FAŠISMI TAASSÜNNIST EESTIS

FAŠISMI TAASSÜNNIST EESTIS

 

Viimasel ajal on Venemaal hakatud häirekella lööma fašismi taassünni pärast Eestis. Kuid mitte ainult. Ka Eestis on loodud Antifašistlik Komitee, kes igati, aga eriti just välismaal ja Eestis elava vene noorsoo hulgas, püüab näidata, et Eestis soositakse fašismi taassündi. Kaitsepolitsei hinnangul on selle komitee tegevus selgelt Eesti-vastane, sest ta püüab välisriikide silmis mustata Eesti Vabariiki ja õhutada vaenu eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahel. Arvestades Eesti-Vene mitte just eriti sõbralikke suhteid, ei ole ka kahtlust, kes sellise komitee tegevust toetab. Rääkis ju Vene föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees M. Margelov alles üpris hiljuti Eestist kui riigist, kus fašistid jalutavad vabalt ringi ja püstitavad SS-lastele mälestusmärke.

Enne kui rääkida fašismi taassünnist Eestis, tuleks kõige pealt selgeks teha, mida siis nimetab Antifašistlik Komitee fašismiks, mille taassünni pärast ta nii mures on? Teatavasti sellist parteid, mille ideoloogia oleks vastanud või vastaks klassikalise fašistliku partei (näiteks Itaalia fašistliku partei või Saksa natsionaalsotsialistliku partei ideoloogiale) Eestis kunagi eksisteerinud ei ole. Isegi 1930-nendatel aastatel Eestis eksisteerinud Eesti Vabadussõjalaste Liit oli oma ideoloogia poolest fašismist siiski õige kaugel. Seetõttu on fašistliku ideoloogia taassünnist Eestis veidi naljakas rääkida. Nähtavasti see fašism, millest räägib Antifašistlik Komitee, ei lähtu ilmselt mitte maailmas üldlevinud ja tunnustatud arusaamadest fašistliku ideoloogia kohta.

Teatavasti on fašistlike parteide või liikumiste põhitunnusteks suundumus tugevale keskvõimule, mittedemokraatlikule riigikorrale, mille puhul riigi õigused on üksikisiku õigustega võrreldes ülemuslikud, juhi kultusele ja marurahvuslusele. Nõukogude Liidus fašismi mõistet aga laiendati ja see omandas esialgsega võrreldes hoopis teise, moondunud tähenduse. Fašistideks hakati sõja ajal ja pärast sõda nimetama eranditult kõiki neid, kes võitlesid Nõukogude Liidu vastu või ei olnud nõus Nõukogude Liidu tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega. Näiteks, ei kiitnud heaks väiksemate naaberriikide okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ning nõukogude okupatsioonivõimude kuritegusid okupeeritud riikides. Erilist taunimist leidsid aga need, kes julgesid nõukogude võimule vastu hakata. Seejuures ei küsitud vastuhaku eesmärkidest. Näiteks, kas sellise vastuhaku puhul ei olnud äkki tegu hoopis Nõukogude Liidu poolt alistatud rahvaste iseseisvuspüüdega, ja ka see, kuivõrd nõukogudevastane tegevus tegelikult fašistliku ideoloogia kui sellisega ikka üleüldse seotud oli, jäi tähelepanuta. Kõik Nõukogude Liidu vastased olid fašistid – ülimalt lihtne ja mõnus määratlemine.

Seda traditsiooni on jätkanud ka Venemaa. Need rahvad ja isikud, kes julgesid Nõukogude Liidule vastu hakata ja kommunistide kuritegudest avalikult rääkida olid ja on ka tänapäeva Venemaa arvates igal juhul fašistid. Fašistid oli sõimusõna, mida Balti riikidest pärit inimesed Nõukogude Liidu ajal Venemaal ringi liikudes tihti kuulsid. Et vältida fašisti nime, tuli tingimusteta nõus olla kõigega, mis nõukogude võim iganes korda saatis.

Ilmselt on sellise seisukoha omaks võtnud ka Antifašistlik Komitee, kelle meelest igasugune nõukogude võimu poolt eesti rahva vastu kordasaadetud kuritegude avalikustamine, eriti aga Nõukogude Liidu vastase võitluse tunnustamine vabadusvõitlusena tähendab ajaloo ümberkirjutamist ja fašistlikku tegevust.

Teatavasti võitlesid Balti riikide rahvad II maailmasõja ajal oma vabaduse eest, neid okupeerida püüdva Nõukogude Liidu vastu. Paraku olid eestlased (ja ka lätlased) ajaloo kurioossete keerdkäikude tõttu sunnitud seda tegema saksa (eestlased osaliselt ka soome) mundris. Ja ehkki eestlaste nõukogudevastane võitlus toimus Eesti taasiseseisvumise, mitte Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest, on selles võitluses osalenud meestele fašismisüüdistuse esitamine, eriti välismaal, kus Eesti tegelikku ajalugu peaaegu ei tunta, suhteliselt hõlpus. Piisab sellest, et eestlased võitlesid koos Saksamaaga lääneriikide liitlase Nõukogude Liidu vastu. Seda on Venemaa eestlaste mustamiseks lääneriikide silmis ka igati püüdnud ära kasutada.

Ei ole ime, et Antifašistliku Komitee asutajate hulgas oli ka eestlasi (Arnold Meri, Uno Laht). On ju nende meeste minevik otseselt seotud kuritegevusega eesti rahva vastu (küüditamine, rahvuslaste jälitamine, arreteerimine ning tapmine). On selge, et sellistele inimestele ei ole nende minevikust avameelne rääkimine ja sellele hinnangu andmine vastuvõetav. Ka Venemaa ei taha, et Nõukogude Liidu kuritegudest avalikult räägitakse. Ajalugu peab jääma selliseks, nagu ta nõukogude ajaloolaste poolt kord kokku kirjutati - Nõukogude Liit oli hea rahvaste vabastaja (ükskõik, milliseid kuritegusid “vabastajad” ka korda saatsid) ja tema vastu võitlejad fašistlikud kaabakad.

Et käesoleval ajal Eestis parteisid või rahvaliikumisi, millede ideoloogia või programm vastaks fašistlikule ideoloogiale (suundumus tugevale keskvõimule ja mittedemokraatlikule riigikorrale, juhi kultusele ning marurahvuslusele) ei ole, siis on Eesti süüdistamine fašismi taaselustamises Antifašistliku Komitee poolt ilmselt tugev ülepakkumine. Kui fašism neile tõepoolest muret tekitab, siis tuleks neil eelkõige tähelepanu pöörata just Venemaale, kus viimasel ajal on tekkinud selliseid organisatsioone (näiteks Pamjat), mille programm on vägagi tugevate fašistlike sugemetega ja kes avalikel esinemistel kasutavad ka fašistlikku sümboolikat. Nii siis, sellel, mida Antifašistlik Komitee nimetab fašismi taassünniks Eestis ei ole tegeliku fašistliku ideoloogiaga mitte midagi ühist. Ilmselt on asi hoopis muus.

Mäletatavasti peale Eesti taasiseseisvumist Eesti lähiajaloost (eriti II maailmasõja ajal toimunust) riigivõimuorganite tasandil eriti rääkida ei julgetud. Samuti ei antud Riigikogu ja Vabariigi valitsuse poolt lähiminevikus toimunule, eriti eestlaste võitlusele Saksa ja Soome sõjaväes ametlikke hinnanguid, kartes rahvusvahelist skandaali ja mittemõistmist. See muutis nõukogude võimu poolt Eesti koloniseerimiseks siia toodud mitteeestlaste aga samuti eesti soost kollaborantide elu suhteliselt mugavaks. Kui nõukogude võimu poolt kordasaadetud kuritegudest eesti rahva vastu räägiti, siis tehti seda võimalikult umbisikuliselt, lihtsalt stalinliku režiimi kuritegusid taunides, ilma kohapeal tegutsenud isikuid konkreetselt nimetamata. Sellele vastavalt ei suudetud ega tahetud praktiliselt ka kuritegusid sooritanud isikuid kohtulikule vastutusele võtta ega nende õigusi kuidagi piirata.

Suhtumine nendesse meestesse aga, kes olid julgenud Eesti kaitsmiseks Nõukogude Liidu vastu relva võtta, jäi ametlikul, valitsusorganite tasandile üpriski reserveerituks. Ehkki neid ametlikult fašistideks just ei nimetatud (selliseid juhtumeid, eriti ajakirjanduses, siiski esines), suhtusid riigivõimuorganid ja ajakirjandus neisse vähemalt avalikult küllaltki taunivalt ja Saksa sõjaväes teeninud meeste üritusi püüti ametlikul tasandil võimalikult vältida. Tekkis isegi olukordi, kus valitsuse paaniline tegevus, et näidata oma suhtumist fašismi (näiteks Lihulas 2004. aastal) tekitas üleriigilise skandaali. Ja ehkki peaminister püüdis asja hiljem siluda väites, et Eesti iseseisvuse taastamise eest sõdinud mehi siiski tunnustatakse, oli suhtumine selge.

Viimasel ajal on siin aga mõningaid muudatusi esinenud. Järjest rohkem, ehkki esialgu veel küllaltki ettevaatlikult, on ajakirjanduses hakatud rääkima sellest, et need mehed, kes võitlesid Saksa või Soome sõjaväes ei teinud seda siiski mitte Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa nimel, vaid nende võitluse eesmärgiks oli vaba Eesti. Ja ka valitsus on tasapisi selle seisukohaga hakanud nõustuma. Muidugi, aastakümnete pikkune nõukogude propaganda on eesti rahva, eriti just nooremate eestlaste teadvusse oma jälje jätnud, kuid jää on hakanud sulama. Ja see tekitab vene kolonialistide ja eesti kollaborantide seas nähtavasti ebakindlust ning ärgitab nõukogude tõdesid kaitsma, et status quo säiliks.

Ei ole kahtlust, et oma mõju eestlaste rahvustunde tugevnemisele (ka riigivõimuorganite esindajate hulgas) on avaldanud viimasel aastal toimunud “pilli lõhkipuhumine” venelaste poolt, kes püüdsid Tõnismäel paiknevast Pronkssõdurist teha ausammast vene võimule Eestis, mille juures püüti eestlastele “koht kätte näidata”. See aga kutsus esile ajakirjanduses terava diskussiooni ja sundis peaministrit tahes-tahtmata reageerima ning eestlaste solvumist arvestades tõstatama Pronkssõduri teisaldamise küsimuse. Loomulikult järgnes sellele Venemaa süüdistus fašismi taassünnist Eestis.

Seega, Antifašistliku Komitee ja Venemaa süüdistus, et Eestis toimub fašismi taassünd tähendab lahtimõtestatult mitte fašismi kui ideoloogia ning vastava liikumise sündi Eestis, vaid lihtsalt seda, et Eestis on hakatud rääkima tõde II maailmasõja sündmustest ja eestlaste Nõukogude Liidu vastasest võitlusest oma riikliku iseseisvuse taastamiseks. Mitte fašistid (Saksa sõjaväes teeninud eestlaste hulgas Saksa natsionaalsotsialistliku partei liikmeid ei olnud), vaid eesti vabadusvõitlejad on need, kes on hakanud taotlema oma võitluse tunnustamist ja langenud kaasvõitlejatele mälestusmärkide püstitamist. Just seda tuleks meie välisministeeriumil välismaal selgitada, rääkida, mida tähendab sõna fašistid lääneriikide ja Nõukogude Liidu (ning Venemaa) arusaamade kohaselt. Et siin ei ole tegemist samade mõistetega.

On ammutuntud tõde, et parim kaitse on rünnak ja tähelepanu vähendamiseks oma pahategudele on kõige õigem valju häälega rääkida teiste kuritegudest. Ja nii on Antifašistlik Komitee siis üllitanud raamatu “Fašistide ja nende käsilaste kuriteod Eestis II maailmasõja ajal”. Raamat on venekeelne. Ei oskagi kohe aru saada, kui tegemist ei ole propagandaüritusega välisriikide esinduste jaoks (turistid üldjuhul vene keelt ei valda), kellele see raamat on mõeldud. Siseriiklikult on raamat esmajoones mõeldud nähtavasti vene noorsoo mõjutamiseks, sest nooremate põlvkondade eestlaste vähene vene keele oskus vaevalt küll soodustab raamatu lugemist. Raamatut jagati ka käesoleva aasta juuli lõpul toimunud Sinimägede kokkutulekul, kuhu Antifašistliku Komitee esindajad olid ilmunud, et ilmselt propaganda eesmärgil välismaal näitamiseks fotografeerida ja filmida kokkutulekut kui fašistide ettevõtmist.

Oleks tore, kui keegi teeks filmi, mis kajastaks mõlemat, nii Pronkssõduri juures toimunud kui ka Sinimägede kokkutulekut. Tõepoolest, saaks huvitava filmi, kui võrdluseks kokku panna võtted kahest kokkutulekust - igati soliidsest ja rahulikust kokkutulekust Sinimägedes, kus tõepoolest mälestati langenud kaasvõitlejaid, ning isegi kohalviibinud Antifašistliku Komitee esindajaid ei ahistatud ja teisalt, purjus venelaste lällamisest Nõukogude Liidu sümboolikaga Tõnismäe Pronkssõduri juures ja Eesti lipu mahakiskumisest.

Hendrik Arro