RASKED HETKED

RASKED HETKED

 

Lühike kronoloogiline ülevaade 1944. aasta Eesti kaitselahingutest ja põhiseaduslike riigivõimuor- ganite tegevusest

 

LÜHIKE ÜLEVAADE 1944. AASTALE EELNEVALT TOIMUNUD SÜNDMUSTEST

Selle, sissejuhatava peatüki ülesandeks on lugejale lühikese ülevaate andmine sellest, milliseks oli kujunenud olukord 1944. aastaks, kui sõda veeres jälle Eestimaa pinnale ja eestlastel tuli otseselt asuda oma kodumaa kaitsmisele punase hädaohu eest. Et mõista Eestis toimunut ja anda hinnang eestlaste käitumisele nendes tingimustes on alljärgnevalt vaadeldud ka eelnevatel, 1941.-1943. aastatel aset leidnud sündmusi nii sõjalisest kui ka poliitilisest aspektist, sest ainult piisavad teadmised mõlemast võimaldavad sündmusi objektiivselt lahti mõtestada.

 

Eestlaste osalemine sõjategevuses aastatel 1941-1943

Siin võiks tinglikult eristada kolme faasi: 1) Suvesõda, alates sõja puhkemisest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel kuni Eesti vabastamiseni 21. oktoobril 1941.a. 2) Eesti üksuste osalemine sõjas Venemaal kuni Eesti Leegioni moodustamiseni 28.08.1942.a. ning 3) Eesti lahinguüksuste võitlus Venemaal kuni 1944.a. jaanuari lõpuni.

1. Suvesõda. Seda perioodi iseloomustab Eesti metsavendade ja nende baasil saksa üksuste juurde moodustatud mitmesuguste eesti vabatahtlikest koosnevate pataljonide võitlus Eesti vabastamise eest 1941.a. suvel-sügisel. Võitlejad olid siin eranditult vabatahtlikud ja tegutsema asuti kohe pärast sõja algust. Nii näiteks vabastati suur osa Lõuna-Eestist juba enne sakslaste Eestisse saabumist, nii et sakslased leidsid Eestisse jõudes juba ees eesti relvastatud üksused ning Eesti riiki taastavad kohalikud võimuorganid. Sakslasi peeti vabastajateks ja võeti valdavalt väga sõbralikult ja koostööaldilt vastu, lootes et nad taastavad Eesti iseseisvuse.

Paraku ei käinud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja relvajõudude taastamine aga sakslaste plaanidega kokku ja lühikeseks perioodiks eesti üksused isegi desarmeeriti, kuid kohe said sõjaväevõimud aru sellise otsuse ennatlikkusest ning juba augusti algul moodustati relvastatud Omakaitse. Samuti osalesid Põhja-Eesti vabastamisel saksa üksuste juures tegutsevad eesti pataljonid (Erna, kpt. Talpaku, major Hirvelaane). Need üksused saadeti aga pärast Eesti vabastamist laiali.

2. Eesti üksuste osalemine sõjas Venemaal kuni Eesti Leegioni moodustamiseni. Et Saksa sõjavägi ei suutnud Venemaal kiiresti edasi tungides oma tagalat küllaldaselt kaitsta, andis 18. armee ülem kindralooberst Kühler juba augusti lõpul käsu, moodustada eesti vabatahtlikest julgestusüksused (mitte suuremad kui pataljon), kelle ülesandeks oleks tagalas julgestusülesannete täitmine ja valveteenistus. Üksused allutati 18. armee tagala ülemale. Et sakslastesse suhtuti ikka veel kui vabastajatesse ja loodeti Eesti vabariigi ning sõjaväe taasloomist, siis leidus vabatahtlikke, kes soovisid oma kodumaa vabastamisele relvaga käes kaasa aidata piisavalt. Teenistusse võetud vabatahtlikega sõlmiti aastane leping. Nii moodustati 6 julgestusgruppi, kes peagi siirdusid Venemaale. 1941.a. septembris asuti Ostlandi politseijuhi Jeckelni korraldusel moodustama ka politseipataljone. Ka need pataljonid saadeti Venemaale, kus nad rinde tagalas pidasid vahi- ja julgestusteenistust. 1941.a. talveks oli Saksa sõjaväes teenivate eestlaste arvuks ligikaudu 10 000 meest.

Ehkki kõik moodustatud üksused olid põhimõtteliselt ette nähtud ainult tagalateenistuseks (“vere au” pidi jääma sakslastele), sundis 1941./1942. aasta külm talv ja nõukogude vägede pealetung sakslasi sellest põhimõttest loobuma ja üsna varsti rakendati eesti üksusi otseselt rindel, kus nad peagi tunnustust leidsid. Paraku aga jättis eesti üksuste relvastus ja varustus paljugi soovida, samuti ei koheldud neid paljudes küsimustes (näiteks autasustamisel) sakslastega võrdväärseina. Lisaks sellele tekkis eestlastel peagi üksuste juurde saadetud sakslastega nende ülbe käitumise tõttu konflikte, ning selgeks sai seegi, et sakslased ei kavatsegi Eesti iseseisvust taastada ja käituvad Eestis okupantidena (ehkki parematena kui venelased). Kõige selle tulemusel hakkas eesti sõdurite esialgne entusiasm kaduma ja lepingutähtaja lõppemisel hakati suurel arvul esitama teenistusest vabastamise palveid. Esines ka deserteerumisi. See pani saksa sõjaväe juhtkonna mõtlema ja meestele teatati, et leping on automaatselt pikendatud sõja lõpuni. Sakslased olid sunnitud ka oma käitumist pisut muutma – varrukal lubati kandma hakata rahvusvärve, idamedali asemel hakati andma Raudriste ning ohvitseridel lubati kanda Saksa sõjaväe tunnuseid. Kuid meeste meeleolu see eriti ei tõstnud ning uute vabatahtlike juurdevool vähenes tunduvalt.

3. Eesti lahinguüksuste võitlus Venemaal Eesti Leegioni moodustamisest kuni 1944.a. jaanuari lõpuni. 28.08.1942 teatas Eesti kindralkomissar Litzmann, et Hitler on lubanud eesti rahval asutada Eesti SS leegioni. Teade Eesti Leegioni moodustamisest tõi esialgu rindeväeosade meeleollu mõningase muutuse. Selle all mõisteti iseseisvat Eesti sõjaväge ja hulk mehi läkski julgestusgruppidest ja politseipataljonidest üle leegioni. Sellele, et leegion on SS-väeosa ei pööratud esialgu suuremat tähelepanu ja lähtuti ainult sellest, et SS tähendab head varustust ja esmaklassilist relvastust. Kuid julgestusgruppidest ja politseipataljonidest leegioni astuvate vabatahtlike arv ei kujunenud siiski nii suureks, kui loodeti. Tagalas suhtuti leegioni skeptilisemalt, sest arvati, et see on lihtsalt uus moodus meeste värbamiseks ning kardeti, et leegioni ei kasutata mitte Eesti piiride kaitsmiseks vaid seal, kus see sakslastele on sobiv. Ka leegioni astujate viimine Poola väljaõppele avaldas negatiivset mõju. Kõige selle tulemusena hakati varsti mehi leegioni saatma sunniviisil, esialgu politseist.

Kartused, et Eesti Leegioni värvatuid kasutatakse mujal kui Eesti piiride kaitsel leidis kinnitust. Esimestest Poolas väljaõppe saanud meestest moodustati pataljon “Narva”, kes saadeti SS-Viking diviisi Lõuna-Venemaale, kus ta lahinguväeosana suurt tunnustust leidis. Samas sai aga selgeks, et Eesti Leegioni moodustamine ei tähenda kaugeltki Eesti sõjaväe moodustamist.

Politseinikud
Leegioni võeti sundkorras ka eesti politsinikud.

Et Eesti Leegioni vabatahtlikega komplekteerimine ei võtnud vedu, võeti kasutusele mobilisatsioonid. Nii kuulutati 1943.a. märtsis välja mobilisatsioon aastakäikudele 1919-1924, kus mobiliseeritavatele anti valida Eesti Leegioni, Wehrmachti abiteenistuse ja rasketööstuse vahel. Kuid ka abiteenistusse läinud mehed viidi mõne aja pärast üle Saksa sõjaväkke. Mobilisatsioon andis siiski nii palju mehi, et 1943.a. oktoobris formeeriti “III Eesti SS vabatahtlik brigaad”. Brigaad saadeti Neveli rindele. Oktoobris kuulutati välja ka järjekordne mobilisatsioon 1925. ja 1926.a. sündinuile, kes valdavas enamuses samuti saadeti leegioni.

Mis puutub julgestusgruppe, siis toimus 1942.a. sügisel seoses kaotuste ja meeste üleminekuga Eesti Leegioni julgestusgruppide ühendamine ja idapataljonide moodustamine. Need üksused olid osalenud paljudes lahingutes. 1943.a. rakendati neid Leningradi rindel Kolpino ruumis ja 1944.a. alguses kaitsesid rinnet Volhovi jõel Novgorodi ruumis. Ühendati ka politseipataljone. Ka tunduvat osa politseipataljonidest rakendati väljaspool Eestit.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuni 1944.a. alguseni leidsid eestlastest koosnevad väeosad rakendust peamiselt väljaspool Eestit. Et sakslased ei tahtnud Eesti sõjaväe loomisest midagi teada, siis rakendati eesti üksusi hajutatult ning allutatult saksa üksustele. Kõik see vähendas eestlaste entusiasmi ja vabatahtlike tunduva vähenemise tõttu hakati mehi sõjaväkke võtma sunniviisil. See omakorda viis selleni, et 1943.a. suurenes järsult eestlaste põgenemine Soome, kus enamasti astuti Soome sõjaväkke (üldse teenis Soome sõjaväes umbes 3400 eestlast). Eestlaste arvu suurenemisel koondati esialgu mitmetes üksustes võidelnud eestlased 1944.a. veebruaris suuremas osas Jalaväerügementi 200, umbes 400 meest suunati aga mereväkke.

 

Eesti põhiseaduslike valitsusorganite tegevusest aastatel 1941-1944.

Kui Eesti riigitegelased pärast rohkem kui aasta kestnud nõukogude terrorit sakslaste saabumisel oma pelgupaikadest jälle välja tulid, ootas neis ees masendav pilt. Nõukogude okupatsioonirežiimil oli õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud oli vabariigi president Konstantin Päts ja enamus valitsuse liikmeid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri-ning majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud või hukatud üheksa. Ellu jäi vaid Rootsi põgenenud A. Rei. Eestis olid end varjata suutnud peaminister Jüri Uluots, riigivolikogu esimees Otto Pukk ning riiginõukogu abiesimees Alfred Maurer. Leidus veel omavalitsuste juhtivaid isikuid, ülikoolide õppejõude-teadlasi ning sõjaväelasi, kuid mitte ühtki kindralit.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele, oli antud olukorras kõrgeimaks võimuesindajaks peaminister prof. Jüri Uluots. Samal ajal oli prof. Uluotsa presidendi kohusetäitjaks olemine vajalikul viisil vormistamata, sest puudus võimu üleandmise akt. Et nõukogude okupatsioonirežiim oli kõik ministrid kas hukanud või Venemaale viinud, ei olnud võimalik saada ka akti asendavat valitsuse tunnustust. Kuid see, kuidas Eesti seaduslik valitsus oli kukutatud ja kõik järgnevalt toimunu vabandab vormivigu. Ehkki president oli J. Uluotsa 1940. a. peaministri kohustest vabastanud, oli see toimunud Nõukogude Liidu valitsuse ja relvajõudude otsese surve all ja põhiseaduses ettenähtud korrast mitte kinni pidades. Seega oli vabastamine õigustühine. Juriidiliselt Eesti Vabariigi seaduslik valitsus seega ametist ei vabanenud ja prof. Uluots oli Eesti Vabariigi seaduslik, nüüd aga ka presidendi kohustes olev peaminister. Nagu edaspidine sündmuste käik näitas tunnustas ka rahvas J. Uluotsa kui presidendi kohusetäitja

Peaminister Jüri Uluots asus juba Tartu vabastamislahingute ajal tegevusse. Esimeseks suuremaks poliitiliseks ülesandeks antud olukorras oli Eesti ja Saksa vahekordade selgitamine, aga samuti eesti partisanide ja Omakaitse üksuste liitmine kindlamalt organiseeritud ja paremini relvastatud malevaks ühtse juhtimise all, st. Eesti sõjaväe üldorganisatsiooni küsimus. Sellest lähtudes koostati prof. J. Uluotsa poolt kokkukutsutud grupi avaliku elu tegelaste poolt veel enne Eesti täielikku vabastamist juba 29. juulil memorandum Eesti seisundi kohta, mis otseühenduse puudumise tõttu Saksa valitsuse ja kõrgema väejuhatusega anti samal päeval edasitoimetamiseks üle Tartu välikomandandile ja mõni aeg hiljem ka Saksa 18. armee ülemale, kindralooberst Küchlerile. Memorandumis taotleti Eesti riikliku iseseisvuse taastamist ja võimu üleandmist Eesti seaduslike võimude kätte ning Eesti sõjaväe taasorganiseerimist, et koos sakslastega osaleda võitluses Nõukogude Liidu poolt veel okupeeritud Eesti maa-alade ning kümnete tuhandete Venemaale viidud eestlaste vabastamiseks.

Ametlikku vastust memorandumile ei tulnud. Vastus anti suusõnaliselt ja see oli eitav – Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingit valitsuste tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist. 1941. aasta detsembri algul andis Saksa sõjaväevalitsus maa halduse üle Saksa tsiviilvalitsusele. Juba 1941.a. septembris asus tööle sakslastega poolt moodustatud, väga piiratud õigustega Eesti Omavalitsus, eesotsas Hjalmar Mäega. (Omavalitsuse autoriteet rahva silmis oli aga äärmiselt madal). Kõige selle tulemusel sai selgeks, et sakslased käituvad Eestis mitte vabastajate, vaid okupantidena. Seejuures ei olnud nad oma tegevuses järjekindlad ega öelnud selgelt välja, kas nad käsitlevad Eestit kui nende poolt okupeeritud Nõukogude Liidu osa, või kui riiki, mis eelnevalt oli Nõukogude Liidu poolt annekteeritud. Praktilises tegevuses esines mõlemal viisil käsitlemist.

Tekkinud olukord seadis Eesti seaduslikud valitsusorganid raskesse olukorda. Korraga oli tegemist kahe ohuga – bolševistliku Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa territoriaalsete ambitsioonidega. 1940.-1941.a. kurbade kogemuste põhjal peeti Eesti jaoks vaenlaseks nr. 1 Nõukogude Liitu, Saksamaast oli saanud aga vaenlane nr. 2. Samal ajal tuli tahes-tahtmata aga arvestada asjaoluga, et ainult Saksa sõjajõud võisid eeldusi pakkuda uue nõukogude okupatsiooni ärahoidmiseks, vähemalt seni, kuni Nõukogude Liidu sõjaline jõud polnud sellise määrani murtud, et oleks võimalik olnud neile iseoma jõududega vastu astuda. Võidelda korraga mõlema – Nõukogude Liidu ja Saksamaa vastu ei olnud mõeldav. Et sakslaste lõppvõitu ei usutud ja loodeti, et liitlased varem või hiljem sõja võidavad, siis otsustati esialgu sõjaliselt sakslastega koostöö kasuks, seades lõppeesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise. Lähtuti motost: “Kuradi väljaajamiseks võib hädakorral kasutada ka Peltsebuli abi”.

Kõige selle tõttu peeti eesti sõjaliste formatsioonide loomist Saksa sõjaväes ühel või teisel viisil siiski vajalikuks, et need soodsal juhul võiksid kujuneda alustoeks omariikluse taastamisel. Eesti seaduslike riigivõimuorganite tasandil vaadeldi Saksa sõjaväes teenivaid eestlasi aga kui võitlejaid Eesti eest.

Et sakslased Eesti seaduslike valitsusorganite tunnustamisest keeldusid, seisatas prof. J. Uluots olude sunnil 1941.a. sügisel oma avalikult nähtava tegevuse riigipeana ja Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid hakkasid tegutsema põranda all, piiratud kujul ja ülesannetes, nagu see tookordsetes olustikus osutus võimalikuks. Oluliseks lüliks sidepidamisel ja kokkutulekuteks osutus vastasutatud Aktuaalse Ajaloo Komitee (alates 1943.a. kevadest Eesti Aktuaalse Ajaloo Komitee).

Eesti poliitikat tol ajastul iseloomustavad alljärgnevad põhimõttelised seisukohad: 1) tuleb teha kõik, et ära hoida uut Nõukogude Liidu okupatsiooni, 2) tuleb püsida järeljätmatult Eesti iseseisvuse faktilise taastamise ja Eesti seaduspäraste riiklike organite avalikult tegevusse astumise platvormil, 3) tuleb olla korrektseis vahekordades Saksamaaga ja mitte astuda samme, mis võiks nõrgendada Saksa sõjalist potentsiaali, kuid mitte võtta osa Saksa sõjaeesmärkide taotlemisest, välja arvatud võitlus Nõukogude Liiduga uue Nõukogude Liidu invasiooni ärahoidmiseks Eesti maa-alale, 4) hoiduda piinlikult igasugustest aktsioonidest, mis oleksid sihitud läänedemokraatiate vastu. Nende, mõnevõrra vastandlike seisukohtade selgituseks tuleb märkida, et eestlastele oli Saksamaa võitluses Nõukogude Liiduga ainsaks arvestatavaks liitlaseks. Samal ajal ei olnud eestlastele sakslastele mitte ideekaaslasteks vaid ainult relvavendadeks idavõitluses. Lootsid ju eestlased, nagu eespool juba öeldud, Saksamaad oma ambitsioonidest Eesti kohta tulevikus lääneliitlaste abiga loobuma sundida. Seetõttu ei püütudki ennast sakslastega rohkem kui ainult sõjalistes küsimustes siduda, kaugemat tulevikku arvestades peeti aga otstarbekaks häid suhteid hoida just lääneriikidega, kelle seisukohad võisid otsustavaks saada sõjajärgse maailma kujundamisel.

Kuni 1943. aasta sügiseni ei võtnud sakslased Eesti konstitutsioonilise juhtkonnaga mingit ametlikku kontakti ja püüdsid temast kui olematust mööda vaadata. 1943. aasta lõpuks oli olukord aga kujunenud selliseks, et Saksa juhtkond pidas esmakordselt pärast kaks aastat kestnud okupatsiooni vajalikuks astuda otsesesse kontakti Eesti riiklike organite esindajatega, nende kaasamiseks koostööle. Eestlaste poolt oli ükskõik millise koostöö põhitingimuseks Eesti iseseisvuse taastamine. Et sakslased jäid aga Eesti iseseisvuse suhtes oma jäigalt eitavatele seisukohtadele, siis lõppesid läbirääkimised edutult.

Samal ajal ei pidanud peaminister J. Uluots ja tema kaastöölised võimalikuks astuda saksa võimude korraldustele otseselt vastu, arvestades, et igasugune saksa sõjajõudude tegevuse nõrgendamine aitaks kaasa sellele, et saksa okupatsioonile järgneks veelgi brutaalsem nõukogude okupatsioon. Mis puutub eesti sõduritesse, siis sakslaste poolt mobiliseerituid vaadeldi kui võitlejaid Eesti eest. Ühtlasi peeti vajalikuks teha kõik mis võimalik, et mitmetel rinnetel laialipaisatud eesti üksused koondatakse Eesti pinnale.

1943. aastal tehti esimesed sammud ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee loomisel. Nimelt oli eesti poliitikute hulgas ka teise suuna esindajad, kellede vaated mitmetes küsimustes J. Uluotsa vaadetest erinesid. Erinevus seisnes eelkõige suuremas orienteerituses lääneriikidele. Usuti ja loodeti, et lääneriigid peavad kinni “Atlandi Hartast” ja seega tuleks sakslastega koostööst hoiduda. Ehkki nenditi, et Sakslaste võitlus Nõukogude Liidu vastu on Eestile kasulik ja eesti sõdurite võitlust venelaste vastu loeti vajalikuks, peeti siiski otstarbekaks sakslaste mobilisatsioone mitte toetada, et hoida kogu oma jõud ajaks, mil sakslastest ei ole enam asja ja Eestil tuleb ise ennast agressiooni vastu kaitsma hakata. Erinevusi oli ka valitsuse loomise põhimõtetes (kindlasti mitmeparteiline süsteem), ning selle tegevuse välismaale viimise küsimuses (viimast peeti vajalikuks). Eesti vabadusvõitluse põhisuunaks peeti esmajoones diplomaatilist tegevust, et kindlustada Eestile lääneriikide toetust Nõukogude Liidu vastu.

Eesti Vabariigi Rahvuskomitee loomise vajaduse tingis asjaolu, et juba 1941.a., kui sai selgeks, et sakslased ei ole Eestis mitte vabastajad, vaid samuti kui Nõukogude Liit ainult okupandid, oli tekkinud rida väikesi, lõdvalt kontakti pidavaid põrandaaluseid gruppe, kes igasugusesse koostöösse sakslastega suhtusid skeptiliselt ja soovitasid orienteeruda põhiliselt lääneliitlastele. Seejuures kindla liikmeskonna ja struktuuriga organisatsiooni kui sellist ei olnud. Ka nimetus – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tuli kasutusele alles 1943.a. lõpupoole. Ainult väikesel tuumikul, kes moodustas poliitilise keskuse olid enam-vähem püsiva organisatsiooni tunnused, ehkki ka siin ühiseid kokkutulekuid ei korraldatud. Lisaks sellele tegutses veel n.-ö. tegevrühm, mis kujutas endast mõnede tuumiku aktiivsemate liikmete ümber kogunenud põrandaaluste rühmade ja rühmakeste ning töösse kaasatud üksikisikute kogumit. Mingit kindlat struktuuri tegevrühmal aga polnud. Põhiliselt tegeleti info kogumise ja välismaale edastamisega. Nii tuumiku kui ka tegevrühma tööd koordineeris suurel määral Ernst-Voldemar Kull. Tegevuse intensiivistumise ja olukorra muutumisega oli 1943.a. teiseks pooleks aga tekkinud juba vajadus sellise keskuse järele, kes koordineeriks Eestis tegutsevate väiksemate põrandaaluste gruppide tegutsemist ja annaks neile juhiseid Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Tehes kokkuvõtet Eesti riigivõimuorganite tegevusest aastatel 1941-1943 tuleb märkida, et ehkki poliitikute hulgas ei olnud päris ühtset arvamust tegevussuundade osas, oldi siiski üksmeelsed selles suhtes, et ainsaks arvestatavaks sõjaliseks jõuks Nõukogude Liidu vastases võitluses on antud hetkel Saksamaa, mistõttu Saksamaa sõjalist võimsust ei tohi käesoleval ajal kahjustada. Samal ajal hoiduti muudes küsimuses aga sakslastega koostööst ja jäädi Eesti iseseisvuse taastamise nõude juurde.

Hendrik Arro