Harald Nugiseks’i sünnikodu oli Kesk Eestis Järvamaal Säreveres Karjakülas Vanaõue talus

 

Eesti sõjasangar Harald Nugiseks

                                                                                                                                                                

Pärnu külje all Sauga vallas veedab oma vanaduspäevi eestlastest veel ainsana elus olev Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks. Haraldi sünnikodu oli aga hoopiski Kesk Eestis Järvamaal, Säreveres Karjakülas, Vanaõue talus. Teed sinna on tolleaegses ajalehes „Eesti Sõna“ kirjeldatud nii : „…valendav maanteepael lookleb õitsvate põldude vahel, kadudes siin-seal sinetavate metsatukkade varju, et siis edasi loogelda mööda rohelusse uppuvatest taludest, õitsvatest ristikheinapõldudest ja nurmedest. Lõuna-Järvamaa lainjas maastik avab igal uuel teekäänul, iga järgmise metsatuka taga uusi pilte silmale.. Ja kui maanteega paiguti rööbiti looklev jõgi siin-seal oma peegelsiledat sangleppadega raamitud palet paista laseb, ollaksegi Karjakülas.“

   Juba talu nimi tuletab meelde selle iidsust. Ligemale 70-hektarilises talus, kus oli 30 hektarit põllumaad, elas mõningail andmeil üheksa sugupõlve Nugisekseid. Vanaõue inimesed olid oma juured sügavalt mulda ajanud, maad, tööd ja talu armastama õppinud, nagu oli seda juhtunud teisegi Järvamaa mehe – Vargamäe Andresega, keda kirjasõna kaudu tunneb terve Eesti.

   Eelmise sajandi algul oli peremehejärg jõudnud August Nugiseksi ja ta naise Kata kätte. Järjepanu sündisid lapsed. Esiotsa tütar Linda, siis poeg Avelinius ja otse esimese ilmasõja järel 1921. a 22. viinakuu päeval pere noorim poeg Harald. Ja mitte keegi ei osanud sel sügiskuul ennustada, mis sel poisslapsel tuleb maailmas läbi elada.

   Kõik läks esiotsa siiski loomupärast rada, nagu minema pidi. Talu põllud tulid künda, kari karjatada, hein niita ja lapsed pidid koolis käima. Ja kui aeg sinnamaale jõudis, sai ka Harald kätte kukeaabitsa ja läks ka laupäeval kooli. Kui algkool läbi sai, olid isal pojaga omad plaanid, seoses igipõlise Vanaõue talu ja selle tulevikuga. Pojast pidi saama õppinud talumees ja eks seepärast pandigi ta kodulähedasse Türi Aianduskeskkooli.

   Ja kas oli see saatuse pilge või suure juhuse kokkusattumus: Haraldi pinginaabriks Türi aianduskoolis oli kaks aastat ei keegi muu kui tulevane Nõukogude armee polkovnik Peeter Gross. Vaevalt rääkisid need kaks noort inimest seal kunagi tulevasest sõjast, veel vähem sellest, et saabub aeg, kus neil tuleb seista teine teisel pool rindejoont ja kus maksab sõja raudne seadus.

   Ometi jäi Haraldil kool Türil lõpetamata ja ta läks Paide Kaubanduskooli 1939. aastal kui kõmises juba suur sõda ja algas maailma hiiglaslik kahestumine. Kätte jõudsid järjepanu kaks kohutavat aastat 1940 ja 1941.

22. juunil alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu, mis võinuks suure tõenäosusega mõni nädal hiljem alata vastupidiselt. Maailma kaks hiidsüsteemi tahtsid jõu ja kavalusega seljatada teineteist. Enne oli aga punakord näidanud siinmail julmust ja halastamatust, mis ka pimedad pidanuks nägijaks tegema.   Punavõimud andsid Haraldile ja tema vennale 5. – 6. juuli paiku mobilisatsioonikutse.

   Vendadel polnud kahtepidi mõtlemist. Tuleb minna metsa! Siis tuli ka see, mis kannatustekarika pilgeni täitis. Järvamaale saabus Läti hävituspataljon – üks julmemaid omasuguste hulgas, mis koos Pleeri, surmarongi ja punaväelastega hakkas külasid kammides väejooksikuid otsima. Neid oli palju. 14. juuni koledustele liitus nüüd uus. See oli halastamatu vägivald ja terror, mida noor mees esmakordselt oma silmaga nägi ja kõrvaga kuulis. Vanaõue ümbruses hävis enamus 33-st talust. Põlesid ka Vanaõue hooned. Õitsvast talust jäid järele varemed. Polnud enam ei kohta iseendale, majakraamile ega põllutööriistadele. Isegi sild üle jõe koplisse oli tuhaks muutunud. Kõrgele tõusnud suits ja leegid olid kui poja äratajaks. Harald Nugiseksi tädimees, kellel oli peas olnud tuletõrje vormimüts, tapeti koos pojaga täägilöökidega. Surnukehad visati Kolu jõkke.

 

Mõrtsukaid tuli karistada…  

Haraldi  isa August oli Järva kaitsepataljoniga osa võtnud Vabadussõjast. Nüüd ei olnud Haraldil kahtlust, kus on tema koht ja augustis 1941 liitus ta Pärnu – ja Harjumaa piiril Rae veski juures Saksa regulaarvägedega ja võttis kapten Artur Asu pataljoni koosseisus 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Pärast teenis Nugiseks mõnda aega Omakaitses. Sügisel, kui kätte jõudis koolimineku aeg, asus Harald taas Paide Kaubanduskeskkooli õpinguid jätkama. Kui klassivendade peas küpses otsus Saksa sõjaväkke minna, oli nende hulgas ka Harald. Ta asus teenima 185. Idapataljoni, mis formeeriti Tallinnas Narva maanteel  ja 20ne aastasest Harald Nugiseksist sai esimest korda sõdur.

  Väljaõpe toimus Tallinnas, kus Harald sai selga sõjaeelse Läti sõdurivormi. 1941. aastal, enne jõule viidi Idapataljon Narva, ja vaevalt teadis ta siis, et just siin tuleb tal kolme aasta pärast sõdida jõu vastu, mis kohutava laviinina idast peale hakkab pressima.

   6. jaanuaril saadeti 185. idapataljon Narvast Jamburgi, mis sai pataljoni esimese kompanii, kus Harald teenis, asukohaks. Seal võitles pataljon Volossovo piirkonnas, mis oli partisanide pärusmaa. Valvas raudteid, sildu ja teisi sõjalisi objekte. Väeossa astumisel oli vabatahtlikega sõlmitud leping üheks aastaks, kuid septembris 1942 pikendasid sakslased ühepoolselt lepingut kuni sõja lõpuni. Sakslaste selline käitumine meestele ei meeldinud ja paljud lahkusid väeteenistusest omavoliliselt. Harald Nugiseks koos teiste meestega jõudis Eestisse 1942. aasta lõpul. Taas tervitas ta isa ja ema Vanaõuel. Ta oli jälle kodus.

 

Eesti  Leegionis

1942. aasta augustis, kui moodustati Eesti Leegion, otsustas Nugiseks sinna astuda. Vaenlase kuritööde eest tuli tasuda.  See maa, isa, ema, õde, kogu Eesti vajas kaitset. Ka olid Vanaõuele kerkinud uued hooned. Ja kes teised pidid neid kaitsma, kui mitte selle maa noored mehed? Selline oli Eestimaal tol ajal levinud mõte, millel puudus alternatiiv.

   Nii sai 1943. aasta maikuus Haraldist Eesti Leegioni sõduriks. Suur sõda vajas aga meestelt tõsist ettevalmistust ja nii alustas Nugiseks esimest, kuid mitte viimast reisi Saksamaale, et seal sõjameheks õppida. Tollane õppelaager asus Krakovist 30 – 40 kilomeetri kaugusel Debicas ja kandis nimetust Heidelaager, kus varem oli asunud Poola ratsaväelaager. Siin said paljud eesti sõjamehed oma esimesed sõjamehe oskused. Õppurite rühma- ja kompaniiülemateks olid valdavalt Eesti ohvitserid. Jaoülemateks aga enamasti sakslased

   Kuna poolakate suhtumine sakslastesse oli üsnagi vaenulik, siis polnud sugugi haruldased juhtumid, et mõnelegi Saksa mundris eestlasele kallale tungiti.    

1943. aastal külastasid Heidelaagrit Estonia teatri näitlejad Salme Reek, Mari Möldre, Riina Reinik ja teised. Laagrit külastasid ka tollane omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, SS -Reichsführer Heinrich Himmler ja mitmed teised tollased tegelased.  

Heidelaagris oli Nugiseks lühikest aega. Peagi suunati teda kui Idapataljoni võitlejat Saksamaale, Hamburgi lähedale asunud Lauenburgi allohvitseride kooli. See oli tõeline Preisi sõjakool. Nugiseks saabus sinna 1943. aasta augustis ja viibis seal neli kuud. „See oli koletu mahv, mis seal saadi. Meestest pidi tehtama raud ja teras, kes on võimelised vastu panema mistahes katsumustele”, meenutab Harald neid aegu.

Saabunud tagasi Heidelaagrisse Unterscharführeri auastmes algas tõsine sõjamehe elu. Tema väeosa saadeti Neveli alla, kus tal  esimest korda tuli olla silmitsi surmaga. Seal sai ta ka esimest korda haavata. Üks Neveli lahingus saadud granaadikild on koos temaga veel praegugi.

20. Eesti Relvagrenaderide diviisi 46. rügement, kus Harald Nugiseks teenis, jõudis Narva rindele 1944. aasta 19. veebruari hommikul.  Diviisi ülesandeks oli likvideerida punaste kaks sillapead: üks Riigiküla kohal ja teine Vaasa-Vepsküla-Siiversi rajoonis ning asuda seejärel positsioonile Kudruküla-Siiversi lõiku.

24. veebruaril vallutati Riigiküla sillapea. Selle vastu paisati kaks löögirühma, üks Põhjast, teine Lõunast. Pearaskus lasus 20.  Eesti Diviisi 46. rügemendi 6. kompanii rühmaülemal Oberscharführer Rein Männiku 20-mehelisel löögirühmal, kes käsigranaatidega vaenlase kaevikud „üle rullisid“. Kell 17.00.  kohtusid löögirühmad. Riigiküla sillapea oli lakanud olemast.

Pärast Riigiküla sillapea hävitamist koondus kogu tähelepanu Vaasa – VepskülaSiivertsi sillapeale, kuna just sealt oli karta Narva rinde purustavat pealööki.

Vaasa-Vepsküla-Siiversi sillapea oli umbes 3 km  pikk ja 500 meetrit lai. Sillapea kaitseks oli rajatud arvukalt traattõkkeid ja miinivälju. Kuulipildujate pesad olid peidetud purustatud tankide alla, nõnda, et nende hävitamine tundus ebatõenäoline. Nagu hiljem on selgunud, oli Narva jõe vastaskaldal üles pandud kuulipildujad, mis juhul, kui punaväelased oleksid hakanud sillapeast taganema, oleks nende pihta avatud omade kuulipildujatuli, mistõttu punaväelaste olukord oli lootusetu ja nad olid sunnitud võitlema viimse hingetõmbeni

29. veebruaril alustas 46. rügemendi meestest moodustatud väike võitlusgrupp rünnakut Vaasale. See veebruarikuu viimane päev soodustas eestlaste rünnakut juhtum, mis sõjas on üsnagi tavaline. Vaenlase poolsel metsaserval põlesid Vepsküla metsavahimaja ja selle kõrvalhooned. Tekkinud segadust vaenlase hulgas kasutades asus leitnant Adson oma rühmaga tule ääres soojendajaid ründama. Ootamatu kallaletung sünnitas paanika – ligemale rühmajagu venelasi põgenes relvi maha jättes. Et Adsoni meestega liitus veel ka teiste üksuste võitlejaid, siis vallutati metsatukk praktiliselt ilma võitluseta. Nii jõudsid eestlased kiiluna Vepsküla ja Vaasa talude ette. Esimene samm sillapeade vallutamiseks oli tehtud.

Järgmine hommik algas veerandtunnise kahuritulega vaenlase kaevikute pihta. Kui mürskude plahvatused vaenlase kaevikujoonel lõppesid, alustasid 20. Eesti diviisi 45. rügemendi esimese pataljoni esimene kompanii major Harald Riipalu juhtimisel ning 46. rügemendi esimese pataljoni esimene kompanii major Ain Erwin Mere juhtimisel  kell 07.05 rünnakut. Kui jõuti vastase kaevikute servani, langesid rivist haavatutena välja rünnakut juhtinud ohvitserid Rõõmussaar ja Lumera. Näis, et rünnak ongi tühja jooksnud. Juba olid ka operatsioonijuhid valmis andma käsku üldiseks taganemiseks. Siis aga saabus ainsa säilinud raadiojaama kaudu teade: Riipalu mehed on jõudnud Vaasasse, ent vajavad kinnitumiseks kohe abi. Põikkraavi valitsevad punaarmeelased tähendavat nende jaoks kindlat surma.

Seejärel saabus juhtimiskeskusesse uus teade: 46. rügemendi allohvitser Harald Nugiseks on ohvitseride väljalangemise järel võtnud rünnaku juhtimise üle. Enne rünnakut juhtima asudes on Nugiseks kolm korda olnud maetud mürskudest õhku paisatud mullakihi alla.

Täiendades granaatide ja laskemoona tagavarasid,  tormavad lahingutes väsinud mehed Nu-giseksi juhtimisel venelaste poolt tugevasti kindlustatud põikkraavi suunas. Samm-sammult käsigranaatidega vaenlast „üle rullides” tungisid ründajad põikkraavi sisse. Järgnes vihane ja verine käsitsivõitlus, mille järel vaenlane hävitati. Selle kangelasteo eest vääristatakse Harald Nugiseksi teise eestlasena Raudristi Rüütliristiga. 

 

Kui riik on unustanud, siis rahvas mitte…

Kaks korda mahalaskmise otsuse saanud ning Venemaa vangi- ja sunnitöölaagrid läbi käinud, naasis Nugiseks 1958. aastal tagasi ko-dumaale. Läks veel rohkem kui kolm aastakümmet ja keerulise saatusega mees tundis ennast taas kasulikuna, kui lõi kaasa Tori kiriku taastamise esimestel talgutel. Nüüd on see õnnistatud Eesti sõjameeste mälestuskirikuks.

Tori kiriku taastajate ühendus on Nugiseksi panust väärtustanud oma teeneteristiga, Eesti muinsuskaitse selts teenetemedaliga.

Loetelu võib jätkata: Eesti reservohvitseride kogu I klassi Kuldrist, kaitseministeeriumi teenete rist, Eesti kaitseväe eriteenete rist ja veel palju kaitseväega seotud tunnustusi.

Aga ka koduvald on teda meeles pidanud, Nugiseks on Sauga valla aukodanik ning 1994. aastast võib ta enda kuuereväärile kinnitada Pärnu maakonna kõrgeima tunnustuse, vapimärgi.

 "See oli mõni aasta pärast seda, kui tulin Venemaalt tagasi, mul oli 23 välisriigiga kirjavahetus, ühtegi ma ei ole ise otsinud, mina ei tea, kes aadressi levitab," pöörab Nugiseks jutu delikaatselt ordenita jäämise teemalt  laiale huviliste ringile väljaspool kodumaa piiri. "Tulevad kirjad, ümbrik saatja aadressiga juba valmis trükitud ja sees, mõnikord on sellel isegi mark peal, aga sellega pole midagi teha, pean uue ümbriku ja margi ostma."

Eesti riikluse taastamisele kaasa aidanud eaka mehe tunnustamiseks on teda nii Kaitseministeeriumi kui teiste organisatsioonide poolt korduvalt esitatud riikliku autasu saamiseks.

President Meri ajal tehti seda koguni neljal korral, kuid otsustajate eelistus Kadriorus või riigikantselei teenetemärkide komitees oli teistsugune. Ja seda korduvalt.

"Ajalugu on ajalugu”,  arvab Nugiseks. „Milleks ma torgin ennast sinna vahele, kui ma näen, et suhtumine on selline, et neid mehi, kes kunagi võitlesid Narva all ja Sinimägedes, ei taheta mäletada", mainib Nugiseks ilma erilise kibestumiseta. Talle pole saladus, et president Meri ajal esitati teda ordenisaajaks vähemalt neli korda.

"Kui mulle anti Murtud Rukkilille märk Pärnu Vallikäärus, siis president Meri ei tahtnud mu kätt mitte lahti lasta, mul oli päris piinlik," ütleb represseeritud ja hiljem taasiseseisvunud Eesti elus taas tegus olnud Harald Nugiseks.

On tõenäoline, et Harald Nugiseksi autasude saajate nimekirjast väljalülimise põhjuseks on temale sõjalise vapruse eest antud Raudristi Rüütlirist, kuna meie paljud nõukogude taustaga poliitikud ei suuda vahet teha lahingulise vapruse eest antud autasu ja vaenulikku ideoloogiat kajastav sümboolika vahel.

1952. aastal ütles Weimari vabariigi riigiminister Otto Geßler: "Sõja- ja vapruse aumärgid on ja jäävad ausse. Nende kandjad väärivad neid.” 1957. aasta 26. juulil kinnitas Saksa liiduvabariigi president Theodor Heuß Saksamaa territooriumil lubatud autasude kandmise seaduse, mille alusel on raudristi kõigi astmete kandmine Saksa liitvabariigis lubatud.

Nii polnud näiteks Wechmachtis teeninud Richard von Weizäkeril, keda lahinguliste teenete eest Punaarmee vastu oli autasustatud vapruse eest esimese klassi Raudristiga, see hoopiski takistuseks tema Liitvabariigi presidendiks saamisel.

 

Vaino Kallas