KES TEAB, KELLE VÕI MILLE EEST SÕDITI

KES KELLE VÕI MILLE EEST SÕDIS?

Aeg-ajalt on ajakirjanduses erinevate autorite poolt ikka ja jälle tõstatatud küsimus: kelle eest või mille nimel Eesti sõdurid II maailmasõjas võitlesid ja keda, kas sakslaste või Nõukogude Liidu poolel võidelnuid saab lugeda Eesti vabastajateks. Üsnagi sageli on olnud ka selliseid arvamusi, mille kohaselt tuleb kõik sõdinud eestlased, ilma vahet tegemata, lihtsalt lugeda suurriikide ohvriteks, keda sunniti sõdima eestlastele võõraste ideede eest. Sellist seisukohta on väljendanud isegi mõned ajaloolased. Eriti teravalt on need probleemid esile kerkinud aga viimase ajal, seoses Lihula mälestussamba ja Tõnismäe Pronkssõduriga juures toimunud sündmustega ning seaduseelnõu 688 OE “Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu” menetlusest väljahääletamisega Riigikogus.

Sellise „ühte patta” panekuga on muidugi mugav meie lähiajalugu käsitleda, mida peaaegu kõik meie taasiseseisvumise järgsed valitsused on ka seni teinud. Ilmselt ei ole juletud eestlaste osaluse suhtes II maailmasõjas mingit kindlat seisukohta võtta. Põhjuseks on ilmselt olnud kartus - aga mis siis välismaalased meist arvavad... Meie valitsejate arvates on kõige ohutum väita, et eesti mehed olid möödunud okupatsioonide ajal lihtsalt vaesed “äpud” ja kannatajad, kellega suurriigid võisid teha mida tahes. Sellise mõtteviisi tulemuseks on nüüd aga see, et paljud tänased noored ei soovi ise enam oma maad kaitsta ja loodavad ainult NATO „vihmavarjule”.

Kui ajaloole hinnangute andmisel lähtuda ainult kitsalt juriidilistest aspektidest, siis selline käsitlusviis ei arvesta tihti vaadeldava ajalooperioodi tegelikku olukorda - rahva meeleolu, informeeritust ja suhtumist toimuvasse. Sõda on sõda ja sõja olukorras ei käitunud rahvas, lähtudes oma kogemustest ja õiglustundest, tihti hoopiski nii, nagu ta nüüd juristide ja ajaloolaste tagant järele tarkuse põhjal oleks juriidikast lähtudes pidanud käituma.

Kuid aitab filosofeerimisest. Vaadelgem parem, kuidas näeb asi välja nende meeste seisukohalt, kes tookord põõsasse ei pugenud ja haarasid relva järele ainsa eesmärgiga: kaitsta oma kodumaad. Vaatleksime kõige pealt sakslaste poolel võidelnud meeste tegevust ja nende tegutsemise motiive.

Metsavennad
Pärnumaa metsavennad

1941. aasta suvel algas Eestis, sel ajal veel Nõukogude vägede tagalas, intensiivne eestlaste partisanivõitlus. Seda ei saa vaadelda kui üksikute, või juhuslike gruppide tegutsemist, kuna sellest võtsid osa tuhanded metsavendadena tegutsenud mehed, kellel oli suur elanikkonna toetus. Suur osa Lõuna-Eestist vabastati metsavendade poolt juba enne sakslaste saabumist. 1941. aasta rahvaülestõusus (mida on nimetatud ka Suvesõjaks) tegutses üsna mitu eestlastest koosnevat pataljoni (kapten Talpaku, major Hirvelaane jt.), kes hiljem koos sakslastega osa- lesid Eesti vabastamislahingutes nõukogude vägedest. Tahes-tahtmata tekib küsimus: kelle või mille eest need mehed siis võitlesid? Kui tolleaegsed metsavennad Eesti eest ei võidelnud (Eesti riiki ja valitsust de fakto ju enam polnud), siis tahaks küll teada, mis siis innustas eestlasi veel enne sakslaste Eestisse jõudmist ja hiljem juba koos oma ajalooliste vaenlaste sakslastega Suur-Saksamaa ja selle Uue-Euroopa eest võitlust alustama?

Aga hüva – oletame et need „lollid metsavennad” tõepoolest ehk arvasid, et sõdivad Eesti eest. Püüdsid ju ka säilinud Eesti riigitegelased eesotsas J. Uluotsaga sakslastega kohe nende jõudmisel Eestisse alustada läbirääkimisi Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses (Eesti iseseisvuse küsimus oli üleval ka hiljem, kogu Saksa okupatsiooni aja vältel).

1941.a. suvel-sügisel alustati nn. julgestus- politsei- ja teiste pataljonide formeerimist. Nendesse üksustesse astus vabatahtlikult tuhandeid eestlasi, valdavas enamuses need, kes olid juba metsavendadena punarežiimi vastu võitlust alustanud. Oleks huvitav teada, miks need mehed otsustasid siis nüüd, n.-ö. sõjasulastena, Suur-Saksamaa eest võitlemist jätkata? Või oli siin siiski tegemist sooviga Eestit kaitsta?

Kui Eesti kaitsmisest rääkides piirduda sellega, nagu me poliitikud on nüüd tavaks võtnud, et Eestit kaitsti ainult siis, kui lahingutegevus toimus Eesti pinnal, siis tekib küsimus, kas see seisukoht ikka on päris õige? Kas siin ei ole tegemist tagant järele välja mõeldud kunstliku piiranguga, et vähendada eestlaste vabadusvõitluse osatähtsust Eesti lähiajaloo käsitlemisel? Tasub meenutada, et näiteks Vabadussõda toimus nii Eesti, Venemaa kui Läti pinnal. Ülalesitatud kontseptsioonist lähtudes tuleks seega siis suur osa Vabadussõjast kui eestlaste vabadusvõitlusest kehtetuks tunnistada. Tungisid ju Eesti väed tol ajal koos Judenitši vägedega (kes, muide, tsaaririigi kindralini Eesti iseseisvusest midagi teada ei tahtnud) ligi Petrogradini välja ja sõjas Landeswehriga tungisid eesti üksused kuni Riiani. Millegipärast on Eesti Vabadussõda aga siiani ikka käsitletud tervikuna kui eestlaste vabadusvõitlust.

Mis puutub aga Eesti riigi olemasolusse, mis olevat vabadusvõitluse puhul obligatoorseks tingimuseks, siis ei olnud ju ka Eesti riik veel Vabadussõja ajal riigina rahvusvaheliselt tunnustatud. Peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist kestis see vaid ühe päeva ja juba järgmisel päeval algas Saksa okupatsioon. Eesti riigi püsima jäämine oli siis üsnagi küsitav. Teise maailmasõja ajal oli Eestis endiste poliitikute näol olemas ikkagi illegaalne valitsus ja esindused saadikute näol välismaal, kes kandsid tegelikult meie riigi juriidilist järjepidevust ja kelle arvamusega eestlased ka arvestasid. Muide - Otto Tiefi valitsus 1944. aasta septembris kestis viis päeva.

Vabatahtlikult formeeritavatesse pataljonidesse astunud Eesti meeste seisukohalt oli asi selge. Eestit ei kaitsta nii, et iga mees istub oma põllupeenral ja paugutab püssi ainult siis, kui keegi teda seal ründab. Vaenlane, kes Eestit ähvardab hävitada on olemas ja see tuleb ükskõik kus purustada, vajaduse korral talle tema maale järgi minnes. Et “Kuradi väljaajamiseks tuli kasutada Peltsebuli, s.t. sakslaste abi”, oli ajalooline paratamatus, sest teist võimalust Nõukogude Liidu vastu võitlemiseks ei pakkunud eestlastele mitte keegi. Eesti tolleaegsed põrandaalused valitsusorganid aga tunnustasid saksa sõjaväes võitlevaid eestlasi, lugedes, et need mehed on Eesti sõdurid, kes teevad seda oma kodumaa kaitsmiseks. Oleks vist palju nõuda, et need sõdurid oleksid pidanud juba tol ajal ette nägema, mida meie tänapäevane kartlik, välismaalaste ees lömitav Riigikogu ja Valitsus tagant järele asjast arvavad.

Siinkohal tuleb paratamatult tõdeda, et Riigikogule esitatud seaduse-eelnõu 688 OE eestlaste vabadusvõitluse tunnustamisest on Eesti kaitsmist tõepoolest liiga kitsapiiriliselt käsitlenud – ainult siis, kui võitlus toimus Eesti piirides. Ilmselt tunnetasid selle esitajad, et asja laiemalt käsitledes “teeb suur osa Riigikogu liikmeid, kes otsustama peavad, lihtsalt püksi”. Nii et parem pool muna, kui tühi koor, aga, nagu välja tuli, oli sedagi liiga palju.

Omaette käsitlemist vajavad loomulikult Soomepoisid. Tõsi, neid oli suhteliselt vähe – ainult umbes 3500 meest, sest Soome minek oli tol ajal ikkagi vaid vähestel võimalik. Kuid ka nende siht oli selge – võitlus vaba Eesti eest. Lootsid nad ju, et nende baasil moodustub kunagi edaspidi loodav vaba Eesti armee. Nii et ajalugu õiglaselt käsitledes ei saa neid mitte mingil juhul vabadusvõitlejate hulgast välja jätta. Said ju ka Esimese maailmasõja ajal soomlaste üksused, kui Soomet iseseisva riigina veel ei eksisteerinud, Saksamaal väljaõppe.

Järgmine sündmus, mis räägib tolleaegsete eestlaste meelsusest toimus 1944. aasta veebruari algul, kui Punaarmee jõudis taas Eesti piiridele ja kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nagu teada, andsid sakslased esialgu nõusoleku 15 000 mehe mobiliseerimiseks, kuid kokku tuli umbes 40 000 meest. Need mehed ei olnud vabatahtlikud, kuid nad ei hoidnud ka Eestit ähvardava nõukogude okupatsiooniohu tõttu mobilisatsiooni eest kõrvale, ehkki see tolleaegsetes oludes kuigivõrd võimalik oleks olnud. Kas kõik need mehed tulid, nagu suur osa meie poliitikutest nähtavasti arvab, tõepoolest kokku selleks, et Suur-Saksamaa ja Uue-Euroopa eest võidelda või oli siin siiski küsimus Eesti taasokupeerimise ärahoidmises?

Et eestlased võitlesid oma kodumaa eest näitab seegi, et kui sakslased Eestist lahkusid, otsustasid tuhanded mehed, et nad Saksamaale ei lähe ja paljud alustasid rasket ja ohtlikku metsavenna elu. Kas selleks, et jätkata võitlust Suur-Saksamaa eest? Seda oleks ju Saksamaal mõttekam teha olnud.

Ja eesti lendurid, kes Eesti mahajätmisel 6 lennukiga Rootsi põgenesid. See ei olnud paaniline põgenemine, sest otsest ohtu, mis oleks mehi viivitamatult tegutsema sundinud, ei olnud. Miks otsustasid seni “truult Saksamaad teeninud” lendurid nüüd, kui Eesti maha jäeti, järsku edasisest Saksamaa teenimisest loobuda?

Kõige drastilisem on lugu aga Soomepoistega, kes 1944.a. augustis Eestisse tagasi tulid. Kas selle põhjuseks oli siis nende meeste kollektiivne arukaotus? Kas need mehed, kes selleks, et mitte sakslastega koos võidelda, põgenesid Soome, otsustasid nüüd tagasi pöörduda selleks, et hakata Eestis, kus olukord oli väga raske, Suur-Saksamaa eest võitlema? Samal ajal oli neil näiteks võimalus kas või Rootsi minna.

Nii palju siis sakslaste poolel võidelnud meestest. Objektiivsuse mõttes vaadelgem siinkohal aga ka teisel poolel võidelnud eestlasi ja nende vabastaja rolli.

Umbes samal ajal metsavendade tegevuse algusega formeeriti Eestis ka hävituspataljonid. Hävituspataljonid allusid NKVD-le ja pataljonide isikkoosseis oli valdavalt vabatahtlik. Sinna koondusid militsionäärid, komnoored, parteiaktiiv, nõukogude asutuste teenistujad jne., kokku mõnituhat meest, kelledest küllaltki suure osa moodustasid mitte-eestlased. Oli ka kriminaalset elementi. Paraku ei olnud hävituspataljonid mõeldud mitte Eesti kaitsmiseks, võõrvallutajate eest, rääkimata võitlusest vabaduse ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamise nimel. Hoopis vastupidi, nende põhiülesandeks oli maha suruda igasugune vastupanu Eestit okupeerivale nõukogude võimule ja rakendada Punaarmee Eestist taandumisel põletatud maa taktikat, s.t. hävitada eestlaste ja Eesti Riigi vara, küsimata, mis saab elanikkonnast. Selleks rakendati terrorit. Suur osa Eestis 1941.aasta suvel mõrvatud tsiviilisikutest tuleb kanda hävituspataljonide tegutsemise arvele. Võitlus Eesti Vabariigi suhtes patriootiliselt meelestatud kohaliku elanikkonna vastu teeb aga hävituspataljonlaste arvamise eesti vabadusvõitlejate hulka vägagi raskeks.

Kuid mobiliseeritud. Valdav osa nendest sattus Punaarmeesse olude sunnil, mitte poliitilisest meelsusest lähtudes ja küllaltki suur osa nendest meestest suri mitte lahinguväljal, Nõukogude Eesti eest võideldes, vaid sunnitöölaagrites ja tööpataljonides (viimased ei erinenud sisuliselt vangilaagritest) nälja ja külma tagajärjel. Sõja alguskuudel jooksid paljud rindele saadetud eestlased esimesel võimalusel üle. Sama toimus ka Velikije-Luki lahingute ajal. See rääkis suhtumisest Nõukogude Liitu.

Omaette küsimuseks on Eesti vabastamine – millal ja kus räägiti neile meestele, et nad võitlevad Eesti iseseisvuse taastamise eest? Nad vabastasid ju Eesti ainult “fašistidest”, et eesti rahvas saaks “rõõmsalt ja õnnelikult” edasi elada Nõukogude Liidus. Iseseisvast Eesti Vabariigist ei julgenud mitte keegi isegi iitsatada. Meeste soovi tulla tagasi koju tuleb muidugi aktsepteerida, olgugi, et see kojutulek ei olnud mitte vähemalgi määral seotud võitlusega Eesti iseseisvuse taastamise eest. Otse vastupidi. See viis nõukogude okupatsiooni  jätkumisele Eestis ning Eesti koloniseerimisele venelastega. Kuid asjade selline käik ei olnud nende, Venemaale viidud meeste süü. Ei ole kahtlust, et suurem osa neist meestest oleks võtnud osa võitlusest tõeliselt vaba Eesti eest, kui selline võimalus oleks neile avanenud. Sellist võimalust neil aga polnud. See on paraku kurb tõsiasi.

Kokkuvõtet tehes tahaks öelda, et selleks, et aru saada, mis tegelikult ikka toimus, tuleks kõige eeltoodu üle sügavalt ja ausalt järele mõelda ning alles seejärel otsustada, mis ikka oli tolleaegsete eestlaste tegevuse motiiviks, millele loodeti ja mille nimel tegutseti. Arvata, et saksa sõjaväes teeninud eestlased sattusid sinna ainult sunniviisil või lootuses Venemaal “soomust tehes” rikkaks saada, oleks ilmselt väga suur lihtsustamine. Valdava osa eestlaste motiiviks, mis viis nad relva haaramisele, oli kõike eeltoodut arvestades nähtavasti siiski unistus vabast, ilma venelaste ja sakslasteta Eestist. Et võitlus käib Eesti eest, sellest rääkisid ka prof. J. Uluotsa ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üleskutsed. Eesti meeste võitlus venelaste vastu oli eelkõige eesti rahva sõda, mida II maailmasõja raames peeti Eesti iseseisvuse taastamise eest. Kahjuks tuli seda teha võõras mundris, sest iseseisva riigi ja armee loomiseks sakslased eestlastele võimalust ei andnud. Ainsaks ühiseks eesmärgiks, mis liitis eestlasi sakslastega selles võitluses oli Nõukogude Liidu purustamine. Muus osas olid eesmärgid aga täiesti vastandlikud.

Paraku unistus iseseisvast Eestist ei täitunud. Kuid see ei olnud rindel võidelnud meeste süü. Nad tegid kõik, mis oli nende võimuses. Seetõttu solvab meie, suurriikide ees lömitavate poliitikute käitumine – teha eestlastest arad ja vaesed kannatavad “äpud” - sügavalt tuhandeid endisi sõjamehi, kes tol ajal relva võtsid, et võidelda Eesti iseseisvuse eest. Siis mindi, sest seda nõudis eestiaegne kasvatus, mille järele kodumaa kaitsmine oli iga mehe kohus. Kuid paraku tänapäeval seda nähtavasti paljud ei tea ega tunneta. On tõesti kurb, et nõukogude aastad on eestlaste hulka nii palju “emaseid mehi” sigitanud, kes tõde ei julge tunnistada.

Mis puudutab aga seaduse-eelnõu 688 OE hääletamist Riigikogus, siis on ka siin asjad selged. Selle asemel, et teha seal, kus asi seda nõudis, vastavaid parandusi (esimesel lugemisel oli see ju võimalik) võeti ettepanek lihtsalt edasiselt arutelult maha. Nii oli lihtsam ja, kui ausalt öelda, siis mida oligi oodata parteide fraktsioonidelt, keda suures osas juhivad endised kommunistid ja ENSV aegsed tegelased.

Riigikogu on otsustanud. Et selle otsusega on paraku hüljatud ka kümned tuhanded eesti mehed, kes kunagi julgesid Eesti iseseisvuse kaitseks relva võtta ja nende võitlus on tõsiasi, mida ei saa tagantjärele ilusate sõnadega muuta. Nendele meestele tähendab Riigikogu otsus seda, et Eesti Vabariik on nad reetnud ja näitab, et Eesti Vabariigi järjepidevusest rääkimine on paljudele tänapäeva poliitikutele ainult sõnakõlks, millel reaalne sisu puudub. 

          Hendrik Arro

Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste

       Ühenduse esimees.