannes Jalak, tollal Avinurme Omakaitse kompanii noor võitleja, nüüd pensionär Sakus, meenutab selle öö sündmusi:

„Jõudsin Peipsi rannavalvest 19. septembri õhtupoolikul videviku eel koju, Lepiksaare küla Linama tallu. Kodus olid ema ja õde. Sõin ja heitsin köögi kõrval asuvasse suurde tuppa magama, vintpüss kõrval vastu seina. Olin maganud tund või kauem, kui õde raputas mind õlast. Välisukse taga kolistati, kadugu ma kiiresti rehetoa kaudu. Mina ühel pool oma vintpüssiga, Vene relvastatud luure teisel pool ust. Ema lasi nad sisse, küsisid ega võõraid pole. Vaatasid kõrvalolevaisse tubadesse ja palusid süüa. Ema ja õde katsid neile laua suurde tuppa. Olid Eesti laskurkorpuse mehed. Just nende söömise ajal algas järsku päris ligidalt lahingumüra. Kuuldes lahinguraginat, tormasid luurajad majast välja. Lahingukära oli veerand tunni ümber. Mina koos ema ja õega läksin meie metsakarjamaale. Lähedal rohkem lahingumüra ei olnud. Hommikul hakkas lahingumöll kostma Avinurmest ja see kestis peaaegu lõunani.

Kui Vene sõjamasinate liikumine Mustvee poolt vaibus, käisin kuulmise järgi naabruses enne keskööd asetleidnud lahingupaika vaatamas. Lahing oli toimunud meilt u 400-500 m kaugusel Hansura talu lähedal. Avinurme poolt tulnud nelja auto rusud olid paremat kätt maantee ribal, olles Torma poolt pealetungiva Punaarmee tankide tule alla sattunud. Enamik sõdureist Saksa autodelt olid söestunud laibatükkidena, poolpõlenud riideräbalatega. Langenuid oli kolmekümne ümber. Kaks automaadikuulidest langenut lamasid kraavipervel. Nende taskust leitud dokumentide järgi olid nad Valgamaalt pärit eestlased. Tõin kodust hobuse ja kelgu, vedasin langenud koju ja matsime nad oma kodutalu vanasse „tädiaeda.“ Õde Helga pani neile ühisesse hauda kaasa koduaia lilli. Ta lähetas kirja ka nende omastele

 

 

Massimõrv Kadrina teeristil

Vaid mõned tunnid  peale Avinurmes toimunud veretööd toimus samasugune massimõrv Kadrinas.

Kolmel eesti sõduritega autol, kus oli peal umbes 50-60 meest,  oli õnnestunud Rakvere lähistel Punaarmee eelsalkadest läbi murda ja jõuda Kadrinasse, et jätkata sealt liikumist Tamsalu-Porkuni suunas. Teel olles aga eksisid nad tee valikul ja kaotasid õige tee leidmisega aega. Rakvere-Tapa-Viitna teeristil põrkus autokolonn kokku Rakvere poolt tulnud Punaarmee tankikolonniga, mis avas autode pihta tule, mida toetasid tankidelt maha hüpanud automaaturid.  Eestlastel olid kaasas küll mõned „tankirusikad”, kuid äkki laustule alla sattudes ja tankide poolt rammitud autodelt maha hüpates ei jõutud neid kasutada.

Esimene auto lömastati tankiroomikute alla ja sellel olnud sõduritest ei pääsenud keegi. Tagumistelt autodelt õnnestus vähestel küll maha hüpata, kuid enamus neist hukkusid automaaturite tule läbi. Sellel kohal kulges kivisillutisega maantee paralleelselt Kadrina surnuaia kivimüüriga. Pääseda võisid ainult need, kellel õnnestus kivimüüri taha varjuda.

Kohalike elanike mälestustes on talletatud, et kraavi ja surnuaia müüri ääres olnud langenute laibad ja veel elavad haavatud tassiti punaväelaste poolt keset munakividest sillutisega teele ja tankikolonni liikuma hakates lömastati kõik tankiroomikute alla.

Tamsalu kohalik elanik Elmar Tamm on neist sündmustest rääkinud nii: „Olime oma perega Kihleveres sõjapaos ja otsustasime sel päeval minna emaga Kadrinasse vaatama, mis on saanud meie kodust. Lahing teeristil oli siis juba lõppenud, kuid õhus oli veel teravat püssirohu vingu ja mingit  iiveldama  panevat haisu. Seal avanes meile pilt, mis oli minu elu jooksul kõige jubedam.

Viitna teel, surnuaia väravast kuni „Paruni” poeni, oli üks inimliha, luude ja sõjaväemundri jäänuste mass. Paljudel vormiräbalatel võis näha vapikujulisi Eesti lipu värvides  märke.

1944. aasta sügisilmad olid ilusad ja eriti soojad. Kogu lömastatud mass hakkas kohe roiskuma. Kohutavalt võigas hais levi üle kogu alevi. Matta aga neid inimjäänuseid ei saanud, kuna Punaarmee pilusilmsed sõdurid valvasid seda teede ristmikku, ega lasknud paari nädala jooksul seal kedagi liikuda.”

2000 aasta 17. septembril avati Kadrinas Viitna-Rakvere teeristil, bussipeatuse lähedal mälestuskivi  1944. aasta 20 septembril seal hukkunud Eesti vabadusvõitlejatele, kes sellel teelõigul Punaarmee tankiroomikute all metsikult lömastati. Paraku pole seal tapetud sõdurite arvu ega nende nimesid õnnestunud tänaseni kindlaks teha.

 

Porkuni lahing

Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21. septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas.

 21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, kes kohtusid seal Sinimägedest taandunud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja eesti piirikaitse rügementide võitlejatega, kelle eesmärgiks oli luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale.

Võitlus kujunes ebavõrdseks. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”.

Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe, vend venna ja isa poja vastu. Lahing kestis vaid mõne tunni ja nõudis ohvriks ligi 400 inimelus. Lahingu algusest peale oli initsiatiiv punavägede poolel, kuna need olid tugevasti relvastatud raskerelvadega. 

Selles kättemaksu ja tapakirge täis lahingus ei halastatud elavatele ega haavatutele. Kohalik elanik Peeter Uduste  kirjutab oma mälestustes, et nägi oma silmaga pealt, kuidas maanteel lamas kuus Saksa mundris haavatud eesti noorukit, kes palusid laskurkorpuse meestelt, et neid maha ei lastaks. Palve ei aidanud…

On ka fakte, mis räägivad, et kahe vaenupoole vahel püüti ka kontakte luua. Saueväljal oli keegi laskurkorpuse mees kutsunud ruuporiga eestlasi omavahel vastupanu lõpetama. Kuid kokkuleppe saavutamine oli venelastest punaväelaste  vastuseisu tõttu välistatud.

Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele  kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Laipade vedamiseks kasutati konkse, mille üks ots kinnitati laiba, teine ots ree külge. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti külarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud  sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.

Tamsalu küla elanik Asta Lepik, kes osales langenute matmisel, on kirjeldanud seda nii:

„Vistla ühishauda maeti langenud viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi kuuseoksad. Mina käisin laipu vedava ree järel ja panin langenute dokumentidelt kirja nende nimed, mille aga ema küüditamise kartusel hiljem ära põletas. Nimekirjast on naabritüdruku poolt tehtud osaline ümberkirjutus, mis asub  Väike-Maarja muuseumis.”

Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57-el neist olid eesti nimed.

 

Löögiüksus “Johan Pitka”

Viimane võitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks kujunes saatuslikuks ka Eesti Vabadussõja legendaarse kangelase Joh. Pitka (VR-I/1.)formeeritud löögiüksusele Admiral Pitka.

Saabunud 1944. aasta hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad ja need, kes seni olid mobilisatsioonist kõrvale hoidnud.

Kuna löögiüksusel puudusid relvad, küsis J. Pitka neid Narva rinde juhtkonnalt. Nii kindral Steiner kui ka kindral A. Grasser olid admirali esitatud plaanidega päri ja lubasid teda aidata. Kuid tegelikkuses laabus see abi juba algusest peale suurte tõrgetega. Vormiliselt pidi Pitka üksus alluma 20. Eesti relvagrenaderide diviisile. Ja kuigi SD ülem Tallinnas oli andnud Pitkale loa ainult pataljoni suuruse üksuse loomiseks, mis näitab veel kord sakslaste täielikku usaldamatust eestlaste vastu, kavatses admiral formeerida esialgu löögiüksuse, seejärel rügemendi ja edasi juba diviisi.

P utka poolt välja öeldud sütitavad loosungid "Vabadussõja vaim ellu!" ja "Siit saadik ja mitte enam" levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda admiral Cowaniga, kellega ta Vabadussõja päevil võitles koos enamlaste vastu. Paraku see kohtumine aga ei toimunud.

Üle terve Eesti peetud kõnekoosolekutel toetas J. Pitka eestlaste võitlust koos saksa väeosadega. Ta hoiatas rahvast liialt lääneliitlastele lootmast, kuna need toetasid meie maad vallutada püüdvat vaenlast, ja kutsus rahvast ise otsustavalt võitlema oma kodumaa eest. 2. septembril 1944 avaldatud üleskutses aga ütles admiral:

"Omagem uuesti Vabadussõja vaimu! Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaale ohtlikel päevadel, kes kõrvale hoiavad ja põgenevad, need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda!"

Kogu admiral Pitka tegevus oli rajatud arvamusele, et Eesti piirikaitserügemendid ja teised väeosad taanduvad Narva ja Tartu rindelt Tallinna suunas ja asuvad Tallinnat kaitsma. Selle J. Pitka plaani elluviijaid oli aga ainult kaks - admiral ise ja Vabadussõdalaste liikumises tuntuks saanud kapten P. Laaman (VR-II/3.).

Olles samal ajal täielikus teadmatuses rinnetel tekkinud olukorrast, jäi Pitkale mulje, et eesti üksused ei soovi Eesti eest võidelda ja taanduvad Saksamaale. Pettunud admiral otsustas aga sellest hoolimata oma kavatsused teoks teha ja asus Tallinna kaitset organiseerima, kuigi tal puudus vajalikul hulgal mehi, relvi ja võitlusvõimelisi ohvitsere. Kuigi hiljem anti talle ülevaade Eesti rinnetel tekkinud olukorrast, ei loobunud Pitka oma kavatsusest. Tema Tallinna kaitsmise idee oli küll kantud Eesti vabaduse ja iseseisvuse ning kodumaa-armastuse vaimust, kuid tuginedes Vabadussõja-aegsetele arusaamadele ja taktikale, nõudnuks selle realiseerimine asjatuid ohvreid.

Algselt kavatses J. Pitka saata ühe oma formeeritud pataljoni Emajõe rindel vaenlase selja taha partisanisõda pidama. Pärast rügemendi formeerimist pidi see vaenlase tagalasse viidama, et seal segadust tekitada ja vastase tagala segi lüüa. Samal ajal pidid Emajõe rindel olevad väeosad alustama rünnakuid ja lööma Punaarmee Eestist välja.

Paraku oli aga Pitka löögiüksusel puudus kõigest - rahast, relvadest, toiduainetest ja ka ruumidest. 1944 aasta septembri alguseks oli admirali üleskutsete peale Kiviloo mõisa kogunenud vaid umbes 500 meest.

Sündmused aga arenesid kiiremini, kui admiral jõudis oma kavatsusi realiseerida. Tema plaanid olid küll õilsad ja täis sangarlikku vaimu, kuid samas alahindas ta kaasaja võimsat sõjatehnikat ja vaenlase tohutut ülekaalu. Tema kavatsused olid rajatud Vabadussõjaaegsete sündmuste kordumisele, kui Eesti üksused said ohtralt relvastust taganevalt vaenlaselt.

Oma kava selgitamiseks külastas admiral Pitka paljusid eesti üksusi. Tema kohtumisest Kloogal asunud õpperügemendiga on V. Jürisson oma raamatus "Kahe rinde vahel" 1]  kirjutanud järgmist:

"Puhangu värskust halli argipäeva miljöösse Kloogal tõi ametlik teade, et admiral Pitka tuleb õppelaagrisse kõnelema. (...) Üks ta viimase aja tegevusalasid oli eesti väeosade külastamine, kus ta selgitas ülesandeid antud olukorras.

Meie enam aimasime kui teadsime, täpsemalt väljendades - järeldasime loogiliselt, et meie poliitikamehed, kes küüditamisest kahe diktatuuri poolt ja teostatud arreteerimistest olid pääsenud, eesotsas peaminister Jüri Uluotsaga kodumaal ja mõne mehega väljaspool diktatuuride mõjupiirkonda, näilise passiivsuse liniku all probleemi kallal töötasid, et Eesti kahe märatseva diktatuuri vahelt välja manööverdada ja omariiklust taastada.

Seda kõike toimetati vaikselt, ilma propagandatrummide põrinata, mis temperamentsemaid rahvuskaaslasi kallutas arvamisele, nagu ei tunneks meie rahvamehed oma maa ja rahva suhtes mingit muret. Kuid veel polnud aeg väliselt selja sirutamiseks: sajad , kui mitte tuhanded silmad ja kõrvad jälgisid iga rahvuslikkust taotlevat eluavaldust, mille sihiks võinuks olla Eesti iseseisvuse taastamine, et seda juba eos lämmatada...

Kohtumistel  rääkis Pitka olukorrast Eesti iseseisvuse rajamisel. Tol korral oli palju head tahet, kuid puudus õige relvastus. Siiski võideldi edukalt, kuna iga mees teadis, mille eest ta sõdib, ja punane idakaru suruti Peipsi taha. Nüüd on meil relvad, aga sihti nagu polekski. Ja see tekitab rammetuse käsivartes, halvates võitlusvaimu. Ent relvade juurde tuleb jääda ja võidelda, kuni õige lahendus saabub.

Admiral rõhutas, et tähtis on praegu see, et iga eestlane tunneks, teaks ja täidaks oma kohust isamaa vastu. Raske oli vanal admiralil seista meeskonna ees ja rääkida mõistujuttu, selle asemel, et avameelselt öelda: "Meil on relvi ja meil on kogemustega mehi. Ülim nõue on praegu relvi kindlalt käes hoides vastu pidada: Kui Saksa rinne meie piiridel kokku variseb, on meie ainuke ülesanne - võitluste raskus täielikult oma õlgadele võtta, kuni abi läänest saabub." Avameelselt öeldes, unistasime me ju kõik inglise sõjalaevade saabumist Tallinna alla, nagu see toimus 1918. aastal...”

Ent lähemate nädalate sündmused näitasid õudse selgusega, kui naiivsed olid olnud meie kõikide lootused kogu nende sõja-aastate jooksul, mis leidsid väljendust tol päiksepaistelisel sügispäeval vana admirali sõnade läbi: relvi meil oli, ka head tahet, kuid - oodatud abi läänest jäi tulemata."

Kõik senised lootused olid purunenud põrmuks. Pitka löögiüksus avaldas vaenlasele vastupanu Tartu maanteel Vaida lähistel ja Soodla silla juures Kehras. Üks ägedamaid lahinguid toimus aga Keilas ja kestis ühtekokku ligi 3,5 tundi. Tallinnas, Nõmme turuplatsil lasksid Pitka mehed puruks kaks vaenlase tanki. Tema löögiüksuse mehed avaldasid vastupanu ka Ristil ja Märjamaa lähistel. Admiral Joh.  Pitka edasine saatus on jäänud tänaseni selg

 

* * *

 

Lahingud Lääne-Eesti saartel

 

Sõjategevusest 1944. aastal Lääne-Eesti saartel on  seni üsna vähe kirjutatud ja räägitud. Selle põhjuseks on asjaolu, et Saaremaal, Hiiumaal ja Sõrve poolsaarel toimunud lahingutest eesti väeosad enam osa ei võtnud. Seal võidelnud Saksa väeosade võitlustegevuse kohta pole olnud küllalt tõeseid andmeid. Allpool  on käsitletud neid sündmusi lähemalt.

* * *

Loovutanud 1944. a. suvel Eesti mandriosa,  taandus osa Saksa üksusi Lääne-Eesti saartele ja asusid seal  kaitseliini rajama.  Saarte hoidmine oli Põhjarinde juhtkonna  otsusel vajalik Läänemerel laevaliikluse tagamiseks, et varustada Läti sadamate kaudu Kuramaa väegruppi. Kuid saarte hoidmiseks nappis väeosi. Ülesanne Lääne-Eesti saarte kaitsmiseks tehti 1944. aasta Septembri saksa 23. jalaväediviisile. Kaitse üldjuhiks määrati selle diviisi komandör kindralleitnant Hans Schirmer.

Saaremaale jõudsid esimesed Saksa 23. jalaväediviisi üksused 9. septembril 1944. Kahe päevaga toodi Lätist Saaremaale kogu diviis, mille koosseisus oli kolm erinevate väeosade rügementi ja  neli pataljoni.

Ajavahemikul 12 kuni 20 september toodi saarte kaitseks  veel  värskelt formeeritud 1006. rannakaitse suurtükirügement, 289. rannakaitse suurtükipataljon, raskesuurtükiväe 810. pataljon ning rünnaksuurtükkide (iseliikuvate suurtükkide) brigaadi 202. pataljoni 10 soomusmasinat.  Viimane oli saartel toimunud lahingutes ainuke soomusüksus. Peale selle veel raskesuurtükiväe 768. pataljon, mis koosnes kahest patareist ja mille relvadeks olid 1940. a. läänerindel sõjasaagiks saadud 210 ja 240 mm  raskesuurtükid.

Mandrilt oli taganenud Saaremaale ka Tallinna rannakaitsel olnud mereväe 550. suurtükipataljon, mis sealt aga varsti Lätti – Liapaja (Liibavi) sadama kaitseks viidi.

Mereväe 239. õhutõrje pataljon, mis koosnes üheksast  patareist, oli varem asunud Eesti põhjarannikul, Tallinnast kuni Luugani, olles seal mereväe kaldaobjektide kaitsel. Kaks selle pataljoni patareid olid asunud Tütarsaarel. Nüüd toodi kogu see väeosa Saaremaale. Suurtükkidega olid Saaremaale toodud patareid varustatud vaid osaliselt ja seepärast moodustas pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz vabadest meestest jalaväeüksuse.

Tankitõrjeüksustest toodi Saaremaale 751. tankitõrjekompanii. Pioneerüksustest 128. ja 772. pioneerpataljon, kusjuures 772. pataljon taganes Saaremaale Peipsi järvelt, kus see oli opereerinud kõik eelnenud sõja-aastad. 128. pioneerpataljon toodi Saaremaale aga Krimmist.

Mereväe maabumisüksustest toodi Saaremaale 128., 772., 774. ja 775. maabumis- pioneerkompaniid, ning rünnakpaatide 128., 902. ja 903. pioneerkompaniid.

Nagu ülaltoodust nähtub, oli väeosade loetelu üsna kirju ja neist pidi kindralleitnant Schirmer organiseerima kogu Lääne-Eesti saarestiku kaitse. Oli teada, et punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse, s.t. 9 diviisiga ja Schirmerile oli juba algusest peale selge, et saari ta oma käes hoida ei suuda.

Kuid üllatusi lisandus veelgi. Nimelt andis Hitler käsu, mis oli üks tema suurimaid lollusi – käivitada operatsioon Tanne Ost. Kuna Soome oli sõjast välja astunud, siis andis Hitler käsu Soome lahes asunud Hoglandi ehk Suursaar soomlaste käest enne ära võtta, kui need jõuavad selle venelastele üle anda. Kiirelt asuti koguma selleks operatsiooniks vägesid ja ka Schirmer sai korralduse eraldada selle tarvis 68. luurerügement ja 902. ning 903. rünnakpaatide kompanii. See oli saarte kaitsele suureks löögiks, sest antud väeosad olid juba paigutatud Muhu saare kaitsele, mis oli ühtlasi ka peakaitseliiniks.

Nagu eelpool juba juttu oli - Suursaare hõivamine sakslaste poolt  ebaõnnestus täielikult ja tagasi Muhusse saabunud 68. rügemendi niigi alakoosseisulised pataljonid olid Suursaarel kaotanud 650 meest ja rünnakpaatide pioneerid 155 meest. Schirmer võttis vastu otsuse, et 68. rügement jääb ilma jalaväepataljonideta ja tagasi tulnud mehed anti täienduseks 67. grenaderirügemendile, mis oli juba Muhus positsioonidele asunud.

 Kindralleitnant Schirmeril oli kavas kasutada saarte kaitsmisel ka mandri Eestist Muhusse taandunud eesti väeosade riismeid. Muhus kogus eestlased kokku Eesti 20. diviisi ohvitser Julius Made ja lõpuks oli selles nn. “Made pataljonis” koos ligi 2000 meest. Kuid Schirmerit häiris informatsioon admiral Pitka üksuses olnud eestlaste relvadega sakslastele vastuhakust, aga ka Muhus kokku kogutud eestlaste madal distsipliin ja võitlusmoraal, ning ta andis korralduse eestlastelt relvad ära korjata ja saata mehed välisandarmeeria korraldusel Sileesiasse, Neuhammeri linnakesse, kus  toimus  Eesti 20. diviisi taasformeerimine.

Kuid päriselt Schirmer  eestlaste teenetest siiski ära öelda ei soovinud. Ta tegi Saaremaa Omakaitsele ettepaneku, et see asuks Muhu saarel asunud saksa üksuste selja taha nn. teisele kaitseliinile, lubades 23. jalaväediviisi poolt relvi ja väljaõpet. Kohanud aga Saaremaa omakaitse ülema Kangro jahedat suhtumist läkitas, ta oma ohvitserid rääkima kohalike malevate ülematega. Kuid need ei tahtnud omapead talitada ja pöördusid taas Kangro poole. Kangro soovitus oli aga resoluutne: “Kuna Tallinn on langenud ja Eesti Omakaitse likvideeritud, siis nüüd soovitan ma igaühel päästa ise oma nahk”.  Samas andis ta maleva ülematele loa, väljastada Omakaitse laost Kuressaares paadimootorite tarvis bensiini, et need saaksid Rootsi sõita.

Nii ootasidki sakslased punaarmee rünnakuid üsna lootusetus olukorras. Nähes ettevalmistusi Vormsi ründamiseks, otsustas Schirmer 25.sept. 1944 oma väed Vormsilt ära tuua. 26. septembril algaski venelaste tugev suurtükituli koos lennuväe rünnakutega Vormsile, mis kestsid kogu päeva ning 27. septembril hõivasid punaarmee üksused Vormsi.

Luureandmete põhjal sai teatavaks, et Virtsus on punaarmee valmis alustama dessanti Muhu saarele. Samal ajal oli Schirmer sunnitud oma vägesid kogu saarte ulatuses laiali hoidma, sest dessandioht ei varitsenud mitte ainult Muhus.

 Muhu saare kaitsel oli 67. jalaväegrenaderide rügement ja 68. jalaväerügemendi staap. Peale nende veel 23. pioneerpataljon, 774. maabumispioneeride kompanii ja 902. ja 903. rünnakpaatide pioneerikompaniid. Ööl vastu 29. septembrit maabusid punaarmee eelüksused Kuivastust põhja pool Muhu saarele. Kohanud nõrka vastupanu,  lõid nad seal väikese sillapea.

Kogu järgneva päeva oli Muhu idarannik venelaste raske suurtükitule ja lennuväe rünnakute objektiks. Õhurünnakutega nurjati ka sakslaste katse rünnata sillapead. 29. septembri õhtul alustas nõukogude 8. armee dessanti üle suure väina. Sakslased vastasid tugeva kuulipilduja- ja kahuritulega, kuid see suruti vastaskaldal asunud võimsa kahuritulega maha. Hoolimata sakslaste visast vastupanust arendasid punaväed oma rünnakut kiirelt edasi lääne suunas. Vältimaks võimalust, et saarte kaitse põhiüksus, 67. grenaderrügement piiratakse Muhus sisse, andis Schirmer 30. septembril käsu Muhust evakueerumiseks. Tänu oskuslikult loodud sillapeale Väinatammi ees, suudeti kõik raskerelvad ja varustus Muhust ära tuua. Kell 18.00 30. septembril 1944 oli viimane saksa sõdur Muhust lahkunud ja pioneerid lasid Väinatammi mitmest kohast õhku.

Seejärel oli kord Hiiumaa käes. Seal olid kaitsel sakslaste 23. luurepataljon, osa 23. pioneerpataljonist, 23. ja 810. suurtükirügemendi kaks patareid, 772. maabumispioneeride üks kompanii, üks tolli ja piirikaitse kompanii ning üks saarele taganenud teedeehituse kompanii.

Öösel vastu 2. oktoobrit  tegid punaarmee 109. laskurkorpuse eelväed katse maabuda Heltermaa lähedale, kuid löödi sakslaste tugeva suurtükitulega tagasi. Sama päeva hommikul kell 8.30 maabusid punaväed Hiiumaal juba laial rindel. Suurtükkide ja kuulipildujate tõkketuli suruti maha ründelennukite IL-2 poolt. Kohe anti saksa vägedele saarel korraldus taandumiseks Sõru sadama suunas ja evakueerumiseks saarelt. Kuna maabunud punaväed alustasid rünnakut Käina suunas, oli oht, et taandumistee lõigatakse ära, sai 23. luurepataljon käsu pidada taandudes tõrjelahinguid, et pidurdada punaarmee kiiret edasitungi. 2. oktoobri  õhtuks oli 23. luurepataljon taganenud Kassarisse ja pimenedes oli sakslaste käes veel vaid kaks väikest sillapead enne Kassarit. Ööl vastu 3. oktoobrit taanduti 772. maabumispioneeride kompanii ujuvvahenditel vastasele märkamatult Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Ülejäänud saksa väeüksused olid loonud kindlustatud sillapea Sõru sadama ette ja kaitsesid seda 3. oktoobri õhtuni. Päeva jooksul suudeti Saaremaale viia kõik raskerelvad ja tehnika ning päeva lõpuks jätsid viimased Hiiumaal olnud sakslased saare maha.

30. septembril 1944 saabus saksa üksustele Saaremaal täiendus. Nimelt oli sel päeval Roomasaares ja Mõntus maabunud 218. jalaväediviis kindralleitnant Viktor Lang-i juhtimisel. See lõi Saaremaal juba sootuks teise strateegilise situatsiooni. Selle diviisi koosseisus tulid Saaremaale selle diviisi kolm gren. rüg-ti, luurepataljon, sapööripataljon, tankitõrjepataljon, varustuspataljon ning üks suurtükirügemendi pataljon.

1.   ja 2. oktoobril 1944 maabusid Roomasaares veel  mere- suurtükiväe kaks pataljoni. Need pataljonid olid kaotanud oma raskerelvad ja rakendati nüüd jalaväelastena rindele. Neist üks - 531. pataljonis oli asunud varem Lugas, Oranienbaumis ja Peterhofis. Leningradi rinde kokku varisedes kaotas see pataljon oma kahurid ja mehed saadeti jalaväelastena Narva rindele.  Pataljon võttis osa ka fiaskoga lõppenud Suursaare ründamisest. 532. pataljon oli olnud aga 8 patarei tugevune, mis olid asunud Tallinns, Aseris ja Lugas ning kaks patareid Liepajas, mis jäid sinna edasi. Ülejäänud patareid ei suutnud oma kahureid evakueerida ja olid sunnitud need maha jätma. Vaid Tallinnast toodi mõned kahurid ära ja pandi üles Roomassaare sadama kaitseks. Enamus pataljoni koosseisust tuli Saaremaale aga jalaväelastena ja neil puudus praktiline rindekogemus.

Lisaks neile, olid Saaremaale taganenud veel 141. ehitus-sapööripataljon,  410. mereväe ehituspataljon, mereväe tagavarapataljon ”Ostland”, 321. mereväe ehitus-sapöörikompanii 1. rühm ning 500. varustuspataljon.

Õhutõrjeüksustest jõudsid Saaremaale 12. õhutõrjediviisi 4. õhutõrjegrupi 1. pataljon, milles oli kokku 5 patareid. Osaliselt toodi Saaremaale ka sama diviisi  753. õhutõrje pataljon.

Peale Hiiumaa ja Muhu mahajätmist paigutas Saaremaa kaitset juhtinud 23. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Hans Schirmer oma käsutuses olevad väeüksused nii, et vajadusel oleks neid kiiresti võimalik viia ükskõik millisesse saare ossa, kui sinna peaks maabuma venelaste dessant.

5. oktoobri 1944 hommikul kell 6.00 alustas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpus, suurtükitule katte all Väikese Väina dessanti. Dessant toimus Saaremaa rannikule umbes 20 km. laiusel alal Jaani külast põhjas kuni Kõrkvere külani lõunas. Dessandiks oli laskurkorpusel kasutada umbes 70 land-lease korras ameeriklastelt saadud amfiibautot ja dessandipraami. Peale selle veel rekvireeritud- ja soomlaste käest saadud paadid. Dessant toimus paksu hommikuudu katte all, mistõttu see tuli sakslastele ootamatult ja ei suudetud osutada märkimisväärset vastupanu. Ainult mõni üksik väiksem grupp suutsid jääda kaitsele ja pani visalt vastu. Olukorda püüdis päästa 23. jalaväediviisi 67. gren. rüg. komandör oberst Jonas Graf zu Eulenburg, kes organiseeris kiiresti vastupealetungi. Selleks oli tal kasutada 67. gren. rüg. , 323. gren. rüg. 2. pataljon ja 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Selle vastupealetungiga suudeti vallutada osa juba suureks kasvanud venelaste sillapeast, kuid rünnak takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punavägi oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve. 6. oktoobril jäeti maha  Kuressaare ja taanduti Salme küla juurde loodud kaitseliini taha.

 

Salme kaitseliin

Ajal, mil Saaremaal olnud Saksa väeosad taganesid Sõrve poolsaare suunas, valmistasid sakslased ette Sõrve poolsaare esimest kaitseliini. Selleks sai Salme kaitseliin. Kiiruga rajatud Salme liini asusid kaitsma 218. jalaväediviisi 323. ja 397. gren. rüg. ja mere- suurtükiväe 531. pataljoni jalaväelased. Kuna oli selge, et Salme liini lõplikult valmis ehitada ei jõuta, siis rajati liin nn. vastupanupunktide põhimõttel. Samal ajal alustati kohe ka järgmise – Arista kaitseliini rajamist. Kõik taganevad väeosad, mis jõudsid Salme liini taha, viidi kiiresti lahingukorda ja nendega mehitati ka Arista kaitseliin. Tuleb märkida, et sakslastel läks korda suurem enamus oma vägedest ja varustusest Saaremaalt Sõrve tuua.  9. oktoobril 1944 ründasid Saaremaal hoogsalt edasi liikunud Nõukogude väed tugevate tankiüksuste toetusel Salme liini kogu selle pikkusel ja murdsid sakslaste kaitsesse kahes kohas sisse. Ägedate lahingute käigus ei suutnud sakslased  kaitseliini enam taastada ja Saksa väegrupi juhtkonnal ei jäänud üle muud, kui tõmmata Salme liini kaitsnud väeosad  Arista liinile.

 

Arista kaitseliin

Arista liin asus Sõrve poolsaare kõige kitsamas kohas. Kujundlikult võiks seda nimetada lukuks Sõrve poolsaare sissepääsul. Liini mehitas võitlusgrupp “Eulenburg”, mis koosnes 23. jalaväediviisi 67. gren. rüg. meestest ja sama diviisi 23. suurtükirügemendi kahuritest ja jalaväelastest. Samal ajal ei olnud 67. grenaderrügement kaugeltki täiskoosseisuline. Ebaõnnestunud oli vastupealetung Väikese väina ületanud punaarmee osade vastu ning raskeks oli kujunenud ka  taandumine Saaremaalt, kus rügement  murdis läbi Tehumardi all taganemistee läbi lõiganud, punaarmee üksustest.

Kuid juhtkond oli selle rügemendi võimekuses kindel ja kogenud idarinde võitlejatena tajusid ka sõdurid neil lasuvat vastutust. Sellegi poolest tugevdati veel ka kaitset kaitseliini tagalas. Teise kaitsejoone moodustas Salme alt taganenud 323. gren. rüg. 1. pataljon, asudes kaitsele Imara külast põhja pool ja sama rügemendi 2. pataljon, mis moodustas kolmanda kaitsejoone Imara küla lõunapoolses servas. Ülejäänud vabad väeosad paigutati üle kogu poolsaare, et olla kaitstud ootamatu dessandi vastu. Väeosade hajutatus andis kaitset ka tugeva Nõukogude suurtükiväe ja ründelennukite tule eest.

Poolsaare lõuna- ja idarannikut Säärest kuni Hindreka külani kaitses 218. diviisi 386. gren. rüg. Hindreka külast põhja poole aga jalaväelasteks jäänud 531. mereväe suurtükipataljon. Läänerannikut kaitses oma kahuritega mereväe õhutõrje 239. pataljon. Jalaväelastena rakendatud mereväe 532. suurtükipataljoni  mehed mehitasid rannikut kaitsnud üksuste taha moodustatud teise kaitseliini. Mõntu piirkonda olid koondatud maabumispioneeride ja rünnakpioneeride väeosad oma ujuvvahenditega. 772. rünnakpaatide pioneerpataljoni 4. kompanii paigutati Säärest läänes asuvasse lahte ja sama pataljoni 2. kompanii Lõu lahte.

 

Esimene Sõrve evakueerumise plaan

10. oktoobril 1944 tegi Saarte kaitse staap otsuse, et Sõrvet ei suudeta kaitsta ja sellel ei ole enam ka erilist strateegilist tähtsust. Antud otsusest tulenevalt töötas 24. maabumisflotilli komandör ja staabiülem kindralmajor Karl Henke välja Sõrvest evakueerumise plaani, mis pidi teostuma kolmes etapis. Väeosade viimaseks lahkumistähtajaks oli määratud 19. oktoober 1944.

Kuid samal ajal, kui Sõrves peeti evakueerumise plaane, viis Saksa armee kõrgem ülemjuhatus kõik Saaremaa kaitsel olnud väeüksused XXXXIII armeekorpuse juhtimise alla ja korpuse komandör kindral Kurt Versock, saades teada evakueerumise plaanist, tühistas selle, põhjendades, et temale on ette kantud Sõrves kaitsel olevast 7000 saksa sõdurist ja tema arvates on see piisav jõud, et Sõrvet edukalt kaitsta. Saaremaal olnud ohvitseride selgitusi, et enamus sellest arvust on mitmesuguste ehitus-, varustus-, piirivalve-, sapööri-, õhutõrje- ja suurtükiväe üksuste sõdurid, kes ei oma jalaväelase ettevalmistust ega piisavalt jalaväe relvi ning laskemoona ja et pealegi on osa suurtükiväeüksusi taandunud  saartele ilma raskerelvadeta. Kõiki neid põhjendusi aga ei võetud kuulda.

Tiivustatuna edust Salme kaitseliini läbimurdmisel asusid Nõukogude üksused käigult ründama ka Arista liini. Nähes, et sakslased on ehitanud uue kaitseliini, otsustati korrata sama taktikat mis Salmel. Rünnati tankide toel korduvalt kogu rindejoone ulatuses, kuid sakslaste kaitsest läbi murda ei suudetud. Nähes, et kaitseliin on liiga tugevalt kindlustatud ja sakslased panevad meeleheitlikult vastu, otsustati teha dessant kaitseliini tagalasse.

11. oktoobril maabusid nõukogude väed amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatuma randa. Kuid sakslaste ranna kaitsel olnud väikesed üksused märkasid dessanti varakult ja häirekorras toodi kiiresti kohale 23. jalaväediviisi 67. gren. rüg. 2. ja 23. tagavarapataljon ja sakslased surusid Kaugatumas maale tulnud Punaarmee üksused tagasi merre.

Tegelikult oli algusest peale selge, et sillapea loomine Kaugatumas ei õnnestu ja nõukogude komandöride jäärapäisus läks maksma paljude sõdurite elu. Saksa andmeil võeti seal vaid 20 vangi. 23. jalaväediviisi staap, mis oli antud hetkel ka kogu kaitse koordineerijaks, viis häirekorda ka poolsaare lõunaosas asunud 323. grenaderirügemendi, mille staap asus sel hetkel Lõpe külas.

Samal päeval üritasid nõukogude väed veel teist dessanti. Seekord oli valitud maabumiskohaks Vintri rand ja dessandi teostajateks 300. Eesti laskurpolgu mehed. Valvelaevade kaitse all läheneti rannale ja mehed saadeti alustelt maha 400 meetrit enne rannajoont. Kuid ka sel korral kordus sama lugu. Sakslased olid valmis ja dessant võeti vastu marulise tulega. Üle meres kahlavate meeste peade arenes kahurväeduell, milles üheks osapooleks olid punalaevastiku laevad ja teiselt poolt sakslaste õhutõrjekahurite grupp “Fröhlich” ning 239. mereväe õhutõrjekahurite pataljon. Jalaväeosadest olid rannikul kaitsel 218. jalaväediviisi 386. gren. rüg. ja 218. pioneerpataljon ning jalaväelastena ka 532. mereväe suurtükipataljoni mehed. Ka selle dessandi puhul oli jõudude ülekaal kaitsjate poolel. Peale punalaevasiku aluste sunnitud lahkumist korjasid sakslased merest välja 450 eestlasest punaväelast. Nendest 200 olid saanud surma ja 250 võeti vangi.

12. okt. 1944 ründasid punaväed Arista liini kogu päeva, kuid tulemusteta. Eulenburgi grupp pidas vastu. Samal ajal evakueerisid sakslased 218. jalaväediviisi staabi ja sama diviisi 218. varustuspataljoni tagasi Kuramaale - Ventspilsi. Lahkus ka diviisi komandör kindralleitnant Viktor Lang. Sõrve jäänud 218. jalaväediviisi osade juhtimise võttis üle sama diviisi 323. grenaderirügemendi  staap, mis oli üle toodud Lõupõllu külla.

13. okt. 1944 möödus ilma suuremate lahinguteta, kuid 14. okt. ründasid punaarmee üksused Arista liini kahes laines. Sakslaste kaitse pidas vastu. Ka 15. ja 16. okt. olid lahingutegevuselt suhteliselt vaiksed ja mõlemad pooled kasutasid seda oma vägede ümberpaigutamiseks. Sakslased võtsid rindelt maha seal kaitsel olnud ja raskeid lahinguid pidanud 23. jalaväediviisi osad koondnime all võitlusgrupp “Eulenburg” ja kaitse mehitati 218. jalaväediviisi osadega koondnime all võitlusgrupp “Reuter”, mida juhatas 386. Grenaderide rügemendi komandör, rüütliristi kandja oberst Joachim Reuter. Antud gruppi kuulus veel 386. gren. rüg.   ja 323. gren. rüg. 1. pataljon.

Kuid vaevalt sai sakslaste uus vahetus oma kohad kaevikutes sisse võtta, kui juba 17. oktoobril tuli neil tõrjuda tugevat punaarmee rünnakut. Ka seekord jäi rinne püsima samas kohas. 18. okt. 1944 algas suurrünnak. Pealetungile eelnesid mitme tunni vältel ründelennukite IL-2 eskadrillide rünnakud kaitseliinile. Sellega olid kaevikuliinid juba põhjalikult segi löödud. Järgnes rünnak suurtükitule ja tankide toetusel kogu kaitseliini pikkusel. Punaarmee üksused tungisid sakslaste kaevikutesse sisse ja algas äge lähivõitlus. Paljudes kohtades olid ründajad murdnud juba sakslaste kaitsest läbi, kui Saksa 323. rügemendi varus olnud pataljonid tulid vasturünnakule. Vasturünnakuga suudeti küll sissemurrud riivistada ja ründajad kaevikutest välja lüüa, kuid kohe alustas punaarmee uut rünnakut värskete väeosadega ja selle rünnaku tõrjumiseks sakslastel reserve enam ei olnud.

 

Ranna kaitseliin

Arista kaitseliinilt taganema löödud väeosad taandusid kiiresti rajatud Ranna kaitseliini taha, mida kaitses väga kirju seltskond, mis oli kokku pandud erinevatest väiksematest mereväe ja maavägede üksustest. Kaitse põhijõuks oli mereväe 239. õhutõrjepataljon  ja kaitseliini juhiks sama pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz. Samal ajal hakati rajama ka uut  – Leo kaitseliini.

Tiivustatuna oma võidust Arista liinil ründasid nõukogude väed kohe ka Ranna liini. 20. oktoobril suudeti küll kõik rünnakud tagasi lüüa, kuid 21. oktoobril surusid ründajad oma tankikiilu läbi kaitse vasaku tiiva. Õhtuks jõudsid läbi murdnud tankid juba Teesost põhjas asuva metsani. Järgmisel hommikul kogus korvetikapten Schulz veel Ranna liinil kaitsel olevad üksused rünnakuks lääne suunas, üritades läbimurdnud väeosadel ühendus oma tagalaga ära lõigata ja nad kotti võtta. Julge vasturünnak tuli punaarmeele ootamatult ja sellel oli esialgu ka edu. Jõudnud peaaegu läänerannikuni välja, jäädi aga tugeva nõukogude vasturünnaku alla ja seda enam peatada ei suudetud. Sellega oli saksa vägede kaitse Ranna liinil murtud ja et pääseda sissepiiramisest taganeti kiirelt Leo kaitseliinile.

 

 

Lõpe-Kaimri kaitseliin

Vastupealetungist Ranna liinil oli niipalju kasu, et peale tungivad punaväe üksused viidi sellega segadusse ja jõudnud Leo liinile, ei alustanud need kohe rünnakutega. 23. oktoobri  õhtul maabusid Sõrves saksa 12. lennuväe väli-jalaväediviisi üksused. Nendeks oli lennuväe 23. jäägrirügemendi staap koos staabikompaniiga, sama rügemendi teine pataljon ja 12. Lennuväediviisi luurepataljon. Saabunud värske täiendus suunati kohe Leo liini kaitsekraavidesse kaitseliini keskosas. Sõrve saabusid samast diviisist veel 24. jäägerrügemendi 1. pataljon ning 25. jäägerrügemendi staap ja 1. pataljon.

 Samal ajal saabus Sõrve kaitset juhtinud staabi juhtkonnale Hitleri käsk – vastu panna viimase meheni!

 Juurde saadetud täiendus selle ülesande täitmiseks, oli aga naeruväärselt väike ja kõigile oli selge, et kaitsekraavides istuvad sõdurid olid jäetud saatuse hooleks. 24. oktoobril asusid Leo liini ründama kaks värsket nõukogude laskurdiviisi kogu rinde pikkuselt. Rinde keskosas suudetigi mitmes kohas sakslaste kaevikutesse sisse murda, kuid äsja saabunud lennuväe jalaväeosad suutsid need lähivõitluses tagasi lüüa. See rünnak läks aga punaväele kalliks maksma, sest värsked üksused lausa sulasid kaitsjate tules ja järgnevatel päevadel suuremat pealetungi ette ei võetud. Olid vaid väiksemad kokkupõrked. 29.okt. murdsid punaväed  sisse saksa 323. gren. rüg. 1. pataljoni rindesse, kus lahing läks kuni vihase käsitsivõitluseni välja. Sakslased vallutasid oma positsioonid tagasi ja taastasid rindejoone.

25. oktoobri öösel saabus Sõrve kauaoodatud täiendus raske kahurväe ja õhutõrjeüksuste näol. Kuramaalt toodi Sõrve 289. suurtükirügemendi 1. pataljon ja 6. Flakidiviisi 127. segapataljoni neli patareid kus kokku oli 36 õhutõrjesuurtükki, mille meeskondades olid ka 65 Pärnumaalt mobiliseeritud lennuväe abiteenistuslast.

 

Pärnumaa lennuväepoisid Sõrves

1944. aasta septembri lõpupäevadel Pärnust lahkunud 127. õhutõrjepataljon oli pidevalt rinde eest taandudes jõudnud 6. oktoobriks  Vindavi (Venspilsi) sadamalinna ja asunud selle kaitsele. 25. oktoobril  said selle õhutõrjepataljoni neli patareid käsu oma senised tulepositsioonid maha jätta ja minna kiiresti Vindavi sadamasse. Seal laadisid nad oma suurtükid ja varustuse sadamakai ääres seisnud dessantpraamidele ja õhtupimeduse saabudes lahkus üheksa täislastis dessantalust avamerele. Alles merel olles said hämaralt valgustatud laevatrümmis laskemoona- ja granaadikastide otsas külitavad poisid teada, et minnakse Sõrve poolsaarele.

Sõrve kohta teati vaid niipalju, et seal toimuvad ägedad lahingud ja et poolsaart ümbritsev meri on venelaste laevade ja lennukite pideva valve all ning iga hetk võib

 

 

oodata nende ilmumist, kellele nõrgalt relvastatud dessantpraamid olnuksid heaks märklauaks.

Kuid teadmine, et sõit läheb taas kodumaa pinnale, põhjustas poistes ootusärevuse ja tõstis noorte sõjameeste meeleolu. Omavahel olukorra üle aru pidades oldi arvamusel, et Sõrves ootavad neid ees ka eesti väeosad, mis nende lahkumise ajal Eestist olid veel Sinimägedes ja Emajõe ääres ägedaid lahinguid pidanud..

26. oktoobri varahommikul maabusid dessantpraamid ilma vahejuhtumiteta Sõrve rannas. Osa neist Sääre lõunatipus, ülejäänud Mõntu sadama kai ääres. Kiire mahalaadimise järel sõidutati suurtükirühmad piki poolsaare ida- ja läänepoolset rannajoont laiali, kus need rannakaitsele asusid. Kuna Sõrves võidelnud saksa väeosade varustamine ja  haavatute äravedu toimus Mõntu sadama kaudu, jäid kolm suurtükirühma sadama kaitsele.

 

Sõrvelaste evakueerimine

127.õhutõrjepataljoni patareide saabumisel Sõrve ei olnud Vintrist lõuna pool olnud külade elanike evakueerimist veel toimunud. Sõrve saabudes tekkisid eesti lennuväepoistel kohalike elanikega tihedad kontaktid. Kuid 29. ja 30. oktoobril said poolsaare elanikud Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende transportimine toimus samade kaubalaevade ja praamidega, millega Sõrve väegrupile toiduaineid ja sõjavarustust toodi. Elanike laevadele panek toimus põhiliselt Mõntu sadamas, kuid kuuldavasti tehti seda ka Sääre rannas. Sõrves olnud Pärnumaa poisid käisid mitmel korral lahkuvatel peredel abis neil kaasa võtta lubatud varanatukest laevadele toimetamas.

On mõistetav, et äge sõjategevus ja kodude mahajätmine põhjustas Sõrve elanikele kannatusi ja traagikat. Tuli ju lahkudes jätta saatuse hooleks kogu senine elamine, kodune vara ja loomad. Kuid kohalike elanike sõja jalust evakueerimist kohustas tegema ka rahvusvaheline Genfi konventsioon, mille põhjal olid sõdivad pooled kohustatud lahingute piirkonnast tsiviilisikud evakueerima. Teadaolevatel andmetel evakueeriti Sõrvest kokku umbes 2400 elanikku.

Sõrvelaste lahkumise järel hulkus poolsaare metsades ja karjamaadel hulganisti kodutuks jäänud kariloomi, keda sakslased nüüd püüdsid ja väeosade köökide juurde koondasid, kus neid toideti ja  toiduks veristati.

 

Venelaste ettevalmistused suurrünnakuks

Vahepeal olnud rahulikel päevadel olid sakslased oma kaitse Lõpe-Kaimre (Leo) kaitseliinil kaheks sektoriks ümber korraldanud. Idapoolse sektori kaitset juhtis 323. gren. rüg. staap, kellele allusid 397. gren. rüg. 1. pataljon ja 67. gren. rüg. 1. pataljon . Läänepoolse sektori kaitset korraldas 67. gren. rüg. staap, millele allusid 67. gren. rüg. 2. pataljon ja 23. luurepataljon.

Kogu oktoobrikuu toimusid seal Punaarmee rünnakud, kus ründajad kasutasid nende endi poolt 1941. aastal rajatud kindlustusi, saavutamata aga vähimatki edu. 29. oktoobril õnnestus venelastel küll kohati saksa kaitsesse tungida, kuid löödi sakslaste vasturünnakuga tagasi.

30. oktoobril tegi punaarmee jõulise rünnaku kaitseliini keskosas, mille lennuväe jalaväelastest koosnev võitlusgrupp “Jordan”, lennuväe 25. jäägrirügemendi komandöri Oberst Günther Jordani juhtimisel edukalt tagasi lõi. 31. kuni 6. novembrini 1944 oli Sõrves suhteliselt rahulik periood. Mõlemad pooled kasutasid seda aega oma lahingutes räsida saanud üksuste kordaseadmiseks. Sõrves olevate vägede staap, kasutades seda vaba hetke ja saatis XXXXIII armeekorpuse juhatusele järjekordse ettepaneku Sõrve väegrupi evakueerumiseks,  kuid sellele ei reageeritud ja 8.-12. novembrini viidi Sõrvest tagasi Kuramaale vaid 12. lennuväe väli-jalaväediviisi üksused.

Nüüd otsustas nõukogude 8. armee juhtkond tuua Sõrve lisavägesid. Sõrve operatsiooni asusid juhtima Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik Popov ja Balti sõjalaevastiku juhataja admiral Tributs. Sõrve toodi juurde suurtükiväge. Balti mere sõjalaevastik tõi kohale oma rasked rannakaitsesuurtükid, mis pandi üles Saaremaa lõunarannikule. Kroonlinnast kohale toodud admiral Svjatovi sõjalaevad said ülesande hävitada kõik Sõrve poolsaare ümber liikuvad saksa laevad ja blokeerida Mõntu sadam. Pärnu lennuväljale toodi 236 ründelennukit ja Koguva lennuväljale suur hulk hävitajaid.

Samal ajal püüdsid venelased korduvalt saata sakslaste tagalas maale dessante, mis aga kõik ranna kaitsel olnud üksuste poolt hävitati või tagasi löödi. Järjekordselt üritasid venelased saata Mõntu sadama piirkonnas maale dessanti 15. novembril. Sel hommikul ilmusid äkki merelt neli punaväelastega täidetud alust, mis rannale lähenedes avasid kahuritest ettevalmistava tule randumiseks. Laevade pihta avasid suurtükkidest ja käsirelvadest tule rannas asunud 127. õhutõrjepataljoni üks suurtükirühm, mille meeskonna koosseisu kuulus ka siinkirjutaja. Üks rannale kõige lähemale jõudnud venelaste dessantalus sai tugevasti pihta. Selle tekil olnud punaväelased hüppasid merre ja varjusid laevakere taha, kust teised  laevad need oma pardale võtsid. Umbes poolteist tundi kestnud tulevahetuse järel taandusid venelased tagasi avamerele. Toimunud lahingu ajal ründas õhutõrjeväelasi ka üks venelaste ründelennuk IL-2, tulistades pardasuurtükkidest ja kuulipildujatest selle positsiooni. Ründaja pihta avas tule naabruses asunud neljatoruliste õhutõrjeüksus, mille tules ründelennuk süttis põlema ja kukkus merre.

 

Mäebe-Torgu-Türju kaitseliin

18. novembri hommikul kell 07.50 alustasid punaväe diviisid suurrünnakut. Maruline turmtuli 990 torust 3,5 km pikkusele kaitseliinile kestis peaaegu kaks tundi. Mürsuplahvatused kündsid segi sakslaste kaevikud, hävisid kõik kommunikatsiooniliinid. Venelaste turmtuld toetasid sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli ülekaal täielikult "punakotkaste" käes, kuna sakslastel oli Sõrves vastu panna ainult üks lennusalk (umbes 12 lennukit), mis lendasid Sõrve Kuramaalt. Turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid rünnakule venelaste 109. ja 131. diviis. Nende diviiside taga liikus eestlaste 249. laskurdiviis, kes pidi rünnakut jätkama, kui eesliikujad peaksid takerduma. Koos laskurpolkudega tulid rünnakule ka 27. tankipolk ja 47. tankipolk. See oli 3,5 km pikkuse rinde kohta tohutu laviin.

Hästi ettevalmistatud suurrünnak kulges algusest peale edukalt. Saksa kaitsesse murti mitmes kohas sügavale sisse. Idapoolses sektoris murdsid punaarmeelased rinde Kaimri küla juures ja lõid kiilu kaitsel olevate saksa pataljonide vahele. Nad arendasid pealetun

gi edasi mööda maanteed ja õhtuks jõudsid Hindu külani. Siin peatati nad sakslaste kiiresti rajatud kaitse poolt. Hindu küla juures olid kaitsel 323. gren. rüg. 1. pataljon ja kiirelt formeeritud häirekompanii, kuhu oli koondatud kõik saadaolevad vabad sõdurid, kes veel relva kanda suutsid.

Leo liini keskosa kaitsnud 23. luurepataljon purustati täielikult. Punaarmee sõitis sellest üksusest üle nagu teerulliga ja saksa kaitse olukorda päästis vaid asjaolu, et piirkond oli metsane ja ilma teedeta, mis takistas vägede kiiret edasiliikumist.

Läänesektoris lõid ründajad kontsentreeritud tankirünnakuga rindest läbi Lausa küla juures, möödusid 67. grenaderipataljoni 2. pataljoni positsioonidest ja liikusid kiirelt Lõupõllu peale. Lõupõllu juures asus rinnet toetava 23. suurtükirügemendi patareide positsioonid ja 397. gren. rüg. staap. Õhtuks olid punaarmee eelväed juba selle staabi juures ja sakslastel ei jäänud muud üle, kui kogu staabi personaliga lahingusse minna. Samuti toimis ka 23. suurtükirügement, kes kõik vabad mehed jalaväelastena punaväge peatama saatis.

Kuid samal ajal suutis 239. mereväe õhutõrjepataljoni 2. patarei läänepoolse maantee kohal Leo liini hoida. 386. gren. rüg. sai käsu taastada vasturünnakuga algne rindejoon. Pidevalt uut lisainfot saades leidis aga Sõrve vägede juhtkond, et olemasolevate nõrkade jõududega seda situatsiooni enam ei paranda ja kõigile veel kaitsel olevatele üksustele anti korraldus taganeda Leo liini varupositsioonile, mis kulges Teesost Lausani. Nõukogude vägede sidumiseks läks 323 gren. rüg. 1. pataljon, mis vasturünnakul saavutas ka edu. Sellega anti võimalus Leo liinil veel elus olevatel meestel tõmbuta tagasi Teeso – Lausa joonele.

Kuid tegelikkuses oli ka see varupositsioon juba mitmest kohast punaarmee üksuste poolt ületatud ja taganedes ettenähud positsioonidele tuli sakslastel kohe alustada rindejoone taastamisega. See ülesanne aga ei olnud kerge. Uue kaitseliini läänesektorit asus kaitsma võitlusgrupp “Scharlow”, mis koosnes 397. gren. rüg. meestest. Grupile lisati veel 329. mereväe õhutõrjepataljoni 1. patarei ja 531. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena. Kaks kompaniid merejalaväelasi sellest pataljonist ja mõned 23. luurepataljonist ellujäänud mehed võtsid ette vasturünnaku punavägede sissemurru vastu Ingelandi ja Lõupõllu vahelisel alal. Algul saavutati edu, kuid ründajate read sulasid kokku ja rünnak jäi pidama varupositsiooni joonele. Sarnaseks kujunes ka 239. mereväe õhutõrjepataljoni 2. patarei meeste poolt ette võetud vasturünnak. Laomardi juures asusid kaitsele 23. pioneerpataljon ja mereväe pioneeridest koosnev võitlusgrupp, mille vastupealetung oli edukas ja kindlustasid selles piirkonnas kaitseliini. 19. novembri hommikuks olid sakslased suutnud rajada uue kaitseliini.

18. novembril üritasid 300. eesti laskurpolgu osad maandada järjekordset dessanti sakslaste kaitse selja taha Teesos. Kuid sakslased olid selle vastuvõtuks valmis. Juba kell 9.00 teatati mereväe valvekaatrite pealt, et Roomassaarest väljus 60-st alusest koosnev dessant. Kell 09.45 ründasid nõukogude ründelennukite IL-2 eskadrillid Mõntu ja Sääre piirkonda. Kõik saksa üksused viidi kohe häireolukorda. Laevastikugrupp “Sonnema” toodi kiirelt ohupiirkonda ja avastanud sel rannakaitset tulistanud 4 nõukogude kahurpaati, asuti kohe lahingusse. Ranna kaitsel olnud õhutõrjekahuritelt pihta saanud nõukogude kahurpaadid taganesid Kuressaare suunas. Sõrve rannikule lähenesid ka laevastiku suurtükipraamide flotill “Schaecke” ja 5. S-flotill. Sellega nurjati dessandikatse juba eos. Seejärel üritasid punaväed maandada dessanti Vintri ja seejärel Kaimri piirkonnas, kuid ka see dessant löödi tagasi.

19. novembri hommikul alustasid nõukogude väed taas rünnakut. Sakslastel puudusid täielikult reservid, mistõttu kaitse murdumine ükskõik millises punktis võis kujuneda katastroofiks. Venelaste esimene rünnak oli umbes 2,5 km. laiusel alal suunatud rinde idapoolse tiiva vastu. Võitlusgrupp “Reuter” pidas puudulikult kindlustatud kaitsejoonel vastu ja lõi rünnakud tagasi. Järgmise tugeva rünnaku suunas punaarmee aga rinde suhteliselt nõrgalt kaitstud keskosasse ja tungis sellest läbi. Seejärel keerasid venelased oma rünnakusuuna läände, eesmärgiga piirata sisse läänesektorit kaitsnud sakslaste üksused. Läänesektori tiiba kaitsnud mereväe õhutõrje 2. patarei pani visalt vastu Lõopõllu suunas arenevale nõukogude rünnakule, kuid jõud olid ebavõrdsed ja olid sunnitud taanduma lääneranniku suunas. Lõupõllus asus ka kogu läänesektorit kaitsva võitlusgrupi “Scharlow” aga samuti 23. suurtükirügemendi staap. Kui nõukogude rünnakukiil lähenes Lõupõllule põhja poolt, astusid neile vastu kõik mehed kes saadaval olid. 23. suurtükirügemendi positsioonidest oli saanud rindejoon ja rasked suurtükid asusid tulistama ründajaid otsesihtimisega.

 Vahepeal arenes rünnak käsitsivõitluseks ja tajudes Lõupõllu teeristi strateegilist tähtsust, andis 23. suurtükirügemendi komandör käsu jätkata tulistamist otsesihtimisega, olenemata sellest, et see võis tappa ka omi. Kokku tulistati selles lahingus 400 rasket mürsku ja lõpuks jäi Lõupõllu ikkagi sakslaste kätte. Loobudes Lõupõllust keerasid punakomandörid oma järgmise rünnaku, läbi tekkinud rindeaugu suunaga Ingelandi peale. Seal suutsid nad ümber piirata 23. pioneeripataljoni ja 531. mereväe suurtükipataljoni meeste kaitselõigu. Kaitsjad oma positsioonidelt ei lahkunud ja panid visalt vastu, hoolimata sellest, et mõni päev tagasi tammelehisega rüütliristi juurde autasustatud 531. mereväe suurtükipataljoni 32 aastane komandör korvetikapten Hans Hossfeld sai tankimürsust täistabamuse ja hukkus. Kuid ka ründajate jõud hakkas raugema ja piiramisrõngas olevaid üksusi hävitada ei suudetud. 23. jalaväediviisi 68. luurerügemendi staabile allutati nüüd 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena ja see viidi Medliselt üle Lõupõllule, et tugevdada võitlusgrupi “Scharlow” vasakut tiiba.

19. novembril muutus olukord kaitseliinil kriitiliseks. Nõukogude väed olid suutnud rindest läbi murda ja ähvardasid ümber piirata võitlusgruppi “Reuter” ja selle suurtükiväe idapoolseid positsioone. Et päästa idapoolset kaitsesektorit kaitsvaid vägesid täielikust hävingust, tegi Sõrve kaitse peastaap otsuse üldiseks taganemiseks järgmisele – Torkenhofi (Türju-Torgu-Mäebe) kaitseliinile. See taganemine pidi toimuma kindla plaani järgi ja järkjärgult, et tagada vägede ümbergrupeerimise võimalus uuel kaitseliinil. Kõige pealt alustati raskekahurite üleviimisega uuele positsioonile. Seejärel koondati kogu ülejäänud kahurvägi Lõopõllu ümbrusse, kus kahurid seati lahingkorda. Seejärel jätsid grenaderid vaikselt maha oma kaitsekraavid ja liikusid ajutistele positsioonidele. Võitlusgrupp “Reuter” võttis enda alla liini Heinamaast kuni Ingelandini, võitlusgrupp “Scharlow” Ingelandist kuni Lõupõlluni ja 68. rügemendi staabi poolt juhitud võitlusgrupp Lõupõllust kuni Kullini.

20. novembril ründas 7. nõukogude laskurpolk sakslasi nende ajutisel positsioonil. Osa väiksemaid üksusi olid jäänud nn. julgestuseks veel vanade kahuripositsioonide juurde. Nemad võtsidki rünnaku kõigepealt vastu, kuid suruti kiirelt taganema. Võitlusgrupi “Reuter” joonel aga varises nõukogude rünnak kokku. Seejärel kasutasid ründajad läbiproovitud taktikat ja suunasid uue rünnaku rindejoone metsasesse keskossa. Vaatamata sakslaste visale vastupanule, suutsid nad Lausamaa juures läbi murda, kuigi väiksemate üksustega. Nii olidki nad ootamatult võitlusgrupi “Scharlow” staabi juures ja staabi meeskond asus nendega lahingusse.

Kuid oma põhilöögi andsid punaväed Lõupõllu ja Kulli vahele, kus nad suutsid läbi murda laial alal. Õhtupoolikul olid punaväed jõudnud juba Kaunispea mõisani ja Kiltri külani, kus neile astus vastu kiirelt, põhiliselt suurtükiväelastest moodustatud “häireüksus”. Siin õnnestus läbimurdnud punaväed ajutiselt peatada ja seda põhiliselt tänu suurtükkide efektsele tulele. Pimeduse saabudes maabus Sõrves lisajõude. Kuramaalt toodi kohale 81. jalaväediviisi 189. gren. rüg. 2. pataljon, mis paigutati Hauge piirkonda.

Kaunispea küla juures pidas lahingut 127. õhutõrjepataljoni 5. patarei, kus teenis osa Sõrve toodud eesti poisse. Selle kolmes kahurirühmas oli üheksa 3,7-mm flakikahurit. Neid ründasid pidevalt vene tankid ja kuna neil puudus transport, et oma kahurid tankide rünnaku eest minema viia, olid nad sunnitud osa kahurid õhku laskma.

20. novembril, kui saksa maaväepataljonid olid toimunud lahingutes kaotanud suure osa oma isikkooseisust, viidi eesliinile Mõntu sadama kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni 3. patarei. Selle üks kahurirühm paigutati Türju küla all rünnakule tulnud vene tankide vastu. Veel enne, kui need jõudsid oma kahuritega maasse kaevuda, ründasid neid vene hävituslennukid. Kahurirühma meeskonnad, mis koosnesid sakslastest ja eesti lennuväepoistest, tulistasid vaheldumisi nii ründavaid lennukeid kui lähenevaid punaväeahelikke.

Selles lahingus ründasid õhutõrjeväelasi venelaste ühed paremini soomustatud IL-2 tüüpi ründelennukid, mille soomusest ei võtnud läbi kuulipilduja tuli ega isegi 20-mm flakikahurite mürsud. Need, sakslaste poolt “Fliegende Badewanne” – (lendavaks pesuvanniks) kutsutud hävitajad olid relvastatud kahe 23-mm kahuriga ja kolme kuulipildujaga, mis tulistasid nurga all, nii et lennuk ei pidanud pikeerima. Üle lennates pühkisid selle kahurid ja pardakuulipildujad maa puhtaks. Päästa võis ainult kiire maasse kaevumine. Lahing venelaste ründelennukite ja õhutõrjepatarei vahel kestis kuni pimeduse saabumiseni. Selles lahingus sai üks mees surma ja 14 haavata, viimaste hulgas ka mitu eesti lennuväepoissi. Öö veedeti killukaitseaukudes, kust käsirelvadest tulistamine kestis kogu öö.

Järgmisel hommikul avasid Punaarmee üksused õhutõrjelaste pihta tule "Stalini orelist". Selle esimene kogupauk langes õnneks paremale, teine vasakule, kolmas aga selja taha. Kõik lamasid nägupidi mudas ja ootasid millal tuleb neljas kogupauk. Kuid see jäi õnneks tulemata. Selles lahingus said surma neli meest. Ägedast venelaste sturmtulest hoolimata jäädi veel terveks päevaks samale positsioonile.

Öösel vastu 21. novembrit algas taas vägede liikumine Mäebe-Torgu-Türju liinile. Ülesanne ei olnud kergete killast. Suurtükiväge tuli liigutada nii, et säiliks võimalus toetada tulega rinnet, ükskõik kus ka läbimurre toimuks. Taganemise käigus tuli läbi viia väeüksuste täielik reorganiseerimine, sest pidevalt kaitselahinguid pidavad üksused olid verest tühjaks jooksmas. Osad pataljonid oli hävinud peaaegu täiesti ja need tuli täiendada ja taastada nende lahinguvõime. Idapoolse kaitsesektori nõrgenemise hinnaga toodi sealt ära 2 pataljoni ja paigutati rinde keskossa. Nendest pidid saama mobiilsed pataljonid, milliseid oli võimalik kiiresti ümber paigutada. Selleks varustati need veoautodega. Õnneks punaväed öösel taganevaid sakslasi ei rünnanud ja 21. novembri hommikuks kell 8.00 olid kõik saksa üksused taganenud Mäebe-Torgu-Türju (Torkenhof) liinile.

21. novembril algas vastase maruline ettevalmistav kahurituli, mille järel tulid rünnakule jalaväediviisid ja sakslased olid sunnitud taanduma Torgu-Soodevahe joonele. Sel varahommikul viidi pimeduse katte all ühe liikurkahuri järel slepis poolteist kilomeetrit tahapoole ka 127. flakipataljoni 3. patarei, kus need uuesti positsioonile asusid. Eesti poisid olid mitu ööd magamata ja neil lubati osal ühte lähedal asunud tallu puhkama minna. Kui nad aga ärkasid, leidsid nad end taas eesliinil olevat. Uus kaitseliin oli patareist pool kilomeetrit tagapool ja nad said käsu kahurite tulega seni rinnet hoida, kuni kõik jalaväelased on uuele kaitsejoonele tagasi tõmbunud. Koos õhutõrjekahuritega hoidsid seal rinnet ka veel kolm rünnakkahurit ja grupp jalaväelasi kuulupildujatega. Oodati venelaste uut rünnakut, aga seda ei toimunud. Saadeti välja luure, kes tõi teate, et punaarmeelased pole edasi liikunud ning on endistel positsioonidel.

Nüüd liikusid õhutõrjeväelased koos rünnakkahuritega tagasi eilsele kaitse- liinile ja seadsid oma kahurid seal üles. Samal ajal avas venelaste positsioonide pihta kahuritule raskeristleja “Prinz Eugen". Viimane asus Sõrve lõunatipu kohal merel, kus ta 19. novembrist kuni 21. novembrini oma kahurite tulega sakslaste rinnet toetas. Selle 11 tolliste mürskude lõhkemisest põrus kogu poolsaar. Raskeristleja laevakahurite võimsa tulelöögiga löödi Punaarmee rünnak Türju-Laadla joonel seekord tagasi.

Samal päeval viidi eesliinile kõik 127. flakipataljoni patareide kahurimeeskonnad. Osa mehi viidi eesliinile ilma kahuriteta – jalaväelastena. Eesti poisid kirusid sakslasi sellise läbimõtlemata käsu pärast, kuid pidid ikkagi kahurid kasutult Sääre randa viima. Sel päeval tegid sakslased veel mitu edukat vasturünnakut, pannes Punaarmee edasitungi ajutiselt seisma.

 

Mäebe-Torgu-Türju kaitseliin

See kaitseliin oli jagatud kolmeks sektoriks. Iga sektorit kaitses umbes rügemendi suurune võitlusgrupp. Idasektorit kaitses 386. gren.rüg., mis oli tugevdatud kiiresti kokku pandud abiüksusega kõikvõimalikest Sõrves olnud sõduritest. Sektori kaitset juhtis Oberst Reuter. Kesksektorit kaitses 323. gren.rüg. 1. pataljon 397. gren.rüg. 1. pataljon. Kaitset juhtis Oberst von Vitinghoff. Läänesektorit kaitses üksus, kuhu koguti kokku kõik, mis veel 23. Jalaväediviisist järgi oli jäänud.

 

Kokku saadi ühe nõrga rügemendi jagu mehi. Läänesektori kaitset juhtis 23. jalaväediviisi komandör ja kogu Lääne-Eesti saarte kaitset juhtinud kindralleitnant Schirmer ise. Rinde taha varru jäid 435. gren.rüg. 1. pataljon 215. jalaväediviisist ja 189. gren.rüg. 2. pataljon 81. jalaväediviisist. Likvideeriti kõik Sõrve pinnal asuvad varustuse ja teeninduse üksused ja mehed saadeti kaitseliini üksuste täienduseks.

Tagalasse lubati jääda vaid raskelt haavatutel, kes relva kanda ei suutnud. Kaevikutes olevatele grenaderidele andsid suurtükitule toetust erinevates kaliib- rites ja erinevatest üksuste kahurid, mida oli sakslastel sel ajal Sõrves veel vaid umbes 15 patareid. Neile lisaks olid õhutõrjepatareide õhutõrjekahurid ja mõned iseliikuvad suurtükid 202. rünnaksuurtükkide pataljonist. Merelt toetasid rinnet raskeristlejad Lützow.

21.novembril alustasid nõukogude väed kogu rinde laiuselt rünnakuid Mäebe-Torgu-Türju kaitseliini vastu. Sissemurded rinde kesk- ja lääneosas löödi sakslaste vasturünnakutega tagasi ja liin pidas vastu. 22. novembri hommikul alustasid punaväed võimsa kanonaadiga kõigist oma suurtükkidest. Kell 8.00 algas pealetung kogu rinde ulatuses. Nii lääne- kui ka idasektori kaitsjad pidasid vihast lähivõitlust nende kaitsekraavide ette tunginud punaväega, kus rinne jäi pidama. Rinde keskosas aga, hoolimata Oberst Vitinghoffi juhitud pataljonide ennastsalgavast võitlusest, tungisid punaarmeelased Soodevahe piirkonnas rindest läbi. Rinde tagalasse tunginud vaenlasele astus vastu varus olnud 189. gren.rüg. 2. pataljon ja peatas läbimurde. Kitsale läbimurdealale surutud punaarmee üksused võeti merelt kahuritule alla ja õhtuks olid need oma endisele rindejoonele tagasi surutud.

23. novembril ründasid nõukogude väed kogu rindejoont 4 diviisi ja 3 tankipolgu tugevuste jõududega. Neid toetasid arvukad ründe-, hävitus- ja pommilennukid. Venelaste ülekaal selles lahingus oli 10ne kuni 12kordne. Kõigile oli selge, et vastupanu on mõttetu, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Tänu merel olnud laevadelt saadud tugevale tuletoetusele pidas rinne veel vastu ja ei liikunud meetritki tagasi. Kuid saksa komandöride silme all kuivasid nende grenaderide read silmnähtavalt kokku ja oli selge, et edaspidine vastupanu on mõttetu. Kuid taanduda polnud enam kuhugi…

Raskeristleja "Lützowi" saabudes Sõrve, ründasid seda pidevalt venelaste ründe- ja pommilennukid IL-2-ed ja JAG-4-ad ning Boston tüüpi torpeedolennukid, mis aga laevale nimetamisväärseid kahjustusi ei tekitanud. 23. novembril toimunud õhulahingus tulistasid IL-2-ed alla ühe "Lützowi" pardalennuki.

Türju-Laadla alt Sõrve tuletorni juurde taandunud 127. flakipataljoni 3. patarei üks kahurirühm sattus seal venelaste raskekahurite tule alla. Üks kahur hävis ja mitu meest said surma nende hulgas ka üks eesti lennuväepoiss. Nüüd asusid lennuväepoisid koos sakslastega soomustatud transportautodele, mille taha olid haagitud flakikahurid ja hakkasid liikuma eesliini poole. Kuid keegi ei teadnud, kus asub rinne. Liikunud edasi paar kilomeetrid, avati nende pihta mõlemalt poolt teed automaadituli. Edasi liikudes märgati äkki ees venelaste tanke. Mehed kargasid veokitelt maha, haakisid lahti kahurid ja hakkasid neid laskeasendisse seadma. Sel hetkel avas üks tankidest tule ja lõhkenud mürsukildudest said mitu sakslast ja üks eesti poistest haavata. Samal ajal avati tankide pihta tuli teisest flakikahurist ja tankirusikatest, mille järel mõlemad tankid põlema süttisid.  

 

Evakueerimise plaan “Delphin”

Hoolimata Hitleri rangest käsust - kaitsta Sõrvet viimase mehe ja viimase kuulini, võeti Sõrve väegrupi juhtkonna poolt vastu otsus vägede evakueerimiseks Sõrvest. Ülemjuhatusele edastati maa- ja mereväe koostöös juba varem valminud evakueerimise plaan koodnimega “Delphin”. Nüüd saabusid armeegrupi “Nord” peastaabist Sõrve olukorraga tutvuma mõned juhtivad ohvitserid, kes leidsid, et olukord on kriitiline ja 23. jalaväediviisi komandör kindralleitnant Schirmer sai loa alustada vägede evakueerimisega. Esialgse plaani koha- selt pidi evakuatsioon aega võtma kaks ööd. Kuna aga kaitsjate arv Sõrves oli jäänud arvatavast tunduvalt vähemaks, leidis merevägi, et nad on võimelised evakuatsiooni teostama ühe ööga ja sellega alustati otsekohe.

Kuid sellegi poolest muutus olukord äärmiselt kriitiliseks. Kell 11.00 teatati, et nõukogude teine rünnak on murdnud läbi Torkenhofi kaitsejoonest. Idasektorit kaitsnud oberst Reuter teatas, et ta on suutnud rünnaku tagasi lüüa idapoolse maantee piirkonnas, kuid kaitse purustati mere ääres ja vastane on tunginud juba Mõntu mõisani. Rinde keskosas oli venelaste 64. kaardiväe laskurdiviis murdnud kahes kohas rindest läbi ja liikus Kuhusaadu suunas. Ka läänesektoris murdsid punavägede tankid rindest läbi. Sakslaste õnneks suutsid nad peatada suurema osa ründavast jalaväest. Ootamatult olid neli nõukogude tanki juba Tammunas, kus asus välisidumispunkt. Kuid haavatud grenaderid suutsid need tankirusikatega purustada. Üle kogu rindejoone käis äge võitlus, kus rindejoon muutus kogu aeg. Türjus käis kaitsjate kaevikuliin neljal korral käest-kätte. Kuid pimeduse saabudes oli kogu Torkenhofi liin lõpuks nõukogude vägede käes. 435. gren.rüg. 1. pataljon, mis siiani oli olnud varus, teostas vasturünnakuid lõunasse viivatel teedel, et takistada vaenlase kiiret edasiliikumist mööda maanteid. Maanteede teeristil suudeti ründajad ajutiselt tagasi paisata.

Umbes kesköö paiku said tuletorni juurest rünnakule läinud flakikahurite meeskonnad teada, et poolsaare tipus, majaka piirkonnas rannas ootavad neid praamid. Kiiresti sõideti soomusveokitel majaka juurde, kus aga selgus, et seal olnud dessantpraam võtab peale ainult haavatuid. Jälle roniti killukaitseaukudesse, kuna ümberringi lõhkesid venelaste kahurimürsud ja üleval tiirutasid venelaste ründelennukid IL-2ed. Kogu ümbrus oli viimaste poolt alla heidetud “jõulupuudest” valge. Sealsamas andsid kaks sakslaste liikurkahurit pidevalt kahuritest ja kuulipildujatest tuld rindejoone suunas. Varsti maabusid Sääre randa veel mõned dessantlaevad, mis hakkasid peale võtma sinna kogunenud mehi. Kui kõik olid praamile asunud, lasksid liikur- ja flakikahurite meeskonnad oma kahurid õhku ja asusid laevadele.

Nende ridade kirjutaja viibis samal ööl oma kahurirühma meestega jalaväelasena rinde keskmises sektoris Iide küla all. Umbes kella ühe paiku öösel anti käsk - rindejoon maha jätta ja koguneda Iide küla lõunapoolsesse serva. Sinna kogunenud umbes 700-800 erineva väeosa mehele anti käsk - kõik heli tekitavad esemed maha jätta ning kaasa võtta ainult käsirelvad ja tankirusikad. Rangelt oli keelatud suitsetamine ja valjusti rääkimine.

Umbes kell kaks öösel alustas kolonn liikumist poolsaare tipu suunas, kus meid pidid ootama dessantpraamid ja laevad. Jõudnud minna vaevalt paar kilomeetrid, kui venelased ööpimeduses liikuva kolonni pihta äkki ägeda kahuritule avasid. Kolonnis olnud meeste hulgas oli surnuid ja haavatuid.

Selle kohta on nõukogude sõjaajaloolane P. Larin raamatus "Eesti Laskurkorpuse võitlustee" kirjutanud järgmist:

"Ööl vastu 24. novembrit kell 03.00 paiku avastas luure, et vaenlane on tõmbumas kiiresti tagasi kogu rindel, merest mereni. Polkovnik Feldmann andis sedamaid käsu jälitamiseks. /…/ 24. novembril kell 08.00 kerkis Sõrve sääre lõunapoolses otsas asuva vana kivist tuletorni katusele võidumärgina võidulipp."

Haavatuid kaasa viies liikus kolonn edasi ja jõudis umbes kella nelja-viie vahel hommikul Sääre randa. Siinkirjutaja sinna jõudes oli rannas vaid üks dessantpraam, millele veel viimasel hetkel peale saime. Enne  praamile minekut jõudsime veel rindele minnes samasse kohta jäetud flakikahurid hävitada.

 

    Sõrve väegrupi evakueerimine

Novembris on õhtud pimedad ja pimeduse saabumisega alustati kohe üksuste evakueerimist. Kõik väeüksused said käsu taandumiseks “Edelstahli” kaitseliinile, mis asus Läbaru-Kuhusaadu-Karuste joonel. Kuna Mõntu sadam oli langenud venelaste kätte, olid kaks laadimispunkti loodud Sääre piirkonnas, üks ida-, teine läänerannikul. Oberst Reuteri võitlusgrupp mehitas nende laadimispunktide kaitseks kaitseliini “Eisernes Tor” (raudne värav).

Evakuatsiooniplaan sätestas üksuste laevadele mineku järjekorra ja kindlad põhimõtted varustuse kaasa võtmise osas. Üldjoontes oli lubatud kaasa võtta vaid käsirelvad, isiklik norm laskemoona ja suurtükiväe üksustel vaid kahurid. Ülejäänud varustus tuli võimaluse korral hävitada või lihtsalt maha jätta. Evakuatsioon algas kell 19.00. Esmajärjekorras laaditi praamidele haavatud. Halvenenud ilm segas oluliselt ajagraafikust kinni pidamist ja laevadele minek kujunes raskemaks kui oli planeeritud.

Oberst Reuteri võitlusgrupp sai ülesande püsida Eisernes Tor liinil kuni kell 03.15-ni. Oberst Vietinghoff ja kindralleitnant Schirmer pidid püsima Edelstahli liinil kuni 23.00-ni. Siis asusid grenaderid vaikselt teele Sääre suunas, et minna neile määratud praamidele. Taandumist jäid katma vaid mõnemehelised kattegrupid, kes taganesid hiljem. Kuigi öö oli muutunud põlevast varustusest ja tehnikast valgeks ei taibanud punavägede komandörid sakslaste õnneks, mis tol ööl oli toimumas. Evakueeruvate vägede vastu suuremaid rünnakuid ette ei võetud. Kell 05.40 olid kõik staabid ja suuremad üksused Sõrvest lahkunud. Siis alustas laevadele minekut Oberst Reuteri võitlusgrupp. Kell 06.15 läks laevadele viimane Sõrvest lahkuv üksus 128. maabumispioneeride pataljon. Kahe viimase veel säilinud iseliikuva suurtüki meeskonnad lasid oma soomusmasinad õhku ja lahkusid viimasele praamile. Viimase praamiga lahkus ka 128. maabumispioneeride pataljoni komandör, kelle raporti kohaselt ühtegi saksa sõdurit Sõrve maha ei jäänud.

Saksa arhiivimaterjalide andmetel kulutas Sõrve väegrupp kuue viimase päeva jooksul toimunud lahingutes 1639 tonni laskemoona. Väegrupi kasutada oli 255 kuulipildujat, 41 miinipildujat, 22 suurtükki, 17 tankitõrjekahurit ja 68 õhutõrjekahurit. Viimaseid kasutati ka tankide tõrjeks. Sama ajavahemikul hävitati 36 vaenlase tanki, tulistati alla 14 lennukit ja võeti vangi 317 punaväelast

Välja arvatud mõned väiksemad raskused, võib sakslaste evakueerumist Sõrvest pidada igati õnnestunuks. Arhiivimaterjalide andmetel evakueeriti Sõrvest 4694 sõdurit. Relvastusest evakueeriti 7 suurtükki, 3 õhutõrjekahurit, 9 autot ning vähemal arvul kergemat sõjatehnikat. Kogu raskerelvastus lasti viimasel hetkel puruks või muudeti kasutamiskõlbmatuks

Sõrve väegrupi evakueerimine toimus ülimalt rasketes ilmastikutingimustes. Merel puhus tugev tuul ja lainetus oli kõrge. Väegrupile järele saadetud alustest ei suutnud 33 ründepaati Sõrves randuda, need täitusid kõrge laine tõttu veega ja läksid põhja. Paatide meeskonnad küll päästeti, kuid paadid hävisid. Samuti läksid evakueerumisel põhja üks suurem ja kaks väiksemat maabumispraami. Halb ilm raskendas tunduvalt laevadele minekut. Maabumispraamid ei pääsenud madala veetaseme tõttu randa ja meestel tuli  kuni vööni ulatuvas jäises vees praamini kahlata. Sääre rannast lahkuvaid praame ründasid merel venelaste ründelennukid. Kuid samas kaitses halb nähtavus ja madal pilvitus lahkuvaid praame tugeva nõukogude lennuväe ja suurtükiväe suuremate rünnakute eest.

24. novembri hommikul randus viimane praam Vindavi (Ventspilsi) sadamakai ääres. Lahingud Lääne-Eesti saartel olid lõppenud.

 

EESTLASED VAENUVÄGEDES

 

Kui natsistliku Saksamaa globaalpoliitikas Drang nach Osten 1) oli eesti väeosadele antud eelposti roll, siis kommunistliku Venemaa lõppeesmärgiks oli jõuda taas Läänemereni ja kinnitada siin igaveseks oma kand. Selle eesmärgi taktikaliseks sammuks oli Läänemere äärsete rahvaste  järk-järgu-line likvideerimine ja nende asendamine uue homo soveticus elanikkonnaga.

Neist poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt tegutsesid ka mõlema poole kõrgemad sõjaväejuhtkonnad, tehes seda peaaegu analoogselt: mõlemal poolel suhtuti eestlastest koosnevatesse väeosadesse üleolevalt.

On kahju, et paljud Eesti laskurkorpuses võidelnud tõsised eesti  mehed pole siiani mõistnud, mis eesmärgiga neid saadeti vennatapule Emajõe rindel, Avinurmes, Porkunis ja mujal, kus tapeti palju vastaspoolel võidelnud suguvendi.  Või milleks oli Saaremaal purjus 8. armee juhatajal F. Sarikovil vaja saata eesti mehi täielikult ettevalmistamata Vintri  dessandiga kindlasse surma, kus hukkus mitusada meest.

Nõukogude kõrgemale juhtkonnale oli ebameeldivaks faktiks 22. Eesti territoriaalkorpuse üleminek 1941. aasta suvel Porhovi-Ostrovi all, ning suure hulga Eesti Laskurkorpuse meeste üleminek 1942. aasta jõulude ajal Velikie-Luki all. Kõik see süvendas Punaarmee juhtkonna usaldamatust eestlaste vastu, seda enam, et valdav osa ületulnuist sõdis hiljem Punaarmee vastu.

Sakslaste jaoks olid eestlased need, kes pidid nende jaoks „kastaneid tulest välja tooma.” Olgu see pataljon Narva Ižjumi ja Dnepri ääres, Rebase ja Soodeni pataljonid Novgorodi ja Luuga lähistel,  20. Eesti relvagrenaderide diviisi üksused Meerpalu ja Auvere lahingutes,  või siis  „soomepoisid” ja politseipataljonid Kärevere sillapea likvideerimisel Emajõe ääres.

Kõige reetlikumalt käitus aga Saksa väejuhatus saksa üksuste väljatõmbamisel Eestist 1944. aasta septembris. Narva rinde juhtkonnal oli täpselt teada Emajõe rinde kokkuvarisemine ning vastase taktikalised plaanid kogu Narva rindelõigus olnud eesti ja saksa väeosade kottivõtmiseks. Ometi ei võetud mitte midagi ette vastase rindekiilude suunal olevate sõlmpunkide (Võtikvere, Pärniku, Jõgeva j.t.) kaitse organiseerimiseks.

Eesti väeosade väljatõmbamine rinnetelt algas ligi poolteist päeva sakslaste omadest hiljem. Eelnevalt anti eesti üksustel käsk - tulistada raskerelvadel välja kogu väeosa taandumisel enesekaitseks vajalikud laskemoonavarud. Ilmselt tehti seda kartuses, et eestlased ei kasuta laskemoona mitte üksi Punaarmee vastu, vaid ka lahkuvate saksa üksuste vastu.

Samal ajal kasutasid sakslased oma vägede evakueerimiseks suuri ja vabu maanteid läbi Rakvere, Paide ja Pärnu, kuna eesti väeosad suunati sihilikult neist magistraalides eemal olevatele kitsastele külavaheteedele, kus kümnete kilomeetrite pikkused sõjaväe ja põgenikevoorid olid sunnitud tunglema venelaste lennukite ja tankirünnakute all.

Punaarmee  Narva rindelõigu ja Eesti Laskurkorpuse kõrgem juhtkond teadis täpselt, millised väeüksused nende vastu sõdivad. Et reavõitlejate eest seda vennatappu varjata, nimetati kõiki nende vastu sõdivaid võitlejaid hitlerlasteks ja fašistideks ja seda isegi aastakümneid hiljem avaldatud memuaarides.

Pole kahtlust, et näiteks reetur Trankmanni määramine Avinurme eelsalga ülemaks polnud juhus. Põhiliselt Venemaa eestlastest koosnev korpuse juhtkond oli veendunud, et selle mehe käsi - tappes oma rahvuskaaslasi, et teenida au ja kuulsust - ei värise.

Nii eesti sõjameeste kui eesti rahva lootuste – hoida ära Eesti taasokupeerimine - purunemise põhjuseks neil saatuslikel 1944. aasta septembripäevadel oli  asjaolu, et tol otsustaval hetkel ei leidunud Eestis otsustusvõimelisi poliitikuid ja kõrgemaid sõjaväelasi, nii nagu see oli Vabadussõja algpäevadel 1918. aasta novembris.  Nii viimasel hetkel moodustatud Tiefi valitsusel kui kõrgemal sõjaväejuhtkonnal eesotsas kolonel J. Soodlaga puudus kava juba aegsasti etteaimatavast kriisisituatsioonis tegutsemiseks. Samuti puudus neil omavaheline side, kui ka side rindel olevate väeosade kõrgemate ohvitseridega. Oli küll aatemees, hallipäine admiral Pitka, kuid tema aeg oli möödas ja üldsituatsioon ning võitlustaktika hoopis teine, kui see oli olnud Eesti Vabadussõja ajal.

1944. aasta traagilised sündmused andsid eesti rahvale ja tema tulevikule väga ränga hoobi. Ligi 80 tuhat eestlast põgenes punase terrori eest läände ja jätkasid seal võitlus Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Ehkki nende juured on valdaval osal küll Eestis, on nende järeltulijad assimileerunud kahjuks sealsesse heaoluühiskonda ja ei oma eesti rahva tulevikupüüdlustes ega Eesti riigi arengule kaasaaitamisel  enam märkimisväärset tähtsust.

Kodumaale jäänud meestel ja nende peredel tuli aga väga paljudel läbi teha ränkrasked Siberi teekonnad, kust vaid saatuse poolt soositumad tagasi tulid.

 

 

PÕGENEMINE EESTIST

1944. aasta septembris said eesti elanikud Saksa relvajõudude lahkumisest ja Eesti mahajätmises teada vaid siis, kuivõrd selle teate edastamine antud olukorras võimalik oli. Rinde lähenedes püüdsid tuhanded pered punaarmee sissetungi eest põgeneda.  Eesti teedel  liikusid lääneranniku suunas lõpmatud põgenikevoorid. Teadaolevalt lahkus augustis ja septembris 1944 Eestist umbes 80 tuhat inimest. Lahkujaid olnuks olnud veelgi rohkem, kuid paraku ei jätkunud ujuvvahendeid.

Tegelikult oli eestlastel juba alates 1944. aasta suvest võimalik Saksamaale evakueeruda, kuid soovijaid sinna minna oli suhteliselt vähe. Punaarmee oli Eesti idapiiri jõudnud juba veebruaris, kuid kuni suve lõpuni Eestist põgenema ei kiputud. Rahvas elas mingis ebamäärases lootuses, et ehk juhtub mingi ime, mis päästaks neid punaarmee sissetungi eest.

Massiline põgenemine algas peale rinde lagunemist, kui punaväed olid alustanud sissetungi ja Narva rindel veriseid lahinguid pidanud eesti ja teistest rahvustest väeosad olid kotti jäämise kartusel Sinimäed maha jätnud. 17. septembril murdis punaarmee suurde jõududega läbi põhiliselt eesti üksuste poolt kaitstud Emajõe rindejoone, liikudes kiirmarsil Tallinna suunas. See päästis inimestes valla põgenemismeeleolud. 18. septembril hakkas massiliselt Tallinna sadamasse tulema veokeid saksa sõjaväelaste ja tsiviilisikutega.  Nüüd oli kõigil selge, et sakslased jätavad Eesti maha.

19. septembril ilmus viimast korda ajaleht Eesti Sõna, milles teatati, et Tallinnas on kehtestatud eriolukord. Samal ajal organiseerisid linnas vastupanu admiral Pitka ja Omakaitse mehed. Mitmel pool toimusid relvastatud kokkupõrked sakslaste ja vastupanu organiseerijate vahel. Omakaitselased seadsid üles valveposte, et sakslased ei pääseks linnas ettevõtteid ja hooneid õhkima.

20. septembril astus ametisse  Otto Tiefi valitsus, kelle esimeseks sammuks oli Eesti iseseisvuse deklaratsiooni vastuvõtmine, milles deklareeriti, et Eesti riik on neutraalne ja nõuti kõigi võõrvägede lahkumist Eesti pinnalt.   Samal päeval heisati Pika Hermanni torni  eesti sini-must-valge trikoloor.

 

Tuhanded eestlased lahkusid laevadel

20. septembril oli Tallinna sadam  täis laevu, mis olid valmis peale võtma Eestist lahkuvaid põgenikke. Enamus laevadest olid endised kauba- ja kalalaevad, mis olid varustatud õhu- ja miinitõrje relvadega. Keskpäeval lahkusid sadamast kaubalaevad Wartheland ja Minden. Esimese pardal oli umbes 1200 põgenikku, nende hulgas kindralkomissar Litzmann ja omavalitsusjuht H. Mäe oma saatjaskonnaga. Mindeni pardal oli peale tsiviilpõgenike ja üksuse "Nordland" meeste veel umbes poolsada Lasnamäel teeninud eesti lennuväepoisse, kes laevale saabudes kohe laeva õhutõrjekahurite peale valvesse pandi.

21. septembri kihises Tallinn kui nõiakatel. Kogu päeva liikus sadama suunas lõppematu põgenikevool. Laevadele pääsemiseks ei nõutud enam luba ja asuda võis ükskõik millisele alusele. Kella kolme paiku toimus sadamale venelaste õhurünnak, milles aga keegi viga ei saanud.

Samal ajal valmistus Tollihoone vastas olnud sadamasilla äärest lahkuma kalalaev Lappland 2000 põgenikuga ning miinitraaler RO-2 umbes poolesaja põgenikuga pardal. Viimane oli saabunud tagasi Gotenhafenist,

 

 

kuhu olid viinud 1200 haavatut ja 400 Kiviõlist pärit tsiviilpõgenikku. Sadamast valmistus lahkuma  kaubalaev Warthe, mille pardal oli umbes 500 põgenikku. 

Samal  ajal toimus sõjaväelaste ja tsiviilpõgenike laadimine laevadele Minden, Ella, RO-1 ja RO-22 ning laatsaretlaevale Moero. Keskpäeval sõitis laatsaretlaeva kõrvale pikk kaubavagunitest rong, kust kanti laevale Tallinna, Nõmme, Haapsalu ja Tartu sõjaväehaiglatest  toodud haavatud sõdureid. Kella seitsme paiku toodi laatsaretlaevale Moero veel viimased haavatud. Laeva juhtkonna arvestuse järgi oli

Moerol umbes 1200 haavatut, 1500 tsiviilpõgenikku  ning umbes 600 saksa sõdurit ja ohvitseri. Õhtu eel lahkus laev reidile. Sadamast väljudes seisid inimesed paljastatud peadega laev pardal ja laulsid eesti hümni.

Õhtul lõpetati põgenike laadimine ka teistele sadamas olnud laevadele ja laevasireenide kaebliku uilgamise saatel  lahkusid  need sadamast, jäädes reidil ankrusse.  Samal ajal süttisid linna kohal “jõulupuud” ja laevades olijad nägid linnas pommitamisel tekkinud tulekahjude kuma. Reidile kogunenud laevadest moodustati karavan ja kui merele laskus septembriõhtu pimedus, lahkus laevakonvoi avamerele.

Olles veel Eesti ranniku kohal, sai vene lennukitelt torpeedotabamuse RO-22. Üle saja põgeniku sai surma ja umbes sama palju inimesi paiskas plahvatus merre, keda ei suudetud päästa. 26. septembril jõudis laev Gotenhafeni sadamasse.

 22. septembril, peaaegu samal  ajal, kui Tallinna saabusid esimesed punaarmee tankid, ründasid laatsaretlaev Moero venelaste lääneliitlastelt saadud Boston-tüüpi ründelennukid. Saanud torpeedotabamuse, läks Moero seitsme minutiga põhja. Pardal olnud 3300 inimesest suudeti päästa vaid 654 hinge, nende hulgas 157 eestlast. Üks lennukilt lastud torpeedo läbis laeva Minden korstna.  Plahvatuses sai surma 3 ja haavata 11 põgenikku.

22. septembril lahkus Paldiski kaubasadamast kaubalaev Malaga, pardal saksa sõjaväelased,  paarsada tsiviilpõgenikku ning umbes sada eesti lennuväepoissi. Samal ajal lahkus Paldiski sadamast põgenikega veel kolm väiksemat alust. Loojangu ajal, kui laevad olid juba kaugel merel, ründasid neid venelaste pommitajad. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, mis aga ükski laeva ei tabanud. Üks ründaja tulistati alla. Malagat tabas üks lennukipomm, mille tõttu laev kaotas liikumiskiirust, kuid püsis vee peal. Üks saksa miinitraaler võttis laeva enda järel sleppi ja 24. septembril jõuti õnnelikult Gotenhafeni sadamasse.

Pärnu sadamast väljusid 21. septembril kaubalaevad  Leda, Vaterland  ja Sonnenfeld.  Esimese pardal oli üle paarisaja tsiviilpõgeniku ja umbes poolsada Pärnus asunud õhutõrjeüksuses teeninud lennuväe abiteenistuse poissi.  Vaterlandi pardal oli umbes 120 Pärnu lennukooli eestlastest lendurõpilast, paarkümmend omakaitse- ja politseiohvitseri ning 50-60 tsiviilpõgenikku. Sonnefeldi pardal oli 310 põgenikku.

 22. septembril lahkusid Pärnu sadamast veel kaubalaevad Essberger ligi 2000 põgenikuga, Ahrens 100 ja Peter-Wessel umbes 500 põgenikuga pardal. Gotenhafeni sadamasse jõudsid need laevad alles 30. septembril.

Kõik eesti sadamatest lahkunud laevad suundusid põhiliselt Gotenhafeni ja Köningsbergi sadamatesse. 1944.a. suvel organiseeris endine ajakirjanik Eduard Vallaste Berliinis Eesti esinduse juurde Eesti Toimkonna [Estnische Leitstelle], mille üheks ülesandeks oli Eestist  Saksamaale saabunud sõjapõgenike registreerimine, neile dokumentide vormistamine, toidutalongide hankimine, kaotatud perekonnaliikmete otsimine ja majutamine põgenikelaagritesse, aga ka  edaspidise elukoha ja töö leidmine. Nagu selles asutuses töötanud Karl Hintzeri päeviku sissekannetest nähtub, saabus neil päevil Tallinnast ja Pärnust Saksamaale veel ka palju väiksemaid aluseid ja paate, aga ka suuri kaubalaevu Saaremaa ning Läti sadamatest, kus samuti oli peal palju eestlastest põgenikke.

 

Eestlased, ärge lahkuge kodumaalt…

Ajal, mil paaniline põgenemine oli haripunktil  ja teed olid täis lääne poole ruttavaid põgenikevoore ning sadamatest laevad täis põgenikke, hakkasid rahva hulgas ootamatult levima teated: "Eestlased, ärge lahkuge kodumaalt! Liitlased on vabastanud teie armastatud kodupinna! Minge tagasi oma kodudesse!"

Muidugi uskusid inimesed seda suust suhu kanduvat või sageli ise oma kõrvaga raadiost kuuldud rõõmustavat teadet. Ja keda pidigi ta uskuma rohkem, kas end vastupanuliikumise tegelaseks nimetavat isikut, kes surmkindlalt kinnitas, et lääneliitlased vabastavad kohe-kohe Eesti, või siis rindelt taanduvat eesti sõjameest, kes kangekaelselt jäi oma arvamuse juurde, et jutt  "inglastest vabastajatest" on vaid tühi loba?

Muidugi uskus ahastusse aetud inimene esimest, sest kuuldu vastas tema lootustele. Ei tahtnud ju mitte keegi oma kodu maha jätta ja vihatud idavaenlase võimu alla sattuda. Pealegi oli Eesti lääneliitlaste poolt vabastamine peaaegu et kindel, sest sellest sosistati rahva hulgas pidevalt. Inimesed uskusid, et ega lääne demokraatia jäta ometi üht väikest maad ja rahvast kommunistliku režiimi tallata. See oli tuhandete eestlaste soovunelm, mis nüüd, kriitilisel hetkel oli meeleheitele aetud inimesed oma võrku tõmmanud, sundides neid ka vastavalt tegutsema. Ja kui taandumise esimestel päevadel olid Eestimaa teed täis üha lõuna ning lääne poole ruttavaid põgenikevoore, siis peagi pilt muutus. Nüüd hakkasid need vastupidises suunas liikuma.

 

 

 

Idavaenlase osav propaganda

Kõige selle põhjuseks oli Eestisse tunginud idavaenlase osav propaganda. 20. septembril 1944 teatas üks nõukogude raadiosaatja, mille lainepikkus eetris oli otse Tallinna  saatja kõrval:

"Sakslased ja nendega kaasajooksjate rinne Eestis on kokku varisenud. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee, kui riigi kõrgeim võim, on enda ümber koondanud rahvuslike sõjaväeüksustega igal pool olukorra peremees. Viimaste fašistlike jäänuste likvideerimine jätkub."

Mõni päev hiljem teatas üks teine raadiojaam:

"Lõuna- ja Ida-Eestist on sakslased lõplikult välja löödud. Inglise väed jõudsid Tallinna ja maandusid põhjarannikul. Rakvere ja Tapa on juba liitlaste käes. Eestlased! Ärge laske end sakslaste poolt küüditada! Varjake end metsades ja kodudes!  Ükski tõsine eestlane ei lahku nüüd kodumaalt!"

Eesti rahva segadusse viimiseks ruttas vaenlane ülima jõhkrusega ära kasutama presidendi kohustustes olnud prof. Jüri Uluotsa poolt määratud valitsuse ametisse määramist. Ja saladuslik raadiojaam teatas:

"Eesti Vabariik kuulutati välja. Kõikjal lehvivad eesti lipud. Eesti rahvas, sa oled jälle vaba ja õnnelik liitlaste poolt vabastatud kodumaal!”

Ei poolt sõnagi selle kohta, et tegelikult olid need "liitlased ja vabastajad" Eesti taasokupeerinud Nõukogude punaväed. Samal ajal aga vaikisid nõukogude raadiojaamad Punaarmee edasitungist Eestis. Veel kuu-poolteist tagasi, kui lahingud käisid Narva all, olid need pikalt ja laialt rääkinud iga küla ja asula vallutamisest. Nüüd aga valitses punaüksuste vallutuste kohta Eestis eetris täielik vaikus.

Miks venelased nüüd oma edust vaikisid? Miks nimetasid nad end ühtäkki liitlasteks ja mõnikord isegi inglasteks? Aga sellepärast, et otstarve pühendas abinõu. Seda hüüdlauset on venelased ikka ja alati jälginud.

Kui eesti rahva lootused endise põhiseadusliku riigikorra taastamiseks Saksa okupatsiooni tingimustes olid põrmuks purunenud, ruttas kommunistlik propaganda seda kiiresti ära kasutama. Selle esimesteks ilminguteks olid kuulujutud ja "sosistamised", millega asuti inimesi hirmutama eelseisvatest küüditamistest sakslaste poolt. Soodsa pinna sellistele sosistamistele lõid eesti noorte värbamine ja saatmine Saksamaale tööteenistusse ning õppelaagritesse, aga ka vastuolud eesti väeosade ja sakslaste vahel rindel.

Samal ajal liikusid rahva hulgas käest kätte mitmesugused, pealtnäha üsna süütu sisuga, lendlehed, kus kutsuti mitte minema saksa tööteenistusse ja sõjaväkke või Soome põgenema. "Milleks saksa sõjaväkke? Minge parem juba metsa ootama, mil siia saabuvad liitlasväed!", manitseti neis lendlehtedes. Muidugi oli neil üleskutsetel järgijaid. Neile seda ette heita pole mingisugust põhjust, sest loodeti ja usuti, et see on meie illegaalselt tegutseva vastupanuliikumise õige taktika.

Eestlaste orientatsioon ja sümpaatia läänedemokraatiale pandi nõukogude propaganda poolt paika nn. "sosistamisprogrammi" abil. Ja see hakkas kiiresti rahva hulgas levima. Uus orientatsioon lõi segamini rahva senise mõttemaailma ja õõnestas eesti väeosade sõjalist tegevust.

Siin illegaalselt tegutsenud vastupanuliikumise olemasolu sai üldsusele teatavaks 1944. aasta aprillis, kui sakslased arreteerisid suure hulga meie põrandaaluse liikumise tegelasi. Nende arreteerimiste käigus selgus aga ka fakt, et vastupanuliikumise maski all oli siin tegutsenud ka väike vaenlase teenistuses olnud grupp inimesi, kes toimetasid venelastele vajalikku sõjalist spionaažimaterjali. Kuidas neid andmeid vastase kätte toimetati, pole täpselt teada, kuigi arreteerimiste käigus vangistati ka üks N. Liidu vastuluureohvitser ja tema juures sidemehena tegutsenud eestlane. Viimane eelistas aga vastutusele vabasurma. Arreteerimisel leitud asitõendid näitasid, et kogutud spionaažimaterjalid saadeti siit venelastele kas üle Soome või Rootsi.

Põrandaaluse vastupanuliikumise avalikuks tulek oli vesi vaenlase veskile. Selle tulemusel vangistati suur hulk kommunismivastaselt meelestatud inimesi. Samuti suurenes veelgi sakslaste usaldamatus eestlaste vastu, mis muutis nullilähedaseks eesti oma üksuste moodustamise võimalused. Avalikust elust kõrvaldati (kuigi ajutiselt) suur hulk meie põrandaaluse liikumise juhtivaid tegelasi.

Hiljem on teatavaks saanud, et see pseudovastupanuliikumise grupp koosnes paarist kinnimakstud venelaste agendist Eestis ning paarist samasugusest agendist teiselpool Soome lahte. Spionaažiandmete saamiseks kasutati ka asjast hoopiski mitteteadjaid inimesi.

Oma spionaaživõrgu tegevusele pookis vastane süütu sildina külge "vastupanuliikumise" ja "eesti rahvuskomitee" nimetused. Hiljem kasutati sildina ka admiral J. Pitka nime. Eesti Rahvuskomitee, kelle sihid ja suunad olid meie rahvuslike huvide seisukohalt kõigiti hinnatavad, oli põrandaalune organisatsioon, kuid paraku võisid tema nime all esineda kõik, kel selleks vähematki soovi või põhjust oli. Puudusid ju nii kontrollimise kui ka karistamise võimalused. Seda teadis meie vaenlane hästi. Kui Eesti Rahvuskomitee 1944. aasta augustis kutsus eesti rahvast osutama relvastatud vastupanu sissetungijale idast, külvas vastane "vastupanuliikumise" allkirju kandvate lendlehtedega üle kogu Eesti, manitsedes: "Kas suurtükilihaks sakslastele? Ei! Eesti mehed, minge metsa!"

Nõukogude propaganda ülesandeks oli eesti rahva vaimne ja moraalne ruineerimine, et see siis oma haardesse saada. Paraku ei hakanud see mürgine seeme aga loodetud jõudsusega idanema. Eesti rahvas, tunnetades idast lähenevas kommunismis oma surmavaenlast, ei arendanud oma vastupanuliikumist Nõukogude propaganda poolt soovitud suunas. Aastatepikkuse kogemuse põhjal teadis rahvas, et esmajoones tuleb meil võidelda idast läheneva ohu vastu. Kõik muu lahendab aeg. Seepärast hinnati kogu sõjaaja vältel igasugust tegevust, mis ohustas või nõrgendas idarinde sõjalise vastupanu võimet, kui vastasele kaasaaitamist ja tegutsemist eesti rahva vastu.

Kuna nõukogude võimu tagasitulekut pidas rahvas neil päevil võrdseks surmaga ja kuna sakslaste võimutsemine ei võimaldanud saada soovitud tulemust, nähti kuni viimase hetkeni ainsa võimalusena sõjalise vastupanu teel hoida ära punavägede sissetung, et sakslaste kapituleerumisel tõstatada lääneliitlaste ees Eesti iseseisvuse taastamine.  20. septembril välja kuulutatud Otto Tiefi vahevalitsus sai tegutseda vaid ühe nädala.  22. septembril jõudsid Tallinna Punaarmee tankid.

 

 

PÕGENEMINE SAKSAMAALE 

Okupatsiooni ajal oli Eesti Omavalitsusel Berliinis mitmeid esindusi. Üheks selliseks oli Eesti kutseühingute ametlik esindaja Deutsche Arbeitsfront`i juures Alfred Põldmets, kel oli Berliinis oma büroo ja ametkond. 1944.a. suvel komandeeriti eelmainitud Berliini esinduse juurde ka end. ajakirjanik Eduard Vallaste, kes organiseeris Eesti Toimkonna ["Estnische Leitstelle"], millise üheks ülesandeks oli Eestist saabuvate sõjapõgenike registreerimine, abi dokumentide vormistamisel, toidutalongide hankimine, üksteise kaotanud perekonnaliikmete taas kokku viimine ja isikute, kellel ei olnud tuttavaid Saksamaal (kelle juurde minna) majutamine laagritesse ja neile edaspidise asukoha ning töö leidmine Saksamaal. Selle ülesande täitmiseks tehti koostööd Saksa vabatahtliku abiorganisatsiooniga Wolkswohlfart (NSV), milline, kui sõjapõgenikele abiosutaja, oli võimude poolt aktsepteeritud.

Kuna Eestist saabuvate laevade sihtsadamaks olid enamuses Danzig ja Gotenhafen (nüüd Gdansk ja Gdõnja Poolas), siis eestlastest ametnikud-põgenike abistajad asusid Zopotisse ja Danzigisse hotelli "Continental". Esimeste ametnikena sinna värbas A. Põldmets põgenikena Saksamaale saabunud endine H. Treffneri gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Karl Hintzer´i ja üliõpilased prl. Saareste ja prl. Kallase. Mõne päeva möödudes lisandusid neile A. Põldmetsa Berliini kontori töötajad õigusteadlane Elisabeth Mägi ja pr. Rauamägi. Kuna Saksamaal valitsevates sõjaaja tingimustes tuli tegutseda suures materjaalses ja finantsilises puuduses ning paljud olukorrad lahendada oma inspiratsiooni toel, suutis antud organisatsioon anda Eestist saabuvatele põgenikele suurt abi. Paljudel juhtudel jäi abi puudulikuks, kuid arvestades abistajate vähest arvu tuleb nende - eriti aga K. Hintzeri energilist tegevust vaadata ainult positiivsena.

Paljud on arvanud, et see sõjapõgenike abistamise eestlastest toimkond töötas Saksa riigi palgal. Nii see päriselt ei olnud. Saksa ametivõimudelt oli saadud küll luba seda tööd teha, kuid finantseerimine oli lükatud Eesti Omavalitsuse kanda. Kuid antud ajahetkel, kui Eestis tehti meeleheitlike pingutusi rinde hoidmiseks ja maaühendus Saksamaaga juba katkenud (punaarmee murdis Lätis-Leedus Balti mereni), ei olnud Eestist finantside ja jooksva juhtimise korraldamine enam võimalik. Kaootilised korraldused, mis jõudsid Eestist Saksamaale pigem segasid spontaanselt alustatud tööd. Ei Eesti Omavalitsus ega Saksa Idaalade ministeerium omanud täpset ettekujutust tööst, mida Danzigis tehti. Pigem oli see töö üles ehitatud suhtlemisele kohaliku Danzig-Westpreussen´i Gauleiter´iga ja Berliinis DAF-i (Saksa Töörinne) ametnikega.

Imekombel on säilinud Karl Hintzeri päevik, mis märgib ära laevade kronoloogilise saabumise ja iseloomustab abistamistoimkonna tööd. Nagu allpool toodud päeviku tekstist nähtub, saabus mõni päev laevaga vaid 5 - 10 inimest. Kuid päeviku pidaja on silmas pidanud vaid eestlasi, sest nende töö oli sihitud eelkõige eestlaste abistamisele.

 

KARL HINTZERI PÄEVIK

 

27.augustil 1944.a.

Hommikul külastasime Danzigi Tehnika Ülikoolis asuvaid õppejõude kelledest kohtasime seal prof. Danieli, prof. Rooksi abikaasa ja tütrega ning prof. Öpiku abikaasat kahe tütrega. Korteriolud olid neil vastuvõetavad, võib isegi ütelda head. Neil oli omaette tuba, mis oli puhas ja valge. Kõigile anti välja küsimuslehed. Prof. Danieli polnud kindel, kuhu ta asub. Prof. Rooks arvas, et ta sõidab Freiburgi. Lõuna paiku külastasime Nussdorfi (Grabau) Dulag'i. Laager ületas igasuguse kriitika. See oli täis venelasi, tolmu ja mustust. Eelmisest transpordist tütre süü läbi, kes oli edasisõidu momendil väljaspool laagrit, mahajäänud pr. Lepik Pärnust istus tolmus oma pakkide otsas ja päikeses, kraavi pervel ning nuttis. Aitasime tal pakid kanda sakslastest laagrijuhtide majja ning saime talle muretseda laagri juhatuselt järelesõidu loa. Eelmisest transpordist mahajäänud 47 eestlast (kust pr. Lepik tütrega omakorda maha jäi) olid sõitnud transpordiga Nürnbergi lähedale laagrisse. Peale lõunat külastasime Zoppotis viibivaid eesti haavatuid. Mehed olid enamikus optimistid. Momendil oli haiglas 43 eesti meest. Õhtuse rongiga lahkusid Berliini hr-d Põldmets ja Vallaste ning pr. Rauamägi ja prl. Ruistomaa.

 

28.augustil 1944.a.

Hommikul pikendasime hotellitoad ja võtsime toidukaardid. Siis läksime hr. Toome juurde. Hr. Hintzer läks NSV-sse ja preilid Kallas ja Saareste Heinr. Scholzweg 23. Hr. Hintzer sai teada, et on tulnud kaks laeva põgenikega Wilhelmshafeni või Freihafeni. Sõitsime sinna. Tulejad olid aga enamuses venelased ja lätlased Riiast. Õhtul olime eestlaste klubiõhtul. Seal pöörduti üleskutsega Danzigi eestlaste poole, et nad jõudumööda aitaksid kaasa evakueerunute majutamiseks ning olla jaamas valvekorras, et abivajajaid aidata. Tagajärjed olid rõõmustavad, eriti valvekorra-teenistuse osas. Kortereid registreeriti 17 inimese majutamiseks (üheks ööks). Siinsed eestlased on ise enamikus allüürnikud. Klubiõhtule ilmus ka hulk eesti sõjaväelasi, kes olid tulnud Bad Tölz'i ohvitseridekoolist ja Bodensee äärest. Nad olid siin läbisõidul rindele, tagasi kodumaale. Kaks klubiruumi oli külastajate rohkuse tõttu täis. Meeleolu oli hea, mängiti suupilli ja lauldi. Seltskond oli isegi lärmakas, rasketele oludele vaatamata. See üleskruvitud hea tuju võis olla tütarlaste juures jällenägemise rõõmust eesti meestega.

 

29. augustil 1944.a.

Hommikul oli hr, Hintzer NSV-s hr. Wiesenbergi jutul. Ta sai teada, et laevu täna ei tule. Ettevaatuse mõttes sõitis prl. Saareste Nussdorfi laagrisse, et selgitada juhuslikult sinnasaabunud eestlaste üle. Eestlasi seal polnud ja nende tulekust ei teatud ka midagi. Gotenhafeni NSV-s arvati, et kolmapäeval peaks üks laev tulema. Hr. Põldmetsalt saabus Berliinist telegramm, et preilid Öpikud ja pr. Mägi sõitku viivitamatult Berliini. Neid mindi otsima. Päeval teatati prl. Kallasele, et NSV-s on antud hooldusele 12-aastane eesti tütarlaps, kelle ema oli kadunud.

 

30. augustil 1944.a.

Hommikul läks prl. Kallas Danzigi NSV-sse kus selgus, et ema oli end teatanud ja lapsega kokku juhitud. Prl. Saareste sõitis Freihafeni laevade kohta teateid küsima. Seal öeldi, et kui mõned peaksid tulema, siis Weichselbahnhofi. Sealt sai prl. Saareste teada, et laevad „Gothland", „Wartheland" ja „Essberger" on tulemas, aga kuhu, seda ei teatud. Õhtul, pärast seda, kui hr. Hintzer pr. Mäele ja prl. Öpikutele oli sõiduload võtnud, sõitis prl. Virve Öpik Berliini. Kella 6 paiku sõitis prl. Saareste Zoppoti ja märkis üles sealsetes haiglates kõik toad kus lamavad eesti haavatud. Tuli mõte viia kõik eesti haavatud ühte tuppa ja tuua neile sinna kingituspakke.

 

31. augustil 1944.a.

Hommikul saime teada, et Weichselbahnhofi tuleb laev „Lappland". Oodata tuli sadamas kella 8-st kuni poole 1-ni ja siis saabus ammuoodatu -lätlastega. Pardal oli vaid 2 eestlast Riiast. Lõuna ajal selgus Danzigis, et Gotenhafeni on jõudnud laev Tallinnast 1200 eesti põgenikuga. Hr. Hintzer ja preilid Kallas ja Saareste sõitsid kohe sinna, kus laeva juba tühjaks laaditi. Selgus, et 140 eestlasel pole veel sõidusihti. Need saadeti Nussdorfi laagrisse, mis on end. laagri vastas ja korraldatud vaid eestlastele ja lätlastele. Kõik teised võisid kohe edasi sõita oma sihtkohtadesse. Hr. Aster, hr. Kalev ja prl. Vasara olid transpordi juhid. Tallinnas on tehtud teatavaks, et õppejõud võivad algul minna Langfuhri Tehnika Ülikooli juurde - „Auffangstelle Blumenstrasse 7". Tulid prof. Lepik, prof. Roots, geograaf Markus, hotellipidaja Niilend, õp. Riomar, palju ärimehi Tallinnast, Tartust ja mujalt. Madrused aitasid laevalt pakke alla tuua. NSV-lt saadi võileibu, kohvi ja suppi. Kohtlemine oli väga hea. Danzigi sadamasse tuli laev poliitiliste vangidega ja mõnede eesti sõduritega. Pärast tuli laev eesti haavatutega, kus oli ka kolm eesti perekonda peal.

 

1. september 1944.a.

Hommikul sõitsid preilid Saareste ja Kallas ja hr. Hintzer Nussdorfi laagri. Seal oli kõik korras. Inimesed öömajaga rahul, kuigi leidsid, et laager oli võrdlemisi must. Vastuvõtu ja korralduse üle olid kõik rõõmsalt üllatatud. Esitati hulk küsimusi elutingimuste üle, millele eelpool nimetatud püüdsid vastata. Eestlaste arv laagris oli väike. Politsei poolt teatati, et NSV hoole all oleval 12-a. lapsel on ikka veel ema leidmata. NSV-s oli peetud lapse emaks prl. Kallast, kes päris lapse olukorra järgi. Laps elab heades tingimustes. Ta on pärit Haapsalust ja ta nimi on Virve Sume, kelle isa teenis Tallinnas julgeolekupolitseis ja ema oli l. augustil juba Saksamaale sõitnud. Kuna laps oli sel ajal maal, siis saatis isa ta nädal hiljem järele. Mõlemil olid SD poolt Danzigi politseile kirjad kaasas, kus nad kokku pidid saama. Ema pole end siiani politseile teatanud. Lapselt saadud andmed otsustati saata Berliini Eesti keskusele, lootuses, et ema enda aadressi sinna kunagi teatab.

 

2. septembril 1944. a.

Hommikul sõitsid preilid Kallas ja Vasara ja härrad Kalev ja Hintzer Nussdorfi laagrisse. Prl Saareste jäi hotelli ootama Berliini telegramme ja teateid laevade kohta. Lõunani pole aga midagi tulnud. Vahepeal käis prl, Saareste Linnahaiglas pr. Heinaste luures, et kokku rääkida aja suhtes haavatuile küpsiste küpsetamise asjus. Laagrist eraldati intelligents (50 inimest) ja saadeti Frankfurt/Oderi laagrisse. Ülejäänud transport saadeti Berliin-Wilhelmshageni laagrisse. Hr. Hintzeril tuli nõutada load viiele inimesele kes tahtsid jääda laagrisse järgmise transpordi tulekuni. Põhjused olid mitmesugused. Kes ootas oma sugulasi, kes pakke, kes telegrammi ema sihtkohast. Ka proua, kellel oli laps haiglas, sai loa laagrisse edasi jääda. Samuti jäid laagrisse inimesed, kes olid eelmisest transpordist maha jäänud ja palusid luba liituda järgmise transpordiga. Tuli abiks olla SD poolt isikuttõendavate dokumentide tembeldamisel ja toidukaartide väljaandmisel. Saadeti telegramm hr. Põldmetsale, et ta tuleks Danzigi, kuna Tallinnast oli tulnud hr. Aster ja Kalev ning prl. Vasara - transpordi juhid. Hr. Põldmetsalt tuli eitav vastus.

 

3. septembril 1944. a.

Danzigi NSV-lt sai hr. Hintzer teada, et on eelteateid laevade saabumise kohta. Et teateid kontrollida, sõitsid preilid Kallas ja Saareste ja hr. Kalev Weichselbahnhofi sadamasse, kus aga laevade kohta polnud teateid. Tagajärjetuks jäi ka järelepärimine Neufahrwasseri lootsidelt. Hr. Hintzer ja prl. Vasara sõitsid Gotenhafeni sadamasse. Oletati, et laev on reidil, kuid hilise aja tõttu sisse ei sõida. Saadeti kirjalik aruanne Berliini. Prl. Ira Öpikut pole ikka veel saadud kätte, ka pole ta endast veel teatanud.

 

4. septembril 1944.a.

Hommikul sõitsid kõik Gotenhafeni. NSV-st teateid laeva saabumise kohta ei saadud. Ka Danzigi NSV ei teadnud midagi. Hr. Põldmetsalt saabusid kirjad, millised tuli laevakaptenite abiga edasi saata Tallinna hr. Mäele, hr. Leesmentile ja hr. Ebelingile.

 

5. septembril 1944.a.

Hr. Aster ja hr. Hintzer käisid ametiasutustes ja hr. Aster tutvustas hr. Hintzerit kõikjal. Teateid laevade kohta polnud, nagu selgus sadamas käies. Hr. Põldmetsalt telegramm, et ta Danzigi ei saabu. Tema asemel tuleb aga hr. Vallaste.

 

6. septembril 1944.a.

Hommikul ilmus hr Vallaste. Kell 8 oli ühine nõupidamine hotell „Edenis" hrd. Asteri, Kalevi, Vallaste ja Hintzeri osavõtul, kus arutati läbi põgenike abistamist puudutavaid küsimusi kui ka hr. Põldmetsa ja Vallaste poolt koostatud põgenike abistamise koosseisu projektid. Samasisuline nõupidamine oli ka hiljem NSV ruumes Riigikomissariaadi esindaja hr. Walteri osavõtul. Pärast lõunat sai teatavaks, et on saabumas laev Gotenhafenisse 650 põgenikuga Tallinnast, mispeale kõik kohalviibivad isikud sõitsid Gotenhafeni sadamasse. Tunniajalise ootamise järele selgus, et laev on saabunud, kuid hiliste tundide tõttu jääb reidile. Laev tuuakse kai äärde alles järgmisel hommikul kell 5. Uue assistendina ilmus hr. Põldmetsa ülesandel prl. Taimla. Hotelli tuli NSDAP-lt kiri teatega, et 3 laeva tuleb kohale. Seletati ka, et 2 laeva on eestlastega, kuna kolmanda kohta polnud täpseid andmeid. Ühel laeval olevat 650 eestlast, teisel 1200 ja kolmandal 490, viimaste rahvus aga teadmata. 

 

7. septembril 1944. a.

Kohalviibivad isikud sõitsid juba hommikul kell 4.50 rongiga Gotenhafeni: Laev „Nordenham" tuli kai äärde kell 6. Laeval 695 põgenikku. Esmalt laaditi laevalt bagaazh ja siis, pärast passide tembeldamist, sõidupiletite ja toidukaartide väljajagamist laaditi maha inimesed. Inimeste tuju oli lahke kohtlemise ja abivalmiduse pärast hea. Laevalt maabujaile jagati kohe küsimuslehed. Lõuna paiku sõitsid prl. Kallas ja hr. Hintzer Gotenhafeni jaama, et abiks olla nõu ja jõuga jaama toodud põgenikele. Preilid Vasara, Saareste ja hr. Kalev jäid sadamasse kuni viimaste inimeste äratoomiseni. Jaamas anti põgenikele lõunasuppi, mis tõstis veelgi meeleolu. Jaam oli põgenike hulkadega täidetud. Ka siin aitasid madrused inimestel asju bagazhi panna. Suurem enamus põgenikke sõitis edasi juba samal õhtul oma sihtkohtadesse. Selle transpordi erijuhtumiks on üks ema, kes samal päeval pidi sünnitama. Kohalik kreisiülem viis ta isiklikult oma autos haiglasse, kus sünnitus toimus tund aega hiljem. Kogu perekonnal lubati laagrisse jääda, kuni ema on reisivõimeliseks saanud. Selle transpordiga tulnud õppejõud, nagu Kirde, Aho, Öpik, asusid Langfuhri, kuhu neid juhtisid seal juba ees olevad professorid. Laevaga tulid ka kirikuõpetaja Stockholm, proviisor Kaart, ins. Vihman, August Kitzbergi lesk koos minia ja pojatütrega, hulk ärimehi Tartust (Lall) ja Tallinnast. Pr. Kitzberg koos minia ja pojatütrega kanti haritlaste laagri nimekirja Frankfurt/Oderi saatmiseks ja nad sõitsid järgmisel päeval ka ära. Arstidest tulid dr. Sarre, Sinka jne. Samuti dir. O. Öpiku perekond.

 

8. septembril 1944. a.

Sadamas käies selgus, et laevu pole tulemas. Seejärele sõitsid kõik eestlastest hooldusametnikud Nussdorfi laagrisse. Oli paljudele küsimustele vaja vastata. Meeleolu oli üldiselt rahulikum, kui eelmiste transportide juures. Laagris oli üldse umbes 60 inimest. Lõuna paiku tekitas suurt sekeldamist hr. Asteri, Kalevi ja prl. Vasara Tallinna tagasisõidu küsimus. Tulemuseks oli see, et kõik jäid kohale, kuna hr. Aster sai raadiogrammi, et hr. Litzmanni poolt on talle välja saadetud kurjer-pakk, mida hr. Aster peab tingimata ära ootama. Järgmisel päeval aga selgus, et see pakk oli juba ammu saabunud, kuid telegramm oli hilinenud. „Nordenham'iga" tuli dr. Sinka laevaarstina, et tutvuda ka laagri olukorraga.

 

9. septembril 1944. a.

Hommikul sõitsid härrad Hintzer, Kalev, preilid Saareste, Kallas ja Vasara ning Taimla Nussdorfi laagrisse. Meeleolu laagrielanikel oli jälle hea ja rahulik. Laevu pole teatatud, nagu selgus sadamates käies. Hr. Hintzer saatis telegrammi hr. Põldmetsale, et ta enne Berliini tulla ei saa kui esmaspäeval ja seda ka ainult juhul, kui laevu ei tule. Poolhalvatud isik laagrist paigutati vanadekodusse eeldusega, et tema tütred samas linnas tööd saavad.

 

10. septembril 1944. a.

Hommikul sõitis prl. Saareste Neufahrwasseri sadamasse, et järele kuulata, kas mõni laev on tulemas. Tuli laev lätlastega, kus ka paarkümmend eestlast peal olid. Need sõitsid edasi oma sihtkohtadesse. Pealelõuna möödus hr. Sinka, Asteri, Kalevi ja prl. Vasara Eestisse ärasõidu tähe all. Ka hr. Vallaste sõitis. Õhtul sõitis hr. Hintzer Berliini. 

 

11. septembril 1944. a.

Prl. Saareste sai teada, et on tulnud üks laev Gotenhafenisse. Prl. Kallas ja Saareste sõitsid kohe sinna. Selgus, et laev oli Tallinnast välja sõitnud 161 eestlasega, kuid Riias peale võtnud hulga lätlasi ja venelasi. Põgenike hulgas olid prof. Vasar ja prof. Perandi perekondadega. Nad sõitsid kohe edasi Jenasse. Samuti tulid „Vanemuise" näitlejad Maret Pank ja Elsa Lepik, ka kuulitõukaja Viiding. Meeleolu oli hea. Samuti NSV hoolitsus. Laagrisse läksid ainult 20 inimest. Õhtul oli „Ayckes" koosviibimine.

 

12. septembril 1944. a.

Hr. Hintzer tuli Berliinist tagasi. Kohe tuli aga Berliinist uus telegramm tema tagasisõidu käsuga Berliini. Kohtunik Maim Tartust saadeti Tallinnast kindralkomissariaadi käsul Saksamaale hr. Põldmetsa juurde teenistusse. Hommikul läksid hr. Hintzer ja prl. Saareste tagasi laagrisse, kus oli 160 inimest, kes ootasid seal edasisaatmist. Kuulujutt, et eestlased pannakse venelastega ühte laagrisse, ei vasta tõele. Prl. Kallas käis hommikul raudtee-tehases ja tööametis, et lahendada mõningaid küsimusi. Õhtul käis üks proua NSV-st Virve Sume pärast rääkimas. Gotenhafenis sai loodud isiklik kontakt kohalike eesti lootsidega, kes lubasid teatada, kui tuleb mõni laev eesti põgenikega. Õhtul sõitis hr. Maim Berliini. Hotellis oli õhtul ootamas õppejõudude hooldaja prl. Roth Blumenstrasselt, et nõu pidada Maria Kiho hooldamise üle. Maria Kiho oli laevalt tulles paigutatud haiglasse, kust 3-nädalase viibimise järele oli ta sattunud Tehnika Ülikooli juurde. M. Kiho otsustati viia Nussdorfi laagrisse, kus ta anti prl. Koormani käsutusse, kuna tütarlaps soovis astuda Luftwaffe teenistusse.

 

13. septembril 1944. a.

Maria Kihot kui välismaalast RAD-sse (Riigi tööteenistus) vastu ei võetud. Prl. Saareste viis ta Nussdorfi laagrisse, kus ta sai tekid, käteräti ja sööginõud. M. Kiho läks sealt paar päeva hiljem lennuväe abiteenistuse väljaõppelaagrisse. SD-meestelt kuuldi, et Riiast oli tulnud laev millel 17 eesti vallavanemat Pärnumaalt (ilma perekondadeta). Lõuna ajal nõuti härra Rodenbergi poolt hr. Hintzer jutuajamisele. Viimasele anti juhtnööre tegevuseks, näiteks eesti õe määramiseks Nussdorfi laagrisse, kes töötaks NSV näpunäidete järgi, kuid alluks „Hilfsstelle Estlandile". Selgus, et lätlastel on kartoteek laevadelt tulnute nimestikega, mille peale hr. Hintzer avaldas soovi, et ka eestlased saaksid loa saabunute nimekirjade ärakirjutamiseks. Täna saadi hr. Teiss'ilt luba kuni septembrikuu lõpuni hotelli jääda. Töövõimeliste eesti põgenikega saadeti üks transport Nussdorfi laagrist, arvatavasti Pommernisse. 

 

 

14. septembril 1944. a.

Sadamais käies selgus, et laevade saabumiste kohta pole teateid. Hommikul asusid preilid Saareste, Kallas ja Taimla NSV-s saabunud eestlaste nimekirju ümber kirjutama, kartoteegi jaoks. Õhtul sõitis hr. Hintzer hr. Tuurmanni(A.Rosenbergi idaministeeriumi ametnik, end Eesti mõisnik)kutsel Berliini.

 

15. septembril 1944. a.

Hommikul tegid preilid Taimla, Kallas ja Saareste saabunud põgenike nimekirju. Kell 16 tuli „Moero" Tallinnast. Pardal oli 10 eestlast põgenikku. Oli puht-sõjaväeline transport.

 

16. septembril 1944. a.

Hommikul jälle põgenike nimekirju tegemas ja seda tööd lõpetamas. Hr. Hintzer tuli Berliinist tagasi ja andis asjaajamise üle prl. Saarestele, kuna prl. Kallas loobus. Ka käis hr. Hintzer NSV-s teatamas, et ta asja üle annab. Selgus, et järgmisel hommikul tuleb laev Tallinnast, teine tuleb õhtul.

 

17. septembril 1944. a.

Hommikul saabus „RO-22", millega tuli ka Eesti Omavalitsuse sekretär hr. Tartu ja käskis hr. Hintzeril oma kohale edasi jääda, kuni tulevad uued korraldused Tallinnast. Põgenike hulgas oli ka prof. Liik perekonnaga, dr. Sinka, Mari Raamot jne. Põgenike meeleolu üldiselt hea, kuigi rahutust oli juba rohkem märgata. Suurem osa sõitis edasi sihtkohtadesse.

 

18. septmbril 1944. a.

Hommikul sõitsid hr. Hintzer, hr. Kosel (Firma „Michoviuse" esindaja Cottbusist), preilid Kallas, Saareste ja Taimla laagrisse, kus oli umbes 20 inimest. Hr. Kosel sai oma vabrikusse 7 uut töötajat. Sadamais selgus, et uusi laevu ei tule.

 

19. septembril 1944 a.

Hommikul jälle laagris. Halvatu ema paigutati haiglasse. Tema vanem tütar sai tööd kastivabrikusse, kuna noorem läks kooli. Laager saadeti edasi Pommernisse.

 

20. septembril 1944. a.

Neufahrwasserisse tuli aurik „Regina" kuue eestlasega, nende hulgas oli ka dr.Kuriks perekonnaga.

 

21. septembril 1944. a.

Hommikul tuli Gotenahafeni Seebahnhofi „RO-2", suuremalt jaolt Kiviõli inimestega. Laeval oli umbes 400 tsivilisti ja 1200 haavatut. Kiviõli inimesed sõitsid kohe kinnises transpordis edasi. Tahetakse kõik Eestist tulnud põgenikud laagrisse panna ja nende vaba edasisõitu takistada. Hr. Hintzer käis laagris asja, selgitamas. On oodata Omavalitsuse liikmete tulekut põgenikena.

 

22. septembril 1944. a.

Hommikul tulid laevad „Hansa" ja „Minden"; viimane oli saanud lennukilt visatud torpeedo tabamuse läbi korstna. Pardal oli 3 surnut ja 11 haavatut. Kolmandana tuli "Wartheland" 1200 põgenikuga, kus peal olid ka Omavalitsuse liikmed ning kindralkomissariaadi inimesed (dr. Mäe, hr. Litzmann, hr. Aster jne.). Laevad tulid Gotenhafeni sadamasse. Põgenikud sõitsid enamuses oma sihtkohtadesse edasi. „Hansa" pardal oli paarsada eestlast.

 

23. septembril 1944. a.

Sadamas käies ja valvates selgus, et laevu ei tule.

 

24. septembril 1944. a.

Tuli „Malaga" sõjaväelastega. Laeval oli vaid mõnikümmend eestlast Saaremaalt. Gotenhafeni tuli „RO-2" paarikümne eestlasega pardal.

 

25. septembril 1944. a.

Tuli väike transport haavatuid. Laeval mõnikümmend tsiviileestlast. Laeva nimi „Ingrid Traber" ja ta tuli Gotenhafeni sadamasse. Kõik tsivilistid sõitsid kohe edasi.

 

26. septembril 1944. a.

Gotenhafeni tuli „RO-22" torpeedotabamusega. Pardal oli 100 surnut ja samapalju haavatuid. Laev tuli Tallinnast ja sai juba Eesti ranniku juures tabamuse. Laeval ei olnud reisijate nimekirja ja arvati, et üle saja inimese kukkus plahvatuse tõttu merre.Üks laeva trümmidest oli täidetud mereveega. Danzigi sadamasse tuli Tallinnast „Warthe" umbes 500 eestlasega ning Pärnust „Sonnenfelde" umbes 310 eestlasega. 21. sept. Tallinnast väljunud laev „Moero" ca. 3000 eestlasega hukkus. Pääsenuid ca. 400 - 500. Hukkunute hulgas on ka dr. Tare, dr. Kook, dr. Vahtrik, õp. Uhke-Aumere perekondadega. Pardal oli ka üks laatsaret koos haavatutega.

 

27. septembril 1944. a.

Gotenhafeni tuli laev „RO-24" ligi paari tuhande eestlasega.

 

28. septembril 1944. a.

Tulid väikesed üksiktranspordid paarikümne eestlasega, kelledest enamus edasi sõitis. Danzigi tuli „Lappland" 2000 põgenikuga.

 

29. septembril 1944. a.

Õhtul tuli Gotenhafeni väike transport, umbes 50 inimest Saaremaalt. Tulejate hulgas oli ka Türi saatejaama direktor.

 

30. septembril 1944. a.

Riiast tuli „Minden" ca 60 - 70 eestlasega pardal. Gotenhafeni tuli Pärnust veel „Ahrens" 100 eestlasega. „Peter Wessel" umbes 500 eestlasega tuli ka Pärnust ja „Essberger" paarituhande eestlasega. Enamik saabujaid saadeti kinnises transpordis edasi Berliin-Wilhelmshafeni, Schwerini, Dresdeni ning Hallesse. Ülikoolide õppejõud ja ülikoolide teenistujad koondati Danzigi Langfuhri Tehnika Ülikooli juurde.

 

l. oktoobril 1944. a.

Tuli hulk väikseid transporte kokku umbes 300 inimesega. Kõik saadeti kinnises transpordis edasi.

 

2. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni tuli reisiaurik „Steuben" Riiast lätlastega. Pardal umbes 50 eestlast. Danzigi tuli laev 1200 eestlasega. Nende hulgas ka prof. Kõpp ja Tartu Ülikooli majandusjuht hr. Hannibal. Laev oli väljunud Kuressaarest.

 

3. oktoobril 1944. a.

Tuli „Bucarest" pardal ainult lätlased. Preili Saareste oli kogu päev Gotenhafeni NSV-s tõlgiks. Hr. Maim, kelle hoole all oli Danzigi sadam, sõitis ära ja hr. Musto, kes oli pidevalt hommikust õhtuni laagris, sõitis ka ära. Ka prl. Makkar - NSV tõlk - sõitis ära.

 

4. oktoobril 1944 a.

Danzigi tuli „Bremerhaven" 12 eestlast pardal. Laev tuli Riiast. Siis tuli veel üks laev 50 eestlasega ning Gotenhafeni üks laev 70 - 80 tsiviileestlasega, Eesti tagavararügemendiga ja laatsaretiga. Jagati teatelehti. Prl. Saareste kogu päev NSV-s tõlgiks.

 

5. oktoobril 1944. a.

Danzigi tulnud kolmel laeval oli kokku ainult 100 eestlast. Gotenhafeni tuli „Dura" lätlastega.

 

6. oktoobril 1944. a.

Oli teatatud jälle, kolm laeva, kuid kõik olid Riiast lätlastega. Gotenhafeni sadamasse laevu ei tulnud.

 

7. oktoobril 1944. a.

Danzigi sadamasse laevu eestlastega ei tulnud. Gotenhafeni tuli „Nautik" 300 eestlasega. Teine laev „Nordstern" läks 310 eestlasega Meemelist(Klaipeda) 50 miili läände vene torpeedotabamusel 2 minuti jooksul põhja. Üldse päästeti 45 inimest, nendest on 8 Gotenhafeni linnahaiglas. Sadamas tegi prl. Saareste kohe nimekirja hukkunutest, pääsenute mälu järgi. Laevad olid mõlemad sõitnud välja Kuressaarest, kuid olid 4 päeva Liibavis(Liepaja) peatanud. „Nautik" sõitis kohe peale lossimist Kuressaarde tagasi, uusi põgenikke tooma. Danzigi tuli siiski üks laev Riiast 2000 lätlasega, nende hulgas oli vaid 10 eestlast.

 

8. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni laevu ei tulnud. Danzigi tuli kaks laeva lätlastega, kus oli ka 8 eestlast pardal. Prl. Saareste käis Gotenhafeni linnahaiglas ja laagris „Nordsternilt" pääsenute ja hukkunute nimekirja tegemas. Pääsenuid oli üldse 45, kadunuid 271.

 

9. oktoobril 1944. a.

Danzigi sadamasse tuli „Warthe" Riiast. Pardal ka 12 eestlast. „Oberhauseni" pardal oli 11 eestlast ning „Isari" pardal 6 eestlast. Gotenhafeni laevu ei tulnud. Prl. Saareste kirjutas ja täiendas „Nordsternilt" pääsenute ja hukkunute nimekirja. Samal õhtul saadeti nimekirjad Berliini „Est. Hilfsstelle'le". Õhtul koosviibimine „Aycke" lokaalis.

 

10. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni ja Danzigi laevu ei tulnud, nagu selgus sadamates käies. Preilid Makkar ja Saareste Gotenhafeni NSV-s tõlgiks.

 

11. oktoobril 1944. a.

Danzigi sadamasse tuli „Adler" Vindavist(Ventspils), pardal 11 eestlast. „Mare del Plata" pardal oli 62 eestlast ja „Gharlotte" Kuressaarest, pardal 146 eestlast, lisaks veel 300 tööteenistuslast. Samuti jõudis laagrisse 12 eesti ratturit Voldist. Nende hulgas ka hr. Rehesaar. Meemelist Danzigi tulid nad rongiga. Gotenhafeni sadamasse tuli „Donau" 80-ne eesti tsivilisti ja eesti sõduritega. Sõjaväelaste hulgas olid kolonelid Sinka ja Tuuling. Maimu Rumba (Võrumaalt, sünd 20. II 1922) käest saadud andmed hukkunud laeva „RO-24" kohta on järgmised : 6. 10. 44 väljus Kuressaarest laatsaret nr. 300, kaasas 800 haavatut kokku 19-nel praamil, suunaga Vindavi. Praamidel oli kokku 12 eesti õde. 7. 10. 44. jõudsid praamid Vindavi, kus kõik ümber laaditi laevale „RO 24", mis väljus Vindavist kell 20, sõidusihiga Liibavi. Laeval oli seekord 6 eesti õde ja üks abielupaar kolme lapsega. Kell 23 sai laev vene allveelaevalt torpeedotabamuse ja vajus 40 minuti jooksul põhja. Päästetöid tegi miinilaev M 17. Päästeti kõik eesti õed ja 423 haavatut. Haavatute hulgas oli laevas 50 eesti sõdurit, kelledest päästeti 25. Seoses eesti noorte võimaliku saatmisega lennuväe abiteenistusse, selgitas härra Hintzer Dulag-Grabaus härradele Kalkun ja Just olukorda.

 

12. oktoobril 1944. a.

Sadamates käies selgus, et ühtki laeva ei tule. Hr. Mutso on pidevalt laagris, et olla abiks küsimuste lahendamisel. Prl. Makkar oli kogu päeva NSV-s tõlgiks ja prl. Saareste kirjutas üles päevasündmusi. Kiri hr. Tambekilt, et võimaluse korral Berliini tagasi saata hr. Maim, prl. Öpik ja prl. Saareste. Pidevalt saabub väikesi transporte, mis sageli aga ööseti pärale jõuavad ja pärast mahalaadimist kohe edasi saadetakse. Ka saabub iga päev inimesi autodel, jalgratastel, rongidega jne. Neist saabujatest pole esialgu mingit ülevaadet, kuna paljud sõidavad siit vaid läbi. Danzigi sadamasse saabus õhtusel ajal „Scharnhorst" 160-ne eestlasega. Transport saadeti edasi Litzmannstadti (Poola linn Lodz.)

 

13. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni tuli 4 laeva. Kahel väiksemal miinilaeval oli peal kokku 43 eestlast. Ühel laeval oli veel 18 eestlast ja õhtul tuli „Bucarestiga" 5 eestlast.

 

14. oktoobril 1944. a.

Sadamais käies selgus, et laevu ei tule. Eile õhtul jõudis pärale kolm veoautotäit eesti Omakaitse mehi Mustvee kandist. Transpordis oli umbes 60 meest. Prl. Saareste Propagandaamet Estlandis ja hiljem Gotenhafeni NSV-s.

 

15. oktoobril 1944. a.

Sadamates käies selgus, et laevu ei tule. Külastati laagrit. Prl. Makkar oli NSV-s tõlgiks. Õhtul sõitis hr. Maim Berliini. Samal õhtul tuli siiski Danzigi üks laev Liibavist „NS 12" kahekümne eestlasega.

 

14. oktoobril 1944. a.

Hommikul sadamates käies selgus, et Gotenhafeni tuleb laev „Steuben". Hiljem selgus laeva sisse sõites, et pardal olid vaid saksa haavatud. Laev oli väljunud Liibavist. Danzigi sadamasse tuli laev „Peter Wessel", pardal paarkümmend eestlast. Nad saadeti kohe edasi sisemaa laagritesse. Õhtul saabus Berliinist hr. Leesmentilt telegramm, et preilid Makkar, Saareste, Akkmann ja Öpik sõitku kohe Berliini.

 

17. oktoobril 1944. a.

Hommikul Gotenhafeni sadamas käies selgus, et laevu täna ei tule. Üks laev 2010 tsiviilisikuga, nende hulgas 20 eestlast, tuli Danzigi sadamasse. Laeva nimi on „Drythim". Hommikul sai hr. Hintzer NSV-lt kirja, et Danzigi Schützenhausis, Horst Hoffmann Wall 18, asub abitus olukorras eesti sõjapõgenikke. Preili Saareste ruttas kohe sinna. Selgus, et tegu umbkeelsete venelastega, kelledel näis seal hea olevet. Üks sakslane, selle maja elanik, teatas, et eesti põgenikud on Ostseestr. 18, mille peale prl. Saareste sinna sõitis. Tuli välja, et seal oli küll kaks eestlannat, aga need olid endile kohad leidnud ja olid väga rahul. Peale lõunat vastasid prl. Saareste ja hr. Hintzer kõikidele kirjadele, mis olid saabunud. Nendes küsiti andmeid paljude isikute kohta. Õhtul sõitsid preilid Makkar ja Saareste Berliini. Kõigi pingutuste peale vaatamata ei õnnestunud prl. I. Öpikut üles leida.

 

18. oktoobril 1944. a.

Karl Hintzer käis Kielau haiglas ja Gotenhafeni linnahaiglas, et külastada laevadelt RO-22, Moero ja Nordstern päästetud kaasmaalasi. Kõik olid pisarateni liigutatud külastamisest ja rääkisid oma muredest. Sai koostatud nimekiri ja lubati varsti neid jälle külastada ja neile vajalikke tarbeesemeid meid kaasa tuua. Laagrisse tuli 80 eestlase ümber, kes saabusid rongiga.

 

19. oktoobril 1944. a.

Enne lõunat käis K. H. Gotenhafenis pakkide laos ja koostas nimestiku pakkidest, mis võiksid kuuluda eestlastele. Pärast lõunat oli K. H. kohtumine pr. Mägiga, et läbi rääkida haiglates viibivate põgenike abistamisest. Laagrist saadeti 4 naist Gottbussi.

 

20. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni sadamasse tuli Liibavist „Nürnberg" 8 eesti naise ja kolme lapsega ja „Lappland" 28 eestlasega. Danzigi sadamasse tuli „Adler" viie eestlasega pardal.

 

21. oktoobril 1944. a.

Suurem osa päevast kulus hotellitubade lubade pikendamiseks ja Zoppotist ülekolimiseks. Danzigi jaamas kohtasin eesti sõjaväelasi, kes olid saabunud sõjalaevadel. Jagasin neile TE nr. 2-te. Õhtul asusin viimastel päevadel saabunud kirjade vastamisele. Gotenhafeni sadamasse tuli üks väiksem laev Liibavist. Laadungiks olid vaid sead.

22. oktoobril 1944. a.

Gotenhafeni sadamasse jõudis Liibavist „Bucarest" 7 eestlasega. Oli üle kuu aja teel olnud. Käisin Adlerhorstis otsimas pr. Mauringut sünnitushaiglas. Ta oli juba laagrisse saadetud. Laagris oli rinnalapsega ka veel pr. Simm. Lubasin neist Brliini teatada. Laagri juures seisis rong ärasõiduks Sileesiasse.


23. oktoobril 1944. a.

Hommikul tuli Gotenhafeni sadamasse laev lätlastega. Õhtupoolikul oli oodata „Rosberg'i". Jäi aga pimedale. Pr. Mägiga pidime külastama merehädalisi, kuid proua jäi tulemata. Danzigi sadama kaudu jõudis Karksi-Nuiast 9 inimest pärale. Olid hobustega tulnud kuni Liibavini. Meil tuli abiks olla telefonikõnede võtmisel ja samuti neile piletite muretsemisel edasisõiduks. Laagrisse tuli juurde 12 inimest. Kahele rinnalapsega naisele, 32-aastasele Tähte Mauring'ule Tartust ja 30-aastasele Helene Simm'ile Pärnust sai muretsetud load kaerahelveste ostmiseks, kuna laagris putru ei anta.

 

24. oktoobril 1944. a.

 "Essberg" tuli haavatutega ja 21 lätlast. Käisin Gotenhafeni ja Kielau haiglas merehädalistele raha viimas. Peale raha sai igaüks 5 postkaarti, 3 kirjaümbrikku, paberit ja ühe pliiatsi. Pr. Mauringule sain lapsetoitu.

 

25. oktoobril 1944. a.

Täna tuli eestlastega Danzigi kaks laeva, 11 + 6. Gotenhafeni sadamasse tuli üks laev, „Lappland" 62 eestlasega. Õhtul olin laagris pr. Mauringule pileteid viimas. Kaks naist sõitis Cottbusse.

 

26. oktoobril 1944. a.

Laevu ei tulnud. Olin Neufahrwasseris pakkide nimestikku tegemas.

 

27. oktoobril 1944. a.

Käisin selgitamas, kuidas on lood RAD (Saksa noorte tööteenistus) astumise võimalustega. Selgus, et alates novembrist hakatakse jälle ka eestlasi-tüdrukuid vastu võtma. Läksin hiljem laagrisse, et kindlaks teha, palju sarnaseid tüdrukuid leidub. Oli kaks. Laagrisse oli tulnud Viljandimaa eestlasi 5 hobusega. Hobused taheti ära võtta. Soovitasime neile edasi sõita, sest neil oli koht maal teada, kuhu minna. Danzigisse jõudis laev Tartu sõjaväehaigla personaliga.

 

28. oktoobril 1944. a.

Saatsin Berliini aruande nr. 4 ning vastasin ka kõikidele kirjadele. Käisin ka Kõiv´ade perekondi vaatamas. Kavatsevad pühapäeval edasi sõita Poolasse, Öttingenide juurde. Rongiga tuli laagrisse uusi eestlasi, arvult 10. Osa neist tartlased.

 

29. oktoobril 1944. a.

Midagi nimetamisväärset ei olnud.

 

30. oktoobril 1944. a.

Pea terve päev kulus RAD-ile. Käisin Pontsiuse juurest Pilaatuse juurde, enne kui sai selgeks, kuidas tütarlapsi RAD-i paigutada. Käisin ka laagris, kus kolmele rinnalapse emale muretsesin priisõidu piletid Aussigi. Õhtul olin Aycke kohvikus.

 

31. oktoobril 1944. a.

Täna saabus Gotenhafeni sadamasse üks miinitraaler (Minenräumboot), mis reedel Sõrve ninast olid välja sõitnud ning tõi saarlasi kaasa, arvult 218 inimest. Ühtlasi sai ka teatavaks, et üks teine laev ,,Bremerhaven" on teel hukkunud. Esimesed päästetud merehädalised jõudsid juba laagrisse. Prouad Simm, Alba ja Mauring saadeti laagrist Aussigi.

 

1. novembril 1944 a.

Hommikul sõitsin kohe laagrisse, et „Bremerhaven'ilt" päästetutega rääkida. Neid oli laagrisse toodud 200. NSV-s nägin nimekirja, kus oli 100 eestlast. Käisin ka mereväe haiglas dr. Sprenki külastamas, kes oli päästetu „Moero'lt" ja on ikka alles ilma riieteostu kaartideta. Siis olin NSV-s üldiselt nõu pidamas „Bremerhaven'ilt" päästetud inimeste pärast. Õhtul käisid mitmed hotellis nõu pidamas. Kolmele Tartu prouale muretsesin edasisõidu load Wartelandi.

 

2. novembril 1944. a.

Ajasin linnapidi ringi, et osta seepi laagrisviibivate merehädaliste jaoks. Käisin laagris ja jagasin 40 tk. seepi välja. Kielau haiglas selgus, et seal pole uusi merehädalisi-eestlasi. Linnahaiglas on aga kolm meest, kes saanud haavata lennukite pardarelvadest. Täna tuli laev Liibavist. Eestlasi oli pardal Tartust, Pärnust ja Abjast.

 

3. novembril 1944. a.

Põgenikke on mõlemad laagrid täis. Osa inimesi on paigutatud vabrikute ladudesse ja koolimajadesse. Gotenhafenisse saabus „Minden", millel oli ka eestlasi. Ühele halastajaõele muretsesin koha sõjaväe haiglasse.

 

4. novembril 1944. a.

Hommikul saabus tagasi prl. Saareste. Sadamasse pidi tulema kaks laeva. Prl. Saareste käis mereväe haiglas ja linnahaiglas. Käisin NSV-s.

 

5. novembril 1944. a.

Prl. Saareste ja hr. Mutso käisid laagris koostamas nimekirja „Bremerhaveni" merehädaliste kohta, kes vajavad riideid ja jalatseid. Sadamasse saabus 3 laeva haavatutega, vangidega ja põgenikega, enamuses lätlased.

 

6. novembril 1944 a.

„Bremerheven'ilt" pääsenutele sai välja kirjutatud riideostu lubasid. Dr. Sprenki abikaasale nõutatud toidukaardid. Roodide perekonnale sõiduluba Aussigi. Tuli laev 20 eestlasega. Õhtul Aycke kohvikus.

 

7. novembril 1944. a.

Laagris tehtud „Bezugscheinid" „Bremerhavenilt" pääsenutele osutusid liialdatuks ja tulevad uuesti teha. Põgenikke on nii palju, et üks osa on paigutatud Gotenhafeni koolimajja ja sadamas ladudesse. Tuli laev 5 eestlasega („Mare del Plato"). Pr. Kalbergile muretsesin pileti ja saatsin Pooseni. Koolimaja õuel lamasid pakid vihma käes. Otsisin sealt eestlaste omad välja ja ladusin rõuku. Hr. Mutso sõitis õhtul ära Berliini.

 

8. novembril 1944. a.

Ennelõunal viibisin tööteenistuslaste laagris viibijaid RAD-i paigutamas. Pärast lõunat koostasin laagris „Bremerhaveni" riideesemete nimekirja.

 

9. novembril 1944. a.

Hommikul koolimaja laagris, siis läksin Nussdorfi laagri, et vaadata, kas leidub kohta, et koolimajast eestlasi ära viia, kuna lätlaste käitumine on halb (ka laagrijuhataja ütluse järgi). Kauplesin ka hobusemehe, et kõiki üle viia. Sadama ladudest olid eestlased kadunud. Linnavalitsuses oli nõupidamine laevalt pääsenute abistamise alal. Mereväehaiglas sai külastatud dr. Sprenki. Prl. Saareste sõitis Berliini. Tuli telegramm, et minu „lahkumispalve", mida ma pole esitanud, on vastu võetud.

 

10. novembril 1944. a.

Viisin „Bremerhavenlaste" ostulubade sooviavaldused Wirtschsftsamti ja käisin ka linnavalitsuses, et nõu pidada, kuidas meile raha muretseda. Ka saab siin koostada akti kaotsiläinud pakkide ja väärtuste kohta. Õhtul pidi saabuma laev saarlastega. Käisin laagris teatamas, et ostuload on saabumas ja tuleb esialgu kannatada.

 

11. novembril 1944 .a.

Hommikul läksin sadamasse. Oli saabunud laev 282 saarlaega + 5 tallinnlast ja 6 võrukat. Kõik olid sadama laos koos lastega külma käes põrandal ja söömata. Pärast lõunat, kui uuesti seal käisin, olid nad ikka söömata. Oli toodud kohvi, mida kõigile ei jätkunud ja hiljem lastele mannaputru. Täiskasvanud olid aga ikka alles ilma. Helistasin NSV-le. Lubati saata sooja suppi ja ka leiba, kuid pimedani see veel ei saabunud. Nüüd, pimedas hakati neid Nussdorfi laagrisse üle viima. Vihmane, külm, pime. Väiksed lapsed kisendavad. Täiskasvanud nurisevad, et nad vajuvad näljast kokku. Nad pole midagi kaasa saanud võtta, sest nad saadeti frondi taha, siis ikka edasi ja edasi, kuni lõpuks laaditud laevale. Kui neile oleks kohe öeldud, et neid viiakse Saksamaale, nad oleksid paremad riided selga pannud. Rääkisin sakslastega veel toidu pärast. Öeldi, et lätlased toovad ise niipalju toitu kaasa, et oleks patt neile juurde anda(lätlased võeti Kuramaalt peale tavaliste põgenikena ja neil oli aega varuda reisile toit kaasa). Ütlesin, et lätlased võib olla, kuid saarlased on pikemat aega teel ja frondi tõttu pole nad midagi saanud kaasa võtta. Öeldi, et siis aidaku üksteist välja. Ja tõesti üksteist aidati sel teel, et eestlasi, kelledel polnud pakke, sunniti tassima lätlaste pakke veel pealegi, kuid lätlased oma toidukraamist eestlastele midagi loovutada ei raatsinud.

 

12. novembril 1944. a.

Hommikul külastasin Kielau haiglat ja koostasin teatelehti mantlite saabumisest. Laagrist oli osa „bremerhavenlasi" ära saadetud ilma tunnistuste ja ostulubadeta. Ka hr. Leesment olevat laagris käinud. Üle tee laagris kohtasin jälle näljaseid eestlasi, kes olid eile õhtul jõudnud „Bucarestiga" Gotenhafeni, ööbinud (arvult 271 inimest) ladudes sadamas. Täna hommikul toodud „Werke Kiel" laagrisse. Seni ikka söömata!!! Rääkisin laagri juhatusega. Algul sain sõimata, pärast lubati kõige lahkemal viisil. Kuid läks juba pimedaks ja mul oli tunne, et söök jääb saamata. Sadamasse oli jõudnud „Donau". Pimedas ei saanud enam vastu minna. Enne kõike tõin Wirtschaftsamtist ostuload välja ja läksin laagrisse kontrollima. W-Amt oli kolimise tõttu pooled load kaotanud. Nüüd pean jälle otsast peale hakkama.

 

 

13. novembril 1944. a.

Gobenhafeni sadamasse ilmus kolm laeva. „Donauga" oli eile tulnud veel viis eestlast. Olid sadama aitades. Palusin neid saata laagrisse. Käisin laagris ja õhtul „Ayckes". Sain kokku O. Leesmentiga.

 

14. novembril 1944. a.

Ilmus kohale hr. Teder, et minult tööd üle võtta. Sõitsime koos Danzigi. Käisin elamisluba otsimas, kuid ei saanud. Õhtul oli hr. Teder minu juures, et tööd üle võtta. Andsin kõik üle.

 

15. novembril 1944. a.

Saatsin ära 10-nda ja viimase aruande. Käisin Propagandaamt Ostlandis ja siis laagris teatamas, et homme on ostulubade jagamine. Sain telegrammi, et olen määratud Bezirksoberrat Schultzi käsutusse. Hr. Teder käis kaasas.

 

16. novembril 1944. a.

Jagasin laagris välja ostuload ja raha. Nõupidamine prof. Keyesri juures.

 

17. novembril 1944. a.

Tuli laev 242 saarlasega. Olin Linnahaiglas ja NSV-s. Võtsin välja loa hr. Postile, et ta abistaks haiglas.

 

18. novembril 1944. a.

Käisin Gotenhafenis sadamas laeval vastas. Eestlasi ei olnud. Ka Danzigi tuli laev, nagu hr. Schulz teatas. Berliinist olla saabunud veel üks abiline, hr. Bergmann.

 

19. novembril 1944. a.

Oli pikem ja üksikasjalikum nõupidamine Bezirksoberrat Schultziga. Jätsime laagris jumalaga laagriülemaga.

 

20. novembril 1944. a.

Kielau laagris ühes hr. Partsiga kontrollisin veel kord kõikide vajadusi riiete suhtes. Laagris tutvusin uue esindajaga, hr. Bergmanniga. Linnahaiglas selgus kol.-ltn. Jõgi surm. A. Jõgi sai 26.09.44. saabunud laeval RO-22 torpeedotabamusel haavata. Kuna laeval arsti polnud toodi üks noor eestlasest arst lähedalasunud saksa allveelaevalt, kes andis abi haavatutele. Pr. Jõgi juuksed läksid 24 tunni jooksul ühelt pea poolelt halliks. Seda fenomeni, mis teaduses olevat seletamatu nägid pealt mitmed kümned inimesed. Laeva komandant baltisakslane ltn. Seesemann ja arst koostasid haruldase nähtuse kohta akti ja kogusid sellele kümnete tunnistajate allkirju. Pidasime matuste suhtes nõu linnavalitsusega ja sotsiaalametiga. Õhtul „Arckes". Hr. Teder käis minu pool hotellis. Andsin talle tänasest peale üle ka kirjadele vastamise.

 

21. novembril 1944. a.

Proua Jõgi´le määrasime abiks hr. Posti matuse asju korraldama. Ise käisin NSV-s merehädalistele tunnistusi toomas ja ka Wirtschaftsamtis riiete ostulubade sooviavaldusi sisse andmas. Oli ühine nõupidamine Oberrat Schulziga.

 

22. novembril 1944. a.

Käisin Rootsi konsulaadis. Vastasin kirjadele ja tegin muid pisitoimetusi.

 

23. novembril 1944. a.

Hommikul Landesbildstelles ja Reich-Propagandaamtis. Gotenhafenis käisin jälle Wirtscftsamtis rääkimas haiglas viibivate eestlastele riiete saamise asjus. Asi ei taha nihkuda. Linnahaiglasse minnes selgus, et kolonel Jõgi matus on kell 12. Ruttasin jookstes kalmistule, mis asub kaugel väljaspool linna. Sain veel matusetalituse ajaks sinna. Õpetajaks oli üks varem Eestist tulnud pastor, väga südamlik mees. Saatjaks oli pr. Pori oma mehe major Poriga. Selgus, et kalmistul on eestlaste jaoks metsas oma nurk, mäenõlvakul põliste mändide all. Sinna on maetud sel sügisel juba 43 eestlast. Ristid puuduvad, peale major Pori tütre Maire risti, kes samuti suri RO-22 pardal saadud vigastuste kätte. Õpetaja pidas kõne ja palve nii surnukuuris kui ka kalmistul. Laulmist ei olnud. Surnu oli krepp-paberi sisse mässitud. Peale lõunat käisin uuesti Propagandaametis.

 

24. novembril 1944. a.

Hommikul sõitsime hr. Tedrega Neufahrwasseri, et otsida siia saabunud saarlasi, kes olid eile jõudnud Danzigisse. Leidsime nad Weichselbahnhofi sadamast, arvult 110. Nad olid paigutatud ühte sadama aita. Kõik nad on toodud sunnikorras, aetud kodudest välja ja majad olla hiljem pandud põlema. Ka räägivad saarlased, et veel viimastel nädalatel tulnud saarlasi Rootsist paatidega ja viinud omasid kaasa. Kuna sakslaste poolt kõik paadid olid ära viidud või sõidukõlbmatuks tehtud, siis olid need paadid rootsi päritoluga. Ka ei ole sakslaste poolt viimasel ajal tehtud enam takistusi Rootsi sõiduks. See transport võrreldes eelmistega oli jälle õnnetu ja hädaldav. Ka oli väga vanu inimesi kaasa toodud (üle 90 a). Üks vana naine suri laevalt maale tulles. Suureks raskuseks on see, et enamik on lihtsad inimesed ja puuduliku kirjaoskusega, rääkimata keeleoskusest. Lõuna ajal kokkusaamine hr. Nuschega. Õhtul kokkusaamine hr. Postiga. Rootsi soovijate asi nihkub jälle paigast, kuna kõiki olevat kutsutud Gotenhafeni järelekatsumisele.

 

25. novembril 1944 .a.

Varustusametis selgus, et jällegi pole ühtki ostuluba välja kirjutatud. Käisin nii Kielaus kui ka linnahaiglas. Teatasin proua Kajakule, et üks tema pakkidest on leitud ja tegin hr. Bergmannile ülesandeks see pakk ära tuua ning Gotenhafeni jaama hoiule anda. Õhtul nõupidamine Schultziga.

 

26. novembril 1944. a.

Danzigi NSV-s. Selgus, et saabub üks laev. Saatsin hr. Bergmanni kohale. Eestlasi laeval ei olnud. Õhtul nõupidamine Bergmanniga väljaspool Danzigi-Gotenhafeni asuvate pakkide asjus.

 

27. novembril 1944. a.

Ajasin oma korteri asju. Õhtul „Ayckes". Kohtumine hr. Muttiga ja nõupidamine.

 

28. novembril 1944. a.

Hommikul Gotenhafeni Wirtschaftsamtis. Jällegi ei saanud haiglas viibivatele ostulube. Lõuna aegu haiglas. Oli tulnud jälle üksikuid eestlasi. Muuseas ka kaks naisüliõpilast Tartust (arstiteaduskonna 2. kursuselt).

 

29. novembril 1944. a.

Wirtschaftsamtist ei saanud kätte ostulubasid. Käisin NSV-s kreisivalitsuses kaebamas. Võtsin ka Rakfeldtile hukkunu tunnistuse välja. Käisin linnas ja Kielau haiglates. Kokkusaamine pr. Partsiga ja nõupidamine. Õhtul Teder ja Bergmann minu pool. Danzigi sadamasse tuli 3 eestlast. Said saadetud kirjad NSV-le pakkide järelepärimise asjus.

 

30. novembril 1944. a.

Haiglas pr. Jurovskile sain ära anda ostuload ja ka raha. Käisin Wirtschaftsamtis ja raekojas. Lõunal olin laagris. Tänase päevaga lõpetan ametlikult töö hooldusinspektorina Danzigis. Hotell „Continentalis" oli eestlaste poolt vallandatud konflikt peremehega.

 

See on viimane Karl Hintzeri käekirjaga sissekanne päeviku korras. Päevikut lugedes näeme, et inimlik soov saatusekaaslasi aidata, mis nii edukalt teostus ja oli algul väga viljakas, hakkas aja möödudes takerduma Eestist saabunud bürokraatiasse ja eestlastele nii omasesse isikute vahelisse rivaalitsemisse. Kõige rohkem said seda omal nahal tunda novembris saabunud Sõrve saarlased, kes tegelikkuses olid kõige suuremad abi vajajad. Sel ajal tegelesid abi andjad rohkem omavaheliste suhete klaarimisega ja selgitamisega, kellel on üldse õigus abi anda. Saarlased jäid aga reaalse abita. Muidugi oli novembris ka üldine olukord Saksamaal(üldine põgenike uputus) midagi muud, kui augustis. Samuti oli Sõrulaste suhtumine (asuti kohe ootama venelasi, kes nad koju viiks) abiandjatele arusaamatu. Hr. Põldmetsa ja Hinzeri põhimõte oli, et võimaluse korral saata eestlasi nii kaugele läände kui võimalik, sest venelaste edasitung Ida-Saksamaale oli tõenäoline. Eesti Omavalitsuse seisukoht (hr. Mäe ja Litzmann) oli koondada eestlased Dantzigi ruumi. Selle mõtte teostumine oleks olnud katastroof

 

 

Lisad

 

Riigikohtu ülemjuhatuse korraldus nr. 0428

17. november 1941

 

Kogemus viimasel kuul sõda näitas, et Saksa armee oli halvasti varustatud sõjaks talvel on soe hommikumantel ja kogevad suuri raskusi tekkimist külm, hoidsime kõvasti lähedal ees asulates. Ülbe häbematus vastane pidi veedavad talve soe maja Moskvas ja Leningradis, kuid seda takistab tegevust meie väed. Aastal suur sektorite ees, Saksa väed kohtusid kangekaelne vastupanu meie väed olid sunnitud kaitsepositsioonile ning asub asulate teede ääres 20-30 miili mõlemal pool neid. Saksa sõdurite kalduvad elama linnades, külades talupoeg barakid, aidad rigah, vannid lähedal ees, ja peakorter Saksamaa osad on paigutatud suuremad linnad, varjamine keldris, kasutades neid kate meie lennunduse ja suurtükivägi. Nõukogude elanikkonnast need teemad on tavaliselt välja tõstetud ja visati saksa sissetungijad.

Eitada võimalust, et Saksa armee asub külades ja linnades, välja saata, saksa sissetungijad kõik arveldused külma kasti, suitsetavad nad välja varjupaiku ja saada sooja külmutada vabas õhus - on pakiline ülesanne, mille lahendamine sõltub suuresti kiirendus lüüasaamist vaenlane ja selle lagunemine armee.

 

GHQ määrab:

1. hävitada ja põletada maha kõik asulad tagaosa Saksa väed kaugusel 40-60 km sügavuti esiservast ja 20-30 km paremale ja vasakule tee.

Hävitamise inimasustuse kindlaksmääratud hulga viska kohe lennundus, laialdane kasutamine suurtükiväe ja mördi tulekahju, meeskond skaudid, suusatajatele ja gerilja sabotaaž rühmad, mis on varustatud Molotovi kokteile, granaadid ja laskemoona.

Google Translate for Business:Translator ToolkitWebsite TranslatorGlobal Market Finder

Turn off instant translationAbout Google Translate MobileCommunityPrivacyHe

2. iga riiuli luua meeskondi jahimeeste 20-30 inimest iga plahvatus ja põletamine asulates, kus [c. 283] asub vaenlase väed. Meeskonnas jahimeeste valida kõige julge ja tugev poliitiline ja moraalne mõttes võitlejad, komandörid ja poliitiline töötajate ettevaatlikult selgitades neile eesmärke ja tähtsust selle sündmuse jaoks lüüasaamist Saksa sõjaväes. Tasumata daredevils julgeid meetmeid, et hävitada asulad, mis asuvad Saksa armee, kes esindab valitsust auhindu.

3. Kui sunnitud taganema meie väed teiselt kohapeal või taganeda nõukogude elanikkonna ja kindlasti hävitada kõik eranditult asulad, et vaenlane ei saaks neid kasutada. Kasutatakse peamiselt selleks otstarbeks riiulid meeskond jahimehed.

4. Front sõjaline nõukogu ja üksikute armeed süstemaatiliselt uurida, kuidas täita ülesandeid hävitamise inimasustuse eespool raadiuses rindele.Määra iga 3 päeva eraldi koondaruande, kui palju ja millist asulate hävitatakse viimastel päevadel ja vahendid, mille need tulemused on saavutatud.

 

Headquarters Riigikohtu ülemjuhatus:

Stalin

Boris Shaposhnikov

 

* * *

Ülemjuhataja Peakorter käseb:

Kõik asustatud punktid, kus peatub Saksa väeosi, tuleb 40-60 km ulatuses peamisest rindejoonest purustada ja põletada maha, samuti 20-30 km teedest paremale ja vasakule.

 Ettenähtud raadiuses asustatud punktide hävitamiseks rakendada lennuväge, laiaulatuslikult kasutada kahurväe- ja miinipildujate tuld, samuti süütepudelitega varustatud luure-, suuskurite ja partisanide diversioonigruppe.

Hävitusgrupid peavad purustusaktsioone teostades olema ülekaalukalt riietatud sõjasaagiks saadud Saksa Wehrmachti ja Waffen SS-i mundritesse. See õhutab vihkamist fašistlike okupantide vastu ja kergendab partisanide värbamist fašistide tagalas. Tuleb hoolitseda, et aktsioonides oleks ellujääjaid, kes saaksid "sakslaste hirmutegudest" tunnistusi anda.

Sel eemärgil tuleb igas rügemendis luua 20-30-mehelised hävitusgrupid, kelle ülesandeks oleks läbi viia asustatud punktides õhkamised ja süütamised. Hävitusaktsioonide teostamiseks tuleb välja valida julged võitlejad. Kõiki mehi, kes Saksa rindejoone taga vaenlase mundritesse riietatult asulaid hävitavad, tuleb esitada ordenitega autasustamiseks. Rahva seas tuleb levitada kuuldusi, et sakslased põletavad külasid ja asulaid partisanide karistamiseks.

J. V. Stalin

B. Šapošnikov

 

* * *

 

POMMIRÜNNAKUD NARVALE

 

1943

 

15. jaanuar - Toimub ligi 12 tundi kestnud venelaste õhurünnak Narvale. Surma saab 7 tsiviilisikut.

27. jaanuar - Toimub õhurünnak Tartule. Surma saab 18 ja haavata 13 tsiviilisikut. Hukkub prof. T. Lippmaa koos perekonnaga. Hukkunuile korraldatakse ülelinnalised matused

9. veebruar - Toimub venelaste õhurünnak Narvale, mille tagajärjel süttib üks sakslaste laskemoonarong.

10. veebruar - Uus õhurünnak Narvale.

14. veebruar - Toimub õhurünnak Tallinnale. Pommid langevad Narva maanteele, Viru värava piirkonda, Raekoja platsile, Koplisse ja mujale. Surma saab üle paarikümne tsiviilisiku.

13. märts - Vene lennukid pommitavad Narvat. Tsviilelanike hulgas on hukkunuid.

16. märts - Toimub taas õhurünnak Narvale.

23-25. märts - Vene lennukid pommitavad igal öösel Tallinnat ja 25. märtsil Narvat. Tallinnas saab surma 12 ja haavata 13 linnakodanikku.

13. juuni - Vene lennukid pommitavad Narvat. Kannatada saavad raekoda, Viru tänav, Linnamuuseum ja mitu teist hoonet.

18. juuni - Toimub järjekordne õhurünnak Narvale.

24. juuni - Vene lennukid pommitavad Narvat.

 

1944

6. märts - Õhtul algab venelaste 11 tundi kestev õhurünnak Narvale, mille tulemusel see ajalooline linn hävitatakse täielikult. Umbes 200 lennukit heidavad linnale 3600 süüte ja lõhkepommi.

  9. märts - Õhtul toimub ulatuslik õhurünnak Tallinnale, mille tulemusel hävib umbes 3000 elamut ja 20 000 inimest jääb peavarjuta. Hävib suur hulk ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi. Surma saab 463 Tallinna elanikku, umbes 50 sõjaväelast ja 120 sõjavangi.

25 - 26. märts - Toimub mitu õhurünnakut Tartule. Surma saab umbes 100 tsiviilisikut, hävib 80 elamut.

Narva hävitustööd aitas teha Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad. Hiljem ajas N. Liit Narva linna hävitamise sakslaste süüks. Seda tehti nii , nagu see Nõukogude propagandale ikka kombeks on olnud. Narva varemed pildistati. Fotod koondati kahte suurde albumi ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule, mida kohus ka aksepteeris

 

* * *

 

 

Ameerika abi Nõukogude Liidule

 

Pöörde Teise maailmasõja käiku tõi lääneriikide, eeskätt Ameerika Ühendriikide tohutu abi N. Liidule, mis muutis Punaarmee tõepoolest võitmatuks. Allpool on ära toodud ajalehe Krasnaja Zwesta ja nõukogude sõjaajakirjades avaldatud andmed Teise maailmasõja ajal  N. Liidule tarnitud materiaalse abi kohta.  Lend-liisi kaudu antava abiprogrammi vahendusel tarnisid Ameerika Ühendriigid N. Liidule: 

Veoautosid                                                      427 284 tükki;

Dziipe "Willys"                                                 50 501 tükki;

Allveelaevu                                                                              105 tükki;        

Lõhkeainet                                                      136 000 tonni;

Fregatte                                                           28 tükki;           

Toiduaineid                                                     820 906 tonni;

Miinitraalereid                                                 77 tükki;           

Naftat                                                              2541 008 tonni;

Jäälõhkujaid                                                    3 tükki;            

Terast                                                              2 317 694 tonni; 

Allveelaevahävitajaid                                      40 tükki;         

Nahast poolsaapaid                                         15 010 900 paari;

Nahka                                                              50413 tonni;

Torpeedokaatreid                                             502 tükki;        

Soomustransportööre                                      13 303 tükki;  

Välitelefoniaparaate                                        423 107 tükki

Hävitajaid "Aerocobra"                                     4952 tükki;     

Alumiiniumi                                                    233 710 tonni;

Pommitajaid A-20, B-25                                 3194 tükki;       

Raudtee rööpapanijaid                                    8089 tükki;

Vedureid                                                         1981 tükki;     

Raudteevaguneid                                            11 180 tükki;

Tankitõrjekahureid                                           5815 tükki;     

Suurtükiveokeid                                              8801 tükki;

Suurtükimürske                                               473 000 000

Pronksi, valgevaske                                          59 306 tonni;

Vasktraati                                                        181 616 tonni;

Mangaanimaaki                                                50 000 tonni;

Villast riiet                                                      69 000 000 ;  

Autorehve                                                        3 800 000 tükki;

Toorkummi                                                                                                           81 000 tonni;

Los Alamose tuumakeskuse ülema kindral L.R.Groves'i otsesel korraldusel saadeti N. Liidule lend-liisi kaudu antava abiprogrammi vahendusel ka ca 100 tonni uraani. Peale tabelis toodu tarnis USA N. Liidule veel tuhandeid raadiojaamu, naftatöötlemise seadmeid, raadiolokaatoreid, torpeedosid, välileivatehaseid, optikaseadmeid alates snaipersihikutest kuni kõige keerukaimate tulejuhtimissüsteemideni, meremiine, staabi- ja hospidalitelke, välikööke, hospidali sisustust, dessandi vahendeid, langevarjusid, lihvimispinke, buldoožereid, lennukite navigatsiooniseadmeid ja veel palju muud.

Inglismaa andis Stalinile 27 lahingulaeva, 4 allveelaeva ja iga kuu 2000 tonni alumiiniumi. Peale selle andis Suurbritannia Venemaale kuni sõja lõpuni kasutada oma laevastiku, kuhu kuulus 92 mitmesugust sõjalaeva, nende hulgas lahingulaeva "Royal Soveren".

On päris kindel, et ilma Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa materiaalse abita poleks Punaarmee suutnud Saksa relvajõududele vastu panna. Milliseks oleks kujunenud sakslaste võidu puhul Euroopa kaart, võime vaid mõistatada.

* * *

 



 

 

 

 

1)  Kolonelleitnant  Soodla (VR-II/2; VR-II/3) oli Eesti Sõjakooli ülem.

2)  Määrusega kehtestati kaitseteenistuse kohustus kõigile 20. juunil 1940 Eesti Vabariigi tegevväkke või reservi kuulunud  kuni 60-aastastele ohvitseridele ja kuni 55-aastastele allohvitseridele.

1)  Eesti Vabariigi Rahvuskomitee

1) Major Jaan Tamm oli Sõjakooli esimese kompanii ülem

1)  Saksa k. –  300. Infanterie-Division (z.b.V. =zur besonderen Vervendung)

1)  s.k. mölisemist

1]  Briti lennukid pommitasid Pärnu sadamat

1]  Ilmus 1951. a. Rootsis, Göteborgis

1)  s.k. „Tung itta” mis  sõja käigus muudeti loosungiks „Võitlus kommunismi vastu”

Fotod: Karl Hinzer