KAS HÜLJATUTE PÕLVKOND

 

KAS HÜLJATUTE PÕLVKOND?

(Üks pisut nukravõitu mõtisklus)

 

Viimastel aastatel toimunud sündmused ja Eesti Vabariigi juhtkonna hoiakud äratavad paljudes nendes, kes oma nooruse ja lisaks sellele sageli ka suure osa oma elust on tahes-tahtmata pidanud ohverdama oma kunagisele noorusideaalile vabast Eestist, sageli nördimuse ja on tõstatanud nende jaoks küsimuse - kas see, mida kunagi kodumaa armastuse tuhinas sai tehtud, oli ikka õige või tuleb see lihtsalt nooruse rumaluse arvele kanda? Kas ikka elaks veel nii, kui elu saaks korrata? Muidugi, kaotatud aastaid ja võimalusi enam tagasi ei saa, kuid mõtted on kangekaelsed ja see, kord üles kerkinud küsimus, jääb paljudel nähtavasti surmani meelde mõlkuma.

Juttu tuleb nendest meestest, kes oma nooruses läksid relvaga käes Eestit kaitsma. ENSV ajal oli asi selge - isamaa kaitsjad olid need, kes olid teeninud Nõukogude Armees. Nemad olid Eesti vabastajad fašistlike okupantide küüsist. Kõik teised sõjas nii või teisiti osalenud mehed olid paremal juhul kas vaenlase propaganda poolt eksitusse viidud või, halvemal juhul, kujutasid endast lihtsalt natsistlikke bandiite, kes võitlesid Nõukogude Liidu ja seega ka demokraatia ning töörahva vastu. Ühe sõnaga - tegu oli isamaa äraandjatega, kes selle eest said ka oma karistuse. Endised punaarmeelased aga olid au sees ja said oma teenetele vastavalt ka mitmesuguseid soodustusi, millistest eriti markantseks näiteks oli õigus sõjaveterani tunnistusega poesabas isegi väikeste lastega naiste ees väljaspool järjekorda teenindatud saada. Oli see ju paljude kaupade defitsiidi tingimustes üsnagi oluline eelis. Kuid see ei olnud kaugeltki kõik ja punaarmee veteranidele kehtestatud eeliste loetelu veniks küllaltki pikaks.

Eesti taasiseseisvumisega olukord aga järsku muutus. Äkki selgus, et Nõukogude Liit oli eesti rahva vastu terve rea vägagi raskeid, inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud, millest siiani ei olnud lihtsalt räägitud. Punaarmeelaste vabastaja au kadus ja, vähe sellest, eesti rahva fašistlikust ikkest vabastajaid hakati äkki isegi nõukogude okupantideks nimetama. Koos sellega kadusid ka eelised. Paljudki, kes seni olid ennast vaprate võitlejate ja eesti rahva heategijatena tundnud, leidsid nüüd, et neid on taasiseseisvunud Eesti Vabariigi poolt sügavasti petetud ja solvatud. Mis aga kõige hullem, tundus, et aupaistesse tõusevad nüüd need, kes nõukogude okupatsiooni vastu olid võidelnud, mis sest, et enamasti Saksa või Soome sõjaväes.

Paraku nii lihtsalt see asi siiski ei läinud, kui esialgu paistis. Esialgne vabanemise eufooria hajus üsnagi kiiresti. Peagi selgus, et need ideed ja ideaalid, mille nimel toimus laulev revolutsioon, ideaalid, mis haarasid laiu rahvahulki, osutusid Eesti tegelikus elus paljude noorte ja hakkajate meeste silmis lihtsalt tühiseks nostalgiaks, millele ei tasu erilist tähelepanu pöörata. Ideed ja ideaalid, mis mitte midagi sisse ei too, olid noore põlvkonna jaoks tühi rämps. Õige mees oli ja on ainult see, kes oskab ükskõik mil viisil raha teha. Ja see seisukoht määras ka Eesti ühiskonna arengutee.

Praeguste, Teise maailmasõja järel Eestis üles kasvanute inimeste moraalsed ja eetilised tõekspidamised on enne sõda Eestis valitsenud tõekspidamistest sageli vägagi erinevad. Küllaltki paljude meelest on raha ja võim need ideaalid, mille teenimisele ennast tingimusteta pühendatakse, isamaa on aga hea ainult sõnades ja nii kaua, kuni ta kõlbab oma isiklike eesmärkide saavutamiseks. Oma mugavuse ja elustandardi kas või väikenegi ohverdamine kodumaa hüvanguks on paljude arvates lollus ja viitab lihtsalt sellega hakkama saanud inimese alaarengule ja mittesobivusele meie tänapäeva varakapitalistlikult halastamatute tõekspidamistega ühiskonda. Mehed, kes ohverdasid oma nooruse ja elu vaba Eesti eest, ilma et nad selle pealt midagi teeninud oleksid, on noore, käesoleval ajal võimu juures oleva eestlaste põlvkonna jaoks parimal juhul ebapraktilised idealistid. Halvemal juhul aga lihtsalt lollpead, kes maailma asjadest mitte midagi ei taipa. See aga, mis kunagi toimus, mille nimel õieti võideldi, on paljude noorte jaoks kauge ajalugu, mida eriti ei tunta ja sageli ei tahetagi tunda. Nõukogude haridussüsteem on selles osas oma eesmärgi saavutanud, et eestlaste nooremate põlvkondade teadmised Eesti ajaloo kohta on peaaegu olematuks tehtud. Kõige selle tulemusel on tekkinud tõsised vastuolud eestlaste noorema ja vanema põlvkonna ellusuhtumise ja ideaalide vahel.

Loomulikul ei saa siin absolutiseerida ja väita, et raha ja võim on kõikide noorema põlvkonna eestlaste ainujumalaks. Kaugel sellest, kuid paraku kujunevad määravaks ju nende inimeste arvamused ja seisukohad, kellel on õnnestunud tõusta võimule ja saavutada ka majanduslik kindlustatus. Vanema põlvkonna tragöödia seisneb aga selles, et nende elu on möödunud Nõukogude Liidus, tingimustes, kus normaalne elu lääneriikide mõistes osutus võimatuks. Lisaks sellele on aga paljudel vanema põlvkonna meestel, kes kunagi Eesti vabadust kaitstes sõdisid Nõukogude Liidu vastu, selja taga ka veel pikad vangilaagriaastad ja igasugused muud repressioonid, mistõttu neil isegi Nõukogude Liidu mõistes normaalset elu ei ole õieti olnudki. Seetõttu kuuluvad nad enamasti ka majanduslikult vähekindlustatud isikute hulka. Iseseisev Eesti oli nende meeste eluunistuseks. Kuid nüüd, kus Eesti on taasiseseisvunud, tundub paljudele neist, et see Eesti ei ole see, mida oodati ja loodeti ja see kutsub paljude meeles tihtigi esile kibestumise ja terava kriitika võimumeeste suhtes.

Noortele meestele on see vanaättide põlvkond lihtsalt tülinaks. Kuid vähe sellest. Oma püüetega minevikku meenutada ja oma kunagistele tegudele ka riigi poolt tunnustust taotledes võivad nad põhjustada isegi poliitilisi ebameeldivusi. On ju selge, et Saksa sõjaväes, eriti SS-vägedes teeninud meeste teenete tunnustamisega kerkib ühtlasi üles ka vajadus maailmale selgitada, miks ikka eestlased sõdisid koos sakslastega, samal ajal kui peaaegu kogu demokraatlik maailm sõdis sakslaste ja ta liitlaste vastu. Eesti riigimeeste jaoks oleks hoopis parem ja mugavam, kui selliseid sõjaveterane ei oleks olemaski. Palju lihtsam oleks rääkida Nõukogude Liidu poolel võidelnutest, kui eesti rahva vabastajatest fašistlikust okupatsioonist. Vähemalt lääneriikides oleks see paljudele hulga arusaadavam. Ja sellel on ka omad põhjused.

See, mida kujutab endast Nõukogude Liit ja Stalini kuritegude ulatus sai paljudele lääneriikidele selgeks alles aastaid pärast sõda (mõnedele pole tänini veel saanud). Sõja ajal tehtud propaganda mõjul peeti läänes kõiki neid, kes võitlesid sakslaste poolel üldiselt kuritegeliku režiimi kaitsjateks, küsimata, mis oli selle võitluse eesmärgiks. Erandeid siin ei tehtud. Venelasi loeti tookord aga headeks liitlasteks. On ajaloo kurbloolus, et olukorrast tingituna tuli neil eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Nõukogude Liidu eest seda valdavalt teha Saksa sõduri mundris ja küllaltki palju oli ka neid, kellel tahes-tahtmata tuli teenida relva-SS vägedes, seal loodud eesti üksustes.

Kuid see, et sakslaste ja eestlaste eesmärgid selle võitluse käigus ei ühtinud, et Eesti ja Saksa sõdur olid relvavennad võitluses kommunistliku Venemaa vastu, kuid mitte kõiges ideekaaslased ja sõbrad, ei jäänud lääneriikides kõlama. Ei mõistetud, et ükskõik kus eesti sõdur ka võitles, ei teinud ta seda sakslaste Uue-Euroopa või Suur-Saksamaa nimel. Eesti sõduri võitlus toimus sini-must-valget vappi mundrikuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes. Väikese rahva tragöödia on aga see, et seda ei suudetud ega tahetud Teise maailmasõja võitjate poolt sõjale järgnenud võidujoovastuses tunnistada. Alles hiljem leiti, et tõepoolest - Balti Relva-SS üksusi tuleb vaadelda Saksa SS-vägedest eraldiseisvatena ja Saksamaa sõjakuritegudega pole neil pistmist. Kuid ega seda seisukohta tol ajal ju eriti laialt ei reklaamitud ja nii jäigi eestlastele paljude silmis plekk külge. Ja kes siis selle üle, mis on tõde, läänes nii väga mõtelda viitsiski.

Tõe selgitamine nüüd, hulk aastaid pärast sõda nõuaks aga ilmselt suurt tööd ja saavutatav efekt oleks tööga võrreldes tõenäoliselt tühine. Eriti veel, kui arvestada maailmas juutide poolt tehtavat kära väiksemagi Saksa sõjaväes teeninud meeste tunnustamise puhul. Nende poolt avaldatud kirjutiste põhjal tundub tihti, et juutide saatuse kõrval ei ole teiste rahvaste saatusel ja kaotustel vähimatki tähtsust. Seetõttu ei ole sugugi väike ka oht, et II maailmasõja aegset eestlaste olukorda ja püüdlusi selgitada püüdev riik või isik võib seda tehes (arvestades sel juhul tõenäoliselt puhkeda võivat propagandasõda) ka ise sattuda halba valgusse ja sellises olukorras kindlaks ning mehiseks jäämine nõuab juba väga tugevat iseloomu.

Ja nii siis kipubki see põlvkond, kes oli või jõudis meheikka vahetult enne II maailmasõda või selle ajal ja kes oli üles kasvanud Vabadussõja ja koolides saadud isamaalise kasvatuse vaimus, mustaks lambaks jääma. Nende arusaamine, et kodumaad tuleb kaitsta, ilma et selle eest oleks suurt tasu oodata tundub paljudele tänapäeva teoinimestele, nagu eespool juba öeldud, arusaamatu idealismina. Kunagised sõdurid ei arvagi, et meie vaese vabariigi tingimustes tuleks nõuda mingeid erilisi, suuri privileege, selliseid, nagu need olid omal ajal Nõukogude Armees võidelnutel. Ilmselt piisaks tunnustusestki, et kunagi tehti Eestile vajalikke mehetegusid, kuid ka selles osas kipub asi riigivõimude poolt viimasel ajal vaikselt unustusehõlma vajuma.

Tõsi küll – ega ametlikult seda kusagil välja öeldud ei ole, aga on kümneid pisiasju ja tegematajätmisi, mis näitavad asjade seisu ja lõikavad paljudele Saksa sõjaväes teeninud veteranidele valusalt hinge. Mõningad harvad, veteranide endi poolt korraldatud kokkutulekud, kus siis ka mõni tähtsam riigitegelane esineb, ei muuda üldist olukorda just eriti. Seda enam, et sellised kokkutulekud meie pressis viimasel ajal kajastamist peaaegu ei leiagi. Ilmselt püütakse ebamugavaid, küsimusi tekitavaid teemasid, lähtudes eeskätt sellest, mida arvatakse meist välismaal, nähtavasti lihtsalt vältida.

Mõnevõrra parem on lugu Soome sõjaväes võidelnud meestega, nn. soomepoistega. Neid tunnustab, ja toetab ka materiaalselt, Soome riik (Saksamaale ei lähe kunagised relvavennad enam korda). Ka meie riigijuhtidele on soomepoiste teema nähtavasti hoopis meeldivam ja neid püütakse vahel isegi kujutada ainsate õigete Eesti eest võitlejatena. On ju Soome armees võidelnute maine lääneriikides kahtlematult parem, kui relva-SS-is teeninutel. Tõepoolest, soomepoisid olid tublid võitlejad ja suuremalt jaolt ka isamaaliselt meelestatud mehed. Seda tõendab näiteks nende Eestisse tagasipöördumine 1944. aasta raskel suvel ja osalemine Tartu all toimunud lahingutes. Kuid ei tohiks siiski unustada, et Soome sõjaväes teenis ainult veidi üle 3000 mehe, samal ajal kui Saksa relvajõududes teeninud meeste arv (koos omakaitsega) oli üle 60 tuhande. Soomest otsustavateks võitlusteks Eestisse tagasipöördujate arv oli aga ainult umbes 1800 meest. Kuid Tartu all tegid nad lahingumeestena tõepoolest tublit tööd ja seda ei saa mitte mingil juhul tunnustamata jätta.

Eesti sõdurid
Eesti sõdurid 1944. a.Narva jõe ääres

Aga isegi siis, kui rääkida ainult Eesti otsesest kaitsmisest, ei tohiks unustada ka seda, mis toimus Narva all ja Sinimägedes. Paraku tundub, et selleski osas on meie riigimeeste ajalooteadmistes olulisi lünki – ei teata, kes kusagil ikka võitles. Nii näiteks on vägagi kõrgel tasemel soomepoistele väljendatud kiitust isegi Sinimägede eest (soomepoisid ise selles küll vähemalgi määral süüdi ei ole), samuti selle eest, et tänu soomepoistele said kümned tuhanded eestlased 1944. aasta septembris võimaluse läände põgenemiseks. Vägisi kipub keelele kiuslik küsimus – milline oleks nende põgenike saatus olnud siis, kui 1944. aasta kevadtalvistes rasketes lahingutes ei oleks suudetud rinnet Narva all seisma panna. Ei ole kahtlust, et veebruaris oleks üle Läänemere minek olnud hoopis midagi muud kui septembris ja paljude praeguste väliseestlaste saatus oleks ilmselt teistsuguseks kujunenud.

Aga see kõik selleks. Igal inimesel on oma saatus ja sageli ei ole see sugugi õiglane. Saksa sõjaväes teeninud eesti meeste saatuseks on nähtavasti, olla Saksamaa ja ka taasiseseisvunud Eesti poolt unustatud ja koos sellega, võib öelda, et ka reedetud endisteks sõduriteks, keda nüüd kellelgi enam vaja ei lähe. Parimal juhul talutakse neid kui ajaloolist paratamatust ja vaadeldakse mitte kui mehi, kes Vabadussõja vaimu kandes julgesid Eesti eest võidelda vaid, lähtudes sellest, et suurem osa neist pidi ka Siberiteekonna ette võtma, lihtsalt kui nõukogude võimu poolt represseerituid, ühes koos kõikide nendega, kes ilma vastu hakkamata, lihtsalt passiivselt kannatasid. Kuid mis seal ikka imestada. Ennustas sellist tulevikku kunagine sõdurilaulgi, öeldes:

Aeg sangarid kõik unustab

ja tandrid tasandab.

Ja surnupealuu sõdurist,

vaid tuul kord jutustab.

Elu on elu ja paratamatusega tuleb arvestada, ehkki see on vahel kibe. Et Eesti hüvanguks veelgi midagi ära teha, selleks on parimad ajad paraku juba mööda läinud ja vanadus koos sellega kaasneva vähese teovõime ja tervisehädadega saabunud. Enamuse nende jaoks, kes kunagi vaba Eesti eest võitlesid, saabus taasiseseisvumine liiga hilja. Energiliste noorte maailmas nende jaoks enam kohta ei ole. Ja nii tulebki siis suuremal osal neist oma elu lõpuaastaid oma põlvkonda võimulolijate poolt hüljatuna tundes ja pensionärina sente lugedes vaikselt surma poole veeretada. Kuid nii mõnigi kord on neil vanameestel kõike Eestis praegu toimuvat nähes hinges tahtmine hüüda – mehed, mis te ometi teete! Kas tõesti on isiklik võimu- ja kasuahnus ning väiklane kius olulisemad Eesti saatusest? Enamusele nendest meestest, kes kunagi Eesti eest võitlema läksid, on selline ellusuhtumine võõrastav. Ei mindud ju omal ajal sõtta kõrgete ametite või rikkaks saamise lootuses (nii lolle, kes Venemaa vastu sõdides kuberneri kohta ootasid või rikkaks saada lootsid, vist küll ei olnud). Mindi teades, et see on vajalik, et seda nõuab kodumaa ja vaba eesti mehe väärikus.

Praeguste võimulolijate tegevust vaadates tekib vanameestel paraku sageli tunne, et just üldistav mõtlemisvõime, mehe väärikus ja isamaa-armastus on need tegurid, millest meie riigimeestel ja juhtivatel majandustegelastel üsna tihti kõvasti puudu jääb. Tõepoolest – tundub, et üsnagi sageli ei osata või ei taheta valitsuse, mingi partei või organisatsiooni suurtest edusammudest või ilusatest tulevikuplaanidest rääkides asju vaadata üldises plaanis. Kas see reklaamitud edu on ikka edu ka kogu Eesti Vabariigi ja selle elanikkonna seisukohalt lähtudes või tõi (toob) see ettevõtmine kasu ainult mingile kitsale ringkonnale ja, mis eriti oluline, millise hinnaga on need edusammud saavutatud või saavutatavad. Väga tihti paistab, et ei taheta ega osata nagu mõista, et mitte igasugune ühe või teise majandusharu või ettevõtte üliedukas areng ei ole alati veel üldist kasu toov. Eriti veel, kui see toimub teiste arvel, riigi üldist, tasakaalustatud arengut ja elanikkonna suurema osa heaolu arvestamata. Tahes-tahtmata tekib nii mõndagi kuldsuud kuulates tunne, et nii võiks hõisata näiteks vähirakk, kes rõõmustab organismis areneva kasvaja kiire arengu üle, endale aru andmata, mida see kiidetud areng lõppkokkuvõttes ikka kogu organismile tervikuna tähendab. Ja see on kurb. Tuleviku Eesti, mille eest kunagi oma elu ja tervisega riskiti, nägi tollaste noorte meeste unistustes küll hoopis teistsugune välja. Just Eesti kui eestlaste kodumaa mahamängimise oht suures isikliku kasu saamise tuhinas kutsub saamameeste tegutsemist vaadates vanade lahingumeeste hinges sageli esile tunde, mida väljendab kõige paremini laulusalm:

Oleks veel noorust ja rammu,

relva taas võtaksin ma

ja, nagu kunagi ammu,

kaitseksin Sind, kodumaa.

Laiali peksta ju tuleks

see ahnete koerte jõuk,

Eestis kes võimu on haarand,

saamameeste tõug.

On rohkem kui kurb, et Eesti olevik tingib selliste mõtete üleskerkimise nende peas, kes oma nooruses olid valmis vaba Eesti eest andma kõik, mis neil anda oli ja kelle jaoks Eesti taasiseseisvumine oli suure eluunistuse täitumine.

Hendrik Arro