Vaino Kallas

 

Vaino Kallas

 

 

AJALOO

LEHEKÜLG

V

 


See lehekülg jutustab elekterside ajaloost

ja linnadevahelise kaugside arengust Eestis

 

 


 

                                                                                                   


 

ALUSTUSEKS

 

See lehekülg räägib lühidalt traatside ajaloost ja aastatel 1941- 1942 saksa relvajõudude poolt  ehitatud Königsberg-Riia-Tallinn-Helsingi kaabelliinist, mis oli esimene linnadevaheline kaabelliin Eestis ja milline on osaliselt kasutusel veel tänagi. Ka räägitakse siin kaugside, kui iseseisva teenistusüksuse saamisloost ning kaugsidevõrgu arengust Eestis.  .

Kõik see puudutab siinkirjutaja 51-e tööaastat kaugside süsteemis.


 

LÜHIDALT ELEKTERSIDE AJALOOST

 

Inimeste omavahelisel suhtlemisel on juba ürgajast peale olnud probleemiks info edastamine kaugemale, kui seda võimaldab inimesele looduse poolt kaasa antud nõrk hääl ja vilets kuulmine. Vanad ajalooürikud pajatavad, et erinevatel aegadel on erinevates geograafilistes piirkondades kasutatud teadete edastamiseks küll tulelõkkeid ja trummipõrinat, küll sarveheli ja suitsu, küll kullereid ja kiirkäijaid ning palju muid vahendeid ja võtteid. Kroonik Läti Henrik on oma ürikus meie kaugete esivanemate kohta kirjutanud, et need olid pannud suuremate teede äärde välja vahid, kes aegsasti teatasid sõjasarve puhumisega vaenlase tulekust. Jüriöö ülestõusu ajal kasutati võitluse alustamise märguandena tulelõkkeid. Kuid kõik need sidevahendid olid siiski puudulikud, kuna nende abil oli võimalik edasi anda ainult varem kokkulepitud signaale.

 

1. Telegraaf.

Ka 18. sajandi lõpupoole võeti kasutusele semafortelegraaf. Kuid selle kasutegur oli madal ja selle tegevuspiirkond piiratud. Semaforliin kujutas endast kõrgendikele püstitatud semaforjaamade ahelikku, kus iga järgnev jaam oli eelmisest nähtav. Semaforjaama masti otsas oli horisontaalsed raad, millede küljes olid liikuvad "tiivad". Viimaseid sai liigutada plokisüsteemide abil ja moodustada neist 196 erinevat kujundit, millede abil edastati tähti, numbreid ja vajalikke käske.

Eestis ehitati esimene semaforliin Tallinna ja Tahkuna (Hiiumaal) vahele juba enne Krimmi sõda (1854. aastal). Selle ehitas tollane Mereväe valitsus ja oli ette nähtud mereväe vaatluspostide vahelise side pidamiseks. Semoforliinide puuduseks oli selle teenindamise kallidus ja sõnumite edastamise aeglus. Ka polnud seda võimalik kasutada halva nähtavusega (vihm, udu, lumi) ilmade puhul.

Suur murrang sõnumite edastamise ajalukku tuli siis, kui selleks hakati kasutama elektrivoolu. Esimese elektrivoolul töötava telegraafiaparaadi leiutas 1809. aastal saksa arst Thomas Samuel von Sömmering. Kuid liigse keerukuse ja kalliduse tõttu ei leidnud see praktilist kasutamist (aparaat nõudis 24 ühendusjuhet). Ka Tallinnas sündinud vene teadlase, elektrotehniku ja orientalisti P.L. Schillingu poolt 1832. aastal konstrueeritud elektromagneti põhimõttel töötav telegraafiaparaat ei leidnud oma keerukuse (vajas töötamiseks 8 ühendusjuhet) ja konstruktori ootamatu surma tõttu praktilist kasutamist.

1837. aastal patenteerisid ingalsed Cooke ja Wheatstone samal põhimõttel, kuid vaid viit ühendusjuhet vajava telegraafiaparaadi, mis võeti kasutusele Paddingtoni ja West-Dreytoni raudteejaamade vahel.

 

1837. aastal konstrueeris ameeriklane Samuel Morse elektromagnetilise telegraafiaparaadi, millega sai edastada punkte ja kriipse, millised vastasjaama vastuvõtuaparaat paberilindile kirjutas. Sõnumite edastamiseks koostas Morse erilise tähestiku, mis tänaseni on tuntud Morse tähestiku nime all. See telegraafiaparaat leidis laialdlast kasutamist kõikides riikides. Siitpeale algas kiire telegraafi areng ning laiaulatuslik telegraafijaamade ja liinide ehitus. Peagi hakkasid suurte teede äärde postide otsa paigaldatud telegraafijuhtmed ämblikuvõrguna ka Eesimaad katma.

Eestis võib elekterside arengu alguseks lugeda 1855. aastat, mil ehitati esimene ühejutmeline telegraafiliin Tallinnast Narva kaudu Peterburgi. Samal aastal pandi Tallinna telegraafijaamas tööle esimene Morse telegraafiaparaat. Teine pikem telegraafiliin ehitati 1857. aastal Tallinnast üle Pärnu Riiga. Pärnus avati telegraafijaam ja ehitati haruliin Haapsallu, mida mööda 1859. aastal hakati Tallinnaga telegramme vahetama.

1863. aastal ehitati telegraafiühendus Tartust üle Valga Riiga ning Valgas avati telegraafijaam. 1864. aastal rajati telegraafiühendus Tartu-Jõhvi-Narva vahel, millelt 1866. aastal tehti harühendus Rakvere postkontoriga. 1867. aastal ehitati telegraafiliin Pärnu-Viljandi vahel, 1872. aastal Tartust Võrru ja 1875. aastal Pärnust Kuressaarde. 1883. aastal paigaldati Tallinna ja Pärnu vahel uus juhe, mis ühendati ka Märjamaal avatud telegraafijaamaga.

Siitpeale jätkus uute telegraafijaamade avamine teistes linnades ja asulates. Jaanuaris 1900. aastal avati Pärnu tselluloosivabrikus Waldof telegraafijaam, mis võimaldas saada ühendusi paljude sise- ja välismaa telegraafiametitega. Selle ehitamise tingis vabriku vajadus, luua operatiivne side vabriku kaubanduspartneritega (Pernausche Zeitung nr. 6, 1900.a.).

Kõikides telegraafijaamades olid kasutusel Morse tüüpi telegraafiaparaadid. Ainult Tallinn-Riia ja Tallinn-Peterburi ühendustel, kus telegrammide arv oli suur, võeti kasutusel vahepeal leiutatud kiired Hughes tüüpi, tähti trükkivad telegraafiaparaadid.

Esimene pikim telegraafi kaabelliin Eestis ehitati 1898. aastal, mil rajati otseühendus Pärnu ja Kihnu saare vahel. Lao rannast kuni Kihnu saareni paigaldati  läbi mere spetsiaalne, ühe kaablisoone ja gutaperts täidisega merekaabel. Selle ühendusliini ehituse tingis vajadus - kindlustada ohutu laevasõit merel (P. Z. nr. 12, 1898 a.)

 

2. Telefon

Telegraafi edasisist arengut pidurdas tugevasti 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda. Sõja lõppedes küll telegraafi areng jätkus, kuid sellele oli tekkinud vahepeal jõudsalt arenema hakanud telefoni näol uus ja tõsine konkurent. Kiiresti arenev ja tihe telefoniühenduste võrk põhjustas telegrammide arvu järsu vähenemise.

Teine tuntud elektersideliik - telefoniside - on oma arengult telegraafist pool sajandit noorem. Kuna telegraafiside vajas sidepidamiseks spetsiaalselt välja õpetatud töötajaid, samal ajal aga suurenes pidevalt edastamist vajava info maht, siis tingis see vajaduse selliste sidevahendite järele, mida saaksid kasutada ka ilma eelneva väljaõppeta inimesed. Hakati otsima moodust, kuidas edastada inimese elavat kõnet.

Ja vaevalt võis füsioloogiks õppinud Graham Bell arvata, et tema poolt 1876. aastal konstrueeritud inimhääle edastamise seade - alias telephone, kunagi kogu maailmas nii laialdlast kasutamist leiab. Selle esmane variant koosnes torust, milles asus isoleeritud traadist mähitud poolidega hobuseraua kujuline magnet. Magneti otste kohal oli õhukesest plekist membraan, mis rääkimisel tekkinud õhusurve tõttu võnkuma hakkas. Helivõnked muutusid seadmes elektromagneetilisteks, mis mööda juhtmeid teise samasugusesse telefonitorusse suunati, kus need uuesti helivõngeteks muudeti.

Bell sai oma seadmele patendi 14. veebruaril 1876, kuid esimene kõne edastati selle seadme abil alles 10. märtsil. See toimus üsna juhuslikult. Professor Bellil olid läinud segi juhtmed tema käes olnud saatja ja teises ruumis olnud vastuvõtja vahel, ning ta hüüdis oma assistendile T.A. Watsonile: "Härra Watson, tule siia. Mul on sind vaja". Ja Watson kuulis vastuvõtjas selgesti iga Belli poolt lausutud sõna. Nii sai teoks esimene telefon.

Kuna Belli telefoni tegevuspiirkond ei ületanud poolt kilomeetrit, lisas Bell sellele ameeriklase Hughes poolt leiutatud süsimikrofoni, mis võimaldas edastada telefonikõnesid juba kaugema maa taha. Ka täiendas ta 1880. aastal oma kõnemasinat vastasabonendi väljakutsumiseks insener Hillelandi poolt konstrueeritud induktori ja induktiivkellaga. Belli telefon võeti kasutussele alul Ameerikas, kust ta levis üle kogu maailma.

Ka Eestimaal olevat esimene kõnemasin juba möödunud sajandil tööle pandud. Toimunud see ühe mõisahärra töötoa ja mõisa saeveski vahel. Ja kuigi vahemaa kahe telephone vahel olnud oma tubli poolteist versta, ometi - kui mõisahärra oma käsu või korralduse kõnetorusse kärgatanud, olnud käsu esimene otsa ammuilma ennem saeveski kupja kõrvus, kui käsu lõpp mõisahärra suust kuuldavale tulnud…

Sellise kiiruse vastu ei saanud muidugi enam ükski kuller ega kiirkäija. Nii hakkaski telefon oma praktilisuse tõttu maarjamaal üha enam kasutamist leidma.

 

3. Telefoniside  Eestis

Eestisse jõudis telefon 1877. aasta lõpus. Selle aasta detsembris toimus Tartus Jaani kiriku juures mehaanik P. Schulze poolt demonstreeritud, Siemens poolt täiustatud Belli toruga telefonil esimene kõne. Esimese eestlane, kes sellel demonstratsioonil telefoniga kõneles, oli J. V. Jansen.

Olemasolevatel andmetel rajati esimesed telefoniühendused Eestis 1881. aastal. Selleks olid telefoniühendused Port-Kunda ja Kunda mõisa vahel ning Viljandi kaupmehe ja suurtööstur Rosenbergi kontori ja tema Viljandi järve ääres asunud tellisetehase ja auruveski vahel.

Tallinnas ehitati esimene telefoniühendus 1882. aastal Tõnismäe veetorni ja Masina tänaval asunud pumbajaama vahel. Samal aastal ehitas otseliini oma Mere puiesteel asunud elamu ja tööstuse vahel suurtööstur C. B. Rotermann. 1883. aastal ehitas parun John Girard de Sucanto telefoniühenduse oma Rocca al Mares asunud suvila ja Clayhilsi kaubamaja kontori vahel.

Tartus ehitati esimene telefoniühendus 1884. aastal kaupmehe Friedrichi elmu ja talle kuulunud õllevabriku vahel kesklinnas.

Pärnus rajas 1886. aastal esimese telefoniühenduse R.Vilms oma Riia maanteel olnud vabriku ja kesklinnas asunud kontori vahel.

Kõik tolle aja telefoniliinid olid ühejuhtmelised, kus teise juhtmena kasutati maad. Juhtmena kasutati 2,1-mm läbimõõduga tsingitud raudtraati, mis oli kinnitatud portselanist isolaatoritele. Linnas olid telefonijuhtmed riputatud maja seinte külge kinnitatud konsoolidele. Väljapool asustatud alasid riputati juhtmed postide otsa.

Vene tsaaririigis oli telefoniühenduste ehitamiseks loa saamine üsna raske ja keeruline. Ehitusloa taotlejal tuli esitada vastav palve posti-telegraafi ringkonnaülemale. Viimane küsis nõusolekut kubernerilt. Kui kuberner oli nõus, pöörduti küsimuse otsustamiseks Peterburis asunud Posti ja Telegraafi Peavalitsuse poole. Kui ka see oli nõus, saadeti palve ehitusloa saamiseks edasi siseministrile. Kui siseminister polnud vastu, lubati sideliin ehitada tingimusel, et omanik kasutab seda vaid isiklikuks otstarbeks ja et selle kasutamine lõpetatakse otsekohe, kui valitsus seda vajalikuks peab. Ehitatud sideliin jäi kohaliku postiülema pideva järelvalve alla.

Kuna vene valitseval ringkonnal puudus huvi telefoniside arengu vastu ja Venemaal ei olnud oma sidealast tööstust, hakksid väisriikide ärimehed, lootes headele teenimisvõimalustele, suuremates linnades telefonivõrkude ja keskjaamade ehitamiseks kontsessioone taotlema.

Tallinnas taotles 1883. a. telefonivõrgu ehituseks luba suurtööstur Rotermann, kes kavatses ehitada 30-numbrilise keskjaama. Ehitusluba talle aga ei antud, kuna jaama mahtu peeti, Tallinna elanike arvu arvestades, liiga väikeseks. Ehitusloa telefonivõrgu ehituses aga sai Tallinna Börsikomitee ja 1885. aasta septembris sõlmiti Posti-Telegraafi Peavalitsuse ja Tallinna Börsikomitee vahel kontsessioonileping. Selle kehtivus oli 20 aastat, mille järel tuli kogu ehitatud sidevõrk ja seadmed riigile tasuta üle anda. Vastavalt lepingule, pidi telefonivõrk ja keskjaam valmis ehitatama nelja kuuga. Töö läbiviimiseks moodustas ärimees G. Siegel "A/S Siegeli" nimelise aksiaseltsi, mille osanike poolt kokku pandud põhikapital oli 30 tuhat rubla. Ehitustööd lõpetati tähtaegselt ja 24. jaanuaril 1886. aaastal alustas Tallinnas tööd 50-numbriline keskjaam.

Oma telefonivõrgust olid huvitatud ka Balti mõisnikud, kes moodustasid selleks vastavad seltsid ja alustasid 1898. aastal ehitustöödega. Telefonikeskjaamad ehitati põhiliselt maakonnalinnades "Landrathide Kollegiumile" kuuluvatesse hobupostijaamadesse, keskustest kaugemal asunud mõisatesse ja teistesse sobivatesse kohtadesse. Keskjaamadega ühendati kõik mõisad ja üksikjuhtudel ka mõni pastoraat, arst või apteek.

Tallinna telefonivõrgu rajajaiks olid tollased ärimehed, kes leidsid telefoni vajaliku olevat omavaheliseks suhtlemiseks. 17. oktoobril 1884 esitas Tallinna Börsikomitee Venemaa Posti ja Telegraafi Peavalitsusele palve - lubada ehitada Tallinna telefonijaam. Pärast pikka ja vaevarikast kirjavahetust vene bürokraatiaga saadi 1885. aastal lõpuks vastav nõusolek. 50 numbriga telefonijaama ja selle külge lülitatud telefonivõrgu ehitus valmis 1886. aasta jaanuaris. Selle kohta kirjutas tollane Perno Postimees:

"Kuida "Virulane" teatab, et tahetavat ka seal traati mööda rääkima hakata, nii et ühest majast teise, olgu nende vahet verst või mitu, traadi teel rääkida võib. Pikas uulitsas olla kõnetraatide tarvis juba maja üüritud ja ehitus alganud. 80 elanikku olla kõnetraadi ehitusele juba soovid ette pannud, et nende elukohad tarviliste asjatoimetuse kohtadega kõnetraadi läbi ühendatud saaksivad. Maksu suurus selle eest tulevat elaniku kohta umbes 100 rubla."

Ajavahemikul aastast 1899 kuni 1901 rajati telefonikeskjaamad tollaste mõisnike eestvedamisel Keilas,Hageris, Sauel, Märjamaal, Vardil, Hageris, Riisiperes, Liival ja Salutagusel. Selleks, et neid mõisate telefonijaamu omavahel ühendada, rajasid mõisnikud oma eratelefonivõrgu. Nende eestvedamisel ehitati 1907. aastal Tallinn-Tapa-Rakvere ja Tallinn- Rakvere-Jõhvi kaugühendused.

Tallinnas ehitasid mõisnikud Juurdeveo tänavale keskjaama, millega ühendati kõik ülalnimetatud keskjaamad ning alates 1907. aastast ka kõik maakonnalinnades olnud keskjaamad. Ühtekokku oli Juurdeveo tänava keskjaamaga ühendatud 32 maakondades asunud keskjaama 393 abonendiga ja siitpeale sai sellest Tallinna kaugejaam.

Tartus ehitas mõisnike selts 1898. aastal keskjaama Pihkva tänavale, millega ühendati 9 ümbruskonnas asunud keskjaama kokku 111 abonendiga. Ka see keskjaam tegutses alul kaugejaamana. Samal ajal oli see keskjaam Kambja ja Kanepi jaamade kaudu ühendatud Võru maakonna jaamadega ning Uderna, Rõngu ja Soontaga keskjaamade kaudu Valga maakonna keskjaamaga.

Pärnumaal oli 1900. aastaks ehitatud juba niipalju era telefoniühendusi, et tekkis vajadus nende ühendamiseks keskjaama kaudu. Selleks moodustati eratelefoniühing, mille eesotsas seisis Audru parun A. von Pilar. Ehitatava telefonijaamaga liituda soovijaid oli esialgu 24. Ehitustööd anti Riias asunud firmale Dettmann. Peale mitmeid tehnilisi ja organisatsioonilisi takistusi avati Pärnu keskjaam 1900. aasta lõpuks. Jaama ehitusluba oli saadud tingimusel, et ehitatud seadmed lähevad tasuta üle riigile, kui viimane avab riikliku telefonivõrgu.

Seoses Pärnu telefonikeskjaama ja ühendusvõrgu ehitamisega, kirjutas tolleaegne eestikeelne ajakiri Linda, nr. 36 1900. aastal järgmist:

Pärnumaa kõnetraadi sisseseadmisega oldakse hoolega töös. Postid on linnas ja muist ka maal püsti ning pea sünnib vist ka traadi külge panemine. Selle järel tuleb küll peagi tegevuse avamine. Nagu keskjaamade seadlusest näha, käib kõnetraadi ringkond ainult läänepoolse Pärnumaa kohta, kuna idapoolne sellest ühendusest väljas on (seal on aga meie teada, nimelt Hallistes, ju oma iseäraline kõnetraadi ühendus).

Pärnumaa kõnetraadivõrgu külge on aga selle vastu tubli tükk Läänemaad võetud. Nii on siis ühenduses 11 keskjaama. Need on: Tori (selle juurde käib Taali), Sindi (selle juurde käib Sindi vabrik, Reiu metsaülema maja ning Uulu ja Sindi mõisad), Pärnu postijaam (selle juurde käib ka Sauga), Audru, Tõstamaa (selle juurde Pootsi), Varbla, Paatsalu, Koonga, Halliku (postijaam) ja Jädivere. Muidugi on keskjaamad üksteisega ühenduses, nii et nende kaudu igale poole kõnelda võib, kuhu ühendus ulatub. Vististi ühendatakse Hallikult traat ka Lellega, millel ju nüüd Raplaga ja Vändraga ühendus on, nii et ka need kohad terve võrgu külge seotakse.

1901. aastal ühendati Pärnu telefonikeskjaam Lihula kaudu Tallinnaga (PZ nr. 15, 1902.a.). 1902. Pärnu Telefoniühingu aastakoosolekust võttis osa juba 54 liiget. Sellel koosolekul otsustati ka panna läbi Pärnu jõe 12-juhtmeline kaabel (PZ nr. 15, 1902.a.).

Kuna keskjaamu ja abonentliine ehitati kõikides maakondades ja maakonna-linnades, mis kõik omavahel ühendatud olid, tekkis üle kogu Eesti üsna tihe telefoniliinide võrk.

Telefoniside edasisele arengule mõjus piduravalt 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda. 1915. aastal suleti sõjaväevõimude poolt kõik telefonivõrgud ja piirati telefoni kasutamist eraisikute poolt. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal tohtisid telefoni kasutada ainult saksa sõjaväevõimud, politsei ja valitsusasutused.

1919. aastal riigistas eesti valitsus kõik eratelefonivõrgud ja neile kuulunud sideseadmed. Siitpeale toimus sidevõrgu hooldamine ja arendamine riigi kulul. Kõik ühejuhtmelised (juhe-maa) telefoniliinid ehitati ümber kahejuhtmelisteks. Sidevõrkude teenindamine pandi Posti-Telegraafi-Telefoni Peavalitsuse alluvuses olevaile maakondade telegraafi-telefonivõrkudele.

Struktuuriliselt koosnesid maakondade telegraafi-telefonivõrgud võrgu keskusest ja tehnilistest jaoskondadest. Võrgu eesotsas oli võrgu ülem, kes teostas kogu võrgu juhtimist oma kantselei kaudu, mille koosseisu kuulusid raamatupidaja, mehhaanik-asjaajaja ja laohoidja. Tehnilist jaoskonda juhtis jaoskonna juhataja, kellele allusid mehaanikud ja montöörid. Tehnilised jaoskonnad teostasid kõigi sideliinide ja seadmete (keskjaamade ja abonentpunktide) ehitamist, remonti ja hooldust. Liinide ehitust ja remonti, mis moodustas jaoskondade põhitöö, tehti vaid suveti, milleks kasutati ka hooajalist tööjõudu. Liinide ehituseks ja remondiks vajalike materjalide vedu toimus põhiliselt hobuveokitega, või siis raudteed pidi. Telefonivõrk koosnes põhiliselt õhkliinidest. Kaabelliine kasutati vähesel määral vaid linnavõrkudes ja telefonikeskjaamade sisenditena. Kuni 1929. aastani olid telefonijaamadena kasutusel valdavalt käsikeskjaamad.

1936. aastal kirjutas Pärnu ajaleht Vaba Maa (nr. 218):

Mõni päev tagasi avati Pärnu-Tallinna vahel uus vaskjuhtmestik. Telefoniabonente on Pärnumaa võrgu piires 1472 ja koos Pärnu linnaga 1750. Sooviavaldusi seisab 50, mida aga Postivalitsus oma kindla eelarve tõttu otseselt rahuldada ei saa.

Kolmekümnendate lõpul monteeriti nimetatud vaskühendusele esimene kõrgsageduslik tihendusaparatuur, millega algas Eestis telefoniside arengu uus etapp.


KUI TELEFONIST SAI ININIMESE ANILINE

Meie esivanematel oli juba ürgajast peale probleemiks info edastamine kaugemale, kui seda võimaldavad inimesele looduse poolt kaasa antud nõrk hääl ja vilets kuulmine. Erineval ajal on teadete edastamiseks kasutatud lõkkeid ja trummipõrinat, sarveheli ja suitsu, kullereid ja kiirkäijaid ja veel palju muid vahendeid.

Kroonik Läti Henrik on meie esivanemate kohta kirjutanud, et need olid pannud suuremate teede äärde välja vahid, kes sõjasarve puhumisega teatasid aegsasti vaenlase tulekust. Jüriöö ülestõusu ajal kasutati võitluse alustamise märguandena lõkkeid. Kuid kõik need sidevahendid olid puudulikud, sest nende abil sai edasi anda vaid varem kokkulepitud signaale.

Tänapäeval ei suuda me oma igapäevast elukorraldust telefoni, faksi ja teiste sidekommunikatsioonideta ette kujutada. Taskutelefonist on saanud iga koolipoisi ja -tüdruku sidevahend. Kuid arengutee kaasaegsete sidevahenditeni on olnud pikk ja vaevaline.

 

Enne telefoni oli telegraaf

18. sajandi lõpu poole võeti kasutusele semafortelegraaf. See kujutas endast kõrgendikele püstitatud semaforjaamade ahelikku, kus iga järgnev jaam oli eelmisest näha. Semaforjaama masti otsas olid horisontaalsed raad, mille küljes liikuvad “tiivad”. Neid sai liigutada plokisüsteemide abil ja moodustada neist 196 kujundit, mille abil edastati tähti, numbreid ja vajalikke käske.

Eestis ehitati esimene semaforliin Tallinna ja Tahkuna (Hiiumaal) vahele 1854. aastal. Selle ehitas tollane mereväevalitsus ja see oli ette nähtud mereväe vaatluspostide vahel side pidamiseks. Semaforliinide puuduseks oli selle teenindamise kallidus ja sõnumite edastamise aeglus. Ka polnud seda võimalik kasutada halva nähtavusega (vihm, udu, lumi) ilmade puhul.

Suure murrangu sõnumite edastamise ajalukku tõi elektri kasutuselevõtt. Esimese elektrivoolul töötava telegraafiaparaadi leiutas 1809. aastal saksa arst Thomas Samuel von Sömmering. Liigse keerukuse ja kalliduse tõttu ei leidnud aparaat praktilist kasutamist. Ka Tallinnas sündinud vene teadlase, elektrotehniku ja orientalisti P. L. Schillingu 1832. aastal konstrueeritud elektromagneti põhimõttel töötav telegraafiaparaat ei leidnud oma keerukuse (vajas töötamiseks kaheksat ühendusjuhet) ja konstruktori ootamatu surma tõttu rakendamist.

1837. aastal patenteerisid inglased Cooke ja Wheatstone samal põhimõttel, kuid vaid viit ühendusjuhet vajava telegraafiaparaadi, mis võeti Inglismaal kasutusele Paddingtoni ja West-Dreytoni raudteejaama vahel.

1837. aastal konstrueeris ameeriklane Samuel Morse elektromagnetilise telegraafiaparaadi, millega sai edastada punkte ja kriipse, mille vastasjaama vastuvõtuaparaat paberlindile kirjutas. Sõnumite edastamiseks koostas Morse erilise tähestiku, mis on tuntud Morse tähestiku nime all. See telegraafiaparaat leidis laialdast kasutamist paljudes riikides. Siitpeale algas telegraafi kiire areng ning laiaulatuslik telegraafijaamade ja -liinide ehitus.

Eestis võib telegraafside arengu alguseks lugeda 1855. aastat, kui ehitati esimene telegraafiliin, mis koosnes ühest juhtmest, Tallinnast Narva kaudu Peterburisse. Samal aastal pandi Tallinna telegraa- fijaamas tööle esimene Morse telegraafiaparaat. Teine pikem telegraafiliin ehitati 1857. aastal Tallinnast üle Pärnu Riiga. Pärnus avati telegraafijaam ja ehitati haruliin Haapsallu, mida mööda 1859. aastal hakati Tallinnaga telegramme vahetama.

1867. aastal ehitati telegraafiliin Pärnu-Viljandi vahele, 1872. aastal Tartust Võrru ja 1875. aastal Pärnust Kuressaarde. 1883. aastal paigaldati Tallinna ja Pärnu vahele uus juhe, mis ühendati ka Märjamaal avatud telegraafijaamaga.

Siitpeale jätkus uute telegraafijaamade avamine ka Eesti teistes linnades ja asulates. Jaanuaris 1900 avati Pärnus Waldhofi tselluloosivabrikus telegraafijaam, mis võimaldas saada ühendust paljude sise- ja välismaa telegraafiametitega. Selle ehitamise tingis vajadus luua operatiivne side vabriku kaubanduspartneritega

Esimene pikim telegraafi kaabelliin Eestis ehitati 1898. aastal Pärnu ja Kihnu saare vahel. Lao rannast kuni Kihnu saareni paigaldati spetsiaalne ühe juhtmega gutapertš-täidisega merekaabel. Selle ühendusliini ehituse tingis vajadus kindlustada ohutu laevasõit merel.

 

Belli juhuslik kõne

Telefonside on oma arengult telegraafist pool sajandit noorem. Et telegraaf vajas sidepidamiseks spetsiaalselt väljaõpetatud töötajaid ning samal ajal suurenes pidevalt edastamist vajava info maht, tingis see vajaduse sellise sidevahendi järele, mida saaksid kasutada ka väljaõppeta inimesed. Hakati otsima moodust, kuidas edastada inimese elavat kõnet.

Vaevalt võis füsioloogiks õppinud Alexander Graham Bell arvata, et tema 1876. aastal konstrueeritud inimhääle edastamise seade telephone kunagi kogu maailmas nii laia kasutamist leiab.

Bell sai oma seadmele patendi 14. veebruaril 1876, kuid esimene kõne edastati talle selle seadme abil alles sama aasta 10. märtsil. See toimus üsna juhuslikult. Professor Bellil olid läinud segi juhtmed tema käes olnud kõnetoru ja teises ruumis olnud vastuvõtja vahel ning ta hüüdis oma assistendile T. A. Watsonile: “Härra Watson, tule siia. Mul on sind vaja.” Ja Watson kuulis vastuvõtjas selgesti iga Belli lausutud sõna. Nii sai teoks esimene telefonikõne.

Hiljem täiustas Bell oma telefoni ameeriklase Hughesi leiutatud süsimikrofoniga ning insener Hillelandi konstrueeritud induktori ja induktiivkellaga. Belli telefon võeti kasutusele Ameerikas, kust ta levis üle kogu maailma.

 

Telefoni võidukäik

Eestisse jõudis telefon 1877. aasta lõpus. Sama aasta detsembris demonstreeris mehaanik P. Schulze Tartus Jaani kiriku juures Siemensi täiustatud Belli toruga telefoni ja tehti esimene kõne. Esimene eestlane, kes sellel demonstratsioonil telefoniga kõneles, oli Johann Woldemar Jannsen.

Olemasolevatel andmetel rajati esimesed telefoniühendused Eestis 1881. aastal. Selleks olid telefoniühendused Port-Kunda ja Kunda mõisa vahel ning Viljandi kaupmehe ja suurtöösturi Rosenbergi kontori ning tema Viljandi järve ääres asunud tellisetehase ja auruveski vahel.

Tallinnas ehitati esimene telefoniühendus 1882. aastal Tõnismäe veetorni ja Masina tänaval asunud pumbajaama vahel. Samal aastal ehitas otseliini oma Mere puiesteel asunud elamu ja tööstuse vahele suurtööstur C. B. Rotermann. 1883. aastal ehitas parun John Girard de Sucanto telefoniühenduse oma Rocca al Mare suvila ja Clayhillsi kaubamaja kontori vahele.

Tartus ehitati esimene telefoniühendus 1884. aastal kaupmehe Friedrichi elamu ja talle kuulunud õllevabriku vahele kesklinnas.

Pärnus rajas 1886. aastal esimese telefoniühenduse R. Vilms oma Riia maanteel olnud vabriku ja kesklinnas asunud kontori vahele.

Kõik tolle aja telefoniliinid olid ühejuhtmelised, kus teise juhtmena kasutati maad. Juhtmeks oli tavaline raudtraat, mis oli kinnitatud portselanist isolaatoritele. Linnas olid telefonijuhtmed riputatud maja seinte külge kinnitatud konsoolidele. Väljaspool asulaid riputati juhtmed postide otsa.

Pärnumaal oli 1900. aastaks ehitatud juba nii palju eratelefoniühendusi, et tekkis vajadus nende ühendamiseks keskjaama kaudu. Selleks moodustati eratelefoniühing, mille eesotsas seisis Audru parun A. von Pilar. Ehitatava telefonijaamaga liituda soovijaid oli esialgu 24. Ehitustööd anti Riias asunud firmale Dettmann. Tehnilistele ja organisatsioonilistele takistustele vaatamata avati Pärnu keskjaam 1900. aasta lõpuks. Jaama ehitusluba oli saadud tingimusel, et ehitatud seadmed lähevad tasuta üle riigile, kui see avab riikliku telefonivõrgu.

Seoses Pärnu telefonikeskjaama ja ühendusvõrgu ehitamisega kirjutas tolleaegne eestikeelne ajakiri Linda 1900. aastal järgmist: “Pärnumaa kõnetraadi sisseseadmisega oldakse hoolega töös. Postid on linnas ja muist ka maal püsti ning pea sünnib vist ka traadi külge panemine. Selle järel tuleb küll peagi tegevuse avamine. Nagu keskjaamade seadlusest näha, käib kõnetraadi ringkond ainult läänepoolse Pärnumaa kohta, kuna idapoolne sellest ühendusest väljas on (seal on aga meie teada, nimelt Hallistes, ju oma iseäraline kõnetraadi ühendus).”

1901. aastal ühendati Pärnu telefonikeskjaam Lihula kaudu Tallinnaga. Pärnu telefoniühingu 1902. aasta koosolekust võttis osa juba 54 liiget. Sellel koosolekul otsustati panna läbi Pärnu jõe 12juhtmeline telefonikaabel.

1919. aastal riigistas Eesti valitsus kõik eratelefonivõrgud ja neile kuulunud sideseadmed. Siitpeale toimus sidevõrgu hooldamine ja arendamine riigi kulul. Kõik ühejuhtmelised (juhe-maa) telefoniliinid ehitati ümber kahejuhtmelisteks. Sidevõrkude teenindamine pandi posti-telegraafi-telefoni peavalitsuse alluvuses olevaile maakondade telegraafi-telefonivõrkudele.

Struktuuriliselt koosnesid maakondade telegraafi-telefonivõrgud võrgu keskusest ja tehnilistest jaoskondadest. Võrgu eesotsas oli võrgu ülem, kes juhtis kogu võrku. Tehnilist jaoskonda juhtis jaoskonna juhataja, kellele allusid mehaanikud ja montöörid. Viimased ehitasid kõik sideliinid ja seadmed (keskjaamad ja abonentpunktid), remontisid ja hooldasid neid. Telefonivõrk koosnes põhiliselt õhkliinidest. Kaabelliine kasutati vaid vähesel määral linnavõrkudes. Kuni 1929. aastani olid telefonijaamadena kasutusel valdavalt käsikeskjaamad.

1936. aastal kirjutas Pärnu ajaleht Vaba Maa (nr 218): “Mõni päev tagasi avati Pärnu-Tallinna vahel uus vaskjuhtmestik. Telefoniabonente on Pärnumaa võrgu piires 1472 ja koos Pärnu linnaga 1750. Sooviavaldusi seisab 50, mida aga Postivalitsus oma kindla eelarve tõttu otseselt rahuldada ei saa.”

Kolmekümnendate lõpul monteeriti nimetatud vaskühendusele esimene kõrgsageduslik tihendusaparatuur, millega algas Eestis telefonside arengus uus etapp.


 

TELEFONISIDE ARENG PÄRNUMAAL

 

Nii, nagu iga uus asi, nii põhjustas ka telefoni tulek rahva hulgas suurt huvi ja elevust. Postide otsas olnud kõnetraadi imetegudest ja selle kasulikkusest räägib ka üks vanemalt põlvkonnalt kuuldud lugu.

Esimese maailmasõja ajal, olles kuulnud telefoni imelisest omadusest:  kanda inimese häält ja sõnumeid suurte kauguste taha, tekkinud ühel talumehel mõte, saata sõjaväljal olevale pojale uued saapad. Pannud saabaste külge kirjalipiku poja nimega, roninud mees siis telefoniposti otsa ja sidunud saapad nööripidi telefonitraadi külge ning läinud rahuliku südamega koju.

Mõne aja pärast läinud sealt mööda harjusk (rändkaupmees) ja näeb: ennäe, traadi küljes ripuvad tuhiuued saapad. Harjusk võtnud saapad maha ja riputanud nende asemele traadi külge oma vanad saapad.

Teisel hommikul tulnud talumees kaema, kas pojale saadetud saapad on juba teele läinud ja näeb - telefonitraadi küljes ripuvad vanad saapad. Mees rõõmustanud: “No küll on ime! Pojal juba uued saapad käes! Näe, saatis vanadki tagasi.”

Nii need telefoniasjad tol ajal käisid. Tänapäeval on nii telefon kui paljud elekterside teenused saanud meile nii igapäevaseks ja endastmõistetavaks, et väikesed lapsed hakkavad ammuilma ennem telefoninuppe vajutama ja alles seejärel esimesi sõnu ütlema…

Viimasel sajandil on telefoniside kiire areng  toonud telefoni   inimeste igapäevases  tegevuse lahutamatuks abiliseks. Vaatleme, kuidas toimus telefoniside areng Pärnumaal?

Pärnus rajas 1886. aastal esimese telefoniühenduse R. Vilms oma Riia maanteel olnud vabriku ja kesklinnas asunud kontori vahele.

Kõik tolle aja telefoniliinid olid ühejuhtmelised, kus teise juhtmena kasutati maad. Juhtmeks oli tavaline raudtraat, mis oli kinnitatud portselanist isolaatoritele. Linnas olid telefonijuhtmed riputatud maja seinte külge kinnitatud konsoolidele.

1900. aastaks oli Pärnumaal oli ehitatud juba niipalju eratelefoniühendusi, et tekkis vajadus nende ühendamiseks keskjaama kaudu. Selleks moodustati eratelefoniühing, mille eesotsas seisis Audru parun A. von Pilar. Ehitatava telefonijaamaga liituda soovijaid oli esialgu 24 abonenti. Jaama ehitustööd anti Riias asunud firmale Dettmann. Peale paljusid tehnilisi ja organisatsioonilisi takistusi saadi Pärnu keskjaam 1900. aasta lõpuks tööle. Jaama ehitusluba oli saadud tingimusel, et ehitatud seadmed lähevad tasuta üle riigile, kui viimane rajab riikliku telefonivõrgu.

Seoses Pärnu telefonikeskjaama ja ühendusvõrgu ehitamisega, kirjutas ajakiri Linda, nr. 36 1900. aastal järgmist:

„Audru parun A. von Pilar„Pärnumaa kõnetraadi sisseseadmisega ollakse hoolega töös. Postid on linnas ja muist ka maal püsti ning pea sünnib vist ka traadi külge panemine. Selle järel tuleb küll peagi tegevuse avamine. Nagu keskjaamade seadlusest näha, käib kõnetraadi ringkond ainult läänepoolse Pärnumaa kohta, kuna idapoolne sellest ühendusest väljas on (seal on aga meie teada, nimelt Hallistes, ju oma iseäraline kõnetraadi ühendus).

Pärnumaa kõnetraadivõrgu külge on aga selle vastu tubli tükk Läänemaad võetud. Nii on siis ühenduses 11 keskjaama. Need on: Tori (selle juurde käib Taali), Sindi (selle juurde käib Sindi vabrik, Reiu metsaülema maja ning Uulu ja Sindi mõisad), Pärnu postijaam (selle juurde käib ka Sauga), Audru, Tõstamaa (selle juurde Pootsi), Varbla, Paatsalu, Koonga, Halliku (postijaam) ja Jädivere. Muidugi on keskjaamad üksteisega ühenduses, nii et nende kaudu igale poole kõnelda võib, kuhu ühendus ulatub. Vististi ühendatakse Hallikult traat ka Lellega, millel ju nüüd Raplaga ja Vändraga ühendus on, nii et ka need kohad terve võrgu külge seotakse.“

1901. aastal ühendati Pärnu telefonikeskjaam Lihula kaudu Tallinnaga keskjaamaga (PZ nr. 15, 1902. a.). 1902. aastal Pärnu Telefoniühingu aastakoosolekust võttis osa juba 54 liiget. Sellel koosolekul otsustati ka panna läbi Pärnu jõe 12-juhtmeline sidekaabel (PZ nr. 15, 1902.a.).

Telefoniside edasisele arengule mõjus piduravalt 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda. 1915. aastal suleti sõjaväevõimude poolt kõik telefonivõrgud ja piirati telefoni kasutamist eraisikute poolt. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal tohtisid telefoni kasutada ainult saksa sõjaväevõimud, politsei ja valitsusasutused.

1919. aastal riigistas Eesti valitsus kõik eratelefonivõrgud ja neile kuulunud sideseadmed. Siitpeale toimus sidevõrgu hooldamine ja arendamine riigi kulul. Kõik ühejuhtmelised (juhe -maa ühendus) telefoniliinid ehitati ümber kahejuhtmelisteks. Sidevõrkude teenindamine pandi Posti-Telegraafi-Telefoni Peavalitsuse alluvuses olevaile maakondade telegraafi -telefonivõrkudele.

Nii Pärnu kii kõigi teiste maakondade-  ja linnadevahelised telefoniühendused töötasid õhkliinidel, kus juhtmeena kasutati tsingitud traati. 1936. aastal kirjutas Pärnu ajaleht Vaba Maa (nr. 218):  „Mõni päev tagasi avati Pärnu-Tallinna vahel uus vaskjuhtmestik õhuliin.  Telefoniabonente on Pärnumaa võrgu piires 1472 ja koos Pärnu linnaga 1750. Sooviavaldusi seisab 50, mida aga Postivalitsus oma kindla eelarve tõttu otseselt rahuldada ei saa.“  Kolmekümnendate lõpul monteeriti Pärnu-Tallinna vahel olnud vaskjuhtmetest õhuliinile  esimene kõrgsagedus tihendusaparatuur, millega algas telefoniside arengu uus etapp.


 

KAUGSIDEST MUJAL MAAILMAS

 

Kuna mitmete teiste piirkondadega võrreldes oli telegraafi- ja telefoniside areng kiirem Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal, siis vaadelgem, kuidas oli neis riikides arenenud telefonisideks kasutatav linnadevaheline kaabelliinide võrk enne Teist Maailmasõda.

 

Ameerika Ühendriikides

oli 1938. aastaks paigaldatud linnadevahelisi sidekaableid juba ca 40 000 km. Selle näitajaga edastasid Ühendriigid kaabelvõrgu arengus Inglismaad ja Saksamaad.

Möödunud sajandi algul alanud telefonikeskjaamade vahelise võrgu pideva kasvuga hakati uurima võimalusi, kuidas edastada telefonikõnesid võimalikult pikkade vahemaade taha. Sellise võimaluse pakkus füüsik Michael Pupini (1895-1935) poolt leiutatud induktiivpool (pupiinipool), mis lülitati kaabli soonpaaridele iga 1,9 km järel. Induktiivpoolide kasutamisel 5 mm diameetriga õhujuhtmetel suurenes jaamadevaheline kaugus isegi kuni 1500 km. Siitpeale algas kaugside ajastu.

Pupiniseeritud sidekaablid soone läbimõõduga 0,91 mm olid Ameerikas kasutusel kuni 1938. aastani. Samaaegselt maakaablitega kasutati linnadevahelises sidevõrgus ka õhukaablid, mis olid riputatud postide vahele tõmmatud trossi külge. Lühikestel kaabelliinidel kasutati kahejuhtmelisi, pikkade vahemaade puhul aga neljajuhtmelisi madalsageduskanaleid. Füüsiliste analoogkanalite võimenduslõigu pikkuseks oli tavaliselt 85 km.

Esimesed kõrgsageduslikud tihendussüsteemid võeti Ameerikas kasutusele 1934. aastal. Alates 1938. aastast võtsid ameeriklased esmakordselt kasutusele 12-kanaliline analoog tihendusssüsteemi, mis sai tüübitähiseks "K" ja mis töötas liinispektris 12 kuni 60 kHz. Selle tööks kasutati kahte sidekaablit (saade ja vastuvõtt olid eraldi kaablis), milleks depupiniseeriti kõik seni kasutusel olnud madalsageduskaablid. Tihendussüsteemide omavahelise ülekostvuse vähendamiseks sümmetreeriti kaablite soonpaarid spetsiaalsete sümmetreerimispoolide abil. Tihendust omavate kaablite võimenduslõigu pikkuseks oli 27 km, kusjuures neil liinilõikudel hakati kasutama mitteteenindatavaid vahevõimendusjaamu. Tihendatud süsteemiga magistraali maksimaalne kogupikkus oli 6400 km.

Põhiliselt kasutasid ameeriklased kahesuguseid mitteteenindatavaid vahejaamu, mis võimaldasid läbi lasta kas neli või kuus 60-kanalilist süsteemi, ehk 240 või 480 sidekanalit. Vahejaama seadmed asusid spetsiaalselt selleks ehitatud hoonetes, mille ruumi pindala oli vastavalt kas siis 25 või 60 m².

Selliste vahejaamade ehitamist soodustas maantee äärde paigaldatud kaabelliinidega paraleelselt kulgevad elektriliinid, kust võeti jaamade elektritoide. Keskkonna temperatuurimuutustest tingitud kaablisoonte sumbuvuse kompenseerimine toimus mitteteenindavates vahejaamades võimenduse telemehaanilise reguleerimise teel, kusjuures selleks kasutati mehaanilisi reguleerimisseadmeid, mis olid aga paraku väikese töökindlusega ja maksumuselt kallid.

1939. aastal oli tihendussüsteemidel töötavate sidekanalite

maht Ameerikas juba umbes 160 000 kanal/kilomeetrit. 1943. aastal oli see arv aga juba 3600 000 kanal/kilomeetrit.

Kuna tihendussüsteemi "K" seadmetes kasutatavad raadiolambid tarbisid palju elektrivoolu ning telemehaaniliselt juhitavad võimenduse reguleerimise seadmed vahejaamades olid ebatöökindlad, töötati välja täiesti uus, ökonoomsetel raadiolampidel töötav ja telemehaanika teel juhitav ning elektrooniliselt võimendust reguleeriv 12-kananliline tihendussüsteem K-2, mis leidis alates 1945. aastast Ameerikas laialdlast kasutamist. Siit edasi hakati välja töötama üha uusi, suure kanalite arvuga analoog tihendussüsteeme, millede edastamiseks hakati kasutama juba koaksiaalkaableid.

 

Saksamaal

läks esimene linnadevaheline kaabeliin Berliini ja Hannoveri vahel käiku juba Esimese Maailmasõja järel. Selle pikkus oli ca 300 km. 1931. aastaks ulatus kaabeliinide kogupikkus Saksamaal aga juba ligi 10 000 kilomeetrini. Järgnenud aastatel jätkus kaablivõrgu areng järjest kiirenevas tempos. Teise maailmasõja lõpul oli kaablivõrgu kogupikkus Saksamaal üle 30 000 km.

Ka seal olid algselt kasutusel pupiniseeritud sidekaablid, milledel kasutati kahte pupiniseerimise süsteemi. Esimene neist kandis nimetust M-süsteem (mittelschwer bespulte Leitung) ja oli mõeldud 300 kuni 2700 Hz sagedusspektriga telefonikanalite tööks, võimaldades edastada telefonikõnesid kuni 1800 km kaugusele. Alates 1930. aastast võeti kasutusele L-süsteemi (leicht bespulte Leitung), ehk kergelt pupiniseeritud kaablid, mis võimaldasid edastada telefonikõnesid juba rohkem, kui 3000 km kaugusele, kusjuures kasutati aparatuuri, mis võimaldas ühel kaablipaaril tööle panna kaks telefonikanalit ( üks madalsagedus ja üks kõrgsagedus kanal). Samal ajal võeti kasutusele ka veel S-süsteemis (sehr leiccht bespulte Leitung) pupiniseeritud kaablid, mis võimaldasid edastada sagedusspektrit 0,3 kuni 20 kHz ja panna ühel soonpaaril tööle kuni neli telefonikanalit (üks madalsagedus ja kolm kõrgsagedus kanalit).

1940. aastal võeti Saksamaal kasutusele pupiniseeritud kaablid, mis võimaldasid kasutada kuni 60 kHz sagedusel töötavat MEK-8 tüüpi (8 kanalit) tihendusaparatuuri, kusjuures võimenduslõigu pikkuseks oli 35 km. Neis kaablites kasutati 1,2 mm läbimõõduga vasksooni, mis omasid paber-kordel isolatsiooni. Pupiinipoolide induktiivsus oli üks  mH (millihenri) ja pupiniseerimissammu pikkus oli 425 meetrit.  Teise Maailmasõja ajal maandasid sakslased selliseid kaableid ka Ukrainas ja Valgevenes, milledel töötas tihendusaparuur MEK-8.

Koaksiaalkaablid  võeti Saksamaal kasutusele juba enne Teist Maailmasõda. Selle põhjustas vajadus: edastada pikkade vahemaade taha suuri sidekanalite kimpe ning televisiooni. Selleks hakati linnadevahelises telefonisides ja televisioonikanalite tööks kasutama n.n. "B-süsteeme", ehk laia sagedusspektriga tihendussüsteeme, (Breitband kabel Leitungen), mille edastamiseks kasutati koaksiaalkaableid. Sõja puhkedes ulatus koaksiallkaablite üldpikkus Saksamaal juba ca 3000 kilomeetrini.

Kasutatavate koaksiaalkaablite välissoone (toru) läbimõõt oli 18 või 20 mm ning sisemise soone läbimõõt 5 mm. Koaksiaaltoru isolatsioonimaterjalina kasutati stürofleks seibe või balloone, või siis hõreda vindisammuga ümber juhtme keerutatud styürofleksnööri. Kasutatava kaabli alumises sagedusspektris (90 - 690 kHz) töötas tihendusaparatuur B-200/3, mis võimaldas edastada kuni 200 telefonikanalit. Kaabli ülemist sagedusspektrit (1 kuni 4 MHz) kasutati linnadevaheliste televisioonikanalite tööks. Telefonikanalite vahejaamad paiknesid iga 35 km ja televisioonikanali vahejaamad iga 17,5 km järel. Süsteemide tööks kasutati kahte koaksiaalkaablit (saade ja vastuvõtt olid eraldi kaablites).

Vaatamata firmade Siemens–Zukkert ja AEG tehaste poolt toodetavate koaksiaalkaablite elektriliste parameetrite intentsusele, omasid need konstruktiivseid erinevusi. Firma AEG kasutas kaablisoone isoleerimiseks eranditult polüstürool ja stürofleks seibe või balloone, kuna Siemens kasutas ainult stürofleks - kordel isolatsiooni. Sõja ajal hakati Saksamaal painduva koaksiaalkaabli valmistamiseks kasutama spetsiaalset dielektrilist materjali detsiliiti.

Ka erinesid nimetatud firmade poolt toodetavad kaablid koaksiaaltorude läbimõõdu poolest. Firma AEG kaabli koaksiaaltoru läbimõõt oli 20 mm, Siemensi poolt toodetava koaksiaaltoru läbimõõt aga 18 mm. Mõlemad firmad kasutasid sisesoonena 5 mm alumiiniumist juhet, millele oli külmmeetodil kantud 0,15 mm paksune vasekiht.

Linnade vahel kasutati põhiliselt kombineeritud koaksiaalkaableid tüübitähisega Ro-5/20 või S-5/18, kus koaksiaaltoru ümber oli üks või kaks kihti paber-kordel isolatsiooniga ja "täht"-meetodil nelikuks keerutatud soonpaari, soonte läbimõõduga Al. – 1,55 mm (Cu – 1,2 mm). Peale sõja lõppu loobuti Lääne-Saksamaal kahe-kaabli süsteemidest ja võeti kasutusele ühe-kaabli süsteem, kus dupleksideks kasutati mitme koaksiaaltoruga kaableid.

Enne Teist maailmasõda kasutati Saksamaal koaksiaalkaableid Berlin-München-Viin, Berlin-Hamburg ja Berlin-Brücken-Frankfurt vahel. Berlin-Müncheni vahel töötas 30 telefonikanalit ja üks televisioonikanal. Enne sõja puhkemist suleti seal töötanud televisioonikanal ja selle asemel pandi tööle 100 telefonikanalit. Magistraalil Berlin-Hamburg töötas enne sõda ainult üks televisioonikanal ja alles sõja ajal lasti sellel magistraalil käiku ka 60 telefonikanalit. Ka Berlini-Brücken-Frankfurti magistraalil töötas enne sõda vaid üks televisioonikanal. Sõja ajal pandi Berliini-Frankfurdi vahel tööle veel 100 telefonikanalit. Televisiooni- ja sidekanalite edastamiseks kasutati tihendussüsteemi B-200/3.

Kaugside kaabel  tüübitähisega "D" 1) võeti Saksamaal kasutusele sõja ajaSee kaabel töötati välja firma Siemens ja Zukkert poolt ja anti tootmisse 1942. aastal. Kaabel oli mõeldud põhiliselt strateegiliseks kasutamiseks, leides järgnenud sõja-aastatel laialdlast kasutamist. Seda tüüpi kaablid maandati Venemaale alates Königsbergist kuni Rostovi linnani.

Kaugsidekaabli "D" eripäraks oli tema väike sumbuvus sagedusspektril 12 kuni 60 KHz ja ligi kolm korda suurem võimenduslõigu pikkus, võimaldades paigaldada vahevõimendusjaamad varasema 35 km asemel iga 120 km tagant. Sellise tulemuse põhjuseks oli stürofleks isolatsioonimaterjali kasutamine soonpaaride isoleerimiseks ja pupiinipoolide optimaalne vahemaa. Nimetatud kaabli soonte läbimõõt oli 1,2 mm (Cu) ja soonpaarid omasid "täht"-keerutust. Kaablil kasutati pupiinipoole induktiivsusega 1,75 mH, mis olid magistraalile paigaldatud iga 285 meetri tagant. Kaabli praktilisele kasutamisele võtmise järel aga selgus, et seda on võimalik algselt ette nähtud 60 KHz asemel kasutada ka sagedusel 12 kuni 120 - 150 KHz.

Paralleelselt  stürofleksisolatsiooniga "D" tüüpi kaabliga hakati sõja ajal Saksamaal tootma sama kaablit ka paber-kordel isolatsiooniga. Kasutades pupiniseerimissammu 425 m juures 1 mH induktiivsusega pupiinipoole, võimaldas selline kaabel edastada sagedusspektril 12-60 KHz (12 kanalit) ilma vahevõimenduseta kuni 120 km.

Laia sagedusspektri kasutamine kaablites põhjustas vajaduse täiendavate meetmete rakendamiseks ülekostvuse vähendamiseks. Selleks hakati kasutama kaabli soonpaaride ja kimpude varjestamist. Metalliseeritud lindist varje kasutuselevõtt kindlustas ülekostvuse vähenemise kuni -70-90 db.

 


 

KÖNIGSBERRG _ RIIA _ TALLINN KAABELLIIN

 

Königsberg-Riia-Tallinn kaabelliini ehitamist alustasid sakslased 1941. aasta suvel. Käesolevate ridade autor oli siis Häädemeeste algkooli kuuenda klassi õpilane. Ühel septembrihommikul ilmusid Pärnu-Ikla maanteele saksa sõjaväe veoautod, mille veokastidest laaditi maha umbes 80-90 poola sõjavangi. Mehed paigutati paarikümne meetriste vahedega maanteele ahelikku ja alustasid seejärel maantee muldkeha serva kaablikraavi kaevamist. Kaevetöid korraldasid Saksa sõjaväestatud ehitusorganisatsiooni TODT vormis sakslased, kelle käes välkusid kooritud kasevemblad, mis sageli heleda plaksatusega mõne töömehe turjale maandusid… Kaablikraav aga venis iga päevaga kilomeetrit paar-kolm Pärnu poole.

Kauaaegne Häädemeeste postkontori ülem ja hiljem sama kaabelliini teenindanud Pärnu kaugside kaablijaoskonna töötaja Paul Allmere on jutustanud siinkirjutajale järgmist:

"Kui sakslased kaablikraavi kaevamisega Häädemeeste alevisse jõudsid, tulid minu maja hoovi kaks poola sõjavangi. Näinud maja trepil ämbrit sigadele keedetud kardulatega, jäid mehed neid näljaste pilkude silmitsema. Mul hakkas meestest kahju ja tõin neile toast pool pätsi leiba, mille need tänusõnade saatel pooleks murdsid ja kiiresti räbaldunud sõdurifrentsi põue peitsid. Läinud tagasi töö juurde, märkas üks "kubjastest" meeste kahtlaselt pungil põuesid ja nõudis rõveda sõimu ja kepihoopide saatel meestel põues peidetu mahaviskamist. Mehed olid sunnitud seda tegema, mispeale kupjast "führer" leiva saabaste all maanteetolmu trampis…"

 

Tõepoolest. Palju tööd ja vaeva on näinud see – peagi kuuekümneseks saav, kuid ikka veel rivis olev - esimene Eestisse rajatud linnadevaheline kaabelliin. Palju raskusi pidid sõjapäevil läbi elama selle ehitajad. Kuid ka peale sõja lõppu kaabelliini taastamine ning hiljem selle töökorras hoidmine nõudsid palju tööd ja vaeva. Kuid sellest kõigest allpool.

Kohe peale kaablikraavi valmimist toodi autodega kohale suured, umbes 3 tonni kaaluvad kaablirullid kaabliga, mis samade poola vangide ja karistuspataljoni soldatite poolt vaid käterammu abil teepervele lahti keriti ja siis kaablikraavi paigaldati. Seejärel aeti kaablikraav käsitsi kinni.

Sama 1941. aasta oktoobris alustati Salatsgriva - Pärnu vahelisel lõigul ka kaablijätkude ja pupiinikastide monteerimist. Seda tööd tegid firmade Siemens & Halske spetsialistid. Nende tööde tegemisel paistis eriti silma sakslastele omane täpsus ja korraarmastus.

Kõik ettevalmistustööd kaablijätkude montaažiks tegid kaks Wehrmachti vormi kandnud saksa soldatit. Nenda kasutada oli veoauto, mille järel oli kaheteljeline järelhaagis. Selles olnud kappidesse ja riiulitele olid paigutatud korrapäraselt kõik kaablijätkude montaažiks vajalikud materjalid, tööriistad ja muu vajalik.

Paigaldanud jätkuaugu kohale telgi, köeti see enne tööle asumist koksiahjuga soojaks. Seejärel kinnitati jätkatavate kaablite otsad spetsiaalsele hoideraamile. Kaablisooned seoti nelikute kaupa palmikusse ja keedeti niiskuse eemaldamiseks kaablimassis läbi. Kõik vajalikud montaaži- ja jootematerjalid pandi vajalikus koguses ja montaažitöö järjekorras jätkuauku paigaldatud spetsiaalsele alusele.

Igal hommikul, umbes kella 9-10 vahel sõitis Pärnust sõiduautoga kohale allohvitseri pagunitega jätkumeister (nägin alati ühte ja sama meest). Pesnud järelhaagises sooja veega käed ja pannud selga töökitli, alustas see soojaks köetud telgis kaablijätku monteerimist. Jätku monteerimisel assisteerisid teda samad soldatit.

Peale soonpaaride jätkamist ja hoolikalt pakitud jätkule seatinast jätkukesta pealejootmist, milleks ühtekokku kulus umbes 5 kuni 6 tundi, vahetas jätkumeister töökitli vormifrentsi vastu ja must limusiin vuras Pärnu poole tagasi. Seejärel monteerisid soldatid jätkule metallmuhvi, valasid sellesse bituumenmassi ning katsid jätku pinnasega. Jätkuaugud ajasid hiljem kinni sõjavangid.

Peale sõja toimunud kaabli remondi käigus leidsime me kõikidest avatud jätkumuhvidest jätkupassid tehniliste andmetega, millele oli alla kirjutanud allohvitser Krone – ilmselt toosama , keda olin näinud kaablijätke monteerimas.

Samamoodi toimus ka pupiinikastide monteerimine. Selle montaažiks kulus aga tunduvalt rohkem aega. Pupiinikast kujutas endast umbes 400 kg. kaaluvat malmkorpust, mille sees asusid hermeetiliselt suletud purkides pupiinipoolid.

Kui kaabel oli juba pikemal lõigul kokku jätkatud, sõitsid koos allohvitser Kronega kohale mõõdumehed ja tegid kaablilõigu sümmetreerimiseks vajalikud elektrilised mõõtmised. Seejärel monteeris allohvitser iga 1700 m järele kaablile kondensaatorjätku.

Viimane oli tõeline meistriteos. Jätk oli monteeritud spetsiaalsele metallist raamile, kuhu korrapäraselt, ühtlaste ridadena olid kinnitatud klaastsilindrites kondensaatorid. Valmismonteeritud kondensaatorijätk oli umbes 90 sm pikk ja selle läbimõõt oli ca 30 sm.

Tuleb märkida, et firmade Siemens & Halske tollased kaablijätkude monteerijad olid kõrge kvalifikatsiooniga, oma ala spetsialistid. Saksa jätkumeistrite töökvaliteet väljendub eelkõige nende poolt monteeritud jätkude kvaliteedis. Möödunud 59 aasta jooksul on neis, allohvitser Krone poolt monteeritud kaablijätkudes, esinenud vaid mõned üksikud kaablirikked, kusjuures selle põhjuseks on olnud kas kaabli külmakerked, või mõni muu, montaaži kvaliteedist mitte sõltuv kõrvalfaktor.

Kaabelliin Königsberg-Riia-Pärnu-Tallinna sai valmis 1942. aasta sügisel. Lõpetanud selle ehituse, maandasid sakslased läbi Soome lahe, Tallinnast läbi Rohuneeme Porkkala poolsaarele kaks 4-paarist merekaablit, mis pikendasid Königsberg - Riia - Tallinn kaabelliini kuni Helsingini ja mille kaudu hakkasid tööle Helsingi – Tallinn - Köningsberg – Berlin sidekanalid.

 


 

ESIMENE LINNADEVAHELINE  KAABELLIIN EESTIS

 

Kuni Teise Maailmasõjani kasutati Eestis sidekaableid linnades ja suuremates asulates vaid abonentliinidena ja jaamasisenditena. Kõik linnadevahelised ühendused töötasid õhkliinidel ja sidekaableid linnadevaheliste ühendustena veel kasutusel ei olnud.

1941. aasta juulis, kohe peale Saksa relvajõudude saabumist Eestisse, alustasid sakslased Königsberg- Riia- Tallinn kaabelliini ehitamist. Viimane läbis selliseid suuremaid linnu ja asulaid nagu Tilsiti, Šiauliai, Jelgava, Salacgriva, Pärnu ja Märjamaa, kuhu ehitati teenindatavad vahevõimendusjaamad. Königsbergi ja Riia vahele maandati n.n. kombineeritud kaabel, margitähisega 112a (pregune tähistus TDSP-112x2). Riiast edasi kuni Tallinnani paigaldati kaabel margitähisega 63a (praegu TDSP-63x2). Mõlemad kaablitüübid olid her

 

 

Kaabel oli hrtmetiseeritud seatinast kestaga, mida kaitses lapikvitstest armatuur. Kaablites kasutati alumiiniumist kaablisooni, läbimõõduga vastavalt 1,8 ja 1,15 mm. Nimetatud kaablite  soonpaarid olid kokku keerutatud nelikuteks, kusjuures kasutati topeltkeerutust, ehk DM (Diselhorst Martin) keerutussüsteemi. Kaablisooned omasid paber-kordel isolatsiooni. Nimetatud magistraalil oli kasutusel ka sama marki vasksoonega kaablid, kus soonte läbimõõduks oli vastavalt 0,9 ja 1,4 mm. Sellised kaablid maandati peamiselt linnades ja suuremates asulates.

112-paarises kaablis oli neli ja 63-paarises kaablis kolm varjestatud soonpaari, milliseid kasutati sagedusspektril 12-64 KHz töötava tihendussüsteemi tööks. Peale sõda kasutati neid paare raadioringhäälingu saatjatele modulatsioonisignaalide edastamiseks. Kaablite soonpaarid olid pupiniseeritud ja mahtuvuslikult sümmetreeritud, kusjuures nii pupiniseerimis- kui sümmetreerimissammu pikkuseks oli 1700 meetrit. Kaablite ehituspikkused olid standartsed ja nende pikkuseks oli kas 340 või 243 meetrit.

Nimetatud kaablitel kasutati kolme pupiniseerimisastet (süsteemi): M-süsteem (mittelschwer bespulte Leitunugen), L-süsteem (leicht bespulte Leitungen) ja S-süsteem (sehr leicht bespulte Leitungen), kusjuures nimetatud süsteemide pupiinipoolid omasid järgmisi induktiivsusi:

M-süsteemi pupiinipoolide induktiivsus -140/56 mH;

L-süsteemi pupiinipoolide induktiivsus -30/12 mH;

S-süsteemi pupiinipoolide induktiivsis -3,2 mH;

Varjestatud paaride pupiinipoolidel - 12 mH;

(Nimetajas on toodud fantoomühenduse induktiivsus)

M-süsteemi kaablipaare kasutati 4-juhtmeliste madalsageduskanalite tööks. Kasutati ka nn. fantoomühendusi", mis saadi kaablipaaridele lülitatud liinitrafode primaarmähistest keskpunktide väljatoomise teel. L-süsteemi nelikul töötas kolm sidekanalit - kaks madalsagedus- (neist üks fantoomühendus) ja üks kõrgsageduskanal. S-süsteemi kaablipaare kasutati telegraafi tööks.

Königsberg-Riia-Tallinn kaabelliini vahevõimendusjaamad asusid Tilsitis, Jelgavas, Riias, Salcgrivas, Pärnus ja Märjamaal. Šiaulais oli rajatud suur maa-alune punkerjaam, kust toimus nimetatud kaabelliini hargnemine Venemaa suunas.

Soone diameeter mm

Kõigi vahevõimendusjaamade hooned olid kapitaalsed ehitised. Igas jaamahoones oli ca 80 m² suurune aparatuuriruum ning eluruumid teenidavale personalile. Kõrvalhoones asusid diisli-, aku- ja laoruumid ning autogaraaž;.

Iga võimendusjaama juurde oli ehitatud korralik jaamamaandus. Sõjaaja olusid ja sakslaste värviliste metallide nappust arvestades vastasid need kõigile tänapäeva tehnilistele nõuetele. Jaamamaanduse maanduskontuur koosnes kuuest 8 m pikkusest ja ca 50 mm läbimõõduga tsinktorust. Viimased olid omavahel kokku ühendatud tsingitud lattidega, läbimõõduga 8x50 mm. Jaamaga oli maanduskontuur ühendatud 30 mm² ristõikega isoleeritud vasktrossi abil.

Võimenduspunkti hoonete ehituskvaliteedi juures torkas silma sakslaste täpsus ja korraarmastus. Nii olid kõikidesse jaama- hoone ruumidesse ehitatud sisse glasuur- pottidest ahjud, mille küttekollete ees olid sepistatud iluvõred. Ruumide seinad ja laed olid kaetud laudvooderdisega ja värvitud õlivärviga. Ruumide ustel olid jääklaasist aknad. Ja seda kõike sõjaaja tingimustes…

Pärnus maandati sama tüüpi kaabel ka Riia maanteel asunud sakslaste vahevõimendus- jaama ja Rüütli tänaval asunud linna telefonikeskjaama vahele. Tallinna lõppjaam asus Mulla tänaval, praeguse Sõle tän. 14 hoone vanemas tiivas.

 

Tallinn-Riia kaabelliini taastamine

1944. aasta septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid, hävitasid nad Riia-Tallinna kaabelliinil Pärnus ja Märjamaal olnud vahevõimendusjaamad. Jaamades olnud sideaparatuur ja seadmed demonteeriti ja viidi minema ning seejärel lasti jaamahooned õhku. Terveks jäi vaid Salacgriva võimenduspunkti hoone Lätis, kus hiljem asus kaua aastaid taastatud kaabelliini vahevõimendusjaam. Samuti jäi terveks Šiaulai maa-alune punkerjaam.

Peale sõja lõppu, kuni 1949. aastani, kasutas Tallinn-Pärnu vahelist kaabelliini lõiku nõukogude armee. Pärnu-Riia vaheline kaabelliin oli aga paljudes kohtades kohalike elanike poolt lõhutud ja seisis kuni 1951. aastani kasutamata.

1949. aasta alul anti seni nõukogude armee kasutuses olnud Tallinn-Pärnu vaheline kaabelliin tsiviilkasutusse. Nõukogude armeele jäid kaablis vaid paar-kolm sidekanalit, millede teenindamiseks olid neil Tallinnas, Pärnus ja Märjamaal oma vahevõimendusjaamad.

Sideministeeriumile üle antud kaabelliin jäi alates Tallinna kaugejaamast kuni Salacgrivas asunud sakslaste vahevõimendusjaamani Tallinna Liini Tehnilise Sõlme hooldada, kes pidi selle töökõlbulikuks taastama.

Kaabelliini taastamiseks ja hooldamiseks moodustati 1949. aasta kevadel kaablijaoskonnad Tallinnas ja Pärnus, milliseid nimetati vastavalt esimene - ja teine kaablijaoskond. Sama aasta talvel korraldati Tallinnas kaablijätkajate koolitus, kuhu suunati eelpoolnimetatud jaoskondade töötajaid kaablite jätkamist ja hooldamist õppima.

Pärnusse moodustatud kaablijaoskond sai endale ruumid Karusselli tänaval majas nr. 25, kus enne sõda oli asunud väike piimapood. Poeruumis säilinud riiulid ja müügilett jäid veel pikaks ajaks jaoskonna ainukesteks mööbliesemeteks. Tallinna jaoskond asus koos Harju Liinitehnilise Sõlmega Tuukri-Põik tänaval.

Kuna läbi Pärnu jõe minevaid jõekaableid oli sõja lõpupäevil tabanud lennukipomm, oli vastmoodustatud kaablijaoskondade esimeseks tööks läbi Pärnu jõe uue jõeülemineku ehitamine. Samuti maandati kaabel rajatava jõeülemineku ja Pärnu postkontori vahele (Rüütli tänav, maja nr. 21), kus asus taastatud vahevõimendusjaam. Samal aastal ehitasid Tallinna ja Pärnu jaoskondade töötajad uue jõeülemineku ka läbi Salatsi jõe Lätis.

Siinkirjutaja asus Pärnu kaablijaoskonda kaablijootjana tööle 1950. aasta 20. märtsil. Pärnu jaoskonna ülemaks oli sel ajal varem Pärnu Liini-Tehnilises Sõlmes insenerina töötanud Nikolai Bahhomov. Veel samal kevadel asus tema asemele Pärnu sidelaste hulgas hästi tuntud-teatud sidemees Elmar Toht.

Pärnu jaoskonnas tehnikuteks olid sel ajal Manivald Korjus ja Uno Mesilane. Kaablijootjatena töötasid Vassili Tamm, Robert Ani, Ivan Jevdokimov, Aleksander Valleskaln ja Evald Ree. Autojuhiks oli Aleksander Tiškin. Salacgrivas (Lätis) asus liinimontöör Vassili Agafonov.

Tallinna kaablijaoskonna ülemaks oli vanade sidelaste poolt hästi tuntud sidemees Ants Villenthal. Jaoskonna koosseisu kuulusid veel Valter Götz, Gustav Marrin, Viktor Roops, Endel Koidu, Evald Bachman ja Juhan Pirita. On võimalik, et seal olid veel mõned töötajad, kelle nimed on aga aeg jõudnud paraku mälust kustutada.

1950. aasta kevadel alusatati Pärnu-Salacgriva vahelise kaablilõigu taastamist, millest võtsid osa mõlema kaablijaoskonna töötajad. Sellel liinilõigul oli kaabel paljudes kohtades lõhutud, kohati lahti kaevatud ja lõiguti sadade meetrite pikkuselt vahelt minema viidud. Seda olid teinud kohalikud elanikud alumiiniumtraadi ja seatina saamiseks. Viimasest valmistasid jahimehed haavleid, mis sõja järel oli suur defitsiit. Ka oli sellel liinilõigul mitu pupiinipooli kasti välja kaevatud ja minema viidud, või siis puruks pekstud. Neis olnud kampolimassi kasutasid talumehed edukalt viljapeksu- ja teiste masinate ajamirihmade määrdeks, millest sõja järel samuti suur puudus oli.

Kaabliaoskondade personali paigutus ja ka töökorraldus oli praegusest suuresti erinev. Kogu jaoskonna poolt teenindatav kaablitrass oli jagatud piirkondadeks, mida hooldasid ja valvasid nendes piirkonnalõikudes elavad liinikorrastajad ja kaablijootjad. Ühe töötaja tööpiirkonna pikkuseks oli tavaliselt 25 kuni 30 km ja liiklusvahendina kasutati nii kaablitrassi ülevaatuseks kui remondiks jalgratast. Teenindatav liinilõik tuli "üle vaadata" iga päev ja selle tõestamiseks pidid töötajad võtma teenindatava liinilõigu otstele lähimaist postiasutustest maršruudilehele kalendertempli.

Esimesel aastal oli kaablijaoskondade varustamine vajalike töövahendite ja materjalidega väga puudulik. Nii oli Pärnu jaoskonnas vaid kaks komplekti kaablimontaaži tööriistu ja kõigile kaablijootjaile neid ei jätkunud. Mõõduriistadest oli vaid Wheatstone sild ja isolatsioonitakistuse mõõtmiseks vändaga megaoommeeter (meger). Kaablitrassi määramiseks looduses oli olemas kaabliotsija KI-1. Viimane koosnes raadiolampidel töötavast vastuvõtjast ja generaatorist ning rõngasantennist. Kuna kaabliotsija lampide toiteks kasutati kuivelemente ja anoodpatareisid, olid mõlemad - nii vastuvõtja kui generaator, monteeritud puust kastidesse, mistõttu kogu komplekt oli raske ja kohmakas. Esimese spetsiaalselt kaabeliinide mõõtmiseks ettenähtud mõõdusilla KP-49 sai Pärnu jaoskond 1951. aasta suvel.

Jaoskonna ainsaks liiklusvahendiks oli tol ajal sõja läbi teinud ja tublisti päevi näinud veoauto GAZ-AA, mida tuli käivitamiseks sageli tagant lükata. Selle liikumiskiirus oli "heal kruusateel" 35-40 km/h, mistõttu linnast kaugemal tehtavate tööde tegemiseks kulus pool tööpäevast sõidu peale. Kaabliavariide kõrvaldamiseks ja suuremate remonditööde tegemiseks kogunesid kõik piirkondades olevad töötajad jaoskonda kokku. Kuna aga kogunemiseks kulus tavaliselt terve päev, siis avariile või remonditööle sõideti alles järgmisel päeval.

Kaabli remoditööde tegemiseks jäädi tavaliselt välja terveks nädalaks. Trassil olles ööbiti mõnes talus, kus siis vastava tasu eest mehi ka toitlustati. Magati talulakas või heinküünis. Suveõhtuti aga korraldati koos külanoortega tantsuõhtuid. Need olid ajad, kus kaablimeeste argielu tööde ja tegemiste sekka mahtus ka romantikat…

Pärnu-Riia vahel olev kaabelliin ei olnud siis veel tööle antud, mistõttu sellel esinenud kaabliavariide puhul polnud nende kõrvaldamisega kiiret. Küll aga töötas Pärnu-Tallinna vahel juba paarkümmend sidekanalit, ja kuna nende katkemisel jäi Pärnule ühendus õhkliini pidi vaid Viljandi ja Lihulaga, tuli kaabel kiiresti taastada.

Kaabliavariisid ja sideseisakuid esines aga üsna sageli. Enamjuhtudel oli selle põhjuseks niiskuse või vee tungimine jätkumuhvidesse, kuna kaabli taastamise käigus uuesti monteeritud jätkud ei vastanud sageli vajalike montaažimaterjalide puudumise tõttu ettenähtud tehnilistele nõuetele. Tihtipeale jättis ka kaablijootjate töökvaliteet väheste kogemuste tõttu soovida.

Pärnu-Salacgriva vahelise kaablilõigu taastamine lõpetati 1950. aasta novembris. Samaga said valmis ka meie läti kolleegid Salacgriva-Riia lõigul. Kaabli taastamise käigus maandati trassile kümned kilomeetrit uut kaablit, monteeriti palju uusi kaablijätke ja asendati lõhutud või ära viidud pupiinikastid uutega. Muidugi ei saa neid töid võrrelda tänapäeva tingimustega, kuna siis tulid kõik tööd teha käsitsi, ilma mehhanismideta, ja et tööde maht oli suur, olid jaoskondade töötajad sunnitud kuude viisi kodust väljas olema .

Sakslaste poolt ehitatud kaabelliin oli looduses tähistamata ja selle kohta puudus igasugune tehniline dokumentatsioon. Seetõttu teostati 1950. aasta suvel Märjamaa-Pärnu-Salacgriva vahel olevate kaabelliini lõikude (ca 158 km) fikseerimine ja passistamine. Selleks tuli kogu kaablitrass samm-sammult kaabliotsija ja mõõdulindiga läbi käia, koostada trassi alusjoonised, leida looduses üles ning täpsustada väljakaevamise teel kõigi otse- ja kondensaatorjätkude ning pupiinikastide asukohad ja kanda need sidumisjoonisele. Seda töögruppi, kuhu kuulusid Robert Ani, Ivan Jevdokimov, Evald Ree, Vasili Tamm ja Vaino Kallas, juhtis jaoskonna tehnik Manivald Korjus. Märjamaalt Salacgrivasse jõudmiseks kulus töögrupil tervelt kaks kõige ilusamat suvekuud.

Sama aasta sügisel paigaldati kogu liinilõigu ulatuses trassile kaablisammu tähistamiseks pupiinikastidele tähised, milleks kasutati vanadest raudteerelsidest lõigatud metalltulpasid. Tähistele kanti pupiinikastide numbrid ja tulba kaugus kaablist.

Kohe 1951. aasta alul toimusid Pärnu jaoskonna töötajate kooseisus mõningased muudatused. Pärnu peatänaval nõukogude riigikorda mitteülistava sisuga laulukese laulmise eest mõisteti kaheks aastaks vangi jaoskonna ülem Elmar Toht. Teda soleerinud tehnik Manivald Korjus lasi end ajateenistusse vormistada ja harjutas siitpeale rivilaule Tallinna tänavatel, teenides aega nõukogude mereväe sides.

1951. aasta kevadel saabus Moskvast kõrge komisjon, mis kontrollis põhjalikult üle remonditud kaabelliini. Pisteliselt lasti avada suur hulk jätkumuhve ja kontrolliti nende montaažikvaliteeti. Komisjon jäi tööga rahule. Kaabli elektrilised parameetrid olid normis ja isegi jätkupassid jätkumuhvides olemas, kuigi - tegelikult tulid need sinna jätke lahti jootnud staažika sidemehe ning alati lõbusa vembumehe Vassili Tamme käisest…

Kõne all oleva kaabli alumiiniumsoonte jätkamine toimus tol ajal keevitamise teel, milleks kasutati spetsiaalset alumiinimumi keevituspulbrit (räbustit). Viimast polnud aga tavaliselt kusagilt saada, mistõttu kaabli soonpaaridel esines ebakvaliteetse keevituse tagajärjel paljudel kaabli soonpaaridel takistuslikku asümmeetriat.

Selle kõrvaldamiseks tegi jaoskonna tehnik Uno Mesilane ettepaneku, lülitada enne Moskva "kõrge" komisjon saabumist kaablipaaride takistusliku asümeetria normi viimiseks Pärnu kaugerikete põranada all asunud harujätkudes kaablisoontele vahele takistustraadist valmistatud nn. võrdsustavad takistused…

Nii tõmmati Moskva komisjon tookord "haneks"… Peale komisjoni lahkumist aga asuti kiiresti asümmeetrit põhjustanud kaablijätke ümber monteerima, mis oli aga üsnagi töömahukas ettevõtmine, kuna eelnevalt tuli elektriste mõõtmiste teel teha kindlaks, millistes jätkudes asümmeetria asub…


 

ESIMENE KAUGSIDE JAOSKOND EESTIS

 

1951. aasta juunis sai teatavaks, et seni Tallinna Liini Tehnilise Sõlme alluvuses olnud Pärnu kaablijaoskond allutatakse Riias asunud Kaablimagistraalide Rajoonile nr. 5 (KMR-5) ja selle teenindada jääb kogu Eesti territooriumil olev Tallinna-Riia vaheline kaabelliin, millele oli antud nüüd üleliiduline tähis KM-11 (kaablimagistraal nr.11).

Dokumentaalselt toimus Pärnu kaablijaoskonna üleandmine linnadevahelisse kaugside süsteemi 1. juunil 1951, millist kuupäeva võib lugeda linnadevahelise kaugside sünnidaatumiks Eestis.

Pärnu jaoskonna ametlikuks nimetuseks oli nüüd Kaablijaoskond nr. 16 ja selle teeninduspiirkond ulatus Tallinna Kaugejaamast Mulla tänaval kuni Iklani (umbes 190 km). Salacgrivasse moodustati Kaablijaoskond nr. 15, mis teenindas liinilõiku Iklast kuni Saulgrastini (Lätis). Saulgrastist kuni Riiani oli nimetatud kaabelliin antud KRM-5 juurde moodustatud remondigrupi hooldada ning Riiast kuni Šiauliaini (Leedus) teenindas antud kaablimagistraali Jelgavas asunud Kaablijaoskond nr. 14. Viimase hooldada oli TDSP-112x2 marki magistraalkaabel.

KMR-5 esimeseks ülemaks oli Aleksander Nazarenko, kes sõja ajal oli teeninud ühes nõukogude armee sideväeosas. Sidetehniliste teadmiste poolest oli too mees suhteliselt võhik, kuid olles lihtsa, talumeheliku olekuga ja iseloomult sõbralik ning heatahtlik, oli ta asjalik ettevõtte juht. Selle sideettevõtte esimeseks peainseneriks oli keegi Vassili Bagrejev, kelle sidealased teadmised samuti üsnagi pealiskaudsed olid. Tema asemele asus 1954. aasta kevadel Nikolai Gusjev, kes omas magistraalside alal üsna kogukat teoreeriliste teadmiste pagasit, aga ka suurt praktilise töö kogemust. Peale selle oli ta väga kongreetne ja väljapeetud käitumisega ning asjalik teoinimene. Nikolai Gusejv töötas Riia Kaugside ja TV Tehnikasõlmes kuni 1993. aastani. Rajooni mõõdugrupi ülemaks tuli äsja Leningradi Sideinstituudi lõpetanud Nadežda Bondareva, kes oli aktiivne ja sidetehnikat hästi valdav noor daam.

Riia Kaablimagistraalide Rajoon nr. 5 allus Minskis asunud Kaablimagistraalide Valitsusele nr. 4, mille alluvuses olid kõik Valgevene, Leedu, Läti ja Eesti territooriumil paiknenud linnadevahelised kaugside kaabelliinid. Alates 1965 a. allutati KRM-5, mis teenindas Eestis ja Lätis asunud kaugside kaabel-magistraalliine, Leningradis asunud Kaablimagistraalide Valitsusele nr. 3.

1951. aasta sügisel saadeti Venemaalt Pärnu 16. kaablijaoskonna ülemaks keegi Nikita Nikiforov, kes sideasjanduses oli üsna võhik. Samal aastal tulid kaablijootjatena Pärnu jaoskonda tööle Endel Kütt, Rihard Tammiste ning vennad Mihail ja Nikolai Kondratjevid. Endel Kütt töötas jaoskonnas 45 aastat ja jäi pensionile alles 1996. aastal.

Tol ajal oli Kaablijaoskonna kooseisus ette nähtud kaks esimese (s.t kõrgema), kaks teise- ja kaks kolmanda kategooria kaablijootjat (kaablijätkajat) ning kaks tehnikut. Kuna seni tehnikuna töötanud Manivald Korjus oli jaoskonnast lahkunud ja üks tehniku ametikoht vaba, tegi KMR-5 ülem Aleksander Nazarenko 1951. aasta kevadel siinkirjutajale ettepaneku – asuda jaoskonna tehniku kohale.

Tehniku ülesandeks jaoskonnas oli kõigi tehniliste küsimuste lahendamine ning kaablimagistraali elektriliste parameetrite jälgimine elektriliste mõõtmiste, s. h. kaablirikke asukoha mõõtmine Sõjajärgseil aastatel oli sideettevõtetes kvalifitseeritud ja kogemustega tehnilisest personalist suur puudus, mistõttu kaugside ettevõtetes pöörati suurt tähelepanu nii insener-tehnilise personali kui ka kõigi teiste töötajate pidevale koolitusele.

1951. aasta septembris toimus Riias kolmenädalaline õppeseminar, millest ma "värske" tehnikuna osa võtsin. Koolituse läbiviijaks oli Kaablimagistraalide 4. Valitsuse liiniosakonna ülem, Minski Sideinstituudi õppejõud ja mitme sideteemalise teose autor Gerts Ruhhovets

Sellel seminaril tutvustati osavõtjaile tol ajal kasutusel olnud mõõtetehnikat ja kaabelliinide elektriliste mõõtmiste tehnoloogiat, aga samuti kaugsidekaablite hoolduse ja remondi nõudeid ning eeskirju. Selliseid täienduskoolitusi korraldati hiljem nii keskastme kui reatöötajaile reeglina paar korda aastas. Samuti toimus talvekuudel kohtadel regulaarne töötajate tehniline väljaõpe, mis lõppes kevadel eksamite sooritamisega. Töötaja oskuste ja teadmiste tasemest olenes tollal tema töötasu suurus.

1953. aasta märtsis suunati siinkirjutaja kolmekuulisele kaugside insener-juhtivtöötajate täienduskoolitusele, mis toimus Lwovi Sidetehnikumi juures. Koolituse õppeprogrammis olid nii teoreetilised ained kui praktilised tööd laboris kaugside kaabelliinide ehitust-, hooldust ja remonti puudutavates küsimustes. Koolituse õppekava oli küllaltki pingeline. Toon näitena neil kursustel läbitud teemad:

- Matemaatika (tehnikumi programmi ulatuses - 80 tundi;

- Elektrotehnika - 40 tundi;

- Traatside teooria - 72 tundi;

- Nelikkaablite sümmetreerimine - 56 tundi;

- Analoog tihendussüsteemid (K-12, KV-12, MEK-6 - 80 tundi;

- Kaabelliinide kaitsmine korrosiooni ja uitvoolude - 64 tundi;

- Kaabelliinide kaitsmine pikselöökide eest - 48 tundi;

- Mõõtetehnika kasutamine ja elektrilised mõõtmised - 80 tundi;

- Kaabeliinide tehniline hooldamine ja remont - 56 tundi;

- Eelarved, kalkulatsioonid ja aruandlus - 48 tundi;

Õppetunnid toimusid kindla tunniplaani alusel, iga päev 8 tundi. Klassis läbitavad õppeained tuli õhtul järgmiseks päevaks ette valmistada ja need, kes seda polnud teinud ja tunnis vastamisega kimpu jäid, pidid minema õhtul õppejõu korterisse õpitut vastama. Kursused lõppesid kirjalike ja suuliste eksamitega viies õppeaines.

Mõningasi raskusi suuliste õppeainete vastamisel klassis oli Eestist, Lätist ja Leedust tulnud kursantidel, kuna takistuseks oli keeleparjäär. Eriti vaenulikult suhtus kursustele sõitnud eestlastesse, lätlastesse ja leedulastesse (olin kurustel ainuke eestlane) keegi juudi rahvusest elektrotehnika õppejõud, kes kohe õppetöö esimesel päeval teatas, et eestlased, lätlased ja leedulased ei ole võimelised neil kursustel õpitavat oma madala haridustaseme (sic) tõttu omandama.

 

"Isakese" surm

Kõrvalpõikena olgu märgitud, et minu Lwovis oleku ajal suri "kõigi rahvaste suur sõber" ja N-Liidu hirmuvalitseja - isake Josif Stalin.

1953. aasta märtsi esimestel päevadel said N-Liidu elanikud raadiost teada, et nende "suur juht" Josif Stalin on raskesti haige. Kogu maal valitses leinameeleolu. Raadiost edastati päevad läbi vaid sümfoonilist muusikat ja aeg-ajalt infot Stalini tervisliku seisundi kohta. Nii toimus see kuni 5. märtsini, mil teatati, et nõukogude inimeste "suur juht ja sõber" on surnud. Nagu hiljem selgus, oli "isake" siis juba ammu hinge heitnud, kuid komöödiat tema haigusest ja arstide pingutustest mängiti veel mitu päeva peale tema surma.

Päeval, mil Stalini surm avalikustati, toimus Lvovi Sidetehnikumis, nii nagu kõikides teistes asutustes ja ettevõtetes üle kogu N.Liidu, suur leinamiiting. See toimus tehnikumi hoonetekompleksi vahel oleval väljakul, kuhu selleks puhuks oli ehitatud tribüün. Selle ees oli suur Stalini pilt, mille kõrval seisid vintpüssidega (millede lukud olid läbi puuritud) auvalves tehnikumi õpilased. Alul kanti raadiost üle V. Molotovi kõne. Sellele järgnes 3-minutiline ülemaaline leinaseisak. Siis esinesid sõnavõttudega tehnikumi õppejõud.

Tegelikult ei tulnud nende õppejõudude sõnavõttudest aga midagi välja, kuna kõik oraatorid puhkesid juba oma esimeste sõnade juures kibedasti nutma ja lahkusid pisaraid pühkides kõnepuldist… Sel päeval oli Lwovis tugev vihmasadu ja me seisime koos tehnikumi õpilastega mitu tundi järjest kevadiselt jäise paduvihma käes. Ja alles siis, kui eelpoolmainitud elektrotehnika õppejõud oli hoone rõdule toodud klaveril maha klimberdanud internatsionaali kõik kolm salmi, lubati meil rivikorras läbi linna tagasi kursuste ruumidesse minna. Õhtul aga toimus isakese mälestamiseks ülelinnaline rongkäik, kus kõikide koolide ja tehnikumide õpilased ja linna komsomol põlevaid tõrvikuid kandsid…

Lwovist, kui keskaja Ida-Poola linnast on jäänud mulle hea muljed. Linnas on palju vana gooti stiilis ehitisi. Eriti vaatamisväärne on linna kalmistu oma vanade kabelite, aadlike matmispaikadega ja rohkete mälestusmärkidega. Ainult et tol ajal oli õhtuti peale kella 10-et linnas väga ohtlik liikuda…

Esimesed kaugsidekanalid.

Peale kaabelliini allutamist Kaablimagistraalide valitsusele, alustasid sellel tööd esimesed Tallinn-Riia vahelised kaugsidekanalid. Riiast hargnesid need edasi Vilniuse, Minski ja Moskva suunas ning teistesse N-Liidu linnadesse. Need olid 4-juhtmelised. "M" süsteemi paaridel töötavad sidekanalid. Hiljem lisandusid neile veel ka "L" süsteemi (üks madalsagedus + üks kõrgsagedus kanal) kanalid. Tööd alustasid ka esimesed Moskva ja Tallinna raadiojaamade vahelised raadiokanalid. Viimaste üle kehtestati range kontroll ja nende kvaliteeti jälgisid vahejaamades pealtkuulamise teel spetsiaalselt selleks pandud töötajad.

Siitpeale tugevdati oluliselt järelvalvet ka kaabelliini tehnilise seisukorra ja selle säilivuse ning puutumatuse üle. Kaablil esinenud rikete korral olid kaablijaoskonna töötajad kohustatud välja sõitma otsekohe, olenemata ajast - olgu see argi- või puhkepäeval, või ükskõik mis kellaajal ööpäevas.

Kaabli elektriliste parameetrite jälgimiseks seati sisse range kontroll. Pärnu kaablijaoskonna töötajad hakkasid Pärnu kaugeriketes öö-päeva ringselt valves käima.

Valvetöötaja kohuseks oli kaabli vabade soonpaaride isolatsioonitakistuse mõõtmine iga kahe tunni järel (!). Mõõtmise tulemused tuli kanda vastavasse žurnaali ning teatada teenistuskanalit pidi Riiga, KMR-i valvetöötajale, kes edastatud andmed samuti žurnaali kandis. Lisaks pandi kaablisoonte isolatsioonitakistuse pidevaks jälgimiseks vahejaamades üles ka veel signalisaatorid KS-1, mis rakendusid tööle, kui kaablisoonte isolatsioonitakistus langes alla 10 M

Tallinn-Riia kaabelliinil esines sel ajal üsna sageli sideseisakuid põhjustavaid kaablirikkeid. Seda eriti talvel, kui maapind oli sügavalt läbi külmunud. Selle põhjuseks oli raskete, ca 400 kg kaaluvate pupiinikastide külmakerked, mille tulemusel rebiti pupiinikasti koonustel puruks kaabli tinakest, kust siis niiskus kaablisse tungis.

Sageli esines maantee muldkeha sisse maandatud kaablil maanteel liikuvate transportvahendite poolt tekitatud maapinna vibratsiooni tagajärjel (jällegi rohkem talvel) kaabli tinakesta interkristallset korrosiooni (molekulide "väsimist"), mille tagajärjeks oli jällegi niiskus tungimine kaablisse.

Kui tänapäeval on külmunud pinnases olevate sidekaablite lahtikaevamiseks olemas mitmesugused maakaevamise mehhanismid, siis tookord tuli seda teha ainult käsitsi - kangi ja labida abil. Tallinn-Riia vaheline kaugside kaabel oli paigaldatud valdavalt maantee muldkeha serva (nii nagu tänased valguskaablid), kus maapinda läbikülmumise eest kaitsev lumekiht talvel on õhuke, mistõttu teeperv tugeva pakase puhul mõnikord kuni meetri sügavuselt läbi külmus, seetõttu jäi 80-90 sm sügavusel olnud kaabel külmunud pinnase sisse ja selle lahtikaevamine oli võimalik ainult maapinna sulatamise teel. Kuna aga vastav sulatustehnika puudus, tuli seda teha lõkketule abil. Sellistel kordadel kulus kaabli või selle jätkumuhvi lahtikaevamiseks mõnikord isegi kuni 12-15 tundi. Mõnel talvel esines selliseid kaablirikkeid tihti ja siis tuli avariimeeskonnal sageli mitmeid päevi ja öid järjest väljas 20-25 kraadises pakases töötada.

Kaabliavariide kõrvaldamisel puudusid liinitöötajatel tol ajal igasugused puhkevõimalused ja sageli tuli töötada liinil ilma puhkuseta paar-kolm või enam ööd-päeva järjest. Alles aastaid hiljem kohustati sideavariide korral ka naaberjaoskondi koheselt rikkekohale välja sõitma ja pikale veninud taastamistööde ajal oli nüüd võimalik töötajaile puhkust anda.

1953. aastal vabastati senine kaablijaoskonna ülem Nikiforov töölt ja rajooni ülem A. Nazarenko tegi siinkirjutajale ettepaneku asuda tema kohale. Võtnud selle koha vastu, töötasin Pärnu kaugside jaoskonna (hiljem tsehhi) juhatajana ühtekokku 43 aastat.


 

ESIMESED KAUGSIDE KANALID

 

Peale kaabelliini allutamist Kaablimagistraalide valitsusele, alustasid sellel tööd esimesed Tallinn-Riia vahelised kaugsidekanalid. Riiast hargnesid need edasi Vilniuse, Minski ja Moskva suunas ning teistesse N-Liidu linnadesse. Need olid 4-juhtmelised. "M" süsteemi paaridel töötavad sidekanalid. Hiljem lisandusid neile veel ka "L" süsteemi (üks madalsagedus + üks kõrgsagedus kanal) kanalid. Tööd alustasid ka esimesed Moskva ja Tallinna raadiojaamade vahelised raadiokanalid. Viimaste üle kehtestati range kontroll ja nende kvaliteeti jälgisid vahejaamades pealtkuulamise teel spetsiaalselt selleks pandud töötajad.

Siitpeale tugevdati oluliselt järelvalvet ka kaabelliini tehnilise seisukorra ja selle säilivuse ning puutumatuse üle. Kaablil esinenud rikete korral olid kaablijaoskonna töötajad kohustatud välja sõitma otsekohe, olenemata ajast - olgu see argi- või puhkepäeval, või ükskõik mis kellaajal ööpäevas.

Kaabli elektriliste parameetrite jälgimiseks seati sisse range kontroll. Pärnu kaablijaoskonna töötajad hakkasid Pärnu kaugeriketes öö-päeva ringselt valves käima.

Valvetöötaja kohuseks oli kaabli vabade soonpaaride isolatsioonitakistuse mõõtmine iga kahe tunni järe. Mõõtmise tulemused tuli kanda vastavasse žurnaali ning teatada teenistuskanali kaudu Riiga KMR-i valvetöötajale, kes edastatud andmed samuti žurnaali kandis. Lisaks pandi kaablisoonte isolatsioonitakistuse pidevaks jälgimiseks vahejaamades üles ka veel signalisaatorid KS-1, mis rakendusid tööle, kui kaablisoonte isolatsioonitakistus langes alla 10 megaoomi.

Tallinn-Riia kaabelliinil esines sel ajal üsna sageli sideseisakuid põhjustavaid kaablirikkeid. Seda eriti talvel, kui maapind oli sügavalt läbi külmunud. Selle põhjuseks oli raskete, ca 400 kg kaaluvate pupiinikastide külmakerked, mille tulemusel rebiti pupiinikasti koonustel puruks kaabli tinakest, kust siis niiskus kaablisse tungis.

Sageli esines maantee muldkeha sisse maandatud kaablil maanteel liikuvate transportvahendite poolt tekitatud maapinna vibratsiooni tagajärjel (jällegi rohkem talvel) kaabli tinakesta interkristallset korrosiooni (molekulide "väsimist"), mille tagajärjeks oli jällegi niiskus tungimine kaablisse.

Kui tänapäeval on külmunud pinnases olevate sidekaablite lahtikaevamiseks olemas mitmesugused maakaevamise mehhanismid, siis tookord tuli seda teha ainult käsitsi - kangi ja labida abil. Tallinn-Riia vaheline kaugside kaabel oli paigaldatud valdavalt maantee muldkeha serva (nii nagu tänased valguskaablid), kus maapinda läbikülmumise eest kaitsev lumekiht talvel on õhuke, mistõttu teeperv tugeva pakase puhul mõnikord kuni meetri sügavuselt läbi külmus, seetõttu jäi 80-90 sm sügavusel olnud kaabel külmunud pinnase sisse ja selle lahtikaevamine oli võimalik ainult maapinna sulatamise teel. Kuna aga vastav sulatustehnika puudus, tuli seda teha lõkketule abil. Sellistel kordadel kulus kaabli või selle jätkumuhvi lahtikaevamiseks mõnikord isegi kuni 12-15 tundi. Mõnel talvel esines selliseid kaablirikkeid tihti ja siis tuli avariimeeskonnal sageli mitmeid päevi ja öid järjest väljas 20-25 kraadises pakases töötada.

Kaabliavariide kõrvaldamisel puudusid liinitöötajatel tol ajal igasugused puhkevõimalused ja sageli tuli töötada liinil ilma puhkuseta paar-kolm või enam ööd-päeva järjest. Alles aastaid hiljem kohustati sideavariide korral ka naaberjaoskondi koheselt rikkekohale välja sõitma ja pikale veninud taastamistööde ajal oli nüüd võimalik töötajaile puhkust anda.

1953. aastal vabastati senine jaoskonna ülem Nikiforov töölt ja rajooni ülem A. Nazarenko tegi siinkirjutajale ettepaneku asuda tema kohale. Võtnud selle koha vastu, töötasin Pärnu kaugside jaoskonna (hiljem tsehhi) juhatajana ühtekokku 43 aastat.


 

KAUGSIDE ARENGUST EESTIS

 

Seoses Porkkalas (Soomes) asunud nõukogude sõjaväebaasi likvideerimisega, anti 1956. aastal Sideministeeriumi valdusse sakslaste poolt 1942. aastal läbi Soome lahe paigaldatud Tallinn-Rohuneeme-Porkkala kaks merekaablit (2x4), mida senini oli kasutanud nõukogude sõjavägi.

Selle kaabelliini teenindamiseks moodustati Tallinna kaablijaoskond, mis kandis järjekorranumbrit "19". Vastmoodustatud jaoskonna ülemaks sai Hans Kruus, kes varem oli töötanud Eesti Sideministeeriumis. Esialgu, kuni jaoskonna koosseisu komplekteerimiseni, olid nii H. Kruus kui kaablijootja Endel Ormus Pärnu jaoskonna nimekirjas. Uute töötajatena tulid Tallinna jaoskonda tööle veel Hugo Kalm, Valter Viljamaa ja Eino Unt. Jaoskonna teeninda jäi Tallinn-Porkkala kaabel ja Tallinna linna piiridesse jääv Tallinn-Riia kaabelliin KM-11.

Kuna läbi Soome lahe minev Porkkala -Tallinna vaheline kaabelliin taheti tööle panna, oli eelnevalt vaja välja selgitada merekaablite tehniline seisukord. Selleks lepiti (läbi Moskva muidugi) kokku soome sidetöötajatega ja kokkulepitud ajal lülitasid kaablijaoskonna töötajad Rohuneeme mererannas Minskist kohale sõitnud Kaugside Magistraalide Valitsuse peainseneri juuresolekul välitelefoni ühele kokkulepitud merekaabli soonpaarile.

Saanud soomlastega vahetada vaid paar sõna, ilmusid sinna kohale nõukogude piirivalvurid. Nende küsimusele: mida te siin teete? - seletati neile, et mõõdame soomlastega sidekaablit. Nüüd läksid piirivalvemeeste silmad suureks: "Mis? Räägite soomlastega?", ja relva ähvardusel lõpetati igasugune "suhtlemine kapitalistidega". Alles päeva lõpuks sai piirivalve Moskvast vastava kinnituse, et nõukogude sidelased võivad tõepooest soomlastega telefoni teel suhelda ja nüüd lubati kaablite mõõtmised lõpule viia.

Ka hiljem esines nimetatud merekaabli teenindamisl tihtipeale probleeme nõukogude piirivalvega. Nii võeti mõni aeg hiljem Rohuneemes vahi alla selle kaabelliini tehnilist seisukorda kontrollima tulnud komisjoni liikmed ja toimetati Tallinna, piirivalve staapi, kus neid hoiti kinni seni, kuni Moskvast tuli korraldus nende vabastamiseks.

1957. aasta suvel anti kaugsidele üle senini Eesti Sideministeeriumi alluvuses olnud Märjamaa vahevõimendusjaam, mis nüüd Pärnu kaablijaoskonna alluvusse tuli. Jaam asus Märjamaal, Haimre tänaval, ühe eramu väikeses toas. Samas majas asus ka vene sõjaväe, Tallinn-Pärnu vahel töötanud sidekanalite võimenduspunkt, mida teenindasid sõjaväelased. Koos jaamaga tuli Pärnu kaablijaoskonna koosseisu ka jaamas töötanud sidemehaanik Mait Laagus.

Sama aasta sügisel sõjaväelaste võmendusjaam Märjamaal likvideeriti ja nende kasutuses olnud ruumi paigaldasid jaoskonna töötajad ümber ja monteerisid üles kõrvalruumis asunud vahevõimendid. Uute töötajatena tulid Märjamaa võimenduspunkti tööle Oskar Arnover, ning Riiast äsja sidetehnikumi lõpetanud Vladimir Plätkovski. Viimane muutis hiljem oma nime, selle halva kõlavuse tõttu, Romanoviks. 1959. aasta detsembris siirdus Pärnust Märjamaale ja asus võimenduspunkti vanemmehaanikuna tööle Heino Mölder. Viimane töötas vanemmehhaanikuna Pärnu kaugside võimendusjaamas kuni 1996. aastani.

Neil aegadel oli oli Pärnu jaoskonnal palju probleeme jõgesid läbivate kaabliüleminekute teenindamisega. Tallinn-Riia vaheline kaugside kaabel polnud Pärnu jõe põhjas süvendatud, mistõttu kevadiste jääminekute ajal oli olemas reaalne oht, et jää võib selle puruks rebida. Paaril korral vigastasid Pärnu jõeülemineku kaablit palgiparvetajad, kes kaldaäärses madalas vees pootshaagiga kaablisse lõid. Seetõttu otsustati ehitada läbi Pärnu jõe veel üks reservüleminek.

Töödega alustati 1957. aasta suvel. Uus üleminek ehitati olemasolevast ca 50 meetri kaugusele ja kaabel süvendati ühe meetri sügavusele jõe põhja. Veealused tööd tegid Riia Veealuste Tööde Valitsuse tuukrid. Ujuvvahenditena kaablite süvendamisel kasutasid need selleks kohandatud amfiibautot ja spetsiaalset bantooni, millel asus võimas hüdromonitor. 1959. aastal vigastasid palgiparvetajad taas süvendamata jõeülemineku kaablit. Samade Riia tuukrite abiga tõsteti vigastatud kaabel veepinnale ja jaoskonna töötajad kõrvaldasid rikke.

1958. aastal vabastati Riia RKRM-5 ülema kohalt Aleksander Nazarenko ja tema asemele tuli Aleksander Kuzmin. Viimane oli energiline ja laia silmaringiga ning uuendustealdis mees, kes viis ettevõttes sisse terve rea uuendusi ja muudatusi. Üheks mainimisväärseks omaduseks tema juures oli austav ja sõbralik suhtumine eestlastesse ja lätlastesse. Tema meeskond Riias koosnes suures enamuses läti rahvusest töötajaist.

1960. aasta juunis valmis Märjamaal, Metsa tänaval võimenduspunkti uus hoone ja Pärnu kaugside jaoskonna töötajad ehitasid sinna uued kaablisisendid, rajasid jaamamaandused, ning kandsid ringi ja monteerisid üles Haimre tänaval asunud vahevõimendis ja toiteseadmed. Kõik tööd tuli teha ilma kaugsidekanaleid katkestamata, või siis maksimaalselt lühikeste katkestustega öösel, mis aga nõudis tööde väga täpset korraldamist.

Tallinn-Riia kaabelliin oli ainsaks kaugsidemagistraaliks Eestis kuni 1961. aastani, mil teise linnadevahelise kaugside kaabelliinina alustas 1961. aastal tööd Tallinn-Narva-Kingisepp-Leningradi vahele ehitatud kaugside kaablimagistraal KM-34. See koosnes kahest kaablist MKSB-4x4, millel kasutati analoog tihendussüsteeme KV-12. Selle magistraali mitteteenindatavad vahevõimendid töötasid lampidel ja seadmete statiivid olid paigutatud maa sisse süvendatud vertikaal-termokambritesse. Magistraali teenindamiseks moodustati Narva Kaabli ja raadiorelee magistraalide rajoon nr.3 (KRMR-3), mille ülemaks oli Vladimer Meng ja mis allus Leningradi Kaabli- ja raadiorelee magistraalide peavalitsusele. Selle kaks kaablijaoskonda, nr. 31 ja 32 asusid Rakveres ja Narvas.

Nõukogude armee tellimusel ehitatud Tallinn - Haapsalu - Kuressaare kaabelliini käikuandmisega, moodustati kaugside jaoskond ka Haapsalusse, mille ülemaks oli Harri Kurvits. Siitpeale hakkas linnadevaheline kaugsidevõrk Eestis kiiresti kasvama ja uued jaoskonnad moodustati ka Kosele ja Tartusse. Kose jaoskonna ülemaks oli Arvi Kuriks ja Tartu jaoskonnas Viktor Volkov.         


 

POOLJUHTTEHNIKAL TIHENDUSSÜSTEEMid

 

Kuni kuuekümnendateni töötas Tallinn-Riia kaugsidekaablis koos seal olnud fantoomühendustega umbes 70-80 "L" ja "M"-süsteemi 4-juhtmelist sidekanalit, ning kolm raadiotranslatsiooni kanalit. Viiekümnendate lõpul hakati N.Liidu tehastes tootma tihendussüsteemi K-24-P2, mille liinitrakti vahevõimendites kasutati esmakordselt transistore. Tallinn-Riia vahel olev TDSP tüüpi kaabel võimaldas seda tihendussüsteemi kasutada, kusjuures selle liinispektri (12-108 kHz) juures oli vahevõimendite vahekauguseks ca 16 km.

1960. aastal depupiniseerisid Pärnu jaoskonna töötajad Tallinn-Riia kaablis neli "S"-süsteemi paari (paarid nr. 60, 61, 62 ja 63), milledele oli kavandatud tööle panna analoog tihendussüsteem K-24-P2. Kaabli depupiniseerimiseks oli vaja lahti kaevata kõik pupiinikastid, need avada ja süsteemide alla minevatelt soonpaaridelt pupiinipoolid välja lülida. Tööd raskendas tunduvalt asjaolu, et Tallinn-Pärnu vahel oli kaabel maandatud maantee muldkehasse, kus liiklus oli küllaltki tihe. Selle töö tegid kaabelliini teenindavad kaablijaoskonnad Tallinn-Riia vahel ära oma põhitöö kõrvalt, kusjuures mingit lisatasu tehtud töö eest töötajaile ette nähtud ei olnud. Pärnu kaablijaoskonna töötajad depupiniseerisid kaablilõigu Tallinnast kuni Iklani, milleks tuli avada kokku 87 pupiinipooli kasti. Töö tegemiseks kulus jaoskonnal kolm kuud.

1961. aasta suvel alustati kaablile K-24-P2 vahevõimendite (MVP) monteerimist. Selleks tuli iga 16 kilomeetri järel ehitada trassile MVP konteinerite jaoks spetsiaalsed kaevud. Kuna sobivat kaevukonstruktsiooni ei olnud Sideinstituudi poolt välja töötatud, soovitati Riia KRMR-is ehitada need tellistest.


 

HÄVITAV PIKSELÖÖK KAABLISSE

Ühel 1961. aasta juulikuu õhtul oli Põhja-Lätis tugev äike. Üks pikselöök oli nii tugev, et selle kärgatus oli Pärnus kuulda. Paarkümmend minutit hiljem teatas Pärnu võimendusjaama valvetöötaja,  et Tallinn – Riia vahel on katkenud kõik sidekanalid. Salacgrīva   kaablijaoskonnast teatati, et kaabli rike jääb Salacgrīva – Riia vahele ja et  esmaste elektriliste mõõtmiste andmetel  jääb rike umbes 40 km. Salacgrīvast  Riia poole, ning et Salacgrīva jaoskonna töötajad on juba välja sõitnud.

Pärnu kaablijaoskonna töötjad sõitsid välja veidi enne keskööd.  Jõudnud arvatava rikkekoha piirkonda, olid lätlased  jõudnud juba avada ühe kaabli jätkumuhvi ja teha t täpsustavad elektrilised mõõtmised, näitasid, et kaabli soonpaarid on paljudes kohtades vigastatud. Koht, kus pikselöök kaablit vigastas, oli ühe väikse oja kaldal.  Välk oli tabanud ühte suurt kaske, selle juuri pidi löönud kaablisse ja siis oja kaldal maandunud pinnasesse. Kohal, kus pikne maasse lahenes, oli kaabel kahli seatinast kest ja alumiiniumsooned kokku sulanud.

Sellest kohast mõlemale poole olid osa kaabli soonpaare ca viie km  ulatuses järjest pikenevate vahedega  vigastatud. Sümetreerimisjätkudes olid paljud kondensaatorid lühistatud. Rikkekohtade asukoha selgitamine elektriliste mõõtmiste abil oli aeganõudev tegevus, milleks tuli avada suur hulk kaabili jätkumuhve. remondibrigaad.

 

PILTE PÄRNU KAABLIJAOSKONNAST

 

 

 

 

        

 

 

 

 

PIIRSALU RAKETIBAASI KAABELLIIN

 

uuekümnendate algul alustas nõukogude sõjaväe ehituskolonn Pärnu kaugsidejaoskonna Märjamaal asunud vahevõimendusjaamast ja Piirsaluni (Läänemaal),  kus  asus nõukogude armee  raketibaas, kaabelliini maandamist. Tehniline järelvalve nende tööde üle pandi Pärnu kaablijaoskonnale, kes pidi selle kaabelliini peale valmimist  oma teenindada võtma.

Nimetatud raketibaas oli salastatud. Selle kõrge piirdeaia väravas oli suur silt pealdisega „Auto varuosade ladu“ Selle kaabelliini töösseandmisel (ja hiljem teenindamisel) oli vaja teha kaabli elektrilisi mõõtmisi, milleks oli kaablijaoskonna töötajatel vaja pääseda juurde kaabli lõpuseadmetele, mis asusid raketibaasi tsoonis nr. 2.

Selgituseks niipalju, et raketibaasi territoorium oli jagunes kolmeks tsooniks. Tsoonis nr. 3 asusid soldatite kasarmud ja majandusteenistus. Tsoonis nr. 2  asusid juhtimise- ja sideseadmed. Sinna pääsesid ka soldatid vaid erilubadega. Tsoonis nr. 1 olid raketid. Sinna pääsesid vaid raketibaasi ohvitserid  ja erikontrolli läbinud teised sõjaväelased.

Kaablijaoskonna töötajatel oli raketibaasi territooriumile pääsemine välistatud. Alles siis, kui  kaugside jaoskond keeldus ilma kaabli elektrilisi parameetreid kontrollimata kaablit teenindada võtma, algas pikk ja aeganõudev karusell.  Lõpptulemusena vormistati kahele kaablijaoskonna töötajale riikliku julgeoleku sanktsioneerimisel juurdepääsuload vorm nr 2, millega  pääsesid raketibaasi tsooni nr. 2, kus asusid kaabelliini lõpuseadmed

1975. aastal alustati ettevalmistustega Piirsalu raketibaasi kaabelliini tihendamiseks kõrgsagedussüsteemiga KV-12.

Selleks oli vaja kaabli soonpaarid eelnevalt sümetreerida ja ehitada Märjamaa-Piirsalu vahele kaks maa-alust mitteteenindatavat vahevõimendusjaama. Kõik jaamade ehituse-, montaaži- ja häälestustööd tegid Pärnu jaoskonna töötajad

 


 

KAABLIJAOSKONNA TÖÖDEST JA TEGEMISTEST

 

Aastatel 1955 kuni 1978 omas Tallinn – Riia kaugside  magistraal KM-11 selles töötanud liiduvabariikide ja militaarsete sidekanalite tõttu suur riiklikku tähtsust. Riiklikul tasemel oli välja antud   sideliinide kaitse eeskirjad, mis  kehtestasid maa-alustele sidekaablitele kaitsevööndi, mille järgi kaks meetrit kummalegi poole kaablitrassi oli igasuguste kaevemehhanismide [ekskavaatori, buldooseri maapuuride jm.] kasutamine keelatud. Kaevetöid võis kaitsevööndis väis teha vaid käsitsi ja kaabelliini valdaja esindaja juuresolekul ja juhendamisel

Igal kevadel, enne välitööde alust, andsid kaablijaoskonna töötajad kaugside kaabli läbimispiirkonnas olevaile ehitusorganisatsioonde, kolhooside ja sovhooside mehhanisaatoritele allkirja vastu kirjalikud teadaanses, kus olid ära toodud kaugsidekaabli läbimispiirkond ja kaevetööde  tegemise nõuded. Kaevetöödega alustamisel näidati  mehhanismide juhtidele kaablitrassi täpne asukoht ja võeti selle kohta mehhanismijuhilt allkiri. Teadaannete kehtivuse aeg oli üks aasta.

KM-11 kaugside kaabli trass ja jätkumuhvid olid looduses tähistatud .hoiatussiltide ja tähistulpadega, mis vajasid aeg-ajalt uuendamist ja ülevärvimist. Hooldamist vajasid ka tihendussüsteemide vahevõimenduspunktid. Kõii nende tööde tegemine nõudis autotransporti, mille hooldamine käis samuti jaoskonna igapäevaste tööde hulka

1963. aasta suvel alustati Tallinn-Pärnu maantee rekonstrueerimist ja laiendamist. Kuna Tallinn-Riia sidekaabel oli maandatud maantee muldkeha serva, jäi see paljudes kohtades laiendatava maantee asfaltkatte alla, mis oleks takistannu vajadusel juurdepääsu kaablile. Seepärast võeti vastu otsus - kaabel maantee rekonstrueerimise käigus välja kaevata ja uude trassi ümber paigutada. Kuna uus kaablitrass pikenes, tuli kaablile vahele monteerida uusi vahetükke ning ümber paigaldada kümneid jätku- ja kondensaatormuhve ning pupiinikaste. Ühtekokku kanti selle maanteelõigu ümberehituse käigus ringi ja paigaldati uude trassi  16 km kaugsidekaablit. See oli väga töömahuks töö, kuna kaabli väljakaevamine ja uude trassi süvendamine toimusid käsitsi.

1963. aasta oli Pärnu kaugside jaoskonnale eriti töörohke.

Paar aastat tagasi käiku läinud tihendussüsteemide K-24-P2 kanalid Tallinn-Riia vahel olid kõik kasutusel ja tekkinud vajadus uute sidekanalite järele. Nüüd otsustati olemasolevad tihendussüsteemid K-24-P2 asendada 60-kanaliliste analoogsüsteemidega K-60-P2. Selleks tuli aga igasse võimenduslõiku ehitada juurde veel üks vahevõimendusjaam (MVP) ning vahetada vanades MVP-des välja kõik sobitusseadmed ning  liinivõimendid ja teha uute süsteemide häälestamine.

Pärnu jaoskond ehitas ja monteeris Tallinna kaugejaamast kuni Iklani üksteist uut MVP-d. Kuna aga jaoskonna töötajatel oli nüüd juba olemas kogemused, saadi uute vahejaamade ehituse- ja montaažitöödega valmis paari kuuga. Raskendavaks asjaoluks oli see, et uute MVP-de ehitus, seadmete vahetus ja kõik häälestustööd tulid teha seni töötavaid K-24 kahest tihendussüsteemist üks süsteem  töös hoida.

Uute tihendussüsteemide ehitus Tallinn-Pärnu-Salacgriva-Riia vahel lõpetati 1963. aasta septembris ja oktoobri lõpus läksid kanalid tööle. Uued K-60-P2 tihendussüsteemi seadmed töötasid laitmatult ja mõnel aastal isegi unustati jaoskonnas ära, et need üldsegi olemas on. 1983. aastal asendati nende süsteemide liinivõimendid veelgi kaasaegsematega. Nimetatud analoog tihendussüsteemid Tallinn-Riia vahel lõpetasid oma täieliku tegevuse 1993. aastal. Kaabelliin Pärnu-Ikla vahel oli  abonentkaablina  kasutuses veel hiljem.

Pärnu jaoskonnale, kelle aastatepikkusest tegevusest siin juba juttu on olnud, tõid järgnevad aastad palju uusi ülesandeid ja kohustusi. 1971. aasta suvel ilmnes, et Märjamaa-Piiraslu sõjaväelastele kuuluv kaabelliin jääb kohati ette renorveeritavale maanteele ja see tuleb mitme kilomeetri ulatuses ümber paigaldada.

1972. aasta suvel lõi pikne Märjamaa-Piirsalu kaablisse ja vigastas kaablit ligi kümne kilomeetri pikkusel lõigul. Jaoskond töötas avariikahjustuste kõrvaldamisega terve nädala, kusjuures abiks olid ka Piirsalu raketibaasi väeosa soldatid.

1976. aasta oli Pärnu jaoskonna töötajaile kaheti märkimisväärne. Sel suvel tähistas jaoskond oma asutamisjuubelit. Kuigi tegelikult oli jaoskonna moodustamisest möödunud juba rohkem, kui veerand sajandit, tähistati sel aastal 25-aasta möödumist jaoskonna kuulumisest üleliidulisse kaugside struktuuri. Nurme jõe ääres asunud Pärnu EPT suvilas peeti maha pidu, millest võtsid osa kõik naaberjaoskondade esindajad, endised kolleegid Riiast ning kohalike sideettevõtete esindajad.

Samal aastal leidis aset veel teinegi sündmus, mis polnud aga hoopiski rõõmustav. Nimelt toimus selle aasta 30. augustil jaoskonna ajaloo suurim kaugsidekaabli lõhkumine.

Pärnu-Ikla maantee rekonstrueerimisel rebiti maantee-ehitajate poolt ekskavaatoriga puruks Tallinn-Riia kaugside kaabel. See õnnetu juhus põhjustas jaoskonna töötajaile palju unetuid öid. Selleks ajaks oli nimetatud kaabelliin omandanud suure strateegilise tähtsuse ja kaabli lõhkumise fakt huvitas riikliku julgeoleku (KGB) organeid.  Viimase käsul saadeti kaabli lõhkumise põhjusi selgitama Tahkranna valla Täitevkomitee esimees.

Kaabli lõhkumisest tingitud sidekanalite katkemise järel saabus Leningradist lennukil Pärnu 4. kaugside magistraalide valitsuse peainsener V. Meng, kes teostas ametkondliku juurdluse kaabli lõhkumise põhjuste kohta. Terve nädala töötas Pärnus Maanteeameti ja Kaugside töötajaist koosnev uurimiskomisjon, mille käigus tuvastati kõik lõhkumist põhjustanud faktid. Samuti viibis kõik need päevad kaablijaoskonnas riikliku julgeoleku (KGB) töötaja, kes ootas komisjoni lõplikku otsust. Teda huvitas vaid kaks aspekti: kas kaabli lõhkumine oli põhjustatud jaoskonna töötajate ametialasest lohakusest, või oli see maantee-ehitajate tahtlik tegevus?

Esimese hooga taheti süüdlaseks teha ja kohtu alla anda jaoskonna töötaja Paul Allmere, kes teostas nimetatud tööde juures tehnilist järelvalvet. Kuid komisjoni terve nädala kestnud pingsa töö tulemusel kvalifitseeriti see lõhkumine lõpuks siiski õnnetusjuhtumiks ja Allmere pääses üle noatera süüpinki minemast.

Tol ajal kandsid kaugside kaablijaoskondade töötajad täielikku vastutust kaugside kaabelliinide säilimise ja nende häireteta töö eest. N. Liidu sideministeeriumile allutatud kaugside süsteemis polnud üldsegi harvad juhtumid, kus kaugside kaabli vigastamise või lõhkumise korral teiste organisatsioonide poolt järelvalve puuduliku korraldamise eest jaoskonna juhataja kohtu alla anti, või paremal juhul töölt vallandati.

Kuuekümnendatel iga kaugsidekaabli lõhkumine, kui see põhjustas riiklike või militaarsete sidekanalite katkemise, tõstis seda kabelliini teenindanud jaoskonna juhtivtöötajad otsekohe KGB huviorbiiti. Neil aastatel oli Tallinn – Riia kaabelliin erilise järelevalve all seetõttu, et selles kaablis töötas Moskva – Washington reserv  sidekanal.

 


 

KAUGSIDE JA TELEVISIOONI TEHNIKA SÕLM NR 8

 

1971. aastaks oli Eestis viis kaugside kaablijaoskonda. Neist olid Tallinna (nr. 54) ja Pärnu (nr. 53) jaoskonnad allutatud Riias asunud Kaabli ja Raadiorelee Magistraalide Rajoonile nr. 5, kuna Narva (nr. 31), Rakvere (nr. 32) ja Viljandi (nr.33) jaoskonnad kuulusid Narvas asunud Kaabli ja Raadiorelee Magistraalide Rajooni nr. 3 koosseisu.

Seoses kaugsidevõrgu jätkuva arenguga Eestis, alustas 1971. aasta 1. jaanuarist Tallinnas tegevust Kaabli ja Raadiorelee Magistraalide Rajoon nr. 8 (KRMR-8). Viimase alluvusse kuulusid nüüdsest Tallinna, Pärnu ja Viljandi kaugside jaoskonnad, kuna Rakvere ja Narva jaoskond jäid endiselt Narvas asunud Kaabli ja Raadiorelee magistraalide Rajooni nr. 3 alluvusse. Pärnu kaablijaoskond oli selleks ajaks olnud juba kakskümmend aastat Riia alluvuses.

 

Vastmoodustatud rajooni ülemaks Tallinnas oli Aegviidust pärit Albert Klaas. Moodustanud oma meeskonna ja pannud tööle vajalikud struktuurid, katkestas ootamatu surm Albert Klaasi tegevuse. Tema asemele asus seni Tallinna Kaablijaoskonna ülemana töötanud Hans Kruus. Rajooni peainseneriks tuli Venemaalt Lew Serdjuk, kes seni oli töötanud sideehituses.

Tallinna jaoskonna ülema kohale asus jaoskonna senine elektromehaanik Mati Kits. Pärnu kaugside jaoskonna ülemaks jäi edasi siinkirjutaja. Viljandi kaugside jaoskonna ülemaks oli algul Heino Sepp, kelle asemele asus alates 1976 aastast seni jaoskonna elektromehaanikuna töötanud Tiit Realo. Seoses Nõukogude armee tellimusel ehitatud Tallinn - Haapsalu - Kuressaare kaabelliini käikuandmisega, moodustati kaugside jaoskond ka Haapsalusse, mille ülemaks oli Harri Kurvits. Siitpeale hakkas linnadevaheline kaugsidevõrk Eestis kiiresti kasvama ja uued jaoskonnad moodustati ka Kosele ja Tartusse. Kose jaoskonna ülemaks oli Arvi Kuriks ja Tartu jaoskonnas Viktor Volkov..

 


 

OLÜMPIA KOAKSIAAL KAABELLIIN

1977. aasta lõpul sai teatavaks, et seoses 1980. aastal Moskva olüpiamängude raames toimuva purjerekatiga Tallinnas, ehitatakse Tallinnast kuni Erglinini (Lätis) uus kaugside kaabelliin. Uuel kaugside magistraalil oli ette nähtud kasutada nelja koaksiaaltoruga kaablit KMB-4 ja see pidi läbima sellised keskused nagu Kose, Rapla, Pärnu ja Valga. Rajataval kaabelliinil oli ette nähtud tööle panna kaks Ida- Saksamaa päritoluga analoog- tihendussüsteemi VLT-1920, mis oma sidekanalite mahu poolest ületas kõik seni Eestis kasutatavad liinitraktid.

Uue kaabelliini trassivaliku ja projekteerimisega alustati 1978 kevadel. Kaablitrassi, võimenduspunktide ja vahejaamade projekteerimist teostas Leningradi Side Projekteerimise Instituut. Magistraali trassivaliku tegemisel osalesid oma teeninduspiirkonnas arvestatava sõnaõigusega kaugside kaablijaoskonnad.

Kuna Pärnu kaugside jaoskonna teeninduspiirkond uuel kaabli- magistraalil ulatus Valga maa- konna piirist kuni  Valgu asulani Rapla maakonnas, tõi kaabelliini ehitus jaoskonnale juurde suurel hulgal uusi lisakohustusi. Jaos- konna töötajad abistasid projek- teerijaid kaablitrassi valikul ja geoloogiliste uurimistööde tege- misel. Kuna Pärnu oli ette näh tud rajada teenindatav vahevõi- mendusjaam, oli selle hoone ehitamiseks vaja kiiresti saada linnalt ehituskrunt, mis aga nõukogude bürokraatia tingimus- tes polnud sugugi lihtne üles- anne. Omamoodi "karuteene" ehituskrundi valikul tegi tollane Pärnu linna peaarhitekt, kelle arvates selline asutus, kui kaablijaoskond ei kõlba linna piiridesse ja andis ehituskrundi väljaspoole linna asustatud piirkonda, kus puudusid kõik sidekompleksile vajalikud kom- munikatsioonid ja võrgud.

Mõnevõrra anektootlikuks kuju- nes ka Pärnu Postimaja juurdeehituse (praegu Rüütli 5) saamislugu, mille ehitus lii deti rajatava kaablimagistraali ehitustiitliga. Selline otsus tehti Moskva Olümpiakomitee ja Liidu Sideministeeriumi esindajate poolt peale üht "sisukat" saunaõhtut, mis toimus Pärnu Sidesõlme puhkebaasis Urustes. Moskva "seltsimeestele" oli sealne soome saun koos rohkete roogade ja kirevate pudelisiltidega täielik "lääs", mis nende südamed heldima ja nõusoleku protokollile alla kirjutama panid. Juurdeehituse vajalikkust põhjendati sellega, et Pärnu laht võib saada purjeregati eeltreeningute kohaks ja Pärnusse tuleb palju välismaalasi, kes aga, arvestades lääne elustandardit, vajavad mitmesuguseid sideteenuseid.

Kaablimagistraali ehitust hakkas koordineerima Moskvas asunud 6. ehitusdirektsioon. Kaabli maandamist alustati Lätist, Erglis asunud Riia-Moskva kaablimagistraali punkerjaamast ja selle maandamist teostas Moskvast kohale toodud

 

 

 

 

 

 

Sideehituskolonn, kus tööjõuna kasutati põhiliselt sõjaväe sideehitus väeosa soldateid. Kaabli maandamine toimus raske kaabliadra abil, mida vedasid 6 kuni 8 "Stalinetš" traktorit. 1978. aasta novembri. algul jõudis kolonn Viljandi-Valga maakonna piirile ja siitpeale teostas maandamistööde tehnilist järelvalvet ja kaablitrassi mahamärkimist Pärnu kaugside jaoskond.

Kaablimagistraali ehitust hakkas koordineerima Moskvas asunud 6. ehitusdirektsioon. Kaabli maandamist alustati Lätist, Erglis asunud Riia-Moskva kaabli punkerjaamast.

Kaabli maandamist teostas Moskvast kohale toodud  sideehituskolonn, kus tööjõuna kasutati põhiliselt sõjaväe sideehitus väeosa soldateid. Kaabli maandamine toimus raske kaabliadra abil, mida vedasid 6 kuni 8 "Stalinetš" traktorit. 1978. aasta novembri. algul jõudis kolonn Viljandi-Valga maakonna piirile ja siitpeale teostas maandamistööde tehnilist järelvalvet ja kaablitrassi mahamärkimist Pärnu kaugside jaoskond.

Sama aasta oktoobris alustati Pärnus võimenduspunkti hoone rajamist. Selle ehitus oli antud Pärnu Mehhaniseeritud Ehituskolonnile (MEK). Kaablijaoskond pidi oma jõududega ehitusplatsi ette valmistama: s.t. krundil kasvanud puud maha võtma ja territoorium planeerima.

Ka hakkas Pärnu raudteejaama nüüd iga nädal saabuma kümnete vagunite kaupa kaablirulle, maa-aluste võimendusjaamade termokambreid, ehitusmaterjale, jaamaseadmeid, mõõtetehnikat ja palju muud magistraali ehitamiseks vajalikku. Kohapealsetest ehitusmaterjalidest kasutati vaid võimenduspunkti hoone korpuse ehituseks vajalikke ehitusmaterjale. Kõik seadmed, side- ja elektrimaterjalid ning sideaparatuur toodi Venemaa tehastest. Kõik selle pidid vagunitest maha laadima, ära vedama ja hoiustama jaoskonna töötajad.

Suuri raskusi oli saabunud kaablirullide, materjalide ja seadmete hoiustamisega. Kuna jaoskonnal puudusid vastavad ruumid, tulid need leida linnast. Selleks rentisime Pärnu Kaubastult nende valduses olnud, varem sõjaväele kuulunud, suure laohoone Papiniidu tänaval (praegune Ehitusmaailm) ning Mai tänava elamu nr. 25 kogu keldrikorruse. Neisse paigutasime suurema osa saabunud liini-, jaama- ja võimenduspunkti hoonesiseste võrkude seadmetest, sõlmedest ning materjalidest. Mitmesugused elektri ja jõuseadmed paigutasime telemasti territooriumle. Kaablirullid aga Raba tänaval asunud Sidesõlme laoplatsile. Samuti olid kõik jaoskonna ruumid Riia maanteel muudetud ladudeks. Ka saabusid Pärnu Viljandisse ehitatava uue jaoskonnahoone ja elamu seadmed ning materjalid, mis siit autodel Viljandisse veeti.

Nagu hiljem raudtee saatedokumentide põhjal selgus, saabus Pärnu kaubajaama selle kaablimagistraali ehituseks kokku 47 kaubavagunit ja raudtee-platvormi mitmesuguste materjalide, seadmete, sideaparatuuri ja kaablitega…

Seoses kaugside vahevõimendusjaama rajamisega Pärnu, oli selle teenindamiseks vaja võtta tööle uusi töötajaid. Selleks oli ette nähtud ehitada koos võimendusjaama hoonega samale ehituskrundile ka 18-korteriga elamu.

Elamu ehitamisest polnud aga huvitatud võimenduspunkti hoonet ehitanud Pärnu MEK, püüdes igati elamu ehitamise alustamisega viivitada, tuues põhjuseks kõrge pinnavee seisu, mis täitis elamu vundamendikaeviku. Kuna aasta lähenes lõpule, esitas Moskva ehitudirektsioon ultimaatumi - kui 31. detsembriks 1978 elamu ehitusega pole alustatud, lülitatakse see ehitustiitlist välja…

Kuna mängus olid paljude töötajate korterihuvid, otsustasid jaoskonna töötajad oma jõududega teha ära kõik eeltööd elamu vundamendi paigaldamiseks. Jaoskonna töötajad hakkasid käima vundamendikaeviku juures ööseti valves ja pumpasid sealt hommikuks välja vee, et MEK-i töötajad saaksid alustada vundamendi aluspatjade paigaldamist.

Nüüd polnud MEK'i juhtkonnal enam põhjust vastu seista ja 30. detsembril 1978 paigaldati rajatava 18-korteriga elamu esimene vundamendipadi kaevikusse. Nüüd andis Moskva Ehitusdirektsioon oma nõusoleku elamu ehitusele rahade avamiseks

Pärnu-Valga maantee äärde kaablit maandav traktorite kolonn liikus Pärnu suunas väga aeglaselt. Seoses külma talvega oli maapind kohati kuni meetri sügavuselt külmunud ja oli päevi, kus kolann suutis tööpäeva jooksul edasi liikuda vaid kümmekond meetrit. Kuna magistraali ehitus oli graafikust tublisti maha jäänud ja olemas reaalne oht, et magistraali ei suudeta ettenähtud ajaks, s.t 1. juuliks 1979, valmis ehitada, alustas Rapla maakonna piirilt, Jädiverest, kaabli maandamistöödega veel teine ehituskolonn, mis liikus üle Valgu ja Rapla Kose suunas. Ka selle kolonni poolt tehtavate tööde tehnilist järelvalvet ja kaablitrassi mahamärkimist kuni Raikülani teostas Pärnu kaugside jaoskond. Sealt edasi võttis tööde korraldamise üle Tallinna jaoskond. Samal ajal alustas monteerijate brigaad maandatud kaablil jätkude monteerimist. Samaaegselt toimus mitteteenindatavate maa-aluste vahejaamade ehitus, millised rajati iga kuue kilomeetri järel.

Kuna kaablimagistraali ehitusel töötas nüüd juba mitu sideehituse firmat, oli Pärnu jaoskonna töötajatel nende töö üle tehnilise järelvalve teostamise ja tööde koordineerimisega käed-jalad tööd täis. Samal ajal pidid aga jaoskonna töötajad tegema magistraali ehitusel veel ka mitmesuguseid ehitus- ja montaažitöid. Pärnu jaoskonna ülesandeks oli ka mitteteenindatavate vahevõimedusjaamade termokambritesse paigaldatavate konteinerite ja nende sisend- gaasimuhvide hermeetilisuse kontrollimine, konteinerite ning õhuseadmete paigaldamine ja veel mitmeid teisi keerulisi ja vastutusrikkaid töid.

1. maiks 1979 valmis Pärnus võimenduspunkti hoone korpus ja ehitajad alustasid siseviimistlus töödega. Ruumide valmides saabusid Moskvast kohale Kaugside Montaaživalitsuse spetsialistid, kes alustasid vastvalminud hoonesse võimendusaparatuuri ja toiteseadmete monteerimist.

 


 

KAABLJJAOSKONNAST SAAB LIINITEHNILINE TSEHH

 

Uus koaksialkaabelliin pidi tööle antama 1980. aasta algul. Selleks ajaks oli vaja tööle võtta ja koolitada kogu valmiva võimendusjaama teenindav personal, aga samuti uue kaabelliini hooldust teostavad töötajad ja kaablijätkajad. See ülesanne oli aga üsna komblitseeritud, kuna tegemist oli koaksialkaabli ja suure kanalite arvuga kõrgsagedus tihendusssüsteemiga, seega  täielikult erineva ja uue tehnikaga. Nimelt kasutati sellel kaabelliinil Saksa DV päritoluga analoog tihendussüsteeme VLT-1920 (2 x 1920 kanalit), mille teenindamiseks puudusid veel kogemused ja  jaoskonna liinitöötajad polnud  seni koaksiaalkaablite montaaži ja hooldamisega kokku puutunud.

Jaoskonna hooldada oli nüüd üle 300 km kaugside kaabelliine, kaks teenindatavat ja 41 mitteteenindatavat maa-alust vahevõimendusjaama. Nende teenindamiseks võeti Pärnu jaoskonda tööle 11 uut töötajat, keda oli vaja lühikese ajaga välja koolitada. See ülesanne oli pandud võimendusjaama inseneri Kalle Rein’i peale. Samuti vajasid ümberõpet ka kõik endised jaoskonna töötajad. See oli ka põhjuseks, miks uusi töötajaid polnud võimalik tööle võtta tänavalt, vaid tingimusel, et need omaksid juba eelnevalt sidealaseid tehnilisi teadmisi ja praktilisi kogemusi. See oli aga võimalik vaid teistelt sideettevõtetelt kogenud töötajate "ärameelitamise" teel. Seejuures oli meelitamise "präänikuks" vastvalmiv 18-korteriga elamu. Hiljem on Pärnu sidejuhid seda töötajate "äratõmbamist" siinkirjutajale sageli ette heitnud, kuid tookord polnud personaliküsimuse lahendamine teisiti võimalik. Vastutus täiendava personali värbamise ja nende väljaõppe eest oli pandud kaablijaoskonna ülema peale.

Eelkõige oli uude kaugside võimendusjaama vaja leida juhtiv vaneminsener, millise ettepaneku siinkirjutaja  tegi  Märjamaa võimenduspunkti insenerile Enn Rahuojale, kes selle ametikoha ka vastu võttis. Pärnu Sisesõlmest tuli kaugside võimendusjaamavanem elektromehhaanikuna tööle Kalle Rein, ja elektromehaanikutena Vambola Itter, Aleksander Kurtsev, Aili Rõõmusoks, Ulle Paju, Haldur Erik ja Piret Saat (Kirejev). Diisli-akutöötaja kohale asus seni kalurikolhoosis Pärnu Kalur laevamotoristina töötanud Raivo Saul. Kõik nad tulid tööle tingimusel, et saavad valmivas elamus elamispinna.  Kuna Pärnu sideettevõtetes polnud tol ajal võimekai kaablijätkakaid , siis tuli neid leida kaugemalt. Valga kaugside jaoskonnast oli nõus Pärnu tulema kaablijätkaja  Jazep Paškevicius. Paide Sidesõlmest tuli Pärnu jaoskonda kaablijätkajaks jaks Rein Täht, kes varem oli töötanud Viljandi kaugside jaoskonnas ja omas praktilisi kogemusi koaksiaalkaablite monteerimisel.  Liiniteenistusse asus tääle veel Nõukogude Armeest demobiliseerunud Jüri Heinla.

Peale sideliinide ja võimendusjaamade tuli jaoskonnal nüüd hooldada veel ka tehnilisi hooneid ja nende juurde kuulunud kommunaalvõrke ning rajatisi. Siia kuulusid kivisöeküttel töötav katlamaja, kanalisatsiooni ülepumpamisjaam, puhtavee pumbajaam ja elektrialajaam. Ka nende hooldamiseks tuli tööle võtta uusi töötajaid. Nii suurenes jaoskonna töötajate arv poole võrra ja nüüd oli jaoskonna koosseisus juba 42 töötajat. Kuna jaoskond koosnes mitmest erinevast teenistusest (liinitöötajad, Pärnu ja Märjamaa võimendusjaama töötajad, katlakütjad, sanitaartehnikud, koristajad, reorganiseeriti see 1980. aasta jaanuaris Pärnu liini-tehniliseks tsehhiks mis allus Tallinnas sunud Kaugside ja televisiooni teknikise sõlmele nr. 8.

1983. aastal alustati Pärnu - Lihula kaugside kaabelliini ehitustöödega.. Kaabelliinil rakendati esialgselt tööle kolm K-60-P tihendussüsteemi. Kaabli maandamist alustas Tartu Sideehituskolonn, kes ei viinud aga seda tööd lõpule ja magistraali eitus tuli lõpetada oma jõududega. Samuti ehitasid Pärnu liinitehnilise tsehhi töötajad kõik vahevõimendusjaamad, monteerisid sinna seadmed ja häälestasid liinitraktid.

Seoses kiud-optiliste kaablite ja digitaalseadmete kasutusele võtmisega, lõpetas Pärnu liini – tehniline tsehh 1998. aastal oma tegevuse.


 

KAUGSIDEKAABLITE TEHNILINE HOOLDAMINE

 

Kaugside kaablite tehnilise hoolduse  üheks põhiülesandeks oli kaabli soonpaaride elektriliste parameetrite tagamine vastavalt ettenähtud tehnilistele normidele. Neiks parameetriteks olid kaablisoonte isolatsioonitakistus maa ja teiste soonpaaride suhtes ning soonpaari soonte erinev takistus [asümeetria]. Lubatud väiksem isolatsioonitakistus võis olla 5 megaoomi [mΩ] ja soonpaari soonte takistuse erinevus mitte suurem, kui kaks oomi [Ω].

E

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

riti rangelt oli normeeritud  kaablisoonte isolatsioonitakistuse rikke korral selle taastamise aeg. Kaabli soonaaride isolatsioonirikke põhjustajaks võis olla kaabli vigastamine’kaablitrassil kaevetööde tegemisel ning talvel, kui maapind oli sügavalt külmud, induksioonpoolide  korpuse [pupiini] või kaabli jätkumuhvi külmalerked, mis vigastasid kaabli seatinast kesta.

Isolatsioonirikkest põhjustatud tihendussüsteemide [K-24, K-60] seiskumisel, oli rikke kõrvaldamiseks antud aeg rangelt piiritletud.  Sidekanalite töö taastamiseks oli antud kaks tundi, millele lisandus rikkekohale sõitmise aeg kiirusel 40 km/h.  Tihendussüsteemide töö taastamine toimus  rikkekoha piirnevate jätkumuhvide vahele ajutise vahekaabli lülimise teel.

 

Isolatsioonirikke asukoha määramisel omas suurt tähtsust mõõtmise täpsus. Viiekümnendate algusaastail kasutati  isolatsioonirikke asukoha määramisel Wheatstone silda. Viiekümnendate keskel tulid kasutusele mõõtesillad KP-49 ja KP-50.  Hiljem tuli kasutusele impulslokaator, kuid selle kasutamine TDSP-63x2 kaablil polnud selle induktsioonpoolide tõttu võimalik. Rikkekoha määramisel oli kasutusel erinevad meetodid.

 

KAABLITE HOOLDAmisel kasutatav mõõtetehnika

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

KABLILI RIKE SOOME LAHEL

 

1963. aasta jaanuari ja veebruari kuu olid külmad ja lumerohked. Kohati olid lumehanged teede ääres kuni meeter-pooleteise kõrgused. Veebruari keskel tekkis kaablirike ühes läbi Soome lahe paigaldatud merekaablis. Selle taastamiseks sõitsis 14 veebruaril Rohuneeme Pärnu jaoskonna remondibrigaad ja koos Tallinna jaoskonnaga alustati kaablirikke kõrvaldamist.

Teatavasti olid Soome lahe rannajoon ja laht nõukogude ajal "keelutsoon" ja piirivalvurite alalise, tugevdatud järelvalve all. Et pääsed lahe jääle kaablit taastama, selleks tuli taotleda piirivalve juhtorganilt spetsiaalne luba. See saadud, asusid jaoskondade töötajad kaabliriket otsima ja kaablit taastama.

Mõõdutulemused näitasid, et kaablirike asub Soome lahe eestipoolse kalda piirkonnas. Selleks kontrolliti kaablit umbes paari kilomeetri pikkusel lõigul. Kaabli välja tõstmiseks merepõhjast kasutati alul tuukrite abi, kes jäässe saetud aukudest kaabli veepinnale tõid. Siis aga avastasime, et lahe põhjas, suurtel kivirahnudel looklev kaabel on jäässe raiutud aknast hästi nähtav ja seda on võimalik ka köie otsa seotud tragiga kergesti veepinnale tõsta. Siitpeale loobusime tuukrite abist, kuna nende poolt tehtud veealuste tööde tegemise eest tuli tasuda suuri summasid.

Mõningaid probleeme tekkis meil kaablirikke asukoha ja selle elektriliste parameetrite mõõtmisel soomlastega. Nendega oli loodud ajutine teenistusside mööda teist , korras olevat kaablit. Kuna meie töötasime ka puhkepäevadel, ja palusime, et soome poolt tuleks keegi sel päeval Porkkalasse, et sealt kaablile mõõtmiseks proove anda, öeldi meile Helsingi sidekeskusest, et " härra insener tuleb tööle alles esmaspäeva hommikul." Meile, nõukogude sidelastele, kes pidid sideavarii korral välja minema ka uusaasta öösel või isegi "kallil oktoobripühal", oli soome "kapitalistide" selline suhtumine meie jaoks suureks üllatuseks…

Raskusi oli ka soomlastega suhtlemisel. Soome keelt valdas kuigivõrd vaid Rohuneeme võimenduspunkti insener Ilmar Ebber (hiljem Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud), kes oli selle omandanud soome TV-d vaadates. Kaablil rikkekohta mõõtes ei suutnud me teisel pool Soome lahte olnud soomlasele kuidagi selgeks teha, et ta meile kaablisoontele "maad" annaks, mis tähendas, et mõõdetavad kaablisooned oli vaja maandada. 

Koos meiega oli kogu selle aja jooksul , mis me merel töötasime, kohal ka nõukogude piirivalvurid. Olles kõik nädalapäevad, hommikust kuni õhtuni lahejääl, oli neil meiega omajagu probleeme. Meie tegevustsoon piirati mere poolt lume sisse keritud peene signaaltraadiga, mille me nende arvates oleks pidanud Soome "põgenemisel" jalgadega puruks rebima ja nende saignalisatsioonisüsteemi tööle panema. Paraku oli traat lumel hästi nähtav ja meie töötajad astusid vajaduse korral sellest lihtsalt üle. Pealegi liikusime me tööga pidevalt rannast kaugemale merele, ja seepärast pidid meid valvanud piirivalvurid selle mitme kilomeetri pikkuse traadi paar korda päevas ümber paigutama. Peale "elektroonse" kontrollsüsteemi olid koos meiega seal ka pidevalt neli-viis relvastatud piirivalvurit, kes meile kogu aeg "silma peal" hoidsid.

Kaablirike asus kaldast umbes paari kilomeetri kaugusel, mille põhjuseks oli vastu põhjakive hõõrdunud kaabli tinakesta vigastus. Kuna sellel kohal olid vene sõjaväelased merekaablile vahele monteerinud hoopis teist marki maakaablist vahetüki, otsustasime selle kogu pikkuses välja vahetada. Uus merekaabel transporditi lahtikerituna meeste õlgadel mööda jääd merele ja lasti jääaugust jääauku tragides merepõhja. Selle avarii taastamiseks kulus kahe terve nädal.

 


 

SIDELASTE IMELIKKE JUHTUMEID...

Et sidelaste tööde ja tegemistega on alati kaasas käinud lustakad naljad ja väikesed vembud, siis olgu siinjuures ära toodud mõned neist tõestisündinud lugudest ja seikatest, mis on aset leidnud nii kunagiste “traadipoiste” kui ka hilisematel kaugside aegadel.

Nii, nagu iga uus asi, nii põhjustas ka telefoni ilmumine inimeste hulgas suurt huvi ja elevust. Postide otsas olnud kõnetraadi imetegudest ja selle kasuklikkusest räägib ka üks vanemalt põlvkonnalt kuuldud alljärgnev lugu.

Esimese maailmasõja ajal, olles kuulnud telefoni imelisest omadusest - kanda inimese häält ja sõnumeid suurte kauguste taha - tekkinud ühel talumehel mõte, saata sõjaväljal olevale pojale uued saapad. Pannud saabaste külge kirjalipiku poja nimega, roninud mees siis telefoniposti otsa ja sidunud saapad nööripidi telefonitraadi külge ning läinud rahuliku südamega koju.

Mõne aja pärast läinud sealt mööda harjusk (rändkaupmees) ja näeb: ennäe, traadi küljes ripuvad uhiuued saapad. Harjusk võtnud saapad maha ja riputanud nende asemele traadi külge oma vanad saapad.

Teisel hommikul tulnud talumees kaema, kas pojale saadetud saapad on juba teele läinud ja näeb - telefonitraadi küljes ripuvad vanad saapad. Mees rõõmustanud: “No küll on ime! Pojal juba uued saapad käes! Näe, saatis vanadki tagasi.”

Nii need telefoniasjad tol ajal käisid. Tänapäeval on nii telefon kui paljud elekteriside teenused saanud meile nii igapäevaseks ja endastmõistetavaks, et väikesed lapsed hakkavd ammuilma ennem telefoniketast keerutama ja alles seejärel esimesi sõnu ütlema…


 

Neil aegadel, kui telefoniside veel mööda postide otsa pandud traatjuhtmeid käis, juhtus tollaste “traadipoiste” elus nii mõndagi lõbusat. Tavaliselt mindi siis liine remontima välja terveks nädalaks, kusjuures vajalikke remondimaterjale ja tööriistu veeti kaasa hoburakendiga. Ööbiti taludes, kus ka kostil oldi.

Kord ööbinud “traadipoisid” ühes mulgi talus, kus mehi ja ka nende hobust terve nädal söödetud ja joodetud. Nädala viimase päeva hommikul öelnud jaoskonna juhataja hobusemehele, kelle nimi juhuslikult Toots ja kelle hooleks olnud meestele taludes öömaja muretsemine:

“Meie läheme kiiresti tööle. Sina, Toots, õienda peremehega ära öömaja arved ja kihuta siis meile järele!”

Pannud siis Toots hobuse vankri ette ja läinud peremehe käest küsima, kuipalju tal ööbimise, toidu ja heinte eest maksta tuleb?

Mulgist talumees olnud aga aeglase mõtlemisega, süganud kukalt, vaadanud taevas liikuvaid pilvi ja öelnud:

“ Ah tasu või? Oh ei tea… Mis ta nüüd ikka maksab…”

Hobusemees Toots aga võtnud peremehe sõnasabast otsekohe kinni ja kiitnud selle peale:

“Ei noh - aitäh siis peremees ja head aega!”

Hüpanud kiiresti vankrile ja andud hobusele piitsa.

 


 

Aastatel 1950-57 töötas Pärnu kaablijaoskonnas tehnikuna mees, kelle nimi oli Uno. Teda peeti jaoskonnas rohkem nalja- kui töömehe eest. Selle põhjuseks oli temaga sageli juhtuvad äpardused, aga ka tema vembud ja naljad.

Ükskord, kui Riia tuukrid Pärnu jõel kaugside kaablit süvendasid, palus Uno neid, et tuukrid lubaksid tal minna tuukriülikonnas jõe põhja, et kontrollida, kas kaablid on ikka korralikult süvendatud. Ühel lõunavaheajal soostusidki tuukrid Uno sooviga ja tõmbasid talle raske tuukriülikonna selga.

Kuna Unol oli oma treenimata füüsise tõttu probleeme isegi 10 kg raskuse maast tõstmisega, siis võttis tema õlgadele paigaldatud 3 x 8 kg tuukri ballast ja rasked, 15 kg kaaluvad tinasaapad mehe vaaruma ja täies tuukrivarustuses tuli teda kõrvalt toetada. Siiski saadi tuukriks pürgiv Uno suure tegemisega amfiibauto küljelt jõkke laskuvale tuukriredelile, kus päristuukrid talle veel õhusurve reguleerimise kohta tuukrikiivris ja vee all käitumise kohta viimaseid õpetusi jagasid. Siis kinnitati Unole tuukrikiiver pähe ja õhukompressor hakkas tööle. Tugev käelöök vastu tuukrikiivri vaskkorpust oli signaaliks, et ta võib laskuma hakata…

… ja juba astuski Uno mõned sammud mööda redelit allapoole. Kui aga vesi talle juba õlgadeni ulatus, unustas julge sukelduja ära, et tuukriülikonda pumbatav õhk tuleb sealt ka välja lasta, milleks tuli perioodiliselt kuklaga avada tuukrikiivris olnud ventiil. Ja oh õnnetust… Tuukri keha hakkas paisuma ja oli varsti ümmargune just nagu täispuhutud põis tuntud jõeületajate muinasjutus. Ja kui siis meie tuuker käed redelipulkadelt lahti lasi, tõusis ta kogu pikkuses veepinnale ja ujus seal kui täispuhutud õhupall…

Ruttu tõmbasid päristuukrid tolle “õhupalli” signaalköie abil kibekähku tekile ja keerasid maha kiivri. Surve all tuukriülikonnas olnud Uno oli näost sinine ja ei saanud esmahetkel sõnagi suust. Kui ta siis kõnevõime tagasi sai, väitis ta, et ta süda töötavat kui väike mootor…

Kuid ega see väike viperus meie vahvat sukeldujat veel oma otsusest loobuma pannud. Andes lubaduse, et täidab täpselt kõiki sukeldumise nõudeid, veenis ta päristuukreid, et need lubaksid tal veel ühe katse teha. End ka seekord lõppes Uno laskumiskatse juba tuukriredeli ülemisel pulgal. Nimelt klammerdus ta nüüd mõlema käega nii tugevasti redelipulkadest kinni, et ei lasknud neid lahti ka siis, kui teda abistanud tuukrid talle saapakannaga näppude pihta lõid.

Hiljem aga jutustas Uno kõigile oma sõpradele, kuidas ta koos Riia tuukritega olevat Pärnu jõe põhja kontrollinud…

 


 

Uno ei osanud jalgrattaga sõita. Ükskord kõrvaldas jaoskond Pärnu lähistel – Nurmes, sõja ajal Tallinn- Riia kaablitrassile kukkunud lennukipommi poolt tekitatud riket. Oli varakevad ja puhus hästi tugev kagutuul.

Osa jaoskonna töötajaid olid tulnud rikke kõrvaldamisele jalgratastega ja Uno palus mehi, et need teda jalgrattaga sõitma õpetakasid. Öeldud, tehtud. Uno ronis ratta selga, mehed hoidsid ning lükkasid ratast tagant ja sõit läks lahti.

Kui oldi mõnda aega treenitud, arvas Uno, et võib juba iseseisvalt sõita. Aga palun! Mehed lükkasid rattale hoo sisse ja Uno tuiskas hõlmade lehvides taganttuulega minema.

Mehed läksid tagasi töö juurde ja unustasid vahepeal juba Uno ära. Kuid kui kätte jõudis õhtu, polnud Unot kuskil. Jaoskonna juhataja hakkas juba muretsema, et küllap kukkus ja sai viga.

Kuid siis ilmus maanteele Uno, ratas käekõrval. Jõudnud meeste juurde jutustas ta õhinal, et nüüd on tal jalgrattasõit selge. Ta polevat tugeva taganttuule tõttu saanud ratast enne pidama kui Ares, kus ta sõtnud vastu kaupluse seina… Arest kõmpis ta, ratas käekõrval, 16 kilomeetrit jalgsi tagasi…

Kuid jalgrattasõidu sai Uno küll selgeks.

 


 

Üks teinekord oli jaoskond kusagil Päärdu kandis kaablit remontimas. Uno käis trassil ringi, suur puukastiga kaabliotsija seljas ja selle rõngasantenn käes. Jõudnud ühe tee ääres asunud talu viljaküüni juurde, käis ta paar korda ümber selle ja sisenis siis läbi küünivärava sisse.

Talumees, kes seda õuest nägi, tuli vaatama, mida tema küünis tehakse. Nüüd seletas Uno talumehele, et ta otsib “väävelvesinikku” ja aparaadid näitavad, et selle küüni all maapinnas on seda suurtes kogustes. Ja eriti rohkesti olevat seda kallist maavara just ühelpool küüni otsas oleva põhuvirna all… Uno palus talumeest, et see selle põhuhunniku küüni teise otsa hangutaks.

Talumees oli kõhevil, kuid ei julgenud ka vastu vaielda. Ta käsutas kogu naispere põhku hangutama. Kui küüni ots oli põhust vaba, kontrollis Uno veelkord “väävelvesiniku” olemasolu, kinnitades, et siin on seda eriti suurtes kogustes ja tegi vastavad “märkmed” oma zurnaali.

Nüüd hakkas talumees anuma, et kas ei saaks ikka nii näidata, et tema küüni alla seda kallist maavara ei leidu? Uno vastu, et seda on küllalt riskantne teha, sest peale teda tulevat seda kanti kontrollima veel teised “geoloogid” ja kui need avastavad, et ta on valed andmed andnud, ootab teda Siberisse sõit...

Kuid lõpuks leiti siiski ühine keel ja Uno kriipsutas saadud “andmed” oma zurnaalist maha. Vastutasuks kutsus talumees kõik jaoskonna mehed õhtusöögile, kus rikkaliku talupojatoidu kõrval ilutsesid laual ka mitu pudelit “tuliveega”.

Aga just viimase peale oli Uno seda komejanti mänginud, sest “tuliveega” olid tal alati head suhted olnud…

 


 

1963. aasta jaanuaris tekkis kaablirike läbi Soome lahe Porkalasse mineval kaugsidekaablil. Seda kõrvaldama asusid Pärnu ja Tallinna jaoskonnad.

Koos meiega oli kogu selle aja jooksul, mil me merel töötasime, kohal ka nõukogude piirivalvurid. Olles kõik nädalapäevad, hommikust kuni õhtuni lahejääl, oli neil meiega omajagu probleeme. Meie tegevustsoon piirati mere poolt lume sisse keritud peene signaaltraadiga, mille me nende arvates oleks pidanud Soome “põgenemisel” jalgadega puruks rebima ja nende saignalisatsioonisüsteemi tööle panema. Paraku oli traat lumel hästi nähtav ja meie töötajad astusid vajaduse korral sellest lihtsalt üle.

Kuna me liikusime tööga pidevalt rannast kaugemale merele, pidid meid valvanud piirivalvurid selle mitme kilomeetri pikkuse traadi mitu korda päevas ümber paigutama. Peale “elektroonse” kontrollsüsteemi olid koos meiega pidevalt merel ka paar-kolm relvastatud piirivalvurit, kes meile “silma peal” hoidsid.

Ühel päeval juhtus niisugune lugu. Kaks meie töötajat läksid rannast kaugemale lahele, et saagida seal tuukri jaoks jää sisse umbes 3x3 m suurune auk. Sel päeval puhus merel tugev tuul ja tuiskas, mistõttu nähtavus oli väga halb. Kuna jää saagimiseks kasutati spetsiaalset jääsaagi, millega sai töötada vaid üks mees, otsustas teine mees tükk maad ranna poolt töötanud meeste juurde tagasi minna.

Nähtavasti aga ei märganud tugevas lumetuisus tema tagasiminekut neid valvanud piirivalvur ja varsti tuli see jää saagimisega ametis olnud Vassili juurde ja küsis, kus on teine mees?

Vassili, kes oli suur naljahammas, näitas käega jäässe saetud augu suunas ja seletas tõsise nöoga, et too teine mees on seal vee all ja tõmbab saagi teisest otsast… Nüüd läksid piirivalvuri silmad suureks. Ta laskus augu äärde põlvili ja püüdis jää serva alla piiluda. Siis aga taipas, et teda on “haneks” tõmmatud ja läks “matte” ladudes augu juurest eemale… Vassili aga kamandas: "Davai Karla! Laseme edasi. Muidu hakkab sul seal all vilu...


 

Nõukogude ajal telefoniside kahel jalal lonkas, seda mäletame me kõik. Kuidas sidelased ise tollal esinevaid puudusi ja kehva telefonisidet estraadilaval kajastasid, sellest väike valik kaugside töötajate suvelaagrites esitatud estraadipaladest.

 

INFORMATSIOON TELEFONI TEEL

 

     Intermeedium

                  . Kallas

 

 (Laval valmistub teadustaja rahvale teadustama järgmist etteastet, kui tema juurde tormab hingeldades ärritatud ja ähmi täis mees.)

Teadustaja: "Mis juhtus? Miks sa nii ärritatud oled?"

Mees: "Kas tead. Just praegu teatati mulle, et minu abikaas viidi haiglasse… Jumal küll…

Teadustaja: "Jaah? Paha küll. Aga ära siis pabista. Helistame haiglasse ja küsime järele, kuidas temaga on…" (Võtab telefonitoru ja valib numbri, telefon heliseb, lavale tuleb võileiba süües värviplekkidega tööriietes mees, käes piimapudel.)

Töömees: "Jaa, jaa... Juba tuleme... Juba tuleme...Halloo, keda vaja?"

Teadustaja: "Halloo… Kas…(pöördub mehe poole) Mis osakonda su naine viidi?"

Mees: "Närvi…öeldi et närvi."

Teadustaja: "Halloo! Kas närvi osakond kuuleb?"

Töömees: "Jaa… om küll värvi osakond. Mis mureks?"

Teadustaja: "Kuulge…Teile toodi täna sinna Must, Niina…"

Töömees: "Kuda…kuda? Ütle veel, toru sindrinahk ragiseb..."

Teadustaja: "Ma ütlesin… teie osakonnas on Must, Niina…Kuidas temaga on?"

Töömees: "Ah soo…ah-aa… must NIVA… kohe vaatan järele… üks hetk… (võtab taskuraamatu) Jaah… on küll… see tähendab oli must NIVA… aga es ole enamb…"

Teadustaja: (kohkunult) "Kuidas ei ole enam…?"

Mees: (karjatab) " Jumal küll…mis see tähendab…kuidas ei ole enam?…Anna toru siia! (haarab toru) Halloo…Mis te ütlesite et Must, Niinat ei ole enam?"

Töömees: "Jaa, jaa…nii see om. Ei ole enamb musta NIVAT…too om juba üleni punane…"

Mees: (ahastades) "Mii…s? Kas te opereerisite teda?"

Töömees: "Sedamuudu jah… tuu operatsioon on nüüd läbi…ja alustasime juba teisega… Teeme taguotsa ka ära…"

Mees: "Jumal küll…mis see veel tähendab… Missuguse taguotsa?"

Töömees: "No nii nagu lubasime…Olete teda halvasti kasutanud… Tal ju tagumine ots täitsa läbi…"

Mees: "Issand Jumal küll… Mis jutt see on…"

Töömees: "Jaa, jaa…Jutt om Jumala õige…Olete teda liiga palju kasutanud kruusasel ja kivisel pinnasel…Jah... ja see et... puhvrid on ka kõik ära muditud… Ah jaa…, ma tahtsi veel küsida, et mis me süütusega teeme?" Paistab, et tal on varane süütus…, nii kui teise raua sisse lükkad, kukub kohe turtsuma…"

Mees: (Karjub meeleheites) "Mis jama te ajate…Minu naine…ma olin tal esimene…"

Töömees: "Kuda? Ah esimesega või… Ei esimese rauaga ta ei turtsu kedagi…"

Mees: "Kuulge…, teie seal…, jätke juba järele!"

Töömees: "Ei…noh…kuda soovite… Me siis süütust ei puutu…Aga vanad puhvrid me juba monteerisime maha ja panime uued külge… Töökoja mehed proovisid nüüd neljakesti… kannab mis tirtsub…"

Mees: "Jumal, jumal…Jätke juba…mis proovimisest te räägite…?"

Töömees: Ei noh…jutt jumala õige…Alul ta küll turtsus ja vingus… aga mul poisid tunnevad asja…Silitasid teda väheke siit ja säält…ja pärast läits mis ludin…Halloo…halloo… Kuradi toru ragiseb...Halloo... Ah olete alles…Tulge omme vaatama, siis proovime veel teie juuresolekul…"

Mees: (Karjub) "Jätke juba järele… Mõrtsukad… lihunikud…" (viskab telefonitoru hargile ja tormab lavalt minema).

Töömees: "Hallooo…kuda? Ragiseb kurat…(puhub torusse) Ma ei kuule…(vaatab rahva poole) Pani vist toru ära… Õige keevaline see klient…(sammub lavalt ära).

 


 

UUS TELEFON

Tegelased: Meeskodanik, koduselt riietatud, istub paberitega kuhjatud kirjutuslaua ääres.

Telefonimontöör: töökitlis, rinnataskus suur kruvikeeraja, kaenla all riidesse mässitud pamp, käes tööriistakott.

* * *

Montöör: No tere peremees... võta maššin vastu!

Mees: Tere, tere! Aga... ma ei mõista... Mis masin?

Montöör: Telefon, peremees. Ikka telefon... Näe neliteist aastat ootasid, aga ära ootasid. Kuhu me selle riistapuu nüüd riputame, peremees?

Mees: (elavnenult, rõõmsalt) Ah nii... ah või nii on lood. Lõpuks ometi. Eks paneme ta siis siia lauale ikka.

Montöör: (kahtlevalt) Ah päris lauale või...?

Mees: Siia töölauale jah. Näe, siin nuka peal on ruumi küllalt.

Montöör: (kahtlevalt) Vaat, asi on sedamoodi, peremees et..., aga kus te siis kirju hakkate kirjutama?

Mees: Kuidas... kus?

Montöör: (arutab telefoni riide seest välja) Vaata peremees... vaata missugune maššin...

Mees: (kohkunult) Oh sa... oh sa kurat... missugune monstrum...

Montöör: (kinnitavalt) No-jah..., vaat seda ma räägin, et...et noh ... see nagu siia ei sobi...

Mees: (kahtlevalt) No kuulge... seda et...

Montöör: (ägenenult) Mis kuulge..., mis kuulge? (rahva poole) Vaat, näete nüüd... sedamoodi need inimesed on... Peremehel vajus kohe nägu viltu... algul rõõmu kui palju..., aga nüüd ei meeldi, jah?

Mees: No kuulge, ma...

Montöör: Mis kuulge... mis kuulge... Vaat riputame telefoni üles, hakkate oma sugulastele ja tuttavatele häid pühi soovima... Eks te siis kuulge...

Mees: (ahastavalt) See... see monstrun ei mahu ju siia laua peale äragi...

Montöör: No peremees... Mis mahtumisse puutub, siis eks ta ikka mahub ka... Enne tuleb see kila-kola siit aga natuke kokku lükata... (lükkab paberid ja asjad laual kokku. Siis kahtlevalt) Aga... vaat kuramus... laua peal ei ulata hästi väntama...

Mees: (kohkunult) Kuidas? Mis väntamaa...

Montöör: Noh... väntama ikka. Kuidas sa väntad, kui ei mahu... Vaata, peremees, kui vinge vänt...

Mees: Aga... Püha Jumal... ega siis tänapäeval ei saa enam väntamisega... keskjaam on ju automaatne... nüüd peab olema see... noh...numbriketas...

Montöör: Muidugi peab... muidugi peab olema... Aga kust sa võtad, kui ei ole...

Mees: (kohkunult, löödult) Aga sellega ei saa ju... ei...ei

Montöör: (hoogu sattunult) Mis ei saa...? Miks ei saa...saab küll. Ainult pead vä..äga väljapeetud törtsudega väntama... Ütleme, et tahad võtta number ühe... vaata... siis paned näe sõukse väike törtsu... näe, törtsti. Aga kui tahad võtta suurema numbri, näiteks üheksa... või kümne... Siis muud kui vänta... muudkui anna aga vänta... Noh... ütle peremees üks number

Mees: (alistunult) Noh, ütleme 42-065

Montöör: Nelikümmend kaks, null kuuskümmend viis... No vot... esiteks võtame nelja...törts ja veekord törts. Aga nüüd näe...kahe võtad näed niiviisi... ainult poole maa peale... törtsti. Aga null... nulli jaoks anna aga vänta... anna aga vänta. Noh ja kuus on väega lihtne... paned nelja ja kahe kokku... näe niiviisi... törts ja törts... Ja viis on sutsu lühem kui kuus... näe niiviisi... törtsi. Ja ongi kõik... On ju lihtne... ainult sa pead vä..äga väljamõõdetud törtsudega väntama...

Mees: (pahaselt, tõrjuvalt) Ei, ei... Mina seda törtsutamist ei taha... mina tahan endale korralikku telefoni...

Montöör: Ah nii... Ei... noh, kui ei taha... kui inimene ei taha... siis pole midagi teha... Siis peate veel aastakest kolm-neli ootama... kui lattu tuleb neid uuemaid...

Mees: (pahaselt) Praegu ometi tehakse ju ka päris moodsaid aparaate... Ma olen näinud... sellised väikesed... sümpaatsed... tilisemine on puha reguleeritav ja...

Montöör: (kaastundlikult) Tehasse... muidugi tehasse... Näe mul on praegu siin üks selline... täiesti juhuslikult koti sees... ühe tuttava tuttava käest ostsin... lähen koju ja panen endale ülesse... Ja siis... ja siis peremees... võid mulle häid pühi soovida... Siis võid mulle öelda, kui hästi sellise väikese kaudu minu hääl kostab...

Mees: (lootusega hääles) Aga... aga... võibolla saate selle kuidagi... mulle üles panna...? Ma maksaksin kinni...

Montöör: Mismoodi kuidagi... See on ju minu isiklik...

Mees: Aga ma... ma maksan viiskümmend kulli...

Montöör: Viiskümmend... ei...ei, ma ei taha... et mind spekuleerimises süüdistatakse...

Mees: Ma maksan sada kulli... siis ei süüdistata...

Montöör: Ah soo... ah nii või... siis võibolla küll... siis võibolla küll... Ega midagi...peremees... ühendame aga otsad ära, ja... ja tõmmake siis traati nii et tirtsub...(askeldab) noh, vot nii... kuula peremees, kuidas laulab...

Mees: (rõõmsalt) A-hah... a-hah... laulab küll...

Montöör: (kinnitavalt) Laulab... muidugi laulab... saja kulli eest miks ta ei laula... hi,hi,hi... Noh eks ma pea endale siis selle tsaariaegse üles panema...

Mees: (hea meele pärast käsi hõõrudes) Ei no jah... olge meheks... olge te meheks...

Montöör: Egas midagist... ära pane pahaks peremees... lepime ära... ja head törtsutamist peremees...(läheb)


 

LOENG ALKOHOLI KAHJULIKKUSEST

(Estraadile tuleb lektor, portfell kaenlas. Võtab portfellist paki pabereid, vaatab siis ringi ja paneb portfelli lava eesriide taha maha ja alustab loengut.)

Kallid seltsimehed! Mul paluti siin teile pidada loeng teemal... (uurib pabereid) "Mis on alkohol ja selle mõjust homo sapiensile... ehk inimesele."... See loeng ei ole pikk... nii orienteeruvalt kaks ja pool tundi... ma arvan, et koos küsimustega mitte üle kolme tunni...

Ja kui te lubate, siis teie lahkel loal ma alustaksin...

Nii-siis seltsimehed! Naise ja mehe organismis toimub elu erinevatel perioodidel terve rida loomulikke muutusi... Ühe tahu sellest moodustavad seksuaalse sobimatuse probleemid...(jääb vait ja uurib paberit) Kurask... see pole see tekst... (rahva poole) Vabandust... seda teemat ma lugesin täna vanurite kodus... (läheb portfelli juurde ja toob sealt uue pabaeripaki)

Ah vot... see on alkoholi tekst... Nii-siis, mis on alkohol? Alkohol on pärmi seente ja suhkru kääritamise produkt, mis aetakse läbi kõverate vasktorude, kus toimub suri-muri, millest me täna teiega ei räägi ja... ongi käes alkohol.

Nüüd, seltsimehed, vaatame teiega koos, millised on alkoholi tunnused?

Esiteks ma tahaksin siin toonitada, alkohol esineb meil praegu veel ainult vedelas olekus. See tähendab, et nii nagu võid või margariini seda leivale ei määri. Ma tahaksin aga kohe lisada, et praegu uuritakse intensiivselt seda, kuidas alkoholiga asendada mitmesuguseid teisi aineid... Selles osas on meil juba nii mõndagi saavutatud. Nii võime me juba praegu leida alkoholi leiva ja kulinaaria kauplustest. Juurutamisel on alkoholi viimine jalatsi ja riidepoodidesse.

Edasi vaataksime sellist alkoholi tunnust kui lõhn... Seltsimehed... Siin tahaksin ma teie tähelepanu juhtida sellele, et alkohol on kahelõhnaline aine. Enne tarbimist on temal meeldiv lõhn, ehk nagu me ütleme - aroom. Peale tarbimist on temal aga juba teine lõhn, ehk nagu me ütleme - hais... Ja veel üks huvitav tähelepanek... tarvitatud alkoholi haisu tihedus on võrdeline tema tarbimise kogusele... Selle valemi õigsuses, seltsimehed... pole teil mõtet kahelda, sest see on minu, kui staažika lektori poolt tõestatud...

Edasi ,seltsimehed, pean mainima, et alkohol on meie sotsiaalse olukorra uurimisel väga vajalik tegur. Kui te lubate, siis ma selgitaksin seda teile mõne näite abil.

Ütleme, et lähete kulinaariasse ja vaatate - tuleb kodanik ja küsib: "Palun mulle üks 6.20-ne." Ja te võite kohe öelda... seltsimees töötab ehitusel. Või siis ütleme, et küsib: "Palun mulle see 2.80-ne." Ja teile on selge - kodanik on sidetöötaja. Sest vaadake... meditsiin ei tule kulinaariasse, sest nemad pruugivad spiritus vini... Või ütleme nii... Tuleb seltsimees ja... (väristab kätt) küsib: "Palun mulle üks kolmekordne!"... ja teil on asi klaar... see on veteran... Või siis küsitakse näiteks: "Palun mulle üks "Vana Tallinn"... ja teil on selge, et tegemist on direktoriga, kes ootab revidenti... Või ütleme... tuleb kitlis kodanik ja küsib "Palun see riiuli keskelt!"... noh...Napoleon tähendab... ja pilt on selge - mees töötab importkaupade laos või siis äärmisel juhul autopoes...

Seltsimehed... need on alkoholi põhitunnused. Peale nende on alkoholil veel mitu teist tunnust nagu - värvuste suur gamma, kaunid nimed ja nii edasi... Aga sellest räägime järgmine kord...

Nüüd aga vaataksime, kuidas mõjub alkohol inimesele...(vaatab portfelli, siis rahva poole) Teie lahkel loal... Vabandage.. üks hetk...olen kohe tagasi. (läheb, eesriide tagant kostab klaasi kõlinat ja valamise solinat)

Sidelaste imelikud juhtumised kirja pannud: Vaino Kallas

 


 

 

      Telefoniaparaate läbi sajandite

Cliki suuremaks

  

                      Kõnetoru             1878                1881
 

  

                      1885               1890                1892
 

  

                        1893               1900                1901
 

  

                       1904               1904                1907
 

          

 
                      1908               1911                1912
 

  

                       1912               1914                1914

  

                       1879                1880               1885
 

  

 
              1885                      1892                     1895
 

  

 
                    1899                1900                    1902.
 

  

 
                    1902                   1905                     1905.
 

      

                        1920               1927                 1929
 

  

 
                        1930               1930                 1935
 

  

 
                      1943               1951                 1952
  

  

 
                      1956               1968                 1970
 

  

  
                      1976               1979                 1980
 

  

 
                      1982               1983                 2000

 

 

 

 LÕPETUSEKS 

 

Iseseisva elekterside struktuurina eksisteeris kaugside Eestis ühtekokku nelikümmend kolm aastat. 1993. aastal see reorganiseeriti ja ühendati AS Eesti Telefoniga. Kaugsidestruktuuri vanimaks allüksuseks oli Pärnu kaugside jaoskond, mis tegutses kokku 45 aastat. Jaoskond teenindas valdavat osa Eestist väljuvaid kaugside kanaleid ning ehitas selle aja jooksul juurde mitu uut linnadevahelist kaugside kaabelliini. Ka oli jaoskonna teenindada ligi pool tuhat vabariigisisest sidekanalit. Jaoskonna tegevuse põhisuunaks oli teenindatavate kaugsidekanalite kvaliteetse töö tagamine, nende tehniliste parameetrite halvenemise ennetamine ja sideseisakute ärahoidmine. Pärnu kaugsidejaoskonna tegevuse lõpetamine 1998. aasal toimus vaikselt - ilma "järelhüüete" ja šampanjaklaaside kõlinata...

Ühe kollektiivi lugu oli otsa saanud. Küll aga kirjutas see väike kollektiiv Eesti traatside ajalooraamatusse olulise lehekülje.


Vaino Kallas



1)  Dichtpupinisierung –  tihepupuniseering