Eesti Vabariigi Presidendile

Eesti Vabariigi Presidendile

Lp. hr. President!

Oma võidupüha kõnes 23. juunil 2008.a. ütlesite Te muuhulgas: „ ... Seetõttu tuleb meil vaba riigina tasuda üks ammune auvõlg repressioonide läbi kannatanud ohvitserkonna ees. Eesti toonane poliitiline ja sõjaline juhtkond ei andnud oma ohvitseridele võimalust võidelda ja langeda lahingus oma lipu all. /... /Ma leian, et Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi üheks esmaseks kohuseks on jäädvustada represseeritud kaitseväelaste mälestus.”

 Toredad, kuldsed sõnad presidendi poolt mis, nagu rahvakirjanik Oskar Luts kunagi ühes oma raamatus kirjutas, peaksid ristiinimesele pisara silma tooma. Kuid tuhandetele eesti meestele siiski ei too. Miks siis?

Nimelt on asja juures üks väike aga. Te kutsute üles mälestama neid, kes hukkusid Nõukogude Liidu vanglates või vangilaagrites, rõhutades seda, et neile ei antud võimalust oma kodumaa vabaduse eest võidelda. See on tõde, kuid siiski ainult poolik tõde. Selle tõe teisest poolest kipuvad meie valitsusringkonnad ja ka Teie, härra president, enamasti vaikima. Ainult mõni kord julgetakse ametlikes kõnedes ettevaatlikult, nii moka otsast mainida, et eestlased ei olnud mitte ainult vaesed kannatajad, vaid kümned tuhanded eesti mehed võtsid relva ja ka võitlesid nõukogude okupantide vastu. Metsavendade tegevusest, Narva ja Sinimägede lahingutest on paljud autorid küll kirjutanud, kuid ametlikku, valitsuse seisukohta nende meeste kohta ei ole. Nende meeste ainus „süü” seisnes selles, et ajaloo paratamatuse tõttu tuli neil, kes oma kodumaad tahtsid vene hordide vastu kaitsta, võidelda valdavalt saksa mundris (Soome minek oli siiski ainult suhteliselt vähestel võimalik). Jäädes kaotaja poolele, on  neil kogu elu tulnud kannatada nõukogude võimu repressioone. Ja ka Eesti Vabariigis, kuuluvad nad hüljatute põlvkonda.

Nii see paraku on. Saksa sõjaväes teeninud mehed peavad endale aru andma, et nad on sõja, ja mitte ainult relvavõitluse, vaid ka ideoloogilise võitluse paljude, praegu võimulolevate ja pealetulevate nooremate eestlaste isamaalisuse ja rahvusliku iseteadvuse eest nõukogude võimule nähtavasti lootusetult kaotanud. Sajandeid kestnud, eestlaste iseloomu vorminud orjaaeg ja nõukogude okupatsioon olid liiga pikad, et aastatel 1918 – 1940, võiduka Vabadussõja ajal ja järel Eestis tekkinud rahvuslik iseteadvus ja aated oleks suutnud eesti ühiskonnas piisavalt kinnistuda (nende aadete vaimus kasvanud mehed läksid enamikus kodumaa eest sõtta ja kas langesid, või istusid aastaid vangilaagrites).

Ja nii ongi juhtunud, et selle maailma vägevaid kummardavaid, ilma iseseisvalt mõtlemata kõigega nõustuvaid alandlikke lakeisid on, eestlaste hulgas tänu aastaid kestnud nõukogulikule kasvatusele nähtavasti üsnagi palju. Paraku ka valitsusringkondades. Kunagises Eesti Vabariigis eriti noorte hulgas valitsenud isamaalisust ei ole Eestis taasiseseisvumise järgi suudetud, aga võib-olla ka et tahetud taastada. Oleks see ju kommunistliku minevikuga tegelinskitele ohtlik. Või veel – hakatakse äkki mineviku kohta aru pärima. Nii et las parem olla, nagu on.

Niisiis kahju, kuid siinkohal tuleb kaotust ausalt tunnistada. Aga kaotajate kohta kehtis juba vanas Roomas tõde – vae victis (häda võidetuile). Ilmselt kehtib see ka tänapäeva Eestis – häda (häbi ja teotus) neile, kes kunagi julgesid Eesti kaitseks relva võtta ja selle maailma vägevate vastu võidelda. Võitjate ja nende lakeide arvates oli see ränk kuritegu – orjal tuleb ju alandlikult kuuletuda isandatele, ükskõik kas nende tõed on valed või õiged.

Öeldakse, et noorematel põlvkondadel on kasulik õppida oma eelkäijate kogemustest. Mida õpetlikku võiksid vanamehed oma järeltulejatele, kes nüüd või tulevikus Eesti kaitseväes teenivad või siis, kui on tekkinud kodumaa kaitsmise vajadus, reservist uuesti tegevteenistusse kutsutakse siis soovitada. Paistab, et järeldus, kui tänapäeva Eestis vabariigi juhtkonna suhtumisest Eesti eest sõdinud meestesse ning raudsest loogikast lähtuda, on üsna ühene – ärge te poisid nii lollid olge, et kunagi Eesti eest pauku teete. Ka siis, kui tundub, et seda kodumaa kaitseks on vaja. (Missioonidel käimist ei maksa kodumaa kaitsmisega segi ajada. Seda on peamiselt vaja ainult poliitikutel oma maine tõstmiseks isandate ees.)

Tuletage meelde oma vanaisade kurba saatust. Kunagi ei või teada, kellele see, et eestlased oma kodumaad vajaduse korral ka kaitsta julgevad, ei meeldi. Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse otsuseid ning isamaalisi üleskutseid ei maksa eriti tähele panna. Need unustatakse kohe, kui asi tõsiseks läheb. (Tuletagem meelde Jüri Uluotsa ja tema üleskutset eesti meestele 1944.a veebruaris.) Maailma ja tõenäoliselt ka järeltulevate põlvkondade silmis on Eesti president ja ministrid nii väikesed vennad, et nende poolt lausutu jääb ainult tühiseks õhu võnkumiseks. Sellega, et te nende üleskutsetele kuuletusite, te ennast maailma ja järeltulejate silmis, nagu elu on näidanud, õigustada ei saa. Tagantjärele tarkusega võib mõni selle maailma vägevatest või sellele sabaliputajatest alati väita, et teie võitlus ei olnud õige või, kui pealtnäha oligi, siis olid liitlased valed (Eesti üksinda on vaevalt küll võimeline sõda pidama). Eriti hulluks läheb asi aga siis, kui juhtute sõja kaotama. Siis olete kindla peale kurjategijad, sest kaotaja on siin maailmas alati kurjategija. Nii et mõtelge, poisid!

Hääletu alistumine – selles süüdistatakse president K. Pätsi. Kuid tänapäeva Eesti elus tunnetame me meie riigikogu, presidendi ja valitsuse hääletut alistumist iga päevaga üha rohkem ja rohkem. Ja see on kurb ning alandav, sest kui K. Pätsi otsuste tegemise ajal ähvardati Eestit vähemalt otseselt sõjalise okupatsiooniga, siis tänapäeval aitab nähtavasti ainult meie idanaabri ja tema välismaiste toetajate sõrmega vibutamisest, et Eesti valitsejad värisema hakkaksid ja oleksid suhete parandamiseks kergeusklikult nõus ka Eesti au ja väärikust otseselt kahjustavaid otsuseid tegema. (Et suhted ka tegelikult paraneksid, seda ei garanteeri mitte miski – hoopis tõenäolisem on, et nõuetele järgnevad uued nõuded).

Teise maailmasõja veteranid on vanad mehed, kelle elu lõpeb lähematel aastatel. Aastaid on nad Eesti Vabariigilt oma võitluse eest kas või tagasihoidlikku, ametlikku tunnustamist oodanud, kuid seda ei ole tulnud. Ennem vastupidi. Nende kannatus on lõpukorral. Samuti on kadunud usk, et Eesti valitsus on tõepoolest Eesti valitsus, kes oma tegevuses lähtub Eesti ja eestlaste huvidest, aga mitte marionett, kelle jaoks on oluline ainult see, mida välismaal keegi arvab. Ei ole midagi teha. Need Vabadussõja vaimus kasvanud noored mehed, kes siis, kui seda oli vaja, läksid kõhklemata sõtta, täitma oma kodanikukohust, tunnevad nüüd, taasiseseisvunud Eestis, ennast järjest rohkem ja rohkem Eesti valitsevate ringkondade poolt reedetud sõduritena. Ainult kusagil, n.ö. nurga taga ja mitteametlikult öeldud tunnustavad sõnad siin ei aita. Mõelge sellele, härra President!

07. juulil 2008

              Hendrik Arro

Vanemteadur, PhD, Sõjaaegsete Eesti

Lennuväelaste Ühenduse esimees,

sõjaaja lahingulendur