MAHAMAGATUD VÕIMALUS

MAHAMAGATUD VÕIMALUS

 

Pärast Lihulas toimunud sündmusi on mitmed kommenteerijad, sealhulgas ka T. H. Ilves soovitanud peaministril panna vabadusvõitlejatele n.-ö. lepituseks ja tunnustuseks riigi poolt üles mälestussammas, mis oleks kujundatud nii, et see ei saaks esile kutsuda negatiivseid emotsioone. Paraku on paljude inimeste solvumine küllaltki suur ja ei ole kindel, kas peaministril J. Partsil ja ta kaasosalistel Lihulas avantüüris õnnestuks sellega enam midagi heaks teha. Kuid tal oli mitte ammu tagasi võimalus, mis oleks asja igati soliidselt lahendanud ja juhtimise valitsuse kätte jätnud, kuid mille ta ise kas rumalusest või asjatust kartlikkusest maha magas. Aga võib-olla ei olnud ka ta nõuandjad tasemel.

Nimelt avati Pärnus 2003. aasta 23. novembril mälestussammas nendele, kes II maailmasõjas Eesti vabaduse eest võitlesid. Sammas pandi üles ja avati hoolimata riigivõimude vastuseisust, kes ei osalenud sellel üritusel ise ega lubanud ka kaitseväel ja kaitseliitlastel, sellest osa võtta, sellele vaatamata, et samba asukohaks sai otse Kaitseliidu maja ees asuv park. Sammas on oma kujunduselt (autor K. Raude) igati soliidne ja temal kujutatud embleem – soomustatud käsi mõõgaga ja E täht - pärineb Eesti Vabadusristilt. Et Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest võitlesid nii Saksa sõjaväes teeninud mehed kui ka soomepoisid ja metsavennad, siis ei ole sambal ühtegi mundrit või sellega seotud atribuuti kujutatud. Ka sambal olev kiri - II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile - on neutraalne ja seda ei anna mitte kuidagi natsismi ülistamisega seostada.

Mis oleks lihtsam olnud, kui Vabariigi valitsus oleks krampliku distantseerumise asemel ise asjast kinni haaranud ja samba püstitamisel jämeda otsa oma kätte võtnud, nii et see sammas oleks ühtlasi olnud ka riiklikuks tunnustuseks nendele, kes võitlusest Eesti vabaduse eest osa võtsid. Peaminister ja valitsus oleks eestlaste hulgas igatahes kõvasti populaarsust juurde saanud ja saksa mundrit kandvate sõduritega ausammaste püstitamist oleks edaspidi lihtne ära hoida olnud. Aga ei, seda ei tehtud. Ilmselt kardeti seda, mida välismaal võidakse küll asjast arvata. Venemaa ja venemaa juudid reageerisid nii, nagu nad seda ikka on teinud, kuid erilisi emotsioone mujal maailmas see sündmus esile ei kutsunud. Eks ole ju igal rahval õigus mälestada oma vabaduse eest võidelnud mehi.

Mälestussammas
Mälestussamba avamine Lihulas 20.08.2004

Paraku on ammu teada (kas ka pea- ministril ja tema kaaskonnal?), et katastroofi edasi lükata saab ainult selle suurendamise hinnaga. Riiklik tunnustus Eesti vabaduse eest võidelnutele jäi ära ja “tuluke tuha all” susises paljude kunagiste sõdurite ja nende omaste hinges vaikselt edasi, kuni see lõpuks Lihulas välja lõi. Varem või hiljem oleks see kusagil nagunii toimunud. “Suure paugu” aga tekitasid üliagarad peaministri kaaskondlased oma sõjakäiguga Lihulasse ise, ning millega see ükskord veel lõpeb, ei ole kaugeltki teada. Mitte asjata ei ütle vene vanasõna, et teenistusvalmis lollpea on vaenlasest hullem. Härra peaminister, kas tõesti on Teie meelest see, mis toimus Lihulas parem sellest, mis oleks juhtunud siis, kui Te Pärnu samba tunnustamisega oleks õigeaegselt ohjad oma kätte saanud? Muidugi, Teie jaoks on see nüüd juba tagantjärele tarkus, kuid võib olla õpetuseks järgmistele peaministritele.

 

Hendrik Arro

11.2004