ESTILE LENNUVÄGI

 

EESTILE  LENNUVÄGI. MILLEKS?

 

Viimastel aastatel, seoses Eesti kaitsejõudude ülesehitamisega, on mitmel pool ajalehtedes vilksatanud kirjutisi, kus on räägitud lennuväe vajadusest Eesti relvajõududes. On olnud nii poolt kui ka vastuhääli, kuid mõlemal juhul on valdavalt lähtutud kirjutaja subjektiivsest arvamusest ja majanduslikest kaalutlustest, kusjuures viimaste puhul on tavaliselt ainult mainitud, et lennuvägi on kallis väeliik, täpsemaid arvutusi toomata. Lennuväe vajadust või mittevajadust sõjaliselt seisukohalt lähtudes põhjalikumalt analüüsitud aga ei ole. Seetõttu on pealkirjas esitatud küsimus üsnagi põhjendatud.

Autor on sügavalt veendunud, et sellise analüüsi puhul, mis käsitleb Eesti relvajõudude üldist, või ka mingi väeliigi arengut ei saa lähtuda ainult majanduslikest kaalutlustest, ehkki ka need küsimused on kahtlemata vägagi olulised. Relvajõududele antud raha on riigi majanduse rahuaegsest arengust lähtudes igal juhul raisatud raha, mis kasumit ei too. Kui ei oleks välisvaenlast ei tasuks kaitseväe kulutusteks eraldada sentigi ja piisaks ainult politseijõududest ning piirivalvest. Paraku see nii ei ole ja peale poliitiliste abinõude agressiooni vältimiseks tuleb Eesti julgeoleku tagamiseks ka kaitsejõud viia sellisele tasemele, et võimalikul vastasel võtta isu meie relvastatud ründamiseks. Milliseid väeliike aga oleks vajalik arendada, see otsus sõltub suurel määral eeldatavatest situatsioonidest, mille juures relvastatud konflikt võiks toimuda. Loomulikult on esineda võivate situatsioonide hindamisel tegemist prognoosiga, mille täitumine võib omakorda oleneda tervest reast asjaoludest, kuid selline analüüs võimaldab siiski ühe või teise väeliigi otstarbekust mingil määral ka sõjalisest seisukohast lähtudes hinnata. Lõpliku hinnangu andmisel tuleks ilmselt aga arvestada nii majanduslikke kui ka sõjalisi aspekte.

Käesoleva kirjutise autor on ise II maailmasõjast Saksa sõjaväes formeeritud eesti lennuüksustes lahingulendurina osa võtnud ja lisaks sellele veel 1944/45 aasta talvel, pärast lennuüksuste likvideerimist, Lääne-Saksamaal ka raskes õhutõrjesuurtükiväes teeninud. Seega mingisugune ettekujutus tal õhusõjast peaks nagu olema. Seda enam, et huvi õhusõja probleemide vastu on säilinud ka hiljem, vähemalt kirjandusest saadavate andmete tasandil. Olles paljude aastate jooksul töötanud Tallinna Tehnikaülikoolis teaduslabori juhatajana on tal ametialaliselt küllaltki tihti tulnud analüüsida ka mitmesuguseid esineda võivaid situatsioone ja nende analüüside põhjal välja töötada vastavaid prognoose, mis annab mõningase julguse ka käesolevas küsimuses kaasa rääkida.

Niisiis - kas meil on ikka lennuväge vaja? Selle üle otsustamiseks tuleks kõige pealt välja selgitada

 

Eesti võimalikud vaenlased ja tõenäolised konfliktisituatsioonid

Meid ümbritsevad rahuarmastavad riigid. Isegi Venemaa ei ole sajandite jooksul, vähemalt Venemaa riigijuhtide sõnade järgi, mitte kedagi rünnanud vaid ikka ja ainult vabastanud või rõhujate vastu ülestõusnud rahvaid sõjaliselt aidanud. Paraku räägib meie ajalooline mälu pisut teisiti ja seetõttu on alljärgnevas kirjutises võimaliku vaenlasena vaadeldud eeskätt siiski just Venemaad. Seda enam, et Venemaa on ka käesoleval ajal jäänud küllaltki ettearvamatu käitumise ja ebastabiilse siseolukorraga riigiks.

Need kes on väitnud, et Eesti lennuväge ei vaja on tavaliselt lähtunud teesist, et Venemaa Eesti vastasena omab sellise ülekaalu, et lennuväe tegevus ei osutu ilmselt võimalikuks. Eesti lennuvägi surutakse praktiliselt kohe maha, ükskõik kui suur või väike ta ka ei oleks ja seetõttu on raha kulutamine lennuväe peale lihtsalt mõttetus. Kuid kas see igal juhul on ikka nii? Selle üle otsustamiseks tuleks, nagu eespool juba öeldud, vaadelda ja analüüsida ka võimalikke konfliktisituatsioone.

Millised olukorrad oleksid siis Eesti relvakonflikti korral Venemaaga võimalikud? Muidugi on siin palju variante, kuid põhiliselt taanduvad need kõik nähtavasti siiski neljale põhivariandile:

 

1. Eesti ja Venemaa seisavad relvakonflikti korral vastamisi üks ühele. Seega Venemaa saab Eesti vastu rakendada kogu oma sõjalise võimsuse, samal ajal kui Eesti võib parimal juhul loota ainult piiratud, peamiselt moraalsele välisabile.

 

2. Venemaa ei saa mingil põhjusel Eestit ise rünnata (näiteks ebasobiva rahvusvahelise olukorra tõttu), kuid tal õnnestub mässule õhutada suurem või väiksem osa Eesti venekeelsest elanikkonnast (kordub 1.detsember 1924), keda ta siis avalikult või salaja relvade, ja võimalik, et ka vabatahtlikega, asub toetama. Venemaa põhijõud jäävad aga, vähemalt esialgu, relvastatud konfliktist kõrvale.

 

3. Venemaal puhkeb kodusõda, mille käigus ühe või teise poole relvastatud üksused (võimalik, et isegi ainult relvastatud banded) ületavad ka Eesti piiri. Antud juhul on tegemist ilmselt nõrgendatud vastasega, kelle põhiline sõjategevus käib teistel rinnetel.

 

4. Puhkeb suurem ülemaailmne või üleeuroopaline relvakonflikt, kus ka Eesti on sunnitud osalema (näiteks NATOga ühel või teisel moel seotuna). Situatsioon on suuremal või väiksemal määral sarnane II maailmasõjaga. Sel juhul on Eesti-Vene rinne ainult üks osa üldisest rindest ja Venemaa saab Eesti vastu suunata ainult mingi osa oma jõududest, Eestil on aga võimalik saada relvastuse, ja võimalik et ka välismaiste üksuste näol, tõhusat toetust. Kuid Eesti peab ka ise oma panuse sõjategevuses andma, vähemalt oma piire kaitstes.

 

Lennuväe vajadus eespool vaadeldud konfliktisituatsioonides

Vaatleksime olukorda neil neljal võimalikul juhtumil nüüd lähemalt, lennuväe kasutamis-vajadusest lähtudes. On täiesti ilmne, et esimesel juhul saab Eesti vastuhakkamise korral pidada ainult partisanisõda. Vastase suure ülekaalu tõttu nii maal, merel kui ka õhus okupeeritakse Eesti tõenäoliselt üsnagi kiiresti. Suur ülekaal tingib selle, et Eestil ei ole riigi kaitseks, kui rünnaku esimene hetk välja arvata, praktiliselt võimalik kasutada mitte mingeid tehnilisi väeliike - lennuväe, mereväe, soomusväe ja isegi suurtükiväe tegevus surutakse kiiresti maha ja Eesti kaitsejõudude vastavad üksused, isegi kui nad tegutseda püüaksid, hävitatakse tõenäoliselt juba sõjategevuse algfaasis. Pikema vastupanu osutamisel tuleb nähtavasti kõne alla ainult selliste relvade kasutamine, mida metsades ja soodes varjunud võitlejad endaga kaasas kanda jaksavad - kerged jalaväe tulirelvad, miinid, ühemehe õhutõrje- ja tankihävitusraketid ning kerged miinipildujad. (Et sellisel juhul ka sõjaväe varustamine üpris küsitavaks muutub, on nähtavasti soovitav, et relvastus oleks vene päritolu, mille laskemoona on hädakorral vastaselt võimalik sõjasaagiks saada). Kogu varem muretsetud, olemasolev raskem relvastus ja tehnika on kasutu või peaaegu kasutu. Küsimusi tekitab isegi Eesti kaitseväe üldine juhtimisvõimalus ja esmajoones tuleb nähtavasti loota maakaitseväe üksuste kohapealsele initsiatiivile ja sõdimisoskusele ning -tahtele (määravaks osutub üksikisikute meelekindlus ja patriotism). On täiesti selge, et sellist olukorda kaitsekontseptsiooni koostamisel ja relvajõudude arendamisel aluseks võttes võib öelda, et Eesti lennuväge, kuid mitte ainult lennuväge vaid samuti ka teisi tehnilisi väeliike, tõepoolest ei vaja. Kogu meie kaitsejõudude ettevalmistus tuleb antud juhul suunata ainult partisanisõja pidamisele.

Kuid, nagu eespool juba märgitud, ei ole see siiski ainus võimalik variant. Olukord muutub tunduvalt, kui vaatleme teist situatsiooni, kus Venemaa, vähemalt avalikult, sõjast kõrvale jäädes püüab n.-ö. “teiste kätega kastaneid tulest välja tuua”. Põhimõtteliselt on selline võimalus küllaltki tõenäoline. Selle poolt räägib näiteks kas või Venemaa poolt Moskvas saavutatud kokkulepete vastaselt reservi arvatuina Eestisse jäetud ja käesoleval ajal Venemaa toetusel elamisluba taotlevate endiste sõjaväelaste väga suur hulk. Ja ehkki siin avalikult räägitakse humaansetest kaalutlustest, viitab see ilmselt ka sellele, et sellise võimaluse mõtet ei ole Venemaal põhimõtteliselt nähtavasti siiski mitte päris maha maetud. Ka pidev Moskva poolt teostatav Balti riikide vastane propaganda teenib, vähemalt osaliselt, eesmärki, suurendada nende riikide venekeelse elanikkonna rahulolematust maksva korraga.

Milline oleks sõjaline olukord siis sellise situatsiooni korral? Relvastatud putši puhul vastasel õhus ja võimalik, et ka maa peal, vähemalt esialgu, üldist ülekaalu ei ole. Võimalik on ainult lokaalne ülekaal ülestõusukeskustes. See teeb olukorra mõnevõrra kergemaks. Kuid Eesti kaitsevägi on antud juhul eelmise variandiga võrreldes hoopis teistsuguses olukorras. Kaitsele asumise ja partisanisõja asemel, mis initsiatiivi annaks kohe vastasele, tuleb nüüd hoopis ise kõikide jõududega aktiivselt rünnata, et võimalikult kiiresti vastase grupeeringud mässukolletes likvideerida, enne kui nad jõuavad suurema platsdarmi oma valdusesse haarata, mis nende toetamist hõlbustaks ja ebakindlat elementi mässajate edust tiivustatuna täiendavalt vastuhakule õhutaks. On väga võimalik, et partisanisõda peab nüüd hoopis vastane. Antud situatsioonis võimaldaks aga lennuväe kasutamine (isegi väikesearvulise lennuväe korral) mitmeidki Eesti kaitsejõudude ees seisvaid ülesandeid tunduvalt tõhusamalt lahendada, kui ainult jalaväe kasutamine koostöös soomus- ja suurtükiväega seda võimaldab. Väga oluliseks faktoriks on siin tegutsemiskiirus. Lennuväele eriti sobivatest ülesannetest tuleks siin esmajoones märkida:

 

1. Vastase grupeeringute paiknemiskohtade (eriti just nende metsades varjumise korral) ja liikuvate üksuste operatiivne luure ning ründamine, samuti operatiivne luure lahingutegevuse käigus.

 

2. Võimalus kaitseväe (väiksemaid) üksusi sõjategevuse käigus, isegi raud- või maanteede (sildade) purustamise või hõlvamise korral, operatiivselt vajalikesse kohtadesse paisata. Selline vajadus võib tekkida eriti sõjategevuse algfaasis, kus vastase ülestõusnud grupeeringute purustamise kiirus võib sündmuste käigule otsustavat mõju avaldada..

 

3. Maaväele lahingutegevuse käigus kiiresti tõhusa toetuse osutamine (pardarelvad, pommid raketid), eriti olukorras, kus suurtükkide või soomusmasinate kohaletoomine võtab aega või on üldse raskendatud.

 

4. Vastase grupeeringute relvade, sõjamoona ning meestega varustamise takistamine, eriti vee või õhu teel toimuva varustamise korral.

 

Neid ülesandeid, mida lennuvägi sellise relvakonflikti korral on hästi suuteline täitma võiks veelgi üles lugeda, kuid aitab eespool toodud näidetestki. Igal juhul on aktiivselt tegutsev, ka väiksearvuline lennuvägi maaväele antud olukorras suureks toeks. Seda enam, et tegutsemise kiirus võib sellises olukorras, nagu eespool juba öeldud, osutuda edu saavutamisel määravaks. Nüüd tuleks aga küsida, millist lennuväge meil selle variandi puhul vaja on. Autori arvates tuleks siin esmajoones eelistada nähtavasti helikoptereid, mis suudavad kõiki ülalloetletud ülesandeid täita. Eriti oluliseks tuleb helikopterite puhul aga lugeda kolme asjaolu:

 

1. Helikopterid, erinevalt näiteks kiiretest hävitus- või ründelennukitest, ei vaja sõjategevuses osalemiseks suuri, statsionaarseid betoonradadega lennuvälju vaid nad võivad vajaduse korral baseeruda ka lahingutegevuse lähikonnas asetsevatel ajutistel, väikestel välilennuväljadel. Selliste lennuväljade asukoha muutmine on juhul, kui see vajalikuks osutub, lihtne ja ei vaja suuremahulisi ehitustöid. Eesti tingimustes, kus meie alaliste sõjaväelennuväljade asukohad on vastasele hästi teada ja nende reast väljaviimine, näiteks diversantide abiga, seetõttu suhteliselt kerge, on see väga oluline.

 

2. Aeglaselt lendavate helikopterite kasutamine ei nõua ilmtingimata väga kallist maapealset lennujuhtimise süsteemi. Suure osa ülalloetletud ülesannete lahendamiseks piisab tavalisest raadiosidest maaväe üksuste ja helikopterite vahel.

 

3. Et sõjategevus toimub Eesti pinnal, siis tuleks rahuliku elanikkonna kaotuste ja materiaalsete kahjude vähendamiseks võimaluse korral hoiduda suure hävitusjõuga relvade kasutamisest. See aga eeldab maaväe toetusrelvadelt võimalikult täpset tuld. Peaaegu kõikide suurriikide lennuvägedes on helikopterid leidnud kasutamist maaväe toetusrelvana, eeskätt just tankide vastases võitluses, mis räägib nende tule küllaltki suurest täpsusest, võrreldes näiteks suure kiirusega lendavatelt hävitus- või ründelennukitelt vastase pihta lastavate rakettide või heidetavate pommidega.

 

Mis puutub hävitajate või ründelennukite kasutamisse, siis olukorras, kus vastasel lennuvägi praktiliselt puudub, võiks nende kasutamine otstarbekaks osutuda eeskätt just neljanda (vastase varustamise ärahoidmine, eriti vee või õhu teel) ülesande täitmisel. Muude ülesannete täitmisel nad helikoptereid vaevalt ületavad. Teist ülesannet (väeosade kiire ühest kohast teise paiskamine) ei suuda nad aga üleüldse täita.

Kolmanda relvastatud kokkupõrke variandi korral on olukord oletatavasti üsnagi sarnane teise variandiga, selle erinevusega, et vastasel võib nüüd rakendamist leida ka lennuvägi. Helikopterite kasutamise vajadus maavägede toetuseks on ka siin ilmne. Vastase lennuväe olemasolu eeldab aga ka meiepoolset hävituslennuväe kasutamist meie vägede ja riigi õhuruumi (vähemalt tähtsamate objektide) kaitseks. Seda eeskätt siis, kui vastase lennuväe rakendamisvõimalused on selle väiksearvulisuse korral piiratud, mistõttu neil õhus erilist ülekaalu ei ole.

On muidugi võimalik, et ka antud juhul toimub rünnak mingil põhjusel suurte jõududega, ehkki küll kogu Venemaa sõjalist jõudu selle taga ei ole. Sel juhul, olenevalt muidugi ülekaalu suurusest, võib olukord äärmisel juhul käsitlemist leida ka esimese variandina. Võib siiski oletada, et väga tõenäoline selline võimalus kodusõja olukorras, kus vastane peab sõdima n.-ö. mitmel rindel, siiski ei ole.

Mis puutub neljandasse varianti, siis siin oleneb olukord suurel määral sellest, milliste ülesannete lahendamine lennuväe abil on Eestile üldises sõjategevuse kontseptsioonis ette nähtud. Võib näiteks esineda olukord, kus Eesti peab omalt poolt rahu ajal ette valmistama lendurite kontingendi, keda sõja ajal saaks lühiajalise ümberõppe järgi rakendada välisriikidelt saadavatel lennukitel (analoogiline olukord Teise maailmasõja aegse olukorraga, kus eestlastest koosnevad üksused lendasid Saksa lennuväe ridades). Lennuväe vajaduse määravad antud juhul ilmselt sõjalise grupeeringu (näiteks NATO) raames sõlmitud rahvusvahelised kokkulepped.

 

Millistes suundades tuleks Eestil oma lennuväge arendada?

Ülaltoodust kokkuvõtet tehes võib seega öelda, et lennuväge ei ole Eestil kindlasti vaja ainult siis, kui me oma kaitsekontseptsiooni koostamisel lähtume ainult esimesest variandist, s.t. eeldame, et seisame relvastatud konflikti puhul igal juhul üksinda Venemaaga vastamisi, kes meie vastu saab rakendada nii maal, merel kui ka õhus kogu oma relvajõudude võimsuse. Kõikide teiste võimalike relvastatud konflikti variantide puhul on lennuväe vajadus aga ilmne ja selle puudumine annaks sõjategevuse käigus ennast nähtavasti küllaltki valusalt tunda.

Lennuvägi on muidugi kallis väeliik, kuid tuleb arvestada, et liigse kokkuhoiu korral selle arvel (lennuväge pole vaja) võib kergesti juhtuda nii, et see kokkuhoid tuleb lennuväe toetusest ilma jäänud jalaväel lõppkokkuvõttes tunduvalt suuremate kaotuste hinnaga, ehk teiste sõnadega - verega kinni maksta. Eriti eeltoodud teise ja kolmanda võimaliku konfliktisituatsiooni korral, kus meil ei tule ennast ainult kaitsta, vaid vastase grupeeringuid nende likvideerimiseks eelkõige just ise rünnata. Sel juhul on kiirus ja manööverdamisvõime aga eriti tähtis. Samal ajal on vägagi tõenäoline, et mitte ükski teine riik oma lennuväega sellistes situatsioonides meid õhust toetama ei tule.

Kui nüüd rääkida lennuväe arendamise suundadest, siis autori arvates tuleks ülaltoodu põhjal meie piiratud rahaliste võimaluste juures tähelepanu pöörata eelkõige helikopterite muretsemisele ja vastavate lennuüksuste väljaarendamisele. Helikopterite kasuks räägib seegi asjaolu, et sõjaväe helikopterid võivad ka rahu ajal mitmesugustes, aeg-ajalt ikka ettetulevates hädaolukordades kasutamist leida. Milliseid helikoptereid konkreetselt muretseda, seda allakirjutanu praegu soovitada ei oska. Ilmselt tuleb siin eelkõige põhjalikult analüüsida võimalikke ettetulevaid olukordi nii sõja kui ka rahu ajal, millede puhul helikopterite kasutamine võib vajalikuks osutuda, firmade poolt pakutavate helikopterite tehnilis-taktikalisi näitajaid ja loomulikult ka hindasid ning ekspluatatsioonikulusid. Loomulikult tuleks arvestada ka piloodikoolituse ja masinate remondivõimalusi ja maksumust pakkuvate firmade koolitus- ja remondikeskustes.

Hävitajate (ja ka nende tegutsemiseks vajaliku maapealse juhtimissüsteemi) muretsemine on esialgu nähtavasti siiski teisejärguline ülesanne, ehkki mingi hulga hävitajate olemasolu võib osutuda siiski ka vajalikuks. Eriti kui arvestada, et Eesti soovib tulevikus NATO-sse kuuluda, millega seoses võib üles kerkida näiteks lendurite koolitamise ja treenimise vajadus meiepoolse panusena NATO ühistes relvajõududes osalemiseks. Sõjalisest seisukohast, kui lähtuda võimalikust teisest või kolmandast konfliktisituatsioonist, on hävitajate muretsemine, nagu käesolevas kirjutises esitatud analüüs näitab, helikopterite muretsemisest ilmselt vähem vajalik (kuid see on ainult autori arvamus ja ei tarvitse põhjalikuma analüüsi puhul paika jääda).. Muude lennuväeliikide (näiteks pommituslennuväe) arendamiseks Eestil nähtavasti erilist vajadust ei ole.

Ajakirjanduses toodud arvamustes on hävitajate vajadust enamasti põhjendatud meie riigi kaitsmisega sõjalise konflikti puhul vastase õhurünnakute eest ja eriti, vajadusega hävitajaid kasutada ka rahu ajal meie õhupiiride kaitseks võimalike piiririkkujate eest. Tuleb märkida, et autor on hävitajate kasutusvõimaluste kohta Eesti tingimustes selles osas mõningal määral skeptik, isegi kui arvestada ainult teise või kolmanda konfliktivariandiga. (Eestil ei ole tegemist kogu Venemaaga). Põhjuse selleks annab asjaolu, et II maailmasõja ajal ei suutnud ükski sõdiv riik, ükskõik kui tugev lennuvägi tal ka kasutada oli, oma maad vastase õhurünnakute eest täielikult kaitsta. Lisaks sellele, sõja lõpuperioodil kasutati nii sakslaste kui ka venelaste poolt ka rindel taktikat, mille puhul hävitajaid rakendati, juhul kui osutus vajalikuks oma pommitajatele toetust osutada, enamasti suurte koondistena. Lihtsalt saadeti sinna rajooni, mida oma pommitajad pidid ründama, vähemalt paarkümmend või ka enam hävitajat, kes siis taevaaluse eelnevalt puhtaks tegid. On selge, et kui Eestil ka on hävitajaid, siis juhul, kui vastasel on piisavalt lennuväge (aga selline olukord võib kolmanda konfliktivariandi puhul esineda) ja ta rakendab ülalnimetatud taktikat, selliste suurte koondiste vastu võitlemiseks neid vaevalt küll jätkub. Seega lootus, et olukorras, kus vastane võib rakendada suuremaid lennuväeüksusi võib hävituslennuvägi olla Eestile sõja korral tõhusaks pommirünnakute vastaseks kaitseks on nähtavasti liiga optimistlik. Küll aga võivad hävitajad, nagu eespool juba mainitud, olla olukorras, kus ametlikku sõda ei ole ja on tegemist valitsusevastase ülestõusuga, olla tõhusaks takistuseks ülestõusnute üksikute grupeeringute salajasel, õhu- või veeteel piiri tagant toimuval varustamisel.

Mis puutub hävitajate kasutamisse rahu ajal, piiririkkujate vastu, siis kerkib ka siin üles terve rida väga tõsiseid probleeme. Kõige pealt tuleb siin arvestada Eesti suurust ja sellega seoses aega, mis on hävitajate käsutuses õhupiiri rikkujate vastu võitlemisel. Arvestades, et isegi tänapäeva suhteliselt aeglaste reisilennukite kiirus on ~ 900 km/h või rohkem, on piiririkkuja Eesti kohal otse ülelennu puhul kõige rohkem 20 - 25 minutit. On vägagi tõenäoline, et hävitajad (hävitajad tegutsevad tavaliselt paarikaupa) ei võta piiririkkujat vastu mitte Eesti õhuruumi sisenemisel, vaid stardivad alles vastava häiresignaali saamisel (rahu ajal pideva lahinguvalve sisse seadmine või, veelgi enam, iga meie piiride läheduses lendava võõra lennuki puhul juba eelnevalt startimine on Eesti suguse väikeriigi jaoks ilmselt liiga kulukas ettevõtmine). Edasi, ka kohalelend võtab pisut aega ja nii võib arvestada, et otsustamiseks ja tegutsemiseks jääb aega maksimaalselt ainult10 - 15 minutit.

Juhul kui hävitajate lahinguülesandeks on ainult piiririkkuja päritolu kindlakstegemine, siis sellega saadakse tõenäoliselt hakkama, eeldusel, et hävitajate kiirus on piiririkkuja tabamiseks küllaldane (vanemat tüüpi, peamiselt hävituslendurite koolitamiseks kasutatavate lennukite puhul, mida võiks välismaalt odavamalt saada, ei tarvitse see alati nii olla). Kui aga on ette nähtud ka piiririkkuja tabamine, s.t. maanduma sundimine, siis on olukord tunduvalt komplitseeritum. Olukorras, kus piiririkkuja hävitajatelt maandumiskäsu saamisel sellele lihtsalt sülitab (ja meie idanaabri lennukite puhul on see vägagi tõenäoline), saab vaevalt küll lubada hävitajatel iseseisvalt tule avamise küsimust otsustada, eriti kui on tegemist reisilennukiga. Loa selleks peab andma ilmselt vabariigi kõrgem juhtkond (ei maksa unustada, milline skandaal tekkis siis, kui Vene hävitajad Kaug-Idas reisilennuki alla tulistasid. Väikese Eesti puhul oleks rahvusvaheline reageering aga ilmselt veelgi hukkamõistvam). Vabariigi juhtkond ei koosne aga paraku mitte valvepritsimeestest, kes alati kohal on. Aeg aga jookseb. Ja nii osutub kõige tõenäolisemaks variant, et meie hävitajad lihtsalt eskordivad auvalvena piiririkkujat, raisates kallist kütust. Kõige ülaltoodu põhjal on käesoleva kirjutise autor seetõttu arvamusel, et hävitajate muretsemise küsimus nõuab enne otsustamist veel põhjalikku läbitöötamist.

Mis puutub Eesti lennuväe arvulist suurust, siis ka siin ei oska allakirjutanu soovitusi anda. Nähtavasti osutub siin ühest küljest määravaks Eesti kaitseväele eraldatavate summade suurus, teisest küljest aga ka see, kuivõrd tõenäoliseks peetakse Eesti Vabariigi ja sõjaväe kõrgemas juhtkonnas teise või kolmanda konfliktivariandi esinemisvõimalust ja vastavalt sellele ka vajadust Eesti kaitsejõudude ettevalmistamiseks nende variantide esinemisvõimaluste ärahoidmiseks (et potentsiaalsetel putšistidel ei tekiks kaitsejõudude võimalusi arvestades isu katsetada) või, juhul kui need siiski peaksid tekkima, olukorra kiireks lahendamiseks. Eelkõige tuleb siin lähtuda lennuväe preventiivsest rollist riigi kaitsevõime tõstmisel. Kahtlematult tuleb arvestada sedagi, et riiki, kes ennast kaitsta ei taha, ei kaitse mitte keegi. Kaitsevõime loomine ja arendamine nõuab aga paratamatult ka kulutusi. Nii see on ja siin ei ole midagi teha.

Kõige ülaltoodu põhjal võib kokkuvõttes nii siis öelda, et mingisugust lennuväge Eesti ilmselt vajab. Ilma lennuväeta jääksid Eesti kaitsejõud terve rea võimalike ülesannete täitmise puhul, mida elu võib ette tuua, nähtavasti siiski liiga mannetuteks. Seetõttu ei saa lennuväe küsimust meie kaitsejõudude arendamisel tähelepanuta jätta, lugedes seda liigseks luksuseks ja asjatuks kuluks, vaid seda tuleks kõige tõsisemalt valitsuse tasandil koos vastava ala spetsialistidega arutada. Lähtuda tuleb siin nendest reaalsetest ülesannetest, mida Eesti riigi kaitsmise vajadus võib tulevikus meie kaitsejõudude ees püstitada ja sellise analüüsi põhjal, kõiki poolt ja vastuargumente, samuti majanduslikke võimalusi arvestades siis otsustada, millist lennuväge me vajame ja milline peaks olema selle arvuline suurus.

Hendrik Arro

Sõjaaegne lendur