POMMIGA ÖÖKULL JA SÕJALENDURID

POMMIGA ÖÖKULL JA SÕJALENDURID

 

Eesti vabadusvõitlejate hulgas on mitmesugustel kokkutulekutel, aga tihti ka lihtsalt oma igapäevaste tööde-toimetuste juures näha mehi, kes kannavad rinnas kilbikujulist märki, millel on kujutatud stiliseeritud öökull, kes oma küünte vahel hoiab pommi. Kes nad sellised on ja mida see märk sümboliseerib? Katsume allpool seda pisut siis selgitada.

 

Eestlastest Saksa lennuväes

Need veteranid on kunagised lennuväelased, kes II maailmasõja ajal teenisid Saksa õhujõududes moodustatud eesti lennuüksustes ja kes pärast Eesti taasiseseisvumist moodustasid Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse (EVTÜ) juures oma, sektsiooni, nimetusega Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühendus (SELÜ). Ühendus moodustati 17. aprillil 1993. aastal ja selle ridadesse on aegade jooksul ennast registreerinud üle 170 mehe. Nende hulgas on nii lendureid, pardalaskureid kui ka maapealse personali hulka kuulunud mehi, sealhulgas ka välismaal elavaid kunagisi lennuväelasi (tuleb märkida, et välismaal elavad endised eesti lennuüksustes teeninud mehed omaette organisatsiooni moodustanud ei ole.). Ühenduse esimeheks valiti endine sõjaväelendur Hendrik Arro, kes on seda ametit pidanud käesoleva ajani.

Teatavasti tegutsesid II maailmasõja ajal Saksa sõjaväes eestlastest koosnevate maaväeüksuste kõrval ka lennuväeüksused. Esimene neist, (Sondrestaffel Buschmann) moodustati 1942. aasta veebruaris. Lennusalk, mis tegutses mereluure lennusalgana esialgu Saksa lennuväkke veel ei kuulunud, kuid viidi sinna üle 1943. aasta aprillis, nimetuse all 127. Luurelennugrupp (hiljem 127. Mereluurelennugrupp). See oli esimene välismaalastest koosnev lennuüksus Saksa lennuväes. Üksus baseerus Tallinnas ja tegeles mereluure ja allveelaevade vastase võitlusega Soome lahel.

Sellest grupist kasvas välja 11. Öölahingulennugrupp, mis esialgu tegutses mitmel pool Venemaal. Merelendurid aga jätkasid tegutsemist 127. Mereluurelennugrupi üksiku lennusalgana. 1944. aasta veebruaris toodi 11. Öölahingulennugrupp Neveli rindelt üle Eestisse, kus tegutses algul Narva, hiljem aga Tartu rindel.

1943.aasta sügisel organiseeriti Lätis Liibavis (praegu Liepaja) ka lennukool eestlaste ja lätlaste väljaõppeks. See kool valmistas ette nii lendureid ja pardalaskureid kui ka tehnilist personali eesti ja läti öölahingulennugruppidele. 1944.a suve algul toodi lennukooli eestlaste osa üle Pärnusse, kus tegevus jätkus. Samuti alustati samal ajal Saksamaal ka eesti jahilendurite väljaõpet hävitajatele Focke-Wulf FW 190.

1944.a septembris, kui Eesti maha jäeti viidi eesti lennuüksused üle Saksamaale, kus nad likvideeriti, meeskond aga saadeti teenistust jätkama teistes väeliikides. Kokku teenis eesti lennu- ja neid toetavates maapealsetes üksustes ning lennukiremonditöökodades umbes 1000 meest.

 

Sümboolika saamisloost

Ühenduse loomisel kerkis kohe alguses üles ka sümboolika küsimus. Teatavasti sõjaaegsetel eesti lennuüksustel oma üldkasutatavat, ametlikult kinnitatud embleemi ei olnud. Seetõttu tuli esimese variandina kõne alla, kasutada SELÜ sümboolika väljatöötamisel enne sõda ja ka praegu Eesti Lennuväes kasutusel olevat Eesti sõjaväelenduri kutsemärki (sini-must-valge kilbi ja mõõgaga kotkast). Eesti lenduri kutsemärgi puhul oleks asi olnud selge. Seda märki, mis kinnitati juba 1922. aastal Eesti sõjaväelendurite ja vaatlejate kutsemärgiks oli kandnud juba mitu põlvkonda eesti lendureid, sealhulgas ka need eestiaegsed lendurid, kes võitlesid sõjaaegsete eesti lennuüksuste ridades. Eesti sõjaväelenduri märgi kasutamise muutis küsitavaks aga asjaolu, et sõjaaegsetes eesti lennuüksustes lendas küllaltki palju ka selliseid mehi, kes ei olnud Eesti lenduri kutsemärki saanud. Need olid mehed, kes said oma lennualase väljaõppe Saksa sõjaväes teenides, mistõttu Eesti lenduri kutsemärki neile (ka mitteametlikult, nagu seda mõningate meeste puhul siiski tehti) välja ei antud. Et ka SELÜ asutajateks olid põhiliselt lendurid, kellel seda märki ei olnud, siis ei peetud selle märgi kasutamist SELÜ sümboolika väljatöötamisel õigustamatuks. Nii tuli otsinguid jätkata.

Kui eespool sai öeldud, et sõjaaegsetel eesti lennuüksustel oma embleemi ei olnud, siis oli siin ka üks erand. Nimelt moodustati 1944.a. suve algul värskelt Liibavi lennukooli lõpetanud lenduritest 11. Öölahingulennugrupi juurde 3. lennusalk, mis asus tegutsema Narva rindel. Selle lennusalga lendurid ja lennusalga ülem kapten Avo Ürgsoo otsustasid, et salgal peaks oma embleem siiski olema. Lendurite hulgas oli ka endine kunstiüliõpilane Kalju Reitel, kes tegi ettepaneku, võtta lennusalga embleemiks salga tegevusest lähtudes pommiga öökull. Mõeldud tehtud. Kalju Reitel kujundaski märgi ja see kanti kõikidele lennusalga lennukitele. Seega oli pommiga öökullil otsene side sõjaaegsete eesti lennuüksustega olemas. Selle märgi all olid eesti lendurid vaenlase vastu võidelnud. See saigi valiku tegemisel otsustavaks – pommiga öökull otsustati üsna üksmeelselt võtta SELÜ sümboolika väljatöötamisel aluseks. Vastu ei vaielnud ka teistes eesti lennuüksustes teeninud mehed, sest 11. Öölahingulennugrupp moodustas sõja ajal kahtlematult eesti lennuüksuste tuumiku, olles suurimaks eestlastest koosnevaks lahingulennuüksuseks.

Et aga SELÜ liikmeskond ei koosnenud siiski ainult kolmanda lennusalga meestest, vaid nende hulgas oli, nagu eespool juba öeldud, mehi kõikidest sõja ajal Saksa lennuväes tegutsenud eesti üksustest, siis ei peetud siiski päris õigeks kolmanda lennusalga embleemi täpse koopia kasutamist. Eestis elav märgi autor, nüüd juba tunnustatud skulptor Kalju Reitel võttis asja käsile, ning kujundaski märgi pisut ümber. Esialgselt ümmargused öökulli tiivanukid tõusid nüüd ülespoole ja olid teravnenud. Pisut muutus ka pommi kuju, mis nüüd hakkas sarnanema “behälteri” st kassettpommiga. Ka selliseid pomme oli hulganisti venelastele kaela loobitud.

Ühesõnaga, märki stiliseeriti. Sellisel kujul võeti see märk SELÜ liikmeskonna otsusega ka kasutusele ning telliti vastavad rinnamärgid. Pommiga öökulli ei kasutata mitte ainult rinnamärgina. See on kasutamist leidnud kogu SELÜ sümboolikas (lipp, tikitud rinnamärk, lennuväe mälestusrist).

 

Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühendus

Pommiga öökulli märki rinnas kandes on SELÜ liikmeskond tegutsenud juba umbes 15 aastat – alates 1993. aasta aprillist. Koos käiakse regulaarselt, üks kord kuus. Väga head suhted on SELÜ-l kujunenud tänapäeva Eesti Õhuväega. Suures osas tänu õhuväe vastutulekule on aastate jooksul korraldatud ridamisi huvitavaid üritusi, millistest esmajoones vääriks märkimist 1994. ja 1996. aastal korraldatud kokkutulekud Kurtnas, millest võttis osa ka palju endisi, sõja ajal eesti lennuüksustes teeninud lennuväelasi välismaalt, ning juba traditsiooniks muutunud igasuviseid kokkutulekud koos Kuusalu muinsuskaitsjate ja Eesti õhuväelastega 1941. aasta suvelahingute mälestamiseks Kõnnu metsades paikneva Lendurite kivi juures.

Lipp
Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse lipp, keskel pommiga öökulli kujutav embleem

Peale traditsiooniliste ürituste on SELÜ oma liikmetele aastate jooksul organiseerinud ka arvukalt ühekordseid üritusi, ehkki mõned on ka mõne aja möödudes kordunud. Nii on külastatud jäälõhkujat Suur Tõll, mitmel korral on käidud nii Laidoneri muuseumis kui ka Lagedil paiknevas vabadusvõitlejate muuse- umis ning Ämari lennubaasis, kusjuures 1997., 2006. ja 2007. aastal. viidi veteranid ka lendama. Ämari lennubaasis olles on spetsiaalselt tutvutud ka 2002.a. saabunud Robinsoni helikopteritega. Külasta- tud on Tartu lähistel Ülenurmes asuvat lennundusmuuseumi, Üle- miste lennujaama lennujuhtimiskeskust ja Ülemiste lennuvälja juures paiknevat lennukiremondifirmat (Musketi angaari).

Ajaloo meeldetuletuseks on Õhuväe abiga organiseeritud kaks sõitu kunagistele eesti lennuüksuste poolt kasutatud lennuväljadele: 2001. aastal külastati Kärevere, Adavere, Rahkla ja Triigi lennuvälja, 2003.a. käidi aga Pärnu lennuvälja vaatamas. SELÜ igakuistel koosolekutel on nende sisukamaks muutmiseks korduvalt esinenud nii Eesti Õhuväe ülemad, kui ka mitmed teised Eesti lennundusega seotud juhtivisikud.

 

Sõprussuhted kodus ja raja taga

Märkimist väärivad ka head kontaktid Soome lennuväeveteranidega, mis algasid juba enne SELÜ moodustamist. Põhilisteks sõprusühinguteks on kujunenud Kymenlaakson Ilmakilta ja Pilvenveikot. Eesti veteranid on korduvalt külastanud Soomet ja soomlased Eestit. 2003. aastal saatsid soomlased aga Eestisse isegi sõjaväelennuki, mis eesti veteranid Soome külla viis ja tagasi tõi. Head koostööd iseloomustab ka asjaolu, et 1997. aastal püstitati Soomes Uti

 

Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse liikmed 2004. aasta kokkutulekul Kuusalu vallas Lendurite kivi juures lennuväljal Kalju Reiteli poolt loodud mälestussammas hukkunud ja langenud Soome lenduritele, mille avamisele olid kutsutud ka eesti lendurveteranid. Vastutasuks osutasid soome veteranid raha kogudes suurt kaasabi mälestussamba püstitamiseks Ämarisse, langenud ja hukkunud eesti lennuväelastele. Ka selle samba autoriks on Kalju Reitel ja sammas avati 2004. aastal. Nüüd on Ämari sammas saanud lisaks Lendurite kivile teiseks kohaks, kuhu veteranid koos tänapäeva õhuväelastega igal suvel 20. juulil kogunevad.

Et SELÜ tegutseb EVTÜ juures, siis osalevad SELÜ liikmed ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidu (EVL) ja EVTÜ poolt läbiviidavatel üritustel (iga-aastastel üleriigilistel EVL kokkutulekutel, Sinimägede kokkutulekutel jne.).

 

Ajaloo jäädvustamisest

Et andmed eesti lennuüksuste tegevuse kohta ei kaoks vaikselt aegade hämarusse on endised lendurid Kaljo Alaküla ja Hendrik Arro välja andnud ka raamatud, mis räägivad eesti lendurite sõjateest (Hendrik Arro raamat on ilmunud ka soome keeles). Lisaks neile ilmus mõni aeg tagasi ka Arvo Salumäe raamat, milles ta kirjeldab lennuüksuste maapealse personali elu.

Mõni sõna ka SELÜ liikmeskonnast. SELÜ liikmete nimekiri sisaldab 175 nime, kes on aastate jooksul ennast kirja pannud. Neist üle 30 mehe elab või elas väljaspool Tallinnat ja 12 väljaspool Eestit. Seetõttu ei ole kõik nimekirjas olejad ka EVTÜ liikmed, kuid nimekirja on nad võetud selle pärast, et sõjaaegsetel lennuväelastel teist organisatsiooni ei ole. Manalateele läinud kaasvõitlejaid nimekirjast ei kustutata, vaid nende nimed kaetakse tumehalli varjutusega. Selliseid varjutatud nimesid oli 2008. aasta veebruari lõpul nimekirjas 99. Tegelikult võib neid rohkemgi olla, sest andmed igaveseks lahkunute kohta on väga visad laekuma.

SELÜ igakuistel koosolekutel osaleb viimasel ajal tavaliselt 20-25 meest. Paljud, kes kümmekond aastat tagasi olid veel tegusad, on nüüdseks juba nii kehva tervisega, et koosolekutel ja väljasõitudel käimine raske või võimatugi. Midagi pole parata, elul on omad seadused. Kuid asjatu virisemine ja oma kurva saatuse üle kurtmine ei kuulu lennuväe traditsioonide juurde. Need, kes veel suudavad tegutsevad, olles motoks võtnud Romain Rollandi raamatust “Colas Breugnon” tuntuks saanud lause: “Elame veel!” Ja elamegi

Väärib mainimist, et SELÜ liikmeskonnas oli ja on kõigele vaatamata ka tänapäeval veel palju aktiivseid, organiseerimisvõimelisi mehi, mis tegi ja teeb igasuguste ürituste läbiviimise üsnagi lihtsaks. Paljud SELÜ liikmed on mitte ainult SELÜ-s vaid ka EVTÜ-s ja EVL-is tänu oma aktiivsusele ja organiseerimisvõimele tuntukssaanud. Nii kuuluvad SELÜ liikmetest käesoleval ajal EVL juhatusse selle esimees Gunnar Laev ja liige Hendrik Arro, kes oli rida aastaid ka EVLi vanematekogu esimees. Ka EVTÜ juhtorganitesse on kuulunud ja kuuluvad praeguseni paljud SELÜ liikmed, näiteks Gunnar Laev, Arvo Salumäe, Eino Loigo, Armand Trei, Erich Puusaag, Hendrik Arro ja Kaljo Alaküla. Varasematel aegadel kuulusid sinna ka nüüdseks juba manalasse varisenud kaasvõitlejad Paul Tibbo, Endel- Johannes Sipria, Feliks Tipner ja Kalju Kukkur.

     Hendrik Arro

Sõjaaegne lendur