Vaino Kallas

 

EESTI SÕDUR JA

II MAAILMSÕDA


EESTI ENNE TEIST MAAILMSÕDA

Eesti, olles oma esimese iseseisvuse ajal rahuarmastaja ja rahutaotleja, ei püüdnud oma riiklikke ja rahvuslikke sihte kunagi saavutada sõjaga. Eesti ei vajanud suuremat eluruumi, kui tal oli. Oma rahutahet tõestas Eesti riik korduvalt. Välispoliitilisel pinnal sündis see juba siis, kui peeti veel ägedaid lahinguid Vabadussõjas deklareeritud iseseisvuse kättevõitmiseks.

Teatavasti tahtsid suurriigid rakendada alles sünnivaludes vaevlevat noort Eesti riiki oma suurriikliku poliitika vankri ette, mille eesmärgiks oli kukutada kommunistlik kord Venemaal. Vaatamata tugevale survele, mida suurendas veelgi lääneriikide poolt toetatud vene valgete Loodearmee viibimine Eestis, ei lasknud Eesti riik end sellele teele meelitada, vaid alustas Nõukogude Venemaaga läbirääkimisi niipea, kui avanesid väiksemadki lootused meile vastuvõetava rahu saavutamiseks. Seejuures riskiti sattuda isegi vastuollu lääneriikidega, kellest olenes Eesti iseseisvuse tunnustamine nii de jure kui ka de fakto ja kelle taotlustesse ei sobinud rahu sõlmimine Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

Eesti Vabariigi iseseisvumise soov polnud rahvusvahelisele üldsusele tookord mõistetav ja Eesti rahvusvaheline seisund seetõttu üsnagi raske. Üldine arvamus oli, et Eesti on liiga väike ja selle rahvaarv ebapiisav iseseisva riigi moodustamiseks. Väideti, et just majanduslikult ei suutvat Eesti end ülal pidada ning iseseisvana püsima jääda. Ka puuduvat Eestil vajalike kogemustega poliitikud ja spetsialistid riigiaparaadi tarbeks.

Eesti iseseisvumise vastuargumendiks, erinevalt Poolast ning Soomest, keda tunti ja kelle iseseisvumist peeti loomulikuks,  peeti ka senist Eesti ajaloolist tausta ja tema geopoliitilist asendit. Rahvusvahelises avalikkuses oli laialt levinud arvamus, et Eesti ja Läti on Venemaa osad ja selle aknaks Euroopasse. Samal ajal olid paljud lääne poliitikud harjunud sõjaeelse olukorraga ja suurte impeeriumide eksistentsiga ning pidasid väikeriikide teket ebasoovitavaks, mis põhjustavat uusi vastuolusid ja konflikte.

Kõigile neile maailmas levinud kõhklustele ja kahtlustele oli aga Eesti Vabariigil vastu seada kõigutamatu argument – võidukas Vabadussõda. Just Vabadussõda oli see, mis demonstreeris kogu maailmale eestlaste iseseisvustahet ning võimet ülikeerukates tingimustes oma riik luua ja see üleval pidada.

Eesti rahupoliitika üks esimesi tõendeid oli Tartu rahuleping. Mitte seepärast, et see leping, olles sõlmitud täiesti sõltumatult lääneriikidest, lõpetas sõjategevuse Nõukogude Venemaaga, vaid just seetõttu, et selles lepingus olid määratletud Eesti riigi välispoliitika alused ja programm. See programm lähtus põhimõttest, et Eesti riigi olemasolu ei tohi takistada naaberriikide majanduslikku läbikäimist, antud juhul Nõukogude Venemaa kaubanduslikku suhtlemist lääneriikidega. Teatavasti olid nii vene, kui ka mõned lääneringkonnad avaldanud kahtlust, kas uute riikide tekkimine Venemaa läänepiiril ei sulge Peeter I poolt rajatud "akent" Euroopasse. Tartu rahuleping võttis sellelt kartuselt ära igasuguse aluse.

Tegelikult aga ei toonud Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahuleping noorele Eesti riigile hoopiski mitte rahulikku elu ja sõbralikke suhteid oma idanaabriga. Siitpeale kasutas Venemaa oma kallaletungideks Eesti kui ka teiste läänenaabrite vastu vaid teisi vahendeid. Nõukogude Venemaa jaoks oli sõlmitud rahuleping ainult "väike aja mahavõtt" uute agressioonide ettevalmistamiseks.

Tartu rahulepingu sõlmimisega toimus muutus ka meie mõtlemisviisis. Siitpeale me alahindasime Eestit ähvardavaid väliseid ohte. Olime siis naiivselt arvamusel, et Tartu rahuleping kindlustab Eesti riigi püsimise igaveseks ajaks. On aga ilmselge, et kodusõja tõttu raskes olukorras olnud Venemaa ei sõlminud seda lepingut mitte meie, vaid endi huvides ja tegi seda häda sunnil.


 

 

ENNESÕJAAEGNE EESTI

Maakoduu

 

Tõuveised

 

Talutütred

 

Tuulik

 

Hei nategu

 

Hrinavedu

 

Heinaline

 

Heinakoormad

 

Rehepeks

 

Sügiskünd

 

Läheb sõiduks

 

Töökoda

 

üttepuud talveka

 

Külatänav

 

Puhkrhrtk

 

Sõbrannad

 

Kanala

 

Rehepeks

 

Metsatööl

 

Lauluneiud

 

Helistuudia

 

Viiulikunstnik

 

Laulusolist

 

Klaverilsaatja

 

Laulluansambel

 

Tõrksa taltsutus

 

Naiskvardet

 

Jazz-band

 

Laulupidu

 

Laulukoor

 

ˇ

Lauljad

 

Jõulud

 


 

Esimene Eesti väeosa moodustati Saksamaal

 

Pataljon „OSTLAND

1939./40. aastal, kasutades ära ümberasumise võimalust,  põgenes läheneva bolševismi ohu eest Saksamaale ligi 4000 eestlast. Mitu  Saksamaale saabunud eesti ohvitseri hakkasid otsekohe koguma põgenike hulgas andmeid endiste eesti sõjaväelaste kohta  ning selgitama nende valmisolekut vajaduse korral, kui selleks peaks võimalus avanema, asuda võitlusse kodumaa vabastamiseks.

Nimekirjade koostamiseks külastas kapten “K” (nimi teadmata) kõiki põgenikelaagreid ja pani seal kirja 120 sõjaväelase nimed. Kogu selle ürituse hingeks oli major Sarmiste (Stunde VR II/3), kellel olid head suhted kõrgemate Saksa sõjaväevõimudega.

Aprillis 1941 tuli korraldus kõigil nimekirjas olijail sõita Berliini. Siit viidi kõik kohale tulnud ühte Ida-Saksamaa rannikul asunud linna, kus algas nende väljaõpe. Väljaõppe käigus selgus, et eesti vabatahtlikest tahetakse moodustada langevarjurite üksus, kes võimaliku sõja puhkemise korral Saksamaa ja N. Liidu vahel peavad täitma eriülesandeid Eestis.  Väljaõppe käigus täpsustati meeste teadmisi Eesti territooriumi tundmises ja need andmed kanti meeste nimistusse. Kuid ootamatult õppused katkesid. Selgus, et Saksa kõrgem väejuhatus oli eestlaste langevarjuriteks valmistamisest teadmata põhjustel loobunud.

Peale sõja puhkemist, juuni lõpul 1941 ilmus Berliinis asunud endise Eesti konsulaadi töötajate üleskutse eestlaste organiseerimiseks sõjaväeliseks eri üksuseks.  Juba arvele võetud mehed said kutse koguneda Berliini. Kohe algas suuremates ümberasujate laagritest nagu Werneckis, Mainfran- kenis j.t. spontaanne eestlaste  kogunemine Berliini lähedal asunud Stansdorfi õppelaagrisse.

 

Pataljoni “Ostland” formeerimine

Esimesed mehed jõudsid Stansdorfi õppelaagrisse  6. juulil 1941, olles ülevas meeleolus. Kõikjal kõlas eesti keel, lauldi isamaalisi laule. Mõne päevaga  oli sinna kogunenud umbes 365 – 400 eestlast,  kes kõik olid valmis minema relvaga käes oma kodumaad vabastama. 

Kuid peagi selgus, et eestlastest moodustatav üksus allutatakse Relva-Ss-le,  millega polnud  mehed üldsegi nõus. Kuid sakslased põhjendasid seda sellega, et eestlaste allumine Wehrmachtile ei olevat võimalik, kuna sinna pääsemise eelduseks on Saksa kodakontsus, mida aga eestlastel polevat. Sakslased selgitasid, et kõrgemalt poolt olevat antud nõusolek ainult ühe eestlastest koosneva üksuse moodustamiseks ja seda ainult Relva-SS alluvuses. Samuti teatati eestlastele, et eesti rahvuslik relvaüksus ei asu sõjategevusse enne, kui sõda on jõudnud Eesti piiridesse. Seejärel antavat igale võimalus otsustada, kas ta tahab edasi võidelda või lahkub üksusest tsiviilellu.

Õppelaagrisse kogunenud  kuulusid kõik peaaegu eranditult eesti haritlaskonna hulka. Esindatud olid nii arstid, advokaadid, insenerid, agronoomid, vaimulikud kui ärimehed ning sõjaväelased alates reamehest kuni kolonelini. Meeste vanus kõikus 16 aastast kuni 58 eluaastani.

Kuid siis tekitasid  arusaamatuse  omal algatusel kohale tulnud Läti ümberasujad, kes ruttasid eestlaste eeskujul end samuti üles andma võitluseks bolševismi vastu. Arusaamatuse põhjustas asjaolu, et eestlaste koondamiseks oli olemas Saksa sõjaväevõimude nõusolek, lätlastel see aga puudus.  Teiseks rõhutasid eestlased, et nende võitluse eesmärk on oma kodumaa vabastamine, kuna Lätist tulnud isikud väitsid, et nemad peavad end nn. rahvus-sakslasteks ning on valmis võitlema Suur-Saksamaa eest. Ilmselt olid need “arusaamatused” tekitatud sihilikult kõrgemalt poolt ja said hiljem põhjuseks, miks ei täidetud varem antud lubatust – saata eestlased võitlema oma kodumaale.

Ligi nädala kestnud lõunanaabritega tekkinud arusaamatused lõppesid sellega, et kõik Stansdorfi laagrisse kogunenud saadeti Frankfurti Oderi ääres asunud kaitsepolitsei väljaõppelaagrisse, kus nad kompaniideks jagati. Eesti ohvitsere oli sinna saabunud nii palju, et neist moodustati eestlaste kompanii juurde eraldi rühm, kus nad täitsid reamehe kohuseid.

Erimeelsusi tekkis ka juhtide määramisel, kuna eestlased ei soovinud alluda pataljoniülemaks määratud läti kolonel Braschnevitzile. Lahendus saavutati sellega, et lätlaste umbes 150-200 meheline  kompanii moodustas esimese pool-pataljoni kolonel  Braschnevitzi juhtimisel,  kuna teise pool-pataljoni moodustasid eestlaste kaks kompaniid major Sarmiste juhtimisel. Eestlaste 2. kompanii ülemaks oli vabadussõja ajal kitsarööpalise soomusrongi ülemaks olnud kapten Laaman, keda pärast tema lahkumist asendas leitnant Steinpick.  3. kompanii ülemaks määrati kapten Siim. Üksuse ametlikuks nimetuseks oli Pataljon Ostland.

Pataljoni väljaõpe oli põhjalik ja distsipliin vastavalt preisi kasarmuvaimule range.  Väljaõppe teostamiseks määrati iga rühma juurde saksa allohvitser. Meeste relvadeks väljaõppel olid vanad vintpüssid. Eestlaste kompaniides valitses tugev rahvuslik vaim, mis aitas kõiki raskusi kanda ja mehi üksmeelselt koos hoida. 

 

Pataljon võitlusteest

1941. aasta oktoobris saabus ootamatult pataljoni teade, et pataljon on määratud sõjategevusse Ukrainas. Väljasõit oli määratud 10. oktoobrile. Päev varem sõitis eestlaste esindus Berliini, et olukorda selgitada, kuid antud käsk jäi muutmata.

Meeste meeleolu langes. Paljud lahkusid pataljonist.  Kohalejäänud lohutasid end sellega, et Berliinis ikkagi arvestatakse antud lubaduste ja meeste soovidega. Hiljem osutusid need lootused aga tühisteks.

Pataljon viidi rongiešeloniga Saksa – N. Liidu piiril asunud Przemysli linna lähedale, kus see maha laaditi ja sealt autodel Lvovi viidi. Saksa sõjaväevõimud Lvovis olid  eesti kompaniide meeleolu langusest juba ette informeeritud ja pärast kohale jõudmist rivistati kogu pataljon üles, kus üks Saksa hauptmann pidas üksusele ähvardava kõne, lubades tõrkumise korral  võtta tarvitusele kõige karmimad abinõud.

Lvovist viidi üksus edasi Zuitomiri, kuhu jäi  peatuma paariks nädalaks. 1941. novembri keskel  viidi pataljon Kiievisse, kus see asus täitma valveteenistuse ülesandeid. Kohe pärast Kiievisse saabumist hakati väeosas olnud insenere, keemikuid, agronoome ja teisi spetsialiste määrama tööle oma erialale, komandeerides neid teiste saksa väeosade juurde. 1942. aasta jaanuaris õnnestus eesti kompaniidest 16 mehel kodumaale minna, kes jäid ka viimasteks. Paljud saadeti teistesse väeosadesse tõlkideks. Samal ajal vähenes üksuse kasutamine valveteenistustes, kuna sakslased hakkasid selleks kasutama üha rohkem ukrainlastest abipolitseinikke.

Nüüd hakati pataljoni kasutama ka võitluses partisanide vastu. Viimaste üksused koosnesid põhiliselt punaarmee taganemisel maha jäänud väeosade riismetest, kellega liitusid ka paljud kohalikud eraisikud, kes ühel või teisel põhjusel olid saksa okupatsioonivõimudega vastuollu sattunud. Eriti aktiviseerus partisanide tegevus 1942./43. aastal Korosteni ja Pripjeti jõe vahelisel alal, kus partisanid haarasid enda  võimu alla suured sakslaste poolt kontrollimata maa-alad,  kehtestades seal range sõjaväelise korra. Partisanidel oli pidev ühendus juhtimise keskusega Moskvas, kust neid varustati relvade ja kõige muu vajalikuga.

1942. aastal, kui  moodustati Eesti Leegion, hakati pataljonist mehi üksikult ja gruppide kaupa leegioni kogunemis- ja väljaõppelaagritesse komandeerima. Kohale jäänud jätkasid ägedate lahingute pidamist partisanidega. 1943. aasta suveks oli pataljoni koosseis sedavõrd kahanenud, et polnud enam võimeline täitma lahingülesandeid ja septembris likvideeriti eesti pool-pataljon täielikult. Järele jäänud mehed viidi üle Eesti Leegioni. Need aga, kes olid komandeeritud spetsialistidena teiste väeosa juurde, jäid sinna edasi, kus neid peeti nende ametikohtadel asendamatuteks.

 Eesti Leegioni koosseisus moodustasid endised Ostlandi poolpataljoni mehed seal formeeritud pataljon Narva põhituumiku. Pataljoni ülem ja suur osa selle meeskonnast olid kuulunud pataljon Ostland  2. kompanii koosseisu. Võitluses Izjumi ruumis saavutas pataljon Narva legendaarse kuulsuse, kandes selles kangelaslikus võitluses aga ka suuri kaotusi.

Pataljon Ostlandi eesti poolpataljonis olnud umbes 365-st mehest tulid seni teadaolevail andmetel sõjateelt tagasi ainult 110 meest. Kõik teised kas langesid või jäid kadunuks.

Vaino Kallas

 


 

 

Ümberasujate kogunemine

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 

000

 


 

Eesti Omakaitse tagala teenistuses

Juba esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Septembri alguseks kuulus vastmoodustatud Omakaitsesse 25 000 vabatahtlikku,  1941. aasta lõpuks aga juba 42 800 meest.

Kohe pärast Saksa vägede saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ja üksikkompaniisid. Need teenisid peamiselt armeegrupi Nord tagalajulgestuses, võideldes Punaarmee taganemisel Saksa rinde tagalasse jäänud üksuste riismete ja punaste partisanidega. Eestlaste osa sõjategevuse käigus kasvas pidevalt.

Esimesed improviseeritud väeosad loodi Suvesõjas osalenud metsavendadest ja omakaitselastest, milledest üks suuremaid oli umbes 300 mehest koosnev major Hirvelaane pataljon, kapten Talpaku pataljon ca 300 mehega ning Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon, kus oli kokku umbes 400 meest.

Esimesed Omakaitse üksused tekkisid spontaanselt veel enne Saksa relvajõudude jõudmist Eestisse. Venelastest lahti saamine tekitas patriotismi laine, mille tulemusel Omakaitse ridadesse astus pea iga enesest lugu pidav Eesti mees. Kohtadel hakkasid Omakaitset juhtima endised Eesti Kaitseväe reservohvitserid. Meestest puudust ei olnud. Peale kodudest kohal käivate meeste formeeriti ka Omakaitse kasarmeeritud kompaniid, kus mehed olid võitlusvalmina kohal ka öösiti. Omakaitse põhiliseks tegevuseks oli ühiskondlike objektide ja sildade valvamine ning metsades redutavate punaarmeelaste ja diversiooniaktide läbiviimiseks alla heidetud langevarjurite püüdmine.

6. juulil 1941 moodustas kapten V. Raid Tali valda kogunenud Lõuna-Pärnumaa metsa- vendadest Pärnumaa Omakaitse 1. pataljoni. Pataljoni isikkooseis oli 427 meest, mis jagunes kaheks kompaniiks ja need omakorda kaheks rühmaks, mõlemas 100 meest. Pataljoni juhtkond koosnes kolmest ohvitserist. Pataljoni ülemaks oli kapten Raid, ülema abi operatiivalal lipnik Eckbaum ja ülema abi administratiivalal lipnik Nirk. Samuti moodustati piirivalvureist ja Voltveti metsatehnikumi õpilastest 24-meheline lööksalk.

Mõned ajaloolased on väitnud ja kooli ajalooõpikutes kirjutatakse, et Omakaitse organisatsioon Eestis loodi 1941. aastal sakslaste käsul, mis pole tõsi. Esimesena võtsid “Omakaitse” nimetuse kasutusele Pärnumaa metsavennad. Kapten Raidi arvates oli selle põhjuseks mingi mõtteline analoogia 1918. aastal sakslaste okupatsiooni ajal loodud Eesti Oma Kaitsega. Metsavendade üksused teistes maakondades kandsid teisi nimetusi. Nii nimetasid Tartumaa metsavennad end partisanideks ja harjumaalased malevlasteks. Võrumaa metsavennad aga kandsid nimetust “Roheline Armee”. Üle-eestiliselt võeti Omakaitse nimetus kasutusele peale nende üksuste allutamist ühtsele juhtimisele.

Kohe pärast Tartu vabastamist toimus Tartu raekoja platsil metsavendadest omakaitseüksuste paraad, kus Saksa välikomandant Gosebruch teatas Omakaitse laialisaatmisest ja nende baasil abipolitsei üksuste moodustamisest. 29. juunil 1941 andis Eesti vabastatud maa-alade üldjuht major F. Kurg välja ka vastavasisulise käskkirja nr. 5. Kuid juba 2. augustil 1941 ilmus ajalehes Postimees Omakaitse üldjuhi major F. Kurg’i järgmise sisuga üleskutse:

“Eesmärgiga kaasa aidata kodumaa kiiremaks vabastamiseks kommunistlikest bandiitidest, kutsutakse hiljuti laialisaadetud partisaniorganisatsioonid uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kõigil partisanior- ganisatsioonides tegutsenud ohvitseridel viivitamatult kohale ilmuda. Minule vahetult allunud juhtidel luua minuga side korralduste saamiseks. Kõiki endisi partisane kutsun üles ilmuma oma endiste juhtide juurde registreerimiseks.”

Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada. Omakaitse üksuste juhtideks olid Eesti Vabariigi ohvitserid, kes kandsid Eesti Kaitseväe vormi. Reakoosseis kandis erariideid ja käesidet pealdisega „Omakaitse”. 1941. aasta septembri alguseks oli Omakaitse üksustes juba 25 000 vabatahtlikku. Sama aasta lõpuks aga juba 42 800 meest. Relvadeks olid põhiliselt trofee käsirelvad. Raskerelvi Omakaitse üksused ei omanud.

Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel 1941. a. sügistalvel sinna jäänud punaväe- lastest. Toimunud lahingutes hävitasid metsavennad ja Omakaitse üksused umbes 3000 punaväelast ning umbes tuhat NKVD töötajat, miilitsat ja hävituspataljonlast. (kinnitatud andmetel 2428). Kokku võtsid metsavennad ja Omakaitse üle 25 000 vangi . 1942. aastaks oli Eestis moodustatud järgmised Omakaitse malevad:

On loomulik, et Omakaitse üksused kandsid sõjategevuse käigus kaotusi. Kahjuks on aga andmed kaotuste kohta ebatäpsed. Mõnedel andmetel langes lahingutes ja metsade kammimisel umbes 600 meest.

Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada.

 

Vaino Kallas

 

 

< p class=MsoNormal align=center style='text-align:center'>000

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


 

Eesti  julgestusgrupid [hiljem Idapataljon]

 

Kohe pärast Saksa relvajõudude  saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ja üksikkompaniisid. Need teenisid peamiselt armeegrupi Nord tagalajulgestuses, võideldes Punaarmee taganemisel Saksa rinde tagalasse jäänud üksuste riismete ja punaste partisanidega. Eestlaste osa sõjategevuse käigus kasvas pidevalt.

Esimesed improviseeritud väeosad loodi Suvesõjas osalenud metsavendadest ja omakaitselastest, milledest üks suuremaid oli umbes 300 mehest koosnev major Hirvelaane pataljon, kapten Talpaku pataljon ca 300 mehega ning Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon, kus oli kokku umbes 400 meest.

Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väejuhatusel puudusid julgestusüksused nende likvideerimiseks, andis 18. armee ülem kindralooberst Küchler 21. augustil 1941 välja käskkirja nr. 1236/41 - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all.

Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenis- tuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati, vaatamata eestlaste vastuseisule ühepoolselt kuni sõja lõpuni. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, mida ta suuliselt väljendas ka armee tagala komandandile kindral Knuthile, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse taastamist.

Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Ehkki julgestusüksused kuulusid Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus, täiendamine ja distsiplinaarsed suhted vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Kokkuleppel Saksa politseiülemaga oli Eesti julgestusüksuste sõjaline rakendamine jäetud sõjaväe juhtkonna alluvusse. Selline kahepaiksus põhjustas hiljem väga palju ebameeldivusi ja vastuolusid, mille tõttu kannatasid eelkõige neis üksustes teeninud eestlased.

 

Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile major August Vask'ele (VR II/2 ja II/3). Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku.

Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist. Ohvitsere oli pataljonis kokku 21, kellest suurem osa olid reservlipnikud, kes hiljem leitnantiteks ülendati. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

Pataljoni adjudant oli lipnik Jürissaar

1. kompanii ülem kapten Piirsalu

2. kompanii ülem n.-leitnant Ubakivi

3. kompanii ülem leitnant Parts

5. kompanii ülem leitnant Liht

Pataljoni relvadeks olid põhiliselt nõukogude trofeerelvad. Oma esimest teenistusülesannet asus pataljon täitma Narva-Jamburg-Oudova vahelistel aladel. Hiljem asus Novgorodi lähistel, Volhovi jõe ääres. Augustis 1942 määrati pataljoni ülemaks kapten A. Rebane.

Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Julgestusüksus ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja oli allutatud tagalaülemale. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Ehkki julgestusüksused kuulusid samuti Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus, täiendamine ja distsiplinaarsed suhted vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Kokkuleppel Saksa politseiülemaga oli nende sõjaline rakendamine jäetud sõjaväe juhtkonna alluvusse. Selline kahepaiksus põhjustas hiljem väga palju ebameeldivusi ja vastuolusid, mille tõttu kannatasid eelkõige neis üksustes teeninud eestlased.

 

Julgestusgrupp 182 (hiljem Idapataljon 659) formeeriti 1941. a. augustis Viljandis kapten R. Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. kompanii asusid Tartus. Selle 6. ja 7. kompanii formeeriti Viljandis ja 8. kompanii Põltsamaal. Kokku oli pataljonis 800 meest. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjudant leitnant H. Puusepp

käsundusohvitser leitnant Vahuri

5. kompanii ülem kapten J. Edur

6. kompanii ülem kapten H. Mölder

7. kompanii ülem kapten R. Mikumägi

8. kompanii ülem leitnant E. Paats

Pataljoni väljaõpe toimus alul formeerimispaigas, hiljem Põltsamaal ja Rakveres. Relvadeks olid vanad, roostes nõukogude trofeerelvad. Seejärel viidi pataljon Volosovo, kus see asus Narva - Gatðina raudtee- ja sildade kaitsele. Hiljem teostas julgestusteenistust Novgorodi piirkonnas, ning võttis osa Volhovi "koti" likvidee- rimisest.

Julgestusgrupp 183 formeeriti 1941. a. augustis Pärnus kol. leitnant H. Stokeby juhtimisel. Selle 9., 10. ja 11. kompanii formeeriti Pärnus, 12. kompanii Paides. Mõned päevad hiljem

lahkus kol.ltn. Stokeby oma kohalt, mille põhjuseks oli saksa sideohvitseri ja selle staabi halvustav suhtumine eestlastesse. Tema asemele asus ülemleitnant Evald Ant. Hiljem asus Anti asemele major H. Elram. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjudant n. leitnant. T. Rae, n.leitnant. U. Põld

käsundusohvitser n. leitnant H. Kuldsepp, n. leitnant E. Reinas

9. kompanii ülem kaptenJ. Laas

10. kompanii ülemad leitnantid E. Ant, A. Tars ja J. Treial

11. kompanii ülem leitnant A. Paiso, leitnant V. Sihver

12. kompanii ülem kapten J. Lamp

Kokku oli pataljonis umbes 770 meest. Mehed kandsid saksa vormi, kuid oli keelatud kanda saksa auastmeid ning saksa kulli rinnal. Relvadeks olid vene trofeerelvad. 1941. aasta septembris asus pataljon Jamburgi (Kingisepa) piirkonda, kus see rakendati Jamburg-Leningradi maantee ning Opolje-Kotly maantee ja raudtee julgestuseks. Hiljem oli Gatðina, Novgorodi piirkonnas, kus täitis mitmeid julgestusülesandeid. Võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest. 1942. a. septembris, kui algas Julgestusgruppide laialisaatmine, viidi selle kompaniid üle Julgestuspataljonide nr. 181 ja 182 koosseisu.

 

Julgestusgrupp 184 (hiljem Eesti Idapataljon nr. 660) 1. formeeriti 1941. a. augustis Viru ranniku julgestuseks, kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni saap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas. Pataljoni ülemaks oli hiljem 14. kompanii ülem major Ellram. Pataljoni kompaniiülemateks olid:

13. kompanii ülem major Mäeste

14. kompanii ülem major Ellram

15. kompanii ülem ü. leitnant Rebane

16. kompanii ülem ü. leitnant Treial

17. kompanii ülem kapten Paas

18. kompanii ülem kapten Puusepp

Kompaniid nr. 13 ja 17 kuulusid tegelikult küll pataljoni koosseisu, kuid tegutsesid iseseisva üksusena. 13. kompanii kandis hiljem nimetust Eesti kompanii 657. Patljon saadeti Kingisepa piirkonda, kus selle kompaniid rakendati vahiteenistusse, sõjavange valvama ja partisanide vastu võitlema.

 

Julgestusgrupp 185 (kandis algul nimetust Esimene Eesti Eri-Pataljon) formeeriti 1941. a. sügisel Tallinnas. Pataljon formeeriti eesti kaitseväe määrustiku kohaselt. Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel lendurkapten A. Asu. Kompanii- ülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega.

1941. a. detsembris saadeti pataljon Narva, kus see ümber formeeriti Julgestusgrupiks nr. 185. 1942. aasta jaanuaris saadeti pataljon Kingisepa, kus asus raudtee ja Luuga jõel olnud raudteesildade kaitsele. Sama aasta juulis asus pataljoni üks kompanii Leningradi rindele oodatava hiigelmörseri paigaldamiseks ette nähtud terri- tooriumi valvama. Hiigelmörser jäi aga tulemata, kuna see saadeti Stalingradi rindele. 1942. a. sügisel julgestusgrupp 185 likvideeriti.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti  Leegioni moodustamine

 

Saksa väejuhatusele sai juba 1941/42. aasta talvel selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on raske rinnet hoida. Paljude kõrgemate saksa ohvitseride sooviks oli, et Saksa valitsus muudaks oma idapoliitikat balti rahvaste suhtes, taastaks nende iseseisvuse ja annaks neile võimaluse moodusta-da oma rahvuslik sõjavägi.

Riias asunud Reischkomissariaadi tsiviilvalitsused ja Saksa SD võimutsesid aga just nagu võidetud vaenlase maal ja tegutsesid nii, nagu oleks sõda juba võide-tud. Eesti nn. "omavalitsus" oli jäetud võimuta ja selle ülesandeks oli vaid kaasa aidata sakslaste korralduste ja käskude täitmisele.

Saksa SD juht Sandberger valvas, et ükski teine võim Eestis ei tegeleks Eesti julgeoleku ja eesti sõjaväelaste kasutamise küsimustega. Septembris 1942 algatas Sandberger Eesti Leegioni formeerimise küsimuse, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa.

Tallinna vabastamise aastapäeval 28. augustil 1942 tegi kindralkomissar Litzmann teatavaks, et Hitler on andnud loa Eesti Leegioni formeerimiseks. Kuid see pidi koosnema ainult 17 kuni 30 aastastest vabatahtlikest, kusjuures teatati, et eesti ohvitsere sinna ei vajata. Kuigi hiljem lubati ka ohvitsridel Leegioni astuda, kuid oma auastet võisid eesti ohvitserid omada alles pärast pikemat väljaõpet. Leegioni tuumiku pidid moodustama Ida- ja politsei- pataljonides teeninud eestlased, kellele võimaldati takistusteta üleminek senisest väeosast Eesti Leegioni.

Moodustatav Eesti Leegion polnud rahva seas populaarne. Kuna see oli allutatud Relva-SS-ile, nähti selles allumist võõrale ideoloogiale ja Saksa "uue Euroopa" loomisele kaasa aitamist. Pealegi oli teada, et SS-üksused saadetakse eeskätt sinna, kus olukord oli kõige kriitilisem. Eestlased aga soovisid võidelda oma kodumaa eest. Rahvas pidas SS-i poliitiliseks väeosaks.

Samal ajal valitses Saksa relvajõududes põhimõte, et Wehrmachtis võisid ainsaks relvakandjaks olla vaid saksa kodakonsust omavad kodanikud. Seepärast arvati eestlased ja kõik teised mittesakslased Relva-SS koosseisu. Tegelikult ei saanud Eesti leegionis ega ka hiljem 20. Eesti SS-diviisis teeninud eesti sõduritest kunagi poliitilisi sõdureid. Kandes küll võõrast vormi, jäid nad lõpuni oma kodumaad palavalt armastavateks eesti sõduriteks.

Leegioni astumiseks tehti suurt kihutustööd, kuid vabatahtlikke sinna minejaid oli vähe. 1942. a. oktoobris said eesti politseiprefek- tuurid käsu, suunata ca 250 politseinikku Leegioni. Samasu- guse käsu said ka teised ametiasutused. 1943. a. märtsis mobiliseeriti Ida-alade Riigikomis- sari korraldusel 1919.-1924. a. sündinud mehed, kellel anti võimalus valida, kas astuda Leegioni, või minna Saksamaale tööteenistusse. Ka hakati Leegini värbama mehi Idapataljonidest. Paljud mobilisatsiooni kutse saanud põgenesid Soome.

Siinjuures on asjakohane teada lähemalt Saksa Relva-SS sünniloost. Teatavasti võeti Saksamaal Saksa sõjaväkke (Wehrmachti) ainult saksa kodanikke, kuna Hit-ler ei pooldanud mitte-sakslastest sõdureid saksa sõjaväes.. 1933. aastal moodustatud SS oli algselt 120-meheline relvastatud kaitseüksus, millest hiljem kujunesid välja SS-i sõjaväelised eliitüksused, tegutsedes enne sõda riiklike sisepolitsei üksustena. 1939. aastal viidi need üksused SS organisatsiooni alluvusest sõjaväe alluvusse, säilitades samal ajal SS-i nimetuse ja tunnused. 1940. aastal moodustati norra ja taani vabatahtlikest esimene Relva-SS 2) üksus SS Nordland ja seejärel hollandlastest ja belglastest koosnev SS Westland. Relva-SS sai ise-seisva staabi ja eraldus natsi SS organisatsioonist, kuid säilitas oma nimetuse SS ning sõjaväelised tunnused.

Alates 1942. aastat oli Relva-SS eliitüksus, mis allus Saksa sõjaväe ülemjuha-tusele (OKW-le). Relva-SSi oli lubatud võtta ka teistest rahvustest sõdureid, muutudes harilikeks sõjaväelisteks üksusteks. 1943. aastal oli Relva-SS kooseisus 200 000 meest, mis hiljem kasvas kuni 400 000 meheni.

Natsi SS, kui organisatsioon, oli Saksa sisepoliitiline politsei, kuhu kuulusid kohalik politsei, turvapolitsei (Gestapo) kui ka vastuluure (Sicherheits Dienst). 1935. aastal moodustati SS-ile (mitte Relva-SSile) alluv kontsentratsioonilaagrite valveüksus. Kuigi mõlemad organisatsioonid omavad SS nimetust, olid need peale 1943. aastat täiesti erinevad organisatsioonid.

Nii nõukogude ajal kui hiljem Eestis ilmunud teatmeteostes on samastatakse Relva-SSi Schuts-Staffeliga (SS-iga) ja teavitatakse, et need kuulutati Nürnbergi protsessil kuritegelikeks organisatsioonideks.

Nii see siiski ei olnud. Lääneliitlased ei tunnustanud Relva-SSi kuulunuid Eesti üksusi vaenulikeks. Endised Eesti Leegioni (20. Eesti relvagrenaderide diviisi) sõdurid teenisid peale sõja lõppu USA vahipataljonides ja valvasid Nürnbergi protsessi ajal natsikurjategijaid. Küll oli aga nende organisatsioonide nimetuse lähedane põimumine teadlikult samastatud NSV Liidus ja nüüd ka Venemaal. Paraku on seda mõistet juurutatud nüüd ka taasiseseisvunud Eestis.

Eesti Leegion koosnes algul kahest rügemendist, kus mõlemis oli kaks pataljoni. Leegioni ülemaks oli austerlane, kindral F. Augsberger. Rügemendi ülemateks olid kolonel A. Kurg (endine ERNA II pataljoniülem) ja kolonel J. Tuuling. Kolonel Kurg'i surma järel asus tema asemele kolonel P. Vent. Leegioni juurde loodud suurtükiväe rügemendi ülemaks oli kolonel Sobolev.

 

Suurte pingutuste tulemusena suudeti 1943. aasta kevadeks värvata vaid 1280 meest. Nende väljaõpe toimus Poolas Debitsa Heidelaagris, kellest formeeriti iseseisev pataljon "Narva" ja saadeti SS-Viking diviisi koosseisus Lõuna-Venemaale, kus ta lõi endale lahingutes surematu kuulsuse, näidates sakslastele, et eesti sõdur oskab surmapõlgliku sangarlikkusega võidelda.

Kui rääkida Eesti Leegioni koosseisu kuulunud 1. pataljonist (endine Ostland pataljon), siis vist mitte kunagi varem pole ükski eesti väeosa koosnenud nii valitud meestest, kui seda oli nimetatud pataljon (hiljem pataljon Narva). Kuna algul oli Leegioni vastuvõtu üheks tingimuseks, et sinna astuja peab olema vähemalt 176 cm pikk, siis koosnes väeosa eranditult pikkadest ja heade füüsiliste omadustega meestest, kes olid täiesti terved. Isegi vigaste hammastega mehed praagiti esialgul välja. Hiljem need nõuded küll kaotati ja ainsaks tingimuseks jäi mehe soov. Umbes 80% vabatahtlikult Leegioni astujaist olid 1941. aasta suvesõja päevil olnud metsavennad ja osalenud idapataljonide koosseisus 1941./42. aasta talvelahingutes. Enamusel meestest oli kas osaline või täielik gümnaasiumiharidus, mistõttu üksuse intelligentsitase oli kõrge. Saksa keele oskajate protsent oli tublisti kõrgem, kui hilisemates Leegioni pataljonides. Paljudel meestest olid kas vanemad või lähedased omaksed Nõukogude okupatsiooni ajal mõrvatud või küüditatud ja võitlejate hoiak seetõttu kommunismivaenulik. Sakslastega läbisaamine oli suhteliselt hea, kuid mitte alandlik ja lipitsev. Eesti Leegioni sõdurid jätsid oma käitumisega kõikjal mulje, et tegemist on suveräänse riigi eneseteadliku kodanikega, kes ei tunnita võõrast ideoloogiat.

26. oktoobril 1943. a. mobiliseeriti 1925. a. sündinud mehed, kokku umbes 7800 meest. Neist suunati Eesti Leegionu 3375 meest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Politseinikud Eesti Leegionis

 

Sõja kolmandal aastal oli eestlaste suhtumine sakslaste värbamisaktsioonidesse muutunud üsnagi leigeks. 28. augustil 1942 moodustatud Eesti Leegioni oli 1943. aasta kevadeks astunud vaid 1280 meest. Arvati, et see on vaid sakslaste uus moodus eestlaste värbamiseks vabatahtlikkuse alusel. Pealegi oli "SS" eestlastele ebapopulaarne, eriti aga eesti ohvitseride ja intelligentsi hulgas ja sellele vaadati kui poliitilisele väeosale.

Et Leegioni ridu täiendada, otsustasid sakslased saata sinna sundkorras eesti politseinikke. Siin toodud fotodel on hetked Tartu politseinike saatmisest Eesti Leegioni.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti Piirikaitse rügemendid

 

Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Kõik rügemendid olid enam-vähem ühesuguselt varustatud ja relvastatud. Koosseisuna oli rügemendi suuruseks ette nähtud 3500 meest, kuid varustuse nappuse tõttu olid need sageli väiksemad. Meeste relvadeks olid põhiliselt vene, prantsuse, hollandi ja itaalia püssid. Hiljem vahetati need osaliselt välja saksa püssidega. Sageli muretsesid sõjamehed endale ise relvi, korjates neid taganevate sakslaste järel või isegi ostes neid sakslastelt. Kuulipildujad olid Maxim, Colt ja vanad prantsuse omad. Miinipildujad saksa ja tðehhi omad. Puudus oli raskerelvadest. Suur puudus oli samuti laskemoonast ja käsigranaatidest. Voorina kasuatati põhiliselt rekvireeritud hoburakendeid. Mingit väljaõpet mehed ei saanud ja tingituna rindeolukorrast, paisati rügemendid käigult lahingusse.

 

 

 

 

1. piirikaitse rügement - formeeriti Tallinnas, Rakveres, Riisiperes ja Vasalemmas. Rügemendi ülemaks oli major Jaan Tamm. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten Aleksander Veelmaa, 2. pataljoni ülemaks kapten Eduard Ausmees ja 3. pataljoni ülemaks kapten Raimond Hindpere. Rügemendi relvastus oli erakordselt kirev ja koosnes põhiliselt trofeerelvades, mis vähendas oluliselt rügemendi löögijõudu. Märtsi algul asus rügement rannakaitsele Kolpina saarel ja Võõpsu piirkonnas. Rügemendi edasist sõjateed tähistavad sellised paigad nagu Värska, Laossina, Kolpino saar, Listovka, Võõpsu, Kavastu ja Luunja. Kõigis neis paigus peeti raskeid lahinguid. Suurima ohvrite arvuga lahing peeti 17. sept. 1944 Emajõe kaldal. Selles lahingus ellujäänuil sai enamusel osaks piinarikas vangipõlv Siberi mõõtmatuil lagendikel

 

2. piirikaitse rügement - formeeriti Tartu, Võru, Valga ja Petseri maakonna meestest. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Juhan Vermet. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten M. Niinepuu, 2. pataljoni ülemaks major Sillaotas ja 3. pataljoni ülemaks kapten M. Leetmaa. Rügement relvastati trofeerelvadega, mistõttu oli suuri raskusi laskemoona saamisega. Käsirelvadeks olid hollandi ja prantsuse püssid, mis hiljem asendati sakslaste poolt Virumaa metsadesse maha jäetud saksa relvadega. Rasked lahingud meie maa idapiiril ei võimaldanud isegi formeerimist lõpetada ja veebruari teisel poolel saadeti rügement album_files/peipsi järve äärde rannakaitsele. Ränkrasket verehinda maksis rügement Krivasoo lahingus, kaitstes seal rasketes tingimustes meie kodumaa idapiiri, loovutamata jalatäit maad meie põhivaenlasele. Seal peetud lahingutes kaotas rügement üle kolmandiku (960) oma võitlejaist surnute ja haavatutena. Septembris sattus rügement punaarmee piiramisrõngasse, kus vaid vähestel õnnestus välja pääseda.

Rügemendi ülem kolonel Vermet langes peale Eestist taandumist punatšehhide kätte, kes ta poolsurnuks peksid. Tal õnnestus raskelt haigena prantslaste juurde pääseda, kuid viimased andsid ta 1945. aasta suvel N. Liidule välja ja saadeti Siberisse.

3. piirikaitse rügement - formeeriti Pärnus, Viljandis, Saaremaal ja Haapsalus. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant M. Kaerma. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major J. Purga, 2. pataljoni ülemaks kapten E. Kõlu ja 3. pataljoni ülemaks kapten V. Veelma (hiljem kapten Juhani). Rügemendi koosseisu kuulusid veel suurtükiväepatarei, rünnakkompanii, raskekompanii ja õppekompanii. Ka 3. piirikaitse rügemendile anti alul välja trofeerelvad, mis hiljem asendati saksa relvadega. Miiniheitjad olid saksa uuemat tüüpi. Rindel olles varustati rügement saksa moodsate rünnakpüssidega (Sturmgewehr). Hiljem sai rügement ka kümme veo- ja kuus sõiduautot. Rügement

Rügement allutati 207. Julgestusdiviisile ja asus album_files/peipsi ranna kaitsele Pala piirkonnas. Sealt viidi rügement Mustvee lähistele ja aprillis 1944 Tudulinna - Lohusuu rajooni, kus ta pidas lahinguid üle album_files/peipsi tulnud punastega. Mais viidi rügement Permisküla-Vasknarva vahelisele alale, kuhu ta jäi kuni taandumisteni. 18. septembril alanud taandumisel ei jõudnud rügement punavägede haardest enam välja.

Kolonelleitnant Kaerma jõudis siiski oma koduni välja, mis asus Rapla maakonnas Raiküla jaama lähedal. Tema naasmisest koju teadsid ainult abikaasa ja vend. Ligi neli pikka aastat varjas ta end, nägemata kordagi oma tütart. 1948. aastal toimunud sagedaste haarangute ajal sai kolonelile selgeks, et tema tabamisel represseeritakse kogu tema perekond. Ta tegi ennastsalgava otsuse - et tema pere jääks vabadusse, peab ta surema. See sündis tsüaankaaliumi ampulli abil.

Abikaasa ja vend matsid kolonel M. Kaerma öösel oma kodutalu mulda kartulikuhja alla, kuna ka tema surnukeha võinuks saada NKVD agentidele asitõendiks elavate vastu.

 

4. piirikaitse rügement - formeeriti Võrus ja Petseris. Rügemendi ülemaks oli major V. Pedak (VR-II/3). Täielikumad andmed üksuse kooseisu kohta puuduvad, kuna pole õnnestunud leida ühtegi ohvitseri selle rügemendi juhtkonnast. Rügement suunati Mustvee - Varnja piirkonda rannakaitsele, kust viidi hiljem Pihkva ja Narva rindele. Taandumisel Puhatu soo platsdarmilt 1944. aasta septembris jäi rügement rasket võitlust pidades täielikult punavägede haardesse. Piiramisrõngast pääsesid välja vaid üksikud.

Rügemendi ülemal major Pedakul õnnestus siiski pääseda ja ta tegutses metsavennana Põhja Tartumaal. 1948. aastal reetis Pedaku keegi MGB agent, kes teatas venelastele, et üks tundmatu metsavend varjab end sugulaste juures saunas. Talu piirati sisse, kuid allaandmisettepanekule vastas major Pedak granaatide ja vintpüssi tulega. Ta langes lahingus MGB Tartumaa osakonna operatiivgrupiga 26. detsembril 1948 aastal Kaarli külas Vara vallas

 

5. piirikaitse rügement - formeeriti Viru, Järva ja Viljandimaal. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant J. Raudmäe (VR.II/3). Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major Boris Leeman (hiljem leitnant Vallner, 2. pataljoni ülemaks kapten Made (hiljem kapten Jakustant ja 3. pataljoni ülemaks kapten Hertvig Reinvalla (hiljem leitnant A. Tannia. Patarei ülemaks oli kapten Määr. Rügement asus album_files/peipsi rannakaitsele Mustveest kuni Varjani. Augustis võttis vastmoodustatud Omakaitse lahingurügement kolonel Kivi juhtimisel 5. rügemendi positsioonid üle ja rügemendi pataljonid asusid Emajõe põhjakaldal Kavastu piirkonnas kindlustustöid tegema, ning Lohkva-Luunja lõigus Tartusse tungivaid punaüksusi tõkestama. 17. septembril murdsid punaarmee üksused rügemendi mõlemal tiival olnud üksustest läbi ja rügement jäi piiramisrõngast välja murdes uusti punavägede haardesse.

 

6. piirikaitse rügement - formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmel. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant P. Lilleleht (VR.II/3). Rügement saadeti algul album_files/peipsi äärde rannakaitsele Võõpsu rajooni. Juuli alul viidi rügement Pihkva rindele. Minnes üle Eesti piiri, keeldusid mehed Venemaale minema. Olikorra päästis 1o. kompanii ülem kapten Siitam, kes oli oma meestes kindel ja alustas teekonda Pihkvasse. Nüüd järgnes neile kogu rügement. Paar nädalat hiljem viidi 6. rügement Narva rindele, Permisküla alla. Rügemendi 2. pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. juulil vallutasid punaüksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest.

27. juuli hommikul avasid venelased tugeva ettevalmistustule rügemendi kolmanda patarei lõiku, kus ka umbes kompanii suurusel punaste üksusel õnnestus üle Narva jõe tulla ja valgusid pataljoni selja taha. Juhtus aga nii, et kompanii ülem kapten Siitam pani tähele, et punaste üksus nende selja taga juhivad suurtükituld punaste rakettidega – kuhupoole rakett lasti, sinna kanti üle ka suurtükituli. Nüüd asus kapten ise punaste suurtükituld juhtima, lastes vaenlase üksuse suunas üles punaseid rakette, alustades samal ajal oma kompaniiga rünnakut punaüksuse vastu. Venelased sattusid paanikasse ja kandes omade suurtükitule läbi suuri kaotusi. Ainult vähestel neist õnnestus tagasi album_files/peipsile pääseda.

6. piirikaitse rügement jäi oma positsioonidele kuni venelaste läbimurdeni Tartu rindel. Taandumisel ei pääsenud rügement enam Alutaguse metsadest välja, jäi punavägede haardesse ja hajus gruppidena metsadesse laiali.

 

Tagavararügement asus Viljandis ja Põltsamaal. Selle ülemaks oli algul kolonelleitnant A. Tomander (VR II/3), hiljem major A. Vask (VR.II/2). Rügemendi juures korraldati täiendus- kursusi allohvitseridele ja teiste eriala meestele ning õpetati tundma uusi relvi. Rügement saatis täiendusi rindel viibivatele piirikaitse rügementidele. 21. septembril alustas tagavara- rügement Viljandist taandumist ja läks Riiast laeva- dega Saksamaale.

Eriotstarbeline 300. jalaväediviis formeeriti Eestis 18. mail 1944. Diviisi tugevuseks oli 10700 meest, sealhulgas mõned saksa üksused kokku umbes 500 mehega. Diviisi koosseisu kuulusid:

- 2., 3., 4. ja 6. piirikaitse rügement – kokku 6017 meest;

- 1. Eesti Politseirügemendi 286., 287. ja 292. rindepataljon;

- Pataljon "Narwa" tankitõrjekompanii [Tuntud ka Fišeri pataljoni nimetuse all, mis    kasvas välja Idapataljonide tagavarapatljonist];

- Saksa 1018. kahurväerügemendi II/84. ja 683. suurtükidivisjon;

- Saksa 300. eriotstarbeline välipataljon; [formeeriti Saksa 13 lennudiviisi    tagavarapataljoni ohvitseride baasil. Mehitatud oli valdavalt eestlastega];

- Saksa 13. Pioneerpataljon;

- Saksa 285. tankikompanii;

- Eesti trahvikompanii;

- Saksa suurtükiväe alarmkompanii;

- Scheeri allüksus;

Diviisi juhtkond koosnes Leningradi alt taandunud Saksa 13. lennuväediviisi ohvitseridest. Diviisi ülemaks oli Esimese maailmasõja kogemustega, juba eakas kindral Paul Höfer. Viimane oli rahulik mees ja eestlaste suhtes sõbralik ning mõistev.

Kuna diviis kujunes väga suureks, jaotati see struktuuriliselt kaheks brigaadiks, mis kandsid nimetust Põhja- ja Lõunabrigaad. Põhjabrigaadi kuulusid 2. ja 4. piirikaitse rügement ja selle ülemaks oli SS-kolonelleitnant Engelhart (hiljem SS-kolonel Kopp). Lõunabrigaadi kuulusid 3. ja 6. piirikaitse rügement. Brigaadi ülemaks oli algul kolonelleitnant Mart Kaerma, hiljem kolonel Mattuschekk.

                                                 * * *   

Hiljem on nõukogude sõjaajaloolased kirjutanud, et eestlaste mobilisatsioon ajas nurja Punaarmee juhtkonna kavandatud Eesti "vabastamise" saksa okupantidest. Eestlaste mobiliseerumine ei meeldinud ka Inglismaale, kes toetas N. Liitu. (vaata

Mobilisatsiooni käigus ilmnes eesti rahva vankumatu tahe kaitsta oma maad Nõukogude taasokupatsiooni eest. Suurt eeskuju näitasid rahva tahte elluviimisel eesti ohvitserid, kes olid võidenud Eesti Vabadussõjas ja kelle hulgas oli palju Vabadussõja võitlejaid ja Eesti Vabariigi kõrgeima autasu - Vabadusristi kandjaid.

 

Vahepeal oli Neveli rindel asunud 3. SS-brigaad ümber nimetatud 20. Eesti SS-diviisiks ja toodud Narva rindele. Diviisi koosseisus olnud esimene ja teine rügement nimetati ümber vastavalt 45. rügemendiks (ülem major Harald Riipalu) ja 46. rügemendiks (ülem kolonel J. Tuuling). Nüüd said 45. ja 46. rügement mobiliseeritutest endale juurde veel ka kolmandad pataljonid. Ka formeeriti mobilisat- siooniga võetud meestest diviisile juurde veel kolmas - 47. rügement (ülem kolonelleitnant P. Vent). Rügemen- tide koosseisu kuulusid veel ka staabi-, side-, kahurväe-, pioneeri- ja soomustõrje kompaniid. Kokku oli diviisi koosseisus, kuhu kuulus ka üks suurtükiväerügement, umbes 11000 meest. Veebruari keskel asus diviis Narva jõe joonele. Peale selle formeeriti veel 20. diviisi tagavararügement Kloogal ning väli- reservpataljon Kehras.

Mobiliseeritutest said täiendust ka politseipataljonid. Kuid ikka jäi mehi üle. Tuhanded mobiliseeritud ootasid tegevusetult ja relvadeta, olles koondatud mitmele poole kooli- ja seltsimajadesse. Mõnes kohas polnud korraldatud isegi toitlustamist ja mehed käisid ise kodudest toitu toomas. Kuude kaupa tegevuseta olemine põhjustas võitlusmoraali languse ja nende kasutamine rügementide täiendusena muutus küsitavaks. Lõpuks liideti nad tagavararügemendiga, mille koosseis ulatus nüüd ligi 10000 meheni.

Kuigi oli ka üksikuid mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, näitab eestlaste käitumine neil päevil veekord, et eesti meeste soov ja tahe kodumaad kaitsta oli suur, kuigi organiseerimatuse tõttu olnuks neil meestel üsna lihtne tagasi koju minna.

Kui piirikaitse rügementides olid kasutusel trofeerelvad, siis Omakaitses oli olukord veelgi halvem. Siin olid mehed varustatud kõigi kättejuhtuvaga, alates jahipüssidest ning lõpetades endavalmistatud relvadega. Nii näiteks oli Pärnu Omakaitse rügemendis 1200 mehe peale vaid 600 vintpüssi, ülejäänutel olid jahipüssid või omavalmistatud relvad. Loomulikult tekitas meeste hulgas selline olukord suurt pahameelt sakslaste vastu, kes kartsid eestlastele relvi anda.

Eestlaste abiga suudeti veebruari algul Punaarmee pealetung seisma panna. Rinne jäi püsima Narva-Jõesuust pikki jõge kuni Narva linnani, kusjuures Narva linna kohal oli sakslastel väike sillapea. Kulgu juures pöördus rinne läände ja kulges rööbiti raudteega kuni Reidepõlluni. Siit edasi pöördus rindejoon lõunasse, ulatudes mööda jõge album_files/peipsi järveni. album_files/peipsi järv lahutas rinde kogu oma pikkuses. Lõuna pool album_files/peipsit püsis rinne Velikaja jõe joonel, kusjuures Pihkva linna kohal oli sakslastel väike sillapea (vaata skeemi).

Samal ajal ulatus Punaarmee ühe rünnakkiilu teravik Krivasoo kohal kuni Auvereni. Põhjuseks, miks punaväed ei kasutanud ära Narva rinde kaitsetut olukorda ja ei arendanud siin oma edu, võib arvata seda, et nende armeedele oli antud käsk tungida Narva jõeni ja seal peatuda, kuna Punaarmee juhtkonna arvates oli Narva jõe läänekallas tugevasti kindlustatud ja mehitatud.

10. veebruariks 1944 oli Narva alla koondatud umbes 100 000 meest , 1500 kahurit ja miinipildujat, 100 tanki ja rindesuurtükki ning umbes 400 lennukit. Armeegrupi "Nord" sõduritel oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud taanduda Narva alt.

Narva suunas arendasid pealetungi Nõukogude armee 47., 2. ja 8. armee. Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vasa-Vepsküla-Siivertsi joonel õnnestus venelastel üle Narva jõe tungida ja moodustada seal sillapead. Narva-Jõesuust paisati nad küll tagasi, kuid Riigiküla ja Vepsküla-Siivertsi all jäid sillapead püsima. Samal ajal tungis Punaarmee suurte jõududega üle Narva jõe ka Krivasoo kohal ning lõi sillapea Vääskas.

 


2. piirikaitse rügemendi patarei teel Narva rindele

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1944. AASTA KAITSELAHINGUD

 

KAITSELAHINGUD 1944. AASTAL EESTI IDAPIIRIL

"Vabadussõda jäkub praegu. Küll erinevates ja keerulismates tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaa rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti."
Jüri Uluots

Eesti 1. ja 2. piirikaitse rügement 1944. a. suvel Peipsi rindel

Vasakul seisab esimese piirikaitse rügemendi 10. kompanii ülem leitnant Arnold Martins

Valveteenistusse asudes oli esimeseks ülesandeks punkri ehitamine

Soise pinnase tõttu rajati punkrid maa paele

Paate kasutati pataljoni allüksuste ja Piirisaarel asunud väeosa vahel ühenduste pidamiseks

Tekst

Soojadel suvepäedel supeldi Peipsi järves

Toit viidi pataljoni köögist allüksustesse suurtes termuskanistrites

Toiduviijad teel väeossa

Tekst

Tekst

Emajõel toimus liiklus jõelaevadel

Abikaasa tuli külla

Piirikaitserügementide relvastuses oli ka prantsuse kuulipilduja FM 24/29

20 mm õhutõrjesuurtükk FLAK-36

Õhutõrjesuurtüki sihtur

Piirikaitse üksuste mehed kandis saksa vormi, millel olid eesti regaalid.

80 mm miiniheitja meeskond positsioonil

Tunnimehed olid valvel nii öösel kui päeval

Sõduri suitsunorm oli kuus sigaretti päevas

Vangi võetud punaväelased

Nemad tulid eestlastele õnnelikku elu ja kultuuri tooma

Fotod: Karl Hinzer