LEPPIMISEST JA SELLE HINNAST

 

LEPPIMISEST JA SELLE HINNAST

 

Ikka ja jälle on inimkonna hulgas esile kerkinud isikuid, kelle missiooniks tundub olevat vaenutsevate poolte lepitamine. Seejuures ei küsita tavaliselt, kas vaen on tegelik, või tundub see ainult lepitajale nii. Mõningad lepitajad on kirjanduse kaudu ka kogu maailmas üldtuntuiks saanud. Ühe markantsema näitena võiks siin tuua vahva sõdur Švejki, kes teatavasti püüdis lepitada ülemleitnant Lukaši angoora kassi ja kanaarilindu. Teada on sellisedki juhud, kus “lepitamine” tõepoolest õnnestus ja vaenutsevad pooled on pärast üksteisele käeandmist ühisel nõul ja jõul õnnest särava lepitaja näo üles löönud. Ja paras talle, mis ta segab ennast teiste asjadesse! Kuid see selleks.

Viimasel ajal on ka Eestis leppimine jälle päevakorda tõusnud, isegi niivõrd, et sellega tegelevad ka mõned riigikogu saadikud. Püütakse lepitada sõja ajal Nõukogude Liidu ja Saksamaa poolel võidelnud mehi, sest lepitajate arvates valitseb nende, eri poolel võidelnud meeste vahel siia maani vaen, mille põhjustas sõda. Oma tegevuses võtavad lepitajad aluseks väited, et sõjast on juba üle 50 aasta möödunud, mõlemal poolel võidelnud mehed ei teinud seda mitte mingil juhul Eesti vabaduse eest vaid neid selleks sundinud, Eestit eri aegadel okupeerinud totalitaarsete suurriikide, s.t. Saksamaa ja Nõukogude Liidu huvides ning sõjaväkke satuti enamasti mobiliseerituina. Kummale poole keegi sattus, selle määras suurel määral juhus. Eri pooltel võidelnud mehed mõtlesid aga paljuski ühte moodi ja seda riiki, kelle poolel võideldi eriti ei armastatud. Nii siis – unustagem kõik see, mis oli, lugegem, et oleme võrdsed ja ärgem rääkigem vabadusvõitlusest ja vabadusvõitlejatest ning andkem vennalikus leppimises üksteisele käed.

Tõepoolest, neid jutte kuulates peaks ristiinimesel, nagu kadunud Oskar Luts kirjutas, härdusest lausa pisarad silma tulema. Kuid kas ülaltoodud tunnustest ikka piisab, et mõlemal poolel võidelnud mehi ja, mis eriti tähtis, nende eesmärke võrdsustada. Üksikute tunnuste kokkulangemine ei tarvitse ju midagi veel tähendada. Selle tõestuseks piisab (näide on võetud, et riigikogu lepitajatele-daamidele asi n.-ö. käegakatsutavalt selgeks teha), kui vaadelda näiteks lehma ja naist - mõlemad on emased, toovad oma järeletulijaid ilmale ning annavad piima. Kuid igaühele on selge, et ainult nende tunnuste põhjal naise ja lehma vahele siiski võrdsusmärki panna ei saa. Ilmselt on siin vajalik sügavam ja põhjalikum analüüs. Teeksime seda siis ka eri poolel võidelnud meestegi kohta.

 

Mille nimel siis võideldi?

Kahtlemata on tõsi, et eri poolel võidelnud meestest ei olnud suurem enamus kaugeltki vabatahtlikud. Ilmne on ka see, et nende sügaval südames peituvad eesmärgid ei langenud selles sõjas neid võitlema sundinud suurriikide eesmärkidega üldsegi mitte kokku. Seda tõendab näiteks kas või rindele sattunud eestlaste küllaltki massiline ülejooksmine Nõukogude Armeest sakslaste poolele. Seda just sõja esimesel poolel, kui võitja küsimus ei olnud veel selge. Kuid sellest, et ka sakslaste poolel võidelnud eestlased ei sõdinud lihtsalt Suur Saksamaa eest räägib omakorda asjaolu, et 1944.a. sügisel, kui sakslased Eestist taandusid, otsustas küllaltki tunduv osa Saksa sõjaväes teeninud eestlastest kodumaale jääda (ja seda mitte selle tõttu, et neil alati oleks lahkumisvõimalus puudunud) või põgenes võimaluse avanedes Rootsi. Nii siis tuleks kõige pealt selgeks teha, mida need II maailmasõjas sõdinud eestlased ikka mõtlesid?

Kui rääkida Nõukogude Armees teeninud meestest, kes valdavalt sattusid sinna 1941.a. suvel mobilisatsiooniga, siis kindel on see, et suuremat enamust nendest ideelisteks kommunistideks ja Nõukogude Liidu eest võitlejateks mitte mingil juhul nimetada ei saa.

Liiga palju oli Nõukogude Liit 1940. - 1941. aastal Eestis, veel enne sõda, oma tõelist palet näidanud. Vastupidi, mobiliseeritud eestlasi ei usaldatud ja paljud nendest hukkusid Nõukogude Liidu tagalas moodustatud tööpataljonides, mis sisuliselt vangilaagritest eriti ju ei erinenud. Kui nad hiljem Eesti Korpusesse koondati ja rindele saadeti, siis oli enamuse eesmärgiks, mis võitlema pani, Eestisse tagasitulek. Koju – see oli motiiv ja vägagi tõsine motiiv. Mingil määral oli kahtlemata motiiviks ka Eesti sakslastest vabastamine, sest tunti Eestis sakslasi ju igipõliste vaenlastena ja ega kõik see, mida nõukogude võim oli Eestis korda saatnud enne mobiliseeritute Venemaale viimist ju välja kah ei tulnud. Seetõttu võis Nõukogude Liidu propaganda sakslaste hirmutegudest Eesti ka mõningat kõlapinda leida. Üks oli aga kindel – Eesti iseseisvuse taastamist ei olnud neil meestel mitte mingit võimalust loota ega sellisest soovist isegi mitte kõnelda. Nõukogude Armees oleks see olnud surmasüü. Eesti tulevik oli mõeldav ainult “vennalikus nõukogude rahvaste peres”. Seega võitlusest vaba Eesti nimel nende meeste puhul, sellele vaatamata, mida nad oma südames tundsid, hästi rääkida ei saa.

Kui nüüd vaadelda neid mehi, kes teenisid Saksa sõjaväes, siis siin oli asi pisut teisiti. Juba 1941.a. suvel, veel enne sõja algust ja sakslaste kohalejõudmist, oli Eestis puhkenud küllaltki massiline metsavendade võitlus, mille eesmärgiks oli Eesti vabastamine nõukogude okupantidest. Et metsavennad oleksid tahtnud võidelda Suur Saksamaa eest, selline mõte võib tekkida ainult nendel, kes eestlasi ja Eesti ajalugu üleüldse ei tunne. Sakslaste saabumisel moodustati Eesti vabatahtlikest, ehkki algul isegi vastu sakslaste tahtmist, kohe mitu pataljoni (neist tuntuimad kpt. Talpaku ja major Hirvelaane pataljonid), kes juba 1941.a. suvel osalesid Eesti vabastamisel Nõukogude Armeest. Naiivselt loodeti, et sakslased taastavad Eesti iseseisvuse. Et selline mõte liikus mitte ainult tavainimeste vaid ka Eesti juhtkonna peas, sellest räägib näiteks peaminister J. Uluotsa pöördumine 1941.a. juulis selles küsimuses saksa võimude poole. Ehkki vastus oli eitav, jäädi lootma, et varem või hiljem selline võimalus siiski avaneb. Kui mitte varem, siis juhul, kui Saksamaa ja Nõukogude Liit ennast vastastikku verest tühjaks lasevad, s.t. loodeti, et sõja lõpul korduvad 1918.a. sündmused, kus nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa väljuvad sõjast sisuliselt kaotajatena. Üldine, rahva hulgas üsnagi levinud arvamus oli aga selline, et Eesti iseseisvuse taastamiseks on vajalik, et rahulepingu sõlmimise ajaks peab Eesti nõukogude vägedest vaba olema. Eesti vabadus, see oli eesmärk, mille nimel tasus võidelda. Sellest tulenevalt vaadeldi sakslasi kui relvavendi ühise vaenlase vastu võitlemisel, aga mitte kui ideekaaslasi.

Eesti vabadus ja punastele kõige tehtu eest tasumise soov oli see, mis viis umbes 10 000 eesti meest juba 1941.a. vabatahtlikult Saksa sõjaväe juures eestlastest moodustatud relvaüksustesse. Neile lisandusid veel tuhanded mehed, kes tagalas Omakaitses teenisid. Ehkki suhted sakslastega juba üsna varsti halvenesid, lähtuti antud juhul siiski põhimõttest, et Kuradi väljaajamisel võib kasutada ka Peltsebuli abi. Et Saksa sõjaväes teeninud eestlased võitlesid esmajoones siiski Eesti vabaduse eest, seda tõendab ka see asjaolu, et 1944.a. veebruaris, kui Nõukogude Armee sissetung ähvardas otseselt Eestit ja üldine olukord oli üsnagi troostitu, tuli mobilisatsioonikutse peale (mida oma üleskutsetes toetasid ka Eesti seaduslikud riigivõimuorganid, eesotsas J. Uluotsaga) kokku üle kolme korra rohkem mehi, kui esialgselt üleüldse loodeti. Kindlasti ei saa neid mehi vaadelda kui vabatahtlikke, kuid metsa minemise ja enda varjamise asemel, mida tol ajal oleks tõenäoliselt suhteliselt lihtne teha olnud (eriti kui arvestada, et parimal juhul loodeti kokku tulevat mitte üle 15 000 mehe ja ka sakslaste vastumeelsust puht eesti väeosade loomise suhtes iseseisva Eesti sõjaväe kartuses) sundis neid sõjaväkke tulema teadmine, et Eesti oli ohus ja tema kaitsmine iga eestlase kohus. Oli ju nendest meestest moodustatud piirikaitserügementide ülesanne just Eesti piiride kaitse pealetungiva Punaarmee vastu.

Eestlaste suhtumisest oma kodumaa eest võitlemisse räägib samuti ka nn. soomepoiste tagasisaabumine 1944.a. augustis, kes tulid, et teha nüüd, kus olukord oli muutunud ülimalt raskeks, kõik mis võimalik Eesti kaitsmiseks. Oleks tõepoolest ülimalt juhm väita, et soomepoisid, kes just selle pärast Soome põgenesid, et mitte sakslastega koos sõdida, läksid nüüd äkki kollektiivselt lolliks ja saabusid Eestisse Suur-Saksamaa eest võitlema.

Paraku, see kõik ei andnud tulemusi. Eesti langes uuesti Nõukogude Liidu kätte ja nüüd ei olnud Eesti iseseisvusest muidugi enam juttugi. Sini-must-valge lipp, mis eestlastest vabadusvõitlejate poolt oli tõmmatud Pika Hermanni torni, asendati Eesti Korpuse võitlejate poolt punalipuga. Kuid metsades jätkus lootusetu võitlus nõukogude võimu vastu veel mõnda aega. Loodeti lääneriikidele, kuid need olid Ida-Euroopa maad Jaltas juba Nõukogude Liidule maha müünud.

See, mis toimus edasi Saksamaal, kuhu osa Saksa sõjaväes teeninud eestlasi oli 1944.a. sügisel Eestis põgenedes saabunud, meenutas paljuski Punaarmees teeninud eestlaste olukorda. Võideldi, sest midagi muud polnud enam teha. Kodumaa oli juba läinud, kuid seda okupeeriv riik jäi ka nüüd vaenlaseks, kellega tuli võidelda. Suur Saksamaa saatus, nii palju kui see ei puudutanud just eestlaste eneste saatust, oli selles võitluses eestlaste jaoks vähetähtis küsimus.

Kõige ülaltoodu põhjal võib teha järelduse, et ehkki nii ühel kui ka teisel pool võidelnud mehed pidid teenima Eestit okupeerinud totalitaarsete suurriikide vägedes, oli nende võitluse eesmärk siiski erinev – ühed võitlesid kojusaamise nimel ja ehk ka sakslaste vastu, teiste eesmärgiks oli aga algusest peale Eesti vabadus, riikliku iseseisvuse taastamine, millest teise poole mehed valjusti isegi kõnelda ei tohtinud.

 

Kas vastastikune vihkamine eri poolel võidelnud meeste vahel eksisteerib?

See küsimus on vägagi oluline, kui rääkida leppimisest. Võib julgesti väita, et ei. Pärast sõja lõppu oleks enamik vastaspool võidelnud meestest, võibolla ehk pärast lühikest võõrastamist, võinud üksteisele rahulikult käe anda ja nentida – oli mis oli, oleme kõigele vaatamata esmajoones siiski eestlased, kellele esmatähtis on Eesti maa ja rahva tulevik. Et teisele poolele sattunuid ei vihatud, välja arvatud ehk 1940./1941. aastal ennast näidanud kommunistlikud tegelased ja hävituspataljonlased, sellest räägivad näiteks ka Eesti Leegioni marsi sõnad:

“Me kodudest üle käind’ raevutsev tuul,

meilt röövinud tütred ja pojad,

ent võitleme seni kuni rauas on kuul

ja tee meile avat’ on koju.”

Vist enam-vähem samasugune oli suhtumine ka teisel pool. Kui välja arvata üksikud sadistid, nagu haavatute tapmisega kuulsaks saanud polkovnik Trankmann, siis enamasti suhtusid ka Punaarmees võidelnud eestlased sakslaste poolel võidelnutesse küllaltki mõistvalt. Nii siis, omavahelist surmavaenu, vähemalt võitlejate tasandil, eriti nagu ei olnudki. Miks aga siiski ei jõutud vastastikusele käeandmisele ja kust see üksteise vihkamise jutt siis tuli?

Müür eri poolel võidelnud meeste vahele ei kerkinud mitte sõjas, vaid see ehitati sõjale järgnenud 40 aasta jooksul ja seda tegi Venemaalt Eestisse imporditud nõukogude võim. Eestlaste omavahelised suhted kujunesid selle võimu tingimustes, kus sakslaste poolel võidelnud mehed ja nende omaksed olid täielikult alla surutud ja paljud neist vaevlesid küüditatute või arreteeritutena kaugel Siberis, Punaarmeest tulnud meestel, keda üldjuhul loeti valitsusele ustavateks, avanes nüüd aga võimalus tõusta igal pool juhtpositsioonile. Sealjuures ka sellistele positsioonidele, kus direktorite, partorgide kohalike võimuorganite juhtivisikute ja isegi julgeolekumeestena oli võimalus määrata paljude inimeste saatusi. Just nende meeste suhtumisest olenes edaspidiste suhete kujunemisel eri poolel võidelnud meeste vahel paljugi.

Muidugi, ega nõukogude võimu tingimustes teisel poolel võidelnud meestele käeandmine lihtne ei olnud. Vastupidi, see oli üsnagi hädaohtlik, sest sellise teo väljatulek oleks võinud tähendada karjääri lõppu, kui mitte veelgi hullemat. Kuid siin oleks siiski tulnud leida võimalusi, et eestlased oleksid saanud ennast tunda eelkõige ühise rahvana. Seda oleksid paratamatult pidanud tegema just võitjad, sest kaotaja käepakkumine ei maksa just palju. Paraku seda ei toimunud. Ei olnud vähe selliseidki juhtumeid, kus kohalikud võimumehed püüdsid Moskva nõudmisi “rahvavaenlaste” kohtlemisel isegi ületada, et ennast poliitiliselt paremas valguses näidata. Maksis ju Nõukogude Liidus reegel – kes juba kord on hammasrataste vahele jäänud, sellele tuli nendel, kes karjääri tahtsid teha, ka omalt poolt nii palju kui võimalik solki kaela kallata.

Muidugi, kitsamas ringis, perekonnas või ka tööl, kus üksteist väga hästi tunti ja teati ning võidi seetõttu ka usaldada erilisi probleeme selle tõttu, millisel poolel keegi oli sõdinud, ei tekkinud. Võib ütelda, et siin mitte mingit erilist lepitamist ei vajatud, sest vastastikust vihkamist lihtsalt ei olnud ja ka arvamused paljudes küsimustes, s.h. ka poliitilistes, langesid kokku. Kuid igasuguste juhtpositsioonil olevate meeste suhtes kujunes saksa poolel võidelnud meestel paratamatult eelarvamus, et neid lihtsalt ei saa usaldada. Selleks oli elu liiga palju kurbi kogemusi toonud. Ja ega juhtpositsioonil olnud meeste poolt teisel poolel võidelnute usalduse võitmiseks Nõukogude Eesti ajal ka midagi eriti ära ju ei tehtud. Milleks veel seda? Kellele seda ühtehoidvat eesti rahvast nõukogude võimu tingimustes ikka nii väga vaja oli?

Seega võib ütelda, et mitte sõda, vaid sellele järgnenud aastad olid need, mille pärast nüüd Saksa sõjaväes teeninud mehed paljude, endale pärast sõda nime teinud Punaarmee veteranidega ühes pidulauas hästi istuda ei taha. See ei ole mitte üldine viha teisel poolel võidelnute vastu, vaid usaldamatus nende suhtes, kes võimu nautisid ja kas või üle laipade karjääri tegid ning ei maksa imestada, et rohkem kui 40 aasta jooksul loodud usaldamatust ei ole võimalik paugu pealt kaotada.

Asjaolud muutusid järsku pärast Eesti taasiseseisvumist. Vähemalt esialgu. Võis siis ju karta, et nüüd tõusevad pinnale teisel pool võidelnud mehed ja endistel punaarmeelastel tuleb oma isamaakaitsjate maine ja paljudki Nõukogude Liidus sõjaveteranidele kehtestatud eesõigused loovutada. Nüüd tuli nii mõnelegi ustavalt Nõukogude Liitu teeninud mehele sõjaveteranide sõprus ja ühtsus järsku meelde. Paraku asjad nii, et Saksa sõjaväes teeninud mehed oleks nüüd üldisse ausse tõusnud, siiski ei läinud. Ehkki teisel poolel võidelnud mehi hakati nüüd pisut teise pilguga vaatama, oli nõukogude võim siiski juba niivõrd kaua kestnud, et paljude noorema põlvkonna poliitikute jaoks oli II maailmasõda kauge minevik, millest midagi õieti ei teatudki. Saksa sõjaväes teeninud eestlastele oli tänu Nõukogude Liidu propagandale kurikuulsate SS-meeste maine aga tugevasti külge jäänud (ka siis kui nad tegelikult SS-vägedes isegi teeninud ei olnud). Tugevasti aitas siin kaasa ka sensatsioonihimuline eesti ajakirjandus, kelle jaoks kehtis põhimõte – milleks ilmaaegu juurelda ja püüda välja selgitada, mida see 20. eesti diviis endast ikka kujutas – kas eliitväeosa või kõrilõikajate punti. Lähtuti seisukohast, et mida halvem ja sensatsioonilisem uudis, seda paremini müüb. Ja nii nimetatigi siis Eesti ajakirjanduses kõiki Saksa sõjaväes teeninud eestlasi SS-meesteks ja nende ettevõtmisi eeskätt ikka SS-meeste tegemisteks. Maailmas aga leidis see, et endised Saksa sõjaväes teeninud mehed jälle tegutsevad (eriti igasugustes juudiorganisatsioonides) suurt vastukaja – Eestis tõstavad SS-mehed jälle pead. Tulemuseks oli, et “iseseisva ja vaba” Eesti poliitikud tõmbasid valdavalt sabad jalge vahele ning püüdsid selliste kahtlaste sõjaveteranidega üleüldse mitte tegemist teha.

Kuid raskusi tekkis eesti poliitikutel kõigele vaatamata. “Ätid” ajasid visalt oma jonni ja korraldasid kõigest hoolimata oma kokkutulekuid. Kuidas sa ikka seletad läänemaailmale, et ~ 70 – 75% eestlastest sõdis sõja ajal sakslaste või soomlaste poolel, lääneriikide tubli liitlase Nõukogude Liidu vastu. Ja siis tuligi nähtavasti keegi heale mõttele, et paneme kõik II maailmasõjas sõdinud eestlased ühte punti, ütleme, et nad sõdisid totalitaarsete suurriikide sundimisel ja kõigel sellel sõdimisel ei ole Eesti vabaduse eest võitlemisega mitte midagi pistmist. Kuulutame selle seisukoha baasil välja üleüldise leppimise idee. Sellise segapudru puhul on võimalik rääkida lihtsalt sõjaveteranidest, ilma et poolt ja võitluse eesmärki oleks üleüldse vaja puudutada. Jäi vaid üle taotleda, et mõlemad pooled oleks asjaga, kas või näiliseltki nõus. Selliseid leiduski, kuid enamik Saksa poolel võidelnud meestest jäi siiski kangekaelselt oma arvamuse juurde, et nad sõdisid mitte Suur-Saksamaa vaid Eesti vabaduse eest.

Tekib küsimus: kas siis tõesti ei ole võimalik selles asjas kokkulepet saavutada? Tõepoolest, mida see siis maksaks, kui loobuda vabadusvõitluse ideest ja nõustuda sellega, et eestlased võitlesid sunniviisil, kes Nõukogude Liidu, kes Suur-Saksamaa eest. Ühe sõnaga, võrdsed poisid.

Need, kes sellise ideega välja tulid ja seda nüüd peale suruvad ei ole endale nähtavasti aru andnud, mida selline nõustumine endaga kaasa tooks. Punaarmees teeninud meestele ei tähendaks selline asjale lähenemine tõepoolest mitte midagi. Vastab see ju enam-vähem ka tõele. Hoopis teistmoodi näeks asi välja aga nende meeste seisukohalt vaadates, kes Saksa sõjaväes teenisid. Arvesse tuleb siin võtta mõlema suurriigi erinevat mainet rahvusvahelise üldsuse silmis. Kui Nõukogude Liidu puhul loetakse tänini, et ta oli II maailmasõja ajal lääneriikide tubli liitlane ja rahvaste vabastaja ning kõike seda kuritegelikku, mida Nõukogude Liit tegelikult korda saatis eriti ei mainita, siis Saksamaa sai omal ajal Nürnbergi protsessil kõige suurema hukkamõistu osaliseks. Genotsiid viidi maailma üldsuse arvates läbi ainult juutide suhtes, küüditamised ja arreteerimised, näiteks kas või Balti riikides (nii enne kui ka pärast sõja algust), ei ole siiani eriti mainimist, veel vähem aga tõsist rahvusvahelist hukkamõistu leidnud. Võimsat suurriiki ei ole läänes mitte keegi kuritegelikuks tunnistada julgenud.

Ja see teebki eri poolel võidelnud meeste vahele põhimõttelise vahe. Kui ühed võivad rahulikult ütelda, et meie võitlesime Nõukogude Liidu eest, siis mitte mingisugust halba reaktsiooni see tavalises lääneriikide kodanikus esile ei kutsu. Tublid poisid, et aitasite meie liitlasel paha Saksamaad võita! Ütlus aga, et meie võitlesime Suur-Saksamaa eest tähendab ilma pikemata seda, et te olite kaabakate ja kurjategijate poolel ning aitasite kõike seda, mida sakslastele süüks on pandud, omal vabal tahtel läbi viia. Ühe sõnaga, kuulusite lurjuste hulka. Eriti käib see aga nende kohta, kes vabatahtlikult Saksa sõjaväkke läksid.

Selgitada (niipalju kui see muidugi üleüldse võimalik on), et eesti sõdurid võitlesid küll sakslastega koos, kuid nende võitluse eesmärk oli hoopis erinev – samuti nagu soomlastel vaba Soome, nii oli ka eestlastel eesmärgiks vaba Eesti, mitte sakslaste Uus-Euroopa ei tuleks antud juhul põhimõtteliselt enam kõne alla. Tunnistamine et eestlased võitlesid, ehkki suures osas sunnituina, lihtsalt Suur-Saksamaa eest tähendaks automaatselt seda, et võideldi nende kuritegude eest, mida sakslased igal pool Euroopas sooritasid. Mida siin veel seletada ja ennast õigustada. Seega, loobumine tõest, mille nimel Saksa sõjaväes teeninud eestlased tegelikult võitlesid, tähendaks Saksa sõjaväes võidelnud meestele lihtsalt seda, et nad vabatahtlikult on nõus sellega, et nad n.-ö. automaatselt hukka mõistetakse.

Nüüd võib muidugi väita, et nii hulluks asi tõenäoliselt siiski ei lähe. Eestis ju teatakse, kuidas asjad tegelikult olid. Aga on see ikka kindel? Kes garanteerib, et mõnel järjekordsel sõjaveteranide ühisüritusel mõni noor ja agar, kuid piisavalt loll reporter ei pasunda hästi müüvat negatiivset uudist vabritseerides jälle kogu maailmale, et näe, fašistlikud kaabakad trügivad ausate nõukogude sõjaveteranide hulka. Ja siis ei ole tõepoolest enam midagi vastata. Eesti vabaduse eest võitlemise kontseptsioonist loobuti ju ise. See oleks siis sellise leppimise hind ja sellele tuleks enne kui hilja on mõtelda.

 

Hendrik Arro