MILLEKS KEERUTADA

MILLEKS KEERUTADA?

 

Ikka ja jälle on meie meedias tõstatatud küsimus eestlastest Saksa sõjaväes. Kes nad ikka olid – kas Eesti vabadusvõitlejad või natsistlikud bandiidid? Selle üle on aastaid juba diskuteeritud, kuid viimastel aastatel on süüdistajate kirjutistes ilmnenud uus tahk, mis teeb neile vastuvaidlejate ja ajaloolist tõde selgitada püüdvate isikute väited üsnagi mõttetuiks. Nimelt on nii mitmegi sellise kirjutaja (nimetame neid edaspidi tinglikult euroeestlasteks) artiklis üsnagi selgesti välja öeldud mõte, et ajalooline tõde, nii nagu meie eestlased, ajaloosündmustest vahetud osavõtjad seda teame, ei oma mitte mingit tähtsust. Lääne-eurooplasele ei ole selline tõde lihtsalt vastuvõetav. Mitte mingisugusest vabadusvõitlusest sakslastega koos sõdides ei saanud ju juttugi olla. Mõte sellisest võimalusest ei mahuks keskmisele eurooplasele lihtsalt pähe. Seega, oluline on vaid see, kuidas mõistab asja ajaloos mõningate küsimuste osas üldiselt üsnagi väikeste teadmistega, valdavalt sõjaaegse propaganda mõju all olev keskmine eurooplane või ameeriklane ja rahvusvahelised juudiorganisatsioonid (paraku tundub tihti, et juudiorganisatsioonide arvates on oluline ainult juudi rahva saatus ja kõik see, mis on seotud teiste rahvastega ei oma selle kõrval mitte mingisugust tähtsust).

Ülaltoodu põhjal tulevad euroeestlased [1] oma kirjutistes siis järeldustele, milles soovitatakse Eesti kõrgematel riigiametnikel distantseeruda Saksa sõjaväes teeninud meestest ja nende võitlust Eesti vabaduse eest mitte tunnustada, sest ainult nii näitaksime me demokraatlikule Euroopale, et austame seal tunnustatud ühiseid väärtusi ja võiksime ehk Eesti jaoks saavutada ka juudi rahandustegelaste soosingu. (Otsustades meie poliitikute käitumise järgi, on suur osa nendest seda ka juba teinud. Parem karta, kui kahetseda.) Paraku ei minda nendes süüdistavates kirjutistes aga lõpuni ega analüüsita, mida meil ülaltoodu valguses veel tuleks teha, et olla tublid eurooplased.

Käesoleva kirjutise autor leiab, et ei ole mõtet polemiseerida euroeestlastega ajaloolise tõe küsimuses, sest kui nii kindlalt on öeldud, et arvesse saab tulla ainult ja ainult keskmise Euroopa kodaniku arusaam, mis, ükskõik kui vildak see siis ka ei oleks, ei kuulu arvustamisele, siis on selge, et ajaloolisele tõele tuleb vajaduse korral, kui see mingil põhjusel kasulikuks osutub, euroeestlaste arvates lihtsalt näkku sülitada. Kui inimene on oma arvamuses ikka sügavalt veendunud, ega siis teda lihtsalt vaidlusega ümber ei pööra. Käesoleva kirjutise autor leiab aga siiski, et enne kui sülitamisega alustada, tuleks ehk selle koha pealt, kus euroeestlased oma kirjutistes pooleli jäid, pisut loogiliselt edasi mõtelda ja endale selgeks teha, milleni sellise, eurooplaste arvamuse omaksvõtt meid ikka viiks ja millised oleks antud juhul plussid ja miinused.

Mis puutub plussidesse, siis tublide, kuigi tihti eelarvamuste ja silmakirjalikkuse küüsis olevate eurooplaste heasoovlikkus oleks meile uue “ajaloolise tõe” juurutamise korral tõenäoliselt ehk kindlustatud ja meie poliitikutel ei oleks läänes II maailmasõja sündmustest rääkides raskusi. Tuleks ainult kurta, kuidas eesti rahvas on okupantide all kannatanud ja rääkida, mida me fašistide karistamiseks kõik oleme teinud. Veelgi olulisem oleks ehk juudi pankurite rahakotiraudade avanemine. Kuid paraku on igal asjal ka oma miinused. Vaatleksime allpool ehk neidki pisut lähemalt.

 

Nõukogude Liit – Eesti vabastajaks

Esimeseks valusaks küsimuseks, mis vähemalt valdava osa eestlaste, eeskätt just vanemate põlvkondade juures uute, euroopalike tuulte puhumahakkamisel väga teravalt üles kerkiks, oleks suhtumine Nõukogude Liidu tegevusse Eestis. Siin tuleks antud juhul, kui me ikka head eurooplased tahame olla, ilmselt nii mõndagi senilevinud arvamust muuta.

Nagu teada, võitles ka Nõukogude Liit sõjaaegsetes lääneriikides levinud arvamuse kohaselt isakese Stalini juhtimisel rahvaste vabaduse ja demokraatia eest. Sõja ajal ei tehtud selles küsimuses liitlasriikide osas mitte mingit vahet ja lääneriigid, vähemalt nende laiad rahvahulgad, uskusid Stalinit. Ei saanud ju olla, et džentlemenlikud lääneriigid kasutasid õilsate eesmärkide saavutamiseks kuritegeliku riigi kaasabi. Midagi sellist oleks kole isegi mõtelda. Järelikult oli Punaarmee rahvaste vabastaja, kes muu hulgas vabastas ka eestlased saksa okupatsioonist, et nad saaksid rõõmsalt ühineda “vabade rahvaste murdmatu liiduga”. Seda kinnitab näiteks seegi, et sõja ajal läänes ilmunud ajalehed rääkisid ikka ja ainult Balti riikide vabastamisest Nõukogude Liidu poolt, mitte aga okupeerimisest.

Ülaltoodust lähtudes jääb arusaamatuks mõningates euroeestlaste ja nende sõprade kirjutistes esitatud väide, et Nõukogude Armees teeninud mehed ei võidelnud Eesti vabaduse eest. Sellist väidet ei saa mitte kuidagi loogiliselt põhjendada. (Ega kirjutajad ise ka seda teinud ei ole, vaid on viidanud lihtsalt USA politoloogi ütlusele, kuid seda võib võtta lihtsalt kui nn. “külma sõja” ajal, kui Nõukogude Liidu mustamine moodi läks, väljamõeldud väidet). Kui lähtuda loogikast, siis on selge, et kui Punaarmee juba võitles koos lääneriikidega Saksamaa vastu, siis oli Nõukogude Liit lääneriikide arvates igati tubli ja demokraatlik riik. Ega muidu oleks Jalta kokkuleppega, millega määrati suurriikide pärastsõjaaegsed mõjualad, Ida-Euroopa riikide vabastamine rahumeeli Nõukogude Liidu hooleks jäetud (sisuliselt oli see lepe ju uus Molotov-Ribbentropi pakt). Seega siis – kuna Saksamaa oli Eestis okupandiks, siis loogiliselt võttes oli Punaarmee Eesti vabastaja ja jutul lõpp. Igatahes distantseerumist Punaarmees võidelnud meestest ei ole euroeestlased eesti riigimeestelt mitte kunagi nõudnud ja Eesti riigijuhtide osalemine näiteks Eestis elavate Nõukogude Armee veteranide kokkutulekul ei kutsuks lääneriikides ja rahvusvahelistes juudiorganisatsioonides ilmselt mitte mingeid vastuväiteid esile.

 

Mida kujutas endast eesti rahvas Teise maailmasõja ajal?

Suhtumine Nõukogude Liidu vabastajarolli ei ole ainus asi, mis euroeestlaste seisukohtade omaksvõtmisel ümber vaadata tuleks. Analüüsida tuleks ka seda, kes need eestlased sõja ajal üleüldse ikka olid. See on väga raske küsimus nendele, kes peavad seda demokraatlikus Euroopas ja Ameerikas selgitama.

Nagu teada, võitles II maailmasõjast nii või teisiti osa võtnud eestlastest (kokku umbes 100 000 meest) umbes 75 – 80%, seega rõhuv enamus Sakslaste poolel. Tavaliselt loetakse, et üldmobilisatsiooni korral moodustab mobiliseeritute arv umbes 10 % elanikkonnast. Et eestlaste arv enne sõda oli veidi üle miljoni inimese, siis võib nähtavasti väita, et mitte vähem kui kolmveerand eesti rahvast (lähtudes sellest, et meestega on seotud ka nende perekonnad) olid nii või teisiti seotud võitlusega sakslaste poolel [2]. Et eestlased sõja ajal tõepoolest hoidsid sakslaste poole seda tõendab näiteks kas või seegi asjaolu, et Saksa okupatsiooni ajal (1941 – 1944) Eestis sakslastevastast partisanitegevust praktiliselt ei olnud ja rahvas suhtus Saksa sõjaväes teeninud eestlastesse üsnagi sõbralikult. Kuid mis veelgi koledam – ka Eestis säilinud põrandaalused või poolpõrandaalused Eesti seadusliku riigivõimu esindajad pidasid võitlust koos sakslastega antud olukorras vajalikuks.

Nüüd peaks tekkima loogiline küsimus, miks see ikka nii oli? Nagu euroeestlaste Saksa sõjaväes teeninud mehi süüdistavates artiklites on väidetud, ei olnud ühegi rahva vabadusvõitlus lääneriikide tavakodanike arusaamade kohaselt Hitleri ja Himmleri lipu all mitte mingil juhul võimalik (ilmselt võis see aga toimuda isakese Stalini targal juhtimisel). Seega tuleb tahes tahtmata arvata, et Saksa sõjaväes teeninud eestlased, kes sinna läksid vabatahtlikult või esimese mobilisatsioonikutse peale, olid nähtavasti lihtsalt kas mõtlemisvõimetud lollid või kõrilõikajad, kes tundsid mõnu kaklemisest ja tapmisest. Raha eest teenivad palgasõdurid nad ilmselt ei olnud, sest Saksa sõduri palk ei olnud suur ja nii lolle, kes Venemaal sõdides oleksid lootnud kõrgeid kohti välja teenida või rikkaks saada nende hulgas ilmselt ka ei olnud. Et neid sõdijaid oli nii palju, umbes kolmveerand kogu Eesti relvakandmisvõimelistest meestest, siis ei ole kahtlust, et eesti rahva sõja ajal tegutsenud põlvkond koosnes valdavalt tahtlikest või tahtmatutest kurjategijatest. See mis nad ise asjast arvasid (euroeestlastest kirjutajad ei välista, et mõni Saksa sõjaväes teeninud meestest võis lolli peaga isegi mõtelda, et ta võitleb Eesti vabaduse eest) ei oma mitte mingit tähtsust. Lihtsameelsetele lääneriikide kodanikele ja juudiorganisatsioonidele ei ole pisut keerukamatest ajaloolistest situatsioonidest arusaamine lihtsalt võimetekohane ja seega ei jää muud üle, kui et selleks, et neile meeldida, tuleb sõjaaegne eesti rahvas, vähemalt valdavalt, ilmselt kuulutada rahvaks–kurjategijaks ning järeltulevatel põlvedel ei jää nüüd muud üle, kui patukahetsuse märgiks endale tuhka pähe raputada.

 

Vae victis

Vae victis – häda võidetuile – see oli juhtlause, mille järele elu Eestis pärast sõda Nõukogude võimu all, vähemalt esialgu, käima hakkas. Seda suurema osa eestlaste arvamuse järgi. Massilised arreteerimised, seadusetus, õigemini nõukogude seaduslikkus, mille alusel paljud oma kodudest ja vaevaga, sageli inimpõlvede jooksul kogutud varandusest ilma jäid ja lõpuks massiline küüditamine oli need asjaolud, mis andsid eestlastele aluse Nõukogude võimu genotsiidis ja inimõiguste rikkumises süüdistamiseks. Kuid kas see ikka oli nii? Kas eestlaste kaebused on põhjendatud?

Kui lähtuda eespool kirjutatust ja tunnistada, et eesti rahvas vähemalt 75% ulatuses koosnes kas otsestest sõjakurjategijatest või neile kaasatundjatest –aitajatest, siis omandavad asjaolud kaheldamatult pisut teistsuguse värvi. Kui Eestis toimunu analüüsimisega ikka raudselt loogilise lõpuni minna (võttes aluseks lääneriikide kodanike loogika), siis tuleb paraku sedagi tunnistada, et kuritegu nõuab karistamist ja seda, mis toimus Eestis pärast II maailmasõda ei saa seetõttu vaadelda mitte kui süütute inimeste represseerimist Nõukogude Liidu poolt vaid kui sõjakurjategijate õiglast karistamist. Nõukogude Liit, kui lääneriikide tubli liitlane ja nende poolt igati tunnustatud demokraatlik riik, kes vabastas eestlased Saksa okupatsioonist, oli ju õigustatud seda tegema. Fašism tuli välja juurida. Kurjategijaid, nagu eespool juba öeldud, oli aga tõesti palju, sest kuulus ju nende hulka valdav osa eesti rahvast. Vähe karm see karistus, mis kümnetele tuhandetele eestlastele osaks langes ju oli, nõudis üsnagi palju inimelusid ja tihti sattus ka mõni süütu hingeke (näiteks väikesed lapsed) represseeritute hulka, kuid seal, kus raiutakse metsa, langevad ka laastud. “Sorry”, aga elu läheb edasi. Ja eks võitlus igasuguste kahjulike putukate ja närilistegagi on näidanud, et otstarbekas on neid hävitada koos järelkasvuga. Kurjategijatest koosnevat rahvast ei ole mõtet säästa ja seega ei ole mõtet ka tühjast asjast tüliküsimust teha. Nõukogude võim, nagu ta ise väitis, oli karm, aga õiglane. Et eesti rahva hävitamisega alustati juba enne sõda, seda võib lugeda lihtsalt ettenägevalt targaks profülaktiliseks sammuks. Nagunii oleksid need, siis hävitatud inimesed Nõukogude Liidu vastased olnud.

 

Nüüd on käesoleva kirjutise autor küll üle pingutanud

Võib nii mõnigi lugeja, eriti noorematest põlvkondadest päritolev isik, väita. Eesti rahvast ei ole keegi täielikult hävitada püüdnud ja ka valdava osa rahvast sõjakurjategijateks tunnistamiseni ei ole asi läinud. Vastupidi, kogu aeg räägiti ju rahvaste sõprusest vennalike rahvaste liidus ja isegi rahva elujärg, eriti nõukogude võimu viimastel aastatel, ei olnud eriti kehv. Tõepoolest, eks igaühe arvamus oleneb paljuski isiklikest kogemustest ja mälestustest (surnud paraku ei räägi). Seda eriti siis, kui pikemalt järele mõtelda ja analüüsida ei viitsita või ei osata. Isegi tuntud kirjanik J. Kross olevat ütelnud – 50 aastat Nõukogude okupatsiooni elas eesti rahvas üle, Saksa okupatsiooni aga ei oleks elanud. Kas see ikka on nii?

Kahjuks on kirjanikud tihti lühinägelikud ja kergeusklikud. Eks kiitnud ju maailmakuulus Bernhard Shawgi Nõukogude korda pärast seda, kui talle kahe sõja vahel pakuti võimalus Nõukogude Liitu, sealhulgas ka nälgivat Ukrainat külastada. Mis puutub eestlaste ellujäämisesse ühe või teise okupandi all, siis keegi ei tea ega saa seetõttu ka täie kindlusega öelda, milliseks oleks eesti rahva saatus kujunenud sakslaste võimu all. Enamasti spekuleeritakse sellega, mida üks või teine kõrge Saksa ametiisik kunagi ja kusagil olevat ütelnud või kirjutanud, kusjuures vastavad avaldatud andmed on tihtigi valikulised ja põhinevad suurel määral Nõukogude Liidu allikatest. Loomulikult, sakslased ei olnud mitte mingid heategijad, vaid Eestis põhiliselt ikkagi okupandid. See on täiesti selge. Kuid mis ikka oleks toimunud pärast sõda, see jääb paraku siiski saladusekatte alla. Muutsid ju sakslased sõja kestel oma esialgset suhtumist paljudesse küsimustesse. Oluline tõsiasi on aga see, et saksa okupatsiooni Eestis ei saa näiteks kas või Eestile repressioonide tagajärjel põhjustatud inimkaotuste osas nõukogude okupatsiooniga kaugeltki võrrelda.

Mis puutub aga sellesse, et eestlased Nõukogude Liidu okupatsiooni üle elasid, siis võib päris kindlasti öelda, et see on esmajoones nähtavasti siiski tingitud mitte nõukogude võimu humaansusest, vaid sellest, et Nõukogude Liidu timukast peaideoloog Jossif Stalin suri enne, kui ta jõudis oma plaanid teoks teha. Ühe sõnaga: “Sa läksid vara ära, Su töö jäi pooleli”. Ent vaadelgem fakte.

Teatavasti stalinlikus Nõukogude Liidus ju poliitvangide amnestiaid ei tuntud. Kõik need eestlased, kes said 25+5 ja ka küüditatud olid eesti rahva seisukohalt tegelikult määratud kaduma. Mitte keegi neist ei oleks vägagi tõenäoliselt enam mitte kunagi kodumaale tagasi pöörduda saanud ja julgeolek töötas kuni Stalini surmani täie võimsusega. Veel 10 – 15 sellist aastat ja eestlased oleksid oma kodumaal moodustanud tõenäoliselt ainult tühise vähemusrahvuse (kui sedagi). Seda enam, et eeskätt raiuti ju eestlaste paremaid päid (tuletagem ainult meelde EKP KK VIII pleenumit 1950.a. ja sellele, eriti haritlaskonna ja kultuuritegelaste hulgas järgnenud “nõiajahti”, mis hõlmas ka Nõukogude võimule üldiselt lojaalseid isikuid). Kõik Siberi laagrid olid eestlasi täis ja kaugeltki mitte ainult Saksa sõjaväes teeninud mehi. Genotsiid eesti rahva vastu toimus täie hooga ja eestlaste lõpp oli ainult aja küsimus.

Mis puudutab eestlasi ja lääneriike, siis see on omaette küsimus. Et eestlasi lääneriikides in corpore sõjakurjategijateks tunnistatud ei ole, selle eest võlgneme ilmselt tänu asjaolule, et suurriigid varsti pärast sõja lõppemist maailmavalitsemise pärast pahuksisse läksid ja lääneriigid mõni aeg pärast sõda Nõukogude Liidu kuritegelikku olemust tunnistasid. Ühe sõnaga - see, mis eestlastele oli juba 1940/41. aastal selgeks saanud jõudis pikkamööda ka lääneriikide juhtide teadvusse. Mis puutub aga lääneriikide tavakodanike arvamust, siis enamus neist ei ole nähtavasti tänapäevani viitsinud kõiki Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa maadega seosesolevaid asjaolusid endale korralikult selgeks teha. Ja pole ka ime, sest ka riikide tasandil Nõukogude Liidu tegevust inimõiguste vallas ju ainult tauniti (seda oli hea aeg-ajalt mõnel rahvusvahelisel istungil vms. Nõukogude Liidule ette visata). Aga kogu see suurriikide jutt jäigi ainult tühiseks, diplomaatiliseks sõnamulinaks. Ega selleks, et Nõukogude võimu alla sattunud Ida-Euroopa maade olukorda kas või pisutki kergendada, praktiliselt midagi ju ette ei võetud. Ja seda isegi siis, kui Nõukogude Liit kasutas alistatud rahvaste vastu otseselt relvajõudu (tuletagem vaid meelde Ungari ja Tšehhi sündmusi). Faktiliselt jäädi nõusse, et Ida-Euroopa riigid kuuluvad Nõukogude Liidu valdusse. Nii ongi siis lääne tavakodanike hulgas nähtavasti küllaltki laialt levinud arvamus, et Nõukogude Liit oli muidugi halb, aga sõja ajal oli ta meie liitlane ja aitas paha Saksamaad võita. Et otstarve pühendab abinõu, see on juba ammu tuntud sentents. Keskmise lääneriikide kodaniku arvamus on ilmselt selline, et tont selle eesti rahva ja tema saatusega, meid see ei puuduta. Mõelda vaid, mingi eesti rahvas ees või taga. Igal juhul aga poleks eestlased tohtinud koos sakslastega (ja veel relva SS-is) Nõukogude võimu vastu võidelda, sest see oli ühtlasi võitlus ka lääneliitlaste vastu ja see oli juba kuritegu. Nii siis, eestlased oleksid pidanud käed rüpes istuma ja lootma Stalini armule, sellele vaatamata, et eesti rahva hävitamine Nõukogude võimu poolt algas juba enne sõda.

Mis aga puutub valdava osa eesti rahva kui sellise kurjategijateks tunnistamisse Nõukogude Liidu poolt, siis selleks puudus lihtsalt vajadus. Nagunii olid eestlased tal pihus ja vangi panekuks või küüditamiseks ei olnud mingit rahvusvahelist kurjategijaks tunnistamist vajagi. Milleks ilmaaegu teha negatiivset propagandat, mis seab kahtluse alla eestlaste soovi elada Nõukogude Liidus. Asju sai ajada ka ametlikult väljakuulutatud suure rahvaste sõpruse varjus. Kes KGB-le ikka kuidagi ette jäi, see ka kadus, oli ta siis süüdi või mitte. Kehtis ju julgeolekuorganites üldtuntud tõde – oleks ainult inimene, paragrahvi me juba leiame.

 

Miks on eestlastel eestlaste süüdistamist vaja?

Heakene küll! Lääneriigid lääneriikideks ja Nõukogude Liit Nõukogude Liiduks. Neisse puutuv ei selgita, miks ikka eestlaste endi hulgas leidub inimesi, kellel on vaja suurt osa omaenda rahva vanemast põlvkonnast mustaks lambaks teha [3]. Tõepoolest, kui lugeda Eestis ilmunud ajalehtedes kunagi Eesti iseseisvuse eest võidelnud mehi süüdistavaid kirjutisi, siis kerkib tahes-tahtmata üles küsimus: milleks ja kellele seda kõike ikka vaja on? Kas tõesti on tegemist äkki ärganud südametunnistusega ja sooviga ülejäänud maailmale näidata, et oli mis oli, meie, praegu elavad eestlaste nooremad põlvkonnad, oleme oma vanaisade vigadest aru saanud ja ehkki Nõukogude võim neid kunagisi kurjategijaid juba karistas, oleme ka omalt poolt, et tõestada meie sobivust Euroopasse, otsustanud neid veelgi karistada nendest lahtiütlemisega. Ega küll küllale liiga ei tee.

Paraku jääb neid artikleid lugedes küll pisut teistsugune mulje. Patukahetsus tundub enamasti üsnagi silmakirjalik olevat. Tõelisi põhjuseid tundub olevat aga kaks. Esiteks on selliste kirjutiste autoriteks ilmselt need, kellel Nõukogude võimu ja KGB-ga kunagi soojemad suhted olid. Nende puhul on asi mõistetav. Teisi süüdistades jäävad oma teod ehk tagaplaanile. Ühtlasi saab aga ka välismaalaste juures, kellel Eesti ajaloost eriti aimu ei ole, printsipiaalsuse eest plusspunkte koguda ja ennast tõeliste eurooplastena näidata. Aga kas kirjutajateks ja vanaisade hülgajateks on ainult need? Kaugeltki mitte.

Paljudele noorema põlvkonna hakkajatele ja edasipüüdlikele eestlastele on omane täiesti arusaadav soov teha euroametnikuna karjääri ja saada sellega seotud hea elu peale. Selleks on vajalik aga Eesti võimalikult kiirest Euroopa Liitu saada. Kuid need Eesti vanaätid oma “musta” mineviku ja sooviga, et ka neid tähele pandaks ja nende kunagist võitlust tunnustataks, võivad asja segada. Seleta siis Euroopas, kes nad sellised on ja miks nad just seda tegid, mida nad tegid. Mida siis teha? Ilmselt on euroeestlased aga lahenduse leidnud.

Neid kunagisi sõdureid süüdistavaid artikleid lugedes tuleb tahes-tahtmata meelde vana, Alaska indiaanlaste ja eskimote komme, mida Jack London ühes oma jutustuses nii hästi kirjeldab. Kui suguharule saabusid rasked ajad ja näljasurm seisis silme ees, siis toiduotsinguil edasi rännates jäeti vanad ja viletsad lihtsalt maha surema. Nende suutäite arvel püüti säästa nooremaid, et suguharu väljasuremisest päästa. Tõsi, seda tehti ainult äärmise vajaduse korral ja seejuures ei keerutatud ega püütud oma käitumist mingite kunstlikult otsitud süüdistustega põhjendada. Kõik, nii mahajätjad kui ka mahajäetavad teadsid, et nii on suguharu edasikestmiseks lihtsalt vaja.

See on hea eeskuju, seda enam, et antud juhul ei ole asi kaugeltki nii traagiline. Keegi ei ole ju väitnud, et need vanaätid ja vanaeided tuleks ära hävitada. Tänapäeval ollakse humaansemad. Ja ega küsimuski ei ole meie tublide euroeestlaste elus või surmas, vaid lihtsalt heas äraelamises ja tunnustamises selle maailma vägevate poolt. Kui selle saavutamiseks tuleb minevik koos vanema põlvkonna ideaalide, võitluste ja kannatustega vaba Eesti ja oma rahva säilimise eest lihtsalt hüljata ja igaveseks unustada, siis tuleb seda meie euroeestlaste arvates kõhklematult teha. Kas see toob üldist kasu ja on vastuvõetav kogu eesti rahvale, ei olegi lõppude lõpuks tähtis. Peaasi on see, kuidas elab see seltskond, kes pürgib iga hinna eest läände.

Seega oleksid siis seisukohad põhiliselt selged. Kui tahame Eestit maksku mis maksab kiiresti saada Euroopasse, siis ajalooline tõde siin ei loe. Sellele on ennegi sülitatud. Lääneriikidele meeldiva Eesti ajaloo võib aga tellida Brüsselist. Küllap seal juba leidub nõuandjaid, kes teavad, milline peab üks õige, demokraatliku Euroopa riigi jaoks sobiv ajalugu olema. Mis aga puutub eestlastesse, siis asi neil see uus ajalugu ära õppida ei ole. Seda enam, et tubli pioneeri- ja komsomolikasvatuse tulemusel ei ole suurel osal nooremate põlvkondade eestlastest ajaloost nähtavasti nagunii eriti aimu ja seetõttu ei tarvitse nad Saksa või Soome mundrites võidelnud eestlastes näha ka vabadusvõitlejaid. Vanematest inimestest kujuneb küll hüljatute põlvkond, kuid tühja nendega. Nagunii on nad juba paljude Nõukogude Liidus elatud aastate tõttu sellega harjunud ja nende unistuste purunemine Eesti Vabariigis, mille eest nad omateada võitlesid ja selle eest oma parimad aastad ohverdasid, ei tohiks Eesti nooremale, euroopaliku silmaringiga poliitikute ja riigiametnike põlvkonnale eriti midagi tähendada. Peaasi, et Eesti riik Euroopasse jõuaks ja raha tuleks. Ja ega südametunnistuse piinugi, kui neid ehk mõnel meie Euroopasse pürgijal, kes oma vanaisa koos ta pahategudega peab maha salgama, peakski pisut olema, tule kaua kannatada. Kogu lugu nende vanaättidega kestab ju nagunii veel ainult 10 – 15 aastat, sest siis on surm suurema osa neist juba jalust ära koristanud.

Mõningase sarkasmitunde, eriti nende juures, kes omal ajal (oma arvates Eestit kaitstes) pidasid vastu vastase turmtules ja vajaduse korral tõusid tule all ka rünnakule kutsub esile ainult meie euroeestlaste vähene kodanikujulgus. Selle asemel, et keerutada nagu kass ümber palava pudru ja püüda leida igasuguseid süüdistavaid põhjendusi oma teguviisi õigustamiseks, tuleks julgeda otse öelda – selleks, et meil oleks Euroopas hea elada, tuleb meil teid, vanaätid, koos teie tõdede ja ideaalidega lihtsalt kuradile saata, sest Euroopa teie tõdesid ja ka teid endid ei vaja. Ja kogu lugu. Aga noh, ega julgus ei ole oma teha. Kes ikka on arg, on seda lõpuni ja ega asi ei olegi võib-olla niivõrd arguses kui eetikas, kuid sellega on lood tänapäeval Eestis paraku nagu nad on.

Nii et jõudu tööle teel Euroopasse!

Hendrik Arro



[1]  Põhiliseks süüdistavate artiklite kirjutajaks on olnud Sõnumilehes ennast julgeolekuanalüütikuks nimetav Aare Raid, kes minevikus on ise sellisel töökohal olnud, mis ilmselt on nõudnud tihedat koostööd Nõukogude Liidu julgeolekuorganitega. Aga on ka teisi.

[2] Ka nn. soomepoisid võitlesid lõppkokkuvõttes ju Saksamaa liitlase ridades.

[3] Halba muljet eestlastest aitab hoolega süvendada Eesti meedia, kes sensatsioonihimust lähtudes püüab kõikides uudistes eelkõige nende halba külge rõhutada ja on seetõttu hakanud kõiki Saksa sõjaväes teeninud eestlasi ja nende ettevõtmisi rõhutatult seondama relva-SS-iga.