KAS EESTLASTE SÕDURIVAPRUS KÕLBAB VALITSUSE ARVATES AINULT MUUSEUMI

KAS EESTLASTE SÕDURIVAPRUS KÕLBAB VALITSUSE ARVATES AINULT MUUSEUMI?

 

Laupäeval, 15. oktoobril 2005.a. taasavati Lagedil, Eesti vabadusvõitluse muuseumis, seni meie valitsusringkondade poolt negatiivse hinnangu pälvinud Lihula mälestussammas. 1) Samba Lagedile paigaldamise kiitsid heaks valitsuse liikmed ja selle taasavamisele lubasid ajakirjanduse teatel tulla ka meie valitsuse ja kaitseväe esindajad (keda aga avamisele muidugi ei tulnud). Kuid sellele vaatamata samba avamine toimus ja valitsuse seisukohalt võib nähtavasti öelda – jumal tänatud, lõpuks ometi on asjad selle sambaga ühel pool! Kuid kas ikka on? Kas kogu küsimus seisnes ainult samba asukohas?

Paraku omab samba paigutamine muuseumi hoopis sügavama tähenduse, kui valitsusringkonnad seda nähtavasti arvavad. Kerkib ju paljudel kunagistel sõjameestel (ja mitte ainult neil) küsimus, kuidas on nüüd lood selle mälestusmärgi kui bolševismi vastu võidelnud eesti sõjameestele austust avaldava sümboliga.

Teatavasti oli see sammas püstitatud nende eesti meeste auks ja mälestuseks, kes Teises maailmasõjas julgesid võtta relva, et võidelda Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Paraku ei ole ühelgi siiani võimul olnud Eesti valitsusel jätkunud julgust (või tahet) seda avalikult tunnistada, et Teise maailmasõja käigus pidasid eestlased esmajoones just omaenese sõda nõukogude anastajate vastu.

Samba muuseumi paigutamisega on meie valitsusringkondade arvamust mööda küsimus selle tülika sambaga lahendatud. On ju muuseum koht, kuhu võib viia ükskõik mida - nii negatiivsete kui ka positiivsete sündmustega seotud esemeid, kus need omandavad eksponaadi staatuse. Samba paigaldamisel muuseumi ei oma see enam seda mälestusmärgile omast tähendust, millist see oleks omanud paigutatuna avalikku ruumi. Seega ei ole ka meie valitsusel enam põhjust diskuteerida lääne mõjuvõimsate suurriikidega selle üle, mis Eestis Teise maailmasõja ajal toimus. On nüüd valitsuse seisukoht ju ühemõtteliselt selgeks tehtud - avalikus ruumis võivad Teise maailmasõja mälestusmärkidest Eestis eksisteerida ainult Nõukogude Liidu ja Punaarmeega seotud mälestussambad.

Paraku jäävad endised sõjamehed arvamuse juurde, et Narva ja Emajõe rinnetel võideldi, kuigi saksa vormi kandes, vaba Eesti eest. Ja et koos Lihula sambaga muudetakse nüüd  muuseumi eksponaatideks ka sellised väärtused, nagu isamaa armastus ja eesti sõjameeste vaprus.

Ju siis ei ole neid tänapäeva Eestis enam vaja. Ja tõepoolest – meie kaitseministri poolt soovitud ja soovitatud üleminekuga palgaarmeele ei ole eestlastel lähitulevikus Eesti kaitsmisega enam asja. Milleks neile siis kaitsetahe ja sõdurivaprus? Neil, kes soovivad sõdurileiba maitsta on selleks võimalus palgasõdurina kusagil kodumaast kaugel suurriikide okupatsioonivägedes teenides. Ega keegi ometi tõsiselt võta väidet, et palgaarmee on mõeldud Eesti kaitsmiseks. Mõnituhat meest, olgu nad nii hästi välja õpetatud ja varustatud kui tahes ei ole siis, kui neil konfliktiolukorras tuleks Eestit näiteks Venemaa vastu kaitsta, tõsiselt võetav jõud. Eriti olukorras, kus asi toimuks nagu jalgpallivõistlusel, kus mingi väike punt tegutseb, kogu ülejäänud, sõjaliselt täiesti väljaõpetamata Eesti elanikkond aga vaataks asja lihtsalt pealt (jõukamad, kes õigel ajal on suutnud jalga lasta, teeksid seda muidugi kusagil välismaal).

Loota aga, et NATO kogu oma jõus ja vägevuses, n.ö. tänutäheks meie mõnekümne või mõnesajamehelise panuse eest suurriikide huvide kaitsmisega tegelevates vägedes, meid kohe konflikti alguses välkkiirelt kaitsma tõttab, eriti kui me ise mitte midagi tõsiseltvõetavat oma riigi kaitsmiseks ette ei võta, on küllaltki naiivne. Eriti aga võimaliku konflikti korral Venemaaga. Seda on elu paraku piisavalt tõestanud. Hoopis reaalsem on see, et esimese hooga meiega hoopis pahandatakse, et Eesti Venemaa “õigustatud nõudmistele” õigel ajal järele ei andnud ja on nüüd oma põikpäisusega suurriikidele ebamugava konfliktisituatsiooni põhjustanud. Võib arvata, et enne kui suurriigi suhtes midagi tõsist ette võetakse (kui üldse võetakse ja ei piirduta ainult agressori taunimisega), kulub igasugustele nõupidamistele ja läbirääkimistele oi kui palju aega, mille jooksul kaitsetu Eesti okupeerinud vastane jõuab Eestimaal väga palju kurja korda saata. Seepärast, ehkki me loodame NATO abile, peaks meil endil siiski olema vähemalt selline kaitsejõud, et selle olemasolu teeks Eesti okupeerimise võimalikult ebamugavaks ja looks olukorra, kus võib arvata, et lihtne ja kiire Eesti anastamine ei ole võimalik. Kuna Venemaa austab ainult jõudu, siis võib loota, et ainult selline situatsioon, kus on oodata üldrahvalikku vastupanu, paneb võimaliku agressori ehk pisut mõtlema.

Seega, me vajame preventiivset kaitsejõudu. Selliseks, preventiivseks kaitsejõuks ei ole aga mitte palgasõjavägi, vaid eelkõige eestlaste isamaa armastus, kaitsetahe ning sõjaliselt ettevalmistatud rahvas, kes suudab ja tahab okupandi elu igas Eestimaa nurgas kibedaks teha. Ainult siis, kui me ise ennast kaitseme võib loota, et NATO aeglane sõjamasin lõpuks ehk ka käima läheb. Kui seda ei ole, on jutud Eesti kaitsmisest ainult tühi “mullikeste laskmine”.

Austustväärivaks eeskujuks oleksid siin need mehed, kes omal ajal ei kõhelnud, kui kodumaa kaitseks oli vaja relv kätte võtta. Kuid just nende meeste mälestusest ja eesti riigi kestmajäämiseks vajalikest eestlaste eetilistest väärtustest kavatseb Eesti praegune valitsus nähtavasti loobuda. Kurb aga tõsi.

Hendrik Arro

Artiklite kogumik



1) Algselt paigaldati sõjaveteranide-vabadusvõitlejate initsiatiivil ja rahadega loodud mälestussammas Pärnu Vanaparki, kus ta aga pärast 9-päevast seismist maha võeti. Uuesti püstitati sammas Lihula surnuaiale. Samba avamine toimus 20. augustil 2004. aastal, kuid juba 2. septembril võeti sammas peaminister J. Partsi korraldusel uuesti maha. Samba mahavõtmine viidi läbi õhtul ja selle juures tekkis kohalikest elanikest samba kaitsjate ja sammast mahavõtvate politseijõudude vahel isegi kähmlus. Sammas paigutati esialgu lattu, kähmluse tulemusel aga tekkis suure osa Eesti elanikkonna ja Vabariigi valitsuse vahel pinge, mille mahendamiseks sõitis peaminister J. Parts 21. detsembril 2004. aastal Lihulasse, rahvaga rääkima ja toimunu pärast vabandama. See üritus aga ebaõnnestus, sest peaministri kaitseks oli kohale saadetud ka politseiüksus, kes ennast kohtumise käigule küll vahele ei seganud ja paiknes eemal varjatult, kuid juhuslikult saadi sellest teada ja usalduslikust jutuajamisest enam asja ei saanud.