NOORTEST JA SÕDURIKOOLITUSEST

NOORTEST JA SÕDURIKOOLITUSEST

LASTEAIAMENTALITEEDIST LÄHTUDES

 

Aastatuhandete jooksul on olnud tavaks, et mees on see, kelle kohuseks on oma kodu ja kodumaa kaitsmine, oma naisele ja lastele turvalise elu kindlustamine. Selleks kasvatati poisse juba maast madalast. Sellised omadused nagu tarkus, julgus, jõud ja relvakandmise oskus on aegade jooksul olnud need omadused, mis on mehele andnud ta väärikuse. Kõik need omadused ja oskused pidi iga poiss omandama, kui ta tahtis ühiskonnas väärika mehe positsiooni saavutada. Mees pidi olema mees igas olukorras ja vajaduse korral olema suuteline ka ohtusid ning raskusi taluma.

 

Hoolitsevad tädikesed ja onukesed,
mammakestest, papakestest rääkimata

Viimastel aastatel on Eestis selles osas aga midagi mäda. Kui lugeda ajalehtedest artikleid Eesti Kaitseväe ja noorsookasvatuse kohta, mida on kirjutanud heasüdamlikud inimesed, kes on mures meie noormeeste ja eriti sõdurite elu ja tervise pärast, siis tundub, et nende inimeste arvates tuleks meie noormehi kasvatada ja hoida mähkmetes. Igasugune vähegi ohtlik tegevus, rääkimata tõsisest treeningust tuleks lihtsalt ära keelata, sest muidu kaotame me asjata inimesi. Asi algab juba arstitädide soovituste ja hoiatustega lastevanematele – keelake poistel igasugune ronimine, agressiivsed sõjamängud jms. ära, sest alati võib midagi juhtuda ja kus siis selle kahju ots. Las jalutavad niisama tasakesi, mängivad süütuid lauamänge ja arendavad vaimu. Peaasi et nad mitte mingil juhul ei seaks ennast ohtu, sest ainult nii väldime me inimelude kaotusi. (Mis selliste mehikestega peale hakata, jääb tüdrukute probleemiks.) Ja sõjaväes – ka siin peab kogu tegevus olema selline, et sõdur ei tohi mitte mingil juhu ohtlikku olukorda sattuda. Kui midagi juhtub, tuleb igal juhul karistada ülemusi, kes ei suutnud sellist olukorda vältida. Veelgi enam, sõdurile peab andma õiguse ebaseaduslikke (loe ohtu panevaid) käskusid mitte täita. Seega siis – kõige parem, kui sõjaväeline väljaõpe läbi viia puhtteoreetiliselt, sest ainult see tagaks täieliku ohutuse.

Kõik oleks tore, kui Jumal oleks meile andnud garantii, et Eestiga mitte kunagi mitte midagi ohtlikku ei juhtu. Paraku nii see ei ole. Ei ole sadat aastatki tagasi, kui Eestil tuli pidada Vabadussõda ja alles see oli, kui eesti mehed lõid kaasa II maailmasõjas. Sõjast tuleb loomulikult püüda hoiduda, kuid alati see ei õnnestu ja seepärast tuleb ennast ette valmistada ka selleks, kui olukord nõuab jälle kodumaa kaitsmist. Vanade roomlaste sentents – si vis pacem, para bellum (kui tahad rahu, valmistu sõjaks) - kehtib ka tänapäeval täiel määral.

 

Nagu elu on näidanud, on sõda neetult karm värk,

kus demokraatiast, inimõigustest ja muust sellisest väga vähe kinni peetakse. Seda teavad kõik need, kellel kunagi on tulnud sõjas viibida. Ajalugu on näidanud, et ka kõige demokraatlikumad riigid annavad sõtta sattudes enamasti operatiivse otsustamise õiguse kellelegi väljavalitud juhile (seega ainuisikule) üle, nõudes kõikidelt oma kodanikelt tingimusteta käsutäitmist, sest parlamendis lobisedes ja pikalt ning laialt ühe või teise lahinguplaani üle diskuteerides ei ole lihtsalt võimalik sõda võita. Sõjaväes on olukord aga veelgi karmim – igasugune ülemuse käsk kuulub vastuvaidlematult täitmisele, ükskõik kui mõttetu või ohtlik see käsutäitja meelest ka ei ole. Mitte kunagi ei tule kindral või mõni teine kõrgem väejuht enne lahingut eesliini kaevikusse oma meestega arutama, et kas me homme ikka läheme lahingusse või ei ja kui, siis kuidas me seda ikka teeme. Käsu täitja omab info lekkimise vältimiseks enamasti ainult nii palju andmeid, kui käsu täitmiseks hädapärast on vaja ja seega ei saagi objektiivselt võttes otsustada antud käsu otstarbekuse üle, sest asjaoludest üldine ammendav ülevaade ju puudub.

Iga ülemus, kes annab oma alluvatele lahingukäsu teab, et ta saadab need ohtu ja seda teavad ka need, kes seda käsku täitma peavad. Teisiti ei ole sõjapidamine lihtsalt võimalik. Käsu täitmatajätmine lihtsalt selle pärast, et see on ohtlik ja seega, kui lähtuda mõningate meie ajalehtedes avaldatud artiklite autorite mõtteviisist, ebaseaduslik, ei tule sõja ajal kõne allagi ja on raskelt karistatav.

Kuid tegelikult on asi veelgi hullem. Ei ole vähe neidki juhtumeid, mil mingi sõjalise operatsiooni õnnestumiseks tuleb teadlikult ohverdada isegi terveid üksusi, üksikisikutest rääkimata. Siinkohal võiks mainida näiteks järelvägesid, kes jäetakse taandumist katma, luurerünnakuid vastase tulepunktide kindlakstegemiseks enne otsustavat pealetungi jms. Kõikidel neil juhtudel tuuakse ohvreid hilisemate suuremate kaotuste vältimiseks. Selliste käskude täitjate seisukohalt, kes enamasti ei teagi, et nad ohvriks tuuakse, on antud juhtudel muidugi tegemist nende inimõiguste ränga rikkumisega. Kuid midagi ei ole teha. Sõjal on oma loogika, mis tavaloogikaga väga sageli kokku ei lähe.

Vahel tuleb mõne sõjalise operatsiooni õnnestumise nimel teha tavakodaniku seisukohalt lähtudes isegi väga totraid tegusid. Näitena võiks siin tuua Vahemere saarte vallutamist II maailmasõja ajal Saksa langevarjurite poolt. Need mehed pidid lennukitest välja hüppama tolleaegsete langevarjude omadusi arvestades vägagi madalalt. Kas siis operatsiooni juhid ei teadnud, kui suuri kaotusi võis selline madalal väljahüppamine endaga kaasa tuua? Kahtlemata teadsid, kuid nad teadsid ka seda, et kui nad “riputavad” oma mehed taevasse 800 – 1000 m kõrgusele, siis vaevalt küll suurem osa neist elusalt maapinnale jõuab. Ajavahemik oma ründavate pommitajate lahkumise ja meeste maandumise vahel peab olema nii lühike, et pommitamise ajal varjunud vastase väed pommitamise lakkamisel ennast koguda ega tõhusat vastupanu organiseerida ei jõua. Ainult siis on lootust edule. Mitteküllaldase hüppekõrguse tõttu tekkivad paratamatud kaotused on aga väiksemad nendest, mida vastane tekitada suudaks, kui talle selleks aega antakse. Ja see otsustas asja.

Kuid see ei ole kaugeltki ainuke näide. On näiteks teada, et Nõukogude Liidu väed võtsid II maailmasõja ajal kasutusele taktika, kus jalavägi liikus rünnakul oma suurtükiväe “tulerulli” järel umbes 200 m kaugusel, seega võimalikus mürsukildude tabamispiirkonnas. Ka siin otsustas asja see, et oma suurtükitule poolt põhjustatud kaotused olid väiksemad, kui need, mida “tulerulli” edasikandumisel ennast koguda jõudnud vastane oleks suutnud tekitada, kui jalavägi oleks liikunud näiteks 400 m kaugusel “tulerullist”. See liigne kakssada meetrit oleks palju verd maksnud. Selliseid näiteid võiks veel palju tuua, kuid aitab ehk nendestki, et mõista – rahuajal kehtivad tõekspidamised sõjas ei kehti. Kui rahvas võitleb oma elu eest, jäävad üksikisikute inimõigused paratamatult tahaplaanile. Need rahvad, kes kogu rahvust ähvardava ohu korral üksikisikute individualismi maha ei suru, kaovad lihtsalt ajaloo areenilt.

 

Poiste kasvatusest ja sõduriväljaõppest

Ülalesitatu valguses tuleks meie noormeeste kasvatusse hoopis teistmoodi suhtuda. Kõige pealt tuleks neist kasvatada mehed, kes on füüsiliselt terved ja vastupidavad, mehed, kellele on raskuste puhul võõras virisemine, kes säilitavad rahuliku närvi, otsustamisvõime ja julguse ka siis, kui saatuse tahtel tuleb järsku tegutseda ohtlikes olukordades. Elu on paraku näidanud, et küllaltki palju on neid, keda võiks nimetada “vati sees hoitud inimesteks”, kes juba väikese ohu korral kaotavad pea ja satuvad paanikasse (ja tundub et nende suhteline arv üha kasvab). Ei ole midagi teha, ohu olukorras tegutsemine nõuab paratamatult treeningut ja harjumist. Oleks naiivne loota, et see, kes kunagi pole ennast ette valmistanud rasketes olukordades tegutsemiseks, suudaks seda äkki teha siis, kui elu seda tegelikult nõuab. Treenimata inimesel ei jätku selleks enamasti füüsilist ja vaimset vastupidavust. Sellepärast on vale, kui me püüame oma poisse igati igasuguse vähegi raskema ja ohtliku tegevuse eest hoida, nagu mõned arstitädid heast südamest soovitavad. Teatud piirini on ohtlikud ja füüsilist vastupidavust ning julgust arendavad mängud ning spordialad poiste kasvatuses lihtsalt hädavajalikud, kui me ikka tahame oma poistest mehi kasvatada. Muidugi, poisse hellitades ja poputades on lapseeas kaotused õnnetusjuhtumite puudumise tõttu kahtlemata väiksemad, kuid selline kasvatus toodab “mehikesi” ja võib ennast rohkem kui kurjalt kätte maksta siis, kui olukord peaks järsku muutuma ja tuleb mehe eest väljas olla.

Sõdurid
Eesti sõdurid Narva rindel

Mis puutub aga sõdurivälja- õppesse, siis sellesse tuleb hoopis teistmoodi suhtuda, kui ükskõik millise tsiviilelukutses tegutseva isiku väljaõppesse. Tähendab ju sõduriks olemine seda, et sind valmistatakse ette tegutsemiseks sõjaolukorras, seega tegutsemiseks eluohtlikes olukordades, sageli ilma piisava informatsioonita selle kohta, mis tegelikult üleüldse ikka toimub. Sõjavägi on organisatsioon, kus tuleb harjuda käsku täitma ka siis, kui selle sügavamast mõttest iga kord aru ei saada. Meie isikuvabadusega harju- nud noortele on see tihti arusaamatu ja tekitab protestivaimu, kuid tuleb endale selgeks teha, et teisiti lihtsalt ei saa. Sõjavägi ei ole koht, kus pikad diskussioonid sõdurite ja ülemuste vahel ning mokalaat iga sõjalise operatsiooni eel oleksid võimalikud. Seetõttu ei saa lähtuda põhimõttest, et täidetakse ainult mõistlikke käske ja teiste täitmisest, mille otstarbekus ei ole selge aga lihtsalt loobutakse. Sõjaväes, eriti lahinguolukorras on asjalood küllaltki sagedasti nii, et käsutäitjal ei ole teada, milline on ühe või teise käsu sügavam tagapõhi ja mis lõppkokkuvõttes on mõistlik, mis mitte. Ohtu sattumine ei tähenda ilmtingimata veel seda, et käsk oleks mittemõistlik ja kuritegelik sest, nagu eespool juba märgitud, tuleb sõjaväes vahel oma eluga ka teiste “supist väljatoomiseks” riskida. Samuti ei maksa väide, et praegu on ju rahuaeg ja enne käsu täitmist tuleks ikka oma peaga kah mõtelda mitte midagi, sest suur osa sõdasid ja relvastatud konflikte algab järsku ja nii võib näiteks tuleavamise vajadus tulla kõige ootamatumal hetkel, ilma et sõjategevuse algusest oleks eelnevalt ajalehtedes kirjutatud või mingil muul viisil laialdaselt teada antud (tuletagem Eesti praktikast siinkohal näiteks meelde 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu). Seega - võib esineda juhus, et sõdurite veenmiseks ja asjaolude selgitamiseks aega lihtsalt enam ei jää ja antakse käsk, mis tuleb tingimusteta täita. See kuulub sõdurielu juurde.

Teiseks vägagi oluliseks küsimuseks sõduriväljaõppel on ohutus. Nagu eespool juba öeldud, tuleb sõduril sõjaolukorras enamasti tegutseda ohtlikes tingimustes. See eeldab eelnevat väljaõpet, mida ei ole võimalik ainult teoreetiliselt läbi viia. Loomulikult tuleb väljaõpetajatel hinnata siin riski suurust ja mitte asjata üle pingutada, kuid tõelise väljaõppe korral absoluutselt riski vältida alati siiski ei saa.

Selle selgitamiseks vaatleksime allpool mõningaid näiteid. Mõni aeg tagasi lõi meie lehtedes laialdaselt laineid juhtum, kus liikuvalt autolt mahahüpates mitu sõdurit ennast vigastas. Ajalehtedes kirjutajate arvates oli siin tegemist väljaõppe praagiga, sellist asja lihtsalt ei tohi teha. Kuid kas see ikka on nii? Sõjas võib üsnagi sageli tekkida olukord, kus autoga sõites satutakse ootamatult vastase tule alla. Kui sellisel juhul kõige pealt auto pidurdada, selle täielikul seismajäämisel panna ilusasti autokasti äärde redel ja asuda siis ohutult maha ronima, siis selliselt tegutseva meeskonna võib tegelikus olukorras rahulikult “aktiga maha kanda”. Vähe oleks neid, kes ellu jäävad. Paratamatult tuleb maha hüpata liikuvalt autolt. Kuid kui sellist hüppamist eelnevalt treenitud ei ole, on asi halb. Seda näitas saadud kogemus. Seega tuleb liikuvalt autolt mahahüppamist paratamatult treenida ja küsimus seisneb ainult selles, et seda tuleks nähtavasti järk-järgult harjutada ja kiirust tõsta vilumuse kasvades. Kuid selge on ka see, et absoluutset garantiid, et sellise harjutamise juures mitte kellegagi mitte midagi ei juhtu, ei saa mitte keegi mitte kunagi anda.

Ei ole kahtlust, et Saksa langevarjurite treening madalalt hüppamiseks ja Nõukogude Armee sõdurite harjutamine vahetult tulerulli järel liikuma nõudsid ohvreid, kuid kui seda ei oleks tehtud, oleksid kaotused määratult suuremad olnud. Ka eesti lendurid, kes II maailmasõja ajal suunati Saksa jahilendurite kooli kaotasid väljaõppe ajal kolm meest. Kas oleks ehk tulnud teistmoodi lennata? Kuid jahilennukoolide õppekavad olid koostatud meeste poolt, kes ise omasid üle 100 õhuvõidu ja seega täpselt teadsid, millega kursantidel pärast kooli lõpetamist tegelikus lahingutegevuses ikka kokku puutuda tuleb.

Selliseid näiteid võiks veel paljugi tuua, kuid aitab vist nendestki et mõista – ilma teatava riskita ei ole sõdurit, kes tegelikus lahingus on suuteline ratsionaalselt tegutsema paraku võimalik välja õpetada. Ükskõik kuidas me seda ka ei tahaks. Sõjapidamine on alati riskiga seotud tegevus ja jääb selleks ilmselt ka tulevikus. Harri Rent oma raamatus “Ma jäin ellu” ütleb otse, et see mahv ja väljaõpe, mida nad väljaõppelaagris said, oli tegelikult ellujäämise õpetus. Oli ju üldiselt teada, et kõige suuremaid kaotusi kandsid ikka värskelt rindele saabunud mehed, seda enam, mida vähem nad väljaõpet saanud olid. Need kes ellu jäid õppisid sõdima, kuid selle eest maksti ränka hinda.

Eesti kaitsevägi on mõeldud kooliks, kust tulevad reservväelased, kes asuvad tegutsema siis, kui isamaa nõuab kaitsmist. Siis aga meeste väljaõpetamiseks enam aega ei jää. Mida parem, tegeliku elu lähedasem on eelnev väljaõpe olnud, seda suuremad on iga mehe šansid lahingus ellujäämiseks. Et vajalikku taset saavutada, selleks ei saa aga, nagu eespool juba öeldud, väljaõppel riski absoluutselt välistada. See käib sõdurieluga paratamatult kaasas. Seega, kui me tahame saada kaitsevõimelist, hästi väljaõpetatud sõjaväge, tuleb meil teatava riskifaktoriga alati arvestada. Tuleb ainult püüda viia see faktor nii madalale kui vähegi võimalik, kuid nulliks ei muutu see kunagi. Need aga, kes arvavad, et meie noormehi tuleks lasteaiamentaliteedist lähtudes kasvatada ja õpetada, teevad neile karuteene, kui neil meestel kunagi tuleks asuda Eestit kaitsma

On veel üks asjaolu, millest tahaks siinkohal rääkida. See on ülemuse vastutus, kui sõduriga väljaõppe ajal midagi juhtub. Väga lihtne on süüdistada ja öelda, nagu meie ajakirjandus seda tavaliselt teeb, et süüdi on ülemus, kes ei osanud juhtuda võivat ette näha. Unustatakse, kui palju väärotsuseid iga päev vastu võtavad tuhanded inimesed, rääkides kas või näiteks autojuhtidest (ei osanud arvata, et tee on libe jne.) ja kui sageli on sellised väärotsused seotud inimohvritega. Enamast leiavad need juhtumid vähest taunimist, eriti kui otsest kuritegelikku suhtumist ei ole tuvastatud, sest nendega ollakse harjunud ja leitakse, et eksimine on inimlik. Kui aga ohvitseri väärotsuse tulemuseks on õnnetus inimestega, on kisa-kära tavaliselt suur – sõjaväes vigastatakse ja tapetakse inimesi.

Ometi tuleks ka antud juhul arvestada seda, et ohvitser, samuti nagu näiteks autojuhtki, võtab tegutsemisotsuse vastu ikka ja ainult nende teadmiste ja andmete põhjal, mis tal antud hetkel olukorra kohta on. Tagantjärele tarkus siin suurt ei loe. Tuleks arvestada sedagi, et vaevalt küll keegi ennast ja oma mehi meelega tappa või vigastada püüab. Eriti siis, kui ülemus ise koos meestega ohtlikuks osutunud tegevusest osa võtab. Miks siis tema suhtes tuleb rakendada mingit erilist suhtumist, nõuda ilmeksimatust. Iseasi muidugi, kui on tegemist ilmselge hooletusega. Ikka ja alati ohvitseri süüdistades, ilma konkreetset juhtumit sisuliselt analüüsimata jõuame paratamatult selleni, et kasvatame Eestile ohvitserkonna, kes vähegi ohtlikus olukorras iseseisvalt otsustada ei julge ja ainult ootab, mida kõrgemad ülemused ütlevad. Põhimõtte – parem karta kui kahetseda - igal juhul rakendamine võib sõjas aga väga kurbade tagajärgedeni viia. Ühe drastilisema näitena võib siin tuua Stalingradi lahingu, kus kohapealse Saksa väejuhatuse esialgne tegevusetus pärast piiramisrõnga sulgumist - ei mindud kohe läbimurdele, vaid oodati, mida Peakorteris otsustatakse - viis lõppkokkuvõttes sakslased umbes 300 000 mehe kaotamiseni.

Hendrik Arro

Sõjaaegne lendur