HOLOKAUSTIST JA EESTI VABADUSVÕITLEJATEST

HOLOKAUSTIST  JA  EESTI  VABADUSVÕITLEJATEST

 

Jaanuari lõpus mälestas Eesti nagu paljud teisedki maailma riigid holokaustis hukkunuid. Sellel päeval võtsid nii mitmedki vabariigi juhtkonda kuuluvad isikud, eesotsas Eesti peaministri A. Ansipiga osa Tallinnas Juudi sünagoogis peetud holokausti mälestusteenistusest, kus muuseas avati ka mälestustahvlid holokausti tõttu hukkunud ligikaudu 1000 Eesti juudile.

Samal ajal on järjekordselt päevakorda kerkinud küsimus aga ka II maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu võidelnud eesti sõdurite tunnustamisest riiklikul tasandil Eesti vabadusvõitlejatena. Näivalt on holokausti mälestamine ja sakslaste poolel sõdinud eestlaste tunnustamine mõneti vastuoluline tegevus, sest II maailmasõjas sõdisid juudid ja valdav osa sõjast osa võtnud eestlastest ju vastaspooltel. Ja nii ongi siis Delfis ilmunud O. Loode artikkel, mis juhib sellele vastuolule tähelepanu ning artikli autor leiab, et relva SS-i sõjameeste riiklik tunnustamine vabadusvõitlejatena ja holokausti mälestuspäeva ametlik tähistamine ei sobi kokku. Seega tuleks siis artikli autori arvates, kuna Eesti valitsus on holokausti mälestamise riiklikult heaks kiitnud, loobuda Saksa sõjaväkke kuulunud eesti sõdurite tunnustamisest vabadusvõitlejateks, kuna see riivaks Eestis toimepandud holokausti ohvrite mälestust ja väärikust ning vähendaks Eesti riigi usaldusväärsust.

Lihtne ja selge – Eesti rahvas peaks poliitilisest korrektsusest lähtudes tunnustama holokaustis hukkunud juudi rahvusest isikuid märtritena (ükskõik, millega nende, ligikaudu 1000 inimese hukkumine oli seotud, või millega nad olid hakkama saanud) ning samal ajal jätma tunnustuseta need mehed, kes võitlesid Eestis eesti rahva suhtes genotsiidi teostanud nõukogude vägede vastu. Vägede vastu, mille koosseisus olnud kuritegelike julgeolekuüksuste ja hävituspataljonide ridades võitlesid ka paljud juudi rahvusest endised Eesti kodanikud.

Paraku ei saa eitada, et II maailmasõja ajal on toimunud sündmusi, mis panevad nii juute kui ka eestlasi vastastikku nördimust tundma. Eestlaste osas on kõige suuremaks süüdistuseks see, et paljud neist sõdisid 20. relvagrenaderide diviisis, seega SS-vägede koosseisus, juutide osas on aga asjaoluks, mis eestlased nende vastu häälestas paljude, enne sõda Eestis elanud juutide astumine kohe pärast Eesti anastamist 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt kompartei ja komsomoli ridadesse, aga samuti ka astumine kohe sõja alguses hävituspataljonidesse ja aktiivne osalemine Nõukogude Liidu julgeolekuorganite teenistuses. Seega nagu oleks, mida oma vahel klaarida.

Siinkohal tuleb märkida, et Simon Wiesenthali keskuse tegevus pärast sõda eestlaste sümpaatiat juutide vastu just suurendanud ei ole, kuna see on olnud, vähemalt siiamaani, äärmiselt ühekülgne. Selle keskuse esindaja, niinimetatud natsikütt Efraim Zuroff, on Eestis tuntuks saanud sellega, et ta on püüdnud Eesti valitsusele vägagi nahaalset survet avaldades tuvastada ainult eestlaste kuritegusid juutide vastu, seda isegi siis, kui Nõukogude Liidu ja Eesti vastavate organite poolt läbiviidud uuringud midagi avastada ei ole suutnud. Eesti riiki aga, kes ilma kindlate tõenditeta kohtuprotsesse Zuroffi poolt süüdistatud isikute suhtes ei ole alustanud, süüdistab Zuroff natside soosimises. Samal ajal on aga iseloomulik, et ta nende võimalike tegude suhtes, mida juudi rahvusest isikud on eestlaste vastu korda saatnud, ei ole ta mitte mingit huvi ilmutanud. Seega, sõjakuritegusid on teinud ainult eestlased, samal ajal kui teine pool on igal juhul süütu, ükskõik millega nad ka hakkama ei oleks saanud.

Et toimunusse ja toimuvasse mõningat selgust tuua, tuleks kõige pealt ehk pisut ajalugu vaadelda. Teatavasti ei ole Eesti Vabariik ja Israel ajaloos mitte kunagi teineteise vastu sõdinud. Ka II maailmasõja ajal mitte. Ei olnud ju  II maailmasõja ajal mõlemat riiki faktiliselt isegi mitte olemas. Enne sõda oli Eesti aga isegi pälvinud juutide tunnustuse kui riik, kus ei ole antisemitismi. Ka siis, kui sakslased 1941. aastal sõja käigus vallutasid Eesti, ei toimunud siin, erinevalt mitmetest teistest riikidest, suuri juudivastaseid pogromme. Nii et rahvustevahelisest vihast kuritegude puhul antud juhul rääkida ei saa. Seega, kui rääkida juutide või eestlaste sõjakuritegudest, siis saab juttu olla ikkagi ainult üksikisikute mitte riiklikul tasandil tehtud tegudest.

Teatavasti olid eestlased sajandite jooksul oma peamiste vaenlastena tundnud sakslasi. Seega erilise saksasõbralikkusega Eesti enne sõda just ei hiilanud. Ka siis, kui II maailmasõda algas ja sakslased üksteise järgi Euroopa riike alistasid, oli valdava enamuse eestlaste sümpaatia alistatute poolel. Siis aga saabus 1940. aasta ja pärast riigipööret nõukogude võim. See mis nüüd toimuma hakkas oli õudusunenägu ja muutis eestlaste suhtumist kommunistlikku re˛iimi väga kiiresti. Umbes ühe aastaga suutis Nõukogude Liit eestlastele selgeks teha, et nõukogude võimu edasikestmine viib eesti rahva hävingule. Ja nii siis juhtus, et kui sakslased 1941. aastal Eesti vallutasid, suhtus valdav osa eestlastest sakslastesse kui vabastajatesse. Eestlaste võitlus nõukogude anastajate vastu algas 1941.a. suvel juba enne, kui sakslased jõudsid Eestisse saabuda ja jätkus koos sakslastega. Miks siis eestlased ikka alustasid võitlust koos sakslastega?

Kui rääkida eestlastest II maailmasõjas ja sellest, kuivõrd õigustatud oli eesti sõdurite sõdimine Saksa sõjaväes moodustatud eesti üksustes, ja kuivõrd õigustatud on venelaste ja lääneriikide poolt selle võitluse taunimine, siis ei maksa unustada, et sõjas on mõlemal sõdival poolel alati oma tõde. Seejuures riigi suurus ja sõjaline võimsus ei ole siin kaugeltki selleks argumendiks, mis ikka ja alati määrab absoluutse tõe. Ka kaotajal võib küllaltki palju õigust olla, ehkki seda võitjate poolt harva tunnustatakse. Nii oli lugu ka II maailmasõjas, kus Nõukogude Liit oli valdava osa eestlaste jaoks vaenlane number 1. Sellise vaenlase positsiooni oli Nõukogude Liit, nagu eespool juba öeldud, saavutanud oma terrorire˛iimiga Eestis 1940-1941. aastal. Piisab ainult sellestki, kui meenutada massilisi arreteerimisi ja küüditamist. Nõukogude terrorire˛iim oli ka põhjus, miks mälestus ennesõjaaegsest, vabast Eestist oli enamuse eestlaste jaoks kujunenud müüdiks ideaalsest riigist, mida ei arvustatud. Võrdlus nõukogude korraga oli liialt iseseisva Eesti kasuks. Selle tulemuseks oli aga see, et eestlased, eriti nooremad, kes olid kasvanud Vabadussõja ja rahvusliku uhkuse vaimus, olid valdavalt ilma pikemata nõus Nõukogude Liidu vastu võitlema ning Eesti põhiseaduslike riigivõimuorganite vastavad üleskutsed leidsid eestlaste hulgas küllaltki head vastukaja. (Üle 3000 mehe, kes Saksa sõjaväes sõdida ei tahtnud ja kellel õnnestus Eestist põgeneda tegid seda Soomes, kuid siis, kui Eesti olukord muutus 1944.a. suvel väga raskeks, tuli suur osa neist Eestisse tagasi, et isegi sellises lootusetus olukorras püüda teha, mis teha annab.)

Kõikide nende meeste jaoks oli see Eesti II vabadussõda, mida olude sunnil peeti II maailmasõja raames ja see sõda algas stiihiliselt juba metsavendlusega 1941. aasta suvel. Oleks ülim totrus väita, et eesti metsavennad võitlesid Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest. Eesti sõdurite võitluse eesmärgiks, ütelgu arvustajad selle kohta mida tahes, oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine. Sedasama eesmärki järgisid oma tegevuses ka tolleaegsed Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid. On ajalooline kurbloolus, et selles võitluses ainsaks arvestatavaks liitlaseks eestlastele osutus Saksamaa, kes ise oli Eestis okupandiks ja Eesti iseseisvusest mitte midagi teada ei tahtnud. Teisi liitlasi sõjas Nõukogude Liidu vastu eestlastel lihtsalt ei olnud. Mitte keegi, kes eestlaste võitlust koos sakslastega on tauninud ei ole mingit muud võimalust eestlastele võitluseks Nõukogude Liidu vastu oma kodumaa kaitseks paraku ka pakkunud. Kuid sakslaste lõppvõitu ei usutud ja loodeti, et kordub 1918. aasta. Edasi aga loodeti, et Eesti iseseisvuse taastamine osutub võimalikuks lääneriikide abiga. Lootusi selleks andis Atlandi Harta. Tagantjärgi tarkusega võib neid naiivseid lootusi nüüd muidugi arvustada, sest lääneriigid, kui see neile kasulikuks osutus, sülitasid Atlandi Hartale ja müüsid Jaltas Ida-Euroopa Nõukogude Liidule maha. Kuid nõuda, et Eesti riigimehed ja rahvas oleksid tolleaegsetes oludes pidanud suutma kogu sündmuste käiku ja Nürnbergi protsessi ette näha oleks ilmselt liialt palju nõutud.

Siinkohal tuleb veel kord rõhutada, et ka tolleaegne Eesti põrandaalune valitsus eesotsas prof. Jüri Uluotsaga tunnustas Saksa sõjaväes võitlevaid eesti sõdureid kui vaba Eesti eest võitlejaid. Samasugusele otsusele jõudis 1944.a. suvel ka üldiselt saksavaenulik Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Seega siis – tol ajal tunnustas valdav enamik eestlasi ja ka Eesti põrandaalused valitsusorganid Saksa sõjaväes oma piiride kaitsel olnud eesti sõdureid kui võitlejaid Eesti vabaduse eest. Siinkohal tuleks ehk täiendavalt märkida, et valdav enamus SS-vägedes teenivatest eestlastest olid sinna mobiliseeritud.

Mis puutub juutidesse, siis nende olukord oli peaaegu samasugune kui eestlastel. On selge, et see mis toimus Saksamaal juutidega seadis juudid n.-ö. sundseisu – Saksamaa vastu tuli igal juhul võidelda. Seda peavad ilmselt ka eestlased tunnis- tama. Olime ju meiegi samasuguses sundseisus, ainult et eestlaste põhiliseks vaenlaseks oli antud juhul Nõukogude Liit. See asjaolu teeb olukorra lääneriikide kodanikele mõnevõrra raskelt arusaadavaks, sest nemad tundsid ainult ühte vaenlast ja selleks oli Saksamaa. Nõukogude Liit oli aga Saksamaa vastases võitluses hea liitlane, mis sest, et sõja alguses oli ta tegelikult liidus sakslastega. Ei tahetud uskuda, et lääneriikide liitlane võib Balti rahvaste suhtes olla hullem kui Saksamaa..

Ja nii tuleb paratamatult välja, et juutide ja eestlaste objektiivsed tõed, millest mõlemad rahvused oma tegevuses lähtusid on paraku vastandlikud ja sellest tulenevalt sattusid juudid ja eestlased, ilma et nad üksteise vastu erilist vaenu oleks tundnud, II maailmasõja rinnetel paratamatult vastaspooltele. Kui siin rääkida kuritegudest, siis juutide puhul on nendeks eestlaste arvates asjaolu, et vägagi paljud juudi rahvusest isikud, kes enne sõda eestlastega koos rahulikult  elasid läksid kohe, kui Eesti oli 1940.a. annekteeritud, üle Nõukogude Liidu poolele, astudes komparteisse ja komsomoli. Ka Eesti elanikke terroriseerinud julgeolekuorganites teenis suhteliselt palju juute. Kui aga algas sõda, siis astusid paljud juudid mitte regulaararmeesse sakslaste vastu võitlema (see oleks arusaadav olnud), vaid Eestis arvukalt kuritegusid toime pannud hävituspataljonidesse – üksustesse, mis olid ette nähtud mitte niivõrd sakslastega võitlemiseks kuivõrd kohaliku elanikkonna terroriseerimiseks ja nõukogude võimu säilitamiseks kohtades, kus rahvas sellest midagi teada ei tahtnud. Seega lasub eestlaste arvates paljudel juutidel põhiline süü selles, et nad ei võidelnud esmajoones mitte oma surmavaenlaste sakslastega, vaid oma iseseisvuse eest võitleva Eesti rahvaga.

Kui rääkida holokaustist ja selle mälestamisest, siis kerkib eestlastel ülaltoodut arvestades tahes-tahtmata küsimus – kui palju on Eesti juudi kogukonna poolt avalikustatud umbes 1000 Eestis sõja ajal hävitatud eesti juudi hulgas neid, kes said surma mitte rahulike elanikena, vaid hävituspataljonide või julgeolekuvägede võitlejatena. Seega isikutena, kes kas langesid lahingutes oma kodu kaitsvate eestlastest metsavendade vastu võideldes või hukati pärast vangilangemist kui kurjategijad. Seni kuni juudi kogukond ei ole neid andmeid avaldanud, ei saa väga paljud eestlased oma südames ka Eesti juutidega toimunud holokaustisüüdistust tõsiselt võtta.

Selle artikli autorile näib, et tunnistada tuleb tõde – igal rahvusel on omad kangelased ja märtrid ning üsnagi sageli ei lange need mõne samadest sündmustest osavõtnud teise rahvuse kangelastega või märtritega ühte. See on ajaloost, mis ühtedest teeb võitjad, teistest aga kaotajad  tulenev paratamatus. Kuid see ei tähenda, et võitjatel oleks alati õigus. Et nende kangelased on alati kangelased, teiste rahvuste omad aga kurjategijad. Nähtavasti oleks sõja lõppedes üldise rahu huvides kõige õigem, kui iga rahvas tohiks mälestada oma kangelasi ja märtreid nii, nagu nad nende ajaloolisse mällu on talletunud. Ja siin ei tohiks lähtuda sellest, et ühe rahvuse kangelaste mälestamine välistab igal juhul teise rahvuse kangelaste mälestamise. Las igaüks mälestab omi.

Delfis ilmunud artikli autor väidab, et Eesti valitsus peaks prioriteediks seadma holokausti mälestamise ja seetõttu peaks Riigikogu loobuma oma kodumaa eest võidelnud eesti sõdurite tunnustamisest. Seda isegi sellele vaatamata, et Balti riikide SS-väeosi, kuhu valdav enamik mehi oli mobiliseeritud, sõjakurjategijateks ei tunnistatud. Muidu kaotavat valitsus usalduse oma rahva silmis. Muide, artikli autor paistab unustavat, et lisaks SS-diviisile teenis palju eestlasi ka teistes väeosades, nagu idapataljonides, lennuväes jne. Kui aga rääkida usaldusest ja rahvast, siis tahaks siinkohal küsida, millist rahvast artikli autor silmas peab?  Tuleb märkida, et vähemalt vanemate põlvkondade eestlased, kes II maailmasõja on ise üle elanud ja teavad, kuidas kõik tegelikult toimus, on alati Eesti eest võidelnud sõdureid tunnustanud kui vabadusvõitlejaid. Nende jaoks tingib artikli autori soovitus selle, et soovituse täideviimisel säilitaksid Eesti valitsusringkonnad võibolla küll usaldusväärsuse välismaalaste ja võib-olla ka mõningate eesti ringkondade juures, kuid samal ajal kaotaksid nad selle aga väga paljude eestlaste silmis. Ükskõik kelle poolt on äärmine ülbus nõuda, et nõukogude terrorire˛iimi all olnud eestlased, lähtudes juutide huvidest, oleksid sõja alates pidanud võitlusest oma kodumaa vabastamiseks loobuma, kõrvad alandlikult lonti laskma ja orjalikult ootama, mida Nõukogude Liit nendega edaspidi suvatseb peale hakata. Sellist ideed võivad toetada ainult need, kes oma saatuse seovad välismaaga, lakeid, kelle jaoks meie oma riigi au ja väärikus ning eesti rahva saatus mitte midagi ei tähenda. Nende jaoks ei oma eestlaste kaitsetahe mitte mingisugust tähtsust. Kui asjad hulluks lähevad, tuleb mitte vastu hakata vaid välismaale põgeneda. Tühja sellest Eesti riigist, peaasi et omaenda nahk terveks jääks.

Kunagised sõdurid, kes siis läksid kui kodumaa kaitsmist nõudis on juba vanaks saanud – õigemini enamikku neist enam ei olegi. Veel mõni aastake ja Stalini üldtuntud lause: “Pole inimest, pole probleemi” osutub tõeks. Põhilise aja oma elust on nad veetnud ühiskonnas, kus seda, et nad julgesid Eesti eest võidelda on peetud kuriteoks. Ka taasiseseisvunud Eesti ei ole julgenud nende kunagisi tegusid tunnustada. Milliseid järeldusi peaks eestlaste nooremad põlvkonnad, kes vajadusel peaksid Eestit jälle kaitsma, lähtudes nende vanameeste kogemustest siis tegema? Nähtavasti oleks õige soovitus – ärge te poisid mitte kunagi Eesti eest pauku tehke, isegi siis mitte, kui seda näivalt vaja peaks olema. Õigem on plagama panna. Eesti riigijuhtide patriootlike üleskutsete peale võib rahulikult sülitada. Eesti riigijuhid (isegi president ja peaminister) on nii väikesed vennad, et nende üleskutsed, nagu elu on J. Uluotsa ja O. Tiefi puhul näidanud, osutuvad mitte ainult maailma vaid ka järeltulevate põlvede jaoks lihtsalt õhu võnkumiseks. Kui mõni selle maailma vägevatest otsustab, et teie võitlus või liitlased on valed, olete te igal juhul süüdlased. Ja ärge te lootke, et keegi tulevastest Eesti riigijuhtidest julgeb maailma ees teie kaitseks sõna võtta ja tõde selgitada. Igaüks hoiab oma nahka.  Selline ongi kurb tõde.

                Hendrik Arro

Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste

            Ühenduse esimees