EESTI LENDURID TEISES MAAILMASÕJAS

EESTI LENDURID TEISES MAAILMASÕJAS


  • Raske algus
  • Aufklärungsfliegergruppe 127
  • Lahinglennud Venemaal
  • Liibavi ja Pärnu lennukool
  • Eesti Jahilendurid
  • Kaitselahingud Eestis
  • Jumalaga Eestimaa
  • Arvulised andmed
  • Saksamaal

  • Pisut ajaloolisest taustast

    Suur tragöödia, II maailmasõda, kujunes eriti traagiliseks paljudele väikerahvastele, kes, ilma et nad seda ise oleks tahtnud, kisti suurriikide vahelisse arveteõiendamisse. Ka see, kelle poolel tuli võidelda, ei olnud tihti oma teha, vaid kujunes olukorrast olenevalt. Ei olnud haruldased needki juhud, kus ühe ja sama rahva esindajad olid mõlema poole armeedes. Nii oli lugu ka eestlastega. 1941. aasta suvel mobiliseeritud mehed, kelledest paljud hukkusid Venemaal töölaagrites pidid hiljem võitlema Nõukogude Armee ridades. Valdav enamus eestlastest aga osales sõjas sakslaste või soomlaste poolel.

    Eestlaste käest on palju süüdistavalt küsitud, miks te sõdisite II maailmasõjas koos sakslastega, samal ajal kui kõik demokraatlikud riigid olid hitlerliku Saksamaa vastu. Et seda ja üleüldse eestlaste olukorda mõista, selleks olgu allpool kõige pealt räägitud pisut sündmuste ajaloolisest taustast.

    Enne sõda ja ka veel II maailmasõja algupäevil olid Eestis valdavaiks inglisesõbralikud meeleolud. Olid ju inglased omal ajal kaasa aidanud Eesti iseseisvuse sünnile ning ka hiljem säilitanud Eestiga sõbralikud suhted. Samal ajal oli eesti rahvas aastasadu oma põhiliste vaenlaste ja rõhujatena tunnetanud sakslasi, eeskätt just balti saksasoost mõisnikke. 1940. - 1941. aastal, pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt toimunud sündmused - rahulike elanike kallal toime pandud vägivald ja terror, arreteerimised ja eriti massiline küüditamine olid aga enamikule eestlastest väga kiiresti selgeks teinud, et suurim oht eesti rahva olemasolule on vene kommunism. Lootus Inglismaa ja Prantsusmaa abile eesti rahvuse ja riikliku iseseisvuse säilitamisel oli kokku varisenud. Veelgi enam, mõlemad riigid olid saanud Nõukogude Liidu sõpradeks ja liitlasteks ja nii nägi enamik eestlasi pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oma põhilist liitlast idast tuleva surmaohu vastu paratamatult Saksamaas ning sajanditevanune vaen vajus olukorrast tingituna tahaplaanile.

    1941. aasta suvel algas Eestis massiline venelaste vastu suunatud partisaniliikumine. Eestlastele oli selgeks saanud, et Venemaa kommunistliku korra vastu tuleb iga hinna eest võidelda. Pärast sakslaste saabumist, keda võeti vastu sõprade ja vabastajatena, astusid aga tuhanded eesti vabatahtlikud Saksa sõjaväkke, et seal loodud eesti väeüksustes asuda oma kodumaad Stalinliku Venemaa eest kaitsma ja tasuda eesti rahvale tekitatud kannatuste ning ülekohtu eest. Loodeti, et sakslased annavad võimaluse Eesti Vabariigi taastamiseks, mille järel oleks siis liitlastena Saksamaa poolel sõjas Nõukogude Liidu vastu osaletud. Paraku ei osanud saksa võimud seda indu täielikult ära kasutada ja Eesti iseseisvust taastades eestlastest omale kindlaid liitlasi teha. Vastupidi, nende tegevus, ehkki parem kui Nõukogude Liidu poolt eestlaste suhtes rakendatud terrorirežiim, oli siiski okupantide tegevus ja ei äratanud juba üsna varsti eestlastes enam erilist sõprust ega usaldust. Sellele vaatamata jätkati siiski koos sakslastega võitlust venelaste vastu, sest antud juhul lähtuti põhimõttest - hädakorral võib Kuradi väljaajamiseks kasutada ka Peltsebuli abi. Paljud lootsid, et kordub 1918. aasta ajalooline situatsioon: mõlemad Eestit okupeerinud suurriigid, Venemaa ja Saksamaa, kurnavad ennast sõjas vastastikku välja ja nii avaneb ehk võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Üldise arvamuse kohaselt oleks sel juhul aga väga oluline olnud, et sõjategevuse lõppemisel ei oleks Eesti pinnal Vene vägesid. Eesti iseseisvus oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda ja püüda Eesti piire uue Nõukogude okupatsiooni eest kaitsta.

    Kui püüda objektiivselt hinnata eestlaste käitumist II maailmasõjas, siis tuleb lisaks kõigele muule arvestada ka veel ühte olulist asja ja nimelt, et ega eestlastel nende olukorras, kuhu nad ilma omapoolse tahtmiseta olid sattunud, ei olnud mitte kunagi võimalust valikut teha lääne demokraatia ja Saksamaa vaid ikka ja ainult kahe totalitaarse suurriigi, stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Kumbki neist riikidest ei olnud eestlastele sümpaatne, kuid demokraatlike lääneriikide sõber ja liitlane II maailmasõjas, Venemaa, oli ennast Eestis sõjale eelnenud okupatsiooniaastaga juba sellisel viisil tutvustada jõudnud, et oli täiesti selge - antud ajalooepohhil on eesti rahva surmavaenlaseks, kelle eest ennast iga hinna eest kaitsta tuleb, kommunistlik Venemaa. Just see otsustas asja. See aga, et olukorrast tingituna tuli neil eesti meestel, kes tahtsid oma kodumaad kaitsta kommunistliku Venemaa eest, seda teha Saksa sõduri mundris oli kurb paratamatus. Kuid eesti sõdur võitles sini-must-valget vappi mundrikuue käisel ja vaba Eestit eesmärgina südames kandes.

    Oma valiku tegid ka eesti lendurid, kelledest oli 1940. aastal Nõukogude Armee 22 Territoriaalse Laskurkorpuse juurde moodustatud üksik lennusalk. (Selle koosseis vastas aga Nõukogude Liidu lennuväepolgu suurusele). Eestis toimunud vägivallateod ja arreteerimised, mis puudutasid ka lendureid, aitasid ka nende hulgas nõukogudevastaseid meeleolusid süvendada. 27. juunil, kui saabus käsk lennusalga isikkoosseisu suunamiseks Venemaale, otsustasid lendurid käsku mitte täita ja metsavendadeks hakata.

    Metsa põgenes üle 80% üksuse lendavkoosseisust. 1941. aasta suvistes Eesti vabastamislahingutes osaleti jalaväelastena. Neis lahingutes tegi endale nime Saksa sõjaväe juures tegutsenud eestlastest koosnev major Hirvelaane pataljon, mille ohvitserkoosseisu moodustasid peamiselt lendurid.

    Raske algus tagasi

    Pärast Tallinna vabastamist, millega isikkoosseisu lepingud sõjategevuses osalemiseks lõppesid, pataljon varsti likvideeriti ja lenduritel tuli otsustada, mida edasi teha. Põhiliselt sooviti jätkata võitlust, kuid Eesti relvajõududes ja omas väeliigis. Selleks ei olnud sakslased aga valmis ja lennuüksuse loomist ei krooninud esialgu edu. Eesti sõjaväest, nagu juba öeldud, ei tahetud midagi kuulda ja ka Saksa lennuväes eesti üksuste loomist ei peetud vajalikuks. Lennuvägi kui eliitväeliik oli mõeldud ainult sakslastele.

    Asi võttis aga parema pöörde, kui Eestisse saabus 1941. aasta sügisel tagasi siit 1940. aastal baltisakslasena lahkunud Gerhard Buschmann. Viimane oli enne sõda Eesti Aeroklubis olnud innukas mootor- ja purilennuharrastaja ja tuntud ka väga eestimeelse mehena. Et tal, nagu paljudel teistelgi baltisakslastel, oli Saksa võimude juures häid sidemeid, siis võttis ta edasise asjaajamise oma peale ja saavutas lõpuks, ehkki raskustega, ka edu. Vahepeal tehti katset eesti lennuüksuse loomiseks isegi Soomes, kuid soomlased, kes ilmselt ei tahtnud sakslastega vastuollu sattuda, ei olnud sellega nõus. 1942. aasta veebruaris oldi lõpuks siiski nii kaugel, et saadi luba eestlastest mereluure lennuüksuse moodustamiseks, nimetusega Sonderstaffel Buschmann. Üksus oli mõeldud luureks Soome lahe ja Läänemere idaosa kohal ning sidepidamiseks sakslaste valduse olevate saartega. Üksus oli mõneti eriskummaline. Lennualane varustus saadi lennuväelt(Luftflotte 1 poolt), lahinguülesanded mereväelt, toit ja palk tuli aga SS-politseilt. Üksus baseerus Tallinna külje all olnud Ülemiste lennuväljal. Et sakslased olid lennuüksuse loomisesse ilma entusiasmita suhtunud, siis oli üksuse varustus algul üsnagi kehv. Lendama hakati esialgu peamiselt enne sõda Eestis konstrueeritud ja ehitatud relvastamata õppe-spordilennukitel PTO-4, milliseid oli ime kombel 4 tükki lahtivõetult suudetud säilitada. Lennukitele maaliti ainult Saksa sõjaväelennukite tunnusmärgid - mustad ristid. Üksus sai ka mõningaid teisi lennukeid, (üks De Haviland DH-89 “Dragon Rapide”, neli Lätis ehitatud SV-5-t jne.), kuid neid kasutati vähe. Luurelendudega Soome lahel alustati märtsi algul. Ehkki neil lendudel oli kokkupuutumisi ka vastase hävitajatega, lõppesid need kõik, tänu PTO-4 headele vigurlennuomadustele, siiski suuremate pahandusteta.

    Ka lennugrupis teenivate meeste väljanägemine oli üsnagi kirju. Elati enamasti kodus ja riides käis iga mees nagu talle meeldis, kes omaaegses Eesti sõjaväe mundris, kes tunnusteta Saksa sõjaväe mundris, kes aga hoopis erariides. Ühe sõnaga - loodud lennusalk meenutas väliselt mingit partisaniüksust. Omavaheline läbisaamine meeste vahel oli hea ja Saksa sõjaväele iseloomulikud seisustevahed ülemate ja meeskonna vahel, ehkki kehtisid Saksa auastmed, olid siin vähetuntavad.

    Et Saksa merevägi oli üksuse tegevusega igati rahul, siis sai lennusalk 1942. aasta suvel oma käsutusse juba 20 spetsiaalset mereluurelennukit Heinkel He-60. Uute merelennukite saamisega sai põhiliseks lennuväljaks nüüd Ülemiste lennuvälja kõrval olnud Ülemiste järv (seda järve oli juba enne sõda tsiviilotstarbelise lennuväljana kasutatud). Laienesid ka üksuse ülesanded, millede hulka kuulus nüüd suures osas ka võitlus vastase allveelaevadega, kes korduvalt püüdsid Kroonlinnast lääne suunas välja murda. Et vabatahtlikke üksusesse astujaid oli piisavalt palju, siis suurenes lennusalk kiiresti.

    Tegevuse intensiivistumisega küpses aga kriis ja 1942. aasta sügisel tõusis päevakorda üksuse likvideerimise küsimus. Asja tagapõhi olevat seisnud selles, et Himmler, samuti merevägi olevat juba ammu taotlenud ka omale lennuüksuste loomist. Göring oli aga Hitlerilt saanud nõusoleku, et kõik, mis on seotud lennuasjandusega kuulub tema valdkonda. Himmleri valdkonda kuulus aga omakorda kõik, mis oli seotud välismaiste üksustega. Sonderstaffel Buschmann oli lendav üksus, mis koosnes välismaalastest ja lisaks sellele oli operatiivselt allutatud veel ka mereväele. Seega ei allunud täielikult õieti mitte kellelegi. Segaduse ja Himmleri ning mereväe edasiste pretensioonide vältimiseks pidas Hitler õigeks üksus likvideerida ning olevat lennuväele andnud ka vastava korralduse.

    Et lennuvägi, merevägi ega ka SS-politsei ei olnud selle korralduse täitmisest mitmesugustel põhjustel aga eriti huvitatud, siis sellega ei kiirustatud ja nii jätkas üksus esialgu tegutsemist, olles n.-ö. hädalahendusena vormiliselt allutatud Saksamaal, Himmleri käsutuses tegutsenud ja peamiselt kulleri- ning sideülesandeid täitnud eriülesannetega lennugrupile. Koha peal ei muutunud sellega aga midagi. Kuid oli selge, et selline lahendus on ainult ajutine.

    Aufklärungsfliegergruppe 127 tagasi

    Üksuse ülem, sonderführer G. Buschmann nägi lõpplahendust siiski ainult üleminekus Saksa lennuväe alluvusse rahvusliku eriüksusena ja jätkas selles suunas tegutsemist. Visa asjaajamise tulemuseks oli lõpuks see, et 1943. aasta 1. aprillil viidi Sonderstaffel Buschmann üle Saksa lennuväe koosseisu, kus selle baasil moodustati (vist esimese) välismaalastest koosneva lennuüksusena Aufklärungsfliegergruppe 127. Vahetus ka üksuse ülem. Sonderführer Gerhard Buschmann lahkus ja tema asemel sai uue lennugrupi ülemaks algselt sideohvitseriks tulnud sakslane kapten Paul Lehmann. G. Buschmanni lahkumise põhjusteks oli ühest küljest see, et ta ei olnud sõjakooli lõpetanud ohvitser, teisest küljest peeti teda aga ka liiga eestimeelseks meheks. Pärast üleminekut meeskond kasarmeeriti, saadi saksa mundrid (paremal käisel olnud sini-must- valge vapi ja pealkirjaga ESTLAND), samuti kehtis üksuses nüüdsest peale Saksa lennuväe üldine kord, palgad jms.

    Üksuse koosseis oli vabatahtlike juurdevoolu tõttu vahepeal tublisti suurenenud ja Aufklärungsfliegergruppe 127 koosnes juba kolmest lennusalgast. Neist esimene oli mere- ja kaks ülejäänut maalennusalgad. Oli alustatud ka uute meeste väljaõpet - käimas oli vaatlejate ja pardalaskurite kursus. Ka uusi lennukeid saadi. Nendeks olid 1943. aasta märtsis saadud 15 Arado Ar-95-t, millele 1943. aasta septembris lisandus rannikuluureks veel 8 Henschel Hs-126-t. Arado 95-ed oli G. Buschmann leidnud Pillau lennubaasis ringi kolades. Seal olid ka algselt lennukikandja “Graf Zeppelini” tarbeks ehitatud jahilennukid Messerschmitt Bf-109T, mis pärast seda, kui lennukikandja valmisehitamata jäi, olid sinna unustatud. Buschmann küsis eestlaste jaoks mõlemaid. Aradod ta sai, jahilennukite andmiseks ei olnud sakslaste vaim aga veel valmis ja pärast ülesleidmist viidi nad kiiresti minema.

    Mis puutub lennuüksuse rahvuslikku koosseisu, siis lendav (kaasa arvatud lennusalkade ülemad) ja ka valdav osa maapealsest koosseisust olid eestlased. Ainult osa tehnilisi spetsialiste ja lennusalkade hauptfeldweeblid olid sakslased. Viimased eeskätt sellepärast, et sellel kohal teenides oli vajalik saksakeelse asjaajamise oskus ja Saksa sõjaväes kehtestatud vastava korra tundmine. Lennuüksuse üldisele meelsusele see aga mõju ei avaldanud ja üksus oli igati eestimeelne.

    Soome lahe ja Läänemere idaosa luure jäi nüüd täiesti eesti lennuüksuse hooleks. Tõsiselt tegeldi ka allveelaevade vastase võitlusega. Kõige sellega tuldi edukalt toime ja pälviti Saksa väejuhatuselt korduvalt tunnustust.

    Lahinglennud Venemaal ja Nachtschlahtgruppe 11  tagasi

    Üksus oli ainult mereluurega tegelemiseks aga juba liiga suureks paisunud. Nii siis varustati maalennusalgad 1943. aasta mais - juunis lennukitega Heinkel He-50 ning juuli lõpus saadeti teine lennusalk kapten Valter Reili juhtimisel Ilmeni Järve juurde rindele, kus spetsialiseeruti rinde ja selle lähitagala kohal kergetel lennukitel tegutsevateks öölahingulenduriteks (sisuliselt öisteks pommituslenduriteks). Algul baseeruti Staraja Russa lähedal Tulebljas, pommitades rinnet Lovati jõe ääres. Mõne aja pärast saadeti lennusalk aga Dnost umbes 40 km põhja pool asuvale Relbitsa lennuväljale ja varsti sealt edasi Leningradi lähistele, Siverskaja lennuväljale, kust käidi Kolpino ümbrust pommitamas. Peagi, oktoobri algul järgnes uus kolimine. Seekord oli sihtpunktiks Pihkva lähedal olnud lennuväli Pihkva-West. Nüüd saabus Tallinnast sinna ka kolmas lennusalk. Peale kõige muu osaleti siin ka partisanide vastases võitluses. Novembri algul järgnes uus kolimine Neveli lähistele, Idritsa lennuväljale. Seal viibiti Neveli rindel tegutsedes kuni 1944. aasta veebruari alguseni. Vahepeal olid toimunud aga ka organisatsioonilised muudatused. 1943. aasta novembris moodustati senisest Aufklärungsfliegergruppe 127 teisest ja kolmandast lennusalgast iseseisev lennugrupp, nimetusega Nachtschlachtgruppe 11, mille ülemaks sai kapten Paul Lehmann, merelennusalk jäi aga tegutsema kui üksik lennusalk 1/127. Selle salga ülemaks jäi senine esimese lennusalga ülem, eestlane ülemleitnant (hiljem kapten) William Laanekõrb.

    1944. aasta jaanuaris murdsid Nõukogude Liidu väed Leningradi blokaadi ja liikusid kiirest läände, saabudes juba veebruari alguseks Eesti piiridele. Iseenesest mõista tekitas see kõikides eestlastes suurt ärevust ja soovi osaleda edaspidi otseselt Eesti piiride kaitseks peetavates võitlustes. Ja nii hakatigi seni Venemaal tegutsenud eesti väeüksusi Eestisse koondama. Ka Nachtschlachtgruppe 11 selline taotlus leidis Saksa väejuhatuse poolt arusaamist ja lennugrupp saabuski veebruari algupäevil Narva rindele. Grupi tugikohaks sai rinde lähedal paiknev Jõhvi lennuväli, kust Eesti kaitselahingutes osaledes oli lennuüksuse ülesandeks Narva rinde ja selle lähitagala ning ühendus-juurdeveoteede pommitamine.

    Liibavi ja Pärnu lennukool  tagasi

    Nagu eespool juba öeldud, alustati 1943. aasta kevadel, veel Sonderstaffel Buschmannis uute vaatlejate ja pardalaskurite väljaõpet. Kuid plaanid olid suuremad. Saksa väejuhatus oli lõpuks arusaamisele jõudnud, et välismaalased on vajalikud isegi lennuväes ja nii formeeriti 1943. aasta sügisel Lätis, Liibavis (praegu Liepaja), Grobini lennuväljal lennukool eestlaste ja lätlaste väljaõpetamiseks. Tegevust alustati septembris. Selles koolis, mis ühtlasi oli ka Ergänzungsnachtschlachtgruppe Ostland, õpetati välja nii lendureid, pardalaskureid kui ka maapealset tehnilist koosseisu. Teostati nii algajate väljaõpet kui ka varem lennuväljaõppe saanud, kuid reservis olnud lendurite täiendavat koolitust. Kooli juhtkond koosnes sakslastest, kuid lennuõpetajad olid vastavalt kas eestlased või lätlased. Eestlastest lennuõpetajad olid kõik lahinguüksustest sinna saabunud, juba rindekogemustega mehed. Eestlastest lõpetas kooli 1943. aasta detsembris kuuemeheline grupp endisi lendureid, kellele oli antud täiendõpet ning 1944. aasta juuni algupäevil 26 lendurit, kes olid alustanud algajatena. Lisaks neile viidi läbi veel pardalaskurite kursus, mis lõppes mais ja motoristide kursus. Liibavi lennukool kujunes üleüldse välja suureks õppekeskuseks, kuhu saadeti kõik värskelt lennuväkke astunud mehed algväljaõppe saamiseks. Väljaõppe saanud lendurid, pardalaskurid ja ka maapealsed mehed saadeti Nachtschlachtgruppesse 11 täienduseks, lätlastest aga moodustati Nachtschlachtgruppe 12. Kooli eestlaste osa tegutses Liibavis kuni 1944. aasta juunini, mil ta üle viidi Pärnusse, kus jätkas tegutsemist Ergänzungsnachtschlachtgruppe Estland (tavakõnepruugis Pärnu lennukooli) nime all.

    Pärnus tegutsemise ajal lõpetas kooli veel üks kaheksameheline grupp täiendõppel olnud endisi lendureid ja alustati ka uue algajate grupi väljaõppega. Paraku need mehed lenduritunnistuse saamiseni enam ei jõudnud. Kursus jäi pooleli seoses Eestist lahkumisega 1944. aasta septembris. Lendama õpiti, aga puudu jäi sõjaväelenduritele vajalikest oskustest (eeskätt pime- ja öö- ja pommituslennud), seega oleks vaja olnud veel umbes poolteist kuud väljaõppeaega. Ettevalmistamisel oli ka järgmise lendurite kursuse komplekteerimine, kuid need mehed tegid läbi ainult arstliku komisjoni, millega asi sedakorda lõppeski.

    Eesti Jahilendurid tagasi

    1944. aasta mais ja juunis saadeti Nachtschlachtgrupist-11 kaks gruppi, kokku kümme meest Saksamaale jahilendurite väljaõppele. Kaugemas plaanis olevat ette nähtud olnud kahekümne jahilenduri väljaõpe Focke-Wulf Fw-190-tele. Väljaõpe toimus kolmes etapis - Strahlsundis, Plates ja Küpperis. Suve lõpupoole alustati jahilennuüksuse jaoks ka tehnilise personali väljaõpet, mis toimus samuti Saksamaal, Bayreuthis. Esimesena Saksamaale saadetud lendurite väljaõpe kestis umbes kaks kuud, mille järele nad saadeti Eestisse, seal paiknenud saksa üksustesse praktikale. Teise lendurite grupi väljaõpe aga venis, nii et teine grupp lõpetas kursuse alles oktoobris. Väljaõppel kanti ka kaotusi - õnnetusjuhtumite tagajärjel sai surma kolm õppima saadetud lendurit.

    Kaitselahingud Eestis tagasi

    Nagu eespool juba öeldud, saabus Nachtschlachtgruppe 11 Eestisse tagasi 1944.a. veebruaris ja asus Narva rindel ka kohe tegutsema. Varsti saadi juurde ka uusi lennukeid. Nendeks olid Fokker CVE-d, mis saabusid ajavahemikus veebruarist aprillini. Lennukid anti esimese lennusalga käsutusse. Nende lennukite kohta öeldi naljatades, et tegemist on hollandi lennukiga, mis on sakslaste poolt taanlaste käest ära võetud ja antud eestlaste kätte venelaste vastu võitlemiseks.

    Koos rinde seismajäämisega Narva all 1944. aasta veebruaris muutusid mõnevõrra ka lahingulendude tingimused. Nimelt võimaldas seismajäänud rinne vastasel rindele koondada arvukalt igasuguse kaliibriga õhutõrje-suurtükiväge, mistõttu üle rinde lennanud lennukeid võttis sageli vastu õhutõrjekahurite mürskude lõhkemistest põhjustatud tõeline ilutulestik. Kuid lahinguülesandeid täideti sellele vaatamata hästi ja väejuhatuselt saadi nii mitmelgi korral eduka tegutsemise eest tunnustust.

    Mai lõpupoolel saadi lendavkoosseisule ka täiendust. Nimelt saabusid rindele värskelt Liibavi lennukoolis pardalaskurite kursuse lõpetanud mehed. Ehkki lendurite arv seoses jahilendurite väljaõppele saadetud meeste lahkumisega mais - juunis pisut vähenes, tuli juuni lõpupoole ka neile täiendus Liibavis lendurite kursuse lõpetanud 25 mehe näol. Neile lisandus juuli lõpul veel Pärnus täiendväljaõppel olnud kaheksa lendurit. Uutest lenduritest moodustati juunis lennugrupi kolmas lennusalk, osa lendureid suunati aga ka olemasolevatesse lennusalkadesse täienduseks. Kolmas lennusalk sai oma käsutusse Saksa Nachtschlachtgruppides laialdaselt kasutusel olnud lennukid Arado Ar-66. Uued lendurid omandasid kiiresti lahingulendudeks vajalikud oskused ja kogemused ja nii võib kahtlemata öelda, et Nachtschlachtgruppe 11 lahinguvõimsus oli suve lõpupoole, võrreldes varasemaga tunduvalt kasvanud.

    Lahingutegevuse käigus vahetati ka lennuvälju. Kolmanda lennusalga moodustamisel lahkus esimene ja teine lennusalk Jõhvi lennuväljalt, siirdudes rindest veidi kaugemal olnud Rahkla lennuväljale. Kolmas lennusalk aga tegutses Jõhvis. Juulis, kui Narva all Sinimägedes olid ägedad lahingud, oli olukord ka rindele küllaltki lähedal oleval lennuväljal pingeline. Ühel ööl tahtis sakslastest koosnev lennuväljapersonal isegi jalga lasta, kuid eestlasest lennusalga ülem suutis mehed siiski paigal hoida öeldes, et lennusalgal mitte mingit taganemiskäsku ei ole ja kuna salga lennukid on lahingulennul, siis enne lendude lõpetamist ta lendudeks vajalikust lennuvälja teenindavast personalist mitte kedagi minema ei lase.

    Mõni aeg hiljem tuli Jõhvist siiski lahkuda. Seda siis, kui vastane hakkas tõsist survet avaldama Tartu suunal. Vastavalt saadud käsule lahkus nüüd ka kolmas lennusalk Jõhvist ja baseerus Rahkla lähedal olnud Triigi lennuväljal. Lennugrupp tegutses nüüd vaheldumisi nii Narva kui ka Tartu suunal. Augusti lõpul sai lahingutegevus Tartu suunal valdavaks ja siis koliti veel kord. Seekord siirduti Kesk-Eestis paiknevatele lennuväljadele, et rindele lähemal olla. Esimene ja teine lennusalk asusid Adavere, kolmas aga sealt mitte kaugel paiknenud Kärevere lennuväljale.

    Paraku hakkas suve teisel poolel lennuüksuse tööd tõsiselt häirima lenduritest mitteolenev põhjus - Saksamaad haaranud kütusekriis. Nii mõnigi ilus, lahingulendudeks igati sobiv öö tuli maas istuda või ainult osalise koosseisuga lennata. Autor mäletab, kuidas ükskord saabus kõrgemalt poolt käsk bensiini kokkuhoiu mõttes edaspidi öösel pommid hobustega lennukite juurde vedada. Paraku osutus selliste hobuste leidmine ümbruskonna taludest, kes öösel, töötavate, mürisevate ja tuldsülitavate mootoritega lennukite vahel liikudes oleksid rahulikuks jäänud, võimatuks ja käsk tühistati, aga alles peale pikki vaidlusi. Iseenesest mõista andis see kõik niigi ülekaalus olevale vastasele veelgi rohkem tegutsemisvõimalusi mida oma kodumaad kaitsta tahtvad lendurid murega jälgisid.

    Mis puutub üksiku mereluuresalga 1/127 tegevust, siis see oli kogu 1944. aasta jooksul olnud ühesugune, hõlmates mereluuret ja allveelaevade vastast võitlust Soome lahel ja Läänemere idaosas. Kõikide lennuüksusele antud ülesannetega oli see ka edukalt ka toime tulnud ning sakslaste andmetel olevat eesti lennuüksus 12 vastase allveelaeva hävitamisel määravat rolli mänginud.

    Jumalaga Eestimaa tagasi

    Paraku ei lugenud eestlaste soov oma kodumaad iga hinna eest kaitsta suurriikide hiiglaslikus heitluses midagi. Seoses üldise olukorraga rinnetel otsustas Saksa kõrgem väejuhatus Eesti edasisest kaitsmisest loobuda ja ajavahemikus 18. - 22. septembrini 1944 said kõik eesti lennuüksused käsu Eestist lahkumiseks. Seejuures ei öeldud kohe, et Eesti jäetakse hoopis maha. Seda võis olukorda hinnates ainult aimata. Iseenesest mõista avaldas Eesti mahajätmise otsus kõikides eestlastest koosnevates väeosade sügavat mõju ja lennuüksused ei olnud siin erandiks. Eesti väeosades oli küllalt neid, kes otsustasid käsku ignoreerida ja, ükskõik mida see endaga kaasa ka tooks, Eestist mitte lahkuda, vaid ennast metsades või mujal varjates venelastevastast võitlust jätkata. Loomulikult oli see lootusetu võitlus, kuid tol ajal hellitati lootust, et varem või hiljem siiski ka lääneliitlaste ja venelaste vaheliseks relvakonfliktiks läheb. Vastastikusi arusaamatusi eestlaste ja sakslaste vahel süvendas ka see, et eestlastest koosnevate jalaväeüksuste taandumine oli, lisaks muule, informatsiooni puudumise tõttu ka üsnagi halvasti korraldatud. Paljudele tundus, et eestlased jäeti lihtsalt taanduvaid saksa üksusi katma, hoolimata mis neist edasi saab. (Tänu halvale korraldusele ei suutnud kõik eesti väeosad õigeaegselt taanduda.) Lisaks sellele püüdsid sakslaste järelkomandod taganemisel ka mitmeid objekte hävitada. Et eestlastele nende kodumaa rusuhunnikuks muutmine vastuvõetav ei olnud, toimus selle tulemusel eestlaste ja sakslaste vahel isegi relvastatud kokkupõrkeid. Loomulik, et suhtumine sakslastesse muutus kõige selle tagajärjel tunduvalt halvemaks.

    Ka lendurite ette kerkis küsimus, mis saab edasi. Oli ju eesmärk, mille nimel võideldi -vaba Eesti - nüüd lootusetult lakanud olemast. Nachtschlachtgruppe 11 sai äralennukäsu 18. septembril ja sihtkohaks oli määratud Põhja-Lätis olev Blome lennuväli. Alles veidi enne seda oli lennugruppi külastanud üks saksa kindral ja teatanud, et ärge muretsege, Eestit kaitstakse. Seetõttu olid paljud mehed oma kodustele teatanud, et ärge minge kuulujuttudest paanikasse, Eestit kaitstakse. Nüüd, aga alles Blomes, öeldi korraga, et kõik on läbi. See tähendas paljudele lennugrupi meestele aga nende omaste venelaste kätte jäämist. Iseenesest mõista ei olnud meeste arvamus sakslastest ja nende asjaajamisest selle järel just kõige parem.

    Mereluuregrupi 1/127 lennukid startisid Tallinnast 21. septembril, lennusihiga Pillau. Pärnus oleva Ergänzungsnachtschlachtgruppe 11 koosseis sai aga käsu lennata Frankfurti Oderi ääres. Mõlema üksuse maapealne koosseis evakueeriti laevadega.

    Nachtschlachtgruppe 11 sai peagi käsu lennata Blomest edasi Liibavisse, kust umbes nädalase peatuse järgi viis teekond Leetu, Tirkš liai lennuväljale. (Lennuüksuse maapealne koosseis järgnes üksusele kogu aeg autovooriga). Tirkš liai oli välilennuväli ja mehed ootasid, et tuleb uuesti lahingulende tegema hakata. Paraku üksus nagu unustati. Päevad möödusid, ilma et midagi oleks toimunud. Alles siis, kui rinne oli juba üsna lennuvälja lähedal, saabus lõpuks käsk Ida-Preisimaale lendamiseks kus lõppsihiks oli Heiligenbeil.

    Nagu eespool juba öeldud, tõi Eesti mahajätmise käsk endaga paljude meeste jaoks kaasa küsimuse, mis saab edasi. Eesti lennuüksused olid senini ennast igati lahinguvõimeliste ja võitlustahteliste üksustena näidanud. Sellest rääkis umbes 7000 sooritatud lahingulendu ja eesti lennuüksustele korduv tunnustuse avaldamine Saksa väejuhatuse poolt, kellele lennuüksused olid operatiivselt allutatud. Nüüd aga kaotas edasine sõda, mis seisnes ilmselt ainult võitluses Saksamaa eest, eestlaste jaoks oma mõtte. See ei olnud enam eestlaste sõda. Ja nii lendaski mereluure lennusalga 1/127 Eestist lahkumisel 3 lennukit (Ar-95) Rootsi. Liibavist äralennul suundus ka Nachtschlachtgruppe 11 koosseisust üks He-50 ja üks Fokker CVE sinna samasse. Selge, et see ka sakslaste usaldust eestlaste vastu ei suurendanud. Heiligenbeilis olles saabus käsk, Nachtschlachtgruppe 11 likvideerida. Käsk loeti ette 12.oktoobril, 13 oktoobri hommikul põgenes veel üks Fokker CVE nelja mehega pardal Rootsi, teine lennuk purunes aga stardikatsel. See oli lendamise lõpp.

    Mereluure lennusalk 1/127 likvideeriti Pillaus 22.oktoobril ja ka Pärnu lennukool lõpetas pärast Frankfurti Oderi ääres saabumist tegutsemise.

    Arvulisi andmeid eesti lennuüksuste tegevusest tagasi

    Eesti lennuüksuste koosseisus teenis sõja ajal lendavkoosseisus (koos Pärnus väljaõppel olnud, kuid lennuväljaõpet mitte lõpetanud kursantidega) kokku 156 meest, neist 97 väljaõppinud lendurit. Ülaltoodud meestest alustas sõja ajal oma lennutegevust 82 meest ehk 52.6%, kusjuures lenduritest oli sõja ajal oma esmakoolituse saanuid 25 ehk 25.8%. Otseses lahingutegevuses venelaste vastu lendurite, vaatlejate või pardalaskuritena osales üle 130 mehe. Lendavkoosseisu väljaõpetamiseks korraldati üks vaatlejate kursus, kaks pardalaskurite kursust kaks lendurite täienduskursust (reservist tulnud meeste uuesti väljavedamiseks) ning kaks lendurite kursust algajatele, milledest üks ka lõpetati. Lisaks sellele saadeti jahilendurite väljaõppele 10 lendurit. Nagu eespool juba öeldud osaleti lahingutegevuses mereluurel 1942. aasta märtsist, öölahingulenduritena aga 1943. aasta juulist alates. Kokku sooritati umbes 7000 lahingulendu, milledest öölahingulennugrupi arvele tuli üle 5000 lennu. Langenute või surmasaanutena kaotati 13 lendurit, 2 vaatlejat ja 1 motorist. Neile lisandus veel 2 lahingutegevuse käigus raskesti haavata saanud lendurit. (Veel enne, 1941. aasta suvelahingutes oli metsavendadena, major Hirvelaane pataljoni koosseisus või Omakaitses võideldes langenud 7 lendurit ja 1 motorist). Kaotusi oli ka maapealsel koosseisul, mille põhjuseks oli lennuväljade pommitamine venelaste poolt ja üksuste Venemaal viibides ka partisanide tegevus, kuid arvulised andmed nende kohta autoril kahjuks puuduvad.

    Võrdluseks võib tuua nüüd venelaste ja inglaste poolel võidelnud eesti lendurite arvu (siin on arvesse võetud mehed, kes oma esmase lennuväljaõppe said Eestis). Venemaale 1941. aasta suvel mobiliseeritud lendurite (põhiliselt reservlendurite) arv ei ole teada. Eriti neid ei usaldatud, ja nii teenis enamus neist maavägedes. Eestist Venemaale läinud lendavkoosseisu meestest sai lendama ainult 7 meest (6 lendurit ja 1 radist), kes teenisid peamiselt tagalas, lennukoolides. Rindel lendas neist üleüldse ainult 2 lendurit, kelledest 1 langes (ka radistil tuli lennukoolis raadioala instruktorina teenides aeg-ajalt lahingulendusid sooritada). Huvitav on sedagi märkida, et Nõukogude Armees, Eesti Laskurkorpuse käsutuses olnud öiste pommitajate eskadrillis “Tasuja”, mille lennukid olid ehitatud Nõukogude Liidus olnud eestlaste annetuste eest, oli lendavkoosseisus ainult üks eestlane (üks ülalnimetatud kahest rindel lennanud lendurist) ja seegi saadeti lennukoolist sinna alles 1944. aasta septembris, pärast Eesti vallutamist venelaste poolt.

    Inglaste poolel, poola üksuses lendas 4 eestlast, kes olid algul mobiliseerituina Venemaal olnud, siis aga õnnestus neil ennast poolakaiks tehes kindral Andersi armeesse astuda ja koos sellega Inglismaale siirduda. Ülaltoodust kokkuvõtet tehes võib seega öelda, et rõhuv enamus eesti lenduritest võitles sakslaste poolel. Mis puutub Saksa lennuväes teeninud eestlaste üldist arvu, siis täpseid andmeid selle kohta ei ole, aga eksperthinnanguliselt võib arvata, et üldse teenis Saksa lennuväes, koos lennukiremondi töökodades, lennuvälja, komandodes jne. olnutega, umbes 1000 eestlast.

    Siinkohal tuleb veel märkida, et üldiselt oli eesti lennuüksuste kohta käivates tulevikuplaanides ette nähtud Eesti Lennuväeleegioni formeerimine, mis oleks teoks saanud pärast käimasoleva lendurite kursuse lõppemist Pärnus. Ettevalmistustööd selles suunas igatahes käisid. Paraku lõpetas Eestist lahkumine aga kogu sellesuunalise tegevuse.

    Lõpuks võiks ehk veel pisut rääkida ka eesti lennuüksustes lennanud meeste isiklikest saavutustest. Sellest rääkides tuleb öelda, et suurem osa kauem lennanud meestest, eeskätt lenduritest, omas kuldse rindelennuspange ja I klassi Raudristi, mereluure lennusalga 1/127 ülemat kapten William Laanekõrbi autasustati lisaks sellele aga ka Aupokaaliga eriliste saavutuste eest õhusõjas (Ehrenpokal für besondere Leistungen im Luftkrieg).

    Saksamaal tagasi

    Pärast eesti lennuüksuste likvideerimist koondati nende isikkoosseis Frankfurti Oderi ääres, seal paiknevasse Kunersdorfi Fliegerhorsti, kus jäädi oma edasist saatust ootama. Sinna koondati ka pärast jahilendurite väljaõpet saksa üksustes praktikal olevad lendurid, samuti jahilennuüksuse jaoks tehnilise koosseisu väljaõppel olevad mehed. Ühe sõnaga, peaaegu kõik Saksamaal viibivad lennuüksustes teeninud eestlased (ainult mõned väiksemad meestegrupid jäid sinna, kus nad olid). Eestlaste edasise saatuse kohta liikusid meeste hulgas mitmesugused kuulujutud. Oli selge, et vaatamata sellele, et eestlased olid oma sõdurivande andnud ainult venelaste vastu võitlemiseks, kavatsevad sakslased neid ilma meeste eneste arvamust küsimata ka edaspidi sõduritena kasutada. Sest kuhu mujale sel kodumaata jäänud eesti sõduril Saksamaal ikka minna oli.

    Mõne aja pärast saadeti osa ohvitsere 20 (eesti) SS diviisi juurde ümberõppele, meeskond ja valdav osa ohvitsere lähetati aga Taani, Esbjergi, kus kuulujuttude järgi pidi alustatama langevarjuküttide väljaõppega. Paraku kestis sealviibimine lühikest aega ja juba detsembri algul siirduti edasi Dortmundi, raskesse õhutõrje-suurtükiväkke. Teenistus õhutõrje-suurtükiväes kestis kuni märtsi lõpuni, mil eestlased saadeti algul Hamburgi, 20 SS diviisi tagavarapataljoni ja sealt õige varsti edasi Hirschbergi, diviisi lahinguüksuste juurde. Juba enne, veebruari algul, oli umbes 200-meheline grupp eestlasi saadetud Cottbusi alla, kus nende edasine teenistus kulges laialijaotatuina saksa õhutõrjepatareide vahel. Ka õhutõrje-suurtükiväes olnud ohvitsere ei saadetud 20 SS diviisi, vaid nad jäid Lääne-Saksamaale kuni liitlastele vangilangemiseni.

    Nüüd tekib küsimus, kas eesti lendurid sõja lõpuperioodil enam lennata ei saanudki. Päris nii see siiski ei olnud, sest jahilenduri väljaõppe saanud mehed ja lisaks neile veel mõned üksikud lendurid viidi 1944. aasta lõpul - 1945. aasta algul tagasi lennuväkke, kus nad kuni sõja lõpuni lendasid saksa üksustes.

    Enamiku eestlaste teenistus Saksa sõjaväes lõppes 8 - 10 mail Tšehhoslovakkias, kus nad venelaste või tšehhide kätte sõjavangi langesid. Oli ka neid, kellel õnnestus läände pääseda. Paljudel tšehhide kätte vangilangenuist tuli läbi teha nn. “tšehhi põrgu”, milles paljud pärast sõja ametlikku lõppu veel hukkusid. Ja ega neil, kes sõjavangilaagritest mõne aja pärast kodumaale saabusid, seiklused veel lõppenud ei olnud. Suurem osa neist meestest asus varsti uuesti pikale teele. Nüüd juba süüdi mõistetuina Nõukogude Liidu vastu võitlemise pärast, kusjuures enamasti oli karistuseks 25 aastat vangilaagrit koos varanduse konfiskeerimisega pluss 5 aastat kõikide õiguste kaotamist ning 5 aastat asumist kaugetes põhjarajoonides. Nende meeste päästjaks sai Stalini surm, mille järele anti 1955. aastal Saksa sõjaväes teeninutele amnestia. Aga ega neil elu nüüdki veel kerge ei olnud, sest mitmesuguseid piiranguid ja kitsendusi rakendati nende suhtes kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

    Ka läände pääsenute elu ei olnud algul sugugi kerge, sest neid peeti saksa natside käsilasteks. Ei suudetud mõista, et eestlased ei sõdinud mitte Saksamaa, vaid oma kodumaa eest. Oli ju kogu aeg propageeritud, et kõik, kes olid sõdinud koos sakslastega olid halvad ja kurjategijad. Mida endast kujutab kommunistlik Venemaa, sellest saadi lääneriikides alles mõne aja pärast aru, kui paljude Euroopa riikide ümber aastakümneteks raudne eesriie sulgus. Siis hakati tasapisi ühte ja teist oma liitlasest mõistma (kõik ei ole seda siiski veel tänini mõistnud). Seetõttu käis läände jõudnud eestlaste käsi, vaatamata kõigile alguses olnud raskustele, üldkokkuvõttes siiski tunduvalt paremini, kui nende Nõukogude Liitu jäänud sõjakaaslaste käsi, kellede jaoks II maailmasõda praktiliselt lõppes alles Eesti taasiseseisvumisega.

    Hendrik Arro