Vaino Kallas

 

 

SAKSA OKUPATSIOON

 

Saksa relvajõud Eestis

22. juuni 1941 alustasid sakslased pealetungi N. Liidu läänepiirile koondunud Punaarmee vastu. 26. juunil tegi seda Soome. Baltikumi suunas tungis peale Saksa armeegrupp Nord (kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb) 20 jalaväe-, kolme mootoriseeritud- ja kolme soomusdiviisiga. Punaarmeel oli okupeeritud Balti riikides Balti väegrupil (marssal Klement Vorošilov) 19 jalaväe- ja seitse ratsa diviisi ning viis soomusbrigaadi. Pärast Riia vallutamist liikus armeegrupi Nord 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. kuni 9. juulini laia rindena Eesti lõunapiiri. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindral-major Ljubovtsev ) riismed taandusid paaniliselt kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu - Emajõe joonel.

Saksa  üksuste kiiret edasiliikumist Lõuna-Eestis soodustas asjaolu, et Lõuna-Pärnumaa, Valga– ja Lõuna-Tartumaa vallad olid metsavendadest Omakaitse üksuste poolt juba nõukogude võimu alt vabastatud.

Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased oma edasimarsi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni,  et ära lõigata Eestis asunud punaväe grupeeringu taganemistee. See sakslaste  plaan õnnestus täielikult. Sakslased tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu  juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Vene väeosad. Umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.

Esimesi Eesti piiri ületanud Saksa armeeüksusi võttis rahvas vastu juubelduste ja lilledega. Esmakohtumistel saksa sõduritega märgati suurt erinevust punaväelaste ja sakslaste käitumise vahel. Kui Punaarmee sõdurid sisenesid eesti tallu püssitääk ees ja ainult mitmekesi, võttes sealt kõike neile meeldivat jõuga, siis saksa soldat jättis majja sisenemisel oma relva välisukse taha või aiavärava külge ja  maksis soovitud toiduainete eest raha või vastukaubaga. Kõik see kinnitas eestlaste lootusi, et sakslaste näol on meil tegemist tsiviliseeritud armeega ja nõukogude okupatsioonist vabastajaga, kelle abiga taastatakse Eesti iseseisvus.

Kohe esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks.

Pärnu vallutas üks väiksearvuline Saksa eelüksus. Ka siin sai sakslaste kiire edasiliikumine võimalikuks vaid seetõttu, et  Pärnumaa metsavennad ja Omakaitse olid Lõuna-Pärnumaa vaenlasest vabastanud.

Kuna tõsised relvastatud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel olid alates 3. juulist kuni Saksa relvajõudude tulekuni toimunud ka Tõstamaal,  Saugas, Vändras,  Toris ja teistes Põhja-Pärnumaa valdades, tegi see kõik punaste olukorra ebakindlaks ja kergendas esialgu sakslaste edasitungi.

Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni,  9. juulil  Märjamaani ja 10. juulil Vändrani. Kuid siitpeale tõi vastane juurde täiendavaid jõude ja sakslaste väikesed eelüksused, keda toetas Pärnumaa Omakaitse, olid sunnitud taanduma.

19. juuliks oli rindejoon jõudnud Valgeranna - Sauga mõisa – Nurme silla joonele, jäädes seega vaid 6 – 12 km Pärnu südalinnast. Koos rindejoone lähenemisega elavnes kohe ka venelaste lennutegevus.  See oli seda saatuslikum, et vahepeal olid sakslased linnast ära viinud oma raske õhutõrjeüksuse.  29 ja 30. juulil toimus linnale mitu õhurünnakut, mida saksa kerge õhutõrje ei suutnud tõrjuda. Hukkunuid oli  umbes poolesaja ringis. Purustused olid suhteliselt väikesed.  Elanikele, kelle kohalolek polnud vajalik, anti käsk linnast lahkuda.  Edasi toimusid õhurünnakud peaaegu iga päev. Vene pommitajad, mis asusid Saaremaal,  tulid tavaliselt pärast lõunat, kui päike oli loodes ja nende lähenemist raskem avastada. Viimane venelaste õhurünnak Pärnule toimus 20. augustil.

Juuli lõpul hakkasid sakslased värbama eesti vabatahtlikke, kes abistasid saksa üksusi kuni Tallinna vabastamiseni.  Augusti algul elavnes koostöös Omakaitsega sakslaste rünnaktegevus ja 10. augustil vallutati tagasi Pärnu-Jaagupi.  28.  augustil vabanes Tallinn.

Põhja suunas liikunud sakslaste rünnakukiil vallutas Tapa  ja jõudis 6. augustil Kunda juures  Soome laheni. Vene 8. armee oli pooleks raiutud. Seejärel pöördus üks Saksa korpus itta ja vabastas 17. augustil Narva, võttes selle operatsiooni käigus ligi 6000 vangi. Sakslaste teine korpus koos Pärnu poolt tulnud  väeosadega võtsid piiramisrõngasse Tallinna.

Kuna nõukogude 8. armee oli praktiliselt hävinud, allutati selle Tallinna ruumi jäänud väed Balti laevastiku juhatajale admiral Tributsile. Koos mereväelastega oli Tallinnas umbes 70 000 punaväelast. Nende käsutuses oli kokku 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki. Tallinna elanikud  käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit.

Sakslaste käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20. kuni 25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse. Punaväelased kaotasid neis lahingutes 7500 meest langenutena. 28. augustil 1941 tungis esimesena Tallinna üks Saksa 505. rügemendi pataljon, mille ülemat kolonelleitnant Gottfried Weberit autasustati rüütliristiga. Neis lahingutes võeti 11 500 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi üle 90 soomusmasina ning ligi 300 suurtükki ja miinipildujat.

Osa punaüksusi põgenes Tallinnast laevadel Leningradi suunas, kuid sattusid Juminda nina juures miinitõkkele. Toimus ajaloo suurim konvoilahing, kus sakslased uputasid 200st teele läinud laevast umbes 60. Koos laevadega hukkus ligi 16 000 inimest, nende hulgas ka palju mobiliseeritud eestlasi. Saksa miinilaevastiku juhti korvetikapten Friedrich Brilli autasustati Eesti vetes toimunud lahingutes teisena rüütliristiga.

14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt ristlejad Leipzig ja Emden. Punaarmee ohvitserid ja komissarid põgenesid viimasel hetkel oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.

 Oma väeosad maha jätnud ja Mõntu sadamast kaatritel põgenenud punakomandörid ja komissarid lasid  saksa sööstpommitajad merel põhja.

 

Saksa relvajõude peeti vabastajaks tagasi

Saksa relvajõudude saabumisel Eestisse võeti neid kõikjal rahva poolt vastu kui nõukogude terrorirežiimist vabastajaid. Paljud metsavendade üksused, mis olid võidelnud hävituspataljoni ja punavägede vastu, liitusid vabatahtlikult saksa üksustega, et  jätkata võitlust Eesti vabastamisel punarežiimist. Valdav enamus rahvast lootis, et sakslaste abiga õnnestub taastada Eesti Vabariik.

Mis sundis nüüd eestlasi unustama sajanditepikkuse vaenu sakslaste vastu, mida oli kultiveerinud ka Eesti Vabariigi ametlik propaganda? On päris kindel, et sakslaste juubelduste ja lilledega vastuvõtmist ning eesti meeste nende sõjaväega liitumist ei põhjustanud hoopiski mitte äkki tärganud suur armastus sakslaste vastu, veel vähem aga  Saksamaal valitsenud rahvussotsialistliku riigikorra vastu.

Eelkõige põhjustas eestlaste suhtumise muutuse ühe nõukogude võimuaastaga omandatud ajalooline kogemus, mille kõrval ununesid solvumised ja antipaatia. Teiseks oli selle põhjuseks kas teadlik või intuitiivne arusaam, et tegemist on poliitilise dilemmaga, kus tegemist on sundvalikuga halva ja väga halva vahel.

 

1940. ja 1941. aastal Eestis  valitsenud nõukogude režiim oli oma tegeliku terrorliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud. Hävitanud Eesti omariikluse, arreteerinud ja küüditanud enamuse riigijuhte ja poliitikuid ning rakendanud siin võõrmaise totalitaarse diktatuuri, ei haavanud nõukogude okupatsioonirežiim mitte ainult rängalt eestlaste õiglustunnet, vaid  toimunud repressioonid viisid eestlaste teadvusse arusaama, et suures ohus pole mitte ainult üksikisiku vabadus ja elu, vaid ohus on kogu eesti rahva ellujäämine. Suurel osal eestlastest oli bolševismi kogemus olemas juba Eesti Vabadussõja ajast.

 Pole kahtlust, et nii eestlaste kui ka teiste balti rahvaste psüühika paiskas segamini Punaarmee püssitääkide najal kehtestatud nõukogude režiim ja sellega kaasnenud repressioonid ja küüditamine. Kaotas ju Eesti ühe nõukogude võimu aastaga kaugelt rohkem elanikke kui kogu  eelnenud saja aasta jooksul Eestimaal aset leidnud segaduste ja rahutuste ajal kokku. Sealjuures ei toimunud nõukogude okupatsiooni ajal Eestis mitte ühtegi avalikku vastuhakku või midagi taolist, mis nõukogude okupante võinuks pahandada.

Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast olid aga eestlaste teadmised siis veel väga puudulikud ja selle kavatsused Eesti ja eesti rahva suhtes tundmatud. Tänased etteheited endistele eesti sõjameestele, et miks te võitlesite koos natsidega, kes olid loonud getod, ehitanud gaasikambrid ja kavatsenud eestlased Narva jõe taha asustada [kuigi  viimane kavatsus eksisteeris esialgu veel vaid idaalade ministri Rosenbergi kavades], on nüüd vaid tagant järel tarkus.  Antud hetkel tuli valik teha olukorras, kus positiivne valikuvariant puudus.

Kuid eestlaste kibedaks pettumuseks selgus juba 1941. aasta sügisel, et nende soov, taastada iseseisev Eesti Vabariik, on Saksa juhtkonnale vastuvõetamatu. Samuti keelasid sakslased eestlastel oma väeosade moodustamise. 19. juulil saatis Tartu välikomandant Tartu vabastamisel osalenud eesti üksused laiali.

 

Saksa tsiviilvalitsus ja GESTAPO tagasi

1941. a sügiseks, kui Saksa väed olid vallutanud kogu Eesti, jäi see kuni 5. detsembrini 1941 Saksa sõjaväevalitsuse alluvusse, mida teostas 207. julgestusdiviisi ja välikomandantuuride kaudu armeegrupi Nord tagala ülemjuhataja jalaväekindral Franz von Roques. Sõjaväevalitsusest sõltumatult tegutses Riigi Julgeoleku Peaametile ja SD-le allunud salapolitsei sõjaväeline eriüksus Einsatzkommando 1a dr. Martin Sandbergeri juhtimisel.

Pärast Punaarmee lahkumist Eestist alustasid eestlased otsekohe Eesti riigi-, omavalitsuste- ja politseiinstitutsioonide taastamist lootuses, et Saksamaa juhtkond taastab Eesti iseseisvuse või annab Eestile autonoomia. Seda aga ei toimunud. 15. septembril andis kindral F. von Roques korralduse Eesti Omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli kohaliku võimu teostamine tema kontrolli all. Eesti Omavalitsuse – e. Direktooriumi eesotsas oli dr. Hjalmar Mäe, kelle võimupiirid olid väga piiratud.  Selle liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Omavalitsuse korraldusel kutsuti ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-,  maa- ja vallavalitsused, kuid - ilma volikogudeta. Samal ajal puudus H. Mäe Omavalitsusel rahva usaldus ja toetus.

29. novembri 1941 aasta Hitleri korraldusega anti Eesti alad alates 5. detsembrist Saksa tsiviilvalitsuse alla. Tsiviilvalitsust teostas Okupeeritud Idaalade Riigiministrile alluv Eestimaa kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann (hiljem Lietzmann), kellel oli oma bürokraatiaaparaat. Alates 5. detsembrist 1941 allutati Eesti Omavalitsus kindralkomissarile.

Tsiviilvalitsuse kõrval tegutsesid Eestis Saksamaa poliitilised politseiasutused, mis allusid SSi riigifüürerile ja Saksa politsei ülemale Heinrich Himmlerile. Üldjuhiks oli siin SS- ja politseijuht Hinrich Möller, kes vastutas politsei töö ja kohalikest elanikest moodustatud üksuste värbamise eest. Talle allus korrapolitsei ülem kolonel von Thaden, kellele allusid omakorda Saksa kaitsepolitsei ja sandarmeeria ning eestlastest koosnevad välipolitsei ja Omakaitse struktuurid. Paralleelselt SSi- ja politseijuhiga tegutses siin veel Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin  Sandberger (alates septembrist 1943 Bernhard Baatz), kellele allusid saksa ja eesti kriminaal- ja poliitiline politsei, mis 1942. a ühendati saksa ja eesti harudega Julgeolekupolitseiks. Julgeolekupolitsei IV osakonna (endine poliitiline politsei, hiljem Gestapo paralleelstruktuur Eestis) otseseks ülesandeks oli võitlus Saksamaa poliitiliste vastastega. Kuid nii julgestus- kui politseiaktsioonide läbiviimisel rakendati ka teisi politseiharusid ning Omakaitset.

Läheduse tõttu Leningradi rindele säilitas tsiviilvalitsuse alla antud Eesti kindralkomissariaat siiski oma sõjalise tähtsuse ja mistõttu tegutsesid siin edasi ka armeegrupi Nord tagalaüksused (207. julgestusdiviis ja sellele alluvad välikomandantuurid), mis tegelesid peamiselt sõjavangilaagrite valvamise ja haldamise, sõjaväe varustamise ja rindelt tagalasse toodud üksuste majutamise korraldamisega. 1943. a formeeriti Vaivaras Allgemeine SSile alluv koonduslaager (ülem Hans Aumeier), millele allusid laagri-punktid kogu Eestis - Kloogast Pankjavitsani.

Kuid samal ajal käitusid Saksa tsiviilvõimud nii kuidas heaks arvasid. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised, Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need kumbki ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida-alade seadusi.

Nii arvati nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid ei antud omanikele tagasi. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast.

Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi – ringi hakkasid liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha. Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka tunnistada, et Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge.

Need kuuldused eestlasi eriti ei häirinud. Sõja lõpp oli veel kaugel ja seetõttu loodeti, et aja möödudes muutub ka sakslaste poliitika Eesti suhtes. Ent hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) kohta.

Hiljem esines konflikte ka rindel võitlevate eesti üksuste ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn. sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende kõneleksikonis esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi nagu "totter maarahvas", "eesti sead" jms.

Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka eesti sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Kuigi eesti sõdur oma tublidusega võitis kõrgemate saksa väejuhtide lugupidamise, jäid nad esialgu ikkagi ida-ala töötajate kategooriasse. Neile ei antud saksa ega eesti sõjaväetunnuseid ega ka saksa autasusid. Eestlaste kangelaslikkuse eest autasustati neid selleks eraldi välja mõeldud aumärgi – n.n. idamedaliga.

Kuigi üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine koostöös sakslastega ei tule kõne alla, ometi ei saadud tegutseda ka nende vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasipöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõimalik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks.

 

Inimkaotused Saksa okupatsiooni ajal tagasi

Kohe Saksa okupatsiooni esimesel aastal pühendus saksa salapolitsei Gestapo ebainimliku järjekindlusega juutide hävitamisele. 1941. aastal oli Eestisse jäänud umbes 2000 juuti, mis moodustas ligi poole nende endisest arvust. Siiajääjad uskusid, et nad on täiesti süütud, ei tundnud seetõttu hirmu ja ei põgenenud ära. Suuremalt osalt olid need vanemad inimesed, kelle juured olid juba sügavalt Eesti pinnas.

Neile kõigile sai osaks õudne šokk. Juba mõned nädalad peale sakslaste saabumist Eestisse polnud neist keegi enam vaba. Nad kas heideti endistesse NKVD keldritesse või selleks loodud koonduslaagritesse, kust nad läksid vastu oma lõpule. 1941. aasta sügisel ja talvel hukati SD Sonderko-mmando 1a korraldusel umbes veerand Eesti juudi kogukonnast. Päris täpne hukatute arv ei ole teada. Juutide saatust uurinud Eugenie Gurin-Loov on avaldanud 1994. aastal nimekirja, kus on 929 nime. Indrek Paaveli poolt 2002. aastal avaldatud nimekirjas 1) on 948 nime. Einsatzgruppe A 1941. aasta aruandes nimetatakse aga arvu 963. Teadaolevalt hukati Tallinna Keskvanglas 207, Tartus 53, ja Pärnus 137 juuti. Osa juute hukati väljaspool Eestit. Pärast sõda tunnistas Eestis olnud Julgeolekupolitsei ja SD ülem Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi 1941./1942. a talvel Pihkvasse ja lasti seal maha. Peale juutide hukati sakslaste poolt veel ka 243 eesti mustlast. Nii juudid kui mustlased vangistati ja tapeti rahvusliku kuuluvuse põhjusel.

Saksamaa arhiivimaterjalide andmeil toodi 1942. a septembris Eestisse kaks rongiešeloni juudi vange, kus kokku oli 2100-2200 vangi.  Esimene ešelon toodi Terezini (Thereisenstadt) getost, teises ešelonis olid põhiliselt Saksamaalt pärit juudid. Neist 1600–1700 hukati juba saabumise päeval Kalevi-Liiva laagris. Ülejäänute jaoks rajati Jägalasse koonduslaager, mis allus Eesti Julgeolekupolitseile (ülem Ain-Ervin Mere) ja rajati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis IV osakonna (ülem Heinz Bergmann) järelevalve all. Laagri ülemaks oli Aleksander Laak. 

 Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, s. o. enamik 1942. aastal Eestisse toodud juutidest. Lisaks hukati seal ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. a septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna Keskvanglasse.

Täna Kalevi-Liival oleval mälestusmärgil olev ohvrite arv 6000 on võetud oletatavasti 1960-te alguses Eesti NSV-s korraldatud nn Gerretzi-Laagi-Viigi-Mere protsessi materjalidest. Ehkki juurdluse käigus tuvastas kohus, et kokku hukati Eestis umbes 2 kuni 3 tuhat juuti, kirjutati kohtuotsusesse 1944. aastal tegutsenud niinimetatud ENSV Erakorralise Komisjoni poolt pakutud arv "üle 5000". 2)

Kui kohalikud juudid olid likvideeritud, hakati Eestisse tooma juute teistest sakslaste poolt okupeeritud aladelt. Vaivara koonduslaagris oli 1943.–1944. aastal kokku umbes 10 000 Kaunase ja Vilniuse getodest toodud juuti. Neist mitusada hukati 1944. a sügisel Vaivara koonduslaagri koosseisu kuulunud Ereda ja Lagedi laagrites.  Hukatute täpne arv on teadmata. Ellu jäänud juudid viidi 1944. a sügisel Poola territooriumil asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 

Juutide saatus tuli ilmseks alles hiljem, kuna Gestapo peitis hoolikalt oma teo jälgi. Selle avastas ja teatas liitlaste diplomaatidele välismaal Eesti põrandaalune liikumine.

Saksa okupatsiooni ajal arreteeritute kohta on vaid osalisi andmeid. Julgeolekupolitsei IV osakonna aastaaruande järgi arreteeriti juulist 1941 kuni 1942. aasta juunini  kokku 18 893 isikut, neist 7485 hiljem vabastati, 5634 lasti maha ja 5627 saadeti koonduslaagrisse. Karistusajad varieerusid paarist nädalast kuni 5 aastani.

2002. aastal ilmunud uurimuse kohaselt hukkus või hukati ajavahemikus 1941. aasta juulist kuni 1944. aasta novembrini kokku 7800 Eesti Vabariigi kodanikku. Viimaste hulka on arvatud ka need kommunistid, nõukogude võimu tegelased ja hävituspataljonide liikmed,  kes lasti maha „Suvesõja” ajal eestlaste endi poolt veel enne sakslaste jõudmist Eestisse. Pole tõenäoline, et Eestis hukkunuid võiks palju rohkem olla.

Suurem osa ohvritest hukati 1941. ja 1942. aastal, kusjuures enamust neist süüdistati nõukogude võimuorganite tegevusest osavõtmises või inimsusevastastes kuritegudes (roimades) või siis rahvusliku kuuluvuse (juudid, mustlased) pärast. Uurimustulemuste järgi oli enamus hukatuist eestlased (70%; venelasi oli 15%, juute 12% ). Kuid need andmed võivad  sisaldada ka Eestiga mitteseotud isikuid.

Samal ajal ei sisalda avaldatud arv omakohtu korras hukatuid, kelle surm ei ole dokumenteeritud, aga ka osa 1941. ja 1944. aastal sõjakeerises hukkunud või kadunuks jäänud tsiviilelanikke. Saksamaa vangilaagritesse saadeti kokku umbes 4000 inimest, kelledest  hukkus 1040. Aastatel 1942 kuni 1944, pärast esimese “puhastuse” lõppu, oli Gestapo poolt arreteeritute arv Eestis kordi väiksem.

Paljud eestlased kaotasid süütult oma elu ka seetõttu, et sakslaste kätte sattusid NKVD poolt koostatud nimekirjad, mille bolševikud olid teadlikult maha jätnud, et vabaneda vihatud kodanlikest vaenlastest. Osa neist võltsingutest küll avastati, kuid tuhanded aeti saksa koonduslaagritesse süütult , kus paljud hukkusid.

Palju inimesi vangistati sakslaste poolt nõukogude käsilaste või eestlaste omavahelisest vaenust ajendatud valesüüdistuste põhjal. Sageli olid pealekaebajaiks 1940. aastal nõukogude okupatsioonivõimu poolt kannatada saanud isikud ja maavaldajad, aga ka Saksamaale evakueerunud ja nüüd tagasi naasnud balti sakslased. Üks Saksamaalt Eestisse tagasi tulnuist, olles nüüd Gestapo teenistuses ja saanud teada, et venelased on liberaali Jaan Tõnissoni Siberisse küüditanud, oli hüüatanud:

“Seda parem! Selle töö on nad siis meie eest juba ära teinud!”

Eestlaste omavaheliste pealtkaebamiste kohta võttis 24. jaanuaril 1942 raadios sõna Sisedirektor O. Angelus, kes manitses rahvast kaebuste esitamisel kainelt järele mõtlema ja teatas, et kõik valekaebajad antakse kohtu alla.

Sakslaste terror toimus lainetena. Esimene laine, mis tuli samaaegselt saksa relvajõudude  saabumisega Eestisse, oli suunatud kommunistide ja juutide vastu. Edasi toimusid need pikkade vaheaegade järel pursetena. Tavaliselt olid need seotud mõne Hitleri ägeda kõne või ebaõnnestumisega rindel.  Teisalt aga pani iga Hitleri võidurõõmus kõne gestapolaste südamed härduma ja siis tühistati kohtuotsuseid ja vabastati vange, vahel isegi suuremal hulgal.

Erinevus nõukogude NKVD ja Saksa Gestapo tegevuses seisnes aga selles, et NKVD kätte sattunuil ei olnud enam mitte mingisugust lootust enda süütust tõestada ja nende küüsist vabaneda. Gestapo aga võttis sageli tunnistajate ütlusi ja argumenteeritud süütuse tõendeid arvesse ja vabastas süüdistatava. Näitena võib siin tuua eesti rahvuslaste arreteerimise 1944 aastal.

 Seoses kellegi poolt käiku lastud nimekirjade alusel arreteeris Gestapo 1944. aasta juulis ligi 300 Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega seotud isikut, kellest suurem osa aga peagi vabastati. Kuu hiljem oli vangis veel vaid 63 isikut ning enne sakslaste lahkumist Eestist vabastati veel 54 arreteeritut ja ainult 7 neist viidi Saksamaale koonduslaagrisse.

Tähtis tegur, mis sageli osutus meile kasulikuks, olid Gestapo ja Wehrmachti vahelised lahkhelid. Saksa sõjaväe (Wehrmachti) juhtkond pidas ennast auväärsemaks ning suhtus riigi poliitikasse ja selle juhtidesse sageli üleolevalt. Selle põhjuseks oli tekkinud vastasseis olukorras, kus neil tuli mängida teist viiulit sajandeid kestnud sõjaväe ülemvõimu järel. Seal kus olukord võimaldas – näiteks rindel või siis ka Eestis – ei varjanud saksa ohvitserid oma suhtumist riikliku politseivõimu ja Relva-SSi vastu ning tegid kõik, et heita kaikaid nende kodaraisse. Wehrmachti ja  Relva-SSi vastastikused suhted ilmnesid eriti rindetegevuses, kus neis väeliikides langenuid maeti eraldi matmispaikadesse. Vahet tehti isegi surnute vahel…

Saksa sõjaväekomandant tundis end olevat kõrgemal Gestapo juhist ja jättis viimase sageli tähele panemata. Isegi komandantuuri ametnikud ja allohvitserid jätsid harva kasutama juhust, kui oli võimalik avaldada oma vastumeelsust Gestapole.

Vaatamata kõigile katsumustele ja kannatustele, mida Saksa okupatsioon eestlastele põhjustas, ei tapetud Eestis sakslasi, ega lastud õhku nende sõjaväeronge ega ladusid. Kõiges, mis puudutas võitlusse Punaarmeega, osutati neile igati kaasabi. Sakslaste rindetagalas võitles Omakaitse aktiivselt nõukogude langevarjurite vastu, tehes need kahjutuks enne, kui need jõudsid oma lahinguülesandeid siin täita.

Saksa sõjaväevõimu selline suhtumine polnud eesti poliitikuile uudiseks ja seepärast peeti tol hetkel vajalikuks kogu algatus enda käes hoida ja mitte minna sakslastelt küsima, mida kavatsevad nemad, vaid taastada kohtadel esimesel võimalusel seaduslik riigikord.

Samal ajal oldi veel enne Saksa relvajõudude saabumist Eestisse välismaa raadiosaadete põhjal teadlikud Leedus toimunust, kus kohe pärast Leedu hõivamist olid sakslased laiali saatnud Kaunases moodustatud Leedu valitsuse.  Kuid sellegipärast loodeti, et Eestis ei pruugi see nii toimuda.

Kui Saksa relvajõud 1941. aasta südasuvel pidurdamata hooga Moskva suunas marssisid, olid väga paljud arvamusel, et sõda lõpeb varem või hiljem kommunismi hävitamisega ja kompromissrahu sõlmimisega läänes. Selline perspektiiv pani iga mõtleva eestlase arutlema ja küsima, milliseks kujuneb sel juhul Eesti tulevik?

Kui aga 1941. aasta talve saabudes polnud Saksamaa N. Liidust jagu saanud ja Ameerika Ühendriigid samal aastal oma tohutu majandusliku potentsiaaliga Saksamaa vastasesse sõtta tõmmati, kahanesid sakslaste võiduvõimalused tunduvalt. Ja kui ka 1942. aastal Saksa relvajõudude ägedad rünnakud ei toonud neile edu, kuna Ameerika majanduslik abi oli hinge vaakuvale kommunismile uut elujõudu andnud, oli päevselge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud ja küsimus on vaid ajas.

Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Eestlastel olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taasokupeerimisele ja sattumisele punase terrori alla.

Samal ajal aga püsisid lahkhelid saksa võimude ja eesti poliitiliste ringkondade vahel. Rahva suhtumine sakslastesse oli tunduvalt halvenenud. Kõigile oli selge, et Saksmaa ei alustanud N. Liiduga sõda mitte selleks, et võõraid rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel -  s.t. ennetada Punaarmee kallaletungi Saksamaale ja ära hoida punase teerulliga  Saksamaa lömastamist. Kaudselt olid sõja alustamise üheks põhjusteks ka  Hitleri kinnisideed – s.t. sakslaste eluruumi laiendamise ja Uue Euroopa rajamise eesmärke silmas pidades. Sakslased poleks silmagi pilgutanud, kui kogu eesti rahva hävimine oleks päästnud kasvõi väikese osagi saksa sõdureid selles sõjas.

 

Sündmustest Leedus ja Lätis  tagasi

Eelpool oli juttu sakslaste tegevusest Leedus. Mis siis toimus 1941. aastal Leedus?

Juba järgmisel päeval peale Saksamaa kallaletungi N. Liidule algas kogu Leedus nõukogude vastane ülestõus. Töölised, talupojad, intelligents ja koolinoored haarasid relvad. Vilnius, Kaunas ja kaks kolmandikku kogu Leedu territooriumist vabastati paari päevaga nõukogude võimu alt. Taastati Leedu iseseisvus ja kehtima pandi õiguslik kord. Ametisse astus Leedu Ajutine Valitsus, milles olid esindatud kõik parteid. Selle esimese korraldusega tühistati kõik nõukogude võimu poolt toimunud natsionaliseerimised. Pärast aasta pikkust õudusunenägu inimesed hingasid jälle vabalt.

Punaarmee 22. Laskurkorpusest, mis oli moodustatud endistest Leedu Vabariigi üksustest, oli sõja puhkedes hakanud sõdurid massiliselt deserteerima. Koos metsadesse peitunud nõukogude mobilisatsioonist kõrvalhoidjatega moodustasid need relvastatud üksused, millede juhtimine oli allutatud “Leedu aktivistide frondile” eesotsas polkovnik K. Skirpiga. 

Kui saksa üksused jõudsid Leedusse, võttis rahvas neid vastu kui vabastajaid. Leedu relvastatud ülestõusnutest moodustati 25 Omakaitse pataljoni, igaühes 500-600 meest. Pataljonide juhtkonnad moodustati saksa ohvitseridest ja allohvitseridest. 1941. a. novembris muudeti Omakaitse pataljonid abipolitsei pataljonideks. Kokku teenis aastatel 1942-1944 leedu pataljonides umbes 8 tuhat meest.

Kuus nädalat peale Leedu Ajutise Valitsuse ametisse astumist saabus Kaunasesse Saksa Gauleiter Heinrich Lohse ning 9. augustil 1941 vabastati Leedu Valitsus ametist ja saadeti laiali. Osa valitsusliikmeid arreteeriti. Valitsushoonelt kisti maha Leedu rahvuslipp ja keelati ära rahvushümn. See oli sakslaste "tänu" leedu rahvale, kes ise oli vabastanud oma maa ja osutanud seega suurt kaasabi Leedusse tunginud Saksa armeele.

Saksa tsentsuur hoolitses rangelt selle eest, et laiemad rahvahulgad Eestis ja Lätis ei saaks teada, mis juhtus 1941 juunis-augustis Leedus. Pole imestada, et neis tingimustes muutus leedu rahva suhtumine sakslastesse. See väljendus hiljem mitmel viisil.

Peale seda, kui kogu Leedu oli Saksa Wehrmachti poolt hõivatud, saadeti ülestõusnute üksused laiali ja neist moodustati 24 omakaitse pataljoni, igas pataljonis 500-600 meest. Iga pataljoni juurde saadeti üks Saksa sideohvitser ja 5-6 allohvitseri. Relvastatud olid pataljonid nii nõukogude kui saksa  relvadega. Hiljem formeeriti need pataljonid sakslaste nõudmisel abipolitseiks. (Eestis  Omakaitse formeerimine abipolitseiks sakslastel teatavasti ebaõnnestus).

1943. a. jaanuaris alustas Leedus asunud Relva-SS ja politsei Brigade-führer Võsotski leedu vabatahtlikest SS-leegioni formeerimist, mis aga leedulaste vastuseisu tõttu läbi kukkus. Vastuseks sulgesid sakslased enamuse Leedu kõrgkoolidest ja toimetasid arreteerimisi intelligentsi hulgas, süüdistades neid leegionile vastupropaganda korraldamises.

Hiljem, kui sakslased viisid Leedus läbi uue mobilisatsiooni, üritati jällegi värvata vabatahtlikke ka Leedu SS-leegioni, kusjuures vastutus värbamise läbiviimiseks  pandi Leedu omavalitsusele. Kuid ka see katse kukkus läbi.

Seejärel tuldi välja kompromissettepanekuga: formeerida iseseisvad leedu üksused leedu ohvitseride juhtimisel. Leedulasi kutsuti üles „võitlema bolševismi vastu”, kusjuures kutsetel oli ära jäetud sõnastus „SS-i koosseisu kuuluvas Leedu leegionis”.  Kuid Saksa kõrgem juhtkond  keelas 1943. aasta detsembris sellisel moel „Leedu armee” formeerimise, lubades vaid eraldiseisvate leedulaste üksuste moodustamise SS-i või Wehrmachti alluvuses.

 Nii ei õnnestunudki sakslastel Leedus leegioni moodustada.

1943. aasta 1. märtsil toimus Leedus mobilisatsioon, kus mobiliseeritutest moodustati mitu ehituskompaniid, mis hiljem formeeriti ümber viieks ehituspataljoniks. Igas pataljonis oli 600 meest  (kolm ehitus- ja üks hobuveokitega transportkompanii).

Alates 1943. aasta novembrist tegutses Leedus Leedu Vabastamise Ülemnõukogu, mis oli mõjukas organisatsioon ja ilma viimase nõusolekuta ei võtnud leedulased midagi ette.  1944. aasta kevadel nõustus see Ülemnõukogu 14  nn. „kohalike pataljoni” loomisega, kus oli kokku umbes 4000 meest. Samal ajal esitas Vabastamise Ülemnõukogu sakslastele nõudmise, et neid üksusi ei kasutata väljaspool Leedu territooriumi. Ja kuigi sakslased sellega nõustusid, ei peetud sellest kinni. Seejärel likvideeris üksusi komandeeriv leedu kindral väeosa ja selle kooseisust õnnestus vaid vähestel enne, kui sakslased selle ümber piirasid ja Saksamaale saatsid, laiali valguda. Saksamaal saadeti väeosade meeskonnad abitöödele. Väeosa ohvitserid ja allohvitserid aga saadeti koonduslaagrisse.

Veelgi kurvemaks kujunes ühe läti kindrali juhtimisel Läti tagalas tegutsenud ja läti vastupanuliikumisega koostööd teinud väeosa saatus. Sellest väeosast pidi kujunema tulevase läti sõjaväe põhituumik.

Kuid sakslased said sellele jälile. 1944. aasta novembris piirati väeosa ümber. Kaheksa ohvitseri lasti sõjakohtu otsusel maha ja 545 meest viidi Saksamaale kontsentratsioonilaagritesse.

 

Esimene eesti väeosa moodustati Saksamaal  tagasi

1941. aastal alanud Teise maailmasõja ajal loodi esimene Saksa relvajõudude koosesisu kuulunud eesti väeosa Eestist 1939./40. aastal koos baltisakslastega Saksamaale ümber asunud eestlastest, kelle hulgas oli ka palju eesti ohvitsere.

Jõudnud Saksamaale, hakkasid eesti ohvitserid otsekohe põgenike hulgas koguma andmeid endiste eesti sõjaväelaste kohta  ning selgitama nende valmisolekut – olla vajaduse korral, kui selleks peaks avanema võimalus,  valmis asuma võitlusse kodumaa vabastamiseks.

Nimekirjade koostamiseks külastasid ohvitserid kõiki põgenikelaagreid ja panid seal kirja esialgu 120 sõjaväelase nimed. Kogu selle ürituse hingeks oli major Sarmiste (Stunde VR II/3), kellel olid head suhted kõrgemate Saksa sõjaväevõimudega.

Aprillis 1941 tuli korraldus kõigil nimekirjas olnud eesti sõjaväelasel sõita Berliini.  Sealt viidi kõik saabujad edasi ühte Ida-Saksamaa rannikul asunud linna, kus algas nende väljaõpe. Väljaõppe käigus teatati, et eesti vabatahtlikest tahetakse moodustada langevarjurite üksus, kes võimaliku sõja puhkemise korral Saksamaa ja N. Liidu vahel hakkavad täitma eriülesandeid Eestis.  Väljaõppe ajal täpsustati meeste teadmisi Eesti territooriumi tundmises ja need andmed pandi kirja meeste

isikuandmete juurde. Kuid ootamatult väljaõpe katkes. Selgus, et Saksa kõrgem väejuhatus oli eestlaste langevarjuriteks valmistamisest teadmata põhjusel loobunud.

Peale sõja puhkemist 1941. aasta juunis, ilmu Berliinis asunud endise Eesti konsulaadi töötajate üleskutse eestlaste organiseerimiseks sõjaväeliseks eriüksuseks.  Kõik juba arvele võetud mehed said kutse koguneda Berliini. Otsekohe algas kõigist ümberasujate laagritest nagu Werneckis,

Mainfrankenis j.m. spontaanne eestlaste  kogunemine Berliini lähedal asunud Stansdorfi õppelaagrisse.

Esimesed mehed jõudsid Stansdorfi õppelaagrisse  6. juulil 1941, olles ülevas meeleolus. Kõikjal kõlas eesti keel, lauldi isamaalisi laule. Mõne päevaga  oli sinna kogunenud umbes 350 – 400 eestlast,  kes kõik olid valmis minema relvaga käes oma kodumaad vabastama. Kõik õppelaagrisse kogunenud  kuulusid eranditult eesti haritlaskonna hulka. Esindatud olid nii arstid, advokaadid, insenerid, agronoomid, vaimulikud kui ärimehed. Sõjaväelased olid esindatud alates reamehest kuni kolonelini. Meeste vanus kõikus 16 aastast kuni 58 eluaastani.

Kuid siis selgus, et eestlastest moodustatav üksus hakkab kuuluma Relva-SS koosseisu, mille vastu eestlased avaldasid tugevat protesti.  Sa

slased põhjendasid Relva-SSle allumist sellega, et eesti väeosa kuulumine Wehrmachti koosseisu pole võimalik, kuna sinna pääsemise eelduseks on Saksa kodakondsus, mida eestlased ei oma. Kõrgemalt poolt olevat antud nõusolek ainult ühe eestlastest koosneva üksuse moodustamiseks ja seda ainult Relva-SS koosseisus. Samuti teatasid sakslased, et eesti rahvuslik relvaüksus ei asu sõjategevusse enne, kui sõda on jõudnud Eesti piiridesse. Seejärel antavat igale võimalus otsustada, kas ta tahab edasi võidelda või lahkub üksusest tsiviilellu.

Kuid siis algasid arusaamatused  omal algatusel õppelaagrisse saabunud Läti ümberasujatega, kes eestlaste eeskujul ruttasid samuti end üles andma võitluseks bolševismi vastu. Arusaamatuse põhjustas asjaolu, et eestlaste koondamiseks oli olemas Saksa sõjaväevõimude nõusolek, lätlastel see aga puudus.  Teiseks rõhutasid eestlased, et nende võitluse eesmärk on oma kodumaa vabastamine, kuna Lätist tulnud isikud väitsid, et nemad peavad end nn. rahvus-sakslasteks ning on valmis võitlema Suur-Saksamaa eest. Peagi selgus, et need “arusaamatused” olid sihilikult tekitatud kõrgemalt poolt ja said hiljem põhjuseks, miks ei täidetud varem antud lubatust – saata eestlased võitlema oma kodumaale.

Lõunanaabritega ligi nädala kestnud arusaamatused lõppesid sellega, et kõik Stansdorfi laagrisse kogunenud eestlased ja lätlased saadeti Frankfurti/Oderi ääres asunud kaitsepolitsei väljaõppelaagrisse, kus nad kompaniideks jagati. Eesti ohvitsere oli sinna saabunud nii palju, et neist moodustati eestlaste kompanii juurde eraldi rühm, kus nad reamehe kohuseid täitsid.

Erimeelsusi tekkis ka juhtide määramisel, kuna eestlased ei soovinud alluda pataljoniülemaks määratud läti kolonel Braschnevitzile. Lahendus saavutati sellega, et moodustati kaks poolpataljoni. Lätlaste umbes 150-200 meheline 1. kompanii kolonel  Braschnevitzi juhtimisel moodustas esimese pool-pataljoni, kuna teise pool-pataljoni moodustasid eestlaste kaks kompaniid major Sarmiste juhtimisel. Eestlaste 2. kompanii ülemaks oli Eesti vabadussõja ajal kitsarööpalise soomusrongi ülemaks olnud kapten P. Laa-man, keda pärast tema lahkumist asendas leitnant Steinpick.  3. kompanii ülemaks määrati kapten Siim. Üksuse ametlikuks nimetuseks oli Bataillon Ostland.

Pataljoni väljaõpe oli põhjalik ja distsipliin vastavalt preisi kasarmuvaimule range.  Väljaõppe teostamiseks määrati iga rühma juurde saksa allohvitser. Meestele jagati välja treening- ja vormiriietus. Relvadeks väljaõppel olid vanad saksa vintpüssid. Üldiselt valitses eestlaste kompaniides tugev rahvuslik vaim, mis aitas kõiki raskusi

kanda ja mehi üks meelselt koos hoida. Kuid oli ka neid, kellele ooteaeg õppelaagris osutus liialt pikaks ja nad lahkusid väeosast.

1941. aasta oktoobris kutsuti kompaniide ülemad sakslasest õppuste üldjuhi juurde, kes neile teatas, et pataljon on määratud sõjategevusse Ukrainas. Väljasõit oli määratud 10. oktoobrile ja päev varem sõitis eestlaste esindus Berliini, et olukorda selgitada, kuid antud käsk jäi muutmata.

Meeste meeleolu langes. Paljud lahkusid pataljonist.  Kohalejäänud lohutasid end sellega, et Berliinis ikkagi arvestatakse antud lubaduste ja meeste soovidega. Hiljem osutusid need lootused aga tühisteks.

Pataljon viidi rongiešeloniga Saksa – N. Liidu piiril asunud Przemysli linna lähedale, kus see maha laaditi ja sealt autodel Lvovi viidi. Saksa sõjaväevõimud Lvovis olid  eesti kompaniide meeleolu langusest juba ette informeeritud ja pärast kohalejõudmist rivistati kogu pataljon üles, kus keegi Saksa hauptmann pidas üksusele ähvardava kõne, lubades eestlaste tõrkumise korral  võtta tarvitusele kõige karmimad abinõud.

Lvovist viidi üksus edasi Žitomiri, kuhu see umbes paariks nädalaks peatuma jäi. 1941. novembri keskel  viidi pataljon edasi Kiievisse, kus see asus täitma valveteenistuse ülesandeid. Eestlaste teine kompanii asus valvama Dnepri kaldale ehitatud  hüdroelektrijaama “Kress”, kuna kolmas kompanii teostas koos lätlastega valveteenistust linnas. Kohe pärast Kiievisse saabumist hakati väeosas olnud insenere, keemikuid, agronoome ja teisi spetsialiste määrama tööle oma erialale, komandeerides neid saksa väeosade juurde. Paljud eestlased saadeti teistesse väeosadesse tõlkideks.

Eestlaste taotlusele – viia eesti pataljonid Eestisse, vastas saksa kõrgem väejuhatus eitavalt. Küll aga lubas kohalik saksa sõjaväejuhtkond, et nemad ei tee takistusi eesti üksuste viimisel Eestisse osade kaupa. 1942. aasta jaanuaris õnnestuski eesti kompaniidest 16 mehel kodumaale minna, kuid need olid ka viimased minejad. Samal ajal vähenes üksuse kasutamine valveteenistustes, kuna sakslased hakkasid selleks kasutama üha rohkem ukrainlastest abipolitseinikke.

Pataljoni hakati kasutama võitluseks partisanide vastu. Viimaste üksused koosnesid põhiliselt Punaarmee taganemisel maha jäänud väeosade riismetest, kellega liitusid paljud kohalikud eraisikud, kes ühel või teisel põhjusel olid sattunud vastuollu saksa okupatsioonivõimudega. Eriti aktiviseerus partisanide tegevus 1942./43. aastal Korosteni ja Pripjeti jõe vahelisel alal, kus partisanid haarasid enda  võimu alla suured sakslaste poolt kontrollimata maa-alad,  kehtestades seal range sõjaväelise korra. Partisanid olid hästi relvastatud ja neil oli pidev ühendus partisanide juhtimiskeskusega Moskvas, kust neid varustati nii relvade kui kõige muu vajalikuga.

1942. aastal, kui  moodustati Eesti Leegion, hakati pataljonist mehi üksikult ja gruppide viisi leegioni kogunemis- ja väljaõppelaagritesse komandeerima. Kohale jäänud jätkasid ägedate lahingute pidamist partisanidega. 1943. aasta suveks oli pataljoni koosseis sedavõrd kahanenud, et polnud enam võimeline lahingülesandeid täitma ja septembris likvideeriti eesti pool-pataljon täielikult. Kõik järelejäänud mehed viidi üle Eesti Leegioni. Need aga, kes olid komandeeritud spetsialistidena teiste väeosade juurde, jäid sinna edasi, kus neid peeti nende ametikohtadel asendamatuteks.

Ostland pataljonis olnud mehed moodustasid Eesti Leegioni koosseisu kuulunud pataljon Narva põhituumiku. Pataljoni ülem ja suur osa selle isikkoosseisust olid kuulunud endise pataljoni Ostland 2. kompaniisse. Võitluses Izjumi ruumis saavutas pataljon Narva legendaarse kuulsuse, kuid kandis selles kangelaslikus võitluses suuri kaotusi.

Teadaolevalt jäi selle esimese Saksamaal moodustatud eestlastest väeosa 350-st mehest ellu vaid sadakond meest, kõik ülejäänud kas langesid või jäid kadunuks.

 

Omakaitse ja eesti rahvusväeosad  tagasi

Kohe pärast Saksa vägede saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ja üksikkompaniisid. Need teenisid peamiselt armeegrupi Nord tagalajulgestuses, võideldes Punaarmee taganemisel Saksa rinde tagalasse jäänud üksuste riismete ja punaste partisanidega. Eestlaste osa sõjategevuse käigus kasvas pidevalt.

Esimesed improviseeritud väeosad loodi Suvesõjas osalenud metsavendadest ja omakaitselastest, milledest üks  suuremaid oli umbes 300 mehest koosnev major Hirvelaane pataljon, kapten Talpaku pataljon ca 300 mehega ning Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon, kus oli kokku umbes 400 meest.

Esimesed Omakaitse üksused tekkisid spontaanselt veel enne Saksa relvajõudude jõudmist Eestisse. Venelastest lahti saamine tekitas patriotismi laine, mille tulemusel Omakaitse ridadesse astus pea iga enesest lugu pidav Eesti mees. Kohtadel hakkasid Omakaitset juhtima endised Eesti Kaitseväe reservohvitserid. Meestest puudust ei olnud. Peale kodudest kohal käivate meeste formeeriti ka Omakaitse kasarmeeritud

kompaniid, kus mehed olid võitlusvalmina kohal ka öösiti. Omakaitse

põhiliseks tegevuseks oli ühiskondlike objektide ja sildade valvamine ning metsades redutavate punaarmeelaste ja diversiooniaktide läbiviimiseks alla heidetud langevarjurite püüdmine.

Kohe pärast Tartu vabastamist toimus Tartu raekoja platsil metsavendadest omakaitseüksuste paraad, kus Saksa välikomandant Gosebruch teatas Omakaitse laialisaatmisest ja  nende baasil abipolitsei üksuste moodustamisest.  29. juunil 1941 andis Eesti vabastatud maa-alade üldjuht major F. Kurg välja ka vastavasisulise käskkirja nr. 5.  Kuid juba 2. augustil 1941 ilmus ajalehes Postimees Omakaitse üldjuhi major F. Kurg’i järgmise sisuga üleskutse:

“Eesmärgiga kaasa aidata kodumaa kiiremaks vabastamiseks kommunistlikest bandiitidest, kutsutakse hiljuti laialisaadetud partisaniorganisatsioonid uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kõigil partisaniorga nisatsioonides tegutsenud ohvitseridel viivitamatult kohale ilmuda. Minule vahetult allunud juhtidel luua minuga side korralduste

saamiseks. Kõiki endisi partisane kutsun üles ilmuma oma endiste juhtide juurde registreerimiseks.”

 

 Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest

pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada. Omakaitse üksuste juhtideks olid Eesti Vabariigi ohvitserid, kes kandsid Eesti Kaitseväe vormi. Reakoosseis kandis erariideid ja käesidet pealdisega „Omakaitse”. 1941. aasta septembri alguseks oli Omakaitse üksustes juba  25 000 vabatahtlikku. Sama aasta lõpuks aga juba 42 800 meest. Relvadeks olid põhiliselt trofee käsirelvad. Raskerelvi Omakaitse üksused ei omanud.

Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel 1941. a. sügistalvel sinna jäänud punaväelastest. Toimunud lahingutes hävitasid metsavennad ja Omakaitse üksused umbes 3000 punaväelast ning umbes tuhat NKVD töötajat, miilitsat ja hävituspataljonlast. (kinnitatud andmetel 2428). Kokku võtsid metsavennad ja Omakaitse üle 25 000 vangi

1942. aastaks oli  Eestis moodustatud järgmised Omakaitse malevad:

Omakaitse peastaap – ülem  kol. A. Sinka; Tallinna malev – ülem kolonel Paul;

Harju malev – ülem kapten Saidre;

Järva malev – ülem major Jaa-gund;

Viru malev – ülem kapten Vaska;

 Narva malev – ülem major Lääne;

 Tartu malev – ülem kol. ltn. Jaanson;

Petseri malev – ülem kol. ltn. Viilup;

Võru malev – ülem  kapten Tiivel;

Valga malev – ülem major Sander; 

Sakala malev – ülem major Pori;

Pärnu malev – ülem major Lilleleht;

Lääne malev – ülem major Kõrgemaa;

Saaremaa malev – ülem kapten Kangro;  

Omakaitse kool – ülem major K. Karik.

 On loomulik, et Omakaitse üksused kandsid sõjategevuse käigus kaotusi. Kahjuks on aga andmed kaotuste kohta ebatäpsed. Mõnedel andmetel langes lahingutes ja metsade kammimisel  umbes 600 meest.

 

Julgestusüksused (Idapataljonid)  tagasi

 Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väejuhatusel puudusid julgestusüksused nende likvideerimiseks, andis 18. armee ülem kindralooberst Küchler 21. augustil 1941 välja käskkirja nr. 1236/41 - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus  julgestuspataljoni, mis rahva hulgas  olid tuntud Idapataljonide nimetuse all.

Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati, vaatamata eestlaste vastuseisule ühepoolselt kuni sõja lõpuni. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri  seisukoht oli, mida ta suuliselt väljendas ka armee tagala komandandile kindral Knuthile, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võimalusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse taastamist.

 Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale. Ehkki julgestusüksused kuulusid Relva-SS koosseisu, olid nende relvastus, varustus, täiendamine ja distsiplinaarsed suhted vastavuses saksa politseiüksuste nõuetega. Kokkuleppel Saksa politseiülemaga oli Eesti julgestusüksuste sõjaline rakendamine jäetud sõjaväe juhtkonna alluvusse. Selline kahepaiksus põhjustas hiljem väga palju ebameeldivusi ja vastuolusid, mille tõttu kannatasid eelkõige neis üksustes teeninud eestlased. 

Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658 ja alates 1943. aastast Eesti pataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile major Agust Vask'ele (VR II/2 ja II/3). Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku. Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist. Ohvitsere oli pataljonis kokku 21, kellest suurem osa olid reservlipnikud, kes hiljem leitnantideks ülendati. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

Pataljoni adjutant oli lipnik Jürissaar

1. kompanii ülem kapten Piirsalu

2. kompanii ülem nooremleitnant Ubakivi

3. kompanii ülem leitnant Parts

5. kompanii ülem leitnant Liht

Pataljoni relvadeks olid põhiliselt nõukogude trofeerelvad. Oma esimest teenistusülesannet asus pataljon täitma Narva-Jamburg-Oudova vahelistel aladel. Hiljem asus Novgorodi lähistel, Volhovi jõe ääres. Augustis 1942 määrati pataljoni ülemaks kapten A. Rebane.  Veebruaris 1944 toodi pataljon Narva rindele.  20. aprillil  1944 allutati see Eesti 20.  SS-diviisile.

Julgestusgrupp 182 (hiljem Idapataljon 659) formeeriti 1941. a. augustis Viljandis kapten R. Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5. kompanii asusid Tartus. Selle 6. ja 7. kompanii formeeriti Viljandis ja 8. kompanii Põltsamaal. Kokku oli pataljonis 800 meest. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjutant leitnant H. Puusepp

käsundusohvitser leitnant  E. Vahuri

5. kompanii ülem kapten J. Edur

6. kompanii ülem kapten H. Mölder

7. kompanii ülem kapten R. Mikumägi

     8. kompanii ülem leitnant E. P

Seejärel viidi pataljon Volosovo, kus see asus Narva - Gatšina raudtee- ja sildade kaitsele. Hiljem teostas julgestusteenistust Novgorodi piirkonnas, ning võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest.

Julgestusgrupp 183 formeeriti 1941. a. augustis Pärnus kolonelleitnant H. Stokeby juhtimisel. Selle 9., 10. ja 11. kompanii formeeriti Pärnus, 12. kompanii Paides. Mõned päevad hiljem lahkus kolonelleitnant Stokeby oma kohalt, mille põhjuseks oli saksa sideohvitseri ja selle staabi halvustav suhtumine eestlastesse. Tema asemele asus ülemleitnant Evald Ant. Hiljem asus Anti asemele major H. Ellram. Pataljoni juhtkond oli järgmine:

adjutant n. leitnant. T. Rae, hiljem n. leitnant. U. Põld

käsundusohvitserid n. leitnant H. Kuldsepp ja  n. leitnant E. Reinas

9. kompanii ülem  kapten J. Laas

10. kompanii ülemad leitnandid E. Ant, A. Tars ja J. Treial

11. kompanii ülem leitnant A. Paiso, leitnant V. Sihver

12. kompanii ülem kapten J. Lamp

Kokku oli pataljonis umbes 770 meest. Mehed kandsid saksa vormi, kuid oli keelatud kanda saksa auastmeid ja saksa kulli rinnal. Relvadeks olid vene trofeerelvad. 1941. aasta septembris asus pataljon Jamburgi (Kingissepa) piirkonda, kus see rakendati Jamburg-Leningradi maantee ning Opolje-Kotlõ maantee ja raudtee julgestuseks. Hiljem oli Gatšina, Novgorodi piirkonnas, kus täitis mitmeid julgestusülesandeid. Võttis osa Volhovi "koti" likvideerimisest. 1942. a. septembris, kui algas Julgestusgruppide laialisaatmine, viidi selle kompaniid üle Julgestuspataljonide nr. 181 ja 182 koosseisu.

Julgestusgrupp 184 (hiljem Eesti Idapataljon nr. 660) 1. formeeriti 1941. a. augustis Viru ranniku julgestuseks, kuid selle täitmisele pataljon ei saanud asuda ja saadeti Venemaale. See aga ei meeldinud paljudele meestele ja nad lahkusid pataljonist. Pataljoni staap ja esimene kompanii formeeriti Rakveres. Selle teised kompaniid Lüganusel, Püssis ja Narvas. Pataljoni ülemaks oli hiljem 14. kompanii ülem major Ellram. Pataljoni kompaniiülemateks olid:

13. kompanii ülem major V. Mäeste

14. kompanii ülem major H. Ellram

15. kompanii ülem ülemleitnant A. Rebane

16. kompanii ülem ülemleitnant J. Treial

17. kompanii ülem kapten P. Paas

18. kompanii ülem kapten O. Puusepp

Kompaniid nr. 13 ja 17 kuulusid tegelikult küll pataljoni koosseisu, kuid tegutsesid iseseisvate üksustena. 13. kompanii kandis hiljem nimetust Eesti kompanii 657. Pataljon saadeti Kingissepa piirkonda, kus selle kompaniid rakendati vahiteenistusse, sõjavange valvama ja partisanide vastu võitlema.

Julgestusgrupp 185 (kandis algul nimetust Esimene Eesti Eri-Pataljon) formeeriti 1941. a. sügisel Tallinnas. Pataljon formeeriti eesti kaitseväe määrustiku kohaselt. Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel  oli julgestusgrupi ülemaks lendurkapten A. Asu.

Kompaniiülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega.

1941. a. detsembris saadeti pataljon Narva, kus see ümber formeeriti Julgestusgrupiks nr. 185. 1942. aasta jaanuaris saadeti pataljon Kingisseppa, kus asus raudtee ja Luuga jõel olnud raudteesildade kaitsele. Sama aasta juulis asus pataljoni üks kompanii Leningradi rindele oodatava hiigel-mörseri paigaldamiseks ette nähtud territooriumi valvama. Hiigelmörser jäi aga tulemata, kuna see saadeti Stalingradi rindele. 1942. a. sügisel julgestusgrupp 185 likvideeriti.

 

Politseipataljonid  tagasi

Eesti Politseipataljonide loomine algas 1941. aasta augusti algul Lõuna-Eestis ja peale 28. augustit (peale Tallinna vabastamist) Põhja-Eestis. Mehi värvati vabatahtliku teenistuslepingu alusel üheks aastaks teenistusega väljaspool Eesti piire. Hiljem pikendati lepingud automaatselt kuni sõja lõpuni. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 500 meest, mis jagunes kolmeks kompaniiks. Kogu pataljoni juhtkond koosnes eesti ohvitseridest, kellele lisandus üks saksa sideohvitser ja mõned sakslastest majandusallohvitserid. Esialgu kandsid pataljonid mitmesuguseid erinevaid nimetusi nagu sadakond, Abteilung, Sicherungs Abteilung, Estnische Schutzmannschaft Bataillon jne. Alates 1943. a. detsembrist kinnitati pataljoni nimetuseks Eesti Politsei Pataljon nr... (Estnische Politzei Bataillon nr...). Samuti liigitati üksused veel ka tegevuse iseloomu ja ülesannete järgi, mis võisid olla - kas lahing- (F), vahi- (W), pioneer- (P), kaadri- (S) või abi- (E) üksused ja keda varustati erinevalt nii riietuse kui relvade poolest.

Pataljonid relvastati vene trofeerelvadega. Iga kompanii juures oli üks rühm kahe raskekuulipilduja ja ühe kerge miinipildujaga.  Riietuseks oli algul eesti ja läti sõjaväevorm, jalanõud olid vene ja prantsuse omad.

1941. aasta talv tuli vara, sügava lume ja tugeva pakasega. Külma põhjamaise kliimaga harjunud eesti sõdurid tulid neis tingimustes oma ülesannetega hästi toime, mistõttu saksa diviiside juhid pidasid jahti  eesti üksustele, et neid enda käsutusse saada.

Vastavalt üksuste numbrilisele järjekorrale formeeriti järgmised pataljonid:

Politseipataljon nr. 29 (F) formeeriti 5. novembril 1941 major J. Peikeri juhtimisel Tallinnas. Pataljoni ülesandeks pidi saama vahiteenistuse pidamine Tallinna linnas. 5. märtsil lähetati pataljon ilma varustuse ja relvadeta ootamatult Leningradi piiramisrõngasse, kus väljaõpetamata mehed otsekohe rindele saadeti. Jaanuaris 1943, olles kaotanud lahingutes ja Eesti Leegioni astujate näol suure osa oma koosseisust, toodi pataljon rindelt Tartusse puhkusele, kus see 29. politsei vahipataljoniks (W) ümber formeeriti. Pataljoni tugevuseks oli 530 meest ja selle ülemaks oli major E. Ant. Pataljon sai juurde neli täiskoosseisulist kasarmeeritud Omakaitse kompaniid, millised asusid Tallinnas, Haapsalus, Kuressaares ja Pärnus. Pataljoni staap koos ühe kompaniiga jäi Tallinna. Teised kompaniid jäid esialgu oma endistesse asukohtadesse, kust nad 1943. aasta lõpul  Tallinna koondati.

Politseipataljon nr. 30 (W) moodustati 1942. aasta augustis Tallinnas. Selle tugevuseks oli esialgu 88 meest. Pataljoni juurde kuulus peale staabi ka veel puhkpilliorkester. 1943. märtsis liideti pataljoniga neli kasarmee-ritud Omakaitse kompaniid Tallinnas, Paides, Türil ja Tapal ja nüüd oli pataljoni tugevuseks 627 meest. Pataljoni ülemaks määrati major J. Ellandi (VR.II/3). Üksus rakendati Lüganusel, Purtse-Varje vahel rannakaitsele. 1943. a. detsembris lähetati pataljoni 1. kompanii Omuti-Permisküla kohal üle Narva jõe, kuhu 1944. a. veebruaris toodi ka teised pataljoni üksused. 1944. a. suvel pataljon likvideeriti Vigalas ja selle koosseis saadeti 40. Politseipataljoni täienduseks.

Politseipataljon nr. 31 (W) formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres. Pataljoni koosseisu kuulus ka orkester. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga kasarmeeritud Omakaitse kompaniid Rakvers, Kundas, Jõhvis ja Narvas. Pataljoni tugevuseks oli 519 meest ja selle ülemaks major Kask, hiljem  kapten Lannu. Pataljon rakendati Virumaal rannakaitseks. 1944. aasta suvel saadeti pataljon laiali ja selle isikukooseis saadeti 37., 38. ja 40. pataljoni täienduseks.

Politseipataljon nr. 32 (W) formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres tagavara pataljonina ja selle ülemaks oli major Plaado. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga kasarmeeritud Omakaitse kompaniid Tartus, Viljandis ja Põltsamaal. Pataljoni tugevuseks oli 456 meest. Pataljon jäi esialgu Rakveresse. 1944. aasta algul oli pataljon Tartus. Selle edasise tegevuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 33 (F) formeeriti 1941/42. a. talvel Tartus. Pataljoniülemaks oli kapten Pärlin, hiljem major J. Koort. Pataljoni tugevuseks oli 600 meest. Kohe formeerimise järel saadeti pataljon Leningradi rindele, kus oli kuni 1942. aasta detsembrini. 1942. aasta detsembris toodi üksus Pärnu puhkusele ja viidi peale puhkust Tartu. 1943. aasta algul pataljon likvideeriti. Osa koosseisust astus vabatahtlikult Eesti Leegioni, ülejäänud jaotati 32., 35. ja 287. pataljoni täienduseks.

1943. märtsis formeeriti sama numbri all uus pataljon, mille ülemaks oli major R. Tammiste. Pataljon moodustati kasarmeeritud Omakaitse kompaniidest Valgas, Antslas, Võrus ja Petseris ja selle tugevuseks oli 381 meest. 1944. aasta jaanuaris saadeti pataljon Mehikoorma alla rindele. Pataljon likvideeriti 1944. a. suvel.

Politseipataljon nr. 34 (W) formeeriti 1942. a. Valgas ja Võrus. Pataljoni ülemaks oli major R. Martinson. Pataljon ei saanud iseseisvalt tegutseda, kuna selle koosseis anti kohe pärast formeerimist 36. pataljonile. Sama aasta mais pataljon likvideeriti. 1943. aasta märtsis formeeriti sama numbri all politsei rindepataljon ja saadeti Pihkva lähedale Luuga rajooni, kus oli ka veel 1944. aasta jaanuaris. Pataljon oli allutatud ehitusorganisatsioon Todt-ile ja selle tugevuseks oli 500 meest.

Politseipataljon nr. 35 (E) formeeriti 1942. aasta jaanuaris Pärnus. Selle tugevuseks oli 44 meest, kaasa arvatud orkester. 1943. aasta märtsis viidi pataljon Tallinna ja nüüd oli selles 100 meest. Pataljoni ülemaks oli major Pärn. 1943. aasta mais nimetati pataljon ümber tagavarapataljoniks. Tallinnas olid pataljoniülemateks major Reitam, hiljem kapten E. Kivi ja kapten R. Mölder. Pataljoni ülesandeks oli vahi ja valveteenistus Tallinnas. Üksuse kooseisu kuulus ka politsei orkester. Taandus 1944. aastal koos sakslastega Saksamaale.

Politseipataljon nr. 36 (F) formeeriti 1941. aasta novembris Saaremaal, Haapsalus ja Tartus. Üksuse ülemaks oli major J. Renter ja pataljoni tugevuseks 600 meest. 2. augustil 1942 saadetakse pataljon Valgevenesse, kus võtab osa lahingutest partisanide vastu. Oktoobris viiakse pataljon Tšistjakovo tööstusrajooni, kus võttis osa vangilaagrite rajamisest ja viis läbi valveteenistust. 19. novembril saadeti pataljon Stalingradi rindele kuhu jõudis 23. novembril. Seoses major J. Renteri haigestumisega ja Eestisse saatmisega võttis pataljoni juhtimise üle ülemleitnant H. Riipalu. Tema adjutandiks oli n. leitnant P. Rinne. Algas rindeteenistus Stalino ja Stalingradi all, mis kestis kuni 6. jaanuarini 1943. 18. jaanuaril saabusid üksuse riismed tagasi Eestisse, kus pataljon laiali saadeti. Mehed saadeti puhkusele. Ohvitserid aga teistesse väeosadesse. Kapten Riipalu lähetati Saksamaale Eesti Leegioni juurde. Peale puhkust saadeti mehe Tallinnast Tartu Näituse tänava koolimajja, kus major Koort oli alustanud uue, 289. pataljoni formeerimist. Formeeritud pataljon viidi Paidesse.

Politseipataljon nr. 37 (politseiüksus "Dorpat") formeeriti 1941. aasta augustis Tartus. Pataljoniülemateks olid major Bergmann, major F. Kurg, major K. Lindpere, major K. Saimre (langes), kapten Suude (suri) ja ülemleitnant F. Tamme. Pataljoni tugevuseks oli 760 meest ja koosnes neljast kompaniist. Pataljon rakendati alul Pihkva-Ostrovi rajoonis. Selle 1. kompanii asus Ostrovis, 2. kompanii oli Pihkva lennuvälja käsutuses ja 3. kompanii Oudovas. Hiljem viidi pataljon Valgevenemaale. 1944. a. toodi pataljon tagasi Tartu rindele, kust septembris taandus Saksamaale. Oktoobris 1944 pataljon likvideeriti.

Politseipataljon nr. 38 (politseiüksus "Fellin") formeeriti 1941. aasta septembris Viljandis. Pataljoni tugevuseks oli 700 meest ja selle ülemateks olid kolonelleitnant J. Raudmäe, major V. Mäeste, major Pärn ja major J. Ellandi. Pataljon rakendati tagala julgestuseks Luuga-Pihkva-Oudova rajoonis ning rindetegevusse Pljussa-Krasnaja Strugi joonel. 1944. a. juuli alul toodi pataljon Võrumaale rindepuhkusele. Seejärel liideti 2. Eesti Politseirügemendiga, mille koosseisus võttis osa Dünaburgi operatsioonist. Lätist tagasi jõudes saadeti Tartu rindele. Taandus Saksamaale, kus liideti Eesti Diviisiga.

Politseipataljon nr. 39 (politseiüksus "Põltsamaa") formeeriti 1941. aasta sügisel Põltsamaa. Pataljoni tugevuseks oli 700 meest ja ülemaks oli major Sobolev. Pataljoni kaks kompaniid rakendati Läti piirist ida poole rindetagala julgestuseks ning üks kompanii rühmadena lennuväljade käsutusse Dnos, Luugas ja Ostrovis. 1943. aasta aprillis toodi pataljon Eestisse ja likvideeriti. Selle kooseisust läks enamik mehi Eesti Leegioni täienduseks. Ülejäänud arvati 287. pataljoni koosseisu.

Politseipataljon nr. 40 formeeriti 1941. aasta augustis Saksa SD poolt Võrus, Valgas ja Petseris ja kandis algul nimetust Eesti politseiüksus “Pleskau”. Pataljoniülemateks olid major K. Lindpere, major A. Nortmaa, kapten R. Mölder ja major J. Ellandi. 40. politseipataljon oli üks esimesi eesti väeosi, mis koos Saksa üksustega 1941. aastal Venemaale läks. 2. oktoobril 1941 viidi pataljon Pihkvasse, kus teostas vahiteenistust ja tagalajulgestust. Alates 1942. a. sügisest oli tagalajulgestuseks Valge- Venes. 1943/44 talvel toodi tagasi Pihkva ümbrusse, kus teostas tagalajulgestust ning rindetegevust. 1944. aasta algul toodi pataljon Eestisse, kus see liideti 2. Eesti Politseirügemendiga, mille koosseisus võttis osa Dünaburgi operatsioonist. Pataljoni ülemaks oli nüüd major Nortmaa. Sama aasta sügisel pataljon likvideeriti ja liideti 20. Eesti relvagrenaderide diviisiga.

Politseipataljon nr. 41 (reserv) formeeriti 1941. aasta sügisel Tartus ja oli mõeldud täienduseks teistele pataljonidele. Pataljoni koosseisus oli 300 meest. Pataljoni ülemateks olid kolonelleitnant Särev ja kolonelleitnant Vermet. Alates 1943. a. läks see ülesanne Tallinnas asunud 35. pataljonile ja 41. pataljon likvideeriti.

Politseipataljon nr. 42 (ehitus) formeeriti 1941/42. aasta talvel Tallinnas ja Tartus. Pataljoni ülemaks määrati major Schiller. Pataljoni tugevu

seks oli 560 meest. Pärast lühikest väljaõpet rakendati pataljon ehitusalal Eestis, seejärel Venemaal, kus tegi mitmesuguseid kindlustus- ja remonditöid. Võttis osa ka rindetegevusest. 1943. a. kevadel toodi pataljon tagasi Eestisse ja rakendati julgestuseks Mehikoorma ja Pihkva järve piirkonnas. 1944. a. kevadel saadeti rindele Veliki jõe joonel, kust sama aasta suvel toodi Võru-Petseri rindele ning hiljem Emajõe rindele. Pataljoni edasine saatus on teadmata.

Politseipataljon nr. 286 (F) formeeriti 1943. aasta maikuus Eesti väipolitseist Tallinnas, kusjuures politseiprefektuurid pidid andma kogu üksuse koosseisu, umbes 700 meest. Pataljoni ülemaks määrati major R. Martin-sen, kes oli kogu väeosas ainuke mittepolitseinik. 8. augustil 1943 viidi pataljon Tallinnast Riia lähistele - Poldurisse, kus üksus sai hobuvoori, väliköögid ning laskemoona ja saadeti seejärel Ida-Poola ja Valge-Vene aladele partisanide vastu. 1944. aasta veebruaris saadeti pataljon Idritsa rindele, kust märtsis tuli Eestisse tagasi vaid veidi üle 200 mehe. Üksus likvideeriti meeste lähetamisega nende endistele töökohtadele.

Politseipataljon nr. 287 (W) formeeriti 1943. aasta kevadel Tartus 33., 36. ja 39. pataljoni ümberformeerimisel üle jäänud ning Veliki-Luki juures üle tulnud Eesti laskurkorpuse meestest. Pataljonis oli neli kompaniid. Pataljoniülemaks oli major J. Koort. Kompanii põhitegevuseks oli vangilaagrite valvamine. Valvati rühmade ja kompaniide kaupa Kloogal, Kiviõlis ja Lagedil, Eredal, Narvas linavabriku laagris, Vaivaras, Viivikonnas, Ahtmes ja Auveres. Pataljoni tugevuseks oli 842 meest.

1943. aasta septembris loodud Klooga laagrit valvas kuni selle laiendamiseni 1944. aastal  selle pataljoni 3. kompanii 30-meheline rühm. Laagri laiendamise järel hakkas laagrit valvama sama kompanii  110st mehest koosnev rühm,  mis toodi Kloogale 1944. aasta veebruaris Kiviõlist.

Valvurid pidid takistama vangide põgenemist, konvoeerima vange tööle ja tagasi ning valvama neid töökohal. Vangidega suhtlemine oli rangelt keelatud. Vangile läheneda oli lubatud vaid kuni kuue sammu kaugusele. 19. septembril 1944 pidas 3. kompanii Kloogal tugevdatud valvet. Puuduvad tõendeid, et laagrit valvanud sõdurid oleksid vangide mahalaskmises osalenud. Seda tegi 19. novembril Kloogale toodud umbes 30-40 sakslasest koosnev erikomando.

Peale sõda said 38 selle pataljoni sõdurit NKVD poolt karistada. Nende nimekiri ning paljude teiste valvurite toimikuid on arhiivis olemas.

1944. a. septembris taandus pataljon Saksamaale, kus see likvideeriti ja mehed saadeti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi koosseisu.

Politseipataljon nr. 288 (F) formeeriti 1943. aastal likvideeritud pataljonide ja mobilisatsiooniga võetud meestest. Pataljoniülemaks oli kapten Komusaar, hiljem kapten Lannu. Pataljon saadeti Venemaale nn. "Roosna partisanide vabariiki" likvideerima. Eestisse tagasi saabudes määrati 1. Eesti Politseirügemendi koosseisus Narva rindel rannakaitsesse, kus sattus piiramisrõngasse.

Politseipataljoni nr. 289 (F) kohta andmed puuduvad. Pataljoni ülemaks oli kapten E. Kivi ja pataljon rakendati Narva rindel, kus see arvatavasti Tartumaa-Virumaa piiril piiramisrõngasse jäi.

Politseipataljon nr. 290 - pole teada, kas selle numbri all üldsegi jõuti pataljoni formeerida. 1)

Politseipataljon nr. 291 - kuulus 1. politseirügemendi koosseisu ning oli rakendatud Virumaal rannakaitseks. Pataljoni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 292 - kuulus samuti 1. politseirügemendi koosseisu ja saadeti Virumaal rannakaitseks ning Narva rindel varuks. Pataljoni edasise saatuse kohta andmed puuduvad.

Politseipataljon nr. 293 - pole teada, kas seda pataljoni üldsegi jõuti formeerida.

 

Eesti Leegioni moodustamine  tagasi

Saksa väejuhatusele sai juba 1941/42. aasta talvel selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on raske rinnet hoida. Paljude kõrgemate saksa ohvitseride sooviks oli, et Saksa valitsus muudaks

 oma idapoliitikat balti rahvaste suhtes, taastaks nende iseseisvuse ja annaks neile võimaluse moodustada oma rahvuslik sõjavägi.

Riias asunud Reischkomissariaadi tsiviilvalitsused ja Saksa SD 2) võimutsesid aga just nagu võidetud vaenlase maal ja tegutsesid nii, nagu oleks sõda juba võidetud. Eesti nn. "omavalitsus" oli jäetud võimuta ja selle ülesandeks oli vaid kaasa aidata sakslaste korralduste ja käskude täitmisele.

Saksa SD juht Sandberger valvas, et ükski teine võim Eestis ei tegeleks Eesti julgeoleku ja eesti sõjaväelaste kasutamise küsimustega. Septembris 1942 algatas Sandberger Eesti Leegioni formeerimise küsimuse, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa.

Tallinna vabastamise aastapäeval 28. augustil 1942 tegi kindralkomissar Litzmann teatavaks, et Hitler on andnud loa Eesti Leegioni formeerimiseks. Kuid see pidi koosnema ainult vabatahtlikest, kusjuures teatati, et eesti ohvitsere sinna ei vajata. Hiljem siiski lubati ka ohvitseridel Leegioni astuda, kuid oma auastet võisid eesti ohvitserid omada alles pärast pikemat täiendõpet. Leegioni tuumiku pidid moodustama Ida- ja politseipataljonides teeninud eestlased, kellele võimaldati takistusteta üleminek senisest väeosast Eesti Leegioni.

Moodustatud Eesti Leegion polnud rahva seas populaarne. Seda eriti aga eesti ohvitseride ja intelligentsi hulgas. Kuna Leegion oli allutatud Relva-SSile, nähti selles allumist eestlastele võõrale ideoloogiale ja Saksamaa "uue Euroopa" loomisele kaasa aitamist.  Pealegi oli teada, et SS-üksused saadeti eeskätt sinna, kus olukord on kõige kriitilisem. Eestlased aga soovisid võidelda oma kodumaa eest. Rahvas pidas Saksa  SS-i poliitiliseks väeosaks.

Tegelikult aga valitses Saksa relvajõududes nõue, et Wehrmachtis võisid ainsaks relvakandjaks olla saksa kodakondsust omavad kodanikud. Seetõttu olid kõik mittesakslastest koosnevad väeosad arvatud Relva-SS koosseisu. Relva-SS oli rindeväeosa ja sellel polnud midagi ühist poliitilise Allgemeine Schutz-Staffel - SS (põhi-, esmase-) organisatsiooniga. Eesti leegionis (hiljem 20. Eesti relvagrenaderide diviisis) teeninud eestlastest ei saanud kunagi poliitilisi sõdureid. Kandes võõral mundril eesti rahvusvärve, jäid nad lõpuni oma kodumaale ustavateks eesti sõduriteks.

 Nii sakslased kui Eesti Omavalitsus tegid Leegioni astumiseks suurt kihutustööd, kuid vabatahtlikult sinna minejaid oli vähe.  Mobilisatsiooni tulemus oli väga tagasihoidlik. Suur osa kutsutuist lihtsalt ei ilmunud

vastuvõtupunktidesse. Paljud mobilisatsiooni kutse saanud põgenesid Soome ja sakslastel tuli otsida uusi võimalusi Leegioni täiendamiseks.  1942. aasta oktoobris said eesti politseiprefektuurid käsu – saata teatud arv eesti politseinikke Leegioni. Samasuguse käsu sai ka eesti julgeolekupolitsei ja mitmed ametiasutused. Paljud politseinikud põgenesid seejärel Soome.

Suurte pingutuste tulemusena suudeti 1943. aasta kevadeks värvata vaid 1280 meest. Meeste väljaõpe toimus Poolas Debitsa Heidelaagris, kelledest seejärel formeeriti iseseisev pataljon Narva ja saadeti SS-Viking diviisi koosseisus Lõuna-Venemaale, kus ta lõi endale lahingutes surematu kuulsuse, näidates sakslastele, et eesti sõdur oskab surmapõlgliku sangarlikkusega võidelda.

Kui rääkida Eesti Leegioni esimesest koosseisust, siis vist mitte kunagi varem pole ükski eesti väeosa koosnenud nii valitud meestest, kui seda oli Eesti Leegioni esimene pataljon (hilisem pataljon Narva).

 Siinjuures on ajakohane teada lähemalt Saksa Relva-SS sünniloost. Teatavasti võeti Saksamaal Saksa sõjaväkke (Wehrmachti) ainult saksa kodanikke, kuna Hitler ei pooldanud mitte-sakslastest sõdureid saksa  sõjaväes.. 1933. aastal moodustatud SS 1) oli algselt 120-meheline relvastatud kaitseüksus, millest hiljem kujunesid välja SS-i sõjaväelised eliitüksused, tegutsedes enne sõda riiklike sisepolitsei üksustena. 1939. aastal viidi need üksused SS organisatsiooni  alluvusest sõjaväe alluvusse, säilitades samal ajal SS-i nimetuse ja tunnused. 1940. aastal moodustati norra ja taani vabatahtlikest esimene  Relva-SS 2) üksus SS Nordland ja seejärel hollandlastest ja belglastest koosnev SS Westland.  Relva-SS sai iseseisva staabi ja eraldus natsi SS organisatsioonist, kuid säilitas oma nimetuse SS ning sõjaväelised tunnused. 

Alates 1942. aastat oli Relva-SS eliitüksus, mis allus Saksa sõjaväe ülemjuhatusele (OKW-le). Relva-SSi oli lubatud võtta ka teistest rahvustest sõdureid, muutudes harilikeks sõjaväelisteks üksusteks. 1943. aastal oli Relva-SS kooseisus 200 000 meest, mis hiljem kasvas kuni 400 000 meheni.

Natsi SS, kui organisatsioon, oli Saksa sisepoliitiline politsei, kuhu kuulusid kohalik politsei, turvapolitsei (Gestapo) kui ka vastuluure (Sicherheits Dienst). 1935. aastal moodustati  SS-ile (mitte Relva-SSile) alluv kontsentratsioonilaagrite valveüksus.  Kuigi mõlemad organisatsioonid omavad SS nimetust, olid need peale 1943. aastat täiesti erinevad organisatsiooni

Nii nõukogude ajal kui hiljem Eestis ilmunud teatmeteostes on samastatakse Relva-SSi Schuts-Staffeliga (SS-iga) ja teavitatakse, et  need kuulutati Nürnbergi protsessil kuritegelikeks organisatsioonideks.

Nii see siiski ei olnud. Lääneliitlased ei tunnustanud Relva-SSi kuulunuid Eesti üksusi vaenulikeks. Endised Eesti Leegioni (20. Eesti relvagrenaderide diviisi) sõdurid teenisid peale sõja lõppu USA vahipataljonides ja valvasid Nürnbergi protsessi ajal  natsikurjategijaid. Küll oli aga nende organisatsioonide nimetuse lähedane põimumine teadlikult samastatud NSV Liidus ja nüüd ka Venemaal. Paraku on seda mõistet juurutatud nüüd ka taasiseseisvunud Eestis.

Tulles tagasi Eesti Leegioni moodustamise juurde, siis algul oli Leegioni vastuvõtu üheks tingimuseks, et sinna astuja peab olema vähemalt 176 cm pikk, mistõttu koosnes väeosa eranditult pikkadest ja heade füüsiliste omadustega meestest, kes olid täiesti terved. Isegi vigaste hammastega mehed praagiti algul välja. Hiljem need nõuded muidugi kaotati ja ainsaks tingimuseks jäi mehe soov. Umbes 80% Leegioni astujaist olid 1941. aasta suvesõja päevil olnud metsavennad ja osalenud 1941./42. aasta talvelahingutes. Enamusel meestest oli kas osaline või täielik gümnaasiumiharidus, mistõttu üksuse intelligentsitase oli kõrge. Saksa keele oskajate protsent oli tublisti kõrgem, kui hilisemates Leegioni pataljonides. Enamusel meestest olid kas vanemad või lähedased omaksed Nõukogude okupatsiooni ajal mõrvatud või küüditatud ja võit lejate hoiak seetõttu kommunismivaenulik. Sakslastega läbisaamine oli suhteliselt hea, kuid mitte alandlik ja lipitsev. Eesti Leegioni sõdurid jätsid oma käitumisega kõikjal mulje, et tegemist on suveräänse riigi eneseteadliku rahvaga.

Vastmoodustatud Eesti Leegion koosnes algul kahest rügemendist, kus mõlemas oli kaks pataljoni. Leegioni ülemaks oli austerlane, kindral Frants Augsberger. Rügemendi ülemateks olid kolonel A. Kurg (endine ERNA II pataljoniülem) ja kolonel J. Tuuling. Kolonel Kurg'i surma järel asus tema asemele kolonel P. Vent. Leegioni juurde loodud suurtükiväe rügemendi ülemaks oli kolonel Sobolev.

Kuna vabatahtlikult Leegioni minejaid oli vähe, kuulutati 1943. aasta märtsis 1919.-1923. aastal sündinud meestele välja omapärane mobilisatsioon. Mobiliseerituile anti võimalus valida, kas astuda Eesti Leegioni, minna Wehrmachti abiteenistusse (Hilfswillige), või minna Saksa tööteenistuse koosseisus tööle rasketööstusse.  Ka nüüd suudeti mobiliseeritutega vaid mõnevõrra täiendada Eesti Leegioni väljaspool Eestit võitlevaid pataljone.

veebruaril 1943 loodi Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille juhatusse kuulusid: kolonel Johannes Soodla,  kohtudirektor Oskar Öpik, kirjanik August Gailit, ja  vandeadvokaat Otto Pukk.

ELSS nõukogusse kuulusid: vandeadvokaat Johan Holberg, Tartu Ülikooli üliõpilaste esindaja Ants Kalda,  Eesti Noorte juht Gustav Kalkun, Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant,  ettevõtte direktor Abel Käbin,  sanitaar-kind-ralmajor Hans Leesment,  kolonel Jaan Maide ja  kolonelleitnat August Sinka.

 

Eestlased olid Leegioni astumise vastu  tagasi

  Saksa väejuhatusele sai juba 1941/42. aasta talvel selgeks, et sõda Venemaaga venib pikale ja sealsetes tingimustes on raske rinnet hoida. Paljude kõrgemate saksa ohvitseride sooviks oli, et Saksa valitsus muudaks oma idapoliitikat balti rahvaste suhtes, taastaks nende iseseisvuse ja annaks neile võimaluse moodustada oma rahvuslik sõjavägi.

Riias asunud Reichskommissariaadi tsiviilvalitsused ja Saksa SD [julgeolekuteenistus] võimutsesid aga just nagu võidetud vaenlase maal ja tegutsesid nii, nagu oleks sõda juba võidetud. Eesti nn. "omavalitsus" oli jäetud võimuta ja selle ülesandeks oli vaid kaasa aitata sakslaste korralduste ja käskude täitmisele.

SD juht Sandberger valvas, et ükski teine võim Eestis ei tegeleks Eesti julgeoleku ja eesti sõjaväelaste kasutamise küsimustega. Septembris 1942 algatas Sandberger "Eesti Leegioni" formeerimise küsimuse, millest pidi kujunema Relva-SS väeosa.

Eesti ohvitserid, kes teenisid eesti väeosades, tegid suuri pingutusi, et valgustada Saksa kõrgemat väejuhatust tegelikust olukorrast Eestis ja eesti rahva soovidest. 20. aprillil 1943 esitas grupp eesti ohvitsere Saksa Fregattenkapten Cellariuse kaudu Saksa OKW-le [Wehrmachti ülemjuhatusele) oma seisukoha Eesti Leegioni suhtes, kus oli öeldud:

"Pärast Tallinna vallutamist 1941. aastal saadeti laiali paljud eesti vabatahtlikud üksused. See samm tõi eestlastele pettumisi. Hiljem, kui rinne jäi seisma Leningradi all, algas eestlaste värbamine politsei- ja julgestuspataljonidesse. Alguseks läks neisse rohkearvuliselt ohvitsere ja sõdureid usus, et nad asuvad võitlusse kui eesti üksused. Need pataljonid saavutasid oma tegevusega hea kuulsuse. Kahjuks kasutati neid eesti üksusi hajutatult igasugusteks muudeks ülesanneteks ja seda eriti 1941/42. a. talvelahingute ajal. Eesti üksuste teeneid ja võite ei tunnistatud, ega märgitud operatiivteadaannetes nende osavõttu lahingutest.

Kui 1942. aasta sügisel anti luba "Eesti SS-Leegioni" formeerimiseks, soovisid eestlased "Eesti Leegioni" kohta saada teada järgmist:

  Kes määratakse Leegioni ülemaks?

  Kui suur on arvuliselt Leegioni koosseis?

  Millised relvad antakse Leegionile?

Algul ei antud eestlastele selle kohta mingit informatsiooni. Siis teatati, et Eesti Leegioni juhiks on määratud Saksa SS-obersturmbannführer Augsberger. Ka teatati, et eesti ohvitsere võetakse Leegioni, kui nad leitakse selleks kohased olema. Lõpuks teatati, et Leegionist saab moodsalt relvastatud motoriseeritud üksus ja seda võidakse kasutada ka mujal kui Eestis.

See kõik ei tulnud Leegioni formeerimisele kasuks. Vabatahtlikud ei taha minna Leegioni. Nüüd hakati "vabatahtlikke" sundkorras Leegioni saatma. Ka saadetakse "vabatahtlikke" eesti politsei ja julgestusüksustest.

Nüüd on kuus aastakäiku noori nimeliste kutsetega kohustuslikku tööteenistusse kutsutud, kus neile teatati, et kui nad astuvad vabatahtlikult Leegioni, vabastatakse nad kohustuslikust tööteenistusest. Nii sunniti neid eesti noori sundkorras Leegioni astuma. Igasuguseid sundabinõusid kasutades on Eesti SS-Leegioni värvatud kokku 8000 meest.

Suureks kahjuks leegionile kujunes asjaolu, et selle 1. pataljon saadeti Ukrainasse ühe Saksa SS-rügemendi täienduseks. Sellega on murtud lubadusi, mis anti värbamisel. On selge, et eesti sõjaväelased pärast seda ei taha astuda Leegioni.

Eesti Landesdirektor Mäe ja mõned tema alluvad on on esinenud avaliku süüdistustega eesti ohvitseride suhtes, et need olevat unustanud oma kohustused ja ei lähe Leegioni. Landesdirektor Mäe nõuab, et kõik eesti ohvitserid ja allohvitserid annaksid end üles Leegioni. Eesti ohvitserid loevad seda süüdistust põhjendamatuks. Eesti ohvitserid tahavad vaid Eesti Leegioni suhtes rohkem selgust. Eesti sõjaväelaste soov on:

  meie ei taha SS-Leegioni, vaid tahame eesti sõjaväe loomist;

  eesti üksuste formeerimine ja väljaõpe peab toimuma Eestis;

  eesti üksuste võitlusrinne peab asuma Eesti läheduses;

  eesti sõjaväeosade [1 või 2 diviisi] juhid peavad olema eesti ohvitserid;

  üldjuhtimises alluksid eesti sõjaväeosad saksa sõjaväe üldjuhatusele;

  saksa sõjaväes ja muudes organisatsioonides Saksamaal ja okupeeritud

aladel teenivatele eestlastele antakse vabadus tagasitulekuks Eestisse;

  Saksamaa annab relvad, tehnilise- ja muu varustuse ning laskemoona

eesti väeosade formeerimiseks;

  saksa sõjavägi annab instruktorid uute relvade väljaõppeks;

Kõik need kirjad ja saksa sõjaväe kõrgemale juhatusele tehtud ettekanded ei andnud mingeid tagajärgi. Eesti Leegioni formeerimine ja käsutamine jäi Saksa SD võimupiirkonda. See põhjustas eestlastes suurt tagasihoidlikkust Leegioni suhtes, kuna SD oma natsimeelsete asutustega oli eestlaste silmis ebapopulaarne.

Kuna vabatahtlikult Leegioni minejaid oli vähe, kuulutati 1943. aasta märtsis 1919./1923. aastal sündinud meestele välja omapärane mobilisatsioon. Mobiliseerituile anti võimalus valida, kas astuda Eesti Leegioni, Wehrmachti abiteenistusse, või minna tööle Saksa rasketööstusse.

Mobilisatsiooni tulemus oli väga tagasihoidlik. Suur osa kutsutuist lihtsalt ei ilmunud vastuvõtupunktidesse. Osa aga põgenes Soome. Mobiliseeritutega suudeti vaid mõnevõrra täiendada väljaspool Eestit võitlevaid pataljone ja Eesti Leegioni. Alates 23. oktoobrist 1943 nimetati Eesti Leegion 3. Eesti SS vabatahtlike brigaadiks. See koosnes kahest jalaväe- rügemendist ja ühest suurtükiväegrupist. Pärast formeerimist saadeti brigaad Neveli rindele.

26. oktoobril 1943 kuulutati välja mobilisatsioon 1924. aastal sündinute . Paar kuud hiljem - 12. detsembril - aga 1925. aastal sündinud noormeestele. Ka seekord põgenesid paljud kutsutud üle lahe Soome, kus eesti ohvitserid pidasid plaane eesti diviisi loomiseks. Viimaste mobilisatsioonide tulemused olid aga nii väikesed, et vastuvõtupunktidesse tulnuid ei jätkunud isegi ühe pataljoni moodustamiseks, mistõttu need kasutati ära juba olemasolevate üksuste täiendamiseks.

Samal ajal keelasid sakslased kategooriliselt eestlastel rügemendist suuremaid üksusi moodustada, kuigi eesti poliitilised ringkonnad ja eriti kõrgemad ohvitserid seda korduvalt taotlesid. Suuremate üksuste moodustamist ei peetud võimalikuks poliitilistel kaalutlustel - see võinuks tõsta eestlaste iseteadvust ja põhjustada nende nõudmisi mitmesugustele poliitilistele vabadustele ja õigustele. Seda sakslaste plaanid ette ei näinud.

Eesti oma diviiside loomist nõudes lähtuti ajaloolisest tõest, et ükski rahvas, kellel ei ole oma relvastatud üksusi, ei ole võimeline otsustaval hetkel oma iseolemist kaitsma. Eesti Vabadussõda näitas veenvalt, kuivõrd otsustavat tähtsust meie riigi iseseisvuse saavutamisel omasid meie rahvuslikud väeosad, kuigi need kandsid Vene tsaaririigi vormi ja olid selle armee ametlikud üksused.

Täide läks ka eest rahva kartus - Venemaa steppidest tuli tagasi vaid väga väike osa NARVA pataljoni esimesest koosseisust. Eesti rahvas oli olnud ettenägelik, kui ta 1942. aastal ei saatnud oma poegi Eesti Leegioni. Saksa väejuhatus paiskas sel ajal kõik oma paremad reservid Lõuna-Venemaale, kust tagasi tulid vaid riismed.

1942. aasta suvel asus Saksa SD Eesti Kaitseliidu [Omakaitse - Selbstschutz] kallale, et ka seda oma võimupiirkonda saada. Eesti Omakaitse juhid olid kategooriliselt selle vastu. Kuid võitjaks jäi ikkagi SD, mis põhjustas Omakaitse juhtide hulgas suurt meelepaha.

Saksa SD valvas, et Ida-Euroopas ei kujuneks puht rahvuslikke vägesid ega võitlust rahvuslike huvide baasil. Sellega raskendas SD suuresti saksa sõjaväe võitlust idarinnetel ja pakkus suurt abi N. Liidu põrandaalusele tegevusele sakslaste poolt okupeeritud maades.

 

Ohvitserid olid Leegioni astumise vastu  tagasi

Eesti ohvitserid, kes teenisid eesti väeosades, tegid suuri pingutusi, et valgustada Saksa kõrgemat väejuhatust tegelikust olukorrast Eestis ja eesti rahva soovidest.  20. aprillil 1943 esitas grupp eesti ohvitsere eesotsas kapten Kurgveliga Saksa Fregattenkapten Cellariuse kaudu Saksa OKW-le 1) oma seisukoha Eesti Leegioni suhtes, kus oli öeldud, et eestlased ei taha Eesti Leegioni, vaid tahame eesti oma sõjaväe loomist, mille juhtideks on eesti ohvitserid.  

Kuid kõik selleteemalised kirjad ning saksa sõjaväe kõrgemale juhatusele tehtud ettekanded ei andnud mingeid tagajärgi. Eesti Leegioni formeerimine ja käsutamine jäi Saksa SD võimupiirkonda. See põhjustas eestlastes suurt vastuseisu Leegioni suhtes, kuna SD oma natsimeelsete asutustega oli eestlaste silmis ebapopulaarne.

26. oktoobril 1943 kuulutati välja mobilisatsioon 1924. aastal sündinutele. Paar kuud hiljem - 12. detsembril - aga 1925. aastal sündinud noormeestele. Ka nüüd põgenes palju kutsealuseid üle lahe Soome, kus eesti ohvitserid pidasid plaane eesti diviisi loomiseks. Viimaste mobilisatsioonide tulemused olid aga nii väikesed, et vastuvõtupunktidesse tulnuist ei jätkunud isegi ühe pataljoni moodustamiseks, mistõttu need kasutati ära juba olemasolevate eesti üksuste täiendamiseks.

Samal ajal  k e e l a s i d  sakslased  kategooriliselt eestlastel rügemendist   suuremaid  üksusi moodustada, kuigi eesti poliitilised ringkonnad ja eriti kõrgemad ohvitserid seda korduvalt taotlesid. Suuremate üksuste moodustamist ei peetud võimalikuks poliitilistel kaalutlustel - see võinuks tõsta eestlaste iseteadvust ja põhjustada nende nõudmisi mitmesugustele poliitilistele vabadustele ja õigustele. Seda sakslaste plaanid ette ei näinud.

Eesti oma diviiside loomist nõudes lähtuti ajaloolisest tõest, et ükski rahvas, kellel ei ole oma relvastatud üksusi, ei ole võimeline otsustaval hetkel oma iseolemist kaitsma. Eesti Vabadussõda näitas veenvalt, kuivõrd otsustavat tähtsust meie riigi iseseisvuse saavutamisel omasid meie rahvuslikud väeosad, kuigi need kandsid Vene tsaaririigi vormi ja olid selle armee ametlikud üksused.

Täide läks ka eesti rahva kartus - Venemaa steppidest tuli tagasi vaid väga väike osa NARVA pataljoni esimesest koosseisust. Eesti rahvas oli olnud ettenägelik, kui ta 1942. aastal ei saatnud oma poegi Eesti Leegioni. Saksa väejuhatus paiskas sel ajal kõik oma paremad reservid Lõuna-Vene-maale, kust tagasi tulid vaid riismed.

1942. aasta suvel asus Saksa SD Eesti Omakaitse – [Selbstschutz] kallale, et ka seda oma võimupiirkonda saada. Eesti Omakaitse juhid olid kategooriliselt selle vastu. Kuid võitjaks jäi ikkagi SD, mis põhjustas Omakaitse juhtide hulgas suurt meelepaha.

Saksa SD valvas, et Ida-Euroopas ei kujuneks puht rahvuslikke vägesid ega võitlust rahvuslike huvide baasil. Sellega raskendas SD suuresti saksa relvajõudude võitlust idarinnetel ja pakkus suurt abi N. Liidu põrandaalusele tegevusele sakslaste poolt okupeeritud maades.

 

Keelduti anda Saksa vandetõotust  tagasi

Eestlastest mobiliseeritud väeosade võitlusmoraali mahasurumisel sammus saksa Relva-SS esirinnas. 1944. a. kevadel kerkis eesti väeosades päevakorda meeste vannutamise küsimus. Selgus, et sakslased ei luba meie sõjaväelasi vannutada Eesti Vabariigi sõjaväe vandeteksti järgi, sest kõik, mis viitas kuidagi Eesti Vabariigile, oli isegi veel kokkuvarisemise äärel olevas saksa riigis keelatud.

Sakslased teatasid, et kõik meie maaväe üksused, nii vabatahtlikest kui mobiliseeritutest koosnevad, kuuluvad Leegioni koosseisu ja on seega Relva-SS alluvuses, kuigi mõnele väeosale oli vastava varustuse puudumisel välja antud Wehrmachti vormiriietus. Seega tulevat eestlasi vannutada saksa Relva-SS vandetõotuse teksti järgi. Sakslastel oli kaks vandetõotuse teksti - üks Wehrmachti ja teine Relva-SS vägedele. Viimane oli saksa parteipoliitiline, ega saanud eesti sõjameeste vannutamisel üldsegi kõne alla tulla. Samuti oli eestlastele vastuvõetamatu Wehrmachti vandetõotuse tekst ja eesti väeosade ülemad keeldusid oma mehi sellega vannutamast.

Vaatamata sakslaste vastuseisule vannutasid mõnede väeosade ülemad oma üksuste mehed Eesti Vabariigi vandetõotuse teksti järgi. Selle tulemusel tekkis terav tüli sakslastega, mis kahjustas väeosade võitlusmoraali ja koostööd sakslastega. Sakslased loobusid oma nõudmistest alles siis, kui kindralinspektor J. Soodla neile teatas, et eesti väeosad on täielikult saksa vandetõotuse vastu ja neile surve avaldamisel võivad olla väga tõsised tagajärjed.

Nüüd asuti välja töötama uut, mõlemale poolele sobivat vandetõotuse teksti. Mitu kuud kestnud vaidluste tulemusel jõuti lõpuks küll kokkuleppele, kuid paljud eesti väeosad keeldusid ka selle järgi vandetõotust anda ja neis väeosades jäi vandetõotus üldsegi andmata. Samuti ei andnud vandetõotust Kindralinspektuuri koosseis.

Samuti nõudis Saksa Kindralinspektuur Berliinis 1944. a. juulis kõigi mobiliseeritud eesti ohvitseride kandmist saksa Relva-SS juhtkonna nimekirjadesse. See sakslaste aktsioon põhjustas eesti ohvitseride hulgas tõsise meelepaha. Mitte keegi eesti ohvitseridest ei soovinud sattuda saksa Relva-SS nimekirjadesse. Sellele sakslaste aktsioonile tegi lõpu rinde kokkuvarisemine Eestis.

 

Keelduti kanda Saksa SS sümboolikat  tagasi

Eesti Leegionis ja hiljem ümber nimetatud 3. SS-Brigaadis nimetati seal teeninud eestlasi "vabatahtlikeks SS-relvagrenaderideks". Hiljem, kui brigaad nimetati ümber 20. SS-diviisiks kadusid eesti sõdurite ja ohvitseride auastmete juurest nimetused "SS" ja "vabatahtlik". Diviisi juures olnud sakslastel jäid need alles. 1943. aastal kandsid eesti leegionärid veel punaseid kraenurki, ning "SS" ehk "välkude" kandmine oli keelatud. Ainult pataljon "Narva" mehed, kui need ühe Saksa SS-diviisi koosseisus rindele saadeti, pidid kandama "SS" tunnuseid.

Enne Leegioni Dembitsa õppelaagrist lahkumist tekkis meestel mõte, et eestlased peaksid kandma oma sümboolikat. Selleks võeti Eesti Vabadusristi südamikust käsi mõõgaga, mille keskel oli täht "E". Eesti sümboolika idee autoriks arvatakse olevat tollane kindralinspektor kindralmajor J. Soodla. Mõtte õhutajaks ja aktiivseks organiseerijaks oli aga leitnant Kilk.

Veel enne, kui saabus vastav luba Eesti oma sümboolika kasutamiseks, valmistati vajalikud šabloonid ja maaliti see Leegioni käsutuses olnud masinatele. Leidlikud mehed hakkasid ise alumiiniumplekist märke valmistama ja õppelaagrist lahkudes kandis enamus mehi vormi kraenurkadel juba Eesti Vabadusristi südamikku.

Sakslased vaatasid kõigele sellele aga kõõrdi ja peagi saabus käsk - kinnitada kreanurkadele Relva-SS "välgud". Et eestlastel neid aga polnud, jäi see käsk täitmata. Vahepeal oli aga kolonel Vent tellinud Tartu arstiriistade tehasest suuremal hulgal nägusaid, metallist stantsitud ja hõbetatud märke. Kui 45. rügemendi esimene pataljon Tartust läbisõidul peatus, andis Tartu linnapea Keerdoja need pataljonile üle. Kuna kõrgemalt poolt polnud märgi kandmise kohta mingit keeldu tulnud, kandis seda peagi kogu 20. diviis.

Kusagil aga nähti selle märgi kandmises rahvuslikku vastupanu ja ühel päeval saabus 45. rügemendi komandopunkti diviisi sakslasest majandusülem, kaasas uued diviisi tunnused ning käsk rügemendi ülemale:

"Diviisiülema käsul saadan Teile alluva rügemendi jaoks uued 20. Relvagrenaderide Diviisile valmistatud tunnused. Need viivitamatult kasutusele võtta ja täitmisest minu kaudu ette kanda."

Selle peale andis rügemendi ülem major Riipalu kirjutajale korralduse, kirjutada valmis teade, et kogu rügement kannab juba ammu uusi tunnuseid.

"Die ganze Gesichte ist doch was anderes," lausus selle peale sakslane ja tõmbas kaenla all olnud pakist välja peotäie musti kraenurki, millele oli halli niidiga õmmeldud veidraid kõverikke. Sellel oli küll arusaadav täht "E", mis pidi tähendama "Estland", kuid mis koos mõõka kujutava kriipsuga oli loetav kui sõna "EI". Keegi juuresolnud eestlastest arvas, et see tähendab "Ei Eestit".

Tund hiljem oli rügemendi käskjalg teel diviisi staapi, kaasas diviisi komandörile adresseeritud kiri. Kaks päeva hilem tõi diviisi käskjalg kõikidesse üksustesse telegrammi ärakirjad, kus oli öeldud:

"Kinnitan Eesti 20. Relvagrenaderide Diviisi tunnused soomustatud mõõka hoidva käe, mille kõveruses täht "E". Rahvustunnusena kanda vasakul käsivarrel Saksa riigiembleemi all Eesti rahvus- värvides kilpi."

Alla kirjutanud: Himmler.

 

Protest SS vormi kandmise vastu  tagasi

Eestlaste soovimatust kanda Saksa SS vormi räägib samuti 1944. aastal Relva-SS Ida-alade ülemjuhataja poolt välja antud järgmise sisuga dokument (vaba tõlge, lühendatult):

Der Befehlshaber der Waffen-SS "Ostalnd" *)

Abt. VI AZ: 37 g/7 33/BE/Sal.

Käsitleb: Eesti Piirikaitserügementide kaebusi.

"Viimasel ajal on esinenud arusaamatusi ja tujulangust Eesti Piirikaitserügementide personali hulgas, mis on põhjustatud mõnede arulagedate nn. "isamaakaitsjate" poolt, kes ei mõista poliitilist olukorda. Alati leidub selliseid, kes millegagi rahul ei ole ja "supis juuksekarva leiavad", selles ei ole midagi uut ega erilist. Et see aga ühes üksuses esineb ja iseenesest mõistetavate asjade üle, mis viis aastat bolševismi vastu peetud võitluses igale eestlasele selge peaks olema, tüli tekitatakse, sellest küll aru ei saa. Ometi on sellist "mölisemist" (Meckereien) põhjustanud eesti Piirikaitserügementide rõivastamine SS-vormi. Selle vajadusest mittearusaamine on tekitanud mitmel juhul ebameeldivusi. Kaebajad motiveerivad oma nõudmisi järgmiselt:

1. Relva-SS koosneb vabatahtlikest, eesti Piirikaitserügemendid olevat aga mobiliseeritud, sel juhul ei saavat vabatahtlikkuse printsiibist juttugi olla;

2. Relva-SS olevat poliitiline üksus. Eesti Piirikaitserügemendid aga ei tegelevat poliitikaga ja kaitsvat puht sõjaliselt oma maad bolševismi vastu;

Kuidas aga on asjad tegelikult, püüame siinjuures lühidalt selgitada:

Väeosade rõivastamine, ükskõik kas siin räägitakse eesti Piirikaitserügementidest või saksa üksustest, kas Wehrmachtis või Relva-SS-is, on teema, mille üle ei saa olla mitte mingisugust vaidlust. On absurdne selle üle pead murda, miks just see ja mitte teistsugune vorm. /.../ Sõdur kannab selle väeosa vormi, kuhu ta kuulub. Ta tunneb end selles vormis hästi, on selle üle uhke, ega lase seda mustata. /.../ Sõduril pole õigust küsida: "Miks Relva-SS-i ja mitte Wehrmachti vorm?" Kui sõduril üldse midagi küsida on, siis seda, miks kuuluvad eesti Piirikaitserügemendid Relva-SS-i, aga mitte Wehrmachti alluvusse? Ka siin pole midagi vaielda, sest see on juba kõrgemalt poolt otsustatud. Et selle põhjus igale sõdurile selge oleks, siis räägime sellest veidi lähemalt.

Saksa Wehrmacht on Saksa riigi sõjavägi , mille ülesanded on kindlaks määratud lähtuvalt Saksa riigi poliitikast. Wehrmacht koosneb saksa kodanikest, kes Saksa riigi Kaitseseaduse alla kuuluvad. Selle seaduse järgi võib Wehrmachti kuuluda ainult Suur-Saksa riigi kodanik. Me peame küsima: "Kas me oleme Suur-Saksa riigi kodanikud?"

Relva-SS on nii oma kuuluvuselt kui kooseisult aga teistsugune, võiks öelda - edasijõudnud. Mis puutub Relva-SS-i kuuluvusse, siis võib öelda, et Relva-SS on Euroopa sõjavägi ja mitte Saksa sõjavägi. Võib öelda, et Relva-SS on poliitiline üksus, sest tema sihiks on bolschevistlikust- anglosakslikust ohust vaba Euroopa ja selline siht on kahtlemata poliitiline.

Kui keegi arvab, et temal, kui eesti Piirikaitserügemendi sõduril ei ole poliitikaga midagi tegemist ja ta tahaks parema meelega Wehrmachti kuuluda, siis näitab see seda, et tal pole vähematki arusaamist, mille eest me praegu võitleme. Mille eest võitleb kogu Euroopa ja sellega koos ka Eesti. Meil kõigil on ühine eesmärk, mille nimeks on - Euroopa rahvaste tulevik ja püsimajäämine. On viimane aeg, et kõik sellest aru saaksid. Ja kui keegi tahab midagi muuta ja ei taha Relva-SS-i kuuluda, siis laimab ta sellega Eesti Leegioni, mis nüüdsest Eesti Diviisi nime kannab ning Eesti piire kaitseb ja pole kunagi oma vormi üle kaevanud.

Mis puutub teise vaidlustatavsse küsimusse - nimelt sellesesse, et SS koosneb ainult vabatahtlikest, kuna Piirikaitserügemendid on mobiliseeritud - siis näitavad selle üle vaidlejad, et nad nad Euroopa rahvaste vabatahtlikust võitlusest oma tuleviku eest täiesti valesti aru saavad. Muidugi on olnud aegu ja seda just Idasõjakäigu algul, kus väikese inimgrupi vabatahtlikkus asja otsustas ja mõned vabatahtlikud kas Wehrmachti või politseipataljonidesse astusid, et sovjettide vastu võidelda.

Neist vabatahtlikest, kes siis individuaalselt Saksa sõjaväega liitusid, on nüüd välja kujunenud uus mõiste. Nüüd nende üksikute vaba tahe, mil võitlus käib terve Euroopa eest, enam ei maksa. Nüüd on otsustav tervete rahvaste vabatahtlik panus bolschevismi ja selle anglo-ameeriklastest abistajate vastu. Ka Eesti on teda Idast ähvardavast katastroofist teadlik ja asunud koos teiste euroopa rahvastega võitlusse".

 

Mida arvasid sakslased eestlastest  tagasi

Mida raskemaks läks sakslaste olukord idarindel, seda enam hakkas saksa väejuhatus tundma huvi okupeeritud maade rahvaste vastu. Uhked fraasid "saksa vere aust" olid kaotanud oma mõtte, kuna rinne vajas pidevalt uut täiendust ja nüüd kõlbas selleks iga rahvus, kusjuures ainsaks tingimuseks oli vaid mehe soov - võidelda kommunismi vastu.

Võõrrahvaste, eriti aga väikerahvaste tundmine on olnud suurrahvaste juures alati nõrk. Nii oli see Teise maailmasõja ajal ka sakslastega, mistõttu sõja jätkudes saabus olukord, kus saksa okupatsiooni võimukandjad, aga ka rindeohvitserid ja sõdurid pidid minema koolipinki, et õppida tundma okupeeritud rahvaste päritolu, ajalugu, kultuuri, majandust, iseloomu ja veel palju muud, mis oli vajalik üksteise mõistmiseks ja sõbralikuks läbisaamiseks.

1944. aasta algul ilmus Saksa politsei ja SS-i poliitilise teenistuse poolt koostatud teadmik "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba enam kui 1500 aastat. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt sama palju kui sakslastel. [Seega tunnistati eestlased rassiliselt sakslastega võrdseiks].

Ülevaade Eesti ajaloo kohta oli toodud üsna tõsioludele vastavalt. Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda. Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918-1920, aga samuti Vabadussõjale järgnenud aastatel toimunud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis olevat

pälvinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.

Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teadmikus öeldud:

"Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist.

Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktidest ja sündmustest. Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile."

Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid üks aasta kestnud kommunistlik terrorirežiim eesti rahvale. Samuti kirjeldati eesti metsavendade relvastatud aktsioonidest nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanikkonna abist saksa relvajõududele.

 

Sakslased eestlaste iseloomuomadustest  tagasi

1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust, ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.

2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega pealekarjumisega (Anschreien). Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt. Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.

3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraksed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimas olev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.

4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa. Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.

5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:

  Lääneeuroopaline liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.

  Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud. Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam. Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme. Polnud ka mingeid juudi- probleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu. Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.

  Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad. Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolševismi vastu.

  Vaenulik suhtumine sakslastesse oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjadest eestlaste ja sakslastest feodaalisandate vahel. Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaalaadel on juba ammugi kadunud ja maalt lahkunud.

  Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad. Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:

  Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.

  Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus- inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita. Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus

Sõda alustades ei soovinud sakslased teha mingisugust tegemist N. Liidu poolt anastatud rahvastega , neile midagi lubada, ega neilt mingit abi vastu võtta. Anastatud rahvaste saatus ei pidanud millegagi erinema venelaste omast. Rasked kaotused viisid aga sakslased teistsugusele järeldusele. Kuid paraku polnud need järeldused enam rakendatavad, kuna oli jäädud lootusetult hiljaks. Ida-Euroopa rahvaste usalduse kaotus oli rahvussotsialistlikule Saksamaale suuremaks lüüasaamiseks, kui idarinde kokkuvarisemine 1944. aasta suvel.

 

Katsetest taastada Eesti iseseisvus  tagasi

Kui Saksa relvajõud 1941. aasta südasuvel pidurdamata hooga Moskva suunas marssisid, näis väga paljudele, et sõda lõpeb varem või hiljem kommunismi hävitamisega ja kompromissrahu sõlmimisega läänes. Selline perspektiiv pani iga mõtlevat eestlast arutlema ja küsima, milliseks kujuneb sel juhul Eesti tulevik? Kui aga 1941. aasta talve saabudes polnud Saksamaa N. Liidust jagu saanud ja Ameerika Ühendriigid samal aastal oma tohutu majandusliku potentsiaaliga Saksamaa vastasesse sõtta tõmmati, kahanesid sakslaste võiduvõimalused tunduvalt. Kui ka 1942. aastal Saksa relvajõudude ägedad rünnakud neile edu ei toonud, kuna Ameerika majanduslik abi oli hinge vaakuvale kommunismile uut elujõudu andnud, oli päevselge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud, küsimus on vaid ajas.

Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Eestlastel olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taasokupeerimisele ja sattumisele punase terrori alla.

Kuid nagu kirjutab tollane Eesti Omavalitsuse juht dr. J. Mäe oma mälestusteraamatus "Kuidas kõik teostus", tekkis sõja käigus reaalne võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Dr. Mäe kirjutab, et tal oli usalduslik sõprusvahekord dr. Kleistiga, kes töötas Saksa välisministeeriumis ja pidas 1942. aastal Stokholmis salajasi rahuläbirääkimisi venelastega. Nagu dr. Mäe väidab, pakkusid venelased Hitlerile rahulepingut 1938. aasta riigipiiride alusel, mis tähendanuks Eesti vabanemist ja taastamist iseseisva riigina.

Edasi kirjutab Mäe, et on mõistmatu, miks Hitler venelaste ettepanekule ei reageerinud, kuigi neil sellist ettepanekut tehes oli tõsi taga. Teistkordselt tegi Stalin ettepaneku rahu sõlmimiseks 1914. aasta piiride alusel, mis raskendanuks Eesti iseseisvuse taastamist, kuid ka sellele Stalini ettepanekule ei olevat Hitler reageerinud.

Samal ajal aga püsisid lahkhelid saksa võimude ja eesti poliitiliste ringkondade vahel. Kõigile oli selge, et Saksmaa ei alustanud N. Liiduga sõda mitte selleks, et rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel - n.n. "Uue Euroopa" rajamiseks. Sakslased poleks silmagi pilgutanud, kui kogu eesti rahva hävimine oleks päästnud kasvõi väikese osagi saksa sõdureid selles sõjas.

On täiesti loomulik, et neis tingimustes tekkisid mitmel pool Eestis, eriti haritlaste ja endiste poliitikute hulgas, grupid, kus arutleti ja analüüsiti sündmuste käiku ja püüti saada teavet Saksa okupatsioonivõimude tegevuse kohta. Võimaluse korral selgitati rahvale tegelikku olukorda. Et mitte sattuda Saksa SD valvsa pilgu alla, oldi sunnitud tegutsema salaja.

1943. aasta sügisel avanes ühel sellisel grupil, mille eesotsas oli Eesti Vabariigi viimane peaminister prof. Jüri Uluots, tõstatada Saksa võimude ees veel kord küsimus Eesti iseseisvuse taastamisest. Nimelt tehti Saksa välisministri Ribbentropi ülesandel J. Uluotsale ettepanek moodustada Eesti parteide esindajatest komitee, kes toetaks kavatsetava mobilisatsiooni läbiviimist Eestis ja kiidaks heaks sakslaste sõjapoliitika. Vastutasuks lubati anda komiteele õigus esineda Saksa võimude nõuandjana kohalikes küsimustes.

Selle ettepaneku arutamiseks toimus 21.-23. oktoobril Jüri Uluotsa ettepanekul nõupidamine, millest võtsid osa eesti nelja poliitilise erakonna ning kirikute ja majandusringkondade esindajad. See esinduskogu tuli Saksa välisministri ettepaneku suhtes eitavale seisukohale, mida põhjendati memorandumis, milles nõuti Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel Eesti iseseisvuse taastamist.

Selle dokumendi viskas kindralkomissar Litzmann J. Uluotsa ja E. Kanti juuresolekul prügikorvi. Sellega tõestati veel kord, et sakslaste abiga ei tule Eesti Vabariigi taastamine kõne alla. Nüüd jäi loodetud eesmärgini jõudmiseks vaid üks võimalus – illegaalsel teel.

Marssal G.Mannerheim kirjutab oma mälestustes sakslaste suhtumise kohta Balti riikidesse järgmist:

"Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmat ult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid, olid valmis osa võtma võitlustest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse..."

Nagu öeldud, tegutsesid illegaalsed vastupanuliikumise grupid mitmel pool Eestis. Üks selliseid gruppe, kes oli aidanud eesti vabatahtlikke Soome toimetada, oli tegutsenud siin juba Nõukogude okupatsiooni ajal. Väga populaarne oli nende gruppide hulgas Jüri Uluotsa ümber koondunud ringkond, kuhu kuulusid P. Klement, J. Lattik, O. Tief jt.

N ooremaid poliitikuid Jüri Uluotsa küllaltki legaalne tegevus aga ei rahuldanud. Ühe sellise noortegrupi eesotsas olid prof. K. Liidak, J. Kull, O. Mänd jt., kes otsisid kolmandat teed, orienteerudes lääneriikidele ja püüdes Rootsi kaudu luua kontakti Inglismaaga. Sama taotlesid ka Soomes 200. jalaväerügemendis ja ERNA salgas olnud noored sõjamehed.

Paraku olid need katsed tollase Briti sõjakabineti juhi W. Churchilli seisukohtade tõttu juba ette luhtumisele määratud. Lubades Hitleri-vastase võitluse huvides sõlmida liidu kasvõi vanakuradi endaga, pidas Churchill oma sõna ja jättis Balti rahvad abita.

Kõik see, mis toimus hiljem, oli neil aastatel veel olemata ja põrandaalustes vastupanugruppides loodeti sündmuste positiivsele arengule. Samal ajal valitses neis põrandaalustes gruppides seisukoht, et eesti mehed ei tohiks lasta end mobiliseerida enne, kui aeg selleks on meile soodne või vajalik kodumaa kaitsmiseks.

See aeg saabus 1944. aasta jaanuaris, kui Punaarmee sakslaste rinne Leningradi all purustas ja nõukogude väed Eesti piirialadele jõudsid. Nüüd oli selge - eesti meestel on aeg relva järele haarata ning teha kõik, et kaitsta Eesti piire Punaarmee sissetungi vastu. Olukord saksa rinnetel näitas, et sõja lõpp ei ole enam kaugel. Eesti põrandaalustes ringkondades oldi aga arvamusel, et pärast sõda toimuval rahukonverentsil tuleb kindlasti arutusele ka Balti riikide küsimus ja Eesti, Läti ning Leedu iseseisvus taastatakse. Lääneriigid ei olnud nende okupeerimist N. Liidu poolt tunnustanud. Pealegi olid Ameerika president ja Inglise peaminister andnud Atlanti konverentsil oma allkirja Atlanti deklaratsioonile milles tõotati pühalikult, et kõikide rahvaste iseseisvus, kes selle Teise Maailmasõja käigus kaotasid, taastatakse.

Ei teatud ju veel, et tegelikult oli Eesti ja teiste Balti riikide saatus kolme "vägeva" poolt 1943. aastal Teherani nõupidamisel, kus Stalinil lubati punase pliiatsiga tõmmata Euroopa riikide uued piirid ametlikele Ameerika maakaartidele, juba otsustatud. Kui seda oleks 1944. aastal teatud, oleksid sündmused Eestis arenenud hoopis teisiti. Nüüd aga oldi veendunud, et eesti meestel on aeg asuda oma maa piiride kaitsmisele.

 

 

SAATUSLIK 1944  tagasi

 

1944 aasta tõi sõja taas Eesti piiridele ja Eesti pinnale. Igivana Narva-Peipsi piirivöönd, mis näinud juba nii paljusid venelaste sissetunge, muutus Punaarmee vallutussõja tulemusel jälle raskete kaitselahingute tandriks. Pikk ja närve kulutav maadlemine saksa okupatsioonivõimudega kõigi eesti väeosade koondamiseks kodumaa piiride kaitsele kandis 1944. aasta algul vilja. Natsionalistlik Saksamaa juhtkond pidi lõpuks olude sunnil loobuma oma senisest eesti rahva ja tema sõjaväe lahutamise printsiibist ja valdav osa eesti üksustest võis lõpuks asuda Eesti piiride kaitsele.

Meie vastas oli lääneliitlaste ülirohke relvaabiga toetatud venelaste hiigelarmee. Selle vastas olnud eesti üksused olid suures enamuses puudulikult relvastatud ja arvuliselt kümneid kordi väiksemad vaenlasest. Saksa väeosad, mis koos eestlastega meie idapiiril võitlesid ja mille abile võisime loota, näitasid üles sõjatüdimust ja kannatasid samamoodi puuduliku relvastuse, laskemoona vähesuse ja trantsportvahendite puuduse all.

Ometi suudeti aasta algul Punaarmee sissetung peatada. Eesti sõjamees näitas veelkord oma jõudu ja suurt kaitsetahet oma kodumaa kaitsmisel. 1944. aastal peetud kaitselahingutega kirjutati eesti lähiajalukku liialdamata veel üks sangarlik lehekülg. Seekord ei andnud võitlus küll ihaldatud tulemust, kuid ta andis vääramatu aluse järgnevale põlvele vabadusvõitluse jätkamiseks. 1944. aastal toimunud Eesti taasokupeerimine Punaarmee poolt naelutas vallutajad häbiposti ja lasub tänaseni raske süüdistusena tookord vallutajat toetanud vaba maailma rahvaste südametunnistusel.

 

Sakslaste suur taandumine  tagasi

1943. aasta hilissuvel andis Saksa väegrupi NORD ülem 18. armee juhtkonnale korralduse valmistada tagalas ette uued positsioonid, et alustada taganemist Leningradi alt. Selleks valiti Narva jõe läänekallas ja eelpositsiooniks Luuga jõgi. Kindlustustöid Narva jõe läänekaldal alustati 1943. aasta septembris ja sama aasta lõpuks olid need valmis.

Selleks ajaks oli kõigile saksa rinnetele jäänud väga vähe sõdureid. Kui pealetungi ajal ei andnud see eriti tunda, siis kaitsesõjaks jäi jõudu väheseks. Seda puudujääki püüti tasa teha osavate manöövritega, paisates lennukitel diviise ühest rindelõigust teise. Niisuguste manöövritega saavutati, et ohtlikes lõikudes oli alati vajalikul arvul mehi vaenlase rünnakute tagasilöömiseks.

Kuid 1943. aasta lõpu eel hakkas Saksa relvajõude tugevasti kimbutama bensiini puudus ja manööverdamise võimalused vähenesid. Rinnete vastupanuvõime vähenes ja üha sagedamini murdis vaenlane neist läbi.

N. Liidu sõjalist võimsust oli aga hakanud mõjutama uus tegur - Ameerika abi. Selle tulemusel kasvas oluliselt Punaarmee võitlusvõime. Ainuüksi USA-st saadud alumiinium võimaldas venelastel toota nüüd kaks korda rohkem lennukeid, kui seda suudeti oma alumiiniumist. Ameerikast saadud 420 000 autot ja muud veokit võimaldasid kiiresti paisata vägesid ühest rindelõigust teise ja neid pealöögi suundadel kiiresti konsentreeruda.

1943. aasta jaanuari alul koondas Punaarmee juhtkond Leningradi rindele ja Oranienbaumi sillapeale ühe miljoni 241 tuhandest mehest koosneva hiigelarmee, olles tohutus ülekaalus seal olnud saksa väegrupist "Nord". Punaarmee ülekaal elavjõus oli nüüd 1,7 kordne. Relvastuses oli venelaste ülekaal aga veelgi suurem, omades suurtükke - 2 korda, tanke - 3,8 korda ning lennukeid - 4,1 korda rohkem, kui sakslastel.

Jaanuari algul 1944, kui sakslastele said teada Punaarmee valmistumisest rünnakuks Leningradi rindel, toodi 18. armee käsutusse Saksa III SS-soomuskorpus, mille koosseisu oli seni kuulunud ka 20. Eesti diviis.

14. jaanuaril 1944 alustas Punaarmee Leningradi piiramisrõngast läbimurret, eesmärgiga hävitada sakslaste 18. armee ja vallutada Eesti. Ägedais lahinguis raiuti Saksa diviisid tükkideks ja kuna 18. armeel oli järel jäänud väga vähe varusid, otsustati ägeda vastupanu käigus alustada taandumist.

  Taandumisel Novgorodi-Luuga suunas pälvisid erilist kiitust major A. Rebase ja major G. Soodeni juhitud Idapataljonid nr. 658. ja 659. Neis lahingutes langes 660-nda pataljoni ülem major H. Ellram. Need väikesed eesti üksused panid kõikjal, kus nad kaitsele asusid, vapralt vastu ja vaenlasel ei õnnestunud kordagi nende positsioonidest läbi murda. Eriti paistis taandumislahingutes silma major Alfons Rebase pataljon, kelle edukas tegevus päästis saksa väed Novgorodi piiramisrõngast välja. Sangarliku võitluse eest autasustati pataljoniülemat Alfons Rebast esimese eestlasena raudristi Rüütliristiga.

 

Ohtlik olukord Narva rindel  tagasi

Taganevate saksa väeosade kolonnid jõudsid Narva 20. jaanuaril ja nende pidev liikumine üle Narva jõe kestis kuni 2. veebruarini. Need polnud enam diviisid ega rügemendid, vaid vormitu inimmass. Kohatises paanikas jäeti maha relvi ja varustust. Taanduvate sakslaste sooviks oli jõuda võimalikult kaugele lagunevast rindest. Ohvitserid, kes jõudsid Narva ilma meesteta, anti sõjakohtu alla. Teised viidi ümber- formeerimiseks Saksamaale.

Olukord Narva rindel oli äärmiselt ohtlik. Punaväed olid jõudnud Narva jõe joonele ja selle mitmes kohas ületanud, moodustades jõe läänekaldal, Riigiküla all ning Vaasa-Vepsküla-Siiversi juures ülimalt ohtlikud sillapead. Eesti seisis täiesti kaitsetult punaste laviini ees. Selles olukorras otsustas Saksa väejuhatus Eesti maha jätta ja Düna jõe taha taanduda.

Nende päevade sündmusi on tolleaegne Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr. 7 1954 kirjeldanud järgmiselt:

 

"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...

Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...

Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu Omakaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem ikka saame aktsepti. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.

Edasi on Dr. Mäe toimunut meenutanud alljärgnevalt:

"Nüüd kinnitasid sakslased, et 16. ja 18. armee antakse kiires korras käsk rinde peatamiseks ja teatatakse kindralstaabile, et tänu kokkuleppele meiega on rinnet võimalik stabiliseerida. [...] Ka lätlased tänasid meid nende abistamise eest, mille tulmusel nad saavad oma maa kaitseks juurde vajalikke relvajõude.

Kindralinspektor (kolonel) Soodla alustas otsekohe üldmobilisatsiooni eeltöödega. Kuid juba esimestel päevadel selgus, et saksa tööameti ja mõnede eesti ringkondade vastupropaganda raskendavad mobilisatsiooni läbiviimist. Rääkinud läbi Otto Pukk'iga, lubas viimane aidata ja kutsuda endist peaministrit, prof. Jüri Uluotsa Tallinna Ringhäälingusse mobilisatsiooni läbiviimist toetama.

 

 

Eesti kaitsmine ja üldmobilisatsioon  tagasi

Ümberpiiramise vältimiseks oli armeegrupp Nord sunnitud taanduma 1943. aastal Narva jõe joonele rajatud “Panther” kaitseliinile. Jaanuaris alanud paaniline taandumine Leningradi ja Novgorodi rindelt põhjustas äärmiselt ohtliku olukorra. Jõudnud Narva jõe joonele, ületasid Punaväe üksused mitmes kohas Narva jõe ja siitpeale seisis Eesti täiesti kaitsetult punaste laviini ees.  Tekkinud olukorras otsustas  armeegrupi Nord väejuhatus Eesti maha jätta ja taanduda Lätti, Väina jõe  joonele.  Hitler ei andnud aga selleks luba.

Hitler keeldumise põhjuseks polnud muidugi mitte mure Eesti ja eestlaste saatuse pärast. Eestit kaitsma sundis Hitlerit mitu põhjust.  Esiteks - Eesti kaotamine toonuks kaasa Soome väljumise sõjast, mida Hitler püüdis iga hinna eest vältida.  Teiseks Hitleri keeldumise põhjuseks oli Eesti põlevkivibasseinis toodetav bensiin, mille vastu oli Saksamaa juba 30ndatel aastatel huvi tundnud ja millega varustati nüüd nii armeegrupi Nord transportvahendeid kui ka Saksa allveelaevu. Kolmandaks põhjuseks oli kartus kaotada kontroll Läänemere üle, mis võinuks põhjustada rauamaagi tarnimise katkemise Rootsist

Eesti kaitsmine oli kasulik ka Soomele.  Punaarmee rünnakute tõrjumiseks vajas Soome hädasti Saksamaa abi, mis Eesti langemise korral oleks ära jäänud. Soome iseseisvuse säilitamine oli võimalik ainult Soome kaitsevõime säilitamisega. Eesti  vallutamise puhul Punaarmee poolt oleks Soome kaitse kokku varisenud ja separaatrahu sõlmimine olnuks võimalik vaid N. Liidu poolt esitatud tingimustel, mis põhjustanuks Soome allutamise N. Liidu mõjusfääri, nagu see toimus hiljem Ungari, Rumeenia ja Bulgaariaga.   

Punaarmee edasitungi  peatamiseks Narva rindel oli Saksa väejuhatus sunnitud tooma juurde lisajõude. Kuid ka sellest olnuks vähe abi, kui Narva jõe joonel võidelnud Saksa väeosad poleks saadud täiendust Eestis mobiliseeritud meestest moodustatud üksuste näol.

Tegelikult olid Saksa võimud juba 1943. aastal üles näidanud huvi eestlaste kaasamise vastu “bolševismivastasesse võitlusse”, peibutades eestlasi lubadustega Eestile autonoomia andmisest. Esialgu lükkas Hitler selle ettepaneku küll tagasi, kuid andis sama aasta detsembris Reichführer Himmlerile loa  mobilisatsioonide korraldamiseks Eestis ja Lätis. 

Nende päevade sündmusi on tollane Eesti Omavalitsuse juht dr. H. Mäe ajalehes "Võitleja" nr.  7 1954 kirjeldanud järgmiselt:

"29. jaanuaril 1944 helistas mulle rinde ülemjuhataja, kes teatas, et Punaarmee on murdnud läbi saksa põhjarinde, saksa sõjavägi on taandumas, jättes maha relvi ja sõjavarustust, ning 16. ja 18. armeed ähvardab kottijäämine. Seepärast kavatsetakse kiiresti taanduda Väina jõe taha, mistõttu Eesti satub lähema kahe nädala kestel nõukogude võimu alla...

Palusin seepeale selgitada, kas rinde ülemjuhatus on nõus rinnet meie idapiiril peatama, kui teostan üldmobilisatsiooni ja annan meie uuesti moodustatud väeosad appi. Õhtuks sain vastuse, et järgmisel päeval on selle küsimuse otsustamiseks Riias suur nõupidamine. Palusin kindralinspektor Soodlat koos minuga Riiga sõita...

Riias koosolekul kindral Jeckeln küsis minult, kas saame anda kogu O makaitse nende käsutusse. Teatasin, et peame õigemaks regulaarse sõjaväe loomist ning teostame selleks üldmobilisatsiooni. Sakslased pidasid nõu ja teatasid, et nad on küll üldmobilisatsiooniga nõus, kuid sellega ei tohi kutsuda kokku enam, kui 12.000 meest... Selle piiritlusega meie ei nõustunud. Nüüd tõstsid sakslased piiri 15.000 mehele. Pidasime Soodlaga nõu ja otsustasime selle kitsendusega nõustuda, kuna sakslased muidu ei annaks üldsegi mobiliseerimiseks luba. Arvasime, et paneme mobilisatsiooni käima ja mobiliseerime tegelikult rohkem, küllap hiljem saame nõusoleku. Samal koosolekul langetati ka otsus mobilisatsiooni teostamiseks Lätis.”

Tegelikult ei kuulutatud mobilisatsioon Eestis välja mitte dr. Mäe ettepanekul, vaid  sakslaste nõudmisel. 31. jaanuaril 1944 teatas Ostlandi riigikomissar  Hinrich Loche Hitleri kantselei ülemale, et keerulise olukorra tõttu põhjarindel on Reichführer  Heinrich Himmler  andnud Ostlandi riigikomissariaadi Kõrgemale  SS- ja Politseijuhi Jeckelnile korralduse mobiliseerida 30 000 lätlast ja 15 000 eestlast.

Jeckeln volitas mobilisatsiooni läbiviimist juhtima kindralinspektor SS-Obergruppenführer Johannes Soodlat 1), kusjuures meeste värbamine võis toimuda vaid dr. Mäe korralduse alusel. Kindrainspektuurile oli pandud meeste kokkuvõtmine ja Omakaitse Peavalitsusele neist väeosade formeerimine.  Seega allusid mobiliseeritutest moodustatud üksused Omakaitsele, s.t. armeegrupile Nord.

 Üldmobilisatsioon – õigemini kaitseteenistusse kutsumine kuulutati välja 30. jaanuaril 1944. Selle  kuulutas välja  Eesti Omavalitsuse juht dr. Mäe, kes andis välja neli määrust:

“1904. – 1923.  aastal sündinud, eesti kodakondsust omavate meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus.”

“Ohvitseride, sõjaväeametnikkude, ohvitseriasetäitjate, sõjaväeloomaarstide, sõjaväeapteekrite, allohvitseride ja sõjaväe meditsiini - ning loomavelskrite kaitseteenistusse kutsumise määrus.” 2)

“Kaitseteenistusse kutsumise määrus kõigile kuni 60-aastastele arstidele ja rohuteadlastele.”

“Meeskodanike vanuses 17 kuni 60 eluaastani  Omakaitsesse kutsumise  määrus.”

Rahva suhtumine Eesti Omavalitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsiooni oli esialgu kõhklev. Mobilisatsiooni õnnestumisele sai otsustavaks asjaolu, millise seisukoha võtab selles suhtes rahvuslik vastupanuliikumine ning rahva hulgas autoriteeti omav Eesti Vabariigi seaduslik peaminister Jüri Uluots.

1944. aasta veebruari alul kutsus Jüri Uluots kokku suurema koosoleku, millest võtsid osa mitmed vastupanuliikumiste gruppide ja poliitiliste erakondade esindajad. Otsus ei tulnud kergelt. Mitmed nooremad tegelased suhtusid sakslastesse ja nende toetamisse küllalt suure umbusuga. Kuid lõplik otsus oli üsnagi üksmeelne - seoses mobilisatsiooniga rahvuslike organisatsioonide ja erakondade poolt pöördumist rahva poole ei tehta. Küll aga toetatakse Jüri Uluotsa avalikku esinemist mobilisatsiooni toetamiseks.

Uluotsa üheks üldmobilisatsiooni toetamise põhjuseks oli kahtlemata Winston Churchilli ja Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti poolt 14. augustil 1941 alla kirjutatud Atlandi deklaratsioon ehk Atlandi harta, millele pandi suuri lootusi. Kuid nagu hiljem selgus – nii nagu inglased ja prantslased reetsid 1939. aastal Poola, pidid ka eestlased lääneliitlaste lubadustes hiljem pettuma.

Hiljem, 1949. a., vastu võetud Genfi IV konventsiooni ("Tsiviilisikute kaitsmisest sõja ajal") alusel on keelatud okupatsioonivõimudel sundida okupeeritud maa kodanikke teenima oma relvajõududes. Samuti on keelatud igasugune propaganda kodanike vabatahtliku värbamise eesmärgil. Kuid 1944. a. oli tegemist oma territooriumi ja rahva kaitsmisega ning N. Liidu poolt Eesti vastu suunatud agressiooni tõrjumisega, kusjuures mobilisatsiooni toetasid 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjad. Poliitiliste erakondade ja organisatsioonide toetusel kutsus eesti rahvast üles seaduslik esindaja – valitsuse peaminister, kes seoses president K. Pätsi küüditamisega oli nüüd põhiseaduse kohaselt  Vabariigi presidendi kohustes.

Vastupanuliikumiste gruppide ja erakondade esindajate poolt ühiselt vastu võetud otsuse põhjal pöördus professor Jüri Uluots 7. veebruaril 1944 raadiokõnega rahva poole üleskutsega - minna kaasa mobilisatsiooniga, et takistada kogu jõuga punavägede uut sissetungi Eestisse. Esinemine toimus intervjuu vormis, kus küsitlejaks oli saate toimetaja Jaan Kitzberg.  Selle üleskutsega kuulutas peaminister koos Saksa relvajõududega võitlevate eesti väeosade tegevuse vabadusvõitluseks, kus eesti sõjamehed, kaitstes oma kodumaa piire Nõukogude Venemaa agressiooni eest, täitsid oma kodanikukohust.

Kuigi 1944. aastal toimunud mobilisatsiooni ei saa käsitleda Eesti riigi aktina, kuna Eesti Vabariik ei hallanud 1944. aastal  oma territooriumi de facto, saab rahva kaasaminekut üldmobilisatsiooniga käsitleda kui rahva tahteavaldust - võidelda Eesti taasokupeerimise vastu Punaarmee poolt. 

Arvestades Eesti idapiiril valitseva olukorra ohtlikkust ja seda, et eesti rahval puudus selge ülevaade tegelikust olukorrast, omas prof. J. Uluotsa üleskutse otsustavat tähtsust. See toodi ära kõikides Eestis ilmuvates ajalehtedes ja sellel oli suur mõjujõud rahva senise suhtumise muutmisel toimuvasse mobilisatsiooni.

Üldmobilisatsiooni toetasid samuti mitmed tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased nagu A. Gailit, K. A. Hindrey, A. Kivikas, H. Visnapuu, J. Kõpp ja teised. Selle edukaks läbiviimiseks moodustati selgitusgrupp, kes kogu maa läbi sõitis ja olukorra tõsidust ning rindele mineku vajadust rahvale selgitas.  Eesti üksuste moodustamisel pandi suuri lootusi ka 1942. aastal lääneriikide poolt alla kirjutatud Atlandi Hartas antud lubadustele.

Toimunud mobilisatsiooni kohta kirjutas EVR 1) liige Alfred Maurer 1951. aastal ajalehes "Vaba Eesti":

"[...] Meie arvasime, et peame katsuma, maksku mis maksab, ära hoida meie maa teistkordne vallutamine nõukogude Venemaa poolt, sest see viinuks surmaohtu meie rahva. Meie arvasime, et kui suudame ära hoida meie maa okupeerimise Venemaa poolt kuni Saksamaa kapituleerumiseni, siis meil võib tekkida - olgugi väga väike - võimalus sellest pääsemiseks."

Järgnevatel päevadel mehi lausa voolas kokku ja vastuvõtukomisjonid töötasid nii päeval kui ka öösel. Arstlikku komisjoni läksid vaid vähesed, kes seda soovisid. Mehi tuli rühmadena oma allohvitseri või lipniku juhtimisel ja nende ainsaks sooviks oli ühte jääda. See oli Eesti Vabariigi mobilisatsioon, kus mehi kutsus oma kodumaa piire kaitsma presidendi kohustes  peaminister.

Otsekohe andis Kindralinspektor Soodla   korralduse - formeerida mobiliseeritud meestest kiiresti kolm pataljoni ja saata need rindele Punaarmee läbimurret tõkestama. Esimene pataljon formeeriti Viljandis, mille ülemaks oli kapten K. Purre, teine pataljon Tartus - ülem kapten J. Jürgen ja kolmas pataljon Pärnus - ülem kapten M. Mölder. Formeeritud pataljonid toodi Tallinna, kus need nimetati ümber rügemendiks "Tallinn". Rügemendi ülemaks määrati Eesti Vabadussõjast osa võtnud major Rubach. Meestele jagati välja saksa relvad ja riidevarustus ning sõidutati kiiresti veoautodel rindele. Rügement jõudis sinna viimasel hetkel ja kuigi oli viletsalt relvastatud ning ilma väljaõppeta, suudeti koos  rindel vastu pannud väeosadega riivistada sinna tekkinud auk.

Samal ajal paisati, osaliselt isegi lennukitega, Auvere ruumi saksa eliitdiviis Feldherrnhalle ning Vaivara ümbrusse 11. Ida-Preisi diviis. Ka paanikasse sattunud saksa väeosad said osaliselt tagasi oma võitlusvõime ja pöördusid rindele tagasi. Rügement "Tallinn" eksisteeris vaid kolm päeva ja liideti seejärel üksikpataljonidena Narva rindele saabunud teiste eesti üksustega.

Neil päevil toimus Tartus, Jaani kirikus kõigi usundite esindajate osavõtul jumalateenistus, kus EELK piiskop dr. J. Kõpp palus oma sõnavõtus õnnistust eesti rahvale, Eesti vabaduse eest võitlejaile ja meie sini-must-valge võitluslipule. Eesti apostliku õigeusu kiriku nimel õnnistas rahvuslippu ja rahvast metropoliit Aleksander. Samuti pühitses paavst Pius XII nimel eesti rahvuslippu ja õnnistas Eesti vabaduse eest võitlejaid Rooma-Katoliku apostlik administraator Werling. Kõnelesid veel Eesti Vabakirikute Liidu esindaja, õpetaja Kuum ja Adventistide

Üldmobilisatsioon tõi kokku ligi 50 tuhat meest. Saksa sõjaväe juhtkond oli sellise tulemuse üle üllatanud ja pidas seda prof. J. Uluotsa teeneks. Samas aga tundus nii suur relvastatud eestlaste hulk sakslastele hirmutavalt kahtlasena ja nad keelasid kõiki mobiliseerituid väeosadeks formeerida. Seni olid sakslased keelanud eestlastel rügemendist suuremaid üksusi moodustada. Alles pika kauplemise peale nõustusid nad 38 000 mehe vastuvõtmisega.

Kindralinspektuuris töötati välja moodustatava väeosa struktuur. Selles nähti ette kaks piirikaitse diviisi, igas diviisis kolm jalaväe- ja üks suurtükiväe rügement, side-, pioneer-, ning teised eriväeosad. Diviiside täienduseks oli ette nähtud üks tagavararügement. Kuid Saksa väejuhatus seda organisatsiooni ei kinnitanud ja tõmbas maha diviiside juhatused, suurtükiväe rügemendid ning kõik eriväeosad.

 

Eesti piirikaitse rügemendid  tagasi

Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Kõik rügemendid olid enam-vähem ühesuguselt varustatud ja relvastatud. Koosseisuna oli rügemendi suuruseks ette nähtud 3500 meest, kuid varustuse nappuse tõttu olid need sageli väiksemad. Tehniliselt kuulusid rügemendid Saksa Politseivägede koosseisu, taktikaliselt aga allusid Wehrmachtile ning kandsid Wehrmachti vormi, mille varrukal oli eesti rahvusvärvides eesti vapp. Relvastus koosnes  valdavalt trofeerelvadest. Käsirelvadeks olid põhiliselt vene, prantsuse, hollandi ja itaalia püssid. Hiljem vahetati need osaliselt välja saksa püssidega. Sageli muretsesid sõjamehed endale ise relvi, korjates neid taganevate sakslaste järel või isegi neid sakslastelt ostes. Kuulipildujad olid Maxim, Colt ja vanad prantsuse omad. Miinipildujad saksa ja tšehhi omad. Suur puudus oli raskerelvadest aga samuti laskemoonast ja käsigranaatidest. Voorina kasutati elanikelt rekvireeritud hoburakendeid. Mingit väljaõpet mehed ei saanud või said seda minimaalselt ja tingituna rindeolukorrast, paisati rügemendid käigult lahingusse.

 

1. piirikaitserügement - formeeriti Tallinnas, Rakveres, Riisiperes ja Vasalemmas. Rügemendi ülemaks oli major Jaan Tamm 1). Tema adjudan-diks oli kapten Kolk. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten Aleksander Veelma, 2. pataljoni ülemaks kapten Eduard Ausmees ja 3. pataljoni ülemaks kapten Raimond Hindpere. Rügemendi relvastus oli erakordselt kirev ja koosnes põhiliselt trofeerelvades, mis vähendas oluliselt rügemendi löögijõudu.

27. veebruaril saadeti rügement Petserisse, kus see allutati saksa 207. julgestusdiviisile. Märtsi algul asus rügement ilma väljaõppeta rannakaitsele Kolpino saare, Võõpsu, Kulje, ja Krasnaja Gorka piirkonnas.  Alates maikuu algusest tähistavad rügemendi edasist sõjateed sellised paigad nagu Värska, Laossina, Listovka, Võõpsu, Kavastu ja Luunja. Rügemendi staap asus Holohalnajas. Neis piirkondades pidas rügement väiksemaid lahinguid Punaarmee luureüksustega, kes püüdsid üle Pihkva järve jää Eestisse tungida.

21. juulil alustasid venelased pealetungi Pihkva-Ostovi joonel, liikudes mööda Pihkva-Riia kiviteed Valga suunas.  Rügement asus algul Obtjoki jõe joonele, kuid tõmbus sealt peagi tagasi Võõpsu rajooni ja asus kaitsele  Võhandu jõe joonel.

15. augustil tulid üle Lämmijärve Mehikoormasse kaks venelaste diviisi, kelle vastu võitles 5. piirikaitse rügemendi teine pataljon.  Kuna nende punadiviiside osad olid jõudnud juba esimese piirikaitse rügemendi selja taha, oli  viimane sunnitud läbi metsade taanduma Ahja jõe taha.

Kuna kogu rinne siin oli hõredalt, vaid üksikute väegruppidega kaetud, tanndus 1. piirikaitse rügement Emajõe põhjakaldale, kus asus kaitsele Luunja ja Kavastu lõigus.

17. septembril alustasid Punaarmee üksused rünnakut. Tugeva  venelaste turmtule alla sattusid 1. piirikaitse rügement,  saksa 94. rügemendi teine pataljon ja kolonelleitnant  Venti võitlusgrupp. Kuna rügemendi kaitsepositsioon oli halvasti valitud ning  moondatud, olid 1. piirikaitse rügemendi kaotused eriti suured. 

Rindesse oli tekkinud suur auk ja venelaste ületulekut Emajõest  oli võimatu peatada. Ellujäänud püüdsid end varjata ja liikudes läbi metsade jõuda  Koosa rajooni. Sinna koondus vaid umbes paarisaja mehe ringi, kes seal kaitsele asusid.

Enamus 1. piirikaitse rügemendist langes vangi ja neile sai osaks piinarikas vangipõlv Siberi mõõtmatuil lagendikel...

 

2. piirikaitserügement - formeeriti Tartu, Võru, Valga ja Petseri maakonna meestest. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Juhan Vermet. Tema adjutandiks oli kapten Julius Edur. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten M. Niinepuu, 2. pataljoni ülemaks major Sillaots ja 3. pataljoni ülemaks kapten M. Leetmaa ning patarei ülemaks leitnant Riismandel. Rügement relvastati trofeerelvadega, mistõttu oli suuri raskusi laskemoona saamisega. Käsirelvadeks olid hollandi ja prantsuse püssid, mis hiljem asendati sakslaste poolt Virumaa metsadesse maha jäetud saksa relvadega. Voori moodustasid rekvireerimise korras saadud hobused, veokid ja rakmed.

Riietuseks oli saksa vormirõivastus. Kuna enamus rügemendile saadetud varustusest olid väikesed numbrid, olid paljud mehed tsiviilriietes. Märtsi lõpul Kurtna laagris olles inspekteeris rügementi kindralfeldmarssal Model. Nähes rivis erariides mehi, andis see otsekohe korralduse, mille kohaselt 24 tunni jooksul toodi lennukiga Riiast kohale seitse intendantuuri ametnikku ning mai algul saabus kohale kaks vagunitäit tuliuut varustust, millest jätkus kogu rügemendile.

Rasked lahingud meie maa idapiiril ei võimaldanud isegi rügemendi  formeerimist lõpetada ja veebruari teisel poolel saadeti rügement ilma väljaõppeta Peipsi järve äärde rannakaitsele.

10. märtsil tungis 700-meheline punaste hävituspataljoni üksus Omedu juures üle Peipsi jää, valgudes Kasepää ja Tarakvere metsadesse. Selle likvideerimiseks rakendati  207. diviisi poolt üks Omakaitse ja üks piirikaitse rügemendi kompanii major Bernhardi  juhtimisel.  Venelaste jälitamisel said major Bernhard ja leitnant Jaakson surma.  Teisel päeval see hävituspataljoni üksus saksa tankide toetusel hävitati.

23. märtsil tõmmati rügement rindelt tagasi ja viidi autodel Kurtna laagrisse, kust viidi kohe jalgsimarsil Putki  rindelõiku. Seal allutati rügement 58. Saksa diviisile, kus see vahetas välja 11. Ida-Preisi diviisi osad.

17. septembril alustasid venelased suurte jõududega läbimurret Emajõe rindel ja et mitte kotti jääda alustas rügement taandumist. Kuid Saksa ülemjuhatuse saamatuse tõttu sulgesid punadiviisid taandumistee ja rügement jäi  punaste haardesse. Ränkrasket verehinda maksis väeosa Krivasoo lahingus. Seal peetud lahingutes kaotas rügement üle kolmandiku (960) oma võitlejaist surnute ja haavatutena. Osa väeosast hajus väikeste gruppidena laiali, varjates end metsades. Rügemendi ülemal kolonel Vermetil õnnestus Eestist lahkuda, kuid langes punatšehhide kätte, kes ta poolsurnuks peksid. Tal õnnestus raskelt haigena prantslaste juurde pääseda, kuid viimased andsid ta 1945. aasta suvel N. Liidule välja. Kolonel Vermet suri 1967. aastal Eestis. 

 

19443. piirikaitserügement - formeeriti Pärnus, Viljandis, Saaremaal ja Haapsalus. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Mart  Kaerma. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major J. Purga, 2. pataljoni ülemaks kapten E. Kõlu ja 3. pataljoni ülemaks kapten V. Veelma (hiljem kapten Juhani). Patarei ülemaks oli nooremleitnant Ploom. Rügemendi koosseisu kuulusid veel suurtükiväepatarei, rünnakkompanii, raskekompanii ja õppekompanii. Ka 3. piirikaitse rügemendile anti alul välja trofeerelvad, mis hiljem asendati saksa relvadega. Miiniheitjad olid saksa uuemat tüüpi. Rindel olles varustati rügement saksa moodsate rünnakpüssidega (Sturmgewehr). Hiljem sai rügement ka kümme veo- ja kuus sõiduautot.

Rügement allutati Saksa 207. Julgestusdiviisile ja asus Peipsi ranna kaitsele Pala piirkonnas. Sealt viidi rügement Mustvee lähistele ja aprillis 1944 Tudulinna - Lohusuu rajooni, kus ta pidas lahinguid üle Peipsi tulnud punastega.  Omedu juures oli üle järve tulnud umbes 400 meheline punaste jõuk. Selle jõugu likvideerimiseks saadi  aga üsna omapärane käsk. Rügement pidi  jõugu asukoha küll kindlaks tegema, kuid ei tohtinud lahingusse astuda ja pidi sellest teatama diviisi staapi. Kuna aga side diviisiga toimus ainult käskjalgade kaudu, siis diviisist korralduse saamiseks kulus terve päev. Punased aga olid selleks ajaks juba ammu lahkunud. Koos Omakaitsega omal algatusel tegutsenud rügemendi osad olid siiski palju edukamad ja hävitasid enamuse jõugust.

Aprilli algul paigutati rügement Tudulinna – Lohusuu rajooni. Teel sinna inspekteeris rügemendi taktikalist õppust ja lahinglaskmist kindralfeldmarssal Model ja selle lahingukõlbulikkuse proovi pidi läbi tegema selleks eraldi moodustatud kompanii. Rügemendi juhtkonna arvates kukkus see üsna nigelalt välja, kuid kindral Modeli arvates  oli selle hinne „väga hea”.  Kindrali korraldusel sai rügement ka uut varustust, nende hulgas ka suurepäraseid käsirelvi sturmgewehr.

 4. mail viidi rügement Permisküla-Vasknarva vahelisele alale, kuhu jäi kuni taandumiste alguseni. Rügemendi taktikaline paigutus põhjustas diviisi staabiga pikki diskussioone. Kuna rügemendi poolt kaetav rindelõik oli pikk, soovis rügemndi ülem kolonelleitnant Kaerma jätta kaevikute joonele vaid  väikesi julgestusgruppe ja moodustada tugeva varu, mis oleks vältinud üllatuste tekkimise. Samuti soovis rügemendi ülem varus olevatele meestele täiendavat väljaõpet korraldada. Paraku diviisi staap selleks talle aga luba ei andnud.

Rügemendi toetuseks oli üks saksa kolmest patareist koosnev suurtükiväe grupp. Sellelt tule nõudmise pidi kinnitama diviisi staap, mistõttu  vaenlase äkkrünnakute korral jäi tuli tavaliselt hiljaks ja rügement võis kindel olla vaid oma suurtükipatareile.

Õnneks valitses sellel rindelõigul rahulik kaevikusõja iseloom. Kuid samal ajal, kui eesti väeosadel oli seal laskemoon rangelt normeeritud, oli saksa väeosadel seda külluses. Rügemendi toetuseks oli antud ka üks saksa kolmest patareist koosnev suurtükigrupp, kuid suurtükitule toetust saadi vaid sakslastest diviisi juhtkonna nõusolekul. Venelastel oli aga vastas kahekümnest patareist koosnev väeosa.

Nagu kõik teised piirikaitse rügemendid, jäi ka 3. piirikaitse rügement 18. septembril alanud taandumisel punavägede haardesse. Rügement osutas küll vastupanu, kuid diviisi juhtkond polnud enam juhtimisvõimeline ja oletatavasti  jäeti eestlased nende poolt sihilikult vaenlase „kotti”.

Kolonelleitnant Kaerma jõudis siiski oma koduni välja, mis asus Rapla maakonnas Raiküla jaama lähedal. Tema naasmisest koju teadsid ainult tema abikaasa ja vend. Ligi neli pikka aastat varjas ta end, nägemata kordagi oma tütart. 1948. aastal toimunud sagedaste NKVD üksuste haarangute ajal sai kolonelile selgeks, et tema tabamisel represseeritakse kogu tema perekond ja ta tegi ennastsalgava otsuse - et pere jääks vabadusse, peab ta surema. Abikaasa ja vend matsid kolonel M. Kaerma öösel oma kodutalu mulda kartulikuhja alla, kuna tema surnukeha võinuks saada NKVD agentidele asitõendiks elavate omaste vastu.

 

4. piirikaitserügement - formeeriti Võrus ja Petseris. Rügemendi ülemaks oli major  V. Pedak (VR-II/3). Täielikumad andmed üksuse kooseisu kohta puuduvad, kuna pole õnnestunud leida ühtegi ohvitseri selle rügemendi juhtkonnast. Rügement suunati Mustvee - Varnja piirkonda rannakaitsele, kust viidi hiljem Pihkva ja Narva rindele. Taandumisel Puhatu soo platsdarmilt 1944. aasta septembris jäi rügement hilise taandumisteate tõttu ja 18-20 septembril rasket võitlust pidades täielikult punavägede haardesse. Piiramisrõngast pääsesid välja vaid üksikud.

Rügemendi ülemal major Pedakul õnnestus siiski pääseda ja ta tegutses metsavennana Põhja Tartumaal. 1948. aastal reetis Pedaku keegi MGB agent, kes teatas venelastele, et üks tundmatu metsavend varjab end sugulaste juures saunas. Talu piirati sisse, kuid allaandmisettepanekule vastas major Pedak granaatide ja vintpüssi tulega. Ta langes lahingus MGB Tartumaa osakonna operatiivgrupiga 26. detsembril 1948 aastal Kaarli külas Vara vallas.

 

5. piirikaitserügement - formeeriti Viru, Järva ja Viljandimaal. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant J. Raudmäe (VR.II/3). Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major Boris Leeman (hiljem leitnant Vallner, 2. pataljoni ülemaks kapten Made (hiljem kapten Jakustant ja 3. pataljoni ülemaks kapten Hertvig Reinvalla (hiljem leitnant A. Tannia. Patarei ülemaks oli kapten Määr. Rügement allutati saksa 207. diviisile ja saadeti  Peipsi järve äärde rannakaitsele.

12. aprillil  asus rügemendi esimene pataljon  Mustveest kuni Varnja külani rannakaitsele, võttes antud lõigu üle  neljandalt piirikaitse rügemendilt. 20. aprillil saadeti sinna ka rügemendi teine pataljon. Juuni algul jõudis sinna ka rügemendi kolmas pataljon, asudes positsioonile Varnja külast kuni Praaga-Koosa jõe suudmeni. Juuni keskel viidi esimene pataljon Meerapalu-Jõepera rajooni, kus  oodati punaste Lämmijärvest ületulekut.

Juuli keskel viidi rügemendi kaks pataljon  Jõepera-Mehikoorma rajooni, kus neist koos ühe saksa patarei ja tankitõrje  grupiga moodustati 207. diviisi võitlusgrupp oberst Callachi juhtimisel. Nende pataljonide lõigu võttis üle Tartu Omakaitse lahingpataljon leitnant Paul Onno juhtimisel, mis allutati  5. piirikaitse rügemendile.

Kuna sakslased ei suutnud Võru poolt tungivaid punavägede üksusi pidurdada, võttis vastmoodustatud Võru- ja Tartumaa Omakaitse lahingurügement kolonel Kivi juhtimisel 5. rügemendi positsioonid üle ja rügemendi pataljonid asusid Emajõe põhjakaldal Kavastu piirkonnas kindlustustöid tegema, ning Lohkva-Luunja lõigus Tartusse tungivaid punaüksusi tõkestama.

Kuna Narva rindel, Sinimägedes, olid venelaste rünnakud seisma pandud, toodi sealt osa 20. Eesti relvagrenaderide diviisi üksusi kolonelleitnant A. Rebase juhtimisel  Emajõe rindele, kelle alluvusse määrati ka 5. piirikaitse rügemendi teine pataljoni. Rügemendi esimene ja kolmas pataljon asusid punaüksusi tõkestama Lohkva-Luunja lõigus, lüües tagasi kõik vaenlase rünnakud.

Punaarmee suurrünnaku ajal katkes rügemendil side  vasakul tiival olnud saksa 94. rügemendiga, kelle rindelõigus murdsid punaüksused Luunja silla juures  rindest läbi. Rügemendi ülemal puudus igasugune ülevaade olukorrast ja kuna vastane oli mõlemalt poolt möödunud rügemendi positsioonidest, otsustati alustada taandumist.  Taandudes Vesneri suunas murti küll  juba sisse kaevunud punaste rindest läbi, kuid kuna vaenlase motoriseeritud üksused olid jõudnud kiiremini edasi, ei suutnud rügement piiramisrõngast välja murda,  jäädi metsadesse, kus jaguneti salkadeks ja häiriti  vaenlase tagalat.

 

6. piirikaitserügement - formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmel ja selle koosseisus oli umbes 3000 meest. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Paul Lilleleht (VR.II/3). Algul saadeti rügement Tartusse, kus see kuni 23. juunini Raadi ümbruses kindlustusi ehitas. Seejärel saadeti rügement  Peipsi äärde Võõpsu rajooni rannakaitsele. Juuli alul viidi rügement Pihkva rindele.

Minnes üle Eesti piiri, keeldusid mehed Venemaale minemast. Olukorra päästis 10. kompanii ülem kapten Siitam, kes oli oma meestes kindel ja alustas teekonda Pihkvasse. Nüüd järgnes neile kogu rügement.

27. juuli hommikul avasid venelased tugeva ettevalmistustule rügemendi kolmanda patarei lõiku, kus ka umbes kompanii suurusel punaste üksusel õnnestus üle Narva jõe tulla ja valgusid pataljoni selja taha. 

Juhtus aga nii, et kompanii ülem kapten Siitam pani tähele, et  punaste üksus nende selja taga juhivad suurtükituld punaste rakettidega – kuhupoole rakett lasti, sinna kanti üle ka suurtükituli. Nüüd asus kapten ise punaste suurtükituld juhtima, lastes vaenlase üksuse suunas üles punaseid rakette, alustades samal ajal oma kompaniiga rünnakut punaüksuse vastu. Venelased sattusid paanikasse ja kandes omade suurtükitule läbi suuri kaotusi. Ainult vähestel neist õnnestus tagsi Peipsile pääseda.

Paar nädalat hiljem viidi 6. rügement Narva rindele, Permisküla alla.  Kapten Perliti 2. pataljon asus kaitsele Narva jões olnud Permisküla saarele. 11. juulil avasid punaüksused saarele tugeva suurtükitule. Pataljoni staap sai otsetabamuse ja hävis.  Seejärel vallutasid punaüksused saare ja saarel olnud pataljonist pääses ainult kolm meest.

6. piirikaitse rügement jäi oma positsioonidele kuni venelaste läbimurdeni Tartu rindel. Taandumisel ei pääsenud rügement enam Alutaguse metsadest välja ja jäi punavägede haardesse.

Piirikaitse tagavararügement asus Viljandis ja Põltsamaal. Selle ülemaks oli algul kolonelleitnant A. Tomander (VR II/3), hiljem major A. Vask (VR.II/2). Agul oli rügemendis ligi 10 000 meest. Allohvitseridele ja teiste erialade meestele korraldati rügemendi juures täienduskursusi ning mehi õpetati tundma uusi relvi. Rügemendist saadeti täiendust rindel viibivatele piirikaitse rügementidele.

29. augustil käis rügemendi ülem major A. Vask kahe pataljoniga Emajõe suudmes Jõesuu kohal üle jõe tulnud Punaarmee üksusi tagasi löömas.

21. septembril alustas tagavararügement Viljandist taandumist ja läks Riiast laevadega Saksamaale.

Eriotstarbeline 300. jalaväediviis 1) formeeriti  Eestis 18. mail 1944. Diviisi tugevuseks oli 10 628 meest, nende hulgas oli ka veidi vähem, kui 500 sakslast. Diviisi koosseisu kuulusid:

1. Eesti Politseirügemendi rindepataljonid nr. nr. 286, 287 ja 292, Eesti piirikaitserügemendid nr.  nr. 2, 3, 4 ja 6, Saksa 1018. eriotstarbelise  suurtükiväerügemendi II/84. ja 683. suutükidivisjonid, Saksa 13. Pioneerpataljon, Saksa 300. eriotstarbeline välipataljon,  Saksa 285. tankikompanii,  Saksa tankitõrjekompanii “Narwa”, Eesti trahvikompanii, Saksa suurtükiväe alarmkompanii  ja Scheeri allüksus.

Eriotstarbelise 300. diviisi juhtkond koosnes Leningradi alt taandunud Saksa 13. lennuväediviisi ohvitseridest. Diviisi ülemaks oli Esimese maailmasõja kogemustega, juba eakas kindral Paul Höfer. Viimane oli rahulik mees ja eestlaste suhtes sõbralik ning mõistev.

Kuna diviis kujunes väga suureks, jaotati see struktuuriliselt kaheks brigaadiks, mis kandsid nimetust Põhja- ja Lõunabrigaad. Põhjabrigaadi kuulusid 2. ja 4. piirikaitse rügement ja selle ülemaks oli SS-kolonelleitnant Engelhart (hiljem SS-kolonel Kopp). Lõunabrigaadi kuulusid 3. ja 6. piirikaitse rügement. Brigaadi ülemaks oli algul kolonelleitnant Mart Kaerma, hiljem kolonel Mattuschekk.

1. ja 5. Eesti Piirikaitse rügement ja 1. Eesti piirikaitse tagavararügement jäid Eesti lõunarindele 207. julgestusdiviisi (kindralleitnant Bogislav Graf von Schwerin, hukkus 1944. a. Tartu kaitsmisel) alluvusse, moodustades selle, kogu Saksa okupatsiooniaja Eestis asunud diviisi põhilise elavjõu. Enne Eesti piirikaitserügementide liitmist 107. julgestusdiviisiga oli selle koosseisus  vaid alakomplekteeritud Saksa 374. jalaväerügement (Oberst  Callas).

20. Eesti relvagrenaderide diviisi komandöri Franz Augsbergeri plaanide kohaselt pidi 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ja 300. eriotstarbelise diviisi baasil formeeritama Relva-SS (Waffen-SS) Eesti Korpus. Selleks oli ta hankinud Berliinist ka vastavad volitused, kuid aega selle moodustamiseks jäi väheseks.

Selle plaani kohaselt tuli 300. jalaväediviis ümber formeerida Waffen-SS diviisiks. 1944. a.  mais nimetati piirikaitserügemendid isegi ümber ja nende nimesse lisandus SS. Seoses sellega kandsid piirikaitserügementide ohvitserid mingil ajal ka SS auastmed. Tegelikult jäid aga kõik piirikaitserügemendid kuni oma eksistentsi lõpuni Wehrmachti mundritesse ja kandsid selle  auastmeid.

Mobiliseeritute käitumine neil päevil näitas jällegi, et eesti meeste soov ja tahe rindele pääseda oli suur, kuigi puuduliku organiseerimise tõttu olnuks neil lihtne tagasi koju minna. 

Muutus ka eesti väeosade alluvuslik staatus. 29. veebruaril 1944 teatas SS-Obergruppenführer  Jeckeln, et nüüdsest on kõik mobilisatsiooniga kasar-meeritud üksused ning  eesti politseipataljonid allutatud SS-Reichführerile, välja arvatud taktikaliselt Wehrmacht’ile  allutatud kolm eesti piirikaitserügementi ning Relva-SSile allutatud üksused. Selline alluvusvahekord jäi püsima kuni 1944. aasta septembrini.

Vastmoodustatud piirikaitserügementides andis end valusalt tunda varustuse vähesus. Kui Relva-SSile allutatud eesti üksused  olid korralikult varustatud, siis piirikaitserügementidele seda ei jagunud. Viimased olid relvastatud põhiliselt trofeerelvadega, mille kvaliteet jättis soovida. Peaaegu täielikult puudusid püstolkuulipildujad, insenerivarustus ja raskerelvastus. Ei jätkunud sidevahendeid.  Meestel polnud vajalikus suuruses riidevarustust ja jalanõusid. Puudus oli hoburakmetest.

Sakslastelt vajaliku varustuse saamiseks pidid eestlased mõnikord kasutama rehepaplikke võtteid.  Armeekorpuse ülemjuhataja Grasseri külastamise ajal Kurtna laagris olnud 2. piirikaitserügementi peitsid leitnant Ots ja veel mõned sõdurid ära oma jalanõud ja teatasid toimunud ülevaatuse ajal ülemjuhatajale, et need lagunesid ära.  Raevunud Grasser lasknud seepeale kogu rügemendile välja anda uue ja parema varustuse.

Oleks muidugi ebaõiglane väita, et  varustamisega seotud probleemid poleks Saksa väejuhatust huvitanud.  Küsimust arutati isegi armeegrupi Nord peakorteris, kus jõuti tõdemusele, et – kahjuks pole hetkel relvi ja varustust kusagilt võtta.

 Moodustatud piirikaitse rügemendid saadeti rindele ja need anti saksa diviiside käsutusse. Seoses nende allutamisega sakslastele kerkis kohe üles terve rida arusaamatusi ja pahandusi, ning kindralinspektor kindral J. Soodla tõstatas taas üles kahe piirikaitse diviisi loomise küsimuse. Seda mõtet toetas ka Eesti Omavalitsus ning samuti Põhjarinde ülemjuhataja kindralfeldmarssal W. Model.

Kindralfeldmarssal Model oli üks kuulsamaid, andekamaid ja energilisemaid saksa väejuhte, keda saadeti sinna, kus olukord oli kriitiline. 1944. aasta alul saadeti ta piiramatu võimuga Põhjarindele, et likvideerida seal jaanuaris-veebruaris tekkinud katastroofiline olukord.

Kindralfeldmarssal Model hindas kõrgelt eesti väeosade tähtsust Põhjarinde kaitsel ja toetas kõigiti eestlaste kavatsusi. Ta külastas ka eesti piirikaitse rügemente ja leidis nende lahingulise väljaõppe, eriti aga laskeasjanduses olevat eeskujuliku. Ta suhtus eestlastesse ja eesti väeülemate soovidesse suure arusaamise ja vastutulelikkusega.

Kuid Eesti piirikaitse diviiside moodustamine jäi venima diviisiülema kandidaatide leidmise ja diviisi juhatuste moodustamise taha. Aprillis 1944 saadeti feldmarssal Model mujale ja tema asemele määrati kindrakolonel Lindemann, kellel oli eesti piirikaitse rügementide suhtes teine seisukoht. Ta pidas rangelt natsipartei joont, ja käitus nii, nagu seda soovis saksa Relva-SS juhtkond.

Eesti meeste abiga suudeti Punaarmee pealetung seisma panna. Rinne jäi püsima Narva-Jõesuust pikki jõge kuni Narva linnani, kusjuures Narva linna kohal oli sakslastel väike sillapea. Kulgu juures pöördus rinne läände ja kulges rööbiti raudteega kuni Reidepõlluni. Siit edasi pöördus rindejoon lõunasse, ulatudes mööda jõge Peipsi järveni. Peipsi järv lahutas rinde kogu oma pikkuses. Lõuna pool Peipsit püsis rinne Velikaja jõe joonel, kusjuures Pihkva linna kohal oli sakslastel väike sillapea.

Samal ajal ulatus Punaarmee ühe rünnakkiilu teravik Krivasoo kohal kuni Auvereni. Põhjuseks, miks punaväed ei kasutanud ära Narva rinde kaitsetut olukorda ja ei arendanud siin oma edu, võib arvata seda, et nende armeedele oli antud käsk tungida Narva jõeni ja seal peatuda, kuna Punaarmee juhtkonna arvates oli Narva jõe läänekallas tugevasti kindlustatud ja  mehitatud.

Samal ajal arendas Punaarmee rünnakuid Lätis, Tukkumsi  suunas, et sulgeda Põhja-Lätist ja Eesti olevad saksa diviisid kotti.

 

 

Rügementide protest SS-vormi vastu  tagasi

Eestlaste soovimatust kanda Saksa SS vormi räägib ka 1944. aastal Relva-SS Ida-alade ülemjuhataja poolt välja antud järgmise sisuga dokument (vaba tõlge, lühendatult):

Der Befehlshaber der Waffen-SS "Ostalnd" *)

Abt. VI AZ: 37 g/7 33/BE/Sal.

Käsitleb: Eesti Piirikaitserügementide kaebusi.

"Viimasel ajal on esinenud arusaamatusi ja tujulangust Eesti Piirikaitserügementide personali hulgas, mis on põhjustatud mõnede arulagedate nn. "isamaakaitsjate" poolt, kes ei mõista poliitilist olukorda. Alati leidub selliseid, kes millegagi rahul ei ole ja "supis juuksekarva leiavad", selles ei ole midagi uut ega erilist. Et see aga ühes üksuses esineb ja iseenesest mõistetavate asjade üle, mis viis aastat bolševismi vastu peetud võitluses igale eestlasele selge peaks olema, tüli tekitatakse, sellest küll aru ei saa. Ometi on sellist meckereien 1) põhjustanud eesti Piirikaitserügementide rõivastamine SS-vormi. Selle vajadusest mittearusaamine on tekitanud mitmel juhul ebameeldivusi. Kaebajad motiveerivad oma nõudmisi järgmiselt:

1. Relva-SS koosneb vabatahtlikest, eesti Piirikaitserügemendid olevat aga mobiliseeritud, sel juhul ei saavat vabatahtlikkuse printsiibist juttugi olla;

2. Relva-SS olevat poliitiline üksus. Eesti Piirikaitserügemendid aga ei tegelevat poliitikaga ja kaitsvat puht sõjaliselt oma maad bolševismi vastu;

Kuidas aga on asjad tegelikult, püüame siinjuures lühidalt selgitada:

Väeosade rõivastamine, ükskõik kas siin räägitakse eesti Piirikaitserügementidest või saksa üksustest, kas Wehrmachtis või Relva-SS-is, on teema, mille üle ei saa olla mitte mingisugust vaidlust. On absurdne selle üle pead murda, miks just see ja mitte teistsugune vorm. /.../ Sõdur kannab selle väeosa vormi, kuhu ta kuulub. Ta tunneb end selles vormis hästi, on selle üle uhke, ega lase seda mustata. /.../ Sõduril pole õigust küsida: "Miks Relva-SS-i ja mitte Wehrmachti vorm?" Kui sõduril üldse midagi küsida on, siis seda, miks kuuluvad eesti Piirikaitserügemendid Relva-SS-i, aga mitte Wehrmachti alluvusse? Ka siin pole midagi vaielda, sest see on juba kõrgemalt poolt otsustatud. Et selle põhjus igale sõdurile selge oleks, siis räägime sellest veidi lähemalt.

Saksa Wehrmacht on Saksa riigi sõjavägi , mille ülesanded on kindlaks määratud lähtuvalt Saksa riigi poliitikast. Wehrmacht koosneb saksa kodanikest, kes Saksa riigi Kaitseseaduse alla kuuluvad. Selle seaduse järgi võib Wehrmachti kuuluda ainult Suur-Saksa riigi kodanik. Me peame küsima: "Kas me oleme Suur-Saksa riigi kodanikud?"

Relva-SS on nii oma kuuluvuselt kui kooseisult aga teistsugune, võiks öelda - edasijõudnud. Mis puutub Relva-SS-i kuuluvusse, siis võib öelda, et Relva-SS on Euroopa sõjavägi ja mitte Saksa sõjavägi. Võib öelda, et Relva-SS on poliitiline üksus, sest tema sihiks on bolschevistlikust- anglosakslikust ohust vaba Euroopa ja selline siht on kahtlemata poliitiline.

Kui keegi arvab, et temal, kui eesti Piirikaitserügemendi sõduril ei ole poliitikaga midagi tegemist ja ta tahaks parema meelega Wehrmachti kuuluda, siis näitab see seda, et tal pole vähematki arusaamist, mille eest me praegu võitleme. Mille eest võitleb kogu Euroopa ja sellega koos ka Eesti. Meil kõigil on ühine eesmärk, mille nimeks on - Euroopa rahvaste tulevik ja püsimajäämine. On viimane aeg, et kõik sellest aru saaksid. Ja kui keegi tahab midagi muuta ja ei taha Relva-SS-i kuuluda, siis laimab ta sellega Eesti Leegioni, mis nüüdsest Eesti Diviisi nime kannab ning Eesti piire kaitseb ja pole kunagi oma vormi üle kaevanud.

Mis puutub teise vaidlustatavasse küsimusse - nimelt sellesse, et SS koosneb ainult vabatahtlikest, kuna Piirikaitserügemendid on mobiliseeritud - siis näitavad selle üle vaidlejad, et nad Euroopa rahvaste vabatahtlikust võitlusest oma tuleviku eest täiesti valesti aru saavad. Muidugi on olnud aegu ja seda just Idasõjakäigu algul, kus väikese inimgrupi vabatahtlikkus asja otsustas ja mõned vabatahtlikud kas Wehrmachti või politseipataljonidesse astusid, et sovjettide vastu võidelda.

Neist vabatahtlikest, kes siis individuaalselt Saksa sõjaväega liitusid, on nüüd välja kujunenud uus mõiste. Nüüd nende üksikute vaba tahe, mil võitlus käib terve Euroopa eest, enam ei maksa. Nüüd on otsustav tervete rahvaste vabatahtlik panus bolschevismi ja selle anglo-ameeriklastest abistajate vastu. Ka Eesti on teda Idast ähvardavast katastroofist teadlik ja asunud koos teiste euroopa rahvastega võitlusse".

 

 

Mobilisastsioon nurjas Eesti “vabastamise”  tagasi

 

Hiljem kirjutasid nõukogude sõjaajaloolased, et eestlaste mobilisatsioonid ajasid nurja Punaarmee juhtkonna kavandatud Eesti "vabastamise" saksa okupantidest. Eestlaste mobiliseerimine ei meeldinud ka Inglismaale, kelle sõjapartneriks oli nüüd Nõukogude Liit.

Mobilisatsiooni käigus ilmnes eesti rahva vankumatu tahe kaitsta oma maad Nõukogude okupatsiooni eest. Suurt eeskuju näitasid rahva tahte elluviimisel eesti ohvitserid, kes olid võidelnud Eesti Vabadussõjas ja kelle hulgas oli palju Eesti Vabariigi kõrgeima autasu - Vabadusristi kandjaid.

Vahepeal oli Neveli rindel asunud 3. SS-brigaad ümber nimetatud 20. Eesti Relva-SS diviisiks ja toodud Narva rindele. Diviisi koosseisus olnud esimene ja teine rügement nimetati ümber vastavalt 45. rügemendiks (ülem major Harald Riipalu) ja 46. rügemendiks (ülem kolonel J. Tuuling). 45. ja 46. rügement said mobiliseeritutest endale juurde veel ka kolmandad pataljonid. Samuti formeeriti mobilisatsiooniga võetud meestest diviisile juurde veel kolmas - 47. rügement (ülem kolonelleitnant P. Vent). Rügementide koosseisu kuulusid veel staabi-, side-, kahurväe-, pioneeri- ja soomustõrje kompaniid. Kokku oli diviisi koosseisus, kuhu kuulus ka üks suurtükiväerügement, umbes 11 000 meest. Veebruari keskel asus diviis Narva jõe joonele. Formeeriti ka 20. Eesti relvagrenaderide diviisi tagavararügement Kloogal ning väli- reservpataljon Kehras.

Mobiliseeritutest said täiendust ka politseipataljonid. Kuid ikka jäi mehi üle. Tuhanded mobiliseeritud ootasid tegevusetult ja relvadeta, olles koondatud mitmele poole kooli- ja seltsimajadesse. Mõnes kohas polnud korraldatud isegi toitlustamist ja mehed käisid ise kodudest toitu toomas.

Pikka aega tegevuseta olemine põhjustas võitlusmoraali languse ja nende kasutamine rügementide täiendusena muutus küsitavaks. Lõpuks liideti kõik mehed tagavararügemendiga, mille koosseis ulatus nüüd ligi 10ne tuhande meheni.

Kuigi oli ka üksikuid mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, näitab eestlaste käitumine neil päevil veekord, et eesti meeste soov ja tahe kodumaad kaitsta oli suur. Puuduliku organiseerimise ja sakslaste kohatise vastuseisu tõttu olnuks neil meestel olnud lihtne koju tagasi minna.

Eesti üksuste abiga suudeti veebruari algul Punaarmee pealetung Narva rindel seisma panna. Rinne jäi püsima Narva-Jõesuust piki jõge kuni Narva linnani, kusjuures Narva linna kohal oli sakslastel väike sillapea. Kulgu juures pöördus rinne läände ja kulges rööbiti raudteega kuni Reidepõlluni. Siit edasi pöördus rindejoon lõunasse, ulatudes mööda jõge Peipsi järveni. Peipsi järv lahutas rinde kogu oma pikkuses. Lõuna pool Peipsit püsis rinne Velikaja jõe joonel, kusjuures Pihkva linna kohal oli sakslastel väike sillapea.

Samal ajal ulatus Punaarmee ühe rünnakkiilu teravik Krivasoo kohal kuni Auvereni. Põhjuseks, miks punaväed ei kasutanud ära Narva rinde kaitsetut olukorda ja ei arendanud siin oma edu, võib arvata seda, et nende armeedele oli antud käsk tungida Narva jõeni ja seal peatuda, kuna Punaarmee juhtkonna arvates oli Narva jõe läänekallas tugevasti kindlustatud ja mehitatud.

Narva suunas arendasid pealetungi Nõukogude 47., 2. ja 8. armee. Raevunud punaväe juhtkond  oli Narva alla koondanud 5 korpust, kus oli umbes 140 000 meest, 1500 suurtükki ja miinipildujat, 100 tanki ning umbes 400 lennukiga. Sakslastel oli vastu panna vaid 7 diviisi ja üks brigaad.

Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vasa-Vepsküla-Siivertsi joonel õnnestus venelastel üle Narva jõe tungida ja moodustada seal sillapead. Narva-Jõesuust paisati nad küll tagasi, kuid Riigiküla ja Vepsküla-Siivertsi all jäid sillapead püsima. Samal ajal tungis Punaarmee suurte jõududega üle Narva jõe ka Krivasoo kohal ning lõi sillapea Vääskas

 

 

Omakaitse lahingpataljonid  tagasi

Vastavalt Omakaitse peavalitsuse korraldusele moodustati 1944. aasta algul igas Omakaitse malevas üks lahingpataljon, mis koosnes neljast kompaniist. Iga pataljoni suuruseks oli ca 1000 meest. Meeste vanus ulatus 16-70 aastani.

Augusti algul, kui Punaarmee alustas uuesti pealetungi, said need pataljonid käsu rindele minekuks. Omakaitselased olid relvastatud ligi kümmet sorti vintpüssidega ning väheste Vabadussõjaaegsete kuulipildujatega. Nii näiteks oli Pärnu Omakaitse rügemendis 1200 mehe peale vaid 600 vintpüssi, ülejäänutel olid jahipüssid või omavalmistatud relvad. Enamus neist relvadest oleksid võinud vabalt olla muuseumieksponaatideks. Suur oli puudus ka laskemoonast. Selline olukord tekitas meeste hulgas loomulikult suurt pahameelt sakslaste vastu, kuna arvati, et need kardavad eestlastele relvi anda. Mehed olid oma riietes. Ohvitserid kandsid eesti sõjaväe vormi. Pataljonide voorid olid moodustatud omakaitselaste poolt kaasa toodud hobustest ja vankritest.

Võru maleva lahingpataljon, mille ülemaks oli major A. Leisk (VR-

II/3), saadeti Peipsi äärde, kus ta vahetas välja 4. piirikaitserügemendi, mis läks Narva rindele.

Tartu maleva lahingpataljoni koosseisus oli 1300 meest ja selle ülemaks oli major Kitsapea. Pataljoni iga kompanii juures oli ka naisomakaitse rühm. Kokku oli pataljonis 650 naist.  1944. aasta augustis saadeti  pataljon Tartu alla, kus selle kompaniid asusid positsioonidele Ropka-Lemmaste-Tähtvere joonel.

Tartu ja Võru lahingpataljonidest moodustati Tartumaa Omakaitse Lahingrügement, mille ülemaks oli kolonel Kivi. Rügement rakendati Peipsi järve ääres rannakaitsele. Järva maleva lahingpataljon, mille ülemaks oli leitnant Puupill, rakendati Võrtsjärve läänekalda kaitsele.

Sakalamaa malevas formeeriti kaks lahingpataljoni. 1. pataljoni ülemaks oli kapten Pork ja see asus rindele Õisu-Pedja jõesuudme vahel. 2. pataljon asus Võrtsjärve läänekaldal rannavalvele. Kaks Sakalamaa lahingupataljoni ja Järva lahingpataljon moodustasid kokku Sakalamaa lahingrügemendi, mille ülemaks oli kapten Tiivel.

Pärnu lahingrügemendis, mille ülemaks oli kolonel E. Saal (VR-I/3), oli kaks pataljoni. Rügement teostas Võrtsjärve lõunakaldal rannakaitset. Lääne ja Harj malevatelahingupataljonidest moodustati Lääne-Harju lahingrügement, mille ülemaks oli kapten Saidra. Rügement asus kaitsele Emajõe äärde Kärevere piirkonda.

Omakaitseahingpataljonidel tuli täita armeegrupi “Narva” ja Saksa 18. armee vahel haigutavat tühikut, olles oma viletsa relvastuse tõttu sunnitud sageli kandma suuri kaotusi. Kuid kaotustele vaatamata aitas Omakaitse lahingüksuste vastupanu  aeglustada Punaarmee edasitungi, mis võimaldas Soomusgrenaderbrigaadi “Nederland” ülemal kindralmajor Wag-neril  aega  uue kaitseliini rajamiseks.

Kahjuks võeti kõik need abinõud ette liiga hilja. 19. augustil murdsid punaväed Ahja jõel asunud kaitsest läbi ja liikusid edasi Emajõe suunas. Ahja jõe joonel kaitsel olnud üksused olid sunnitud Emajõe põhjakaldale tõmbuma.

 


HAAPSALU MÄSS  tagasi

Kohtumine Torgaus

 

Miks, kuidas ja mis asjaoludel, kes kelle vastu? Tüli alguse kohta eestlaste ja sakslaste vahel on liikvel mitu seletust, üks usutavam kui teine. Räägitud on haavatutest, keda olevat tahetud Saksamaale viia, kes aga olevat vastu hakanud. Samas kirutud sakslasi, kes Eestist  lahkuvad ja jätavad Eesti Stalinile tallata. See olevat ajanud eestlased vihale. Võimalik, et mõningaid mõjutusi tuli ka sellest, et eestlaste eesmärgiks oli - taastada Eesti iseseisvus. Sakslased aga võtsid seda kui separatismi.

On räägitud ka Haapsalu naistest, kes liiga lahkelt andunud sakslastele ja saanud nii tüliõunaks. Keegi salapärane naine läinud koos kellegi teise, veelgi salapärasema naisega “Peterburi” hotelli (vanasse kultuurimajja), kus olid kergelt haavatud eesti sõdurid ja viinud sinna pesukorvitäie viina. Kütnud siis mehed viina ja peibutavate juttudega üles, et ärgu nad mitte evakueerugu Saksamaale, vaid võtku siin kohe võim üle /…/

Nii alustatud kõva kuraasiga 20. septembri hommikul võimu ülevõtmist. Esimesena lastud maha haigla vastas olnud tänaval valvepostil olnud saksa tunnimees. Seejärel võetud mitmelt ettejuhtuvalt sakslaselt ära relvad. Vangi võetute hulgas olnud ka üks saksa nooremleitnant. Lisaks veel ka lihtsõdureid.

Need vangid aga pääsenud põgenema ja alarmeerinud Saksa komandantuuri. Sealt võetud raadio teel ühendus reidil seisnud Saksa sõjalaevaga. Ja nii saabunudki sakslastele laevalt lõuna paiku abi. Üks kohalik elanik on rääkinud, et nägi, kuidas laevalt maandunud kaks rühma saksa madruseid kuulipildujatega, kellel olnud padrunilindid ümber keha mässitud/.../

e. Räägitud on haavatutest, keda olevat tahetud Saksamaale viia, kes aga olevat vastu hakanud. Samas kirutud sakslasi, kes Eestist  lahkuvad ja jätavad Eesti Stalinile tallata. See olevat ajanud eestlased vihale. Võimalik, et mõningaid mõjutusi tuli ka sellest, et eestlaste eesmärgiks oli - taastada Eesti iseseisvus. Sakslased aga võtsid seda kui separatismi.

On räägitud ka Haapsalu naistest, kes liiga lahkelt andunud sakslastele ja saanud nii tüliõunaks. Keegi salapärane naine läinud koos kellegi teise, veelgi salapärasema naisega “Peterburi” hotelli (vanasse kultuurimajja), kus olid kergelt haavatud eesti sõdurid ja viinud sinna pesukorvitäie viina. Kütnud siis mehed viina ja peibutavate juttudega üles, et ärgu nad mitte evakueerugu Saksamaale, vaid võtku siin kohe võim üle /…/

Nii alustatud kõva kuraasiga 20. septembri hommikul võimu ülevõtmist. Esimesena lastud maha haigla vastas olnud tänaval valvepostil olnud saksa tunnimees. Seejärel võetud mitmelt ettejuhtuvalt sakslaselt ära relvad. Vangi võetute hulgas olnud ka üks saksa nooremleitnant. Lisaks veel ka lihtsõdureid.

Need vangid aga pääsenud põgenema ja alarmeerinud Saksa komandantuuri. Sealt võetud raadio teel ühendus reidil seisnud Saksa sõjalaevaga. Ja nii saabunudki sakslastele laevalt lõuna paiku abi. Üks kohalik elanik on rääkinud, et nägi, kuidas laevalt maandunud kaks rühma saksa madruseid kuulipildujatega, kellel olnud padrunilindid ümber keha mässitud/.../

Räägitud on veel ka, et sakslased olevat kutsunud endale abiks Haapsalus baseerunud vlasovlased. Teiste andmete järgi olevat aga sakslaste abistajaiks olnud kalmõkkidest vene sõjavangid Rohuküla laagrist, kellel olevat relvad kätte antud. Viimane variant tundub õigem, sest lausa mitmes kohas on märkmeid selle kohta, et linnas möllanud pilusilmsed mehed ja näidanud üles erakordset julmust eestlaste suhtes. Haavatud eesti sõdureid pekstud, neid olevat visatud teise korruse aknast alla/.../ 

Igatahes valitses Haapsalus 20. septembri õhtul ja öösel meeletu segadus. Öö läbi võis siin-seal kuulda laskmist. Alles järgmise päeva pärastlõunaks valitsenud linnas taas rahu. Surma olevat saanud nende segaduste käigus ühtedel andmetel 7 sakslast ja 4 eestlast, teistel andmetel aga palju rohkem. On räägitud ka kahest surma saanud saksa ohvitserist. “Mässule” järgnevat päeva on Rootsis 13. oktoobril 1945 ilmunud ajalehes “Eesti Teataja” keegi tundmatu kirjeldanud, et kella nelja paiku päeval ilmusid Haapsalu tänavatele Saksa mereväe patrullid. Eesti sõjaväelastelt olevat nõutud dokumente. Nende korrasolek aga ei olevat eestlasi päästnud ja kõik olevat vahistatud ning viidud Sadama tänaval olevasse Saksa komandantuuri. Nende hulgas olevat olnud ka “Teatajas” ilmunud loo autor.

Komandantuuri hoovi olevat kogutud suur hulk eesti sõdureid, nende hulgas ka üks eestlasest kolonel. Eestlaste juurde toomine oli jätkunud kogu aeg. Ka olevat arreteeritud kõik “Peterburi” hotellis olnud haavatud.

 

Seejärel olevat vahistatud üles rivistatud ja viidud läbi linna Haapsalu raudteejaama. Veel praegugi on linnas inimesi, kes mäletavad seda rivi, kus haavatud, sidemetes eesti sõdurid koperdanud sandarmeeria valve all läbi linna, keeranud siis surnuaia nurga juurest alla ja suundunud jaama poole.

Vahistatud olevat  viidud jaamahoonesse, kus neid hoolega valvati. Eestlasi toodud aga ikka veel juurde, kuni nende arv ulatunud umbes 90-ne meheni.

Siis tulnud käsk koguneda jaamahoone perroonile kolme kaupa ritta. Edasi läinud teekond Paralepa metsa poole/.../

Õige pea oldud Paralepa põlismändide all. Mehed rivistatud üles ja nende ette ilmunud Haapsalu linna komandant koos teda saatnud leitnandiga. Komandant teatanud, et eesti sõjaväelased on tapnud eile kaks saksa ohvitseri. Siis nõudnud ta, et süüdlased rivist välja astuksid. Kuna aga keegi ei liigutanud, ega öelnud sõnagi, andnud komandant veel viisteist minutit aega ja hoiatanud, et kui süüdlased ka siis endast ei teata, võetakse lihtsalt kaks eestlast ja lastakse maha/.../

Seejärel astunud välja keegi Tartu rindel haavata saanud allohvitser, kes veennud sakslasi, et siin on haavatud sõdurid, kes pole võimelised mingiks kuriteoks ja süüdlast otsitagu mujalt.

See jutt aga ei mõjunud purjus saksa komandandile. Kui ettenähtud viisteist minutit olid möödas, käskinud ta leitnandil võtta rivist välja kaks meest.

Need olid olnud jubedad minutid. Leitnant sammunud rivi ees ja valgustanud taskulambiga meeste nägusid. Jõudnud umbes kümnenda meheni, tõmmanud ta rivist välja ühe Viljandimaalt pärit allohvitseri, kes ühtedel andmetel olnud Nikolajevi nimeline eesti venelane. Siis sammunud leitnant peaaegu rivi lõpuni, kus valik langenud Krassi nimelisele kohaliku haigla velskrile.

Surmalemääratud käsutatud rivist mõnekümne sammu kaugusele. Neile juhitud autolaternate valgus. Siis valitud mahalaskmiskomandosse kuus saksa madrust.

Kõlanud kogupauk ja kahte meest ei olnud enam/.../

Tõestamaks oma kuulumist barbarite hulka, tulistanud leitnant maaslamajaid veel revolvrist.

“See oli välikohtu otsus. Nüüd transporditakse teid Heltermaale kui vange,” teatanud seepeale komandant.

Kui komandant saatjatega lahkunud, laaditud eestlased veoautodele ja viidud Rohuküla suunas.

Mis meestest edasi sai, pole paraku teada. Igatahes jõudis vähemalt üks neist vabasse maailma.

 



1) ORURKi sarja 17. köide

2) Riigiarhiivi Eraarhiivide osakond, fond 129, säilitusühik 28 653

1)  Politseipataljonid nr. nr. 290 ja 293 figureerivad sakslaste nimekirjades vaid paberil

2) SD – Sicherheitsdienst = julgeolekuteenistus

 

1)  Schutz-Staffel – kaitse üksus

2)  Waffen-SS

1) OKW -  Wehrmachti ülemjuhatus

1)  Kolonelleitnant  Soodla (VR-II/2; VR-II/3) oli Eesti Sõjakooli ülem.

2)  Määrusega kehtestati kaitseteenistuse kohustus kõigile 20. juunil 1940 Eesti Vabariigi tegevväkke või reservi kuulunud  kuni 60-aastastele ohvitseridele ja kuni 55-aastastele allohvitseridele.

1)  Eesti Vabariigi Rahvuskomitee

1) Major Jaan Tamm oli Sõjakooli esimese kompanii ülem

1)  Saksa k. –  300. Infanterie-Division (z.b.V. =zur besonderen Vervendung)

1)  s.k. mölisemist

 

Järgneb