VÕIM CONTRA VAIM

VÕIM  CONTRA  VAIM?

 

Suur hädakisa on lahti pääsenud – Eesti riigivõim sõitvat Eesti vaimueliidist lausa teerulliga üle. Hädaldajate eesotsas on Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia auväärsed professorid, kellede artiklid meie ajakirjanduses ei jäta mingit kahtlust – Eesti riik ja rahvas on katastroofi äärel ja vaimuinimestel ei jää suures hädas muud üle kui otsustavalt seljad kokku panna ja tegutseda nii, nagu laulusalm ütleb: „Viimse võitluse maale lahing otsustav (meid) toob ...”.

Milles on siis asi? Miks tehakse meie vaimueliidile liiga? Tavainimesele tundub esimesel pilgul, et erilist põhjust hädaldamiseks nagu eriti ei olegi. Asi on lihtsalt selles, et valitsus tahab mõningatele inimestele meie kunstiringkondadest mittemeeldivat Vabadussõja võidu mälestussammast üles panna ja ei pane samba vastu olevate kunstiinimeste soovi asi edasi lükata ja uuesti pikalt arutusele panna eriti tähelegi. Isegi mõnetuhande toetusallkirja kogumine ei ole mõju avaldanud. Ei teinud valitsus Tallinna Ülikooli professorite soovitustest ka siis välja, kui pronkssõdur Tõnismäelt kõrvaldati. Häbematus missugune! Selline asi võib hella hingega humanitaaridel tõepoolest harja punaseks ajada ja süüdistama panna, et eesti rahvas on valitsuse tegevuse tulemusel lõhenemise äärel.

Kuid kas see ikka on nii? Kas valitsus tegutseb samba püstitamise küsimuses tõepoolest rahva enamuse arvamusele sülitades? Lugupeetud professoritele ei paista asjaolu, et ka Vabadussõja mälestussamba poolt on tuhandeid hääli antud, üleüldse korda minevat. Ja seda sellest hoolimata, et suur osa poolthääletajatest on oma soovi ka materiaalselt toetanud (vastuhääletamine rahalise panusega seotud ei ole). Kes siis kellest teerulliga üle sõita tahab? Kas valitsus ja poolthääletajad või ennast vaimseks eliidiks nimetav seltskond, kelle arvates on tõe monopol ainult nende käes. Kõik ülejäänud on nähtavasti matsid, kelle arvamusele ei tule üleüldse tähelepanu pöörata.

Ei ole kahtlust, et ennast Eesti vaimseks eliidiks pidav ja ülekohtu käes hädaldav seltskond on selle asjaga ikka kõvasti üle pingutanud ja ennast kogu Eesti rahva vaimseks juhiks pidades endale teenimatut au püüdnud omistada. Et nemad ei kujuta endast kogu vaimset eliiti selgub kohe, kui pisutki sirvida näiteks samba poolt olijate nimekirja. Ka selles nimekirjas on palju neid, keda oma tegevuse ja haridustaseme põhjal võib igal juhul vaimsesse eliiti kuuluvaiks pidada. Siinkohal võiks esimesena näiteks mainida kas või Kaitseministrit, endist kauaaegset Tartu Ülikooli rektorit Jaak Aaviksood, aga nimekirjas on ka palju teisi kõrgkoolide õppejõude, teadureid, asutuste juhtivtöötajaid jne. Isegi kunstnikke on. Miks siis nende soove ja arvamust ei tule arvestada?  Kas tõesti Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool ei ole Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia professorite arvates koht, kus vaimset eliiti kasvatatakse? Või on vaimse eliidi mõiste nii spetsiifiline ja seotud ainult kitsalt humanitaaraladel tegutsevate inimestega, et nende hulka professorite arvates ainult vähesed äravalitud võivad kuuluda?

Ei kulla hädatsejad. Asi, miks teid kuulda võtta ei taheta seisneb suurel määral muus. Inimestel ei ole usku, et kui teid kuulda võtta, siis teevad meie kunstiinimesed nagu naksti samba, mille puhul kõik eestlased vaimustusest hurraa karjuvad ja kõik välismaalased kohe aru saavad, et tegemist on ainult ja ainult Eesti vabaduse auks püstitatud sambaga. Paraku, mitte keegi teie hulgast ei suuda garanteerida, et uus sammas tuleks parem. Hoopis suurem on tõenäosus, et teie juhtimisel laskutakse jälle lõpututesse diskussioonidesse, mis võivad kesta aegade lõpuni. Mida aga ei ole ega tule, on sammas, tunnustuseks nendele meestele, tänu kellele Eesti kunagi vabaks sai. Ühe sõnaga – teie soovi täitmine tähendaks praktiliselt lihtsalt asja „auti mängimist”, ükskõik kui ilusate sõnadega ja lubadustega te seda ka ei põhjendaks.

Käesoleva artikli autoril ei ole kahtlust, et osa vastuhääletajate puhul see nii ongi. Nemad hääletaksid igasuguse samba vastu, mis Eesti vabadusega ükskõik mil viisil seotud on. Milleks see „Jeesti ja jeestlaste” vabadus? 

Väga paljud Eesti inimesed aga tunnetavad, et tänuvõlg tuleb tasuda ja ega Eesti kõrgeim aumärk, Vabadusrist neile meestele tunnustusena kõige halvem variant ei olegi. Tunnistagem ausalt, et olemasolev Vabadussõja võidu mälestussamba projekt ei kukkunud ju konkursil kohe alguses välja vaid püsis arvestatavate tööde hulgas kuni lõpuni ja mitte ükski konkursikomisjonis olev kunstiinimene ei teatanud selle samba lõppvooru pääsemise tõttu enne tulemuste avaldamist otsustavalt, et ta loobub konkursikomisjonis osalemast. Alles siis, kui selgus, et autorid ei kuulugi kunstnikkonna hulka, läks hävitav mahategemine lahti. Kuid mis siis sellest. Ka mitmed enne sõda püstitatud Amandus Adamsoni vabadussambad, mis tavainimestele meeldisid ja meeldivad ka käesoleval ajal, ei leidnud omal ajal kunstiringkondade poolt hindamist. Ilmselt oli ja on see maitse küsimus ja maitsed võivad paraku vägagi erinevad olla. Tegemist ei ole ju loodusseadustega, mis toimivad ikka ja alati üheselt.

Nii siis, kulla hädatsejad, jätke oma egoismist põhjustatud virisemine – sammast ei püstitata ju teile, et ta ainult teie maitsele peaks vastama. Ja ega teid ei olegi ju millestki ilma jäetud. Teie ja teie vabaduse jaoks ongi juba auväärse kunstiala asjatundja professor Lapini poolt Vabaduse platsile, Kaarli puiestee algusesse püstitatud torud. Isegi kell on küljes (et meie kunstiringkonnad nende torude vastu protesteerinud ei ole, siis on need valjude kriitikute arvates nähtavasti kunstiliselt igati kõrgel tasemel). Nii et rahunege maha. Kui aga Vabadussõja võidu sammas väga paljudele, eriti just vanematele inimestele, kes teavad, mis on sõda ja vabaduse eest võitlemine meeldib, siis ei too tema püstitamine Eesti riigi ja rahva jaoks endaga kaasa mitte mingit katastroofi. Ja kui keegi ütlebki, et tema selle samba pärast tulevikus enam Vabaduse platsist üle ei lähe, siis mingu rahulikult ringi. Käimine tulebki tervisele kasuks.  Igal juhul,  lugupeetud professorid, andke endale aga aru, et kui keegi käesoleval ajal püüab eesti rahvast lõhestada toetudes näiliselt vaimsele eliidile, siis käib just teie tegevus selle alla. Paraku ei ole see ilus ega austamist vääriv tegevus. Kurb küll, aga nii see on.

       Hendrik Arro

Vanemteadur, tehnikakandidaat.

(Artikkel saadeti 13.03.2008 Postimehele, kuid jäi avaldamata, nagu seda Postimehe poolt mittetunnustatud autorite artiklitega sageli juhtub.)