MINU LÜHENDATUD ELULUGU


Tekst

Sündisin 1927. aastal Pärnumaal, Häädemeeste vallas väiketalupidaja-käsitöölise peres. 1936. aastal alustasin Häädemeeste 6-kl. allkoolis kooliteed.  1938. aastal astusin noorkotkaks. Peale algkooli lõpetamist asusin 1942. aasta 1. septembril õppima Pärnu Tööstuskooli metallitöö ja peenmehaanika erialal.

Lennuväe abiteenistuses

1944. aasta augustis mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse ja saadeti väljaõppele Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. õhutõrjegrupi 3. patareisse, mis asus Pärnus.

Peale sakslaste taandumisplaani „Aster“ käivitumist lahkusin 19. septembril 1944 koos väeosaga Lätti, Ruhja alevi lähistele, kuhu jäime Eestist taanduvaid väeosi julgestama.  23. septembril, kui lahingud jõudsid Ruhja alla, sain koos minuga samas kahurirühmas teeninud kaheksa Pärnumaa poisiga oma esimesed tuleristsed, jäädes venelaste kahuritule alla. Ruhja alt taandusime Mažsalaci raudteejaama,  kust viidi rongiešeloniga Riiga.

30. septembril, kui rinne jõudis Riia lähistele, lahkusin koos väeosaga Tukkumsi linna, kuhu jäime tulepositsioonile. 4. oktoobril laadisime kõik 127. õhutõrjegrupi kahurid Tukumsi raudteejaamas rongiplatvormidele, et need Saksamaale viia.  Samal ajal tungis punaarmee tankikiil Leedus välja Läänemereni, sulgedes kõik Lätis olnud Saksa diviisid ja Läti 19. diviisi Kuramaa „kotti“. Kõik 127. õhutõrjegrupi neli kerge- ja kaks raskepatareid viidi Vindavi (Venspilsi) linna, kus need asusid sadama ja linna kaitsele..

Sõrve lahingutes

25. oktoobri öösel viidi selle õhutõrjegrupi neli kergepatareid koos seal teeninud 65 Pärnumaa poisiga, kelle hulka ma kuulusin, dessantpraamidel Sõrve poolsaarele, kus asuti ranna- ja Mõntu sadama kaitsele. Samal ajal saabus Sõrve väegrupile Hitleri range käsk: „Vastu panna viimase meheni“ – mis tähendas, et kõik Sõrves võidelnud sõdurid olid Hitleri käsul hukule määratud…

 21. novembril viidi kahurirühma meeskond, kus ma teenisin, jalaväelastena (ilma kahuriteta) Iide küla alla eesliinile. Samal ajal saabus Sõrve väegruppi inspekteerima grupp Kuramaa väegrupi peastaabi ohvitsere, kes veendusid, et vastupanu Sõrves on mõttetu, mispeale Kuramaa väegrupi ülem generaloberst Schörner andis käsu – alustada Sõrve väegrupi evakueerimist. 24. novembri öösel lahkusid Sõrve väegrupi riismed dessantpraamidel Sõrve poolsaarelt Kuramaale.

25-st novembrist 1944 kuni 15. märtsini 1945 oli õhutõrje kahurirühm, kus ma teenisin,  Vindavi linna ja sadama kaitsel. Seejärel viidi  kahurirühm Kuldiga linna lähistele, kus  asusime koor 3. patarei teiste kahurirühmadega Pelči lossis asunud Kuramaa väegrupi peastaabi kaitsele, mida ründasid öösiti venelaste „metsavahid“ – ööpommitajad.

NKVD filterlaagris

Kurama „koti“ kapituleerumise järel 9. mail 1945 jäin venelaste kätte sõjavangi ja viidi Leedu piiri ääres asunud Vainode vangilaagrisse, kus SMERŠ  kõiki sakslaste poolel sõdinuid mitmel korral üle kuulas. Vainode laagrist viidi jalgsimarssiga Jelgava NKVD laagrisse ja sealt rongiga Valgemere ääres asunud Molotovski  jaotuslaagrisse.  1945. aasta 20. septembril laaditi umbes 600  Läti 19. diviisi sõdurist, nende hulgas meid, kuus eesti pois ja umbes 300 kriminaalvangiga laeva „Klim Vorošilov“ trümmidesse ja algas 10 päeva kestnud sõit läbi  Valgemere  ja Põhja Jäämere polaarjoone taga Jenissei jõe ääres asunud Dudinka jõesadamasse. Sealt edasi viidi vangid kitsarööpmelisel raudteel Taimõri poolsaarel asunud NORIL GULAGi.

Olin koos viie eesti lennuväepoisiga NORIL GULAGi 7. laagrisse, kus hakkasime koos Läti 19. diviisi meestest koosneva brigaadiga, kelle brigadiriks oli läti major Smitd, välitöödel käima. See oli raske talv, kus õhutemperatuur püsis pidevalt -45-55°C piires, ulatudes 1946. aasta veebruaris kuni 62 külmapügalani. Seda tuli taluda viletsa vangiriietuse ja kehva toidu juures.

NKVD tööpataljonis

Laagrist vabanesin 1946. aasta suvel ja saadeti koos Narilski laagris olnud viie eestlase ja umbes 60 lätlasega tööle Dudinka  tööstuskombinaati.  Sama aasta oktoobrikuu lõpus toodi meid laeva trümmis mööda mereteed Arhangelskisse ja sealt rongiga Eestisse. Saabunud Narva raudteejaama, võtsid laagrist vabastatuid vastu tööpataljoni ohvitserid, kes viisid endised NKVD filterlaagri vangid Narvas asunud NKVD  6. tööpataljoni, kus nad said selga tööpataljoni mustade pagunitega punaarmee mundri.a

1956. aasta detsembris viidi NKVD 6. tööpataljon, mille ridadesse nüüd kuulusin, Sillamäele, kus hakkasime koos 4. ja 7. tööpataljoniga (kokku ca 4000 meest) uraani rikastustehast ehitama. 1958. aasta suvel ma haigestusin kopsuduberkuloosi  ja saadeti kuueks kuuks koju haiguspuhkusele. Nagu hiljem selgus, põhjustas haigestumise uraani rikastustehase ehitusel (mis osaliselt veel enne täielikku valmimist tööle hakkas) saadud kiiritus. 1949. suvel mind demobiliseeriti .

Tsiviilis

1959. aasta novembris asussin tööle Orajõe metsamajandisse metsapraakerina, omandades eelnevalt selle eriala kursustel vajalikud metsapraakeri teadmised. Kuna see eriala mulle ei sümpatiseerinud, eelistades varem tööstuskoolis õpitule elektri- või sidetehnilist eriala, asusin 1950. aasta märtsis sidemontöörina tööle  Tallinna Liinitehnilises Sõlme Pärnu kaablijaoskonda, mis teenindas tol ajal 1941. aastal sakslaste poolt  rajatud Königsberg – Riia – Tallinn kaugside kaabelliini. Kuna aga nõukogude ajal võis sideasutuses, kui riikliku tähtsusega struktuuris, töötada vaid  „puhta minevikuga“ isikud, siis soovitas Orajõe metsaülem, kes oli  minu peretuttav, esitatavas ankeedis teenimist Saksa sõjaväes mitte näidata, märkides ankeedis, et viibisin sõja ajal oma isatalus (nii märgiti ka Orajõe metsamajandi poolt antud pitseeritud iseloomustuses).

1950. aasta detsembri ma abiellusin meditsiiniõe Helga Laanemäega, kellega oli kaks last - tütar Sirje ja poeg Aare. 1952. aastal jätkasin 1944. aastal pooleli jäänud õpinguid Pärnu õhtukeskkoolis ja kaugeõppe keskkoolis ning Leningradi sidetehnikumis.

1953. aastal, peale erialaliste kursuste lõpetamist Lvovi sidetehnikumi juures asusin tööle sidetehnikuna, alates 1954. aastast Pärnu kaablijaoskonna ülemana. 1958. aasta suvel allutati eelpool nimetatud kaabelliin N. Liidu 4. Kaugside valitsuse Kaablimagistraalide Rajoonile nr. 5 (KMR-5), mis asus Riias.

Kuuekümnendate algul alustas Pärnu KGB osakond mind „töötlema“. Nagu selgus, olid selleks ajaks jõudnud Pärnu KGB osakonda minu ülekuulamiste ja Norilski vangilaagri toimikud.  Nende nn. „vestlustega“ sunniti mind hakkama KGB informaatoriks. Minu keeldumisel ähvardati anda  mind isikuandmete võltsimise ja Saksa sõjaväes teenimise salgamise eest kohtusse. Ka kustutati mind Leningradi sidetehnikumi nimekirjast. Samuti vallandati minu abikaasa, kui kulaku tütar, Pärnu Mudaravila raadiumikabineti laborandi ametikohalt seoses „mittevastavusega“ antud ametikohale.

Õnneks lõppes see kõik nn. "Hruštšovi sulaga“. Senine KGB Pärnu osakonna valgevenelasest ülem viidi Pärnust mujale ja osa osakonna töötajaid vallandati. Uus KGB ülem oli eestlane, kes teatas, et kuna saksa sõjaväes  teenimine on rehabiliteeritud, siis see süüdistus on lõpetatud.

1979. aastal allutati Pärnu kaugside jaoskond Tallinna moodustatud Kaugside ja Televisiooni Tehnikasõlme nr. 8 koosseisu, kus asusin tööle  Pärnu Liinitehnilise tsehhi (osakonna) ülemana (juhatajana).  Enne nimetatud ametikohale tööle asumist õppisin kaugeõppes kolm aastat  Moskva tehniliste sidetöötajate täienduskoolis.

1991. aastal allutati senine Pärnu Liinitehniline tsehh Eesti Telefonile, kus jätkasin töötamist algul tsehhiülemana, hiljem Eesti Telefoni Pärnu osakonna arendusinsenerina.   2001. aastal  jäin pensionile.

Riiklikud autasud

Kotkaristi kuldrist

Kaitseministeeriumi teeneterist

Pärnu linna vapimärk

Teeneline sidetöötaja

Ühiskondlik tegevus

1961/1991 - Pärnu raadioamatööride klubi esimees.

1965 - raadiospordi vabariikliku kategooria kohtunik.

1991 - Eesti Lennuväepoiste klubi algatajaliige, klubi juhatuse liige ja ajalootoimetaja.

2005 - Pärnu Sõjameeste Ühenduse juhatuse liige.

Sulge aken