EESTI PÕHISEADUSLIKE VALITSUSORGANITE TEGEVUSEST

EESTI PÕHISEADUSLIKE VALITSUSORGANITE TEGEVUSEST

AJAVAHEMIKUS SUVI 1941 – SÜGIS 1944 JA SUHTUMISEST SAKSA SÕJAVÄES TEENIVATESSE EESTI SÕDURITESSE

 

Koostatud tolleaegsete Eesti avaliku elu tegelaste sõjajärgselt avaldatud artiklite põhjal

Teatavasti on Saksa sõjaväes võidelnud eestlasi, nii vabatahtlikke kui ka mobiliseerituid, sageli süüdistatud Suur-Saksamaa ja natsismi eest võitlemises. Et Saksamaa kuulutati Nürnbergis sõjakurjategijaks, siis on sõjakurjategijate mõistet automaatselt püütud laiendada ka Saksa sõjaväes teeninud eestlastele. Eriti agarad on selles küsimuses olnud Venemaa ja juudiringkonnad. See võimalus, et eestlased pidasid omaenda sõda, mille eesmärgid Saksamaa eesmärkidega kaugeltki ei ühtinud ei ole välismaal, tänu Venemaa ja juudiringkondade tugevale propagandale ja Eesti Vabariigi valitsusorganite üsnagi mannetutele, praktiliselt peaaegu olematutele selgitustele, kuidas asjalood tegelikult olid, erilist kõlapinda leidnud. Ja nii ongi siis II maailmasõjas sakslaste pool võidelnud eestlastele jäänud külge natsistlike kurjategijate maine, kellega korralikel kodanikel ei sobi tegemist teha. Isegi Eestis, kus valitsejad tegelikku Eesti ajalugu peaksid nagu tundma, püüavad valitsusringkonnad Saksa sõjaväes teeninud meeste tegemistest, et ennast välisriikide silmis mitte kompromiteerida, võimalikult eemale hoida. Iga hinna eest püütakse maailmale jätta muljet, et tänapäeva Eesti valitsusorganitel ja sõjaväel nende meestega midagi ühist ei ole. Samal ajal ei ole püütudki objektiivselt, tõsistele uurimistöödele tuginedes hinnata, kellega Saksa sõjaväes teeninud eestlaste puhul siiski tegu on. Teise maailmasõja aega käsitlev tõene Eesti ajalugu on Eestis alles kirjutamata.

Kui rääkida eestlastest Saksa sõjaväes, siis nende võitluse õiguslike aluste hindamisel ei saa kuidagi mööda vaadata Eesti Vabariigi põhiseaduslike valitsusorganite tegevusest Saksa okupatsiooni tingimustes. Ehkki nende tegevus toimus suurel määral okupatsioonivõimude eest varjatult, põranda all, ei saanud isegi sakslased neid päris ignoreerida, sest nad pidid paratamatult arvestama Eesti põhiseaduslike valitsusorganite autoriteediga eestlaste hulgas. Samal ajal oleneb aga nende organite poolt tol ajal vastu võetud otsustest ja seisukohtadest see, kuivõrd õigustatuks saab pidada eestlaste võitlemist koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu II maailmasõjas. Näitab ju see, kas eestlaste Saksa sõjaväes teenimine oli kooskõlas Eesti põhiseaduslike valitsusorganite poliitika ja soovitustega, või oli tegemist meestega, kes eirasid oma maa seadusliku valitsuse ja rahva enamiku seisukohti, nagu see lääneriikide kodanike Saksa sõjaväes teenimise puhul toimus ja asusid võitlema sakslaste Uue-Euroopa ideede eest.

 

Olukord juunis – septembris 1941

Eesti poliitiline seisund oli juuni teiseks pooleks, kui algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ülimalt komplitseerituks muutunud. Eesti oli vastu oma tahtmist sattunud kahe sõdiva suurriigi vahele, kelledest kumbki tema seaduslikke ja vaieldamatuid enesemääramise õigusi ei tunnustanud. Nõukogude liit oli Eesti 1940. aastal annekteerinud ja kehtestanud terrorirežiimi, 1941. aasta suvel Eesti vallutanud sakslased aga seadsid samuti sisse okupatsioonirežiimi ega tahtnud Eesti iseseisvuse taastamisest kuuldagi. Samal ajal Lääneriigid, kes Eesti Vabariiki juriidiliselt edasi tunnustasid, olid sõjas Saksamaaga ja liidus Nõukogude Liiduga. Sellises olukorras ei olnud Eestil oma huvide kaitseks mitte kusagilt tuge leida ja säilinud eesti riigivõimuorganitel tuli tegutseda üksinda, oma parema arusaamise järgi.

Uluots
Jüri Uluots

Kui Eesti riigitegelased pärast rohkem kui aasta kestnud nõukogude terrorit sakslaste okupatsioonirežiimil oli õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud oli vabariigi president Konstantin Päts ja enamus valitsuse liikmeid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri-ning majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud või hukatud üheksa. Ellu jäi vaid Rootsi põgenenud A. Rei. Eestis olid end varjata suutnud peaminister Jüri Uluots, riigivolikogu esimees Otto Pukk ning riiginõukogu abiesimees Alfred Maurer. Leidus veel omavalitsuste juhtivaid isikuid, ülikoolide õppejõude-teadlasi ning sõjaväelasi, kuid mitte ühtki kindralit.

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele, oli antud olukorras kõrgeimaks võimuesindajaks peaminister prof. Jüri Uluots. Samal ajal oli prof. Uluotsa presidendi kohusetäitjaks olemine vajalikul viisil vormistamata, sest puudus võimu üleandmise akt. Et nõukogude okupatsioonirežiim oli kõik ministrid kas hukanud või Venemaale viinud, ei olnud võimalik saada ka akti asendavat valitsuse tunnustust. Kuid see, kuidas Eesti seaduslik valitsus oli kukutatud ja kõik järgnevalt toimunu vabandab vormivigu. Ehkki president oli J. Uluotsa 1940. a. peaministri kohustest vabastanud, oli see toimunud Nõukogude Liidu valitsuse ja relvajõudude otsese surve all ja põhiseaduses ettenähtud korrast mitte kinni pidades. Seega oli vabastamine õigustühine. Juriidiliselt Eesti Vabariigi seaduslik valitsus seega ametist ei vabanenud ja prof. Uluots oli Eesti Vabariigi seaduslik, nüüd aga ka presidendi kohustes olev peaminister. Nagu edaspidine sündmuste käik näitas tunnustas ka rahvas J. Uluotsa kui presidendi kohusetäitjat.

Peaminister Jüri Uluots asus juba Tartu vabastamislahingute ajal tegevusse. Kohe oma tegevuse alguses tuli tal kokku puutuda eesti sõjaväe taasloomise küsimustega. Teatavasti olid Eesti regulaararmee üksused 1940. aastal üle viidud Nõukogude armee koosseisu, kus neist moodustati 22. Territoriaalne laskurkorpus mis pärast sõja puhkemist viidi Venemaale, kusjuures suur osa ohvitsere eelnevalt arreteeriti. Kuid Eesti ei olnud siiski päris kaitsetu. Nõukogude okupatsioonivõimude tegevus oli viinud selleni, et Eestis oli tekkinud laiaulatuslik vastupanuliikumine, mis eriti eredalt väljendus nn. „metsavendluses”. Relvastatud partisanid - metsavennad osutasid kohe, Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel puhkenud sõja esimestest päevadest alates, üle kogu Eesti punaarmeele tugevat relvastatud vastupanu. Isegi Eesti suuruselt teise linna Tartu vabastamine toimus valdavalt juba enne sakslaste saabumist, metsavendade poolt. Lõuna-Eestis tegutsesid eesti üksused iseseisvalt ja koondatult vähemal või suuremal määral Eesti oma ülemjuhatuse alla. Nii oli Emajõe rindel võitlevate eesti üksuste sõjaline juhtimine allutatud Lõuna-Eesti partisanisalkade üldjuhile major F. Kurg’ile, kes omakorda määras oma käskkirjaga maakondlikud ülemad. Kuid et üldine koostöö oli veel nõrk, tõusis päevakorda eesti partisanide ja Omakaitse üksuste liitmine kindlamalt organiseeritud ja paremini relvastatud malevaks ühtse juhtimise all.

J. Uluotsa üks lähemaid samme ta Tartus tegevusse astudes oli selle pakilise ülesande lahendamine, tõstes ühtlasi üles ka Eesti sõjaväe üldorganisatsiooni küsimuse. Eesti armee organiseerimine senistest partisaniüksustest ja mobilisatsiooni teel ning selle relvastamine ja varustamine oli antud olukorras mõeldav ainult kokkuleppel Saksa sõjaväejuhatusega. Sellega seoses muutus üha aktuaalsemaks ka Eesti ja Saksa vahekordade selgitamine. Teatavasti oli Eestis sajandite jooksul välja kujunenud olukord, kus eestlased tunnetasid sakslasi oma igipõliste vaenlastena. Veel II maailmasõja alguses oli eestlaste sümpaatia valdavalt lääneriikide poolel. Kuid nõukogude okupatsioon oma ränkade inimsusevastaste kuritegudega eesti rahva vastu oli viinud selleni, et sajanditepikkune vaen unustati ja sakslasi võeti Eestis vastu kui vabastajaid ning loodeti, et nad taastavad Eesti iseseisvuse. Relvastatud eesti üksusi aga taheti kasutada selleks, et koos sakslastega vabastada Eesti nõukogude okupatsioonivägedest ja võidelda siis edasi kommunistliku ohu lõplikuks hävitamiseks.

Eesti ja Saksa vahekordade selgitamise muutis aktuaalseks ka asjaolu, et järjest rohkem tekkis pingeid ja hõõrdumisi eesti tsiviilasutuste ja võitlevate üksuste ning sakslaste vahel. Rahutukstegevalt mõjusid ka kuuldused, et sakslased olevat Leedus seal moodustatud ajutise valitsuse vahistanud. Kõige selle tulemusel koostati prof. J. Uluotsa poolt kokkukutsutud grupi avaliku elu tegelaste poolt veel enne Eesti täielikku vabastamist juba 29. juulil memorandum Eesti seisundi kohta, mis otseühenduse puudumise tõttu Saksa valitsuse ja kõrgema väejuhatusega anti samal päeval edasitoimetamiseks üle Tartu välikomandandile ja mõni aeg hiljem ka Saksa 18. armee ülemale, kindralooberst Küchlerile. Memorandumis taotleti Eesti riikliku iseseisvuse taastamist ja võimu üleandmist Eesti seaduslike võimude kätte ning Eesti sõjaväe taasorganiseerimist, et koos sakslastega osaleda võitluses Nõukogude Liidu poolt veel okupeeritud Eesti maa-alade ning kümnete tuhandete Venemaale viidud eestlaste vabastamiseks.

Seega võib öelda, et Eesti seaduslike võimuorganite seisukoht eestlaste ja sakslaste sõjalise koostöö suhtes oli sel hetkel igati soosiv. See ei olnud erilisest saksasõbralikkusest vaid ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus, mis põhines teadmisel, et teisi liitlasi Eestil antud ajalooetapil võitluses vene kommunismiga lihtsalt polnud. Natsistlik ideoloogia, Suur-Saksamaa ja Uus-Euroopa ei mänginud siin väiksematki rolli. Tähtis oli vaid Eesti iseseisvuse taastamine.

Ametlikku vastust memorandumile ei tulnud. Vastus anti suusõnaliselt ja see oli eitav – Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingit valitsuste tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist. Sellest tulenevalt hakkasid sakslaste tagalavõimud relvastatud eesti üksusi laiali saatma. Oli ju Saksa valitsuse ametlik seisukoht, et okupeeritud rahvastele oma sõjaväge ei lubata ja neile ei anta ka võimalust osa võtta võitlusest Nõukogude Liidu vastu. Sel ajal olid sakslased oma võidus kindlad ning ei soovinud teiste rahvaste abi Nõukogude Liidu üle võidu saavutamiseks. “Vere au” pidi kuuluma ainult sakslastele. Okupeeritud rahvaste osaks pidi jääma ainult töötegemine. Vastavalt sellele seisukohale anti välja käskkiri Omakaitse likvideerimise kohta. Selles küsimuses ilmnes aga mõningane vastuolu saksa sõjaväe- ja tsiviilvõimude vahel. Just viimased olid ideoloogiliselt õige jäigad ja saksamaa relvade võidus surmkindlad ning neile oli Eestisse saabudes ebameeldivaks üllatuseks eesti relvastatud üksuste olemasolu.

Paraku näitas elu Saksa sõjaväe juhtkonnale õige kiiresti, et otsus oli ennatlik olnud ja juba augusti algul kutsuti Omakaitse uuesti kokku. Eesti vabatahtlike üksusi kasutati ka Põhja-Eesti ja saarte vabastamisel. Kuid siin oli sõjategevus juba rangelt Saksa ülemjuhatuse juhtida. Välja arvatud metsavendade üksused, mis tegutsesid punaväe tagalas, olid aktiivselt maa vabastamisel osalevad eesti üksused regulaarselt liidetud saksa sõjaväega. Augusti lõpul hakati aga Saksa Sõjaväe Ülemjuhatuse korraldusel formeerima eesti rahvusväeosi rindetaguseks julgestusteenistuseks. Et vältida Eesti sõjaväe taasloomist, ei tohtinud üksused siiski olla suuremad kui pataljon ja nad allutati 18. armee tagala ülemale.

Tekkinud olukord seadis Eesti seaduslikud valitsusorganid raskesse olukorda. Korraga oli tegemist kahe ohuga – bolševistliku Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa territoriaalsete ambitsioonidega. Samal ajal olid ka Eesti poliitikute hulgas kahe suuna esindajad, kellede vaated mitmetes küsimustes lahknesid. Erinevus seisnes eelkõige suuremas või väiksemas orienteerituses lääneriikidele, valitsuse loomise põhimõtetes, ning selle

tegevuse välismaale viimise küsimuses. Kuid mõlemal suunal tuli tahes-tahtmata arvestada asjaoluga, et ainult Saksa sõjajõud võisid eeldusi pakkuda uue nõukogude okupatsiooni ärahoidmiseks, vähemalt seni, kuni Nõukogude Liidu sõjaline jõud polnud sellise määrani murtud, et oleks võimalik olnud neile ise oma jõududega vastu astuda. Võidelda korraga mõlema – Nõukogude Liidu ja Saksamaa vastu ei olnud mõeldav. Aktiivne vastupanu Saksa sõjaväele tähendanuks vaid kaasaaitamist punaväele ja bolševismile, keda 1940/1941. aasta kurbade kogemuste põhjal peeti Eesti suhtes vaenlaseks number 1. Samal ajal peeti võimalikuks, et Saksamaaga saab edaspidi hakkama sedamööda, kuidas Lääneriikide jõud kasvavad sedavõrd, et Saksamaa on lõppkokkuvõttes sunnitud demokraatlikele riikidele alistuma ja oma ekspansiooniplaanidest loobuma. Saksamaa lõppvõitu ei usutud.

Kõige selle tõttu peeti vajalikuks kõikide võimaluste ärakasutamist eesti sõjaliste formatsioonide loomiseks ühel või teisel viisil, et need soodsal juhul võiksid kujuneda alustoeks omariikluse taastamisel. Julgestusüksuste moodustamine kulges edukalt. Soovijaid oli palju, sest eestlastele oli selge – nõukogude ohu vastu tuleb võidelda. Kokku moodustati augustis-septembris 6 julgestusgruppi. Lisaks sellele hakati septembris moodustama ka politseipataljone. Tuleb märkida, et kõik eesti üksused, mille formeerimiseks tuli käsk moodustati lühikese ajaga. Eesti rahvas toetas kõigiti sõda punaste vastu pidades sakslasi oma sõjaliitlasteks, kuna mõlemal oli ühine vaenlane – kommunism. Eesti seaduslike riigivõimuorganite tasandil vaadeldi Saksa sõjaväes teenivaid eestlasi aga kui võitlejaid Eesti eest.

 

Periood 1941. aasta septembrist 1942/1943. aasta talveni

Saksa sõjaväevalitsus andis 1941. aasta detsembri algul maa halduse üle Saksa tsiviilvalitsusele. Et sakslased Eesti seaduslike valitsusorganite tunnustamisest keeldusid seisatas prof. J. Uluots olude sunnil oma avalikult nähtava tegevuse riigipeana ja Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid hakkasid tegutsema põranda all, piiratud kujul ja ülesannetes, nagu see tookordsetes olustikus osutus võimalikuks. Juba septembris oli Saksa armee tagala ülem andnud tegutsemisloa Saksamaal moodustatud “Eesti Omavalitsusele” eesotsas Hjalmar Mäega.

Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus kandus 1941. aasta sügisel Tallinna. Moodustus esialgne poliitiline tsentrum, nn. “kitsas kolleegium” koosseisus: peaminister J. Uluots, riigivolikogu esimees O. Pukk ja riiginõukogu abiesimees A. Mauer ning neile lisaks veel teisigi kaastöölisi. Kujunes olukord, kus kõikide poliitiliste erakondade esindajad tulid aeg-ajalt kokku põranda all olukorra kohta seisukoha võtmiseks ja otsustamiseks. Kui kokkutulekud polnud võimalikud, siis kaaluti kõiki olulisi küsimusi üksikutel kokkusaamistel erakondade esindajatega. Oluliseks lüliks sidepidamisel ja legaalseks kattevarjuks osutus bolševike tegude kohta andmete kogumiseks moodustatud Aktuaalse Ajaloo Arhiiv ja hiljem selle baasil moodustatud Aktuaalse Ajaloo Komitee, mille tegevus võimaldas korraldada ringisõite ja koosolekuid.

Eesti poliitikat tol ajastul iseloomustavad alljärgnevad põhimõttelised seisukohad:

1) tuleb teha kõik, et ära hoida uut Nõukogude Liidu okupatsioon;

2) tuleb püsida järeljätmatult Eesti iseseisvuse faktilise taastamise ja Eesti seaduspäraste riiklike organite avalikult tegevusse astumise platvormil;

3) tuleb olla korrektseis vahekordades Saksamaaga ja mitte astuda samme, mis võiks nõrgendada Saksa sõjalist potentsiaali, kuid mitte võtta osa Saksa sõjaeesmärkide taotlemisest, välja arvatud võitlus Nõukogude Liiduga uue Nõukogude Liidu invasiooni ärahoidmiseks Eesti maa-alale;

4) hoiduda piinlikult igasugustest aktsioonidest, mis oleksid sihitud läänedemokraatiate vastu;

Nende, mõnevõrra vastandlike seisukohtade selgituseks tuleb märkida, et Eesti olukord erines tol ajal vägagi oluliselt teiste, sakslaste poolt läänes okupeeritud riikide olukorrast. Puudus neil riikidel ju teine, Saksamaast tunduvalt ohtlikum vaenlane, mis Eestil oli Nõukogude Liidu näol olemas. On selge, et sellises olukorras oli nende riikide põhivaenlaseks Saksamaa, kelle vastu tuli võidelda. Eestlastele oli Saksamaa aga võitluses Nõukogude Liiduga ainsaks arvestatavaks liitlaseks. Samal ajal ei olnud eestlased sakslastele mitte ideekaaslasteks vaid ainult relvavendadeks idavõitluses. Lootsid ju eestlased, nagu eespool juba öeldud, Saksamaad oma ambitsioonidest Eesti kohta tulevikus lääneliitlaste abiga loobuma sundida. Seetõttu ei püütudki ennast sakslastega rohkem kui ainult sõjalistes küsimustes siduda, kaugemat tulevikku arvestades peeti aga otstarbekaks häid suhteid hoida just lääneriikidega, kelle seisukohad võisid otsustavaks saada sõjajärgse maailma kujundamisel.

Siinkohal tuleb märkida, et ka põranda all olles pidasid Eesti seaduslikud valitsusorganid kogu aeg sidet Eesti esindustega välismaal. Loomulikult toimus sidepidamine salateid pidi ja selle ülesandeks oli informatsiooni saamine ning lääneriikide informeerimine Eesti olukorrast ning vastuvõetud otsustest ning nende põhjustest.

Ehkki saksa okupatsioon Eestis oli tunduvalt pehmem kui nõukogude terrorirežiim, tegid sakslased, eriti nende tagalavõimud oma ülbuse ja oskamatusega eestlastega käituda siiski suuri vigu, muutudes selle tulemusel õige peagi vabastajatest okupantideks. Nii on Soome marssal G. Mannerheim oma “Mälestustes” kirjutanud: “Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmatult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid Saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid ja olid valmis osa võtma võitlusest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata Saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse …” Hitleri eestivastasest poliitikast hoolimata oli eestlaste poolehoid sõjaõnne suhtes siiski sakslaste poolel ja sooviti saksa relvade võitu idarindel. Lähtuti tuntud ütlusest, et Kuradit võib hädakorral ka Peltsebuliga välja ajada. Neist seisukohtadest lähtudes ei teinud eestlased midagi, mis oleks kahjustanud sakslaste sõjapidamist. Eesti sõdurid kes võitlesid idarindel aga pälvisid rahva üldise poolehoiu.

Konflikte sakslastega nende ülbuse tõttu ei tekkinud mitte ainult tagalas vaid ka eesti väeosades. Vastupidiselt esialgsetele lubadustele, et eesti väeosi kasutatakse ainult rinde tagala kindlustamiseks ja nõukogude partisanide vastaseks võitluseks, sundis 1941/1942. aasta talvel sakslastele raskeks muutunud sõjaline olukord juba üsna varsti eesti väeosi rakendama ka otseselt rindevõitluses. Jutud “vere aust”, mis pidi kuuluma ainult sakslastele vaikisid. Lahingutes näitasid eestlased ennast igati heade sõduritena ja teenisid lahinguüksustena Saksa sõjaväe juhtkonna poolt tunnustuse. Samal ajal viis saksa võimude ülbe ja halvustav suhtumine eesti rahvasse ja eesti sõduritesse selleni, et vabatahtlike sõjaväkkeastujate vool vähenes ja ka suur osa 1941. aasta suvel-sügisel värvatud meestest tahtsid pärast lepingu lõppu oma üksustest lahkuda. Üleskutsed tulla vabatahtlikult punaste vastu võitlema Uue-Euroopa nimel või Õhtumaa kultuuri päästmiseks jätsid eestlased külmaks. Kõik see sundis sakslasi tegema mõningaid mööndusi – mundrikuue varrukal lubati kanda rahvusvärve, idamedali asemel hakati andma raudriste jne.

Mõningase muutuse tingis olukorras Eesti Leegioni moodustamine. Paljud, eriti Venemaal võidelnud vabatahtlikud mõistsid selle all esialgu iseseisvat, hästi varustatud ja relvastatud Eesti sõjaväge. Kuid peagi esialgne õhin vaibus. Relva-SS ei olnud Eestis kuigi populaarne. Lisaks sellele kardeti, ja seda õigustatult, et leegioni rakendatakse mitte Eesti piiride kaitseks vaid mujal. Kõige selle tulemusel hakkasid sakslased 1942/1943. aasta talvest alates eestlaste sõjaväkke saamiseks rakendama sunnimeetodeid. Kui 1943. aasta kevadtalveni värvati Eestist mehi Saksa sõjaväkke siiski vabatahtlikkuse alusel, siis 1943. aasta märtsis kuulutati välja mobilisatsioon, kus kokkukutsutuile anti valida võimalus asuda teenima kas Eesti Leegioni,

Wehrmachti abiteenistusse või rasketööstusse. See aga viis selleni, et osa mehi, keda ähvardas leegioniminek põgenes Soome, kus nad hakkasid teenima Soome sõjaväes. 1)

 

Periood 1943. a. kevadest aasta lõpuni

Kuigi 1943. aasta sügiseni ei võtnud sakslased Eesti konstitutsioonilise juhtkonnaga mingit ametlikku kontakti ja püüti temast kui olematust mööda vaadata, hakati 1943. aastal siiski kaudseid kontakte otsima. Eesmärgiks oli toetuse saamine sakslaste taotlustele Eesti suhtes. Olukord oli tasapisi muutunud selliseks, et sakslased pidid siiski mingil määral arvestama hakkama elanikkonna meeleoluga. Esialgu püüti üht või teist nimekat isikut saada sakslaste poolt loodud Eesti omavalitsuse koosseisu, pakuti võimalust eesti natsionaalkomitee loomiseks, mis koosneks küll eesti rahvuslikest tegelastest, kuid ei oleks võimuorgan jne. Läbirääkimistel sakslaste esindajatega osales ka peaminister J. Uluots isiklikult, kuid vastus neile otsestele või kaudsetele ettepanekutele oli eitav.

Eesti konstitutsiooniliste organite seisukohad nende Saksa valitsuse katsete kohta olid järgnevad: 1) Eesti püsib rangelt riikliku iseseisvuse taastamise pinnal ning igasugused ettepanekud, mis sisaldavad suveräänsusõiguste piiramist ei saa kõne alla tulla, 2) Eesti tahab küll koostöös Saksa riigiga pidada võitlust Nõukogude Liidu vastu, et kindlustada Eesti iseseisvust, kuid siin oleks vajalik Eesti iseseisvuse tunnustamine Saksa riigi poolt. Muud vahendid võivad olukorda ainult halvendada, 3) Saksa valitsuse korraldused sundmobilisatsiooni asjus on vastuolus rahvusvahelise õigusega, eriti kehtiva Haagi 1907. aasta konventsiooniga (1943.a. oktoobris kuulutati välja uus mobilisatsioon 1925. ja 1926. aastal sündinuile). Need seisukohad tehti saksa võimudele teatavaks kaudseid teid pidi, sest kontakte Saksa ametlike esindajatega ei olnud.

Peaminister J. Uluots ja tema kaastöölised ei pidanud võimalikuks astuda saksa võimude korraldustele otseselt vastu, arvestades, et igasugune saksa sõjajõudude tegevuse nõrgendamine aitaks kaasa sellele, et saksa okupatsioonile järgneks veelgi brutaalsem nõukogude okupatsioon. Mis puutub eesti sõduritesse, siis mobiliseerituid vaadeldi kui võitlejaid Eesti eest. Samal ajal peeti vajalikuks teha kõik mis võimalik, et mitmetel rinnetel laialipaisatud eesti üksused koondatakse Eesti pinnale.

Saksa sõjaline ebaedu ja eesti rahva hoiak sundisid Saksa võime 1943. aasta oktoobris oma senist ignoreerivat ja üleolevat poliitikat Eesti poliitilise juhtkonna suhtes mõnevõrra muutma. Saksa välisministri von Ribbentropi nimel tegi kindralkomissar Litzmann prof. Uluotsale ettepaneku, et eestlased moodustaksid komitee ja avaldaksid selle kaudu deklaratsiooni võitluse vajadusest bolševismi vastu. Ühtlasi anti mõista, et see komitee võiks omada alalist iseloomu ja avaldada oma seisukohti kõigis poliitilistes ja muudes küsimustes. J. Uluotsa poolt kokku kutsutud poliitiliste erakondade juhtivate tegelaste nõupidamisel otsustati küsimus eitavalt, sest eesti rahvas on oma bolševismivastast hoiakut küllaltki selgesti juba väljendanud. Ühtlasi avaldati nõusolekut esineda saksa välisministrile pikema seletusega Eesti juhtkonna seisukohtadest Eesti staatuse ja Eesti iseseisvuse taastamise nõude kohta. Kindralkomissar Litzmann võttis selle otsuse pahameelega vastu. Saksa sõjaväevõimude esindaja Põhjaarmee tagala ülemjuhataja kindral von Both oli siiski taktitundelisem, kui ta mõni aeg hiljem oma kõnes Omakaitse malevate ülematele tunnustas eestlaste võitlust idarindel ja puudutas ka Eesti iseseisvust, arvates siiski, et praegusel hetkel on esmatähtis bolševismi hävitamine. Seega kokkuvõttes ei pakutud eestlastele mitte midagi uut.

Seega oli olukord 1943. aasta lõpuks kujunenud selliseks, et Saksa juhtkond oli esmakordselt pärast kaks aastat kestnud okupatsiooni pidanud vajalikuks astuda otsesesse kontakti Eesti riiklike organite esindajatega, kuid jäi Eesti iseseisvuse suhtes siiski oma jäigalt eitavatele seisukohtadele.

Sellele vaatamata, et kindralkomissar ei olnud mitte mingit seletuskirja-memorandumit Eesti juhtkonna seisukohtadest nõus vastu võtma, see siiski koostati. Memorandumis käsitleti üksikasjaliselt Eesti vahekordi Nõukogude Liidu ja Saksamaaga ja märgiti muu hulgas, et iseseisvuse tunnustamine looks poliitiliselt ja juriidiliselt vastuvaidlematud eeltingimused võitluse jätkamiseks Nõukogude Liidu vastu. Seejuures kriipsutati alla, et see võitlus saab Eesti osas aset leida niivõrd, kuivõrd see puudutab Eesti iseseisvuse kindlustamist ja vabariigi piiride kaitsmist. Seletuskiri esitati mitmesuguseid kanaleid kasutades Saksa valitsusele. Samuti leiti teid selle saatmiseks läänemaailma.

1943. aastal tehti esimesed sammud ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee loomisel. Oli tekkinud vajadus sellise keskuse järele, kes koordineeriks Eestis tegutsevate väiksemate põrandaaluste gruppide tegutsemist ja annaks neile juhiseid Eesti iseseisvuse taastamiseks.

 

1944. aasta

1944. aasta jaanuaris alanud nõukogude vägede pealetung Leningradi rindel tõi rindejoone juba veebruari alguseks Eesti piiridele. Saksa sõjavägi taganes paaniliselt. Olukord oli katastroofiline. Selles olukorras otsustas sakslaste poolt loodud Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja kuulutada üldmobilisatsiooni. Ka selles olukorras kartsid sakslased veel, et eestlased moodustavad oma sõjaväe ja andsid nõusoleku ainult 15 000 mehe mobiliseerimiseks. Mobilisatsioon kuulutati välja 1. veebruaril. Et mobilisatsioon õnnestuks, peeti vajalikuks juhtivate rahvuslike ringkondade toetust. Selle saamiseks pöörduti prof. Uluotsa poole, kes kutsus küsimuse läbiarutamiseks ja otsustamiseks kokku suurema koosoleku, kus osalesid kõik eesti poliitilised erakonnad. Pärast pikemat arutelu langetati üksmeelne otsus – Nõukogude Liidule tuleb osutada relvastatud vastupanu. Tehtud otsuse põhjal pöördus J. Uluots oma 7. veebruaril toimunud raadioesinemises rahva poole, kus ta ütles, et meie rahval pole aegade jooksul nii rasket katsumust olnud kui praegu ja kaalul on eesti rahva saatus. Seoses sellega kutsus ta rahvast üles võitlusele meie kõige kurjema vaenlase, vene kommunismi vastu.

Mobilisatsioon õnnestus üle ootuste ja kokku tuli üle 40 000 mehe, rohkem kui neid suudeti rakendada. Poliitilises osas tuleb märkida, et seda mobilisatsiooni loeti Eesti valitsusorganite poolt Eesti mobilisatsiooniks. Mehed asusid sõjaväkke võitluseks oma maa ja rahva kaitseks. See oli võitlusse minek ühe agressori abil teise agressori vastu, kuid teist teed ei olnud. Paraku tuli seejuures alla neelata ka hulk ebakohaseid samme sakslaste poolt, kuid eesmärgiks oli koondada kogu jõud Nõukogude Liidu vastu.

Esimestest mobiliseerituist moodustati kiiresti kolm pataljoni, kes rügement “Revali” nime all kohe Narva rindele saadeti, kus pataljonid saksa üksustele allutati, hiljem aga liideti 20. Eesti relvagrenaderide diviisiga. Ühiste jõududega õnnestus venelaste rünnak peatada. Ka eesti väeüksused, kes seni olid võidelnud mitmel pool Venemaal (idapataljonid, 20. Eesti relvagrenaderide diviis, 11. Öölahingulennugrupp j.t.), nõudsid enda kodumaale saatmist, et kaitsta Eesti piire. Veebruari ja märtsi kuu jooksul saabusidki eesti väeosad tagasi Eestisse ja saadeti peaaegu kohe ka rindele. Olude sunnil olid sakslased sunnitud loobuma oma poliitilisest eesti rahva ja ta sõjaväe lahutamise printsiibist. Valdav osa Eesti järelejäänud sõjajõude asus tegevusse oma loomulikul ainuõigel rindel, oma maa piiridel. Raskete lahingute tulemusel peatati rinne Narva jõe joonel, põhja pool Narvat likvideeriti venelaste sillapead ja ehkki lõuna pool Narvat säilis nn. “Krivasoo kott”, suudeti aprilli lõpuks rinne Narva suunal siiski stabiliseerida. Suhteliselt vaikne periood Narva rindel kestis peaaegu juuli lõpuni.

Mobiliseerituist moodustati 6 piirikaitserügementi ning tagavararügement. Osa mehi saadeti aga teistele võitlusüksustele täienduseks. Rügemendid saadeti rindele, kuid selle asemel, et moodustada neist eestlastest koosnevad ja eestlaste poolt juhitud diviisid, nagu taotleti, allutati nad saksa üksustele. Ka varustus ja relvastus, mis sakslased rügementidele andsid oli nigel ja ei vastanud kaugeltki loodetule. Suur osa mobiliseerituist, kes saadeti tagavararügementi aga ei leidnudki õiget rakendust. Väga tõsised probleemid tekkisid eestlastel SS-iga. Nimelt tahtis 20. relvagrenaderide diviisi ülem kõik eestlastest koosnevad väeosad, eriti aga idapataljonid, oma alluvusse saada. SS-i minek oli aga suuremale osale eestlastest vägagi vastumeelt. Kuid pärast pikemaid vastuseise lahendasid sakslased selle küsimuse n.ö. jõu positsioonilt siiski SS-i kasuks ja idapataljonid allutati 20. diviisile.

Üldmobilisatsiooni õnnestumine ja eesti sõjameeste tähelepanuväärne osa punaarmee suurpealetungi peatamisel tõstis sakslaste silmis tugevasti Eesti opositsioonijõudude autoriteeti ja veebruaris tegi kindralkomissar Litzmann J. Uluotsale ettepaneku asuda Eesti Omavalitsuse juhi kohale. Uluots esitas selle eeldusena omapoolsed konkreetsed tingimused, millede vastuvõtmine oleks praktiliselt tähendanud aga Eesti iseseisvuse taastamist ja sakslased polnud nendega nõus. Keeldumise järel tehti samasugune ettepanek prof. E. Kantile. Ka sellele ettepanekule järgnes keeldumine.

14. veebruaril (teistel andmetel 23. märtsil) toimus üldkoosolek, kus kokkuleppel J. Uluotsaga moodustati Eesti 1938. aasta põhiseaduse raames organisatsioon, kuhu kaasati kõik enne 1934. aastat tegutsenud erakonnad, välja arvatud Isamaaliit. Organisatsioon sai nimeks Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Sündmuse areng idarindel oli kujunenud selliseks, mis lubas oletada uute olukordade tekkimist ja seetõttu peeti vajalikuks eesti poliitiliste ringkondade koondumist ühise keskuse ümber.

Eesti Rahvuskomitee alustas kohe aktiivset tegevust. Loodi tihe kontakt teiste Balti riikide vastupanuliikumistega ja hakati põranda all taastama iseseisvusaegseid organeid ja tegema ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks sakslastelt nende lahkumisel Eestist. Aprillis toimus Riias illegaalne kolme Balti riigi nõupidamine, kus ühtlustati taktikat ja kooskõlastati tegevust. Saksa mobilisatsiooni otsustati igal juhul toetada, sest peeti vajalikuks rahvuslike relvajõudude loomist, et nende abil sobival momendil võim enda kätte haarata. Side loodi ka välismaaga (Rootsi, Soome). Sidet Londoniga ja lääneriikide poliitiliste ringkondadega luua aga ei jõutud. Nagu tagantjärele on selgunud, oli see isegi kasulik, sest liitlased kasutasid neile osutatud usaldust kurjasti ja edastasid kogu Balti riikidest saadud informatsiooni Nõukogude Liidule, kes seda hiljem, pärast Eesti taasokupeerimist iseseisvusmeelsete isikute likvideerimiseks kasutas.

Tief
Otto Tief

20. aprillil kutsus peaminister J. Uluots Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel kokku valimiskogu koosoleku. Sellel koosolekul võeti vastu otsus Eesti juriidilise staatuse kohta ja volitati J. Uluotsa täitma Eesti Vabariigi presidendi ülesandeid. Sellega taastati juriidiliselt Eesti valitsus ja oodati soodsat momenti tegutsemiseks. 21. aprillil nimetas peaminister J. Uluots peaministri asetäitjaks Otto Tiefi ning järgnevatel kuudel formeeriti valdavalt Rahvuskomitee liikmetest ka valitsuse koosseis.

Paraku toimus 20. aprillil ka ligi 230 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevuses osalenud isiku arreteerimine, keda süüdistati saksavaenulikkuses ja luures liitlaste kasuks. Paljudel õnnestus küll varjuda, kuid arreteerimine andis raske hoobi Eesti-Saksa koostööle.

Kiiresti hakkas kasvama vastastikune umbusaldus. Kõigele vaatamata Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevus jätkus. Selle etteotsa asus nüüd O. Tief. Mis puudutab koostööd sakslastega, siis sõjalist olukorda arvestades võeti vabadusse jäänud iseseisvusliikumise juhtide poolt vastu otsus, jätkata kõigele vaatamata Saksa armee toetamist ja hoiduda kõigest, mis võiks rindele kahju tuua.

Juuli lõpul algasid Narva rindel jälle rasked lahingud. Juuli esimesel poolel olid sakslased Narva alt teistel rinnetel toimuvate sündmuste tõttu pidanud terve rea väeüksusi minema viima ja otsustasid rinde lühendamiseks tagasi tõmbuda nn. Tannenbergi liinile. Enne aga, kui tagasitõmbumiskäsku täita jõuti alustasid Nõukogude väed suurrünnakut ja saksa väejuhatuse mõningate vigade tõttu sattusid taganevad väed, sealhulgas ka eesti üksused suurtesse raskustesse ning kandsid suuri kaotusi. 24.07.- 09.08. toimusid Auvere all ja Sinimägedes Eesti ajaloo kõige raskemad lahingud, kus Nõukogude 2. löögiarmee ja Krivasoo kotis tegutsenud 8. armee püüdsid meeleheitlikult kaitsest läbi murda. Nõukogude armeede vastas seisid diviisid, diviiside vastas rügemendid ja pataljonid. Nõukogude diviisid jooksid verest tühjaks, kuid edu ei saavutatud. Ka kaitsjate kaotused olid suured, kuid rinne Sinimägedes jäi püsima.

Juulis loodi Stockholmis Eesti Vabariigi Rahvuskomitee välisesindus, mis seadis oma ülesandeks Eesti olukorra tutvustamise ja sideme loomise välisriikidega ning 1. augustil avaldas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üleskutse, milles teatati Rahvuskomitee asutamisest ja selle sihist tegutseda Eesti iseseisvuse taastamise nimel senikaua, kuni Eesti põhiseaduslikel organitel avaneb võimalus alustada tegevust. Samal päeval ilmus ka teine dokument – korraldus nr. 1 – milles teatati, et Rahvuskomitee on asunud juhtima ja korraldama Eesti rahva olemasolu-võitlust ning taotleti rahva vastupanu tugevdamist idast ähvardava ohu vastu ja kutsuti eesti sõjamehi relvaga käes võitlema Eestit okupeerida püüdva Punaarmee vastu

Juuli lõpul pöörduti ka saksa okupatsioonivõimude poolt jälle eesti poliitilise juhtkonna poole ettepanekuga kaaluda küsimust, kuidas tõhustada eesti rahva vastupanu bolševismi ohule sel sõjaliselt otsustaval ajajärgul. 2. augustil peetigi suurem koosolek, millest võtsid osa eesti avaliku elu tegelased ja omariiklusaegsed poliitiliste võimude esindajad. Sel koosolekul võeti vastu olulised seisukohad sõjapidamise tõhustamiseks, milles mainitakse, et Eesti sõjaväe rakendamisel on aset leidnud häired, mis ei saa jätta mõju avaldamata eesti sõjameeste löögivõimele, samuti on häireid esinenud ka tsiviilvalitsemise alal. Ühtlasi toonitati, et eesti rahvas jääb kindlalt oma seisukohtade juurde, mis avaldati oktoobris kindralkomissar Litzmannile ning esitada rida nõudmisi, mida tuleks koheselt täita. Sõjaväe osas nõuti kõikide eesti sõjaväeüksuste koondamist terviklikuks Eesti sõjaväeks ja selle allutamist Eesti sõjavägede juhatajale ning Eesti sõjaväe varustamist sakslaste poolt ühistel alustel Saksa sõjaväega. Kahjuks ei olnud Saksa juhtkonnal ka nüüd taipu, et otsida teid sõjapidamise tõhustamiseks. Saksa tsiviilvõimud ei pidanud tõstatatud küsimuste arutamist vajalikuks, sõjaväevõimude juures leidis eestlaste ettepanek küll mõistmist, aga selle rakendamiseks puudus neil otsustav võim.

10. augustil pidas J. Uluots Tartus suuremal koosolekul kõne Eesti sõjaeesmärkidest ja sõjalisest olukorrast. 19. augustil anti see kõne edasi ka raadio teel. Kõne oli mõeldud peamiselt väljaspoole arvestades, et sõja ajal kõiki raadiokõnesid hoolega kuulatakse. Aga ta oli mõeldud ka sakslastele. Selles kõnes kinnitas J. Uluots, et eestlased on valmis oma vabaduse kaitseks tooma ohvreid, aga samuti Eesti kustumatut õigust võitluseks oma maa ja vabaduse eest.

Augusti alguses alustasid venelased rünnakut lõunasuunast millega Lõuna-Eesti muutus juba üsna varsti võitlustandriks. Paraku seisis Lõuna-Eesti ründava vastase ees aga peaaegu kaitseta. Siin paiknes küll 207. julgestusdiviis, kuid sellel oli ainult üks rügement. Diviisile allusid ka Eesti Omakaitse lahinguüksused ja 5. piirikaitserügement, kuid need üksused olid halvasti varustatud: Juba 13. augusti vallutas Punaarmee Võru ja liikus edasi põhja poole. Ägedates lahingutes Vääsa-Sangaste piirkonnas pandi punaarmee liikumine Valga suunas praktiliselt seisma ja rinne stabiliseerus Väike-Emajõe joonel, kuid seda edukamalt tegutses Punaarmee Tartu suunal, kus lisaks maad mööda edasiliikuvatele jõududele paisati üle Lämmijärve Mehikoorma juurde ka dessant ja venelased jõudsid peagi Tartu lähistele.

Olukorra kergendamiseks saadeti Narva alt Tartu rindele kolm võitlusgruppi, kuid juba 24. augustil möödusid Punaarmee osad Tartust. Tartu olukorra kergendamiseks paisati Riia lähistelt Elva alla krahv Strachwitzi tankigrupp, kuid selle rünnak vaatamata esialgsele edule takerdus venelaste suurte abijõudude kohalesaabumisel ja suuri kaotusi kandnud tankigrupp paisati tagasi. 25. augustil tungisid venelased Tartusse.

19. augustil olid Eestisse tagasi saabunud Soomes Jalaväerügement 200 koosseisus võidelnud eestlased, ligi 1800 meest. Tagasi saabuti ilma relvadeta. Sellele vaatamata tõstis soomepoiste saabumine tunduvalt elanikkonna meeleolu. Et sakslastele oli aga rahvuslikult meelestatud väeosa eksisteerimine vastumeelt, siis üksus hajutati. Esimene pataljon saadeti 26. augustil Tartu alla rindele, kus nad pidid võitlema 20. Relvagrenaderide diviisi 46. rügemendi koosseisus, selle kolmanda pataljonina, teine pataljon suunati aga Kehrasse, 20. diviisi õppelaagrisse. Soomepoiste tegevus nn. Voldi kiilu likvideerimisel Pupastvere lahingus oli igati edukas, ehkki kanti ka raskeid kaotusi. Emajõe põhjakallas lääne pool Tartut puhastati vaenlastest, kuid olukord rindel oli sellele vaatamata ülimalt hädaohtlik, sest Saksa sõjajõud ei olnud enam suutelised vastu panema ja 16 septembril andis Hitler loa Eesti maha jätta. Plaan nägi ette Eesti järkjärgulise mahajätmise, kusjuures eesti väeosad pidi taandumist katma. Raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse andmine eestlastele oli ka nüüd veel kategooriliselt keelatud.

17. septembril algas Tartu rindel venelaste suurrünnak, mis viis kogu rinde kiirele kokkuvarisemisele. Enamik saksa üksusi oli selleks ajaks Eestist juba välja tõmmatud. Siin ja seal puhkesid veel ägedad lahingud, mitmes kohas ka Narva alt taanduvate Saksa sõjaväkke kuuluvate eesti üksuste ja Punaarmeesse kuuluva Eesti Korpuse üksuste vahel, kuid põhimõtteliselt oli Eesti saatus otsustatud. Suur osa saksa poolsest rindest oli muutunud väikesteks gruppideks, kes püüdsid taanduda kas üle Läti piiri või jõuda läänerannikule, et leida võimalusi meritsi Eestist põgeneda. 22. septembril vallutas Punaarmee Eesti Korpuse eelsalk oma teekonnal ainult mõnes kohas väikest vastupanu kohates Tallinna.

Juba 24. augustil oli ilmunud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldus nr. 2, milles anti rahvale juhiseid juhuks kui Nõukogude Armee peaks Eesti taasokupeerima.

Sakslaste lahkumisest Eestist sai iseseisvusliikumine teada alles 18. septembril. Pärast ametlikku teadaannet Eesti mahajätmise kohta tegi peaminister veel kord katset, et saksa võimud veel viimasel minutil tuleksid vastu eesti rahva üksmeelsele nõudele ja maalt lahkumisel annaksid võimu üle Eesti seaduslikele võimuorganitele. Vastseks oli nagu ikka – ei. Siis kohtus raskesti haige J. Uluots O. Tiefiga ja teatas, et sakslased taganevad Eestist ning aeg tegutsemiseks on käes. Edasi nimetas J. Uluots eriõiguse alusel oma käskkirjaga 18. septembril ametisse Vabariigi valitsuse eesotsas peaministri asetäitja Otto Tiefiga. Valitsuse koosseis avaldati ka Riigi Teatajas ning sellest informeeriti ka Eesti saadikuid välismaal.

19. septembril toimunud valitsuse koosolekul andsid uue valitsuse liikmed 1938. aasta põhiseaduse kohaselt ametivande. Ühtlasi teatati uue valitsuse tegevusseastumisest ja sellega seoses Rahvuskomitee likvideerimisest. Ametisse nimetati ka sõjavägede ülemjuhataja kolonel J. Maide. Valitsuse esimeseks sammuks oli iseseisvuse taastamise deklaratsiooni avaldamine, milles nõuti kõikide võõrvägede Eestist lahkumist ja avaldati protesti Nõukogude Venemaa poolt teostatava vägivaldse okupatsiooni vastu. See tekst paljundati ja avaldati Riigi Teatajas. Valitsuse deklaratsiooni tekst anti raadio teel edasi ka Rootsi, kus see ette loeti ühes Stockholmi lähedal asunud kirikus. 20. septembril heisati Pitka meeste poolt pärast kokkupõrget sakslastega Pika Hermanni torni sini-must-valge lipp.

Otto Tiefi valitsus sattus kohe väga raskesse situatsiooni, millest väljapääsemiseks puudusid nii sõjalised kui ka majanduslikud ressursid. Sõjavägede ülemjuhatajal ei olnud mingeid tõsiselt arvestatavaid sõjalisi jõude, sest rindel viibivate eesti üksustega puudusid igasugused kontaktid. Seega oli valitsuse väljakuulutamine tehtud Eesti kaugemat tulevikku silmas pidades. Kellegi ei olnud illusioone, et see valitsus saaks kätte ka tegeliku võimu. Tuginedes realiteetidele peeti valitsuse moodustamisel silmas, et tema liikmed ja teised juhtivad isikud püüaksid põgeneda välismaale, et seal tegutseda Eesti kasuks. Valitsuse soovitusel sõitsid prof. J. Uluots ja E. Kant ning veel mõned isikud 20. septembril Rootsi. Suuremal osal valitsuse liikmetest aga põgenemine ei õnnestunud ja enamik neist langes venelaste kätte vangi. Nad arreteeriti ja saadeti Siberisse, kus mitmed neist vangistuses surid. Sõjavägede ülemjuhataja kolonel J. Maide ja sisekaitse ülem J. Reigo mõisteti aga surma ja lasti maha. Otto Tief elas vangilaagri küll üle, aga Eestisse elama teda ei lubatud ja ta suri pärast karistusaja kandmist Lätis.

Relvastatud vastupanu püüdis organiseerida veel Vabadussõja aegne kangelane, admiral J. Pitka, kes Eestisse oli saabunud juba 1944.a. suvel ja püüdis nüüd luua oma löögiüksust. 21. septembril avaldati üleskutse, kus kutsuti kõiki eesti väeosi löögiüksusega ühinema. Paraku oli juba hilja. Suhteliselt nõrgad ja koordineerimatult tegutsevad üksused avaldasid edasitungivale Punaväele küll mitmel pool vastupanu, kuid oluliselt need lahingud Punaarmee edasiliikumist pidurdada ei suutnud. Toimus ka relvastatud kokkupõrkeid sakslastega, kes püüdsid taandumisel mitmeid objekte õhkida. 24. septembril vallutasid bolševikud Haapsalu ja Pärnu ning 26. septembriks oli kogu mandri Eesti langenud Punaarmee kätte. J. Pitka saatus ei ole tänini päris selge. Kindel on vaid see, et elusalt ta ennast nõukogude võimu kätte ei andnud.

 

Kokkuvõte

Nagu ülalesitatust selgub, alustasid Eesti õigusjärgsed riigivõimuorganid oma tegevust kohe, kui suurem osa Eestist oli alles vabastamata ja lahingud käisid Tartu pärast. Algusest peale peeti kindlat poliitilist joont, mille eesmärgiks oli saavutada Eesti taasiseseisvumine. Esialgu loodeti naiivselt, et sakslased aitavad sellele kaasa, kuid juba üsna varsti selgus, et sakslased ei ole Eestis mitte vabastajad vaid ainult okupandid, kes järgivad vaid Suur-Saksamaa huvisid. See sundis Eesti riigiorganeid juba 1941. aasta sügisel oma avaliku tegevuse lõpetama ja siirduma põranda alla, kuid kogu valitsuse tegevus oli ka nüüd suunatud Eesti iseseisvuse taastamisele. Sellest ei loobutud kogu sõja kestel, ka siis kui sakslased sõja lõpupoole olid sunnitud Eesti põhiseaduslike riigivõimuorganitega kontakteeruma ja pakkusid seaduslikule presidendi kohusetäitjale isegi juhtivat kohta sakslaste poolt loodud Eesti Omavalitsuses. Et tingimused mida pakuti ei vastanud iseseisva Eesti huvidele, siis loobuti.

Oma tegevuses oldi üsnagi omapärases seisus. Kui sakslaste poolt okupeeritud lääneriikides oli asi üheselt selge – vaenlane, kelle vastu tuli võidelda oli nii rahva kui ka eksiilvalitsuse arvates Saksamaa, siis Eesti olukord oli tunduvalt keerukam ja seda ei suudeta lääneriikides tihti mõista. Tuli tal korraga ju tegutseda kahe okupandi vastu. Et hädaohtlikumaks Eesti riigile ja rahvale peeti neist Nõukogude Liitu, siis oli ainuvõimalikuks lahenduseks võidelda koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu, kuid mitte toetada sakslaste poliitilisi eesmärke, vaid teha koostööd ainult nii palju, kui see oli vajalik Venemaa purustamiseks. Sakslaste lõppvõitu ei usutud ja loodeti, et lääneriigid varem või hiljem Saksamaa alistavad. Seetõttu püüti igati hoiduda ka lääneriikide huvide kahjustamisest. Ehkki eesti poliitilised jõud olid kahestunud ja Eesti iseseisvuse taastamisteede kohta eriarvamusel, oldi sõjalises küsimuses ühisel arvamusel – sakslaste sõjategevust ei tohi kahjustada. 1944. aastal toimuski Eesti valitsuse taasloomine mõlema poliitilise suuna koostöös.

Üsna selge oli algusest peale ka Eesti põhiseaduslike riigiorganite seisukoht eesti sõdurite võitlemise osas saksa sõjaväes loodud eesti üksustes. Eesti sõjaväe loomist peeti hädavajalikuks ja kui sakslased seda ei võimaldanud, vaid moodustasid eestlastest ainult väiksemaid üksusi, mis olid allutatud sakslaste juhtimisele, siis leiti, et võitluse üldisest eesmärgist lähtudes – purustada kommunistlik Venemaa - tuleb neid sõdureid, ükskõik millistes üksustes nad ka ei teeninud ja kuidas nad sõjaväkke ei sattunud, kas vabatahtlikult või mobiliseerituina, pidada põhimõtteliselt Eesti sõduriteks. Ja Saksa sõjaväes teenivatel eestlastel oli suur poolehoid ka eesti elanikkonna hulgas. 1944. aasta veebruaris toimunud mobilisatsiooni peeti aga eesti mobilisatsiooniks. Saksa sõjaväge kasutati lihtsalt relvade ja varustuse saamiseks ja liitlasena võitluses Venemaa vastu. Teisi liitlasi antud ajalooetapil polnud lihtsalt kusagilt võtta.

Siit tuleneb üks väga tähtis järeldus. Kui okupeeritud lääneriikides vabatahtlikult Saksa sõjaväkke astunud mehed olid kas omaks võtnud sakslaste ideoloogia ja võitlesid Uue-Euroopa loomise nimel või tahtsid lihtsalt võidelda kommunismi vastu, siis igal juhul tegutsesid nad vastupidi oma rahva ja valitsuse tahtele. Eesti sõdurit aga kutsusid võitlema Eesti põhiseaduslike valitsusorganite üleskutsed ja see võitlus toimus eesti rahva heakskiidul, ainsa eesmärgiga, kaitsta Eestit nõukogude terrorirežiimi taastulemise eest ja varem või hiljem taastada Eesti iseseisvus. Suur-Saksamaa ja Uus-Euroopa jätsid eesti sõduri külmaks. Et see võitlus toimus vahepeal ka väljaspool Eesti piire, ei olenenud mitte eesti sõduri tahtest, vaid selles olid süüdi sakslased, kes ei soovinud kuni lõpuni, et Eesti saaks koondada oma üksused ühte kokku ja formeerida nende baasil Eesti oma sõjaväe. Ja see, et eesti sõdur võitles oma valitsuse ja rahva tahtel on oluline vahe, mis ei võimalda eestlasi, ka 20. Relvagrenaderide diviisi võitlejaid, teiste rahvuste SS-vabatahtlikega (välja arvatud lätlased) ühele pulgale seada. Nendega oldi küll relvavennad ja lahingukaaslased idavõitluses, kuid see võitlus toimus täiesti erinevatel lõppeesmärkidel. (Konkreetsetes lahingusituatsioonides võitlejad ise seda vahet loomulikult ei tunnetanud, sest seal oli eesmärk üks – vaenlane hävitada).

Seda erinevust, et eestlaste võitlus koos sakslastega oli sanktsioneeritud Eesti seaduslike riigiorganite poolt ja seega seaduslik ei ole tänapäeva Eesti riigivõimud endale selgeks suutnud või tahtnud teha, rääkimata selle selgitamisest välisriikides. Ikka ja jälle püütakse sõjaaegsetest eesti sõduritest distantseeruda, et jumala pärast mitte keegi mitte kusagil midagi ütelda ei saaks, endale aru andmata, et need mehed, võideldes koos sakslastega, täitsid ju ainult tolleaegsete Eesti seaduslike riigivõimuorganite tahtmist ja nende võitluse lõppeesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine, mitte aga natsistliku Uue-Euroopa või Suur-Saksamaa loomine. Seega mitte midagi kuritegelikku, Eesti seadusliku valitsuse ja rahva tahte vastast nende tegevuses ei olnud. 2) Et nad oma eesmärki ei suutnud saavutada ei olenenud neist, vaid üldisest suurriikidevahelise sõja käigust.

Distantseerudes eesti sõdurist distantseerutakse ka tolleaegsest Eesti seaduslikust valitsusest ja rahvast, seda mõistmata, et sellega annab tänane Eesti valitsus oma rahvale signaali - Eesti valitsuse üleskutseid, käske ja korraldusi, mis puudutavad Eesti kaitsmist, ei tarvitse tõsiselt võtta, sest tulevikus, kui olud mingitel põhjustel peaksid muutuma, võivad need üleskutsed

lihtsalt seebimullideks osutuda, millega mitte keegi, isegi Eesti järgnevad valitsused ei tarvitse arvestada. Süüdlasteks jäävad aga need, kes heauskselt Eesti valitsuse üleskutsele järgnesid. Kurb eeskuju on ju olemas.

 

PÕHILISED KASUTATUD ALLIKMATERJALID

1. E. Kant. Jüri Uluotsa memorandum Eesti seisundi kohta 29. juulist 1941. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VI, Kirjastus EMP, Stockholm, 1958.

2. A. Purre. Eesti sõda Nõuk. Liiduga. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.

3. J. Klesment. Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.

4. R. Maasing. Katseid Eesti sõjaväe uuestiloomiseks. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.

5. H. Kauri. Sõdiv rahvas, vaenlane ja liitlane. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IV, Kirjastus EMP, Stockholm, 1957.

6. E. Ernits. Eesti Vabariigi esinduse tegevusest Ühendriikides 1941/1945. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IX, Kirjastus EMP, Stockholm, 1960.

7. E. Kant. Maakuulamisretkelt Weimarisse ja Berliini. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.

8. H. Maandi. Kümne aasta eest. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.

9. A. Purre. Võitlused Eestis 1944. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IX, Kirjastus EMP, Stockholm, 1960.

Andmeid on võetud ka teistest nimetatud koguteoses avaldatud artiklitest, samuti mitmetest, Eestis ilmunud sõjasündmusi käsitlevatest teostest.

 



1)  Paraku oli Soome minek seotud küllaltki suurte raskustega, mistõttu Soome läinud meeste üldarv oli ainult pisut üle 3000 mehe. 

2) Et Balti Relva-SS üksusi, kaasa arvatud Eesti Leegion, tuleb oma eesmärgilt ja ideoloogialt kvalifitseerida teisiti kui Saksa SS-üksusi märgib oma 13. septembril 1950.a. Eesti Asepeakonsulile New-Yorgis saadetud kirjas ka USA Ümberasustatud Isikute Komisjon, kes sellega seoses teatab, et peab Eesti Leegioni USA valitsusele mittevaenulikuks liikumiseks ja selle liikmete taotluse korral USA-sse sissepääsemiseks tuleb neid käsitleda vastavalt nende isiklikele teenetele. Seda seisukohta ei ole eesti sõdurite süüdistajad kas tahtlikult või teadmatusest aga arvesse võtnud, lähtudes eestlaste puhul samadest kriteeriumitest kui Saksa SS-i puhul.