EESTI VABARIIGI PEAMINISTRILE HR

EESTI VABARIIGI PEAMINISTRILE HR. JUHAN PARTSILE

 

           PÖÖRDUMINE      

23. augustil 2004.a.

Lp. hr. Peaminister

Juuresoleva artiklite kogumiku Teile saatmine on tingitud sügavast murest, mis on haaranud paljusid Eesti vanema põlvkonna inimesi. Eriti aga neid, kes oma nooruse ja lisaks sellele sageli ka suure osa oma elust on tahes-tahtmata pidanud ohverdama oma kunagisele noorusideaalile vabast Eestist. Eesti valitsusringkondades viimasel ajal järjest enam esilekerkinud tendentsid on tõstatanud nende jaoks küsimuse - kas see, mida kunagi kodumaa armastuse tuhinas sai tehtud, oli ikka õige või tuleb see lihtsalt nooruse rumaluse arvele kanda?

Põhjust sellisteks mõteteks ei anna mitte aeg-ajalt ajakirjanduses korratavad rünnakud nende meeste vastu. Et Venemaa võimud ja juudiringkonnad püüavad neid, kes Nõukogude Liidu vastu on julgenud võidelda ikka ja jälle fašistideks ja sakslaste käsilasteks tembeldada on ammutuntud lugu. Niisamuti on rünnatud ka praegust Eesti Vabariiki venelaste inimõiguste rikkumise ja muude olematute pattude eest. Kuid on kurb, et Eesti valitsus ei julge sirge seljaga avalikult ajaloolist tõde tunnistada, et need mehed, kes neil kaugetel aegadel järgnesid tollase Eesti valitsuse üleskutsetele, püüdsid oma kodumaad rasketes lahingutes kaitsta nõukogude terrorirežiimi eest lootes, et 1918. aasta sündmused korduvad ja Eesti taasiseseisvumine osutub pärast Saksamaa kaotust lääneliitlaste abiga siiski võimalikuks. Suur vabatahtlike ja mobilisatsioonikutse peale kokkutulnute arv aga näitab, et Nõukogude Liidu vastases võitluses ei osalenud mitte mingi kitsas natsistlikult meelestatud isikute grupp, vaid võitlus punarežiimi vastu oli valdava osa eestlaste arvates hädavajalik. Vaba Eesti, mitte aga Suur-Saksamaa oli eesmärk, mille nimel võideldi, kuid antud ajaloolises situatsioonis eestlastel teist liitlast peale Saksamaa võitluses Nõukogude Liidu vastu lihtsalt ei olnud. Ainus võimalik moodus relvaga käes punase terrorirežiimi tagasituleku vastu võitlemiseks oli teha seda saksa mundris (Soome minek oli siiski vaid suhteliselt vähestele võimalik). Paraku oli lootus lääneriikide abile Eesti iseseisvuse taastamisel naiivne lootus, sest lääneliitlased olid kogu Ida-Euroopa juba Nõukogude Liidule maha müünud. Kuid see on tagantjärele tarkus, mida rindesõdur tol ajal lihtsalt ei teadnud. Loodeti imele, sest muud ju üle ei jäänud.

Kahtlemata teate Te kõike seda, kuid vastupidi oma väitele, et Te austate Eesti eest võidelnud mehi on Teie valitsus oma vaikimise ja avaliku kõrvalehoidmisega vabadusvõitlejate üritustest (keelates isegi Kaitseliidu osavõtu) põhimõtteliselt asunud nende meeste ründajate poolele, õhutades ja õigustades neid, kes eestlasi süüdistavad fašismis ja Suur-Saksamaa eest võitlemises. Kui juba Eesti valitsus ise näitab oma distantseerumisega vabadusvõitlejatest, et ta on süüdistustega nõus, siis miks peaksid venelased, juudid ja muud välismaalased teisiti arvama. Järelikult – nii see nii ongi. Mis puutub eestlaste, eriti vanemate põlvkondade arvamusse, siis nende usk sellesse, et Eesti riik kaitseb oma kodanikke ajaloovõltsijate valesüüdistuste eest hakkab aga kaduma. Neile on riigijuhtide moraalne argus ja printsiibitus silmaga näha, ükskõik mida eneseõigustuseks ka ei räägita. Punaarmeelase mundris Pronkssõdur Tõnismäel ja selle ümber toimuvad punaveteranide kokkutulekud valitsust ilmselt ei häiri, mis sest, et tegemist on Eestit okupeerinud armee mundriga, selle riigi mundriga, kes tõi Eestile ka pärast sõda tohutuid kannatusi. Saksa sõduri mundris Eesti iseseisvuse eest võidelnud eestlase kujuga mälestussamba püstitamine aga kutsus esile paanika. Mis sest, et selle mundrikuue lõkmetel olev embleem – soomustatud käsi mõõgaga .

pärineb Eesti Vabadusristilt ja seda kanti ka tegelikult. Et sellega nullitakse kümnete tuhandete Eesti eest võidelnud meeste eneseohverdus, seatakse kahtluse alla eestlaste õigus oma vabadust kaitsta ja hävitatakse eestlaste kaitsetahe ei paista mitte kedagi huvitavat. Arg ja välisriikide ees pugejalik valitsus oma orjameelse lömitamisega ei ärata oma riigi kodanikes aga austust ja uhkustunnet, vaid häbi, et ollakse sellise riigi kodanikud. Ei ole kahtlust, et Lihula vallavanem omandab nüüd paljude arvates peaaegu et rahvuskangelase oreooli, Res Publica maine aga langeb jätkuvalt. Jutt, et austatakse Eesti eest võidelnud mehi, kuid mitte nende mundrit ei kannata vähimatki kriitika. Kus oli valitsus siis, kui Pärnus avati mälestussammas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnutele, millel mitte mingit mundrit kujutatud ei olnud? Oli ainult Vabadusristi südamikus kujutatud embleem. Kas valitsuse arvates tuleks ka selle kasutamine nüüd ebasoovitavaks kuulutada?

Kõige selle tulemuseks on see, et järjest rohkem on neid kunagisi lahingumehi, kes selle asemel, et kutsuda noori üles isamaa armastusele ja tahtele kodumaad kaitsta, tahaksid meie noortele öelda, et ärge te poisid nii lollid küll olge, et te kunagi, kui Eestit jälle peaks vajalik kaitsta olema, Eesti valitsuse kutsel kodumaa eest pauku teete. Eesti valitsus ei ole see, kelle otsused ja üleskutsed isegi järgnevate Eesti valitsuste silmis, rääkimata teistest võimalikest süüdistajatest, tarvitsevad midagi maksta. Ja see on rohkem kui kurb.

Kogumikus on lisaks eestlaste Saksa sõjaväes teenimist käsitlevatele artiklitele ka rida viimastel aastatel kirjutatud artikleid, mis on sündinud nende muljete all, mis kirjutajal ja paljudel tema sõjakaaslastel on tänapäeva Eestist jäänud. Tuleb rõhutada, et nendes artiklites avaldatud mõtted ei kuulu kaugeltki ainult autorile, vaid autor on neid ammutanud vestlustest paljude kunagiste sõjakaaslastega. Kogumiku Teile saatmise eesmärgiks ei ole aga mitte oma kurva saatuse üle kurtmine, vaid õhkõrn lootus, et ehk leiate Te mahti selles sisalduvaga tutvumiseks, et teada saada, mida mõtlevad tänapäeva Eestist need Vabadussõja vaimus kasvanud noored mehed, kes siis, kui seda oli vaja, läksid kõhklemata sõtta, täitma oma kodanikukohust, kuid nüüd, taasiseseisvunud Eestis, tunnevad ennast järjest rohkem ja rohkem Eesti valitsevate ringkondade poolt reedetud sõduritena.

Hendrik Arro