ESTI SÕDUR II MAAILMASÕJAS

ESTI SÕDUR II MAAILMASÕJAS

ehk kes siis kelle või mille eest sõdis

 

Aeg-ajalt on ajakirjanduses erinevate autorite poolt ikka ja jälle tõstatatud küsimus: kelle eest või mille nimel Eesti sõdurid II maailmasõjas võitlesid ja keda, kas sakslaste või Nõukogude Liidu poolel võidelnuid saab lugeda Eesti vabastajateks. Üsnagi sageli on olnud ka selliseid arvamusi, mille kohaselt tuleb kõik sõdinud eestlased, ilma vahet tegemata, lihtsalt lugeda suurriikide ohvriteks, keda sunniti sõdima eestlastele võõraste ideede eest. Eriti teravalt on need probleemid esile kerkinud viimasel ajal, seoses Lihula mälestussamba ja Tõnismäe Pronkssõduriga juures toimunud sündmustega ning seaduseelnõu “Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu” menetlusest väljahääletamisega Riigikogus.

Nii näiteks soovitab tuntud keskerakondlasest ajaloolane Küllo Arjakas Riigikogu otsust tagantjärele õigustades oma Postimehes avaldatud artiklis eestlaste võitlusest oma riigi iseseisvuse eest mitte rääkida ning panna kõik sõjast osa võtnud mehed, ükskõik kummal poolel nad võitlesid, ühte patta ning vaadelda neid kui vaeseid suurriikide ohvreid.

Sellise ühte patta panekuga on kahtlemata mugav meie lähiajalugu käsitleda, mida peaaegu kõik meie taasiseseisvumise järgsed valitsused on seni ka teinud. Ilmselt ei ole juletud eestlaste osaluse suhtes II maailmasõjas riiklikult mingit kindlat seisukohta võtta. Tundub, et põhjuseks on siin olnud kartus - aga mis siis välismaalased meist arvavad. Ja nii ongi meie valitsejate arvates kõige ohutum olnud väita, et eesti mehed olid möödunud okupatsioonide ajal lihtsalt vaesed kannatajad, “äpud” kellega suurriigid võisid teha mida tahes. Mitte mingit eestlaste vabadusvõitlust ei toimunud, sest eestlased, kellel sel ajavahemikul oma riiki ei olnud, ei saanud ju ametlikult, rahvusvaheliste reeglite järgi sõjas osaleda.

Paraku on ajaloo käsitlemisel vaid kitsalt juriidilistest aspektidest lähtudes üks puudus: see ei arvesta seda, kuidas eesti rahvas vaadeldava ajalooperioodil tegelikult olukorda suhtus. Seda, mida need mehed, kes tegelikult sõdisid, tol ajal asjast arvasid ja milline oli nende motivatsioon ei tule vähemalt osa juristide ja ajaloolaste arvates, kes tänapäeval kabinetivaikuses asju tagant järele paika panna püüavad, üleüldse arvestada. Aluseks tuleb võtta rahvusvahelised seadused ja reeglid ning seda, mis tegelikult toimus, vaadelda vastavuses nende reeglitega. Asjaolu, et sõjaolukorras ei käitunud ega mõtelnud eesti rahvas tihti hoopiski mitte nii, nagu see nüüd eestlaste vabadusvõitlust eitavate juristide ja ajaloolaste arvates õige oleks olnud, ei ole oluline. Ei saa ju rahva arvamust ilma pikemata, kui see kehtestatud rahvusvaheliste reeglitega kokku ei lange, ajaloo koostamisel aluseks võtta ja seega siis, lähtudes puht formaaljuriidilisest aspektidest - eestlaste vabadusvõitlust II maailmasõja ajal ei toimunud.

Paraku ei ole paljud vanemad inimesed, kes sündmustest nii või teisiti ise osa võtsid vabadusvõitlust eitavate juristide ja ajaloolaste arvamusega nõus. Väga paljude tolleaegsete inimeste arvates võitlesid eesti mehed just Eesti iseseisvuse eest. Mis siis tegelikult ikka toimus? Kellel on õigus? Selle küsimuse väljaselgitamiseks on allpool vaadeldud nii Saksa, Soome kui ka Nõukogude Armees võidelnud meeste tegevust ja nende tegutsemise motiive.

 

Alustaksime nendest, kes võitlesid sakslaste poolel

1941. aasta suvel algas Eestis, sel ajal veel Nõukogude vägede tagalas, intensiivne eestlaste partisanivõitlus. Seda ei saa vaadelda kui üksikute, või juhuslike gruppide tegutsemist, kuna sellest võtsid osa tuhanded metsavendadena tegutsenud mehed, kellel oli suur elanikkonna toetus. Samal ajal - see ei olnud mitte Eesti riigi (de fakto Eesti riiki ja valitsust ju enam polnud) vaid eesti rahva poolt peetud sõda. Suur osa Lõuna-Eestist vabastati metsavendade poolt juba enne sakslaste saabumist. 1941. aasta rahvaülestõusus (mida on nimetatud ka Suvesõjaks) tegutses isegi üsna mitu eestlastest koosnevat pataljoni (kapten Talpaku, major Hirvelaane jt.), kes hiljem, pärast sakslaste saabumist osalesid koos sakslastega Eesti vabastamislahingutes nõukogude vägedest. Kui lähtuda seisukohast, et tolleaegsed metsavennad Eesti eest ei võidelnud, siis tahaks eestlaste vabadusvõitlusse eitavalt suhtuvatelt ajaloolastelt küll põhjendust, mis siis innustas eestlasi veel enne sakslaste Eestisse jõudmist ja hiljem juba koos oma ajalooliste vaenlaste sakslastega Suur-Saksamaa ja selle Uue-Euroopa eest võitlust alustama?

Aga hüva – oletame et need „lollid metsavennad” tõepoolest ehk arvasid, et sõdivad Eesti eest. Loodeti ju algul, et sakslased taastavad Eesti iseseisvuse ja seega oli nende abistamine võitluses Nõukogude Liidu vastu igati sihipärane. Püüdsid ju ka säilinud Eesti riigitegelased eesotsas peaministri J. Uluotsaga sakslastega kohe nende jõudmisel Eestisse alustada läbirääkimisi Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses ja ka hiljem, kui selgus, et sakslased Eesti iseseisvusest midagi teada ei taha, püsis nüüd juba põrandaalune Eesti valitsus ikka seisukohal, et Eesti iseseisvus tuleb taastada.

Kuid edasi. Ehkki sakslased algul suhtusid eesti üksustesse tõrjuvalt, tegi sõjaline vajadus asjad kähku klaariks ja juba 1941.a. suvel-sügisel alustati nn. julgestus- politsei- ja teiste pataljonide formeerimist. Nendesse üksustesse astus vabatahtlikult tuhandeid eestlasi, valdavas enamuses need, kes olid juba metsavendadena punarežiimi vastu võitlust alustanud. Tänapäeval väidetakse mõningate juristide ja ajaloolaste poolt sageli, et hüva – kui rääkidagi Eesti kaitsmisest, siis saab seda ikkagi teha ainult sel määral, kuivõrd võitlus toimus Eesti pinnal. Eesti sõjast osalemisest ei saa aga rääkida, sest iseseisev riik ju puudus. Et Eesti eest formaaljuriidiliselt ei võideldud, siis alustasid formeeritud pataljonide võitlejad järelikult nüüd tegutsemist Saksamaa sõjasulastena. Kas see ikka oli nii ja mis need mehed ise asjast arvasid?

Vaatleksime kõige pealt kahte väidet, mis välistaksid nagu vabadusvõitluse. Esimene neist puudutab võitlust Eesti piirides Kui piirduda seisukohaga, et Eestit kaitstakse ainult siis, kui lahingutegevus toimub Eesti pinnal, siis tuleks meenutada, et ka Vabadussõja ajal kaitsti Eestit nii Venemaa kui Läti pinnal ja seega siis tuleks ka suur osa Vabadussõjast “kehtetuks” tunnistada. Tungisid ju Eesti väed tol ajal koos kindral Judenitši vägedega (kes, muide, tsaaririigi kindralini Eesti iseseisvusest midagi teada ei tahtnud) ligi Petrogradini välja ning vallutasid ka Pihkva. Sõjas Landeswehriga tungisid eesti üksused aga kuni Riiani. Seega toimus suur osa vabadussõja lahingutest väljaspool Eesti piire. kuid mitte kunagi ei ole tõstatatud küsimust, kas väljaspool Eesti piire peetud võitluse aeg tuleks sõdurite “vabadussõja staažist” maha arvata. Võitluse eesmärk oli see, mis pani asjad paika.

Ja tänapäeval – kui lähtuda kontseptsioonist, et Eesti vabadust kaitstakse ainult siis, kui võitlus toimub Eesti piirides, siis ei ole tänapäeval mitmesugustel missioonidel viibivatel Eesti sõduritel Eesti vabaduse kaitsmisega, nagu meie poliitikud väidavad, aga üleüldse mingit pistmist.

Teiseks vabadusvõitlust välistavaks väiteks on oma rahvusvaheliselt tunnustatud riigi puudumine. Mis puutub Eesti riigi olemasolusse, siis ei olnud ju ka Eesti riik veel Vabadussõja ajal riigina rahvusvaheliselt tunnustatud. Meenutagem, et peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist kestis see vaid ühe päeva ja juba järgmisel päeval algas Saksa okupatsioon. Eesti riigi püsima jäämine oli siis üsnagi küsitav. Eesti riiki kui sellist tunnustati alles peale Vabadussõda.

Teise maailmasõja ajal oli Eestis endiste poliitikute näol olemas ikkagi illegaalne valitsus ja esindused saadikute näol välismaal, kes kandsid tegelikult meie riigi juriidilist järjepidevust ja kelle arvamusega eestlased ka arvestasid. Muide - Otto Tiefi valitsus 1944. aasta septembris kestis viis päeva.

Kuid vaadakem asja pärast Eesti vabastamist Punaarmeest 1941.a. Venemaal sõda jätkanud eestlaste seisukohalt.

Eesti sõdurid
Eesti sõdurid ei võitlelnud võõraste ideede, vaid oma kodumaa vabaduse eest.

Vabatahtlikult formeeritavatesse pataljonidesse astunud Eesti meeste seisukohalt oli asi selge. Eestit ei kaitsta nii, et iga mees istub oma põllupeenral ja paugutab püssi ainult siis, kui keegi teda seal ründab. Vaenlane, kes Eestit ähvar- das hävitada oli olemas ja see tuli ükskõik kus purustada, vajaduse korral talle tema maale järgi minnes. Et “Kuradi väljaajamiseks tuli kasutada Peltsebuli, s.t. sakslaste abi”, oli ajalooline paratamatus, sest teist võimalust Nõukogude Liidu vastu võitlemiseks ei pakkunud eestlastele mitte keegi. Ja nii saigi Eesti ajalooliselt tuntud vaenlasest saatuse iroonia tõttu II maailmasõja ajal võitluses Nõukogude Liidu vastu Eesti liitlane. Eesti tolleaegsed põrandaalused valitsusorganid aga tunnustasid saksa sõjaväes võitlevaid eestlasi lugedes, et need mehed on Eesti sõdurid, kes teevad seda oma kodumaa kaitsmiseks. Oleks vist palju nõuda, et need sõdurid oleksid pidanud juba tol ajal ette nägema, mida meie tänapäevane kartlik, enamasti tolleaegseid olusid mitte tundvate välismaalaste ees lömitav Riigikogu ja Valitsus tagant järele asjast arvavad.

Omaette käsitlemist vajavad loomulikult Soomepoisid. Need olid mehed, kes sakslastega koos sõdida ei tahtnud. Tõsi, neid oli suhteliselt vähe – ainult umbes 3500 meest, sest Soome minek oli tol ajal ikkagi vaid vähestel võimalik. Soome minek algas laialdasemalt alles siis, kui selgus et ehkki sakslased Eestile iseseisvust ei anna, alustasid nad mobilisatsioone eestlaste võtmiseks Saksa sõjaväkke. Kuid ka Soomepoiste siht oli selge – võitlus vaba Eesti eest. Lootsid nad ju, et nende baasil moodustub kunagi edaspidi loodav vaba Eesti armee. Nii et ajalugu õiglaselt käsitledes ei saa neid mitte mingil juhul vabadusvõitlejate hulgast välja jätta. Said ju ka Esimese maailmasõja ajal soomlaste üksused, kui Soomet iseseisva riigina veel ei eksisteerinud, Saksamaal väljaõppe.

Nii siis võideldi lootuses, et mõlemad totalitaarsed suurriigid – Nõukogude Liit ja Saksamaa üksteist vastastikku purustavad ja lõppkokkuvõttes kordub 1918. aasta ning Eesti iseseisvus õnnestub siiski taastada.

Järgmine sündmus, mis räägib tolleaegsete eestlaste meelsusest toimus 1944. aasta veebruari algul, kui Punaarmee jõudis taas Eesti piiridele ja kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nagu teada, andsid sakslased esialgu nõusoleku 15 000 mehe mobiliseerimiseks, kuid kokku tuli umbes 40 000 meest. Need mehed ei olnud vabatahtlikud, kuid nad ei hoidnud ka Eestit ähvardava nõukogude okupatsiooniohu tõttu mobilisatsiooni eest kõrvale, ehkki see kuigivõrd võimalik oli. Kas kõik need mehed tulid, nagu suur osa meie poliitikutest nähtavasti arvab, tõepoolest kokku selleks, et Suur-Saksamaa ja Uue-Euroopa eest võidelda või oli siin siiski küsimus Eesti taasokupeerimise ärahoidmises?

Et eestlased võitlesid oma kodumaa eest näitab seegi, et kui sakslased Eestist lahkusid, otsustasid tuhanded mehed, et nad Saksamaale ei lähe ja paljud alustasid rasket ja ohtlikku metsavenna elu. Kas selleks, et jätkata võitlust Suur-Saksamaa eest? Seda oleks ju Saksamaal mõttekam teha olnud.

Ja eesti lendurid, kes Eesti mahajätmisel 6 lennukiga Rootsi põgenesid. See ei olnud paaniline põgenemine, sest otsest ohtu, mis oleks mehi viivitamatult tegutsema sundinud, ei olnud. Miks otsustasid seni “truult Saksamaad teeninud” lendurid nüüd, kui Eesti maha jäeti, järsku edasisest Saksamaa teenimisest loobuda?  

Kõige drastilisem on lugu aga Soomepoistega, kes 1944.a. augustis Eestisse tagasi tulid. Kas selle põhjuseks oli siis nende meeste kollektiivne arukaotus? Kas need mehed, kes selleks, et mitte sakslastega koos võidelda, põgenesid Soome, otsustasid nüüd tagasi pöörduda, et asuda nüüd, kui Eesti oli üsnagi lootusetus olukorras siin Suur-Saksamaa eest võitlema? Samal ajal oli neil näiteks võimalus kasvõi Rootsi minna.

Kokkuvõtet tehes tahaks öelda, et selleks, et aru saada, mis tegelikult ikka toimus, tuleks sügavalt järele mõelda ja alles seejärel otsustada, mis ikka oli tolleaegsete eestlaste tegevuse motiiviks, millele loodeti ja mille nimel tegutseti. Arvata, et Saksa sõjaväes teeninud eestlased sattusid sinna ainult sunniviisil või lootuses Venemaal võideldes rikkaks saada, oleks ilmselt väga suur lihtsustamine. Valdava osa eestlaste motiiviks, mis viis nad relva haaramisele, oli kõike eeltoodut arvestades nähtavasti siiski unistus vabast, ilma venelaste ja sakslasteta Eestist. Selle nimel tasus võidelda. Et võitlus käib Eesti eest, sellest rääkisid ka prof. J. Uluotsa ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üleskutsed. See oli eesti rahva sõda, mida peeti Eesti iseseisvuse taastamise eest, ehkki võõras mundris, sest iseseisva riigi ja armee loomiseks sakslased eestlastele võimalust ei andnud.

Paraku unistus iseseisvast Eestist ei täitunud. Kuid see ei olnud rindel võidelnud meeste süü. Nad tegid kõik, mis oli nende võimuses. Seetõttu solvab meie, suurriikide ees lömitavate poliitikute käitumine – teha eestlastest arad ja vaesed kannatavad “äpud” - sügavalt tuhandeid endisi sõjamehi, kes tol ajal relva võtsid, et võidelda Eesti iseseisvuse eest. Siis mindi, sest seda nõudis eestiaegne kasvatus, mille järele kodumaa kaitsmine oli iga mehe kohus. Kuid paraku tänapäeval seda nähtavasti paljud ei tea ega tunneta. On tõesti kurb, et nõukogude aastad on eestlaste hulka nii palju moraalseid argpükse sigitanud, kes tõde ei julge tunnistada.

Nii palju siis sakslaste poolel võidelnud meestest ja nende tegevuse motiividest. Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest võitlemisega oli siin küll vähe ühist, ehkki puhtformaalselt sõditi Saksamaa eest. Oma hinges pidasid eestlased aga omaenese sõda Nõukogude Liidu vastu, et ära hoida Eesti taasokupeerimist ja stalinliku režiimi taaskehtestamist Eestimaal lootuses, et lõppkokkuvõttes varisevad mõlemad suurriigid kokku ja selle tulemusel õnnestub Eesti iseseisvus siiski taastada.

 

Nüüd siis Nõukogude Liidu poolel võidelnud eestlastest

Objektiivsuse mõttes vaadelgem siinkohal seda, kuivõrd teisel poolel võidelnud eestlased tegid seda vabatahtlikult ja milline oli nende kui Eesti vabastajate roll.

Alustaksime suvesõjast 1941. Umbes samal ajal metsavendade tegevuse algusega formeeriti Eestis ka hävituspataljonid. Hävituspataljonid allusid NKVD-le ja pataljonide isikkoosseis oli valdavalt vabatahtlik. Sinna koondusid militsionäärid, komnoored, parteiaktiiv, nõukogude asutuste teenistujad jne., kokku mõnituhat meest, kelledest küllaltki suure osa moodustasid mitte-eestlased. Oli ka kriminaalset elementi. Paraku ei olnud hävituspataljonid mõeldud mitte Eesti kaitsmiseks, võõrvallutajate eest, rääkimata võitlusest Eesti vabaduse ja riikliku iseseisvuse taastamise nimel. Hoopis vastupidi, nende põhiülesandeks oli maha suruda igasugune vastupanu Eestit okupeerivale nõukogude võimule ja rakendada Punaarmee Eestist taandumisel põletatud maa taktikat, s.t. hävitada eestlaste ja Eesti Riigi vara, küsimata, mis saab elanikkonnast. Selleks rakendati terrorit. Suur osa Eestis 1941.aasta suvel mõrvatud tsiviilisikutest tuleb kanda hävituspataljonide tegutsemise arvele. Võitlus Eesti Vabariigi suhtes patriootiliselt meelestatud kohaliku elanikkonna vastu teeb aga hävituspataljonlaste arvamise eesti vabadusvõitlejate hulka vägagi raskeks.

Valdav osa Nõukogude Liidu poolel võidelnud eestlastest sattus Punaarmeesse aga mobilisatsiooniga, n.-ö. olude sunnil, mitte poliitilisest meelsusest lähtudes ja küllaltki suur osa nendest meestest suri mitte lahinguväljal, Nõukogude Eesti eest võideldes, vaid

sunnitöölaagrites ja tööpataljonides (viimased ei erinenud sisuliselt vangilaagritest) nälja ja külma tagajärjel. Sõja alguskuudel jooksid paljud rindele saadetud eestlased aga esimesel võimalusel üle. Sama toimus ka hiljem, Velikije-Luki lahingute ajal (toimus sõdade ajaloos enneolematu nähtus, kus piirajad jooksid sissepiiratute poole üle). Seega erilist soovi Nõukogude Liidu eest võitlemiseks eestlased üles ei näidanud ja ega neid eriti ka ei usaldatud. Rindele toodi Eesti Laskurkorpus pärast Velikije-Luki lahinguid uuesti alles 1944.a.sügisel, kuid siis tegi sakslaste tugevasti halvenenud sõjaline olukord ülejooksmise juba mõttetuks.

Omaette küsimuseks on Eesti vabastamine – millal ja kus räägiti Eesti Laskurkorpuses teenivatele meestele, et nad võitlevad Eesti iseseisvuse taastamise eest? Nad vabastasid ju Eesti ainult “fašistidest”, et eesti rahvas saaks “rõõmsalt ja õnnelikult” Nõukogude Liidus edasi elada. Iseseisvast Eesti Vabariigist ei julgenud mitte keegi isegi iitsatada. Meeste soovi tulla tagasi koju tuleb muidugi aktsepteerida, olgugi, et see kojutulek ei olnud mitte vähemalgi määral seotud võitlusega Eesti iseseisvuse taastamise eest. Otse vastupidi. See viis nõukogude okupatsiooni jätkumisele Eestis ning Eesti koloniseerimisele venelastega. Kuid asjade selline käik ei olnud nende, Venemaale viidud meeste süü. Ei ole kahtlust, et suurem osa neist meestest oleks võtnud osa võitlusest tõeliselt vaba Eesti eest, kui selline võimaluse oleks neile avanenud. Sellist võimalust neil aga polnud. See on paraku kurb tõsiasi. Seega rääkida Punaarmees teeninud eestlastest kui meestest, kelle võitluse eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine ilmselt ei saa.

 

Riigikogu on otsustanud

Riigikogu oma istungil 18.aprillil 2006 hääletas seaduseelnõu 688OE, milles käsitleti eestlaste vabadusvõitluse tunnustamist, menetlusest välja. Ilmselt toimus see parteide omavahelise võitluse tulemusel, kus parteipoliitilistest aspektidest lähtudes asjade sisulisele küljele tähelepanu ei pööratud. Et selle otsusega hülgas Eesti Vabariik aga sisuliselt kümned tuhanded eesti mehed, kes kunagi julgesid Eesti iseseisvuse kaitseks relva võtta ja nende võitluse, sellele hääletajad nähtavasti ei mõtelnud. Ei mõtelnud ka sellele, et selle otsuse mõju on kaugeleulatuv ja õigustab neid, kellede arvates Eesti kaitsmine ja Eesti kodanike kaitsetahte kasvatamine on mõttetus. Tuhandetele, veel elusolevatele Eesti eest võidelnud sõduritele tähendab Riigikogu otsus aga seda, et Eesti Vabariik on nad reetnud. See on tõsiasi, mida paraku ei saa tagantjärele ilusate sõnadega muuta. See otsus näitab aga ka seda, et Eesti Vabariigi järjepidevusest rääkimine on paljudele tänapäeva poliitikutele ainult sõnakõlks, millel reaalne sisu puudub.

Hendrik Arro