VENE TSIVIILGARNISON EESTIS

 

VENE TSIVIILGARNISON EESTIS

 

Garnison on sõjaväeline termin, kuid paremat nimetust kui vene tsiviilgarnison ma sellele, valdavalt venekeelsele seltskonnale ei leidnud. See on seltskond, kes elades Eesti Vabariigis, kus elu on tunduvalt parem kui Venemaal, püüab Venemaa valitsuse ja vene šovinistlike ringkondade ülesandel eesti ühiskonda ja rahumeelset arengut igati kahjustada. Oli ju Venemaa jaoks Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine, nagu Venemaa president mitte ammu tagasi ühes oma kõnes lausus, geopoliitiline katastroof. Et käesoleval ajal poliitilistel põhjustel avaliku sõjaga Eestit taasvallutada ei anna, on vene šovinistlikud ringkonnad valinud taktika, mille kohaselt tuleb kõik teha selleks, et Eesti iseseisvus seisaks võimalikult nõrkadel jalgadel. Selle sihi saavutamiseks kõlbab nii laim, sõim kui ka otsesed provokatsioonid. Venemaa toetus nendele ettevõtmistele on garanteeritud.

Kui pärast II maailmasõda asuti ENSV-d üles ehitama, siis üheks tõsisemaks sammuks, mis nõukogude võimu poolt ette võeti oli suurearvulise vene kogukonna loomine Eestis. Selle moodustasid need sajad tuhanded näivalt rahumeelsed inimesed, kes aastatel 1944 kuni 1991, s.t. ENSV eksisteerimise ajal Nõukogude Liidust soodustatud korras Eestisse toodi või tulid (küllaltki suur osa nendest saabus Eestisse, kus elu oli parem kui Venemaal, juba siin elavate sugulaste-tuttavate kutsel). Ametlikult oli nende inimeste Eestisse tulek seotud laiahaardelise tööstuse loomisega, mis nõudis töökäsi ja migratsiooni venemaalt Eestisse soodustati igati (näiteks soodustatud korras elamispinna eraldamisega). Seejuures ei pühendanud valitsusorganid aga mitte mingit tähelepanu asjaolule, et Eestisse planeeritava suurtööstuse maht ei vastanud enamasti Eesti vajadustele ega tööjõuressurssidele. Loodi tööstus, mille jaoks ei jätkunud töölisi, kes siis omakorda Venemaalt sisse veeti, samal ajal kui toodang enamasti jälle Eestist välja Venemaale läks.

 

Varjatud venestamispoliitika

Tahes-tahtmata tekitas see eestlastes küsimuse - mis siis oli sellise tegutsemise tegelikuks põhjuseks? Kas tõesti oli Eesti ainus koht, kuhu selliseid tehaseid oli võimalik ehitada? Või oli sisseveetava vene elanikkonna jaoks peale tehasetöö ette nähtud veel teisigi ülesandeid ja kui, siis milliseid ülesandeid pidi see valdavalt venelastest koosnev nõukogude kolonisaatorite seltskond täitma?

Ei ole kahtlust, et peale suurtööstuse loomise oli Eestisse toodud venekeelse elanikkonna n.-ö. poliitiliseks ülesandeks, millest avalikult ei räägitud, ka igati kaasa aidata Eesti venestamisele ja Eesti alade jäävale kinnistamisele Nõukogude Liidu (loe Venemaa) külge. Selle tagamiseks loodi olukord, kus eestlastel omaenese maal osutuks hädavajalikuks üle minna vene keele kasutamisele. Mida suuremaks paisus venekeelse elanikkonna arvukus Eestis, seda suuremaks paisus ka vene keele osatähtsus, nii et ka asjaajamine kohalikul tasandil ei olnud ilma vene keele valdamiseta lõpuks enam kas üleüldse võimalik või osutus äärmiselt raskeks. Seda, et Eestisse tulnud vene tšinovnikud ja muud asjamehed kohaliku rahvaga suhtlemiseks eesti keele ära õpiksid ei tulnud kellelgi pähegi. See oleks tähendanud kolonisaatorite õiguste rämedat rikkumist ja ei vastanud Moskva huvidele.

Kuid kolonisaatoritel oli veel teinegi ülesanne, mida nad vajadusel oleksid pidanud täitma. Selleks ülesandeks oli nõukogude repressiivorganite tegevusele vajaduse korral “rahva arvamuse näol” sobiva tausta loomine. Oli ju rahvas see, kelle “tahtmisel ja soovil” saadeti Nõukogude Liidus pagendusse või arreteeriti akadeemik Sahharov, kirjanik Solženitšõn ja nii mitmed teisedki isikud, kelle seisukohad ei olnud Nõukogude Liidu Komparteile sobivad. Suurearvulise vene kolonisaatorite kogukonna olemasolu Eestis pidi tagama, et igasugune eestlaste poolne eestimeelne tegevus oleks jalamaid esile kutsunud kolonisaatorite hädakisa - Nõukogude Liidu seadusi rikutakse ja venelasi ahistatakse. Kohe oleks alustatud ka vastava “rahva arvamuse” loomisega, et osutada vastutegevust eestlastele. Ühe sõnaga – antud olukorras pidi vene kogukond täitma tsiviilgarnisoni ülesandeid ja vajadusel tegema kõik selleks, et nõukogude võim Eestis püsima jääks ning olema igakülgseks moraalseks ja füüsiliseks toeks nõukogude organite tegevusele Eestis. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – tuletagem vaid meelde interrinde tegevust Eesti taasiseseisvumisel.

Kuid asjad läksid, nagu nad läksid ja Eesti taasiseseisvus. Eesti taasiseseisvumisel jäi Nõukogude Liidu pärandusena Eestisse sadu tuhandeid siia toodud või tulnud kolonisaatoreid, nende hulgas ka suurel arvul sõjaväepensionäre. Ei ole kahtlust, et Venemaa ootuste ja lootuste kohaselt peaks Eestis elav venekeelne elanikkond nüüd moodustama selle seltskonna, kes võtab enda kanda vene tsiviilgarnisoni ülesanded. Esmaülesandeks oleks antud juhul vene mõju säilitamine ja suurendamine Eesti Vabariigis, võimaluse korral aga ka Eesti Venemaa mõjusfääri (või isegi Venemaa koosseisu) tagasituleku ettevalmistamine.

Rossija... Rossija...

Ehkki suurem osa Eesti Vabariigis elavatest venelastest on rahumeelsed töötajad, kes püüavad ilma poliitilistesse tõmblemistesse laskumata eesti eluga kohaneda ja teevad lihtsalt oma igapäevast tööd, on venekeelse elanikkonna hulgas, nagu elu on näidanud, ka neid, šovinistlikult meelestatud isikuid, kes on nõus vene tsiviilgarnisoni rolli täitma, eestlastele vastu töötama ja igati vene ülemvalitsuse jätkumist Eestis toetama. Kui mitte muul viisil, siis Eesti Vabariigi laimamise ja suure kisa-käraga venelaste ahistamise üle kaevates. (Vaatamata Putini kutsele ja kaebustele vene- laste raske elu üle Eestis, ei taha need isikud oma kodumaale, Venemaale tagasiminekust midagi teada.) Nende eestivastast tegevust toetab ka Vene suursaatkond Eestis.

Vene tsiviilgarnisoni tegevuse eredaks näiteks Eestis on käesoleval ajal liikumine “Öine Vahtkond” ja selle tegevust toetav peamiselt venelastest koosnev Konstitutsioonierakond. Nendes mõlemas on praktiliselt juhtpositsiooni hõlvanud vene äärmuslased, kes mitte mingeid kompromisse ei tunnusta ja püüavad eestlaste ja venelaste suhteid igati teravaks ajada. Tuge otsivad ja saavad nad Venemaalt, kellele asjade selline kulgemine näib igati meeldivat. Nagu teada, on põhiliseks tüliõunaks Eesti lähiajalugu ja Tõnismäel asuv mälestussammas, nn. Pronkssõdur, mida eestlased peavad mitte langenute vaid vene okupatsioonivõimu mälestusmärgiks ja tahavad seniselt asukohalt mujale viia, “Öine Vahtkond” nõuab aga kategooriliselt samba paigalejätmist.

 

Venelastest äärmuslasi  toetab Venemaa

Asja teeb mõnevõrra komplitseerituks asjaolu, et Eestis on selliseid inimesi ja isegi parteisid, kes mitmesugustel põhjustel venelaste ultimatiivseid nõudmisi toetavad. Parteide puhul on põhjuseks nähtavasti venelaste häälte püüdmine, üksikisikute puhul võib rolli mängida peale nostalgiliste mälestuste ja igatsuse nõukogude korra järele aga ka naiivne usk, et venelastele ühepoolne järeleandmine tagab rahumeelse kooseksisteerimise. Paraku, nagu kogemused on näidanud, ei ole järeleandmised Venemaa suhteid oma naaberriikidega siiani parandanud. Venemaa on kiusuajamiseks on järjest uusi põhjusi leidnud. On kurb, et ilmselt ei suuda venelaste nõudeid toetama asunud isikud ja parteid endale aru anda, et olukorras, kus küsimus on väljunud Eestis elavate venelaste ja eestlaste omavaheliste suhete raamidest ja asjasse on otseselt sekkunud Venemaa oma ultimatiivsete nõudmistega, on nad tahes-tahtmata astunud vene tsiviilgarnisoni ridadesse, kelle põhiliseks eesmärgiks ei ole mitte lihtsalt Pronkssõduri kaitsmine, vaid Eesti riigikorra kahjustamine. Kuid hüva – jäägu see nende südametunnistusele.

Kui aga rääkida olukorrale lahenduste otsimisest, siis esimesel pilgul tundub lahendus üsnagi lihtne olevat – tuleks lihtsalt maha istuda ja faktilisi, tõestatud ajaloolisi materjale aluseks võttes asjad selgeks vaielda ning vajadusel kompromisse otsida. Paraku ei ole selline tegutsemine võimalik, sest vene tsiviilgarnisoni esindajad on aruka vaidluse asemel kasutusele võtnud lihtsa taktika, mis seisneb ainult vastaste räiges, ajuvabas sõimamises. See lubab oletada, et võibolla polegi Eestimaa lähiajaloo asjus venelaste poolt asjalikku arutelu ette nähtud ja, tunnetades oma argumentide nõrkust, hoidutakse asjalikest, faktilistele materjalidele põhinevatest vaidlustest. Eks sa katsu võõral väljal lahingut lüüa, kui teadmisi ja mõtlemisvõimet napib. Hoopis lihtsam on vastane arutut bla-bla-blad suust välja ajades lihtsalt üle karjuda. Loll inimene nii teebki, sest kui ta mitte midagi muud ei saavuta, siis vähemalt jääb talle endale tunne, et suutis juhul, kui vastane käega lõi ja lihtsalt minema läks, võitjaks jääda.

Paraku teeb arutu räuskamine aga suurt kahju kogu vene kogukonnale Eestis. Ajuvaba sõimu ja asjaliku arutelu puudumise tõttu võivad eestlased hakata valdavat osa Eestis elavatest venelastest pidama mõtlemisvõimetuks, äärmuslaste poolt kergesti manipuleeritavaks inimmassiks, kellega arukas mõtetevahetus ei ole praktiliselt võimalik. Võib arvata, et Eestis ilmuvates venekeelsetes lehtedes viimasel ajal terve rea tuntud venelastest parlamendisaadikute kohta avaldatu ainult süvendab seda arvamust. Nimelt on käesoleval ajal venelaste hulgas tooniandjateks saanud ajuvabad räuskajad, kes on mõtlemisvõimelised vene inimesed nüüd kuulutanud vaata-et isamaa ja venelaste äraandjateks. Ei, ega ajalehed oma seisukohti ei põhjenda. Endale truuks jäädes kasutatakse argumendina lihtsalt tobedat sõimu. Lollile rahvamassile, kes ise mõelda ei suuda, läheb see hästi peale. On aga karta, et kui selline olukord veel pikalt kestab, siis arukad inimesed vene kogukonnas endale enam kohta ei leia ja tõenäoliselt lahkuvad. Vene kogukonna juhtideks jäävad aga ajuvabad, kuid suurte ambitsioonidega isikud. On selge, et sel juhul ei ole dialoog eestlaste ja venelaste vahel enam võimalik (venelaste hulgas ei ole lihtsalt selliseid inimesi, kellega saaks arukalt rääkida).

Võib arvata, et sellist olukorda Venemaa tahabki. Sellega oleks tsiviilgarnison oma osa täitnud ja eestlaste ning venelaste vahelised suhted lõplikult rikkunud. Nüüd tuleks küsimus esitada aga Eesti valitsusorganitele – kas ilmselt Eesti rahumeelset arengut takistavaid, välisriikide huvides töötavaid Eestile vaenulikke grupeeringuid on ikka otstarbekas siidikinnastes kohelda? Teeb see nad ju järjest jultunumateks. Võib-olla tuleks korraks välismaa õrnahingeliste humanistide arvamusele vilistada, selg sirgu ajada ja jõuliselt, ilma nunnutamata kord majja lüüa, lähtudes sellest, et kellel Eestis hea ei ole, see võib iga kell suurele kodumaale tagasi pöörduda. See peaks kergesti teostatav olema, sest Venemaa on vastava üleskutse venelaste Venemaale tagasipöördumiseks ju esitanud.

Hendrik Arro

             2007. a.