VABADUSVÕITLEJATE MÄLESTUSSAMBAST

VABADUSVÕITLEJATE MÄLESTUSSAMBAST

 

Mõte, püstitada Pärnus mälestussammas II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile on ajalehtedes esile kutsunud järjekordse poleemika. Nagu teada, pretendeerivad vabadusvõitlejate nimetusele peamiselt Saksa sõjaväes teeninud mehed, kuid mitte ainult. Ei maksa unustada, et ka metsavennad ja soomepoisid kuuluvad sinna kilda. Et Saksa sõjaväes võidelnutest kardetakse Eestis, vähemalt vabariigi juhtkonna tasandil, avalikult rääkida ja võib arvata, et neile meestele mälestussamba püstitamine võib esile kutsuda vägagi teravaid reageeringuid siis, kui ajalehtedes kirjutatu põhjal otsustada, püütakse asja tasapisi pöörata selles suunas, et juhul kui mingi sammas ka üles pannakse, kujutaks see endast mälestusmärki kõikidele II maailmasõjas langenud eestlastele, ükskõik kummal poolel ja milliste eesmärkide nimel nad siis võitlesid. Ühe sõnaga – kõik on võrdsed issanda palge ees.

Selle õigustamiseks püütakse toetuda ka rahva arvamusele. Nii näiteks toob Postimees oma 30. juulil ilmunud numbris online-küsitluse tulemused, mille kohaselt 24% oma arvamust avaldanutest peab õigeks monumendi rajamist saksa poolel võidelnud eestlastele, 76% aga kõigile II maailmasõjas langenud eestlastele. Asi peaks nagu selge olema, kuid kas ikka on? Kas sellise küsitluse tulemused on ikka piisavalt objektiivsed ja kuivõrd õigesti kajastas asja tuuma esitatud küsimus ise? Vaatleksime asja pisut lähemalt.

Kõige pealt. Enne, kui asuda online-küsitluse tulemuste põhjal järeldusi tegema, tuleks selgeks rääkida kaks sambaga seotud põhimõttelist küsimust, mida nii küsimuse püstitajad kui ka vastajad endale ilmselt teadvustada ei olnud suutnud või tahtnud. Nimelt - kellele see kavandatav mälestussammas ikka on mõeldud? Mis on selle samba püstitamise eesmärgiks?

Väga paljude meie riigitegelaste sõnavõtte kuulates-lugedes tundub, et Eestis on, vähemalt ametlikult, II maailmasõja ja sellele eelnenud ning järgnenud sündmustest rääkides tehtud panus eestlaste kannatustele. Umbes nii, nagu juudid on panuse teinud holokaustile ja seda nüüd kogu maailmas edukalt ekspluateerivad. Ka Eesti puhul püütakse maailmale kõrgel tasemel rääkides igati selgeks teha, kuidas küll eesti rahvast on piinatud ja kui raske on paljude eestlaste saatus olnud nõukogude ja saksa okupatsiooni ajal. Nõukogude Liidu poolt eestlaste suhtes sooritatud inimsusevastaste kuritegude kohta on Memento poolt välja antud pakse raamatuid ja ka sakslaste kuritegudest räägiti ENSV-s rohkem kui küll (mis sest, et suurem osa avaldatust osutus hilisemate uurimiste tulemusel blufiks). Seega siis - kui me leiame, et me antud sambaga tahame lihtsalt mälestada oma hukkunud rahvuskaaslasi kui märtreid, õnnetuid ohvreid, kes langesid või hukkusid Nõukogude Liidu ja Saksamaa tegevuse tagajärjel, on asi selge. Sammas tuleks kahtlemata püstitada kõikidele langenud ja hukkunud eestlastele ning küsimus olekski lahendatud. Kuid kas antud juhul on ikka seda taotletud?

Ilmselt mitte. On veel üks II maailmasõja sündmustega seoses olev asjaolu, mida riiklikul tasandil ei ole tänini julgetud ega tahetud ametlikult tunnustada. Ja nimelt – eestlased ei olnud mitte ainult okupantide ikke all ägav rõhutud inimmass, kes lasi endaga teha, mida iganes ja ainult kannatas, vaid eesti mehed julgesid vaenlasele ka vastu hakata. Relvastatud vastuhakule nõukogude okupantidele panid aluse juba metsavennad ja esimesed, 1941.a. suvel tegutsenud vabatahtlike pataljonid. Kuid vähe sellest. Üks aasta nõukogude võimu oli eestlastele selgeks teinud, et selle võimu vastu tuleb iga hinna eest võidelda ja nii leidus siis eestlaste hulgas tuhandeid mehi, kes juba 1941.a. läksid vabatahtlikult sõtta. Ka Eesti seaduslike võimuorganite esindajad (põhiseaduslik Eesti peaminister presidendi ülesannetes, keda lääneriigid ka pärast sõda tunnustasid, prof. J. Uluots ja Eesti 1) poliitiliste parteide esindajatest moodustatud, maailmavaateliselt põhiliselt küll lääneriikidele orienteeritud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee), mis sest et pooleldi põranda all olles, kutsusid mehi üles, kodumaa kaitsmisele nõukogude anastajate vastu. 1944.a. suvel, kui lahingud olid taas Eesti piiridesse jõudnud, tõi see relvade alla lisaks juba sõjaväeteenistuses olijaile veel ligi nelikümmend tuhat meest. Mis sest et mobiliseerituina, kuid nad ei hoidnud kõrvale vaid tulid oma kohust täitma. Keda siis veel usaldada, kui mitte neid riigitegelasi, kes enne Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt kuulusid Eesti Vabariigi juhtkonda. Nende üleskutse eesti rahvale, võidelda koos sakslastega, ei olnud tingitud saksasõbralikkusest, soovist kaasa aidata Suur-Saksamaa moodustamisele, vaid ajaloolisest paratamatusest, sest olid ju Eesti ennesõjaaegsed sõbrad, lääneriigid nüüd Nõukogude Liidu liitlased. Ja nagu elu näitas, müüdigi Balti riigid Jaltas Nõukogude Liidule maha. Seega teist võimalust Eesti kaitsmiseks Nõukogude Liidu eest peale koostöö Saksamaaga tolleaegsed Eesti riigitegelased ei näinud. Tuleb sedagi märkida, et mõiste II vabadussõda võeti tarvitusele juba sel ajal, mitte aga nüüd, aastaid hiljem. Ei maksa siis imestada, et mehed, kes sõtta läksid arvasid tõemeeli, et võitlevad lõppkokkuvõttes Eesti vabaduse eest. Sakslastega oldi sõja-, mitte aga ideekaaslased.

Loodeti, et Saksamaa ja NSVL vastastikku verest tühjaks jooksevad ja korduvad 1918.a. sündmused ning avaneb võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Tagantjärele tarkusega on nüüd muidugi selge, et see oli naiivne lootus kuid, nagu öeldakse – lootus sureb viimasena. Ja ega millelegi muule õieti loota ei olnudki. Üldine arvamus oli aga, et selleks, et see saaks sündida, ei tohi sõjategevuse lõppedes Eesti pinnal olla Vene vägesid. Seega, Eesti taasokupeerimist nõukogude vägede poolt tuleb iga hinna eest takistada. Ja nii siis mindi. Vabadussõja vaimus kasvatatud noorte meeste põlvkond tõestas, et tuntud isamaalise laulu sõnad “Eestimaa su mehemeel …” ei osutunud mitte tühjaks sõnakõlksuks. Tänapäeval, kui kõik on ammugi selge, on nüüd muidugi lihtne neid mehi süüdistada sakslastega koostöös ja Suur-Saksamaa eest võitlemises, kuid sel ajal kui mindi, ei istutud nurgas ega filosofeeritud selle üle, mida võitjad kunagi tulevikus asjast võivad arvata. Eesti oli ohus ja see otsustas asja. Ja mitte keegi nende meeste süüdistajatest ei ole osanud näidata, millised võimalused Eesti vabaduse eest võitlemiseks tol ajal siis reaalselt veel eksisteerisid.

Mälestussammas
Mälestussammas vabadusvõitlejaile Pärnus

Paraku ei ole Eesti Vabariigi valitsus ja Riigikogu tänini neid mehi kui Eesti vabaduse eest võitlejaid julgenud avalikult tunnustada. Ilmselt on siin põhjuseks see, et kardetakse Nõukogude Liiduga koos võidelnud suurriikide ja maailma juudiringkondade arvamust. Saksamaa mõisteti Nürnbergis hukka ja eestlased sõdisid koos Saksamaaga. Järelikult on Saksa sõjaväes teeninud mehed lihtsalt üks kaabakate kari, kes austust ei vääri. Meie tänapäeva riigitegelastel ei ole sellist moraalset julgust, et kogu maailmale sirge seljaga öelda – jah, eestlased sõdisid küll koos sakslastega, kuid eelkõige pidasid nad siiski omaenese sõda Nõukogude Liidu vastu. Et nad selle võitluse kaotasid, ei olnud nende süü. Seekord oli ajaloo käik selline ja Vabadussõja sündmused ei kordunud. Paraku kardetakse, et sellest ei suudeta lääneriikides aru saada 2) ja nii ei juleta siis seda ka läänes rääkida. Kutsud endale veel pahanduse kaela. Ja nii siis vaikitakse ja katsutakse asjast lihtsalt mööda vaadata.

Mis puutub Pärnusse kavandatavasse mälestus- sambasse 3) , siis tuleb endale aru anda, et selle samba idee autorid ei ole mõelnud seda sammast mitte mälestusmärgiks II maailmasõjas lan-genud ja hukkunud eestlastele kui õnnetutele ohvritele, vaid nendele meestele, kes julgesid relvaga käes Eesti iseseisvuse eest võidelda. Sammas oleks selleks tunnus-tuseks, mida Eesti riik ei ole julgenud ega tahtnud neile meestele osutada. Valdavalt on nendeks tõepoolest Saksa sõjaväes teeninud mehed, kuid, nagu eespool juba öeldud, mitte ainult. Oluliseks aspektiks on siin eesmärk, mille nimel võideldi. See, et loodetud siht jäi saavutamata ei ole oluline. Oluline on põhimõte. On selge, et kui Eestis tahetakse, et ka tulevikus leiduks mehi, kes vajaduse korral on valmis Eesti vabaduse eest võitlema, siis ei saa piirduda ainult õnnetute märtrite kultuse propageerimisega. Sellega mehemeelt ja rahvuslikku uhkust ei kasvata 4) . Vastupidi, tuleb näidata, et mehi, kes julgesid Eesti vabaduse eest võidelda ei leidunud mitte ainult Vabadussõja ajal, vaid ka põlvkond hiljem leidus küllalt neid, kes siis, kui Eesti langes jälle suure idanaabri kallaletungi ohvriks, olid valmis Eesti vabaduse kaitseks sõtta minema. Ja ehkki nad II vabadussõda võita ei suutnud, väärib nende mälestus ainuüksi tegutsemise motiividest lähtudes kahtlemata austust.

Kui nüüd rääkida Postimehe online-küsitlusest, siis, nagu eeltoodust selgub, oli juba küsimuse püstitus ise oli vildak. Ei ole ju antud juhul tegemist mitte mälestussambaga Saksa sõjaväes võidelnud meestele, vaid kõikidele Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnutele. Asja selline aspekt ei ole nii küsijatele (kas tahtlikult või tahtmata) kui ka vastanutele ilmselt teadvusse jõudnud. Kuid ei ole ka ime. Online-küsitlustega on asjad paraku sellised, et nendele vastajad ei esinda kaugeltki kõiki elanikkonna kihte. Põhiliselt on tegemist nooremate inimestega, suures osas isegi noorukitega, kes on küll kodus interneti kasutamisega ja meeleldi igasugustele online-küsitlustele reageerivad, kuid kellel Eesti tegelikust ajaloost üsnagi vähe aimu on. Eriti puudutab see teadmisi selle kohta, mis toimus Eestis II maailmasõja ajal 5). Palju aastaid (umbes kaks põlvkonda) kestnud nõukogude propaganda on nii või teisiti mõjutanud paljude inimeste mõttemaailma. Eriti kehtib see just nooremate inimeste kohta, kes ise sündmustest osa ei võtnud ja nendest ainult kuulnud või ühte ja teist lugenud on. Et viimasel ajal eriti aga lugeda ei viitsita, siis tundub, et paljude teadmised on jäänud kusagilt kuuldud “kõlakate” tasemele. On ka neid, kes püüavad tagantjärele tarkusega teoretiseerida, ilma tolleaegset reaalset olukorda ja neid eesmärke, mille nimel mehed sõtta läksid arvestamata, miks eestlaste võitlus ikka õige ei olnud.

Kui siia lisada ka lääneriikides propageeritav seisukoht, mis väljendub näiteks paljudes filmides, et kõik II maailmasõja ajal tehtud kuritööd olid seotud sakslaste ja jaapanlastega, on selge, et meie noorematel põlvkondadel on vägagi raske saada objektiivset teavet Eestis toimunud sündmuste kohta, mõista et II maailmasõja käigus pidasid eestlased ka oma sõda. Ei teata ega anta endale aru, mille nimel kümned tuhanded eesti sõdurid omal ajal võitlesid ja kuidas juhtus nii, et nende liitlasteks olid mitte head inglased ja ameeriklased vaid pahad sakslased. Ilmselt ei ole endalt kunagi küsitud, kas metsavennad ikka võitlesid Suur-Saksamaa eest ja kas soomepoisid, kes algselt selle pärast Soome põgenesid, et nad sakslastega koos sõdida ei tahtnud, 1944.a. augustis äkki kollektiivselt lolliks läksid, kui nad Eestisse tagasi pöördusid ja Saksa sõjaväe ridades Eesti kaitselahingutes osalesid. Võitlesid nad siin siis nüüd Suur-Saksamaa eest? Nendele küsimuste üle mõtlemine aitaks ehk ühte-teist paika panna.

Kui nüüd arvestada ka Postimehes ülesseatud küsimuste aspekti, milles mälestatavaid eristati mitte võitluse eesmärkide vaid armee järgi, siis on küsitluse tulemus igati normaalne. Tõepoolest, milleks eelistada ühel poolel võidelnuid teistele. Kuid rahvas ei koosne ju ainult noortest. Kui rääkida rahva arvamusest objektiivselt, siis tuleks arvestada ka vanemate põlvkondade seisukohta, nende, kes sõja ajal olid juba nii vanad, et mäletavad, mis tegelikult ikka toimus. Paraku võib enam-vähem kindlalt väita, et need inimesed, vähemalt valdavas enamuses, ajalehtede online oma arvamuse väljaütlemiseks ei kasuta. Kuid kui nad seda teeksid, siis vaevalt küll küllaltki paljude vanemate inimeste arvamus noorte arvamusega 100-protsendiliselt kokku langeks. Liiga palju erinevad mälestused sellest, mis tegelikult toimus, aastakümneid propageeritud seisukohtadest. Saksa sõjaväes teeninud eestlastes ei nähtud tol ajal kurjategijaid, vaid kodumaa kaitsjaid. Milline oli valdava osa eestlaste suhtumine Nõukogude Liitu, sellest arusaamiseks tasub meenutada vaid põgenikevoore enne Eesti teistkordset okupeerimist.

Kuid samal ajal, kui asi puudutab küsitlust mälestussamba kohta ei saa tulemuses päris kindel olla. Eriti siis, kui küsimus on püstitatud nii, nagu see Postimehe online-küsitluses tehtud oli. Tõepoolest, kui võitluse eesmärki ei ole tähtsustatud ja räägitakse ainult langenute, kui sõjaohvrite mälestamisest, siis ega ka need, kes teavad, mis tegelikult toimus ja austavad Saksa sõjaväes teeninud mehi kui kodumaa kaitsjaid, ei ole põhimõtteliselt punaarmees hukkunute mälestamise vastu, kui neid ei tituleerita Eesti vabastajateks. Valdav enamus neist ei läinud Nõukogude Armeesse ju vabatahtlikult, et kaitsta nõukogude võimu püsimist Eestis, vaid sattusid sinna vastu oma tahtmist, olude sunnil. Põhimõtteliselt võiks püstitada isegi kaks mälestussammast – üks kõikidele II maailmasõjas langenud ning hukkunud eestlastele ja teine eraldi neile meestele, kes võitlesid Eesti vabaduse ja iseseisvuse taastamise eest (nagu eespool juba öeldud, ei olnud need ainult Saksa sõjaväes teeninud mehed). See mälestussammas peab rõhutama eestlaste valmidust oma kodumaa kaitsmiseks ja mälestussammas lihtsalt kõikidele langenutele seda ei asenda. Samal ajal need sambad üksteist ei välistaks. Olgu siinkohal veelkord öeldud, et Pärnusse püstitav mälestusmärk on mõeldud just vabaduse eest võidelnuile.

Milline seisukoht lõpuks määravaks saab, eks seda näitab aeg. Kuid oleks kahju, kui jälle kord araks lüüakse ja nende meeste mälestus, kes Eesti vabaduse eest võidelda julgesid, kas mõtlematusest või püüdest suurriikidele meele järgi olla, ohvriks tuuakse.

Oma seisukohaga on välja tulnud ka juudi ringkonnad. Oma 2. augusti numbris toob Postimees ära Vene Juudi Kongressi 31. juulil tehtud avalduse, milles mälestussamba püstitamist igati taunitakse. Selles räägitakse natsikurjategijate mälestuse jäädvustamisest, natsistliku inimvaenuliku ideoloogia õigustamisest, holokausti õppetunni unustamisest ja ka sellest, et Euroopa Liidu juhid peaksid Eestis toimuvale reageerima.

Selle avalduse nahaalsus teeb esimesel hetkel sõnatuks. Dikteerida teises riigis elavale rahvale, ilma selle riigi ja rahva ajalugu põhjalikult tundmata, keda nad tohivad ja peavad mälestama ja keda mitte, sellega võivad hakkama saada ainult täielikult mõõdutunde kaotanud isikud. Ükskõik kes mälestussamba kohta sõna võtaks, kuid Venemaa juudid ei tohiks siin küll piuksudagi. Kui mõni Nõukogude Liidus elanud rahvus peaks oma rahvuskaaslaste poolt sooritatud kuritegude eest teiste Nõukogude Liidu rahvaste käest andeks paluma, siis esmajoones on see juudi rahvus. On ju ajaloost teada, millist rolli mängisid juudi rahvusest isikud, eesotsas Leniniga Nõukogude Liidu moodustamisel ja kuritegelikuks ühiskonnaks väljaarendamisel (Riikliku Julgeoleku organite süsteemis töötas vägagi palju juute). See, et leidus ka juute, kes said Nõukogude Liidus kannatada, ei loe midagi, sest eks istus ka natsistlikes koonduslaagrites sakslasi.

Kuid Nõukogude Liit Nõukogude Liiduks. Ärgem sekkugem nende siseasjadesse. Kui vaadata asja eestlaste seisukohalt, siis algas juudi rahvusest bolševike kuritegevus Eestis juba 1940-1941. aastal. Eesti rahvuslipu mahavõtjaks Pika Hermanni tornist 1940.a. oli juut Viktor Feigin. On teada, et 1941.a. suvel, kui moodustati diversantide vastu võitlemiseks hävituspataljonid, kes sooritasid Eestis tsiviilelanikkonna vastu raskeid kuritegusid, astusid paljud juudid, keda Eesti Vabariigis ei olnud vähemalgi määral taga kiusatud nende koosseisu, hävituspataljonide üldjuhatajaks oli aga juut Pasternak. Ja kui palju juute teenis nendes julgeolekuorganites, kelle tegevuse tulemusena leiti Eestis pärast punavägede sunnitud lahkumist sadu hukatuid 6) . Pärast sõda sai Pagari tänaval erilise jõhkruse ja sadismiga kurikuulsaks aga juudist uurija Idel Jakobson. Võib isegi öelda, et just nõukogude julgeolekuorganite tegevus oli see, mis viis tuhandeid eestlasi sellele vaatamata, et enne sõda olid eestlased valdavalt inglisesõbralikult meelestatud, vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, ning aastatel 1940-1941 ja 1944 ning edaspidi metsavendadeks. Ilmselt oleks liiga palju nõuda, et eestlased, enne kui oma maa ja rahva eest võitlema hakkasid, oleksid pidanud kõige pealt juudi rahva arvamust küsima ning ainult juutide heaolust lähtuma. Kuid seda Vene juudid oma avaldusega ju teevad. Nad räägivad holokausti unustamisest, kuid unustavad täielikult genotsiidi, mis Nõukogude Liit (ja seda mitte ilma juudisoost isikute kaastegevuseta) Eestis toime pani. Ja sellega alustati juba enne sõda, 1940-1941. aastal. Nähtavasti tuleks Venemaa Juudi Kongressile soovitada, et nad enne, kui Eestis toimuva pärast kära tegema hakkavad, tutvuksid Eesti tegeliku, mitte Nõukogude Liidus kokkusoperdatud ajalooga.

Ei ole kahtlust, et Vene Juudi Kongressi avaldus seab Eesti juudi kogukonna tõsiste probleemide ette. Kui lihtsalt vaikida, siis tähendab see paljude arvates toetust Vene Juudi Kongressi seisukohtadele. Ei ole kahtlust, et eestlaste seisukohalt lähtudes on see solvav ja võib tekitada tõsise lõhe paljude eestlaste ja juudi kogukonna vahel. Juba Israelis paikneva natsikuritegude uurimisega tegeleva Simon Wiesenthali keskuse juhi Efreim Zuroffi tegevus oma põhjendamatute süüdistustega eestlaste vastu tekitas Eestis küllaltki suurt pahameelt. Kui nüüd lisandub ka Eesti juutide nõustumine Vene Juudi Kongressi avaldusega, siis ei ole kahtlust, et nende inimeste arv eestlaste hulgas järjest kasvab, kellele mõte Eestist ilma juudi kogukonnata üha sümpaatsemaks muutub (USA suursaadiku aktsioon, juhul kui see juutide toetuseks peaks toimuma, selles suhtes vaevalt küll asja parandada suudab. Vähemalt rahva arvamuse osas). Kui suhete halvenemist ei soovita on nähtavasti ainsaks võimaluseks, et Eesti juudi kogukonna juhid avaldavad oma seisukoha ja lisaks sellele teavitavad Vene juudi kogukonda objektiivselt sellest, mis Eestis II maailmasõja ajal ikka tegelikult toimus.

Esmajoones oleks siin oluline nii endale kui ka Vene juutidele selgeks teha, et ehkki eestlased võitlesid Saksa ja Soome armeede ridades, oli eestlaste põhieesmärgiks siiski iseseisva Eesti taastamine, mitte aga Suur-Saksamaa loomine. Ja teiseks – igal rahvusel on omad kangelased, kelle tegevus ja mälestus ühel või teisel põhjusel mitte alati mõnele teisele riigile või rahvale vastuvõetavad ei tarvitse olla. Näiteks ei maksa unustada, et ka Iisraeli peaministrit Ariel Sharoni taheti mõni aeg tagasi omal ajal palestiinlaste laagris sooritatud massimõrva eest rahvusvahelise kohtu alla anda. Vaevalt küll palestiinlased tema mälestuseks kunagi ausambaid püstitama hakkavad.

Eestlased ei ole mitte kunagi nõudnud, et juudid ei tohiks mälestada neid rahvuskaaslasi, kes Nõukogude Liidu (eestlaste jaoks kurjuse impeeriumi) vägedes võideldes langesid, ehkki nende võitlus viis lõppkokkuvõttes Nõukogude Liidu okupatsiooni taaskehtestamisele Eestis ja rohkem kui saja tuhande eestlase, sealhulgas ka naiste ja laste represseerimisele ning suures osas ka hukkumisele. On selge, et juutide jaoks oli võitlus natsistliku Saksamaaga möödapääsematu. See oli ajalooline paratamatus. Kuid niisamasugune paratamatus oli eestlaste jaoks ka võitlemine Nõukogude Liidu vastu. Selle üle tasub mõtelda, enne kui vastama asuda.

Hendrik Arro

 



1)  Siinkohal võiks näiteks nimetada alljärgnevaid üleskutseid: 1) 13. septembril 1941.a. Eesti ajalehtedes avaldatud üleskutset “Eesti mehed ja eesti naised”, millele oli alla kirjutanud peaminister J. Uluots ja rida teisi juhtivaid ühiskonnategelasi, 2) Peaminister J. Uluotsa raadioesinemist 7. veebruaril 1944.a., 3) 1944.a. 1. augustil välja antud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldust nr. 1 ja 4) 1944.a. 24. augustil välja antud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee korraldust nr. 2.

2) Soomlaste võitlust Nõukogude Liidu vastu koos sakslastega on läänes siiski aktsepteeritud.

3) Vaatamata raskustele ja Eesti riiklike organite kõrvalejäämisele, sammas 23 novembril 2003.a. siiski avati. Käesolev artikkel kirjutati enne samba avamist ja juuresolev foto on artiklile lisatud hiljem.

4) Rahvas, kes räägib ainult oma kannatustest võib äratada küll kaastunnet, kuid mitte austust. Näitab see ju seda, tegu on armetu, orjameelse rahvaga. Austust on ikka ja alati väärinud need, kes on julgenud oma õiguste ja vabaduse eest seista.

5)  Ametlikult tunnustatud Eesti ajalugu II maailmasõja kohta on tänini välja andmata.

6)  Kui räägitakse sõja ajal hukkunud Eesti juutidest ja juutidele Eestis osaks saanud ülekohtust, siis ei ole kunagi nimetatud seda, kui palju oli hukkunute hulgas neid, kes kuulusid hävituspataljonidesse või NKVD ridadesse.