SUUR LEPPIMINE

SUUR LEPPIMINE. JAH, AGA KELLEGA?

 

Viimasel ajal on ajalehtedest läbi vilksatanud artikleid, milles kutsutakse Teises maailmasõjas erinevatel pooltel võidelnud veterane vastastikusele leppimisele. Põhjendus on üldiselt ju üsnagi õige. Sõja lõpust on juba üle 50 aasta möödas ja kaua siis maksab ikka viha pidada. Oleme ju ühed eestlased kõik ja mõlemal pool võidelnud sõdisid ju enamasti mobiliseerituina neid selleks sundinud suurriikide eest, olgugi et südames kaitsti me väikest kodumaad.

 

Purustatud usaldus

Siiani on üleskutsed leppimisele tulnud peamiselt Nõukogude Liidu poolel teeninute või neile kaasatundjate poolt. Sakslaste poolel võidelnud on vaikinud ja nii tahtmatult tekitanud endist mulje kui jäärapäistest tülinorijatest, kes leppimiseks mitte kuidagi valmis ei ole. Isegi endiste rindevõitlejate organisatsiooni loomise koosolekule, mis pidi hõlmama mõlema poole endisi sõjamehi oli kokku tulnud alla kahekümne osavõtja.

Milles on siis asi? Kas 50 aastat on siis möödunu unustamiseks liiga lühike aeg olnud? Paistab, et nii küsijatel ei ole paljudest asjaoludest selget pilti ja kõike seostatakse ainult sõjaga. Sõda ja kummal poolel keegi sõdis ei tähenda siin peaaegu mitte midagi. Kui asi oleks olnud ainult sõjas, oleksime 1945. aastal, kohe pärast sõja lõppu, võibolla pärast väikest võõristamist, võinud üksteisele rahulikult käed anda ja asi oleks ammu unustatud olnud. Kuid müür venelaste ja sakslaste poolel võidelnud meeste vahele ehitati tegelikult ju alles pärast sõda, järgneva neljakümne aasta jooksul. Ja selle ehitasid võitjad. Need, kes oleksid pidanud tookord esimesena käe ulatama (kaotaja sõpruse pakkumine ei maksa just palju). Arusaadav, et seda oli tol ajal peaaegu võimatu teha, vähemalt avalikult, kuid meie rahva lõhenemise vältimiseks oleks tulnud püüda, seal kus see vähegi võimalik oli, lähtuda siiski sellest, et oleme kõige pealt üks rahvus, mis kõigele vaatamata kuulub kokku. Oli ju nüüd üks pool, kes meie maa okupeerinud venelastele vastu oli julgenud hakata täielikult maha surutud, kandes sõja järel võibolla rohkem kaotusi kui sõjas, moraalsest muserdamisest rääkimata. Nõukogude Armees teeninud meeste olukord oli loomulikult hea ja ei ole ka midagi imestada, et just Nõukogude armeest vabanenud, poliitiliselt ustavatest meestest tulid küllaltki paljud partorgid, kaadriosakonna juhatajad, asutuste direktorid aga ka julgeolekuteenistuse mehed, kes püüdsid Eestis nõukogude korda üles ehitada. Saksa sõjaväes teeninud meeste ning nende perekondade elu ja saatus olenes aga vägagi paljuski just nendest tegelastest, nende suhtumisest teisel poolel võidelnuisse ja siin oleks isegi moraalne toetus (mitte avalikult vaid võimaluse piirides, varjatud kujul väljendatuna) palju lugenud.

Kuid siin algaski see, mille pärast nüüd, palju aastaid hiljem, oleme purunenud usalduse probleemide ees. Loomulikult, ajad olid rasked ja Moskvast suruti kõvasti peale, kuid paraku olid sellised juhused, kus kohapealne suurem või väiksem ülemus pani omalt poolt, n.-ö. isiklikul algatusel veel survet lisaks, küllaltki sagedased. Ja see oli põhjuseks, miks kaotati sakslaste poolel võidelnud meeste usaldus. Kahtlematult, kaugeltki mitte kõik nõukogude armeest tulnud juhtivad töötajad ei olnud sellised, kuid neid oli paraku siiski küllaltki palju ja seetõttu levis nende poolt loodud halb maine n.-ö. ettevaatuse mõttes kõigile Nõukogude Armees teeninud meestele. Motoks sai - keda sa isiklikult väga ja väga hästi ei tunne, seda ei saa ka usaldada. Tuleb vaid meenutada, kui palju mehi, kes pärast sõda koju tulid ja esialgu nõukogude võimu vastu otseselt, relvaga käes ei võidelnud ja ei kavatsenudki võidelda, sõna tõsises mõttes suruti metsa. Kohalike võimumeeste valed ning katteta lubadused ei mänginud selle juures aga sugugi väikest rolli.

 

Kelle vahel on ületamatu kuristik?

See kõik aga ei tähendanud, et sakslaste ja venelaste poolel võidelnud meeste vahele oleks tekkinud mingi põhimõtteliselt ületamatu kuristik. Isiklikus plaanis, lähemate sugulaste, sõprade ja töökaaslaste ringis, kus mehed omavahel üksteist hästi tundsid ja usaldada võisid, tekkisid sõbralikud, mõistvad suhted õige kiiresti ja juba vägagi ammu. Siin ei olnud see, kes kummal poolel võitles, eriliseks probleemiks, seda enam, et paljudes põhiküsimustes ju mõtteviisis lahkhelisid ei olnud. Nii et selles suhtes on lepitajad kõvasti hiljaks jäänud ja nende järele ei ole käesoleval ajal enam mitte mingisugust vajadust. Eri poolel võidelnud meeste vaheline leppimine on lihtsalt juba toimunud (põhimõttelist vihavaenu ei ole ju algusest peale olnud, nii et sõna leppimine ei ole siin just päris kohane). Kui aga siiski leidub neid, kes leiavad, et peavad oma leppimist avalikult demonstreerima ja selleks spetsiaalse organisatsiooni looma, siis palun väga, laske aga käia. Kust seda nalja ikka saab, kui ise ei tee. Ainult ei maksa arvata, et need mehed on need õiged sõjaveteranide esindajad. Selliselt mõtlevaid mehi on selleks liiga vähe. Teised on, nagu eespool juba öeldud, nende meestega, kes sõprust väärivad ammu leppinud ja ei tõtta seda enam suure käraga reklaamima.

Pisut teistsugune on olukord sõjaveteranide organisatsioonide osas. Siin ei ole veel nii ühist keelt leitud, et ühinemine oleks võimalik olnud. Põhjus on lihtne - see sama usaldamatus, millest eespool juba räägitud. On ju ühel poolel sõjaveteranide organisatsioonis juhtideks peamiselt endised Nõukogude Armee ohvitserid, kelledest paljud olid omal ajal aktiivsed nõukogude korra kehtestajad Eestis ja kelledega seepärast teisel poolel võidelnud mehed niisama lihtsalt ühisesse peolauda istuda ei taha. Seda enam, et paljude nende mõtteviis, kui otsustada siin ja seal väljalausutu järgi, on nii mõneski küsimuses nähtavasti jäänud endiseks. Kui näiteks kadunud kindral K.Aru mitte just väga ammu tagasi, juba pärast Eesti vabanemist, väljendas mõtte, et Vabadussõja sangar J. Kuperjanov oli lihtsalt tavaline bandiit, siis mitte keegi nendest kõrgematest ohvitseridest ei tulnud kahjuks selle peale, et talle avalikult vastu vaielda. Vaikides oldi nõus ja see ei tõstnud teise poole meestes just usaldust nende meelsuse suhtes.

Kui jätta kõrvale meelsuse ja usalduse küsimused (aga neist piisab ühinemisest keeldumiseks täiesti), siis on veelgi põhjusi, mis ei soodusta ühinemist. Üheks selliseks põhjuseks on näiteks eri poolel võidelnud veteranide organisatsioonide erinev ülesehitus. Nõukogude Armee sõjaveteranide juures on enamasti säilitatud auastmetel põhinev hierarhiline juhtimissüsteem. Saksa ja Soome sõjaväes teeninute puhul seda ei ole, sest kunagistest kõrgematest ohvitseridest on plats lihtsalt puhtaks tehtud. Samal ajal on aga paljud sõja ajal teeninud noored mehed, ehk õigemini poisikesed, kellel tol ajal märkimisväärset auastet veel ei olnud, vaatamata kõikidele raskustele ja piirangutele, hiljem suutnud küllaltki märkimisväärse hariduse ja positsiooni saavutada. Paraku on tõus toimunud tsiviilelus, sest sõjaväelist karjääri neil meestel Nõukogude Liidus teha ei olnud lihtsalt võimalik. Ja nii ongi näiteks Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhtkond valitud mitte kunagistest auastmetest vaid meeste praegustest võimetest lähtudes. Ühinemisel tuleks emmal-kummal millestki loobuda - kas polkovnikutel oma juhtpositsioonist või Saksa sõjaväes teeninud meestel alluda polkovnikutele. Küllaltki põhjendatud usaldamatuse tõttu see viimaste hulgas vaevalt küll laialdast poolehoidu leiab.

Nähtavasti on see sõjas osalenud eestlaste põlvkonna traagika, et ühise tee leidmine nii raskeks osutub. On karta, et vastastikuse usalduse uuesti võitmine võtab vähemalt sama palju aega, kui selle kaotaminegi. Aga seda aega enam ei ole. Enne teeb suur lepitaja surm oma töö. Kuid kas olukord ongi nii traagiline. Paralleelselt tegutsevaid organisatsioone on ennegi olnud. Tuletagem meelde kas või Soome spordiorganisatsioone (SVUL ja TUL). Tuleks lihtsalt rahulikult kõrvuti eksisteerida ja püüda oma panus anda Eesti olevikku ja tulevikku ning leppida sellega, et kõike kunagi tehtut ei ole alati võimalik enam muuta.

Hendrik Arro