ARTIKLITE KOGUMIK

 

 

Vaino Kallas

AJALOO

LEHEKÜLG<

I

 

Siin toodud artiklid on ilmunud ajalehes PÄEVALEHT ja PÄRNU POSTIMEES, ajakirjas KULTUUR & ELU ning kodulehtede MEIE SÕNUM  ja VABADUSSÕDA.

 

SISUKORD



  • EESTLASED

     LÄÄNEMERE KALDAL

     

    Eesti rahvas rändas oma praegusele asustusalale Soome lahe ääres umbes VIII aastatuhande keskel e.m.a. Siin said eestlased endale jääva asupaiga, kus nad kujunesid hiljem rahvuseks ja astusid ajaloolisse aega, nimetades end maarahvaks. Meist lääne pool elavad rahvad hakkasid meid kutsuma hommikupoolseiks [aesti], ehk eesti rahvaks.

    Olles oma asendi tõttu ida ja lääne piirimail on Eestimaa aastatuhandeid olnud tallermaaks kahe erineva kultuuri ja tsivilisatsiooni levikualal. Kaheteistkümnendal sajandil Lääne-Euroopast ristisõdade toetusel alanud ristiusu levik Läänemere äärsetele aladele oli selleks teguriks, mis tõkestas meist ida pool asunud slaavlaste püüdlused meie maal alatiseks oma kanda kinnitada. Läänest siia jõudnud ristiusk oli see, mis eraldas eestlaste maa slaavlaste poolt hõivatud aladest. Koos ristiusuga jõudsid Eestimaale ka taani, rootsi ja teiste läänekultuuride mõjud, mis aastasadade vältel jätsid eesti kultuuri sügava jälje.

    1208. aastal algas eesti rahva kangelaslik võitlus üheaegselt nii sakslastest, venelastest kui ka taanlastest sissetungijate vastu. 1346. aastal müüsid taanlased oma osa - Põhja-Eesti - Saksa ordule. Siitpeale hakkas kujunema baltisaksa ja klerikaalne ülemkiht, kes rajasid siinsetesse linnadesse küll õitsvad kaubandused, kuid käsitlesid eestlasi oma pärissorjadena.

    Pärast Saksa Orduriigi lõppu 1562. aastal ründasid eestlaste, liivlaste ja lätlaste alasid korduvalt Vene, Poola ning Rootsi väed. Alistanud 1625. aastaks kogu Mandri-Eesti ja Põhja-Läti alad, moodustas Rootsi kuningas Põhja-Eestist Eestimaa kubermangu ning Lõuna-Eestist koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Pärast Altmarki rahu sõlmimist 1629. aastal läksid kõik Eesti alad Rootsi võimu alla. Nüüd saabus pikem rahuaeg, mida rahvasuus hakati hüüdma " heaks Rootsi ajaks".

     

    See hea Rootsi aeg kestis kuni 1700. aastani, mil algas eestlastele saatuslik Põhjasõda. Venelased, alus- tades Narva piiramist, rüüstasid samal ajal Virumaad, põletades külasid ning tappes ja piinates inimesi. Kuigi Rootsi kuningas Karl XII võitis Peeter I vägesid, kaldus sõjaõnn lõpuks siiski venelaste poole ja nad vallutasid Tartu ja Pärnu. Nende vallutuste ajal sai eriti rängalt kannatada Tartu, kust küüditati välja kõik linnakodanikud. Sellest sai Venemaal alguse küüditamiste tradit- sioon. 1710. aastal allutati Venemaale Tallinn. 1721. aastal sõlmitud Uusi- kaupunki rahulepinguga läksid Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa Vene riigi koos- seisu ja Rootsi kaotas oma valitseva positsiooni Läänemere piirkonnas. Venemaaga ühendati ka Soome.

    Vallutatud aladel said mõisnikud tagasi oma valdused ja seal elanud talupoegadest sai nende pärisomand, kelle suhtes kehtestati pärisorjus, mida mõisnike poolt edaspidi pidevalt viimistleti. Ränga orjuse ja sõdadega kaasas käinud katku ning nälja tulemusel langes eestlaste arv 120-140 tuhandeni.

    Aastatel 1801-1825 kärpis Vene tsaar Aleksander I baltisakslaste seniseid privileege ning 1816. aastal kehtestati Eestimaal ja 1919. aastal Liivimaal uus talurahvaseadus, millega kaotati pärisorjus. Tsaar Aleksander III [1881-1894] kuulutas üheks oma oluliseks eesmärgiks Poola, Soome ja Balti provintside venestamise. Sellega seoses kaotas balti aadel aastail 1888-1889 hulga eesõigusi. Riigikeeleks kehtestati vene keel ja balti aadlilt võeti ära õigus kohtunikke ja politseiülemaid ametisse määrata.

    Kuid samal ajal oli sajanditepikkune balti parunite võimu all elamine jätnud eestlaste teadvusse veel ühe jälje. See oli tugev sakslaste vihkamine. Alateadlikult hakati balti aadlikest mõisnikke, kelle piitsa all eesti rahvas oli pidanud pikki aastasadu elama, samastama kogu saksa rahvaga.

    Balti parunite 700-aastasest eestlaste orjastamisest on jutustanud meie esivanemad ja neid mälestusi on kantud edasi põlvest põlve. Seda teemat kannab suur osa ka meie folkloorist. Ärkamisajal kirus eesti talumees mõisaparunit ja laulis: "Mats alati on tubli mees, ei kummardu ta saksa ees...".

    Üheksateistkümnenda sajandi keskel sai Vene impeeriumi ideoloogia nurgakiviks suurrahvusliku teooria valem, mis tugines kolmainsusel: õigeusul, isevalitsemisel ja rahvuslusel. Selle teooria järgi oli vene rahval ja vene tsaaririigil eriline ülemaailmne ülesanne: rajada "kõdunevas ja hääbuvas" Euroopas parem ja täiuslikum kord ning "päästa" hukkuv maailm. Ühendada kõik õigeusklikud kirikud Moskva alluvusse ja vabastada slaavlased võõramaisest ikkest. Tol ajal tähendas see Balti aladel vene keele kui riigikeele kasutusele võtmist kõigil haldusaladel ning tugevat survet luterlikule kirikule.

    Vene tsaaririigi rahvuspoliitika põhimõtted ja suunad joonistusid üsna jõuliselt välja 19. sajandi lõpuveerandil. Selle põhiideeks oli riigialamate jaotamine etniliste ja usuliste tunnuste järgi kaheks erinevaks rühmaks. Esimese ehk põhirühma moodustasid õigeusklikud venelased, kui "kõige väärtuslikum" rahvuslik osa ehk nn. "riiklik rahvus". Teise rühma moodustasid väheväärtuslikud muulased ja võõrusulised, kes pidid vastuvaidlematult alluma tsaaririigi võimule. Sellise riikliku rahvusidee põhjal omasid venelased tunduvalt rohkem õigusi kui muulased. Ainult venelastel võis olla enesemääramisõigus ja nad pidid tundma end peremeestena riigis.

    Venemaal on iidsetest aegadest olnud kesksel kohal müüt selle impeeriumi monoliitsusest. Nii oli see 300 aastat valitsenud Romanovite dünastia ajal, nii oli see ka 70 aastat kestnud "vabade rahvaste murdmatus liidus". Tegelikkuses on aga selle jagamatu impeeriumi sees pidevalt toimunud rahutused ja käinud kodusõda. Veel 20. sajandi lõppedes väi- dab Venemaa end olevat demokraatliku riigi. Impeeriumi koosseisust väljumist taotlevate ikestatud rahvaste senise eba- edu üheks põhjuseks on olnud suuresti ka koostöö puudumine, isoleeritus ning osalt ka informeerimatus mujal toimuva kohta.

    Kui rääkida Venemaal elavatest rahvastest, siis need on suuresti erinevad. Erinev on nende töökus, eesmärgiselgus ja vitaalsus. Mida enam põhja poole, seda suurem on seal elavate rahvaste edasipürgimus.

    Venemaa põhirahvuse - slaavlaste juures on kõrvuti nende andekusega muusikas, kirjanduses, teaduses jm. täheldatav ka laiskus, lohakus ja minnalaskmine. Venemaal võimu haaranud enamlus mängis just neile - rahvuse halvematele omadustele. Enamlaste võimuletulek oli võimalik ainult Venemaal. Selle suurim psühholoogiline kuritöö oli peenehingelise vene intelligentsi tapmine.

    Nii tsaariaegses kui ka hilisemas nõukogudeaegses ajalookäsitluses on püütud tervele maailmale tõestada, et Baltimaad on igavesest ajast igavesti olnud Vene impeeriumi ala. Balti alade  "ühtesulamise" Venemaaga olevat põhjustanud juba alates muinasajast peale samasugused looduslikud tingimused ja sarnane elulaad. Vene suurvürstide pärusmaana olevat Balti alad kuulunud Vene riigi koosseisu veel ammu enne saksa ristirüütlite saabumist siia. Just venelastele, kui tsivilisatsiooni ja kultuuri toojatele võlgnevat balti rahvad oma tänu.

    Läänemaailmale on Venemaa ja kõik sellel maal toimunu olnud alati suureks mõistatuseks. Tema poliitilise arengu prognoosimine pole olnud jõukohane ühelegi lääne poliitikule. Seda on põhjustanud asjaolu, et tegelikult oli ja on Venemaa vaid geograafiline mõiste. Teda pole olemas sellises mõttes, nagu seda on Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia jt. Euroopa riigid. Venemaa oli nii tsaaririigi ajal kui ka nõukogude perioodil vaid suur rahvaste vangla, kus vangideks olid väikerahvad, kes olid sajandeid pürginud vabanemise poole.

    Seda väidet illustreerib kujukalt tsitaat väljapaistva Vene riigimehe krahv Sergei Witte [1849-1915] memuaarides, kus ta kirjutab:

    "Kui keegi tahab näitlikult tutvuda Vene impeeriumi ajalooga ja osta raamatukauplusest müüdavat lühikest Vene impeeriumi ajalugu (ühes atlasega) , siis, libistanud pilgu üle kaartide, mis kujutavad Venemaa arengut Rjuriku aegadest peale, iga gümnasistki veendub, et suur Vene impeerium oma tuhandeaastase eksisteerimise kestel on tekkinud sellest, et Venemaal elavad slaavi suguharud relvajõudu ja muid vahendeid kasutades vähehaaval on endasse neelanud terve leegioni teisi rahvusi. Nii sündis Vene impeerium, mis kujutab endast konglomeraati, ja sellepärast tegelikult pole olemas Venet, vaid on ainult V e n e   i m p e e r i u m  (S. Witte sõrendus.)"

    Ka on Venemaal juba iidsest ajast olnud kesksel kohal müüt selle impeeriumi monoliitsusest. Nii oli see 300 aastat valitsenud Romanovite dünastia ajal, nii oli see ka 70 aastat kestnud "vabade rahvaste murdmatus liidus". Nii nagu nüüdki, toimusid selle jagamatu impeeriumi sees pidevalt käärimised ja rahutused. Kuid selle impeeriumi koosseisust väljumist taotlenud ikestatud rahvaste ebaedu üheks põhjuseks on olnud põhiliselt aga koostöö puudumine, isoleeritus, ning osalt ka informeerimatus mujal toimuva kohta.

    Möödunud sajandi algul elas Vene impeeriumis 131 miljonit inimest. Neist 71 miljonit olid allasurutud väikerahvad (mittevenelased). Just vähemusrahvaste abiga tulid Venemaal võimule kommunistid, kes vihkasid tsaari venestamispoliitikat ja kellele Lenin oli peibutusena lubanud iseseisvuse. Lenini lubadused olid aga puhas pettus. Seda mõistsid varsti nii petetud väikerahvad kui ka paljud venelased ise.

    Nii tsaariaegses kui ka hilisemas nõukogudeaegses ajalookäsitluses on püütud tervele maailmale tõestada, et Baltimaad on igavesest ajast igavesti olnud Vene impeeriumi ala. Balti alade "ühtesulamise" Venemaaga olevat põhjustanud juba alates muinasajast peale samasugused looduslikud tingimused ja sarnane elulaad. Vene suurvürstide pärusmaana olevat Balti alad kuulunud Vene riigi koosseisu veel ammu enne saksa ristirüütlite saabumist siia. Just venelastele, kui tsivilisatsiooni ja kultuuri toojatele võlgnevat balti rahvad oma tänu. Vene koloniaalimpeeriumile olid Baltimaad vajalikud riigipiiri nihutamiseks lääne poole. Kommunismi ekspansioonile oli Balti alade omamine samm edasi maailmavallutamise teel.

    Kuid ei Peeter Suurel, kes oli Venemaa Euroopa poolele teele toonud, ega ka teistel temale järgnenud Venemaa valitsejatel ei õnnestunud eestlasi lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni mõjude haardest välja rebida ja slaavilikult idamaiste eluviiside rüppe tõmmata. Eestlaste elulaad, kombed ja kultuur olid omandanud selleks ajaks juba sügavalt tuntavad läänelikud jooned. Ka hilisem, peaaegu kahesaja aastane allumine Vene tsaaririigi elukorraldustele ei suutnud teha eestlastest, erinevalt paljudest teistest Venemaa aladel elanud väikerahvastest, vene kirjakeele ja kommete tarvitajaid ega muutnud eesti külasid ridaküladeks.

    Küll on aga eestlastel juba pikki aastasadu tulnud korduvalt mõõga järele haarata, et kaitsta oma maad suure idanaabri sissetungide vastu. 1030. aastal korraldas vene suurvürst Jaroslav Tark eestlaste vastu suure sõjakäigu ja vallutas Tarbatu (Tartu) linnuse, pannes sellele nimeks Jurjev. Sellest ajast peale on venelased pidanud Tartut põliseks vene linnaks ega ole tahtnud tunnistada, et 1060. a. eestlaste vastu tehtud sõjakäigus said vene väed lüüa ja eestlased vallutasid oma alad tagasi, tungides kuni Pihkvani välja.

    Alates XII sajandist olid eestlaste põhivaenlasteks novgorodlased. Viimased tegid arvukaid sõjaretki nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestisse, põletades eestlaste külasid, tappes elanikke ning viies siit kaasa naisi ja lapsi. Hiljem kujunes eestlaste ajalooliseks vaenlaseks impeeriumiks kujunenud Venemaa.

    Õigusteadlane ja Eesti Vabariigi endine peaminister professor Jüri Uluots on selle kohta ühes oma 1944. aasta augustis toimunud pöördumises eesti rahva poole öelnud:

     

    "Alates 1030-st aastast, mil slaavlased oma asustamisega Pihkva aladele jõudsid, on eestlased ida poolt tulnud sissetungijate vastu pidanud 39 sõda. Käimasolev sõda on neljakümnes. Üheksakümmend protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla rünnakute ohvriks. Nii, nagu eesti põllumehel on igal aastal tulnud võidelda umbrohuga põllul, nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu ida poolt. Ja alati on neile sissetungidele leitud põhjus. Kord on selleks olnud majanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele. Teinekord on selleks olnud maade vallutamise ja panslaavilikud "maailma päästmise" huvid. [...]"

     

    Vene tsaaririigis toimus eestlaste harimine ja rahvustunde kasvatamine ärkamisaja kirjanike raamatute vaimus, mis rääkisid eestlaste vabadusvõitlusest oma orjastajate vastu ja aitasid suuresti kaasa nende rahvustunde ja vabaduspüüdluste kasvule ning õhutasid vihkamist sakslastest mõisaparunite vastu.

    Sealjuures on jäetud aga tähele panemata üks väga oluline põhjus: kõik see, millest kirjutasid ärkamisaja kirjanikud, oli kirjutatud Vene tsaarivõimu range tsentsuuri tingimustes, mis ei lubanud öelda ega kirjutada mitte ainsatki halba sõna venelaste ja valitseva tsaarivõimu kohta. See toimus ajal, kui eestlaste tärkavat rahvustunnet püüti lämmatada venestamisega, kui koolides ei tohtinud vahetundide ajal eesti keeles rääkida, ajal mil Tartu esimesel laulupeol isegi tsaaririigi hümni laulmine eesti keeles ära keelati...

    Samal ajal võis aga sakslasi kiruda ja neile "pähe anda" niipalju kui süda lustis. Tsaaririigi alluvuses elavaile eestlastele sisendati jätkuvalt, et aastasadu on nende orjastajaiks olnud vaid sakslased. Sellisest seisukohast lähtus ka tolleaegne impeeriumimeelne ajalookäsitlus ja vene ajaloolased pidasid suureks ebaõigluseks ja ülekohtuks Balti alade hõivamist Läänest tulnud vallutajate poolt.

    1905. aastal puhkesid Eestis ülestõusud, mis olid suunatud eeskätt baltisaksa ülemkihi vastu. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni kinnitas Vene Ajutine Valitsus eestlastele märksa soodsama maaomavalitsuse seaduse. Samuti muudeti kubermangude struktuuri. Liivimaa kubermangu põhjapoolne osa - Pärnu-, Saare-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa liideti ühte senise Eestimaa kubermanguga


     

     

    EESTTI VABARIIK

    ENNE TEIST MAAILMASÕDA

     

    Eesti oli rahuarmastav riik    tagasi

    Noor Eesti Vabariik, olles oma esimese iseseisvuse ajal rahuarmastaja ja rahutaotleja, ei püüdnud oma riiklikke ja rahvuslikke sihte kunagi saavutada sõjaga. Eesti ei vajanud suuremat eluruumi, kui tal oli. Oma rahutahet tõestas Eesti riik korduvalt. Välispoliitilisel pinnal sündis see juba siis, kui peeti veel ägedaid lahinguid Vabadussõjas deklareeritud iseseisvuse kättevõitmiseks.

    Teatavasti tahtsid suurriigid rakendada alles sünnivaludes vaevlevat noort Eesti riiki oma suurriikliku poliitika vankri ette, mille eesmärgiks oli kukutada kommunistlik kord Venemaal. Vaatamata tugevale survele, mida suurendas veelgi lääneriikide poolt toetatud vene valgete Loodearmee viibimine Eestis, ei lasknud Eesti riik end sellele teele meelitada, vaid alustas Nõukogude Venemaaga läbirääkimisi niipea, kui avanesid väiksemadki lootused meile vastuvõetava rahu saavutamiseks. Seejuures riskiti sattuda isegi vastuollu lääneriikidega, kellest olenes Eesti iseseisvuse tunnustamine nii de jure kui ka de fakto ja kelle taotlustesse ei sobinud rahu sõlmimine Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.

    Eesti Vabariigi iseseisvumise soov polnud rahvusvahelisele üldsusele tookord mõistetav ja Eesti rahvusvaheline seisund seetõttu üsnagi raske. Üldine arvamus oli, et Eesti on liiga väike ja selle rahvaarv ebapiisav iseseisva riigi moodustamiseks. Väideti, et just majanduslikult ei suutvat Eesti end ülal pidada ning iseseisvana püsima jääda. Ka puuduvat Eestil vajalike kogemustega poliitikud ja spetsialistid riigiaparaadi tarbeks.

    Eesti iseseisvumise vastuargumendiks, erinevalt Poolast ning Soomest, keda tunti ja kelle iseseisvumist peeti loomulikuks,  peeti ka senist Eesti ajaloolist tausta ja tema geopoliitilist asendit. Rahvusvahelises avalikkuses oli laialt levinud arvamus, et Eesti ja Läti on Venemaa osad ja selle aknaks Euroopasse. Samal ajal olid paljud lääne poliitikud harjunud sõjaeelse olukorraga ja suurte impeeriumide eksistentsiga ning pidasid väikeriikide teket ebasoovitavaks, mis põhjustavat uusi vastuolusid ja konflikte.

    Kõigile neile maailmas levinud kõhklustele ja kahtlustele oli aga Eesti Vabariigil vastu seada kõigutamatu argument – võidukas Vabadussõda. Just Vabadussõda oli see, mis demonstreeris kogu maailmale eestlaste iseseisvustahet ning võimet ülikeerukates tingimustes oma riik luua ja see üleval pidada.

     

    Eesti rahupoliitika üks esimesi tõendeid oli Tartu rahuleping. Mitte seepärast, et see leping, olles sõlmitud täiesti sõltumatult lääneriikidest, lõpetas sõjategevuse Nõukogude Venemaaga, vaid just seetõttu, et selles lepingus olid määratletud Eesti riigi välispoliitika alused ja programm. See programm lähtus põhimõttest, et Eesti riigi olemasolu ei tohi takistada naaberriikide majanduslikku läbikäimist, antud juhul Nõukogude Venemaa kaubanduslikku suhtlemist lääneriikidega. Teatavasti olid nii vene, kui ka mõned lääneringkonnad avaldanud kahtlust, kas uute riikide tekkimine Venemaa läänepiiril ei sulge Peeter I poolt rajatud "akent" Euroopasse. Tartu rahuleping võttis sellelt kartuselt ära igasuguse aluse.

    Eesti ega teiste balti riikide tulevikuperspektiivid polnud kuigi ahvatlevad. Nende suured naabrid olid oma seisundi suhtes rahulolematud, mistõttu nende eesmärgiks sai  sõja järel loodud Versailles’ lepete revideerimine.  Peagi leidsid Saksamaa ja Venemaa ühise keele ja peale Rapallo lepingu sõlmimist arenes nende kahe suurriigi vahel kõikides valdkondades, kaasa arvatud sõjaline, tihe koostöö. Rapallo leping sõlmiti Rapallo linnas 16. aprillil 1922. aastal N. Liidu ja Saksamaa vahel, millega taastati diplomaatilised suhted, loobuti sõjakahjude nõudmistest ning lepiti kokku kaubandus- ja majandussuhete arendamises enamsoodustuse põhimõttel. Lepingu salaklausel nägi ette Saksamaa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise N. Liidus.

     Õnneks raskendas nii Nõukogude Venemaa kui Saksamaa keskendumist välispoliitikale nende ebastabiilne sisepoliitiline olukord. Samal ajal soovisid nii Inglismaa kui  Prantsusmaa säilitada ja tugevdada Balti riikidest koosnevat puhverriikide vööndit Ida- ja Kesk-Euroopa vahel.  Tallinnas aga jõuti järeldusele, et suurem ja ohtlikum on surve, mis lähtub Moskvast.  Kuigi radikaalne maareform oli rikkunud vahekorda sakslastega, tunti siiski teatud kultuurilist  kui majanduslikku ühtekuuluvust Euroopas oleva Saksamaaga kui Vene impeeriumi järeltulija Nõukogude Liiduga.

    Ka polnud toonud Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahuleping noorele Eesti riigile hoopiski mitte rahulikku elu ja sõbralikke suhteid. Siitpeale oli Venemaa hakanud oma kallaletungideks nii Eesti kui teiste oma läänenaabrite vastu kasutama vaid teisi vahendeid. Nõukogude Venemaa jaoks oli sõlmitud rahuleping ainult "väike aja mahavõtt" uute agressioonide ettevalmistamiseks.

    Kuid Tartu rahulepingu sõlmimisega toimus paraku muutus ka eestlaste mõtteviisis. Siitpeale hakati alahindama Eestit ähvardavaid väliseid ohte. Oldi naiivselt arvamusel, et Tartu rahuleping kindlustab Eesti riigi püsimise igaveseks ajaks. Kuid on ilmselge, et kodusõja tõttu raskes olukorras olnud Venemaa ei sõlminud seda lepingut mitte meie, vaid endi huvides ja tegi seda vaid häda sunnil.

     

      Eesti vabariigi sisepoliitika tagasi

     15. juunil 1920 kiitis Asutav Kogu heaks Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, mille väljatöötamisel võeti eeskuju Weimari Vabariigi, Šveitsi, Prantsusmaa ja USA põhiseadustest. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt oli Eesti demokraatlik, parlamentaarne ja riigipeata vabariik, mille rahvale on tagatud otsene osalemisvõimalus seadusandluses, see tähendab, et riigivõim on rahva käes. Üliliberaalse põhiseadusega kehtestatud poliitilist süsteemi iseloomustas seadusandliku võimu rahva poolt valitud parlamendi ülimuslikkus. Ühekojaline parlament – Riigikogu - koosnes 100 liikmest, kes valiti kolmeks aastaks üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletuse teel erakondlike nimekirjade järgi ning proportsionaalse esindatuse alusel. Aktiivset ja passiivset valimisõigust said Eesti Vabariigi kodanikud (nii mehed kui naised) kasutada alates 20. eluaastast. Rahvas teostas oma tahet lisaks parlamendi valimisele ka rahvahääletuse ja rahvaalgatuse teel, kui seda toetas vähemalt 25 000 kodanikku. Põhiseadusega kehtestati Eestis demokraatlikud kodanikuõigused ja -vabadused. Põhiseaduse enda muutmiseks oli nõutav rahvahääletuse korraldamine.

    Asutava kogu poolt välja töötatud Eesti esimene põhiseadus  omas mitu julget omapära. Selles oli ühte liidetud kaks süsteemi: klassikaline parlamentarism ja Šveitsile omane kallak rahva vahetule valitsemisele.  Riigipead asendas parlamendi poolt ametisse määratud valitsuse eesotsas olev peaminister, kes esindas riiki ja täitis teisi riigipea kohustuste hulka kuuluvaid ülesandeid.

    Kuigi sellel omapärasel süsteemil oli palju tugevaid külgi, oli sellel ka palju puudusi. Nimelt muutus parlamendi võim teataval määral valitsevaks võimuks ja sekkus valitsuse tegevusse, põhjustades sagedasi valitsuskriise. Uuendusi olukorra parandamiseks oli raske läbi viia,  sest valitsuse etteotsa pääsesid tavaliselt suuremad lubajad. Sageli kaeti antud lubadusi riigi kaitsekulutusi kärpides.

    Aastate 1920–1934 poliitilist elu iseloomustab erakondade rohkus, äge poliitiline võitlus parlamendis ja valitsuste sagedane vahetumine. Sellel perioodil vahetus 23 valitsust. Riigikogus domineeris kolm põhijõudu — vasaktiib, kuhu kuulusid Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eestimaa Kommunistlik Partei. Parempoolse tiiva moodustasid Põllumeestekogud ja Kristlik Rahvaerakond ning tsentri Eesti Rahvaerakond. Kuigi poliitilised jõud parlamendis olid enam-vähem tasakaalus, oli siiski täheldatav  parempoolsete agraarparteide mõju kasv ning sotsialistlike ja tsentriparteide mõju vähenemine. Koalitsioonivalitsustes domineerisid parempoolsed ja tsentriparteid.

    Tulenevalt demokraatlikust keskvõimust ja seadusandlusest moodustati linnades, maakondades ja valdades moodustati  võimalikult suurte demokraatia tunnustega omavalitsused. Omavalitsuste poliitika oli aktiivne ja rahvale arusaadav. Võib kindlalt öelda, et Eesti omariikluse tegevamaks küljeks olid tegusad omavalitsused. Hilisemad katsed omavalitsuste autonoomiat kitsendada põhjustas rahva tugeva vastuseisu.

    Vähemusrahvuste küsimuses osutus Eesti novaatoriks kogu maailmas. Kõigil vähemusrahvustel oli põhiseaduse järgi õigus kultuuriliste omavalitsuste moodustamiseks. Sellele deklaratiivsele õigusele anti eriseadusega konkreetne sisu ja praktiline rakendus. Kuna eesti rahvas oli ise kaua võõraste rõhumise all kannatanud, ei soovinud ta, et siin elavad vähemusrahvad end rõhutuna ja õigusteta tunneksid.

    Igal Eesti kodanikul oli õigus deklareerida oma rahvust. Alaealised lapsed loeti vanemate rahvusse kuuluvaiks.  Vähemusrahvustel, kelle rahvaarv  ületas kolme tuhandet, oli õigus valida endale demokraatlikul alusel esinduskogu kultuur- autonoomse omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli:

    1.  antud vähemusrahvuse hariduselu korraldamine,  koolide ning lasteaedade asutamine  ja nende ülalpidamine.

    2.  oma rahvuse üldkultuuriliste huvide arendamine, nagu – kunsti ja teaduse arendamine, seltside, teatrite, raamatukogude jne. asutamine ning hooldamine.

    Kultuuriomavalitsused said oma tegevuse arendamiseks rahal riigi eelarvest. Peale selle omasid nad õigust oma liikmeid maksustada ja olid  oma sisemises tegevuses autonoomsed. 

    Oleks muidugi ennatlik arvata, et  samade printsiipide rakendamine ka mujal positiivseid tulemusi oleks andnud.  Palju olenes sealjuures  vähemusrahvustest enestest, nende arvust ja mentaliteedist. Eesti vabariigi rahvastik oli Vabadussõja järel haruldaselt homogeene.  Eestlased moodustasid koguarvust  88,2% ning vähemusrahvad 11,8%.  Viimased jagunesid järgmiselt: venelasi – 8,2%, sakslasi – 1,5%, rootslasi – 0,7% ning juute 0,4%. Teisi rahvusi oli ca 1%.  Samal ajal ei kasutanud oma õigusi kultuuriautonoomiale venelased. Peale madala haridustaseme oli selle põhjuseks asjaolu, et venelased olid koondunud põhiliselt piiriäärsetele aladele, kus nad moodustasid enamusrahva,  mis võimaldas neil kasutada vähemusrahvuste õigusi territoriaalselt, samal ajal kui teised vähemusrahvad asusid hõredalt laiali pillatuna üle kogu maa.

    Eesti liberaalne vähemusrahvuste poliitika kergendas oluliselt aga juutide olukorda, kelle arv kõikus 3500-4000 vahel.  Eesti kuulumise  ajal Vene tsaaririigi alla oli juutide suhtes rakendatud karmid kitsendused.  Eesti vabariigis omasid juudid samu õigusi teiste vähemusrahvustega ja selle tunnustuseks ning tänutäheks kanti Eesti Vabariigi nimi Jeruusalemmas  juutide kuldraamatusse.

    1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis ja sellega kaasnenud äärmuslike liikumiste kasv destabiliseeris Eesti üliliberaalset poliitilist süsteemi ja muutis hädavajalikuks täidesaatva võimu (valitsuse) osatähtsuse suurendamist seadusandliku võimu arvel, mida 1920. aastate lõpul toetasid enamik mõjukaid poliitilisi jõude. Tugevat keskvõimu toetavate meeleolude toimel kerkis 1929. aastal poliitilisele areenile paremradikaalne antiparlamentaarne liikumine — Eesti Vabadussõjalaste Liit (rahvapärase nimetusega “vapsid”), mis üldise kriisi süvenedes võimule pürgis.  1933. aastal pandi hääletusele vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt 50-liikmelise parlamendi otsustuspädevust ja andis otse valitavale riigipeale suured volitused,  muu hulgas ka vetoõiguse Riigikogu otsuste suhtes ning seadusjõuliste dekreetide andmise õiguse. Nüüd astus valitsuse eesotsas olnud Jaan Tõnisson tagasi ja uue koaltsioonivalitsuse moodustas Konstantin Päts. Uus põhiseadus hakkas maksma 1934. aasta jaanuaris  ja sama aasta aprilliks kuulutati välja riigivanema valimised, mis aga ei toimunud. 12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner põhiseadust rikkudes demokraatia kaitsmise - s.o. paremäärmuslike jõudude (“vapside”) poolt kavandatud riigipöörde ärahoidmise ettekäändel toime sõjaväelise riigipöörde ja haarasid võimu. Mõjukamate erakondade vaikival heakskiidul kuulutati riigis välja kaitseseisukord, Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonid suleti, üle 400 vapside juhtiva tegelase arreteeriti. Seejärel peatati Riigikogu tegevus, keelati ära erakonnad ja kogu seadusandlik võim koondati riigipea kätte.

    Algas nn. vaikiv ajastu (1934–1938), mida iseloomustab parlamentaarse demokraatia lammutamine ja autoritaarse valitsuskorra järkjärguline sisseseadmine. Riigi juhtimine läks triumviraadile, mille moodustasid riigivanem Konstantin  Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu. 1937. aastal kokku tulnud Rahvuskogu töötas välja Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938.

    Uue põhiseaduse järgi asendas riigipead president, kes valiti kuueks aastaks. Presidendil oli õigus nimetada ametisse ja vabastada võimult valitsus ning saata laiali parlament. Kahekojalise parlamendi poolt vastu võetud seadused jõustusid alles pärast presidendi poolset kinnitust. Presidendi kätte oli koondatud nii seadusandlik kui täidesaatev võim. Riigipeal oli õigus anda Riigikogu istungjärkude vaheaegadel oma dekreetidena välja seadusi, kui see osutus “edasilükkamatutel riiklikel põhjustel” vajalikuks. Sealjuures oli aga Riigikogul õigus dekreete muuta või kehtetuks tunnistada. Uus põhiseadus deklareeris küll kõik kodanike põhiõigused, kuid lubas riigi julgeoleku, avaliku korra või kõlbluse huvides kodanike sõna- ja ühinemisvabadust kitsendada. Valimisõiguse said mehed ja naised 22 aastaselt (eelmise põhiseadusega 20 aastaselt). Parlamendi esimene koda - 80-liikmeline Riigivolikogu, valiti viieks aastaks vähemalt 25 aasta vanuste kandidaatide hulgast. Riigikogu teine koda — Riiginõukogu — koosnes 40 liikmest, kelledest 10 nimetati presidendi poolt, 6 liiget kuulus sinna oma ametikoha tõttu ning 24 valiti korporatiivsete ühenduste, omavalitsuste jt. institutsioonide poolt. Eelmises põhiseadusega lubatud seadusloomeline rahvaalgatus kaotati, rahvahääletus sõltus presidendi tahtest.

    1938. aasta veebruaris toimunud Riigivolikogu valimistel, mille eel piirati opositsiooni kampaaniavõimalusi, saavutas võidu valitsuse poolt organiseeritud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne, mis sai 54. Opositsioonile antud häälte hulk ületas küll võimulolijate oma, kuid opositsiooni killustatuse tõttu ei pääsenud see mõjule. 24. aprillil 1938 valijameeste poolt presidendiks valitud ainukesena kandideerinud Konstantin Päts nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga.

    Demokraatia kokkuvarisemist ja autoritaarse korra sündi Eestis, aga ka paljudes teistes Ida-Euroopa noortes riikides on seletatud kodanikukultuuri traditsioonide puudumise ja poliitilise demokraatia kogemuste vähesusega. Eestis kujunenud isikuvõimu režiim, mida valitsuse ideoloogid nimetasid tasakaalustatud riigikorraks ja juhitavaks demokraatiaks, oli Euroopas teiste samalaadsete hulgas siiski üks mõõdukamaid. Riigikogu kokkukutsumine ja opositsioonitegelaste pääsemine parlamenti tähendas teatud sammu demokraatia suunas: rahva laia toetust omanud parlamendivähemus nõudis valitsuselt kodanike põhiõiguste taastamist ja erakondliku tegevuse taaslubamist. Poliitiliste vabaduste taastamiseks võttis Riigikogu 1938. aastal vastu amnestiaseaduse, mille alusel vabastati vanglast kõik poliitilised vangid - nii kommunistid kui vapsid.

    “Vaikivast olekust” hoolimata arenes Eesti elu tervikuna jõudsalt edasi: rahvas harjus oma riigiga, riigimonopolistlik majandusmudel aitas kaasa elatustaseme kiirele tõusule. Eriti suurt edu saavutati eestikeelse professionaalkultuuri ja haridussüsteemi loomisel. Suur oli tung humanitaar- ja kõrghariduse omandamiseks. Kui 1934. aastal tuli Inglismaal iga tuhande elaniku kohta  1,1  üliõpilast, Taanis 1,5 ja Norras 1,8, siis Eestis  tuli tuhande elaniku kohta  kolm üliõpilast.  Harulduseks polnud ülikooli haridusega põllu- ja  ärimehed. 

      Eesti majandus rahuaastail tagasi

    Enne Esimest maailmasõda oli Eesti põllumajandus valdavalt võõrmaalastest suurmaaomanike omanduses. Neile kuulus ligi pool eesti haritavatest maadest. Omades poolfeodaalseid õigusi, kasutasid nad tööjõuna rentnikke ning maata talupoegi.

    Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Eesti Vabadussõja ajal sai eesti maaelu ja tööstus tugevasti kannatada. Paljude talude hooned olid sõjatules maha põlenud,  suur osa karjast hävinud, enamus tööstusharusid lakanud töötamast ja Vene pankades ning tsaariaegsetes väärtpaberitesse paigutatud säästud olid kaotanud oma väärtuse. Maarahval polnud raha ja kogemuste puudumise tõttu puudusid  ärisuhted välismaaga. Meisse suhtuti seal ebalevalt  kui revolutsiooniliste kalduvustega tõusikutesse.

    Peale Vabadussõja lõppu hakkas olukord tasapisi muutuma. Kõik mõisatele kuulunud maad jagati välja maata talupoegadele ja Vabadussõjast osavõtnuile.  Maast ilma jäänud mõisnikele maksti riigi kassast “valuraha”. Lääneriigid nimetasid eestlaste sellist tegevust “bolševismiks” ja ennustasid riigi kokkuvarisemist ja pankrotti. Kuid peagi selgus, et nad eksisid.

    Eesti uus põllumajanduspoliitika osutus edukamaks, kui seda osati arvata. Mingit katastroofi ei toimunud. Maareformi tulemuseks, mis oli Lääne-Euroopas toimunust tunduvalt radikaalsem, oli ettearvamatult suur elanike heaolu kasv.

    Alates vabariigi algusaastaist toodeti riigis suurtes kogustes vilja, mida hakati eksportima ning koguma tagavarasid kriisiaegadeks ja võimalikeks ikaldusaastateks.  Kuid peagi kujunes peamiseks tuluallikaks piimakarja kasvatus ja piimasaaduste tootmine. 1930. aastate keskpaigaks olid kariloomade ja meiereide arv  kahekordistunud. Eesti piimatoodete kvaliteet oli sedavõrd paranenud, et Eestist sai tugev konkurent suurtele põllumajandusriikidele. Põhja-Euroopa maades säilitas põllumajandussaaduste tootmisel oma positsiooni veel vaid Taani, kuid mitte enam toodangu kvaliteedi poolest. Eesti elanikkonnast enamuse moodustanud maarahva elatustase tõusis aasta-aastalt. Seni põllumaade harimisel mitmesuguste uuendustega silma paistnud balti parunid jäid nüüd alla oma endistele rentnikele ja töölistele.

    Venemaast eraldumisel jäid Eestis asunud laeva-, raudtee-, vineeri- ja tekstiilitehased, nende hulgas ka maailma suurimad puuvillatehased “Narva Kreenholm”, ilma oma senisest suurimast tarbijast - idaturust. Võiks arvata, et see oli surmahoop Eesti tööstusele. Ent Eesti majandus kohanes kiiresti uute nõudmistega. Tööstus organiseeriti kõigepealt rahuldama siseriiklikke vajadusi, alustades samal ajal uuendustega, pidades silmas ekspordi võimalusi läände. Paralleelselt loodi juurde uusi tööstusharusid. Siinjuures väärib mainimist suures osas küll veel katsetamisjärgus olnud, kuid juba edukalt töötanud ja üha laienenud põlevkivitööstus.

    Riigi maksujõudu parandas märgatavalt tselluloosi, vineeri, põlevkivi, bensiini, tekstiili, bakeliidi, paberi, alkoholitoodete j.t toodete müük välismaale. 1937. aastal moodustas tööstustoodang Eesti ekspordist 37% ning põllumajandussaadused ja puit 61%. Samal ajal, kui maailma tööstustoodang vähenes peale 1929 – 1938. aastate suurt majanduslikku depressiooni 7% võrra, oli Eesti tööstustoodangu kasv, mis alul oli olnud suurtes raskustes, kasvanud samal perioodil koguni 45% võrra. Majanduskasvu tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.

    Ka õnnestus Eesti riigil kindlustada oma raha väärtus, tasakaalustada tulusid ning väljaminekuid, tulla toime kolmekümnendate aastate suure majanduskriisiga ning parandada kuni Teise maailmasõja puhkemiseni pidevalt oma majanduslikku taset. Eesti ostujõud maailmaturul kasvas silmnähtavalt. Eestist sai koos teiste Baltimaadega üks Inglismaa parimaid kaubanduspartnereid. Kolm balti riiki oma kuue miljoni elanikuga importisid sama palju kaupa kui kogu Nõukogude Liit oma 180-miljonilise elanikkonnaga.

    Seda suhtelist heaolu ei kasutanud rahva arvelt mitte ainult üksikud, vaid see oli jaotunud ühtlasemalt, kui mõnes arenenud Euroopa riigis. Vaid 6% elanikkonnast elas oma kapitali tuludest ja neistki võis vaid mõnda  üksikut lääne mõõdupuu järgi rikkaks pidada. Tööpuudus oli väga väike. Keskmine töötute arv ulatus vaid tuhandeni, kellest osa moodustas töökoha vahetajad. Tööstuse ja põllumajanduse kiire arengu tõttu oli tööandjatel  sageli raskusi töötajate leidmisega. Kolmekümnendate keskel hakati põllutöölisi Poolast sisse tooma.

    Aasta-aastalt paranes üldine elatustase. Aeglaselt, kuid kindlalt lähenesid kokkuhoidlikud ja töökad rahvakihid, kes olid omandanud juba  hea haridustaseme ja tõusnud üha kõrgemale teaduslikule ja kultuurilisele astmele,  üha enam Skandinaavia ainelise heaolu tasemele.

    Tasuta algkool, väike õppemaks kesk- ja ülikoolis, kusjuures peaaegu iga neljas üliõpilane oli õppemaksust vabastatud ning aktiivne rahvakoolide tegevus võimaldas saada haridust ka vaesemate perede lastel. Tartu Ülikoolis, kus oli umbes 350 õpetajat, õppis juba üle nelja tuhande üliõpilase.

    Teadus, kirjandus ja kunst moodustasid lahutamatu osa maa rahvastiku elust.  Ja need polnud mitte ainult eestlaste jaoks. Ka vähemusrahvustel olid samasugused võimalused enesetäienduseks. Igal vähemalt kolme tuhandelisel rahvusrühmal oli õigus kultuuriautonoomiale ja moodustada rahvusnõukogu, mis korraldaks oma liikmete haridust ja kultuuri.

    Eesti-rootslastel, keda oli Eestis 7000 ning juutidel, keda oli vaid 4000, rääkimata juba sakslastest ja venelastest, olid kõigil oma alg- ja keskkoolid, kus eesti keelt õpetati kui võõrkeelt. Ja kuigi sakslaste ning venelaste kultuurinõukogud ületasid sageli neile lubatud õigusi, neid ei suletud. Meie kannatused ajaloo jooksul olid meid õpetanud olema kannatlikud isegi meie kunagiste alistajate suhtes.

    Kodanike valdav enamus oli saavutatuga rahul. Mõistagi nuriseti ja sooviti, et ühiskond toimiks demokraatlikumalt, läbipaistvamalt, õiglasemalt. Kuid diktatuuri siiski Eestis ei olnud. Poliitilisi vastaste elu kallale ei kiputud. Vabadussõjalaste riigipöörde katse järel mõisteti paljud nende juhid küll vangi, kuid hiljem amnesteeriti. Presidendi korraldusega taastati kõigi ohvitseride auastmed ning riiklike autasude kandmise õigus. Sõltumatud kohtud töötasid, inimeste vaba liikumist ei takistatud. Alates 1934. aastast oli poliitiline tegevus küll kahetsusväärselt piiratud, kuid mitte tasalülitatud. Ajakirjandust tsenseeriti (kuid eelkõige välissaatkondade survel), ent see puudutas vaid üksikuid valdkondi ja tolleaegsetes lehtedes edastatud materjalid olid tänastega võrreldes mitmekülgsemad. Põhiseadus toimis ja just tänu sellele oli hiljem võimalik tunnistada õigustühisteks need 1940. aasta seadusandlikud aktid (kaasa arvatud presidendi dekreedid), mis olid kehtinud põhiseadusega vastuolus.

    Kindlasti ei olnud ennesõjaaegne Eesti ideaalriik. Kuid kui palju oli kolmekümnendate teisel poolel Euroopas riike, kes mahtusid demokraatia kriteeriumide alla? Kindlasti Põhjamaad ning Šveitsi, Tšehhoslovakkia ja Iirimaa. Võibolla ka Suurbritannia, Prantsusmaa, Hollandi ja Belgia emamaa. Kuid viimased neli olid ikkagi koloniaalimpeeriumid.

    Aga ülejäänud Euroopa? Venemaal ja Saksamaal valitses autoritaarne diktatuur, kus mõrvati miljonite kaupa oma kodanikke. On tõsi see, et Teise maailmasõja künnisel oli kolm neljandikku Vana Maailma demokraatlikust riigikorraldusest väga kaugel. Eesti kuulus toonaste autokraatsete režiimide hulgas siiski selle mahedamal tiival asunud riikide hulka.

    Kolmekümnendate keskel reisis Ameerika kirjanik Marion Foster Wasbhurn mööda mõningaid Euroopa riike ja viibis ka Nõukogude Liidus, soovides leida sellist maad, mis pakuks oma rahvale mõõdukalt korralikke elamistingimusi. Kuid ta pettus sügavalt.

    Saabudes juhuslikult Eestisse, jäi ta siia kauemaks peatuma, et siinse eluoluga lähemalt tutvuda. Oma 1940. aastal ilmunud raamatus “Õnnelikku maad otsimas” [“A Search for a Happy Country”] kirjutas ta Eesti kohta:

    “Kuigi eestlased on vaene rahvas, on nad kahekümne aasta jooksul saanud endale seitse inimeluks vajalikku asja: toidu, eluaseme, töö, õppeasutused, oma väljendusviisi, tervise ja armastuse… See vähe tuntud väike maa on eeskujulikult organiseeritud riik. Siin ei ole töötuid! Ei ole kirjaoskamatust! Heaolu on juba silmapiiril. Tõeline demokraatia!”

    Kirjanik Marion Foster Wasbhurni arvates oli Eesti ainuke õnnelik maa Euroopas. Küllap väidaks iga eestlane, et ka meil oli puudusi. Kuid tagantjärele meie iseseisvusaastaid vaagides võime siiski tõdeda, et igal pool mujal oli puudusi veelgi rohkem, kui enne Teise maailmasõjaaegses Eestis.

     

      Eesti riigikaitse  tagasi

    Eesti kaitsevägi oli loodud demokraatlikel alustel ja selle põhijoone olid järgmised:

    Eesti kaitsevägi on eesti rahva ja riigi teener;

    Kaitsevägi ei tohi eralduda rahvast ja muutuda kinniseks tsunftiks, vaid peab täitma rahva enamiku soove;

    Kaitsevägi ei tohi sattuda ühegi poliitilise erakonna mõju alla;

    Kaitseväes ei ole lubatud  parteipoliitiline tegevus;

    Sisepoliitikas oli Eesti kaitsevägi neutraalne ja kõrgeima riigivõimu – rahva lojaalne käskude täitja. Eesti riigikaitse alused kujunesid välja juba Vabadussõja algpäevil. Nende kujunemise põhialuseks oli riigi pindala, rahvaarvu suurus ning riigi majanduslik tase. Nende alusel töötati välja vajalikud normid ja seadused. Riigikaitse alused panid eesti riigi kodanikule järgmised kohustused:

    iga Eesti riigi kodanik on kohustatud osa võtma  Eesti riigi kaitsmisest;

    teenistus eesti sõjaväes on eesti kodanikule, kes selleks füüsiliselt kõlbulik on, kohustusli isiklik;

    kaitseväe aluseks on distsipliin, millele iga sõjaväelane peab vastuvaidlematult alluma;

    sõjaväe juhid peavad omama autoriteeti ja selleks peab kaitseväes olema teenistusredel ning kindlad nõuded sellel edasiliikumiseks. Ülemuste ning alluvate võimupiirid ja kohustused peavad olema kindlaks määratud.

    1939. aastal kehtinud riigikaitse seaduse alusel allusid kõik meessoost eesti kodanikud, alates 17 eluaastast kuni 55 eluaastani, riigikaitse kohustusele alljärgnevalt:

    17    kuni 20 eluaastani  - noorsoo sõjaväeline väljaõpe;

    20    kuni 21 eluaastani  - kohustuslik tegevteenistus kaitseväes;

    21    kuni 25 eluaastani  -  käsundusreserv;

    25  kuni 45 eluaastani   -  reserv;

    45    kuni 55 eluaastani  -  maakaitse reserv;

    Kohustusliku tegevteenistuse pikkuseks oli 12 kuni 18 kuud, olenevalt väeliigist. Ohvitserid olid teenistuskohustuslikud kuni 60 eluaastani. 

     

      Sõjaline organisatsioon Kaitseliit  tagasi

    17. detsembril 1924 kehtestas kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johann Laidoner oma käskkirjaga Kaitseliidu (KL) ajutise põhikirja.  Sama käskkirjaga määrati Kaitseliidu ülemaks kolonel Aleksander Seiman.  Kuna vastloodud organisatsioonil puudusid rahalised ressursid nii tegutsemiseks kui varustuse muretsemiseks,  võtsid Vabariigi valitsus ja Riigikogu 1925. aasta mais vastu Kaitseliidu ühekordse rahalise toetamise seaduse.

    Nimetatud seadusega pandi Kaitseliidu tegevusele majanduslik alus. Vajaliku kaadri ja kindlate kavade puudumise, eriti aga relvade ja õppevahendite vähesuse tõttu ei saadud esialgu veel regulaarset õppetegevust korraldada. Pealegi olid kaitseliitlased hõivatud vahi- ja piirivalveteenistusega.

    2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Vaatamata hiljem tehtud muudatustele-täiendustele on need tollal Kaitseliidule pandud ülesanded jäänud kuni tänaseni põhimõtteliselt samadeks.

    Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale KLi ülema ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega.

    Organisatsiooniliselt jaotati KL 15 malevateks, need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ning  jagudeks.

    16. veebruaril 1925 määrati KLi uueks ülemaks senine 2. soomusrongide rügemendi ülem kolonel Johannes (Roska) Orasmaa, kelle esimeseks mureks oli KLi staabi (hiljem peastaabi) moodustamine. 18. märtsil kinnitati kohtadele esimesed malevapealikud ja algas Kaitseliidu plaanipärane organiseerimine. Kutsuti kokku keskkogu, moodustati keskjuhatus, loodi vanematekogu.

    1925. aastal pandi alus Kaitseliidu ridade laiendamisele  ja selle edasisele arengule:

    §   töötati välja KLi embleemi, üldlipu ja malevate lippude kavandid;

    §   asuti korraldama mitmesuguseid ringe ja tulusaid ettevõtmisi, millel oli kasvatuslik mõju nii kaitseliitlastele kui ka ümbruskonnale. Kõige selle juures püüti saavutada teatud omapära;

    §   määrati kindlaks kehalise kasvatuse peasuunad Kaitseliidus;

    §   Kaitseliidu eesmärkide levitamiseks ja andmaks vajalikku õpetust ning informatsiooni organisatsiooni töödest-tegemistest, asutati oktoobris 1925 oma häälekandja ajakiri Kaitse Kodu!;

    §    alustati kinnisvarade muretsemisega Kaitseliidule, Tallinnas osteti Kaarli tänav 8 maja;

    §    tekkisid esimesed naisrühmad, mis asusid abistama majandus-, varustus-, toitlustus- ja sanitaaralal;

    §    alustati kaitseliitlaste väljaõpetamist peamiselt linnavõitluseks.

     

    Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle.

    Kaitseliidu esimene suurem esinemine avalikkuse ees oli Kaitseliidu päevadel Tallinnas 19.–20. juunini 1926. aastal.. Kokku korraldati kaitseliidu päevi 1940. aastani kuuel korral. Kaitseliidu päevad kujutasid endast justkui omamoodi peeglit, mis kajastas kogu organisatsioonis toimuvat. Peeti spordi- ja laskevõistlusi, korraldati paraad ja mitmeid kultuuriüritusi.

    Igal aastal korraldas KL rea taktikalisi õppusi. Neist suurimad olid 1926. aastal Keila sügismanööver ja 1927. aastal Iru sügismanööver.

    Malevate väljakujunemise käigus liitus Kaitseliiduga üha enam naisi, kellest kujunesid esimesed KLi eriorganisatsiooni Naiskodukaitse (NKK) jaoskonnad. 1927. aastal pandi alus NKK tegevusele kogu riigis.

    1927. aasta tõi endaga kaasa pöörde laskeasjanduses. Senini tegeldi selle alaga vähe ja kasutati peamiselt kaitseväe laske-eeskirju. Analüüsides laskeosavuse madala taseme põhjusi jõuti järeldusele, et peamiseks arengut piiravaks põhjuseks on Kaitseliidule sobimatu laskesüsteem. 1927. aasta detsembris jõuti uue laskesüsteemi väljatöötamisega lõpule ja 28. jaanuaril 1928 kinnitas KLi ülem Kaitseliidu laskemäärused sõjaväe püssidest. Hiljem lisandusid määrused ka teistele relvaliikidele.

    Laskekunsti arengu seisukohalt tuleb äärmiselt tähtsaks pidada laskeklubide tekkimist, mis sai alguse Tallinna malevast. Laskeharjutuste läbiviimist oli senini takistanud laskeradade vähesus. Asudes uute laskeradade väljaehitamisele lähtuti põhimõttest, et ühelgi kaitseliitlasel ei kuluks sinna jõudmisel üle ühe tunni. 31. märtsiks 1932 oli kaitseliitlastel kasutada ligi 650 laskerada.

    Arengut pidurdavatest faktoritest vabanedes hakkas laskeasjandus niivõrd kiiresti arenema, et 1929/30. aastal võidi kogu tegevuse raskuspunkt vähehaaval taktikalisele väljaõppele üle kanda.

    Kaitseliidu riigikaitselist õppe- ja kasvatustööd juhtis KLi ülem oma staabi kaudu, tegelikuks töö juhtijaks ja koordineerijaks oli aga õppe-spordiosakonna pealik ühes talle alluvate jaoskondadega. 1934. aastani korraldati õppusi KLi ülema käskkirjade, peastaabi ringkirjade ja juhendite järgi. Siis ilmus aga Kaitseliidu õppemääruste I osa, mis määratles kindlad piirid ja kavad kõigi relvaliikide õpetamiseks Kaitseliidus. Hiljem lisandusid veel mitmed õppetegevuse eri tahke kajastavad väljaanded.

    Õppetöö aluseks malevates oli peastaabi poolt koostatud KLi tegevuse üldkava, mis peale KLi ülemalt saadud kinnitust saadeti malevatesse. Üldkavas oli kindlaks määratud järgmise aasta õppetegevuse üldsuund ja eesmärgid ning loetletud peastaabi korraldatavad õppused. Selle alusel koostati malevates üksikasjalikud tegevuskavad terveks aastaks.

    Malevates juhtisid õppetegevust peamiselt instruktorid. Enamikus olid nad kaitseväest üle toodud ja kõrge kvalifikatsiooniga sõjalise ettevalmistusega. Instruktorite teadmiste värskendamiseks, uute juhendite andmiseks ja tegevuse ühtlustamiseks korraldati KLi peastaabi juures aeg-ajalt paarinädalasi täienduskursusi.

    Peale instruktorite teostasid väljaõpet ka vabatahtlikud pealikud. Mitte kõik neist polnud oma ametile vastava sõjalise ettevalmistusega. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et üksuse pealikult nõuti lisaks sõjaväelisele juhtimise oskusele ka laialdast seltskondlikku tööd, mis esimesest mitte väiksema tähtsusega polnud.

    1931. aastal kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, 1934. aastal Kaitseliidu elu ja tema töökorralduse arendamiseks koostatud Kaitseliidu kodukorra.

    Mure kodukaitsjate järelkasvu pärast sundis isasid-emasid võtma kaasa ka oma poegi-tütreid. Nii kujunesidki Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrvale kolmekümnendatel aastatel noorteorganisatsioonid.

    Noorteorganisatsioon Noored Kotkad asutati 1930 ja Kodutütred 1932. Uute organisatsioonide tekkega kasvasid ka Kaitseliidu ülesanded ja vastutus. Harilikule väljaõppele lisandus noorsookasvatustöö, kuid just nii lõi Kaitseliit aluse oma ridade täienemisele tulevikus.

    1939. aastal oli Kaitseliidus umbes 14 000 naiskodukaitsjat, 15 300 noorkotkast, 17 400 kodutütart ja umbes 60 000 kaitseliitlast

    17. juunil 1940 marssis Eestisse Nõukogude armee. Riigi juhtkond oli otsustanud vastupanu mitte osutada. Samal päeval saadeti malevatesse KLi ülema raadiogramm nr 418, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda.

    Algas Kaitseliidu likvideerimine. Vastu tahtmist allusid kaitseliitlased käsule ja ehkki üleandmisdokumentide järgi anti kõik relvad ära, suudeti siiski osa relvi ja laskemoona kõrvale toimetada, mis hiljem leidsid kasutamist  1941. aasta  “suvesõjas”

     

      Naiskodukaitse  tagasi

    Naiskodukaitse (NKK), kui Kaitseliidu eriorganisatsioon loodi Kaitseliidu ülema käskkirjaga 02.09.1927. aastal.

    Naiskodukaitse ellukutsumisel oli eeskujuks Soome samalaadne naisorganisatsioon, mis oli loodud toetamaks sealset Kaitseliitu. Peamiselt tähendas toetamine erinevatel viisidel raha kogumist, varustuse õmblemist ja Kodukaitse ürituste toitlustamist.

    Ka Naiskodukaitse asutamise peamiseks põhjuseks sai see, et naistest oodati abi Kaitseliidu ülesehitamisel. Nimelt jõudsid 1927. aastaks poliitikud üksmeelele selles osas, et Eesti vajab oma iseseisvuse kindlustamiseks vabatahtlikkusel põhinevat riigieelarve välist reservväge.

    Nii kaitseliidu kui naisko- dukaitse organisatsiooni arenda- misele andis omakorda tõuke Nõukogude Venemaa poolt Eestis mahitatud kommunistlik riigi- pöördekatse 1. detsembril 1924.

    Naiskodukaitse loodi ajal, mil Eesti iseseisvust ja identiteeti toetas rahvuslusidee, mille üks olulisi komponente oli kodaniku altruistliku, riigi heaks antava panuse väärtustamine.

    Niisugusest arusaamast tule- nesid ka Naiskodukaitse tegevuse ideoloogilised alused: rahvuslikkus, altruism, demokraatia, lugupidamine füüsilisest tööst ja naiste emantsipatsioon. See tähendas, et organisatsiooni liikmed vastutasid võrdselt kõigi organisatsiooni eesmärkidest tulenenud ülesannete täitmise eest. Naiskodukaitse naised tegid tööd - sellest isiklikku kasu eeldamata ja tasu nõudmata.

     

    Naiskodukaitse oli oma aja kohta väga edumeelne naisorganisatsioon. Sellesse kuulumine oli ka "seltskonnas" prestiižne. NKK juhtkond koosnes tuntud ning tunnustatud ühiskonnategelastest: Tallinna Naisseltsis esimesena NKK loomise ideega välja tulnud Tallinna Inglise Kolledži juhataja Anna-Tõrvand Tellmann oli kauaaegne NKK keskjuhatuse liige ja Tallinna ringkonna esinaine; Tartumaal Sahkapuul kodumajanduskooli asutaja ja juhatajana töötanud Mari Raamot oli esimesed üheksa aastat organisatsiooni esinaine, Viljandi gümnaasiumi õpetaja ja juhataja abina tegutsenud Erika Oskar-Männik oli Sakalamaa ringkonna esinaine ja Mari Raamoti järel Naiskodukaitse esinaine; Tartu Naisseltsi aktiivne liige ja ajakirja "Taluperenaine" toimetaja Alice Kuperjanov oli pikka aega NKK keskjuhatuse liige. Need on vaid mõned näited.

    Naiskodukaitse tegevuse võib üldjoontes jagada kaheks, millest ühe osa moodustas tegevus iseseisva naisorganisatsioonina ja teise osa tegevus Kaitseliidu eriorganisatsioonina. Niisuguse jaotuse tegi võimalikuks pikkade vaidluste järel saavutatud rahaline iseseisvus Kaitseliidust.

    Tegevus naisorganisatsioonina oli suunatud oma liikmete arendamisele erinevate erialaste ja üldharivate kursuste läbi ning ühiskonnale rahvuskultuuriliste ja heategevuslike ürituste kaudu. Naiskodukaitse algatusel ja kureerimisel loodi 1932. aastal tütarlasteorganisatsioon Kodutütred soodustamaks koolikohustuse east (lõppes 13 aastaselt) väljakasvanud laste sihipärast arendavat tegevust.

    Kaitseliidu eriorganisatsioonina oli NKK peamine rõhuasetus erinevate tasuliste ürituste ja väljamüükide abil raha kogumisel, riide- ja meditsiinivarustuse valmistamisel, Kaitseliidu ürituste toitlustamisel ja meditsiinilisel tagamisel. Samuti oli väga oluliseks tegevuseks organisatsiooni ideede ja eesmärkide selgitamine rahvale.

    Naiskodukaitse oli paindlik organisatsioon, mis kohandas oma tegevust vastavalt välistele mõjuteguritele. Kui esimestel taastamisjärgsetel aastatel oli ülekaalus rahvuslik-riiklik ülesehitustöö, siis uue sõjaohu ilmnedes 1930ndate keskel muutus tegevus enam lähedaseks otsesele riigikaitselisele tegevusele.

    Naiskodukaitse oli oma ligikaudu 15 000 liikmega üks suuremaid naisorganisatsioone, mille panust Eesti Vabariigi ülesehitamisel ja iseseisvust väärtustava mentaliteedi kujundamisel on raske üle hinnata. Naiskodukaitse likvideeriti koos Kaitseliidu ja teiste eriorganisatsioonidega ühe osana Eesti okupeerimise avamängust 17. juunil 1940. aastal.

     

      Eesti riigikaitse plaam  tagasi

    Eesti Vabariigi kaitseplaani sissejuhatavas osas oli öeldud, et Eesti on neutraalne riik ja tahab elada rahus kõikide riikide ja rahvastega. Kui Eesti peab sõdima, siis on see kaitsesõda kallaletungija vastu.

    Eesti kaitseplaan oli suunatud meie arvatava vaenlase N. Liidu kallaletungi vastu. N. Liit oli piiramata võimalustega suurriik, kellega Eestil kui väikeriigil oli lootusetu sõdida. Selles olukorras jäi meil ainult üks võimalus – mitte loota teiste abile vaid omaenese jõule ja korraldada Eesti riigikaitse nii efektiivne, et vaenlane arvestaks kallaletungi korral suurte kaotustega nii rindel kui tagalas.

    Eesti rahvaarv oli väike ja sellele vastavalt ka tema sõjavägi, mistõttu riigi territooriumi kaitsmisel on tähtis iga tema kodaniku panus. Meie vastupanu kaitsesõjas pidi olema totaalne, kus kogu elavjõud ja materiaalsed võimalused tuli paisata võitlusse vaenlase vastu.

    Kaitseplaani operatiivne idee oli: õigeaegselt ja kiiresti teostatud mobilisatsiooniga  loodud sõjaliste jõududega aktiivselt kaitsta Eesti idapiiril Narva jõe ja Velje järve joonel asuvat positsiooni. Rinde tagalas hoida tugevad ja liikuvad varujõud, mille abil likvideerida vaenlase läbimurded rindel ning dessandid õhust, merelt ja järvedelt.

    Eesti idapiiril asuvate jõgede ja järvede joon moodustas aastaringselt teatava loodusliku takistuse, mis meie vägede kaitsetegevust suurel määral kergendas, raskendades samal ajal aga idast pealetungiva vaenlase tegevust ja tema ülekaalus olevate sõjaliste jõudude efektiivset rakendamist. Selle positsiooni kaitsmise edukus olenes aga suuresti õigeaegsest mobilisatsiooni läbiviimisest ja katteosade kiirest rakendamisest.

    Kaitseplaani üheks tähtsamakas operatiivala dokumendiks oli kattekava, mis oli heaks kiidetud Vabariigi Presidendi ja kinnitatud Sõjavägede Ülemjuhataja poolt. Kattekava käivitamine vallandas koheselt terve rea sellega seoses olevate kavade teostamise ja kehtestas kogu Vabariigis sõjaseisukorra.

    Katteväeosade ülesandeks oli kaitse teostamine kaitsepositsioonidel kuni mobiliseeritutest väeosade saabumiseni. Katteväeosad oli vastavalt välja õpetatud ning üksused teadsid oma ülesannet ja positsioone, mida nad käsu saamisel või vaenlase ootamatu kallaletungi korral pidid sisse võtma. Kohtades, kus katteväeosadel ei olnud alalisi kindlustusi, pidid alustama oma positsioonil ettenähtud  välikindlustuste töödega.

    Katteväeosad pidid hoidma vastast taganemislahingutega vähemalt neli päeva ida pool Narva jõge, et anda mobiliseeritud väeosadele võimalus asuda positsioonidele. Kõige ohtlikum lõik põhjarindel oli Narvast kuni Narva-Jõesuuni.

    Peipsi järv alates Vasknarvast kuni Emajõe suudmeni endast erilist ohtu ei kujutanud. Meil oli täpselt teada, kuipalju oli vastasel Peipsil ujuvvahendeid. Keerulisem oli olukord Meerpalu ja Mehikoorma vahelisel alal.

    Raskem oli olukord lõunarindel, kus puudusid looduslikud takistused. Katteväeosad pidid vaenlast takistama Laura-Irboska joonel. Kuna see ala oli soomusvägedele läbitav, siis olid sinna kontsentreeritud ka need vähesed tankitõrjevahendid, mis meil olemas olid. Raskusi tekitas ka lätlaste kaitseplaani üks variant – tõmmata oma väed tagasi kuni Sigulda kõrgustikuni, avades seega meie lõunatiiva.

    Ette oli valmistatud ka kõikide maantee- ja raudteesildade õhkimine. Hävitamisele kuulus ka Riia-Pihkva kivitee. Teised piiriäärsed teed olid sihilikult hooletusse jäetud ja nende kasutamine raskendatud.

    Lätlastega ühise vastupanu korral oli oodata, et vastane annab löögi just kahe riigi vägede kokkupuutepunkti pihta. Lätlastega oli kokku lepitud moodustada selles piirkonnas segaüksused. Tõsist vastupanu oli meil vaja osutada umbes 120-140 km pikkusel lõigul.

    Kuni 1939. aastani olid meie saared peaaegu kaitseta. Alles 1939. aastal võeti vastu otsus jätta saartel mobiliseeritud mehed  kohale ja formeerida nendest Saarte rügement. Moodustati ka eraldi Saarte sõjaväeringkond. 

    Üleriikliku kattekavast tulenevalt oli kõigis väekoondistes ja väeosades välja töötatud juba detailiseeritud allüksuste kattekavad ning teised

     

      Eesti kaitseväe väljaõpe  tagasi

    Eesti sõjaväe vanem juhtkond pärines endisest Vene keiserlikust armeest ja omas kahe sõja rikkalikke kogemusi. Nende hulgas oli palju kõrgema sõjaväelise haridusega ohvitsere. Veel 1939. aastal olid tegevteenistuses Vene Kindralstaabi Akadeemia lõpetanuist kindral Joh. Laidoner, kindralleitnandid P. Lill ja N. Reek. Vene Intendandi Akadeemiast kindralmajorid T. Rotberg ja R. Reiman ning kolonel G. Viard. Vene Mereväe Akadeemiast kontraadmiral H. Saltza.

    Vabariigi algaastail loodi staabiteenistuse ohvitseride ettevalmistamiseks Kindralstaabi kursused ja hiljem Kõrgem Sõjakool. Peale selle olid meie ohvitserid õppinud välismaal - Soome, Läti, Saksa, Poola, Belgia ja Prantsuse Kõrgemates sõjakoolides.

    Sõjaväe komplekteerimisel riviohvitseridega oli püstitatud ülesanne, et sõja korral iga kompaniiülem ja sellest kõrgemad ülemad oleksid Sõjakooli haridusega. Rühmaülemad ja sellele vastavad ametikohad olid ette nähtud komplekteerida reservohvitseridega. Sõjakoolis väljaõppe saanud reservohvitsere oli meil üle viie tuhande.

    Seoses sõjatehnika pideva arenemisega pöörati suurt tähelepanu ohvitseride tehnilisele väljaõppele. See toimus Vabadussõja järel asutatud Sõjaväe Tehnikakoolis, mille 1923. aastal lõpetas 70 ohvitseri, kellest jätkus meie sõjaväe esialgseks vajaduseks. Seejärel kool suleti ja jätkas tegevust kümme aastat hiljem. Tehnilist väljaõpet saadi ka välismaa sõjakoolides.

    Suurt tähelepanu pöörati ka allohvitseride kaadri kasvatusele ja väljaõppele. Kaadriallohvitseride ettevalmistamine toimus põhimõttel, et nad sõjas vajaduse korral võisid asendada ohvitsere. Tegelikkuses tulid meie allohvitserid selle ülesandega hästi toime Teises maailmasõjas, kus allohvitserid täitsid edukalt kompanii ülemate ülesandeid. Allohvitseride ettevalmistamine toimus algul Allohvitseride koolis, hiljem Lahingukooli juures, kuhu saadeti väeosade õppekeskuste lõpetajaid.

    Kohustusliku sõjaväeteenistuse pikkus oli Eestis suhteliselt lühike. See andis end tunda reservohvitseride väljaõppes. Siin aitas olukorda parandada riigikaitseõppuste sisseviimine gümnaasiumides ja ülikoolides. Sõjaväe õppekavades püstitatud nõuded nõudsid sõdurite väljaõpetamisel väeosadelt intensiivset tööd, et need lühikese teenistusaja jooksul ette valmistada igakülgseks võitluseks lahinguväljal. Sõjavägede staabi direktiivides toonitati: igast sõdurist tuleb kasvatada veendunud isamaa kaitsja, arendada temas algatusvõimet ja õpetada teda igas olukorras tegutsema iseseisvalt.

    Kindral Laidoner on korduvalt väitnud, et mis meil vaenlasega võrreldes jääb puudu arvuliselt, seda asendab suurel määral meie parem väljaõpe, kindel moraal, kõrgem kultuur ning hea tasemega juhtkond.

    1939. aastal olime veendunud, et Eestil on just selline sõjavägi, nagu Sõjavägede Ülemjuhataja seda iseloomustas. See oli võimalik seetõttu, et eesti rahva nii kultuuriline- kui intellektuaalne tase oli kõrge. Meie noorsoo kasvatus kodus ja koolis lõi selleks kindla aluse, millele omakorda rajanes sõjaväeline kasvatus ja väljaõpe. Lisaks oli eestlastel võitleja iseloom, esivanematelt pärandatud vabadusvõitluse tahe, isamaa ja vabaduse armastus ning suur kohusetunne isamaa ees.

     

      Kaitseväe tehniline varustatus  tagasi

    Hoolimata oma väiksusest, hoolitses Eesti riik tõsiselt oma riigikaitse eest. Sõjaväeladudes oli varutud toitu umbes 110 tuhande mehelisele armeele, millest pidi jätkuma vähemalt kuueks kuuks. Neid varusid uuendati pidevalt.

    Sõjaväevarudes oli piisavas koguses meditsiinilist varustust, samuti riideid ja jalatseid. Varutud oli vajalikul hulgal moodsaid sidevahendeid ning sidepataljoni oli saanud vastava väljaõppe.

    Vooriteenistus koosnes nii veoautodest kui hobuveokitest. Nii oli see enne Teist maailmasõda kõikides armeedes. Seega kuulusid ka hobused mobilisatsiooni alla.

    Peale Vabadussõja lõppu jäi Eesti sõjaväel järel palju relvi. Nende arv 1000 elaniku kohta oli Läänemereäärsete  riikide suurim. Samal ajal määrati 1928. aastal sõlmitud Kellog-Briandi  paktiga Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud. Nii tohtis Eesti omada näiteks vaid 66 sõjalennukit.

    Sel põhjusel kanti  suur hulk relvi järgnevatel aastatel maha ja hävitati. Palju relvi müüdi soodsalt ära Hispaania kodusõja ajal. Kolmekümnendate aastate lõpul suurendas Eesti Vabariik oma kaitsekulutusi, mis moodustasid nüüd 25% riigieelarvest. 1940. aastal hinnati sõjaministeeriumi ja Kitseliidu varade väärtuseks 95 miljonit krooni [26 milj. dollarit]. Siinjuures tuleb arvestada ennesõjaaegset krooni ja dollari kurssi.

    Püsside ja kuulipildujate arv ületas isegi nende vajaduse mobilisatsiooni korral. Kuid puuduseks oli see, et nende valik oli väga erinev. Kasutusel olid põhiliselt vene ja inglise vintpüssid, kusjuures viimased puuriti ümber vene kaliibrile. Kergekuulipildujatest olid kasutusel põhiliselt “Madsen” tüüpi, ning  osaliselt ka “Lewis”, “Colt” ja “Vikers” tüüpi kuulipildujad. Selline relvade mitmekesisus lõi tingimuse, kus kuulipildujate laskemoona  polnud võimalik vintpüssides kasutada ja vastupidi. Raskekuulipildujaiks olid põhiliselt vene “Maxim” tüüpi kuulipildujad. Enne 1939. aastat õnnestus soomlastelt osta piiratud koguses nende väga häid püstolkuulipildujaid “Suomi”. Ka hakkas meie “Arsenal” ise püstolkuulipildujaid tootma, kuid nende arva jäi väikeseks.

    Kokkuvõttes olime me käsirelvadega  vajalikul määral varustatud ja nende tehniline tase ei jäänud maha teiste riikide omast.

    Käsirelvade laskemoona oli meil varuks umbes 100 miljonit padrunit. Enamus laskemoona oli uus, kusjuures pidevalt  tehti padrunite uuenduslaadimist. Umbes sama suur oli laskemoona kulu Eesti Vabadussõjas. Nüüd oli see kogus arvestatud aga  vaid üheks kuuks, sest oli ebatõenäoline, et oleksime kauem suutnud vastu panna. Loodeti, et selle aja jooksul saabub meile välisabi.

    Suurtükiväe laskemoona oli valmis pandud 6 tuleüksust (üks tuleüksus on 100-200 mürsku, olenevalt kaliibrist]. Vene 3-tollistele ja “Schneider” 6-tollistele suurtükkidele oli ladudes varuks veel sama palju tuleüksusi. Suurtükiväe laskemoonaga varustatuse poolest olime teistest Balti riikidest ees. Samuti olid piisavalt varustatud laskemoonaga  meie merekindluse suurtükid.

    Suhteliselt nõrk oli aga meie tankivägi ja tankitõrje. Tankidest oli meil põhiliselt vaid Prantsuse kergetankid FT-17. Tankitõrjepüssid ja kahurid olid küll kaasaegsed, kuid neid oli vähe. Tankitõrjepüsse oli meie sõjaväel ainult 15 ja tankitõrjekahureid 48. Vaja oleks olnud vähemalt 250 tankitõrjepüssi ja 120 tankitõrje suurtükki. Tankitõrjesuurtükkide  kaliibriks oli 37-mm. Arvestatud oli nende  kasutamine vene põhiliste tankide T-26 ja BT-7 vastu, millede laubasoomus oli 15-20 mm.

     


     

    Kuid alates 1939.  aastast hakati N. Liidus tootma tanki T-35, Selle kaal oli 50 tonni ja soomuse paksus 30 mm. Tankil oli kolm torni ja relvadeks kolm kahurit - üks 76 mm ja kaks 45 mm ning 6 kuni 7 kuulipildujat. Tank arendas maksimaalset kiirust kuni 30 km/h. Sellise hiidtanki vastu olid meie tankitõrjerelvad võimetud.

    Täiesti kaasaegsel tasemel olid meie tankitõrjemiinid TM-34 ja TM-37, mis kuulusid kõige moodsama lahingvarustuse hulka. Nende arv (11 tuhat) võimaldas katta kõik vastase tankide võimalikud liikumissuunad.

    Kõige suurem puudus oli kaasaegsetest õhutõrjesuurtükkidest. Meie õhutõrjel oli vaid üheksa 37-mm automaat-õhutõrjesuurtükki, kusjuures kolm neist olid rakendatud merekindluste kaitseks. Vaja oleks olnud aga vähemalt 120 moodsat õhutõrjesuurtükki.

    Näitena võib tuua 1944. aasta sõjasuve, kus Tallinna linna kaitsel oli umbes 80 õhutõrjesuurtükki, kusjuures enamus neist olid kaliibriga 88-mm ja üks patarei isegi kaliibriga 105-mm, millede efektiivne laskekõrgus oli 14-16 km. Ometi jäi nende tõkketuli venelaste õhurünnaku ajal Tallinnale nõrgaks. Eesti sõjaväes kasutusel olnud 37-mm õhutõrjesuurtükkide efektiivne laskekõrgus oli aga vaid 1,6 km.

    Enne 1939. aastat oli Eestil vajalik arv õhutõrjesuurtükke küll tellitud, kuid alanud sõja tõttu jäid need saamata. Õhutõrje nõrkus vaenlase tohutu lennuväe vastu oli ka üks põhjustest, miks 1939. aasta septembris alistuti.

    Soomusvägi meil praktiliselt ei olnud. 1934. aastal Poolast ostetud 6 tanketti TKS ei olnud oma 8-10 mm soomuse ja ühe 7,7-mm kuulipildujaga lahingumasinad. Meie ülejäänud tankid ja soomusautod olid pärit Esimesest maailmasõjast või ise ehitatud ja võisid kasutust leida ainult püsivate tulepunktidena, või äärmisel juhul tänavalahingutes.  Aastatel 1926-1928 “Arsenalis” ehitatud 13 soomusautot ei muutnud olukorda.

    Eesti lennuvägi oli üsnagi tagasihoidlik. Arvuliselt oli lennukeid küll 37, kuid nende lahinguväärtus oli minimaalne. Mõned inglise “Bulldog”  ja “Bristol” tüüpi hävitajad, kuus Hawker Harti ja vaid üks “Avro-Anson” pommitaja koos kuue Eestis valmistatud PON ja PTO-4 tüüpi õppelennukitega  moodustasid kogu Eesti lennuväe. Seose lennuväe moderniseerimisega kanti (osalt müüdi Hispaaniale) aastatel 1937-1939 maha 28 lennukit. 1937. aastal telliti Inglismaa Vickersi tehasest 12 hävitajat Supermarine Spitfire I. Lennukid pidid Eestisse jõudma 1939. – 1940. aastal, kuid alanud sõja tõttu see tellimus tehase poolt tühistati.  1939. aasta lõpul osteti Saksamaalt viis luurelennukit Henschel 126B-1, kuid need saabusid relvadeta. 1940. aastal oli Eesti Lennuväel 37 lennukist lahingukorras vaid kaheksa masinat.

    Eesti sõjalaevastiku põhijõudu- deks olid kaks allveelaeva “Kalev” ja “Lembit”, ning täiesti uus vahilaev “Pikker”. Kõik ülejäänud laevad olid veel Vabadussõja aegsed ja need olid kasutatavad vaid miiniväljade rajamisel ja traalimisel ning mingil määral ka rannakaitseks. 1940. aastal, vahetult enne Eesti okupeerimist oli eesti kaitseväe relvastus järgmine:

     

    sõjapüsse

     173, 4 tuhat

    püstoleid

    8,9 tuhat

    õhutõrje suurtükke 37 mm

    9 tükki

    püstolkuulipildujaid

    496 tükki

    kuulipildujaid

    5190 tükki

    20-mm tankitõrjepüsse

    15 tükki

    81,4-mm miinipildujaid

    34 tükki

    suurtükke 37 mm kuni 305 mm            

    489 tükki

    tanke ja tankette

    22 tükki

    soomusautosid

    23 tükki

    lennukeid kõiki tüüpe

    42 tükki

    sõjalaevu

    15 laeva

    allveelaevu

    2 tükki

    käsigranaate

    125 tuhat

    tankitõrjemiine

    11 tuhat

    raadiojaamu

    133 tükki

     

     

    Väärib märkimist, et Eesti valitsus otsustas ise toota relvi ja laskemoona ja seda küllalt kõrgel tehnilisel tasemel. Näitena võib tuua käsigranaadid EK (“Eesti kaigas”), mille prototüüp “Saksa kaigas” Teises maailmasõjas edukalt kasutamist leidis.

    1939. aasta kevadel saabus Eestisse laev sõjavarustusega, kus oli 40 000  vintpüssi “Mauser”, üle 1200 kuulipilduja, 12 Rootsi firma “Bofors” 40-mm automaat-õhutõrjekahurit ja 23 välihaubitsat 114 mm koos laskemoonaga. Peale selle veel lennukipomme ja lõhkeainet. Kogu selle relvapartii väärtus oli 500 tuhat Inglise naela ehk 10 miljonit tolleaegset Eesti krooni. Kogu varustus oli täiesti uus ja kuulus Belgia kodanikule E. Grimard’dile ning oli adresseeritud ühele Inglise firmale, mille esindaja ta oli. Laev oli tulnud Poolast ja reekspordi korras oli relvade sihtmaaks Hiina. Kuna aga alanud sõja tõttu laevaliiklus oli takistatud, jäid relvad Eestisse ja langesid 1940. a. sügisel punaarmee saagiks. 1939. aasta septembris oleks see relvapartii lahendanud meie relvastuses paljusid kitsaskohti, eriti aga õhukaitses.  

      Kaitsealane koostöö naabritega  tagasi

    Oma riigi julgeoleku kindlustamise küsimus oli Venemaa alt vabanenud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel kõne all juba iseseisvuse algaastail, kuid mitmesugustel põhjustel jäi ühine kaitse liit loomata.

    Eestil oli oma lõunanaabri Lätiga ühised riigikaitselised huvid ning sellel eesmärgil sõlmiti  1923. aastal Eesti-Läti kaitsealase koostöö leping. Selle lepingu eesmärk oli ära toodud lepingu sissejuhatavas osas: […] et alal hoida oma rahvuslikku suveräniteeti ja sõltumatust, mis kätte võidetud nii paljude ohvrite hinnaga, aga samuti oma territooriumi puutumatust.

     Lepingu järgi olid mõlema riigi valitsused kohustatud ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ühisel nõul talitama ja vastastikku teineteisele rahvusvahelistes suhetes poliitilist ja diplomaatilist abi andma ning vastastikku teineteist aitama juhul, kui ühele neist peaks kallale tungitama. Eesti-Läti kaitsealane koostööleping jõustus 21. veebruaril 1924 aastal ja sellest ajast peale arendati mõlema maa sõjavägede vahel , paraku küll mitte järjepidevalt, riigikaitselist koostööd.

    Eesti riigikaitse kavad olid rajatud eeldusele, et meie tõenäoline vaenlane on N. Liit. Kindral Laidoner, andes juhtnööre meie kaitsekavade koostamiseks märkis, et on 90% kindel, et meie vaenlaseks saab olema Nõukogude Liit. Samal seisukohal oli ka Läti Sõjavägede juhtkond. Leedul oli selles küsimuses erinev seisukoht, kuna tal oli võimalikke vaenlasi enam kui üks.

    Eesti-Läti kaitsealase lepingu põhjal välja töötatud kaitsekavad käsitlesid ainult mõlema riigi kaitse korraldamist kallaletungija vastu. Neis kavades ei käsitletud mitte mingisuguseid kallaletungi plaane N. Liidule, nii nagu N. Liit seda hiljem süüdistusena  Eestile ja Lätile ette heitis.

    1934. aastal kirjutati alla Eesti, Läti ja Leedu vaheline nn. Üksmeele ja koostöö leping. See leping ei andnud erilisi tulemusi ja seda just riigikaitse küsimustes. Nagu hiljem (1956. a.) on väitnud ka Leedu endine välisminister Stasys Lozaraitis, oli Balti riikide omavaheline koostöö enne Teise maailmasõja puhkemist ebarahuldav.

    Balti riikide lähima naabri Poola olukord polnud kadestamisväärne. Asudes kahe suurriigi, N. Liidu ja Saksamaa vahel, olid tal piiritülid kõigi naabritega. Eriti oli Poola ohustatud Saksamaa poolt ja seda eeskätt nn. “Poola koridori” pärast, mis lahutas Ida-Preisimaa emamaast ja millega sakslased ei leppinud. Kuigi Balti riikidel ja Poolal olid ühised ohud, ei toimunud nende vahel mingisugust riigikaitselist koostööd.

    Üle Soome lahe asus meie vennasrahvas. Kui sõbralikke tundeid soomlased meie vastu ka ei kandnud,  määras Soome hoiaku ikkagi olukorra realiteet. Oma geopoliitilise asendi ja ajalooliste sidemete tõttu kuulus Soome Skandinaavia riikide huvipiirkonda. Seetõttu ei tahtnud Soome, nii nagu kogu Skandinaavia, oma saatust meiega jagada. Kuid nii soomlastel kui meil polnud sugugi ükskõik, kelle valduses on Soome lahe vastaspool. Nii meile kui soomlastele oli selge, et kui lahe ühe poole vallutab N. Liit, siis ähvardab sama oht ka lahe teist kallast, kuna Soome lahe sulgemiseks on vajalik, et selle mõlemad kaldad oleksid selle valdaja käes. See meie ning soomlaste seisukoht leidis hiljem ka kinnitust, kui punaarmee Eestis baasidesse asus. Kohe nõudis N. Liit Soomelt baaside rajamist ka lahe vastaskaldal Hanko rajoonis.

     

      Eesti-Soome sõjaline sild  tagasi

    Eesti Vabadussõja ajal võitlesid Eesti rinnetel koos eestlastega ka soomlased. Miks tõttas Soome ilma kõhklusteta appi, kui Eesti oli hädas? Soome parlamendi, valitsuse ja sõjalise juhtkonna soov ei tuginenud mitte ainult hõimusuhetel. Pakutud abi põhines raudsetel reaalpoliitilistel põhimõtetel, mille järgi oleks Soome enda julgeoleku huvides esmatähtis, et idapoolse suurriigi asemel oleksid Soome lahe lõunarannikul eestlastest peremehed. Kui Nõukogude Venemaa neelaks alla logu soome lahe lõunaranniku, nõrgeneks oluliselt Soome strateegiline positsioon.

    Eelkõige sellele eesmärgile tugines Soome sõjaväelise juhtkonna 1920. aastate keskpaiku alustatud ning kuni Talvesõjani jätkunud tihe sõjaline koostöö Eestiga. Sedasama võib öelda ka täna 1991. aastal Soome peastaabi ja Kaitseministeeriumi poolt algatatud koostöö kohta Eestiga.

    Eestlaste võitlust bolševismi vastu peeti ka Soome võitluseks samade ideede ning selle pooldajate vastu. Võitlust bolševismi vastu Soome lahe lõunakaldal ning Eesti abistamist põhjendati parlamendis just nimelt Soome enda kaitsevõime tugevdamisega. Samal arvamusel oli ka Soome presidendiks saanud ratsaväekindral C. G. E. Mannerheim. Viimase arvates mõjutas iseseisev Eesti suurel määral Soome turvalisust ning seepärast oli nii poliitiliselt kui operatiivselt oluline, et soomlased abistaks eestlasi nende vabadusvõitluses. Sama joont ajas ka Soome tollane kaitseminister Rudolf Walden, kes valitsusliikmetele Eesti kaitsevõime vastupidavusest kõneldes ütles:  "Kui eestlased teevad vaherahu, on see meie jaoks niisama hukatuslik, kui bolševike võimalik Eesti vallutamine.  See oleks äärmiselt suur oht Helsingile ja kogu Soomele."

    Soomlaste Eesti Vabadussõjas osutatud abi viis Eesti poliitilise ja sõjalise juhtkonna Eesti-Soome liidu loomise ning edaspidise sõjalise koostöö mõttele. Kõige järjekindlamalt taotles seda Konstantin Päts. Et tagada sõjaline ülemvõim ja kontroll Nõukogude Vene laevastiku üle Soome lahel, esitas Päts koos Sõjavägede ülemjuhtaja [siis veel kolonel] Laidoneriga koostatud plaani, mille kohaselt suure idanaabri laevastik suletakse sõja korral Soome lahte, kasutades selleks ära juba enne Esimest Maailmasõda venelaste poolt ehitatud massiivset Peeter Suure merekindlust, eelkõige aga selle peakaitseliini Porkkala ja Tallinna vahel.

    Ehkki Venemaal koolituse saanud Soome sõjaväeline juhtkond keeldus Konstantin Pätsi poolt tehtud koostööettepanekust, jätkati Eestis Soome lahe sulgemiseks vajalike koostööplaanide väljatöötamist. 1924. a. juuli alguses arvas Eesti merevägede staabiülem mereväekapten Hermann Salza vestluses Sõjavägede staabiülema Paul Lille ja sõjaministri Oskar Ambergiga, et kui Eesti merevägi omaks kolm allveelaeva, suudaksid need koos Soome kolme allveelaevaga sulgeda punavägede laevastiku pääsemise Läänemerre. Samuti nägi mereväekapten Salza plaan ette Soome lahe mineerimise, kusjuures soomlased mineeriksid Seiskari saare ja Soome ranniku vahelise ala ning eestlased Soome lahe lõunapoolse laevatee.

    Kuid neis plaanides rõhutatud koostöö Soome merejõududega tegeliku koostööni siiski ei viinud. Soome sõjaväelise juhtkonna huvi oli keskendunud allveelaevadele. Kuna tol ajal olid allveelaevade tõrjevahendid veel lapsekingades, omasid allveelaevad suurt ohtu vaenlase sõja- ja lahinglaevadele. Allveelaevapositsiooni elluviimiseks pööras Soome sõjaväeline juhtkond oma pilgud Läti poole, kelle käsutuses oli kaks tuliuut Prantsuse päritolu allveelaeva Ronis ja Spidola. Läti mereväe kaitseplaan nägi ette, et punavägede ründamise korral paigutatakse Läti allveelaevad Soome lahe idaossa, Seiskari saare joonele. Soome koostöö ettepaneku lükkas Läti mereväe juhataja admiral grahv Arkibald Keyserling aga tagasi, kuna ta arvas, et piisavalt tugeva positsiooni moodustamiseks oleks vaja vähemalt kahtteist allveelaeva.

    Pärast Läti merevägede komandöri poolt saadud "korvi" hakati Soomes tõsiselt mõtlema Soome lahe sulgemisele, kusjuures tähelepanu oli pööratud Peeter Suure merekindlustussüsteemi rakendamisele. Soome lahe sulgemisest olid huvitatud ka rootslased ja 1930. a. algul toimusid mitmed kolmepoolsed läbirääkimised, mille tulemuseks oli otsus - sulgeda sõja korral Soome laht merekindluste ja miiniväljaga.

     

      Soome lahe sulustrateegia  tagasi

    1933. a. novembris toimus Tallinnas Soome lahe sulustrateegiaga tegelevate eesti ja soome ohvitseride esimene staabiõppus. Staabiõppusel lähtuti sellest, et Soome lahe kitsus suletakse viiel erineval moel. Esimene ühine sulutsoon käsitles rannakaitsesuurtükiväe koostööd. Eesti-Soome suurtükipositsioon koosnes lahe kitsuse mõlemale kaldale paigutatud keskmise- ja suurekaliibriliste rannakaitsesuurtükkide risttulest, mida juhiti ühise tulejuhtimisevõrgustiku abil. Tulejuhtimise andmed anti vastaskalda suurtükkidele mööda Soome lahe põhjas olevat merekaablit. Samal ajal oli suurtükkide tuld võimalik juhtida ka raadio teel. Nii juhiti Aegna ja Naissaarelt Mäkiluoto suurtükkide tuld ja vastupidi.

    Soome poolel olid rannakaitserelvadeks pommi- ja gaasikindlatesse soomustornidesse paigutatud ning elektriliselt juhitavad 12-tollised [305 mm] kaheraudsed suurtükid. Mäkiluotol ja Kuivasaaril oli kokku neli suurtükki. Mäkiluoto kindluse suurtükituli ulatus kuni Naissaare ja Aegnani. Kuivasaari kahurite tuli aga kuni Eesti rannikuvetes oleva Keri saareni. Lisaks neile paigutati kolmekümnendate aastate keskel Mäkiluotole veel kaks 8-tollist [203 mm] suurtükki, mille laskekaugus ballistilise [terava otsaga] mürsuga oli umbes 27 kilomeetrit, ulatudes Soome lahe keskkohani. Soome suurtükipositsioone tugevdati 1934.-1936. aastal Rönnskäri saarele paigutatud 6-tolliste [152 mm] suurtükkidega, mille ülesandeks oli lisaks sulu tugevdamisele kaitsta ka Mäkiluoto kindlust.

    Helsingi lähedal olnud Katajaluoto, Rysäkäri ja Isosaari kindlustes oli kokku kaksteist 10-tollist [254 mm] rannakaitse suurtükki, mille tulesektor lõikus Aegna saarel olnud 305 mm suurtükkide tulega. Lisaks neile oli neist ida pool asunud Villingi kindluses veel neli samasugust suurtükki. Seega oli Soome lahelt Läänemerre pürgivaid laevu Helsingi lähistelt võimalik tulistada kokku kuueteistkümnest 10-tollisest suurtükist.

     Eesti poolel oli Aegna saarel asunud suurtükitornides kokku neli 12-tollist [305 mm] suurtükki, millede tuli ulatus Mäkiluoto saare lähistele. Lisaks neile olid Aegnal veel neli ja Naissaarel seitse 8-tollist [152 mm] suurtükki, millede laskekaugus oli 20 kilomeetrit, seega kuni Soome lahe keskele. Kolmekümnendate teisel poolel paigutati Naissaarest lõuna pool asunud Suurupi kindlusesse veel kolm 9,2-tollist [234 mm] suurtükki, millede laskekaugus ulatus kuni 24 kilomeetrini [vaata lisa nr. 5].

     Seega keskendusid Soome ja Eesti rannakaitse kindlused sõja korral Soome lahe kitsusele, sulgedes mõlemal pool lahte asunud kindlustest suurtükitulega väljapääsu Läänemerele. Selleks oli neis kindlustes kokku kaheksa 305 mm, kuusteist 254 mm ja neli 234 mm suurtükki, millised võisid 5-6 minuti jooksul välja tulistada kuni 1000 mürsku.

     

      Koostöö soomlastega vee all ja vee peal  tagasi

    Teise koostöövormi - mõlema maa laevade ühistegevuse abil loodeti Soome lahe sulgu veelgi tugevdada. Kui rannakindluse suurtükid olid oma sõna öelnud, pidid Soome torpeedokaatrid andma tiibrünnaku. Soomel oli seitse torpeedokaatrit, milledest kiireima kiiruseks oli 40-sõlme. Iga kaater võis võtta peale kaks torpeedot. Eestil torpeedokaatreid polnud, kuid oli torpeedopaat Sulev, mille kiiruseks oli 20-sõlme ning relvastuseks peale torpeedode kaks 75 mm suurtükki.

     Soome-Eesti koostööplaan nägi ette ka miinivöötme rajamist Naissaare ja Mäkiluoto vahel. Nende vahelise kitsuse mineerimine oli suurtükipositsiooni orgaaniline osa, kuna lisaks kitsuse kallastel olnud suurtükkide tulele, mis kaitsesid veestatud miine, oli vaenlasel väga raske sulust läbipääsu rajada.

    Kolmandaks koostööliigiks oli ühise allveelaevade positsiooni moodustamine. Kui mõnel punaarmee laevastiku laeval õnnestunuks siiski miintõkkest läbi pääseda, ootaks seda Soome lahele suudmele koondatud Eesti ja Soome allveelaevade kett, mis oli ette nähtud paigutada Hankoniemist ida pool oleva Ajaxi madaliku ning Eesti ranniku lähistel paikneva Osmussaare vahele. See viiest Soome ja kahest Eesti allveelaevast koosnev laevastik oli sõja puhkemisel ette nähtud allutada Soome mereväe juhtimisele. Ka oli Eesti allveelaevade relvasüsteem ehitatud selliselt, et seda oli võimalik varustada Soome baasidest.

    Neljas koostöövorm sisaldas Soome ja Eesti mere- ja õhujõudude tegevust Soome lahel. Lennuväe abil oli ette nähtud Nõukogude laevastiku liikumise jälgimine lahel. Lennuvaatluse tulemused edastati raadio teel rannakaitse tulejuhtimise keskusesse ja viimased olid varakult informeeritud punalaevastiku tugevuse ja selle liikumisteekonna kohta. Eriti vajalikuks peeti lennuväe kaugluuret. Porkkala neeme ja Naissaare vahelise kitsuse õigeaegseks sulgemiseks oli vajalik Nõukogude laevastiku liikumist puudutava info saamine eriti aga Kroonlinna ja Leningradi sadama vaheliselt alalt.

     Viies koostööliik käsitles mõlema maa mereluure [mere vaatluspunkide] ja raadioluure koostööd. Rahu ajal polnud lennuvaatlustega Nõukogude laevastiku jälgimine Kroonlinna ja Leningradi sadama vahelisel alal võimalik, kuid informatsiooni selle kohta oli vaja saada pidevalt. Soome lahe sulust polnuks mingit kasu, kui Nõukogude laevastik otsustanuks murda ootamatu rünnakuga läbi kitsuse ning sooritanuks dessandi Ahvenamaale, Hiiu- või Saaremaale. Eesti ja Soome mereluure võrguga ühines ka Rootsi ja nii laienes mereluurevõrk veelgi ja Nõukogude laevastiku ning lennukite liikumise kohta saadi nüüd informatsiooni peale Soome lahe ka Läänemerelt.

     

      Side ja raadioluure  tagasi

    Koostööd ühise raadioluure arendamiseks Soomega hakati tegema juba 1927. aastal. Kuna Eesti raadioluure paistis eriti silma punaarmee taktikaliste raadiošifrite lahtimurdmises, loodi punaarmee ja N. Liidu Balti laevastiku raadioside jälgimiseks Eesti Kindralstaabi juurde raadioluure organisatsioon. Eesti ja Soome Peastaapide salajase kirjavahetuse jaoks loodi oma šiffer. Tihe koostöö sel alal jätkus kuni 1940. aastani, mil Eesti okupeeriti.

    Kuna šifreeritud kirjavahetus raadio teel oli küllaltki töömahukas ja aeglane, hakati juba 1926. aastal mõtlema peastaapide vahelise telefoni- telegraafi otseühenduse peale, milleks otsustati kasutada Soome lahe põhjas olevaid merekaableid. Juba Vene tsaarivalitsuse ajal oli Helsingi ja Tallinna vahel Soome lahe põhja paigaldatud mitu merekaablit, mille abil oli peetud telefoni- ja telegraafiühendust merekindluste vahel.

     Delikaatsete luureandmete vahetamiseks ja igapäevaseks sidepidamiseks oli merekaabel kõige sobilikum, kuna see oli, vastupidiselt raadiosidele, kaitstud pealtkuulamiste eest. Kuna merekaablid olid aja jooksul lahe põhjas pinnasesse vajunud, olnuks nende välja traalimine ja lõhkumine sõja ajal Nõukogude laevastikule üpriski raske ülesanne. Kaabelühenduste töökindlust tõstis veel ka see, et Helsingi ja Tallinna vahel oli 1930. aastal võimalik kasutada nelja merekaablit. Need olid nn. gutaperts-kestaga kaablid, kuhu oli võimalik lülitada mitu telefoni- ja telegraafi ühendusliini. Kolmekümnendate keskel paigaldati Soome lahe põhja veel kolm tinakestaga sidekaablit, mida kasutasid rahu ajal Eesti ja Soome postiside asutused. Vastavalt lepingule läinuks sõja puhkedes kõik merekaablid Soome ja Eesti sõjaväe käsutusse.

    Soome ja Eesti vaheliste sidesüsteemide töökindluse ning kaablite kaitsuse sõja olukorras pidid tagama mõlema maa mere- ja lennuvägi, aga ka suurekaliibrilised rannakaitse suurtükid, millede risttule piirkonnas need kaablid olid. Kui N. Liidu merevägi üritanuks merekaableid kahjustada, jäänuks tema laevad Soome ja Eesti rannakaitsesuurtükkide, allveelaevade ning õhujõudude ühisrünnaku alla.


     

      EESTI MEREVÄE ALLVEE LAEVAD  tagasi

    7. juulil 1936 lasti Inglismaa läänerannikul Barrowin-Furness linnas asunud  firma «Vickers & Armstrongs Ltd.»  laevadokis vette Eesti allveelaevad „Kalev” ja „Lembit”

    Vabadussõjas olulist osa etendanud Eesti merevägi osutus rahuajal noorele riigile küllalt raskeks majanduslikuks koormaks. Vabadussõja ajal juhuslikult saadud laevad nõudsid ülalpidamiseks suuri kulutusi ja samal ajal olid need merepiiride kontrolli all hoidmiseks väheefektiivsed. Vähem kui aasta pärast Tartu rahu sõlmimist tegi kaitsekomisjoni esimees Johan Laidoneri Riigikogule ettepaneku Eesti Kaitseväele allveelaeva muretsemiseks.

    1923. aastal koostas merejõudude juhataja Hermann Salza (VR I/3) eesistumisel moodustatud komisjon tehnilis-taktikalised tingimused, millistele tehniliste nõuetele peaks vastama tulevane Eesti allveelaev. Samal ajal tegutses H. Salza energiliselt selgitamaks ehitustingimusi Euroopa riikides. Ta uuris ka Koplis, endises Vene-Balti tehases poolelijäänud allveepaatide kerede lõpuniehitamise võimalusi.

    1926. aastal suutis tolleaegne sõjaminister Jaan Soots (VR I/1) leida võimaluse kahe tulevase allveelaevakomandöri koolitamiseks Inglismaal. Nendeks olid leitnandid Alfred Pontak (VR II/3) ja Ferdinand Schmiedehelm, mõlemad haritud ja Vabadussõjas osalenud,  korraliku merepraktikaga ohvitserid.

    Viibides 1926. a. 14. augustist kuni 1927. a. 8. juunini Inglismaal, õppisid nad mitmetel kursustel ja sõitsid mitu kuud Inglise allveelaevadel. Nende meeste teadmised osutusid hiljem määravaks Eesti alla eelaevade tellimisel ja ehitamisel.

    1933. aastal tutvustas Johannes Santpank (hiljem Eesti merejõudude juhataja) ajakirjas «Merendus» ka eesti avalikkust ehitatavate allveelaevade tehnilised ning taktikalised omadused.

    Samal aastal müüdi Eesti mereväele kuulunud miiniristlejad «Lennuk» ja «Vambola». Nende meeskondadest valiti välja paremad allohvitserid, säilitati nende palgad ja suunati õppima Eesti mereväe laevastiku täiendamiseks ettenähtud laevadele meeskondade ettevalmistamise kursustele».

    21. detsembril 1933 võttis Riigikogu vastu «Kaitselaevastiku täiendamise ja selleks krediidi määramise seaduse», 12. detsembril 1934 sõlmiti ehitusleping kahe allveelaeva ehitamiseks Inglise firmaga «Vickers & Armstrongs Ltd.», kelle tehas asus Inglismaa läänerannikul Barrowin-Furness linnakeses.

    1935. aasta jaanuaris sõitsid allveelaevade ehitustööd jälgima Eesti järelevalvekomisjoni kuuluvad ohvitserid ja mõned allohvitserid. Komisjoni juhtis Merejõudude Baasi insenermehaanik F. Strobel, kuhu kuulusid veel tulevased allveelaevade komandörid A. Pontak ja F. Schmiedehelm, nende abid Verner Puurand ja Richard Kokk ning insenermehaanikud Verner Käpp  ja Voldemar Jakobson. Juunis 1935 pandi paika allveelaevade kiilud. Seejärel hakati ehitusel saatma tulevasi allveelaevade meeskonnaliikmeid - allohvitsere. Esimestena saabusid tehasesse pootsmanid Jakob Väin ja Herbert Kadajas.

     

    «Kalevi» ja «Lembitu» sünnipäev

    Eesti allveelaevade sünnipäevaks loetakse nende vettelaskmise päeva. See toimus 7. juulil 1936. Esimesena ristiti allveelaev tehasenumbriga 706. Šampanjapudelit vastu laeva korpust puruks lüües lausus laeva ristiema, Eesti Inglismaa saadiku abikaasa pr. Schmidt: «Mina nimetan sinu nimeks «Lembit». Olgu sinu tegevus õnnelik ja edukas. Jumal kaitsku kõiki, kes sinul teenivad».  Laeva ahter puudutas vett kell 13.07.  Kolmteist minutit hiljem libises vette allveelaev «Kalev», mille ristimisel toimus sama tseremoonia.

    60 aastat hiljem, ristides 22. detsembril 1995 piirivalvelaeva «Pikker», lausus Tallinnas täpselt samad sõnad Eesti Vabariigi presidendi abikaasa pr. Helle Meri,

    Laevade vettelaskmine ei tähendanud veel ehitustööde lõppu. Need jätkusid koos katsetuste ja treeningsõitudega. Tehasemeeskondade kõrval osalesid katsetustel erariides eesti ohvitserid ja allohvitserid.

    Mereväe mundritesse rõivastusid meeskonnad allveelaevadele Eesti Mereväe lippude heiskamise päeval, mis loeti Eesti Vabariigile kuuluvate allveelaevade navigatsioon alguspäevaks. Allveelaeva «Kalev» jaoks oli see tähtis päev 12. märtsil 1937 ja allveelaeval «Lembit» 14. mail 1937.

    Järgnesid iseseisvad sukeldus- ja torpeedode otsimise harjutused Inglismaa vetes. Allveelaev «Kalev» asus koduteele 25. mail 1937 ja saabus Tallinna 1. juunil. «Lembit» lahkus Gravesendist 3. juulil 1937 ning jõudis Vilsandi tuletorni alla 8. juulil. Seal korrastas meeskond laeva ja «linnukuningas» A. Toom kostitas mehi sauna, piima ja rukkileivaga. Tallinna miinisadamasse saabus «Lembit» 9. juulil 1937.

     

    Saabumine Eestisse

    Inglismaalt saabusid allveelaevad Eestisse mittetäielike meeskondadega. Mõlemal laeval oli 4 ohvitseri ja 21 üleajateenijat-allohvitseri, kokku 25 meeskonnaliiget. Koosseisudes oli ette nähtud 4 ohvitseri, 26 allohvitseri ja 2 madrust-ajateenijat. Tallinnas komplekteeriti meeskonnad täielikult ja laevad hakkasid tegelema suvise õppekava alusel.

    Kuid kõigi vajalike tehniliste seadmetega polnud allveelaevad siis veel varustatud. Puuduvad kajaloodi, allveetelegraafi ja hüdrofonid paigaldas Saksa firma «Atlas-Werke A. G» septembris-oktoobris 1937, mille järel Eesti-poolne komisjon asus neid firma esindajate osavõtul katsetama. 40 mm õhutõrjesuurtükid „Bofors” paigaldati Rootsi firma poolt laevadele alles 1938. aasta septembris. Aasta lõpuks olid mõlemad allveelaevad nii tehnika kui meeskondadega täielikult komplekteerituks.

    Samal ajal tehti ettevalmistusi nii uute spetsialistide kui meeskondade väljaõpetamiseks.  Välja valitud ajateenijad osalesid suvistel navigatsioonidel, keda koolitati elektrikuteks ja torpeedospetsialistideks. Samuti käisid väljaõppel üleajateenijad piirivalvest, kellest hiljem said muretsetava valvelaeva «Pikker» diiselmootorite spetsialistid. Tulevased mereväeohvitserid IV lennust osalesid kadettidena ka sukeldusharjutustel, nii et ettevalmistused Eesti mereväe laevastiku täiendamiseks vajaliku kaadriga toimusid samaaegselt  allveelaevade meeskonna väljaõppega.

     

    Eesti allveelaevad olid universaalsed

    Allveelaevad «Kalev» ja «Lembit» olid oma ehituselt ja relvastuselt täielikult sarnased ning ehitatud ühe ja sama projekti järgi. Paljud mehhanismid, konstruktsioonid, sõlmed ja detailid kopeerisid Inglise allveelaevade omi, kuid tervikuna olid nad siiski «Kalevi» tüüpi. Nii nimetatakse neid ka tänapäeval maailma sõjalaevu käsitlevas erialases kirjanduses.

    Enne Teist maailmasõda oli maailmas sadu allveelaevu. Kuid selliseid, mis olid samaaegselt varustatud nii torpeedodega kui veealuste- ja veepealsete miinide veeskamise seadmetega, oli vaid mõnikümmend. Viimaste hulka kuulusid ka Eesti allveelaevad, olles oma ehitamise aastatel ühed moodsamad ning kõrgel tehnilisel tasemel. Isegi nii kõrgel, et mõned tehnilised lahendused pakkusid veel 1950. aastate lõpul N. Liidu konstruktoritele tõsist huvi.

    Suuruse ja tegutsemiskauguse poolest jagati allveelaevu kolme klassi: suured ookeaniallveelaevad, keskmised rannikumerede ja väikesed, päris lähedase tegutsemisega allveelaevad. «Kalev» ja «Lembit» kuulusid keskmiste hulka, olles võimelised tegutsema kogu Soome lahe ja Lää nemere ulatuses. Relvastuse, kiiruse ja sukeldumissügavuse poolest kuulusid nad igati keskmisse klassi. Lisaks sellele võisid nad veesata miine, mistõttu sõjalises plaanis olid need eriti universaalsed.

    Maailma mastaabis on kaks allveelaeva muidugi meeletult vähe. Ka Läänemeres oli kaks allveelaeva väike number, kui seda võrrelda N. Liidu ja Saksamaa Balti meres paiknenud allveelaevade arvuga. Võrreldes Eestit aga naaberriikidega ei olnud kaks moodsat allveelaeva sugugi tühine suurus. Soomel oli viis, Lätil kaks ja Leedul ei olnud üldse allveelaevu.

     

    Enne maailmasõda rakendati Eesti Vabariigis erapooletuse seadust. See tingis territoriaalvete kaitsemise võõraste sõjalaevade liikumise eest. Tõepoolest ainuke relv, mis sai sundida lahingulaeva või ristlejat hirmu tundma, oli allveelaev. Pealegi oli teada Eesti allveelaevade võime - ootamatult panna miine sinna, kus oli kiiresti vaja tõkestada laevateed. Sellepärast oli ainuüksi allveelaevade olemasolu preventiivseks relvaks erapooletuse tagamisel.

    Eesti allveelaevade veeväljasurve pealvee oli 665 t ja laeva panid liikuma kaks 600 hj diiselmootorit. Need võimaldasid maksimaalseks kiiruseks 13,7 sõlme. Tavaliselt sellist kiirust ei kasutatud ja ökonoomseks kiiruseks loeti 8 sõlme.

    Meeskonda kuulusid 4 ohvitseri, 26 üleajateenijat-allohvitseri ja 1—3 ajateenijat-madrust. Meeskonna olmetingimused,  võrreldes näiteks Saksa allveelaevadega, olid Eesti allveelaevadel enam kui rahuldavad,. Õhutagavara jätkus vee all viibimiseks  kuni 24 tunniks. Kütuse ja proviandi pealevõetav tagavara lubas autonoomselt tegutseda kuni 30 päeva.

    Pole enam saladus, et õppuste käigus juhtus ka äpardusi, mis sukeldunud olekus oleksid võinud viia korvamatute kaotusteni. Nendest olukordadest väljuti tänu meeskonna treenitusele ja külmaverelisusele.

    Kodumaale saabunud laevade tegevus jagunes aasta lõikes kaheks osaks. Navigatsioon algas tavaliselt mais, suvel oli allveelaevade peabaasiks Loksa sadam. Hara laht ja Juminda lähedased veed olid sügavuselt ideaalsed allveelaevadele. Loksalt tehti igal suvel paar pikemat retke enda tutvustamiseks ja Eesti ranniku ja väinade tundmaõppimiseks. Sõidud ulatusid Narva-Jõesuuni ja Pärnusse, käidi ka Soomes ühisõppustel. Navigatsiooni lõpetasid üldjuhul merelaevastiku divisjoni ja merekindluste manöövrid Tallinna lähistel. Mõned päevad oldi merel ka detsembris ja jaanuaris, et omandada kogemusi nõrgas jääs tegutsemiseks.

    Muude heade omaduste kõrval oli laevadel tugevdatud vöörid ja vööd ümber korpuse. Talveks paigutati allveelaevad sadamasse, kus neid elektri ja soojusega varustati kas kaldalt või emalaevalt. Ühel aastal oli selleks jäälõhkuja «Suur Tõll».

     

    Talv oli ette nähtud remontideks ja õppusteks. Torpedistid töötasid Eesti Merejõudude Baasi torpeedotöökojas. Laevadel oli ööpäevane vahtkond eesotsas vahiohvitseriga, kuid meeskonnad tavaliselt laevadel ei elatud. Seda tehti vaid pikemat aega merel olles või võõrastes sadamates. Talvel tuldi laevale ainult tööpäeva ajaks.

    Aastad 1939 ja 1940

    Selline elu lõppes järsult 19. septembril 1939. Sel päeval seati kõik laevad täielikku sõjalisse valmisolekusse, meeskonnad asusid laevadele ja ootasid käsku lahingutegevuseks. Käsk jäi küll tulemata, kuid laevade valmisolek püsis kuni jää tulekuni.

    1940. aastal algas navigatsioon tavalisel ajal - 15. mail. Loksale, oma tavalisse suvisesse baasi, alustas «Kalev» teed koos allveelaevade divisjoni kuuluva vahilaeva «Pikkeriga» 6. juunil. «Lembit» oli dokis ja ka tema periskoobid vajasid parandamist. N. Liidu laevad jälgisid ja pildistasid häbenematult Eesti laevade asukohti. 17. juunil andis merelaevastiku ülem käsu – alustada kõikidel laevadel sõja-päevaraamatu pidamist. Kuid juba sama päeva varahommikul olid N. Liidu väed alustanud Eesti okupeerimist. Punalipuline Balti Laevastik (PBL) kiirustas Eesti laevade ülevõtmisega, et vältida nende võimalikku pagemist mõnda teise riiki.

    21. juunil 1940 toimunud nn. „juunipöörde” järel valitses mereväes suur segadus. Ühelt poolt eksisteeris Eesti NSV merejõud, teiselt poolt olid aga kõik laevad PBLi kontrolli all. Väliselt hakkas toimuma mitmeid olulisi muudatusi. President Päts andis 13. juulil 1940 välja Väeosade Komiteede seadluse. Selle täitmiseks andis sõjavägede juhataja kindralmajor Jonson 17. juulil välja käskkirja, mille järgi tuli hiljemalt 20. juuliks moodustada kõigi merelaevastiku allüksuste ühine Sõjaväelaste Komitee. 30. juulil andis Merejõudude juhataja kõigile laevadele korralduse, millega keelas mereväelastel Vabadusristi kandmise ja märkida isikute nimede juures Vabadusristi omamist. Sõjaminister kindralmajor Rotberg kohustas aga oma 1940. aasta 1. augusti käskkirjas viisakusväljendi «härra» asendama sõnaga «seltsimees».

    6. augustil 1940 vahetati laevadel lipud. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu võttis 13. augustil 1940 vastu otsuse, et Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu on teiste hulgas lülitatud ka Eesti allveelaevad «Kalev» ja «Lembit». 29. augustil 1940 võttis ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse, et ENSV merejõud antakse üle täielikult ja ainult Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu.

    1. septembril 1940 mindi üle N. Liidu toidunormidele ja 15. septembrist 1940 loeti kehtivaks NSV Liidu Töölis-Talupoegade Sõjamerelaevastiku määrustik. Sellega oli Eesti Vabariigi Merejõudude allveelaevade „Kalev” ja „Lembit” tegevus lõppenud.

     

      EESTI SUHETEST IDANAABRIGA  tagasi

    Esimesel Vabadussõja järgsel aastal, kui Venemaa nõukogulik režiim polnud omandanud veel totalitaarset kuju ja Moskva valitsus tegi ebakindlaid katseid võtta kontakte kodanlike riikidega, valitses Venemaaga majandussuhete taastamise algatamise küsimuses Eesti kõrgemates ringkondades veel teatud optimism. Mitmed eesti ärimehed olid Venemaa Väliskaubanduse Valitsuse nõusolekul looma seal ärisidemeid, tutvuma turgudega ja sõlmima ostu-müügi lepinguid. Neid kutsuti isegi Venemaal suurfirmade osakondi avama. Oli ka tööstureid, kes olid Venemaale investeerides valmis riisikot kandes kontsessiooni alusel tööstusi asutama.

    Kuid kõik need püüdlused põrkusid peagi nõukogude režiimi poliitilise survesüsteemi vastu. Ärimehed, kellega veel täna tulusaid äriplaane peeti, istusid homme juba GPU vanglates, kus neilt iseenda vastu süüdistusi välja pressiti, püüdes neile selliseid süütegusid omistada, millest neil aimugi polnud. Üks põhilisi süüdistusi oli – salakuulamine. Paljud eesti esimesed majanduspioneerid surid Venemaa vanglates. Need, kes põgenema pääsesid, kaotasid oma varandused ja olid nii füüsiliselt kui moraalselt laostunud.

    Tollal käibel olnud arusaamade järgi loeti Eesti-Nõukogude Venemaa suhteid normaalseteks ja heanaaberlikeks, ametlikes ringkondades isegi sõbralikeks. Tegelikkuses jätsid need aga kaugelt soovida. Vaatamata traattõketest ja piiriribast esines seal sageli piiririkkumisi ja Peipsi järvel kalastanud eesti kalurite röövimisi luureandmete saamise eesmärgil.

    Seadnud Eestiga sisse diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, hakkas Moskva seda otsekohe ära kasutama külma sõja alustamiseks Eesti vastu. Nõukogude esinduste eestvedamisel organiseeriti siin Eesti kompartei ja selle abiga põrandaalused löögirühmad. Diplomaatilist posti ja diplomaatide puutumatust ära kasutades toodi Eestisse hulgaliselt kihutuskirjandust, relvi, ülestõusu juhtnööre ja isegi löögiüksuste juhte ning terveid löögiüksusi. Eestisse loodud nõukogude Vene kaubandusesindused kujunesid tegelikult sinna koondunud agitaatorite ja riigikukutajate pesadeks. Kuna meie idapiir oli sel ajal veel üsnagi "hõre", imbus selle kaudu Eestisse hulgaliselt nõukogude agente ning toodi sisse propagandakirjandust ja relvi.

    Samal ajal püüdsid Moskva esindajad levitada oma naabrites usku, et kodanlikud riigid võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et N. Liit, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist. Sellise propaganda tegelikuks eesmärgiks oli oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni.

    Samuti ässitas enamlaste propaganda üles lihtsameelset vene rahvast, sisendades neisse usku, et kapitalistlikud riigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada, mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. See oli sihilik vale, kuna aastatel 1920-1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.

    Küll aga korraldas Moskva ise kallaletunge teiste riikide riigikorrale, tehes oma diplomaatiliste esinduste kaudu kihutustööd ja ässitades üles nende riikide poliitiliselt väheteadlikke töölisi ja elanikkonda ning organiseerides löögiüksusi nende riikide valitsuste kukutamiseks. Eestis ja teistes Nõukogude Venemaaga piirnevates riikides teati paremini kui kusagil mujal Punaarmee ja nõukogude agentide veretöödest ning salasepitsustest. Venemaa ettearvamatut käitumist lubas oletada ka Lenini poolt juba varem välja öeldud tees:

    "Enamlaste partei peab andma lubadusi klassivaenlastele, ükskõik, kas ta neid täidab või mitte. Need  seltsimehed, kes arvavad, et maailmarevolutsiooni võib teha niisuguseid lubadusi andmata, pole taibanud, kuidas revolutsiooni tuleb teha."

    Idapiiri tagant kostis nüüd Eesti riigi aadressil sageli mahlakat vene sõimu. Eesti-vastase vaenu õhutamiseks kõlbas igasugune põhjus. Üheks selliseks sai kommunistlike organisatsioonide keelustamine 1922. aastal. Rõvedat vene sõimu põhjustas ka eesti tippkommunisti Viktor Kingissepa vangistamine ning mahalaskmine. 1923. aastal, seoses Jaan Kreuksi hukkumisega tulevahetusel Eesti kaitsepolitseiga, kulmineerus massipsühhoos Peterburis Eesti konsulaadi ees lausa märatsemiseks. Kõige raevukamaiks osutusid seal eesti, läti ja soome kommunistid.

    Sõlmides rahulepingu Eestiga oli Lenin öelnud, et Nõukogude Venemaa vajab “hingetõmbe aega”. 1924. aasta detsembris sai Moskva arvates see “rahuliku koostöö” tegemise aeg täis ja Eestis loodud illegaalsed löögiüksustele anti käsk see demokraatlik väikeriik hävitada.

    Tajunud olukorra tõsidust ja ohtlikkust, laskis vabariigi valitsus vahistada ja kohtu alla anda kõik riigikorra vastast tegevust organiseerinud tähtsamad kommunistid. Nõndanimetatud "149 kohtuprotsess" toimus Tallinnas 10.-27. novembrini 1924, kus Sõjaväe ringkonnakohus mõistis Jaan Tompi surma, 46 kaebealust eluks ajaks sunnitööle ja ülejäänud lühemaks ajaks vangi.

    Relvastatud ülestõus

    Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaal asunud Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed tegema ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks Eestis. Mässuplaani koostajateks olid Jaan Anvelt ja Vene kodusõja veteran Karl Rimm. Mässuplaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Kundas ja Kohilas. Mässu üldjuhiks oli Jaan Anvelt.

    Mässujuhid mobiliseeriti Venemaal asunud eesti kommunistide hulgast ning anti Kominterni Eesti Sektsiooni ja Välismaalaste Büroo sekretäri Rudolf Vakmanni käsutusse. Vakmann toimetas need ööl vastu 29. novembrit Jamburgi ja Pihkva piirilõigus üle piiri. Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Mässu peastaap asus Tõnismäel majas nr. 8. Löögisalgad, kokku umbes 300 meest, koondati ette määratud kogunemiskohtadesse. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Mässuplaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus.

    1. detsembri varahommikul asusid need enamlaste löögiüksused Moskvast saadud direktiivide alusel Eestis võimu haarama. Saadud juhiste järgi pidid relvastatud löögiüksused okupeerima siinsed valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid.

    Samal ajal koondas Vene Föderatsiooni valitsus, kes oli sõlminud Eestiga rahulepingu ja ei väsinud kinnitamast oma tahet elada oma naabritega rahus, Narva ja Pihkva rajoonis Eesti idapiirile oma väeüksused ja saatis Soome lahte piki Eesti merepiiri oma laevastiku, mis pidi "ülestõusnute" märguande peale tungima Eesti vetesse ja kaitsma uut "nõukogude Eestit “.

    Samuti kutsuti mõni päev enne putši Pihkva ringkonna kutsealused kolmenädalastele kordusõppustele. Kuid peale putši läbikukkumist kadus ringkonna staabil nende “kordusõppuste” vastu huvi ja mehed lasti koju tagasi.

    Sellega tegid mässu organiseerijad muidugi vea. Riigivõimu kukutamise pidi küll otsustama Vene invasioon, kuid samas loodeti tõsimeeli eesti tööliste kaasatulekule ja arvati, et kui mingiks ajaks õnnestub võim haarata, olnuks aega rahulikult piiri tagant abi kutsuda

    Mässajate ülesandeks oli esmajärjekorras vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil asunud Sõjakool. Seejärel Tallinn-Väike raudteejaam ja inseneriväe pataljon Nõmmel. Sõjakoolis oli tol hetkel kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri.

    Öö vastu 1. detsembrit oli jahe, niiske ja lumeta. Sõjakoolis oli korrapidajaks leitnant Joosep Lääne ja veel üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5.00 hommikul vahiruumi.

    Sõjakooli ründamiseks ette nähtud 140 mehel oli antud käsk koguneda 30. novembril Sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel, Kristinentali heinamaal asunud Reimanni majja. Kuid kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Colt-Tomson kergekuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Osa mehi kandis erariiete peale eesti sõjaväe vormipalitut või vormimütsi. Grupi sidepidajaiks mässajate staabiga ning teiste gruppidega oli kolm naiskäskjalga.

    Liikumist alustati kell 5.00 hommikul. Kohale jõudes asuti ründama kadettide elamublokki, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt alumisel korrusel maganud kadette. Vahtkonnast tulnud kadetid koos nelja suurtükiväe kadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast saada 9-mm automaatpüstolid, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele, kus asunud kadetid said relvade hoiuruumist haarata relvad ning asuda vasturünnakule, mille järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate grupp asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja ohvitser ja üks veebel. Õnneks oli korrapidaja ohvitser hoonest lahkunud ja veebel läinud elamublokki pesema.

    Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto. Nähes relvastatud kadette, püüdsid autosolijad põgeneda, kuid nad tabati ja toodi Sõjakooli. Kaks autos olnuist olid EKP Keskkomitee liikme ning Komin-terni Eesti Büroo sekretäri Rudolf Vakmanni vennad, kes olid mässu üldjuhi Anvelti korraldusel saadetud Sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse mässajat mõisteti surma, mis sama päeva hilisõhtul täide viidi.

    Sõjakooli vallutamisel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomson ja August Udras. Haavata said üheksa kadetti.

    Üks löögirühm ründas Toompea lossi, seal asunud Riigikogu, Riigivanema ja vabariigi valitsuse ruume. Teine lööksalk tungis Riigivanema korterisse, kuid Riigivanem Akelil õnnestus tagaukse kaudu eluruumist lahkuda. Samal ajal vallutasid löögigrupid veel ka Balti- ja Tallinn-Väike raudteejaama, Peapostkontori ning 2., 5. ja 6. politseijaoskonna.

    Edukalt läks ründajatel Lasnamäel asunud sõjaväe aerodroomi ja lennuväedivisjoni kasarmute vallutamine, kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Kuid kohale saabunud abijõud lõid ründajad põgenema ning lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel surma.

    Ka Auto-Tanki divisjonis õnnestus ründajail divisjoni allohvitser Loorentsi kaasabil tankide garaaž üle võtta ja osa tanke sõidukõlbmatuks muuta. Kuid peale seda, kui veltveebel Rudolf Kaptein lasi allohvitseri maha, jooksid mässajad laiali.

    Balti jaama tormanud relvastatud jõuk kuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri Karl Karki.

    Vahistati ka rühm hommikusele rongile tõtanud relvastamata eesti ohvitsere, kelle kohta anti korraldus nad pärast saabastest vabastamist maha lasta. Kohale saadetud ratsapolitseile osutasid raudteejaama vallutanud mässajad ägedat vastupanu. Õnneks jõudis viimasel hetkel kohale kaks rühma sõjaväelasi, kes piirasid jaama sisse ja pärast lühikest tulevahetust pagesid mässajad laiali.

    Visalt panid vastu ka peapostkontori vallutajad. Samal aja toimus seal aga üsna koomiline, osalt lausa uskumatu stseen. Nimelt oli mässuliste tegevust peapostkontori juures kõige esimesena märganud varasel hommikutunnil kasiinost kodu poole jalutav «heas tujus» kindral Põdder.

    Kindral saanud paugupealt kaineks, sisenenud seejärel ühte vastasasuvasse majja ja helistanud kella. Ukse avanud hommikumantlis ehmunud prouale teatanud kindral oma kanges eesti keeles viisakalt: «Proua, lubage mul teha paar pauku!» Sammunud seejärel kiiresti akna juurde ja avanud mässajate pihta revolvrist tule. 

    Seejärel tõtanud Põdder tagasi kasiinosse ja toonud sealt abiväge, mille järel postkontor tagasi võeti. Lahingu käigus olevat aga üks püssikuul tabanud telegraafiaparaadi taga istunud mässajat just hetkel, kui see oli parajasti Soome lahes ootavale Nõukogude laevastikule abipalvet edastamas. Nii jäi oodatud appikutse laevadele andmata.

    1. detsembri hommikul kella 10-neks oli mäss Tallinnas likvideeritud. Kuna teistes linnades oodanud lööksalgad Tallinnast korraldust ei saanud, siis need rünnakule ei asunud. Mässajate jälitamine kestis aga veel mitu päeva. 5. detsembril toimus lahing Tallinna lähedal Irus, kus end varjanud mässumehed A. Sommerling, E. Ambose ja O. Piiri politseiga peetud tulevahetuses surma said. 7. detsembril Tallinnas, Vilmsi tänava majas nr. 50 end varjanud G. Kreuksi, V. Bogdanovi ja R. Pälsoni ning politsei vahel toimunud tulevahetuses said samuti kõik mässumehed surma.

    1. detsembri hommikul Tallinnas toimunud terroristide rünnakus hukkus üheksa tsiviilisikut, 11 kaitseväelast, viis politseiametnikku ning üks piirivalvur. Mässujuht J. Anvelt pääses põgenema ja täitis hiljem Nõukogude Venemaal mitmeid ülesandeid. Kuid nii Anvelt kui Rudolf Vakmann said hiljem teenitud karistuse. Sattusid Stalini põlu alla  ja hukati.

    Oma tegevuse kõrgpunktil, 1924. aastal oli Eestis EKP liikmeid umbes 1600. Järgnenud aastatel kompartei tegevus Eestis rauges ja seda eelkõige kommunistliku partei keelustamise tõttu. Kuid täielikult ei lõppenud kommunistide tegevus mitte kunagi. 1940. aasta riigipöörde ajaks oli Eestis teadaolevalt  vaid 113  kommunisti.

    Kui Nõukogude Liidul oleks õnnestunud 1924. aastal Eesti okupeerida, asetanuks see meid sarnasesse olukorda näiteks Ukrainaga. Ainult selle vahega, et miljonilisel väikerahval olnuks märksa küsitavam üle elada 1920ndate ja 1930ndate repressioone või kunstlikku näljahäda. 1. detsembri mässukatse mahasurumine oli kahtlemata auväärne ja õpetlik episood meie riigi ajaloos. Austust väärib mitmete kaitseväelaste ja politseinike vaprus, aga olulisemgi oli see, et riik ja ühiskond suutsid teha juhtunust mõned vajalikud järeldused.

    1.      mail 1932 sõlmis Nõukogude Liit Eestiga mittekallaletungi lepingu, mida 1934. aastal pikendati kuni 31. detsembrini 1945.  16. juunil 1932 sõlmisid Eesti ja N. Liit lepingu tülide lahendamise kohta läbirääkimiste teel ja 2. juulil 1933 kokkuleppe agressiooni defineerimise kohta. Selle põhjal loeti agressiooniks ka jõuga ähvardamine, mida N. Liit ise oli teinud nii enne kokkuleppe sõlmimist ning mida tegi kõigele vaatamata ka hiljem.

    Sellise silmakirjalikkusega suutis Moskva veenda läänemaailma liberaalseid ringkondi, et N. Liit on vääriline partner kuuluma Rahvasteliitu, kuhu ta 1934. aastal ka vastu võeti.

      VAIKIV AJASTU ENNESÕJAAEGSES EESTIS  tagasi

    Ka ennesõjaaegses Eestis oli oma propagandaministeerium,  ehkki tagasihoidliku nimetusega -  Riiklik Propaganda Talitus. See asutus loodi 27. septembril 1935. aastal riigivanema Konstantin Pätsi dekreediga. Lähtudes selle asutuse ülesannete ja õiguste loetelust on mitmed aktuaalse ajaloo propageerijad väitnud, et riikliku propaganda talituse loomisel oli riigivanem Konstantin Pätsil ja peaminister Kaarel Eenpalul eeskujuks hitlerlik propagandaministeerium. Kuid nii see siiski polnud.

    Kõik ennesõjaaegsed eesti riigitegelased olid saanud oma koolituse vene tsaristliku režiimi tingimustes ja tundsid seetõttu põhjalikult selle „köögipoolt“, mistõttu nii eesti politsei- kui teabeteenistus kasvasid välja Peterburist kodumaale siirdunud ja sealt kaasa toodud kogemustega optantide taimelavast.

    Teatavasti oli Pätsil oma propagandajuhtidega pahatihti lahkarvamusi, kuna viimased kippusid tolerantsust osutama seal, kus see Pätsi arvates lubamatu oli. Sel põhjusel toimus sagedane propagandajuhtide vahetus. 30. jaanuaril 1939. aastal loodi president Konstantin Pätsi dekreediga uus, arvult üheksas ministri koht. Sellele kohale määrati Isamaaliidu Keskjuhatuse liige Ants Oidermaa, kes hakkas juhtima Riiklikku Propaganda Talitust, mis ei allunud mitte vabariigi valitsusele, vaid otseselt peaminister Kaarel Eenpalule. Siitpeale viibis kõikidel valitsuse istungitel ka propagandatalituse informatsiooniosakonna juhtaja Ilmar Raudma.

    Riiklik Propaganda Talitus oli poliitiline asutus, mille ülesandeks oli avastada ja elimineerida kodanlikku korda ja Konstantin Pätsi ning tema ümber koondunud lähikondlaste režiimi ohustavaid ideoloogilisi diversioone. Propagandatalitus ei huvitanud näiteks kirjandus kui kunst, mitte see, millises stiilis üks või teine kirjanik kirjutas, vaid ainult see, et nad ei kritiseeriks ega parodeeriks Pätsi ja Eenpalu režiimi.

     

    Samal ajal ei kasutanud peaminister Eenpalu, vastupidiselt levinud ekslikkusele arvamusele, mitte kunagi kirjanduse ja kunsti aadressil karmi käsutooni ja Riiklik Propaganda Talitus ei sekkunud kunagi kunsti küsimustesse bürokraatlike- administratiivsete vahenditega, kuna oldi teadlikud, et kirjandus ja kunst on üliõrnad taimed, mis võivad kasvada ja areneda ainult loominguvabaduse tingimustes. Ka ei püüdnud Pätsi ja Eenpalu režiim käsu ega tellimuse korras mingit ideed kunstivormi ümber  kujundada. Küll aga tegid seda mõned kirjanikud omaalgatuslikult.  Selle kohta paar näidet.

     Paksu pahandust tekitas Jaan Kärneri romaan „Tõusev rahvas“, milles näidati noore Konstantin Pätsi tegevust möödunud sajandi algul.  See teos oli nii „positiivne“, et ajas südame pahaks isegi Pätsil endal.

    Ka polnud Johannes Sütistele keegi andnud tellimust poeemi „Noor partisan“ kirjutamiseks. Selle ülipatriootilise lugulaulu pani poeet kirja omaalgatuslikult, pidades arvatavasti silmas äsja loodud Pätsi-Eenpalu kirjandusauhinda.

    Sääraseid näiteid oli palju. Hurraa-patriootiline umbrohi lokkas eriti aga näitekirjanduses, kusjuures need diletantlikult kirja pandud teosed ei näinud trükimusta mitte propagandatalituse sekkumise tõttu, vaid autorite nõrga enesekriitika tõttu.

     

    Ajakirjandus „vaikival ajastul“

    Teatavasti valitses ennesõjaaegses Eestis ajalehtede uputus. Ühes ülevaates märgitakse, et 1939. aastal ilmus Eestis ligi 200 ajalehte ja ajakirja. Neist elujõulisemaid oli aga vaid paar- kolmkümmend. Ülejäänud olid kõik üsna kehvas majanduslikus olukorras, kusjuures osa neist eksisteeris vaid väga lühikest aega.

    Propagandatalituse ülesandeks oli trükisõna, teatrite repertuaari ja  kunstinäituste väljapanekute kontrollimine, ehk täpsemalt öeldes tsentsuur.  Kui neis avastati midagi režiimivaenulikku, tuli see materjal tsentseerimiseks propagandatalitusele saata, mille töötajad tegid selle kohta kas suulise või kirjaliku ettekande peaminister Eenpalule.

    Samal ajal lokkas Toompeal mentaliteet, mis väljendus rahvaasemike ebaesteetilises suhtumises üksteisesse ja ka ajakirjandusse. Kõik loetavamad ajalehed olid parteide teenistuses. Ajaleht „Vaba Maa“ esindas Tööerakonda, „Kaja“ Põllumeestekogusid“, „Postimees“ Rahvaerakonda, „Rahva Sõna“ sotsialiste jne.  Ainult Eesti suurim ajaleht „Päevaleht“ ei olnud otseselt seotud ühegi erakonnaga ja selle peremeesteks olid mitu tuntud aktsionäri (Sihver, Mauritz, Lattik jt.), mistõttu ajaleht oli majanduslikult kindlustatud.

    Kõigi nende ajalehtede tonaalsus ei hiilanud korrektsusega, kuna nende omanikud parteide tagatubades nägid poliitika tegemises eeskätt võitlust teiste parteidega. Sealjuures ei kasutatud lahinguväljana mitte ainult Riigikogu, vaid ka oma ajaleheveergusid. Trükimust pidi kannatama veelgi ebasündsamaid väljendeid ja sageli  lausa valet, kui seda väljendati Riigikogu kõnetoolis ja kuluaarides. Kutseliste ajakirjanike kõrval kirjutasid oma ajalehtedele poliitilisi artikleid ka riigikogu liikmed. Neid tunti tavaliselt ära autori väljendusviisi ja luulumõtete põhjal, mida nad tüütuseni korrutasid. Aga ka nende kirjastiili põhjal, mis oli armetult  keskpärane.

    Lisaks lahmivale sõjakusele Toompeal seltsis inetu  ja väiklaselt vastastikune purelemine ka ajalehtede toimetustes.  Selline „külm sõda“ oli muutunud lausa krooniliseks, põhjustades rahva hulgas sügavat kibestumist ja tülgastust.

    „Vaikiva ajastu“ tulekuga kogu pilt muutus. Nimelt pani propagandatalituse  šeff Kaarel Eenpalu maksma oma programmi,  milles kehtestati järgmised nõuded:

     ­  Ajalehtedel ja ajakirjadel ei tohi olla mitu juhti, vaid neil peab olema ainult üks šeff, kellel on õigus keelata, käskida ja kui vaja, ka karistada;

    ­ Kõigil perioodilistel väljaannetel peab olema  vastutav toimetaja, keda riiklik võim saab vajaduse korral karistada;

     ­  Propagandatalituse tsensor peab olema avalik ja kõigil teada;

     ­  Hoiduda tuleb ajakirjanikke solvavast eeltsensuurist;

      ­Toimetuste töö peab tuginema trükiseadusele, kus on ära toodud, millest ei tohi kirjutada ja milliseid asutusi  ja ametikandjaid ei tohi kritiseerida. Ainult selline süsteem funktsioneerib laitmatult ja allub kuulekalt riigivõimule;

     ­   Vajaduse korral tuleb tülikaks muutunud ajaleht sulgeda, sellest avalikkust teavitades ja trükiseaduse rikkumise põhjust teavitades;

     ­   Vastutava toimetaja ametisse määraine tuleb registreerida politseis ja saada politseilt tõend tema poliitilise ustavuse kohta. Kriminaalkaristus kandnud isik sellele ametikohale ei sobi;

    Paraku esines selliselt üles ehitatud süsteemis funktsionaalseid häireid, mida pidi hajutama ja siluma propagandatalitus. See polnud kerge ülesanne, sest sageli olid need häired seotud kõrgete riigitegelaste nimedega.

    Nii näiteks põhjustas 1938. aasta septembris Kadrioru „õukonnas“ (Selter, Grabbi, Tambek jt.) ja ka Pätsis endas sügavat pahameelt Kaarel Eenpalu jutuajamine ajakirjanikega kaitseseisukorra pikendamise küsimuses, kus ebakorrektse tooni kasutamises paistsid silma „Rahvalehe“ vastutav toimetaja Olev Soots ja  „Päevalehe“  toimetuse sekretär  Oskar Mänd. Peaminister Kaarel Eenpalu oli algul oma vastustes ajakirjanike küsimustele rõhutatult tasakaalukas.  Kui aga lehemehed hakkasid valitsuse  sisepoliitikat ja kaitseseisukorda arvustama, tõstis Eenpalu tooni ja teatas, et kaitseseisukord kehtis 15 aastat ka „vana korra“ ajal ja oli maksev Tallinnas, raudteel  ning piiriäärsetes rajoonides. See Eenpalu fraas kaitseseisukorra kui universaalse valitsemisvahendi kohta ilmus järgmisel päeval ajalehtede veergudel, põhjustades  ohjeldamatu keelepeksu.

    Sügavalt nördinud Kadrioru seltskond leidis, et Eenpalu oli lobisenud välja riikliku saladuse. Tartu opositsioonilised demokraadid aga leidsid, et diktaatorite triumviraat Tallinnas on kaotanud sündsustunde viimasegi riisme.  Riigikogu liige Jaan Tõnisson,  kohtumisel oma valijaskonnaga, ründas väga teravas toonis peaminister Kaarel Eenpalu, sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri ja siseministrit Richard Veermaad, kelle kätte oli rahuaja kaitseseisukorra seadusega koondatud piiramatu ja ilma  kontrollita võim kodanike vabaduse ja isegi nende varanduse üle.

    Ennesõjaaegse „vaikiva ajastu“ propaganda toitus suuresti 1935. aasta detsembris toimunud „vapside“ mässukatsest. Nii Pätsi kui Eenpalu avalikud esinemised olid läbi põimunud viidetest neile segadustele ja vennatapule, mis oleksid järgnenud siis,  kui „vapside“ mäss oleks õnnestunud. Vaid tänu vabariigi valitsusele, see tähendab muidugi Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu valvsusele pääses eesti rahvas sellest veresaunast.

    Selline oli tolleaegse propaganda üks põhiteese, mida korrutasid mitmesugustes versioonides ikka ja jälle kõik Konstantin Pätsi ümber koondunud võimutegelased. Kui rahvas suhtus sellesse propagandasse sügava ükskõiksusega.


     

      EESTI EDISON - KARL PAPELLO  tagasi

    Nooruse- ja õpinguaastad

    Karl Papel (Carl Pabello) sündis 2. juulil 1890. a. Viljandis, Tartumaalt  pärit Peter Papello ja Pärsti mõisa aedniku tütre Liina Rosalie (sünd Lenk) pojana.

    Juba lapsena ilmutas väike Karl andekust matemaatikas ja joonistamisese vastu. Sageli valmistas ta pappkarpidest ja tühjadest niidipoolidest mitmesuguseid “masinaid”, mis oma keeruliste kombinatsioonidega vanemate inimeste tähelepanu äratasid. Loodusnähtustest tundis ta suurt huvi välgu ja müristamise vastu.  Äikese ajal roninud väike Karl akna juures toolile ja vaadanud tundide viisi loodusjõudude kohutavat mängu.  Juba 7–8 aastasena kombineerinud ta ise kunstliku välgu.

    papello_1.jpg1903. aastal asus väike Karl õppima nn Viljandi Kuhlbarsi nimelisse algkooli. Õige pea selgus, et Karl on terane poiss, kes aitab mitte ainult oma klassikaaslastel, vaid ka paljudel teiste Viljandi koolide õpilastel matemaatikaülesandeid lahendada. Rehkendamise hõlbustamiseks valmistas Karl nn rehkendamissiibri ehk algelise arvutusmasina. Kui ta aga teada sai, et niisugune seade oli juba varem leiutatud, jättis ta selle ehitamise pooleli, ehkki ta oli selle leiutise teinud  täiesti iseseisvalt.

    Rikkalike vaimuannetega ja suure tehnikahuviga poiss viis juba lapseeas primitiivsete vahenditega läbi mitmesuguseid katsetusi. Ta ehitas endale isegi mikroskoobi ning lihvis ja poleeris ise selleks vajalikud läätsed.

    Peale algkooli lõpetamist siirdus ta elama Riiga, kuhu varem oli elama asunud tema ema. Seal töötas ta ühes vabrikus joonestajana. Õhtuti aga õppis gümnaasiumis. Koolivaheaegadel töötas ta masinaehituse tehases Strauch & Kruming joonestajana. Gümnaasiumi  lõpetanud, asus andekas noormees Varssavi Polütehnilisse Instituuti  masinaehitust õppima.

    Puhkenud Esimese maailmasõja tõttu evakueeriti instituudi osakond, kus Papello õppis, 1915. aastal Nižni Novgorodi. Papello asus esialgu elama Bori linna. Kuigi Karl elas Boris, õppis ta Nižni Novgorodis, mis asus teispool Volga jõge. Vabal ajal töötas ta Teplohodi masinaehitusvabrikus. Instituudi lõpetamise järel töötas Karl lühikest aega Nižni Novgorodi Felseri masinaehitustehases, kus konstrueeriti ja  valmistati diiselmootoreid. Karl Papello töötas seal 1917. aasta 15. märtsist kuni 1920. aasta 31. maini. Seal avanes tal ka võimalus tegutseda vabal ajal  sädetelegraafi ja telefoni laboratooriumis.

    Tema erilised teadmised ja oskused pälvisid suurt lugupidamist ja nii anti talle Nõukogude Venemaa valitsuse poolt ülesanne aidata korda teha Peterburi mereväe masinatehas, mis revolutsiooni ajal oli purustatud. Selle ülesande täitmisel näidatud suure töö eest sai ta Lenini isikliku tunnustuse osaliseks.

     

    Tagasi Eestisse

    1921. aastal naasis Venemaal insener-optiku diplomi saanud Karl Papello optandina koos emaga Eestisse, asudes elama Tallinnasse. Tema töökohaks sai Tallinna Tehnikum, kus ta töötas aastatel 1922–1923 raadiotehnika lektorina. Papello luges elektro- tehnika osakonna üliõpilastele raadiotehnikat, mis tollal oli veel lapsekingades, kuid Eestis üsna jõudsalt arenev tehnikaala. Mõnda aega juhatas Papello ka Sõjaväe Tehnikakooli raadio-osakonda.

    2. augustil 1923 kinnitati Papello lühikeseks ajaks kõrgemate sõjaväeliste kursuste õppejõuks tehnilise side alal. Seejärel sai temast paariks aastaks lektor Kindralstaabi Kursustel (hiljem Kõrgem Sõjakool Tondil). Seal saigi Papello leidurivaim ilmselt sõjaväelise suuna.

    Nüüd tekkis aga Papellol probleeme Nižni Novgorodis instituudis õppimise tõestamisega, kuna sellekohane vastav tunnistus oli koos tema varanatukesega Venemaalt opteerumisel 2. juulil 1920 Jamburgis ära võetud.

    1925.  aastal lahkus Papello vastuolude tõttu sõjaväeametkonnaga lektori ametikohalt. Ta töötas koloneli ametikohal, kuid eraisikuna sai ta palju vähem palka, kui need, kelle suurimaks vooruseks oli vaid auaste. Ta lahkus sõjakoolist ja hakkas tegelema konstrueerimistööga.

     

    Papello leiutused olid sõja-tehnilised

    1926. aastal asutas Karl Papello Kaupmehe tänav 20 poolkeldrikorrusele oma mehaanika- ja elektroonikatöökoja, et seal oma ideid teostada. Neid aga oli tal rohkesti. Selles töökojas pandi kokku uskumatuid aparaate ja täppisseadmeid. Nendeks olid nn. “elektrooniline kõrv”, mis suurtükipaugu heli järgi tegi kindlaks vaenlase patarei asukoha. 

    Suurtükiväes oli helimõõtmine ehk akustiline luure tuntud ammu. See on mõeldud vastase tulistavate suurtükkide asukoha täpseks kindlakstegemiseks lasuga kaasneva heli järgi, et saaks täpse vastutulega võidelda vastase kaugel varjatult asuvate suurtükkidega. Põhimõtteliselt läks selleks vaja kolme-nelja küllaldasele kaugusele (tollal kuni 1 km ja enam) paigutatud helipüüdurit (mikrofoni) ja keskset andmetöötlusseadet. Viimase abil võrreldi laskude heli registreerimise ajalist erinevust helipüüdurites ning arvutati selle põhjal välja heliallika (suurtüki) paiknemissuund ja kaugus.

    Esimesed helimõõteseadmed võeti kasutusele I maailmasõja ajal. 1920. aastatel kuulusid helimõõteseadmed sõjalise kõrgtehnoloogia valda, mida enamiku riikide relvastuses polnud. Juba 1923. aastal püüdis Eesti sellist luuretehnikat osta Prantsusmaalt, kuid sai vastuseks, et taolist varustust välismaale ei müüda.

    Kuna infot helimõõteseadme tehnilise poole kohta oli juba olemas, Karl Papellol julge mõte niisugune riist ise valmis teha. Esimene kõlamõõdu seade valmis tal 1924. aastal ja seda katsetati 15. augustil 1924. Arvatavasti olid Papello abilisteks selliste keeruliste seadmete valmistamisel Tallinna Arsenali töömehed. Sõjaväele kuuluv Arsenal oli sõjaeelses Eestis üks paremini sisustatud peenmehaanika- ja optikatehas. Kuuldavasti tegeles ka Papello seal ka optiliste püssisihikute täiustamisega.

    Papello poolt konstrueeritud helipüüdmise seadmega sai tulistava suurtüki asukohta määrata 25–30 m täpsusega. Seade koosnes kolmest tundlikust helipüüdurist ja keskaparaadist.  Omavahel oli süsteem ühendatud kommutaatori vahendusel telefonikaabliga. Helipüüdurid paiknesid üksteisest 1–1,5 km kaugusel. Püütud signaalid kanti andmetöötlusseadme kronograafis jooksvatele paberlintidele. Väliselt elektrokardiogrammile sarnanevate diagrammlintide kõrvutamine võimaldaski välja arvutada tulistava suurtüki asukoha.

    Üks 1925. aastal valminud akustikaaparaadi katsetus toimus sama aasta suvel Jägala polügoonil. Sõjaväelaste poolt Papello akustilise seadmega läbiviidud katsed näitasid, et asukoha mõõtmise täpsus on 15 meetrit. Papello ei uskunud seda ja kontrollis mõõtmisi järgmisel ööl ning sai täpsuse tulemuseks vaid üks meetri. Kui ta sellest hiljem sõjaväe juhtkonda informeeris, tekkis väike skandaal. Papellot süüdistati selles, et ta ilma loata ja omal käel mõõtis sõjaväe polügooni.  Siiski ostis Sõjaministeerium Papello seadme 325 430 marga eest ära.  Hiljem  osteti juurde veel neli seadet.

     

    Õhutõrjesuurtükkide tulejuhtimisseade

    Lennukeid hakati sõjapidamises esmakordselt kasutama Esimese maailmasõja ajal. Nende vastu võeti tarvitusele õhukaitse suurtükid ja kuulipildujad. Kuid neist oli lendava sihtmärgi pideva suunamuutuse tõttu vähe kasu. Vaevalt saadi relv lennuki suunas välja sihtida, kui see oli juba mitusada meetrit oma senisest asukohast eemaldunud. Seetõttu oli tabamuste protsent väga väike. Statistika andmetel kulus ühe lennuki alla tulistamiseks kuni 16000 mürsku.

    Maailmasõja käigus leiutati küll ka uusi tulejuhtimisseadmeid, mis andsid paremaid tulemusi, kuid siiski mitte rahuldavaid. Sõja lõpul kulus ühe lennuki allatulistamiseks ikkagi keskmiselt 400 mürsku.

    Õhutõrjesuurtükkide tulejuhti- misseadmete puudulikkus andis tõu- ke Karl Papellole,  kes otsustas kons- trueerida seadme, mis võimaldaks õhutõrjesuurtüki tuld täpsemalt juh- tida.

    Papello leiutatud õhutõrjekahu- rite tulejuhtimisseadme vastu tunti välismaal suurt huvi. Leidur iseloo- mustas seda aparaati järgmiselt: “Käesolev aparaat on määratud selleks, et ära näidata liikuva lennuki igat seisu ning ühtlasi automaatselt registreerida lennukit ja seda tulista- vale kahurile tarvisminevaid and- meid.” Tegemist oli sõjalises mõttes väga olulise leiutisega.

    Eestis oldi Papello leiutise suhtes esialgu üsna skeptilised ja öeldi, et niisugust aparaati ei saa olla, sest Inglismaal ja USAs pole seda veel leiutatud. Kuid 1928. aasta 22. oktoobril sai Papello oma leiutisele, mille nimetuseks oli:“Aparaat lennukite tõrjumise kahuritele tarvisminevate andmete äramääramiseks” siiski patendi.

    6. augustil 1932 toimusid Rootsi kaitseministeeriumi polügoonil Papello leiutise katsetused. Katseid korraldati väga põhjalikult ja selleks olid ette valmistatud kõige raskemad tingimused. Neil katsetel tabas Papello seadmega varustatud suurtükk juba teise lasuga 4200 m kõrgusel vigurlende teinud lennukit. Katsete tulemusena andis Rootsi kaitseministeerium Papellole tellimuse 4 aparaadi peale.

    Seadme efektiivust kinnitasid rohkearvulised katsetused  ka Ameerikas, Inglismaal, Rootsis  ja  lõpuks ka Eestis.

    Papello poolt konstrueeritud seade arvutas automaatselt välja kõik vajalikud laskeandmed, võttes arvesse isegi kõige väiksemad kõrvalmõjud, nagu tuule kiirus ja derivatsioon, s.t. mürsu kõrvalekaldumine oma telje ümber pöörlemise tõttu.

    Seadme vastu tundsid huvi väga paljud riigid. Kuid kuna Eesti riik suhtus Papello leiutisse ükskõikselt, müüs viimane selle Zeissi firmale ja asus seejärel ka ise Saksamaale elama.

    Novembris 1932 sai Papellost Carl Zeissi optika- ja peenmehaanikafirmasse töötaja. Tema peategevusalaks olid teadusuuringud ja konstrueerimistööde juhendamine.  Mõne aja pärast sai temast Steinle konstrueerimisbüroo teaduslik töötaja ning ta jätkas mehaaniliste arvutite täiustamist, et need võimaldaksid  keerukate kuni kuue sisendparameetriga kinemaatikaseoste analoogtöötlust.

    Niisuguseid mehaanilisi arvuteid kasutati tollal lennukitel ja allveelaevadel.  Sellel alal kujunes Papellost Zeissi firma parim asjatundja. Ta muutus peaaegu legendaarseks meheks, kelle ideede rohkust imetleti ja küllap ka kadestati.

    Papello pettus Saksamaas, kui võimule tuli Hitler. Lähimatele tuttavatele rääkis ta, et tal on olemas veel mitu leiutist, kuid ta ei anna neid sakslastele kasutada. Sellele vaatamata võttis Papello 1935. aastal vastu Saksa kodakondsuse.

     

    Papello küüditati Venemaale

    Sõja lõppedes oli venelaste esimene mure maailmakuulsa optika- ja tehnikafirma jooniste kättesaamine. Nad panid rongide peale ja küüditasid Venemaale peaaegu kõik Carl Zeissi oskustöölised, kes polnud jõudnud läände siirduda.

    1946. aasta lõpus küüditati ka Karl Papello koos ema ja abikaasaga Venemaale. Esialgu sai Papellole elupaigaks 250 km kaugusel Moskvast kagus asuv Kolomna, seal suri teeloleku vintsutuste tagajärjel leiduri ema.

    Teiseks elupaigaks Venemaal sai Papellole Moskva-lähedane Zagorsk. Talle anti elamiseks maja, kust ta igal hommikul autoga vabrikusse viidi ja õhtul tagasi toodi. Vaba liikumine väljapool oma elukohta oli keelatud. Pole täpselt teada, millega ta seal tegeles, kuid on ilmne, et Zagorski elektromehaanikatehase sõjajärgsete aastate toodangus oli ka Karl Papello ideid ja konstruktoritööd.

    1952. aasta suvel õnnestus Papellol lõpuks koos abikaasa Martaga Saksa kodanikuna Jenasse tagasi pöörduda. Papello tervis oli vahepeal halvenenud, kuid ta oli endiselt täis tööindu ja asus uuesti tööle Zeissi firmas, millest vahepeal oli saanud rahvaettevõte VEB Carl Zeiss Jena.

    Viie aasta vältel kuni surmani suutis ta Jenas jätkata tööd silmapaistva edukusega. Vapustav ja liigutav oli Papello töökaaslastel näha, kuidas see haige ja halvatud mees iga päev suundus oma töökohale, ilma et oleks lasknud end mõjutada pealekäimisest end säästa või minna kord ometi väljateenitud puhkusele. Pigem näris teda südametunnistus, kas pole tema tööpanus mitte liiga väike võrreldes makstava tasuga.

    Veel Eestis olles oli ta ükskord olnud pikemat aega ära Tallinnast, sel ajal olid tema korteris käinud vargad, kõik sahtlid olid läbi otsitud. Olevat otsitud skeeme ja arvestusi, kuid neid ei leitud. Papello oli siis näidanud sõrmega meelekohta ja öelnud: “Kõik on selles seifis ja siit ei saa seda mitte keegi peale minu enese kätte.”

    Eestist pärit leidur Karl Papello suri Jenas 1958. aastal. Tema arvel on kümneid väga unikaalseid leiutisi.


      VENEMAA VALMISTUS BALTIKUMI OKUPEERIMA  tagasi

    Sõjaeelse iseseisvuse ajal oli Eesti rahuarmastav ja rahutaotlev riik ega püüdnud oma riiklikke ega rahvuslikke sihte saavutada ähvarduste või sõjaga. Eesti ei vajanud suuremat eluruumi, kui tal oli. Oma rahutahet tõestas Eesti riik korduvalt.

    Eesti rahupoliitika üks esimesi tõendeid oli Tartu rahuleping, millega olid määratletud Eesti riigi välispoliitika alused ja programm. See lähtus põhimõttest, et Eesti riigi olemasolu ei tohi takistada naaberriikide majanduslikku läbikäimist, kõnealusel juhul Nõukogude Venemaa kaubanduslikku suhtlemist lääneriikidega. Teatavasti oli mõni lääneringkond avaldanud kahtlust, kas uute riikide tekkimine Venemaa läänepiiril ei sulge Peeter I rajatud akent Euroopasse. Tartu rahuleping võttis sellelt kartuselt aluse.

     

    Petlik hingetõmbeaeg

    Tegelikult ei toonud 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahuleping noorele Eesti riigile rahulikku elu ega sõbralikke suhteid oma idanaabriga. Nüüd kasutas Venemaa kallaletungideks nii Eesti kui oma ülejäänud läänenaabrite vastu üksnes teisi vahendeid.

    Sõlmides rahulepingud Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Soome ja Türgiga, vabandas Lenin neid tehinguid oma partei ees sellega, et “Nõukogude Venemaa vajavat hingetõmbeaega”.

    Seadnud Eestiga sisse diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, kasutas Moskva seda külma sõja alustamiseks Eesti vastu. Nõukogude esinduste eestvedamisel organiseeriti Eesti bolševike partei abiga Eestis põrandaalused löögirühmad. Diplomaatilist posti ja diplomaatide puutumatust kasutades toodi Eestisse kihutuskirjandust, relvi, ülestõusu juhtnööre ja isegi löögiüksuste juhte ning terveid löögiüksusi. Eestisse loodud Nõukogude Vene kaubandusesindused kujunesid sinna koondunud agitaatorite ja riigikukutajate pesadeks.

    Idapiiri tagant kostis Eesti riigi aadressil nüüd sageli mahlakat vene sõimu. Eesti-vastase vaenu õhutamiseks kõlbas igasugune põhjus. Üheks selliseks sai kommunistlike organisatsioonide keelustamine 1922. aastal.

    Rõvedat vene sõimu põhjustas Eesti tippkommunisti Viktor Kingissepa vangistamine ning mahalaskmine. 1923. aastal, seoses Jaan Kreuksi hukkumisega tulevahetuses Eesti kaitsepolitseiga, kulmineerus massipsühhoos märatsemiseks Peterburis Eesti konsulaadi ees. Kõige raevukamaks osutusid seal eelkõige eesti, läti ja soome kommunistid.

    1924. aasta detsembriks sai Moskva arvates Lenini mainitud “hingetõmbeaeg” täis ja Eesti löögiüksused pidid hävitama demokraatliku väikeriigi.

    ='text-align:justify;text-indent:18.0pt'>Enamlaste mäss kukkus läbi

    1. detsembri varahommikul 1924 asusid enamlaste löögiüksused Moskva direktiivide alusel Eestis võimu haarama. Juhiste järgi pidid relvastatud löögiüksused okupeerima siinsed valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politsei peakorteri, arreteerima Eesti riigitegelased, ametnikud ja ohvitserid.

    Samal ajal koondas Vene Föderatsiooni valitsus, kes oli sõlminud Eestiga rahulepingu ega olnud väsinud kinnitamast enda tahet elada rahus oma naabritega, Eesti idapiirile oma väeüksused ja saatis Soome lahte piki Eesti merepiiri oma laevastiku, mis pidi “ülestõusnute” märguande peale tungima Eesti vetesse ja kaitsma “uut Nõukogude Eestit” kodanlike vastureaktsioonide eest.

    Oodatud märguanne jäi olemata, kuna löögirühmade rünnakud löödi kõikjal kiiresti ja otsustavalt tagasi ning kogu Eesti riigi kukutamiseks instseneeritud “ülestõus” likvideeriti mõne tunniga. Kuuldavasti jäi löögirühmade märguanne Nõukogude laevadele andmata mingi arusaamatuse tõttu löögirühmade peastaabi ja Vene Föderatsiooni saatkonna vahel Tallinnas.

    Suuremat edu oma “lubaduste” andmisel ja ässitustöö tegemisel lootis Moskva saavutada siis, kui Nõukogude Venemaa pääseb moraalsest isolatsioonist ja ta võetakse vastu läänemaailma riikide perre. Selleks leidis ta olevat vajaliku ühineda 1928. aastal Pariisis sõlmitud Briani-Kellogi pakti deklaratsiooniga, mis mõistis hukka sõja kui rahvusvahelise poliitika abinõu.

    Näitamaks, et kommunistlik Venemaa austab neid põhimõtteid, tegi ta oma naabritega samasisulised lepingud. Nii sõlmis N. Liit 4. mail 1932 Eestiga mittekallaletungi lepingu, mida 1934. aastal pikendati 31. detsembrini 1945.

    16. juunil 1932 sõlmisid Eesti ja N. Liit lepingu tülide lahendamise kohta läbirääkimiste teel ja 2. juulil 1933 kokkuleppe agressiooni defineerimise kohta. Selle põhjal loeti agressiooniks jõuga ähvardaminegi, mida N. Liit ise tegi nii enne kokkuleppe sõlmimist kui hiljem.

    Sellise silmakirjalikkusega veenis Moskva läänemaailma liberaalseid ringkondi, et N. Liit on vääriline partner kuuluma Rahvasteliitu, kuhu ta peagi vastu võeti.

    Eesti kodanike röövimine

    1930. aastate keskel alustas N. Liit intensiivseid ettevalmistusi Balti riikide hõivamiseks ja hakkas koguma luureandmeid oma naabrite kohta, tehes seda jõhkralt ja avalikult. Üldiselt on teada, et huvialuse riigi sõjaliste võimete ning kaitsevahendite kohta luureandmete kogumiseks kasutatakse peamiselt eriagente ja nendeks värvatakse tavaliselt kodanikke sellest riigist, mille vastu luuret teostatakse. Tookord tegi N. Liidu piirivalve seda aga hoopis primitiivsemalt.

    1930ndate keskel hakkasid N. Liidu piirivalvurid luureandmete saamiseks röövima Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud Eesti kalureid. 22. augustil 1936 viisid Nõukogude Vene piirivalvurid vahipaadil Pihkva järvelt, umbes kilomeeter Eesti poolt riigipiiri kaasa neli Kulje valla Rozitsa küla kalurit, kes toimetati Muromtsi piirivalvekordonisse ja kuulati seal üle. Vene piirivalveohvitserid nõudsid kalureilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja nende koosseisu kohta, samuti Grupi küla ja Petseri vahelise maantee seisukorra, Eesti rahva meeleolu, nende sissetulekute suuruse ning siinse tarbekauba hindade kohta.

    22. septembril 1936 viisid Vene piirivalvurid jõuga oma vahilaeval kaasa Pihkva järvel Eesti territoriaalvetes kalastanud kolm Kulje valla Drisliviku küla kalurit. Need toimetati samuti Muromtsi kordonisse ja kuulati seal üle. Seekordki nõuti Eesti kaluritelt andmeid meie piirivalvekordonite ja politseiametnike kohta ning uuriti, milline on Eesti teede olukord ning rahva üldine meeleolu.

    14. detsembril 1936 võttis Vene piirivalve patrull Peipsi järve jäält Eesti territooriumilt jõudu kasutades kaasa seitse Šartova küla kalurit. Ülekuulamisel Dub-Bori kordonis nõuti neilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja piirivalvurite relvastuse kohta. Täpsemalt sooviti teada, kas kordonites on kuulipildujaid ning mis on kordoniülemate nimed ja aukraadid.

    Edasi uuriti, kas Petseri ja Värska vahele on ehitatud raudtee ning kes on Petseri ja selle ümbruskonna politseinikud. Kalurid kuulati seitse-kaheksa korda üle, neid ähvardati ja mõnitati.

    23., 24. ja 25. jaanuaril 1937 viisid nahkkuubede ja revolvritega Vene sõjaväelased Pihkva järvelt jõuga kaasa 11 Senno ja Kulje valla kalurit, kes toimetati ülekuulamisele Pihkvasse.

    Seal nõuti neilt andmeid Eesti sõjaväe, Kaitseliidu ja piirivalvejõudude ning relvastuse kohta. Samuti taheti kalureilt teada külade kohta, kus nad elavad, ja nende seletuste järgi koostasid ülekuulajad külade plaanid. ’

    Relvakonfliktid  1936/38 aastal Peipsi järvel

    Petlik hingetõmbeaeg

    ba ammu enne 1940. a. sündmusi alustas N. Liit intensiivselt tegema ettevalmistusi Balti riikide hõivamiseks ja luureandmete kogumist oma naabrite kohta, tehes seda jõhkralt ja avalikult. Üldiselt on teada, et huvialuse riigi sõjaliste võimete ja kaitsevahendite kohta luureandmete kogumiseks kasutatakse peamiselt eriagente, kelleks värvatakse tavaliselt selle riigi kodanikke, kelle vastu luuret teostatakse. N. Liidu piirivalve tegi seda hoopiski primitiivsemalt.  Luureandmete saamiseks röövis N. Vene piirivalve Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud Eesti kalureid, keda siis Venemaale viidi ja seal üle kuulati. Osa röövituist pääses hiljem Eestisse tagasi, kuid paljud kadusid Venemaa avarustesse.

    Nii viisid N. Liidu piirivalvurid 22. augustil 1936. a. vahipaadiga Pihkva järvelt, umbes üks kilomeeter Eesti poolt riigipiiri kaasa neli Kulje valla Rozitsa küla kalurit, kes toimetati Muromtsi piirivalvekordonisse ja kuulati seal üle. N. Vene piirivalveohvitserid nõudsid kalureilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja nende koosseisu kohta, samuti Grupi küla ja Petseri vahelise maantee seisukorra, eesti rahva meeleolu, nende sissetulekute suuruse ning siinsete tarbekaupade hindade kohta.

    22. septembril 1936 viisid N. Vene piirivalvurid jõuga oma vahilaeval kaasa Pihkva järvel Eesti territoriaalvetes kalastanud kolm Kulje valla Drisliviku küla kalurit. Need toimetati samuti Muromtsi kordonisse ja kuulati seal üle. Ka seekord nõuti eesti kaluritelt andmeid meie piirivalvekordonite ja politseiametnike kohta, ning uuriti, milline on Eesti teede olukord ja rahva üldine meeleolu.

    14. detsembril 1936. aastal viis N. Vene piirivalve patrull Peipsi järve jäält Eesti territooriumilt jõuga kaasa seitse Šartova küla kalurit. Ülekuulamisel Dub-Bori kordonis nõuti neilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja piirivalvurite relvastuse kohta. Täpsemalt sooviti teada, kas piirivalvekordonites on kuulipildujaid ja mis on kordoniülemate nimed ja aukraadid. Edasi uuriti, kas Petseri ja Värska vahele on ehitatud raudtee ja kes on Petseri ja selle ümbruskonna politseinikud. Kalurid kuulati 7-8 korda üle, kusjuures neid ähvardati, peksti  ja mõnitati.

    23., 24. ja 25. jaanuaril 1937 viisid nahkkuubi ja revolvreid kandnud N. Vene sõjaväelased Pihkva järvelt jõuga kaasa 11 Senno ja Kulje valla kalurit, kes viidi ülekuulamisele Pihkvasse. Seal nõuti neilt andmeid Eesti sõjaväe, kaitseliidu ja piirivalvejõudude ning relvastuse kohta. Kalureilt nõuti andmeid ka külade kohta, kus nad elavad ja nende seletuste järgi koostasid ülekuulajad külade plaanid.

     Üldse röövis N. Vene piirivalve aastatel 1936-1937 Peipsi ja Pihkva järvelt 46 eesti kodanikku, kellelt nõuti andmeid Eesti sõjaväe, politsei ja piirivalve koosseisude ning nende relvastuse, samuti Peipsi laevastiku, eesti elanike meeleolude, teede olukorra ja palju muu kohta. Samal ajal ei ole teada ühtki juhtumit, kus Eesti võimud oleksid toiminud samamoodi vene kaluritega.

    1938. aasta 19. jaanuaril ja 8. veebruaril leidsid Peipsi järvel aset kaks relvakonflikti, mille käigus said surma kaks vene ja kolm eesti piirivalvurit. Vene piirivalve teadete kohaselt olevat mõlemal juhul Eesti piirivalvurid ületanud piirijoone. Tegelikult oli aga asi hoopis vastupidi.

    19. jaanuaril kell 14. tulid Peipsi järvel Skamja küla kohal hobuse ja reega üle kuuseokstega tähistatud piirijoone kaks N. Vene piirivalvurit, et järjekordselt röövida luureandmete hankimiseks seal umbes 400 meetrit piirijoonest Eesti poole kalastanud eesti kalureid. Kuna juhuslikult viibisid sel hetkel kalurite juures kohalik piirivalvekordoni ülem ja kolm piirivalvurit, siis seekord katse ei õnnestunud ja vene piirivalvurite poolt alustatud tulevahetuses said mõlemad piirivalvurid surma.

    Selle piirivahejuhtumi lahendamisel võttis vene esindus omaks, et 19. jaanuaril Peipsi järvel aset leidnud vahejuhtum toimus Eesti territooriumil ja kinnitas seda ka oma allkirjadega komisjoni protokollil. Oma ametlikus häälekandjas "Izwestia" (nr. 20  25. jaanuar 1938 lansseerisid vene võimud seda juhtumit aga järgmiselt:

     

    "Kingisepp, 23. jaan. (TASS) 19. jaan. Kaks piirivalvurit, Prohotšuk ja Laznik, kes olid saadetud valvekäigule, avastasid Pihkva järvel piiririkkujad, kes olid sõitnud Eestist üle piiri kahe saaniga SSSR'i territooriumile, umbes 750 m kaugusele. Piiriseaduse rikkujate seiramisel võeti piirivalvurid ootamatult vastu tulistamisega Eesti territooriumilt eesti piirivalve poolt, kelle koosseisus oli 4 meest: üks allohvitser ja kolm reameest, kes tulistasid Nõukogude piirivalvureid umbes 100-meetriselt vahemaalt. Tulistamise tagajärjel said mõlemad piirivalvurid surma.

    TASS'ile teatati usaldusväärseist allikaist, et välisasjade rahvakomissari ülesandel SSSR'i esindaja Eestis seltsimees Nikitin andis üle Eesti välisministrile protestinoodi Nõukogude piirivalvurite tapmise asjus, mis sisaldab nõuet, et süüdlased selles roimas saaksid eeskujuliku karistuse ja et tapetute perekondadele antakse vastav tasu Eesti Valitsuse poolt."

     

    8.veebruaril 1938. a. leidis Peipsi järvel aset veel teinegi piirivahejuhtum, mille kohta kirjutas tolleaegne Eestis ilmunud "Politseileht" järgmist:

    "9. veebruaril teatas N. Vene Oudova piirivalvesalga ülem meie Narva jaoskonna ülemale, et 8. veebruaril s.a. pärast lõunat, olevat kolm meie piirivalvurit tunginud Peipsi järvel hobuse ja reega üle piirijoone N. Vene territooriumile, et vangistada N. Vene kalureid. Vastastikusel tulevahetusel olevat kõik kolm eesti piirivalvurit saanud surma. Selgus, et venelaste poolt oli surmatud: veltveebel Artur Pungas, kapral Voldemar Kaio ja nende küüdimees, eraisik Vassili Eva-Evin.

    Viimase piirvahejuhtumi uurimiseks kokkutulnud segakomisjonis tegid meie esindajad järve jääl leidunud jälgede ja eemalt sündmust jälginud kalurite tõenduste abil kindlaks, et N. Vene mootorsaan oli sõitnud meie territooriumile, nelja kilomeetri kaugusele, arvates tähistatud piirijoonest ja pöördunud siis tagasi oma territooriumile, viies kaasa hobuse ühes reega. Seda asjaolu tähistasid selgesti jääl leidunud sõidukite ja hobuse jäljed. Varsti pärast seda olid meie kalurid kuulnud piiri poolt kuulipilduja tulistamist.

    Mainitud jälgede uurimisest keeldusid N. Vene esindajad kategooriliselt, jäädes vahejuhtumi suhtes püsima oma esialgsele avaldusele. Laipade ülevaatlusel selgus, et veltveebel Pungase keha ja riided olid läbistatud 15 kuulist, kapral Kaio - 9 kuulist, küüdimees Eva-Evin - 8 kuulist ja hobuse korjus 3 kuulist.

    Analüüsides eeltoodud kaht piirivahejuhtumit ja käsitledes seejuures varem Peipsi järvel asetleidnud sündmusi, ei saa lugeda N. Vene piirivalve võimude seletust paikapidavaks viimase verise vahejuhtumi tekkimise ja selle põhjuste kohta."

     

    Valeandmete avaldamine ja vassimine faktide käsitlemisel N. Liidu poolt räägib selget keelt sellest, millised olid meie suure idanaabri arusaamad tõest ja õigusest ja missugune oli tollal selle riigi võimumeeste "proletaarne südametunnistus".

    Ühed vähestest Eesti ohvitseridest, kes 1941. a juunis ellu jäid ja Värska suvelaagrist sõja lähenedes vangilaagrisse saadeti, olid kolonel Georg Leets ja major Harald Roots, kes mõlemad on oma meenutustes kirjutanud, et kui nad 10. augustil 1941 polaarjoone taha Norilski sunnitöölaagrisse jõudsid, kohtasid nad seal üht veduril töötavat eestlast, kes oli Norilskis vang olnud juba mitu aastat. Mees oli Peipsi järvelt röövitud Eesti piirivalvur. Aastad üksi vene keskkonnas olid ta eesti keele üsna konarlikuks muutnud.

    1991. aastal viibis siinkirjutaja Norilskis ja leidis seal  avaldatud prossüüris „Memoriaal” 1939. aastal Krasnojarski krai GPU poolt surma mõistetud nimed hulgast ka kolm eestlast, kes tõenäoliselt võisid olla N. Liidu piirivalve poolt Peipsilt röövitud kalurid.                   

    Hiljuti (08.03.2008)  kirjutas Eesti Päevaleht, et „Valitsus pööras 1938. aasta mõrvad Peipsil ideoloogiliseks.” Päevalehes avaldatud artiklist loeme:

    „Leheteateid lugedes jääb mulje, et võimud andsid väljaannetele  tsentraliseeritult üksikasjalikku infot, et veelgi õhutada isamaatundeid ja muuta kogu sündmus kuni matusteni välja proloogiks saabuvale vabariigi 20. aastapäevale. Kõikides lehtedes avaldatud materjalid kattuvad faktide osas ja suurelt jaolt ka sõnastuses. Kuna enamik ajalehti kasutab ka samu fotosid, siis on ilmselt klišeede valmistamisel riigi propagandatalitus õla alla pannud. Toimetajatel jäi vaid materjalidele lööv pealkiri panna” – kirjutab ajaleht.

    Artiklist võib välja lugeda, nagu pidanuks tollased ajalehed Peipsil toimunut erinevalt kirjeldama, nii nagu see paraku toimub sageli meie kaasaegses ajakirjanduses.

    Peipsil toimunud sündmused kutsusid kogu rahva hulgas niigi esile tormilise isamaalise puhangu, ilma  et tollane propagandatalitus pidanuks selle võimendamiseks oma õla alla panema, nagu väidab artikli autor.

    Kogu info Peipsil toimunud sündmuste kohta sai ajakirjandus piirivalvelt ja politseilt, sest on ebareaalne, et nende sündmuste toimumise ajal saanuks kohapeal olla mõne väljaande ajakirjanik või  fotograaf.


     

      POOLA ALLVEELAEVA "ORZEL" LUGU  tagasi

     

    Saksa-Poola sõja puhkedes oli Poolal kokku 5 allveelaeva. Saksa armee hävitavate löökide tõttu oli Poola sõjalaevastik oma baasidest ära lõigatud ja jälitatuna sakslaste poolt otsisid need varju välisriikide sadamates. Nii saabus Rootsi kolm Poola allvelaeva ja üks õppelaev, mis Stokholmi lähedal Vaxholmis rootslaste poolt interneeriti. 1945. aasta sügisel anti laevad Poolale tagasi.

    Poola allvelaev "Orzel" saabus 13. septembri õhtul Tallinna sadamasse komandöri haigestumise ja laevamasina rikke parandamise ettekäändel. Tegelikult polnud laevamasinal mingit riket ja poolakad vaid teesklesid avariid. Eesti võimud interneerisid laeva ja sellele pandi meie allohvitser ja madrus valvesse. Laevalt võeti maha relvastus, merekaardid ja navigeerimisseadmed, kuid sellel olnud torpeedod jäid maha monteerimata. Ka jäeti Eesti Merejõudude juhtkonna poolt täitmata käsk - allveelaevast kütteõli välja pumbata. Meeskond jäi täies koosseisus laevale, kuigi vastavalt Ülemjuhataja korraldusele tulnuks laev desarmeerida ja meeskond paigutada Männiku kasarmutesse. Hiljem selgus, et 16. juulil oli allveelaeva meeskond palunud luba saunas käia ja seejärel veel viimane öö laevas ööbida.

    17. septembri varahommikul sai teatavaks, et N. Liit on tunginud kallale Poolale. Kuna nii Poola kui Inglise saatkonnal oli "Orzeli" meeskonnaga ühendus, võib arvata, et ka soovitus põgeneda Inglismaale tuli sealt. Samal ööl vangistasid poolakad Orzelil olnud eesti valvemeeskonna ja kuna allveelaev seisis kai ääres nii, et võis ilma manööverdamata sõjasadama Paljassaare-poolsest väravast välja sõita, põgenes. Merekindlusest avati küll alul pealvee sõitnud allveelaeva pihta tuli, kuid juba esimeste laskude järel laev sukeldus. Allveelaevale jäänud eesti valvesõdurid saadeti hiljem kummipaadiga Gotlandis maale.

    "Orzeli" põgenemine 1939. aasta septembris oli Eestile väga ebameeldiv sündmus. See põhjustas üldist kibestumist ja etteheiteid interneerimise eest vastutavatele võimudele. Allveelaeva põgenemise asjus korraldati juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabiülem mereväekapten R. Linnuste, kes mõlemad tagandati ametist ja vabastati sõjaväetee- nistusest.

    Selles loos heideti Eestile ette seda, et meie mereväe juhtkond uskus liialt Poola ohvitseride ausõna ega rakendanud otsekohe allveelaeva põgenemist takistavaid abinõusid. Seda fakti kasutas N. Liidu juhtkond hiljem Eesti žantaseerimiseks.

    Kui aga vaadata seda juhtumit hilisemate sündmuste - N. Liidu baaside rajamise ja Eesti okupeerimise taustal, siis selgub, et Poola allveelaeva põgenemine säästis meid hiljem tekkida võinud ebameeldivustest. Juba nädalapäevad hiljem seisnuks Eesti valitsus küsimuse ees - kas laseme "Orzelil" põgeneda, või anname selle üle Poola vaenlasele N. Liidule. Kui allvelaev oleks sattunud venelaste kätte, oleksid Poola ja lääneriigid süüdistanud Eestit laeva andmises N.Liidule.

    Lahendamata on aga küsimus - kust sai "Orzeli" meeskond põgenemiseks vajalikud merekaardid, kuna kõik kaardid toodi Eesti Merevalitsuse poolt laevast ära. On arvatud, et need toimetas sinna Poola saatkonna juures olnud Poola sõjaväe esindaja, kes mitmel korral allveelaeva külastas .

    Mis sai "Orzelist" edasi? Peale paarinädalalist viibimist Läänemerel riskeeris laeva juhtkond läbida sakslaste poolt mineeritud ja valvatud Öresundi väina ja jõudis õnnelikult Inglismaale. Seal tegutses ta koos Inglise mereväega. Lasknud põhja ühe saksa kaubalaeva, uputati "Orzel" ["kotkas"] hiljem sakslaste pool


      KAS SÕDA VÕI BAASUDE LEPING  tagasi

    Miks president Pätsi valitsus võttis vastu N. Liidule baaside lubamise otsuse ja loobus sõjalisest vastuhakust, seda on hiljem paljude poliitikute ja ajaloolaste poolt teravalt kritiseeritud. Soomlane Martti Turtola on selle kohta kirjutanud raamatu, kus ta süüdistab Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri nende varem antud lubadustest – kaitsta Eesti riiki iga hinna eest – loobumise pärast. Miks siis loobuti varem korduvalt antud lubadusest?

    Sellele küsimusele vastamisel tuleb kõigepealt arvestada Teise maailmasõja puhkemise eel kujunenud olukorda Euroopas, mille tulemuseks oli Molotovi-Ribbentropi pakt ja mis tegi N. Liidule Balti riikide okupeerimise nii kergeks, kui see üldse oli võimalik. Molotovi-Ribbentropi paktiga oli Saksamaa andnud N. Liidule vabad käed. Rünnakuga Läände aga sidunud lääneriikide käed võimaliku abi andmisel Balti riikidele. Balti riikide okupeerimiseks võinuks N. Liit kasutada mistahes ettekäänet, kartmata vahelesegamist lääneriikide poolt. Ta võis Balti riigid okupeerida ka ilma igasuguse ettekäändeta. Et N. Liit valis baaside lepingud, on põhjendatav arvamusega, et otsene invasioon põhjustanuks sõjalise vastuhaku. Diplomaatilise surve avaldamisega olid võimalused sõja vältimiseks suuremad.

    Pole saladus, et president Päts ja sõjaväe juhtkond olid lootnud sõja puhkemisele Saksamaa ja N. Liidu vahel, mis hoidnuks ära Eesti okupeerimise N. Liidu poolt. Ootamatult sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt purustas aga need lootused.

    Miks loobuti nüüd sõjalisest vastupanust? Vaatleme hetkelist olukorda. Võib arvata, et selle üheks põhjuseks oli Poolas toimunu. Poola kolme miljoniline armee, mida oli peetud arvestatavaks jõuks Euroopas, oli sakslaste poolt puruks löödud.  Lahingutes Punaarmee vastu aga langes juba teisel päeval Punaarmee kätte vangi 175 tuhat poola sõdurit.

    Seoses Poola hävitamisega oli Eestilt võetud ära võimalus, saada vajadusel maismaad pidi abi Lääne-Euroopa riikidelt. Mereteed aga olid täielikult Saksamaa ja N. Liidu valduses.

    Samal ajal olid lääneriigid, seoses Saksamaale sõja kuulutamisega, vähe huvitatud Balti riikide saatusest. Neil päevil telegrafeeris NSV Liidu suursaadik Londonist Moskvasse, milles ta teatas:

     

    “Churchill lähtub seisukohast, mida ta kaitses ka varem, et tänapäeval ei põrku Inglismaa ja NSV Liidu huvid kusagil kokku. Samuti pole Inglismaal alust vastu vaielda NSV Liidu tegevusele Baltikumis. Muidugi võivad mõned sentimentaalsed liberaalid ja leiboristid valada pisaraid seoses "Vene protektoraadiga" Eesti ja Läti üle, kuid sellesse ei saa suhtuda tõsiselt. Churchill mõistab suurepäraselt, et NSV Liit peab olema Balti mere idakalda peremees.” 

     

    Hiljem kirjutas Churchill oma mälestustes:

    "Nõukogude poole õigustuseks peab ütlema, et nende elulised huvid nõudsid oma lähtepositsioonide nihutamist nii kaugele läände kui võimalik, et anda  rohkem aega jõudude koondamiseks oma tohutu impeeriumi kõigist osadest./.../ Nad pidid väevõimu või pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehkki venelaste poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik."

     

    Kuid oli veel üks põhjus. Eesti valitsus ja sõjavägede ülemjuhatus olid jälginud ärevusega sõjategevust Poolas ja tulnud nähtust kohutavale järeldusele. Punaarmee ei hinnanud ohvrite suurust ja oli võimeline täitma ka võimatuna näivaid käske. Kui Stalin oli käskinud, siis täitis Punaarmee selle käsu, kandes seejuures ükskõik kui suuri kaotusi. Stalini käsk täideti ükskõik millise hinnaga.

    Oma läänepiirile, alates Läänemerest kuni Musta mereni, oli N. Liit koondanud tohutu suured väekoondised, mis valmistusid kallaletungiks oma lähinaabritele. Septembri keskel hakkas N. Liit koondama Vilno rajooni suurearvulist soomusarmeed, mis ähvardas Balti riike lõunast: Vilno-Kaunase- Riia-Valga suunas.

    Samal ajal oli N. Liit sõjaliste õppuste ettekäändel juba aegsasti koondanud Eesti idapiiri taha hiigelarmee mille isikkoosseis ületas eesti oma enam kui kümne kordselt, raskerelvastuses ja õhujõududes aga 30-50 kordselt. Kingissepas oli ootevalmis veel umbes 300 000 meest ja mobilisatsiooni toimumine või vägede koondamine Eesti idapiirile olnuks neile signaaliks pealetungi alustamiseks.

    Eesti Kaitseväe ca 16 000 meest ja Kaitseliidu malevad paiknesid hajutatuna üle vabariigi laiali. Neist moodustatud katteväeosad idapiiril pidanuks hoidma vastast taganemislahingutega vähemalt neli päeva ida pool Narva jõge, et anda mobiliseeritud väeosadele võimalus asuda positsioonidele. Pole kahtlust, et juba sõjategevuse esimesel päeval oleks vaenlase pommilennukite armaada purustanud tagalas kõik raudteeühendused ja sillad, aga ka linnad ja tööstusasulad, mistõttu  mobiliseeritute juurdevedu olnuks küsitav.

    Eesti ja N. Liidu sõjaliste jõudude suhe

    24. septembril, kui N. Liit esitas Eestile sõjaliste baaside nõudmise, oli meie piiri taha koondunud, mitmekümne kordselt ülekaalus olev Punaarmee juba pealetungivalmis. 25. septembril alustasid Eesti kohal luurelende nõukogude luurelennukid, mille ülesandeks oli õhufotode ja vaatluste abil välja selgitada, kas Eesti viib läbi mobilisatsiooni. 26. septembril saatis N. Liidu kaitseala rahvakomissar K. Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonna ülemale kindral Meretškovile käskkirja, milles nõuti vägede koondamist Eesti ja Läti piiril lähtepositsioonidele.

    Selle käsu kohaselt paigutati Narva suunal Kingissepa alla 8. armee väeosad, kuhu kuulusid 10. ja 16. jalaväediviis, 24. motoriseeritud diviis, 12., 13. ja 18. tankibrigaad, 2. motoriseeritud õhukaitse rügement, 225. motoriseeritud suurtükiväe divisjon ja 110. suurtükiväe diviis.

    Irboska suunal Pihkva rajooni paigutati 56., 90. ja 161. jalaväediviis, 1. ja 2. tankidiviis, 20. tankibrigaad ning 96. ja 133. suurtükiväe rügement.

    Kõik Punaarmee diviisid olid suurendatud - sõjaaegses koosseisus, kus diviisi suuruseks koos abiteenistustega oli 17 000 meest.

    1939. aasta septembris oli Punaarmeel Eesti piiridel kokku 136 000 meest. Samal ajal võis Nõukogude juhtkond juurde tuua niipalju vägesid kui vaja, kas või pool miljonit. Punaarmees oli M. Meltjuhhovi andmetel pärast osalist mobilisatsiooni 20. septembril 5,29 miljonit meest, sellest umbes pool oli suunatud Poola vastu. Soome vastu saadeti algselt 426 000 meest, kuid sõja lõpuks suurendati vägesid kuni 960 tuhandeni. Eesti vastu võidi vajadusel suunata ka osa Läti vastu koondatud jõude.

    Mõnede sõja pooldajate arvates oleks Eesti võinud 1939. aasta sügisel relvastatult välja panna 160 000 meest.

    Niipalju mehi võis Eesti mobiliseerida teoreetiliselt, kuid nende jaoks polnud relvi ega varustust. Sõjaväele ei saa mehhaaniliselt liita kaitseliitlaste arvu, sest enamus kaitseliitlasi läks mobilisatsiooni korral sõjaväe koosseisu.

    Eestis oli 1939. aastal sõjaväel ja Kaitseliidul kokku u 130 000 vintpüssi. Nende hulka ei saa arvestada ühele välisfirmale kuulunud 40 000 Mauseri vintpüssi (7,92 mm), mis ühelt Tallinna sadamasse saabunud kaubalaevalt rekvireeriti kuid mille jaoks puudus laskemoon.

    Käsirelvade laskemoona oli Eestil varuks umbes 100 miljonit padrunit. Enamus laskemoona oli uus, kusjuures pidevalt tehti padrunite uuenduslaadimist. Umbes sama suur oli laskemoona kulu Eesti Vabadussõjas. Nüüd oli see kogus arvestatud aga vaid üheks kuuks, sestolebatõenäoline, et oleksime kauem suutnud vastu panna. Loodeti, et selle aja jooksul saabub meile välisabi.

    Mõned sõja pooldajad on veel väitnud, et Eesti oleks saanud Inglismaalt torpeedopaate ja Spitfire hävitajaid, kui poleks sõlminud liidulepingut NSV Liiduga. Kuid Inglismaa loobus hävitajate ja relvastuse müügist Balti riikidesse juba 1939. aasta juulis, kui sõjaoht Saksamaaga suurenes. Hävitajaid oli vaja Inglismaa kaitseks.

    Kui võimaliku mobilisatsiooni korral oleks Eestis mobiliseeritud 104 300 meest, ei oleks need kõik läinud rindele, sest sellesse hulka kuulusid ka vägede juhtimis- ja tagalaasutused. Narva rindel olnuks pärast mobilisatsiooni 25 700 meest Punaarmee 35 400 vastu, ning Petseri rindel 35 600 meest Punaarmee 100 800 vastu. Punaarmee tehniline üleolek oli aga kordi suurem, Petseri rindel näiteks kolme Eesti tanki vastu punaväe 1075 tanki. Lennuväe ülekaalust rääkimata.

    1939. aastal oli Eesti idapiiril relvajõudude suhe järgmine:

     

    Relvajõud

    Eestil

    N. Liidul

    Mehi N. Liidu laskurdiviisides

    Mehi N. Liidul reservis

    Mehi Eesti kaitseväes

    Mehi Eesti Kaitseliidus

    Kokku

                 -                      

    16 000

    42 000

    58 000

    116000

    136 250

    >300 000

            -

             -

    >436 250

    Sõjalennukeid

    10

    600

    Tanke  (Eestil ainult kergetankid)

    22

    1318

    Suurtükke

    489

    1535

    Soomusautosid

    23

    156

     

    Moskva poolt oli sõjategevuseks valmisoleku ajaks määratud 29. september. Vastavalt Punaarmee sõjalise operatsiooni plaanile pidi kõigepealt antama sõjaline löök Eestile. Lahingukäsu saamisel pidi Kingissepa piirkonnas asuv väegrupp alustama pealetungi Rakvere, Tapa ja Tallinna suunas.  8-nda armee üksused pidid liikuma Tartu peale ning edasi koos Kingissepa grupiga Tallinna ja Pärnu peale,  kusjuures üks tankibrigaad ja 25. ratsaväe diviis pidid liikuma Valga suunas. Juhul, kui Eestile oleks appi tulnud Läti relvajõud, pidi 7. armee (170 000 meest) andma löögi Riia suunas.

    Samal ajal oli Punalipuline Balti mere laevastikule antud käsk blokeerida Eesti merelt, hävitada Eesti laevastiku ja anda löök meie mereväebaasidele ning toetades ühtlasi maavägede edasiliikumist. Lennuväe ülesandeks oli raudtee sõlmjaamade ja sõjaliste objektide purustamine ning edasiliikuvate maavägede toetamine.

    Punaarmee pealetungi korral oli üks ohtlikumatest  lõikudest Narva ja Narva-Jõesuu vaheline ala. Peipsi järv alates Vasknarvast kuni Emajõe suudmeni oli kergemini kaitstav. Keerulisem oli olukord Meerapalu ja Mehikoorma vahelisel alal. Raskeim lõik asus lõuna pool Pihkva järve, kus puudusid looduslikud takistused. Seal pidanuks katteväeosad vaenlast takistama Laura-Irboska joonel ja kuna see ala oli soomusvägede poolt kergesti läbitav, siis olid sinna koondatud  kõik meie vähesed tankitõrjevahendid, mis meil olemas olid.

    Täielikult puudus meil aga relvastus 600 „punakotka“ tõrjumiseks, sest meie üheksa, olgugi kaasaegset, ja veel mõned vananenud tüüpi õhutõrjesuurtükki polnud arvestatav jõud. Venelaste pommitajad oleksid juba mõne tunniga hävitanud kõik strateegilised objektid – sillad, raudteejaamad ning teinud maatasa meie linnad ja tööstusasulad. Soome ajaloolase Martti Turtola soovitus – kasutada Tallinna kaitseks vene pommitajate vastu merekindluse (300 mm) suurtükke ja tulistada „punakotkad“ alla hulgi, kuulub ulmekirjanduse valdkonda...

    Ülaltoodust selgub, et Eesti oma sõjaline jõud kestvamaks vastupanuks oli liialt nõrk. Kõigele lisaks polnud sõjalist abi ja toetust enam kusagilt loota.

    Valitsuse koosolek president K. Pätsi eesistumisel toimus 26. septembril. Sellest võtsid osa peaminister K. Eenpalu, sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner, välisminister K. Selter, saadik A. Rei, majandusminister L. Sepp, sotsiaalminister O. Kask ja põllutööminister A. Tupits.

     Kuulanud ära välisminister K. Selteri aruande Moskvas toimunu kohta ning saadik A. Rei, peaminister K. Eenpalu, sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri ja teiste valitsusliikmete arvamused, jõuti ühiselt järeldusele et: 

    o       Sõja puhkemise korral N. Liiduga on Eesti jäänud täiesti üksi;

    o       Poola langemise tõttu on Eesti maismaa poolt lääneriikidest isoleeritud;

    o       N. Liidu sõjaline ülekaal Eesti ida- ja lõunapiiril on  mitmekümne kordne;

    o       Lääneriikide ja Saksamaa vahel puhkenud sõja tõttu on kogu Läänemeri Saksamaa ja N. Liidu kontrolli all, mistõttu sõjavarustuse saamine  lääneriikidelt on võimatu;

    o       Norra, Rootsi, Taani ja Soome hoiduvad koostööst Eestiga. Ka Läti väldib kontakte ega lubanud isegi oma sõjavägede ülemjuhatajal tulla kindral Laidoneri kutsel Valka nõupidamisele;

    o       Kogu Eesti õhuruum on juba N. Liidu lennuväe valduses;

    o       Saksamaast on saanud Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel N. Liidu liitlane;

    o       Eestil puudub oma sõjatööstus ja strateegiline tagala, kuhu oleks võimalik taanduda N. Liidu suures ülekaalus olevate sõjaliste jõudude surve eest.

    Samal päeval korraldas N. Liit näidiskallaletungi Eestile. Eesti territooriumi ja Tallinna kohal lendasid sajad Nõukogude sõjalennukid. Merel blokeerisid punalaevastiku sõjalaevad kogu Eesti merepiiri. Selles sõjalise ähvarduse tingimustes oli Eesti Valitsus sunnitud saatma 27. septembril Moskvasse oma esindajad, et sõlmida N. Liiduga vastastikuse abistamise leping.

    Kritiseerides tagant järel tarkusena tollase Eesti valitsuse poolt tehtud otsust, võime me üles lugeda küll sõjalise vastupanu plussid, milleks oleks olnud esiteks: meie moraalne võit, teiseks: tõestamine kogu maailmale, et oleme valmis oma iseseisvust kaitsma  ja kolmandaks: meie noorsugu poleks kaotanud neisse sisendatud patriootilisi ideaale, mistõttu olnuks lihtsam võidelda iseseisvuse taastamise eest jne.  Kuid samas kerkib üles terve rida uusi küsimusi:

    o       Sõjalise vastuhaku korral oleks kaotanud kehtivuse Tartu rahuleping;

    o       Kui kaua oleks suutnud meie sõjavägi osutada Punaarmeele vastupanu?

    o       Kas eesti sõjaväelastel oleks saanud osaks Poola ohvitseride saatus?

    o       Kui suured oleks olnud sõjalise vastupanu korral meie inimeste ja materiaalsed kaotused?

    o       Kui palju oleks ellu jäänud noori, kes oleksid olnud võimelised edasi kandma isamaalisi ideid?

    o       Kuna Punaarmee oleks Eesti ikkagi okupeerinud, siis kuipalju eestlasi oleks pääsenud vabasse maailma, et seal jätkata võitlust Eesti iseseisvuse taastamise eest?

    o       Kas Stalin oleks loobunud eesti rahva ümberasustamisest, nagu ta seda tegi oma vahkvihas paljude teiste väikerahvastega?

    o       Milline oleks olnud sel puhul rahvusvaheline reaktsioon?

     

    Ja veel terve rida teisi vastuseta küsimusi. Kes suudab anda neile usaldusväärset vastust? Meil igaühel võivad olla eriarvamused tollase valitsuse poolt tehtud otsuse kohta. Kuid pole ka kahtlust, et sellise otsuse langetamine oli igale tollase valitsuse liikmele äärmiselt raske, mistõttu enamus neist, vaatamata pakutud võimalusele – põgeneda Läände, otsustas jääda koos presidendi ja sõjavägede ülemjuhatajaga jagama Eesti rahva saatust.

     

    Välis- ja riigikaitse komisjonis otsustati vastupanust loobuda

    Mõned ajaloolased ja poliitikud on nii meedia väljaannetes kui avalikel esinemistel  väitnud, et otsuse mitte vastu hakata ja lubada N. Liidul rajada Eestisse sõjalised baasid, võtsid 1939. aastal vastu president Konstanti Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. Kuidas see otsus tegelikult  vastu võeti, sellest annab ülevaate väljavõte oktoobris 1939 Toompeal toimunud koosoleku protokollist

     

     

    2. oktoobril  1939. aastal toimus Toompea lossis Riigivolikogu saalis Eesti  välis-  ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek, millest võttis osa  kakskümmend üks Riigivolikogu ja Riiginõukogu liiget. Peale nende oli koosolekule kutsud veel välisministri abi O. Öpik, välisministeeriumi poliitilise osakonna direktor N. Kaasik, välisministeeriumi  väliskaubanduse direktor G. Meri ja Vabariigi valitsuse juriidiline nõuandja J. Klement.

    Koosoleku päevakorras oli vaid üks küsimus: Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud  vastastikuse abistamise pakti  ratifitseerimise küsimus.

    Koosolekut juhatas A. Jürima ja protokollis  Riigivolikogu sekretär P. Malvet. Siin toodu on väljavõte sellest protokollist.

            

    Karl Selter:  Selle lepingu sõlmimisega on tehtud väga kaugeleulatuslik samm. Sellega tahetakse lahendad küsimus, mis juba ajaloos on palju tülisid esile toonud. Nimelt tahetakse Balti mere kasutamine anda mitmele riigile ja seda rahulikul teel. Loodame, et selle paktiga saame ennast hoida eemal igasugustest konfliktidest.

    Jüri Uluots:     See leping on sõjalise koostöö leping. Sellega ühenduses peame Venele andma muidugi teatavad maa-alad, mis võimaldaksid Vene laevastikul tegutseda. Leping astub jõusse ainult mõne suurriigi kallaletungi korral.

    Ants Piip:      Vormilisest küljest oleme välja tulnud lipuga. See on leping kahe riigi vahel  vastastikuse üheõiguslikkuse alusel. Renditatavatel maa-aladel jääb kehtima ka meie jurisdiktsioon. Säärane leping ei ole uudiseks. Sarnased baase on olnud Hiinas, Hispaanias ja Egiptuses.

    Jüri Uluots:     Arvan, et nüüd oleks õige, kui avaldan seda, mida ma Moskvas tähele panin. Lepingu sõlmimisel rääkisid meiega Stalin, Molotov ja Mikojan. Teisi ei olnud, ei protokollijaid ega muid isikuid. Panin tähele, et Stalin on erakordselt tark inimene, samuti ka Molotov ja Mikojan. See kõik kergendas meie ülesannet.

    Ants Piip:       Lepingu sõlmimise  juurde läksin külmalt, otsekui tehnik, kes kaalub kõike. Usun, et saavutasime oma parima. Stalin ütles: „ Teie tegite hästi. Vaadake, kus on Moiscicik  Läbirääkimisel ei jäänud muljet, et see on lõpu algus, vaid algus uuele režiimile, kus üks suur impeerium on avaldanud tahet  leppida kokku väikeste naabritega.

    Jüri Uluots:     Läbirääkimisi alustades väljuti sellest, et Vene vajab väljapääsu merele. Asusin seisukohale, et hindame reaalselt  Vene suurt huvi Balti merele. Toonitasin kohe algul, et meie juhid oskavad asju reaalselt hinnata.  Seda võib järeldada juba sellest, et oleme ilmunud siia lepingu sõlmimiseks. Pean tõsise lugupidamisega suhtuma meie lepingupartnerisse. Mulle näib, et Vene meist hästi aru sai. Stalini otsus lepingu sõlmimise juures oli kahtlemata suure tähtsusega ja mõõtuandev.  Ta sai meist aru.

    Ants Piip:      Moskvas ei räägitud  meiega kui alamatega. Meile öeldi, et meie ei taha teist teha protektoraati. Kogu aeg valitses meie kõikide vahel usaldus.

    Johan Laidoner: Meie peame aru saama sellest, et Venel on tõesti vaja väljapääsu  merele ja seepärast peame ka nende soove arvestama. Mobilisatsiooni meie välja kuulutada ei tohtinud ega tohi ka praegu, sest see tähendaks sõda. Me peame säästma oma rahvast. Vene vastu sõdida me ei suudaks. Kuid praegu ei oli siiski põhjust minna tulevikule vastu mustades värvides. Meid hoiti ja hellitati siiski üle kahekümne aasta, mil me omavahel kaklesime. See kaklus tuleb lõpetada. Me peame elama veidi karmimas olukorras. Kuid see tuleb meile võib-olla veel kasuks.

    Leopold Juhanson: Illusioone meie ei pruugi endale teha. Baasid on suured kindlused, kuid neid me pidime andma. Suurriik, kes toob siia oma sõjaväe, avaldab kindlasti mõju meie riigi struktuurile. Peame tegema kõik selleks, et alal hoida meie iseseisvust.

    Jaan Tõnisson: Kõigil on selge, millega on nüüd tegemist. Sel ajal, kui meie esindajad käisid Moskvas läbirääkimistel, lendasid meie riigist üle võõra riigi sõjalennukid. Ametlikult teatati, et Eesti valitsus protesteeris neutraliteedi rikkumise vastu. See näitab, et siin on de fakto  tegemist millegi muuga, kui iseseisva riigiga. Ei saa enam olla juttu, et oleme suveräänne riik.

    Johan Laidoner:  Mis puutub sellesse, et läbirääkimiste ajal lendasid  meie territooriumi kohal võõrad lennukid, siis on põhjus arusaadav. Nende lendude ajal püüti kindlaks teha, kas meil on käimas mobilisatsioon. Pealegi võib suurriik lubada endal rohkem, kui meietaoline väikeriik. Kui Vene oleks tahtnud sõda, siis oleks ta talitanud hoopis teisiti, mida ei oleks saanud ka mitte keegi takistada.

    Jaan Tõnisson: Kogu aeg deklareeriti, et meil on üks front ja see on idafront, mille vastu läheme alati julgelt. See ei võinud meie idanaabrile saladuseks jääda. Loodeti kogu aeg saksa abile ja hoiti kogu aeg seda suunda. Me peame koordineerima meie poliitika vastavalt  sõlmitud lepingule . Seda peame tegema ausalt.  Mängida siin ei või, sest see tähendab katastroofi.

    Mihkel Pung: Kui suur sõda  lõpeb, siis tehakse meiega kuidas tahetakse. Ega meie arvamust keegi küsima ei tule.

    Jaan Tõnisson: Meie deklareerisime, et oleme neutraalne riik. Kuid senini serveeriti meile kõike nii, nagu seda soovis Deutsche Nachrichtenbüro.

    Kaarel Eenpalu: Et valitsuse välispoliitika on saksasõbralik, see ei ole õige. Valitsuse välispoliitika on ikka olnud täielikult reaalpoliitika., olles kõigiga heas vahekorras.

    Mihkel Pung: Ma ei tahaks olla prohvet, Kuid ma arvan, et meie suveräänsus ei jää sarnaseks, nagu ta oli. Muidugi kõik ei ole veel kaugeltki kadunud.

    Jaan Tõnisson: On imelik, et meie propagandatalitus annab teateid, et  rahvas on tänulik presidendile lepingu eest ja saadab tänutelegramme. Kas neid telegramme oli, seda ei tea, kuid paistab, et sellega antakse märku, et nüüd tuleb telegramme saata.

    Leopold Johanson:  Ma ei ole rahul meie režiimiga. Vene keele kõrvaldamine koolidest oli suur eksitus.  Valitsus viimasel ajal just kui pimedusega löödud.  Senine sisepoliitika tuleb kõrvale jätta ja asutustes on vaja teha ümberkorraldusi. Väga tähtsad on sotsiaalolud. Tuleb tõsta rahva elustandardit.

    Kaarel Eenpalu: Valitsus tahab end ümber seada nii, nagu seda olukord nõuab.  Praegune aeg paneb meie peale hulga raskeid ülesandeid. Valitsus on kõigest sellest teadlik ja teeb kõik, mida ta suudab.

    Mihkel Pung: Tuleb hoiduda teineteise peale kaebamisest, et keegi meie siseellu ei saaks tungida. Vajalikke reforme saab ette võtta ainult omavahelisel kokkuleppel.

    Jaan Tõnisson: Sel tõsisel silmapilgul peab igaüks oma südamelt ära rääkima, mis tal seal pakitseb. Võimatu on lauda puhtaks tegemata edasi minna.  Praegune vabariigi valitsus peab lahkuma. Peab tulema rahvuslik kokkuleppevalitsus, ainult siis saame päästa mida päästa on.

    Mihkel Pung: Sisepoliitika tuleb võtta revideerimisele, kuid selleks on vaja korraldad teine koosolek.

    Oskar Gustavson: Kui sõlmisime lepingu, siis oleme kindlasti kaotaja pool. Nüüd peame aga seda lepingut täitma nii, nagu ta on, sest teist teed ei ole. Ka oma koduseid asju peame ise lahendama. Kui senised sisepoliitilised karmid abinõud edasi kestavad, siis jookseb see leping karile. Politseiriiki ei saa meie enam välja kannatada. Me peame minema tugevale demokraatiale. Loodan, et peaminister seda teeb, mida ta lubas.

    Kaarel Eenpalu: Pean vastama riigivolikogu liikmele  Gustavsonile, et vana valitsus ei või enne lahkuda, kui uus on leitud.  Pean ütlema aga, et niisugust demokraatiat meie ei saa enesele lubada, nagu paljud seda ette kujutavad.  Parteilist korda lubada ei või. Pean ütlema, et vahekorrad töölistega ja ja vähemusrahvustega ei ole kunagi nii head olnud, kui nad on praegu.

    Ants Piip:   Me peame alustama uut ajajärku. Koalitsioon peab ulatuma lossist kuni viletsa saunauberikuni. Tuleb luua õiguslik kord.

    Jüri Uluots: Läbirääkimistel  toonitas Vene kogu aeg, t teie siseasjad meisse ei puutu. Mul jäi mulje, et Vene täidab seda lepingut ausalt. Nüüd oleneb kõik meist endist.  Kui täidame lepingut korrektselt, siis võivad ka meie vahekorrad heaks kujuneda. Vastasel korral on karta aga hädaohtu.

    Jaan Tõnisson: Lepingut Nõukogude Liiduga tuleb ausalt ja korrektselt täita. Tulevikule tuleb vastu minna lahtiste silmadega.

    Jüri Uluots: Ma pean tähendama, et meie delegatsioonil ei olnud kerge. Kuid me tegime oma parima. Me katsusime oma isamaad teenida nii nagu suutsime.  Olgu Jumal meile armuline.

    Otto Pukk 3) Kuidas vaatab Saksamaa sellele lepingule? Kas on olnud läbirääkimisi selles küsimuses?

    Ants Piip:  Tahan teatada, et meil ei olnud sakslastega kontakti.

    Aleksander Oinas: 4)  Selle lepingu peaks kinnitama parlament. Seal võiks seletustega esineda välisminister, kui ka teised juhtivad isikud. Ka rahvas oleks siis ratifitseerimiseks hästi ette valmistatud

    Johannes Klesment: Lepinguid on mitut  liiki ja ka nende ratifitseerimine toimub erinevalt.

    Jaan Tõnisson: Leping on nii tähtis, et see peaks tulema parlamenti.

    Aleksander Oinas: Sisepoliitiliselt tuleks muuta nii mõndagi. Peaminister ütles, et siis kordub vana.  Seda ei ole vaja korrata.

    Leopold Johanson: Takistused on ületatavad. Parlamendi võiks siiski kokku kutsuda.

    Johannes Klesment: On lepinguid, mida peab kinnitama parlament , kuid on ka lepinguid, mis ei kuulu parlamendis kinnitamisele.

    Kaarel Eenpalu: Minu arvates oleks asjata selle üle mõtteid vahetada. Valitsus tuli lepinguga komisjoni ette, et teada saada komisjoni seisukoht.

    Johannes Klesment:  Riiklikkudel kaalutlustel  ja ära kuulanud vastavate komisjonide seisukohad, võib president lepingu ratifitseerida ilma parlamendita. Käesolev leping kuulub viimase hulka.

    Johannes Laidoner: Täna jõuab siia Vene komisjon eesotsas Leningradi komandantiga. Minu poolt on antud juhtnöörid, et need läbirääkimised toimuksid usalduslikus  vahekorras ja ausalt.

    Leping otsustati esitada presidendile ratifitseerimiseks.


     

    LAHINGUKÄSK PUNAARMEE 8. ARMEELE

      EESTI VALLUTAMISEKS  tagasi

     

    13. juuni 1940

    Kapten Maksimov

    Täiesti salajane

    Erilise tähtsusega

     

    LAHINGUKÄSK Nr... STAAP PIHKVA linnas

    13.6.40. a. 23.30

    Kaart 1:100.000 1:200.000

     

    1. 8. armee ületab erikäsuga määratud päeval Eesti riigipiiri ja tungib peale üldsuunas VÕRU, VALGA, peaülesandeks on lõigata Eesti sõjavägi ära Läti omast ja hävitada.

     

    2. Paremal – 11. laskurdiviis koostöös Punalipulise Balti Laevastikuga tungib RAKVERE peale. Piir sellega – SAMRO järv, PEIPSI järve põhjakallas.

     

    3. Mobiilne väegrupp:

    a) Mehhaniseeritud korpus – koosseisus: 1. tankibrigaad, 13. tankibrigaad, 35. tankibrigaad ja 15. laskur-kuulipildujabrigaad, 128. laskurdiviis (autotranspordil). Pealetungi lähtealus – STANKI, ZARETÐJE, LJUBJAT, VASSILJEVO.

    Ülesanne – esimese päeva lõpuks väegrupil koosseisus 35. tankibrigaad ja 15. laskur-kuulipildujabrigaad vallutada TARTU linn ja piirkond ning kõik EMAJÕE ülepääsukohad, pidades silmas, et see grupp teotseb edasi TAPA suunas.

    Kõigi jõududega (korpuse kõik ülejäänud väeosad ja 28.laskurdiviis) vallutada esimese päeva lõpuks TÕRVA, VALGA piirkond, pidades silmas edasitungimist VILJANDI, PAIDE, TALLINNA peale ning osa jõududega vallutada PÄRNU. Riigipiir ületada korpusel raudteelõigus PIHKVA, PETSERI, MIHHALOVA.

    Korpusele antakse juurde 55. lennuväebrigaad (44. ja 58. sööstpommitajate polk).

    b) 25. ratsaväedivisjon – pealetungi lähtealus MOGILNOJE, LÕSSAJA MUHHA, SIMONOVA. Ülesanne – esimese päeva lõpuks vallutada VIITINA mõisa, KELLOMÄE, LUUTSNIKU mõisa piirkond, Edasi tungida VALGA peale. Riigipiir ületada lõigus MOGILNOJE järv, KUDEBI jõgi.

    Väljumiseks LAURA mõisa piirkonda lubatakse kasutada teid RAJA, BABINA (3 km MOGILNOJE järvest loodes), LOKNO, ÐILOVA, LUGI, BABINA, KÕRGESILLA.

     

    4. Esimese ešeloni väed:

    a) 1.laskurkorpus – koosseisus 24. laskurdiviis, 56. laskurdiviis, 311. ülemjuhataja reservi kahuripolk. Pealetungi lähtejoon KORLÕ, MURZINO, ÐAHNITSÕ; korpuse staap – DUBJAGI. Ülesanne – purustada vastase väed PIUSA (PIMŽA) jõe, PETSERI, IRBOSKA piirkonnas ja esimese päeva lõpuks jõuda peajõududega joonele VÄRSKA, ORAVA jaam, TÄHNA, IGNASE, JÕKSI ning eelväeosadega VÕHANDU jõele. Edasi pidada silmas pealetungi TARTULE.

    Piir paremal 8. piirivalvesalgaga PIHKVA järve lõuna- ja läänekallas, PEIPSI järv. Piir vasakul – SOLOVJI, BABJAKOVA, VJAZMOVA, välja arvatud ALAOTSA, KAPERA, VÕRU jaam.

    b) 19. laskurkorpus – koosseisus 90. ja 49. laskurdiviis, 40. tankibrigaad, 301. ülemjuhataja reservi haubitsapolk; pealetungi lähtejoon – MÕLOVO, KUVAKINO, välja arvatud MOGILNOJE järv. Korpuse staap – ZAPRUDJE.

    Ülesanne – purustada vastane metsades IRBOSKAST edelas ning jõuda esimese päeva lõpuks peajõududega välja joonele MÖLDRI, KIRIKUMÄE järv, HINO järv ning eelväeosadega joonele UUE-SAALUSE mõis, LUUTSNIKU mõis; edasi pidada silmas pealetungi VALGALE.

     

    Piir vasakul – Eesti-Läti riigipiir.

    c) 28. laskurkorpus – koosseisus 75. ja 42. laskurdiviis; 75.l askurdiviisi lähtealus riigipiiril KUDEBI jõest KUHVA jõeni; 42. laskurdiviis – mööda riigipiiri KUHVA jõest GILEVONI (2868). Korpuse staap – GRIBULI.

    Ülesanne – kindlustada ja tagada armee vägede löögirühma tegutsemine Läti poolt küljest.

    Piir vasakul – piir erikorpusega.

    d) Oudova dessant – 274. laskurpolgul (ilma ühegi pataljonita) 8. ja 9. piirivalvesalga ujuvvahenditel ületada PEIPSI järv OUDOVA piirkonnast lähtudes, maandada dessant KRUNDIKÜLA piirkonnas ja vallutada see piirkond. Järgnevalt, tungides TARTU peale, tõmmata kõrvale enda peale TARTU garnisoni väeosad, kindlustades sellega TARTU linna vallutamine mehhaniseeritud grupi poolt.

    5. Lennuvägi – koosseisus 15. lennuväebrigaad (2., 24. sööstpommitajate polk), 55. lennuväebrigaad (44., 58. sööstpommitajate polk), 14.lennuväebrigaad (49. hävituslennuväe polk, 9.  ründelennuväepolk) ülesandega:

    a) Koostöö maavägedega (kaasa arvatud Oudova dessant) lahinguväljal vastase purustamisel IRBOSKA, PETSERI, TARTU, VALGA piirkonnas.

    b) Hävitada vastase lennuvägi lennuväljadel TARTUS, VÕRUS, PETSERIS, IRBOSKAS ning PIHKVA ja PEIPSI järve flotillid.

    c) Purustada vastase garnisonid IRBOSKAS, PETSERIS, VÕRUS, TARTUS ning VOROBJOVKA, TROSTJANKA laager ja tema kolonnid, ning samuti staabid, sidesõlmed ning vägede koondised.

    d)Katta õhust PIHKVA suuna maavägede tegutsemine ning samuti Oudova dessandi väljasaatmine ja maabumine.

    6.Teise ešeloni väed:

    a) 163. laskurdiviis – koonduda 14. 6 päeva lõpuks ALABAÐEVO, SNIGIREVO, SOROKINO, BOROVITÐI piirkonnas, olles valmis alustama pealetungi 1.laskurkorpuse vööndis üldsuunal SENNO, PETSERI, VÕRU.

    b) 17. laskurdiviis – koonduda 14.40 päeva lõpuks BARANOVO, ÐTÐERBOVA, RÕTÐKOVO, PALKINO piirkonnas, olles valmis alustama pealetungi üldsuunal MOGILNOJE järv, LAURA mõis, PULLI järv.

    7. Piirivalveväed:   

    a) 8. piirivalvesalk – julgestada PEIPSI järve idakallast ning takistada vastase dessandi maabumist ja väikeste gruppide tungimist meie territooriumile. Paisata Oudova dessant Peipsi ja Pihkva flotilli alustel vastase territooriumile ning tagada dessandi side armee staabiga Oudova kaudu ning toidumoona, lahingumoona, kütteaine juurdevedu dessandi ning TARTU peale suunatud mehhaniseeritud korpuse väeosade tarbeks.

    b) 9. piirivalvesalk – julgestada PIHKVA järve kagu- ja idakallast vastase väikeste gruppide tungimise eest meie territooriumile. PIHKVA järvest Läti piirini paiknevatel väeosadel saada ülesanded 1. ja 19.laskurkorpuse komandörilt.

    c) 10. piirivalvesalk – saada ülesanded 28.laskurkorpuse komandörilt.

    8. Riigipiiri ületamise aeg – erikäsu põhjal.

    9. Armee staabi komandopunkt pealetungi algul – ARESTOVA GORA.

     

    8.ARMEE KOMANDÖR

    KINDRALLEITNANT

    /PJADÕÐEV/

    /allkiri/

     

    SÕJANÕUKOGU LIIGE

    BRIGAADIKOMISSAR

    /ÐABALOV/

    /allkiri/

     

    STAABIÜLEM

    KINDRALMAJOR

    /PONEDELIN/

    /allkiri/

     

    RGVA, f. 32578, n. I, s. 24, I 9-11. Tõlge vene keelest

     


      EESTI OKUPEERIMINE  tagasi

     

    Pravda süüdistab...

    Eesti Vabadussõjale järgnenud aastatel oli Nõukogude Liidu poolt Eestit ähvardav oht kord rohkem kord vähem tajutav. On päris kindel, et Tartu rahulepingu allakirjutamine oli Moskva valitsusele paratamatus. Vaatamata oma rahuarmastuse demonstreerimisele kogu maailmale, ei loobunud Nõukogude Liit Eesti ja teiste Balti riikide Venemaaga liitmise kavatsustest.

    Õige aja selleks arvas Stalin olevat saabunud 1940. aasta esimesel poolel, kui Hitler, sõdides Läänes, saavutas seal peadpööritavat edu. Aprillist juunini langesid üksteise järel fašistliku Saksamaa kanna alla Taani, Belgia, Holland, Norra ja Luksemburg.

    28. mail 1940 ilmus Nõukogude ajalehes Pravda, ajalehe väitel Tallinna korrespondendilt saadud, üsnagi imeliku sisuga kirjutis. Imelik seepärast, et Nõukogude ajalehtedel polnud Tallinnas ühtegi, ei alalist ega ajutist esindajat. Pravda anonüümne korrespondent süüdistas eestlasi, eeskätt aga eesti inteligentsi ja kultuuritegelasi ei milleski muus kui... liigses saksavaenulikkuses. See saksavaenulik hoiak olevat koguni demonstratiivne, kus põlastatavat kõike, mis tuleb Berliinist. Eestlased suhtuvat natsionaalsotsialistlikku ideoloogiasse trotsivalt. Eesti ajakirjanduse informatsioon sõjasündmustest olevat saksavaenulik. Kõige sellega kahjustavat eestlased N.Liidu ja Saksamaa suhteid. Sellist eestlaste tegevust ei saavat hinnata teisiti kui katset taguda kiilu Nõukogude - Saksamaa suhetesse.

    Üldjoontes iseloomustas Pravda artikkel Eestis valitsevaid meeleolusid päris õigesti. Natsionaalsotsialistlik ideoloogia ja Saksamaa ohjeldamatu sõjapoliitika olid eestlaste silmis tõepoolest taunitavad.

    Eesti Välisministeeriumi järelpärimistele N. Liidu väliskomis- sariaadist seletati aga, et puuduvat põhjus Pravda artiklile erilist tähelepanu osutada ja see artikkel olevat "kogemata" lehte sattunud. Kuid rahustavale seletusele lisati hoiatavalt, et eestlased peaksid oma saksavaenulike artiklite avaldamisega tagasihoidlikumad olema... Kuna ajalehte Pravda ei saanud mitte ükski Nõukogude välispoliitikat puudutav artikkel sattuda "kogemata", siis oli sellise artikli avaldamise eesmärgiks soov Berliinile ees epateerida ja kinnitada oma lojaalsust Ribbentropi-Molotovi paktile. Eestlaste süüdistamisega näidati, et Kremli võimumehed Saksamaa poliitilisel joonel püsivad, seda toetavad ja oma väikestelt naabritelt - Balti riikidelt sedasama nõuavad.

    5. juunil alustas Hitler pealetungi teist etappi Prantsusmaa vastu. Järgnenud nädala jooksul said prantslased rängalt lüüa ja 14. juunil sisenesid Wehrmachti üksused Pariisi. Samal päeval esitas V. Molotov ultimaatumi Leedu välisministrile, nõudes Punaarmee sisselaskmist Leedu territooriumile ja nõukogudesõbraliku valitsuse moodustamist. Selleks ajaks oli Eesti nii maalt, merelt kui ka õhust Punaarmee poolt täielikult ümber piiratud ja blokeeritud.

     

    Moskva ultimaatum 

    16. juunil 1940 teatas Nõukogude telegraafiagentuur TASS, et Eesti ja Läti olevat sõlminud N. Liidu vastu sõjalise liidu. Selle valeteate lükkas Eesti valitsus otsekohe ümber. Samal päeval kell 14.30 anti Eesti saadik A. Reile Moskvas üle ultimaatum, milles esitati rida alusetuid süüdistusi Eesti valitsusele ja nõuti "N. Liidule ebasõbraliku" valitsuse tagasiastumist ning Punaarmee lubamist takistamatult Eestisse. See kõik pidi kindlustama vastastikuse abistamise pakti täitmise. Ultimaatumi üleandmisel teatas V. Molotov, et kui Eesti sama päeva kella 24-ks nõustuvalt ei vasta, antakse Eesti idapiirile koondatud vägedele käsk Eestisse tungida, murdes relvadega igasuguse vastupanu.

    Kohe pärast saadik Reilt Moskvast saadud informatsiooni ultimaatumi kohta kutsus Vabariigi President kell 15 kokku Vabariigi valitsuse. Toimunud lühikesel nõupidamisel võeti vastu otsus Eesti alistumisest ultimaatumile.

    Ultimaatumi esitamisele oli eelnenud hulk ähvardavaid sündmusi. 5. juunil käis Eestis ja Lätis paiknenud Nõukogude baasides N. Liidu sõjakomissari abi Loktinov, kes kontrollis Punaarmee valmisolekut kolme Balti riigi okupeerimiseks. 9. juunil andis NSV Liidu kaitsekomissar välja direktiivi nr. 02622 , mis kohustas Punalipulist Balti Laevastikku olema valmis sissetungiks Eestisse Merel hakkasid nõukogude sõjalaevad kinni pidama Eesti kaubalaevu, mis pukseeriti Paldiski sadamasse. Üks kaubalaev lasti põhja. 14. juunil tulistasid Nõukogude lennukid Keri tuletorni juures alla Eestist Soome lennanud AERO reisilennuki KALEVA, mille pardal oli Eesti kuller diplomaatilise postiga. Samal päeval tõmbusid Tallinna reidil olnud Punalaevastiku laevad Eesti rannakaitse patareide laskeulatusest välja. Päev hiljem võtsid vene sõjalaevad kinni Eesti Vabariigi presidendile kuulunud mootorpaadi ja viisid selle koos meeskonnaga Kroonlinna.

    Eesti Sõjavägede staapi hakkas saabuma teateid suurearvuliste Punaarmee üksuste koondamisest Eesti idapiirile ning Eesti täielikust ümberpiiramisest.

    Nõukogude allvee- ja sõjalaevad olid sulgenud Riia lahe ja blokeerinud kõik Soome lahel ja Läänemerel olevad laevateed. Suurküla lahes Suursaarel oli valmis laskurpataljon, mis pidi tegema dessandi Kunda lahte. Paldiskis oli mitu laskurroodu, motoriseeritud laskurpataljoni ja üks koondpataljon paigutatud laevadele ja valmis dessandiks Tallinna, kus nad pidid vallutama sadama ning hõivama kõik kauba- ja sõjalaevad. Selleks toodi Koivistost laevadega Paldiskisse veel üks merejalaväebrigaad. Üldse oli Balti riikide hõivamise operatsiooniks Läänemerel ja Soome lahes valmis 120 laeva, nende hulgas üks liinilaev, üks ristleja, 2 liidrit, 7 hävitajat, 5 vahilaeva, 18 rasketraalerit, 17 allveelaeva, 10 torpeedokaatrit ja veel suurel hulgal väiksemaid laevu.

     

    Narva diktaat 

    16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armee- komandör K. Meretskov Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Meretskov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00.

    Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoneri veel kindralmajor A. Kasekamp, Sõjavägede staabi opreatiivosakonna ülem kolonel- leitnant A.Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjudant kapten E. Õunapuu.

    Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl. Jõudnu Jõhvi, nägid nad seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud vene soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed punaarmee jalaväe üksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade lääne suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Siit edasi liikus rong juba N. Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil.

    Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud juba kell 5. hommikul, seega kolm tundi enne Joh. Laidoner Narva saabumist ja vastava kokkuleppele allakirjutamist. Samal päeval kell 6 hommikul vallutas Punaarmee Suurupi patarei territooriumi. Kell 6.30 hõivas punaüksuste dessant Aegna saare. Kell 7 hommikul vallutati Naissaar.

    Kuna Punaarmee oli tunginud Eesti territooriumile oli J. Laidoner kohtumisel Meretskoviga sunnitud aktsepteerima esitatud nõudmisi ja kirjutas 17. juunil kell 15 alla diktaat-kokkuleppele Punaarmee sisselaskmise kohta Eestisse. Sõlmitud diktaat-kokkuleppe alusel kohustus Eesti pool:

      võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona;

      hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas;

      mitte lubama nende liikumist ja ümberpaigutusi;

      sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

    Punavägi käitus nii, just nagu oleksid nad Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid kõik Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt lahkuma. Piiri ületanud punaväeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Läbi Eesti liikusid Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused. Eesti lennuväljadele saabusid Nõukogude lennuväerügemendid.

    Kokku toodi Eestisse lisaks siinsetes sõjaväebaasides asunud 25le tuhandele punaväelasele veel üle 70 tuhande mehe. Neile lisandus umbes 10 tuhat Balti merelaevastiku mereväelast. Seega oli enne nn. "juunipööret" Eesti territooriumil umbes 110 tuhat punaväelast, kes võtsid otsese või kaudse kontrolli alla kõik siinsed raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised riigi funktsioneerimiseks vajalikud asutused ja objektid. Siitpeale ei arvestanud N. Liidu okupatsiooniväed enam sõjaväeliste instantsidega ja talitasid täielikult oma tahtmise ja äranägemise järgi. Eesti okupeerimises osalenud Punaarmeeüksuste arvust annab ülevaate Baltimere punalaevastiku juhataja, viitseadmiral Tribut'i aruanne. Eesti valitsusaparaadi ja presidendi suhtes aga jätkati veel mõnda aega komöödiat, tunnustades neid näiliselt.

    18. juunil ilmus valitsuse määrus eraisikutelt relvade ärakorjamise kohta. Keelati alkoholi müük, rahvakogunemised ja igasugused koosolekud. Suleti kõik lõbustusasutused ja eraisikutel oli kella 23st kuni kella 5ni hommikul keelatud väljas liikuda.

    Samal päeval andis peaminister Jüri Uluots Vabariigi Presidendile üle valitsuse lahkumispalve, mille president K.Päts oli sunnitud rahuldama. Õhtul kõneles peaminister Jüri Uluots raadios, manitsedes rahvast säilitama rahu ja korda.

    Neil päevil jälgis eesti rahvas suure ärevusega sündmuste arengut, suutmata nende mõjutamiseks midagi ette võtta. Rahvuslikult meelestatud ringkondades oodati käsku sissetungijale vastu astumiseks, kuid seda ei tulnud. Eriti raske oli toimuvat pealt vaadata isamaaliselt kasvatatud ja rahvuslikult meelestatud eesti noortel.

     

    Juuni riigipööre 

    Kohalike kommunistide juhid ootasid aga sündmuste pearežissööri Stalini erisaadiku, bolševike partei keskkomitee liikme Andrei Ždanovi saabumist, kes jõudis Tallinna 19. juunil erirongiga, mille koosseisus oli üks soomustatud vagun ja saatjaiks suur hulk relvastatud ihukaitsjaid. Enne erirongi saabumist Narva võeti kogu raudtee kuni Tallinnani punaväe tugeva valve alla. N. Liidu saatkonna nõudmisel keelati igasugune liiklus Balti vaksali ja Pika tänava vahel , kus asus N. Liidu saatkond. Kogu see piirkond hoiti rangelt inimtühjana.

    1940. aastal oli Eestis kommunistliku partei liikmeid 140 ringis. Umbes pooled neist olid Tallinnas. See oli kaduvväike arv ja moodustas vaid sajandiku protsendi eesti rahva üldarvust. Nõukogude baaside tulekuga Eestisse olid kodukommunistid ja idanaabriga tihedat suhtlemist pooldavad töölisliikumiste juhid saanud "vabamad käed" ning asunud aegsasti eelseisvateks sündmusteks valmistuma. Palju selleks Moskvast direktiive saadi, pole teada. Kõik vasakpoolse mõttelaadiga kirjanikud olid neil päevil koondunud August Jakobsoni ümber, kellel oli tihe side hilisema Varese valitsuse sisekaitseülema H. Habermaniga. Eesti Valitsuse amnestia alusel vanglast vabastatud kommunistide Lauristini, Keerdo, Sepre, Veimeri, Telmani ja teiste ümber koondusid kommunistliku mõttelaadiga inimesed. Eelorganiseerimiseks võib pidada ka arsti ja kirjaniku Johannes Vares-Barbaruse [loe lähemalt] ümberasumist Pärnust Tallinna. Ehkki eesti kommunistide arv oli väike, mindi lähenevaile juunisündmustele vastu üsnagi organiseeritult. Üks tolle aja punategelasi on hiljem öelnud, et ridade koondamise signaaliks oli baaside leping.

    Mõningast elavnemist saabuvate sündmuste eel oli märgata ka Eesti piirialadel, eriti vene rahvusest elanikega piirkondades. Vasknarva Poliitilise Politsei assistent kirjutas oma ettekandes:

    "Piiriäärne vene element, kelle vaenulik hoiak juba iseseisvuse päevil pärisrahva suhtes märgatav oli, esines täiesti varjamatult siis, kui punavägi baasidest väljus ja vene sõjavägi sisse marssis. Vaenulikkust ei näidanud üles mitte ainult kohalikud kommunistid, vaid ka teised venelased. Neile kõigile olid piiritagused Eesti okupeerijad ikkagi našhi (omad)".

     

    20. juunil organiseerisid punaväelased, kelle hulgas oli ka eest keele valdajaid, mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus töölisi kutsuti üles valitsust kukutama. Tänavaile kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Kui Eesti siseminister avaldas punaväe omavoli vastu protesti ja teatas Venemaa saadikule, et tema poolt on erakorralise olukorra tõttu kõik rahvakoosolekud ja meeleavaldused keelatud, vastas viimane:

    "Teie korraldus on punaväele null. Müürilehed jäävad püsima ja koosolek peetakse igal juhul. Kui teie teete politseile korralduse müürilehed maha võtta, siis tuleb verevalamine. Punaväelased tulistavad igaüht, kes end nende tegevusse segab."

    21.juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi kommunistide agendid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Kõikides Eesti suuremates linnades korraldati sel päeval miitingud, mis toimusid ühe skeemi järgi. Neil "kõrgemalt poolt" organiseeritud kõnekoosolekutel, esitasid kihutuskõnelejad käputäiele kuulajaile esinedes kõikjal sarnaste loosungitega nõudmisi. Kohapealsed või siis pealinnast kohale saadetud oraatorid nõudsid "rahvavaenuliku valitsuse" kukutamist ja N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist.

    Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelast ja Petseri venelast. See paljasjalgsete kari moodustas hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul klakööride koori. Neile lisaks toodi Paldiski, Klooga ja teistest punavägede baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk "proletaarseid eesti kodanikke". 1940. aasta märtsis oli Moskva nõudnud Eesti valitsuselt luba 10 000 töölise Venemaalt Eestisse toomiseks, põhjendades seda vajadusega kiirendada sõjaväebaaside ja lennuväljade ehitust. Nüüd sõidutati need "töölised" Tallinna kohalike meeleavaldajate hõredaid ridu tihendama. Sealjuures aga unustati, et Eestis räägitakse eesti keelt ja nii rõkkas Tallinna tänavail uljalt venekeelne laul.

    Tallinnas oli Vabaduse väljakule kogunenud veidi üle paari tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli nõukogude soomusmasinatest ümber piiratud. Tanke väljakul ei olnud, need seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid vene lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse.

    Jaani kiriku juures, tookordse kino "Gloria" vastas seisis veoauto, mille kastis olid kihutuskõnelejad. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi. Kõnelejad autokastis, kelleks olid kaks eestlast, kes seni polnud töölililiikumises tuntud ja kaks punaväe ohvitseri, nõudsid tööd ja leiba, vangide vabastamist ning valitsuse vahetamist N. Liidule sõbraliku valitsuse vastu.

    Kui vihased kõned olid peetud, hakkas demonstrantide kolonn, mille eesotsas olid selle organiseerinud ninamehed, kes käitusid juba üsnagi peremehelikult, mööda Harju tänavat Pika tänava poole liikuma. Vene saatkonna hoone ees rebisid riigipöörajad demonstratiivselt puruks eesti sini-must-valge lipu. Saatkonna rõdul tervitasid demonstrante eesti tolleaegsed tippkommunistid Johannes Lauristin, Karl Säre, Neeme Ruus ja mitmed teised eesotsas riigipöörde peadirigendi A.Þdanoviga. Edasi liikus meeleavaldajate kolonn Internatsionaali lauldes Mere puiesteele ja sealt mööda Narva maanteed Kadriorgu presidendi lossi ette.

    Kadrioru lossi juures oli palju relvastatud punaväelasi. Demonstrandid hakkasid karjudes presidenti välja kutsuma. Konstantin Päts tuli lossi rõdule ja tahtis pöörduda sõnavõtuga meeleavaldajate poole, kuid ta sai ainult öelda:

    "Nelikümmend aastat olen ma rahva kasuks töötanud, ega ole kunagi teinud vahet kapitalisti ja töölise vahel...

    Rohkem ei lastud tal rääkida ja demonstrandid hakkasid presidendi aadressil rõvedusi karjuma, ilmselt nautides võimalust riigijuhti avalikult sõimata.

    See oli valus vaatepilt, kus auväärne ja vana riigimees pidi kaitsetult ära kuulama märatsejate sõimu, püüdes neid tagajärjetult vaigistada. Lõpuks lõi president väsinult käega, vajus kühmu ja ütles: "Mina olen Eesti riigi üles ehitanud mitte millestki ja mina võin ta ka lõhkuda." Need nördimusega öeldud sõnad jäid presidendi viimaseks avalikuks esinemiseks.

    Siitpeale arenesid sündmused ettearvamatus suunas. Meele-avaldajaist moodustati punaväelaste eestvedamisel salgad, millist igaühele anti julgestuseks kaasa üks soomusauto. Need ründasid politsei prefektuuri ja jaoskondi, keskvanglat, siseministeeriumi, parlamendi hoonet ja teisi riiklikke asutusi. Tänavapolitseinikelt võeti käest relvad. Punaväe ajutises staabis jagati hommikul rongiga saabunud venelastele püsse ja laskemoona.

    Ühe tunni jooksul muudeti linn korralageduse pesaks, kus paukusid püssid, klirisesis purunevad aknaklaasid ja ragisesid sissemurtavad uksed. Siseministeeriumi hoones vahistati kõik valvekorra ametnikud ja purustati mööbel. Sama tehti ka poliitilise politsei hoones. Samas jätsid aga märatsejad puutumata kõik ruumides olnud dokumendid ja aktid, mis näitab seda, et löökrühmlased olid eelseisva ülesande jaoks GPU poolt põhjalikult instrueeritud.

    Kella kuue paiku jõudis meeleavaldajate kolonn Toompeale, kus Pika Hermani torni heisati punane lipp. Seejärel mindi soomusauto toetusel keskvangla juurde, kus nõuti poliitvangide vabastamist. Kuna sel ajal Eestis poliitvange peaaegu polnudki, siis vabastati umbropsu kõik kriminaalvangid, kes olid taibanud vabastajaid elaguhüüetega ja Internatsionaali laulmisega vastu võtta. Vabastatute hulgas olid ka Nikolai Trankmann, kes oli venelastele maha müünud Narva piirikindlustuse plaanid, ja Saaremaa kommunist Meri. 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse eest vangi mõistetud kommunistid oli Pätsi valitsus juba varem amnesteerinud. Kommunistide arreteerimise kohta liikus rahva hulgas must huumor: president Päts olevat eesti kommuniste hästi kaitsnud, pannes nad Eestis istuma. Venemaal oleks Stalin nad kohe seina äärde pannud, nagu seda tehti eesti tuntud kommunistide Anvelti, Pöögelmanni, Tammeltau, Korgi ja teistega.

    Tuleb märkida, et rünnakud asutuste hoonetele toimus ilma verevalamiseta, kuna antud tingimustes, kus linn oli punavägede poolt täielikult hõivatud, osutunuks relvastatud vastupanu mõttetuks. Küll aga toimus tulevahetus ühe algkooli hoone juures, kuhu olid majutatud peale Sõjakooli hõivamist punavägede poolt sõjakooli kursandid. Seal kestis tulevahetus ligi kolm tundi.

    Varese nukuvalitsus 

    Ajutiselt võttis võimu üle "Kesktäitevkomitee" koosseisus: sotsialistide juht Neeme Ruus, ametiühingute sekretärid Otto Paevere ja E. Piirson ning advokaat Leonid Kahkra. Ždanovi nõudmisel moodustatud uue nukuvalitsuse etteotsa sai Johannes Vares-Barbarus. President K. Pätsi soovitatud August Rei, Mihkel Punga ja Anton Palvadre kandidaadid lükkas Ždanov kategooriliselt tagasi

    19. juuni õhtupoolikul ilmus J. Vares Kadrioru lossi ja esitas presidendile oma valitsuse nimekirja, mis oli talle antud N. Liidu saatkonnas. Kes oli selle nimekirja koostaja, ei ole tänaseni teada. Mingit kauplemist Moskva poolt dikteeritud uue kabineti koosseisu üle ei saanud tulla kõne alla. Omalt poolt oli Vares saanud peaministri asetäitjana valitsusse tuua vaid Hans Kruusi.

    Hilisemates mälestustes on saadik A. Rei meenutanud, et pärast Ždanovi käiku president K. Pätsi juurde, olevat presidendi juures toimunud nõupidamine, millest peale Rei olevat osa võtnud veel peaminister Jüri Uluots ja Johan Laidoner. J. Uluots, kes tundis J. Varest juba gümnaasiumi päevilt, iseloomustanud teda, kui edevavõitu ja käremeelset tegelast. Teda ei võivat kunagi tõsiselt võtta. Kui aga see puudus välja arvata, olevat J. Vares Uluotsa arvates üsna korralik inimene ja lojaalne kodanik. Seepärast olevat kujutlematu, et ta võiks teadlikult või tahtlikult kaasa aidata eesti rahva suveräänsete õiguste ja rahvusliku vabaduse hävitamisele. Kuid samas polevat J. Uluots osanud leida ühtki seletust, miks just J. Vares Moskva poolt välja valiti ja selle nn. "nõukogudesõbraliku" valitsuse etteotsa pandi?

    Uus nukuvalitsus, mis sellel punavägede rüüstamise ööl moodustati, nimetati küll veel Eesti Vabariigi Valitsuseks, kuid sisuliselt oli selle moodustamisega Eesti Vabariigil lõpp...

    Niipea, kui Stalini usaldusmees Ždanov oli Kadrioru lossist lahkunud, andsid punavõimud korralduse - taastada linnas rahu ja kord. Soomusautod ja tankid viidi tänavatelt minema. Needsamad punaväelaste patrullid, mis seni olid märatsejate salku juhtinud, asusid nüüd oma käealuseid laiali saatma. Sõjakooli kursantidega lahingut pidanud punaväelaste pihta avati ilma hoiatamata tuli, mis näitab ilmekalt punavägede juhtkonna moraalitust ja nende inimväärikuse puudumist.

    21. juuni õhtul esines eesti rahvale raadiokõnega Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner, kes palus säilitada rahu ja kindlat meelt. Samal õhtul kell 22 andis uue moskvameelse valitsuse juht J. Vares presidendile ametivande.

    Rahva meeleolu oli rusuv. Inimeste nägudel peegeldus mure, hirm ja meeleheide. Eriti masendav oli kogu toimunu isamaaliselt kasvanud noortele. Paljud järgmisel päeval oma töökohta tulnud inimesed lausa nutsid, öeldes, et nüüd on kõik läbi. Paljud vastutavatel kohtadel töötanud ametnikud ei julgenud tööle minna. Nad teadsid, milline saatus ootab neid GPU terrori tingimustes, kuna juba samal ööl olid mitmed nimekad inimesed arreteeritud. Üldises ahastuses tõstsid mitmed tuntud seltskonnategelased enda vastu käe, pidades paremaks võtta mürki, kui astuda vastu GPU piinamistele. Nii lahkusid sellel ööl elust siseministri abi koos naisega, tuntud advokaat Th. Rõuk ja mitmed teised. Rahvas tajus, et Eesti riigi iseseisvusel ja rahva vabadusel on selleks korraks lõpp.

    Seega oli 22 aastat kestnud Eesti Vabariik, mis andis eesti rahvale iseseisvuse, rahvusliku iseteadvuse, oma kultuuri, kirjanduse ja eestikeelse ülikooli, ning viis eestlased kultuurrahvana teiste Euroopa rahvaste perre, suure idanaabri juhtimisel ja eesti kommunistide osavõtul hävitatud.

    On küsitud ja küsitakse veel praegugi, kas K. Pätsi valitsuse alistumisotsus oli ikka õige? Sõjavägi ja Kaitseliit olid valmis ju meie iseseisvuse eest relv käes võitlema.

    Kuid enam kui kindel on see, et mitmekümnekordset ülekaalu omava vaenlase vastu oleks Eesti selle sõja kaotanud, sest abi polnud kusagilt loota. Kas ohvrid oleksid sel juhul olnud väiksemad või suuremad, ei oska keegi vastata. Ja kuigi võibolla sõjaliselt oleksime me suutnud mõne nädala vastu panna, kuid samal ajal oleks nõukogude lugematud pommitajad teinud maatasa kõik eesti linnad ja asulad, millele oleks kaasnenud tohutud inim- ja materjaalsed kaotused. Ilmselt ei tahtnud president K. Päts sellist vastutust enda peale võtta. Samuti teame nüüd hästi, mis juhtus N. Liidus palju suuremate rahvastega, kes polnud lojaalsed Stalini poliitikale. Krimmi tatarlased, Volga sakslased, tšetšeenid, ingušid, kalmõkid ja veel mitmed teised väikerahvad küüditati mööda Venemaad laiali või viidi Siberisse.

    Milliseks kujunes Andrei Ždanovi poolt ametisse seatud "rahvavalitsuse" hilisem saatus?

    Peaminister J. Vares laskis ennast 1946. a. novembri lõpul maha. Peaministri asetäitja H. Kruus ja välisminister N. Andresen represseeriti 1950. a. kui kodanlikud natsionalistid. Siseminister. M. Unt hukati 31. juulil 1941 teenimise eest Kodusõja ajal Krasnovi ja Vrangeli valgekaartlaste üksustes. Sõjaminister T. Rotberg langes sakslaste kätte vangi, tuli Eestisse ja vangistati 1944. a. NKVD poolt. Kohtuminister B. Sepp tagandati mõne nädala pärast ja seejärel arreteeriti. Tema edasine saatus on teadmata. Haridusminister J. Semper langes 1950. a. põlu alla. Sotsiaalministri N. Ruusi tapsid 2. juunis 1942 gestaapolased. Teedeminstri O. Kärmi mõrvasid Saksa okupatsioonivõimud. Sõjavägede juhataja G. Jonson komandeeriti 1941. a. Moskvasse "kursustele", kust saadeti Siberi vangilaagrisse ja kadus seejärel jäljetult.

    Mööda ei saa minna ka ühest 1940. a. võtmekujust, Kominterni operatiivvolinikust ja EKP Keskkomitee esimesest sekretärist Karl Särest. Paraku on Säre tegevusest esimesel nõukogude aastal vähe teada. 1941. aasta augusti lõpul, kui sakslased olid vallutanud kogu Eesti, jäi Säre põrandaaluse parteikeskuse juhina Tallinna. Edasisest on teada, et ta hakkas vabatahtlikult sakslaste agendiks.

    Särel oli Tallinnas ette valmistatud kaks salakorterit. Üks Kadriorus Mäekalda tänaval, teine kesklinnas. Peale sakslaste tulekut varjas Säre end paar nädalt kesklinna korteris. Kuna olukorra stabiliseerumise järel hakkasid sakslased maju läbi otsima, palus korteriomanik teda sealt lahkuda. Pärast siirdumist Kadrioru konspiratiivkorterisse, hakkas Säre avalikult väljas jalutama. Ta tunti ära ja toimetati Omakaitse poolt politseijaoskonda. Kui Saksa Julgeolekupolitseist saabus kohale SS-obersturmführer Wassermann ja arreteeritut nägi, hüüdis see: " Guten Tag, Herr Säre! Um Gottes willen, was machen Sie hier?" [Tere päevast härra Säre! Jumala pärast, mida teie siin teete?]. Omakaitselaste suureks hämminguks lahkusid mõlemad sõbralikult politseijaoskonnast ja sõitsid minema.

    Väliseestlaste vanema põlvkonna hulgas teati rääkida, et palju aastaid pärast sõda oli Säret nähtud Lääneriikides elavate kirjas.

    Eesti riigi lammutamine 

    Uus valitsus alustas kohe pärast moodustamist seniste riiklike struktuuride lammutamist ja ümberkorralduste tegemist. Vallandati kõik senised maavanemad, ministrid, politseiülemad ja teiste riiklike asutuste juhid. Nende asemele määrati kohalikud kommunistid või kommunismimeelsed tegelased. Eesti Kommunistlik Partei alustas taas oma tegevust.

    Uue valitsuse üheks esimeseks sammuks oli Kaitsepolitsei ja Kaitseliidu likvideerimine. Kaitsepolitsei ülem Edesalu arreteeriti juba sama päeva õhtul ja tema laip leiti hiljem Scheeli suvila aiast. Kaitseliidu ees tundsid venelased erilist hirmu. Rahva käest korjati ära kõik relvad. Sel ajal oli Euroopas vaid kaks riiki, kus rahval olid relvad kodus. Need olid Eesti ja Šveits. Eestis oli umbes 60 tuhat kaitseliitlast, kellel kõigil oli kodus vintpüss ja 45 lahingpadrunit.

    Kõik seni Eestis tegutsenud poliitilised ja teised organisatsioonid, nagu Isamaaliit, Haridusliit, Spordiliit, Kalanduskoda, Lauljate Liit ja paljud teised suleti. See puudutas ka kõiki Eestis tegutsenud noorteorganisatsioone ja ühinguid. Kõik ajalehed nimetati ümber ja neile määrati uued toimetajad. Kõikidest raamatukogudest ja lugemissaalidest konfiskeeriti ning hävitati sadu tuhandeid eksemplare "rahvavaenulikku" eesti kirjandust.

    Samal ajal oli uus valitsus saanud Kremlist juhtnöörid – rõhutada Eesti iseseisvustahet ja leevendada rahva kartusi. Peaminister Vares kinnitas rahvale, et Eesti ühiskondlik struktuur jääb puutumatuks, kuigi sise- ja välispoliitikas toimus mõningaid muudatusi. Kuid neid tehakse põhiseaduse alusel.

    Peaministri asetäitja prof. H. Kruus juhtis 25. juunil antud intervjuus tähelepanu sellele, et “kellelgi ei ole vaja kahelda eraomandi puutumatuses, kuigi seda ei olnud mainitud valitsuse teadaandes, sest teadaande koostamine toimus liiga kiiresti. Igal juhul peab valitsus seda iseenesestmõistetavaks.”

    29. juunil kinnitas põllutööminister Jõeäär, et mitte kellegi ausalt teenitud omandit ei puudutata. Ta ründas ägedalt neid “laimajaid”, kes olid julgenud väita, et põllumehed kaotavad oma maad:

    “Kas kardaks veel mõni inimene nüüd, kus valitsuses on mehed, kes kogu elu on võidelnud selle eest, et maa kuuluks selle harijale, et keegi tuleks ja võtaks neilt maa ja vara? See on meeletu mõte: Kellele see vara siis läheks?”, sõnas ta ägedalt.

    Kuid Kremlil oli vastus valmis: riigile. Kuid rääkida sellest rahvale põllutööminister ei tohtinud. Võibolla ei uskunud ta isegi, et talumeeste maad  natsionaliseeritakse. On võimalik, et teisedki ministrid tegutsesid heas usus ja kujutlesid tulevikku ilusates värvides? Kui nii, siis olid nemad küll ainsad, kes uskusid taolisse tulevikku. Rahvas aga kuulas neid kahtluse ja kartusega.

    Kõik see, mida uue valitsuse ministrid lubasid, tundus olevat lausa muinasjutuline: tsivilisatsiooni ja õpetuse taseme tõus, kodaniku-õiguste laienemine seninägematule tasemele, rahva heaolu tõus tänu kaubanduse suurenemisele Nõukogude Liiduga, kulutuste vähendamine riigiaparaadi ülalpidamiseks, vähemusrahvuste olukorra parandamine [kuigi nende õigused olid juba Eestis tunduvalt paremini kaitstud, kui kusagil mujal maailmas]. Edasi lubati parandada ja arendada sotsialistlikku seadusandlust, teha märgatavaid soodustusi põlluharijaile, suurendada rekordiliselt eksporti ja importi ning laiendada tööstust. Kõike seda olevat võimalik saavutada tänu “vennalikele” suhetele Nõukogude Liiduga.

    9. juulil küüditati Venemaale kindral Johann Laidoner. 18. juulil toimus Kadrioru staadionil Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus, millest kujunes rahva spontaanne nõukogudevastane meeleavaldus. Rahvuslikult meelestatud inimeste kolonn siirdus presidendi lossi ette, kus nõukogude soomusmasinad ja Rahvaomakaitse nad laiali ajas. Algasid massilised arreteerimised.

    23. juulil võttis "riigivolikogu" vastu otsuse maa võõrandamisest riigile. Põllumehe kasutada jäeti maksimaalselt 30 ha maad. Selle seadusega algas sajanditepikkuste maaelutraditsioonide lammutamine. Otsustati ka kõigi pankade, kindlustuskompaniide, vabrikute ja tehaste, ekspordifirmade ja laevaseltside natsionaliseerimine.

    Üheks "uuenduseks" paljude teiste hulgas oli seniste viisakustiitlite härra, proua ja preili kasutamise keelamine. Siseministri korraldusega lubati nende asemel kasutada nüüd väljendeid "kodanik" ja "seltsimees". Eesti krooni, mida heameelega vahetati isegi Kesk-Aasia ja Aafrika riikides, hakati vahetama rubla vastu kursiga 1 kroon = 1,25 rubla. Rubla aga ei tunnistanud rahana ükski riik. Trükitehniliselt oli see nii halva kvaliteediga, et vene naised kasutasid punaseid tðervoonetseid oma põskedele ja huultele puna panemiseks.

    Eesti Vabariigis olid kodu ja kool kandnud hoolt selle eest, et Eesti kodanikud kasvaksid ausad, kõrge moraaliga ja sõnapidajad. Nüüd oli kõik pea peale pööratud. Ausus ja avaliolek olid asendunud silmakirjalikkusega. Vale ja omavoli olid tehtud elunormiks. Imestama pani, kui kiiresti õppisid inimesed valetama. Nad tõmbusid endasse ja muutusid kinnisteks. Enesealalhoiu tungi tõttu muutusid paljud "redisteks", olles pealtnäha punased, kuid tegelikult seest valged. Endistest riigiametnikest, politseinikest ja sõjaväelastest aga said üleöö "rahvavaenlased".

    Ajalehtedes ilmuv nõukogulik propaganda oli väga madalal tasemel. Kirjutati, kuidas Eesti Vabariigis olid töölised pidanud prügikastides tuhnima ja nälgima ja kuidas "töörahva kurnajad" olid neid mõnitatud. Sellised paskvillid panid inimesi nördima, kuid neid ümber lükata polnud võimalik.

     

    Valimiste farss 

    5. juulil 1940 toimus valitsuse istung, millest oli sunnitud viimast korda osa võtma ka Eesti president Konstantin Päts. Sellel istungil vastu võetud otsusega saadeti laialai parlamendi mõlemad kojad. Kõik varasemad valimised tembeldati võltsituiks, kuna need olevat läbi viidud “reaksionääride ja plutokraatide kliki juhitud julma terrori ja surve abil”.

    Uued valimised otsustati läbi viia 14. ja 15. juulil. Samal päeval pidid toimuma valimised ka Lätis ja Leedus. Nagu teada, toimus nende korraldamine põhiseaduse vastaselt, mis nägi ette, et valimised võivad toimuda nende väljakuulutamisest 32 ööpäeva hiljem.

    Kandidaatide esitamise tähtajaks oli 10. juuli, seega vaid kolm ja pool päeva. Samal ajal tühistati ka mõned Eesti valimisseaduses olevad punktid, mis samuti oli täielikus vastuolus Eesti põhiseadusega.

    Valimiste eel kinnitasid kommunistide funktsionääri, et toimuvad valimised on vabad ja peale Töötava Rahva Liidu kandidaatide lubatakse neil kandideerida ka kõigi teiste erakondade kandidaatidel. 10. juuli hommikul sai aga teatavaks, et kõik kandidaadid peavad 10. juulil kella kaheks päeval esitama oma valimisprogrammi.

    Kuid juba järgmisel hommikul luges kogu maa ajalehtedest, et "rahvavaenlased" ei saa kandideerida ja kõigi vastaserakondade kandidaatide nimed  on nimekirjast kustutatud. Öeldi, et väljaspool Töötava Rahva Liitu kandideerinud kaheksakümnest kandidaadist on seitseteist “vabatahtlikult” loobunud. Üks on arreteeritud ja 58 kuulutati valmiskomisjonide poolt kõlbmatuiks…

    Riigivolikogu "valimiste" võltsitud tulemuseks teatati 18. juulil, et valimistest võttis osa 84,1% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 92,9% hääletas Töötava Rahva Liidu poolt. Selle protsendi teatas Moskva raadio veel enne valimiste lõppemist.

    Valimisi kommenteerides kirjutas ajaleht “Pravda”: "...tõeliselt vabade valimiste läbiviimine Eestis sai võimalikuks ainult Punaarmee abiga." Samas “Pravda” numbris öeldi, et eestlaste sõltumatud kandidaadid olid osutunud vaid “räpasteks kodanlikeks spekulantideks”, kes vahendeid valimata olid üritanud pääseda rahvavalitsusse. “Pravda” väitis, et selle ohu hoidis ära keskvalimiskomisjon, kes lömastas “kodanlike seiklejate” intriigid ja tühistas nende kandidaadid.

    Tegelikult võttis valimistest osa alla 50% valijaist. Nagu hiljem mitmed mittekommunismimeelsed valimisjaoskondade liikmed on rääkinud, olevat paljudele valimissedelitele peale tõmmatud ristid või kirjutatud sinna vihaseid ähvardusi. Paljud valijad olid asendanud valimissedelid valgete paberilehtedega. Mõnedes ümbrikkudes olevat olnud isegi Pätsi, Jaan Tõnissoni, Churchilli, Roosevelti ja teiste riigimeeste pildid, keda rahvas tundis kommunismivastaste poliitikutena.

    Kuid kui valimistest osavõtt oleks olnud ka ainult 10%, oleksid valimistulemused olnud samad. Kuigi Eesti Kommunistlik Partei sai Moskva käest valimiste puuduliku ettevalmistamise pärast tugevasti nahutada, teeseldi avalikkuse ees võidujoovastust.

    Me saavutasime juulikuul suure Stalini targal juhtimisel hiilgava võidu. Suure Stalini lähedaselt kaastööliselt, Leningradi bolševike juhilt sm. Ždanovilt tulnud abi oli äärmiselt suur. Töötava Rahva Liidu kandidaadid said 92,8% kõikidest häältest. Kunagi varem pole Eesti valimistel olnud säärast innustunud osavõttu ega kunagi varem pole ükski poliitiline partei saanud sellist ülivõimsat enamust. Valituks said kõik Töötava Rahva Liidu kandidaadid”, teatas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre partei IV kongressil.

    Selline oli 1941. aasta juulis toimunud valimiste ametlik versioon, millest Moskva pidas ja peab kinni tänaseni.

    Eesti "palub" end võtta N. Liitu

    Paar päeva hiljem otsustas äsjavalitud "rahvaesindus" muuta Eesti Vabariigi Eesti NSV-ks ja paluda Moskvat: võtta Eesti NSV vastu N. Liidu rahvaste perre. Eesti Vabariigi presidendilt nõuti oma volitustest loobumise kirja.

    Ootamatult avaldus nüüd Varese poliitiline seisukoht. Kuna tema liitumine riigipöörajatega ja astumine valitsusse oli tagasivõtmatu samm, oli ta siitpeale range valve all ja tal ei võimaldatud avaldada oma isiklikku seisukohta ja arvamust. Ta oli peaaegu samasugune vang kui president Päts, kellel, olles suletuna Kadrioru lossi, oli jäänud veel vaid mõned päevad Eesti pinnal viibida.

    Vares tegi nüüd lootusetu katse – taotledes Eestile samasugust omavalitsust, kui  see oli Mongoolial. Selle nõudmise esitas ta Ždanovile üsna ranges toonis. Viimane olevat haaranud revolvri ja ähvardanud Varese, kui see oma nõudmisest ei tagane, maha lasta. 21. juulil toimunud nn. “parlamendi” esimene istung katkestati ja lükati järgmisele päevale.

    22. juulil kogunesid saadikud, kelle vastasseis oli murtud, uuesti ja hääletasid lihtsa käetõstmisega deklaratsiooni poolt, milles Eesti Vabariik “palus” end võtta Nõukogude Liidu liikmeks. Selle vastu polnud keegi. Samal ajal oli parlamendihoone nii seest- kui väljaspoolt punaarmeelaste ja NKVD agentide poolt ümber piiratud.  

    30. juulil küüditati Venemaale Eesti Vabariigi president Konstantin Päts. Jätkusid eesti poliitikute, riigiametnike ja teiste edumeelsete inimeste arreteerimised ja küüditamised.

    Eesti rahva "palvet" läks Moskvale üle andma 21-liimeline delegatsioon eesotsas Johannes Varesega. Moskvas ilmutas Vares veelkord julgust ja avaldas soovi tema enda poolt kirjutatud kõne ise Kremlis ette lugeda. Kuid sellest keelduti ja nõuti, et ta esitaks Moskva poolt valmis kirjutatud kõne. Seepeale keeldus Vares üldse esinemast.

    6. augustil 1940 luges Kremlis koostatud kõne teksti Ülemnõukogu liikmetele ette Johannes Lauristin, milles paluti Eesti Vabariik NSV Liitu vastu võtta. Otto Kuusineni ettepanekul võeti Eesti N. Liidu koosseisu vastu. Otsuses oli öeldud, et Eesti Vabariigist on tema oma vabal tahtel saanud Nõukogude Liidu liitriik.

     

    Eesti riigikaitse häving 

    N. Liidu 10. armee sissetungiga Eestisse hävitati sisuliselt ka Eesti riigikaitse. Juuni ja juuli kuu jooksul saabus Eestisse umbes 300 punavägede komissari ja sama palju ohvitsere korpusekomissari Bagnjuki juhtimisel, kelle ülesandeks oli võtta kõik Eesti sõjaväeasutused oma järelevalve alla. Kohe pärast Eesti liitmist N. Liiduga anti kõik eesti üksused Balti Sõjaväeringkonna alluvusse ja 10. augustil muudeti need 22. Laskurkorpuseks, mille ülemaks määrati kindralleitnant G.Jonson. Korpuse ohvitserkonna moodustasid esialgu eesti ohvitserid.

    Eesti lennuvägi, merevägi, sõjaministeerium ja sõjavägede staabid likvideeriti. Eesti sõjaväelastelt nõuti Punaarmee vandetõotuse andmist. 1941. aasta juunis aga saabus Moskvast salajane korraldus endiste Eesti sõjaväe vanemohvitseride likvideerimiseks. Suur osa nendest koguti valeettekäändel Värska laagrisse, kus nad arreteeriti ja Venemaale viidi.

    Iseseisev Eesti Vabariik lakkas olemast. Ujutades algul kogu Eestimaa üle punavägedega ning kõrvaldades seejärel võimult Eesti seadusliku valitsuse, hävitas Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti iseseisvuse. See oli hävingu algus. Eesti rahva senise elukorralduse, kultuuri-, majanduse- ja maaelu lammutamine jätkus.

    Nõukogude okupatsioonirežiimi aktiivsete toetajate ja kaasajooksjate arv oli 1940.-1941. aastal hämmastavalt väike. Ajaloolaste hinnangul moodustas kompartei, repressiivorganite töötajate ja nõukogude bürokraatia aktivistide arv kokku vaid 1% elanikkonnast. Kui siia lisada veel kõik "parteitud bolðevikud", pahempoolsed idealistid ja muidu saamamehed, moodustab see umbes 11% elanikkonnast. Suurem osa iseseisvas Eesti riigis kasvanud ja elanud eestlastest olid võimelised tekkinud olukorda analüüsima.

     

    Okupatsioonivõimu valed  

    Okupeeritud Eestis kohandati aja nõuetele vastavalt ümber ka Eesti ajalugu. Okupatsioonivõimud püüdsid sihilikult varjata tõde pealekasvava noore põlvkonna ees. Kauplustest ja raamatukogudest kõrvaldati ja hävitati kõik nende ideoloogiale mittevastuvõetav kirjandus ja materjalid. Selliste materjalide eraviisiline levitamine või laenutamine oli rangelt keelatud. Keelatud oli kirjutada või avalikult rääkida Eesti Vabadussõjast ja iseseisvusaegsest elust ning saavutustest Eestist. Pealekasvaval põlvkonnal oli ainsaks allikaks tõe teadasaamiseks suulised pärimused vanemalt põlvkonnalt, mida ka ohtralt kasutati.

    Nõukogude aegsetes ajalooõpikutes, ajalehtedes ja väljaspool Nõukogude Liitu levitatavates materjalides kirjutati:

    Eesti Vabadussõda kui sellist polevat üldsegi olnud. Aastatel 1918 - 1920 olevat Eestis toimunud kodusõda eesti töörahva ja välismaiste imperialistide käsilaste ning eesti kapitalistide vahel, kellel olevat Nõukogude Venemaa vastaste - Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide materjaalse toetuse ning Rootsi, Soome ja Taani palgasõdurite kaasabil õnnestunud sõjast võitjana välja tulla ja kehtestada Eestis fašistlik diktatuur.

    Eestis valitsenud fašistliku diktatuuri ajal olevat kapitalistid armutult ekspluateerinud töölisi, valitsenud tööpuudus ja töölistele makstud näljapalka. Töörahva vabadused olevat olnud piiratud ja neid kiusatud taga. Töörahva õiguste eest võidelnud klassiteadlikud töölised heidetud vanglasse või hukatud.

    Eestis olevat valitsenud korruptsioon. Fašistlikud diktaatorid Päts, Laidoner, Selter ja teised kõrged riigiametnikud olevat hoolitsenud ainult oma isikluku heaolu eest, hankides lisaks oma ametile kõrgepalgalisi ametikohti kapitalistlike ettevõtete juhatustes ja nõukogudes.

    Välispoliitikas olevat valitsenud räige nõukogudevastane suund ja Eesti loovutatud hitlerlikule Saksamaale Nõukogude Liidule kallaletungi lähtebaasiks. Selline fašistliku valitsuse tegevus nii sise- kui välispoliitikas olevat põhjustanud kogu töörahva viha ja üleüldise rahulolematuse kehtiva riigikorra vastu.

    21. juuni 1940. a. toimunud eesti töörahva revolutsiooniline väljaastumine ja nõukogude võimu kehtestamine ning senise kapitalistliku majandussüsteemi asendamine sotsialistliku süsteemiga olevat kindlustanud eesti töörahvale poliitilised vabadused ja seniolematu materjaalse heaolu. Eesti kogutoodang võrreldes 1939. aastaga olevat mitmekordistunud ja rahva elatustase olevat tunduvalt tõusnud.

     

    Lääneriikide suhtumisest  

    23. juulil 1940 andis Eesti saadik A. Torma Londonis isiklikult Inglise valitsusele üle protestimärgukirja, milles ta juhtis tähelepanu 14.-15. juulil N. Liidu surve all Eestis toimunud valimistele, lükates ümber väited, nagu oleks eesti rahvas omal vabal tahtel otsustanud ühineda N. Liiduga. Saadik Torma palus Briti valitsust keelduda tunnustamast Eesti inkorporeerimist N. Liidu koosseisu, kuna see toimub välise surve all, täielikus vastuolus Eesti põhiseadusliku korra ja rahvusvahelise õigusega. Märgukirjale oli lisatud memorandum, mis sisaldas toimunud sündmuste pikemat analüüsi. Analoogilised märgukirjad esitasid Briti valitsusele ka Läti ja Leedu saadikud Londonis.

    Balti riikide saadikute protestid leidsid küll laialdast kajastamist inglise ajalehtedes, kuid vähe oli neid, kes uskusid, et Balti riikide anneksiooni ei tunnustata. Ajaleht "Birmingham Post" avaldas arvamust, et Balti riikide vallutamine N. Liidu poolt ilma sõjata annab võib olla võimaluse Inglismaa ja Venemaa vahekorda parandada. Poolale antud tagatise tulemusena ei olnud see just eriti sõbralik. Samal ajal püüdis N. Liit teha kõik, et saavutada anneksiooni tunnustamine, Balti riikide saatkondade sulgemine ja Balti keskpanga poolt Londonis deponeeritud kulla ning Briti sadamates kinni peetud Eesti ja Läti laevade üleandmine N. Liidule.

    Briti valitsus kaldus 1940. aasta juunis-juulis Nõukogude Liidu agressiooni Balti riikides hindama üksnes sõjalistest kaalutlustest lähtudes. Välisminister lord Halifax reageeris neile sündmustele sõnadega: "See jätab mind külmaks!"

    Olles sõjajalal Saksamaaga, püüdis Briti valitsus igati hoiduda kõigest, mis võiks N. Liitu kui Saksamaa liitlast ärritada. Sellegipoolest teatas Londoni ajaleht "Evening Standard", et Briti Välisministeerium jättis N. Liidu suursaadiku esitatud kirjalikele nõudmistele Balti riikide kulla ja teiste materjaalsete väärtuste üleandmise kohta N. Liidule vastamata. Oktoobri lõpul aga otsustas Briti valitsus Inglise sadamates seisvad Eesti ja Läti laevad rekvireerida. Need läksid nüüd inglise lipu ja Briti võimude kaitse alla. See otsus põhjustas küll mõnede majandusringkondade teravat arvustust, kuid tehtud otsust ei muudetud.

    Londonis ei kavatsetudki NSV Liidu agressiooni Balti riikide suhtes avalikult hukka mõista. Sealsed valitsusringkonnad vaatasid Eestile, Lätile ja Leedule kui võimalikule vahetuskaubale. N. Liiduga suhete parandamist peeti nii tähtsaks, et selleks oldi valmis tehinguks Balti riikide ja rahvaste arvel. Londonis vilistati moraalsetele kaalutlustele ja pigistati silmad N. Liidu agressiooni kui vaieldamatu fakti ees kinni. Oldi isegi de jure tunnistama Balti riikide lülitamist N. Liidu koosseisu. Hiljem, sõja vältel, kalduti üha enam Moskva nõudmisi aktsepteerima, kuni jõuti lõpuks paradoksaalse olukorrani, kus tunnustati NSV Liidu läänepiiri, kuid mitte Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.

    Kahjuks on suurriigid eetilistest ja moraalsetest printsiipidest kinni pidanud vaid siis, kui see neile kasulikuks osutub. Kõneldes moraalist, väärinuks Moskva anastuslik poliitika vaid ühest hinnangut - resuluutset hukkamõistu.

    Hiljem kirjutas tuntud Inglise poliitik ja riigimees Winston S.Churchill oma mälestustes:

    "Nõukogude poole õigustuseks peab ütlema, et nende elulised huvid nõudsid Saksa armee lähtepositsioonide nihutamist nii kaugele läände kui võimalik, et anda venelastele rohkem aega jõudude koondamiseks oma tohutu impeeriumi kõigist osadest./.../ Nad pidid väevõimu või pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehkki nende poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik."

    Samal ajal näitas Põhja-Ameerika Ühendriikide valitsus resuluutselt oma suhtumist toimunusse. USA riigisekretär Sumner Wellesi avalduses 23. juulil 1940 nimetab ta Balti riikides toimunut Eesti, Läti ja Leedu poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse ühtsuse ettekavatsetud hävitamiseks ja deklareeris, et Ühendriikide rahvas on sellise röövelliku tegevuse vastu, ükskõik, kas seda viiakse läbi jõu abil või ähvardustega. Kuigi paar aastat hiljem valitsesid ka Washingtonis Balti riikide inkorporeerimise suhtes hoopis teistsugused meeleolud.

    * * *

    Kogu eelneval on otsene seos meie tänase Eesti-Vene poliitikaga ja suhete normaliseerimise protsessiga. Eelkõige seda aga piiriküsimustes. Paljud tänase Venemaa juhtivad poliitikud ja diplomaadid on välja öelnud argumendi: "Kui me tunnistame Tartu rahulepingut, tähendaks see, et Venemaa, kui N. Liidu õigusjärglane, tunnistab Eesti okupeerimist 1940. aastal." Kuigi kõik ajaloolised dokumendid seda kinnitavad, ei ole Venemaa suurriiklik uhkus lubanud seda tunnistada. Pidades end pärast N. Liidu kokkuvarisemist demokraatlikuks riigiks, ei ole Venemaa tänaseni suutnud vabaneda oma stalinliku mineviku pärandist.


     

      MIKS ALISTUTI MOSKVA DIKTAADILE?  tagasi

    16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armeekomandör K. Meretškov Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Meretškov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00.

    Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoneri veel kindralmajor A. Kasekamp, sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant A. Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjutant kapten E. Õunapuu.

    Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl. Jõudnud Jõhvi raudteejaama, nägid nad seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud vene soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed Punaarmee jalaväe üksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade Rakvere suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Siit edasi liikus rong juba N. Liidu poolt okupeeritud Eesti territooriumil.

    Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud juba kell 5. hommikul, seega kolm tundi enne Johan Laidoneri Narva saabumist ja vastava kokkuleppele allakirjutamist.

    Kuna Punaarmee oli juba tunginud Eesti territooriumile, oli J. Laidoner kohtumisel Meretškoviga, kes käitus väga üleolevalt, sunnitud aktsepteerima viimase poolt esitatud nõudmisi ja kirjutas 17. juunil kell 15 alla diktaatkokkuleppele Punaarmee sisselaskmise kohta Eestisse.  Selle diktaadiga kohustati Eesti poolt:

    1.     võtma Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona;

    2.     hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas;

    3.     mitte lubama nende liikumist ja ümberpaigutusi;

    4.     sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

    Nagu NSV Liidu Punalipulise sõjalaevastiku keskarhiivist leitud dokumentidest nähtub, oli vastavalt NSVL kaitse rahva komissari direktiivile nr. 02622ss 9. juunist 1940, antud Punalipilisele Balti Laevastikule  järgmised ülesanded:

    1. Vallutada Eesti ja Läti sõjalaevastiku baasides ja merel olevad laevad.

    2. Vallutada Eesti ja Läti kaubalaevastik ja ujuvvahendid, katkestada nende riikide omavaheline mereühendus.

    3. Valmistada ette ja organiseerida  dessantide maandamine Paldiskisse ja Tallinnasse, vallutada Tallinna sadamad ning Naissaare ja Aegna saare patareid, olla valmis Suurupi patarei vallutamiseks  maismaalt.

    4. Sulgeda Riia laht ning blokeerida Eesti ja Läti rannik Soome lahe ja Läänemere poolt, mitte lastes evakueerida nende riikide valitsusi ning välja vedada sõjaväge ja vara.

    5. Organiseerida alaline ja kindel piilkonnateenistus: Soome lahes Soome suunas, Läänemerel Rootsi ning lõuna suunas.  Aidata kaasa Leningradi sõjaväeringkonna  vägede pealetungile Rakvere suunas.

    6. Hävituslennuväel mitte lasta Eesti ja Läti lennuväel lennata Soome ja Rootsi.

    17. juuni hommikul kell 6 vallutas Punaarmee Suurupi merekindluse patarei territooriumi ja kell 6.30 hõivas punaüksuste dessant Aegna saare. Kell 7 hommikul vallutati Naissaar.

    Kokku võttis vallutusoperatsioonist osa 120 laeva, sealhulgas: 1 lahingulaev, 1 ristleja, 2 liidrit, 1 suurtükipaat, 7 hävitajat, 5 vahilaeva, 7 baastraalerit, 18 meretraalerit, 17 allveelaeva ja 10 torpeedokaatrit. Peale laevaade ka Balti laevastiku  õhujõud koosseisus:  8 lennuväebaasist  7 eskadrilli, 10. lennuväebaasist  64 lennukit,  10. lennuväepolgust  64 lennukit,  73. lennuväepolgust  9 lennukit  ja  61. hävituslennuväe baas  täies koosseisus.

    Blokaadiperioodi vältel peeti punalaevastiku laevade ja allveelaevade poolt kinni kokku 52 Läti, Eesti, Soome, Rootsi laeva.

    Eestisse tunginud Punavägi käitus nii, just nagu oleksid nad Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid jõuga kõik Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt lahkuma. Piiri ületanud punaväeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Läbi Eesti liikusid Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused. Eesti lennuväljadele saabusid Nõukogude lennuväerügemendid.

    Kokku toodi Eestisse lisaks siinsetes sõjaväebaasides olnud 25le tuhandele punaväelasele ja 10 tuhandele “töölisele” veel üle 70 tuhande mehe. Neile lisandus umbes 10 tuhat Balti merelaevastiku mereväelast. Seega oli juba enne nn. "juunipööret" Eesti territooriumil umbes 115 tuhat punaväe sõdurit, kes võtsid otsese või kaudse kontrolli alla kõik siinsed raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised riigi funktsioneerimiseks vajalikud asutused ja objektid. Siitpeale ei arvestanud N. Liidu okupatsiooniväed enam eesti sõjaväeliste instantsidega ja talitasid täielikult oma tahtmise ja äranägemise järgi.

    Alates 17. juunist 1940 oli Eesti riik täielikult okupeeritud ja seega kõik iseseisva riigi tunnused faktiliselt kaotanud.

    Järgnevad poliitilised, majanduslikud ja muud ümberkorraldused toimusid NSV Liidu diktaadi järgi – kas Nõukogude saatkonna, Nõukogude sõjaväe juhtkonna või siis 19. juunil Tallinna saabunud Nõukogude valitsuse erivoliniku Andrei Ždanovi korralduste alusel. Kohe saabumispäeval kohtus Ždanov vabariigi presidendiga ja tegi teatavaks Moskva seisukoha Eesti uue valitsuse suhtes. Peaministriks pidi saama Nõukogude luureagentuuri poolt värvatud luuletaja-kirjanik Johannes Vares-Barbarus, kes oli juba andnud uue valitsuse moodustamiseks nõusoleku. President Pätsi poolt pakutud kanditaatidest Ždanov keeldus. Salajases ettekandes Varese nõustumise kohta on nimetatud ka teised kandidaadid ministriametisse.

    Eesti okupeerimises osalenud Punaarmeeüksuste arvust annab ülevaate Balti mere punalaevastiku juhataja, viitseadmiral Tributs'i aruanne. Eesti valitsusaparaadi ja presidendi suhtes aga jätkati veel mõnda aega komöödiat, tunnustades näiliselt  presidendi  korraldusi.

    18. juunil ilmus valitsuse määrus eraisikutelt relvade ärakorjamise kohta. Keelati alkoholi müük, rahvakogunemised ja igasugused koosolekud. Suleti kõik lõbustusasutused ja eraisikutel oli kella 23st kuni kella 5ni hommikul keelatud väljas liikuda.

    Samal päeval andis peaminister Jüri Uluots Vabariigi Presidendile üle valitsuse lahkumispalve, mille president K. Päts, olles alates 17. juunil toimunud Punaarmee sissetungi tõttu surveseisundis, ka rahuldas, kuid mis  ei olnud enam seetõttu põhiseadusjärgne akt. Suure kogemustega poliitikuna teadis seda hästi ka president Konstantin Päts. Õhtul kõneles peaminister Jüri Uluots raadios, manitsedes rahvast säilitama rahu ja korda.

    Neil päevil jälgis eesti rahvas suure ärevusega sündmuste arengut, suutmata nende mõjutamiseks midagi ette võtta. Rahvuslikult meelestatud ringkondades oodati käsku sissetungijale vastu astumiseks, kuid seda ei tulnud. Eriti raske oli toimuvat pealt vaadata isamaaliselt kasvatatud ja rahvuslikult meelestatud eesti noortel. 

    Kas Eesti riiklik järjepidevus säilis?

    Mõned juristid ja ajaloolased on püüdnud väita, et Eesti riikluse järjepidevus olevat juunis 1940 jäädavalt katkenud, kuna president Päts vabastas Eesti seaduste ja presidendi eriõiguse alusel  ametist peaministri prof. Jüri Uluotsa ja määras ametisse dr. Vares-Barbaruse valitsuse. Seega polevat 1944. aastal moodustatud Tiefi valitsus saanud riigi juriidilist järjepidevust kanda.

    Presidendi poolt  Uluotsa valitsuse ametist vabastamisele juriidilise hinnangu andmisel tuleb antud küsimust vaadelda rahvusvahelise õiguse seisukohast, kuna riigi järjepidevus ja selle säilimine on rahvusvahelise õiguse küsimus.

    Seni on Balti riikide anneksiooni mittetunnustamise küsimuse välismaised uurijad tuginenud Genfi ülikooli professori Krzystina Mareki põhjapanevale uurimusele. Prof. Marek on tulnud järeldusele, et hetkest, mil võõras võim dikteeris Balti riikidele oma valitsuse koosseisu, oli nende iseseisvus de facto peatatud.

    Eestis toimus see 19. juunil 1940, kui Ždanov esitas president Pätsile oma nõudmised uue valitsuse moodustamiseks. Oma nõudmistest Ždanov ei taganenud ja sellest hetkest valitses Eestis okupatsioonivõim. Rahvusvahelist õigust järgides oli toimunud  riigipööre. Sellele juhib oma mälestustes tähelepanu ka saadik A. Warma, kes kirjutab: Eestile tõotatud rahumeelse okupatsiooni oli Ždanov oma meelevaldsete korraldustega ja järgneva relvastatud sekkumisega muutnud tavaliseks sõjaliseks okupatsiooniks, mis peatas Eesti riikluse.

    Seega puudus president Pätsi edasistel korraldustel juriidiline jõud. Uus Varese valitsus oli okupatsioonivõimule alluv okupatsiooniorgan, mille tegevust suunasid algusest peale Ždanov ja N. Liidu saatkond.

     

    Kuna president Päts keeldus allumast Ždanovi 19. juuni diktaadile, otsustas viimane tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam tegelikku võimu. Siseminister Maksim Untile anti korraldus organiseerida 21. juunil rahva meeleavaldus. Selle ettevalmistamiseks tõmbas Unt kaasa Moskva Komin-terni esindaja Karl Säre ja seni illegaalselt tegutsenud Eestimaa kompartei. 21. juuni miitingu programm kooskõlastati N. Liidu saatkonnaga ja sellele lubati N. Liidu relvajõudude toetus.

    Kogu see, hiljem “juunipöördeks” ristitud, sündmustik oli tegelikult  N. Liidu jõudemonstratsioon ja relvastatud interventsioon  Eesti riigi siseasjadesse. Nii 20. juunil toimunud ettevalmistavat salakoosolekut kui 21. juunil toimunud meeleavaldust julgestasid Punaarmee tankid. Meeleavaldajate arvu suurendamiseks toodi  juurde sõjaväebaaside töölisi, valdavalt N. Liidu kodanikke. Miitingul osalesid vahetult punakomandörid, kes pidasid kõnesid ja õhutasid kokkutulnuid “juubeldama”.

    Jõudemonstratsioon jätkus Kadrioru lossi ees, kuhu koos meeleavaldajatega marssis venekeelse laulu saatel ka umbes 150 tsiviilriietesse ümberriietatud punasõdurit, keda saatsid üle 20 tanki ja soomuki. Siitpeale oli toimuv juba sõjaline interventsioon. 

    Eeltoodu põhjal võib välja tuua järgmised juriidilised faktid:

    * Varese valitsemise moodustamist alustas N. Liidu saatkonna nõunik v. Botškarjov 18. juunil ning selle koostas 19.-20. juunil lõplikult N. Liidu emissar ja ÜK(b)P sekretär A. Ždanov;

    * Moodustatud valitsust käsutas  Ždanov ja see alustas oma tegevust 20. juunil kaasates Moskva Kominterni kohapealsed jõud;

    * Ždanov nõudis presidendilt moodustatud valitsuse tunnustamist 19. juunil ja teistkordselt 20. juunil - peale jõudemonstratsioonide toimumist;

    *  Kõik  sündmused viidi läbi N. Liidu relvajõudude toel ja osalusel;

    Seega - kuna Eesti riigikorra tegevus oli alates 17. juunist takistatud ja 19. juunist 1940 peatatud de facto, siis Eesti riiklik järjepidevus de jure säilis. Teistkordselt oli Eesti riigikorra tegevus peatatud ka veel Ždanovi diktaadi ja sõjalise interventsiooniga 21. juunil 1940.

    Kui vaadata küsimust Eesti siseõiguse poolt, siis jõuame samale tulemusele. Eestis oli asunud tegutsema NSV Liidu sõjaline okupatsioonivõim ja sellest hetkest peale Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid ei saanud enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Seega oli Eesti riiklus faktiliselt peatatud ja vabariigi president oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19. juunist  takistatud oma õigusjärgseid ametikohustusi täitmast. Eesti põhiseaduse järgi aga ei tohtinud presidenditöö tegemises vahet tekkida, ja seetõttu olid presidendi ülesanded PS § 46 alusel automaatselt üle läinud peaminister Uluotsale, kelle tagasiastumise avaldus oli presidendi poolt veel rahuldamata.

    On üsnagi tõenäone, et prof. Uluots kui kõrge kvalifikatsiooniga jurist seda 21. juuni õhtul juba mõistis ning kommunistliku võimu hea tundjana soovitas teha nägu, nagu areneks kõik Ždanovi tahtmist mööda. Kui nii, siis päästsid need kaks riigimeest sellega riigi järjepidevuse, sest Eesti Vabariigi valitsusest oli Uluots ainuke, kes oskas märkamatuks jääda ja kellel õnnestus õudse 1941.aasta hukkamistest, vangistamistest ja küüditamistest tervena läbi tulla. Kui aga Pätsi ja Uluotsa kokkulepet polnud, siis oli presidendivõim ikkagi Uluotsa kätte üle läinud  ja järjepidevuse eest tuleb tänada Eesti põhiseadust.  

    Tänases Eestis on kahjuks meie nooremalt põlvkonnalt ära võetud võimalus uhkust tunda Eesti riigi loomise hälli ja 1940. aasta juunisündmuste juures olnud suurmeeste üle. Liiga paljud ajaloolased ja uute ajaloomüütide kummardajad on leidnud taasiseseisvunud Eestis vaid halvustavaid iseloomustusi Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri, Jüri Uluotsa ja teiste meie riigimeeste suhtes, unustades ära nende teened oma rahva ees. Nad puistavad üksteise võidu vaid halvustavaid epiteete nagu kollaborandid, lihtsameelsed, reeturid, agendid, spioonid jms.

    Kui hääletu alistumise teooria vaimus kõiki neid rumalusi uskuda, siis tuleks teha loogiline järeldus, et aastatel 1939–1940 juhtisid üheaegselt okupeeritud Ida-Euroopa riike küündimatud riigijuhid ja valitsused. On mõistmatu, miks nende riikide rahvad oskasid endi hulgast just selliseid juhte leida! Samal ajal pole aga ükski hääletu alistumise kritiseerija suutnud välja pakkuda mitte ainsatki tegu või poliitilist otsust, mis oleks aastatel 1939-1940 päästnud Eesti riigi alistumisest. Isegi mitte tagandjärel tarkust kasutades pole neil midagi välja pakkuda, mis oleks ära hoidnud Eesti okupeerimise ja annekteerimise. Milleks siis need paljusõnalised jutud vaikivast alistumisest?

    On aeg mõista, et tõepärase ja usutava ajaloo kirjutamisel ei tohi midagi maha vaikida ja iga kodanik peaks tundma uhkust oma riigi üle! Ta peaks austusega suhtuma ka oma riigi loojatesse, riigijuhtidesse, kes teenides oma rahvast on end ohverdanud.


     

    J Ä R G N E B

    '