Aga toimus ju Nürnbergi tribunal, kus Nõukogude ohvitserid istusid kõrvuti Ameerika, Prantsuse ja Inglise kindralitega, kes mõistsid natsikurjategijad hukka

 

NÜRNBERGI TRIBUNALI JÄRELKAJAD

 

Vaino Kallas

 

Kuigi Nürnbergi tribunali toimumisest on möödunud 71 aastat, kerkib see teema aeg-ajalt ikka jälle üles.

8. detsembril 2006 toimus Tallinnas Kuku raadio stuudios Venemaa ühe suurema kuulajaskonnaga raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktovi intervjuu Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega.

Paljude muude küsimuste hulgas esitas Moskva korrespondent presidendile küsimuse Venemaal laialt levinud (levitatava) teema -  eestlaste  natsilembuse kohta, formuleerides oma küsimuse sõnastuses:

Aga toimus ju Nürnbergi tribunal, kus Nõukogude ohvitserid istusid kõrvuti Ameerika, Prantsuse ja Inglise kindralitega, kes mõistsid natsikurjategijad hukka.”

President Ilvese vastus oli: „Kui olete nõus uue Nürnbergi tribunaliga, kus vaadatakse üle Nõukogude Liidu inimsusvastased kuriteod, siis palun väga. Minu eelkäija Lennart Meri just ütleski, et meil on selle jaoks uut Nürnbergi vaja.

Me ei räägi ju ainult Eestist. Kuritegusid tehti Poolas, Lätis, Leedus ja Ida-Saksamaal. Te peate aru saama, et ohvrite jaoks pole vahet, millise sümboolika või pagunite all need kuriteod toime pandi. Tegemist on inimsusvastaste kuritegudega ja neid ei saa kuidagi õigustada. Nürnbergis istusid võitjad, aga kuritegusid, mida sooritasid liitlased, lihtsalt ei toodud süüpinki.”

 

Nagu teada, Nürnbergi protsessi läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946.  Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli kahtlemata Josif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Just seepärast kaitsti Nürnbergi protsessil Nõukogude huvisid ja kaitstakse ka praegu sama raevukalt, nagu tehti seda sõja ajal Stalingradi varemeil.

Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise, kus lepiti kokku, et tribunal saab süüdistada kohtualuseid vaid sõja ajal sooritatud sõjakuritegude eest. Selleks koostati ja võeti 1945. aasta suvel vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, mis koostajate kinnitusel sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelisi õigusi. Harta nägi ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsusevastased kuriteod. Liitlaste väitel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist.

Kuna Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal koosnes vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.

Võrdluseks võib tuua praeguse Haagi rahvusvahelise kohtu, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata ka neutraalsete riike nagu Rootsi,  Šveitsi, Islandi  jt. esindajad.

Kõiki kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel: a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes inimsuse vastu.

Rahvusvahelise õiguse järgi  loetakse inimsusevastaseks kuriteoks, erinevalt tavalisest kriminaalkuriteost, teadlikult, laiaulatuslikult ja süstemaatiliselt toime pandud  rünnakuid tsiviilelanike vastu.

Teadlikult laiaulatuslik või süstemaatiline rünne tsiviilisikute vastu on näiteks see, kui väeosa või selle allüksuste juhid või liikmed on teadlikud, et nende tegevuse eesmärgiks on tsiviilelanikkonna ründamine. Samuti laieneb see mõiste poliitilisele juhtkonnale. Kui kapral vastutab selle eest, mida tegid tema  ja tema alluvad, siis sõjavägede ülemjuhataja või riigipea vastutus on palju laiem.

Inimsusevastaste kuritegudega on lähedalt seotud veel kaks kuriteo liiki: genotsiid ja sõjakuriteod.

Genotsiid on kuritegu, mis on suunatud mõne rahvusliku, etnilise, rassilise või religioosse rahvusgrupi vastu eesmärgiga see osaliselt või täielikult hävitada. Genotsiid eristub inimsusevastasest kuriteost selle poolest, et tema eesmärk on konkreetse inimrühma konkreetne hävitamine ülalloetletud tunnuste järgi. Genotsiidi klassikaline näide on Natsi-Saksamaa juhtkonna eesmärgistatud juudi rahva hävitamine. Lähiminevikus toimunust võib  genotsiidi alla liigitada Jugoslaavias toimunud massimõrva. 

Sõjakuritegu on kuritegu mis on toime pandud lahinguväljal sõjaväelaste poolt  sõjaväelaste või siis tsiviilelanikkonna suhtes ilma otsese sõjalise tarviduseta.  Sõjakuriteoks loetakse näiteks ka okupeeritud aladel elanike mobiliseerimist okupeeriva riigi relvajõududesse. Erinevalt kriminaalkuritegudest on nii inimsusvastased-, sõja- ja genotsiidi kuriteod vastavalt 1968. aastal vastu võetud aegumatuse konventsiooni järgi aegumatud. Samuti kehtestab rahvusvahelise õigus kriminaalvastutuse ülaltoodud kuritegude  üle ka siis, kui nende kuritööde toimepaneku ajal ei rikutud antud riigi seadusi.  

 

Kes olid Nürnbergis kohtumõistjad?

Iga kohtuprotsessi puhul tekib aga otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista. Nürnbergi tribunali kohtunikeks olid Teise maailmasõja võitjariikide - USA, N. Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad.

Kuna Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal koosnes vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.

Võrdluseks võib tuua praeguse Haagi rahvusvahelise kohtu, mis on moodustatud ÜRO poolt ja toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata ka neutraalsete riikide (Rootsi,  Šveitsi  jt.) esindajad.

Nürnbergi protsessi läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. a. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli kahtlemata Josif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida-Euroopas, vallutanud Poola, tunginud kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Just seepärast kaitsti Nõukogude huvisid protsessil sama raevukalt, kui seda oli tehtud sõja ajal Stalingradi varemeil.

 

Võitjate kuritegusid ei arutatud

Nürnbergis jäi kahjuks võitjate poolt toime pandud kuritegudele juriidiline hinnang andmata. Veelgi enam - N. Liit süüdistas Nürnbergis natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises Katõnis, kuigi liitlased teadsid, et veresauna pani toime N. Liidu NKVD.  Stalini korraldusel ei tohtinud protsessil puudutada MRP salaprotokollide teemat. Nii juhtuski, et nõukogude sõjaväelastest kohtunikud mõistsid Ribbentropi süüdi kallaletungi eest Poolale, kuigi nende endi armee oli Poola hävitamises osalenud.

Võitjariikide kontosse kuulub veel teisigi Nürnbergi protsessi õiguspunktide rikkumisi. Nii tulnuks punkti – kuriteod inimsuse vastu -  alusel võtta menetlusse näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade massiline pommitamine, mis toimus otse tsiviilisikute hävitamise eesmärgil, mille käigus hukkus 593 000 tsiviilisikut, 26 000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39 000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900 000 inimest, kelledest 76 000 hiljem surid. USA poolt Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatompommid tapsid 140 000 tsiviilisikut.

Samal ajal jätkus aga ka veel Nürnbergi protsessi ajal sakslaste massiline küüditamine ja tapmine N. Liidu kontrolli alla langenud aladel.  Isegi mitte N. Liidus ja viimase poolt okupeeritud riikide  elanikud ei pidanud läbi tegema  selliseid sundmigratsiooni ja deporteerimise õudusi, mis langes 1945. aastal osaks sakslastele.

Sakslaste väljajuurimine idapoolsetelt aladelt toimus kahes etapis, mis mõlemad olid ühtviisi traagilised. Esimene oli paaniline põgenemine läheneva Punaarmee eest, teine inimeste sihilik väljasaatmine piirkondadest, kus sakslased olid elanud paljude põlvkondade jooksul, mõnel pool isegi tuhatkond aastat.

1945. aasta jaanuaris alanud paaniline põgenemine tõi inimestele kaasa niisuguseid kannatusi, millele pole kogu sõja jooksul  - välja arvatud koonduslaagrid – midagi samavõrdset vastu panna.

 

Saksamaa kuulutas NSV Liidule sõja

Nürnbergi protsessil tunnistas Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop: “1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle NSV Liidu suursaadikule Dekazanovile.”

Kuid Nõukogude süüdistaja eitas kategooriliselt sõja kuulutamise dokumentide üleandmist ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole.

Lääneliitlaste kohtunikud noogutasid nõusolevalt: kuna Nõukogude poolel sõja kuulutamise dokumente ei ole, pole Saksa pool neid esitanud. Ja kohtuotsusesse kirjutati: “1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa NSV Liidu vastu sõda seda välja kuulutamata.“

Kellel oli õigus ja kes valetas? Tutvume mõne dokumendiga.

22. juuni hommikul, vaid mõni tund pärast Saksa suursaadiku Schulenburgi poolt NSV Liidu välisasjade rahvakommisarile Molotovile noodi üleandmist esines Molotov raadios, pöördudes nõukogude rahva poole. Molotov teatas, et Saksa valitsus esitas NSV Liidule memorandumi. Enamgi: Molotov edastas memorandumi sisu: “Saksa valitsus teatas sõja alustamisest NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile” (ajaleht Izvestija 24. juunil 1941).

Kellel oli õigus? Kas Ribbentropil või Nürnbergi rahvusvahelise tribunali süüdistajatel ja kohtunikel?

Muidugi Ribbentropil, kuna Saksamaa kuulutas ametlikult NSV Liidule sõja. Seda on tunnistanud NSV Liidu hilisem ajalooteadus.

 

Punaarmee eest põgenesid tuhanded tsiviilisikud

Kartes Punaarmee metsikusi, mida see võib teha saksa elanikega, põgenesid Ida-Preisimaa elanikud, mille rahvastik oli tohutult kasvanud sinna Poolast ja Baltikumist põgenenud inimeste arvel, keset karmi talve massiliselt oma kodudest ja suundusid Läänemere rannikule, et sealt laevadel Saksamaale pääseda. Umbes 450 000 põgenikku evakueeriti Pillau sadama kaudu. Ligi 900 000 inimest läks jalgsi mööda 65 km pikkust tammi Dan-zigi, või üle kinnikülmunud Frisches Haffi laguuni, et jõuda Läänemere sadamates ootavatele laevadele.  Kuid siin ootasid neid uued ohud. Merel küttisid Saksa põgenikelaevu vene allveelaevad. Ühe suurima põgenikelaeva “Gustloffi, 8000 põgenikega pardal, uputas torpeedoga vene allveelaev Š-13. See oli suurima ohvritearvuga  laevahukk merekatastroofide ajaloos üldse.

Samal ajal ilmutas Wehrmacht põgenike päästmist katta püüdes meeleheitlikku vaprust.  Hitleri välisministeeriumi riigisekretäri poega, hilisemat Saksmaa Liitvabariigi presidenti Richard von Weizäckerit autasustati neis lahinguis üles näidatud vapruse eest esimese klassi raudristiga.

1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias, Tšehhi Sudeedimaal, Pommeris ja mujal, läände – põhiliselt Briti okupatsioonitsooni Saksamaal. Küüditatud pidi üle elama ränki kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenemisel teel olles 250 000 inimest, Poolast põgenemisel 1,25 miljonit ja teistest Ida-Euroopa riikidest põgenemisel 600 000 sakslast. 1946.  aastaks oli Saksamaa elanikkond ida poolt Elbet kahanenud 17,26 miljoni inimese võrra. 1)

Peale sõja lõppemist toimunud sakslaste küüditamine, mida tihti sooritati kuritegeliku jõhkrusega, oli Potsdamis 1945. aasta juulis sõlmitud võitjate kokkuleppe kohaselt täiesti seaduslik. Vastavalt konverentsi protokolli artikkel 13 järgi kuulusid Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse jäänud sakslased ümberasustamisele. Veelgi enam – Potsdamis leppisid liitlased kokku Saksamaa piiride muutmises, andes poole Ida-Preisimaast Poolale, kusjuures teine pool jäi N. Liidule. Peale selle läks Poolale veel Sileesia ja Pommeri.  Need piirimuutused, kus Poola pidi loovutama oma idapoolsed alad, nihkus Poola piir sadu kilomeetreid lääne poole. Demograafiliselt tähendas see, et sõjajärgset Poolat asustasid ainult poolakad.

Potsdami konverentsil tehtud kokkulepped mõjutasid Euroopa tulevasi riike tunduvalt rohkem kui Jaltas tehtud otsused. Nagu teada, leidsid Jaltas tehtud Suurbritannia ja Ühendriikide järelandmised N. Liidule hiljem lääne poliitikute poolt hukkamõistu kui “reetmine” ja seda eelkõige Poola antikommunistliku pagulusvalitsuse suhtes, kus Stalini  nõudmisel läks võim Poolas kommunistliku Lublini komitee kätte.

Potsdam mõjutas sõjajärgset olukorda märksa rohkem. Kiites heaks sakslaste ümberasustamise Ida-Euroopa aladelt, taastati Euroopas suurel määral niisugused etnilised piirid, nagu need olid olnud 9. sajandi alguses Karl Suure keisririigi moodustamise ajal. Sellega lahendati ühe hoobiga “vähemusrahvuste probleemid” ja kindlustati kahele järgnevale põlvkonnale Nõukogude Liidu domineeriv seisund Kesk- ja Ida-Euroopas.  Pärast 1945. aastat jäi Euroopas Elbest lääne pool kehtima demokraatlik riigikord, Elbest ida pool aga pöörduti stalinlikul Venemaal kehtinud poliitilise süsteemi kohustusliku kehtestamisega tagasi autokraatia juurde

 

Punaarmee metsikused Ida-Preisimaal

Ida-Preisimaal olid tuhanded sakslased elanud mitu põlve ja see oli saanud nende kodumaaks. 1944. aasta sügisel alustas Punaarmee pealetungi, mille eesmärk oli vallutada Berliin. Esimene suur lahing Ida-Preisimaa pärast algas oktoobris 1944, mis põhjustas tuhandete inimeste põgenemise läheneva Punaarmee eest.

1944. aasta 20. oktoobri hommikul tungisid kindral Burdeinõi 2. üksiku tankikorpuse tankid äkkrünnakuga üle Angereppi jõe ja vallutasid Nemmersdorfi asula. Kolm päeva oli Nemmersdorfi küla venelaste käes. Kui paljud praegu Majakovskoje nime kandva asula elanikest tapeti, pole siiani päris selge, kuid sellest sai üks venelaste poolt tsiviilelanike kallal toime pandud hirmutegude sümboleid.

Sakslased asusid raevukale vastupealetungile ja neil õnnestus küla tagasi vallutada. Seal avanes neile kohutav pilt punaväelaste toime pandud hävitustööst ja mõrvatud elanikest. Naised ja lapsed olid jõhkralt tapetud. Paljud naised olid enne mõrvamist metsikult vägistatud.

Punaväelased olid seal tõelises patriootlikus vaimus täitnud väeosades levitatud Stalini austaja, juudi soost kirjaniku Ilja Ehrenburgi üleskutseid. Neis üleskutsetes kutsuti vene soldateid saksa tsiviilisikuid metsikult hävitama:

 „Tapke! Tapke! Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad ega need, kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase saagina. Tapke, vaprad edasitormavad punaväelased.”

Kohtumine Torgaus
Ilja Ehrenburg

Ja veel üks tsitaat Ilja Ehrenburgilt, milles ta kutsus üles punaarmeelasi vaenlase naisi vägistama:

 „Tapke nad! Saksamaal pole keegi süütu. Ei elav ega alles sündimata. Järgige seltsimees Stalini sõnu ja purustage fašistlik koletis tema enda koopas. Murdke saksa naiste rassiuhkus! Võtke nad seaduslikuks sõjasaagiks! Võiduka Punaarmee vahvad sõdurid, tapke nad!” 2)

 

Niisuguseid hüüdlauseid lugesid pealetungivad punasõdurid lendlehtedelt, mida levitasid Nõukogude armee staapide propagandistid.

1945. aasta märtsis kirjutas Ilja Ehrenburg artikli, kus teatas, et Punaarmee ees seisab austav ülesanne vähendada saksa rahva arvu. «Kui sa pole päevas tapnud vähemalt ühe sakslase, on see päev raisku läinud,»

Loosungid ja plakatid, mis alistatud aladele üles tõmmati ja majaseintele kleebiti, kõlasid: «Punaarmeelane! Sa oled nüüd Saksamaa pinnal. Kättemaksutund on tulnud!»

Nemmersdorfi külas toimunust sai aga kahe teraga mõõk. Saksa propagandaministrile Joseph Goebbelsile oli see lausa taeva kingitus. Ta laskis otsekohe dokumenteerida punaarmeelaste metsikused, lootes sellega suurendada tsiviilisikute vastupanu. Ta kutsus kohale ka rahvusvahelised vaatlejad. Kuid selle tulemuseks oli, et Ida-Preisimaalt algas paaniline elanike põgenemine.

Esimesed neutraalsed teated Nõukogude sõdurite metsikusest jõudsid maailma 1945. aasta veebruari keskel, pärast Budapesti vallutamist Punaarmee poolt. Ungari naised ja tüdrukud olid lukustatud Nõukogude sõjaväe peatuspaikadesse Buda poolel ja neid vägistati korduvalt. Toitu ja veini otsides rüüstasid punaarmee sõdurid maju ja keldreid.

Ent Ida-Preisimaa kannatas tunduvalt enam kui Rumeenia või Ungari. Kannatas isegi enam kui Saksa emamaa ise, sest siin sai punaarmee soldat esmakordselt suhu vaenlase vere magusa maitse. Hiljem püüdis armee juhtkond sõdurite julmusi küll veidi enam kontrolli all hoida, kuid oli juba hilja.

 Keegi Nõukogude sõdur Leonid Rabitšev  kirjutab: «Naised, emad ja nende lapsed lebavad mõlemal pool teed ning nende kõikide ees seisab meestearmaada, püksid rebadel. Veritsevad või teadvuse kaotanud naised heidetakse kõrvale ja meie mehed lasevad maha need, kes üritavad oma lapsi päästa.

USA ajaloolane, paljude Teist maailmasõda käsitlevate monograafiate autor John Erickson teeb sellest perioodist kokkuvõtte: «Edasitungi iseloomustab kiirus, raev ja metsikused. Külad ja väikesed linnad põlesid, Nõukogude sõdurid vägistasid, palju tahtsid, ja rahuldasid oma atavistlikku kättemaksuiha kõikides majades ja korterites, kust leidsid mingeidki natside märke või sümboleid… Teedel liikusid pikad põgenike ning liitlaste poolt vabastatud sõjavangide ja sunnitööliste kolonnid. Mõned neist inimestest lasti lihtsalt maha  või siis tegid hiiglaslikud Nõukogude tankikolonnid neist turmtulega verise inim- ja hobusepudru. Vägistatud naised naelutati käsipidi vankrite külge, kus istusid nende perekonnad.»

Kohtumine Torgaus
Mõrvatud ja vägistatud lapsed
 

Veel üks katke sõja järel kogutud tunnistustest:

«Lõpuks üks terve maja, kus ilmselt elatakse. Kuid kui me sisse astume, avaneb uskumatult jube pilt: laialipuistatud ja mahavalatud toit, surnud inimesed istuvad diivanil, ripuvad toolidel, lamavad voodis… Pikad ööd täis tulistamist ja pidevat inimjahti. Alalõpmata kostab naiste karjumist ja tüdrukute nuttu.»

Üks Vene sõdur kirjutas sõja ajal saksa naiste kohta: «Neid ei tule ära rääkida, lihtsalt tõstad nagaani ja kamandad: «Pikali!»» Nii ellujäänud tunnistajad kui ka mõned Nõukogude võitlejad on jutustanud seksuaalsetest jäledustest, piinamistest ja alandustest, mis said osaks juhuslikult ette jäänud inimestele.

«Sääraseid asju on kirjeldatud tuhandeid kordi,» nendib Theo Sommer oma raamatus «1945. Ühe aasta elulugu».

Saksamaale ja Austriasse sissemarsil mõrvasid punaarmeelased 56 tuhat tsiviilisikut.  3 miljonit saksa naist, vanurit ja last deporteeriti Venemaale. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi vägistasid punaarmeelased umbes kaks miljonit naist ja alaealist tütarlast, kelledest 300 000 tapeti. Kümned tuhanded vägistatult rasestunud naised ning tütarlapsed sooritasid enesetapu. Sajad tuhanded sünnitasid soovimatuid lapsi. Punahordide poolt toime pandud vägivalda saatis ennenägematu julmus.

Punaarmee tapmistest, röövimistest ja mas- silistest naiste ja laste vägistamisest vallutatud maadel hakati rääkima alles mõned aastad tagasi. Venemaal on see fakt täielikult maha vaikitud ja sõjaveteranid keelduvad tunnistamast Punaarmee poolt 1945. aastal vallutatud maades toime pandud  jõhkraid tegusid. Venemaa ajaloolaste vanem põlv- kond usub siiani Punaarmee õilsusesse ja humaan- susesse. 

Punaarmee poolt toime pandud metsikusi kinnitab  ka BBC film „Sajandi sõda” (näidati ka Venemaal televisioonis), kus tunnistajad räägivad punaarmeelaste metsikusest. Filmis tuuakse hulgaliselt fakte peale Berliini vallutamist seal võitjate poolt toime pandud vägistamistest ja röövimistest. Üks sakslanna räägib, kuidas paarkümmend punaarmeelast teda, rasedat naist, 1945. aasta jaanuaris Ida-Preisimaal vägistasid.  Filmis õigustavad Berliini vallutajad ka veel peale relvarahu väljakuulutamist vangilangenud SS-sõdurite mõrvamist.

Punaarmee rüüstamistest ja alaealiste korduvatest vägistamistest ning massilistest enesetappudest meeleheitel Berliinis ja mujal Saksamaal on juttu ka dokumentaalfilmis „Punatäht Saksamaa kohal”. Filmis uhkustab berliinlannade vägistamisega üks Punaarmee kapten, öeldes:

 „Meil oli eesõigus. Me olime noored ja meile see meeldis.” Punaarmee vägistamistest on juttu samuti dokumentaalsarjas „Hitleri lapsed”.

Kõigest selle kohta on Berliini ajaloolane Jörg Friedrich ühes Saksa nädalaajakirjas kirjutanud :

“Punaarmee sisenemisega tollase Saksamaa territooriumile 1944. oktoobris algasid niisugused röövimised, vägivallatsemised ja mõrvad, et ka neutraalsete vaatlejate arvates oli kordasaadetu omane pigem keskaegsete mongolite hordidele kui kahekümnenda sajandi Euroopa sõduritele.”

Teatavasti  tagandati marssal Žukov hiljem Berliini vallutanud väegrupi ülemjuhataja kohalt just selle eest, et ta ei suutnud  armees korda majja lüüa. Peale Berliini vallutamist laskis Žukov oma meestel kolm päeva seal teha kõike, mis hing ihaldas. Võib ainult arvata, mida võidust hullunud punaväelased seal kõik korda saatsid. Massiline vägivald tsiviilelanike kallal, vägistamised ja röövimised kestsid seal tunduvalt kauem, kui kolm päeva. Isegi Stalinile torkas see korralagedus silma. Kogu häda oli selles, et vene ohvitserid varastasid ja vägistasid  koos soldatitega.

 



1)  Andmed  John Geegani raamatust – The Second World War, 1989.

2)  Ajaleht „Красная Звезда” 11.04.1945