KES TEAB, KELLE VÕI MILLE EEST SÕDITI

MÕNINGATEST  PROBLEEMIDEST  II MAAILMASÕJA AJAL TOIMUNUD  EESTI  VABADUSVÕITLUSE JA EESTI VABADUSVÕITLEJATE TUNNUSTAMISEGA

(ehk kes siis kelle või mille eest sõdis?)

Aeg-ajalt on Eesti avalikkuses ikka ja jälle tõstatatud küsimus: kelle eest või mille nimel Eesti sõdurid II maailmasõjas võitlesid ja keda, kas sakslaste või Nõukogude Liidu poolel võidelnuid tuleks lugeda Eesti vabastajateks. Või kas seda üleüldse teha? Küsimus ongi üheselt lahendamata, sest igal arvajal on oma tõde. Et viimase ajal on vabadusvõitlejate küsimus Eestis päris kõrgel tasemel jälle päevakorda tõusnud, siis on ka igat sorti arvamuse avaldajate arv järsult suurenenud.

Keda siis pakutakse eesti vabadusvõitlejaks? Peab kohe ütlema, et aegade jooksul on selles küsimuses  avaldatud palju vastakaid arvamusi, alates sellest, et sakslaste poolel võidelnud mehi tuleks lugeda eesti vabadusvõitlejateks kuni selleni, et nad olid lihtsalt kurjategijad, kes võitlesid sakslaste, eriti aga SS-vägede koosseisus. Ka Nõukogude Liidu poolel võidelnud meeste osas on hinnang aegade jooksul kõikunud seinast seina. ENSV ajal oli olukord selge – Nõukogude Armees võidelnud olid Eesti vabastajad ja kangelased, teisel poolel võidelnud aga kurjategijad, kes enamasti pidid oma süü pikkade aastate jooksul vangilaagrites lunastama. Pärast Eesti taasiseseisvumist olukord äkki aga kardinaalselt muutus. Nõukogude Armeed hakati vaatlema mitte vabastajate vaid okupantide armeena, ehkki selles võidelnud mehi kohtulikult ei karistatud. Samal ajal – teisel poolel võidelnud meeste avalikku tunnustamist ka ei toimunud. Siin tuli Eesti Vabariigi juhtkonnal ilmselt julgusest puudu. Tont teab, mida maailm asjast ikka arvab. Ja nii siis kerkis ridamisi esile  selliseidki arvamuse  avaldajaid, kes püüdsid jälgida “kirik keset küla” põhimõtet teatades, et nende arvates Eesti vabaduse eest II maailmasõjas ei võideldud ja mõlemal poolel sõjas osalenud mehi tuleb käsitleda lihtsalt vaeste ohvritena, keda suurriigid oma huvides ära kasutasid.

Neid vastakaid arvamusi kuulates ja lugedes paistab paraku aga tihti silma, et valdav enamik arvamuse avaldajatest teemat ilmselt korralikult ei valda. Tunda annab teadmiste vähesus selles osas, mis tegelikult ikka toimus ja milline oli olukord. On ju enamasti tegemist nooremate põlvkondade esindajatega, kes ise sõda ja sellega seonduvat ei ole üle elanud ja lahmivad ainult mingite maailmas üldlevinud seisukohtadega endalt küsimata, kas nn. “maailma arvamus” peegeldab sõjaaegset olukorda ikka tõeselt. Ei maksa unustada, et maailma arvamuse kujundasid sõja võitjad oma tõdedest lähtudes, seejuures enda tegude suhtes, mis tihti ei erinenud vastaspoole tegudest, sageli silma kinni pigistades.

Käesoleva kirjutise autorile tundub, et Eesti rahvas peaks igasuguste hinnangute andmisel sõja ajal toimunu kohta lähtuma mitte suurriikide vaid omaenda tõdedest, mille kujunemisel oli aluseks see olukord, millesse valdav osa eesti elanikkonnast oli II maailmasõja ajal reaalselt pandud. Lähtuma faktiliselt toimunud sündmustest mis määrasid eesti elanikkonna hoiakud ja suhtumise ühe või teise Eestit okupeerinud suurriigi suhtes.

Millised sündmused siis eestlaste arvamust mõjutasid? Siinkohal võiks põhiliselt lähtuda kolmest asjaolust:

1.      Nõukogude Liidu esimest valitsemisperioodi aastatel 1940-1941 iseloomustab peamiselt  stalinlik terrorirežiim, mille põhilisteks tunnusjoonteks oli õiglusetus, seadusvastased arreteerimised, inimeste hukkamine ja eriti massiline elanike küüditamine. Veidi rohkem kui ühe aasta jooksul suudeti valdavale osale eestlastest selgeks teha, et sellise režiimi kestmine viib varem või hiljem eesti rahva hävingule. Sai selgeks, et see on režiim, mille vastu tuleb maksku mis maksab võidelda.

2.      Eelnimetatud olukord tingis selle, et ehkki eestlased olid sajandite jooksul harjunud sakslasi pidama oma vaenlasteks, vaatles suurem osa eesti elanikkonnast sõja puhkedes nüüd Eestit vallutavaid sakslasi  kui sõpru ja vabastajaid, kellelt oodati ja loodeti Eesti riikliku iseseisvuse taastamist. Ja alles aegapidi selgus, et üks okupant oli asendunud teisega. Olukorra muutis keerukas asjaolu, et erinevalt Saksamaaga võitlevatest Lääne-Euroopa riikidest oli Eestil nüüd korraga kaks vaenlast – esimene ja rahva arvates hullem oli Nõukogude Liit, teine aga hitlerlik Saksamaa.

3.      Ennesõjaaegsed Eesti põhilised sõbrad lääneriigid (eesotsas Inglismaaga), kelle abile võimaliku sõja korral oli loodetud, osutusid nüüd äkki teisel pool rinnet olevaiks, kes võitlesid koos Nõukogude Liiduga. Viimase võit aga tähendanuks stalinliku režiimi taassaabumist Eestisse. Seega sõpradest olid äkki saanud vaenlased, kelle abile eestlased võitluses Nõukogude Liiduga enam loota ei saanud. 

Selline oli siis olukord, millesse eestlased ilma oma tahtmata olid sattunud. Saatus eestlastele erilisi valikuvõimalusi ei andnud. Nõukogude terrorirežiimi vastu ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks tuli enamiku inimeste arvates võidelda, selleks aga olid vajalikud liitlased. Ja nii saigi siis Eesti ajalooliselt tuntud vaenlasest Saksamaast saatuse iroonia tõttu II maailmasõja ajal võitluses Nõukogude Liidu vastu Eesti liitlane. Liitlane sõjas, aga mitte ideoloogilises plaanis. Lihtsalt olukord viis selleni, et kümned tuhanded Eesti mehed võitlesid sakslaste (ja ka soomlaste) poolel. Samal ajal viidi sõja algul mobilisatsiooniga suur hulk mehi ka Nõukogude Liitu, kus suur osa neist külma ja nälga suri, kuid ülejäänud pidid tahes-tahtmata võitlema Nõukogude Liidu vägedes sakslaste vastu. Kõige selle tulemusena seisamegi tänapäeval küsimuse ees – kellel oli õigus? Kes ikka on eesti vabadusvõitleja? Ja kas eesti vabadusvõitlust üleüldse toimus? Et neile küsimustele vastust leida, on allpool püütud vaadelda ja hinnata nii Saksa, Soome kui ka Nõukogude Liidu vägedes võidelnud meeste tegevust ja nende tegevuse motiive, aga samuti ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitees tegutsejaid.

Siinkohal tuleks veel märkida, et kuna Nõukogude Liit oli Eesti annekteerimisel kohe esimese asjana Eesti relvajõud likvideerinud ja ka sakslased Eesti riiklikku iseseisvust ja armeed ei taastanud, siis tuli sõjas osalenud eestlastel seda paratamatult teha võõras (Saksa, Soome või Nõukogude Liidu) mundris. Muid võimalusi lihtsalt polnud.

Enne asja juurde asumist tuleks ehk veel märkida, et paljud vanemad inimesed, kes sündmustest nii või teisiti ise osa võtsid on omaenda kogemustest ja läbielatust lähtudes seisukohal, et Saksa sõjaväes võidelnud mehed tegid seda Eesti riigi ja rahva kaitseks, samal ajal kui Nõukogude Armees nähti eeskätt Eestit vallutada püüdvat vaenlast. Nooremate puhul on asi arvamustega segasem. Põhjuseks on siin nähtavasti isiklike teadmiste ja kogemuste puudumine ja puudulik ajaloo tundmine, eriti neil, kes oma ajalooalase hariduse said nõukogude koolides. Kuid räägiksime edasi nüüd sellest, mis ikka toimus.

Alustaksime nendest, kes võitlesid sakslaste poolel.

1941. aasta suvel algas Eestis, sel ajal veel Nõukogude vägede tagalas, intensiivne eestlaste partisanivõitlus. Küüditamine oli tuhandeid mehi metsa viinud, kes otsustasid nüüd, sõja puhkedes oma kodu kaitseks võitlust alustada. Seda võitlust ei saa vaadelda kui üksikute, või juhuslike gruppide tegutsemist, kuna sellest võtsid osa tuhanded metsavendadena tegutsenud mehed, kellel oli suur elanikkonna toetus. Samal ajal - see ülestõus ei olnud mitte Eesti riigi (de fakto Eesti riiki ja valitsust ju enam polnud) vaid eesti rahva poolt peetud sõda. Suur osa Lõuna-Eestist vabastati metsavendade poolt juba enne sakslaste saabumist. 1941. aasta rahvaülestõusus (mida on nimetatud ka Suvesõjaks) tegutses isegi üsna mitu eestlastest koosnevat suuremat väeosa  (kapten Talpaku, major Hirvelaane jt. pataljonid), kes hiljem, pärast sakslaste saabumist osalesid koos sakslastega Eesti vabastamislahingutes nõukogude vägedest. Selle võitluse põhieesmärgiks oli eestlaste vabastamine nõukogude terrorirežiimist ja ka Eesti riikliku iseseisvuse taastamine.

Kui lähtuda nüüd aga mõningate ajaloo laste seisukohast, kelle arvates II maailmasõja ajal eestlaste rahvuslikku vabadusvõitlust ei toimunud, siis tahaks eestlaste vabadusvõitlust eitavatelt ajaloolastelt küll põhjendust, mis siis innustas nende arvates eestlasi veel enne sakslaste Eestisse jõudmist ja hiljem juba koos oma ajalooliste vaenlaste sakslastega Suur-Saksamaa ja selle Uue-Euroopa eest võitlust alustama?

Aga hüva – oletame et need „lollid metsavennad” tõepoolest ehk arvasid, et sõdivad Eesti eest. Loodeti ju algul, et sakslased taastavad Eesti iseseisvuse ja seega oli nende abistamine võitluses Nõukogude Liidu vastu igati sihipärane. Püüdsid ju ka säilinud Eesti riigitegelased eesotsas peaministri J. Uluotsaga sakslastega kohe nende jõudmisel Eestisse alustada läbirääkimisi Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses ja ka hiljem, kui selgus, et sakslased Eesti iseseisvusest midagi teada ei taha, püsis nüüd juba põrandaalune Eesti valitsus ikka seisukohal, et Eesti iseseisvus tuleb taastada.

Kuid edasi. Ehkki sakslased algul suhtusid eesti üksustesse tõrjuvalt, tegi sõjaline vajadus asjad kähku klaariks ja juba 1941.a. suvel-sügisel alustati nn. julgestus- politsei- ja teiste pataljonide formeerimist. Nendesse üksustesse astus vabatahtlikult tuhandeid eestlasi, valdavas enamuses need, kes olid juba metsavendadena punarežiimi vastu võitlust alustanud. Tänapäeval väidetakse mõningate juristide ja ajaloolaste poolt sageli, et hüva – kui rääkidagi Eesti kaitsmisest, siis saab seda ikkagi teha ainult sel määral, kuivõrd võitlus toimus Eesti pinnal. Eesti sõjas osalemisest ei saa aga rääkida, sest iseseisev riik ju puudus. Seega formaaljuriidiliselt Eesti eest ei võideldud ja formeeritud pataljonide võitlejad alustasid järelikult nüüd tegutsemist Saksamaa sõjasulastena. Kas see ikka oli nii ja mis need mehed ise asjast arvasid?

Kaart
Rindejoon Vabadussõja algul ja jaanuaris 1919 (kliki kaartil

Vaatleksime kõige pealt kahte olulist väidet, mis välistaksid nagu vabadusvõitluse. Esimene neist puudutab võitlust Eesti piirides. Kui piirduda seisukohaga, et Eestit kaitstakse ainult siis, kui lahingutegevus toimub Eesti pinnal, siis tuleks meenutada, et ka Vabadussõja ajal kaitsti Eestit nii Venemaa kui Läti pinnal ja seega siis tuleks ka suur osa Vabadussõjast ülalesitatud väitest lähtudes “kehtetuks” tunnistada ja Võidupühast 23. juunil ei tohiks midagi rääkida.

 Tungisid ju Eesti väed tol ajal koos kindral Judenitši vägedega (kes, muide, tsaaririigi kindralini Eesti iseseisvusest midagi teada ei tahtnud) ligi Petrogradini välja ning vallutasid ka Pihkva. Sõjas Landeswehriga tungisid eesti üksused aga kuni Riiani (vt. sõjatandri kaarti). Seega toimus suur osa vabadussõja lahingutest väljaspool Eesti piire, kuid mitte kunagi ei ole tõstatatud küsimust, kas väljaspool Eesti piire peetud võitluse aeg tuleks sõdurite “vabadussõja staažist” maha arvata. Võitluse eesmärk oli see, mis pani asjad paika.

Ja tänapäeval – kui lähtuda kontseptsioonist, et Eesti vabadust kaitstakse ainult siis, kui võitlus toimub Eesti piirides, siis ei ole tänapäeval mitmesugustel missioonidel viibivatel Eesti sõduritel Eesti vabaduse kaitsmisega, nagu meie poliitikud väidavad neid tegevat, aga üleüldse mingit pistmist.

Teiseks vabadusvõitlust välistavaks väiteks on oma rahvusvaheliselt tunnustatud riigi ja relvajõudude puudumine. Mis puutub Eesti riigi olemasolusse, siis ei olnud ju ka Eesti riik Vabadussõja ajal veel riigina rahvus­vaheliselt tunnustatud. Meenutagem, et peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist kestis see vaid ühe päeva ja juba järgmisel päeval algas Saksa okupatsioon. Eesti riigi püsima jäämine oli siis üsnagi küsitav. Eesti riiki kui sellist tunnustati alles peale Vabadussõda.

Teise maailmasõja ajal oli Eestis ikkagi olemas illegaalne, põranda all tegutsev valitsus ja ka esindused saadikute näol välismaal, kes kandsid tegelikult meie riigi juriidilist järjepidevust ja kelle arvamusega eestlased ka arvestasid. Muide - Otto Tiefi valitsus 1944. aasta septembris kestis viis päeva.

Kuid vaadakem nüüd edasi asja pärast Eesti vabastamist Punaarmeest 1941.a. Saksa sõjaväes Venemaal sõda jätkanud eestlaste seisukohalt.

Vabatahtlikult formeeritavatesse pataljonidesse astunud Eesti meeste seisukohalt oli asi selge. Eestit ei kaitsta nii, et iga mees istub oma põllupeenral ja paugutab püssi ainult siis, kui keegi teda seal ründab. Vaenlane, kes Eestit ähvardas hävitada oli olemas ja see tuli ükskõik kus purustada, vajaduse korral talle tema maale järgi minnes. Et “Kuradi väljaajamiseks tuli kasutada Peltsebuli, s.t. sakslaste abi”, oli ajalooline paratamatus, sest teist võimalust Nõukogude Liidu vastu võitlemiseks ei pakkunud eestlastele mitte keegi. Lääneriigid, nagu eespool juba öeldud, võitlesid nüüd vastaspoolel. Eesti tolleaegsed põrandaalused valitsusorganid aga tunnustasid saksa sõjaväes võitlevaid eestlasi lugedes, et need mehed on Eesti sõdurid, kes teevad seda oma kodumaa kaitsmiseks.

Omaette käsitlemist vajavad loomulikult Soomepoisid. Need olid mehed, kes sakslastega koos sõdida ei tahtnud. Tõsi, neid oli suhteliselt vähe – ainult umbes 3500 meest, sest Soome minek oli tol ajal ikkagi vaid vähestel võimalik. Soome minek algas laialdasemalt alles siis, kui selgus et ehkki sakslased Eestile iseseisvust ei anna, alustasid nad mobilisatsioone eestlaste võtmiseks Saksa sõjaväkke. Kuid ka valdava enamiku Soomepoiste siht oli selge – võitlus vaba Eesti eest. Lootsid nad ju, et nende baasil moodustub kunagi edaspidi loodav vaba Eesti armee. Nii et ajalugu õiglaselt käsitledes ei saa neid mitte mingil juhul vabadusvõitlejate hulgast välja jätta. Said ju ka Esimese maailmasõja ajal soomlaste üksused, kui Soomet iseseisva riigina veel ei eksisteerinud, Saksamaal väljaõppe.

Nii siis võideldi lootuses, et mõlemad totalitaarsed suurriigid – Nõukogude Liit ja Saksamaa üksteist vastastikku purustavad ja lõppkokkuvõttes kordub 1918. aasta ning Eesti iseseisvus õnnestub siiski taastada.

Järgmine sündmus, mis räägib tolleaegsete eestlaste meelsusest toimus 1944. aasta veebruari algul, kui Punaarmee jõudis taas Eesti piiridele ja kuulutati välja üldmobilisatsioon. Nagu teada, andsid sakslased esialgu nõusoleku 15 000 mehe mobiliseerimiseks, kuid kokku tuli umbes 40 000 meest. Ei ole kahtlust, et suurt osa selles mängis tolleaegse Eesti põrandaaluse valitsuse juhi  prof. J. Uluotsa raadioesinemine. Need mehed ei olnud kaugeltki vabatahtlikud, kuid nad ei hoidnud ka Eestit ähvardava nõukogude okupatsiooniohu tõttu mobilisatsiooni eest kõrvale, ehkki see kuigivõrd võimalik oli. Kas kõik need mehed tulid, nagu suur osa meie poliitikutest nähtavasti arvab, tõepoolest kokku selleks, et Suur-Saksamaa ja Uue-Euroopa eest võidelda või oli siin siiski küsimus Eesti taasokupeerimise ärahoidmises?

Et eestlased võitlesid oma kodumaa eest näitab seegi, et kui sakslased Eestist lahkusid, otsustasid tuhanded mehed, et nad Saksamaale ei lähe ja paljud alustasid rasket ja ohtlikku metsavenna elu. Kas selleks, et jätkata võitlust Suur-Saksamaa eest? Seda oleks ju Saksamaal mõttekam teha olnud.

Kõige drastilisem on lugu aga Soomepoistega, kes 1944.a. augustis Eestisse tagasi tulid. Kas selle põhjuseks oli siis nende meeste kollektiivne arukaotus? Kas need mehed, kes selleks, et mitte sakslastega koos võidelda, põgenesid Soome, otsustasid nüüd tagasi pöörduda, et asuda ajal, mil Eesti oli üsnagi lootusetus olukorras siin Suur-Saksamaa eest võitlema? Samal ajal oli neil näiteks võimalus kas või Rootsi minna.

Kokkuvõtet tehes tahaks öelda, et selleks, et aru saada, mis tegelikult ikka toimus, tuleks sügavalt järele mõelda ja alles seejärel otsustada, mis ikka oli tolleaegsete eestlaste tegevuse motiiviks, millele loodeti ja mille nimel tegutseti. Arvata, et Saksa sõjaväes teeninud eestlased sattusid sinna ainult sunniviisil või lootuses Venemaal võideldes rikkaks saada, oleks ilmselt väga suur lihtsustamine. Valdava osa eestlaste motiiviks, mis viis nad relva haaramisele, oli kõike eeltoodut arvestades nähtavasti siiski unistus vabast, ilma venelaste ja sakslasteta Eestist. Selle nimel tasus võidelda. Et võitlus käib Eesti eest, sellest rääkisid ka prof. J. Uluotsa ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üleskutsed. See oli eesti rahva sõda, mida peeti Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest, ehkki võõras mundris, sest iseseisva riigi ja armee loomiseks sakslased eestlastele võimalust ei andnud.

Paraku unistus iseseisvast Eestist ei täitunud. Kuid see ei olnud rindel võidelnud meeste süü. Nad tegid kõik, mis oli nende võimuses. Seetõttu solvab osa meie poliitikute käitumine – teha eestlastest arad ja vaesed kannatavad “äpud”keda lihtsalt ära kasutati - sügavalt tuhandeid endisi sõjamehi, kes tol ajal relva võtsid, et võidelda Eesti iseseisvuse eest. Siis mindi, sest seda nõudis eestiaegne kasvatus, mille järele kodumaa kaitsmine oli iga mehe kohus. Kuid paraku tänapäeval seda nähtavasti paljud ei tea ega tunneta. On tõesti kurb, et nõukogude aastad on eestlaste hulka nii palju moraalseid argpükse sigitanud, kes tõde ei julge tunnistada.

Nii palju siis sakslaste poolel võidelnud meestest ja nende tegevuse motiividest. Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest võitlemisega oli siin küll vähe ühist, ehkki puhtformaalselt sõditi Saksamaa eest. Oma hinges pidasid eestlased aga omaenese sõda Nõukogude Liidu vastu, et ära hoida Eesti taasokupeerimist ja stalinliku režiimi taaskehtestamist Eestimaal. Võideldi lootuses, et lõppkokkuvõttes varisevad mõlemad suurriigid kokku ja selle tulemusel õnnestub Eesti riiklik iseseisvus siiski taastada.

Nüüd siis Nõukogude Liidu poolel võidelnud eestlastest

Objektiivsuse mõttes vaadelgem siinkohal ka seda, kuivõrd teisel poolel võidelnud eestlased tegid seda vabatahtlikult ja milline oli nende kui Eesti vabastajate roll.

Alustaksime suvesõjast 1941. Umbes samal ajal metsavendade tegevuse algusega formeeriti Eestis ka hävituspataljonid. Hävituspataljonid allusid NKVD-le ja pataljonide isikkoosseis oli valdavalt vabatahtlik. Sinna koondusid militsionäärid, komnoored, parteiaktiiv, nõukogude asutuste teenistujad jne., kokku mõnituhat meest, kelledest küllaltki suure osa moodustasid mitte-eestlased. Oli ka kriminaalset elementi. Paraku ei olnud hävituspataljonid mõeldud mitte Eesti kaitsmiseks võõrvallutajate eest, rääkimata võitlusest Eesti vabaduse ja riikliku iseseisvuse taastamise nimel. Hoopis vastupidi, nende põhiülesandeks oli maha suruda igasugune vastupanu Eestit okupeerivale nõukogude võimule ja rakendada Punaarmee Eestist taandumisel põletatud maa taktikat, s.t. hävitada eestlaste ja Eesti riigi vara, küsimata, mis saab elanikkonnast. Selleks rakendati terrorit. Suur osa Eestis 1941.aasta suvel mõrvatud tsiviilisikutest tuleb kanda hävituspataljonide tegutsemise arvele. Võitlus Eesti Vabariigi suhtes patriootiliselt meelestatud kohaliku elanikkonna vastu teeb aga hävituspataljonlaste arvamise eesti vabadusvõitlejate hulka vägagi raskeks.

Valdav osa Nõukogude Liidu poolel võidelnud eestlastest sattus Punaarmeesse aga mobilisatsiooniga, n.-ö. olude sunnil, mitte poliitilisest meelsusest lähtudes ja küllaltki suur osa nendest meestest suri mitte lahinguväljal, Nõukogude Eesti eest võideldes, vaid sunnitöölaagrites ja tööpataljonides (viimased ei erinenud sisuliselt vangilaagritest) nälja ja külma tagajärjel. Sõja alguskuudel jooksid paljud rindele saadetud eestlased aga esimesel võimalusel üle. Sama toimus ka hiljem, Velikije-Luki lahingute ajal (toimus sõdade ajaloos enneolematu nähtus, kus piirajad jooksid sissepiiratute poole üle). Seega erilist soovi Nõukogude Liidu eest võitlemiseks eestlased üles ei näidanud ja ega neid eriti ka ei usaldatud. Rindele toodi Eesti Laskurkorpus pärast Velikije-Luki lahinguid uuesti alles 1944.a.sügisel, kuid siis tegi sakslaste tugevasti halvenenud sõjaline olukord ülejooksmise juba mõttetuks.

Omaette küsimuseks on Eesti vabastamine – millal ja kus räägiti Eesti Laskurkorpuses teenivatele meestele, et nad võitlevad Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest? Nad vabastasid ju Eesti ainult “fašistidest”, et eesti rahvas saaks “rõõmsalt ja õnnelikult” Nõukogude Liidus edasi elada. Iseseisvast Eesti Vabariigist ei julgenud mitte keegi isegi iitsatada. Meeste soovi tulla tagasi koju tuleb muidugi aktsepteerida, olgugi, et see kojutulek ei olnud mitte vähemalgi määral seotud võitlusega Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Otse vastupidi. See viis nõukogude okupatsiooni jätkumisele Eestis ning Eesti koloniseerimisele venelastega. Kuid asjade selline käik ei olnud nende, Venemaale viidud meeste süü. Ei ole kahtlust, et suurem osa neist meestest oleks võtnud osa võitlusest tõeliselt vaba Eesti eest, kui selline võimaluse oleks neile avanenud. Sellist võimalust neil aga polnud. See on paraku kurb tõsiasi. Seega rääkida Punaarmees teeninud eestlastest kui meestest, kelle võitluse eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine ilmselt siiski ei saa.

Pisut ka nendest, kes seisid vastu nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsioonivõimudele.

On veel üks grupp inimesi, kes sõja ajal relvaga käes küll ei võidelnud, kuid seisid ideeliselt vastu nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsioonivõimude tegevusele Eestis. Nende tegevust võiks määratleda mitte vabadusvõitluse (otsest, relvastatud võitlust ju polnud), vaid vastupanuliikumisena. Relva need mehed, nagu juba öeldud oma ideede kaitseks kätte ei võtnud. Neid isikuid ühendanud (tõsi, vägagi nõrgalt seotud) organisatsiooniks oli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Viimase suunitlus oli, vähemalt sõja algupoolel, tugevasti inglismeelne ja ta tegutses sakslaste vastu, kutsudes eesti mehi üles mitte teenima Saksa sõjaväes. Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega seotud isikud pidasid teadaolevalt endiste Eesti välissaatkondade abil läbi neutraalsete riikide isegi sidet ka Inglismaaga, toimetades sinna luureandmeid. Ei usutud, et lääneriigid on Eesti reetnud.

Paraku, nende isikute tegevust lähemalt analüüsides selgub, et tegemist oli valdavalt intelligentsete kuid naiivsete isikutega, kes arvasid, et Eesti iseseisvus õnnestub nii sakslaste kui ka venelaste vastu tegutsedes sõja lõppedes lääneriikide abiga taastada. Tegelikult jäi Inglismaa aga truuks oma liitlassuhetele Nõukogude Liiduga ja Inglismaale saadetud andmed edastati koheselt Nõukogude Liidule. Nagu teada, põhjustasid need hiljem, pärast Eesti taasokupeerimist Eesti vabadusvõitlejatele küllaltki suuri pahandusi. Seega kokkuvõttes – praktilist tulemust Eesti iseseisvuse taastamise osas Rahvuskomitee oma Inglismaale suunatud tegevusega ei saavutanud.

Sõda aga kulges omasoodu ja nii mitmedki illusioonid purunesid. 1944.a. suveks oli olukord muutunud selliseks, et ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee oli sunnitud asuma nende ridadesse, kes kutsusid eestlasi koos sakslastega võitlema venelaste vastu. Eesti taasokupeerimise oht Eesti piiridele jõudnud Nõukogude vägede poolt oli liigagi otsene ja Rahvuskomiteel tuli võtta teine suund. Seega võib Eesti Vabariigi Rahvuskomitte ridades tegutsenud isikuid võtta küll rahvuslastena, kelle ideeliseks eesmärgiks oli Eesti omariikluse taastamine, kuid kelle praktiline tegevus Eesti riikliku iseseisvuse taastamisele erilist mõju avaldada ei suutnud. Püstitatud eesmärgid jäid sõja tingimustes paraku puht idealistlikeks. Loodetud liitlassuhted lääneriikidega ei toiminud ja nii jäi lõppude lõpuks siis ainsaks lootuseks, et ehk suudetakse Eesti taasokupeerimise Nõukogude vägede poolt ära hoida siiski ainult Eestit kaitsvate Saksa vägede (ja nende ridades ka Eesti piiridel relvavõitlust pidavate Eesti väeüksuste) ühiste pingutustega.

Riigikogu on otsustanud                                                            

Riigikogu on oma istungitel kaks korda menetlusest välja hääletanud seaduseelnõu, milles käsitleti eestlaste vabadusvõitluse tunnustamist. Ilmselt toimus see parteide omavahelise võitluse tulemusel, kus parteipoliitilistest aspektidest lähtudes asjade sisulisele küljele tähelepanu ei pööratud (väljahääletamine toimus põhiliselt Kesk- ja Reformierakonna saadikute häältega). Et nende otsustega hülgas Eesti Vabariik aga sisuliselt kümned tuhanded eesti mehed, kes kunagi julgesid Eesti iseseisvuse kaitseks relva võtta ja nende võitluse, sellele hääletajad nähtavasti ei mõtelnud. Ei mõtelnud ka sellele, et selle otsuse mõju on kaugeleulatuv ja õigustab neid, kellede arvates Eesti kaitsmine ja Eesti kodanike kaitsetahte kasvatamine on mõttetus. Tuhandetele, veel elusolevatele Eesti eest võidelnud sõduritele ja nende omastele tähendab Riigikogu otsus aga seda, et Eesti Vabariik on nad reetnud. See on tõsiasi, mida paraku ei saa tagantjärele ilusate sõnadega muuta. See otsus näitab aga ka seda, et Eesti Vabariigi järjepidevusest rääkimine on paljudele tänapäeva poliitikutele paraku ainult sõnakõlks, millel reaalne sisu puudub.

Omaette koomiliseks muudab vabadusvõitluse ja vabadusvõitlejate mittetunnustamise Riigikogu poolt aga asjaolu, et kõik taasiseseisvunud Eesti Vabariigi presidendid on aastate jooksul paljusid Eesti Vabadusvõitlejate Liidu liikmeid autasustanud riiklike teenetemärkidega kui “sõjaliste teenetega vabadusvõitlejaid”. Paratamatult tekib küsimus -  kes need sihukesed siis on, kui ametlikult Eestis vabadusvõitlejaid ei ole?

    Hendrik Arro

Sõjaaegsete Eesti Lenuväelaste

          Ühenduse esimees

          Jaanuar, 2012