AVALIK KIRI LIIKUMISE “ÖINE VAHTKOND” JUHTIDELE JA LIIKMETELE

 

AVALIK KIRI LIIKUMISE “ÖINE VAHTKOND” JUHTIDELE JA LIIKMETELE

 

Tekst

Viimsel ajal on ajakirjanduses laineid löönud liikumine “Öine Vahtkond” kelle esindaja ähvardas hiljuti Eesti Vabariiki rahutustega, kui nende tahtmist Pronkssõduri osas ei täideta. Tahtmatult tekitab see küsimuse – kes te sellised olete, et olete võtnud endale voli otsustada, mida eestlased omaenese maal tohivad ja mida ei tohi teha. Te olete väga pahased ja solvunud, kui teid nimetatakse okupantideks ja kolonialistideks aga arvate, et kõik on korras, kui te eestlasi nimetate fašistideks. On kurb, et Eesti riigivõimuorganid, kes suures osas koosnevad endistest komparteilastest, ei ole nähtavasti seepärast julgenud või tahtnud teile teie õiget kohta kätte näidata, mistõttu te Venemaa otsesel toetusel olete järjest ülbemaks läinud. Kuid nüüd, kui te hakkasite Eesti riiki otseselt ähvardama, aitab. Ükskord saab mõõt täis ja olgu siis alljärgnevalt otse, ilma nunnutamata ja keerutamata välja öeldud, mida valdav osa eestlastest teist arvab. Loodame, et keegi teie hulgast valdab nii palju riigikeelt, et suudab neile, kes seda keelt ei oska, öeldu selgeks teha.

Teie kuulute nende venelaste hulka, kes Eestis olid, on ja jäävad okupantideks. (Ühe sõnaga, nagu laulusalm ütleb: каким ты был, таким и остался). Nende osa teie hulgas, kelle vanaisad või vanavanaisad elasid juba enne sõda Eestis ja kes seega võivad ennast nii öelda põliselanikeks nimetada ja eesti elanike nimel nende sündmuste osas, mis toimusid enne sõda või sõja ajal, kaasa rääkida, on kaduvväike. Lõviosa teie esivanematest saabus siia sõja ajal kas Eesti okupeerivate nõukogude vägede koosseisus või pärast sõda, kui Eesti venestamiseks ja eestlastele vastuseismiseks veeti siia Eesti koloniseerimiseks karjakaupa sisse vene elanikkonda.

Sellele kodutule vankade karjale oli ükskõik, kus elada – peaasi, et elu oleks parem kui kodus, Venemaal. Teie meelest on täiesti normaalne, et samal ajal ahistati eestlasi, nende õigusi ja elamisvõimalusi igati kärpides. Kõige selle tulemuseks on Eestis nüüd maakohti ja linnu, kus vene kolonistid on elanikkonna hulgas valdavas ülekaalus. Eestlaste tagasitulemist oma kodukohtadesse ei soovitud, aga osalt isegi ei lubatud. Nüüdses on olud Eestis aga muutunud. Teie vanaisad on vanaks jäänud ja oma kunagise valitseva positsiooni kaotanud. Ei ole kahtlust, et see teeb paljude suurvene šovinistide hingele haiget. Et hingevalu leevendada, ja tõestada, et venelaste sõna Eestis siiski veel midagi maksab, siis üritate nüüd teie, “Öise Vahtkonna” liikmed, vene okupantide traditsioone Eestis jätkata ja oma tahtmist eestlastele peale suruda. Et te seejuures kasutate demagoogiat, valet ja Venemaa toetusel isegi otseseid ähvardusi on tavaline, eestlastele hästi tuttav venelaste käitumismall.

Teile on räägitud ja teie olete hea meelega uskuma jäänud, et nõukogude väed vabastasid Eesti. Ja nüüd olete solvunud ja vihased, et eestlased teie vanaisade vabastajarolli ei tunnista. Aga mõelge ise – miks peaksid eestlased venelasi armastama ja austama? Juba esimese aasta jooksul, mil Eestis valitses nõukogude võim (aga eestlaste jaoks oli nõukogude võim praktiliselt ikka venelaste võim) oli okupatsioonirežiimil õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud oli vabariigi president Konstantin Päts ja enamus valitsuse liikmeid, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega (järele ei jäänud ühtki kindralit) ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri-ning majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud või hukatud üheksa. Rohkem kui 10 tuhat rahulikku inimest, nende hulgas palju naisi ja lapsi, küüditati. Genotsiid eesti rahva vastu oli täies hoos. Ei maksa siis imestada, et 1941.a. suvel, kui algas Suur Isamaasõda, toimus massiline eesti rahva vastuhakk metsavendluse näol nõukogude võimule. Suur osa Lõuna-Eestist vabastati metsavendade poolt juba enne sakslaste saabumist, viimaseid aga tervitati eestlaste vabastajatena nõukogude terrorirežiimi alt. Tasuks järele mõelda, miks eestlased, kes aastasadu olid tunnetanud oma peamiste vaenlastena sakslasi, nüüd järsku hakkasid koos nendega venelaste vastu võitlema. See ei olnud võitlus Suur-Saksamaa või nende Uue-Euroopa eest, vaid võitlus oma kodu kaitseks nõukogude terrorirežiimi vastu.

Ei maksa unustada sedagi, et 1944.a. kevadel-suvel, kui nõukogude väed hakkasid “vabastama” Eestit, võitles relvaga käes nende “vabastajate” vastu rohkem kui 70% Eesti relvakandevõimelistest meestest. See asjaolu räägib üsnagi selgelt, kui oodatud vene võim Eestis ikka oli. Ja Tallinna vallutamise ajal 1944.a. septembris lehvis Pika Hermanni tornis Eesti, mitte Saksa lipp. Nii et ärge omistage oma vanaisadele eestlaste vabastajate au. Eestlaste jaoks olid nad hoopis okupandid, kes Eesti vallutamise järgi ei läinud koju tagasi (vabastajad oleksid pidanud seda tegema), vaid hakkasid Eestis nõukogude korda sisse seadma. Et sellega kaasnesid aastatel 1944-1955 massilised, kümnete tuhandete inimeste arreteerimised (arreteerimised jätkusid ka hiljem, kuid vähemal määral) ja rohkem kui 20 tuhande inimese küüditamine 1949.a. koos suurearvulise vene kolonistide sissetoomisega Eestisse näitas, et käsil on etniline puhastus ja Eesti venestamine.

Räägime nüüd pisut ka langenute haudadest ja mälestussammastest. Üheks esimestest asjadest, millega nõukogude võim Eestis hakkama sai oli Eesti Vabadussõjas langenutele püstitatud mälestussammaste hävitamine ja II maailmasõjas teisel poolel võidelnute haudade maatasa tegemine. Isegi vahetult enne Eesti taasiseseisvumist hävitati Nõukogude Armee poolt kõrgemalt saadud korralduse põhjal Lääne-Virumaal, Vistlas, saksa sõjaväes langenud eestlaste haudadele püstitatud mälestusristid. Selles valguses tundub teie ja eriti Venemaa hala langenute haudade ja neile püstitatud mälestusmärkide austamise vajadusest küll naljanumbrina. Isegi Pronkssõdur, mille asukoha eest te nüüd koos Venemaaga võitlete ei olnud ju langenute mälestusmärk (hauad jäeti rahumeeli rahva tallata) vaid ENSV Aupost nr. 1, mis oli ausambaks vene okupatsioonvõimule Eestis ja mille juures toimus koolinoorte kasvatamine nõukogude võimule truudeks kodanikeks.

Eestlaste ja venelaste kokkusulatamine ühiseks kogukonnaks ei ole Eestis siiani õnnestunud. Ja see ei ole ka ime. Olukorras, kus on tegu võitjate ja võidetutega on see, nagu ajalugu näitab, alati sajandeid nõudnud. Seda enam, mida valusamad mälestused peavad kustuma. On enam kui kindel, et teie katse säilitada Tallinna südalinnas nõukogude okupatsioonile püstitatud mälestussammast eestlaste ja venelaste vahelisi suhteid paremaks ei tee. (Venemaa poolt tekitatud kära Pronkssõduri ümber ilmselt seda eesmärki teenibki.) Te väidate, et Pronkssõduri teisaldamine solvab sügavalt venelaste tundeid, aga samal ajal unustate, et selle mälestusmärgi paigalejätmine solvab mitte vähem tuhandete eestlaste tundeid. Lisaks Pronkssõdurile olete te väitnud, et Eestis toimub ka fašismi taassünd. Oh te naiivsed lollpead, kes te fašismist midagi ei tea. Kui tahate näha fašismi taassündi, siis minge Venemaale kus fašismi lausa avalikult propageeritakse. Millega on aga Eestis tegu?

Öine vahtkond
Noormees, kui sul ei meeldi "fašistide" keskel elada,
siis suur kodmaa ootab sind

Komme, kutsuda kõiki kes Nõukogude Liidu vastu võit- lesid või selle tegevust heaks ei kiitnud fašistideks pärineb Venemaalt. Nende eestlaste hulgas, kes 1941-1945 (ja metsavendadena ka hiljem) Nõukogude Liidu vastu võit- lesid ei olnud Saksa Natsio- naalsotsialistliku Tööpartei liikmeid. Et nad kandsid saksa või soome mundrit oli ajalooline paratamatus, sest teisi liitlasi eestlastel oma võitluses Nõukogude Liidu vastu lihtsalt ei olnud. Neid mehi innustas võitlusele mitte soov võidelda Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest, vaid soov kaitsta oma kodu nõukogude terrorirežiimi taastulemise eest. Ka Saksamaa oli Eesti vaenlane, kuid tol ajal olid eestlased veendunud, et Eesti vaenlane nr. 1 on Nõukogude Liit, Saksamaa aga vaenlane nr. 2, keda antud ajaloolises situatsioonis tuli lihtsalt liitlasena ära kasutada. Eestlastel ja sakslastel oli ainult üks ühine eesmärk – purustada Nõukogude Liit, ülejäänud eesmärgid olid aga erinevad ja eestlased panid oma lootused lääneriikide võidule ning eesti iseseisvuse taastamisele purustatud Venemaa ja Saksamaa varemetel. Jutud fašismi taassünnist Eestis põhinevad asjaolul, et kui aastakümneid, nõukogude okupatsiooni tingimustes ei juletud ega saadud Eesti tõelisest ajaloost ning eestlaste võitlusest oma vabaduse eest kõnelda, siis viimasel ajal on selles osas toimunud mõningad muudatused ja neid mehi, kes kunagi julgesid relvaga käes Eesti iseseisvuse taastamise nimel Nõukogude Liidu vastu võidelda on hakatud Eesti vabadusvõitlejatena tunnustama. See ja Eesti tegelikust ajaloost rääkimine ongi põhjuseks, miks kommunistid ja nende järglased eesotsas Venemaa valitsusega on kära tõstnud ja eestlasi süüdistanud fašismi taaselustamises ja ajaloo ümberkirjutamises. Milline kurjategija ikka tahab, et ta kuritegudest avalikult räägitakse ja vene kommunistide südametunnistusel on Eestis oi kui palju kuritegusid.

Mis sellest kõigest siis järeldub? Kui te, Öise Vahtkonna liikmed tahate, et eestlased teisse suhtuksid kui vene kaabakatesse, kes võitlevad vene okupatsioonirežiimi riismete säilimise eest Eestis, siis laske aga vanas vaimus edasi. On päris kindel, et te saavutate oma sihi ja juhul, kui teie tegevusega kaasnevad ka rahutused, olete suutnud eestlaste ja venelaste vahelised suhted Eestis vähemalt aastakümneteks rikkuda. Sel juhul ärge imestage, et sõnad venelane ja lurjus, kellelt midagi head oodata ei ole, muutuvad paljude eestlaste jaoks sünonüümideks. Sel juhul ei ole teil mõtet küsida: miks te meid, venelasi ei armasta ega austa? Okupante ei armastata ega austata. Nii et mõtelge poisid!

 

Hendrik Arro