VAE VICTIS, EESTI LEEGIONÄRID

VAE VICTIS, EESTI LEEGIONÄRID

 

Aeg sangarid kõik unustab ja tandrid tasandab.

Ja surnupealuu sõdurist vaid tuul kord jutustab.

Sõdurilaulust

 

Selle kirjutise epigraafiks valitud read kunagisest sõdurilaulust on prohvetlikud. Need noored mehed, kes kunagises Eesti Vabariigis olid kasvanud Vabadussõja vaimus, teadmises, et kodumaa kaitsmine on iga mehe aukohus ja kes, vastuseks Eesti seaduslike riigivõimu organite üleskutsetele 1) läksid siis, kui nende arvates kodumaa seda vajas teda punase hädaohu vastu kaitsma, väärivad taasiseseisvunud Eestis paljude noorema põlvkonna eestlaste arvates mitte ainult unustatust, vaid ka sügavat põlgust.

Sellisele järeldusele tuleb paratamatult tulla, kui lugeda meie ajalehtedes viimasel ajal ilmunud kirjutisi ja kommentaare Saksa sõjaväes ja eriti SS-is võidelnud eestlaste kohta. Ei püütagi endale selgeks teha, mille eest need eesti noormehed tol ajal võitlesid, millised olid eesmärgid, mille nimel oldi nõus oma elu ja tervist ohvriks tooma. Lähtutakse lihtsalt faktist, et Saksamaa mõisteti Nürnbergis sõjakuritegudes süüdi ja eriti kuritegelikuks organisatsiooniks loeti SS-i. Et suur osa eestlasi võitles oma võitlust relva SS-is, siis lähtub enamik kirjutiste ja kommentaaride autoritest põhimõttest: mis siin ikka pikalt arutada – tegemist on lurjustega, kes võitlesid Suur-Saksamaa ja natsismi eest. Miks nad seda tegid, ja kuidas nad üleüldse SS-i sattusid 2), mis tähtsus sel on. Aitab sellest, kui kogu maailm on nad  hukka mõistnud. teda lõpuks siiski teenistust jätkama).

Kui nii mõtleksid lääneriikide kodanikud või juudi rahvuslased, oleks arusaadav. Nemad ju II maailmasõja aegset Eesti ajalugu ei tunne ja lähtuvad Eesti ja eestlaste kohta hinnangute andmisel enamasti ainult üsnagi ühepoolsetest, Lääne-Euroopas ja Ameerikas loosungiteks kujundatud tõdedest, millede puhul konkreetset ajaloolist tõde, eriti selle neid nüansse, mis üldiste seisukohtadega päris hästi kokku ei klapi, eriti just arvesse ei võeta. Kuid eestlased? Paistab, et Nõukogude Liidus elamine ja kommunistlik kasvatus on eesti rahvale sügavamat mõju avaldanud, kui me seda ise uskuda tahaksime. Seda isegi meie noorematele põlvkondadele, kellede mõtteviis nende endi arvates on erinevalt “veel eksisteerivate vanakeste” dogmaatilisest (väidetavalt) mõtteviisist kõigest nõukogulikust vaba ja igati läänemeelne. Kas see ikka on nii?

Võrdleme pisut. Nõukogude Liidus oli päris tavaline, et kõikvõimalikud töö- ja muud kollektiivid arutasid igasuguste, NLKP Keskkomitee poolt kurjategijateks tunnistatud rahvavaenlaste pahategusid ning ideoloogilisi eksimusi ja teatasid sügava nördimusega, et ühinevad täielikult partei seisukohtadega ja nõuavad süüdlaste kõige rangemat karistamist (enamasti järgnes sellele siis kohus ja pikaajaline vangistus või surmaotsus). Paraku ei teadnud need nõudjad, ja enamasti ei saanud ka aru, milles need süüteod konkreetselt (sisuliselt) ikka seisnesid. Tühja sellest teadmisest. Otsuse vastuvõtmiseks oli sellest rohkem kui küllalt, et “kogu rahva mõistus ja südametunnistus”, NL Kompartei Keskkomitee oli oma hukkamõistva seisukoha avaldanud. Küllap “kutsutud ja seatud” juba teavad, mis õige on. Ja selliseid lugusid ei juhtunud mitte ainult Nõukogude Liidu algusaastail. Meenub, kuidas Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikutelt nõuti mõni aeg enne Eesti taasiseseisvumist akad. Sahharovi hukkamõistmist, ilma et oleks vaevutud isegi teada andma, milles akadeemiku pahateod sisuliselt ikka seisnevad.

Läänemeelset mõtteviisi pidavat eelkõige iseloomustama tolerantsus ja püüe ka teistsuguste vaadetega inimestest aru saada. Paraku on enamik Saksa sõjaväes ja SS-is teeninud eestlaste kohta avaldatud süüdistavaid kirjutisi ja kommentaare kirjutatud juba vanadest aegadest tuntud, kaunis nõukogudeaegses stiilis – häbi lurjustele, ilma igasuguste põhjenduste- ja täpsustusteta, milles siis nende meeste süü konkreetselt ikka seisis ja milliseid sõjakuritegusid nad omal ajal korda saatsid. Neid kirjutisi lugedes on ilmne, et enamik kirjutajaid ei ole isegi püüdnud endale selgeks teha, mis siis tol ajal ikka toimus (faktivigu on kuhjaga). Põhiliselt lähtutakse Nõukogude Liidus ja lääneriikides pärast sõda levitatud, Saksa sõjaväge ja eriti SS-i kõikides surmapattudes süüdistavatest seisukohtadest, küsimata, kuivõrd eestlastest koosnevad üksused konkreetselt sõjakuritegudes osalesid. Ja veel, nendes süüdistustes on lähtutud n.-ö. tagantjärele tarkustest (käesoleval ajal teadaolevatest faktidest) endale aru andmata, kuivõrd sõja ajal elanud ja tegutsenud põlvkond ühe või teise tegutsemisotsuse tegemisel seda kõike võis teada, mille põhjal nüüd nende üle kohut mõista püütakse. Ühepoolne, nõukogulik ajuloputus on olnud kapitaalne ja ilmselt jätkub ka veel käesoleval.

Õige või vale, mis tähtsust sel on. Vastupidiseid artikleid aga peaaegu ei avaldatagi. Kuid mis siin imestada, kui vaatleme, mis meie ühiskonnas ikka on toimunud ja toimub. ajal, kuna sellest, mis kunagi ikka tegelikult toimus tänapäeva Eestis eriti ei räägita. Suuri teeneid eestlaste nooremate põlvkondade hoiaku kujundamisel on olnud ka eesti ajakirjandusel, kes, lähtudes nähtavasti põhimõttest – mida räpasem uudis, seda paremini müüb, on ilmselt suure innuga avaldanud eeskätt Saksa sõjaväes teeninud eestlasi mustavaid artikleid. Kõike, mida vähegi annab ja ka seda, mida eriti ei annagi, on ilmtingimata püütud seostada SS-iga 3)

Täiesti ühepoolsest suhtumisest kommunismi ja natsionaalsotsialismiga seotud küsimustesse annab tunnistust näiteks asjaolu, et sellele vaatamata, et kommunistliku partei juhtimisel eesti rahva vastu sooritatud kuriteod on üldtuntud (need on pärast pikka punnimist isegi kuritegelikeks tunnistatud), ei kanna isikud, kes omal ajal vabatahtlikult ja omakasupüüdlikult parteisse astusid selle eest mitte mingit vastutust, isegi mitte moraalset. 4) Mis sellest, et nad parteisse astudes teadlikult kiitsid heaks ja toetasid kõike seda, mis partei juhtimisel korda saadeti. Vähemalt avalikult ei vaielnud mitte keegi mitte millelegi vastu. Kuid nüüd on tavaks saanud seisukoht, et mis neist vanadest asjadest ikka meelde tuletada. Astus ju enamik neist “ideelistest kommunistidest” parteist kohe välja, kui ajad muutusid ning kasulikuks osutus rääkida, kuidas nad Eesti vabaduse ja hüvangu eest võideldes parteid ja Nõukogude Liitu seestpoolt õõnestasid. Suur osa nendest karjeristidest on ka tänapäeva Eestis kõrgetel kohtadel ja Eesti ühiskond, vähemalt mõjuvõimsad ringkonnad, kes õigel ajal “pumba juures” olid, suhtub sellesse üpris tolerantselt. Koosneb ju enamike tänapäeval Eestis eksisteerivate poliitiliste parteide juhtkondadestki suurel määral endistest kommunistidest ja on täiesti arusaadav, et kes see ennast ja oma kunagisi tegusidki ikka nii väga kritiseerida tahab.

Saksa sõjaväes teeninud meeste taunimisega on teine asi. Need mehed on juba vanad ja enamasti elust, mille koostisosaks on tihti pikad vangilaagriaastad ja igasugused repressioonid olnud, küllaltki räsitud, nii et õiget vastuhakkajat nendest enam ei ole. Eesti taasiseseisvumisel nad enamasti sellist stardipositsiooni ei omanud, et veel karjääri teha ja kõrgele ühiskondlikule positsioonile tõusta. Seega luuserid. Kaunite nõukogude tavade järgi on maaslamajate löömine aga ikka kasulik tegevus olnud. Seda enam, et sellega võib ka lääneriikides ja juudiringkondades kannuseid teenida. Milleks katsuda välismaal seletada, mis Eesti kunagi ikka tegelikult toimus ja püüda neid vanamehi ja nende tegusid õiglaselt hinnata (ilmselt ei ole noorematel selleks isegi piisavalt teadmisi). Sellega võib endale ainult asjatuid pahandusi ja arusaamatusi kaela tuua. Hoopis parem on läänes üldlevinud arusaamadele takka kiita ja see vanameeste põlvkond koos nende tõekspidamistega, mis nad kunagi sõtta viis, armutult maha materdada. Nagunii on nad varsti kõik juba manalas.

Nii see paraku on. Saksa sõjaväes teeninud mehed peavad endale aru andma, et nad on sõja, ja mitte ainult relvavõitluse, vaid ka ideoloogilise võitluse paljude, praegu võimulolevate ja pealetulevate nooremate eestlaste isamaalisuse ja rahvusliku iseteadvuse eest nõukogude võimule nähtavasti lootusetult kaotanud. Sajandeid kestnud, eestlaste iseloomu vorminud orjaaeg ja nõukogude okupatsioon olid liiga pikad, et aastatel 1918 – 1940, võiduka Vabadussõja ajal ja järel Eestis tekkinud rahvuslik iseteadvus ja aated oleks suutnud eesti ühiskonnas piisavalt kinnistuda (nende aadete vaimus kasvanud mehed läksid enamikus kodumaa eest sõtta ja kas langesid, või istusid aastaid vangilaagrites). Ja nii ongi juhtunud, et selle maailma vägevaid kummardavaid, ilma iseseisvalt mõtlemata kõigega nõustuvaid alandlikke lakeisid on eestlaste hulgas tänu aastaid kestnud nõukogulikule kasvatusele nähtavasti üsnagi palju. Kunagises Eesti Vabariigis eriti noorte hulgas valitsenud isamaalisust ei ole Eestis taasiseseisvumise järgi suudetud, aga võib-olla ka et tahetud taastada. Oleks see ju kommunistliku minevikuga tegelinskitele ohtlik. Või veel – hakatakse äkki mineviku kohta aru pärima. Nii et las parem olla, nagu on.

Niisiis kahju, kuid siinkohal tuleb kaotust ausalt tunnistada. Aga kaotajate kohta kehtis juba vanas Roomas tõde – vae victis (häda võidetuile). Ilmselt kehtib see ka tänapäeva Eestis – häda (häbi ja teotus) neile, kes kunagi julgesid Eesti kaitseks relva võtta ja selle maailma vägevate vastu võidelda. Võitjate ja nende lakeide arvates oli see ränk kuritegu – orjal tuleb ju alandlikult kuuletuda isandatele, ükskõik kas nende tõed on valed või õiged.

Öeldakse, et noorematel põlvkondadel on kasulik õppida oma eelkäijate kogemustest. Mida õpetlikku võiksid vanamehed oma järeltulejatele, kes nüüd või tulevikus Eesti kaitseväes teenivad või siis, kui on tekkinud kodumaa kaitsmise vajadus, reservist uuesti tegevteenistusse kutsutakse siis soovitada. Paistab, et järeldus, kui tänapäeva Eestis vabariigi juhtkonna ja meedia suhtumisest Eesti eest sõdinud meestesse ning raudsest loogikast lähtuda, on üsna ühene – ärge te poisid nii lollid olge, et kunagi Eesti eest pauku teete. Ka siis, kui tundub, et seda kodumaa kaitseks on vaja. Tuletage meelde oma vanaisade kurba saatust 5). Kunagi ei või teada, kellele see, et eestlased oma kodumaad vajaduse korral ka kaitsta julgevad, ei meeldi. Eesti Vabariigi valitsuse otsuseid ja isamaalisi üleskutseid ei maksa eriti tähele panna. Maailma ja tõenäoliselt ka järeltulevate põlvkondade silmis on Eesti president ja ministrid, kui asi tõsiseks läheb, nii väikesed vennad, et nende poolt lausutu jääb ainult tühiseks õhu võnkumiseks. Sellega, et te nende üleskutsetele kuuletusite, te ennast maailma ja järeltulejate silmis, nagu elu on näidanud, õigustada ei saa. Tagantjärele tarkusega võib mõni selle maailma vägevatest või sellele sabaliputajatest alati väita, et teie võitlus ei olnud õige või, kui pealtnäha oligi, siis olid liitlased valed (Eesti üksinda on vaevalt küll võimeline sõda pidama). Eriti hulluks läheb asi aga siis, kui juhtute sõja kaotama. Siis olete kindla peale kurjategijad, sest kaotaja on siin maailmas alati kurjategija.  Nii et mõtelge, poisid! 6)

Hendrik Arro



1) Nõukogude okupatsioonivägede saabudes 1940. aastal õnnestus Eesti Vabariigi peaministril Jüri Uluotsal minna põranda alla. Pärast Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi arreteerimist 1940. aasta juulis siirdusid presidendi ülesanded aga, vastavalt Eesti põhiseadusele, peaministrile. Eesti põrandaaluste riigiorganite järjepidevus ja õigusjärgsus leidis tunnustamist ka lääneriikides. Ei ole kahtlust, et Eesti õiguslike võimuorganite seisukohad ja üleskutsed:

1)       13. septembril 1941.a. Eesti ajalehtedes avaldatud üleskutse “Eesti mehed ja eesti naised”, millele oli alla kirjutanud peaminister J. Uluots ja rida teisi juhtivaid ühiskonnategelasi

2)        Peaminister J. Uluotsa raadioesinemine 7. veebruaril 1944.a., millede kohaselt antud olukorras oli eestlaste jaoks ainsaks võimaluseks võitlus koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu, avaldasid rahvale oma mõju. See otsus oli ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus. Olukorra tõsidust mõistes toetas 1944.a. eesti sõdurite võitlemist koos sakslastega ka Eesti poliitiliste parteide esindajatest moodustatud, maailmavaateliselt põhiliselt küll lääneriikidele orienteeritud ja seetõttu põranda all tegutsev Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Et see nii oli, sellest räägivad:

3)       1944.a. 1. augustil välja antud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldus nr. 1 ja

4)       1944.a. 24. augustil välja antud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldus nr. 2.

Tuleb sedagi märkida, et mõiste II vabadussõda võeti tarvitusele juba sel ajal, mitte aga nüüd, aastaid hiljem. Ei maksa siis imestada, et mehed, kes sõtta läksid arvasid tõemeeli, et võitlevad lõppkokkuvõttes Eesti vabaduse eest. Sakslastega oldi sõja-, mitte aga ideekaaslased. Loodeti ju üldiselt, et Saksamaa ja NSVL vastastikku verest tühjaks jooksevad ja korduvad 1918.a. sündmused ning avaneb võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Üldine arvamus oli aga, et selleks, et see saaks sündida, ei tohi sõjategevuse lõppedes Eesti pinnal olla Vene vägesid. Seega, Eesti taasokupeerimist nõukogude vägede poolt tuleb iga hinna eest takistada 

 

2) Kõige pealt tuleb märkida, et kaugeltki kõik Saksa sõjaväes teeninud eestlased ei kuulunud SS-i. Küllalt palju oli selliseidki väeosi (lennuvägi, idapataljonid jne.), millel algselt SS-iga midagi pistmist polnud. Kui aga rääkida sellest, kuidas eestlased lääneriikide ja Nõukogude Liidu poolt nii taunitud SS-vägedesse üleüldse sattusid, siis toimus see põhiliselt sunniviisil. Sinna suunati valdav osa 1943. aastal Saksa sõjaväkke mobiliseeritud noormeestest, 1944. aastal viidi käsu korras üle aga terveid üksusi. Nii toimiti näiteks idapataljonidega, Soomest Eestisse tagasi tulnud soomepoistega ja veel mõningate teistegi üksustega. Meeste endi tahtmist siin eriti ei küsitud, ehkki vastuseis sellisele üleviimisele oli küllaltki tugev. (Nagu kaasaegsed mäletavad, ei olevat näiteks ka legendaarne idapataljoni komandör, Rüütliristi kavaler major Alfons Rebane, hilisem eesti diviisi rügemendiülem, oma pataljoni relva-SS-i üleviimisest algul tedagi tahtnud ja ähvardanud isegi Soome siirduda, kuid olukorra tõsiduse tunnetamine ning vastutustunne kodumaa ja oma meeste ees sundis teda lõpuks siiski teenistust jätkama). Eesti Leegion ja hiljem selle baasil moodustatud 20. (eesti) SS-diviis olid puhtakujulised rindeüksused. Relva-SS tähendas eestlaste jaoks eelkõige idavaenlasega võitlemiseks nii hädavajalikku paremat relvastust ja väljaõpet. 20. (eesti) SS-diviisi koondati enne sõja lõppu käsu korras ka peaaegu kõik Saksamaal viibinud eesti sõdurid, sellele vaatamata, millises väeliigis nad algselt teenisid. Kõik 20. SS-diviisis teeninud sõdurid ja ohvitserid vabanesid lääneriikides sõjavangistusest 1946. aastal, pärast seda kui Nürnbergi Tribunal vabastas vastutusest relva-SS-i koosseisus võidelnud, kes sinna olid määratud riiklike organite poolt ega ei olnud toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Ka USA Ümberasustatud Isikute Komisjoni 1950. aasta 13. septembri kirjas Eesti Asepeakonsulile New-Yorgis on öeldud, et Balti Relva-SS üksusi, kaasa arvatud Eesti Leegioni, tuleb eesmärgilt, ideoloogialt, tegevusaladelt ja kvalifikatsioonilt käsitleda Saksa SS-ist eraldiseisvatena ning seetõttu peab Komisjon seda Ühendriikide valitsusele mittevaenulikuks liikumiseks. Seetõttu tuleb Balti Relva-SS-i, kaasa arvatud Eesti Leegioni liikmete taotluse korral Ühendriikidesse sissepääsemiseks neid käsitleda vastavalt nende isiklikele teenetele. 

 

3)  Ajalehes on räägitud isegi SS Eesti Lennuväeleegionist, olgugi et SS-vägede koosseisus kunagi lennuväeüksusi olnud ei ole. Kõik lendavad üksused kuulusid rangelt Luftwaffe koosseisu (s.h. ka Eesti Lennuväeleegion, mida lõplikult formeerida ei õnnestunudki). Selles suhtes oli sakslastel kindel kord majas. Meie ajakirjanikud seda ilmselt kas ei tea või ei tahagi teada.

 

4)  Ehkki Saksa sõjaväes teeninud eestlastest mitte keegi Natsionaalsotsialistlikusse Parteisse ei kuulunud ja seega selle partei kuritegeliku programmi eest ka moraalselt ei peaks nagu vastutama, leiavad ajakirjanduses neid tauninud isikud ilmselt siiski, et Saksa sõjaväes teeninud mehed peavad kaasvastutama kõikide sakslaste poolt kunagi ja kusagil sooritatud kuritegude eest. Ja seda sellele vaatamata, et valdav enamus nendest kuritegudest tuli avalikult ilmsiks alles pärast sõja lõppu, nii et need, kes Eesti vabaduse eest võitlema läksid neist tol ajal õieti midagi ei teadnud. NL Kompartei juhtimisel sooritatud kuriteod (küüditamised, massilised arreteerimised ja igasugused muul viisil represseerimised) olid Nõukogude Eestis aga kõigile avalikult teada, nii et komparteisse kuulunud isikud seda küll väita ei saa, et nad asjast mitte midagi ei teadnud. Teadsid, kuid vaikisid (s.t. nõustusid), sest nii oli omaenda nahale ja karjäärile kasulik. 

 

5) Suurem osa eestlastest, kes Saksa sõjaväes teenisid sattusid sinna mobiliseerituina ja neid ei saa vaadelda kui vabatahtlikke. Kaugel sellest, sakslastesse suhtuti enamasti üsnagi kriitiliselt (sellise suhtumise oli sakslaste käitumine peagi esile kutsunud ka nendes, kes algul vabatahtlikult olid sõjaväkke läinud). Kuid sakslaste poolt läbi viidud mobilisatsioonide eest kõrvalehoidmine ei võtnud ligilähedaseltki selliseid mõõtmeid, kui 1941. aasta suvel, Nõukogude Liidu poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni korral. Vastupidi, isegi siis, kui olukord rindel oli juba üsna raske ja kõrvalehoidmine oma naha päästmiseks oleks olnud arusaadav, tulid kümned tuhanded mehed mobilisatsioonikäsku saades oma kodumaad kaitsma ja võitlesid nii hästi, kui see antud olukorras oli võimalik. Nüüd aga süüdistatakse neid, Eesti eest võidelnud mehi, natsismis ja Suur-Saksamaa eest võitlemises.  

 

6) Eriti halb on lugu siis, kui olete juhuslikult Kaitseliitu kuulunud, sest koosneb see organisatsioon ju vabatahtlikest, kes on nõus vajaduse korral ka relvaga käes oma kodumaad kaitsma. Vabatahtlik kaitsetahte ilmutamine, rääkimata tegelikust kodumaa kaitsmisest, on tänapäeva Eestis paljude arvates aga nähtavasti lollus. On ju Kaitseväe ja eriti Kaitseliidu üle ilkumine taasiseseisvunud Eestis vägagi populaarseks saanud. Eeskätt iseloomustab seda meie ajakirjanduse püüe ikka ja jälle kõike halba, mida Kaitseväe, kaitseliitlaste ja Kaitseliiduga vähegi seostada on saanud, oma sõnumites eriti rõhutatult esile tõsta. Kuid kui nii toimib meie oma, Eesti ajakirjandus, siis mida te, kulla mehed, kes te vabatahtlikult olete püüdnud oma kodumaad kaitsta veel vaenlaselt oodata võite!