SÕJAAEGSETE EESTI LENNUVÄELASTE ÜHENDUS

SÕJAAEGSETE EESTI LENNUVÄELASTE ÜHENDUS

AJALOOST JA TEGEVUSEST

 

EVTÜ juures väeosakoondisena tegutsev Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühendus asutati 1993. a. aprillis, kuid juba varem, tuhande üheksasaja kaheksakümnendate aastate lõpul – üheksakümnendate algul toimusid mitmed endiste, sõjaaegsete eesti lennuüksuste lendurite koosviibimised, milledest võtsid osa ka Eestis külas viibivad, välismaal elavad endised eesti lendurid. Üks suuremaid selliseid koosviibimisi toimus 1990. a. laulupeo ajal, millest võtsid osa külalised USA-st, Rootsist ja Austraaliast. Tõuke sõjaaegsete eesti lennuväelaste organiseerumiseks andis endiste eesti lennuüksuste lendavkoosseisu meeste kokkusaamine Soome lennuväeveteranide ühingu – Kymenlaakson Ilmakilta meestega, mis tolleaegse Eesti Lennuameti ülema M. Sõrmuse ja töötaja, endise lenduri P. Murusalu initsiatiivil toimus 16.-17.septembril 1992. a. Tallinnas. Sellel kokkusaamisel leiti ühiselt, et ka eestlased peaksid organiseeruma, et edasist läbikäimist ja ühisüritusi oleks kergem organiseerida.

Mõte oli idanema pandud, asja asuti organiseerima ja 17. aprillil 1993.a. toimuski noorte huvikeskuse “Kullo” ruumides endiste lennuväelaste koosolek, kus pandi alus Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühendusele (SELÜ). Kohe esimesel koosolekul oli kohal 60 meest ja ühenduse tegevusest osavõttasoovijate vool jätkus ka järgmistel koosolekutel. Ühenduse esimeheks valiti endine lendur H. Arro ning otsustati, et ühendus hõlmab kõiki sõja ajal eesti lennuüksustes teeninud mehi, vaatamata auastmele ja ametile.

SELÜ tegevus läks kohe hoogsalt käima. Kooskäimise kohaks sai “Kullo”, ajaks iga kuu viimane pühapäev ja nii on see püsinud tänapäevani. Ühenduse loomisel kerkis kohe alguses üles ka sümboolika küsimus. Teatavasti sõjaaegsetel eesti lennuüksustel oma üldkasutatavat, ametlikult kinnitatud embleemi ei olnud, kuid siin oli ka üks erand. 11. Öölahingulennugrupi 3. lennusalga lennukid kandsid salga lenduri K. Reiteli kujundatud embleemi mis kujutas endast pommiga öökulli. Seega oli pommiga öökullil otsene side sõjaaegsete eesti lennuüksustega olemas. Selle märgi all olid eesti lendurid vaenlase vastu võidelnud. See saigi valiku tegemisel otsustavaks – pommiga öökull otsustati üsna üksmeelselt võtta SELÜ sümboolika väljatöötamisel aluseks. Vastu ei vaielnud ka teistes eesti lennuüksustes teeninud mehed, sest 11. Öölahingu lennugrupp moodustas sõja ajal kahtlematult eesti lennuüksuste tuumiku, olles suurimaks eestlastest koosnevaks lahingulennuüksuseks. Sümboolika kujundamist lihtsustas asjaolu, et märgi autor, endine lendur nüüdne skulptor K. Reitel kuulus ka ise SELÜ liikmeskonda. Tema poolt veidi stiliseeritud pommiga öökull saigi SELÜ rinnamärgiks. K. Reitel kujundas ka SELÜ lipu. Hilisematel aastatel on SELÜ märkidele lisaks metallist rinnamärgile 1996.a. lisandunud veel Lennuväe mälestusrist ja 2004. aastal tikitud rinnamärk.

Kohe esimesel tegutsemisaastal pandi alus ka igasuvistele lennuväelaste kokkutulekutele. Esimene neist toimus Raasiku rahvamajas. Selle organiseeris Raasikul elav SELÜ liige Kalju Sepp. Kokkutulek läks igati hästi korda ja see tekitas soovi viia asi traditsiooniliseks.

Juba järgmisel, 1994.a. suvel organiseeriti Kurtna linnuvabrikus kokkutulek, millest osavõtuks tehti reklaami ka välisriikides, kus teati kunagisi eesti lennuüksuste lendureid elavat (USA, Kanada, Rootsi, Saksamaa ja Austraalia). Ja tõepoolest, külalisi tuli kõigist neist riikidest, välja arvatud Saksamaa, kust aga saadeti koosolijatele tervitus. Osa võttis ka Eesti Õhuväe ülem kol. V. Loemaa. Samuti osalesid Tartu Lennukolledži esindajad, eesotsas rektoriga. Kokkutulek algas lipu heiskamise ja väikese konverentsiga, millele järgnes koosviibimine peolauas. Väga suured teened kokkutuleku organiseerimisel ja õnnestumisel olid Kurtna linnuvabriku juhtkonda kuulunud SELÜ liikmel Aksel Turpil.

Lendurite kivi
Kuusalu muinsuskaitsjad lendurite kivi taasavamisel

1994.a. suvist kokkutulekut tu- mestas veidi asjaolu, et Kuusalu muinsuskaitsjad or- ganiseerisid Kurtna kokku- tulekuga samal nädalava- hetusel suure pidulikkusega toimunud “Lendurite kivi” taasavamise, mis oli 1942.a. püstitatud Kõnnu metsa Järvi küla lähistele seal 1941.a. suvel metsavendadena lan- genud lendurite mälestuseks ja millel olnud plaat langenute nimedega oli 1944.a. kõrval- datud. Et SELÜ-l ja Kuusalu muinsuskaitsjatel omavahelist kontakti ei olnud ja asjast saadi pooljuhuslikult teada alles vahetult enne sündmuste toimumist, siis ei õnnestunud üritusi ajaliselt nihutada ja nii juhtus, et lendurid olid valdavalt Kurtnas ning “Lendurite kivi” juures oli ainult üks lennuväelaste esindaja.

1995.a. suvel tuldi uuesti kokku Raasiku rahvamajas, 1966.a. suvel toimus aga koguni kaks kokkutulekut. Esimene juulis “Lendurite kivi” juures ja teine augusti algupoolel, jälle Kurtnas. Mõlemad kokkutulekud olid osavõtjaterikkad ning möödusid igati hästi. Et saadud kogemused aga näitasid, et kahe ligistikuse kokkutuleku läbiviimine on organiseerijatele siiski pisut üle jõu käiv, siis otsustati edaspidi läbi viia ainult üks igasuvine kokkutulek “Lendurite kivi” juures ja alates 1997. aastast on see igal aastal nii ka toimunud. Kokkutulek organiseeritakse ühiselt Kuusalu muinsuskaitsjate, SELÜ ja Eesti Õhuväe poolt ning sellest on iga aastal osa võtnud ka väliskülalisi. Ka Õhuväe ülemad kol. Vello Loemaa ja tema järel Õhuväe ülemaks saanud kol. (hiljem kindral) Teo Krüüner (koos teiste ohvitseridega) on alati neil kokkutulekutel viibinud. Erandiks üldises kokkutulekute süsteemis oli 2000. aasta, kus toimus kaks üritust. Nimelt avati sel aastal Jaanipäeval Anija vallas Kõrve külas mälestussammas 1941.a. suvel lenduritest metsavendade abistamise eest mõrvatud endise Aruhärma talu peremehe ja perenaise mälestuseks. Edaspidi need kokkutulekud aga ühildati ja “Lendurite kivi” juurde minnes käiakse enne ka Kõrve küla mälestussamba juurest läbi. 2001. aastal pandi Õhuväe ülema kol. T. Krüüneri initsiatiivil “Lendurite kivi” juurde ka informatsioonitahvel, millel räägitakse 1941. aasta sündmustest.

SELÜ-l on välja kujunenud veel teinegi, talvine traditsioon. Nimelt korraldatakse igal aastal detsembri keskel pidulik jõulukoosolek Kullo kohvikus. Alalisteks külalisteks on siin olnud Eesti Õhuväe ning Lennuameti esindajad.

Peale traditsiooniliste ürituste on SELÜ oma liikmetele aastate jooksul organiseerinud ka arvukalt ühekordseid üritusi, ehkki mõned on ka mõne aja möödudes kordunud. Nii on külastatud jäälõhkujat “Suur Tõll”, mitmel korral on oldud nii Laidoneri kui ka Lagedil paiknevas vabadusvõitlejate muuseumis. ning Ämari lennubaasis, kusjuures üks kord, 1997.a. viidi veteranid ka lendama. Tutvutud on nii Ämari lennubaasiga, kui ka 2002.a. saabunud Robinson tüüpi helikopteritega. Külastatud on Ülemiste lennujaama lennujuhtimiskeskust ja Ülemiste lennuvälja juures paiknevat lennukiremondifirmat (Musketi angaari). Ajaloo meeldetuletuseks on organiseeritud kaks sõitu kunagistele, eesti lennuüksuste poolt kasutatud lennuväljadele – 2001. aastal külastati Kärevere, Adavere, Rahkla ja Triigi lennuvälju, 2003.a. käidi aga Pärnu lennuvälja vaatamas.

Siinkohal tuleb märkida, et kõikidel nendel ettevõtmistel on suureks abiks olnud Õhuvägi, kes on lennuväeveterane tunnustanud kui kunagise Eesti lennuväe järjepidevuse kandjaid. Nii on üritustel, mis on seotud olnud SELÜ liikmete transpordiga (igaaastased sõidud “Lendurite kivi” juurde, kunagiste lennuväljade ja Ämari lennubaasi külastamine jne.) SELÜ-l alati kasutada olnud lennubaasi bussid.

Endised lendurid lennuväelaste ühenduse lipuga

Lisaks n.-ö. väljasõiduüritustele on ka igakuiseid regulaarseid koosolekuid püütud sisukamateks muuta, nendele esinejaid kutsudes. Tuntumatest esinejatest võiks mainida Lennuameti peadirektorit Mati Sõrmust ja praegust Lennuameti peadirektori asetäitjat Rein Porrot (kes on korduvalt esinenud), Õhuväe ülemat kol. Teo Krüünerit ja staabiülemat kol. Valeri Saart, firma Copterlines juhatuse liiget Tõnis Leppa, aumärkide ajalooga tegelejat Heino Prunsvelti, külalisi Soomest ja veel paljusid teisi.

Mis puutub kontaktidesse soome lennuväeveteranidega, siis need on pidevalt toimunud. Paraku ei ole neist saanud osa võtta mitte kõik SELÜ liikmed, kuna Kymenlaakson Ilmakilta on nende poolt korraldatud üritustele kutsunud põhiliselt ainult endisi lendavkoosseisu mehi. Nii toimus juba 1993.a. eesti lendurveteranide külaskäik Soome, mille puhul soomlased korraldasid kohtumisest osavõtjatele laeval kruiisiretke, enne aga tutvustasid Vantas paiknevat lennuväemuuseumi. Järgmistel aastatel järgnesid soomlaste külaskäigud Eestisse koos soomlaste poolt korraldatud igakordse kohtumisega eesti lendurveteranidega. Ka eestlastel avanes mõnel korral võimalus külastada Soomet. Siis aga otsustasid soomlased püstitada Uti lennuväljale mälestussamba hukkunud ja langenud soome lenduritele. Pärast mõningaid otsinguid sõlmisid soomlased samba valmistamiseks lepingu SELÜ liikme, skulptor Kalju Reiteliga. Samba pidulik avamine Utis toimus 07. septembril 1997.a. ja sinna olid külalistena palutud ka kõik Eestis elavad endised, sõjaaegsete eesti lennuüksuste lendavkoosseisu mehed. Ka hiljem on vastastikused kontaktid jätkunud. Üheks suuremaks neist oli sõpruskohtumiste 10. aastapäev, mis toimus soomlaste korraldusel 2002.a. septembris Pärnus.

2003.a. soovisid Tallinna külastada Soome lennuväeveteranide ühenduse Pilvenveikot liikmed ja kohtuda siin ka SELÜ liikmetega. Kohtumine toimus 27. aprillil SELÜ korralisel koosolekul, millest Pilvenveikot osa võtsid ning jätkus ühise laua taga kohvikus. Selle külastuse tulemuseks oli soomlaste poolt pakutud vastukülaskäigu võimalus. See toimus 23. oktoobril ja küllaltki omapäraselt. Nimelt saatsid soomlased asja hõlbustamiseks 23.oktoobri hommikul ühe Soome sõjaväes langevarjurite väljaõpetamiseks kasutatava lennuki Fokker F-27 Tallinna, kus see Soome sõita soovijad (koos abikaasadega) peale võttis ja Helsingis vahemaandumist tehes edasi Tikkakoskile lendas. Seal külastati Soome õhujõudude sidekooli ning Kesk-Soome Lennundusmuuseumi, õhtul aga toimetas sama lennuk külalised tagasi.

Tegelikult on aastate jooksul rohkemgi üritusi olnud, kui eespool mainitud, kuid nendest on saanud osa võtta ainult väiksem hulk SELÜ liikmeid. Siin on tegemist olnud selliste üritustega, mille korraldajaks ei ole olnud SELÜ vaid keegi teine, kes on saatnud nimelised kutsed. Nii, nagu eespool juba öeldud, on Kymenlaakson Ilmakilta poolt korraldatud kokkusaamistele palutud põhiliselt ainult kunagi lendavkoosseisu kuulunud mehi. Selliseid üritusi on korraldanud aga ka Õhuvägi ja Tartu Lennukolledž. Määravaks on siin ilmselt olnud see, kui palju osavõtjaid ühel või teisel juhul on korraldajal võimalik olnud vastu võtta ja kuna lendavkoosseis on lennuüksustes siiski “põhiline tegija”, siis on kutsujad eelistanud neid. Sellistest, piiratud osavõtjatega üritustest tuleks eelkõige mainida Ämari lennubaasile lipu üleandmise pidustust 1999. aasta juulis, lennuväe aastapäevapidustusi, “Kotka” avamist Õhuväe peastaabis jne., aga samuti Tartu Lennukolledži aastapäevapidustust. Eespool oli räägitud ettevõtmistest, mis on toimunud SELÜ ettevõtmisel või kaasosalusel. Nendega asi aga ei piirdu. Teatavasti kuulub SELÜ organisatoorselt EVTÜ alla ja seetõttu on SELÜ liikmed igal aastal lisaks omaenda üritustele osalenud ka EVTÜ ja EVL poolt korraldatud üritustel, eeskätt EVL vabariiklikel kokkutulekutel.

SELÜ liikmed on tegelenud ka sõjaaegsete eesti lennuüksuste ajalooga. Esimese raamatu sellel teemal kirjutas H. Arro ja raamat kandis pealkirja “Eesti lendurid lahingute tules”. Raamatust on ilmunud neli, parandatud ja täiendatud trükki (1995, 1996, 2001 ja 2008, neist viimane elektroonsel kujul). Raamat on ilmunud ka soome keeles (1999). Ka K. Alaküla avaldas 1999.a. raamatu “III eskadrill”, milles ta muu hulgas üsnagi põhjalikult kirjeldab elu eesti lennuüksustes. Kolmas raamat “Koolipoisina lennuväes” ilmus 2001.a. A. Salumäe sulest ja selles kirjeldatakse eesti lennuüksuste maapealse personali elu.

Viimaseks suuremaks ettevõtmiseks SELÜ liikmetele oli mälestussamba püstitamine Ämaris hukkunud ja langenud lennuväelastele, mis avati 23. juulil 2004.a. Samba autoriks oli SELÜ liige skulptor Kalju Reitel ja see valmis Õhuväe tellimisel, kuid SELÜ juhtkonda hoiti asjaga kogu aeg kursis ja arvestati ka SELÜ arvamusega. Põhiliseks samba püstitamise initsiaatoriks oli Õhuväe ülem kindralmajor Teo Krüüner, raha samba tegemiseks saadi suures osas aga soome lennuväeveteranide poolt toime pandud korjanduse tulemusel.

Lõpuks veel mõni sõna SELÜ liikmeskonnast. SELÜ liikmete nimekiri sisaldab 174 nime, kes on aastate jooksul ennast kirja pannud. Neist osa on väljaspool Tallinnat ja 12 isegi väljaspool Eestit. Seetõttu ei ole kõik nimekirjas olejad ka EVTÜ liikmed, kuid nimekirja on nad võetud selle pärast, et sõjaaegsetel lennuväelastel teist organisatsiooni, kuhu ennast kirja panna lihtsalt ei ole. Manala teele läinud kaasvõitlejaid nimekirjast maha ei kustutata, vaid nende nimed kaetakse tumehalli varjutusega. Selliseid varjutatud nimesid on 2006. aasta aprilli lõpu seisuga nimekirjas 84. Tegelikult võib neid rohkemgi olla, sest andmed igaveseks lahkunute kohta on väga visad laekuma. SELÜ igakuistel koosolekutel osaleb tavaliselt 25-30 meest. Paljud kes kümmekond aastat tagasi olid veel tegusad, on nüüdseks tervislikult juba selle piiri saavutanud, kus koosolekutel ja väljasõitudel käimine juba vägagi raskeks muutub.

Siinkohal väärib mainimist, et SELÜ liikmeskonnas oli ja on tänapäevani veel palju aktiivseid, organiseerimisvõimelisi mehi, mis tegi ja teeb igasuguste ürituste organiseerimise üsnagi lihtsaks. Paljud SELÜ liikmed on mitte ainult SELÜ-s vaid ka EVTÜ-s ja EVL-is tänu oma aktiivsusele ja organiseerimisvõimele aga hästi tuntuks saanud. Nii kuulub SELÜ liikmete hulka praegune EVL esimees G. Laev, EVL Vanematekogu esimeheks oli aastaid aga SELÜ esimees H. Arro. EVL juhatuses on SELÜ liikmetest ka veel K. Kukkur. Ka EVTÜ juhtorganitesse on palju SELÜ liikmeid kuulunud ja kuulub ka käesoleval ajal, nagu näiteks G. Laev, K. Kukkur, A. Salumäe, E. Loigo, A. Trei, E. Puusaag H. Arro ja K. Alaküla, varasematel aegadel aga nüüdseks juba manalasse varisenud kaasvõitlejad P. Tibbo, E. J. Sipria ja F. Tipner.

 

Hendrik Arro

Sõjaaegne lendur