NÜRNBERGI RAHVUSVAHELISE TRIBUNALI TÕED JA VALED

 

 

NÜRNBERGI TRIBUNALI TÕED JA VALED

 

Vaino Kallas

 

Kuigi Teine maailmasõda lõppes 2. septembril 1945 Jaapani kapituleerumisega, seisis halvim alles ees. Teherani, Jalta ja Potsdami kohtumisele järgnesid lääneliitlaste järeleandmised sõja peamisele agressorile NSV Liidule.

20. novembril 1945 alustas Nürnbergis tegevust rahvusvaheline sõjatribunal. Iga kohtuprotsessi puhul tekib otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista? Nürnbergi tribunali kohtunikud olid Teise maailmasõja võitjariikide USA, NSV Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad.

Õiguse Kolmanda Reich’i juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise. Selleks koostati ja võeti 1945. aasta suvel vastu rahvusvahelise sõjatribunali harta, mis koostajate kinnitusel sisaldas seni kirja panemata rahvusvahelisi õigusi.

Harta nägi ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsusvastased kuriteod. Liitlaste väitel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist.

 

Okupatsioonikohus

Kuna Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal koosnes vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus mõites rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.

Võrdluseks võib tuua Haagi rahvusvahelise kohtu, mille on moodustanud ÜRO ja mis seega toetub laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata neutraalsete riikide (Rootsi, Šveitsi jt) esindajad.

Protsessiga kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. aastal. Selle protsessi suunaja-peasüüdistaja oli Nõukogude peaprokurör Andrei Võšinski. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli aga kahtlemata Jossif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud seejärel kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega üks Teise maailmasõja initsiaatoreid.

Nürnbergi protsessi ülesanne oli seadusandlikus korras karistada natslikke sõjakurjategijaid, kes hävitasid miljoneid süüta inimesi. Teisisõnu: Nürnbergis taotleti õiglust. Kuid seda ilusat tõde varjutab tume vari.

Miks pidi natsikurjategijate üle kohut mõistma ja karistama Stalin, kes oli hävitanud kordi rohkem inimesi veel ammu enne Hitleri võimuletulekut, nii et Hitler võinuks teda vaid kadestada?

Kummaline on seegi, et Stalin karistas hitlerlasi, keda ta ise oli võimule aidanud, materiaalselt abistanud ja kuritegudele tõuganud.

Ja veel rohkem jahmatama panev fakt: sõjasüüdlaseks sai ka NSV Liidu otsene ohver Soome ...

Nürnbergi protsessil ei arvestatud põhimõtet, mille järgi süüdimõistetavalt ei saa nõuda, et ta täidaks neid õigusnorme, mida kohtumõistjad ise pole täitnud. See tähendab, et analoogsete kuritegude toimepanemisel võitjate poolt ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada või tulnuks samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlaste poolt toime pandud kuritööde tegijaid.

 

Saksamaa sõjakuulutus NSV Liidule

Nürnbergi protsessil tunnistas Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop: “1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle NSV Liidu suursaadikule Dekazanovile.”

Kuid Nõukogude süüdistaja eitas kategooriliselt sõja kuulutamise dokumentide üleandmist ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole.

Lääneliitlaste kohtunikud noogutasid nõusolevalt: kuna Nõukogude poolel sõja kuulutamise dokumente ei ole, pole Saksa pool neid esitanud. Ja kohtuotsusesse kirjutati: “1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa NSV Liidu vastu sõda seda välja kuulutamata.“

Kellel oli õigus ja kes valetas? Tutvume mõne dokumendiga.

22. juuni hommikul, vaid mõni tund pärast Saksa suursaadiku Schulenburgi poolt NSV Liidu välisasjade rahvakommisarile Molotovile noodi üleandmist esines Molotov raadios, pöördudes nõukogude rahva poole. Molotov teatas, et Saksa valitsus esitas NSV Liidule memorandumi. Enamgi: Molotov edastas memorandumi sisu: “Saksa valitsus teatas sõja alustamisest NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile” (ajaleht Izvestija 24. juunil 1941).

Kellel oli õigus? Kas Ribbentropil või Nürnbergi rahvusvahelise tribunali süüdistajatel ja kohtunikel?

Muidugi Ribbentropil, kuna Saksamaa kuulutas ametlikult NSV Liidule sõja. Seda on tunnistanud NSV Liidu hilisem ajalooteadus.

 

Moskva ettevalmistused

Miks salgasid Nõukogude süüdistajad, et Saksamaa välisminister Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juunil Nõukogude saadikule Berliinis üle noodi sõja alustamise kohta?

Asi on selles, et peale Saksamaa välisministeeriumi noodi andis Ribbentrop Nõukogude suursaadikule üle veel kolm dokumenti: Saksamaa siseministri, SS-Reichsführer’i ja Saksamaa poliitšefi ettekande Saksamaa valitsusele NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis oli suunatud Saksamaa vastu, Saksamaa välisministeeriumi ettekande Nõukogude valitsuse Saksamaa-vastase propaganda ja poliitagitatsiooni kohta ning Saksa armee ülemjuhataja ettekande Saksa valitsusele Nõukogude vägede koondamise kohta rünnakuks Saksamaa vastu.

Saksa välisministeeriumi nooti ja selle kolme lisa ei lükanud tookord ümber Molotov ega Nõukogude valitsus, kuna Nõukogude luure tegi tõepoolest aktiivset luure- ja õõnestustööd Saksamaa ning tema liitlaste vastu.

Ühtlasi korraldas Nõukogude valitsus ebatavaliselt intensiivset varjatud kampaaniat oma elanike ja armee ettevalmistamiseks peagi Saksamaale ja Rumeeniale antava purustava löögi puhul.

Nagu teada, koondas Nõukogude juhtkond 1941. aasta algul oma läänepiirile maailma ajaloos seninähtamatul hulgal vägesid.

Saksamaa ja Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki, 15 000 lennukit ja 35 000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist, vaid Vene Föderatsiooni kaitseministeeriumi ametlikust allikast.

Marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides, et 1941. aasta märtsis võeti Moskvas vastu otsus 20 mehhaniseeritud korpuse loomise kohta, selleks oli juurde tarvis 16 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahingulennukit, millest 3719 olid täiesti uut tüüpi.

Seega oli õigus Ribbentropil, kui ta Molotovile antud noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu kontsentreerimise Saksamaa idapiirile.

 

Valik võlla ja Gulagi vahel

Nõukogude uurijad nõudsid Nürnbergis Saksa välisministrilt Ribbentropilt vaid üht: et see tunnistaks, et NSV Liit ei kavatsenud rünnata Saksamaad, et NSV Liit polnud sõjaks valmis ja et Saksamaa ei kuulutanud NSV Liidule sõda ega andnud üle mingit dokumenti.

Kui Ribbentrop soostunuks eeluurimisel Nõukogude süüdistajate ettepanekuga, oleks ta viivitamata viidud süüdistatavast tunnistajaks. Kuid Ribbentrop jäi endale kindlaks.

Mõni Saksa kindral siiski mõistis Stalini mängureegleid ja võttis need omaks. Vene sõjaajaloo žurnaal (VIZ, 1990/3) kirjutas:

“1946. aasta 9. jaanuaril pöördus (kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku avaldusega, milles paljastas Teise maailmasõja konkreetseid ja tegelikke vallapäästjaid, peatudes nende okupeeritud territooriumidel kordasaadetud metsikustel.”

Sellist tunnistajat Stalin vajaski ja Paulus tuli Nürnbergi kohtusaali NKVD laost väljaantud musta ülikonna, valge särgi ja kikilipsuga ning lakknahast kingades.

Pärast tunnistuse andmist pääses Paulus võllast ja ta viidi tagasi Gulagi vangilaagrisse. Nagu mainitud, ei arutatud Nürnbergis võitjariikide toimepandud kuritegusid.

 

Vaid mõned Nõukogude vene valesüüdistused

1. Katõni mõrv. Teade Katõni veretööst s.t.  ligi 22 000 punavägede kätte langenud Poola ohvitseri mõrvamisest NKVD poolt 1940. aastal sai maailmale teatavaks 13. aprillil 1943, mil Berliini raadio tegi teatavaks Smolenski lähedal hukatud Poola ohvitseride ühishaua leidmise ning kutsus rahvusvahelisi eksperte võtma osa mõrva uuriva komisjoni töös. Lääneliitlased ilmutasid avalikult imestust ja kahtlusi Berlini raadio  teate suhtes, tembeldades selle Saksa propagandaks ja Nürnbergi  tribunal mõistis Poola ohvitseride mõrvamises  süüdi Saksamaa.

2.  Vene külade hävitamine. 17. novembril 1941 ilmus Stalini käskkiri nr. 0428, kus oli öeldud: kõik asustatud punktid, kus peatuvad Saksa väeosad, tuleb 40-60 km ulatuses t rindejoonest purustada ja põletada maha, samuti 20-30 km teedest paremale ja vasakule. /…/ Hävitusgrupid peavad purustusaktsioone teostades olema ülekaalukalt riietatud sõjasaagiks saadud Saksa Wehrmachti ja Waffen SS-i mundritesse. See õhutab vihkamist fašistlike okupantide vastu ja kergendab partisanide värbamist fašistide tagalas. Ka tuleb hoolitseda, et aktsioonides oleks ellujääjaid, kes saaksid "sakslaste hirmutegudest" tunnistusi anda.  /…/ Sel eemärgil tuleb igas rügemendis luua 20-30-mehelised hävitusgrupid, kelle ülesandeks oleks läbi viia asustatud punktides õhkamised ja süütamised. Nürnbergi  kohus mõistis vene külade ja asustatud punktide hävitamises süüdi Saksamaa.

3. Narva linna hävitamine.  5.-6. märtsil 1944 pommitasi umbes 200 Nõukode liidu lennukit Narva linna, muutes selle rusuhunnikuks. Seda hävitustööd aitas teha Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad. Hiljem ajas N. Liit Narva linna hävitamise sakslaste süüks. Seda tehti, nagu see Nõukogude propagandale ikka kombeks on olnud. Veelgi enam. Narva varemed pildistati. Fotod koondati kahte suurde albumi ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.

 

Võitjate kuriteod

Kahtlemata kuulunuks Nürnbergi harta inimsusvastaste kuritegude paragrahvi alla näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade vaippommitamised, mis toimusid Briti lennuväemarssali Arthur Harrise (“Pommi Harris”) kavandatud saksa tsiviilisikute demoraliseerimise eesmärgil ja mille tulemusel hukkus 570 000 tsiviilisikut, 26 000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39 000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900 000 inimest, kellest 76 000 hiljem surid.

Saksamaale ja Austriasse marsil mõrvasid punaarmeelased 56 000 tsiviilisikut. Kolm miljonit saksa naist, vanurit ja last deporteeriti Venemaale. Punaarmeelased vägistasid kõige tagasihoidlikumal hinnangul üle miljoni saksa naise. Seda vägivalda saatis ennenägematu julmus.

Üks tuntumaid sakslaste tapmisüleskutsete autoreid oli kirjanik ja Stalini austaja Ilja Ehrenburg, kes töötas armeelehe Krasnaja Zvezda toimetuses.

„Tapke! Tapke! Sakslased pole inimesed Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad ega need, kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase sõjasaagina. Tapke, vaprad edasitormavad punaväelased. Kui sa pole tapnud päevas ühtegi sakslast, siis on see päev elatud asjatult,“ üleskutsed.

Saksa tsiviilisikute massiline küüditamine ja tapmine NSV Liidu kontrolli alla langenud aladel jätkus Nürnbergi protsessi ajal.

1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias, Tšehhi Sudeedimaal, Pommeris ja mujal, läände – põhiliselt Briti okupatsioonitsooni Saksamaal.

Küüditatud pidi üle elama ränki kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenenud sakslastest tsiviilelanikke teel 250 000, Poolast põgenenuid 1 250 000 ja teistest Ida-Euroopa riikidest põgenenuid 600 000 inimest. 1946. aastaks oli Saksamaa rahvastik ida pool Elbet kahanenud 17,26 miljoni inimese võrra.

 

Häbiplekk ja hälve

Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus “Profiles in Courage” (”Vapruse elulood“) tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei või nende tunnistusi võtta tõena.

Kennedy lisas raamatu kommentaaris, et “Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest oli sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli vähe kokkupuudet “anglosaksi kohtupärandiga”.

1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu “An Eye for an Eye” (”Silm silma vastu“), kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid “kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.

Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid lääneriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Ida-Euroopa Stalinile vägistamiseks, põhjendades, et Stalin päästis Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad natsismi ohust ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi.

.

Kohtumine Torgaus
Nürnbergi tribunal