AITÄH AVAMEELSUSE EEST, KESKERAKONNA JUHID

AITÄH AVAMEELSUSE EEST, KESKERAKONNA JUHID!

 

Ain Seppiku skandaaliga seotud tagasiastumisest ja selle põhjustest on juba palju kirjutatud ja räägitud ning esimesel pilgul paistab, et peaks nagu aitama. Tõepoolest, hinnang ja isegi väga kõrgel tasandil on antud, mees on ministri ametist lahti ja mis selle üle ikka enam pikalt targutada. Kuid allakirjutanule ja paljudele temasarnastele meestele ei anna hing siiski veel rahu. Midagi vägagi põhimõttelist on jäänud tegemata. Nii nagu eelmise kümne aasta jooksul, kui korduvalt on arutatud kommunistliku režiimi kuritegusid, on meie Vabariigi juhtkond ka seekord jälle poolele teele pidama jäänud ja asjade otsustavale selgeksrääkimisele eelistanud häbelikku vaikimist. Üks, peaaegu et juhuslikult vahele jäänud mees, siseminister Ain Seppik, kelle puhul asjast kuidagi enam mööda vaadata ei saadud, toodi ohvriks ja vaikimisi loodetakse, et ehk aitab.

Mida te siis veel tahate, võib nii mõnigi nüüd küsida. Kurjategija sai ju “ata-ata”. Tahame õiglust vastavad need, veel ellujäänud, kellel kunagi oli kokkupuutumist Nõukogude Liidu repressiivorganitega. Asi ei ole mitte ainult Ain Seppikus vaid üldistes põhimõtetes. Ehkki kommunistliku režiimi kuritegude hukkamõistmine sai Riigikogus suurte raskustega teoks, ei ole tänaseni sellele järgnenud mitte mingit põhimõttelist hinnangut nende kohta, kes vabatahtlikult olid nõus Nõukogude Liidu nendes repressiivorganites töötama, kes tegelesid inimestega, lähtudes nende meelsusest, kellede meelest eestlaste vabadusiha oli kuritegu. Selles on küsimus.

No nüüd läheb jälle nõiajaht lahti ütleb nii mõnigi nende ridade lugeja. Ei lähe. Sellel ei ole erilist mõtet ja ega tänapäeva Eesti oludes, kus omad semud, kes ka eelmise korra ajal kõrgetel ametipostidel olid ja nüüdki igal pool tähtsatel ametikohtadel on, ei ole see võimalikki. Küllap neid, kes häälekalt kisa tõstavad, et vaesekestele, kes millegagi vahele jäävad liiga ei tehtaks meil juba leidub. Võib arvata, et eks osalt sunnib neid kisajaid selleks ka hirm omaenda naha pärast. Tont teab, milliseid luukeresid veel välja ei kaevata. Ning lisaks sellele on need, kes kunagi, sõjaeelsetel ja -järgsetel aastatel eesti rahva suhtes vägagi räpaste tegudega hakkama said nüüdseks enamasti juba kas surnud või igivanad. Kõrgetel ametipostidel neist kedagi enam ei ole. Hilisemad “seltsimehed” tegutsesid aga olukorras, kus ajad olid mõningal määral muutunud ja väga drastilisi otsuseid (küüditamine, massilised arreteerimised jms.) enam teha ei tulnud. Sellepärast tuleb nende puhul kõne alla rohkem asja moraalne külg, kui tegelikud inimsusevastased kuriteod.

Kes nad siis olid – need kes otsustasid inimeste elu ja saatuse üle lähtudes Nõukogude Liidu poliitilistest tõekspidamistest? Tundub, et eeskätt oli siin tegu inimestega, kes nõukogude võimu suhtes olid nähtavasti jäägitult lojaalsed. Nii lojaalsed, et nõukogude võimu ja nõukogude seaduste kehtimise seaduslikkus Eestis nendes mitte mingeid kahtlusi esile ei kutsunud. Kas oli siin tegu selliste, oma erialale andunud spetsialistidega, kes kehtivate seaduste kõrval mitte midagi muud ei näinud ja näha ei tahtnud või karjeristidega, kes omaenda heaolu nimel olid nõus ükskõik mida tegema, ei tea. Ilmselt oli nende hulgas nii neid kui teisi. Kuid mõlemal juhul oli tulemus üks ja sama. Need, kes tegutsesid Nõukogude Liidus kehtiva riigikorra vastu, hoolimata tegutsemise motiividest, olid selliste meeste arvates kurjategijad ja kogu lugu.

Et see nii oli, sellest ei räägi mitte Ain Seppiku poolt 1985.a. tehtud kohtuotsus, vaid eeskätt just tema viimased avalikud sõnavõtud. Ei mingeid moraalseid ja eetilisi küsimusi, mõista püüdmist, miks need poisid seda tegid, mida nad tegid. Tähtis oli vaid see, et nad olid eksinud kehtivate nõukogude seaduste vastu. Võib uskuda, et Ain Seppik oleks niisama rahulikult, ilma vähemagi südametunnistuse piinata alla kirjutanud ka mõne metsavenna surma- või tema perekonna Siberisse saatmise otsusele. Milles küsimus – bandiit ja bandiidi perekond.

Järelikult väärisid nad kõige karmimat karistust. Et Ain Seppik selliseid otsuseid teinud ei ole ei tulene ilmselt mitte tema moraalsetest ja eetilistest tõekspidamistest, vaid lihtsalt asjaolust, et need ajad, mil selliseid otsuseid tehti, olid selleks ajaks, kui Ain Seppik kohtunikutoolile istuda jõudis, põhiliselt juba möödas.

Heakene küll, väidavad kaitsjad. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis töötas Ain Sepik ja töötavad paljud temasugused hästi. Seda tunnistas ju peaministergi. Milleks norida möödaniku pärast? Ka see on õige, kuid kas see on ikka ainumäärav? Küsimus seisneb selles, kuivõrd usaldatavad ja Eesti riigile lojaalsed need inimesed ikka on? On üsnagi tõenäoline, et osa sellistest inimestest on lojaalsed igale riigikorrale, kus neil hea elada ja karjääri teha on. Kuid mis saab siis, kui muutub riigikord või elu läheb halvemaks? Siis muutub tõenäoliselt kohe ka lipuvärv. Teine osa neist on jäänud nõukogude korrale lojaalseks ja teevad Eesti Vabariigis halva mängu juures ainult hea näo, oodates sisemas olude muutumist. On selge, et nii ühtesid kui teisi ei tohiks jõustruktuurides, kus neil võib olla suur mõju Eesti riigi elu ja saatuse kujunemisele, kõrgetele ametikohtadele edutada. Liiga kergesti võivad neis endisaegsed harjumused ja eelistused välja lüüa. Seda näitasid küllaltki selgesti ka A. Seppiku ütlused.

Ja veel üks asi, kui rääkida õiglusest. Mille poolest erineb A. Seppik ja teised temasugused näiteks natsistliku Saksamaa kohtunikest, kes inimesi surma ja koonduslaagritesse saatsid ja denatsifitseerimise käigus oma tegude eest tagantjärele vastutama pidid? Täitsid ju nemadki ainult tollal Saksamaal kehtinud seadusi ja isiklikult olid, vähemalt enamik neist, igati korralikud kodanikud. Sellele vaatamata ei saanud ka need, kellel isiklikke kuritegusid ei olnud, enam kohtunikena töötada. Siin lähtuti põhimõttest, et kuritegelikus riigis kohtunikuna tegutsedes olid sa n.-ö. eelnevalt andnud nõusoleku, ükskõik milliste, riigi juhtkonna poolt soovitud otsuste tegemiseks. Kas sul neid teha tuli või ei, oli rohkem juhuse asi. Lähtudes A. Seppiku ja tema kaitsjate arvamusest, tuleks nad kõik nüüd tagantjärele õigeks mõista. Paraku seda ei juhtu. Töötasid ju ühed Nürnbergis hukkamõistetud Saksamaal, teised aga riigis, mille kuriteod tänini rahvusvahelist hukkamõistu ei ole pälvinud.

Selles ongi vahe. Nii näiteks ei ole taasiseseisvunud Eesti valitsejatest nende noorte meeste tegusid, kes aastatel 1941 – 1944, järgides tolleaegsete seaduslike Eesti riigivõimu esindajate üleskutseid, läksid Eesti vabadust kaitsma, mitte keegi julgenud avalikult tunnustada. Siin ei ole küsimus mitte üksikute meeste poolhäbelikus autasustamises (sellegi vastu on vaieldud), vaid põhimõttelises suhtumises probleemi. Lääneriigid mõistsid Saksamaa hukka ja sellest tulenevalt on tänapäeva Eesti, valdavalt kommunistliku minevikuga ja lääne ees lömitavate, kõrgete ametimeeste arvates hukka mõistetud ka need, kes Saksa sõjaväes võitlesid. Mis sellest, et nende eesmärgiks oli vaba Eesti. Seejuures, hukkamõistjad ei paku välja ühtegi alternatiivi, kuidas need Vabadussõja vaimus kasvatatud noored, kes Eesti iseseisvuse eest olid nõus võitlema, oleksid seda ilma Sakslaste poolel sõdimiseta teha saanud (ka soomepoisid sõdisid lõppkokkuvõttes siiski sakslaste poolel). Samal ajal ollakse aga valmis rinnaga kaitsele viskuma, kui kerkib mõni süüdistus nende meeste vastu, kes püüdsid eestlaste vabadusiha maha suruda ja nõukogude korda Eestis põlistada. Need mehed on meie tänapäeva valitsejate arvates igati tublid mehed, kelle tööd tuleb tunnustada ja soodustada, et nad seda kõrgetel ametikohtadel töötades ka Eesti Vabariigis jätkaksid.

Seoses Ain Seppiku juhtumiga on selles suhtes ennast eriti markantselt ilmutanud Keskerakonna juhid. Juba varem tundus mõnikord, et Keskerakonna juhtkonnale oleks meeldinud, isemajandav Eesti Nõukogude Liidu koosseisus (erakonna liikmete puhul seda nii kindlasti öelda ei saa). Avalikult vaidlesid nad sellele küll vastu, kuid … Ain Seppikut kaitstes mindi nüüd nähtavasti järelemõtlematu avameelsuse tuhinas aga isegi nii kaugele, et teisitimõtlejate poisikeste suhtes kasutati sõnu “fašistid”, mis teatavasti oli Nõukogude Liidus tavaline termin kõikide nende kohta, kes kommunistlikku režiimi ei pooldanud (eriti tihti

kasutati seda eestlaste ja lätlaste kohta). Kuid tänu sellele on nüüd siis selge, kes on kes. Mask on langenud. Jääb vaid üle Keskerakonna juhtkonda tänada avameelsuse eest. Hoolitsus pensionäride jt. vähekindlustatud inimeste eest on küll tore ja kiiduväärt, kuid kui see on ainult “ussiks”, millega Keskerakonnale hääli püütakse, et siis, kui on võimule tuldud endiste seltsimeeste abil tasapisi taas üle minna Eesti valitsemisele nõukogude tavade kohaselt, siis peavad endised sõdurid ja nende mõttekaaslased hääle andmisel sügavalt mõtlema – kas Nõukogude Eesti on ikka see Eesti, mille eest me kunagi võitlesime.

Hendrik Arro