EESTI JA KAITSEVÄGI

EESTI JA KAITSEVÄGI

 

Eesti taasiseseisvumisega alustati ka Eesti Kaitseväe ülesehitamist. Just kaitseväe, sest uute maade ja rahvaste vallutamine Eesti tingimustes ju kõne alla ei tule. Kuid see tegevus on esile kutsunud ka teatava osa inimeste vastuseisu ja ajakirjanduses on ilmunud ridamisi artikleid, mille suhtumine Eesti Kaitseväkke on üsnagi tõrjuv. Väljaütlemised kaitseväe arvel on tihti üsnagi teravad, kuid tundub, et sageli ei anta endale aru, et vabadus ei ole meile ilmtingimata, mingite loodusseadustega igaveseks garanteeritud vaid seda tuleb vajaduse korral ka kaitsta. Sellest lähtudes ongi allpool püütud Eesti riigikaitsega seotud küsimusi pisut lähemalt vaadelda.

 

Miks ja kellele pole Kaitseväge vaja?

Ajalehtedes ja üleüldse meedias kaitseväge tauninud isikud leiavad, et Eestile on sõjavägi majanduslikult liialt kurnav, et selle raha võiks kulutada parem politsei, hariduse, kultuuri, sotsiaalhoolduse ja muu sellise arendamiseks. Leitakse, et Eesti kaitsevägi on igal juhul liialt nõrk, et avaldada välisvaenlasele tõsist vastupanu, osa noori mehi on ka arvamusel, et kaitseväes teenimine on asjatu aja raiskamine ja põhjustab nende professionaalse kvalifikatsiooni langemise jne. Ühe sõnaga, Eestil tuleks kaitseväest loobuda ja piirduda ainult piirivalve ja politseiga, äärmisel juhul võiks ehk olla ka mingid elukutselised kiirreageerimisüksused. Riigi kaitsmisele tuleks mõelda aga osavat poliitikat läbi viies, mis suudaks tagada Eesti julgeoleku. Oma sõjaväe loomisega ainult ärritaksime oma peamist võimalikku vastast, Venemaad.

Neis artiklites tundub esimesel pilgul, kui neid kirjutisi lugeda pikemalt mõtlemata, nii mõnigi tõetera sees olevat. Seepärast analüüsiksime allpool neis toodud seisukohti pisut lähemalt.

Siinkohal tuleks kohe aga märkida, et allpool, arutelul toodud seisukohad kehtivad ainult siis, kui on täidetud eeldus, et eestlased ka tulevikus säilitavad oma rahvustunde ja soovivad elada iseseisvas Eesti riigis. On täiesti arusaadav, et nende eestlaste jaoks, kes on kas väga kartlikud, kaotanud oma rahvustunde või kellele esmatähtsaks on saanud ainult isiklik mugavus ja heaolu, on riigi kaitsmine tõepoolest mõttetu tegevus. Milleks asjatult eluga riskeerida ja tekitada enesele Eesti riigi kaitsmisega tüli, ebamugavusi ja kulu? On elatud ja võib ju ka edaspidi elada teiste isandate valitsemise all, kui teisiti ei saa. Tühja sellest rahvustundest ja eneseuhkusest. Hädakorral võib neile lihtsalt sülitada. Peaasi ainult, et jumala pärast ei tuleks oma nahka tulle viia ja varaga riskeerida.

On selge, et kui sellised vaated saavad eestlaste hulgas üldkehtivaiks, siis ei ole ka mõtet enam Eesti kaitsmisest kõnelda. Kuid seni, kuni sellised inimesed on vähemuses ja valdav enamus eestlasi soovib ka tulevikus elada vabas Eestis on nähtavasti siiski vajalik mõtelda ka Eesti riigi kaitsmisele nii sise- kui ka välisvaenlaste vastu.

 

Kas ja kuivõrd on Eesti ohustatud riik?

Eesti asukohta arvestades võib Eestit, nagu eespool juba öeldud, tõepoolest ohustada ainult Venemaa ja Venemaale vastu hakkamiseks, kui Eesti ja Venemaa seisavad vastamisi üks ühele, on Eesti esimesel pilgul tõepoolest liiga nõrk. Ükskõik millisel tasemel me kaitsevägi ka ei oleks. Kuid sellest seisukohast lähtudes võiks valdav enamus Euroopa riike, kes Venemaaga külgnevad oma sõjaväe rahulikult likvideerida, sest Venemaale, kui see oma täie võimsuse juures on ja sel mingil põhjusel peaks pähe tulema kedagi oma naabritest rünnata, neist keegi üksinda vaevalt vastu suudab hakata.

Venemaa väidab küll, et ta olevat rahuarmastav riik. Paraku on Venemaa juhtkonna kinnitused oma rahuarmastusest tema lähinaabrite jaoks üsnagi problemaatilised, sest Venemaa agressiivsus ja ettearvamatu käitumine on lähiajaloost üsnagi hästi mäletatavad. Ei ole kaugeltki välistatud, et praegune rahuarmastus võib tingitud olla lihtsalt hetkelisest nõrkusest. Sellest räägib näiteks seegi, et ka tänapäeva Venemaa juhtkonnas on üsnagi kõrgel positsioonil olevaid isikuid, kelle sõjakad, minevikku õigustavad avaldused usaldust Venemaa rahuarmastuse kohta just ei suurenda. Arvestada tuleb sedagi, et Moskvast jätkuvalt Balti riikide kohta tehtavad süüdistavad avaldused teenivad peale Balti riikide maine halvendamise lääneriikide silmis, vähemalt osaliselt ka eesmärki, suurendada nendes riikides oleva venekeelse elanikkonna rahulolematust maksva korra vastu ja õhutada riigivõimule vastuhakkamissoovi, et destabiliseerida neid riike seesmiselt. Ja ehkki otsest relvastatud agressiooni ohtu käesoleval hetkel ehk ei ole, ei saa seda võimalust tulevikus, rahvusvahelise olukorra võimalike muutuste korral siiski täielikult välistada.

 

Millised oleksid siis Eesti väljavaated oma iseseisvuse kaitsmiseks?

Kas Eesti olukord võimaliku relvastatud agressiooni korral on lootusetu? Sellele küsimusele vastamiseks tuleks pisut vaadelda lähiminevikus toimunud sõdasid. Nende kogemused näitavad üsnagi selgelt, et selline seisukoht, nagu oleks relvakonflikti puhul määrav ainult sellest osavõtvate poolte sõjavägede suurus, on õige ainult esimesel pilgul, siis, kui lähtuda klassikalisest sõjapidamise viisist, kus sõjavägi kaitseb maad, moodustades kindla rindejoone, kus siis lahingud toimuvad. Selle taga on aga tagala, mis peab sõjaväge kõige vajalikuga varustama. Teine maailmasõda ja sellele järgnenud lokaalsed sõjad on väga ilmekalt esile toonud aga uue sõjapidamisviisi - ülekaalus olevale ründajale vastu astumine totaalse partisanisõjaga ja siin ei ole ründajal ka väga suure ülekaalu puhul sugugi nii kerge oma tahtmist saavutada. Tuletame pisut meelde:

Sakslased ei suutnud II maailmasõja päevil oma tagalas Nõukogude Liidu partisanitegevust likvideerida, vaatamata kasutusele võetud vägagi drastilistele abinõudele. Ka Jugoslaavia partisanide vastu ei suudetud otsustavat edu saavutada. Ja hiljem - prantslaste ja ameeriklaste tulutud püüded Vietnamis võitu saavutada, Venemaa praktiliselt kaotatud sõjad Afganistanis ja Tšetšeenias jne. Selliseid näiteid on veelgi. (Ei maksa sedagi unustada, et 1940. aastal, Eesti okupeerimisel, tegi Punaarmeele peavalu mitte niivõrd Eesti kaitsevägi kui just Kaitseliit. Just viimast peeti tõsiseks arvestatavaks jõuks ja nõuti seepärast ka selle kohest likvideerimist)

Sellised üldrahvalikud partisanisõjad on võimalikud aga ainult siis, kui rünnatav rahvas on moraalselt valmis oma maad ja vabadust iga hinna eest kaitsma. Jõuetutel ja argadel vabadusele õigust ei ole, isegi siis, kui neil selleks juriidiliselt ja moraalselt on õigus. Viimasel ajal maailmas toimunud sündmused on seda küllaltki veenvalt tõestanud, et nende vabadus ja õigused, kes ennast ise kaitsta ei taha ja ei suuda, ei lähe selle maailma vägevatele korda. Parimal juhul avaldatakse ainult kahetsust, et läks nii nagu ta läks ja soovitatakse suurriikide rahu mitte rikkuda ning oma saatusega lihtsalt leppida. Mitte keegi ei tule teise eest, kui enda huve mängus ei ole, oma nahka turule tooma. Lootus, et targa ja rahuarmastava poliitikaga saab agressiooni vältida on muidugi tore ja teataval määral kahtlematult ka õige, kuid sajaprotsendilist garantiid ei ole see ühelegi riigile ja rahvale kunagi andnud.

Riigid, eriti suurriigid respekteerivad jõudu, samuti julgust ja otsustavust oma õiguste kaitsmisel. Rahu säilitamisel on peale targa ja rahuarmastava poliitika küllaltki oluline ka see, millist hinda tuleks agressoril oma kavatsuste täideviimise eest maksta. Selle väite õigsust on vägagi ilmekalt tõestanud tuumarelvastuse mõju III maailmasõja ärahoidjana. Võrdluseks võiks tuua ka näite, kus peremehe poolt muretsetud õuekoer vähendab varaste külaskäigu tõenäosust. Inimene saab koerast tõsise tahtmise korral alati jagu, kuid oht, saada koerahammustustest tõsiseid vigastusi ja lõhkirebitud riietest tulenev kahju hoiab vargad sellistest majadest enamasti eemale. Koera olemasolu on seega preventiivseks (ärahoidvaks) kaitseks, mis toimib sellele vaatamata, et n.-ö. absoluutne ülekaal peaks koera ja inimese vahelises lahingus enamasti olema suurema mõistuse ja võimalik, et ka relvaga varustatud ründava kurjategija poolel.

 

Millest tuleks lähtuda Eesti kaitsejõudude ülesehitamisel?

Õppusel
Eesti kaitseväe sõdurid õppusel

Ka Eesti kaitsmisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, et Eesti kaitsetaktika ja relvajõud peavad olema sellised, et oleks tagatud preventiivne mõju võimalikule agressorile. Olukord, kus on oodata üldrahvalikku, visa vastupanu paneb vähemalt mõtlema. Seda enam, et eelnenud sõdade prak- tika, nagu eespool juba märgitud, on näidanud sellise vastupanu tõhusust. Just üldrahvaliku vastupanu võima- lus, teadmine, et selleks ollakse vajaduse korral nii moraalselt kui ka ettevalmistuselt valmis, on see, mis peab ärahoidvalt mõjuma. Mõnede autorite poolt kiidetud palgasõjavägi, nn. kiirreageerimisüksused, ükskõik kui hästi ja moodsalt need ka relvastatud ei oleks, ei oma selles mõttes vähimatki tähendust. Isegi kui Eesti suudaks üleval pidada kuni 10 000 meest (mis on vaevalt küll usutav), ei moodusta see ühte täielikult komplekteeritud diviisigi, mis, ärajaotatuna rinde pikkusele, on Eesti idapiiri arvestades umbes 30 meest rindekilomeetrile. Selline kaitsejõud ühtegi vastast küll mõtlema ei pane, seda enam, et kaitse sügavusest ei saa antud juhul juttugi olla. Selliste kiirreageerimisüksuste ülemal tuleks kallaletungi korral eelkõige mõtelda sellele, kuidas oma meestega võimalikult kiiresti ise jalga lasta, et oma nahk terveks jääks. Loota ilma igasuguse sõjalise väljaõppeta tsiviilelanikkonna tõhusale toetusele, et edukalt partisanisõda pidada, on utoopia. Seda enam, et sellisel juhul tuleks igast kandist värvatud palgasõduritel põhiliselt tegutseda mitte oma kodukandis vaid võõrastes tingimustes, kus nad kohalikke inimesi ei tea ega tunne ja ka neid ei tunta ega usaldata.

Nii siis, palgasõjaväe loomise korral tuleks Eestis ilma illusioonideta igasugused mõtted tõsisest riigikaitsest sellise sõjaväe abil unustada. Moodsa ja kalli relvastuse asemel oleks otstarbekam palgasõduritele muretseda ilusad riided ja lahinguõppuste asemel drillida paraadmarssi, et rahval sõjaväeparaadide ajal oleks, mida vaadata. Üldrahvalik vastupanu, kui sellest tõsiselt rääkida, on võimalik aga ainult väljaõpetatud rahvaväe (maakaitseväe) baasil, mille üksused okupatsiooni tingimustes tegutsevad eelkõige oma kodukandis, kus neile olukord on läbi ja lõhki tuttav ja tsiviilelanikkonna toetus tagatud. Eesti kaitseväe esmaülesandeks ei ole antud juhul aga mitte niivõrd maa kaitsmine (sõja algfaasis tuleb sellega küll nagunii tegelda, kuid efektiivseks, pikemaajaliseks kaitsetegevuseks on Eesti sõjavägi tõsise agressiooni korral siiski liiga väiksearvuline ja nõrk), kuivõrd rahu ajal sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride väljaõpetamine, kes pärast kohustuslikku sõjaväeteenistust reservi arvatuina moodustaksid sõja korral maakaitseväe üksused. Selliste üksuste moodustamine peaks nähtavasti toimuma kohaliku Kaitseliidu baasil. Just hästi väljaõpetatud maakaitsevägi ja oma vabadust kaitsta sooviv rahvas on Eestile preventiivseks kaitseks.

Ühes kaitseväge taunivas artiklis on avaldatud sellistki arvamust, et kaitseväge pole vaja - piisaks ainult Kaitseliidust. Ilma väljaõppeta või puuduliku väljaõppega meestest koosnev Kaitseliit vaevalt küll riigi kaitseks kõige parem lahendus on. Küsitavaks jääb sel juhul ka see, kust tuleb Kaitseliidule vajalik väljaõpetatud allohvitseride ja ohvitseride kaader. Kõige selle tõttu tuleb sunduslikku ajateenistust pidada Eesti tingimustes nähtavasti siiski kõige õigemaks lahenduseks, mis tagab lisaks arukale poliitikale Eesti riigile ka vajaliku kaitsevõime.

Kahtlematult kerkib kõige ülaltoodu põhjal küsimus, kas Eesti peaks oma kaitsejõudude ülesehitamisel arvestama ainult partisanisõja võimalusi ja vajadusi, jättes näiteks tehnilised väeliigid kui kulukad ja partisanisõjaks sobimatud arenguplaanidest välja. Päris nii see siiski ei ole. Võib esineda olukordi, kus Venemaal endal ei ole sobiv relvastatud kallaletungi alustada ja ta püüab näiteks provotseeritud riigisisese ülestõusu abil (kordub ajaloost tuntud 1. detsember) oma eesmärke saavutada. Nüüd tuleb Eesti kaitseväel tegutseda hoopis vastupidiselt partisanisõja tingimustele. Kaitsele asumise asemel tuleb nüüd ise kiiresti rünnakule minna, et ülestõusukolded nii ruttu kui võimalik maha suruda, enne kui need laieneda ja piiri tagant “lahkeid abistajaid” kutsuda jõuavad. Ja sel juhul on tehnilised, hästi relvastatud ja mobiilsed üksused kahtlematult vajalikud. Selliste üksuste olemasolu paneb potentsiaalsed ülestõusjad vähemalt mõtlema ja, mis vägagi võimalik, võtab ehk isu katsetada.

Seega võib öelda, et preventiivne kaitse ei eelda sugugi ainult partisanisõjaks väljaõpetatud jalaväe olemasolu, olgugi et selle osatähtsus Eesti kaitsekontseptsioonis peab kahtlematult olema suur. Valmis tuleb olla kõikideks võimalikeks variantideks.

 

Kaitseliidu osatähtsus riigikaitses

Mereõppus
Kaitseliitlased mereõppusel

Siinkohal tuleks pisut lähemalt rääkida ka Kaitseliidust. Selle olukord on Eestis käesoleval ajal üsnagi omapärane. Ajakirjanduses taunitakse järjest kaitseliitlastega toimunud intsidente ja leitakse, et Kaitseliit ei tõsta kodanike turva- tunnet. Hoopis vastupidi, paljude arvates on Kaitseliit lihtsalt üks relvastatud ja distsiplineerimata meeste kamp, kes asjatult ohustab kaaskondlasi. Ei ole vähe neidki, kes väidavad, et nemad sellisesse vähe- autoriteetsesse organisatsiooni nagu Kaitseliit ei astu, andmata endale aru, et Kaitseliidule annavad näo just tema liikmed. Kui niinimetatud korralikud kodanikud ennast Kaitseliidust kõrvale hoiavad ei ole seal ka edaspidi korda loota. Lisaks sellele tundub, et paljude selliste, ajalehtedes kirjutajate arvates peaks ideaalne Kaitseliit olema midagi sisekaitse operatiivrügemendi taolist, kelle esmaülesandeks on politsei abistamine riigis sisemise korra tagamisel. Muidugi, Kaitseliidu kasutamine riigi sisekorra tagamisel, eriti kui arvestada meie kriminogeenset olukorda ja politsei nõrkust, on käesoleval ajal ühel või teisel juhul kahtlematult vajalik. Kuid arvata, et Kaitseliidu ülesanded peaksidki piirduma ainult sellega, on naiivsus. Kui nii kirjutaksid ainult koduperenaised, kelle jaoks esmatähtis on igapäevane julgeolek, oleks arusaadav, aga meeste puhul, kes ennast poliitiliselt arukaiks peavad ja riigikaitsest ja selle perspektiividest räägivad, tekib küll küsimusi. Ilmselt ei osata lahti mõtestada Kaitseliidu peamist, riigikaitselist otstarvet, seda et Kaitseliit peaks eeskätt olema meie kaitseväe esimeseks reserviks ja maakaitseväe moodustamise peamiseks baasiks võimaliku relvastatud kokkupõrke korral välis- või ka sisevaenlasega. Just sellest tuleks esmajoones lähtuda Kaitseliiduga seotud küsimuste lahendamisel. On täiesti selge, et seni, kuni meie inimesed Kaitseliidu kohta meie riigikaitse üldises süsteemis õieti määrata ei oska ja ka kaitsejõudude loomise ja arendamisega seotud organid Kaitseliidu selles suunas väljaarendamiseks vastavalt ei tegutse, on tõsiselt võetavate kaitsejõudude loomine Eestis küllaltki küsitav.

Lõpuks tuleb sedagi märkida, et mõningate poliitikute poolt väljaöeldud mõtteid, et Eesti kaitsekulutusi tuleks tunduvalt vähendada, võiks sisuliselt võrrelda käitise juhi arvamusega, mille kohaselt raha nõudvate ja tülikate ohutustehnika abinõude rakendamisega talle alluvas tööstuses võib seni viivitada, kuni käitise majanduslik olukord tunduvalt paraneb (või raha kokkuhoiust lähtudes üldse mitte rakendada. Ei anna need ju enamasti mitte mingisugust majanduslikku efekti). Preventiivset kaitseväge võib aga riigi seisukohalt võtta just ohutustehnilise abinõuna. Muidugi, arutuid kulutusi, priiskamist pole vaja, kuid tuleb endale ka aru anda, et väljaõpetatud reservväe loomine on tegevus, mis nõuab aega ja paratamatult ka raha. Seda ei jõuta teha mõne päeva või nädalaga, alustades alles siis, kui maa kaitsmise vajadus on juba reaalne. Siis on selleks vajalik aeg paraku juba lootusetult maha magatud. Väljaõpetamata meeste paiskamine lahingusse siis, kui see järsku osutub kodumaa kaitseks vajalikuks, on tavaliselt aga seotud suurte ohvritega. Seda on eelnevate sõdade kogemused liigagi hästi näidanud.

 

Noored ja kaitsevägi

Nüüd pisut ka sellest, kuidas mõjub ajateenistus meie noormeeste kvalifikatsioonile ja tervisele. Allakirjutanu, kes ise on aastaid töötanud teadusliku töötajana ja teaduslabori juhatajana on sügavalt veendunud, et vaevalt küll umbes aastapikkune kaitseväeteenistus, eriti veel Eesti kaitseväe tingimustes, kellegi teadmistele tõsiselt mõjuda saab. Kvalifikatsiooni, mis kohe kaob ei ole tõeliselt olnudki. Sel juhul on ilmselt tegemist olnud ainult väga pinnapealsete teadmistega, mis ei ole inimese ajus kinnistunud. Normaalne, treenitud aju taastab kord omandatud ja kinnistunud teadmised ja oskused ka pärast lühemaid (aga aasta ei ole kuigi pikk aeg) pause üsnagi kiiresti. Seda on paljude nende meeste elutöö näidanud, kes on pidanud läbi tegema sõja, vahel aga lisaks kõigele muule ka vangilaagrid, kuid on siiski saavutanud (seega pärast palju pikemat pausi) teadus- või kutsetöös tõsiselt võetava tasapinna. Liiatigi on ka sõjaväes hea tahtmise korral aju treenimiseks piisavalt võimalusi. Väide, et aastaga areneb teadus ja tehnika nii palju, et seda ei ole enam võimalik tasa teha on aga lihtsalt tühi loba, hirmunud, iga hinna eest pääseda püüdva nooruki demagoogiline väide.

Võib arvata, et eelkõige on mõnede noormeeste sõjaväkke negatiivse suhtumise taga isiklik mugavus ja egoism. Oluline on ainult see, mis on minule hea. Riik ja rahvas on vajalikud ainult niivõrd, kuivõrd nad rahuldavad minu vajadusi. Minult ärge aga midagi oodake ja, jumala pärast, ärge pange mulle mingeid kohustusi, mis piiraksid, kas või ajutiselt minu õigusi ja vabadust. Sõjaväes olles tuleb sellistel noortel, kodus ja koolis tõenäoliselt liigselt hellitatud härrasmeestel aga paraku sageli kogeda, et nende naba ja maailmanaba koordinaadid ei lange kaugeltki kokku. Nõutakse korda ja distsipliini ning äkki ei tohigi enam kõike teha, mida tahaks. See on esimesel hetkel paljudele vapustav elamus, kuid edasises elus tuleb selline kogemus ainult kasuks. Õpitakse nägema elu väljaspool hoolitseva emme süle ja mehistutakse. Lisaks muule võib sõjaväekartuse põhjuseks olla aga ka füüsiline nõrkus. On ju sõjaväe arstlik komisjon näidanud paljude meie noorte halba kehalist seisukorda. Ja mis seal salata, kui keegi ikka ei ole ennast varem kehaliselt treeninud, siis tundub sellega alustamine alguses õigegi raske olevat. Seda enam, et keegi ei taha oma kehalise lõtvuse tõttu teiste naerualuseks saada. Füüsiline treening on sõjaväes aga paratamatus. Nii siis - parem sõjaväest hoiduda, otsides selleks igasuguseid mõeldavaid põhjuseid ja süüdistades sõjaväge isiksuse ahistamises ning noore geeniuse (kes enamasti ei ole senini mitte mingeid erilisi, hiilgavaid vaimseid võimeid näidanud) vaimu nüristamises.

Kõik ülaltoodud põhjused ei ole aga tõelise mehe väärilised. Vaba mehe tunnuseks on aastatuhandete jooksul olnud õigus relva kanda. Selle õigus puhul oli tähtis eelkõige moraalne aspekt - vaba mehe esmakohustuseks oli oma pere ja kodu (ka nende sõnade laiemas tähenduses) kaitsmine. Selle kohustuse täitmine oli see, mis andis mehele väärikuse ja tagas ühiskonna austuse. Mees, kes tahab väärikalt, vaba mehena vabas Eesti elada peab arvestama sellega, et Eesti vabaduse hoidmine ja kaitsmine nõuab paratamatult ka mõningaid isiklikke ohvreid. Neid on toonud me esiisad ja kui neid ei oleks toodud, siis vaevalt küll eesti rahvas kestnud oleks.

 

Kas Eestit on üldse mõtet relvaga kaitsta?

Rakett
Õhutõrje rakett

Paraku on neidki, kes on kahtluse alla seadnud Eesti vabaduse eest võitlemise otstarbekuse üleüldse, tuues näiteks II maailmasõja, kus kanti ilma edu saavutamata raskeid kaotusi. Siinjuures on lähtutud eelkõige inimkaotuste suurusest, arvestamata seejuures aga moraalseid aspekte. Muidugi, kaotused olid rängad, kuid tuleb arvestada seda, et just see, et juleti ja suudeti oma kodumaa eest võidelda, oli üheks ja mitte väikeseks asjaoluks, mis suurel määral andis eestlastele rahvana püsimajäämiseks selle eneseuhkuse ja sisemise jõu, mis võimaldas kõigele järgnenud nõukogude okupatsiooni tingimustes toimunule vaatamata, siiski oma rahvuslikku olemust säilitada ja eestlasteks jääda. Mis oleks toimunud ilma selleta, on raske arvata. Ei maksa unustada, millise hoobi rahva iseteadvusele andsid 1939/1940. aasta sündmused, kui Eesti n.-ö. ilma püssipauguta ära anti (seda enam, et ka see ei takistanud Nõukogude Liitu eesti rahva hävitamisega alustamist). Aluse rahvusliku iseteadvuse tõusule  (just üldrahvalikus mõttes) pani aga Vabadussõda, ehkki selle algul olid vägagi paljud üsnagi lootusetult meelestatud.

On selliseidki kirjutisi olnud, milles on avaldatud arvamust, et eesti rahva säilimiseks on esmatähtis ainult kõrge vaimse kultuuri olemasolu. Muu nagu polegi tähtis. Kahtlematult, vaimne kultuur on rahvuse säilimiseks vägagi oluline, kuid mitte ainult. Ajaloos on teada küllaltki kõrge kultuuriga rahvaid, kes sellele vaatamata on kadunud. Samal ajal on teada seegi, et suuri vaimse kultuuri väärtusi on aegade jooksul loonud ka alistatud rahvaste esindajad ja isegi isandate hirmu ja armu all elavad orjad. Seetõttu võib oletada, et mitte vähem oluline kui lihtsalt üldinimliku kõrge vaimse kultuuri olemasolu, on rahvuse kui sellise säilitamiseks vajalik oma rahvusliku iseteadvuse ja eneseväärikuse omamine ja, lisaks sellele, et olla vabaks rahvaks ning leida sellisena ka teiste poolt tunnustamist ning püsima jääda, valmisolek oma vabadust võõra vägivalla eest kui vaja ka relvaga kaitsta. Hingeliselt orjana (või ka rahvustundeta nn. maailmakodanikuna), kellele kõige tähtsam on ainult oma naha säilitamine ja isiklik heaolu, on tihti muidugi kergem ja ohutum elada, kuid kui selline hoiak muutub mingi rahva hulgas üldiseks, siis on see rahvas paratamatult määratud hääbumisele. Siin ilmas on juba paraku kord nii, et kes ei suuda või ei taha enda eest seista, see kaob.

Ja lõpuks. Neil, kes kõigele vaatamata unistavad siiski kaitsejõududeta Eestist tuleks ehk sellegi üle järele mõtelda, et selline Eesti, kes ennast ise kaitsta ei taha vaid ainult teiste armule loodab, sarnaneb põhimõtteliselt vana turu litsiga, keda iga mees, kellel aga tahtmine tuleb, võib endale alla keerata ja kelle ainus enesekaitse seisneb vaikse häälega anumises: “Tee mis tahad, ära ainult peksa ega tapa” (vaikse häälega sellepärast, et kõvast karjumisest nagunii kasu ei ole - ega sellele, kes ise ennast kaitsta ei julge keegi ju appi ei lähe, küll aga võib liigne lärm kallaletungija vihaseks teha). Kas selline Eesti peaks siis olema eestlaste unistuseks? Küsida tuleb sedagi, kas sellise riigi ja rahva jõukuse kasvul on üldse mõtet, sest see ju ainult suurendab vallutaja iha. Kui me ennast kaitsta ei soovi, siis tõenäoliselt teeb õigesti hoopis see, kes Eestist, nii pea kui ta piisavalt palju varandust ükskõik mil viisil on kokku krabanud, kiiresti läände jalga laseb. Nii et mõtelgem, millist riiki me ikka tahame.

Hendrik Arro

Sõjaaegne lendur