LENDURITE KIVIST

LENDURITE KIVIST

 

Harjumaal, Kõrvemaa metsades asub Järvi küla lähistel, Pikajärve ja Pärijärve vahel künkal üksik põllukivi graniidist mälestusplaadiga, millele on raiutud viis nime. Kivi ümbritsevad kolmest küljest korrapäraselt paiknevad kuused, mis moodustavad kivile nagu omapärase auvalve. See kivi on sinna paigutatud 1941. a. suvel toimunud sündmuste tähistamiseks. Neil, Eesti jaoks otsustavatel päevadel põgenes Jägalas asuvast eesti lenduritest Punaarmee koosseisus moodustatud üksikust lennueskadrillist suurem osa (üle 80 %) lendavkoosseisust metsa, et asuda metsa-vendadena Eesti eest võitlema.

 Põgenemine toimus 27. juuni õhtul, mitmes grupis, kui lennueskadrilli asuti Venemaale evakueerima. Relvadeks oli neil meestel ainult lendurohvitseridele välja antud püstolid. Üks põgenenud lendurite grupp, kokku 23 meest; jäi laagrisse Järvi küla lähistele, kus kohalik metsavaht organiseeris lendurite toitlustamise. Paraku jõudsid kuuldused metsas olevatest lenduritest ka kohalike punaste kõrvu, kes sellest teatasid kuhu vaja ja 13. juulil saabuski umbes paarisajameheline NKVD (piirivalve) üksus lendureid püüdma. Lenduritel õnnestus piiramisrõngast lahinguga küll väljuda, kuid seda kolme mehe elu hinnaga. Langesid lendur-kapten Juhan Kalmet, lendur-kapten Arnold Streimann ja lendur-nooremleitnant Martin Terts. Metsavahil ja tema perel õnnestus pääseda. Kuid need langenud ei olnud 1941. aasta sõjasuvel lendurite hulgas ei esimesed ega ka viimased.

Juba 10. juulil oli lendurite-metsavendade grupist langenud lendur-kapten Aksel Oskar, kes Erna pataljoniga sidet looma minnes sattus varitsusele. Mõni aeg hiljem langes Aegviidu lähistel teises lendurite-metsavendade grupis olnud motorist Herman Tombah.

Pärast lahingut lendurite grupid lagunesid ja üksikult või väiksemate gruppidena liiguti lõuna poole, sakslastele vastu. Kui major Hirvelaan augusti algul organiseeris Väätsal Eesti vabastamislahingutes küllaltki tuntuks saanud omanimelise pataljoni, koosnes selle ohvitserkond valdavalt lendurohvitseridest. Nii oli 1. kompanii ülemaks lendur-kapten Johannes Kant, 2. kompanii ülemaks lendur-kapten Aavo Ürgsoo, majandusülemaks lendur-kapten Oivo Soots ja käsundusohvitseriks lendur-kapten Juhan Ainjärv. Lahingutega liiguti koos sakslastega Tallinna poole. Kui major Hirvelaan 20. augustil Rapla lahingus langes, võttis pataljoni juhtimise üle lendur-major August Kitsapea, kes juhtis pataljoni kuni selle likvideerimiseni, mis toimus septembris, pärast Tallinna vabastamist. Tallinna vabastamisel langesid lenduritest major Hirvelaane pataljoni ridades veel Leino Oru ja Vello Maks. Harjumaa Omakaitse staabiülemana langes augusti algul Mahtra lähistel aga lendur-nooremleitnant Eero Saag.

Lendurite kivi
Lendurite kivi Kõnnu metsas

Kõnnu metsades langenud kaaslaste mäles- tuseks paigaldasid lendurohvitserid 1942. a. 12 juulil Järvi küla lähistele, umbes kpt. Kalmeti langemiskohale mälestuskivi, mida on hakatud kutsuma “Lendurite kiviks”. Kivil paikneval tahvlil olid O. Akseli, J. Kalmeti, A. Streimanni, M. Tertsi ja H. Tombahi nimed. Mehed ise maeti 1941. aasta oktoobris ümber. Paraku ei ole Maarjamäe kange- laskalmistule maetud lendureid J. Kalmetit, M. Tertsi ja E. Saagi, samuti ka hiljem eestlastest koosnevas mereluurelennugrupis lahingulennul langenud ja samasse maetud E. Mardot ning J. Roometsa Maarjamäele paigutatud mälestustahv- litel mainitud.

Kui Nõukogude Liit Eesti uuesti okupeeris, kõrvaldas üks kohalik elanik kivil olnud mälestustahvli selle hävitamise vältimiseks ja peitis metsa ära. Ärapeidetud tahvel on aga kahjuks tänaseni leidmata. Kuusalu muinsuskaitsjate initsiatiivil paigaldati 1994. a. suvel kivile uus mälestustahvel. Nüüd on kunagistel ja ka praegustel lennuväelastel saanud kauniks kombeks iga aasta 13. juulile lähimal nädalavahetusel sõita “Lendurite kivi” juurde, et seal koos kohalike muinsuskaitsjate ja teiste asjast huvitatutega mälestada kunagi toimunud sündmusi ja langenud sõjakaaslasi.

Traditsiooni kohaselt kogunetakse Kiiule, Kiiu torni juurde, et sealt siis ühises kolonnis sõita algul Soodla veehoidla lähistel, Kõrve külas endise Aruhärma talu juures paikneva, lendurite ja nende perekondade abistamise eest mõrvatud Hans ja Marie Oskari mälestuskivi juurde, sealt aga, pärast nende mälestamist edasi “Lendurite kivi” juurde, kus toimub pikem mälestusteenistus millele järgneb ühine sõdurisupi söömine ning vaba vestlus ja mälestuste heietamine vabas looduses. Neist kokkutulekutest, nagu eespool juba öeldud, on alati osa võtnud peale Kuusalu muinsuskaitsjate ka sõjaaegsete eesti lennuväeüksuste veteranid ning praegused eesti õhuväelased, eesotsas Õhuväe ülemaga. Kohal on olnud ka väliskülalised – endised lennuväelased ja kunagised eesti lendurite lapsed, samuti kohalikud inimesed, kelledele jaoks osavõtt “Lendurite kivi” kokkutulekust on muutunud meeldivaks traditsiooniks.

Nii võib siis öelda, et ajal, mil meie riigivõim püüab kunagi toimunud sündmusi võimalikult maha vaikida ja piirduda ainult eestlaste kannatustest rääkimisega, häbelikult mööda minnes sellest, et Eestis leidus küllalt mehi kes ei jäänud nõukogude võimu kuritegude puhul mitte vaikseteks kannatajateks vaid võtsid relva ja läksid sõtta, et oma maad ja rahvast kaitsta, ei ole nende meeste teod siiski unustuse hõlma vajunud. On tore, et lisaks kunagistele ja praegustele lennuväelastele leidub ka teisi inimesi, kelle arvates kodumaa kaitsmine on ikka ja alati eesti meeste püha kohus olnud ja selles võitluses langenud väärivad mälestamist. Jääb vaid loota, et nende julgete meeste eeskuju innustab meie noori nii, et mehe meel Eestis kunagi ei kao ja austuse märgina kodumaa kaitsmisel langenud lenduritele toimub “Lendurite kivi” kokkutulek jätkuvalt ka tulevikus, pärast seda, kui viimane kunagine, Eesti eest võidelnud lennuväelane on manalasse varisenud.

Hendrik Arro