EESTI KAITSEVÄGI JA NATO KÕRGED ÜLEMAD

 

EESTI KAITSEVÄGI JA NATO KÕRGED ÜLEMAD

 

Mitmed viimasel ajal Eestit külastanud välisriikide kõrged sõjaväelased on avaldanud arvamust, et Eestil tuleks oma kaitsevägi ümber kujundada. Praegune totaalkaitse printsiip koos kohustusliku sõjaväeteenistusega tuleks hüljata ja selle asemel üle minna palgasõjaväele, formeerides 1-2 hästi relvastatud ja väljaõpetatud pataljoni (rohkemaks puuduvad esialgu ilmselt jõud ja võimalused 1) , et nendega siis vajaduse korral osaleda NATO rahutagamis- operatsioonides ja mujal, kus selliseid üksusi vaja on. Mis puutub Eesti julgeolekusse, siis selle tagavat NATO (ja võimalik, et ka Euroopa Liit), kes oma üksustega vajaduse korral Eestile appi tulevat. Ka Eestis on see mõte terve rea riigitegelaste hulgas (eesotsas Siim Kallasega) kõlapinda leidnud.

Esimesel pilgul on asi tõesti kena. Üldist kaitseväge ja sõjaväekohustust polegi vaja. Piisab täiesti vabatahtlikkuse alusel komplekteeritud pataljonidest, kes Eestit, koos teiste riikide väekontingentidega, esindaksid siis seal, kus suurriikide juhtide arvates maailmarahu on ohus, tagades sellega ka Eesti julgeoleku. (Väikeriikide arvamusel nendes küsimustes, nagu elu on näidanud, tavaliselt erilist kaalu ei ole ja nende valitsustel jääb enamasti üle suurriikide arvamusele ainult truualamlikult järele kiita.) Ülejäänud Eesti noorsool pole antud juhul kodumaa kaitsmisega enam asja ja nad võivad ennast pühendada enesearendamisele ja oma elu korraldamisele, ilma et neil oleks vaja sõjaväes oma aega viita. Üheks argumendiks, mis palgasõjaväe kasuks sageli esile tuuakse on ka see, et praegu kehtiva suhteliselt lühiajalise üldise sõjaväeteenistuse korral ei ole nagunii võimalik meie sõduritele sellist väljaõpet anda, et see oleks võrreldav palgasõdurite väljaõppega. Seega üksuste lahinguvõime on tunduvalt madalam, kui palgasõjaväe üksustel.

Raul Kütt ja Enrique Valdéz
Major Raul Kütt kohtub viitseadmiral Enrique Valdéziga

Paraku kutsuvad sellised sõnavõtud käesoleva kirjutise autoril peale nendes peituvate tõeterade nentimise esile ka mõningaid kahtlusi. Kõige pealt tundub, et välisriikide kõrgemad sõjaväelased, kes selliseid mõtteid väljendavad, on asjale lähenenud pisut liiga ühekülgselt ja arvestavad esmajoones ainult suurriikide huvisid. Ei ole kahtlust, et sõjaliste konfliktide puhul on suurriikidel väga meeldiv saada oma kasutusse lisaks oma riigi sõjajõududele ka väikeriikide palgasõdurite pataljone. Mitte niivõrd sõjalistest kui esmajoones just eetilistest aspektidest lähtudes. Annab see ju isegi kahtlasevõitu ettevõtmiste puhul asjale rahvusvahelist tuge – näete, kui palju toetajaid meil on. Järelikult, me eesmärk on õige. Paraku ei ole seejuures sugugi välistatud, et eesti sõdurid, keda nende valitsus on lähetanud ühte või teist suurriikki (või riikide gruppi) truualamlikult abistama võivad sellistel missioonidel, vähemalt kohalike elanike arvates, keda abistama minnakse, tahes-tahtmata sattuda isegi okupantide mittekadestusväärsesse rolli. Eks me, eestlased, oleme ju isegi neid mittesoovitud vabastajaid, kes kõik tulid eesti rahvale oma jutu järgi õnne tooma, rohkem kui küll näinud.

Mis puutub aga Eesti kaitsmisse, siis sellega on asjad palgasõjaväe korral nii nagu nad on – oma kaitsejõud puudub ja tuleb loota ainult teiste riikide armule ja abile. Suurriikide seisukohalt võttes on asi muidugi lihtne. Kui juhtubki nii, et Eesti ootamatu agressiooni korral võitlusvõimeliste vägede puudumise tõttu kiiresti okupeeritakse, mis sellest siis ikka on. Esialgu võib ju mõne tükikese maad ajutiselt ka vaenlasele loovutada. Küllap see siis, kui vägesid ja jõudu on kogutud ning asja otstarbekaks peetakse jälle tagasi võetakse ja asi ongi korras. Et see tükike maad aga eestlastele kogu nende kodumaad ja eesti rahvale elu ja surma küsimust võib tähendada, ei tarvitse suurte sõjaplaanide koostajatel pähegi tulla. Suurriikide territooriumite ja rahvaarvuga võrreldes on see kõik ju köömes. Mõelda vaid – mingi 45 000 km2 ja veidi üle miljoni inimese – tühiasi. Nagu elu on näidanud, võib jõukogumine vastulöögiks aga paraku küllaltki kaua aega võtta (mõnest kuust mõne aastani), eriti siis kui vaenlaseks osutub mõni suurriik, kelle kallale niisama lihtsalt ei ole soovitav minna. Et selle aja jooksul on vastasel aega okupeeritud territooriumil aga teha mida iganes pähe tuleb, ei ole eriti tähtis. Globaalses mastaabis on oluline ju lõppvõit. Territoorium saadakse tagasi ja suurte rahvaste puhul ei ole ka selle maatüki uuesti rahvastamine, kui seal elanud inimesed on, näiteks etnilise puhastuse käigus, kas hävitatud või välja veetud, eriline probleem. Inimesi jätkub. Kuid ei ole välistatud ka teine, tunduvalt halvem võimalus. Suurriikide puhul, kui asi ei puuduta otseselt nende riikide eneste territooriumi ja rahvast võib lugu lõppeda ka nii, et näidatakse puhtformaalselt ainult oma suhtumist ja kuulutatakse, et anneksiooni ei tunnustata, millega status quo-ga sisuliselt nõustutakse. 2) Kes see mõne väikeriigi eest ilma tõsise vajaduseta ikka oma nahka turule tuua tahab.

Eesti puhul on lugu paraku nii, et ainsaks Eestit reaalselt ähvardavaks jõuks ongi suurriik - Venemaa. Ja selle riigi käitumine, nagu ajalugu on näidanud, on küllaltki ettearvamatu olnud. Teiste naabritega (Läti, Soome) Eestil vaevalt küll tõsiseid konflikte oodata on. Venemaaga konflikti korral võib aga arvata, et enne kui Eestile reaalse ohu korral appi tullakse mõeldakse sügavalt järele. Kas ikka tasub? Seda eriti siis, kui Eesti ise kallaletungijale mitte mingit vastupanu ei osuta ja vaikselt ootab, mida selle maailma vägevad tema päästmiseks ette võtavad. Ja on kurb, kui lõppkokkuvõttes tuleb konstateerida et järjekordselt leidis kinnitust üldtuntud tõde - uppujate päästmine on eelkõige ikka uppujate eneste asi.

Mida siis Eestil antud olukorras tuleks teha? On selge, et otsese sõjalise konflikti korral Eestil Venemaa võitmiseks jõudu ei jätku. Küll aga on võimalik teha “selle palukese”, mida nimetatakse Eestiks, allaneelamine agressorile vägagi vastikuks ja panna mõtlema – kas ikka tasub? Seega Eesti kaitsmisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, et Eesti kaitsetaktika ja relvajõud peavad olema sellised, et oleks tagatud preventiivne mõju võimalikule agressorile. Selline olukord tekib eeskätt aga siis, kui on oodata üldrahvalikku, visa vastupanu vaenlasele. See paneb vähemalt mõtlema. Seda enam, et möödunud sajandil mitmel pool maailmas toimunud partisanisõdade praktika on näidanud sellise vastupanu tõhusust. Just üldrahvaliku vastupanu võimalus, teadmine, et selleks ollakse vajaduse korral nii moraalselt kui ka ettevalmistuselt valmis, on see, mis võib ärahoidvalt mõjuda.

Mis puudutab kiidetud palgasõjaväge, siis kiirreageerimis- ja rahutagamisüksused, ükskõik kui hästi ja moodsalt need ka relvastatud ei oleks, ei oma Eesti otsese kaitsmise seisukohalt vähimatki tähendust. Need mõnituhat meest, mida Eesti suudaks üleval pidada ei moodusta ju ühte täielikult komplekteeritud rügementigi, mis ärajaotatuna rinde pikkusele, on Eesti idapiiri arvestades umbes 10-20 meest rindekilomeetrile (kui sedagi). Selline kaitsejõud ühtegi vastast küll mõtlema ei pane. Mehi ei jätku isegi rindejoone katmiseks, rääkimata kaitse sügavusest. Selliste kiirreageerimisüksuste ülemal (juhul kui üksused raskel hetkel üleüldse Eestis peaksid olema) tuleks kallaletungi korral eelkõige mõtelda sellele, kuidas oma meestega võimalikult kiiresti ise jalga lasta, et oma nahk terveks jääks. Kui aga rääkida partisanisõjast, siis loota, et palgasõjaväele panust tehes ilma igasuguse sõjalise väljaõppeta jäetud tsiviilelanikkond on suuteline partisanisõda tõhusalt toetama on utoopia. Seda enam, et igast kandist värvatud palgasõduritel tuleks põhiliselt tegutseda ju mitte oma kodukandis, kus rahvas neid teab ja tunneb, vaid võõrastes tingimustes, kus nad kohalikke inimeste jaoks on võõrad, keda ei tunta ega usaldata.

Nii siis, palgasõjaväe kui ainukese Eesti kaitsejõu loomise korral tuleks Eestis ilma illusioonideta igasugused mõtted tõsisest riigikaitsest unustada. Ja seda mitte ainult sõjaväe väiksuse pärast. On veel teine ja palju suurem oht, nimelt eestlaste kaitsetahte kadumine. Olukord, kus rahvale pidevalt sisestatakse, et tavainimesel ei olegi vaja ega võimalik oma kodumaad kaitsta, vaid ta saab ainult välisabile loota, viib tõenäoliselt varem või hiljem selleni, et Eestit enam kaitsta ei osata ega soovitagi. Tuletagem meelde õpitud abituse sündroomi, mis juba praegu on paljusid Eesti inimesi haaranud, kes vaikselt vaesuses virelevad ja ainult riigilt abi nõuavad, püüdmatagi oma olukorda ise parandada. Samasugune, ainult teiste abile lootmise mentaliteet võib eestlaste teadvuses maad võtta ka siis, kui kogu aeg räägitakse Eesti abitusest ja panus tehakse ainult välisabile, mille saamise õigustamiseks tuleb oma väikesed palgasõdurite üksused suurriikide poolt antud ülesandeid täitma saata. Kui tõepoolest selle peale välja minna, siis tuleks Kaitseministeerium ümber nimetada Kaitsetuse Ministeeriumiks ja ministriks panna mõni võluv daamike, kes naiselikult oma abitust rõhutades suudaks ehk suurriikide d˛entelmenidest riigijuhte mõjutada teda (ja koos temaga ka Eestit) kaitsma.

Tõeline, üldrahvalik vastupanu ohu olukorras, kui sellest tõsiselt rääkida, on võimalik ainult isamaaliselt meelestatud rahva 3) ja väljaõpetatud maakaitseväe (või ükskõik, kuidas me sellist kaitseväge ka ei nimetaks) baasil, mille üksused okupatsiooni tingimustes tegutsevad eelkõige oma kodukandis, kus neile olukord on läbi ja lõhki tuttav ja tsiviilelanikkonna toetus tagatud. Maakaitseväe moodustamisel on üldisel kohustuslikul sõjaväeteenistusel aga otsustav roll. Seega võib öelda, et Eesti kaitseväe esmaülesandeks ei ole mitte niivõrd maa kaitsmine (sõja algfaasis tuleb sellega küll nagunii tegelda, kuid efektiivseks, pikemaajaliseks kaitsetegevuseks on Eesti sõjavägi tõsise agressiooni korral siiski liiga väiksearvuline ja nõrk), kuivõrd rahu ajal sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride väljaõpetamine, kes pärast kohustuslikku sõjaväeteenistust reservi arvatuina moodustaksid sõja korral maakaitseväe üksused. Selliste üksuste moodustamine ja aeg-ajalt korduv täiendav väljaõpe peaks nähtavasti toimuma kohaliku Kaitseliidu baasil. Väga oluline on siin ka eestlaste rahvusliku uhkuse ja eneseusu tõstmine, teadvustamine, et mis ka ei juhtuks, Eesti kaitsmine on ikka ja alati olnud eesti meeste pühaks kohuseks ja seda ka tehakse. Väide, et maakaitseväe sõdurite väljaõpe jääb alla palgasõdurite väljaõppele on muidugi õige, kuid tuleb arvestada sellega, et vaevalt küll Eesti sõduritel tuleb võitlusse astuda Ameerika eliitüksustega. Meie vastasena tuleb eelkõige arvesse ikka Venemaa ja vene sõdurite väljaõppega (kui üksikud eliitüksused välja arvata) on lugu nii, nagu ta on. Lisaks sellele - kogu Eesti täielikuks okupeerimiseks, eriti tõsise vastupanu korral ju ainult eliitüksustest ei jätku. Kokkuvõttes võib seega öelda, et just hästi väljaõpetatud maakaitsevägi ja oma vabadust kaitsta sooviv rahvas on vägagi olulised faktorid, mis tõstavad Eesti preventiivset kaitsevõimet. Ja ei ole sugugi võimatu, et just julge vastuhakkamine agressorile vajaduse korral on selleks tõukejõuks, mis paneb NATO kiiremini tegutsema ja ei lase öelda, et küllap nad ise enda anastamist soovivadki. Palgasõdurite pataljonid on eelkõige aga vajalikud selle näitamiseks, et Eesti püüab teiste NATO liikmesriikidega sammu pidada ja ühisesse julgeolekusüsteemi oma panuse anda. Eesti kaitsmise seisukohalt neile aga erilist lootust panna ei saa. Isegi mitte agressiooni algfaasis. Samal ajal ei saa aga mitte mingil juhul väita, et NATO-sse kuulumine Eestile kasulik ei oleks. Juba teadmine, et Eestile võidakse agressiooni korral appi tulla võib potentsiaalsele agressorile preventiivselt mõjuda. Seega siis, Eesti kaitsevõime igakülgseks tagamiseks on oluline nii NATO-sse kuulumine, kui sellele paralleelselt ka totaalse kaitsesüsteemi väljatöötamine. Seda ei maksaks Eesti valitsusel ja Riigikogul igasuguste välismaiste nõuandjate ja õpetajate soovitusi kuulates mitte ära unustada.

 

Hendrik Arro

 



1)  Tuleb arvestada, et selliste, igas ilmakaares, s.h. ka väga kuumades ilmastikutingimustes tegutsemiseks mõeldud üksuste varustuses peab palju sellistki olema, mida näiteks ainult Eestis sõdimiseks piisavalt hästi varustatud palgasõdurite puhul vaja ei oleks. See teeb selliste üksuste varustamise väga kalliks. Lisaks sellele tulevad ju kanda ka veel üksuste missioonidele lähetamise kulud.

2)  Kuidas selline mittetunnustamine praktikas välja näeb on Balti riikidele hästi teada-tuntud asi. See ei takistanud lääneriikidel Jaltas Balti riikide mahamüümist Nõukogude Liidule ja edaspidi viimase praktiliselt piiramisteta tegutsemist Eestis, Lätis ja Leedus, kaasa arvatud massiline elanikkonna arreteerimine ja küüditamine.

3)  Selle isamaalise kasvatusega on Eestis käesoleval ajal lood küll kehvavõitu. Vastava kasvatuse praktilise puudumise tõttu koolides on isamaalisus küllaltki paljude noorte hulgas kujunenud mitte au- vaid pilamise asjaks ja meie kiiresti vahelduvad valitsused ei ole asja parandamiseks peale üldsõnalise mulina mitte midagi suutnud ette võtta. Vähe on Eestis ka neid riigitegelasi, keda isamaalisuses noortele eeskujuks võiks tuua. Ennem vastupidi. Mis puutub aga riigikaitse õpetamist koolides, mis rahva kaitsevõime tõstmiseks oleks hädavajalik, siis sellega on asjad nagu nad on. Igatahes ennesõjaaegse tasemega ei anna praegust taset võrreldagi .