AVALIK KIRI EESTI VABARIIGI PEAMINISTRILE

AVALIK KIRI EESTI VABARIIGI PEAMINISTRILE

HR.  JUHAN PARTSILE

Lp.  hr. Peaminister.

Kuulates Teie sõnavõtte ja õigustusi sündmuste puhul, mis on seotud Lihulas püstitatud ja Teie korraldusel mahavõetud mälestussambaga süveneb meis, kunagistes Saksa poolel eesti väeosades võidelnud veteranides üha enam ja enam veendumus, et Te ei ole paljudest asjadest aru saanud ja ka Te teadmised ajaloost tunduvad üsna lünklikud olevat.

Paljusid Eesti vanema põlvkonna inimesi, eriti aga neid, kes oma nooruse ja lisaks sellele sageli ka suure osa oma elust on tahes-tahtmata pidanud ohverdama oma kunagisele noorusideaalile vabast Eestist on haaranud sügav mure ja nördimus. Eesti valitsusringkondades viimasel ajal järjest enam esilekerkinud tendentsid on tõstatanud nende jaoks küsimuse - kas see, mida kunagi kodumaa armastuse tuhinas sai tehtud, oli ikka õige või tuleb see lihtsalt nooruse rumaluse arvele kanda?

Põhjust sellisteks mõteteks ei anna mitte aeg-ajalt ajakirjanduses korratavad rünnakud nende meeste vastu. Et Venemaa võimud ja juudiringkonnad püüavad neid, kes Nõukogude Liidu vastu on julgenud võidelda ikka ja jälle fašistideks ja sakslaste käsilasteks tembeldada, on ammutuntud lugu. Niisamuti on rünnatud ka praegust Eesti Vabariiki venelaste inimõiguste rikkumise ja muude olematute pattude eest. Kuid on kurb, et Eesti valitsus ei julge sirge seljaga sellistele rünnakutele vastu astuda ja n.-ö. ametlikult, riiklikul tasandil selgitada, mis siis Eestis II maailmasõja ajal ikka tegelikult toimus. Kuna Teie sõnavõttude põhjal, härra Parts tundub, et Teie teadmised selles osas just kõige paremad pole, tuletagem siis siinkohal pisut ajalugu meelde.

Eesti olukord oli tookord, palju komplitseeritum, kui sakslaste poolt okupeeritud lääneriikides. Seal oli vaenlasega lugu üheselt selge – selleks oli Saksamaa. Eestil oli korraga tegu aga kahe okupandi – Nõukogude Liidu ja Saksamaaga, kelledest valdava enamiku eestlaste ja ka Eesti põhiseaduslike riigiorganite arvates vaenlaseks number üks oli Nõukogude Liit. Sellise hinnangu põhjuseks oli ohvriterikas terrorirežiim, mis algas juba enne Eesti liitmist Nõukogude Liiduga. Tuhanded arreteeritud, kelledest suur osa leiti pärast bolševike minemakihutamist tapetuina ning rohkem kui kümme tuhat küüditatut, rääkimata muudest isiku- ja varavastastest kuritegudest, oli põhjuseks, miks sakslasi võeti Eestis vastu algul vabastajatena. Et ka sakslased olid Eestis ainult okupantideks, selgus edaspidi.

 

Eesti rahvas oli valiku ees

Sellises komplitseeritud olukorras tuli eesti rahval ja riigivõimuorganitel otsustada, mida teha. Et nõukogude võim kujutas endast eesti rahvale surmaohtu, kelle vastu tuli kõikide vahenditega võidelda oli selge. Paraku ei olnud Eestil selles võitluses liitlaste osas valikuvõimalusi. On ajalooline kurbloolus, et ennesõjaaegsed Eesti sõbrad, lääneriigid olid II maailmasõjas eestlaste jaoks suurima kurjuse impeeriumi, Nõukogude Liidu liitlasteks. Ja nii saigi siis eestlaste liitlaseks bolševismivastases võitluses vaenlane number kaks – Saksamaa. Saksamaa lõppvõitu aga ei usutud ja loodeti, et Eesti iseseisvus taastatakse lõppkokkuvõttes siiski lääneriikide abiga. Kuid esialgu tuli iga hinna eest ära hoida nõukogude võimu Eestisse taastulemine ja ilma sakslaste abita ei olnud see võimalik. Ühe sõnaga – Kuradi väljaajamiseks otsustati kasutada Peltsebuli abi. Ja nii kutsusidki siis Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid eestlasi võitlema koos sakslastega punaarmee vastu. See oli ajaloolisest paratamatusest tingitud otsus. Kuid sakslastega oldi sõja-, mitte aga ideekaaslased. Eestlasi ei huvitanud Suur-Saksamaa või Uus-Euroopa vaid ikka ja ainult vaba Eesti.

Eesti sõdurid
Eesti mehed kandsid küll saksa vormi, kuid eesti sümboolikaga

Suur vabatahtlike ja mobilisatsi- oonikutse peale kokkutulnute arv näitas, et Nõukogude Liidu vastases võitluses ei osalenud mitte mingi kitsas natsistlikult meelestatud isi- kute grupp, vaid võitlus punarežiimi vastu oli valdava osa eestlaste arvates hädavajalik. Rahva ja valitsusorganite arvamus oli siin ühesugune. Ainus võimalik moodus relvaga käes punase terrorirežiimi tagasituleku vastu võitlemiseks oli aga teha seda saksa mundris (Soome minek oli siiski vaid suhteliselt vähestel võimalik). Paraku oli lootus lääneriikide abile Eesti iseseisvuse taastamisel naiivne lootus, sest lääneliitlased olid kogu Ida-Euroopa juba Nõukogude Liidule maha müünud. Kuid see on tagantjärele tarkus, mida rindesõdur tol ajal lihtsalt ei teadnud. Loodeti imele, sest muud ju üle ei jäänud.

 

Valitsus keelas ja hoidis kõrvale

Kuid jätame ajaloo ja pöördume taasiseseisvunud Eestisse. Te väidate, et Te austate Eesti eest võidelnud mehi. Paraku on Teie valitsus oma vaikimise ja avaliku kõrvalehoidmisega vabadusvõitlejate üritustest (keelates isegi Kaitseliidu osavõtu) põhimõtteliselt asunud nende meeste ründajate poolele, õhutades ja õigustades neid, kes eestlasi süüdistavad fašismis ja Suur-Saksamaa eest võitlemises. Ka Lihula sammast nimetasite esimesena fašistlikuks just Teie, härra Parts. Kuid vaadelgem fakte.

Millisest austamisest saab rääkida, kui 2003.a. sügisel Pärnus mälestamissamba avamisel II maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile (nende hulka kuuluvad kahtlematult ka metsavennad ja soomepoisid) ei olnud Vabariigi juhtkonnast mitte kedagi kohal, olgugi et sambal mitte mingit mundrit ei olnud vaid sümboliks oli Eesti Vabadusristi südamik. Veelgi enam, ehkki sammas püstitati Kaitseliidu maja esisele väljakule oli kaitseliitlaste osavõtt selle avamisest keelatud. 2004.a. juuli algul, kui vabadusvõitlejad pidasid Tallinnas Eesti 1944.a. kaitselahingutele pühendatud kokkutuleku, ei olnud loomulikult valitsusest mitte kedagi kohal. Isegi sõjaväe ja politseiorkestri kohaletulek keelati ära. Suvel möödus 60 aastat sinimägede lahingutest. Selle sündmuse mälestamiselt puudusid jälle vabariigi valitsusringkondade ja kaitseväe esindajad.

Nii et keda ja kus Te siis austate, härra Parts? Mitte mingist riiklikult püstitatavast mälestussambast Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelnud meestele ei ole isegi juttu tehtud. Vähe sellest – sakslased ja venelased korrastavad Eestis oma langenute haudasid, eestlaste haudadega me valitsusel aga asja ei ole. Kui juba Eesti valitsus ise näitab oma distantseerumisega vabadusvõitlejatest, et ta on natsismisüüdistustega nõus, siis miks peaksid venelased, juudid ja muud välismaalased teisiti arvama. Järelikult – nii see siis ongi.

See on vanadele meestele, kes peaaegu kogu oma elu on pidanud oma kunagisele noorusideaalile vabast Eestist pidanud ohverdama valus. Ainult toetuste eraldamine, mida valitsus aeg-ajalt siiski teeb ei kompenseeri moraalset hülgamist. Kõiki asju siin ilmas ei saa ainult rahaga kinni maksta. Seda enam, et Punaarmeelase mundris Pronkssõdur Tõnismäel ja selle ümber toimuvad punaveteranide kokkutulekud valitsust ilmselt ei häiri, mis sest, et tegemist on Eestit okupeerinud armee mundriga, selle riigi mundriga, kes tõi Eestile ka pärast sõda tohutuid kannatusi.

Tõsi, soomepoiste kokkutulekutel olete Te osalenud. Nähtavasti tundub see Teile poliitiliselt vähemohtlikumana. Soomepoiste tagasitulek Eestisse 1944. a. augustis ja nende poolt Tartu rindel peetud lahingud näitasid kahtlemata, et tegu oli Eesti sõduritega selle sõna tõsises mõttes. Kuid mõtelgem ka sellele, et kui 1944.a. veebruaris-märtsis ja Sinimägedes toimunud rasketes lahingutes ei oleks suudetud Punaarmee pealetungi seisma panna, ei oleks soomepoistel enam mitte kusagile tulla olnud. Ja 1800 tagasi tulnud soomepoissi ning kümned tuhanded Saksa sõjaväes võidelnud mehed on niivõrd erinevad kaalukategooriad, et neid ei anna kõrvutada. Väite kohta, et soomepoiste võitlus andis paljudele aega välismaale põgeneda võib aga märkida, et veebruaris-märtsis oleks üle Läänemere minek paadipõgenikele hoopis teistsugune olnud kui septembris. On vägagi küsitav, kui paljud neist oleks üleüldse pärale jõudnud. Kuid see selleks.

Hendrik Arro

II maailmasõja veteranid on vanad mehed, kelle elu lõpeb lähematel aastatel. Aastaid on nad Eesti Vabariigilt oma võitluse eest kas või tagasihoidlikku tunnustamist oodanud, kuid seda ei ole tulnud. Ennem vastupidi. Nende kannatus on lõpukorral. Samuti on kadunud usk, et Eesti valitsus on tõepoolest Eesti valitsus, aga mitte marionett, kelle jaoks on oluline ainult see, mida välismaal keegi arvab. Ja ei ole ime, et kui siis leidus keegi, antud juhul Lihula vallavanem, kes julges oma peale võtta selle, mida me valitsused teinud ei olnud, võeti see vanade meeste poolt tänuga vastu. Mälestussamba avamisele kogunes mehi üle kogu vabariigi. Saksa sõduri mundris Eesti iseseisvuse eest võidelnud eestlase kujuga mälestussamba püstitamine aga kutsus valitsuses esile paanika. Mis sellest, et selle mundrikuuel SS-sümboolikat ei olnud ja lõkmetel olev embleem – soomustatud käsi mõõgaga - pärineb Eesti Vabadusristilt ja seda kandsid eestlased oma mundril ka tegelikult. (Kas valitsuse arvates tuleks ka Vabadusristi kasutamine nüüd ebasoovitavaks kuulutada?) Esimene reaktsioon, mis samba püstitamisele järgnes oli - Issand, mida välismaal meist nüüd arvatakse? Seda mõtet, et välisriikide, eriti USA esindajatele Eesti ajalooga seotud sündmusi tõsiselt selgitada, ei tulnud Teile nähtavasti pähegi. Paaniline hirm välismaalaste arvamuse ees jäi ilmselt peale. Ja nii tulitegi siis Teie ja Teie lähemad mõttekaaslased otsusele, organiseerida suur sõjakäik Lihulasse samba mahavõtmiseks.

Mõeldud-tehtud, mis seal ikka pikalt aru pidada. Las isandad näevad, et lakeid on iga nende köhatuse peale valmis tegutsema. Paraku on lugu aga nii, et arg ja välisriikide ees pugejalik valitsus oma orjameelse lömitamisega ei ärata oma riigi kodanikes, eriti neis, kes kunagi on relvaga käes Eesti vabaduse eest võidelnud, aga austust ja uhkustunnet, vaid häbi, et ollakse sellise riigi kodanikud. Kuid rahva arvamus Eesti valitsusele nähtavasti midagi ei tähenda. Kuuldud ja loetud vastukajade põhjal tundub, et ka osa Eesti poliitikuid ja ajakirjanikke ei suuda asjaolusid nähtavasti tänu oma nigelatele teadmistele ajaloo alal samuti õieti hinnata ja oskab sündmusi vaadata ainult läbi välismaa prisma. Ei ole kahtlust, et see räägib sügavast lõhest paljude nooremate eestlaste ja vanemate põlvkondade eetika ja arusaamade vahel.

Härra Parts, kas Te ei ole kunagi mõtelnud sellele, et Saksa sõduri mundris samba ülespanek on tegelikult taasiseseisvunud Eesti valitsuste aastate jooksul tegemata jäänud töö tulemus. Vajakajääk, mis nüüd lõpuks välja lõi. Olgu Teile teada, et lätlased on oma langenutele teinud suure (üle 10 000 haua) kalmistu, mille avamisest paljud Läti kõrgemad ametiisikud osa võtsid ja Läti rahvusvahelise mainega ei ole mitte midagi juhtunud. Nii et Teie paanika oli ainult ettekujutluste vili. Küll aga on Teie tegevuse tulemuseks see, et Lihula vallavanem omandab nüüd paljude arvates peaaegu et rahvuskangelase oreooli, lõhe valitsevate ringkondade ja rahva vahel süveneb ning valitsuse maine langeb jätkuvalt. Need Vabadussõja vaimus kasvanud noored mehed aga, kes siis, kui seda oli vaja, läksid kõhklemata sõtta, täitma oma kodanikukohust, tunnevad nüüd, taasiseseisvunud Eestis, ennast järjest rohkem ja rohkem Eesti valitsevate ringkondade poolt reedetud sõduritena.