MIKS EESTLASED IKKA SÕDISID KOOS SAKSLASTEGA

MIKS EESTLASED IKKA SÕDISID KOOS SAKSLASTEGA

 

Aeg-ajalt on ikka ja jälle tõstatatud küsimus eesti sõduritest Saksa sõjaväes II maailmasõja ajal. Kes nad olid, kas natsistlikud bandiidid või Eesti vabadusvõitlejad? Et sellele küsimusele objektiivselt vastata, selleks peab eelkõige teadma tolleaegseid sündmusi ja ka üldist ajaloolist tagapõhja. Allpool toodu ongi kirjutatud sellest kõigest ülevaate andmiseks, mis siis ikka ajendas eestlasi võitlema koos sakslastega.

Suur tragöödia, II maailmasõda, kujunes eriti traagiliseks paljudele väikerahvastele, kes, ilma et nad seda ise oleks tahtnud, kisti suurriikide vahelisse arveteõiendamisse. Ka see, kelle poolel tuli võidelda, ei olnud tihti oma teha, vaid kujunes olukorrast olenevalt. Ei olnud haruldased needki juhud, kus ühe ja sama rahva esindajad olid mõlema poole armeedes. Nii oli lugu ka eestlastega. Eesti sõjaväes tegevteenistuses olnud ja pärast kommunistlikku riigipööret Punaarmeesse üle viidud, samuti 1941. aasta suvel Nõukogude Liidu poolt mobiliseeritud mehed, kelledest paljud hukkusid Venemaal töölaagrites1), pidid hiljem võitlema Nõukogude Armee ridades. Valdav enamus (70 - 80%) sõjas nii või teisiti osalenud umbes 100 tuhandest eestlasest aga võitles sakslaste või soomlaste poolel. 2)

Eestlaste käest on palju süüdistavalt küsitud, miks te sõdisite II maailmasõjas koos sakslastega, samal ajal kui kõik demokraatlikud riigid olid hitlerliku Saksamaa vastu. Et seda ja üleüldse eestlaste olukorda mõista, selleks olgu allpool kõige pealt räägitud pisut sündmuste ajaloolisest taustast.

 

Sõbrad ja vaenlased

Enne sõda ja ka veel II maailmasõja algupäevil olid Eestis valdavaiks inglisesõbralikud meeleolud. Olid ju inglased omal ajal kaasa aidanud Eesti iseseisvuse sünnile ning ka hilisemad suhted Eesti ja Inglismaa vahel olid üsnagi head olnud. Selle loo autor mäletab ennesõjaaegse koolipoisina vägagi hästi, milliste tunnetega võttis enamik eestlasi vastu II maailmasõja algul sakslaste sõjakäigu poolakate ja ka teiste väikeste lääneriikide vastu. Oli ju eesti rahvas aastasadu oma põhiliste vaenlaste ja rõhujatena tunnetanud sakslasi, eeskätt just balti-saksasoost mõisnikke ja ka Saksa okupatsioon 1918. aastal ning niinimetatud Landeswehri sõda, mida Eesti Vabadussõja ajal, 1919. a. suvel baltisakslastest aadelkonna mahitusel saksa palgasõdurite poolt Eesti iseseisvuse vastu peeti, ei olnud sooje tundeid just süvendanud.

Miks siis ikka meeleolu nii järsku sakslaste kasuks muutus? Võib julgesti öelda, et selle kardinaalse murrangu rahva arvamuses põhjustas otseselt Nõukogude Liit oma tegevusega. Juba tuhande üheksasaja kolmekümnendate aastate lõpupoolel Nõukogude Liidus toimunud sündmused olid paljusid kommunistliku režiimi suhtes negatiivselt meelestanud. Kartustele andsid kinnitust 1939.a. alanud, kiiresti üksteisele järgnenud sündmused – vägivaldne, toore jõu ähvardusel aset leidnud sõjaväe sisseviimine Balti riikidesse (baaside leping), hoop selja tagant Sakslastega sõdivale Poolale, nahaalne kallaletung Soomele ja siis sellele juba mõne näitasid kuu pärast järgnenud Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse kukutamine 1940.a. suvel näitasid   ilmselgelt Nõukogude Liidu röövellikku, sõnamurdlikku iseloomu ja mõjutasid üsnagi negatiivselt suurema osa eestlaste arvamust Nõukogude Liidust.

Kuid see kõik oli paraku ainult algus. Tegelikkus osutus isegi hullemaks kui osati karta. 1940. - 1941. aastal, pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt toimunud sündmused - rahulike elanike kallal toime pandud vägivald ja terror, arreteerimised, aga eriti massiline küüditamine ning pärast nõukogude võimu Eestist väljakihutamist mitmelt poolt ühishaudadest leitud sajad hukatud inimesed suutsid valdavale enamikule eestlastest väga kiiresti selgeks teha, et suurim oht eesti rahva olemasolule on vene kommunism. 3) Lootus Inglismaa ja Prantsusmaa abile eesti rahvuse ja riikliku iseseisvuse säilitamisel oli kokku varisenud. Veelgi enam, mõlemad riigid, samuti USA said Teise maailmasõja käigus Nõukogude Liidu sõpradeks ja liitlasteks ja nii nägi enamik eestlasi pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oma ainsat arvestatavat liitlast idast tuleva surmaohu vastu paratamatult Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile.

1941. aasta suvel algas Eestis massiline venelaste (tavalise eestlase jaoks tähendas Nõukogude Liit praktiliselt ikka kommunistlikku Venemaad 4) vastu suunatud partisaniliikumine, nn. metsavendlus. Valdavale enamikule eestlastest oli selgeks saanud, et Venemaa kommunistliku korra vastu tuleb iga hinna eest võidelda. See oli pealesunnitud sõda, mida peeti mitte uude maade vallutamiseks või teiste rahvaste alistamiseks vaid oma kodu kaitseks. Neid eestlasi, kes sõdisid hävituspataljonides koos venelastega, pidas aga enamik eestlasi oma rahva reeturiteks. Sõdisid nad ju mitte niivõrd sakslastega kui oma rahva vastu.

 

Sõjakaaslased – jah, aga mitte sõbrad

Pärast sakslaste saabumist, keda algul võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti väeüksustes asuda oma kodumaad stalinliku Venemaa eest kaitsma ja tasuda eesti rahvale tekitatud kannatuste ning ülekohtu eest. Naiivselt loodeti, et sakslased annavad võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks, mille järel oleks üsnagi tõenäoliselt siis liitlastena Saksamaa poolel sõjas Nõukogude Liidu vastu osaletud. Paraku ei osanud saksa võimud seda indu täielikult ära kasutada ja Eesti iseseisvust taastades eestlastest omale kindlaid liitlasi teha. Vastupidi, nende tegevus, ehkki parem kui Nõukogude Liidu poolt eestlaste suhtes rakendatud terrorirežiim, oli eeskätt siiski okupantide tegevus ja ei äratanud juba üsna varsti eestlastes enam erilist sõprust ega usaldust. Algul püüdsid sakslased isegi eesti väeosade loomist takistada, et igati vältida Eesti relvajõudude tekkimist. Kuid ka siis, kui Saksa võimud jõudsid arusaamisele nende vajalikkuses, kasutati loodud eesti väeosi võimalikult väikeste üksustena, hajutatult ning allutatult saksa juhtkonnale. Iseseisvatest Eesti relvajõududest ei tahtnud sakslased midagi teada. Ja seda isegi siis, kui hädavajadus sundis neid kümneid tuhandeid eestlasi mobiliseerima.

Kõigele sellele vaatamata, ehkki sakslaste ülbust ning arutut poliitikat kirudes, jätkati siiski koos Saksamaaga võitlust venelaste vastu, sest antud juhul lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi. Paljud lootsid, et kordub 1918. aasta ajalooline situatsioon: mõlemad Eestit okupeerinud suurriigid, Venemaa ja Saksamaa, kurnavad ennast sõjas vastastikku välja ja nii avaneb ehk võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Üldise arvamuse kohaselt oleks sel juhul aga väga oluline olnud, et sõjategevuse

lõppemisel ei oleks Eesti pinnal Vene vägesid. Eesti iseseisvus oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda ja püüda Eesti piire uue Nõukogude okupatsiooni eest kaitsta.

Kui sügav oli rahva viha ja nördimus, milleni kommunistide tegevus Eestis oli valdava enamuse eestlastest viinud ja kuivõrd vajalikuks peeti võitlust Nõukogude Liidu vastu, seda võimaldab näiteks hinnata seegi asjaolu, et sellele vaatamata, et ka sakslased, nagu eespool öeldud, osutusid Eestis lõppkokkuvõttes ikkagi okupantideks, Eestis Saksa okupatsiooni ajal (1941 - 1944) sakslaste vastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud. Nõukogude Liidu poolt taganemisel partisanitegevuse organiseerimiseks maha jäetud kommunistlikud tegelased paljastati kohalike elanike kaasabil kiiresti ja ka Nõukogude Liidust Eestisse saadetud partisanigrupid, kes rahva toetust ei omanud, likvideeriti üsnagi lühikese aja jooksul. Oli küll mobilisatsiooni eest kõrvalehoidjaid, kuid need tegelesid ainult enda varjamisega. Aktiivne, võitlev metsavendlus toimus Eestis ainult Nõukogude vägede tagalas 1941. aasta suvel ja algas uuesti 1944. aasta septembris, pärast Eesti teistkordset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Tähelepanu väärib seegi, et suur hulk Nõukogude Armees teenivaid eestlasi jooksis esimesel võimalusel sakslaste poole üle. Põhiliselt toimus see 1941. aasta suvel ja 1942/43. aasta talvel (Velikije Luki all). Seega ajal, mil sõjaõnn ei olnud sakslastele veel lõplikult selga pööranud ja ülejooksmisel tundus olevat mõtet. Kõik see näitab, et kommunistliku Venemaa vastu võitlemisega ei olnud seotud mitte mingi väike grupp natsistlikult meelestatud isikuid, vaid seda toetas valdav osa eestlastest.

Muidugi, suurem osa eestlastest, kes Saksa sõjaväes teenisid sattusid sinna mobiliseerituina ja neid ei saa vaadelda kui vabatahtlikke. Kaugel sellest, sakslastesse suhtuti enamasti üsnagi kriitiliselt (sellise suhtumise oli sakslaste käitumine peagi esile kutsunud ka nendes, kes algul vabatahtlikult olid sõjaväkke läinud). Kuid oluline on see, et sakslaste poolt läbi viidud mobilisatsioonide eest kõrvalehoidmine ei võtnud ligilähedaseltki selliseid mõõtmeid, kui 1941. aasta suvel, Nõukogude Liidu poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni korral. Vastupidi, isegi siis, kui olukord rindel oli juba üsna raske ja kõrvalehoidmine oma naha päästmiseks oleks olnud arusaadav, tuli valdav enamik mehi mobilisatsioonikäsku saades oma kodumaad kaitsma ja võitles nii hästi, kui see antud olukorras oli võimalik. Ka elanikkonna hoiak oli Saksa sõjaväes teenivate meeste suhtes igati soosiv. Saadi aru võitluse vajalikkusest.

 

Eestlaste võitluse õiguslikud alused

Nõukogude Liidu vastase võitluse puhul ei ole siinkohal üleliigne rääkida ka selle õiguslikest alustest. Teatavasti jätkasid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal oma tegevust enam või vähem põranda all ka Eesti õiguslikud riigiorganid 5), kellede korraldused ja suhtumine olid Eesti kodanikele poliitiliseks ja moraalseks tegevusjuhendiks. Ja ehkki sakslased 1941. aasta suvel vastasid rühma juhtivate Eesti poliitikute, kelle eesotsas oli peaminister J. Uluots, avaldusele, 6) milles taotleti Eesti omariikluse taastamist eitavalt, tuldi siiski otsusele, et käimasolevas sõjas on Eesti riigi ja rahva põhivaenlaseks Nõukogude Liit ning kutsuti eesti rahvast üles rakendama kõik oma sisemised jõud võitlusse kommunismi vastu6. 1944. aasta veebruaris, kui Nõukogude väed olid jõudnud Eesti piirideni, toimus peaminister J. Uluotsa raadioesinemine, 7) milles ta ütles, et kõige tähtsam eeldus Eesti vabaduse taastamiseks on see, et Nõukogude võim ei pääseks uuesti Eestisse ja kutsus eestlasi selle ärahoidmiseks võitlema koos sakslastega. See kõne avaldati ka kõikides ajalehtedes.

Olukorra tõsidust mõistes toetas eesti sõdurite võitlemist koos sakslastega ka Eesti poliitiliste parteide esindajatest moodustatud, maailmavaateliselt põhiliselt küll lääneriikidele orienteeritud ja seetõttu põranda all tegutsev Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. 8) Seega võib julgesti väita, et ka Eesti seadusliku riigivõimu esindajad nägid antud olukorras eestlaste jaoks ainsa võimalusena võitlust koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu. See oli ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus.

Ei ole kahtlust, et need Eesti õiguslike võimuorganite seisukohad ja üleskutsed avaldasid rahvale oma mõju ja tõid ka palju neid, kes otseselt sakslastega koos sõdida ei tahtnudki kodumaa kaitsjate ridadesse. Nii näiteks tuli 1944. aasta veebruari algul läbi viidud mobilisatsiooniga, mille puhul oodati maksimaalselt umbes 15000 mehe sõjaväkke tulekut, kodumaad kaitsma ligi 40000 meest 9) (tegelikult oli tulijaid rohkemgi, kuid kõiki ei võetud sõjaväkke). Olukord rindel oli muutunud väga raskeks ja kõigil oli selge, et nüüd tuleb venelaste tagasituleku vältimiseks teha kõik, mis vähegi võimalik. Võitlus oli eestlaste jaoks kujunenud üldrahvalikuks võitluseks oma vabaduse eest9. Kuid sakslaste, kes kartsid ka nüüd veel Eesti sõjaväe sündi, südametunnistusele jääb see, et mobiliseeritute baasil loodud üksusi (piirikaitserügemente) ei koondatud ühtseks eesti väeosaks (diviisiks) vaid anti ikkagi hajutatult Saksa üksuste alluvusse. Veelgi enam - neile meestele ei antud isegi selles olukorras sellist relvastust ning varustust, nagu nad oleksid soovinud ja vajanud.

Kui püüda objektiivselt hinnata Eesti õiguslike võimuorganite ja eestlaste käitumist II maailmasõjas, siis tuleb lisaks kõigele muule arvestada ka seda, et ega eestlastel nende olukorras, kuhu nad ilma omapoolse tahtmiseta olid sattunud, ei olnud mitte kunagi võimalust valikut teha lääne demokraatia ja Saksamaa vaid ikka ja ainult, tuleb veel kord rõhutada - ikka ja ainult kahe totalitaarse suurriigi, stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Kumbki neist riikidest ei olnud eestlastele sümpaatne, kuid demokraatlike lääneriikide sõber ja liitlane Teise maailmasõjas, Venemaa, oli ennast Eestis sõjale eelnenud okupatsiooniaastaga juba sellisel viisil tutvustada jõudnud, et oli täiesti selge - antud ajalooepohhil on eesti rahva surmavaenlaseks, kelle eest ennast iga hinna eest kaitsta tuleb, kommunistlik Venemaa. Just see otsustas asja.

 

Nõukogude Liit ja lääneriigid

Paraku sai see, mida ennast kujutab kommunistlik Venemaa ja Stalini kuritegude ulatus paljudele lääneriikidele selgeks alles aastaid hiljem (mõnedele pole tänini veel saanud). Sõja ajal tehtud propaganda mõjul peeti läänes kõiki neid, kes võitlesid sakslaste poolel üldiselt kuritegeliku režiimi kaitsjateks, küsimata, mis oli selle võitluse eesmärgiks. Erandeid siin ei tehtud. Venelasi loeti tookord aga headeks liitlasteks. On ajaloo kurbloolus, et olukorrast tingituna tuli neil eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest, seda teha Saksa sõduri mundris. Selles võitluses osalesid kümned tuhanded mehed, kelle jaoks see oli ajaloolisest paratamatusest tingitud võitlus oma maa ja rahva eest. Võitlus, mis oli heaks kiidetud ka Eesti õiguslike riigiorganite poolt. Eesti sõdurile oli selge, et Eesti kaitsmiseks ja iseseisvuse taastamiseks tuleb eelkõige kommunistlik Venemaa purustada ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb vajaduse korral võidelda ka väljaspool Eesti piire. Kuid ükskõik kus eesti sõdur ka võitles tegi ta seda sini-must-valget vappi mundrikuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes.

Väikese rahva tragöödia on see, et seda ei suudetud ega tahetud II maailmasõja võitjate poolt sõjale järgnenud suures võidujoovastuses tunnistada. Eestlaste jaoks oli eriti kibe see, et isegi USA, kelle eestlaste olukorrast arusaamisele olid paljud ka Saksa sõjaväes teenides lootnud, asus esialgu jäägitult Nõukogude Liidu poolele. Eestlasi koheldi vahetult pärast sõjavangi langemis tihti kui tavalisi, vabatahtlikult sakslaste poolel võidelnud, natsistlikult meelestatud mehi. (Võttis päris tublisti aega, enne kui ameerika sõduri ajju jõudis tõdemus – hea küll, see et SS-mehed koju pöörduda ei taha on selge, aga miks siis ikka ka tavalised tsiviilpõgenikud Nõukogude Liidu alluvuses olnud aladelt ei taha kuidagi koju pöörduda? Midagi peab siin viltu olema). Vahetult peale sõja lõppu toimunut võib kuidagi siiski mõista – tavalised ameeriklased ei ole teiste riikide asjadest arusaamisega kunagi eriti hiilanud. Kuid ka hiljem, isegi tänapäeval, on mitmel pool maailmas ikka ja jälle leidunud neid, kes on püüdnud Saksa sõjaväes, eriti aga SS-vägedes teeninud eestlasi kõikides surmapattudes süüdistada. Eriti agarad on selles suhtes olnud Eestit peale sõda valitsenud kommunistlikud võimumehed ja neile kaasatundjad, samuti ka ülemaailmsed juudiorganisatsioonid. Eriti viimaste arvates piisab eestlaste süüdistamiseks ainult sellest, et küllaltki suur osa neist teenis 20. (eesti) SS-diviisis, püüdmatagi küsida, mida see väeosa endast tegelikult kujutas.

 

Eestlased ja Relva-SS

Kui nüüd rääkida sellest, kuidas eestlased lääneriikide ja Nõukogude Liidu poolt nii taunitud SS-vägedesse üleüldse sattusid, siis toimus see põhiliselt sunniviisil. Sinna suunati valdav osa 1943. aastal Saksa sõjaväkke mobiliseeritud noormeestest, 1944. aastal viidi käsu korras üle aga terveid üksusi. Nii toimiti näiteks idapataljonidega, Soomest Eestisse tagasi tulnud soomepoistega ja veel mõningate teistegi üksustega. Meeste endi tahtmist siin eriti ei küsitud, ehkki vastuseis sellisele üleviimisele oli küllaltki tugev. (Nagu kaasaegsed mäletavad, ei olevat näiteks ka legendaarne idapataljoni komandör, Rüütliristi kavaler major Alfons Rebane, hilisem eesti diviisi rügemendiülem, oma pataljoni Relva-SS-i üleviimisest algul tedagi tahtnud ja ähvardanud isegi Soome siirduda, kuid olukorra tõsiduse tunnetamine ning vastutustunne kodumaa ja oma meeste ees sundis teda lõpuks siiski teenistust jätkama). Eesti Leegion ja hiljem selle baasil moodustatud 20. (eesti) SS-diviis olid puhtakujulised rindeüksused, milles teeninud mehi Rahvusvaheline Sõjatribunal Nürnbergis sõjakurjategijateks ei tunnistanud. Relva-SS tähendas eestlaste jaoks eelkõige idavaenlasega võitlemiseks nii hädavajalikku paremat relvastust ja väljaõpet 10).

Küllaltki sageli taunitakse ka seda, et 1944. aasta sügisel Saksamaale põgenenud eesti sõdurid jätkasid ka seal, n.-ö. lootusetus olukorras, sõdimist. Olid nad ju oma kodumaa juba kaotanud

Nemad otsustasid paljude rahvaste saatuse ja ka Saksamaa kaotus oli ainult aja küsimus. Taunijad panevad eesti sõduritele süüks, et nende teenistus aitas sakslastel vastu panna ja veel sõja lõpul sõja- ning inimsusevastaseid kuritegusid sooritada. Kuid tuleb arvestada, et mitte mingeid muid võimalusi peale sõjaväeteenistuse jätkamise sakslased Saksamale saabunud eesti sõduritele ju ei andnud 11). Paraku ei oska ka taunijad ise siin peale lihtlabase kurjustamise ja soovituse ennast vangi anda või maha lasta (isegi selliseid äärmuslikke soovitusi on olnud) mitte mingeid teisi võimalusi, mida need mehed siis tegema oleksid pidanud, välja pakkuda. Üksikud mehed oleksid võinud ju proovida deserteeruda ning püüda läände üle minna, kuid heietada mõtet, et see oleks võimalik olnud ka tervete üksuste puhul, seda enam, et need paiknesid idarindel, oleks ilmne lihtsameelsus. Venelased ei olnud aga need, kelle armule eesti sõdur, arvestades 1940/41. aasta kurbi kogemusi, oleks võinud ja tahtnud lootma jääda. (Soovitus, et terve 20. SS-diviis oleks pidanud end maha laskma, võimaldab hinnata ainult soovitaja vaimset taset).

 

Pisut ka inimsusevastastest kuritegudest

Et otseselt inimsusevastaste kuritegude sooritamises eesti väeüksusi, isegi mitte 20. (eesti) SS-diviisi süüdistada ei ole eriti õnnestunud, siis on agaramad Saksa sõjaväes teeninud eesti sõdurite süüdistajad aeg-ajalt ikka ja jälle vallapäästetud süüdistamise kampaanias, nagu eespool juba märgitud, väitnud, et ehkki eestlastest koosnevad rindeüksused ise otseselt ehk sõjakuritegusid ei sooritanudki, aitasid nad siiski oma sõdimisega sakslastel peale kõige muu ka inimsusevastaseid kuritegusid sooritada. Ühe sõnaga, toetasid ja katsid neid kuritegusid sooritavaid sakslasi. Kuid selliselt, lihtsustatult asjale lähenedes võib süüdistada kõikide II maailmasõjast osavõtnud armeede sõdureid. Sellesama loogika kohaselt võiks siis ka Punaarmees teeninud sõdureid, sealhulgas ka eestlasi, süüdistada Katõni mõrvale, kümnete, või isegi sadade tuhandete süütute inimeste arreteerimisele ja küüditamisele Eestis, Lätis, Leedus ning Kaukaasia riikides jne. kaasaaitamises. Küllap siin juba on, mida loendada. Ega stalinlik režiim neid kuritegusid ilma relvajõudude toetuseta ju läbi viia ja maailma eest varjata ei oleks saanud. Ja ka lääneriikide sõdurid, kes ühtesid rahvaid sakslaste käest vabastasid, surusid koos Nõukogude Liiduga sõdides samal ajal teisi rahvaid sügavale kommunistlikku ikkesse ning aitasid kaasa Gulagi Arhipelaagi säilimisele ja miljonite inimeste hukkumisele Nõukogude Liidu vangilaagrites veel hulk aastaid pärast sõja lõppu. Paraku jäid Nürnbergi protsessil kõlama ainult sakslaste ja nende liitlaste pahateod. Võitjate üle kohut ei mõistetud, ükskõik mida nad siis ka teinud ei oleks. Jäi ju Nõukogude Liidu nõudmisel, millega ka teised võitjad heameelega nõustusid, Nürnbergi protsessil vaatluse alt välja terve rida suurriikide jaoks helli küsimusi. Kuid on täiesti selge, et süüdistada tagant järele ühel või teisel poolel sõdinud mehi, aluseks võttes ainult sõdivate riikide poolt toime pandud kuritegusid, on laustotrus, mis mitte kusagile ei vii.

Kui aga jätta kõrvale sõjakuritegudele kaasaaitamine ja vaadelda konkreetseid inimsusevastaseid kuritegusid, siis võib päris kindlasti öelda, et neid sooritasid kõikide sõdivate poolte armeed. Nende käsitlemisel tuleb aga lähtuda konkreetsetest inimestest. Ja ka siin ei ole asi kuigi lihtne, sest enne kui otsustada, tuleb teada ka tagapõhja, mis oli ühe või teise, nüüd kuriteoks loetava teo põhjuseks. Kui rääkida sakslaste poolel olnud eestlaste kuritegudest, siis peab teadma, et enne Tartu tankitõrjekraavi 12) oli olnud Tartu vangla ja veel palju teisigi kohti, kust 1941. aasta suvel-sügisel, pärast Nõukogude Armee taganemist leiti julmalt piinatud ja hukatud inimeste laipu. Tasuks meenutada ka naiste ja laste küüditamist, hävituspataljonide tegevust jne. Kõigest sellest on süüdistajad aga vaikinud. On aga täiesti selge, et sellel kõigel oli tugev emotsionaalne mõju, mis viis mehi mitte ainult vabatahtlikult  sõtta venelaste vastu, vaid määras ka selle sõja iseloomu. Vaenlane oli tõepoolest vaenlane, selle sõna tõsises mõttes.

Tuleb märkida, et inimsusevastased kuriteod ei lakanud Eestis isegi pärast sõja lõppu, sest sõjaolukord tegelikult ju jätkus. Enamasti Saksa sõjaväes teeninud ja pärast sõda metsavendadeks saanud meeste tegevusele, kellede, kui fašistlike kõrilõikajate arvele on kommunistide poolt samuti hulk kuritegusid kantud (milledest valdav enamik ei erinenud nõukogude partisanide tegevusest sakslaste vastu, mida aga kuriteoks ei loetud) võib rahuliku südamega vastukaaluks panna Punaarmees teeninud meeste poolt pärast sõja lõppu Eestis toime pandud kuriteod (süütute inimeste arreteerimised ja piinamised, küüditamised jne.). Olid ju nende puhul üsnagi sageli tahes või tahtmata kaasaaitajateks ja ka täideviijateks Punaarmeest tulnud julgeolekutöötajad, partorgid jne., kes olid Eestis peamisteks nõukogude võimu usaldusisikuteks (siinkohal tuleb märkida, et valdav enamik Eesti Korpuses teeninud meestest oma nime selliste kuritegudega siiski ei määrinud).

Metsavendade puhul tuleb arvestada sedagi, et metsavennaks sundis mehi sageli just nõukogude organite, s.t. nende samade usaldusisikute tegevus, mis tegi nende inimeste normaalse elu, kellele nõukogude võim ja kõik Eestis toimuv alati meele järele ei olnud, ka siis, kui nad otseselt selle vastu ei võidelnudki, pärastsõjaaegses Eestis praktiliselt tihti võimatuks. Sellistel inimestel jäi tihti ainult valida, kas lasta ennast Siberisse saata, või minna metsa. See tähendas tuhandeid laostatud majapidamisi, purunenud perekondi ning traagilisi inimsaatusi, pannes paljusid, kes sõja lõppedes olidki ehk kaotusega leppinud ja püüdsid normaalset elu alustada, nüüd juba uuesti aktiivselt nõukogude võimu vastu võitlema. Nii mõnegi punase aktivisti elu lõpetas just sellise mehe kuul. Ning lõpuks on oluline seegi, et oma tegutsemise lõpuperioodil võitlesid metsavennad reedetud ja hukule määratud inimeste lootusetut, meeleheitlikku võitlust. Olid nad ju nii väga lootnud Ameerikale, et see, demokraatlik ja võimas maa mõistab, mis on kurjuse impeerium ja võtab midagi Nõukogude Liidu vastu ette. Selle lootuse aluseks oli ameeriklaste väide, et nad 1940.a. toimunud Balti riikide anastamist ei tunnusta. Kuid paraku jäi see kõik ainult sõnadeks. Niisamuti nagu Balti riigid müüdi maha Molotov-Ribbentropi paktiga, niisamuti tehti seda ka Jaltas. Ja tuleb aru saada, et kibestunud, oma asjatutes lootustes petetud mees on tige võitleja, kelle ainsaks eesmärgiks on jäänud müüa oma elu nii kallilt kui vähegi võimalik.

Kuid see kõik on omaette teema. Ülalesitatu aga näitab, et nii nagu ei saa inimsusevastastest kuritegudest rääkides näidata näpuga Punaarmeele või ükskõik millise sõdiva riigi armeele kui sellisele tervikuna, nii ei saa ka Saksa sõjaväe puhul anda lahmivaid, ainult nimetuse tõttu kurjategijaks kuulutavaid hinnanguid üksikute väeosade, näiteks Eesti Leegioni või 20. (eesti) SS-diviisi kohta, eriti kui mingeid tõestusmaterjale antud väeosa kui sellise poolt konkreetselt korda saadetud kuritegude kohta ei ole.

Mille nimel siis eesti sõdur ikkagi võitles?

Kokkuvõttes tuleks märkida, et II maailmasõjas tunti eesti sõdurit üldiselt kui head, vaprat sõdurit. Kuid selle sõduri eesmärgiks, mida ta võideldes oma südames kandis, ei olnud mitte Uus-Euroopa või Suur-Saksamaa, vaid ikka ja ainult oma väike vaba kodumaa 13). Ja on ajalooline kurbloolus, et Eesti võitluses kommunistliku Venemaa vastu ei saanud toetuda demokraatlikele lääneriikidele vaid pidi võitlema koos hitlerliku Saksamaaga ja sattus nii tahtmatult “pahade poiste” kirja. Soomlaste võitlust Nõukogude Liidu vastu oma vabaduse kaitseks on lääneriigid üldiselt aktsepteerinud, seda enam, et soomlastel tuli lõpuks ka sakslastega sõdida. Eestlaste võitlus oli aga täpselt samasugune vabadusvõitlus, milles eesti sõdur, kasutades neid võimalusi mis tal antud ajalooetapil olid, püüdis anda oma parima. Ei olnud eesti sõduri süü, et tal liitlaste osas peale hitlerliku Saksamaa muud valikut ei olnud ja et ta suurriikide vahelises heitluses ei suutnud oma eesmärki saavutada ning kodumaad okupantide eest kaitsta. Ja ehkki ajalugu on siiani enamasti üsnagi ühekülgselt käsitletud, püsib kunagiste lahingumeeste hinges siiski lootus, et nooremad põlvkonnad, kes Eestis ja ka mujal maailmas on peale kasvanud, suudavad vaatamata rohkem kui viiskümmend aastat kestnud Saksa sõjaväes teeninud mehi süüdistavale propagandale ajalugu kunagi ka lahtiste silmadega vaadata ja sündmusi objektiivselt hinnates lõppude lõpuks mõista, et II maailmasõda oli eesti sõdurile sisuliselt siiski ainult Vabadussõja jätk ja ei midagi muud.

Hendrik Arro



1)  Et eestlasi ei usaldatud, siis saadeti mobiliseeritud ja Venemaale viidud eestlased algul nn. tööpataljonidesse, kus 1941/1942.a. talvel paljud nälja ja külma tõttu hukkusid. Neis tööpataljonides olid eestlased tegelikult vangi seisuses. Alles 1942. aasta teisel poolel, kui oli näha, et sõjaõnn hakkas sakslastele juba selga pöörama, koondati eestlased Eesti Laskurkorpusesse, mis hiljem osales ka lahingutegevuses.

 

2)  Soome sõjaväes teenis üle 3000 eesti vabatahtliku (nn. soomepoisi), kes, soovimata sakslastega koos sõdida, olid sõja ajal Eestist Soome põgenenud. Suurimaks eestlastest moodustatud üksuseks Soome sõjaväes oli Jalaväerügement 200. Sisuliselt aga võitlesid ka Saksamaa liitlase Soome armees teeninud mehed Nõukogude Liidu vastu võideldes lõppkokkuvõttes ikkagi sakslaste poolel.

 

3)  1940-1941. aastal arreteeriti Eestis kõiki rahvusvaheliselt tunnustatud õigusnorme eirates üle 4000 rahuliku inimese, kelledest suur osa kas mõrvati, või surid vangilaagrites. Terroritegevuse tipuks oli aga rohkem kui 10000 inimese, sealhulgas naiste ja laste küüditamine 1941. aasta juunis. Eestlaste ette kerkis küsimus mitte enam demokraatia või vabariigi säilimisest vaid eesti rahva kui sellise säilimisest üleüldse.

 

4)  Kogu ajaloo jooksul on idapoolsetest vallutajatest eestlasi ahistada püüdnud ikka venelased, mitte teised Nõukogude Liitu kuulunud rahvad.

 

5) Nõukogude okupatsioonivägede saabudes 1940. aastal õnnestus Eesti Vabariigi peaministril Jüri Uluotsal minna põranda alla. Pärast Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi arreteerimist 1940. aasta juulis siirdusid presidendi ülesanded aga, vastavalt Põhiseadusele, peaministrile. Eesti põrandaaluste riigiorganite järjepidevus ja õigusjärgsus leidis tunnustamist ka lääneriikides.

 

6)  13. septembril 1941.a. ajalehtedes avaldatud üleskutse “Eesti mehed ja eesti naised”, millele oli alla kirjutanud peaminister J. Uluots ja rida teisi juhtivaid ühiskonnategelasi.

 

7) Peaminister J. Uluotsa esinemine-intervjuu raadios 7. veebruaril 1944.a.

8) Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldus nr. 1 1944.a. 1. augustil ja nr. 2 1944.a. 24. augustil.

9)  Ka Soome sõjaväes teeninud meestest pöördus 1944. aasta augustis, kui vaenlane oli Tartu alla jõudnud umbes 1800 meest Eestisse tagasi, et sel kriitilisel hetkel teha kõik mis võimalik Eesti kaitsmiseks.

 

10) Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SSi koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riiklike organite poolt ega ei olnud toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Ka USA Ümberasustatud Isikute Komisjoni 1950. aasta 13. septembri kirjas Eesti Asepeakonsulile New-Yorgis on öeldud, et Balti Relva-SS üksusi, kaasa arvatud Eesti Leegioni, tuleb eesmärgilt, ideoloogialt, tegevusaladelt ja kvalifikatsioonilt käsitleda Saksa SS-ist eraldiseisvatena ning seetõttu peab Komisjon seda Ühendriikide valitsusele mittevaenulikuks liikumiseks. Seetõttu tuleb Balti Relva-SSi, kaasa arvatud Eesti Leegioni liikmete taotluse korral Ühendriikidesse sissepääsemiseks neid käsitleda vastavalt nende isiklikele teenetele.

 

11) 20. (eesti) SS-diviisi koondati enne sõja lõppu käsu korras peaaegu kõik Saksamaal viibinud eesti sõdurid, sellele vaatamata, millises väeliigis nad algselt teenisid.

 

12) Pärast sõda Nõukogude Eestis tuntuks räägitud Saksa okupatsioonivõimude poolt mahalastud inimeste hukkamispaik.

 

13)  Ka Nõukogude Liidu poolel võidelnud, Eestist pärit eestlaste hulgas oli väga vähe neid, kelle ideaaliks oli kommunistlik impeerium eesotsas Venemaaga. Enamasti oldi Nõukogude Liidu poolele satutud olude sunnil, kui mobilisatsiooni eest kõrvalehoidmiseks ei olnud mingil põhjusel lihtsalt võimalust (vt. ka märkust nr. 1).