PRONKSSÕDURIST

PRONKSSÕDURIST

 

Kui küsida, miks on Pronkssõduri teisaldamise küsimus viimasel ajal nii teravalt päevakorda kerkinud, siis tuleb tunnistada, et selle on põhjustanud eeskätt just venelased ise oma provotseeriva käitumisega, millel sõjas langenute mälestamisega, eriti just viimasel ajal, väga vähe ühist on.

Võib aru saada vanadest meestest, kes võidupäeval kogunevad seda sündmust pühitsema ja langenud sõjakaaslasi mälestama, kunagi lahingute eest autasuna saadud ordenite ja medalitega rinnas. Sõda oli nende noorus ja nostalgilised mälestused ei unune. Sellest saavad ka Saksa sõjaväes võidelnud mehed aru. Kuid ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et neil pidupäevadel lehvivad Pronkssõduri juures kokkutulnute käes mitte Eesti vaid endise Nõukogude Liidu lipud. Eesti lipp on kokkutulnute jaoks aga solvang, mis tuleb häbistavalt minema kihutada, ilmselt eesmärgil et näidata, et Eesti riigile ja eestlastele võib rahulikult näkku sülitada. See räägib selgemini kui miski muu, millise riigi patrioodid tegelikult ollakse ja mida Eestile öelda tahetakse – oodake vaid “tšuhnad”, me tuleme uuesti ja siis … Nende inimeste jaoks, kes punalippude lehvides Pronkssõduri juurde kogunevad oli ja on Eesti taasiseseisvumine suur tragöödia, millega enamus neist mitte kuidagi leppida ei taha. (Siinkohal tuleb märkida, et tegemist on peamiselt sõja ajal Eestisse tulnud või pärast sõda Nõukogude Liidust Eestisse nõukogude võimu kindlustamiseks toodud isikutega. Eesti Laskurkorpuse veteranid, kelledest valdava osa jaoks oli Eesti iseseisvumine ka nende ootuste täitumine, asjasse ei puutu. Neid mehi Eesti lipp ei sega.). Seda, et Eesti riiki eitavad mehed on Eestis eestlaste tahte vastaselt, n.-ö. okupantidena, need veteranid ei tunnista. Hoopis vastupidi, nad leiavad, et nende vabastajarolli mitte tunnustades (mis sellest, et umbes 70% relvakandevõimelistest eestlastest võitles nende “vabastajate” vastu), on neid Eesti riigi ja rahva poolt sügavalt solvatud. Paraku saavad nad oma seisukohtadele pidevalt toetust kõige kõrgemal tasemel ka tänapäeva Venemaalt. Selles vaimus püütakse kasvatada ka Eestis elavat vene noorsugu. Just venelaste käitumise tõttu on Pronkssõdurist saanud mitte leinamärk langenutele vaid vene okupatsioonivõimu sümbol, mis peab eestlastele meelde tuletama, kes siin õige isand on.

Sellises olukorras on üleskutsed olukorraga leppimisele ja eri poolel võidelnud meeste lepitamisele, mida nii mõnedki Eesti riigitegelased väljendanud on, üleskutsed vaimsele alistumisele, orjalikule alandlikkusele. Ei ole just eriti raske arvata, kuidas näeks välja Saksa sõjaväes teeninud veteranide leppimine selliste Nõukogude Armee veteranidega? Karta on, et ainsaks võimaluseks, mis sedasorti nõukogude veterane rahuldaks, oleks mitte leppimine ja kompromiss, vaid vastaspoole täielik alistumine. Seega tuleks tunnistada, et mitte mingit Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ei ole olnud. Ei ole olnud ka Eesti vabaduse eest võitlemist. Sakslaste poolel teeninud, Nõukogude Liidu vastu võidelnud mehed ei ole aga mitte vabadusvõitlejad, vaid fašistid ja SS-lased, kellega ükski korralik riik ja inimene läbi käia ei tohi, rääkimata nende meeste autasustamisest või neile mälestusmärkide püstitamisest. Sellist seisukohta on nõukogude sõjaveteranide organisatsioon korduvalt väljendanud. Kompromisse siin ei tunta. Ainult nõukogude veteranid on Eestimaa vabastajad, kõik nende vastu võidelnud aga fašistlikud kaabakad.

Kas sellisele leppimisele kutsuvad veterane lepitada püüdvad tegelased siis Eesti vabaduse eest võidelnud mehi üles? Ükskõik, mida teevad või ütlevad siin praegused Eesti valitsusringkonnad ja poliitikud, nende nõukogude veteranidega Eesti vabaduse eest võidelnud meestel leppimist ei tule. Siin ei aita ka aeg (tuletagem meelde Põhja-Iirimaa sündmusi.) Okupantidega, kes ajaloolist tõde ei taha tunnistada ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist katastroofiks peavad, millega põhimõtteliselt ei taheta nõustuda, leppimist.

olla ei saa. Nagu kogemused Venemaa ja venelastega on näidanud, ükskõik milline järeleandmine siin ainult halvendaks olukorda ja julgustaks Eesti vastu väljaastujaid. Antud juhul saab põhimõtteks olla ainult kompromissitu leppimatus - teistsugune suhtumine oleks Eesti Vabariigi ja kogu eestlaste vabadusvõitluse reetmine.

Antud olukorras on ka selge, et kui Eesti Vabariik tahab näidata, et ta on riik, kes ei lase endale näkku sülitada, peab Pronkssõdur saama uue asukoha. Teist võimalust siin ei ole, sest just venelaste käitumine on pannud Eesti sundseisu. Kui aga jätta kõik nii, nagu on ja Pronkssõdur paigale jätta, tuleks lõpetada jutud iseseisvast ja sõltumatust vabast Eestist. Pronkssõduri paigalejäämist propageerivad poliitikud näitavad aga, et neile eestlaste tunded ja isamaa-armastus korda ei lähe. Tühja sellest Eesti riigist ja rahvast. Peaasi, et välismaalased rahule jääksid ja valimistel venelaste hääled tuleksid. On ju tänapäeva Eestis määrav ainult kitsas parteipoliitika. Eesti kui riigi väärikus ja saatus sellistele poliitikutele, kelledest paljud on endised nõukogude funktsionäärid, korda ei lähe.

Hendrik Arro