SUUR KAMPAANIA ON ALANUD

 

Suur kampaania on alanud

 

Madin läks lahti ja Eesti rahva lõhestamine käib täie rauaga. Vabadussõja mälestussamba vastased on avanud tule kõikidest torudest, et teha kõik mis võimalik, et Vabadussõja mälestussammast ei tuleks. Argumendiks, millega kergeusklikke püütakse on lubadus, et ootame veidi, teeme uue konkursi ja vaat siis, selle tulemusel saadud suurepärase, üldrahvalikult vastuvõetava, kõikidele meeldiva samba püstitame siis Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Mis see kümme aastakest juba oodatud ligi 90 aasta juures ikka oodata oleks. Langenud ja surnud on nagunii vait ja kraaklema ei kipu.

Ka allkirjade kogumisel hõisatakse, et üle 4000 allkirja samba vastu on juba koos ja see seltskond, kes oma allkirja andis pidavat esindama kogu Eesti rahvast, või vähemalt selle paremat osa. Kampaaniaga on liitunud ka ajakirjandus, kes kõigest väest püüab näidata, et olemasoleva samba projekti mahahääletamisega ollakse õigel teel. Tundub, et samba pooldajaid peetakse harimatuteks matsideks, mingiks tühiseks vähemuseks, kes kõrgest kunstist midagi ei tea ja kelle olemasolu tuleks lihtsalt ignoreerida. Peab tunnistama, et sambavastase kampaania algatajad moodustavad küllaltki häälekalt tegutseva seltskonna.

Kuid kas suur kisa ja kära on alati ikka tagatiseks, et ollakse õigel teel? Allakirjutanu julgeb selles sügavalt kahelda.  Kuid kahtlemine kahtlemiseks. Oma seisukohti tuleb ka tõestada. Nii siis vaatleksime mõningaid argumente samba poolt ja vastu pisut lähemalt. Alustada võiks näiteks sellest, et kui me nüüd ootama jääme, siis 10 aasta pärast on meil ideaalse samba projekt olemas. Kust see peaks aga tulema ja kes selle teeks? 

Vaadeldes meie skulptorite ja arhitektide viimaste aastate saavutusi, näiteks kas või ainult Tallinnas püstitatud monstrume, on siililegi selge, et hetkel Eesti kunstiringkondades tegutsevad isikud ei ole sellise samba loomiseks, mis valdavale enamikule eestlastest meeldiks, lihtsalt võimelised. Ükskõik kui suurt kära ja poleemikat nad ka teeksid ja milliseid lubadusi annaksid. Siinkohal tuleb tahtmatult pähe võrdlus mõningate eesti jutumeestest sporditegelastega, kes enne võistlusi annavad sportlaste eest suuri lubadusi, et vaat - nüüd kohe, kohe läheme ja paneme puraka. Aga võistlustel on purakapanijate tulemuseks ... . Kuid ega sellest pole midagi – heal jutumehel annab ikka seletada, miks see nii juhtus ja et ega keegi süüdi ei ole. Lihtsalt saatus või ükskõik kes nöökis. Mida aga ei ole, on oodatud tulemus.

Aga äkki tulevad noored? Millega on me lootustandev noorsugu, kes umbes 8 aasta pärast peaks parimas loomeeas olema senini siis silma paistnud? Esimesel hetkel ei tule küll mitte midagi suurt ja ülevat meelde. Nii et olgem ausad – mitte mingit garantiid, et tulevikus loodav sammas oleks parem praegusest ei ole. Ainult aeg on läinud.

Muidugi, võib oletada, et osale poleemitsejatest ei ole Vabadussõja mälestussamba püstitamine üleüldse meele järgi ja lõputud arutelud ning vaidlused samba üle mingis kohvikus või kus iganes pakuvad lihtsalt meeldivat vaheldust.  Milleks see sammas ja kunagised kangelased. Tont nendega. Ei ole ka kahtlust, et osa sambavastastest kuulub ka seltskonda, kes on anonüümsete internetikommentaatoritena, kes kõiki ja kõike armutult maha teevad ning autoreid valimatult sõimavad, juba ammu tuntud. Milline mõnu kedagi sõimata. Miks siis nüüd mitte vahelduseks ka vabadussõja mälestussammast. Et suur osa meie ajakirjanikke on kampaaniaga kaasa läinud on tõenäoliselt tingitud aga sellest, et  meie ajakirjandus ei oskagi nähtavasti enam positiivselt mõtelda ega kirjutada. Müüb ju negatiivne uudis alati paremini kui positiivne. Seega – elagu ärapanemise ja sõimamisvabadus.

Nüüd aga küsimus, kuidas on lugu ikka enamuse eestlaste arvamusega. Et enamus eestlasi on samba vastu, seda pidavat kampaanias osalejate arvates tõestama rohkem kui 4000 kogutut allkirja. Humanitaaralade esindajad (ja sinna kuuluvad kahtlemata ka kunstiringkondade esindajad) on matemaatikas ja faktidest tulenevate järelduste tegemises tihti veidi nõrgavõitu, mistõttu soovunelmaid püütakse sageli võtta tõestatud faktidena. Antud juhul unustatakse propagandakära tehes, kas kogemata või meelega, et samba poolt on annetanud oma raha ja võib lugeda, et koos sellega ka allkirja, juba ligi 10000 inimest, kes valutavad oma südant  Vabadussõja kangelaste mälestamise pärast. Millise aritmeetilise tehtega on 4000 suurem 10000-st selle tõestamine jääb sambavastaste südametunnistusele. 

On veel üks asi, millega tuleb arvestada. Samba vastased kuuluvad enamasti isikute hulka, kes on harjunud avalikkuses esinema ja internetti kasutama. Ei ole ime, et nad on suutelised avalikkuses suurt kära tegema ja nende protest jääb kõlama. Paraku ei ole enamikul neist ei sõjast ega ka sõdurivaprusest, kui kodus diivanil lesides filmidest nähtu ehk välja arvata, praktiliselt mitte mingit ettekujutust. Seetõttu ei suuda nad ilmselt ka mõista, et nende meeste tunnustamine, kes kunagi olid nõus vajadusel ka oma elu ohvriks tooma, et Eesti saaks vaba olla, võib tavalistele inimestele tähtsam olla kui mingite abstraktsete  kunstitõdede kummardamine. Mida aga tähendab sõdurile vapruse eest annetatud aumärk, olgu see või vabadusrist, seda teab see, kellele see on osaks saanud.

Samba pooldajate enamus kuulub vägagi tõenäoliselt aga vanemate inimeste hulka, kellele sõda ja sellega seonduv on palju lähedasem, kui kõrgetele kultuuri- ja kunstitegelastele. Paraku ei ole enamus neist harjunud oma arvamusi  avalikult kuulutama ega ka võimelised neid internetti üles riputama. Kuid see ei tee nende inimeste arvamust olematuks. Need inimesed moodustavad ilmselt vaikiva enamuse. Väga paljud nendest, kes on ise sõja või vangilaagrid läbi teinud samuti nende lähedased lootsid, et ehk on Eesti Vabariik nüüd siiski nõus lõpuks ka avalikult tunnustama neid mehi, kes mitte ainult Vabadussõjas vaid aegade jooksul on julgenud Eesti vabadusest mitte ainult rääkida, vaid vajadusel selle eest ka relvaga käes võidelda. Jutt ei ole mitte abstraktsest, kohviseltskonnas mõnusa arutelu objektiks olevast absoluutsest vabadusest vaid konkreetsest, Eesti riigi ja rahva vabadusest. 

Abstraktset, kõikelubavat vabadust, mis sisuliselt tähendab anarhiat, austada ei ole mõtet. Veel vähem sellele ausambaid püstitada. See ei suuda ühegi ühiskonna edasikestvust ja õitsengut tagada. Kuid kui me ühiskond ei ole veel moraalselt valmis kõikidele nendele, kes Eesti vabaduse eest on aegade jooksul võidelnud mälestussammast püstitama, siis aitäh Vabadussõja mälestussamba eestki. Ka see on enam, kui ükskõik kui kõrgel tasemel tühi sõnakõlksutamine vabaduse teemadel.

Eesti kultuuri- ja kunstiringkondade püüd samba paigaldamist selle kunstilist küündi- matust ettekäändeks tuues tulevikku edasi lükata tähendab sisuliselt seda, et me laskume jälle lõpututesse vaidlustesse samba teemadel, mille lõpptulemuseks on tõenäoliselt see, et Vabadussammast kui sellist ei tulegi. Sellist sammast, mis kõiki rahuldaks ei ole isegi teoreetiliselt võimalik luua. Vaevalt mingi moodne kunstiline torukimp või ventilatsioonitoru, ükskõik kuidas me seda ka ei nimetaks, suudaks tavainimestele meeldida. Üks on aga ilmne – austust ja lugupidamist meie kultuuri- ja kunstiringkonnad nende poolt, kes teavad mis on sõda ja vabadusvõitlus oma kampaaniaga küll ära ei teeni.  Pigem peetakse neid kasututeks tühikargajateks, kes mitte millegagi, peale lõputu mahategemise, kui miski ei meeldi või kui pole oma poiste tehtud,  praktikas hakkama ei saa. Seda näitab kas või seegi, et olemasolevale vabadussambale meie kunstnikud ja arhitektid mitte mingit arvestatavat kontravarianti ju välja pakkuda ei ole suutnud.

            Hendrik Arro                                                             

Tehnikakandidaat, Sõjaaegsete Eesti                    

Lennuväelaste Ühenduse esimees                         

/Ilmus 03.03.2008 DELFI-s pealkirja  

all „Ärgem viivitagem vabadussambaga”/