AJALOO KOGUMIK

 

 

1944. A. KAITSELEHINGUD

 

Punaarmee Meriküla dessant  

1944. aasta 14. veebruaril asus üheksal laeval Lavansaarelt teele umbes 550 meheline Punaarmee mereväe eridessantüksus, kelle eesmärgiks oli välja murda Auvere lõigus olnud punavägedeni ja võtta Narva rindel asunud saksa väeosad kotti.

Vaatamata halvale nähtavusele, õnnestus rannavalve helgiheitjatel rannale lähenevad laevad avastada ja nende pihta avasid tule rannakaitsepatareid. Punaväelased hüppasid laevadelt vette ja liikusid ranna suunas.  56 (teistel andmetel 85) meest hukkus juba merre hüpates, sest rasked kummiülikonnad tirisid meeste ülakeha vee alla. Kaotustele vaatamata õnnestus kolme gruppi jaotatud dessandil siiski Meriküla vallutada, kus nad metsikult mõrvasid külaelanikke. Järgmisel hommikul saabusid rannakaitse üksusele appi kaks politseipataljoni kompaniid, üks sakslaste mereväe kompanii ning 3 soomusautot valloonide pataljonist.

17. veebruari pärastlõunaks dessant likvideeriti. Enamus maabunud vaenlase üksusest — 450 surma saanud automaaturit, 21 laskurit, 3 miinipildurit, 18 kuulipildurit, 14 soomuskütti ja 6 naistelegrafisti - lamasid lumises rannametsas või uhuti merelainete poolt randa. 8 meest said haavata ja 3 jõudis põgeneda. Dessandi juht major Maslov hukkus lahingu esimesel päeval.

Vangide ülekuulamisel tunnistasid nii ohvitserid kui teised haavatud, et Meriküla maandamisoperatsiooni korraldajaks ja juhatajaks oli punalaevastiku kontradmiral Žukov. Päev enne dessandi väljumist oli kontradmiral Žukov kutsunud kokku kõik dessantüksusesse kuuluvad ohvitserid ning politrukid ja instrueerinud neid nende ülesannetes. Samas oli ta andnud järgmise käsu: 

"Eestlased on meile vaenulik rahvas. Seepärast tuleb maabumisel kõik tsiviilisikud armutult hukata ning purustada ja hävitada kõik ettejuhtuv. Mingisugust halastust ega armuandmist ei tohi olla. Hukata tuleb kõik, vaatamata vanusele ja soole."

Haavatute hulgas olid ka kaks vene ohvitseri - Balti mere laevastiku staabiohvitser major Pavel Sinkov ja leitnant Vassili Dolgihh.

Haavatud major Sinkovi oli  kindel, et fašistid lasevad ta maha. Kuid kui viis noort pikakasvulist eesti sõdurit ta  haavatuna leidsid, tõstsid need ta üles ja üks neist võttis sidumismaterjali ning sidus kinni kaitsetu vaenlase  haavad.

See väikese kultuurrahva sõduri endastmõistetav tegu mõjutas laevastiku staabi – ja poliitohvitseri andma täpseid andmeid ja  kirjaliku seletuse, mille alusel tuleb Meriküla verist sündmust vaadelda kui sõjakuritegu ja poliitilist tõsiasja.

Sidumispunktis andis major Sinkov kirjaliku seletuse, mille adekvaatsust ta kinnitas ühe Idapataljoni  veltveebli juuresolekul oma allkirjaga. Oma kirjalikus seletuses kirjutas  Sinkov:

 

"Mina, major Sinkov tõendan, et major Maslovi poolt kokku kutsutud komandöride koosolekul anti meile järgmised juhtnöörid: Pärast õnnestunud maabumist on maabunud meeskonna ülesandeks muu hulgas hävitada kõik, mis on teel ees. Siia hulka kuulub ka tsiviilelanikkond. Ka naisi ja lapsi tuleb kohelda kui vaenlasi. Kedagi ei tule vangi võtta. Ülaltoodut kui tõele vastavat kinnitan oma allkirjaga.

   Major Sinkov."  15. 02. 44. a.”

 

 Merejalaväelane Kuznetsov andis järgmise kirjaliku seletuse:

 

"Mina, Vladimir Kuznetsov, sündinud 1919. aastal Melitopolis, mootorsõiduki juht, tunnistan, et meie maandumismeeskonna ärasõidul Lavansaarelt 14. veebruaril kuulsin oma kõrvaga, kui rühmaülem veltveebel Kassatkin ütles järgmist: „Niipea kui oleme maabunud vaenlase poolsel kaldal, on meie ülesandeks kõik hävitada, sest seal pole vene elanikkonda. Peale selle on seal elavad inimesed kõik meie vastu. Isegi kui on tegu naiste ja lastega, on olemas oht, et nad meie pihta lasevad. See tõsiasi on meile tuntud meie taganemisest 1941. a. Tallinnast. Sel põhjusel tuleb kõik maatasa teha”. Ülaltoodut tõendan oma allkirjaga ja olen valmis seda kinnitama ka vandega.

V. Kuznetsov.  15. 02. 44."

 

Punasõdureile olevat selline käsk olnud vastumeelne. Kuid dessandi korraldamise juures olnud juudist politruk nõudnud kategooriliselt, et tegemata vahet, kas on tegemist lapse või vanuriga, tulevad kõik eestlased tappa.

 

Riigiküla ja Vepsküla sillapead  tagasi

14. kuni 23. veebruarini toimusid Narva rindel mõlemalt poolt pidevad rünnakud, mis ei toonud edu kummalegi poolele. Punaarmee väejuhatus oli nõudnud Narva vallutamist 17. veebruariks, mis aga ei õnnestunud. 24. veebruaril - Eesti Vabariigi aastapäeval - likvideerisid 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 46. rügemendi 1. pataljon major Mere ja 2. pataljon kolonel Tuulingu  juhtimisel venelaste sillapea Riigikülas. Pärast seda oli Narva rindel väike hingetõmbepaus.

Kuna Punaarmee väeosad ei olnud suutnud antud käsu kohaselt 17. veebruariks Narvat vallutada, kinnitas Punaarmee Ülemjuhatuse Peakorter 22. veebruaril 1944. a. Leningradi rinde ettepanekud Narva rindelõigus pealetungi jätkamiseks.  Selleks koondati Narva alla kolm armeed. Veebruari lõpus sai aga Punaarmee juhtkonnale selgeks, et käigult Narvat vallutada ei õnnestu. 1. märtsil alustasid punaväed suurt pealetungi Krivasoo rindel, mis algul oli edukas. Kuid Mustjõe - Puki joonel pandi nende pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi.

29. veebruaril algas Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea vallutamine. Rünnakut juhatas 45. rügemendi ülem kolonelleitnant Vent. Selles osalesid Nordland diviisi rünnakrühm, üks Danmark diviisi pataljon, ning 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. ja 46. rügemendi pataljonid.

Esimene rünnak ei toonud edu. Teine rünnak algas 1. märtsi varahommikul, pärast veerand tundi kestnud suurtükituld. Major Riipalu

rügemendi 1. pataljon pidi vallutama Vaasa küla. Tiivalt arendas pealetungi major Mere pataljon, kuid selle edasiliikumine takerdus, kuna kõik ohvitserid olid saanud haavata. Juhtimise võttis üle allohvitser Harald Nugiseks, kelle ettevõtmisel õnnestus vaenlase vastupanu murda ning ühineda Vasa külas major Riipalu pataljoniga. Vaasa sillapea hävitamisel üles näidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi teise eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Pärast Vaasa võtmist vahetas Riipalu pataljoni välja Bruusi pataljon ja ränk heitlus jätkus. Nordland diviisi üksustel õnnestus 2. märtsil vallutada Siivertsi surnuaed ja selle ning Narva garnisoni surnuaia vaheline ala. Kuid veel jäi vaenlase kätte küllalt suur lõik, mis võimaldas takistamatult üle jõe lisajõude tuua.

4. märtsil alanud uue kallaletungi käigus vallutati järgmisel päeval Vepsküla ning 6. märtsiks oli sillapea likvideeritud. Vähemalt 1000 venelast oli rivist välja löödud. Lahinguväljal loendati üle 500 laiba, ent paljud mattusid lume alla. Vange saadi 53 ja saagiks kaks õhutõrje- ning 10 tankitõrjekahurit, 14 välikahurit, 60 kuulipildujat ja hulgaliselt muud varustust. Neil päevil tõsteti  20. Eesti relvagrenaderide diviisi kaks korda esile Wehr-machti peastaabi teadaannetes.

11. märtsil alustasid venelased suurpealetungi. Järgnevatel päevadel kandus võitlus Auvere tugialale ja 17. märtsil Vaivara - Sinimägede piirkonda. 19. märtsil hõivasid punaväed Sooküla, Huntaugu ja Tagapera. Samal ajal jätkusid katsed Narva jõe ületamiseks linnast põhja pool, kuid mille tulemuseks olid vaid suured laibavallid Narva jõe idakaldal.

Samal ajal kui 20. Eesti relvagrenaderide diviis taastas olukorda rindelõigus Narva ja mere vahel, koondas punaväe juhatus Narva lõiku massiliselt uusi väekoondisi. Siia toodi lisaks 2. löögiarmeele juurde kaks uut armeed - 8. ning 59. armee. Korpuste arv kasvas nüüd 9-ni ja neid toetasid võimsalt soomus- ja suurtükivägi. Ka lennuväes jäi venelastele tohutu suur ülekaal. Kokku koondati Narva jõe joonele üle 300 000 mehe. Jõudude tiheduselt ületas Narva rindelõik kõik teised lõigud Idarindel.

 Tunduvalt oli tugevnenud ka operatiivgrupp Narva. Siin paiknesid otsustavate lahingute alates peale Eesti väeosade veel SS-brigaad Nederland, SS-diviisid Nordland ja Feldherrnhalle ning Saksa 61., 122., 214. ja 227. jalaväediviis. Kummatigi ei küündinud see Saksa - Eesti grupeering kunagi üle 80 000 mehe.

Olles värskendanud ja tugevdanud oma jõude, läks punavägi 1. märtsil jõulisele pealetungile Auvere platsdarmilt. Siin oli 180 000 venelase vastu vaid 40 000 eestlast ja sakslast. Kasutades ränka ülekaalu tulejõus, murdsid venelased läbi 214. jalaväediviisi rindest. Diviis oli äsja toodud Norrast ja kogenematu nii tõsisteks lahinguteks. 214. diviisi ebaedu tõi kaasa Eesti 658. ja 659. idapataljoni sissepiiramise Putki tugipunktis Sirgala juures. Eesti pataljonid major Alfons Rebase ja kapten Georg Soodeni juhatusel ei loovutanud oma tugipunkti ja panid vastu, kuna 122. (Saksa) jalaväediviis läks vasturünnakule. Samal ajal alustasid A. Rebane ja G. Sooden väljatungi ning murdsidki piiramisrõnga. Meie pataljonide sangarlik tegevus vastase rünnakukiilu tagalas halvas venelaste tegevust ja Narva äralõikamise katse luhtus jälle.

8. märtsil avas vastase suurtükivägi rajutule meie asetusele, tulistades välja üle 100 000 mürsu. Järgnes kallaletung raskuspunktiga Jaanilinna sillapea ja Narva linna lõigus. Siia oli koondatud üle 1000 suurtüki ja miinipilduja ning neli korpust. Oskuslikult rajatud kaitsesüsteem ja meie võitlejate külmaverelisus jäid siiski võitjaks - ka see rünnak varises tulutult kokku. 9. märtsil korraldasid venelased kättemaksuks terrorirünnaku Tallinnale: esimeses laines tuli 300 ja teises laines tuli 200 lennukit, õhutõrje hävitas 25 vene pommitajat, kuid linn sai rängalt kannatada.

11. märtsil kanti rünnakute raskuspunkt üle 20. Eesti relvagrenaderide diviisi lõiku. Venelastel õnnestus tulla korraks üle jõe, ent paisati vasturünnakuga tagasi. 15. märtsil proovis vastane uuesti värskete jõudude abil läbi murda Auvere peale. Loomulikult saatsid neid pealööke pidevad rünnakud ja lakkamatu suurtükituli kogu rindel. Üksnes tagantjärgi ja eemalseisjana on kerge paika panna pealöögid ja siduv aktiivsus.

 Rindemeestele tähendasid need päevad pidevat põrgut. Kummatigi ületasid venelaste viimsed meeleheitlikud rünnakud märtsilahingute tsüklis kõik varasemad. 17.-19. märtsini ründasid venelased barbaarse taktikaga, püüdes inimkehade massiga uputada meie kaitset. Heitlus kees tundide viisi mõnekümne meetri pärast. 17. märtsil, nähes ründeobjektina enda ees raudteed, hävis hoolimatuis rünnakuis seda meeleheitlikult rünnates terve punaväe diviis ning 50 tanki. Kuid venelased ei lugenud mehi. Pealöögi suunal ründas Saksa poolel võidelnud kolme väsinud diviisi Punaarmee poolel 20 diviisi. Tulejõu ja soomusväe osas polnud vastase ülekaalu üldse võimalik mõõta. Ja ometi jäi võit meile. Kui üldse sõjaajaloos on klassikalist näidet selle kohta, kuidas kvaliteet purustab massi, siis on see Narva rinne kevadtalvel 1944.

Märtsi teiseks pooleks oli vastane verest tühjaks jooksnud. 70 000 venelast kattis oma surnukehadega Narva ümbrust, mis ajaloos on näinud palju lahinguid tsivilisatsiooni ja metsluse vahel, kuid ei iial varem niisuguses ulatuses. Ka Eesti - Saksa kaotused küündisid 20 000 langenuni. Seega oli napilt 50 km laiusel maaribal ligi 100 000 laipa....

 

Lahingud Meerapalus  tagasi

Veebruari keskel kerkis Eesti kohale uus oht. Nõukogude 42. armee, mille pealöögi suunaks oli Pihkva, andis Narva rindel toimuva pealetungi toetamiseks abilöögi Lõuna-Eestis. 12. veebruaril tungisid kaks venelaste polku dessandina üle Lämmijärve Piirissaarele ja sealt järgmisel päeval Meerapalusse, luues seal Tartut ähvardava sillapea.

Lõuna-Eesti kaitse korraldamine oli pandud Saksa 207. julgestusdiviisi peale, mille ülemaks oli kindralmajor Hoffmann. Peipsi läänekalda kaitseks oli moodustatud tugipunktid Võõpsus, Mehikoormas ja Meerapalus. Mehikoormas oli moodustatud võitlusgrupp oberst Callachi juhtimisel, kelle käsutuses olid kaks õhutõrjepatareid, mis olid paigutatud eelpoolmainitud tugipunktidesse, 33. politseipataljoni teine kompanii kapten A. Nortmaa juhtimisel ja üks eesti pioneerpataljon leitnant A. Pesti juhtimisel. Peale nende oli seal veel üks Tartu Omakaitse lahingpataljoni kompanii. Mehikoorma vastas - üle järve, oli võitlusgrupil väike sillapea, kus asus üks 94. julgestusrügemendi pataljon.

11. veebruaril saabus Neveli alt Tartu jaama 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügement. Selle 1. pataljon kapten H. Riipalu juhtimisel sai ülesande - jääda esialgu Lõuna-Eesti julgestusdiviisi alluvusse ja liikuda Võnnu suunas. Kohale jõudes tuli aga uus käsk - liikuda edasi Mehikoormasse. Kohale jõudes saatis Riipalu sillapea kaitsjatele appi oma pataljoni kaks kompaniid. Üks kompanii koos tanki- ja õhutõrjemeestega jäid kaitsma Mehikoorma - Jõepera rannajoont. Neljas kompanii jäi reservi.

12. veebruaril hõivas Punaarmee 108. laskurkorpuse 90. laskurdiviisi 286. laskurpolk Piirissaare. Samal ajal sai 45. rügemendi üksustele teatavaks, et Oudovast liigub sillapea suunas vaenlase diviisi suurune üksus. 14. veebruaril, kella kahe paiku öösel ilmusid vastase kolonnid kaitsjate kaitsepositsioonide ette ja selle jalaväe ahelikud alustasid mitu tundi kestnud marulist rünnakut, mis aga  Riipalu meeste poolt tagasi löödi. Järgnesid veel mitu ägedat rünnakud, kuid kõik vastase katsed järveni välja jõuda löödi tagasi.

Selle kohta on Riipalu hiljem kirjutanud: „See oli meeletum ja lootusetum vastase paeletung, mida ma rindpraktikas kogenud olen.”

Kuid rünnak Mehikoorma suunas osutus hoopis pettemanöövriks. Samal ajal oli vastase peamiseks löögisuunaks Meerapalu-Jõepera. 14. veebruari hommikul teatati Riipalule, et Piirissaarelt tulnud Punaarmee üksused on vallutanud Meerapalu ja Pedaspää. Seda lõiku kaitsnud Saksa õhutõrjeüksus oli maha jätnud kõik oma kaheksa kahurit ja taandunud.

Staapi saabunud Lõuna-Eesti julgestusdiviisi ülem kindralmajor Hof-fmann andis korralduse rannajoont kaitsnud üksustel tagasi tõmbuda ja oodata lisajõudude saabumist. Kapten Riipalu aga avaldas arvamust, et ainuõige tegu antud olukorras oleks hoopis rünnata. Riipalu ära kuulanud määras Hoffmann ta Jõeperast kuni Emajõe suudmeni võitlusgrupi ülemaks.

Rünnak Meerapalule oli ette nähtud 15. veebruari hommikul. Kuid vahetult enne rünnaku algust alustasid punaväelased Meerapalust pealetungi lääne suunas. Selle pealetungi lõid oma kergete õhutõrjekahurite tulega tagasi õhukaitseväelased ja pealetungijad hävitati. Samal ajal tuli teade, et Jõeperas maabus umbes pataljoni suurune vastase üksus. Nüüd tuli kaitsjatel võidelda juba kahel rindel.

Samal ajal saabus Pihkvast Räpina-Rasina joonele 11. Ida-Preisi diviis ja selle 44. rügement sai käsu Jõepera - Meerapalu rajooni tunginud punaüksused sealt välja lüüa. Selle rügemendi osad alustasid Jõeperale rünnakut lõunast-põhja suunas ning Riipalu pataljoni üks kompanii põhjast-lõuna suunas. Nii jäi Jõepera vallutanud punaüksus tangide vahele ja hävitati lühikese ajaga.

Meerapalu ja Pedaspää tagasivallutamine algas 16. veebruaril. Inimkaotuste vähendamiseks nõudis Riipalu kindralmajor Hoffmannilt lennuväe toetust. Keskpäeval ründasid Saksa lennukid vastase positsioone Meerapalu all ja pärast seda ründas 21 lennukist koosnev üksus sillapeas olnud vaenlast. Õhtul kell 17 oli vastane Meerapalus hävitatud, mõni tund hiljem vallutati ka Pedaspää. Järgmisel päeval vallutas 44. rügemendi üks pataljon tagasi ka Piirisaare.

Vastane kaotas Meerapalu lahingus 1300 meest surnutena ja dessandi riismed põgenesid ranniku poole. Kui 16. veebruaril rannikuala puhastusoperatsioon lõppes, oli vaenlane kaotanud ligi 2000 meest. Saagiks saadi 16 suurtükki, 24 raskekuulipildujat ja palju muud. Riipalu pataljon kaotas 9 meest langenutena.

1. märtsil alustas Punaarmee 8. ja 59. armee uut jõulist kallaletungi Auvere suunas. Rünnakukiilu peatasid esimese eestlasest rüütliristi kandja major Alfons Rebase 658. ja kapten Georg Soodeni 659. idapataljon, võideldes Putki-Sirgala ruumis ka veel sissepiiratuna. 5. märtsi öösel ründasid 11. Ida-Preisi diviisi kaks rügementi „kotti” väljastpoolt, mille tulemusel “koti” suu purustati. 

Vastase lakkamatud rünnakud aga jätkusid. 17. märtsil ründasid venelased pealöögi suunas 20ne diviisiga kaitsjate kolme diviisi, kuid kõik nende rünnakud löödi tagasi. Märtsi lõpuks oli venelaste jõud otsas. Punaarmee olid kaotanud 70 000 meest langenutena (Saksa poolel oli 20 000 langenut ).  7. aprillil andis punavägede juhatus käsu üle minna kaitsele.

 

Punakotkad” hävitavad Narva  tagasi

style='font-size:14.0pt;font-family:"Book Antiqua"'>

Rünnakuid eesti linnadele alustasid nõukogude lennukid kohe pärast lahkumist Eestist. Esimene suurem õhurünnak Narvale toimus 1942. aasta märtsis, järgmine sama aasta oktoobris. 1943. aastal need jätkusid ja 14. jaanuaril pommitati linna 12 tundi järjest. Kokku toimus Narva linnale aastatel 1942-1944 kakskümmend kolm  õhurünnakut.

Korduvate õhurünnakute tõttu Narvale alustas saksa rindejuhatus 25. jaanuaril 1944 linnaelanike evakueerimist. 1. märtsil, mil linnast oli evakueeritud ca 85% elanikest, oli järjekordne venelaste õhurünnak, mis kiirustas viimaseid linna jäänud elanikke sealt lahkuma - linn jäi inimtühjaks.

Veebruaris 1944 jätkusid lahingud Narva rindel. Ajavahemikul 21. veebruarist 6. märtsini likvideeriti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. ja 46. rügemendi. Nordland diviisi üksuste eduka tegevuse tulemusel venelaste kaks suuremat - Riigiküla ja Vepsküla sillapead.

Neid sillapeasid Narva jõe vasakkaldal olid Punaarmee üksused püüdnud seni meeleheitlikult enda käes hoida, kuna need olid lähetepunktideks operatsioonidele, mis pidid Narva linna senisest kaitseliinist ära lõikama ja Narva rinde kokkuvarisemisele viima.

Kui nähti, et kõigile pingutustele vaatamata Narva linna kätte ei saada, võttis Nõukogude armee kasutusele igivana taktika - kui linn ei alistu, tuleb see hävitada. Kättemaksuks sillapeade hävitamise eest hävitasid punased Narva linna.

5. märtsi õhtul algas Narvale 11 tundi kestev õhurünnak. Umbes 200 nõukogude pommitajat heitsid sel ööl alla ca 3600 süüte- ja lõhkepommi. Rünnakut toetasid Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes selle iidse Hansalinna rusuhunnikuks. 6. märtsi keskööl oli Narva linn vaid tohutu kohisev tulemeri. Tuli möllas linnas veel kogu järgmise päeva.

 Ööl vastu 8. märtsi alustasid venelased taas õhurünnakuid ja 9. märtsi hommikuks oli Narvast järel vaid suitsev varemete hunnik. Ajalooline Nar-va koos paljude kultuurilooliste ehitistega lakkas olemast.

Pilt hävitatud Narva linnast oli masendav. Linnas olnud 3550 kivihoonest oli peale sõja lõppu võimalik vaid 198 elamiskõlbulikuks kohendada. Hävinud olid kõik ajaloolised hooned: raekoda, iidne börsihoone, kaalukoda, Peeter Suure muuseum ja paljud teised sajanditevanused hooned.

Hiljem ajas N. Liit Narva linna purustamine sakslaste süüks. Seda tehti, nagu see Nõukogude propagandale ikka kombeks olnud, kogu maailma üldsusele puru silma ajamiseks. Veelgi enam. Narva varemed pildistati. Fotod paigutati kahte suurde albumi ja esitati 1946. aastal süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.

Hiljem on avaldatud arvamust, et Narva linna hävitamine oli N. Liidu juhtide kaugeleulatuv plaan, et muuta see ajalooline eesti linn vene linnaks. Pärast sõda ei lubanud nõukogude võimud endisi Narva eestlastest elanikke tagasi oma kodukohta ja linn ehitati üles eht nõukogulikus stiilis ning asustati venelastega.

 

Õhurünnak Tallinnale  tagasi

9. märtsi õhtul algas suur õhurünnak Tallinnale. Ka varem oli linnale toimunud juba mitu õhurünnakut. Seekordse pommitamise tulemusel hävis aga kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast.

Õhurünnak algas õhtul kell 19.45 ja selle esimene laine kestis kella 21.15-ni. Kell üks öösel saabus linna kohale pommitajate teine laine ja pommisadu kestis kuni poole neljani hommikul. Õhurünnaku mõlemast lainest võttis osa umbes 300 venelaste pommilennukit. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke- ja fosforpomme. Lasnamäel paiknenud ööhävitajate Ju-88 eskadrilli üheksast lennukist olid sel hetkel stardivõimelised vaid viis. Ometi lasid need kokku alla 16 pommi

 tajat. Kokku tulistasid sel ööl linna kaitsel olnud õhutõrjeüksused ja ööhävitajate Ju-88 eskadrill alla 36-38 venelaste pommitajat.

Selle terrorirünnaku ajal hukkus 463 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta. Surma sai ka umbes 50 sõjaväelast ja 121 punaarmeelasest sõjavangi.

Pommitamise tulemusel hävis suur hulk ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi. Nende hulgas Estonia teatrihoone, Raekoja platsil olnud Vaekoda ja Niguliste kirik. Hävis palju koolimaju ja kinoteatrid “Amor”, “Mars”, “Modern”, “Bi-Ba-Bo” ning mitmed teised. Kannatada sai ka Raekojahoone.

On ilmne, et kultuuri- ja ühiskondlike hoonete pommitamine oli sihipärane, kuna seal arvati olevat palju sakslasi. Kuid tegelikult oli seal rohkem hukkunuid just tsiviilelanike hulgas. Vaatamata pommitamise jõhkrusele oli ohvreid ettearvarust siiski tunduvalt vähem. Saksa relvajõud selle pommitamisega nimetamisväärset kahju ei saanud ja see oli kättemaks eesti rahvale, kuna hävitati nende elamud, kodune vara ja toiduvarud.

9. märtsi pommitamisel oli ka palju neid viisnurkadega lennukeid, mis Tallinna peale ei tulnudki. Seda mitte armastusest hansalinna vastu, vaid oma nahka säästes - peljati allatulistamist. Surmav last visati alla kümneid kilomeetreid enne sihtmärki. Nii summisid punakotkad pomme ka Kautla ümbruse metsadesse, rabadesse ja mujalegi.

Võib arvata, et terrorirünnaku korraldajate sooviks oli rahva hulgas rahulolematuse ja paanika tekitamine ning soov rahvas nälga jätta. Valitses ju sel ajal Tallinnas suur toidupuudus. Tegelikult suurendas toimunud õhurünnak veelgi elanike viha vaenlase vastu.

Tallinna elanikud nälga ei jäänud. Saksa okupatsiooni ajal ei surnud Eestis ükski eestlane nälga. Vaatamata sakslaste poolt kehtestatud toiduainete piirangutele, toitis eesti talumees sõjaraskustele vaatamata oma rahva ära.

Samal ajal kirjeldasid Nõukogude infoallikad toimunud terrorirünnakut kui "suurt võitu" fašistliku saksa armee üle. Nõukogude tagalas ilmunud eestikeelsed ajalehed “Rahva Hääl” ja “Tasuja”, mida Eesti politsei ja Saksa komandantuuri andmetel ka Eestis levitati, kirjeldasid Tallinnale toimunud õhurünnakut järgmiselt:

"Neil päevil pommitasid meie lennukid saksa sõjalisi objekte Tallinna raudteejaamas ja sadamas, mille tagajärjel süttisid põlema paljud vaenlase raudtee-ešelonid ja laod. Sakslane, kes iialgi vabatahtlikult ei loovuta ühtki tolli Eesti pinnast, tuleb sealt halastamatult välja peksta. Eesti rahvas mõistab seda vajadust ja toetab kogu oma jõuga edasitungivat Punaarmeed, hävitades vihatud saksa okupante ning abistades omalt poolt nõukogude lennukeid, aidates neil leida sakslaste sõjalisi objekte, kiirendades seega Nõukogude Eesti vabastamist."

See üllitis väljendas pigem küll terrorirünnaku korraldanud punakomandöride soove tegelikkuse pähe. Kui, siis abistasid ründajaid vaid varem linna imbunud Nõukogude agendid. Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi ajaleht “Tasuja” kirjutas aga 15. märtsil 1944 Tallinnale korraldatud õhurünnaku kohta järgmist:

"Neil päevil sooritas meie lennuvägi tugeva pommirünnaku Tallinna sadamas asuvaile vaenlase laevadele ja Tallinna raudteesõlmes asuvaile saksa sõjaväerongide koondisele. Pommitamise tagajärjel tekkisid tulekahjud. Põlesid sõjaväe-, põletusainete- ja laskemoonarongid. Tulekahjusid saatsid plahvatused. Suuri tulekahjusid ja plahvatusi märgati ka vana sadama, mereväe arsenali, bensiinihoidlate, keemiavabriku ja püssirohuladude piirkonnas. Tulekahjud olid meie lennukite meeskondadele nähtavad kuni 250 km kaugusele. Viis meie lennukit (sic.) ei pöördunud baasidesse tagasi."

Selle, nõukogude infoallikale nii iseloomulikult omase salgamise ja valetamisega püüti korpuse sõjamehi uskuma panna, et Tallinna pommitamine oli ainult järjekordne löök saksa relvajõudude pihta ning kannatada said vaid sõjalised objektid. Ei poolt sõnagi sellest, et hävitati kolmandik linna elamispinnast ja paljud ajaloolised kultuuriobjektid.

Eestis illegaalselt levitatud, 27. märtsil 1944 N. Liidu tagalas ilmunud “Rahva Hääles” oli trükitud üleskutse eesti intelligentsile, kus Tallinna pommitamise kohta kirjutati:

"Tõsi, peame olema teadlikud, et viimane, otsustav võitlus meie armastatud sünnimaa sakslaste küüsist vabastamisel on toonud ja toob raskeid ohvreid meie rahvale. Teame, et Tallinnas on õhurünnaku ajal saanud kannatada hooneid, mis on kallid igale eestlasele, eriti aga kunstitöölistele. Aga teame ka, nagu teiegi, et ainult meie kodumaal vägivaldselt pesitsevad sakslased on süüdi neis ohvrites. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!"

Nagu nähtub, oli sellele tuntud eesti vanasõnale antud tähendus, kus:  mets on umbes 50 surmasaanud saksa sõdurit ja paar purustatud tööstushoonet. Laastud aga 436 hukkunud tallinlast, 121 hukkunud vene sõjavangi, 5073 täielikult purustatud või põletatud elamut, “Estonia” teater, Vaekoda, mitu kirikut ja koolimaja ning paljud teised ajaloolised hooned ja kultuurimälestised. Süütute elanike hävitamine ja tsiviilehitiste purustamine ei omanud terrorirünnakute korraldajate silmis mingit tähtsust. See lubab oletada, et "uljad punakotkad" oma pommilaadungid Tallinna kohal huupi alla heitsid.

Siinkirjutajale jutustas üks laskurkorpuse orkestris teeninud Pärnumaa mees, et Tallinna pommitamise ajal oli osa nende orkestrist viidud ühele Leningradi lähistel asunud lennuväljale, kus nad olid pidanud kogu öö mängima terrorirünnakuid sooritanud lenduritele, kes samaaegselt olid tähistanud naistepäeva. Iga kord, kui pommitajate eskadrillid oma järjekordselt hävituslennult tagasi olid jõudnud, oli ohtralt tõstetud klaase, vehitud tantsida "jablotškat" ja õnnitletud lendureid sooritatud "kangelasteo" eest.

 Iidse Tallinna pommitamine oli mõttetu ja sama kuritegelik kui liitlasvägede lendurite poolt ajaloolise kultuurilinna Dresdeni totaalne purustamine. Tallinna pommitamisest teatakse küll üsna palju, kuid mõnda olulist detaili siiski puudulikult või üldsegi mitte. Juba varsti peale pommitamist hakati rahva hulgas rääkima, et seda tehti inglise instruktorite juhendamisel. Antud teemat on uurinud ajakirjanik Jüri Liim, kellel õnnestus üles leida paar tunnistajat, kes töötasid sel ajal Saksa kaitsepolitseis ja kellel olid otsesed kokkupuuted tollaste sündmustega.

Need mehed olid tegevuses ka Tallinna pommitamiste ajal. Nende tunnistuste ja vahetult peale pommitamise rahva hulgas ringi liikunud juttude põhjal on Tallinna pommitamise kohta selgunud  mõned täiendavad faktid.

9. märtsil  kell 20.00 oli linnas ette nähtud õppehäire. Nõukogude lennukid saabusid aga linna kohale pool tundi varem. See tähendab, et venelased olid õppehäire toimumisest informeeritud. Hiljem see arvamus leidiski kinnitust. Teatavasti esimene rünnakulaine tuli Soome lahe poolt. Linna kohale pilluti välja nn "jõulupuud". Kogu ümbrus muutus valgeks nagu päeval.  Seejärel tulid pommitajad.

Julgeoleku ülesandeks oli linnas diversantide püüdmine. Tol ööl saadi neid pealinna süütajaid kätte ligemale sadakond. Nende hulgas oli ka naisi. Millegipärast kinni võetud süütajatest ainult mõned üksikud julgesid osutada relvastatud vastupanu, rõhuv enamus tõstis kibekähku käed üles.

Tänavatel kinni peetud paigutati algselt Laboratooriumi tänavale ja Patareisse. Selle seltskonna ülekuulamistel saadi teada palju olulist. Sellest kõigest rääkis julgeoleku meeste infokoosolekul 4 (B) osakonna ülem ober-sturmführer Enn Viks.

Selgunud oli, et diversandid korjati põhiliselt kokku Leningradist, sealsest oblastist, Pihkva mailt ja Petserimaa venelaste hulgast. Kuu aega koolitati neid pingsalt Leningradi lähistel. Siit imbusid nad üle rindejoone aegsasti Tallinna. Leningradi grupeeringu ülem andis neile peakäsuks kohustuse: toetada Eesti vallutamist. Just vallutamist, mitte vabastamist, nagu hiljem seoses Tallinnaga hakati leierdama.

Langevarjureid visati alla diversantide dubleerimise mõttes, et tagada signalistide tegevus juhuks, kui linna saadetud agendi oleksid mingil põhjusel tegutsemisvõimetud või kinni võetud. Agentide ülesandeks oli tekitada pommitamise ajal Tallinnas hoonete süütamisega segadust ja paanikat. Samuti pidid nad hoonete süütamise ja signaalrakettidega suunama lennukeid sihtmärkidele.

Peale üldalarmi väljakuulutamist esimese pommilaadungi kukutamise alguses ja kogu pommitamiste ajal oli SD võitlusgrupi üheks ülesandeks leegitsevas kesklinnas fikseerida ja likvideerida marodöörid. Neid siiski peaaegu ei esinenudki, kuigi Viru tänaval mõned kaupluserüüstajad maha lasti.

Pommitamisel "jõulupuude" süttimise ajal avastati linna piiridel ka üksikuid langevarjureid, kes heideti arvatavasti alla diversantide - signalistidena. SD võitlusgrupile oli antud käsk need hävitada. Julgeoleku töötajad avastasid ja arreteerisid või tegid kahjutuks paljud venelastest diversandid, kes loopisid majadesse süütepudeleid. Sellised tegelased lasti SD meeste poolt mitmel pool kohapeal maha.

Mõnedel andmetel juhendasid Tallinna pommitamisel nõukogude lendureid inglise instruktorid, kuid otsest kinnitamist pole see fakt leidnud.

 

Õhurünnakud teistele Eesti linnadele  tagasi

Tallinna ja Narva pommitamisega polnud terrorirünnakud 1944. aastal Eesti linnadele veel lõppenud. Tartu oli rünnakute seerias järgmine. Tartut oli ka varem juba mitmel korral pommitatud.

26. märtsil 1944 algas esimene rünnakulaine Tartule umbes kella kuue paiku õhtul ja kestis ühtejärge neli tundi. Pärast paaritunnilist vaheaega algas teine rünnakulaine, mis lõppes alles järgmise päeval umbes viie paiku hommikul. Kuigi õhurünnakud Tartule koos vaheaegadega kestsid ühtekokku ligi üksteist tundi, oli nende intensiivsus väiksem kui Narva ja Tallinna pommitamise ajal. Tallinnaga võrreldes, oli ka inimohvreid vähem, kuna pärast Tallinnale toimunud pommirünnakut oli siit suur hulk vanureid ja lapsi evakueeritud. Kuna Tartu hoonestus, eriti äärelinnas, oli rohkem hajutatud kui Tallinnas, siis jäid siin puhkenud tulekahjud enamikus lokaalseks ega kasvanud üleüldiseks tulemereks. Tartu pommitamise ajal sai surma ligi sadakond tsiviilisikut ja hävis umbes 70-80 elamut. Suurt abi linna kustutustöödel osutasid noorte õhukaitsekomandod. Isikliku vapruse eest linna kustutamisel pälvisid hiljem kiitust 16 Tartu koolipoissi, kelle hulgas olid tuntuimaks Endel Parijõgi, Lembit Koik, Kaljo Kippasto, Jury Kork, Heldur Pettai ja teised.

1944. aastal toimusid venelaste õhurünnakud ka teistele Eesti linnadele. 6. märtsi hommikul lendasid Nõukogude lennukid üle Petseri linna ja heitsid pomme iidsele kloostrile. Kloostri pommitamisel ei saanud olla tegemist eksitusega, vaid sihipärase terroriaktiga, sest ajal, mil punakotkad kloostrile pomme heitsid, oli ilm päiksepaisteline ja selge ning nähtavus ülihea. 8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale. Mõlemas linnas puhkesid tulekahjud ja hävis hulk eladamuid ning tööstushooneid

27. augustil vallutas Punaarmee Tartu. Nõukogude õhurünnakud

Tartule aga jätkusid ka veel siis, kui see oli juba Punaarmee valduses. 3. septembril toimus õhurünnak Tartu lõuna-linnaosale, mille käigus hävisid Treffneri gümnaasium, Jaani kirik ja teisi hooneid.

Vahetult enne nõukogude armee saabumist Pärnu, kui sakslased olid juba linnast lahkunud, pommitasid inglise pommitajad Pärnu sadamat. Sadama piirkonnas hävisid vaid mõned hooned. Selle pommitusretke kohta on märge inglaste kaugpommituse materjalides. Pärnu pommitamisest kirjutas ka “The World Almanack 1949 and Book of Facts”: "In Estonia British planes bombed the port of Pernau." 1]

 

Auvere lahing  tagasi

Märtsist kuni juunini püsis Narva rindel suhteline vaikus. Kuid oli aimatav, et siin antakse varsti Eesti sõjateatri peaetendus. Narva jõe joonel olnud kaitseüksuste vastas asus venelaste 2. löögiarmee. Jõe keskjooksu ületanud vastase 8. armee moodustas Krivasoo sillapea, mis ähvardas läbi murda mereni ja jätta kotti Narva all võitlevad üksused. Luurelt saadi andmed, et venelased on Krivasoo sillapea täienduseks toonud juurde veel kaks rünnakdiviisi ja hulgaliselt soomusmasinaid.

Samal ajal toimus Euroopas terve rida ärevaid sündmusi, mis ennustasid punavägede rünnakute intensiivistumist. 6. juunil maandusid lääneliitlased Normandias ja sakslaste Atlandi vall lakkas olemast. Hitlerile tehti Rastenburgis atentaadi katse, mis tõestas, et Saksamaa on seesmiselt lõhestunud. Soome rindel vallutas Punaarmee Viiburi ja soomlased alustasid N. Liiduga rahuläbirääkimisi. Idarinne oli jõudnud Läti ja Leedu territooriumile, ähvardades Eestis asunud Saksa väeosad kotti jätta. See kõik tähendas Eestile katastroofi, andes samas aga eesti sõjameestele erilist jõudu verivaenlasele vastu astumiseks.

Saksa väejuhatus otsustas lühendada Narva rinnet ja taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mis sai kattenimeks Tannebergi liin. Eesti sõjameestele valmistas Narva loovutamine vaenlasele mitterahulolu, kuid ilmselt oli see vältimatu. Algas väeosade kiire ümberpaigutamine. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva jõe joonelt Auveresse, vahetades seal välja Saksa 26. diviisi osad. Kuna korpus eeldas rügemendile lahingute tulipunkti, anti Riipalu käsutusse veel pataljon "Narva" ja kaks kompaniid saksa pioneere. Rügemendi koosseisus oli nüüd umbes 2000 meest.

Vastane oli sillapeasse koondanud umbes 130 000 meest ning tohutul hulgal tanke, suurtükke ja lennukeid. Iga Riipalu pataljoni ühe võitleja vastas oli 46 punaarmeelast. 23. juulil teatas rügement diviisile ja korpusele oma valmisolekust. "Las tulevad kuradid, kui tahavad! Saab antud nii et tolmab," teatas rügemendiülemale üks tema jaoülematest. Lahingu eelõhtul sai major Riipalu SS-soomuskorpuse ülemalt järgmise sisuga kirja:

“Narva rinne seisab vastase suurrünnaku ootel. Korpusel seisab ees rida kibedaid lahingupäevi. Vastane on meist mitmekordselt ülekaalus. Oodatavas võitluses on Auvere kaitsmisel Narva rindele määrav tähtsus: see on kõigile selge ütlematagi.

Tahan vaid meelde tuletada, et teie otsustatavusest ja vastupanust oleneb Narva rinde püsimine, oleneb tuhandete võitlejate elu, oleneb aga eelkõige teie armastatud kodumaa saatus lähemateks aegadeks.

Et ma selleks ülesandeks 45. rügemendi ja pataljon "Narva" kõige kohasemaks pidasin, lisagu teie senisele kohusetundele juurde tahet ja kindlust. Eelseisvas võitluses võite loota minu kõigele võimalikule abile ja nõule.

45. rügemendi ja pataljon "Narva" sõdurid! Võibolla homme vaatavad kogu Narva rinde võitlejad Auvere poole ja soovivad teile jõudu. Võibolla homme lähevad paljudes eesti kodudes käed kokku risti ja palve teie eest tõuseb Kõigevägevama poole.

Seiske ja pidage vastu, sest õigus ja Jumal on teiega!”

                                                                                     Steiner , korpuse ülem

 

24. juuli hommikul kell viis algas Auvere lahing venelaste ülivõimsa kahuritule löögiga. Kolm tundi väldanud sadade suurtükkide ja miinipildujate hävitav tuli oli suunatud rügemendi kahele pataljonile ja pataljon "Narva" vasakule tiivale, ulatudes isegi kuni rügemendi varuüksusteni. Kell 8.oo katkes kahurite tuli ja rügemendi kohale ilmusid kümned vaenlase lennukid, heites alla pomme ja tulistades pardarelvadest. Kogu rindelõigus tulid rünnakule venelaste tankid ja jalavägi. Pataljon "Narva" rindelõigu vasakul tiival õnnestus vaenlasel sisse murda. Rügemendi esimese pataljoni lõigus tungisid paarkümmend tanki koos arvuka jalaväega peaaegu kuni pataljoni komandopunktini. Ka teise pataljoni lõigus oli kahes kohas toimunud sissemurre, mis peatati kompaniide varujoonel.

Kella kümne ajal tuli lahingutegevuses pööre. Rünnakule läks pataljon "Narva", mis arenes edukalt. Paigale jäänud üksuste visa vastupanu ei võimaldanud vaenlasel rünnakut edasi arendada ja rügement asus koordineeritud vasturünnakule, mida toetasid tankid ja suurtükivägi. Lõunaks oli kogu rindelõik vaenlasest puhastatud ja endine positsioon taastatud.

Võitlus oli olnud vihane - seda näitasid vaenlase kaotused. Lisaks lugematu arvu langenuile kaotas vastane selles lahingus seitseteist tanki ja tulistati alla kaheksa vaenlase lennukit. Kuid ka 45. rügement kaotas palju mehi langenute ja haavatute näol. Ka hävis lahingus mitu tanki.

Hoolimata hommikupoolsetest suurtest kaotustest ja ebaõnnestumisest, jätkasid vaenlase jalavägi ja soomusüksused rünnakuid veel terve õhtupooliku. Laine järgnes lainele, mis aga kõik ägedate vasturünnakutega tagasi löödi. Enamus vastastest hävitati. Vastane ründas nii suurte jõududega, et esimese pataljoni ülem kapten P. Maitla teatas rügemendiülem Riipalule: "Vastast on nii arvukalt, et meie ei suuda neid enam pidurdada. Nad lähevad meist lihtsalt läbi, ükskõik, kui palju meie neid ka hävitame. Palun saada tankid platsi!"

Sel päeval läksid "Panterid" veel mitmel korral rünnakule. Neid toetasid "tankirusikate" ja "ahjutorudega" relvastatud tankihävitajad ning suurtükivägi. "Panter" tankid oma tugeva relvastuse ja soomusega tegutsesid vaenlase sissemurdekohtadel kartmatult. Kõik rünnakud löödi tagasi ja esimesel päeval jäi Auvere kaitse murdmatuks.

Kogu järgnev öö oli erakordselt vaikne. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi. Vastase turmtules ei olnud säilinud ühtegi palissaadi ega ühtegi meetrit tervet kaitsekraavi. Pärast keskööd sattus aga rügemendi luure raadiojaam ühele vastase diviisi raadiosaatjale, mis teatas kuhugi kõrgemale päevase võitluse kokkuvõtet. Nende teadete dešifreerimisel tulid teatavaks üsnagi rängad arvud.

Hommikuse turmtule ajal olid venelased välja tulistatud üle 80 000 mürsu. Seega langes kolme tunni vältel igale meetrile 40 mürsku, ehk iga mehe kohta 27 mürsku. Toimunud lahingus oli vastase diviis kaotanud 80% oma koosseisust, seega täiskoosseisulise diviisi kümnest tuhandest umbes 8000 meest.

Auvere rindelõik oli Narva rinde "võti". Kui major Riipalu ei oleks seal vastu pidanud ja Punaarmee diviisid murdnud läbi Auvere-Mummussaare joonele, poleks Narva jõe rindejoonelt pääsenud ükski mees. Sinimägede positsioon oleks jäänud mehitamata ja Eesti oleks juba juulis Punaarmee poolt vallutatud. Auvere lahingus üles näidatud vapruse ja rügemendi eduka tegutsemise eest ülendati major Harald Riipalu kolonelleitnandiks (obersturmbannführer) ja vääristati kolmanda eestlasena raudristi rüütliristiga.

Rügemendi esimese pataljoni komandopunkti juures allalastud vaenlase lennukist leiti selle lenduri juurest kaart, millele oli sinise värviga juuni lõpu seisuga peale kantud kogu Narva rinde täpne positsioon. Kaardil oli ka Punaarmee kartograafia osakonna märkus, et pealetrükk on tehtud 17. juulil. Teine samasugune kaart saadi Auvere jaama juures alla kukkunud lennukist ja kolmas ühes purustatud tankis olnud polkovniku kaarditaskust.

Kõik 20. Eesti relvagrenaderide diviisi üksuste ja piirikaitserügementide asukohad olid kaardil märgitud suure täpsusega, samal ajal kui Nordland ja teiste välismaiste diviiside asukohad olid kaartidele kantud üsna puudulikult. Samuti olid siniste ringidega kaardil märgitud kõik muud sõjalise tähtsuga objektid, nagu: sillad, uued teed, laskemoona- ja bensiinilaod, välihaiglad jne.

Kuidas sattusid need andmed venelaste kätte? On andmeid, et keegi kindralinspektuuri meestest oli need andmed toimetanud Soome Eesti saadik Warmale, kes - näidates oma "head tahet", toimetas need kiires korras inglaste kätte. Viimased saatsid aga need kohe oma tublile liitlasele - Punaarmeele.

1944 aasta augusti algul jätkusid Eesti idapiiril, eriti Sinimägedes, ägedad lahingud. Punaarmee peastaap nõudis Rakvere vallutamist hiljemalt 7. augustiks. Selleks koondati Sinimägede alla värskeid jõude ja täiendati seal olevaid kahuri- ja tankiväeosi. Kuigi olukord oli äärmiselt kriitiline, lootsid eesti üksuste juhid, et neil õnnestub pidada rinne kinni kuni Saksamaa kapituleerumiseni. Eesti ohvitserid olid arvamusel, et kui siin olevad Saksa relvajõud Punaarmee poolt Saksamaast ära lõigatakse, hakkavad venelased rohkem avaldama survet Saksamaa suunas. Kui Punaarmee on jõudnud Saksamaa pinnale, kuulutatakse siin välja Eesti Vabariik. Eestis olevad saksa sõdurid hakkavad kandma Eesti sõjaväe tunnuseid ja nad aitavad rinnet hoida. Toimuval rahukonverentsil on eesti poliitikutel kergem Eesti iseseisvust kaitsta, kuna Eesti on Punaarmee poolt vallutamata.

Nagu hiljem selgus, oli selline kava ka 1944. aasta septembris moodustatud Eesti Vabariigi valitsusel. Selle valitsuse liige Alfred Maurer kirjutas ajalehes Vaba Eesti Sõna:

“Meil oli selge, et meie oma väeosad Saksamaa kapituleerumise korral ei ole võimelised rinnet hoidma. Meil puudus õhutõrje, rannakaitse, raskerelvastus, jne. Pärast pikki nõupidamisi otsustati otsida kontakti saksa maa- ja mereväe juhtidega.

Läbirääkimistel, mis Jüri Uluots pidas Saksa Narva rinde juhatajaga, saavutati kokkulepe, et viimane aitab Saksamaa kapituleerumise korral tema käsutuses olevate vägedega eesti väeosadel rinnet N. Vene vägede vastu hoida. Narva rinde juhataja võttis seda kokkulepet nii tõsiselt, et kui septembris 1944 Saksa ülemjuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, saatis ta oma koloneli aukraadis käsutäitja ohvitseri sellest Uluotsale teatama ja kahetsust avaldama, et kokkulepe muutunud olukorra tõttu teostamatuks osutub.

 (…) Elasime läbi ärevaid päevi, kui pärast juuliatentaati A. Hitlerile arreteeriti ja hukati hulk saksa kõrgemaid sõjaväelasi. Meie kartsime, et karmid ülekuulamised võivad avastada meie kontaktivõtmised Saksa sõjaväe ja mereväejuhtidega ja see meid hukatusse viib...”

Nagu näitas Kuramaa sillapea, polnudki see kava nii lootusetu. Tollal ei osanud muidugi veel keegi aimata, et N. Liit, Ameerika ja Inglismaa olid Jaltas juba omavahel kokku leppinud ja Euroopa ära jaganud. Seda teades poleks Eesti kaitsmisel olnud mingit mõtet. Rahu saabumisel oleks tulnud relvad maha panna ja marssida Siberi vangilaagritesse, nagu see juhtus Lätis Kuramaa võitlejatega.

 

Lahingud Sinimägedes  tagasi

Lahinguid Sinimägedes võime nimetada rahvaste lahinguks, kus ühelpool oli oma ideaalidega Lääs, teisal aga Ida despootia järglaste sõdalased. Paraku on nüüd püütud ajalugu jalgadelt pea peale keerata, kuna üks osa Läänest oli liidus Ida despootia järglastega. Kuid ega Lääne liidusolek nendega ei tee sissetungijatest veel ingleid, ega võta nende vastu võidelnutelt ära kodumaa kaitsja rolli. Kui Hitleri vastu võitlejatel oli nende kaaslaseks Püha Õigus, siis samasugust Püha Õigust omasid eestlased, soomlased, lätlased, leedulased ja kõik need, kes võitlesid Stalini vallutajate vastu, kes püüdsid vallutada nende kodumaad.

Sinimäed ja selle ümbrus on olnud lahingutandriks juba kauges minevikus. Siin on sajandeid puutunud kokku Lääs ja Ida. Põhjasõja ajal said Sinimäed lähtekohaks Karl XII rünnakutele Peeter I vastu. Esimeses Vabadussõjas olid need arvestatavaks sõjatandriks Narva vabastamisel. Küllap sai neis lahinguis oma nime ka nüüd tuntud Grenaderimägi.

Nüüd seisid siin Fedjuninski ja Starikovi diviiside vastas Felix Steineri 3. soomuskorpuse väeosad, millede kooseisu kuulusid peale sakslaste veel eestlastest, taanlastest, norralastest rootslastest, soomlastest, hollandlastest ja belglastest koosnevad väeosad.

Pärast punaväe hävitavat lüüasaamist kevadtalvistes lahingutes Narva jõel saabus mõneks kuuks Eesti piiridel vaikus. Sel ajal viis Saksa väejuhatus siit vägesid teisale, kusjuures Eesti väeosad moodustasid üha olulisema osa kodumaa kaitsel. Juuniks 1944 jäi Narva rindele viis Saksa diviisi, neist kaks eesti oma. Jätkuvalt oli siin 20. Eesti relvagrenaderide diviis, mis nüüd koosnes kolmest rügemendist (47. rügement loodi idapataljonidest) füsiljeepatal-jonina lülitati diviisi pataljon "Narva". Uuena loodi 300. eridiviis. Selle koosseisu arvati 2. piirikaitserügement, mis pidevalt oli viibinud Narva rindel, Peipsi kaldalt toodi ära 3. ja Velikaja äärest 4. ja 6. piirikaitserügement. 1. ja 5. rügement jäid vastavalt Pihkva ja Peipsi järve kaldale ja allutati koos 94. julgestusrügemendiga saksa 207. julgestusdiviisile. Seni oli sellele peale saksa rügemendi allunud vaid Tartu Omakaitse lahingpataljon. Seoses ümberkorraldusega nimetati 207. julgestusdiviis ümber jalaväediviisiks.

Narva rindel oli veel SS-diviis Nordland ja saksa jalaväediviisid nr 61 ja 227 ning SS-brigaad "Nederland", samuti Eesti politseipataljonid nr 42, 288, 292, 275 ning Sihveri pataljon - kokku ca 27 000 meest. Venelastel oli Narva väegrupi vastas kaks armeed, kokku 205 000 meest. Nende ülekaal tulejõus oli kaheksakordne, lennuväes üheteistkordne ja soomusväes kolmekordne. Oli selge, et rinde äärmiselt ebasoodne kulgemine ja vastase suur ülekaal tegid suurema rünnaku tõrjumise võimatuks, mistõttu valmistuti aegsasti taandumiseks lühemale kaitseliinile Sinimägedes. Venelaste plaaniks oli seda takistada. Nende kava nägi ette lööki Auvere platsdarmilt 8. armeega põhja ja 2. löögiarmeega ristuvat hoopi idast läände, et piirata sisse ja hävitada kogu operatiivgrupp "Narva".

26. juuli õhtuks olid väed Tannebergi liinil paigutatud järgmisel: rannikul asus Alfons Rebase 46. pataljon. Edasi Sinimägede suunas - maanteest kuni Lastekodumäeni "Nederlandi" pioneerpataljon, jalaväerügemendi 2. pataljon ning Saksa 23. SS-rügement. Lastekodumäel asus flaami SS-brigaad "Langemarck". 20. Eesti relvagrenaderide diviisi kaitsta oli ka Grenaderimägi ja Sinimägede nimetu kõrgustik 69,9. Osa eesti üksusi oli jäetud reservi.

See, mis toimus Sinimägedes 27. juuli varahommikust kuni 4. augustini, oli tõeline põrgu. Lahinguis osalenute sõnul on seda raske kirjeldada. Lahingud kestsid ööd kui päevad, kus rünnak järgnes rünnakule. Mürskude lõhkemisel polnud vahet. Kogu ümbrust kattis plahvatustes tekkinud tolm. Palavus. Tappev laibalehk. Sageli läks võitlus kuni käsitsivõitluseni välja. Kogu venelaste löögi teravik oli suunatud neile kolmele mäele. Kuid kõik sellel perioodil toimunud punaväelaste rünnakud löödi tagasi.

Ainuüksi esimesel lahingupäeva jooksul sadas Sinimägede kaitsjatele kaela umbes 3000 tonni mürske. Üksnes Sirgala tugipunkti hävitamiseks kulus vaenlasel 200 000 mürsku ja miini.

Liiva jooksid ka kõik venelaste tankirünnakud. Väeosades kasutusele võetud tankirusikad kutsusid meestes esile jahimehehasardi ja eestlaste positsioonide ette kuhjusid suured vene tankide kalmistud. Eriti vapralt võitles ja suure tunnustuse osaliseks sai NARVA pataljon. Selle pataljoni rünnakuhoog oli sedavõrd suur, et tungiti kiiluna vaenlase positsioonidesse, ja kõik vastase katsed seda kiilu hävitada jäid tagajärjetuiks. Pataljoni vastu saadeti ahelikkudena punaväeüksused suurte loosungitega, kuhu oli kirjutatud "Stalini suure asja ja vaba nõukogude Eesti eest!" Kõik need hävitati vihale aetud eesti sõjameeste poolt ja nende positsioonide ette jäid loogudena lamama punaväelaste ahelikud.

  27. juulil algas venelaste marulise kahuritulega. Kell 10 algas rünnak. Lahingu ajal katkes side enamiku väeosade vahel ja venelased vallutasid Lastekodu mäe. Lahingus sai surma Nordlandi diviisi ülem Fritz von Scholz, kes oli eestlastele truu ja mõistev sõber. Major Soodeni pataljon sai käsu asuda rünnakule Lastekodumäe vastu. Vasturünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja "stalini oreli" tule alla, mille tagajärjel kaotas mõnekümne minutiga veerandi oma koosseisust. Vaenlane avas rünnakule minejate pihta ägeda vastutule. Õhust heitsid pomme ja tulistasid lennukid. Meie meeste rünnakule järgnes venelaste vasturünnak. Algas käsitsivõitlus. Major Soodeni pataljoni 150 mehelistes kompaniides oli igaühes järele jäänud 20-30 meest. 12 miinipildujast oli järel vaid kaks. Öösel anti major Soodenile uus käsk rünnakut jätkata ja mägi vallutada. Selles rünnakus langes mürsukillust tabatuna legendaarne pataljoniülem ja Alfons Rebase parim sõber Georg  Sooden.

 28. juulil jätkus võitlus raugemata hooga. Hommikul alustas rünnakut rügement "Norge", et vabastada Lastekodumäel surmaheitlust pidavad eestlased. Rügement jõudis peaaegu mäeni, kuid siis varises. Ellujäänud taandusid Grenaderimäele, kus segunesid eestlaste, norralaste, taanlaste, flaamide ja sakslastega, et üheskoos vastu pidada.

29. juuli hommik algas vastase massiivse kahuritulega. Vaenlane tuli rünnakule kahe diviisiga. Neid toetasid rasketankid "Jossif Stalin". Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja venelaste rünnaküksused piirasid mäe sisse. Grenaderimäele heisati punalipp. Näis, et päästa ei saa enam midagi ja punavägede tee Tallinna on vaba...

Saksa 3. tankikorpuse ülema Felix Steineri käsutuses oli sel ajal veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli täis võitlusvaimu. See oli 45. rügemendi kapten Paul Maitla pataljon. Ja talle anti käsk - vallutada Grenaderimägi tagasi!

Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunki ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnalausumata tuli üle paarikümne haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.

Seda, mis toimus edasi, pole võimalik sõnades edasi anda. Grenaderimägi muutus Põrguhauamäeks. Selles lahingus ilmutas eesti sõdur suurimat mehisust, olles lahingueesmärgi nimel valmis andma oma elu. Enne mäele jõudmist kõlas võimas hurraa hüüe, mis viis venelased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi venelast. 30. juulil ründasid punaüksused taas Grenaderimägi, kuid Maitla pataljon pidas vastu.

 Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi kõrgete autasudega, nende hulgas sai Paul Maitla neljanda eestlasena raudristi Rüütliristi. Vanemleitnant Hando Ruusi autasustati vapruse eest aumärgiga Saksa rist kullas.

10. augustiks venelaste rünnakud vaibusid. Sinimäed jäid murdmatuks. Tannebergi liini rünnanud üksteist nõukogude diviisi ja kaks brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga kaotas Punaarmee 160-170 tuhat meest. Neis lahinguis sai vaenlane kõige tugevamalt tunda eesti meeste relvade raskust. Siin näidati sissetungijale, kuidas võitleb oma kodumaa vabaduse eest eestlane ja kui kallist hinda tuleb maksta selle maa vallutajal iga jalatäie eest.

 

Lahingud Lõuna-Eestis  tagasi

Pärast Punaarmee rünnakuid Sinimägedes võttis siinne rinne tavalise positsioonisõja ilme. Saksa 3. SS-soomuskorpuse juhtkond, olles veendunud, et vaenlane ei suuda siinset rinnet läbi murda, saatis Nordlandi soomusüksuse ja Strachwizi tankiüksuse Sinimägede alt Lätti Tukkumi rindele.

Nagu hiljem selgus, tõmbas Leningradi rinde juhatus 4. augustil Sinimägede rindelt välja 2. löögiarmee ja viis selle üle Pihkva Tartut vallutama. Sinimägede rinnet jäid ründama 8. armee diviisid ja seetõttu jäi siin ründaja surve ka väiksemaks. Ilmselt tuli nõukogude väejuhatuse peakorter järeldusele, et Sinimägede rinnet ei suudeta läbi murda ja tehti otsus Eesti vallutamiseks lõunast, st. üle Võru-Tartu Tallinna suunas, kuna Valga suunal liikunud 3. Balti rinde rünnakud olid olnud edukad ja tee Tartu vallutamiseks oli avatud.

Pärast Nõukogude 2. löögiarmee saabumist Lõuna-Eesti rindele alustasid 3. Balti rinde väeosad Tartu vallutamise operatsiooni rööbiti pealetungiga Valga-Riia suunas. Nõukogude allikaist on selgunud, et nende peakorteri plaanis oli Narva rindel asunud eesti ja saksa väeosade likvideerimine löögiga üle Tartu nende selja taha. Selle plaani teostamiseks saatis 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesandeks oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 8. armeega. Samuti nähti ette murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas. Selle plaani teostamist alustati 10. augustil 1944. 11. augustil vallutas nõukogude 2. löögiarmee Petseri. 13. augustil vallutas 1. löögiarmee Võru ja liikus edasi Tartu maantee suunas.

 Saksa 207. Julgestusdiviis, kes seni oli olnud selle rindelõigu tagalakaitsel ja kellele allusid kõik Lõuna-Eestis asunud komandantuurid ja Omakaitse, osutus ühtäkki eelpostil olevaks. Selle diviisi ülem kindralmajor Schwerin oli sattunud olukorda, kus pidi juhtima kogu rinde tegevust. Teiseks võimukandjaks sellel rindelõigul oli Tartu Omakaitse maleva ülem kolonel Jaanson.

Venelaste pealetungi algul puudusid 207. Julgestusdiviisil täielikult andmed ründajate jõududest ja kavadest. Alles 13. augustil jõuti Omakaitse luure abiga selgusele, et punaväed liiguvad mitmes kolonnis lõunast Tartu suunas. Nende vastas oli ainult nõrgalt relvastatud 1. piirikaitserügement ja üks sakslaste pataljon. Nähtavasti ei pidanud saksa väejuhatus tarvilikuks saata lõuna poole Emajõge ühtki paremini relvastatud väeüksust, mis oleks aidanud piirikaitserügemendil ja Omakaitse üksustel Punaarmee edasitungi tõkestada. Näib, et Lõuna-Eesti loovutamine oli sakslastel siis juba otsustatud.

16. augustil, kui vaenlane tegi kahe diviisiga dessandi Mehikoorma piirkonda, sai armeegrupi Narva juhtkonnale selgeks, et Narva rinnet ähvardab kottijäämise oht. Kuna seal toimus vaid positsioonisõda, otsustas saksa 3. SS-soomuskorpuse ülem saata Tartu rindele kindral Wagneri, kes võttis 207. Julgestusdiviisi ülemalt rindejuhataja kohustused üle. Sakslased tõid kiiruga kohale krahv von Strachwitzi soomusgrupi. 16. augustil alanud vastulöögiga hävitasid Saksa tankid 3 Vene diviisi ja päästsid olukorra.

Koos kindral Wagneriga sõitsid Narva rindelt Lõuna-Eestisse kolm võitlusgruppi: kolmest pataljonist koosnev kolonelleitnant Paul Venti võitlusgrupp, kus pataljonide ülemaiks olid major F. Kurg, kapten P. Maitla ja kapten H. Rannik; major A. Rebase võitlusgrupi üks pataljon, mille ülemaks oli kapten Sepa ja obersturmbannführer L. Degrelle'i umbes 300 noorest vallooni vabatahtlikest koosnev pataljon  Wallonia. Siin olid ees juba 1. piirikaitserügement ning 5. piirikaitserügemendi kaks pataljoni, 94. rügemendi üks pataljon ja  mõned Omakaitseüksused.

Narva alt saabunud tugevdus pani mõneks päevaks venelaste edasitungi seisma. Siis aga sai 67. armee juurde uusi jõude. Armee tankide ja liikursuurtükkide arv ulatus nüüd 300-ni ja maaväge toetavate lennukite arv 650-ni. Tartu lõiku toodi kolm värsket diviisi. 23. augustil läks 67. armee Tartust läänes pealetungile kaheksa diviisiga 11. Saksa jalaväediviisi vastu ja murdis järgmisel päeval sellest oma ülekaaluka soomusväe toetusel läbi.

Kindral Wagneri kavas oli Punaarmee üksusi Tartu-eelsetel positsioonidel võimalikult kauem kinni pidada, et rajada Tartu lõunaservale, umbes 6-8 km linnast, kindlustatud joon. See pidi kaarekujuliselt toetuma oma parema tiivaga Emajõele ja vasakuga Aardla järvele. Kindlustusjoone rajamisel kavatseti kasutada tsiviilisikute abi.

Kõik need abinõud võeti ette aga liiga hilja. 19. augustil murdsid Punaarmee üksused Ahja jõel olnud kaitsest läbi ja liikusid mööda Räpina ja Haaslava maanteed mööda Emajõe suunas. Ahja jõel kaitsel olnud üksused taganesid  üle Emajõe, selle põhjakaldale. Elvas asunud üksused tõmbusid 22. augustil Nõosse ja  asusid seal kaitsele. 23. augustil ründasid venelased Nõo kaitseliini. Tekkinud segaduses taganes osa kaitsjaid Tartu suunas. Haardesse jäänud kolonel Venti võitlusgrupp ja valloonide pataljon murdsid sama päeva õhtul piiramisrõngast välja ja asusid 24. augustil Tähtvere rajoonis uuele positsioonile.

23. augustil tulid venelaste tankid ootamatult üle Kärevere silla, kus saksa pioneerid olid tegemas ettevalmistusi silla õhkimiseks, oodates selleks käsku kindral Wagnerilt.  Silla juures kaitsel olnud Läänemaa Omakaitse lahingpataljon ei olnud tankitõrje relvi ja vene tankide ootamatu ilmumine viis mehed segadusse ning nad taganesid Kärevere metsa. Venelaste tankikiil tungis edasi ja 24. augustil jõuti Nõela külla. Veel tegid valloonid katset venelased tagasi lüüa, kuid  viimaste vasturünnak surus nad tagasi Kärknasse.

Tartu suunal rünnakule asunud Vene 67. armeele vastupanu osutamiseks otsustas Saksa rindejuhatus paisata sellele vastu kuulsa tankikindrali Strachwitzi soomusgrupi, mis kiiresti Lätist Elvasse toodi. Soomusgruppi kuulus umbes 60 tanki, sama palju liikursuurtükke ning soomukitel kaks rügementi jalaväge. 23. augustil tabas aga väeosa ebaõnn. Palupera jaama juures sai kindral Strachwitz autoõnnetuses raskelt vigastada ja hukkus operatiivosakonna ülem. Ometi läksid sakslased 24. augusti hommikul Uuta küla juurest rünnakule. See, ligi kilomeetri laiune tankikiil oberst Schmittgeni juhtimisel liikus mööda Elva-Tamsa teed Pangodi suunas, kuid venelased olid saanud vangi langenud saksalastelt kavandatavast tankirünnakust teada ja ründajaid ootasid ees suured tankitõrje üksused. Tamsa lahingus sakslaste soomusgrupi rünnak peatati ja  see kandis suuri kaotusi.

25. augustil algas  Punaarmee rünnak Tartule, tungides linna Viljandi, Riia ja Võru maantee kaudu. Keskpäevaks olid nad juba  Toomemäel ja Jaa-ma platsil. Linnas toimusid ägedad tänavalahingud.  Linna kaitsnud võitlusgruppidel kadus ühtne juhtimine ja taganemisel linnast jäid sillad Emajõel õhkimata. Venelased tulid kiiresti üle sildade ja moodustasid sillapea, mis hõlmas kogu põhja pool Emajõge asunud linnaosa.  26. augustil vallutasid Punaarmee üksused Maramaa ning liikusid edasi Vasula suunas, mille vallutasid järgmisel päeval.

 

Lahingud Voldi – Laeva tandril  tagasi

25. augustil jätkus venelaste edasitung Tartust lääne pool. Degrelle'i valloonid taandusid ränkraskes tõrjelahingus Kärknast Voldile. Viis Vene diviisi olid siin juba valgunud üle Suure-Emajõe. Linnast idas suutis major A. Rebane seevastu venelaste ületulekukatsed tõrjuda. Jättes maha 500 langenut, põgenesid venelased Emajõe taha, kusjuures üks 45. rügemendi kompanii lõi ajuti isegi vastaskaldal sillapea.

Venelaste kiilumine operatiivgrupi Narva tagalasse 30 km sügavuselt Kärevere-Laeva ja Kärkna-Voldi suundadel oli väljakannatamatu ja nii kavandas Saksa väejuhatus siin ulatuslikuma vastulöögi. Selleks toodi Tartu alla 87. jalaväediviisi kaks rügementi ning samal õhtul üle Pärnu 563. jalaväediviis. Leedust toodi kodumaale 37. ja 38. Eesti politseipataljon. Kõige ohtlikumale suunale Voldi alla suunati  algul 20. Eesti diviisi 46. rügemendi vastmoodustatud uus pataljon (endine Soome 200. rügemendi I pataljon) SS-Hauptsturmführer Voldemar Pärlini juhatusel. 27. augustil saabus pataljon Tabiverre ja allutati 87. jalaväediviisi ülemale kindralmajor vabahärra Mauritz von Strachwitzile (mitte segi ajada tankikindraliga).  28. augustil paisati pataljon vasturünnakule. Kallaletungi lähe oli Joora talu juures. Kell 11.00 algas lennuväe rünnak ja selle kattel tõusis tormijooksule 11. kompanii SS-Ostuf Vaas'i juhatusel. Raevukas lähivõitluses vallutati Pupastvere küla kella poole kahe ajal päeval. 29. augustil jätkus rünnak. Püsti, automaatidest tulistades ründasid meie soomepoisid vaimustuse ja hoolimatusega, kuigi venelaste ülekaal oli lausa uskumatu. Õhtuks vallutati Õvi II ja 30. augustil "Tiigrite" ning lennuväe mõjusal toetusel Õvi I. Seega oli venelaste rünnakukiil Emajõeni kaheks löödud. Üks Vene diviis oli täielikult hävitatud - lahinguväljale jäi maha 3000 punaväelase laipa. Saagiks saadi mitu suurtükipatareid ja ohtralt muid relvi ning varustust. Meie kaotus piirdus 34 langenu ja 136 haavatuga. Selle sangariteo eest autasustati korraga 44 pataljoni võitlejat II-klassi Raudristiga. Saksalaste väitel oli see esimene kord, kus ühes pataljonis korraga nii palju võitlejaid  autasustati.

Laeva all andis vastulöögi 29. augustil 37. ja 38. politseipataljon viimase ülema major Julius Ellandi üldjuhtimisel. 38. pataljoni 2. kompanii vallutas üllatuslöögiga Kärevere mõisa, hävitades ja paisates laiali siin paiknenud 300-mehelise Vene üksuse. Saagiks saadi neli tanki, suurtükke ja miinipildujaid. Kompanii kaotus oli tühine (kaks haavatut). 37. pataljon kolonelleitnant Martin Bergmann'i juhatusel vallutas üllatuslöögiga Kärevere silla ja tungis üle Emajõe. Kotti jäi 282. Vene diviis, üks tankibrigaad ja kaks rünnaksuurtükkide polku, mis hävisid katseis üle jõe pääseda. Kärevere sild lasti õhku ja seega oli rinne siin julgestatud.

 

Sakslaste taandumisplaan "Aster"  tagasi

Ettepaneku kogu armeegrupi Nord tagasitõmbamiseks Daugava jõe taha oli kindral W. Model teinud Hitlerile juba 12. augustil 1944. Kuid Hitler oli olnud selle ettepaneku vastu. Lisaks poliitilistele kaalutlustele seoses Soomega, oli Hitler oma keeldumist põhjendanud veel raskustega mereväe juhtimisel. Kontrolli kaotamisega Soome lahel, pääsenuks Nõukogude merevägi Balti merre, mis oleks raskendanud laevaühendust Rootsi ja Soome sadamatega, mille kaudu toimus saksa väeüksuste varustamine Soomes.

15. augustil 1944 palus armeegrupi Nord ülem kindral Friessner Hitlerilt luba oma väegrupi tõmbamiseks Riia-Dünaburgi joonele. Selle tulemuseks oli kindrali tagandamine Hitleri poolt. Uueks armeegrupi ülemaks määrati kindralfedmarssal  F. Schörner.

Uuesti hakati ettevalmistusi saksa väeosade äraviimiseks Narva rindelt tegema 12. septembril. Armeegrupi Nord juhtkond asus kokkuleppel maavägede kindralstaabiga ette valmitama taandumisplaani "Königsberg", mis nägi ette Saksa üksuste väljaviimise Eestist. Hitlerit sellest plaanist ei informeeritud ja ametlikult oli tegemist vaid "õppustega". Hiljem sai sama plaan koodnimetuseks "Aster". See plaan nägi ette saksa väeosade järk-järgulise taandumise Eestist läbi Pärnu-Viljandi "koridori" Riia suunas. Vastavalt plaanile alustas armeegrupp Nord vaikselt juba 14. septembril oma raskeüksuste väljaviimist Eestist.

14. septembril 1944 algas Väike-Emajõel Punaarmee pealetung. 3. Balti rindele oli antud ülesandeks vallutada Valga ja anda seejärel  löök mereni, et ära lõigata sakslaste Narva grupeeringu taandumistee. Vaatamata visale vastupanule oli selge, et sakslasi ootab Eestis ees tõsine katastroof. Saksa luure oli teadlik Punaarmee ettevalmistustest suurrünnakuks ka Tartu rindel ja 15. septembri hommikul kandis armeegrupi Nord juhataja kindralfeldmarssal F. Schörner maavägede kindralstaabi ülemale kindral Guderi-anile ette, et Punaarmee alanud pealetungi tõttu on sakslaste kaitse segamini löödud.  Schörner teatas:

"Ma palun tungivalt, et kõrgem ülemjuhatus annaks veel täna käsu plaani "Aster" täitmiseks. /.../ Nüüd on viimane moment, et üldse ära minna. Kui venelased asuvad Tartu rindel pealetungile, on oht, et meid ümber piirataks."

Alles siis, kui armeegrupil Nord jäi Saksamaaga ühenduse pidamiseks kitsas koridor Riia taga ja seegi vaid maanteed kaudu, kuna raudteeühendus seoses Jelgava (Miitavi) langemisega venelaste kätte oli juba ära lõigatud, nõustus Hitler väegrupi tagasitõmbamisega. Kuid seda tingimusel, et Tallinna ümbrusse luuakse sillapea, mille abil oleks võimalik takistada Nõukogude sõjalaevastiku pääsemist Balti merre. Selle kohta on kindral Steiner oma mälestustes kirjutanud:

"Septembri algul kutsuti mind peakorterisse. /.../ Hitler ütles mulle: "Nüüd olen ma otsustanud Eesti maha jätta, kuid ma ei saa kaotada kontrolli Balti mere üle. Muidu ei saa me Rootsist rauamaaki. Seepärast olen ma sunnitud looma Tallinna kohal sillapea."

Sõitsin viivitamatult Eestisse tagasi ja korraldasin 11. Ida-Preisi jalaväediviisi ja eesti vabatahtlike diviisi osalise motoriseerimise./.../ Informeerisin armeegrupi Nord juhtkonda minu poolt vastu võetud abinõudest ja oma kõnelusest Hitleriga. Mulle jäi veel kibe kohustus - kõigi sõjaliste kaalutluste kiuste- teatada eelseisvast taganemisest eesti rahvale. Raadio teel kutsuti minu staapi Eesti vabatahtlike kindral-inspektor, kindralmajor J. Soodla ja Eesti Omakaitse inspektor kolonel Sinka. Kui olin neile teatanud Eesti loovutamisest, ütles kolonel Sinka: " Kas teate kindral, mis te meile teinud olete. Te olete eesti rahvale teinud surmaotsuse!"

"Niikaua, kui elab intelligents, ei sure rahvas", oli minu murelik vastus. "Sõitke kohe Tallinna tagasi, pange intelligents sadamas laevadele. Koguge kokku eesti noorus ja viige nad julgesse kohta. Viige kõik, kes seda soovivad mööda mereäärset teed lõunasse. Teil on veel ainult mõned päevad aega, pärast seda on juba hilja..."

Steineri mälestustest ei selgu, millised väeosad määras Hitler Tallinna sillapeasse jääma. Kuid edasised sündmused näitasid, et sinna olid arvatud kõik eesti väeosad 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülema kindral Augs-bergeri juhtimisel, kes oli samuti võtnud osa Hitleri juures toimunud nõupidamisest.

16. septembril toimus Hitleri peakorteris nõupidamine, kus Hitler andis kohe nõupidamise alguses loa plaan "Aster" ellu viia. Kaks päeva hiljem, 17. septembril, murdis Punaarmee Emajõe rindel läbi ja sellest tingituna loobus Hitler Tallinna sillapea mõttest. Samal päeval kutsuti 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem F. Augsberger Hitleri peakorterisse ja sealt tagasi tuli ta korraldusega evakueerida võimalikult rohkem elavkoosseisust Saksamaale.

 Esimeses järjekorras pidi Eestist välja viidama raskerelvad ja mehhaniseeritud üksused. Taandumist pidid katma eesti üksused, kes pidid taanduma Lagedi-Viljandi-Pärnu joonele ja asuma seal kaitsele. Eesti väeosade edasisest saatusest plaani koostajad ei hoolinud ja see oli paljuski üles ehitud eestlaste hukkumisele. Eesti väeosi saksa väeosade taandumisest ei informeeritud ja neile antud instruktsioonidest nähtub, nagu oleksid sakslased soovinud end rohkem kaitsta eestlaste, kui pealetungiva Punaarmee eest. Kategooriliselt oli keelatud eesti väeosadele raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse jätmine. Armeegrupi Nord päevikus on sellest kirjutatud järgmist:

Sõduritel 20. SS-jalaväediviisis ja piirikaitserügementides ei ole vajalikku vastupanu tahet. Valga ja Tartu ruumi kogemusi arvestades ei ole ka eesti omakaitselased usaldusväärsed. SS-tankikorpuse piirkonnas on olemas partisaniliikumise oht eesti "metsavendade" näol. On vaja reorganiseerida eestlastest väeosad ja viia need saksa-eesti võitlusüksustesse. Vähemalt raskerelvad peavad olema sakslaste ja usaldusväärsete eestlaste käes."

Saksa võimude käitumise põhjal võib teha järelduse, et nad ei suutnud mitte midagi taibata eestlaste taotlustest. Oma suurrahvuslikus kõrkuses umbusaldasid nad eestlasi ja tegid kõik selleks, et takistada eestlaste organiseerumist ja lämmatada nende iseseisvuspüüdlused. Meie iseseisvusliikumine oli neile arusaamatu ja seda võeti eestlaste veidrusena. Eestlaste saatuse suhtes olid sakslased täiesti ükskõiksed. Neid huvitas ainult oma naha päästmine. Ja nii seisidki saksa mundris eesti mehed 1944. aasta septembris Emajõe ääres tegelikult juba üksi - reedetuna ja mahajäetuna.

Miks Saksa võimud ei tulnud vastu eestlaste soovidele, selgub ka ühe Eestis asunud saksa luureohvitseri 29. juulil 1944 Berliini saadetud ettekandest, kus viimane teatab:

“Minu arvates on olukord praegu järgmine: Eestlased suhtuvad vaenulikult niihästi sakslastesse kui ka venelastesse. Vaid see, et eestlased on võimelised ainult saksa abiga venelast tagasi tõrjuma, on teinud võimalikuks praeguse koostöö. Kui aga mõni kolmas võim, näiteks Inglismaa, garanteeriks Eesti piirid, siis ma ei kahtle hetkekski, et eestlased alustaksid viivitamatult mässu sakslaste vastu. See on ka põhjuseks, miks saksa ülemjuhatus ei julgenud Eestis moodustada suuri eesti üksusi eesti ohvitseridest juhtkonnaga, kuigi seda oli eestlastele lubatud. Peapõhjus seisneb aga ikkagi selles, et õigel ajal ei tunnistatud Eestit kui iseseisvat riiki. See on eestlaste peamine etteheide.”

 

Viimane vastupanu  tagasi

href="../../My%20Documents/Documents%20and%20SettingsAdministratorDesktopKodulehedLennuväevent.jpg">17. septembril alanud Punaarmee suurpealetung Emajõe rindel oli suunatud 1. piirikaitserügemendi, 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljoni ja kolonel Paul Venti  võitlusgrupi positsioonide pihta. Vaenlase kahurite turmtuli hävitas mitte ainult kaitsjate kaevikud, vaid ka neis olnud mehed. Kolmes kohas, kus vastane alustas Emajõe ületamist, ei jäänud seal kaitsel olnud kompaniidest peaaegu kedagi järele ja jõe ületamine toimus karistamatult.

1. piirikaitserügemendi umbes 2000 mehest pääses vaenlase üksuste haardest välja vaid umbes paarsada, kes nüüd asusid Koosa teedesõlme kaitsele ja tegid seda edukalt. Punaarmee tankide survel taganeti siit Alatskivi piirkonda, kus taas kaitsele asuti, võideldes pealetungiva vastasega pimeduse saabumiseni, olles seejärel sunnitud taanduma.

Luunjas üle Emajõe tulnud Punaarmee üksustel oli vastas 94. Julgestusrügemendi pioneeripataljon, kes oli vaenlase suurtükitules kaotanud palju mehi ja punased võisid takistamatult liikuda edasi Pilka suunas, kus võitles JR-200 pataljon.

Pataljoniülema sõnade järgi võitles see "kui madu sipelgapesas", andes hoope paremale ja vasemale. 18. septembri öösel tuli käsk liikuda Kudina piirkonda, kus taas kaitsele asuti. Pataljonis oli võitlusvõimelisi mehi järele jäänud vaid 130 ringis.

Kolonel P. Venti võitlusgruppi, kes kaitses Narva maantee suunda Vahi ja Taidla vahel, ründas Nõukogude 108. korpus. Venti kolm kokkukuivanud pataljoni panid sangarlikult vastu, pidades kohati käsitsivõitlusi, kuid olid lõpuks sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase ees taanduma. Kolonel Paul Vent ise jäi oma komandopunktis punaste kätte.

Major A. Rebase võitlusgrupile ja 5. piirikaitserügemendile, mis asusid Venti võitlusgrupi ja 94. rügemendi ühe pataljoni vahel, ei pööranud jõe ületanud venelaste väeosad mingit tähelepanu, vaid tormasid neist mööda põhja poole, ilmse eesmärgiga nad sisse piirata. Need üksused ei saanud kannatada ka venelaste suurtükitulest. Raadioside puudumise tõttu polnud 5. piirikaitserügemendi ülemal selget ülevaadet olukorrast. Nii jäid A. Rebase võitlusgrupp ja 5. piirikaitserügement esialgu paigale ja alustasid taandumist alles siis, kui olid jäänud kaugele vaenlase tagalasse. Major A. Rebase võitlusgrupp liikus Vara ja Maarja Magdaleena suunas, jõudis 18. septembri hommikuks Vara piirkonda ja oli sama päeva õhtuks vaenlase haardest väljas. 5. piirikaitserügement alustas taandumist Vesneri suunas, kuid ei suutnud enam vaenlase haardest välja pääseda.

Saksa väejuhatusel oli kavas taanduda kaarliikumisega ümber Võrtsjärve. Taandumislahinguid pidasid Saksa 207. ja 87. diviis. 207.diviisi käsutuses, kes pidas lahinguid Peipsi järve - Vara-Roela-Rakke joonel, oli kolonel Kivi Omakaitserügement, Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon ja umbes 200 meest 1. piirikaitserügemendist. Taandunud Piibe-Edru-Salla joonele, võttis taandumislahingute juhtimise üle 20. Eesti relvagrenaderide diviis. Saksa 87. diviis, kes pidas taandumislahinguid Võrtsjärve põhjakaldal, koosnes kahest väikesest rügemendist, kuhu kuulusid ka Soomepoiste pataljon ja 37. ning 38. politseipataljon.

tfdEhkki vaenlane oli tugevas ülekaalus, osutasid taanduvad väeosad neile ägedat vastupanu, minnes kohati isegi vasturünnakule. Tartumaa Omakaitse 5. lahingpataljon, kes oli varustatud vanade püsside ja kuulipildujatega, osutas punasele Eesti Korpusele selle liikumisteel ägedat vastupanu. Tema vasakpoolne naaber - Võrumaa Omakaitse lahingpataljon lõi vaatamata oma puudulikule relvastusele mitmel korral tagasi vaenlase tanki- ja jalaväerünnakud. Kuid peagi olid pataljonid laskemoona puudumise tõttu sunnitud taanduma. 20. septembril jõuti Paide. Kirnas kutsus Tartumaa Omakaitse pataljoniülem kompaniiülemad enda juurde ja teatas neile:

"Mul ei ole sidet rügemendiga ega teiste ülematega. Ma näen kõigest, et mäng on läbi. Ma loen enda ja teie kohustused lõppenuks ning tänan teid kohustundliku tegevuse eest. Igaüks on vaba ja teenigu kodumaad oma äranägemise järgi. Ma palun teid seda oma meestele edasi öelda!"

Ööl vastu 18. septembrit liikus soomepoiste pataljon uue rügemendi koosseisus Maarja-Magdaleenast põhja poole ja asus kaitsele Kudina piirkonnas. Seal sooritas ta sama päeva õhtupoolikul eduka vasturünnaku vaenlasele, kes püüdis tema positsioone haarata. Järgmisel ööl taanduti oma väeosa koosseisus Jõgevale, kus asuti kaitsele Pedja jõe joonele. Seal lõi pataljon ründava vaenlase korduvalt tagasi. 20.septembri öösel taanduti juba uutele positsioonidele Aidu piirkonnas.

Lõunarinde liikumisega kaugele põhja ja läände sattusid Narva rindel asuvad väeosad äärmiselt kriitilisse olukorda. Neid võis päästa ainult kiirendatud taganemine, kuid saksa väejuhatus, olles nähtavasti segaduses venelaste ootamatust läbimurdest Emajõe rindel, jättis kehtima kõik varem antud korraldused aeglaseks taandumiseks Tallinna sillapeasse. Sellest tingituna alustasid Narva rindel võidelnud väeosad taandumist liiga hilja ja jäid pealetungiva vaenlase haardesse.

Narva rindel olnud 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement said käsu taandumiseks 17. septembril kella 16-18 vahel. Nad pidid liikuma Tallinn-Viljandi- Pärnu joonele. 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi osad ja pataljon Narva pidid alustama taandumist 19. septembril kell 6. Kõik väeosad pidid liikuma üle Tudulinna ja kasutama taandumisel ainukest Avinurme-Rakke maanteed. Juba Tudulinnas algas väeosade kuhjumine. Teedel aga olid suured ummistused ja segadused. Et kiiremini edasi liikuda, hakati väeosades üleliigset varustust vooridelt maha jätma. Vabanenud veokitele aga paigutati haiged ja hõõrdunud jalgadega mehed.

20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem, saanud teada tekkinud katastroofilisest olukorrast Emajõe rindel, andis 18. septembri hommikul Rakkes olles diviisi sandarmeeriale korralduse pidada kinni kõik veoautod, laadida neilt varustus maha ja saata tühjad autod Avinurme-Tudulinna teed mööda tagasi, et võtta peale teel ettejuhtuvad lahingüksused ja tuua need Rakkesse. Siin tahtis ta need paigutada taanduvate vägede vasaku tiiva kaitseks. Kokku saadi umbes 90 veoautot, mis kohe Avinurme-Tudulinna poole teele saadeti.

Vahepeal muutus aga Jõgeva suunas taganevate vooride ja suurtükiväeosade olukord kriitiliseks ja sinna oli kiiresti vaja välja panna tiibkaitse. Kuna kohapeal selliseid üksusi ei olnud, andis 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem 19. septembri varahommikul korralduse, hakata vooridelt mehi maha võtma, jättes igale veokile ainult ühe mehe. Nii saadi kokku umbes 300 meest. Need anti kolonelleitnant Riipalu käsutusse, kes nendega Eru-Salla joonel Vägeva-Rakke teed kaitsma asus.

Eelpool mainitud 90 veoauto sõit Tudulinna suunas võttis palju aega, kuna vastassuunas liikusid voorid ja suurtükiväeosad, mistõttu teed olid sageli ummistunud. Avinurme-Tudulinna vahel kohtas autokolonn saksa 111. rügementi, kes seal autodele laaditi ja seejärel alustati tagasisõitu Rakke suunas. Vahepeal oli aga üks Eesti Laskurkorpuse eelsalk jõudnud Kõveriku kohal maantee oma valdusse võtta ja autode pihta avati tuli, mille tulemusel 111. rügement enamuse oma meestest kaotas.

Selle kohta kirjutas Eesti Laskurkorpuse ajaleht "Võitlustee":

"19.septembri õhtul, kella 24.00 paiku avastati Avinurme poolt Kõverikule lähenev vaenlase autokolonn, millel oli umbes pataljon jalaväge /.../ Rubljovi üksus, kes asus siin kaitsel, avas läheda maa pealt kolonni pihta tule, tekitades talle suuri kaotusi elavjõus."

Seega oli abijõudude kiire kohaletoomine nurjunud. 19. septembri keskpäeval lendas 20. Eesti relvagrenaderide diviisi ülem Augsberger lennukil Hitleri peakorterisse Berliini. Arvatavasti kutsuti ta sinna selleks, et talle teatada Tallinna sillapea loomise käsu annulleerimisest. Kuid on võimalik, et ta lendas Berliini omal algatusel, et teatada olukorrast Narva rindel, kuhu kõik eesti lahingüksused sisse jäid, nii et Tallinna sillapea moodustamiseks polnudki tegelikult enam mehi.

Vaenlase eelsalk hõivas Avinurme teedesõlme 20. septembril umbes kella 4 paiku hommikul. 3. piirikaitserügement kolonelleitnant M. Kaerma juhtimisel, kes oli alustanud umbes keskööl liikumist Tudulinnast Avinurme suunas, sattus vaenlase kaitsele ja oli sunnitud lahingupositsioonid sisse võtma. Lahing algas umbes kella seitsme paiku hommikul ja kestis 13-ni. Kuna rügemendil ei õnnestunud Avinurme juures läbi murda, valgusid mehed Avinurmest põhja pool olevatesse metsadesse laiali. Osa neist sattus vaenlase kätte vangi.

2. piirikaitserügement jõudis Tudulinna 20. septembril umbes kella 6 paiku hommikul. Siin sai rügement käsu liikuda üle Oonurme Tudu-Viru-Roela peale. Porkuni juures aga piiras vaenlane rügemendi ümber ja võttis vangi.

Sinimägede rindel "Mayeri" võitlusgrupi koosseisu kuulunud 46. rügemendi I pataljon kapten P. Lehola juhtimisel sai 18. septembril käsu, alustada rännakut üle Jõhvi-Tudulinna Avinurme, kus ta pidi saama uue korralduse. Jõudnud 20. septembril Tudulinna, kus olid juba ees kaks politseipataljoni ja pataljon Narva, selgus, et vaenlane on tee Avinurme ära lõiganud, ja nad hakkasid liikuma Oonurme suunas. Kuid piiramisrõngast nad enam välja ei pääsenud.

Seega jäi vaenlase haardesse 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi II pataljon, 46. rügemendi I pataljon, pataljon Narva, Sihveri pataljon, 2., 3., 4., ja 6. piirikaitserügement ning 288. ja 292. politseipataljon - ühtekokku vähemalt 12 tuhat meest.

Ülalmainitud väeosade jäämisel vaenlase haardesse aitasid kaasa ka sakslased, kes liikudes eesti üksustest eespool purustasid enda järel kõik maanteesillad, takistades seega eesti väeosade taandumist,  jättes need sihilikult katma oma väeosade taandumist.  

Narva rindelt taandunud väeüksuste jõudmisega Rakke piirkonda jätkus taandumine koos Emajõe rindelt taganenud väeosadega. Major A. Rebane kattis taandumist Piibe rajoonis ja kolonel H. Riipalu Erdu-Salla joonel, kus neil tuli korduvalt vaenlase rünnakuid tagasi lüüa. 87. diviisi koosseisu kuulunud soomepoiste pataljon asus kaitsel Aidu piirkonnas ning 37. ja 38. politseipataljon Puurmani rajoonis Pedja jõel. 21. septembril taandusid need pataljonid Põltsamaa jõe joonele, kus soomepoiste pataljon asus Põltsamaa linna kaitsele. 21. septembri õhtul saabus käsk positsioonid maha jätta. Rekvireerides teeäärsetest taludest hoburakendeid ja vähendades varustust, liikusid pataljonide osad Viljandi suunas. Meestele oli antud valida: kas tulla kaasa, või jääda maha. Jõudnud aga Viljandi lähistele selgus, et ollakse sügavas kotis. Avatud oli veel vaid Mõisaküla suund. Nüüd algas kihutamine Lätimaa poole.

21. septembril alustas Viljandist taandumist piirikaitse tagavararügement ning 22. septembril Võrtsjärve rannavalves olnud Omakaitse pataljonid. Siin jäid taandumiskäsu mittesaamise tõttu vaenlase kätte Sakalamaa I lahingpataljoni 1. ja 2. kompanii.

23. septembril jõudis Nõukogude 2. löögiarmee Pärnu-Halliste-Viljandi joonele. 24. septembril püsis veel Väike-Emajõe rinne ja taganevad järelväed hoidsid Pärnu–Kilingi–Nõmme-Mõisaküla joonel lahti Pärnu–Hei-naste-Riia maanteed.

Samal ajal Narva-Tallinna maanteel taanduvaid väeosi peaaegu polnud. SS diviisid Nordland ja Nederland viidi rindelt minema raudteega ja viimaseks raudteel taandujaks oli 286. politseipataljon, mis oli olnud piirikaitserügementide varus Kuremäel.

Kehras asunud 20. Eesti relvagrenaderide diviisi väljaõppe pataljon, mille koosseisus oli umbes 2000 meest, asus 19. septembril Uusküla-Saha-Lagedi jaama joonel kaitsele. 21. septembri hommikul aga teatas pataljoniülem, et Eesti jäetakse ilma vastupanu osutamata maha ja pataljonile on antud käsk Eestist lahkuda. Lahkumine oli vabatahtlik. On teada, et osa sellest pataljonist asus Raasiku jaama juures kaitsele, kuid vastase tugeva tankirünnaku järel lahing kaotada.

 

Lahingud Avinurmes  tagasi

11. septembri hommikul arutati Hitleri peakorteris armeegrupi Nord ülema, generaloberst Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus see kiiresti ellu viia. Samal päeval said vastavasisulise korralduse armeegrupid Nord ja Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätimaale. Nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere-Paide  Pärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.

18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks kapten Harald Rii-palu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Peale kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas.

Kui alguses koosnesid taanduvate väeosade autokolonnid ainult sõjaväelastest ja sõjatehnikast, siis alates Raudilt liitusid nendega ka sõjapõgenike voorid laste, loomade ja kraamikoormatega. Ilm sel hommikul oli udune, mis kaitses taanduvat voori venelaste pommirünnakute eest.

Keskpäevaks jõudis üks 20. diviisi taanduv voor Iisakusse, kust suunduti edasi Tudulinna. Avinurme jõuti 19. septembri õhtu eel ja ööpimeduse saabudes jätkati teekonda.

Samal ajal oli Kõverikule jõudnud venelaste 921. polgu 1. pataljon, kes saatis Avinurme-Mustvee teeristile välja eelsalga ja Avinurme poolt tulnud Saksa 111. rügemendi voori ees liikunud autokolonn sõitis otse teeristil olnud vaenlase varitsusele sisse. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht, ilmselt väsimusest tingituna, Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast teeotsast mööda ja sattus umbes 1,5 km teeristist Mustvee poole vaenlase varitsusele.

Lahing algas veidi enne keskööd. Autokolonn koosnes väidetavalt viiest masinast, kus oli peal umbes 120-140  meest.  Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki. Esimene masin sai vaenlase kahurist otsetabamuse, millel olnud umbes 25 meest said kohe surma. Teistelt autodelt hüppasid mehed maha ja hajusid pimedusse. Umbes kümmekond neist langes põgenemisel. Autod tulistati venelaste liikurkahurite poolt puruks.

Avinurme-Mustvee teel liikunud eesti üksused said 20. septembri varahommikul käsu tõmbuda tagasi  Avinurme kiriku juurde, kuhu pidi saabuma abiväge, et alustada vasturünnakut.

Toimunud lahingust võttis vastase poolel osa  27. polgu ülema polkovnik Trankmanni  poolt juhitud eelsalk ning sama polgu 2. pataljon, mis olid tugevdatud 12 tanki ja 8 liikursuurtükiga.

Eesti väeosadest osalesid selles lahingus  3. ja 6. piirikaitse rügementide üksused ja 288. ja 292. politseipataljonide osad. Raskerelvadest võttis täies koosseisus lahingust osa 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi 3. suurtükigrupi kolm patareid, kokku 14 neljatollise haubitsaga ja üksikud grupid sama diviisi 45-st rügemendist. Saksa üksustes osalesid lahingus 258. diviisi 130. rügemendi osad. Kokku võttis lahingust osa umbes paar tuhat meest, kuigi mehi oli Avinurmes palju rohkem, kuid jäänud juhtideta ja väikeste gruppidena paksus udus ekslevad mehed lahingus ei osalenud. Eesti ja saksa üksused olid relvastatud  põhiliselt vaid kergerelvadega – kuulipildujate, automaatpüstolite ja vintpüssidega. „Tankirusikaid” oli ainult 20. diviisi meestel ja neidki napilt. Vastasel oli küll elavjõudu vähem, kuid seevastu oli neil tunduv ülekaal raskerelvade – tankide ja liikursuurtükkide tulejõus.

Viimane eesti üksuste vastupanulahing toimus Avinurme asulas, mõnisada meetrit kirikust lääne pool, mis kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased eesti üksuste võitlejad lahingu piirkonnast.

Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Haavatud paigutati vankritele ja voor, kus oli samuti palju põgenikke, hakkas liikuma Tudulinna suunas.

Varsti peale seda toimus vastase kontsentreeritud rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Punaväelaste jõudmisel kirikuni polnud ei kiriku ees ega kirikus enam mitte ühtegi vastupanu osutavat võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, kellest enamus polnud teadvusel.

Kirikus toimunu kohta kirjutab laskurkorpuse politruk N. Vanaselja: „Kiriku juurest ja isegi selle esikus lajatavad granaatide plahvatused ja kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitu pugenud hitlerlaste gruppe.”

Nii tapeti elajalikult kiriku altari kõrval lamanud rasked haavatud. Laudpõrandasse sööbinud veri, kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud kiriku seintes on veel nüüdki selgesti nähtavad…

Liikudes Avinurmest edasi Tudulinna suunas, avastasid polkovnik Trankmanni polgu võitlejad  taganeva voori haavatutega, mille vastu mindi „otsustavalt” pealetungile. Automaatide tule ja tankiroomikutega lömastati  umbes kilomeetri ulatuses haavatuid, voorisõdureid ja  hobuseid.

Vooris olnud Eesti relvagrenaderide 20. diviisi ohvitser Valdo Kallion on selle kohta kirjutanud:

 „Olin ühe voorivankri tagumisel otsal.  Olles haakinud lahti oma vöörihma, olin üliväsinuna vajunud noore inimese raskesse unne. Mingi seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku ning senikuulmatu hääle peale ajasin lahti oma silmad. Minust ülejärgmise vankri ees, umbes 5-6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks pealuust välja tunginud hobuse silma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus looma viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis panid vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Hobuse tagumine pool oli juba tanki roomikute all. Poolest saadik tanki luugist väljas olles seisis nõgine punaväelane, näol irve ja käes kone 1), olles valmis hävitama iga ettejuhtuva elusolendi.

Ainult sajandik sekundit kulus olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Rullisin end hetkega üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi ja roomasin sealt mõni meeter eemal olnud põõsa taha  ja sealt sik-sak hüpetega järgmiste põõsaste taha. Kogu minu liikumine toimus kone kuulide rahes. Selja taha jäi  kaikuma tankiroomikute lõgin ja nende alla aetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed…”

Nii mõrvati polkovniku pagunitega timuka Trankmanni käsul Porkuni kirikus eesti sõdurid ja lömastati tankiroomikutega Tudulinna maanteel üle kilomeetri taganevast voorist haavatute ja hobustega. Samuti hukati kõik vangi langenud eesti sõdurid.

Kuidas  aga kirjeldasid  kogu Avinurmes  toimunut  Punaarmee kõrged ohvitserid. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann kirjutab:

„Käigu pealt tulistades kiilusid tankid ja iseliikuvad suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega. 317 hitlerlast hävitati. Üle 600 mehe väeti vangi (?). Suurtüki  ja  miinipilduja tulega, ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast ja 35 hobust. Lisaks saadi sõjasaagiks 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suurel hulgal toiduainete ja varustuse ladusid.”

Eesti Laskurkorpuse juhtkonda kuulunud ohvitseride poolt kirja pandud memoaarides toodud andmed Avinurme, aga ka teiste Eestis toimunud lahingute kohta on üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad, püüdes üksteist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja liikursuurtükkide hävitamisest ja mitmekümne auto sõjasaagiks saamisest, kuna neid Avinurmes üldsegi polnud.

Kõige tagasihoidlikum on oma hinnangutega olnud korpuse komandör Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes olid need „hitlerlased” ja et raskelt haavatute tapmine ja süütute hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjaroimade hulka.

 

Massimõrv Kadrina teeristil  tagasi

Vaid mõned tunnid  peale Avinurmes toimunud veretööd toimus samasugune massimõrv Kadrinas.

Kolmel eesti sõduritega autol, kus oli peal umbes 50-60 meest,  oli õnnestunud Rakvere lähistel Punaarmee eelsalkadest läbi murda ja jõuda Kadrinasse, et jätkata sealt liikumist Tamsalu-Porkuni suunas. Teel olles aga eksisid nad tee valikul ja kaotasid õige tee leidmisega aega. Rakvere-Tapa-Viitna teeristil põrkus autokolonn kokku Rakvere poolt tulnud Punaarmee tankikolonniga, mis avas autode pihta tule, mida toetasid tankidelt maha hüpanud automaaturid.  Eestlastel olid kaasas küll mõned „tankirusikad”, kuid äkki laustule alla sattudes ja tankide poolt rammitud autodelt maha hüpates ei jõutud neid kasutada.

Esimene auto lömastati tankiroomikute alla ja sellel olnud sõduritest ei pääsenud keegi. Tagumistelt autodelt õnnestus vähestel küll maha hüpata, kuid enamus neist hukkusid automaaturite tule läbi. Sellel kohal kulges kivisillutisega maantee paralleelselt Kadrina surnuaia kivimüüriga. Pääseda võisid ainult need, kellel õnnestus kivimüüri taha varjuda.

Kohalike elanike mälestustes on talletatud, et kraavi ja surnuaia müüri ääres olnud langenute laibad ja veel elavad haavatud tassiti punaväelaste poolt keset munakividest sillutisega teele ja tankikolonni liikuma hakates lömastati kõik tankiroomikute alla.

Tamsalu kohalik elanik Elmar Tamm on neist sündmustest rääkinud nii: „Olime oma perega Kihleveres sõjapaos ja otsustasime sel päeval minna emaga Kadrinasse vaatama, mis on saanud meie kodust. Lahing teeristil oli siis juba lõppenud, kuid õhus oli veel teravat püssirohu vingu ja mingit  iiveldama  panevat haisu. Seal avanes meile pilt, mis oli minu elu jooksul kõige jubedam.

Viitna teel, surnuaia väravast kuni „Paruni” poeni, oli üks inimliha, luude ja sõjaväemundri jäänuste mass. Paljudel vormiräbalatel võis näha vapikujulisi Eesti lipu värvides  märke.

1944. aasta sügisilmad olid ilusad ja eriti soojad. Kogu lömastatud mass hakkas kohe roiskuma. Kohutavalt võigas hais levi üle kogu alevi. Matta aga neid inimjäänuseid ei saanud, kuna Punaarmee pilusilmsed sõdurid valvasid seda teede ristmikku, ega lasknud paari nädala jooksul seal kedagi liikuda.”

2000 aasta 17. septembril avati Kadrinas Viitna-Rakvere teeristil, bussipeatuse lähedal mälestuskivi  1944. aasta 20 septembril seal hukkunud Eesti vabadusvõitlejatele, kes sellel teelõigul Punaarmee tankiroomikute all metsikult lömastati. Paraku pole seal tapetud sõdurite arvu ega nende nimesid õnnestunud tänaseni kindlaks teha.

 

Porkuni lahing  tagasi

Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21. septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas.

 21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, kes kohtusid seal Sinimägedest taandunud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja eesti piirikaitse rügementide võitlejatega, kelle eesmärgiks oli luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale.

Võitlus kujunes ebavõrdseks. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”.

Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe, vend venna ja isa poja vastu. Lahing kestis vaid mõne tunni ja nõudis ohvriks ligi 400 inimelus. Lahingu algusest peale oli initsiatiiv punavägede poolel, kuna need olid tugevasti relvastatud raskerelvadega. 

Selles kättemaksu ja tapakirge täis lahingus ei halastatud elavatele ega haavatutele. Kohalik elanik Peeter Uduste  kirjutab oma mälestustes, et nägi oma silmaga pealt, kuidas maanteel lamas kuus Saksa mundris haavatud eesti noorukit, kes palusid laskurkorpuse meestelt, et neid maha ei lastaks. Palve ei aidanud…

On ka fakte, mis räägivad, et kahe vaenupoole vahel püüti ka kontakte luua. Saueväljal oli keegi laskurkorpuse mees kutsunud ruuporiga eestlasi omavahel vastupanu lõpetama. Kuid kokkuleppe saavutamine oli venelastest punaväelaste  vastuseisu tõttu välistatud.

Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele  kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Laipade vedamiseks kasutati konkse, mille üks ots kinnitati laiba, teine ots ree külge. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti külarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud  sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.

Tamsalu küla elanik Asta Lepik, kes osales langenute matmisel, on kirjeldanud seda nii:

„Vistla ühishauda maeti langenud viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi kuuseoksad. Mina käisin laipu vedava ree järel ja panin langenute dokumentidelt kirja nende nimed, mille aga ema küüditamise kartusel hiljem ära põletas. Nimekirjast on naabritüdruku poolt tehtud osaline ümberkirjutus, mis asub  Väike-Maarja muuseumis.”

Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57-el neist olid eesti nimed.

 

Löögiüksus "Johan Pitka"  tagasi

Viimane võitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks kujunes saatuslikuks ka Eesti Vabadussõja legendaarse kangelase Joh. Pitka (VR-I/1.)formeeritud löögiüksusele Admiral Pitka.

Saabunud 1944. aasta hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad ja need, kes seni olid mobilisatsioonist kõrvale hoidnud.

Kuna löögiüksusel puudusid relvad, küsis J. Pitka neid Narva rinde juhtkonnalt. Nii kindral Steiner kui ka kindral A. Grasser olid admirali esitatud plaanidega päri ja lubasid teda aidata. Kuid tegelikkuses laabus see abi juba algusest peale suurte tõrgetega. Vormiliselt pidi Pitka üksus alluma 20. Eesti relvagrenaderide diviisile. Ja kuigi SD ülem Tallinnas oli andnud Pitkale loa ainult pataljoni suuruse üksuse loomiseks, mis näitab veel kord sakslaste täielikku usaldamatust eestlaste vastu, kavatses admiral formeerida esialgu löögiüksuse, seejärel rügemendi ja edasi juba diviisi.

P utka poolt välja öeldud sütitavad loosungid "Vabadussõja vaim ellu!" ja "Siit saadik ja mitte enam" levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda admiral Cowaniga, kellega ta Vabadussõja päevil võitles koos enamlaste vastu. Paraku see kohtumine aga ei toimunud.

Üle terve Eesti peetud kõnekoosolekutel toetas J. Pitka eestlaste võitlust koos saksa väeosadega. Ta hoiatas rahvast liialt lääneliitlastele lootmast, kuna need toetasid meie maad vallutada püüdvat vaenlast, ja kutsus rahvast ise otsustavalt võitlema oma kodumaa eest. 2. septembril 1944 avaldatud üleskutses aga ütles admiral:

"Omagem uuesti Vabadussõja vaimu! Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaale ohtlikel päevadel, kes kõrvale hoiavad ja põgenevad, need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda!"

Kogu admiral Pitka tegevus oli rajatud arvamusele, et Eesti piirikaitserügemendid ja teised väeosad taanduvad Narva ja Tartu rindelt Tallinna suunas ja asuvad Tallinnat kaitsma. Selle J. Pitka plaani elluviijaid oli aga ainult kaks - admiral ise ja Vabadussõdalaste liikumises tuntuks saanud kapten P. Laaman (VR-II/3.).

Olles samal ajal täielikus teadmatuses rinnetel tekkinud olukorrast, jäi Pitkale mulje, et eesti üksused ei soovi Eesti eest võidelda ja taanduvad Saksamaale. Pettunud admiral otsustas aga sellest hoolimata oma kavatsused teoks teha ja asus Tallinna kaitset organiseerima, kuigi tal puudus vajalikul hulgal mehi, relvi ja võitlusvõimelisi ohvitsere. Kuigi hiljem anti talle ülevaade Eesti rinnetel tekkinud olukorrast, ei loobunud Pitka oma kavatsusest. Tema Tallinna kaitsmise idee oli küll kantud Eesti vabaduse ja iseseisvuse ning kodumaa-armastuse vaimust, kuid tuginedes Vabadussõja-aegsetele arusaamadele ja taktikale, nõudnuks selle realiseerimine asjatuid ohvreid.

Algselt kavatses J. Pitka saata ühe oma formeeritud pataljoni Emajõe rindel vaenlase selja taha partisanisõda pidama. Pärast rügemendi formeerimist pidi see vaenlase tagalasse viidama, et seal segadust tekitada ja vastase tagala segi lüüa. Samal ajal pidid Emajõe rindel olevad väeosad alustama rünnakuid ja lööma Punaarmee Eestist välja.

Paraku oli aga Pitka löögiüksusel puudus kõigest - rahast, relvadest, toiduainetest ja ka ruumidest. 1944 aasta septembri alguseks oli admirali üleskutsete peale Kiviloo mõisa kogunenud vaid umbes 500 meest.

Sündmused aga arenesid kiiremini, kui admiral jõudis oma kavatsusi realiseerida. Tema plaanid olid küll õilsad ja täis sangarlikku vaimu, kuid samas alahindas ta kaasaja võimsat sõjatehnikat ja vaenlase tohutut ülekaalu. Tema kavatsused olid rajatud Vabadussõjaaegsete sündmuste kordumisele, kui Eesti üksused said ohtralt relvastust taganevalt vaenlaselt.ma kava selgitamiseks külastas admiral Pitka paljusid eesti üksusi. Tema kohtumisest Kloogal asunud õpperügemendiga on V. Jürisson oma raamatus "Kahe rinde vahel" 1]  kirjutanud järgmist:

"Puhangu värskust halli argipäeva miljöösse Kloogal tõi ametlik teade, et admiral Pitka tuleb õppelaagrisse kõnelema. (...) Üks ta viimase aja tegevusalasid oli eesti väeosade külastamine, kus ta selgitas ülesandeid antud olukorras.

Meie enam aimasime kui teadsime, täpsemalt väljendades - järeldasime loogiliselt, et meie poliitikamehed, kes küüditamisest kahe diktatuuri poolt ja teostatud arreteerimistest olid pääsenud, eesotsas peaminister Jüri Uluotsaga kodumaal ja mõne mehega väljaspool diktatuuride mõjupiirkonda, näilise passiivsuse liniku all probleemi kallal töötasid, et Eesti kahe märatseva diktatuuri vahelt välja manööverdada ja omariiklust taastada.

Seda kõike toimetati vaikselt, ilma propagandatrummide põrinata, mis temperamentsemaid rahvuskaaslasi kallutas arvamisele, nagu ei tunneks meie rahvamehed oma maa ja rahva suhtes mingit muret. Kuid veel polnud aeg väliselt selja sirutamiseks: sajad , kui mitte tuhanded silmad ja kõrvad jälgisid iga rahvuslikkust taotlevat eluavaldust, mille sihiks võinuks olla Eesti iseseisvuse taastamine, et seda juba eos lämmatada...

Kohtumistel  rääkis Pitka olukorrast Eesti iseseisvuse rajamisel. Tol korral oli palju head tahet, kuid puudus õige relvastus. Siiski võideldi edukalt, kuna iga mees teadis, mille eest ta sõdib, ja punane idakaru suruti Peipsi taha. Nüüd on meil relvad, aga sihti nagu polekski. Ja see tekitab rammetuse käsivartes, halvates võitlusvaimu. Ent relvade juurde tuleb jääda ja võidelda, kuni õige lahendus saabub.

Admiral rõhutas, et tähtis on praegu see, et iga eestlane tunneks, teaks ja täidaks oma kohust isamaa vastu. Raske oli vanal admiralil seista meeskonna ees ja rääkida mõistujuttu, selle asemel, et avameelselt öelda: "Meil on relvi ja meil on kogemustega mehi. Ülim nõue on praegu relvi kindlalt käes hoides vastu pidada: Kui Saksa rinne meie piiridel kokku variseb, on meie ainuke ülesanne - võitluste raskus täielikult oma õlgadele võtta, kuni abi läänest saabub." Avameelselt öeldes, unistasime me ju kõik inglise sõjalaevade saabumist Tallinna alla, nagu see toimus 1918. aastal...”

Ent lähemate nädalate sündmused näitasid õudse selgusega, kui naiivsed olid olnud meie kõikide lootused kogu nende sõja-aastate jooksul, mis leidsid väljendust tol päiksepaistelisel sügispäeval vana admirali sõnade läbi: relvi meil oli, ka head tahet, kuid - oodatud abi läänest jäi tulemata."

Kõik senised lootused olid purunenud põrmuks. Pitka löögiüksus avaldas vaenlasele vastupanu Tartu maanteel Vaida lähistel ja Soodla silla juures Kehras. Üks ägedamaid lahinguid toimus aga Keilas ja kestis ühtekokku ligi 3,5 tundi. Tallinnas, Nõmme turuplatsil lasksid Pitka mehed puruks kaks vaenlase tanki. Tema löögiüksuse mehed avaldasid vastupanu ka Ristil ja Märjamaa lähistel. Admiral Joh.  Pitka edasine saatus on jäänud tänaseni selgusetuks.

 

Eesti lennuüksuse sünd  tagasi

1940. aastal, peale Eesti okupeerimist oli eesti lenduritest moodustatud Nõukogude Armee 22. Territoriaal-Laskurkorpuse juurde üksik lennueskadrill, mille koosseis ja suurus vastas tollal Nõukogude Liidu lennuväepolgule. Nõukogude võimu vägivallateod ja arreteerimised puudutasid aga ka eesti lendureid ja aitasid nende hulgas nõukogudevastaseid meeleolusid süvendada.  Ja kui 1941. aasta 27. juunil saabus käsk lennusalga isikkoosseisu saatmiseks Venemaale, otsustasid lendurid seda mitte täita, põgenesid väeosast  ja liitusid  metsades tegutsenud metsavedadega .

Väeosast põgenes üle 80% üksuse lennukoosseisust. 1941. aasta suvel toimunud Eesti vabastamislahingutes osalesid lendurid jalaväelastena. Neis lahingutes tegi endale nime Saksa sõjaväe juures tegutsenud eestlastest koosnev major Hirvelaane pataljon, mille ohvitserkoosseisu moodustasid peamiselt lendurid.

Pärast Tallinna vabastamist, kui lepingud sõjategevuses osalemiseks lõppesid, saadeti Hirvelaane  pataljon laiali ja lenduritel tuli otsustada, mida edasi teha. Nende sooviks oli küll jätkata võitlust, kuid Eesti relvajõududes ja oma väeliigis. Sellega sakslased aga ei nõustunud, mistõttu  oma lennuüksuse loomist ei krooninud esialgu edu. Eesti oma sõjaväest ei tahtnud sakslased midagi kuulda ja ka Saksa lennuväe koosseisus eesti üksuste loomist ei peetud vajalikuks. Lennuvägi kui eliitväeliik oli mõeldud ainult sakslastele.

1941. aasta sügisel saabus Eestisse siit 1940. aastal baltisakslasena lahkunud Gerhard Buschmann. Viimane oli enne sõda Eesti Aeroklubis olnud innukas mootori- ja purilennuharrastaja ning tuntud eestimeelse mehena. Kuna tal oli baltisakslasena Saksa võimude juures häid sidemeid, võttis ta eesti lennuüksuse loomise küsimuse enda peale ja saavutas, kuigi suurte raskustega, lõpuks edu. Vahepeal tehti katset ka eesti lennuüksuse loomisega Soomes, kuid kuna soomlased ei tahtnud nähtavasti minna vastuollu sakslastega, ei olnud nad sellega nõus. 

1942. aasta veebruaris saadi lõpuks luba eestlastest mereluure lennuüksuse moodustamiseks, mille nimetuseks oli Sonderstaffel Buschmann. Üksus oli mõeldud luure teostamiseks  Soome lahe ja Läänemere idaosa kohal ning sidepidamiseks sakslaste valduses olevate saartega. See hakkas baseeruma Tallinna külje all olnud Ülemiste lennuväljal.

Kuna sakslased olid eesti lennuüksuse loomisesse suhtunud üsna ükskõikselt, oli üksuse varustus algul üsnagi kehv. Lennati peamiselt enne sõda Eestis konstrueeritud ja ehitatud relvastamata õppe-spordilennukitel PTO-4, milledest neli masinat olid lahtivõetuna ime kombel säilinud. Hiljem sai lennusalk juurde ka mõned teist tüüpi lennukid, (üks De Haviland DH-89 “Dragon Rapide”, neli Lätis ehitatud SV-5-t jne.), kuid neid kasutati vähe. Luurelendudega Soome lahel alustati 1942. aasta märtsi algul. Ehkki neil lendudel oli kohtumisi ka vastase hävitajatega, lõppesid need tänu PTO-4 headele vigurlennuomadustele kõik ilma suuremate pahandusteta.

Saksa merevägi jäi üksuse tegevusega igati rahul ja 1942. aasta suvel sai lennusalk oma käsutusse juba 20 spetsiaalset mereluurelennukit Heinkel He-60. Siitpeale sai lennusalga lennuväljaks ka Ülemiste järv. Laienesid ka üksuse ülesanded. Nüüd kuulus lennusalga ülesannete hulka ka võitlus vastase allveelaevadega, kes korduvalt püüdsid Kroonlinnast lääne suunas välja murda. Et vabatahtlikult üksusesse astuda soovijaid oli palju, suurenes lennusalga koosseis kiiresti. Ootamatult tõusis aga 1942. aasta sügisel päevakorda üksuse likvideerimise küsimus. Selle põhjuseks oli Sonderstaffel Buschmanni alluvussuhete määramatus, mis võinuks anda aluse Himmlerile või mereväele pretensioonide esitamiseks oma lennuüksuste loomiseks, kas siis SS-i või mereväe juurde. Samal ajal kuulus aga kõik, mis puudutas lennuväge, Göringi valdkonda. Et aga kõik see, mis oli seotud välismaalastest koosnevate väeosadega, kuulus jällegi Himmleri haldusalasse ja kuna  Sonderstaffel Buschmann  koosnes välismaalastest ja oli operatiivselt allutatud  mereväele,  siis tegelikult ei allunud lennusalk mitte kellelegi.

 Selle segaduse vältimiseks andis Hitler lennuväele käsu eestlastest mereluure lennuüksus likvideerida. Kuna aga nii lennu- kui merevägi, aga ka SS-politsei ei olnud selle korralduse täitmisest mitmesugustel põhjustel eriti huvitatud, siis Hitleri käsu täitmisega eriti ei kiirustatud ja nii jätkas üksus esialgu tegutsemist, olles n. ö. hädalahendusena allutatud vormiliselt Saksamaal Himmleri käsutuses olnud ja peamiselt kulleri- ning sideülesandeid täitnud eriülesannetega lennugrupile. Eesti lennusalga tegevuses sellega aga midagi ei muutunud. Kuid oli selge, et selline lahendus on ajutine.

Samal ajal nägi üksuse ülem  Buschmann lõpplahendusena siiski vaid üleminekus rahvusliku eriüksusena Saksa lennuväe alluvusse ja jätkas selles suunas tegutsemist. Visa asjaajamise tulemusena viidi Sonderstaffel Buschmann 1943. aasta 1. aprillil  Saksa lennuväe koosseisu ja selle baasil moodustati selle luurelennugrupp 127. 

 

Luurelennugrupp "127"  tagasi

Gerhard Buschmann lahkus ja tema asemel sai uue lennugrupi ülemaks sakslane kapten Paul Lehmann. Buschmanni lahkumise peamises põhjuseks oli ohvitserikutse puudumine. Samal ajal aga pidasid sakslased teda ka liiga eestimeelseks meheks. Pärast uue lennugrupi moodustamist meeskond kasarmeeriti. Isikkoosseis hakkas kandma saksa mundrit, mille paremal käisel oli sini-must- valge vapp ja pealdis ESTLAND. Samuti kehtestati üksuses üldine Saksa lennuväe kord ja koosseisu tasustamine.

Uuesti formeeritud lennuüksuse isikkoosseis oli vabatahtlike juurdevoolu tõttu tublisti suurenenud ja üksuses moodustati kolm lennusalka. Esimene neist oli mere- ja kaks teist maalennusalgad. Alustati uute meeste väljaõpet ja viidi läbi vaatlejate ja pardalaskurite kursused. Juurde saadi ka uusi lennukeid. 1943. aasta märtsis saadi juurde 15 Arado Ar-95 tüüpi lennukit, millele septembris lisandus veel 8 Henschel Hs-126-t. Viimaseid hakati kasutama rannikuluureks.

Luurelennugrupi 127 nii lendava- kui juhtivkoosseisu moodustasid eestlased. Vaid osa tehnilisest personalist ja lennusalkade hauptfeldweeblid olid sakslased. Viimased põhiliselt sellepärast, et sellel teenistuskohal oli vajalik saksakeelse asjaajamise oskus ja Saksa sõjaväes kehtestatud korra tundmine. Lennuüksuse üldisele meelsusele see aga mõju ei avaldanud ja üksus oli igati eestimeelne. Lennusalga ülesandeks jäi nüüd täielikult Soome lahe ja Läänemere idaosas luurelendude tegemine. Tõsiselt tegeldi ka vaenlase allveelaevade vastase võitlusega. Üldiselt tuldi kõige sellega edukalt toime ja eestlastest lennusalk pälvis korduvalt Saksa väejuhatuselt tunnustuse.

Kuna mereluure jaoks oli luurelennugrupp vahepeal paisunud liiga suureks,  varustati maalennusalgad 1943. aasta mais - juunis Heinkel He-50 tüüpi lennukitega ja juuli lõpus saadeti teine lennusalk kapten Valter Reili juhtimisel rindele Ilmeni Järve piirkonda, kus see spetsialiseerus öölahinglendudele, pommitades  rinnet ja selle lähitagalat.

 Algul baseerus lennusalk Staraja Russa lähedal Tulebljas, pommitades rinnet Lovati jõe ääres. Hiljem paikneti veel Dnost umbes 40 km põhja pool asunud Relbitsa lennuväljale ning Leningradi lähistele asunud Siverskaja lennuväljale, kust käidi Kolpino ümbrust pommitamas. Oktoobri algul saadeti lennusalk Pihkva lähedal asunud Pihkva-West lennuväljale, kuhu saabus ka Tallinnast  luurelennugrupi  kolmas lennusalk.

Peale öiste pommituslendude osalesid lendurid siin ka partisanide vastases võitluses. Novembri algul asuti Neveli lähistele, Idritsa lennuväljale, kuhu jäädi kuni 1944. aasta veebruari alguseni. Vahepeal olid toimunud ka organisatsioonilised muudatused ja 1943. aasta novembris moodustati luurelennugrupi 127 teisest ja kolmandast lennusalgast iseseisev lennugrupp, nimetusega öölahingulennugrupp 11, mille ülemaks sai kapten Paul Leh-mann.  Merelennusalk jäi tegutsema üksik lennusalgana 1/127, mille ülemaks jäi senise esimese lennusalga ülem,  ülemleitnant (hiljem kapten) William Laanekõrb.

1944. aasta jaanuaris, kui  Nõukogude Liidu väed murdsid Leningradi blokaadi ja liikusid kiiresti läände, hakatigi seni Venemaal tegutsenud eesti väeüksusi Eestisse koondama. Veebruaris toodi Narva rindele ka ööla-higulennugrupp 11, mille tugikohaks sai rinde lähedal paiknenud Jõhvi lennuväli, kust Eesti kaitselahingutes osaledes oli lennuüksuse ülesandeks Narva rinde ja selle lähitagala ning ühendus- ja juurdeveoteede pommitamine. Saadi juurde ka uusi Fokker CVE-d tüüpi lennukeid, mis anti esimese lennusalga käsutusse.

Mai lõpupoolel sai lendavkoosseis juurde täiendust. Liibavi lennukoolist tulid pardalaskurite kursuse ja 25 lendurite kursuse lõpetanut. Juuli lõpul lisandus neile veel Pärnus täiendväljaõppel olnud kaheksa lendurit.

Uutest lenduritest moodustati juurde lennugrupi kolmas lennusalk ja täiendati olemasolevaid lennusalku. Vastloodud kolmas lennusalk sai oma käsutusse Saksa öölahingulennugruppides laialdaselt kasutusel olnud lennukid Arado Ar-66. Seoses kolmanda lennusalga moodustamisega lahkusid esimene ja teine lennusalk Jõhvi lennuväljalt ja siirdusid rindest kaugemal asunud Rahkla lennuväljale.

1944. aasta augustis, kui punaväed hakkasid survet avaldama Tartu suunas, lahkus kolmas lennusalk Jõhvist ja baseerus ümber Triigi lennuväljal. Nüüd tegutses lennugrupp vaheldumisi nii Narva kui Tartu suunal. Augusti lõpul, kui valdavaks sai lahingutegevus Tartu suunal, siirduti Kesk-Eestis asunud lennuväljadele.

 Esimene ja teine lennusalk asusid nüüd Adavere, kolmas lennusalk Kärevere lennuväljal. Suve teisel poolel hakkas lennugrupi lahingulende piirama Saksa relvajõude tabanud kütusekriis, mis tuli vaid kasuks ründavale vaenlasele.

Samal ajal tegutses mereluuresalk 1/127 kogu 1944. aasta jooksul mereluure ja allveelaevade vastase võitlusega Soome lahel ja Läänemere idaosas. Lennusalk tuli talle antud ülesannetega edukalt toime ja sakslaste andmetel osutas see 12 vastase allveelaeva hävitamisel määravat rolli.

 

Eesti noored tagalateenistuses  tagasi

Eesti noorte astumine mitmesugustesse tagalateenistustesse hoogustus oluliselt 1944. aasta kevadel. Eriti aga peale Narvale, Tallinnale, Tartule ja teistele eesti linnadele toimunud õhurünnakuid. Seni oli noorte suhtumine sakslaste värbamisaktsioonidesse olnud üsnagi leige. Nüüd aga, mil rindejoon oli Narva jõele peatuma jäänud ja Eestit ähvardas taasokupeerimine Punaarmee poolt, muutus noorte suhtumine sõjalistesse abiteenistustesse oluliselt.

Alates 1942. aastast tegutses sakslaste poolt okupeeritud Eestis EESTI NOORTE (EN) organisatsioon. Tänu selle organisatsiooni eestlastest juhtidele, oli see suhteliselt eestimeelne ja noorte isamaaline kasvatus toimus selle algorganisatsioonides samamoodi, nagu see oli toimunud Eesti Vabariigis tegutsenud skautide, noorkotkaste, kodutütarde ning teistes noorteorgani-satsioonides. Rahvusliku ideoloogia kandjaiks olid siin [välja arvatud üksikud erandid] eestimeelsed alljuhid, kes sisendasid noortesse rahvuslikku meelsust, aatelisust ja kodumaa-armastust.

Eesti Noored kandsid sinist pluusi, musti põlvpükse ja suusamütsile sarnast mütsi, mille ees oli rombikujuline märk, kus eesti rahvusvärvide taustal oli kujutatud ristatud mõõk ja viljapea. Selle märgi on endised Eesti lennuväepoisid valinud nüüd oma klubi embleemiks.

Eesti Noorte Peastaabi ülemaks oli Gustav Kalkun. Selle saksapoolseks juhiks oli Kindralkomissariaadi Noorteosakonna juhataja Bannführer Knoll. EN Peastaabil olid Eestis järgmised osakonnad:

- personaliosakond - juhataja Valter Suigusaar; 

- kehalise kasvatuse osakond - juhataja Ardo Tarem;

- treeninguosakond - juhataja Herbert Michelson;

- sotsiaalhoolekande osakond - juhataja (?);

- administratsiooniosakond - juhataja Karl Vääri;

Maakondades olid allorganisatsioonide juhtideks: Harjumaal - Karl Lipping,  Järvamaal - Erich Haas,  Läänemaal - (?) Alla,  Petserimaal - Alfred Nigol, Pärnumaal - Rudolf Aru [hiljem V. Suigussaar], Saaremaal – Elmar Sääsk, Tallinnas - Raimond Pals, Tartus - Juhan Võsu, Tartumaal - (?) Illaru, Valgamaal - Enn Teenu,  Viljandimaal - Edgar Kiik, Virumaal – Edgar Aavik ja Võrumaal - (?) Laurimaa.

1943. aasta märtsis ilmus kõigis eesti ajalehtedes üleskutse, kus eesti noortel soovitati astuda noorteorganisatsiooni Eesti Noored liikmeks. Noorte põhitegevuseks oli seal märgitud:  korravalve,  hädaabiteenistus,  õhu- ja gaasikaitse, tuletõrje, sideteenistus,  ühiskondlik teenistus,  kudumisteenistus [tütarlastele] ja   vabatahtlik põllutöö.

1944. aasta veebruaris toimus Tallinnas kohalike EN juhtide koosolek. Sellel koosolekul informeerisid maakondade noortejuhid oma organisatsioonide tegevusest kohtadel. Nad teatasid, et eesti noored on aktiivselt lülitunud tagala kaitsetegevusse. Nii oli Tallinna piirkonnas astunud mitmesugustesse tagala sõjalistesse abiteenistustesse juba 1250 noort. Saaremaal oli noortest vabatahtlikest moodustatud mitu tuletõrjesalka. Pärnus oli noored asunud aktiivselt esmaabi- ja õhukaitse abiteenistusi organiseerima. Moodustatud olid valveteenistuste grupid linnavalitsuse ja Omakaitse abistamiseks. Rakveres oli noortele läbi viidud esmaabikursused. Ka abistasid sealsed noored postiteenistust, haiglaid ja kohalikke ajalehetoimetusi. Sakala piirkonnas oli moodustatud noortest koosnev valvegrupp, kus 16-17-aastased noormehed teenisid Omakaitses ja võtsid osa strateegiliste ja kommunaalobjekti valvamisest.

Aktiivselt võtsid abiteenistuste tööst osa Petseri noored. 15-17-aastased poisid ja 15-20-aastased tüdrukud olid aktiivselt tegevad Omakaitse, tuletõrje ja teiste riigiasutuste abistamisel. Sellest tegevusest ei võtnud osa mitte ainult EN organisatsiooni liikmed, vaid ka organiseerimata noored. Noored abistasid ka perekondi, kelle liikmed olid rindel, või seotud teiste, sõjaliselt tähtsate ülesannetega. Tütarlapsed abistasid lasterikkaid peresid ja neid, kus pereisa või -ema 1941. aastal küüditati või mõrvati.

Maakondade noortejuhtide räägitu andis tunnistust sõjaaja noorte aktiivsusest tagala abistamisel kodumaale raskel ja kriitilisel hetkel. Seda kinnitab ka fakt, et neisse teenistustesse, kuhu pääsemine oli vanusega piiratud, astus väga palju noori vanemate kirjalikul nõusolekul. Soovi igati kaasa aidata tagala kaitsmisele idast ähvardava ohu vastu põhjustas Eesti Vabariigi ajal koolis ja noorteorganisatsioonides saadud isamaaline kasvatus. Tolle aja noortes oli tugevasti välja kujunenud kaitsevalmiduse tahe. Nende kangelasideaalideks olid Vabadussõja sangarid. Selle tulemusel  langesid EN juhtide üleskutsed nüüd viljakale pinnale.

1944. aasta aprillis ilmus korraldus, mille põhjal kõik noored alates 14 eluaastast ja vanemad, kes polnud seotud mõne sõjalise abiteenistusega, registreerima end valla- ja linnavalitsustes maale põllutöödele minekuks. Nende saatmine põllutöödele pidi algama 1. juunil.

 

Vabatahtlikud Saksa õhutõrjes  tagasi

Peale Narva ja Tallinna 1944. aasta märtsipommitamist tugevdasid Saksa 6. ja 12. õhutõrjediviis Eesti linnade ja tööstusasulate kaitsel olnud õhutõrjepatareisid. Lasnamäele toodi juurde üks 105 mm õhutõrjepatarei ja mitu 88 mm patareid. Tagalas asusid need õhutõrjeüksused  peale Tallinna veel Püssis, Tapal, Kohtla-Järvel, Paldiskis ja Pärnus.  Enamus neist olid 1944. aasta alguses meeskondadega alakomplekteeritud. 

Samal ajal toimusid ägedad lahingud Eesti idapiiril ja seal võitlevad väeosad vajasid pidevalt täiendamist, mistõttu hakati tagalas olnud saksa õhukaitseüksustest rindele saatma ka õhutõrjeväelasi. Nende asendamiseks hakati Saksamaa eeskujul  värbama gümnaasiumide ja kutsekoolide vanemate klasside poisse. 

Algselt oli kavas kasutada saksa õhutõrjeüksuste täienduseks vaid vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astunud noormehi, võimaldades neil jätkata väeosa juures oma koolitööd. Kuid peagi hakati õhutõrjeüksuste koosseise täiendama augustis toimunud mobilisatsiooniga teenima kutsutud 1927. aastal sündinud noortega.

Eestis oli kavas ka tütarlaste mobiliseerimine mitmesugustesse tagalateenistustesse, kuid nende võtmiseni enam ei jõutud. Küll aga tehti seda hiljem Saksamaal, kus sealsetesse õhukaitse- ja meditsiiniteenistustesse värvati ligi tuhat Eestist Saksamaale evakueerunud eesti tütarlast.

 1944. aasta juunis ilmus ajalehtedes teadaanne, milles kutsuti 16 - 17 aastaseid noormehi astuma vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse. Noorte vabatahtlike vastuvõtt algas juuni lõpus. 30. juunil kogunesid esimesed vabatahtlikud üle kogu Eesti Kose-Lükatil asunud Konstantin Pätsi Vabaõhukooli juurde, kus nad arvele võeti. Poisid pandi elama koolihoone taha männimetsa alla ehitatud puubarakkidesse.

Esimeses saabujate grupis oli 680 poissi, kes siin neljaks kompaniiks jagati. Laagri juhtideks olid noorteorganisatsiooni Eesti Noored noortejuhid ja Saksamaal õppe-treeninglaagris väljaõppe saanud eesti poisid. Kompaniide ülemateks olid SS-vormi kandnud eestlastest allohvitserid.

5. juulil jagati poistele välja vormiriietus ja varustus. Esimene koosnes tumesinisest mägiküti pluusist ja pükstest. Peakatteks oli vormiga sama värvi suusamüts, mille ees rombikujuline Eesti Noorte organisatsiooni märk.

8. juulil pandi noored õhukaitseväelased rongile ja sõidutati Kiviõlisse ja Püssi, kus nad seal asunud saksa õhutõrjeüksustele üle anti. Poisid jagati ära väikeste gruppidena õhutõrjepatareide  kahurirühmade vahel,  kergepatareides  5-7 poissi, raskepatareis kuni 30 poissi.

Kohe järgmisel päeval algasid õppused, mille käigus poisid õppisid tundma ja kasutama neis üksustes olnud õhutõrjesuurtükke (Flak1)). Olenevalt sellest, millised relvad antud väeosas olid, õpiti tundma ja kasutama kolme relvaliiki, milleks olid 20, 37 ja 88 mm õhutõrjekahurid, helgiheitjad ja tõkkeballoonid. Peale nende õpiti kasutama kõiki neis väeosades olnud käsirelvi. Õppused toimusid saksa keeles poiste endi hulgast valitud tõlkide kaasabil. Üldiselt polnud poistel saksa keelega raskusi, kuna olid seda koolis juba paar-kolm aastat õppind. Ka polnud erilisi raskusi riviõppustel, sest noored olid riviõppust saanud nii koolis kui noorteorganisatsioonides.

23. juulil viidi kõik noored lennuväeabilised Kiviõli spordiväljakule, kus nad vandetõotuse andmiseks üles rivistati. Keset paraadiväljakut olid üles seatud kaks 20-mm õhutõrjekahurit. Aukülaliste tribüüni ette oli rivistatud rühm saksa lennuväelasi. Samas asus ka sõjaväe puhkpilliorkester. Tribüünile tulid EN Maleva juht Gustav Kalkun, EN Virumaa maleva ülem ja linnajuhid, Kindralkomissari noorteosakonna ülem Knoll, ning mitmed kõrged saksa ohvitserid ja teised ametiisikud.

Gustav Kalkun pidas kõne ja andis noortele üle Eesti Omavalitsuse juhi dr. H. Mäe tervitused.

Orkester mängis Eesti hümni ja seejärel võttis sõna Noorteosakonna ülem Knoll, kes avaldas veendumust, et eesti noored täidavad eeskujulikult oma kohust Eesti linnade ja asulate kaitsmisel. Seejärel pöördus noorte vabatahtlikkude poole lühikese sõnavõtuga kohaliku õhutõrjeväeosa ülem, kes luges ette vandetõotuse teksti, mis samas eesti keelde tõlgiti ja mida ülesrivistatud noored vabatahtlikud ühiselt kordasid.

Vandetõotuse tekst, mis on ära toodud Eesti ja Läti lennuväe abiteenistuslaste tegevusjuhendis, kõlas järgmiselt:

 "Ma luban, et lennuväe abiteenistusse astununa, võitluses bolševismi vastu igas olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nii nagu see eesti lennuväeabilisele kohane on." Niisiis – mitte poolt sõnagi võitlusest Saksamaa eest ega truudusest natsi Saksamaale.

Kõik järgnevad päevad kulusid õppustele. Laskeõppustel käsirelvadest saadi häid tulemusi. 12-ringise märklehe pihta lastes said paljud poisid 36-st võimalikust 35 silma, edastades seega oma sakslastest ausbildereid 1].

Lennuväeabiliste kohustuste hulka kuulus peale õppuste veel ka vahipostil käimine. Kiviõlis ja Püssis asunud Eesti lennuväepoistele olid välja antud Belgia sõjaväe karabiinid, mille jaoks puudusid padrunid. Kuna saksa püssipadruneid, mida väeosades oli külluses, Belgia püssidele kasutada ei saanud, käisid poisid vahipostil laadimata, vaid täägistatud püssiga.

Juulis tuli saksa õhutõrjeüksustesse korraldus, millega kohustati kõiki lennuväelasi tervitama ette sirutatud käega, nn. "hitleri tervitusega". Seni olid lennuväelased tervitanud käe tõstmisega mütsi juurde. Uue tervitusviisi kasutuselevõtmine oli seotud Hitlerile tehtud atentaadiga. Eesti poisid ei saanud nüüd enam enne linnaluba, kui uus tervitusviis oli selgeks õpitud.

1944. aasta suvel toimusid Kiviõlile ja Püssile ning teistele Põhja-Eesti tööstuslinnadele sagedased venelaste õhurünnakud. Eesti poistele olid need esimesed tuleristsed, kus said oma esmased lahingukogemused õhutõrjekahurite meeskondi abistades, või ka juba meeskonnanumbrite kohustusi täites. Õhurünnakute ajal tulistati alla mitu venelaste pommitajat. Ühe  Püssile toimunud õhurünnaku ajal said esimesed kaks eesti poissi surma ja mitmed haavata.

Esialgselt anti lennuväe abiteenistusse võetud eesti poistele lubadus, et neid õpetatakse välja vähemalt kolmel suurtükimeeskonna erialal. Neid lubadusi aga ei täidetud. Poisid õpetati välja õhutõrjesuurtükkide, helgiheitjate ja tõkkeballoonide meeskondadeks. Kolme eriala õpetamist ei toimunud seetõttu, et õhutõrjepatareides ei jätkunud niigi mehi ja allohvitseridest juhendajad olid koormatud oma põhitegevusega. Samal põhjusel hakati patareides puuduvaid suurtükimeeskonna kohti täitma eesti poistega. Täitmata jäid ka EN Peastaabi poolt antud lubadused - teostada kontrolli noorte õppetegevuse üle, jätkata õpinguid väeosades. Saamata jäid ka lubatud puhkused. Kõige selle põhjuseks oli Eesti idapiiril tekkinud äärmiselt ohtlik olukord. Narva rinnet ähvardas kottijäämine ja Nõukogude 2. löögiarmee oli vallutamas Tartut ning tungimas Valga-Riia suunas. Tekkinud olukorras jäid kõik lennuväeabiteenistuse värbamisjuhendis ette nähtud tingimuste täitmine vaid lubaduseks.

Kõik see kokku põhjustas poistes ebakindlustunde ja nad hakkasid patareidest paari-kolme kaupa põgenema. Kohalejäänuid hakati valvama ja neile  tegid sakslased  karistuseks nüüd sageli mitmeid tunde kestnud kahuriõppusi ja rividrilli. Mõneks ajaks keelati ka linnalubade andmine, mis aga peagi ära muudeti. Paljud õhutõrjeüksustest lahkunud poisid läksid 20. Eesti relvagrenaderide diviisija piirikaitse rügementidesse

 

1927. aastakäigu mobilisatsioon  tagasi

3. augustil 1944 anti Eesti Omavalitsuse juhi poolt välja määrus 1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumiseks. 8. augustil 1944 andis Eesti Noorte Peastaabi ülem G. Kalkun välja mobilisatsiooni läbiviimise korralduse, kus mobilisatsiooni läbiviimine oli pandud kohalike Omakaitse ülemate peale.

Kuna paljud selle aastakäigu noormehed olid selleks ajaks juba vabatahtlikult Omakaitse või mõne piirikaitse rügemendi koosseisus rindele läinud, siis sealt tulid mobilisatsioonipunktidesse end üles andma vaid üksikud. Kuid vaatamata sellele, et Lõuna-Eesti ja osa Tartumaad oli juba punaarmee poolt vallutatud, kujunes mobilisatsioon edukaks. Kokku tuli ligi 3000 poissi.

Mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid oli suhteliselt vähe. Paljude poiste sooviks oli ükskõik millist teed pidi rindele pääseda. Üheks võimaluseks arvati olevat lennuväe abiteenistusse astumine. Kriitiline olukord Eesti idapiiril põhjustas noortes, keda oli Eesti Vabariigis kasvatatud kaitsevalmiduse vaimus, ohutunde. Samal ajal liikusid rahva hulgas lendlehed Atlandi deklaratsiooni (Atlandi Harta) tekstiga, milles lääneliitlaste juhid andsid lubadusi: taastada sõja lõppedes kõigi riikide iseseisvus, kes selle Teise maailmasõja käigus olid kaotanud.  Noored mõistsid, et on saabunud aeg,  kaitsta oma kodumaad Punaarmee sissetungi eest.

 

Sõjaaja noorte soovist, aidata igati kaasa kodumaa kaitsmisel, räägib ka see fakt, et koos mobiliseeritutega tuli vastuvõtukomisjonidesse palju noormehi, kellel eluaastaid vaid 14-15 ja kes oma nooruse tõttu veel mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Neil mehehakatistel oli sõtta minekuks kaasas vanemate või hooldaja kirjalik nõusolek. Tekkib küsimus: kas need emad-isad siis ei muretsenud oma laste saatuse pärast ja lubasid neid minna oma eluga riskima, ehkki selleks polnud neile käsku antud? Muretsesid kindlasti ja isegi rohkem, kui paljud tänased vanemad, kelle võsukestest on saanud tänavalapsed, hulkurid ja narkomaanid. Kuid veel rohkem tundsid need isad-emad neil keerulistel päevadel muret oma kodumaa, kodu ja laste tuleviku pärast. Kartus ja hirm võõrvõimu ja nõukogude terrori tagasituleku üle oli suurem.

 

Kuid oli ka juhuseid, kus poisid lihtsalt seiklushimust sõjamehe- teele asusid ja endale ise vanemate "nõusoleku" kirjutasid, millele siis naabripoiss ema või isa eest alla kirjutas. Eestist Saksamaale põgenenud noorukitest astus seal lennuväe abiteenistusse isegi 13 - 14 aastaseid poisse. Sõjategevusse neid küll ei rakendatud ja nad saa- deti põõlutöödele.

Kõik mobiliseeritud noormehed, samuti kui vabatahtlikud, kogunesid algul Pirita-Kosele, kus nad Konstantin Pätsi Vabaõhukooli territooriumile rajatud barakkidesse paigutati. Seal said nad kätte vormiriietuse ja muu varustus (va. käsirelvad),  jaotati seejärel gruppidesse ning  saadeti laiali mitmel pool Eestis asunud saksa õhutõrjeüksuste juurde. Sealjuures püüti (vähemalt esialgu) saata noormehi nende elukohale kõige lähemal paiknenud õhutõrjeüksustesse. Nii jäid enamus Tallinnast ja Harju maakonnast mobiliseeritud poisse teenima Lasnamäele või Tallinna lähistele, kuigi osa neist viidi ka Põhja-Eestisse.

Viru- ja Järvamaalt pärit poisid viidi enamuses Püssi ja Kohtla-Järvele. Läänemaalt ja Eesti saartelt mobiliseeritud  poisid asusid teenima Paldiskisse. Ainult Lõuna-Eesti ja Tartu poisse polnud enam võimalik nende kodukohtade lähedale teenima saata, kuna need alad olid siis juba Punaarmee valduses, kuna lahingud käisid Tartu lähistel. Enamus Tartumaa poisse saadeti teenima Tapale, kus asus mitu flakipataljoni  patareid. Pärnumaalt mobiliseeritud poisid viidi tagasi Pärnu ja jaotati ära seal asunud Saksa 6. õhutõrjedivisjoni 127. (liikuva) flakipataljoni patareide vahel. Pataljoni koosnes ühest sega (20 ja 88 mm) ning ühest raskepatareist (88 mm) ja neljast kergepatareist (20 ja 37 mm). Iga patarei koosseisu kuulus ka üks helgiheitjate rühm.

 

 Noorte väljaõpet õhutõrjepatareides viisid läbi allüksuste (kahurirühmade) sakslastest allohvitserid ja vahtmeistrid. Eelkõige tutvustati poistele väeosa sisekorda, sõjaväe määrustikku, lennuväe eraldustunnuseid ja tervitamist. Tehti ka riviõppust. Põhirõhk aga oli pandud väeosas olevate õhutõrjesuurtükkide tundmaõppimisele ja nende käsitlemisele. Paralleelselt kahuriõppusega õpiti tundma vene ja inglise sõjalennukite ning tankide siluettkontuure  ja nende tehnilisi andmeid.

Peale kahurite õpetati poisse tundma ja kasutama ka kõiki neis väeosas olnud käsirelvi, nagu saksa karabiini 98-k, kuulipildujat MG-15, püstolkuulipildujat MP 38-40, tankirusikaid (Panzerfaust) ja magnetmiine ning granaate. Kahuriõppustel pidi iga poiss omandama vähemalt kolm meeskonnanumbri eriala.

 

Lahkumine Eestist  tagasi

1944. a. 17. septembril käivitus sakslaste taandumisplaan Aster, kuid sellest ei teadnud midagi õhutõrjeüksustes teeninud eesti poisid. Ei teatud ka seda, milline on olukord Narva ja Emajõe rinnetel. Mingit teavet sakslased neis väeosades eesti poistele ei andnud ja kui mõnes patareis antigi, siis oli see sihilikult ebatäpne ja vale. Nii said eesti poisid sakslaste lahkumisest Eestist teada sageli alles siis, kui oldi juba autodel või raudtee-ešeloniga teel Lätimaa poole.

Üksikuid erandeid siiski oli. Eestist lahkuma asudes teatasid mõnede õhutõrjepatarei ohvitserid eesti poistele, et Punaarmee on asunud suurpealetungile ja Emajõe joonel rindest läbi murdnud, mistõttu paljud eesti ja saksa väeosad on Narva rindel ümber piiratud ja kotti jäänud. Kuna kõik õhutõrjeüksused lahkuvad Eestist ja kuna nendes patareides teeninud eesti poisid olid mobiliseeritud teenima vaid Eesti pinnal, siis nüüd on neil võimalik valida, kas minna tagasi koju või taanduda koos väeosaga Saksamaale. Samas aga hoiatasid sakslased poisse:

"Kui lähete tagasi koju, tuleb teil elada edaspidi kommunismi tingimustes ja mida see teile kaasa toob, võite ise arvata!"

Kuna valdavas enamuses õhutõrjepatareides teeninud eesti poisse väeosa lahkumisest Eestist ei informeeritud, olid poisid teele asudes arvamusel, et toimumas on tavapärane asukoha vahetus. Saanud lõpuks teada, et sakslastel on plaan Eesti maha jätta, olid poiste käitumismotiivid üsna erinevad. Oli neid, kel oli juba varem kindel plaan väeosast lahkuda, kuna sakslaste kaotus oli päevselge. Tekkinud olukorras püüti see nüüd otsekohe teoks teha. Oli ka neid, kes otsustasid sakslaste juurest jalga lasta selleks, et liituda mõne eesti väeosaga ja seal edasi võidelda. Mõned lahkujad aga hakkasid otsima liitumisvõimalusi admiral Pitka löögiüksusega. Kuid oli ka neid, kellel Saksamaale mineku plaanid juba varem tehtud. Selliselt käitusid need, kelle vanemad või omaksed olid Eestist lahkunud või lahkumas.

Valdav enamus eesti lennuväepoisse olid aga sunnitud väeosaga kaasa minema, kuna lahkumine sealt ei olnud enam võimalik, sest sakslased hakkasid poisse valvama ja tihtipeale panid välja isegi relvastatud valve. Põgenemises kahtlustatavaid poisse koheldi karmilt. Endistest saksa kamraadidest said üleöö eesti poiste vangivalvurid. Teel põgenejaid ja sõidu ajal rongilt maha hüpanuid tulistati relvadest.

Kui ühe Lasnamäel asunud õhutõrjepataljoni  patareides teeninud eesti poisid said 18. septembril teada, et neid tahetakse Saksamaale viia, jooksis juba samal ööl 380-st poisist minema 137 poissi. Kohalejäänud asusid otsima kontakti admiral Pitka löögiüksusega. Kuna saksa sõjaväe määrustiku järgi ei tohtinud kedagi, kes soovis vabatahtlikult rindele minna, tagalas kinni pidada, siis oli poiste eesmärgiks oma nimed J. Pitka üksuses kirja panna, et pääseda Saksamaale minekust ja relvaga käes siin oma kodumaa eest võidelda. Paljude poiste lennuväe abiteenistusse astumise põhjuseks oli olnud relvade juurde pääseda ja väljaõpet saada, et hiljem mõne eesti väeosaga  liituda.

Püssis asunud õhutõrjepataljoni 1. patarei meeskondades olnud140-st eesti poisist jooksis minema 15 poissi. Kiviõlis ja Rakveres asunud patareidest jooksis ära 20 poissi.

Kose laagrist põgenes ära kuus eesti abiteenistuse poissi. Neid saadeti jälitama püstolkuulipildu- jatega relvastatud saksa õhutõrje- väelased. Sakslaste omavahel tekkinud tulevahetuses sai üks saksa allohvitser surma. Põgenikud võeti kinni ja toodi väeossa tagasi. Neid süüdistati allohvitseri mahalaskmises ja koheldi äärmise julmusega, kuigi poistel põgenemisel relvi polnud.  Sama päeva õhtul viidi nad väeosast minema ja lasti sakslaste poolt Lasnamäe serva all maha. Maha lasti Pärnust pärit Erich Veliste ning Pärnumaa poisid Puusaar, Sillamaa ja veel üks, kelle nime pole teada. Selle intsidendi järel, vaatamata sakslaste relvastatud valvele, jooksid järgmisel öösel umbes pooled kohale jäänud eesti poistest väeosast minema.

18. septembril 1944. alanud Saksa õhutõrjeüksuste lahkumisel kulges nii Püssis, Rakveres, Tapal kui ka Pärnus asunud õhutõrjeväeosade taandumistee, olenemata sellest, kas see toimus autodel või raudteed pidi, põhiliselt üle Ruhja.

Tapal asunud 834. õhutõrjepataljoni kahes patareis teenis kokku 140 eesti lennuväe abiteenistuse poissi, neist umbes 85 olid Tartu ja Tartumaa poisid, ülejäänud pärit Järvamaalt. Kui väeosa Ruhja jõudis, olid neist järele jäänud vaid pooled. Ka Ruhjas olles pidasid poisid veel plaani Eestisse tagasi pöörduda. Kavatseti minna Pärnu Omakaitsesse. Kuid ainult kavatsuseks see jäigi. Kui venelased hakkasid kahuritest Ruhjat pommitama, sai poistele selgeks, et Eesti on punaarmee poolt taasokupeeritud ja tagasiminek sinns mõttetu.

Ruhjas peatunud patareid sattusid venelaste kahuritule alla ja osa kahuritest ning ka voor said tugevasti kannatada. Ruhjast viidi patareid Riia rannikule, Kemerisse ning sealt läbi Tukkumsi Kuldigasse. 17. oktoobril pakiti asjad kokku ja sõit läks Liibavi poole. Liibavi jõudes asuti kohe tulepositsioonile, olles iga hetk valmis laevadel Saksamaa poole teele asuma. Sakslaste sõnul pidi see patarei viidama Läänerindele, Trieri lähistele.

Neil päevil toimus Liibavi linnale ja selle sadamale mitu venelaste õhurünnakut, milles osales ligi 400 vene pommitajat. Liibavi linna ümber paigutatud õhutõrjepatareid tulistasid neist paljud alla. 30. oktoobril laeti patareid Liibavi sadamas Danzigi poole teele minevale kaubalaevale nimega "Mimi Horn". Selle pardal oli umbes 400 Tapa, Püssi ja Kiviõli õhutõrjepatareides teeninud eesti lennuväepoissi. Peale nende oli laevas veel palju läti sõjapõgenikke ja umbes paarkümmend eesti soost "sõjapruuti". Sellel laeval olid ka Saaremaal sakslaste kätte vangi langenud Eesti Laskurkorpuse üksustes teeninud eestlastest sõjavangid, kes sealt Saksamaale viidi. Merel ründasid laeva vene allveelaevad, kuid tänu õigeaegsele manööverdamisele läksid laeva pihta lastud torpeedod mööda. Küll aga tabas üks torpeedodest üht laevakonvoi lõpus olnud laeva, kus oli peale läti tsiviilpõgenike veel palju läti lennuväe abiteenistuse poisse. 1. novembril jõudis "Mimi Horn" õnnelikult Danzigi ja maabus Neufahrwasseri sadamakai ääres.

Saksa õhutõrjeüksuste lahkumisel Eestist hävitasid need suurtes kogustes laskemoona, relvi ja varustust, millest sakslaste taganemist katma jäetud eesti väeosades oli suur puudus. Nii kirjutab endine lennuväepoiss Kalju Kees:

"18. septembri hommikul algasid ümberringi õhkulaskmised. Vastu taevast läksid Kiviõli tööstused, õlilaod ja Püssi elektrijaam. Tassisime laskemoona ühte punkrisse kokku, et see õhku lasta. /.../ 19. septembril jõudsime Tamsallu. /.../ Ootasime edasisõiduks rongi Türile, kuid siis viidi meid paar kilomeetrit eemal asunud Sääse mõisa. Laadisime seal maha 60 autokoormat 88 mm kahurite laskemoona, et need õhku lasta...”

Samamoodi hävitati Eestist lahkumisel laskemoona ja varustust paljudes teistes Saksa õhutõrje- patareides.

Ka Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni kuuest patareist, kus teenis umbes 260 Pärnumaa poissi,  hakkas 1944. a. septembri teisel poolel poisse kaduma. Selle põhjuseks olid rindelt tulevad teated Punaarmee läbimurdest Tartu all. Nii jooksis pataljoni 1. raskepatareist korraga minema 20 poissi. See toimus ajal, kui patareid saabus välja vahetama üks Eesti 20. diviisi õhutõrjepatarei. Ärajooksjaid oli samuti teistes patareides. Ärajooksmise põhjuseks oli Saksamaale viimise kartus. Kuna rahva hulgas levisid kuuldused Eesti oma relvajõudude moodustamisest, siis paljude poiste sooviks oli sinna pääseda. Ka siin püüdsid sakslased eestlaste lahkumist väeosast igati takistada. Mõnes patareis sulgesid sakslased eesti poisid lukustatud barakki ja neilt korjati ära jalanõud. Mitmes kahurirühmas pandi poiste juurde isegi relvastatud valve.

18. septembril viidi Pärnus olnud 127. flakipataljoni osa patareisid, kus teenis umbes sadakond Pärnumaa poissi, autodel Lätti, Ruhja lähistele, kus nad tulepositsioonidele asusid. Samal ajal liikusid mööda Mõisaküla - Ruhja - Mažsalatsa maanteed nii öösel kui päeval Eesti rinnetelt taanduvad väeosad. Nende sihiks oli Mazsalaca raudteejaam, kus nad rongiešelonidele laaditi ja Riiga viidi. Koos sõjaväekolonnidega liikusid teedel lõputud põgenike voorid. Inimesed põgenesid küll hobustel, küll jalgratastel, ning isegi jalgsi läheneva rinde eest kaugemale lääne. Läbi Ruhja taandus sel ajal ka enamus teistes Eesti linnades asunud saksa õhutõrjeüksusi, kus teenis palju eesti lennuväe abiteenistuse poisse.

Ruhjas said Pärnu poisid teada, et Pärnu on langenud Punaarmee kätte ja et nad on nüüd oma kodudest rindejoonega lahutatud. Kui viimastel päevadel oli sakslaste suhtumine olnud eesti poistesse ettevaatlik ja kahtlustav, siis nüüd, kus poiste põgenemise võimalused oli oluliselt kahanenud, muutus sakslaste hoiak tunduvalt sõbralikumaks.

Ruhja lähistele jäid Pärnust toodud õhutõrjepatareid peatuma umbes nädalaks. 25. septembri õhtuks jõudis rinne Ruhja alla ja patareid said käsu oma positsioonid maha jätta ja valmistuda kiiresti ärasõiduks. Kuid neile järele saadetud autode saabumine viibis ja osa patareidest jäid venelaste kahuritule alla, kes tulistasid Ruhja linna ja teedel liikuvaid sõjaväekolonne. Viimasel hetkel autod siiski saabusid ja patareide meeskonnad hakkasid venelaste kahuritule all neile oma varustust ja laskemoona laadima. Vene ründavad üksused olid vaid sadade meetrite kaugusel, kui õhutõrjepatareid hakkasid koos teiste teedel olevate väeosadega Mazsalaca suunas liikuma. Õnneks ei kasutanud venelased sel hetkel rünnakul tanke.

Ruhjast lahkuvate õhutõrjepatareide meeskonnad liikusid autodel laskemoonakastide vahel istudes kogu öö mööda sõjaväekolonnidest ummistunud maanteed. Sageli tuli teed puhastada kraavi sõitnud autodelt teele varisenud laskemoonast ja varustusest ning venelaste kahuritules pihta saanud põlenud autofrakkidest. Seda lõputult pika sõjaväekolonni tagumist otsa ründasid öösel vene tankid ja autodekolonni kaitseks olid sakslased nende tõrjumiseks tee äärde üles panema tankitõrjekahurid. Kuigi vahemaa Ruhjast Mazsalacasse oli vaid 15 km, kulus õhutõrjepatareidel selle maa läbimiseks üle kümne tunni. Mažalatsa raudteejaamas laaditi kõik sinna saabunud väeosad raudteeplatvormidele ja viidi Riiga.

  Osa Pärnus, 127. õhutõrje raskepatareides teeninud Pärnumaa poisse viidi Pärnu sadamasse ja pandi laevale nimega "Leeda", mis 21. septembril Riia poole teele asus. Sama laevaga lahkusid Pärnust ka Sauga lennuväljal asunud lennukooli eestlastest lendurõpilased. Enamus selles laevas olnuist olid tsiviilpõgenikud.

 

Lahkumine Eestist meritsi  tagasi

Suur osa Tallinnas, Paldiskis ja mujal Põhja-Eesti linnades teeninud eesti abiteenistuse poistest sõidutati Saksamaale laevadel. Teadaolevatel andmetel väljus 19. septembril Tallinna sadamast laev "Donau", mille pardal oli umbes 150 eestlasest mereväeabilist. Teinud paaripäevase vahepeatuse Liibavis, jõudis laev ilma vahejuhtumiteta Gotenhafenisse.

20. septembri õhtul väljusid Tallinna sadamast kaubalaevad "Minden" ja "Waterland". Laeva "Minden" pardal oli peale suure hulga tsiviilpõgenike ja üksuse "Nordland" meeste ka palju Lasnamäel teeninud Eesti lennuväepoisse, kes laevale saabudes kohe õhutõrjekahurite peale valvesse pandi. Nähtavasti ei olnud laevas vajalikul arvul õhutõrjerelvi käsitada oskavaid mehi. Kuid veel enne, kui poisid jõudsid kahuritel kohad sisse võtta, ilmusid sadama kohale kaks venelaste MiG tüüpi hävitajat, tulistades pardarelvadest sadamas olnud laevu.

Teiste laevade flakkidelt avatud tule peale need põgenesid. Just sel hetkel laaditi laevale "Wartheland" kindralkomissar Litzmanni "hoovkonda", mis põhjustas oletuse, et õhurünnak oli seotud kõrge saksa “führeri” lahkumisega Tallinnast.

Jõudnud järgmisel päeval Läti rannikuvetesse, ründasid laevu vene viisnurkadega Boston-tüüpi ründelennukid. Laevadelt avati nende pihta äge kahurituli. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, mis aga kõik õnneks mööda läksid. Ainult üks torpeedo läbis vees "lutsu lüües" "Mindeni" korstna, tekitamata laevale vähimatki viga. Seejärel üritasid lennukid veel mitu korda laevu rünnata, tulistades neid ülelennul pardarelvadest ja heites alla lennukipomme. Üks ründajaist, saanud tabamuse laeva õhutõrjekahuritelt, kukkus merre. Ka teine Boston eemaldus varsti laevadest, vedades enda järel pikka suitsulonti. Varsti olid ka ülejäänud ründajad sunnitud tiheda tõkketule tõttu eemale tõmbuma. 22. septembril jõudsid laevad ilma edasiste vahejuhtumiteta Gotenhafeni sadamasse. Siit viidi eesti poisid Nussdorfi lähistel asunud kogunemislaagrisse.

Päev varem, 19. septembril oli Tallinnast lahkunud kaubalaev "Vaterland", mille trümmides oli samuti suur hulk eesti lennuväe abiteenistuse poisse. Et poisid ei saaks põgeneda, hoiti neid sakslaste relvastatud valve all. Tallinnast anti neile kaasa viie päeva marsitoit. Läti ranniku kohal sai laev Nõukogude lennukitelt kerge pommitabamuse vööri, mille järel see Liibavi sadamasse suundus, kus tehti kahepäevane peatus. Sadamas olles toodi laevale osa laatsaretlaeva "Moero" hukkumiskohalt päästetud inimesi. 21. septembril väljuti merele ja 23. septembri varahommikul jõudis laev Gotenhafeni sadamasse.

20. septembril toodi Paldiski sadamasse 52 Viljandist pärit lennuväepoissi, kes pandi siin ootavale vanale päevi näinud kaubalaevale "Ella". Samale laevale laaditi ka suurem grupp eesti mereabiteenistuslasi. Sadamas seisis veel ka kaubalaev "Malaga". Õhtul ründasid linna ja sadamat vene pommitajad ja linnas tekkisid tulekahjud. Järgmisel päeval, kui "Ella" Saksamaa poole teele asus, oli sellel olnud 52-st Viljandi lennuväepoisist laevale jäänud vaid 26 poissi.

Laatsaretlaev "Moero" lahkus Tallinna sadamast 21. septembril, umbes kella 18.30 paiku õhtul. Jõudnud järgmisel päeval Läti vetes Vindavi sadama kohale, torpedeeris laeva üks Nõukogude allveelaev. Saanud torpeedolt täistabamuse, läks "Moero" koos oletatavalt pardal olnud 4500 inimesega kuue minutiga põhja. Neist suudeti saatelaevade poolt päästa vaid 536 inimest. On teada, et suurem osa hukkunuist olid Eestist pärit tsiviilpõgenikud. Kuipalju nende hulgas oli eesti sõjaväelasi ja lennuväepoisse, pole teada.

Kaubalaev "Malaga" lahkus Paldiski kaubasadamast 22. septembril umbes kella 15 paiku, pardal peale saksa sõjaväelaste ja väheste tsiviilpõgenike ka umbes sada eesti lennuväepoissi. Viimased olid pärit põhiliselt Tallinnast, Saaremaalt ja ka Viljandimaalt. Kuna öösel olid venelased taas Paldiski sadamat pommitanud, lahkus laev sadamast suure kiiruga ja oli pooltühi. Paljud Viljandi- ja Saaremaa poisid olid jõudnud pommitamise ajal laevalt ära hüpata. Kui laev Saaremaa ranna kohale jõudis, hüppasid mõned Saaremaa poisid laevalt merre ja üritasid maale ujuda. Sakslased avasid nende pihta püssitule.

Koos "Malagaga" lahkus Paldiski sadamast veel kolm väiksemat laeva. Loojangu ajal, kui laevad olid juba kaugel merel, ründasid neid neli Nõukogude pommitajat, mis lähenesid laevadele päiksepoolsest küljest. Lennukitelt lasti laevade pihta mitu torpeedot, mis aga ükski ei tabanud. Laevadelt avati pommitajate pihta tihe õhutõrjetuli ja üks ründajatest tulistati alla. Samal ajal tabas "Malagat" üks lennukipomm ja laev kaotas poole liikumiskiirusest, kuid püsis vee peal. Kuna laeva pumbad ei tulnud selle trümmidesse tunginud vee väljapumpamisega toime, rakendati kõik lennuväepoisid ämbritega vett laevakerest välja kandma. Teel võttis üks saksa miinitraaler laeva enda järele sleppi ja nii jõuti 24. septembril õnnelikult Gotenhafeni sadamasse.

Samas piirkonnas, kus 22. septembril oli hukkunud laatsaretlaev "Moero", läks 6. oktoobril 1944 põhja saksa laev nimega "Nordstern". Selle pardal oli umbes 400 eesti sõjaväelast. Kas ja kui palju oli nende hulgas eesti lennuväepoisse, pole teada. Kuna Eestis asunud saksa õhutõrjeüksute taandumine 1944 aasta septembris toimus väga erinevaid teid pidi ja erinevatel aegadel, puuduvad kõigi neis üksustes teeninud eesti poiste edasise käekäigu ja saatuse kohta andmed.

Väike grupp eesti lennuväepoisse oli Punaarmee Tallinnasse jõudmise hetkel veel linnas ja alustasid liikumist üle Lihula Virtsu sadama poole. Teel liitusid nad Kloogalt tulnud 26. aastakäigu mopipoistega. Olles relvastatud käsirelvadega, pidasid nad Risti asula lähedal vene tankidega väikese lahingu, hävitades tankirusikatega kaks tanki. Jõudnud Virtsu, moodustasid sakslased kõigist saabunuist umbes 150-mehelise löögiüksuse ja kavatsesid selle Muhus punavägede vastu saata. Üks mehi üle vaadanud Wehrmachti kapten aga leidnud, et "sellise karjaga" pole küll mõtet rindele minna. Meestelt korjati ära kõik relvad ja nad viidi autodel Saaremaale. Roomassaare sadamas pandi kõik laevale ja viidi Gotenhafeni sadamasse.

Eestis paiknenud saksa õhutõrjeüksustega läksid siit 1944. aasta septembris vabatahtlikult või viidi sunniviisil koos lahkuvate üksustega Saksamaale umbes 860 saksa lennuväe abiteenistusse võetud eesti poissi. Umbes 270-st Pärnumaa poisist pöördus koju tagasi ca 75 poissi. Kuramaa "kotti" taandus teadaolevatel andmetel 188 poissi, kelledest 143-el õnnestus pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Saksamaale põgeneda. Punaarmee kätte vangi langes 48 Pärnumaa poissi. Kui palju poisse hukkus koos laevadega teel Saksamaale, pole kahjuks teada. Kokku oli neid aga umbes 3000.

 

Eesti noored mereväeabilised  tagasi

Sakslaste (D. Klictmann) andmetel suunati 346 Eestis mobiliseeritud lennuväe abiteenistuslast teenima ka mere-õhukaitse 1) üksustesse.

Need oli põhiliselt 1944. a. septembri alguses mobiliseeritud  poisid. Umbes 30 Kosele kogunenud poissi saadeti Tallinna hipodroomi lähedal asunud mereväe patareisse. Viljandis mobiliseeritud poisid toodi Tallinna, kust nad suunati Olevimägi 16 asunud mobilisatsiooni punkti. Poisid said mereväe laost täieliku maa-mereväelase varustuse -  rohekashalli mundri, mereväe villase aluspesu, mereväe tumesinise kampsuni ja nahkkindad. Muide lennuväe abiteenistuse võetud poistele kindaid ja kampsuneid ei antud.

Enamus mereväe abiteenistusse võetud poisse suunati Tallinna ümbruses asunud mereväe õhutõrje ja helgiheitjate patareidesse. Mereväe õhutõrjeüksuste 88-mm raskepatareid asusid kohtades, kust vajaduse korral oli  võimalik ka merel olnud objekte tulistada. Lasnamäel, Meriväljal, Pelgurannal ja Paljassaarel olnud patareidest saadeti hiljem umbes 50 poissi Paldiski patareisse.

Mereväeabiliste juures oli ka rohkem  noortejuhte, kui neid oli lennuväe õhutõrjepatareides. Neist teadaolevad olid Michelson, Teddersoo, Kontson, Künnap, Harald Keres (malemeistri Kerese vend)  ning  veel teisi EN organistasiooni töötajaid.

Enamus Tallinnas olnud poisse lahkusid 19. septembril laevadel DonauElizapeth ja Warteland Tallinna sadamast ja jõudsid septembri lõpul Danzigi. Seejärel lahkusid laevadel Ella ja Malaga ka Paldiskis olnud poisid.

Umbes 100 Paldiskis olnud poissi viidi laskemoonaga laetud autodel läbi Pärnu Riiga. Arvatavasti oli nende hulgas ka mereväeabilisi.

Lasnamäel olnud lennuväepoisid ja mereväeabilised, kes lahkusid Tallinnast laevaga Minden, olid esimesed, kes 1944. a. oktoobris Egeri laagrisse jõudsid. Kuna mereväeabiliste hulgas oli palju Viljandimaa poisse, siis hüüti neid naljatades „mulkmarinedeks”.  Egerisse jõudes  vahetati nende mereväe vormid kohe lennuväe abiteenistuse vormi vastu, mis erines nii lõikelt kui värvitoonilt Eestis välja antud lennuväe abilise vormist. Kokku saabus Egeri laagris umbes 150 mereväeabilist. Ülejäänud, s.t üle poole neist  olid sakslaste Eestist lahkumisel laiali jooksnud. Egerist saadeti mereväeabilised koos lennuväepoistega  Wismari, Greif-waldi ja Jena õppelaagritesse.  

 

Eesti tütarlapsed Saksaaal õhukaitses  tagasi

944. aasta sügisel Eestis tütarlapsi lennuväe abiteenistusse ei võetud, kuigi selline kavatsus algul oli. Ilmselt oli selle põhjuseks rindeolukorra kiire muutus Eesti idapiiril. Eesti tüdrukute värbamiskampaania algas Gotenhafenis pärast Saksa vägede lahkumist Eestist. Kokku värvati Saksa lennuväe abiteenistusse ligi tuhat eesti tüdrukut. Osa neist saadeti põllutöödele. Enamus tütarlapsi olid 1927. aastal sündinud. Kuid oli ka vanemaid. Paljud olid evakueerimiste segaduses kaotanud sideme omastega. Vanemad tüdrukud avaldasid soovi minna õppima Badenis asunud meditsiiniteenistuse abiõdede kooli ja peale väljaõpet said neist rindeõed. Enamus neist tütarlastest saadeti aga lennuväe abi-   teenistuslannadena 1)  Püttritzi õppelaagrisse väljaõppele.

Pärast Püttritzi õppelaagrit saadeti 325 tütarlast Stettini, kus nad pandi teenima "udustajate" 2) peale. Osa tüdrukuid saadeti Breslau lähedale nn. paigutusteenistusse. Stettinis olid tüdrukute õpetajateks sakslastest õhukaitseväelased. Nende patareiülemaks oli keegi saksa ülemleitnant ja ka alljuhid olid algul sakslased. Hiljem said kompanii alljuhtideks Aino Sõmer, Mai Raud ja Maaja Kuus, kes kandsid varrukail hõbedasi triipe. Tütarlaste vormiks olid sinised Saksa Õhujõudude tuunikad. Linnas käies kandsid tütarlapsed seelikuid, teenistuses olles aga pükse. Peakatteks oli suusamüts mille ees Eesti Noorte märk. Tüdrukutele olid välja antud ka kiivrid ja gaasimaskid. Käsirelvi neil polnud.

Stettini linnas asus sõjatööstus, mida kaitsesid õhukaitseüksused, mis asusid linnast väljas. Väeosas elasid eesti tütarlapsed koos sakslastega. Nad olid jaotatud rühmadeks, igas rühmas 22 tütarlast. Nad pidid käima ka väliteenistuses ja vahipostil, kuid ilma relvadeta. Õhurünnakute ajal linnale oli nende ülesandeks kunstliku udu tekitamine, mis piiras ründajatel objektide nägemist. Need nn. uduheitjad olid üsna ohtlikud riistapuud ja nendest lekkinud kemikaalidest said mitmed tüdrukud vigastada.

1945. aasta märtsis hävitasid lääneliitlased tugevate õhurünnakutega Stettinis asunud sakslaste sõjatööstuse, mille kaitsel eesti tütarlaste kompanii oli. Rünnakute ajal sai üks tütarlaps surma. Nüüd saadeti osa tüdrukuid Rügeni saarele, kuna teine osa läks Põhjamerre Norderney saarele kaitsekraave kaevama. Sõja lõpu poole saadeti kõik tütarlapsed jalgsi teele Rostocki suunas, kus nad jäid Saanitzi laagrisse. Sellesse laagrisse oli koondatud umbes 3000 erinevast rahvusest naisabiteenistuslast. Kui Punaarmee lähenes Saanitzile, saadeti neiud jalgsi teele lääne poole. Osa eesti tütarlapsi jäid Rostocki ja langesid venelaste kätte vangi. Nende edasine saatus on teadmata.

Enamuse eesti tütarlaste käekäigu kohta puuduvad andmed ja nende edasine saatuse kohta on vähe teada. Ametlikult läksid eesti tütarlapsed lennuväe abiteenistusse vabatahtlikult. Kuid tegelikult läksid nad sinna olude sunnil, sest see oli ainuke võimalus pääseda koos sõjavangidega ehitustöödele minekust ning toidukaarte saada. Pärast sõda jäi enamus neist läände. Paraku on õnnestunud seni neist vaid üksikud üles leida.

 

Viimane taandumine Eestist  tagasi

1944. aasta septembris veeres rinne Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva ja Sinimäed tuli loovutada, kuna Punaarmee oli Emajõe rindejoonest  raske verehinnaga läbi murdnud.

Eesti Vabariigi taastamine oli luhtunud. Teed olid täis põgenikevoore, mis suundusid läheneva Punaarmee eest Läänemere ning Lätimaa poole, et otsida võimalust maalt lahkuda. Osa Punaarmee sissetungi vastu võidelnud Eesti väeosasid taandus koos sakslastega Saksamaale.  Osa väeosasid läksid laiali ja otsustasid Eestisse jääda. Paljud eesti üksustes võidelnud mehed peitsid end metsa, et jätkata võitlust illegaalselt.

Mõned neist, olles küll võidelnud Saksa poolel, peale Eesti taasokupeerimist eriti end ei varjanudki, lootes, et neil õnnestub oma minevik tekkinud kaoses maha vaikida. Paljud lootsid koguni, et Nõukogude võim ausalt võidelnud rindemehed rahule jätab.

Esialgu küll veel punavõimu vastu relvaga võidelnud mehi Siberisse saatmine otseselt ei ähvardatud. Kuid veel ei lasknud sõda mehi oma haardest välja ja neid hakati hoopis  Punaarmeesse mobiliseerima. Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist mehi, kes varem olid eesti väeosades Punaarmee vastu võidelnud, nüüd Punaarmeesse mobiliseeriti, pole täpselt teada. Kuid võib arvata, et see arv jääb kusagile 5000 – 7000 vahele.

Nii said tuhanded mehed, kes alles hiljuti olid saksa vormi kandes Punaarmee vastu võidelnud,  selga  halli vene soldati sineli ja pilotka ette punase viisnurga.  1945. aasta märtsi lõpul saadeti kõik mobiliseeritud Kuramaale, kus neid ootasid ees rasked lahingud.

1944. aasta oktoobris, kui Punaarmee tankikiil Klaipeda (Meemeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja armeegrupi Nord Saksamaast ära lõikas, jäid selle diviisid Kuramaa “kotti”, mille rindejoon jooksis Liepaja (Liibavi) alt kirde suunas kuni Liivi lahe ääres asunud Tukumsi linnani.

Kuramaa “koti” põhijõu moodustasid saksa 18. ja 16. armee, millede kooseisus olid III ja XXXIX SS-tankikorpus ning  kindral Grasseri armee, mille koosseisus oli 30 jalaväediviisi,  kolm tankidiviisi kaks väli-lennuväediviisi ja kaks õhutõrjediviisi. Kokku oli neis üksustes - maaväes 357 000, lennuväes 20 500 ning SS ja politseiüksustes 12 000 meest. Peale nende veel Läti 15. ja 19. SS-diviis, SS-diviisid Nordland ja Niederland ning Läti politseipataljonidest ja piirikaitse rügementidest moodustatud üksused, kus oli kokku umbes 10 000 meest. Eesti väeosi Saksa poolel Kuramaa sillapeas ei olnud. Küll aga oli seal 6. õhutõrjediviisi 127. pataljoni kooseisus umbes kakssada Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse võetud noort.

 Kokku oli 1944. aasta oktoobris Kuramaa “kotis” umbes 572 000 meest, kelle kasutada olid kaks lennuvälja ning Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Ventspilsi) sadamad.

 Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus sakslaste rinnet ründama.

1944. aasta sügisel ei olnud Punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile ja  marssal Žukovile kuidagi meeldida.

Tegelikult poleks väegrupi Nord mõnesaja tuhande mehe Kuramaa “kotti” jätmisel olnud midagi katastroofilist ja Punaarmee võinuks suunata kõik oma põhijõud Saksamaa  vallutamisele. Kuid Nõukogude armeejuhatus otsustas teisiti. Punaarmee hakkas Kuramaale jäänud Saksa  diviise raevukalt ründama, kandes ise seejuures ränki, kuni sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.

Saksa  väejuhatuse meeleheitlik Kuramaast kinnihoidmine on osaliselt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned Saksamaale), aga ka Hitleri jonni üha süveneva ebaadekvaatsusega.  Kuigi kindral Guderian ja admiral Dönitz  püüdsid Hitlerilt korduvalt välja kaubelda luba Kuramaa evakueerimiseks, keeldus Hitler seda tegemast.

«Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» oli füüreri vastus ja nii seda ei loovutatud kuni sõja lõpuni.

Mõnes mõttes sarnanes Kuramaal  võidelnute olukord eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all pikemaks ajaks püsima jäi. See tekitas võitlejates mingi omalaadse atmosfääri ja kokkuhoidmistunde, kus esines isegi erakorralise identiteedi algmeid.

1945. aasta jaanuaris nimetati armeegrupp Nord ümber Kuramaa väegrupiks (Heeresgruppe Kurland). Selle peastaap asus Kuldiga linna lähistel asunud Pelci lossis. 1945. aasta jaanuaris kuulus Kuramaa väegrupi ridadesse kokku 399 500 meest, nendest umbes 14 000 Läti SS-diviisi ja 9 000  Läti teiste väeosade võitlejat .

 Kuramaa väegrupi vähenemine polnud põhjustatud ainult lahingukaotustest, vaid Wehrmachti juhtkond hakkas tasahilju, osalt isegi Hitleri tahte vastaselt,  Kuramaalt väeosi Saksamaale  evakueerima, et kasutada neid seal, kus olukord oli veelgi kriitilisem. 1945. aasta märtsis lahkusid Kuramaalt ka SS-diviisid Nordland ja Nederland. Põhijõud jäid aga kohale ja pidasid vastu.

1945. aasta märtsi teisel poolel, tõi Punaarmee juhatus muude jõudude kõrval Kuramaale ka  mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse.

Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning Läti 19. Relva-SS-diviis. Kui palju korpuses olnud eesti mehi neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Arvatavasti ulatub see arv sadadesse,  kui mitte tuhandetesse.

Sundida eesti mehi minema Lätti punavõimu taastama, mille eest läti grenaderid neid raevukalt ründasid – see on järjekordne kommunismi võigas kuritegu - õigemini üks paljudest.  Kummaline oleks siinjuures süüdlasi otsida lätlaste või eestlaste hulgast.

1945. aasta aprilli algul tõmmati Eesti Laskurkorpus eesliinilt tagasi ja pidi mais uuesti eesliinile viidama, kuid enne lõppes sõda.

 

Lahingud Kuramaa "surmakatlas"  tagasi

Oktoobris 1944 alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaa väegrupi hävitamiseks. Esimene lahing algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva. Venelaste rünnaku all oli läti 19. diviis, 290. ja 389. saksa jalaväediviisid ja ülejäänud VI korpuse üksused. See rünnak löödi veriselt tagasi, aga kuna pärast seda hakkasid levima kuuldused, et 19. diviis viiakse Saksamaale, algasid Läti diviisis deserteerimised, nii nagu see septembris oli toimunud Eestis.

Ka lätlastel oli oma ,,Pitka üksus“ - selleks, oli „kindral J. Kurelis'e organisatsioon“. Umbes 500 sõdurit lahkus rindelt ja 2000 meest tagalas olnud tagavaraüksustest. Ei olnud mingit mässu, nagu mõned ajaloolased, eriti nõukogude poolel, on kirjeldanud. Mehed lihtsalt lahkusid oma väeosast.  Osa neist läks metsa, osa asus oma omakseid taga otsima. Suur osa aga ühines „Kurelis'e organisatsiooniga“. Deserteerimised Läti SS-diviisis lõppesid niipea, kui Heeresgruppe Nord sai 21. oktoobril 1944 Hitlerilt käsu – kaitsta Kuramaad kuni viimase meheni. Seda käsku korrati veel detsembris.

Teine Kuramaa suurlahing toimus Liibavist kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni 7. novembrini. Sellest lahingust ei võtnud osa läti 19. diviisi osad, kuid venelased löödi siingi sakslaste poolt veriselt tagasi.

 Kolmas lahing, mida ka „Jõululahinguks“ nimetati, algas 23. detsembril ja kestis 9. jaanuarini (1945). Punaarmee ründas Dobele ja Dzukste piirkonnas Läti 19. diviisi vasakut tiiba, kus diviis ühines 21. Luftwaffe (õhujõudude) välidiviisiga. See oli Kuramaa koti kõige pikem ja ägedam lahing. Ainult ühe päeva jooksul (31. detsembril) lõi lätlaste 19. diviis tagasi 27 venelaste pealetungi, ilma, et oleks loovutanud meetritki maad. Diviisi pataljonideks kahanenud kolme rügemendi vastas oli vähemalt kuus hästivarustatud nõukogude rügementi (polku), toetatuna tankide, kahurväe ja madalrünnakuid sooritanud lennuväe poolt.

Neljas suurlahing algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini. Läti Waf-fen-SS Obersturmführer Roberts Ancans’ile anti 25. jaanuaril 1945 Rüütlirist. See noor leitnant oli 19. diviisi peakorteri juures, kus ta punaste läbimurru likvideeris.

Viies suurlahing toimus 12. veebruarist kuni 14. märtsini. Sel korral püüdsid punaväed Riia lahe ligidal Priekule-Tukkumi vahel läbi murda. Alates 1. märtsist peale kuulusid VI läti korpuse alla peale Läti 19. Relva-SS diviisi ja selle saateüksuste veel ka saksa 24. jalaväediviis. Mõlemad kuulusid 16. saksa armee alla. Koos löödi punaste rünnakud tagasi.

Kuues suurlahing algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini. Sellest võttis Punaarmee poolel osa ka Eesti Laskurkorpus, mis märtsikuus, pärast raskeid kaotusi Saaremaal ning täiendusi ja kosumist Eestis, oli uuesti rindele toodud Kuramaa kotti likvideerima. Nõukogude allikad märgivad, et sel ajal olid umbes pooled mehed 28 000-mehelisest korpuse koosseisust pärast Eesti „vabastamist“ Eestist mobiliseeritud. Nii, et nii mõnigi endine „Eesti leegionär“ oli nüüd punaväelaste ridades ja võitles oma endiste kamraadide vastu.

Neis rünnakutes toimunud lahingute ägedusest annavad tunnistust Werner Haupti poolt toodud statistilised andmed. Nii hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris toimunud lahingutes enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes ise samal ajal  raskeid kaotusi.

1944. aasta novembris toimunud rünnakus kaotas Saksa pool surnute, haavatute ja kadunuks jäänutega kokku üle 30 000 mehe. Nõukogude poole kaotus  ulatus 40 000 meheni, neist umbes 15 000 surnutena.

Iga suurrünnakuga vallutas Punaarmee küll mõned väikesed territooriumid, kuid toimunud rünnakute järel jäi Saksa rinne püsima, mis muutis punavägede rünnakud neis kantud kaotuste tõttu lõppkokkuvõttes mõttetuks.

Alates 1945. aasta maist hakkasid Kuramaa võitlejad kandma varrukal käiselinti pealdisega KURLAND. See oli viimane Saksa relvajõudude poolt kehtestatud autasu, mis anti välja Kuramaa "kotis" olnud võitlejaile

 

Eesti lennuväepoisid Sõrve lahingutes  tagasi

25. oktoobril 1944 said Pärnust läbi Ruhja, Riia ja Tukumsi Lätti, Vindavi (Venspilsi) sadamalinna taandunud ja seal sadama kaitsele asund 127. flakipataljoni neli 20 ja 37 mm flakikahuritega relvastatud patareid, kus teenisid Pärnumaa lennuväepoisid, käsu oma senised positsioonid Vindavi mererannas maha jätta ja minna kiiresti sadamasse. Seal laadisid nad  kahurid ja varustuse sadamakai ääres seisnud dessantpraamidele ja õhtupimeduse saabudes lahkusid üheksa täislastis dessantalust avamerele. Ja alles merel olles said hämaralt valgustatud laevatrümmis laskemoona- ja grnaadikastide otsas külitavad eesti poisid teada, et neid viiakse Sõrve poolsaarele.

Sõrve kohta teati vaid seda, et seal toimuvad  ägedad lahingud ning et poolsaart ümbritsev meri on venelaste tugeva valve all ja et iga hetk võib oodata nende lennukite või kahurpaatide ilmumist, kellele meie nõrgalt relvastatud dessantalused olid heaks märklauaks.

Kuid teadmine, et sõit läheb taas kodumaa pinnale, põhjustas poistes rahuldustunde ja ka ootusärevuse, mis tunduvalt tõstis noorte sõjameeste üldist meeleolu. Kannatamatult oodati päralejõudmist. Enamus dessantpraamide trümmides olnud poistest olid arvamusel, et Sõrves kohtavad nad kindlasti eesti üksusi,  mis nende lahkumisl  Eestist jäid Sinimägedes ja Tartu all lahinguid pidama. Mõni poiss hellitas isegi lootust, et vast avaneb Sõrves võimalus sakslaste väeosast lahkuda ja mõnda eesti üksusesse  minna.

26. oktoobril varahommikul, umbes kella nelja paiku, maabusid dessantpraamid ilma vahejuhtumiteta Sõrve rannas. Neli alustest randus Sõrve sääre lõunatipus,  üsna tuletorni lähedal.  Teised viis praami maabusid Mõntu sadama kai ääres. Kiire mahalaadimise järel paigutati kõik Sõrve toodud õhutõrjepatareid kahurirühmade kaupa laiali piki poolsaare idapoolset rannajoont. Mõntu sadama ümbrusse jäid selle kaitsele üks 37-mm ja kolm 20-mm neljatoruste ja soolokahuritega relvastatud kahurirühma, kokku 12 flakikahurit. Kuna Sõrves olnud saksa väeosade ja ka haavatute äravedu toimus põhiliselt Mõntu sadama kaudu, siis selle kaitse nii merelt kui õhust pidid tagama poolsaarele toodud õhutõrjepatareid.  Sõrve toodud neljas patareis oli kokku nelikümmend kaheksa 20-ne ja 37-mm flakikahurit (flakki) ja umbes 280 õhutõrjeväelast,  kelle hulgas oli 64 Pärnumaa  endist koolipoissi.

Umbes nädal enne 127. flakipataljoni patareide toomist Sõrve, olid Punaarmee üksused, omades Sõrves suurt ülekaalu nii elavjõus kui ka tehnikas, saavutanud siin edu ja sakslased olid sunnitud tõmbuma Lõpe-Kaimre joonele, kus ristleja Lützow" laevakahurite tule abiga suudeti venelaste rünnakud peatada.

Tegelikult oli Saksa väejuhatus planeerinud juba 19. oktoobril kõik Sõrves olnud väeosad sealt ühe ööga evakueerida, milleks oli Sõrve väegrupi kasutada 75 mitmesugust dessantalust, rünnakpaati, kaatrit ja muud ujuvvahendit, kuid sellele kavatsusele tegi ootamatult lõpu Põhjarinde juhtkonna otsus - jätkata lahinguid Sõrves. Sellise otsuse põhjuseks oli soov hoida Sõrves kinni mitut Punaarmee jalaväediviisi ning soomus- ja eriüksuste väeosa, et takistada nende viimist Kuramaa väegrupi vastu.

Sel ajal oli Nõukogude poolel Sõrves 249. Eesti Laskurkorpuse diviis ning 131., 109. Ja 64. kaardiväe diviis, mitu soomusüksuste polku ning eriüksuste pataljoni, kokku ligi 42-45 tuhat meest. Sakslastel oli neile vastu panna vaid kuus jalaväepataljoni (ca 5000 meest), 126 kahurit ja miinipildujat ning mõned liikurkahurid. Tanke sakslastel Sõrves ei olnud. Kokku ulatus Sõrve võitlusgrupi suurus neil päevil umbes 6000 meheni, kellele lisandusid veel maavägede üksusi merelt toetanud ristleja "Lützow" ja selle saatelaeva meeskonnad.

 

Sõrve elanike evakueerimine  tagasi

127. flakipataljoni patareide saabumisel Sõrve ei olnud  Vintrist lõuna pool olnud külade elanike evakueerimisega veel alustatud. Kohe esimestest päevadest peale tekkisid lennuväepoistel kohalike elanikega tihedad kontaktid, kui nad käisid taludes piima ja muud toidupoolist ostmas. Kuid kolmandal või neljandal päeval peale meie õhutõrjeüksuse saabumist Sõrve said kohalikud elanikud Saksa väejuhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende äraviimiseks kasutasid sakslased samu kaubalaevu ja praame, millega toodi Sõrve väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Põhiliselt toimus elanike laevadele panek Mõntu sadamas. Kuid kuuldavasti tehti seda ka Sääre rannas. Neil päevil käisid mitmed Mõntu sadama kaitsel olnud kahurirühmades teeninud Pärnumaa poisid sõrulaste peredel abis neil kaasa võtta lubatud  varanatukest laevadele toimetamas.

On muidugi mõistetav, et äge sõjategevus Sõrve poolsaarel põhjustas kohalikele elanikele suuri kannatusi ja traagikat. Tuli ju oma kodudest lahkuvatel sõrulastel jätta saatuse hooleks kogu senine elamine, kodune vara ja loomad. Mitmed neist hukkusid teel ja hiljem ka põgenikelaagrite vintsutustes. Sakslaste andmetel evakueeriti Sõrvest kokku umbes 1400 elanikku. Kas see arv tegelikkusele vastab, pole kahjuks teada, kuid arvestades sakslaste pedantsust arvete pidamisel, võib see arv üsnagi ligilähedane olla.

Kuid mitte kõik Sõrve elanikud ei lahkunud tookord poolsaarelt. Siinkirjutaja kohtas veel 23. novembril, kui lahingud käisid juba Torgus, Iide küla lähistel,  seal mitut kohalikku elanikku - üht umbes 20 aastast tütarlast tema vennaga ja üht vanemat naist, kes elasid tollal Iide külas, seal olnud maja keldris. Mahajääjaid võis olla veel mujalgi.

Sõrulaste lahkumise järel hulkus Sõrve metsades ja karjamaadel hulganisti kodutuks jäänud kariloomi, keda saksa sõdurid seal nüüd püüdsid ja väeosa köökide juurde koondasid, kus neid tapeti ja sõjaväelaste toiduks kasutati.

Hiljem on kirjutatud ja räägitud, et sakslased põletasid lahingute ajal Sõrves maha terved külad. Kuid ajavahemikul  26. oktoobrist kuni 24. novembrini 1944, mil eesti lennuväepoisid Sõrve lahingutest osa võtsid, sellist fakti kinnitada ei tea. Küll on aga tõsi see, et paljude  talude hooned ja elamud hävisid rinde tagalas olnud külades üldise sõjategevuse käigus. Sealjuures  hävis palju hooneid sakslaste tagala kaootilise tulistamise tulemusel venelaste kahurväe poolt, mis algas varsti peale sõrulaste evakueerimist ja kestis kuni suurpealetungi alguseni. Nii olid Torgu suur koolimaja ja enamus Torgu ning Iide külade hooneid 22. novembri hommikul veel terved, hävisid aga 23. novembril toimunud lahingute ajal Punaarmee kahuritules. Torgu koolimajas oli sakslaste välihospidal ja selle katusele oli maalitud suur punane rist, mis aga ei peatanud Punaarmee kahurväge seda hävitamast. Koolimajas  oli sel hetkel palju haavatuid, keda ei jõutud evakueerida.

Sõrulaste evakueerimist 1944. aasta oktoobris on nüüd püütud samastada nõukogude režiimi ajal toimunud eesti rahva küüditamistega.  Sõrulasest kirjanik Ülo Tuulik on oma raamatus "Sõja jalus" kirjeldanud värvikalt Sõrve elanike läbielamisi ja nende kannatusi Saksamaa põgenikelaagrites. Kirjaniku arutlustes jääb domineerima mõte, et kui 1944. aasta sügisel poleks Sõrves lahinguid toimunud ja kui Punaarmee oleks takistamatult Sõrve marssinud, oleksid jäänuks ära ka sõrulaste "küüditamine" sakslaste poolt ja sellega kaasnenud kannatused. Kui teha aga järeldused selle järgi, mis oli toimunud Sõrves 1940.-1941. aastal ja ka pärast sõja lõppu, võib selles kahelda.

Teatavasti juba 1940. aastal, kui punaväed hakkasid Torgu valla aladele oma kindlustusi ehitama, hävitati selle valla üks jõukamaid külasid – Läbaru küla. Kõik küla 387 elanikku aeti oma kodudest välja ja talude hooned hävitati. 1941. aastal, kui punaväed Sõrvest põgenesid, põletasid nad ainuüksi Salme vallas maha 198 taluhoonet.

Põhjuseks, miks sakslased Sõrvest (ka Narvast ja Ida-Virumaalt) kohalikud elanikud sõja jalust evakueeris, oli see, et seda kohustas tegema ka rahvusvaheline Genfi konventsioon, mis kohustas sõdivaid pooli lahingute piirkonnast tsiviilisikud evakueerima. Näiteks hävitati 1944. aasta märtsis venelaste õhurünnakute ja Eesti Laskurkorpuse kahurväe ning miinipildujate poolt täielikult Narva linn. Mis saanuks neist 25 tuhandest Narva elanikust, kui selle elanikke poleks juba aegsasti evakueeritud? Ise küsimus on, kas sõrulasi oli vaja Saksamaale viia. Kuigi ka Kuramaal poleks nende julgeolek olnud enam kindel…

Samuti on räägitud ka sõrulaste füüsilisse hävitamisest sakslaste poolt Sõrves. Et seda oleks teinud Sõrves võidelnud Saksa relvajõud, ei tea kinnitada ükski seal olnud eesti lennuväepoiss. Et sellised juhuseid esines, sellest jutustab Ülo Tuulik oma raamatus, kus ta kirjeldab Kaavi küla poisi Hermann Tehu mahalaskmist selle eest, et see ühelt sakslaselt püstoli näppas. Sõjaolukorras võis selliseid asju muidugi juhtuda.

On küsitav, kas juhul, kui Sõrves poleks lahingute-gevust toimunud ja punaväed oleksid juba 1944 septembris Sõrve okupeerinud ning ära oleks jäänud sõrulaste evakueerimine, oleks sõrve elanikke jäetud oma kodudesse? Jäi ju peale sõja lõppu Sõrve poolsaarele suur kontingent punaväe üksusi ja sinna rajati strateegilisi sõjaväebaase, mistõttu võib arvata, et neist piirkondadest oleks sõrulased kindlasti ära viidud. Vajaliku maa-ala vabastamine sealsetest elanikest toimus aga nõukogude tava järgi küüditamisega Uuralite taha, kus elutingimused polnud võrreldavad eluga Saksamaa põgenikelaagrites.

Siinkirjutaja on peale Eesti taasiseseisvumist käinud korduvalt Sõrves neis paikades, kus 1944. aasta oktoobris-novembris asusid meie õhutõrjepatareid. Mõntu sadama ümbruses, kus veel 22. novembril olid enamuse talude hooned alles ja terved, ei leidnud ma nüüd enam isegi nende hoonete vundamente. Punaarmeelased olid sinna ehitanud raudtee ja rajanud muid sõjalisi ehitisi ja objekte. Nii oli see kõikjal Sõrves.

Ülaltooduga ei soovi ma mitte kuidagi õigustada sõrulaste evakueerimist sakslaste poolt, vaid avaldada arvamust, et nii Sõrve loovutamise korral lahinguteta kui ka sõrulaste jäämisel sõjatule jalgu, oleksid nad pidanud kandma veelgi suuremaid ohvreid kui see oli nüüd.

Kirjanik Ülo Tuuliku raamatus "Sõja jalus" on juttu ka ühest eestlasest tõlgist, kes koos ühe sakslasega olla Tuulikute perele evakueerimiskäsu toonud. On teada, et see oli Pärnust pärit ja Torontos elanud Peeter Kallaste (V), kes tollal ühe 3,7 mm flakipatarei meeskonda kuulus.

 

Esimesed nädalad Sõrves  tagasi

Esimestel nädalatel pärast õhutõrjeüksuste saabumist Sõrve, oli olukord sakslaste tagalas suhteliselt rahulik. Nõukogude lennukeid lendas poolsaare kohal üksikuid ja mitte iga päev. Küll aga toimusid peaaegu igal öösel ägedad merelahingud Kuramaalt ja Sõrve saabunud Saksa transportlaevu saatvate kahurpaatide ja neid ründavate Nõukogude kahurpaatide vahel. Rannas olnud õhutõrjepatareid neist lahingutest osa ei võtnud.

Küll aga pakkusid need kahurite juures vahipostil olnud tunnimeestele põnevaid ja ärevaid vaatepilte. Neis lahingutes oli kaotusi mõlemal poolel. Kuna lahingud laevade vahel toimusid mitte kaugel rannast, õnnestus mõnel põhja läinud saksa laeva madrusel randa ujuda. Ühes Mõntu sadama lähedal asunud talus elas juba enne eesti poiste Sõrve saabumist umbes kümmekond laevadelt pääsenud saksa madrust.  Neile tõid järgnenud päeva juurde uusi õnnelikult pääsenuid.

Sakslaste rindetagala oli neil päevil peaaegu inimtühi. Rindeväeosad olid kõik eesliinil ja tagalas võis kohata vaid õhutõrjeväelasi ja mõnda majandusväeosa soldatit. Suurem liikumine toimus Mõntu sadamas ja  selle ümbruses, kuhu peaaegu igal öösel saabusid Kuramaalt laevad või dessantpraamid sõjavarustusega, viies tagasiteel sealt kaasa haavatud.

Pärnumaa poiste lootus – leida Sõrve tulles eest eesti väeosi, ei leidnud paraku kinnitust. See tõdemus mõjus tugevasti poiste meeleolule ja kahandas nende võitlustuhinat. Teadmatus Eestis toimuva kohta jäi püsima.

Mis oli saanud veel augustis-septembris Narva jõe ääres, Sinimägedes ja Tartu all võidelnud eesti üksustest? Mis toimub üldse punavägede poolt taasokupeeritud kodumaal? Neile küsimustele saadi ähmaseid vastuseid vaid rindest üle tulnud või sakslaste kätte vangi langenud Eesti Laskurkorpuse meestelt. Viimastelt saadud info, mida vangi langenud või üle tulnud püüdsid muidugi oma olukorra leevendamise huvides hästi tumedates värvides näidata, andis poistele teadmise, et olukord Eestis on endiselt ärev ja ohtlik. Kui veel Sõrve saabudes võis mõne seiklusi otsiva poisi suust kuulda arutlusi rindest ülemineku kohta, et seejärel illegaalselt mandrile pääseda ja tagasi koju minna, siis nüüd,  saanud teada, mis taasokupeeritud Eestis toimub, heideti need mõtted peast.

 

Vandetõotuse andmine  tagasi

Teadmine, et rindejoone taga on vastas eestlastest koosnev punadiviis, põhjustas sakslaste suhtumise muutumise eesti poistesse ja neile hakati vaatama kahtlustavalt. Kas sel või mõnel muul põhjusel toimus 9. novembril Sõrves eesti lennuväe abiteenistuslaste vannutamine. Kuigi lennuväe abiteenistuse määrustik ei näinud ette vandetõotuse, vaid ainult lubaduse andmist, oli sisuliselt tegu ikkagi vandetõotuse andmisega.

See toimus kusagil endise Läbara küla taga asunud karjamaal, kuhu tulid kokku kõik Sõrve toodud õhutõrjeüksustes teeninud Pärnumaa poisid,  kes seal ühel kadakasel karjamaal üles rivistati. Kohale oli toodud ka üks 20-mm flakk, mille torule oli laotatud sini-must-valge lipp. Vandetõotuse andjad rivistati poolkaares kahuri ette. Eelnevalt tutvustati poistele vandetõotuse teksti eesti keeles, mille luges ette üks lennuväepoistest. Seejärel luges pataljoniülema asetäitja teksti ette saksa keeles, mida poisid sõna-sõnalt järele kordasid. Tõotuse andmine toimus rindelt kostva tugeva lahingumüra saatel.

Tõotuse teksti sõnastus ei põhjustanud poistes mingeid lahkarvamusi ja kajastas samu püüdlusi, mida  taotles 1944. aasta sõjasuvel kogu eesti rahvas. See ei sidunud eesti poisse natsi Saksamaa poliitiliste eesmärkidega. Vandetõotuse tekst oli järgmine:

"Ma luban, et lennuväe abiteenistuslasena, võitluses bolševismi vastu, igas olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nii, nagu see ühele Eesti lennuväe abiteenistuslasele kohane on."

 

Punaväelaste dessandikatse merelt  tagasi

Kogu oktoobrikuu jooksul olid toimunud Punaarmee rünnakud Lõpe-Kaimre joonel, kus kasutati ründajate endi poolt 1941. aastal rajatud kindlustusi ja mis kestsid kuni 30. oktoobrini, saavutamata sealjuures vähimatki edu. 29. oktoobril õnnestus venelastel küll kohati saksa kaitsesse tungida, kuid nad löödi sakslaste vasturünnakuga varsti tagasi.

Nüüd otsustas Nõukogude 8. armee juhtkond tuua Sõrve lisavägesid. Sõrve operatsiooni asusid juhtima Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik Popov ja Balti sõjalaevastiku juhataja admiral Tributs. Sõrve toodi juurde suurtükiväge. Balti mere sõjalaevastik tõi kohale oma rasked rannakaitsesuurtükid, mis pandi üles Saaremaa lõunarannikule. Kroonlinnast kohale toodud admiral Svjatovi sõjalaevad said ülesande hävitada kõik Sõrve poolsaare ümber liikuvad saksa laevad ja blokeerida Mõntu sadam. Pärnu lennuväljale toodi 236 ründelennukit ja Koguva lennuväljale suur hulk hävitajaid. Samal ajal  püüdsid venelased korduvalt saata sakslaste tagalas maale  dessante, mis aga kõik olid  sakslaste poolt hävitatud või tagasi löödud.

Järjekordselt üritasid venelased saata Mõntu sadama piirkonnas maale dessanti 15. novembril. Sel hommikul ilmusid äkki merele neli punaväelastega täidetud nõukogude kahurpaati, mis hakkasid umbes kilomeeter Mõntu sadamast tuletorni poole rannale lähenema, tehes ettevalmistusi randumiseks. Mõntu sadama lähedal mererannas asunud 127. flakipataljoni üks 3. patarei kolmest 37-mm kahurist koosnev kahurirühm, mille koosseisu siinkirjutaja kuulus, avasid laevade rannale lähenedes nende pihta tule. Õhutõrjekahurite tuld toetasid kuulipildujaist ja käsirelvadest õhutõrjeväelased. Laevadelt avati laevakahureist, kuulipildujaist ja käsirelvadest äge vastutuli. Flakikahurite tules sai üks üsna ranna lähedale jõudnud venelaste kahurpaat tugevasti pihta. Selle tekil olnud punaväelased hüppasid merre ja varjusid laevakere taha, kust teised kahurpaadid hiljem ellu jäänud punasoldatid oma pardale võtsid.

Umbes poolteist tundi kestnud tulevahetuse järel taandusid venelaste dessantalused avamerele, võttes purustatud tekiehitisega laevavraki puksiiri, jätkates samal ajal pidevalt laevakahuritest rannajoone tulistamist.

Toimunud lahingu ajal ründas vene dessantlaevadega lahingut pidanud õhutõrjeüksust üks nõukogude ründelennuk "IL-2,  tulistades oma pardakahuritest ja kuulipildujatest meie positsiooni. Selle ründaja pihta avas tule meie naabruses asunud neljatoruliste 20-mm kahurite rühm. Lennuk süttis põlema ja kukkus merre. Lennukist välja hüpanud kahe lenduri langevarjud ei avanenud ja nad kukkusid lennukile järele.

Oletatavasti põhjustas venelaste dessandi ebaõnnestumine sellest osavõtnuile hiljem "pahandusi", sest nagu aastaid hiljem jutustas selles lahingus osalenud Pärnu lennuväepoiss Heino Heinväli, kohtus ta 1946. aastal, juba Venemaal vangilaagris olles samas laagris ühte sellest dessandist osa võtnud punaväelast, kuid nüüd juba  vangina.

 

Algas Punaarmee suurrünnak  tagasi

Punaarmee ettevalmistused algavaks suurrünnakuks andsid end peagi tunda ka sakslaste tagalas. Neil päevil alustas vastase kahurvägi regulaarset tagala tulistamist, mis toimus kindlate vaheaegadega ööpäevaringselt. Mürsud langesid kaootiliselt üle kogu poolsaare, purustades seal hooneid ja teid. Omades siiski rohkem vaid psühholoogilist mõju, kuigi üks selline mürsk lõikas pooleks, rinde tagalas Sääre lõunatipus asunud 6. patareis teeninud Pärnumaa poisi.

Pidevalt olid nüüd õhus nõukogude ründelennukid, mis pardarelvadest tulistades ja mõnikord ka pomme alla heites üle poolsaare ja pikki selle rannajoont lendasid. Õhutõrjeüksuste meeskondadel olid nüüd töörohked päevad ja mõnikord tuli päeva jooksul kümneid kordi kahuritele istuda ja ründavate hävitajatega lahinguid pidada.

18. novembril alustasid punavägede diviisid suurrünnakut. Äge turmtuli ligi 90 torust kestis peaaegu kaks tundi. Seda toetasid sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli ülekaal täielikult "punakotkaste" käes, kuna sakslastel oli Sõrves vastu panna ainult üks lennusalk (umbes 12 lennukit), mis lendasid siia Lätist. Turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid rünnakule venelaste 109. ja 131. diviis. Nende diviiside taga liikus eestlaste 249. laskurdiviis, kes pidi rünnakut jätkama, kui eesliikujad peaksid takerduma.

Algul oli Punaarmee pealetung edukas ja saksa väeosad olid sunnitud ülekaaluka vastase eest taanduma. Öösel läksid aga sakslased vasturünnakule ja murdsid venelaste 109. diviisi rindest läbi ning kohtusid juba 249.diviisiga, kes sakslaste rünnaku peatas ja hakkas neid tagasi suruma. Selles rünnakus kandis suuri kaotusi venelaste 109. diviis, kes hiljem iseseisva üksusena lakkas Sõrves olemast. 20. novembri õhtuks taandusid saksa üksused Kiltri-Koltsi joonele.

Kaunispea küla juures pidas lahingut 127. flakipataljoni 5. patarei, mille kolmes kahurirühmas oli kokku üheksa 3,7-mm flakikahurit.  Neid ründasid vene tankid ja üks selle patarei kahurirühm olid sunnitud oma kahurid õhku laskma, kuna neid polnud transpordi puudumise tõttu enam võimalik  tankide rünnaku eest minema viia.

20. novembril, kui saksa maaväepataljonid olid toimunud lahingutes kaotanud suure osa oma isikkooseisust, viidi eesliinile Mõntu sadama kaitsel olnud flakipataljoni 3. patarei. Selle üks kahurirühm paigutati Turju küla all rünnakule tulnud vene tankide vastu. Veel enne, kui õhutõrjeväelased jõudsid oma kahuritega maasse kaevuda, ründasid neid vene hävituslennukid. Kahurirühma meeskonnad, mis koosnesid sakslastest ja eesti lennuväepoistest, tulistasid vaheldumisi nii ründavaid lennukeid kui ka lähenevaid punaväeahelikke.

Selles lahingus ründasid õhutõrjeväelasi venelaste ühed paremini soomustatud IL-2 tüüpi ründelennukid, mille soomusest ei võtnud läbi kuulipildujatuli ega 20-mm kergekahurite mürsud. Need, sakslaste poolt “Fliegende Badewanne” – (lendavaks pesuvanniks) kutsutud lennukid olid relvastatud kahe 23-mm kahuriga ja kolme kuulipildujaga, mis tulistasid nurga all, nii et lennuk ei pidanud pikeerima. Üle lennates pühkisid selle kahurid ja pardakuulipildujad maa puhtaks. Päästa võis ainult kiire maasse kaevumine. Lahing kestis kuni pimeduse saabumiseni. Selles lahingus sai ühe kahuri sihtur surma ja 14 meest haavata, viimaste hulgas ka mitu eesti poissi. Öö veedeti killukaitseaukudes, kust käsirelvadest tulistamine kestis kogu öö.

Järgmisel hommikul avasid Punaarmee üksused õhutõrjelaste pihta tule "Stalini orelist". Selle esimene kogupauk langes paremale, teine vasakule, kolmas aga seljataha. Kõik lamasid nägupidi mudas ja ootasid millal tuleb neljas kogupauk. Õnneks suunasid venelased selle kahurirühmast paremale. Selles lahingutes sai surma neli meest. Ägedast venelaste sturmtulest hoolimata jäädi veel üheks päevaks samale positsioonile.

 21. novembril algas vastase maruline ettevalmistav kahurituli, mille järel tulid rünnakule jalaväediviisid. Sakslased olid sunnitud taanduma Torgu-Soodevahe joonele. Sel varahommikul viidi pimeduse katte all ühe liikurkahuri järel slepis poolteist kilomeetrit tahapoole ka 3. patarei õhutõrjekahurid, kus need uuesti positsioonile asusid.  Eesti poisid kahurirühmas olid kaks ööd magamata ja osa neist lubati ühte lähedal asunud tallu puhkama minna. Kui nad ärkasid, leidsid nad end taas eesliinil olevat.

Uus kaitseliin oli pool kilomeetrit tagapool ja õhutõrjepatareile anti käsk kahuritulega seni rinnet hoida, kuni kõik jalaväelased on uuele kaitsejoonele tagasi tõmbunud. Koos õhutõrjekahuritega hoidsid seal rinnet ka veel kolm rünnakkahurit ja grupp Wehrmachti jalaväelasi kuulupildujatega.  Oodati venelaste uut rünnakut, aga seda ei toimunud. Saadeti välja luure, kes tõi teate, et punaarmeelased  pole edasi liikunud ning on endistel positsioonidel. Nüüd liikusid õhutõrjeväelased koos rünnakkahuritega tagasi eilsele kaitseliinile ja seadsid oma kahurid seal üles.  Samal ajal avasid venelaste positsioonide pihta tule Saksa raskeristlejad “Admiral Hipper” ja “Prinz Eugen”, mis asusid Sõrve tipu kohal merel. Kogu poolsaar põrus nende 11 tolliste laevakahurite mürskude lõhkemisest. Laevakahurite võimsa tulelöögiga  löödi Punaarmee rünnak tookord tagasi tagasi ja sunniti taanduma. See toimus Türju-Laadla  joonel.

Samal päeval viidi eesliinile ka 127. flakipataljoni teised Sõrve toodud õhutõrjepatareide kahurimeeskonnad. Osa neist viidi sinna ilma kahuriteta – jalaväelastena. Eesti poisid küll kirusid sakslasi sellise läbimõtlemata käsu pärast, kuid pidid ikkagi kahurid kasutult Sääre randa jätma. Sel päeval tegid sakslased veel mitu edukat vasturünnakut, pannes Punaarmee edasitungi ajutiselt seisma.

1944.a. novembris Sõrves toimunud lahingutest kirjutas ajaleht "Rünnak":

"Maakitsuse soisel alal pole enam ühtegi põõsast, ühtegi pilbastamata puud ega lapikest puutumata maad. Kõik on üles küntud ja puruks lastud. Granaatide lehtrid asuvad tihedalt üksteise kõrval. Näib nagu oleksid lahingud siin juba mitu aastat möllanud. Tõeliselt on aga see häving Sõrves toimunud vaid nädala jooksul...

Kaitsekraavid on 30, paremal juhul vaid 50 cm sügavad ning vett täis. Neis lohkudes kükitavad mehed - räbaldunud, sissevajunud silmadega. Kui tihti on nad juba granaatide lõhkemisest põrutada saanud, kuid nad on ikka ja jälle porist välja roninud ja punaste rünnakulaine lähenedes uuesti võitlusse asunud."

 

Sõrve lahingute viimased päevad  tagasi

22. novembril jätkusid eesti laskurkorpuse 249. diviisi rünnakud kogu päeva, kuid sakslaste ägedad vasturünnakud tõkestasid nende edasitungi.

Lahingute viimastel päevadel Sõrves tuli Eesti Laskurkorpusest sakslaste poole üle mitu eestlast. 22. novembril, kui siinkirjutaja oma kahurirühma poistega Torgu all rindel oli, tulid venelaste rünnaku vaheajal rindest üle kuus 1926. aastal sündinud Tallinna poissi, kes olid vaid mõni nädal varem Punaarmeesse mobiliseeritud. Nad tõid magamistekil kaasa ühe oma haavatud kaaslase. Poisid olid õnnestunud ületuleku üle rõõmsad ja ütlesid, et riskisid ning tulid sakslaste poole üle sellepärast, et ei soovinud Eesti taasokupeerijate ridades võidelda. Sama päeva õhtul olin ma tõlgiks kahe end vangi andnud, Võrumaalt pärit mehe ülekuulamisel. Ka need mehed olid alles hiljuti Punaarmeesse võetud. Neilt saime me teada, et Eestis jätkub inimeste arreteerimine ja punane terror.

23. novembril toimus üks ägedamaid lahinguid Sõrve lahingute ajaloos. Venelaste kahurväe ettevalmistav turmtuli kestis tervelt kolm tundi. Kell 13.10 alustasid Punaarmee diviisid pealetungi. Sakslaste üsna hõredaks jäänud väeosad osutasid neile visa vastupanu. Eesliinile saadeti viimane kui üks tagalas olnud sõdur. Neid toetasid koos oma saatelaevade tulega ristlejad "Lützow" ja “Priz Eugen”. Kogu päeva kestnud ägedate rünnakute tulemusena liikusid punased diviisid edasi ca 1,5 km ja jõudsid õhtuks Laadla-Lülle-Muti joonele.

Türju-Laadla alt Sõrve tuletorni juurde taandunud 3. patarei üks kahurirühm jäi seal venelaste raskekahurite tule alla.  Üks kahur hävis ja mitu meest said surma ja haavata.  Iga paari minuti järel lõhkes üks venelaste mürsk ja eesti poisid olid üllatunud , kui nad järgmisel hommikul veel elus olid.

23. novembri hommikul anti neile käsk – kõik  kahuritega eesliinile!

Poisid koos sakslastega  asusid soomustatud transportautodele, mille taha olid haagitud flakikahurid ja hakkasid liikuma eesliini poole. Kuid keegi ei teadnud, kus asub rinne. Liikunud edasi paar kilomeetrid, avati nende pihta mõlemalt poolt teed automaadituli. Edasi liikudes märgati äkki ees venalaste tanke. Mehed kargasid veokitelt maha, haakisid lahti kahurid ja hakkasid neid laskeasendisse seadma. Sel hetkel avas üks tankidest tule ja vastu kahuri kaitsekilpi lõhkenud mürsu kildudest said mitu sakslast ja üks eesti poistest haavata. Samal ajal avati tankide pihta tuli teisest flakikahurist ja tankirusikatest, mille järel mõlemad tankid põlema süttisid. 

Umbes kesköö paiku tuli õhutõrjemeestele teade, et majaka all rannas ootavad neid paadid. Kiiresti sõideti veokitel majaka juurde, kus selgus aga, et seal olnud dessantpraam võtab peale ainult haavatud. Jälle roniti killukaitseaukudesse, kuna ümberringi lõhkesid venelaste kahurimürsud ja üleval tiirutasid lennukid. Kogu ümbrus oli viimaste poolt alla heidetud “jõulupuudest” valge.  Kaks sakslaste liikurkahurit andsid pidevalt kahuritest ja kuulipildujatest tuld rindejoone suunas. Varsti saabusid sinna aga uued dessantlaevad ja  randa kogunenud õhutõrjeväelased ruttasid alustele.  Kui kõik olid praamile asunud, lasksid liikurkahuri meeskonnad oma kahurid õhku ja asusid samuti praamile. 

23. novembril võttis sakslaste poolel lahingust osa umbes 2200 jalaväelast, kuna umbes sama palju olid viimastel päevadel peetud lahingutes haavata saanud. Vastane ründas samal ajal nelja diviisi ja kolme tankipolgu osadega. Neid toetasid arvukad ründelennukid, ülekaal oli seega 10-ne kuni 12-kordne. Nüüd otsustas Saksa väejuhatus Sõrve maha jätta.

Tegelikult oli haavatute ja mõnede väeosade evakueerimine Sõrvest alanud juba 22. novembri öösel. 23. novembril keskööl viidi eesliinilt minema kõik põhijõud. See toimus vaikselt ja suure saladuskatte all. Taandumist jäid eesliinil katma vaid väiksearvulised kattegrupid, kes aeg-ajalt kuulipildujatest tulistades pidid jätma vastasele mulje rindejoone püsimisest. Mõnedel andmetel kasutasid sakslased selleks ka kellamehhanismiga kuulipildujaid, mis kindlate vaheaegade järel andsid valanguid vaenlase suunas. Ööpimeduse katte all liikusid rindelt lahkuvad üksused poolsaare lõunatipu suunas, kus neid ootasid dessantpraamid ja laevad.

Selle kohta on nõukogude sõjaajaloolane P. Larin raamatus "Eesti Laskurkorpuse võitlustee" kirjutanud järgmist:

"Ööl vastu 24. novembrit kell 03.00 paiku avastas luure, et vaenlane on tõmbumas kiiresti tagasi kogu rindel, merest mereni. Polkovnik Feldmann andis sedamaid käsu jälitamiseks. Vallutati Jaagutooma, Kotkapesa, Piskunüüdi, Karuste ja Ranna. 24. novembril kell 08.00 kerkis Sõrve sääre lõunapoolses otsas asuva vana kivist tuletorni katusele võidumärgina võidulipp."

Siinkirjutaja viibis sel ööl oma kahurirühma sakslaste ja nelja Pärnumaa lennuväepoisiga Iide küla all. Jätnud oma kahurid Sääre randa, olime ahelikus Iide küla Torgu koolimaja poolses servas, moodustades seal teise rindejoone. Meist paremal ja vasemal olid kohad sisse võtnud Wehrmachti jalaväelased raskekuulipildujatega. Pimeduse saabudes jäi rinne suhteliselt vaikseks. Ainult mõned venelaste kuulipildujad ja üks väikekaliibriline kahur tulistasid pidevalt üle meie peade. Mõne aja möödudes aga selgus, et meie ja venelaste vahel pole enam ühtegi saksa sõdurit.

Umbes kella ühe paiku öösel anti pikki ahelikku suust suhu käsk - rindejoon maha jätta ja koguneda Iide küla taha, selle lõunapoolsesse serva. Peagi kogunes sinna umbes 600-700 erinevate väeosade soldatit. Nüüd anti käsk - kõik heli tekitavad esemed minema visata. Kaasa lubati võtta ainult käsirelvad ja tankirusikad. Rangelt oli keelatud suitsetamine ja valjusti rääkimine.

Umbes kell kaks öösel alustas kolonn liikumist poolsaare tipu suunas, kus meid pidid ootama dessantpraamid ja laevad. Teel edasi liikudes liitus meie kolonniga ka grupp kahurväelasi, kes olid oma raskekahurid küll  rindelt kaasa toonud, kuid rakendasid nüüd hobused kahurite eest lahti ja jätsid  need sinnasamasse maha. Kahurite lukud ja sihtimisseadmed hävitati.

Jõudsime minna vaevalt paar kilomeetrid, kui venelased äkki ööpimeduses meie liikuva kolonni pihta ägeda kahuritule avasid. Lõhkevate mürskude tulesambad kerkisid üles nii maanteel kui mõlemal pool maanteed olnud karjamaal, liikudes pikki kolonni edasi selle pea suunas. Kolonnis olnud meestest said hulka surma ja haavata. Langenuid maha jättes ning haavatuid kaasa viies liikus kolonn sügisöö pimeduses edasi Sääre ranna suunas. Umbes kella nelja paiku hommikul jõudsime  Sääre randa. Kuna olime oma kahurirühma meestega olnud üsna kolonni lõpus, oli meie randa jõudes seal veel vaid üks dessantpraam, millele me üsna viimasel hetkel veel peale saime.

Sõrve väegrupi evakueerimine toimus ülimalt rasketes ilmastikutingimustes. Merel puhus tugev tuul ja lainetus oli kõrge. Väegrupile järele saadetud alustest ei suutnud 33 ründepaati Sõrves randuda, täitusid kõrge laine tõttu veega ning läksid põhja. Paatide meeskonnad küll päästeti, kuid paadid hävisid. Viimase võimaluseni täiskiilutud dessantpraame ja aluseid ründasid nõukogude lennukid, kuid laevadelt avatud kahuritulega sunniti need taanduma ja ükski alus nendes rünnakutes viga ei saanud. Küll jäi aga meie dessantpraam, millele me viimasel hetkel olime pääsenud, suure ülekoormatuse tõttu ranna madalasse vette kinni ja selle lahtipäästmiseks kutsuti merelt tagasi üks varem väljunud dessantpraam, mis meie aluse põhjast lahti tõmbas ja avamerele pukseeris. Kõik see toimus tingimustes, kus praamide randumispaika tulistas venelaste kahurvägi, õhus tiirlesid nende ründelennukid ja iga hetk olid sinna saabumas vene tankid.

Praami lastiruum oli viimase võimaluseni mehi täis tuubitud ja pidevalt tuli rindelt mehi juurde. Praami lastiruumi vööriosas lamasid kanderaamidel ja telkmantlitel haavatud, kes jüüd pidevalt juurde tulevate meeste poolt jalge alla tallati.  Juba merel olles lõhkes pimedas lastiruumis tihedalt üksteise vastu surutud meeste vahel kellegi vöörihma vahel olnud käsigranaat…

Merel puhus tugev tuul ja kõrged lained uhtusid üle praamiteki, pannes aluse tugevasti õõtsuma. Rannast lahkudes ilmusid  laeva kohale veel ka paar venelaste lennukit ja visaksid alla mõned pommid, mis aga õnneks ei tabanud. Laevameeskond avas laevaflakkidest nende pihta tule ja lennukid taandusid.

 

Taandumine tagasi Kuramaale  tagasi

'

24. novembri hommikul randusid kõik Sõrvest tulnud dessantalused ja praamid Vindavi sadama kai ääres. Sõrve lahingute viimaste päevade vintsutustest väsinud õhutõrjeväelased paigutati ühte linna koolimajja ja kirikusse. Neile anti kolm päeva puhkust. Väeosa rivistusel õnnitles flakipataljoni ülem major Oliker Sõrvest tagasijõudnuid ja luges ette Kuramaa väegrupi ülemjuhataja kindral Versocki pöördumise kõigi Sõrve võitlejate poole. Sama rivistuse ajal tehti teatavaks ka autasustatavate õhutõrjeväelaste nimed. Eesti lennuväepoistest said II klassi raudristi kolm lennuväe abiteenistuse poissi: Peeter Kallaste, Jaan Tõnts ja Mihkel Käige.

Pärast puhkust said kõik õhutõrjeväelased Sõrve jäänud varustuse asemele uue. Oma relvad Sõrves kaotanud patareid said uued kahurid ja jätkasid teenistust Vindavi linna ja sadama ning teiste Kuramaa "kotis" olnud linnade ja lennuväljade kaitsel.

Üldiselt võib öelda, Sõrve lahingutest osa võtnud eesti poisid olid õnnesärgis sündinud, kuna nende kaotused Sõrve lahingutes, mis olid ühed raskemad ja verisemad 1944. aastal Eesti pinnal toimunuist,  olid suhteliselt väikesed. Isegi nõukogude sõjaajloolased on Sõrve lahinguid võrdsusstanud oma ohvriterohkuse poolest lahingutega Sinimägedes ja Emajõe ääres.

Hiljuti leidsin Internetis ühe Sõrve lahingutes osalenud Sõrve väegrupi ohvitseri, Iring Fetscheri mälestused. See ohvitser kirjutab, et kohe peale venelaste suurpealetungi alustamist sai Sõrve väegrupi juhtkond Hitlerilt range korralduse – vastu panna viimse meheni…Iring Fetscher mainib, et mõni teine natsimeelne kindral oleks Hitlerilt saadud käsu silma pilgutamata täitnud, kuid kindral-kolonel Schörner ignoreeris führeri käsku ja andis 22. novembril korralduse Sõrve väegrupp Kuramaale evakueerida. Sellega päästis ta Sõrve võitlejad, nende hulgas ka Sõrve lahingutes osalenud eesti poisid kindlast hukust.

Saksa arhiivimaterjalide andmetel kulutas Sõrve väegrupp kuue viimase päeva jooksul toimunud lahingutes 1639 tonni laskemoona. Väegrupi kasutada oli 255 kuulipildujat, 41 miinipildujat, 22 suurtükki, 17 tankitõrjekahurit ja 68 õhutõrjekahurit. Viimaseid kasutati ka tankide tõrjeks. Sama ajavahemikul hävitati 36 vaenlase tanki, tulistati alla 14 lennukit ja võeti vangi 76 punaväelast.

Kindral Schirmeri ettekande andmetel oli 19. novembril Sõrves eesliinil 2251 jalaväelast. 22. novembril aga ainult 1923 meest, kuna ajavahemikul 18.-24. novembrini oli saanud lahingutes haavata kokku 2452 meest. Jalaväediviisi allüksustes sai surma 94 meest. 127. õhutõrjepataljoni patareides sai surma kaheksa ja haavata umbes 30 meest. Eesti lennuväepoistest sai surma vaid üks ja kergelt haavata kümme poissi. Üks poiss jäi kadunuks. Teiste väeliikide kohta siinkirjutajal andmed puuduvad.

Arhiivimaterjalide andmetel evakueeriti Sõrvest koos haavatutega kokku 4694 sõdurit, 7 suurtükki, 3 õhutõrjekahurit, 9 autot ja vähemal arvul kergemat sõjatehnikat. Kogu raskerelvastus lasti kõik viimasel hetkel puruks või muudeti kasutamiskõlbmatuks.

Ring oli täis saanud. Kolm aastat tagasi, 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksalaste 151. ja 176. rügemendi ning eesti vabatahtlike üksustele, keda toetasid merelt ristlejad "Leipzig" ja "Emden". Tookord põgenesid Punaarmee ohvitserid ja komissarid viimasel hetkel oma väeosade juurest Mõntu sadamasse, et sealt laevadega poolsaarelt põgeneda. Enne põgenemist kutsusid komissarid vene soldateid üles - võitlema viimse hingetõmbeni. Soldatitele räägiti, et varsti saabuvad Mõntu sadamasse inglise laevad, mis kõik punaarmee soldatid Kroonlinna viivad…

Maha jäänud punaüksustes võttis aga maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Oma väeosad maha jätnud ja Mõntu sadamas kahele väiksemale laevale ja mootorpaatidesse asunud punakomissarid ning komandörid lasksid aga saksa sööstpommitajad merel põhja.

 1944. aasta Sõrve lahingud ei omanud Eesti vabastamise seiskohalt enam mitte mingisugust tähtsust. Küll aga pikendasid need Kuramaa "koti" kestvust..

 

Sõja lõpp Kuramaal  tagasi

8. mai hommikul said Kuramaa “kotti” sulgunud Saksa ja Läti väeosad  teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Neli pikka aastat kestnud sõda on lõppenud  ning saabunud on kauaoodatud rahupäevad.

Kuramaa “kotti” sulgunud armeegrupi Nord juhtkond oli saanud käsu alustada vägede väljaviimist Kuramaalt juba varem. 3. mail kutsus suuradmiral Dönitz enda juurde armeegrupi juhataja kindralkolonel Hilperti, kes sai korralduse alustada viivitamatult üksuste väljaviimist Kuramaalt. Kõik raskerelvad, laskemoon ja transportvahendid tuli kohapeal hävitada. Kaasa oli lubatud võtta vaid kergerelvad. Saksa merevägi sai käsu olla valmis Kuramaa väegrupi evakueerimiseks.

Otsekohe alustati diviiside staapides ülesande täitmiseks ettevalmistusi tegema. Kuid siis selgus, et väeüksuste äraveoks ette nähtud laevade kandejõud ei kata tegelikke vajadusi. Sellele vaatamata alustati kogu rindelõigu ulatuses üksuste tagasitõmbamist, et transpordi saabudes oleks võimalik kohe alustada nende pealelaadimist. 6. mail jäeti maha Tukumsi linn. Sadamalinnade ette moodustati tankikorpuse grenaderidest rannakaitseliin, mis sai nimetuseks "Libella liin". Selle ülesandeks oli julgestuse tagamine vägede laadimisel laevadele. Tankidivisjonides hakati hävitama relvastust. Staapides töötati välja väeosade ja üksuste laevadele laadimise ajagraafikud. Kuid oodatud laevad ei saabunud. Vaatamata eelnevale kokkuleppele, katkestas Rootsi valitsus ootamatult kivisöe tarnimise saksa laevadele ja need jäid kütuse puudusel Saksamaa  ja Taani sadamatesse seisma .

7. mai öösel võttis kindralkolonel Hilpert raadioühenduse vene armee ülemjuhatusega ja teatas, et Kuramaa väegrupp on nõus kapituleeruma. Venelased nõudsid, et väegrupi juhataja tuleks isiklikult kapitulatsiooni üle läbi rääkima.

Kindralkolonel Hilpert, kes oli oma alluvate ja sõdurite seas tuntud sümpaatse, õiglase ja lugupeetud sõjamehena, läks sel öösel vastu oma elu kõige raskemale sammule. Sõitnud koos saatjatega lahtisel autol läbirääkimisteks eesliinile, võtsid venelased ta vangi. Ta hukkus (hukati?) nõukogude vangilaagris.

Kapitulatsiooni läbirääkimisi venelastega, mis venisid tundide pikkuseks, pidas kindralmajor Rauser. Läbirääkimistel esitasid venelased vaid ühe nõudmise - tingimusteta kapitulatsioon.

8. mail öösel said kõik Kuramaa kotis olnud Saksa väeüksuste ja Läti 19.  Reva-SS diviisi staabid armeegrupi ülemjuhatajalt järgmise päevakäsu:

"Kõigile! Marssal Govorov on nõus, et relvarahu algab 8. mail kell 14. Kõikidele üksustele sellest otsekohe teada anda. Kaevikutes välja panna valged lipud. Ülemjuhataja ootab lojaalset sõnakuulmist, kuna sellest oleneb edaspidine Kuramaa võitlejate saatus."

See teade lõhkes väeosades kui pomm. Kuramaa võitlejad ootasid kõike muud, kuid mitte tingimusteta kapituleerumist venelastele, kellele nad, vaatamata vastase ülekaalule, olid suutnud rinnet hoida. Sel ööl murdus paljudes Kuramaa võitlejates, eriti aga Läti sõjameestes, kes olid kaitsnud iga jalatäit oma kodumaast, usk õiglusse. Kõik senised võitlused olid olnud asjata. Kõik see, mis 1944. aasta septembris oli toimunud  Eestis,  toimus nüüd Kuramaa “kotis”.

Kuid veel ei vaikinud kahurid ja käsirelvad. Venelaste üksused ründasid saksa ja läti jalaväediviiside positsioone kogu rindel, kuid kõik nende rünnakud löödi tagasi. Kell 14  kerkisid kogu rinde ulatuses sakslaste kaevikute kohale sidemetest või särkide küljest rebitud riidetükkidest valmistatud valged lipud ja siitpeale valitses kogu eesliinil suur vaikus. Päeva pärastlõunal tulid mõnel pool sakslaste kaevikute juurde vene ohvitserid, kellele peagi järgnesid ka mõned Punaarmee soldatid. Saksa soldatid vaatasid neid halle kujusid algul võõristusega. Peagi vahetati tervitusi ja endised vaenlased surusid üksteisel kätt. Seejärel ilmus venelaste kätte vodkapudel, mis üksteisele ulatades ringi käis.

Siis aga rebis keegi nokastunud punasoldat saksa grenaderi randmelt ära käekella. Teine nõudis,  saksa soldati sõrmest sõrmust. Veel nõuti sakslastelt, et need annaksid ära oma püstolid. Kuna õhk oli täis elektrit, tõstsid Saksa ohvitserid protesti ja nõudsid, et punasoldatid lahkuksid. Et verevalamist ära hoida, käsutasid Punaarmee ohvitserid vene soldatid relva ähvardusel oma kaevikutesse tagasi. Poolte vennastumisel oli lõpp.

Veel enne kapitulatsiooni väljakuulutamist  ilmus Armeegrupi „Nord” juhi käskkirja, mille kohaselt pidi Kuramaa kotist välja saadetama raskelt haavatud ja igast pataljonist 12 võitlejat, kelle peres kasvab palju lapsi. 8. mai keskpäeval maandus Liibavi lähistel asunud Grobini lennuväljale 35 Norrast saabunud sakslaste Ju-52 tüüpi transportlennukit, et võtta peale raskesti haavatud ja suurte perede isad. Kiire tankimine ja kell 14.00 - peale relvarahu kehtima hakkamist, startisid lennukid õhku. Palju haavatuid oli sunnitud ruumi puudusel maha jääma. Kuid siis nad veel ei teadnud, et äsja 35-st haavatutega õhku tõusnud lennukist tulistasid vene hävitajad juba mõni hetk hiljem Läänemere kohal 32 transportlennukit alla. Need olid esimesed ohvrid Kuramaal,  kes sõja esimesel rahupäeval Läänemere lainetes külma haua leidsid…

 

Lätlased keeldusid alla anda  tagasi

Kui 8. mail anti alistumise käsk, olid Läti 19. diviisi üksused Salduse asula juures rindejoonel. Diviisiülem Bruno Streckenbach andis üksuste komandöridele kapitulatsioonist teada telefoni teel, kuid lätlased keeldusid valgeid lippe välja panemast ja osa üksusi valgus laiali, põgenedes metsadesse, teised andsid alla omal käel. Diviisi komandör Streckenbach võeti vangi ja oli 9 aastat Lubjanka vanglas üksikkongis. Esimesed lätlased said koju alles 1953. aastal. 

Nagu eelpool mainitud, ei andnud kõik läti leegionärid end vene vägedele vangi. Umbes kolmandik kogu Kuramaal võidelnud läti sõdureist “kadus” metsadesse. Terves koosseisus läks metsa Laumanise pataljon. Üks lätlaste üksus saksa SS-kindral Walter Krügeri komando all püüdis end lääneliitlaste juurde välja võidelda. Nad tabati Punaarmee poolt alles Ida-Preisimaal, kus Krüger end enne vangi langemist maha lasi.

 Kokku oli Kuramaa sillapeas umbes 23 000 läti sõdurit. Neist umbes 14 000 olid Relva-SS 19. Läti diviisis.  Peale selle veel Läti politseirügement “Riga”, Läti piirikaitserügemendid, Läti rügement nr. 7, Läti pioneerpataljonid, Läti Omakaitse (Aizsargi) mehed, Kurelis'e grupi  mehed ning Saksa lennuväe abiteenistusse võetud läti noored.

Kurelis'e organisatsiooni kohta on teada, et 1944. a. kevadel võttis Saksa vastuluure (Abwehr) kontakti läti kindral Kurelis'ega, pakkudes talle võimalust organiseerida partisaniüksust, mis jääks tegutsema punaste seljataha, kui Läti peaks maha jäetama. Kindral Kurelis oli aga vaid fassaadiks ja tegelik organisatsiooni juhataja oli noorem mees, kapten Kristaps Upel-nieks, kes oli Kurelis'e staabiülem. Upelnieks oli fanaatiline patrioot, kes oli veendunud, et neile tuleb kindlasti läänest abi.

Kui Saksa armeed (16. ja 18. armee) Kuramaale taandusid, ei jäänud Kurelis'e grupp mitte punaste tagalasse, vaid taganes koos sakslastega Kuramaale. Seal kasvas see oktoobris desertööride arvel, kes 19. diviisist jalga lasksid, veelgi. Novembris 1944 andis Hitler ,,Abwehri“ ülesanded üle SS-le ja SD-le ning Läti Piirkonna Politseiülem SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckeln käskis Kurelis'e grupi ümber piirata ja desarmeerida, kuid see keeldus relvi maha panemast. Kapten Upelnieks ja kuus tema lähemat kaastöölist arreteeriti ja lasti maha. Kindral Kurelis anti kindral Bangerskis'e valve alla. Kurelis'e grupi sõdurid saadeti töökomandodesse. Mis sai aga neist, kes olid Läti 19. Relva-SS diviisist deserteerinud ja Kurelise grupiga ühinenud, ei ole teada. Mõnedel  andmetel saadeti need koonduslaagritesse.

 

Põgenemine laevadel  tagasi

Esimestel päevadel peale kapitulatsiooni väljakuulutamist olid teed Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Venspilsi) sadamatesse veel vabad ja mööda neid kihutasid Saksa väeüksuste autokolonnid, et veel sadamatest lahkuvatele laevadele jõuda. Suurte transportlaevade puudumise tõttu rakendati väeüksuste äraveoks käiku viimane kui üks sadamas olnud alus. Liibavi sadamasse saabunud jalaväeüksuste pealelaadimine toimus venelaste pommirahe ja tärisevate pardarelvade saatel. Pealelaadimist sadamas julgestas üks tankigrenaderide rügemendi pataljon.

Liibavi sadamast lahkus esimene laevade konvoi 8. mai õhtul kell 20.30, mis viis kaasa  2900 erineva väeliigi sõdurit ja haavatut. Kohe järgnes sellele teine konvoi, kus oli peal 5720 meest. Kella üheksa õhtul väljus kolmas konvoi ja tund hiljem veel 19 kiirpaati, kus kokku oli  peal umbes 5000 meest.

Samal ajal olid Lätimaa teed ja sadamad täis tsiviilpõgenikke, kes paaniliselt põgenesid läheneva Punaarmee eest. Olles kogenud 1940.-41. aastal nõukogude režiimi poolt toime pandud metsikusi, üritasid tuhanded läti tsiviilisikuid nüüd paaniliselt maalt lahkuda.

Vaevalt olid viimased laevad Liibavi sadamast väljunud, kui sinna jõudsid nõukogude üksused, kes paigutasid sakslaste tulepesadesse oma tankitõrjekahurid ja avasid lahkuvate laevade ja paatide pihta kahuri- ning kuulipildujatule. Kaks viimasena lahkuvat aeglaselt liikunud puksiiri said pihta ja läksid koos inimestega põhja.

8. mai õhtul kell 23 väljus Vindavi sadamast laevakonvoi 11 300 mehega pardal. See koosnes 15 kalalaevast, 45 pioneermaandumis- ja kahurpaadist ning tankerist "Rudolf Albrecht". Õhtul, kui sadamast lahkusid viimased laevad, tiirutasid  linna kohal vene hävituslennukid, tulistades pardarelvadest sadamas ja linnas liikuvaid sõdurite kolonne. Linna kohal rippusid vene lennukitelt  alla heidetud “jõulupuud” ning taevasse kerkisid kõrged tuleleegid ja suitsusambaid. See oli viimane pilt Vindavist , mida sealt  lahkuvad sõdurid  laevadelt nägid.

9. mai hommikul ründasid merel olnud laevu 25 vene hävituslennukit. Lennukite pardarelvade tulest said paljud laevadel olnud sõdurid surma. Mõni tund hiljem ründasid venelased taas ühte laevakonvoid 20 lennukiga, kuid olid sunnitud laevade tugeva õhutõrjesuurtükkide tule eest taanduma. Seejärel ründasid laevakonvoid Vene torpeedokaatrid ja lasid põhja mitu tsiviilpõgenike kalapaati. Pihta sai ka konvoi juhtlaev "Rugard",  mida ründasid kolm vene torpeedokaatrit, kuid üks neist sai laevalt tulistatud mürsust tabamuse, mille järel teised kaks põgenesid. See oli viimane  tulevahetus, mis toimus esimestel rahupäevadel Läänemerel.

Vaatamata tormisele merele ja pidevatele venelaste rünnakutele jõudsid Kuramaa sadamatest lahkunud laevakonvoid 11. mai lõunaks Holsteini sadamasse ja 25 700 Kuramaa võitlejat astus Saksamaa pinnale. 390 000 meest, nende hulgas osa Läti 19. Relva-SS diviisi võitlejat jäid aga Kuramaal venelaste kätte vangi.

 

Pärnumaa lennuväepoiste raske valik  tagasi

Tallinna, Tartu ja teiste eesti linnade pommitamise järel 1944. aastal lennuväe abiteenistusse astunud ligi 3000 noorest viidi 1944. a. septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid, umbes tuhat poissi otseteed Saksamaale. Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni neli kergepatareid  viidi Ruhja lähistele, Lõuna-Eesti rinnetelt üle Mõisaküla taanduvaid väeosi julgestama. Sealt viidi  õhutõrjepatareid edasi Riiga, kus nad koos Pärnust otseteed Riiga viidud raskepatareidega võtsid osa Riiale toimunud õhurünnakute tõrjumisest. Pataljonis olnud 260-st Pärnumaa poisist jõudis Riiga umbes paar-sada poissi. Mahajäänutest liitus osa teiste Eesti väeosadega (Pitka löögiüksusega), osa poisse pöördusid tagasi koju.

Kui rindejoon jõudis Riia alla, viidi pataljon Tukkumsi, kust see  pidi rongiešeloniga Saksamaale viidama. Kuid 5. oktoobril 1944 tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja, lõigates ära maismaa ühendusteed Saksamaaga, mistõttu armeegrupi Nord diviisid,  sealhulgas ka 127. õhutõrjepataljon koos Pärnumaa poistega jäid Kuramaa “kotti”. Nüüd viidi pataljon Vindavisse (Venspilsi), kuhu selle kaks raskepatareid jäid kuni sõja lõpuni.  Neli kergepatareid asusid sõja lõpu viimastel kuudel Kuramaal mitmel pool laiali, mistõttu ka sõja lõpu  teade jõudis nendeni erinevatel aegadel.

Vindavis asunud 4. raskepatareis teeninud eesti poisid kutsuti 8. mail patarei staapi, kus neid kostitati lõunasöögiga ja jagati välja marsitoit. Seejärel anti poistele kätte tõendid väeosast vabastamise kohta,  mis tähendas, et nende jaoks oli sõda lõppenud ja poisid olid vabad - kuid tegelikult lindpriid.

1. raskepatareis anti 8. mai hommikul kõigil käsk oma kirjad ja päevikud hävitada ja alles peale lõunat teatas patarei ülem, et Kuramaa väegrupp on tingimusteta kapituleerunud. Samas anti teada, et kes soovib Saksamaale minna, peab katsuma ise sadamas mõnele  laevale pääseda. Kes aga tahab end venelaste kätte anda, peab ootama, kuni punaväed Vindavisse  jõuavad.

Ka saadeti kõik selle patarei paljulapseliste perede isad Vindavi sadamasse, kust neid pidi Saksamaale viidama. Kuid peagi tulid mehed tagasi, kuna sadamasse maandunud vesilennukid, mis neid pidid Saksamaale viima,  olid juba viimse võimaluseni mehi täis. 

Üks vesilennuk saksa ohvitseridega, kelle hulgas oli ka üks eesti lennuväepoiss, võttis peale startimist suuna läände ja maandus Rootsis. Hiljem andis Rootsi valitsus kõik Rootsi põgenenud Saksa poolel sõdinud baltlased Nõukogude Liidule välja.

127. õhutõrjepataljoni 4. raskepatarei meestele, nende hulgas ka selles patareis teeninud 40ele eesti poisile anti käsk minna Vindavi lennuväljale, kust neid pidi transportlennukitel Saksamaale viidama. Lennuväljale jõudes maandus sinna küll neli suurt transportlennukit, kuid edasilennuks puudus lennukitel bensiin ja lendurid panid poiste nina all lennukid põlema…

Üks Vindavis olnud kergepatarei kahurirühm koos kümne eesti poisiga paigutati  mootorpraamile, mis teostas valveteenistust Vindavi sadamamuulide suudmes, tõkestades vene allveelaevade pääsemist sadamasse. Saanud 8. mail teada Kuramaa väegrupi kapituleerumisest,  asus praam koos sellel olnud eesti poistega teele Gotenhafenisse.

Vindvis asunud õhutõrjepatareides teeninud eesti poisid  olid otsustanud end mitte venelaste kätte anda ja üritasid kõiki võimalusi  kasutades Saksamaale pääseda. Samal ajal üritasid seda aga ka kümned tuhanded saksa sõdurid, mistõttu kõik sadamas olnud laevad olid viimase võimaluseni koormatud ja vaid osal eesti poistel  õnnestus laevadel Vindavist lahkuda.

8. mail valitses Vindavi linnas tohutu segadus. Marodöörid rüüstasid kauplusi ja ladusid. Linna suunduvate teede ääres ja linnatänavatel seisid toiduainete ja sõjavarustusega koormatud veoautod. Mõned neist põlesid ja neil lõhkes koormaks olnud laskemoon. Tänavatel vedeles maas relvi ja laskemoona.

Üks umbes kolmekümnest poisist koosnev eesti poiste grupp, kes polnud sadamas laevadele pääsenud, pöördus tagasi linna. Teel laadisid nad oma toidukotid täis  autodelt võetud šokolaadi, võid ja muud toidukraami. Öö veedeti ühes sadama laos. Järgmisel päeval valitses  linnas vaikus.. Sadam oli laevadest tühi. Nüüd otsustasid poisid, et  hakkavad jalgsi kodumaa poole astuma. Kuid siis äkki hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast. Paljud neist olid purjus ja relvastatud. Linnast hakkas mitmelt poolt kostma tulistamist.  Olid need lahti pääsenud vangid või partisanid, ei osanud keegi öelda.  Tekkinud olukorras otsustasid poisid kojumineku mõttest loobuda ja linnast lahkuda, et oodata olukorra selgumist. Üks kohalik lätlane lubas poistel oma sauna varjule minna, kuhu jäädi paariks päevaks. 

Kolmandal päeval aga tuli saunaomanik ja teatas, et ta ei või poisse enda juurde kauemaks jätta, kuna linna saabunud venelased olevat välja pannud teadaanded, et kõiki, kes varjavad saksa sõjaväelasi, karistatakse karmilt. Kuid samas kutsuti neis teadaannetes kõiki Saksa poolel võidelnud mehi, kel pole otsest veresüüd, ilmuma kogunemispunktidesse ja end seal üles andma. Ka lubati neis teadaannetes lahkelt, kõik, kes end üles annavad , lastakse paari nädala pärast koju. See oli rõõmustav uudis.

Igaks juhuks otsustati siiski saata paar poissi linna maad  kuulama. Linnas sattusid aga “maakuulajad” ühel tänaval vastamisi grupi vene madrustega. Poisid kamandati relva ähvardusel ühe maja hoovi ja otsiti läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. See oli poiste esimene tutvumine vene “seltsimeestega”. Pärast pikki kuid kestnud elamist koos sakslastega tundusid venelased poistele äärmiselt räpaste ja jõhkratena, kes tegutsesid  kui röövlid.

Olles veendunud, et omal käel liikumine Lätimaa teedel, eriti veel saksa sõjaväe vormis,  on äärmiselt ohtlik,  otsustasid poisid end  sõjavangide kogunemispunktis üles anda. Sealt viidi nad traataiaga piiratud lagedale väljale, kus neid hoiti koos sinna toodud sakslaste ja lätlastega mitu nädalat lageda taeva all.  Päeval toimusid pidevalt üleloendused. Kolm päeva hoiti poisse söömata ja joomata. Siis hakati söögiks andma rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi sigadele. Paari nädalat hiljem viidi poisid ühte suurde laagrisse, mis asus Vindavist eemal. Seal oli koos paljudest rahvustest Saksa poolel võidelnud soldateid, kelledest enamuse moodustasid Läti 19. Relva-SS diviisi mehed.  Viimased olid samuti tulnud laagrisse vabatahtlikult, uskudes venelaste  lubadusi, et kõiki neid vabastatakse ja peagi koju lastakse.

Ühel juulipäeval rivistati kogu laager  üles ja  meestele teatati, et nüüd hakkate koju sõitma. Läti leegionäre oli tulnud saatma palju kohalikku rahvast, kes viskasid kolonnis seisnutele leivapätse ja toidupakke. Venelastest konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks. Raudteejaamas laaditi kogu vangikolonn trellitatud loomavagunitesse ning suleti uksed. Algas sõit suu-rele “kodumaale”.

Ühel rinde lähedal asunud lennuväljal olnud helgiheitjate rühma poisid, saanud teada sõja lõppemisest ja olles kuulunud, et Vindavi sadamast viivad laevad mehi Rootsi, otsustasid Vindavisse sõita.  Kuid see neil ei õnnestud, sest kõik teedel liikunud autod olid  viimase võimaluseni rindelt  lahkuvaid saksa soldateid täis.  Nüüd  otsustasid poisid tagasi lennuväljale minna. Seal kauplesid nad end ühele transpordilennukile ja pidid juba lennukisse sisenema, kui lennuväljale saabusid mitu kõrget saksa ohvitseri, kes püstoleid paugutades ajasid lennukite juurest ära kõik sinna kogunenud sõjaväelased ja ka lendurid, ning teatasid, et vastavalt suuradmiral Dönitzi käsule pidavat kõik Kuramaa võitlejad paigale jääma ja siin  kapituleeruma…

Nüüd otsustasid poisid hakata  jalgsi Eestimaa poole astuma. Olles läbinud  mõned kilomeetrid, tehti ühe tee ääres olnud kivist hoone varjus väike puhkepeatuse. Äkki kihutasid sinna mootorratastel kolm automaatidega relvastatud vene soldatit. Need panid poisid näoga seina poole seisma ja lubasid kõik maha lasta, kui kelleltki leitakse relvi. Relva nad muidugi ei leidnud, kuigi ühel poistest oli riiete alla peidetud püstol. Seejärel tegid punasõdurid tühjaks poiste seljakotid, võtsid ära kõik väärtasjad ning kaasas olnud akordeoni, lasksid  automaatidest paar valangut üle poiste peade hoone räästasse ja kihutasid minema.  Selle juhtmi järel  andsid kõik 15 poissi end venelaste kätte vangi.

Kuid osa eesti poisse pääses õnnelikult Saksamaale. 4-st patareist õnnestus 26 eesti poisil selle patarei eestlasest ohvitseri leitnant Uiga abiga ühel Vindavi sadamas seisnud väikesel kahurpaadil kohad saada ja sellega Saksamaale minna. 

Kuuel eesti lennuväepoisil õnnestus koos ühe eesti ohvitseriga Rootsi põgeneda, kus nad interneeriti ja hiljem Rootsi valitsuse poolt koos 139 läti sõjaväelasega Nõukogude Liidule välja anti. 

 

Armeegrupi NORD viimased päevad  tagasi

Kuldiga linna külje all, Pelše lossis asunud Kuramaa armeegrupi Nord peastaabi kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni kahe kergepatarei ja helgiheitjate rühma meeskonnad said sõja lõppemisest teada 8. mai hommikul. Vaid mõni päev varem olid neis üksustes teeninud eesti poisid ülendatud kanoniirideks ja võisid kanda kraelõkmel ühte hõbedast kajakat. Kuna aga asuti nii Vindavi kui Liibavi meresadamast kaugel eemal, langes ära igasugune võimalus sealt mõnda sadamasse jõuda, et Saksamaale pääseda.

8. mai lõuna paiku ilmusid Kuldiga ümbruse teedele esimesed rindelt lahkuvate saksa väeosade autokolonnid, mis esialgu kõik Vindavi ja Liibavi meresadamate suunas liikusid. Kuid siis ilmusid äkki taevasse nõukogude raskepommitajad, mis lainetena Läti lääneranniku suunas lendasid. Üsna varsti hakkas sealt pool kostma pommiplahvatuste tumedat mürinat. Pommitajate järel ilmusid  taevasse hävituslennukid, mis pardarelvadest teedel liikunud sakslaste autokolonnide pihta tule avasid.

Õhutõrjepatareides anti õhuhäire ja meeskonnad võtsid kahuritel kohad sisse,  kuid lennukite pihta tule avamine oli staabi loata keelatud. See kõik toimus 24 tundi pärast relvarahu väljakuulutamist Kuramaa kotis. Punavägede üksusi sel päeval Kuldiga lähistel veel ei olnud. Need jõudsid sinna alles mõni päev hiljem.

Järgnevatel päevadel jätkus rindelt lahkuvate Saksa sõjaväe autokolonnide liikumine teedel. Kuid need ei liikunud nüüd enam sadamate suunas, vaid jäid peatuma Kuramaa väegrupi staabi juurde. Sinna saabus ka  enamus Läti 19. Relva-SS diviisi üksusi.

Lossi juurde, kus oli asunud Kuramaa väegrupi staap, jäädi peatuma umbes nädalaks. Siis ühel hommikul rivistati kogu see mitmest tuhandest koosnev rea- ja allohvitserikoosseis rännakukolonniks ja algas jalgsimarss Leedu piiri ääres asunud Vainode sõjavangide laagrisse. Samal ajal sõdurite kolonniga alustas lossi juurest liikumist pikk autokolonn saksa ohvitseridega, kes viidi Riia rannas asunud ohvitseride laagrisse. Nagu hiljem on teatavaks saanud, hukati seal osa Kuramaa väegrupi kõrgemaid ohvitsere NKVD poolt. Kohe pärast Saksamaa kapitulatsiooni väljakuulutamist Kuramaal,  lasksid kaks kindralit 9. mail ennast maha.

Vainode laagris eraldati kõik “nõukogude kodanikud” sakslastest ja viidi eraldi laagrisse, kus olid juba ees umbes tuhat punaarmeelasest saksa sõjavangi. Laager asus lagedal põllul, kus polnud mitte ühtegi hoonet. Kogu laagri territoorium oli vaid suur porimülgas, kus vangidel tuli nädalate viisi lageda taeva all elada ja magada.  

Peagi algasid ülekuulamised, mida tegid Punaarmee 6. armee vastuluure Smertš ohvitserid. Samal ajal aga toimusid laagris miitingud, kus Punaarmee oraatorid kinnitasid, et peagi kõik laagrisolijad vabastatakse ja saadetakse koju.

1945. aasta jaanipäeva paiku alustasid Vainode laagris olnud sõjavangid jalgsi marssi Jelgavasse. Kohale jõudes piirati aga kogu kolonn NKVD soldati poolt ümber ja suleti tugevasti valvatud laagrisse. Nädalapäevad hiljem jooksutati kõik vangid automaaturite kadalipu vahel Jelgava kaubajaama, kus nad trellitatud loomavagunites “suurel kodumaal” asunud vangilaagritesse sõidutati.

Pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Kuramaal jäid venelaste kätte sõjavangi 42 saksa kindralit, 8038 ohvitseri ja 181 032 saksa sõdurit, nende hulgas ka umbes 12 000 Läti 19. SS diviisi ja  teiste Läti väeosade meest ning umbes 70 Pärnumaa lennuväepoissi.

Kuramaalt viidi 14 000 saksa sõjavangi Leningradi oblastisse, 14 000 Valgevenemaale, 13 000 Uurali   piirkonda ning 10 000 meest Venemaa Aasia oblastitesse. Kolme kuni viie tuhandelisi vangide gruppe viidi veel  Polaarjoone taga asunud Norilskisse, Karjalasse, Ukrainasse ning Vologda, Molotovi, Kirovi, Jaroslavi, Moskva, Stalingradi oblastisse, aga ka Taga- Kaukaasiasse.

Kuid Kuramaal võidelnute kannatused ei olnud veel lõppenud ja kõige hullem seisis alles ees. Eriti nendel tuhandetel läti vabatahtlikel, kes Punaarmee kätte vangi langesid ja keda nõukogude võim ei kohelnud mitte vaenlaste, vaid kodumaa reeturitena. Võib muidugi küsida, kas nende saatus oli hullem kui Tšehhi põrgu, mida samal ajal kogesid nende eestlastest relvavennad.

Seoses Kuramaa koti vastupanuga  kerkib üles nii mõnigi küsimus. Näiteks see, et miks Kuramaal õnnestus see, mis Sinimägedes ei õnnestunud - s.t. pidada vastu kuni sõja lõpuni ja seda lootuses, et lääs ei luba Stalinil Balti riike uuesti alla neelata. Kuigi paraku ei aidanud vastupanu ka lätlasi.

Ka lätlased heiskasid enne sõja lõppu oma lipu ja moodustasid valitsuse, kuid sellest ei hoolinud ei N Liit ega ka läänedemokraatia mitte karvavõrdki ja mis selgelt tõestas, et nii Sinimägedes ja mujal Eestis 1944. aastal, kui ka Kuramaa kotis tehtud vapruse imeteod olid olnud asjata.

Kuid see on vaid tagant järel targutamine. Me ei saa öelda, mis siis oleks saanud, kui oleks juhtunud ime ja Balti riigid oleks kuni 8. maini jäänud üheks suureks «kotiks», kuhu punavägi poleks jõudnud.  Seda vähem tohime me üleolevalt suhtuda meestesse, kes ka selle kibeda kaotuse järel võisid öelda: «Aga me vähemalt üritasime!» Moraal on sama: ka kaotatud võitlus võib kellelegi (kunagi) vabaduse tuua.

Kui poleks osutatud ennastsalgavat vastupanu nii Sinimägedes, Emajõe kallastel kui Kuramaa kotis,  siis oleks jäänud bolševistlikule koletisele löömata need miljonid haavad, mida seal löödi. Neljakümne viiendal aastal jäi kommunism püsima, kuid juba veritsedes, vaakudes ja surmakangestusest nakatatuna.

Ja see, et inimkonna ajaloo kõige verisem ja inimvihkajalikum ja hambuni relvastatud koloss 1991. aastal nii armetult kokku kukkus, ei olnud mingi saatuse ime. See, et nii Eesti kui teised Balti riigid taasiseseisvusid, oli varasemate võitluste tulemus, kus sturmgewehrid ja panzefaustid olid teinud juba oma töö ja meie tänastel põlvkondadel jäi üle vaid tõdeda, et me oma Vabariigi laulva revolutsiooni abil taastasime… See, et nii Eesti kui teised Balti riigid taasiseseisvusid, on suures osas nende ränkade võitluste vili. Tõsi - enamiku relvavendade jaoks aga liiga hilja küpsenud vili.

Kuramaa koti kapituleerumisega lõppes neli pikka aastat kestnud heitlus kahe maailmavallutaja vahel. Lääne demokraatia toetusel võitjaks tulnud kommunistlik režiim asus vallutatud aladel otsekohe nõukogulikku elukorraldust teostama. Ja Sarmaatia lagendike poole hakkasid liikuma lõputud vangiešelonid. Paljud sinna viiduist  jäid sinna igaveseks ja ajaratta lõputu pöörlemine on kustutanud mälust nende nimedki.

Lõpetuseds

 

Kuigi Teise maailmasõja sündmused on jäänud kaugele minevikku, ei ole lõppenud diskusjoonid  selle üle, miks eestlased võitlesid Saksa poolel. Ikka ja jällevõib kuulda  või lugeda  küsimust: kelle eest või mille nimel Eesti sõdurid II maailmasõjas võitlesid?  On olnud arvamusi, mille kohaselt tuleks kõik II maailmasõjas sõdinud eestlased, ilma vahet tegemata, kummal poolel  nad sõdisid, lugeda suurriikide ohvriteks, keda sunniti sõdima eestlastele võõraste ideede eest.

Paraku on selle ajalooperioodi  käsitlemisel lähtutud vaid kitsalt juriidilistest aspektidest, jättes arvestamata, kuidas suhtus eesti rahvas sellesse ajalooperioodil tegelikult.

Nii ei ole meie vanem generatsioon, kes neist sündmustest nii või teisiti ise osa võtsid, vabadusvõitlust eitavate juristide ja ajaloolaste arvamusega nõus. Väga paljude tolleaegsete inimeste arvates võitlesid eesti mehed just Eesti iseseisvuse taastamise nimel.

Kuidas  oleks pidanud eesti sõdur selles sõjas siis käituna? Kas pöörama relvad sakslaste vastu, nagu soovitasid lääneriigid ja aitama seega Punaarmeel Eestit okupeerida? Tegelikult võitles  Eesti sõdur  Eesti iseseisvuse taastamise nilel. Et see siis ei õnnestunud, selleks on mitu põhjust, mille kirjeldamine nõuaks mitu peatükki.

Mis oleks juhtunud, kui  eesti väeosad poleks 1944. aastal pidanud kaitselahinguid?

Kui Saksa diviisid Leningradi piiramisrõngas puruks löödi, põgenesid nende riismed paaniliselt Eestisse ja sakslastel oli plaan Eesti maha jätta. Sel juhul oleks Punaarmee tankid jõudnud Tallinna juba 1944. aasta jaanuaris. Eesti idapiiril olnud Punaarmee diviisid oleks viidud soomlaste vastu  ja Punaarmee tankid oleks peagi olnud Helsingis. Selle kõik hoidis ära eestlaste üldmobilisatsioon ja Eesti väeosade koos sakslaste, valoonide,  flaamide ja teistest rahvustest väeosade peetud kaitselahingud.  Kaheksa kuud hoiti Punaamee Narva jõe taga, mis võimaldas 80 tuhandel eestlasel põgeneda Läände. Kui kaitselahingui poleks toimunud, poleks Toomas-Hendrik Ilves sündinud Rootsis, vaid Eestis või hoopis Siberis. 

 


 

JÄRGNEB



1]  Briti lennukid pommitasid Pärnu sadamat

1)  kone - automaatpüstol

1]  Ilmus 1951. a. Rootsis, Göteborgis

1) Flak – Flugabwehrkanone (õhutõrjesuurtükk)

1] )  ausbilder – juhendaja, instruktor

1) Saksa k.  Marineflak

1)   s.k. Luftwaffenhelferin

2)  “udustajad” – väävelhappe baasil töötav seade, mis tekitas kunstliku udu