Arno Aitai (Aitaja) võeti 1944
Otto Taul

 

ARNO AITAIU

 

mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse Pärnumaalt. Teenis Pärnus asunud 127-flakipataljonis. Pärnust taandus Kuramaale. Oli Sõrve lahingutes ja kuni sõja lõpuni Kuramaa “kotis”. Sealt viidi sõjavangina Vorkuta laagrisse. Pärast vabanemist saadeti teenima Sillamäel asunud NKVD tööpataljoni, kust ta deserteerus. Mõisteti 8 aastaks sunnitööle ja viidi ühte Põhja-Siberis, Obi jõe ääres asunud vangilaagrisse.

 

***

Mind võeti lennuväe abiteenistusse 1944. aasta augustis Pärnust. Pärast vormi ja varustuse kättesaamist Pirita-Kosel, toodi meid Pärnusse tagasi ja mind saadeti teenima ühte 37-mm flakipatarei kahurirühma, mis asus Oja ja Kaevu tänava ristumiskohas. Koos minuga oli selles kahurirühmas veel üheksa eesti poissi. Iga päev toimusid õppused. Sakslasest allohvitserid õpetasid mele flakikahureid ja teisi väeosas olevaid relvi.

17. septembril lahkusime Pärnust Ruhja, kuhu jäime umbes nädalaks. Seadsime oma kahurid üles ühel kartulipõllul. Ruhjas sain ma oma esimese kõva nahatäie püsti-pikali tehes. Ühel ööl oli meie hulgast üks eesti poiss minema jooksnud ja kui meid, kohalejäänuid, hommikul üles rivistati, ütlesin wahtmeistrile, et ma ei taha minna Saksamaale, vaid Idarindele. Selle sooviga astusid peale minu rivi ette veel mitu poissi. Siis saime õieti tunda, mida tähendab “preisi sõjakool”.

Ruhjast lahkusime venelaste kahuritule all. Istusime autodel laskemoonakastide otsas ja ümberringi lõhkesid mürsud. Mazsalaca raudteejaamas laadisime oma kahurid platvormidele ja rong viis meid Riiga, kuhu jäime umbes nädalaks. Edasi läks sõit Tukkumsi kaudu Vindavisse. Seal eraldati mind koos Voldemar Paju, Peeter Kallaste ja Ervin Petersoniga teistest ja viidi sama patarei teise kahurirühma. Vindavis jooksid meie patareist käsirelvadega minema Arvi Kärner ja Anton Raudrohi, kes aga peagi tabati ja saadeti Saksamaale. Kuuldavasti saadeti nad seal rindele.

Oktoobri keskel viidi meie patarei dessantlaevadega Sõrve poolsaarele, kuhu jäime kuni lahingute lõpuni. 24. novembri öösel toodi meid Vindavisse tagasi. Pärast nädalast puhkust “Nordkasarmus”, kus iga päev olid laual rikkalikud toidud ja napsid, viidi mind üle 600 mm helgiheitjate “Bruno” rühma. Olin tõstnud endal kõhukelme katki ja seal oli teenistus veidi kergem. Koos minuga olid selles rühmas veel Pärnu poisid Arseni Kütt ja Elmar Laagus.

Novembri lõpul viidi meie helgiheitjate rühm kuhugi Vaane nimelise asula lähistele, kus panime oma helgiheitjad üles ühele talupõllule. Meie ülesandeks oli vene lennukite ilmumisel teha nn. pettevalgustust, et viia need eksiteele ja lasta neil oma pommid alla visata tühjale põllule, kus polnud läheduses ühtegi sõjalist objekti ega ka õhutõrjet. Aprilli lõpul viidi meid Liibavi lähistele, kus jäime peatuma otse mere kaldal.

9. mail, kui Kuramaa väegrupp kapituleerus, andsime oma relvad ja helgiheitjad ära. Seejärel algas marss Leedu piiri äärde Vainode vangilaagrisse, kuhu jõudsime 16. mail. Seal eraldati meid sakslastest ja viidi ühte teise laagrisse, kus peagi algasid ülekuulamised. Seda tegid umbkeelsed NKVD ohvitserid, kelle küsimustele vastasime tõlgi abil. Vainodes kuulati meid üle paaril korral ja ühel kenal juunipäeval, pärast põhjalikku läbiotsimist, algas jalgsimarss venelaste konvoi saatel Jelgava laagrisse.

Erinevalt Vainode laagritest, oli see nüüd juba NKVD laager, kus kahekordse traataia ümber olid valvetornidesse üles pandud kuulipildujad ja ümber aia käisid valvurid koertega. Hooneid sellel laagriplatsil polnud ja elada tuli lageda taeva all.

23. juuni hommikul jooksutati meid NKVD soldatite tugevasti relvastatud aheliku vahel Jelgava raudteejaama, laaditi loomavagunitesse ja peagi läks sõiduks lahti. Olime umbses ja päikesest kuumaks köetud vagunis ühtejärge kaks nädalat. 7. juulil jõudsime kohale. Kui vaguniuksed taas avati ja me sealt väljusime, sain ma värske õhu “mürgituse” ja minestasin. Mind paigutati mõneks päevaks haiglasse, kuni ma jälle käia jõudsin.

Olime Vorkuta “Z” ehk “kapitalnaja” laagris. Mind määrati tööle ühte kaevanduse pealmaa remondibrigaadi. Töö brigaadis oli küllaltki raske ja pealegi tegi song valu. Lõpuks saadeti mind jälle haiglasse, kus mind opereeriti. Opereerijaks oli keegi venelasest arst, kes oli samuti vang. Teda assisteeris üks Narva poiss, kes oli rahvuselt venelane, aga rääkis puhtalt eesti keelt. Ta oli uskunud vene propagandat ja 1939. aastal Eestist “punasesse paradiisi” põgenenud. Seal anti talle § 58 alusel kümme aastat sunnitööd polaarsiberis.

Pärast haiglast väljumist määrati mind kergemale tööle ja pandi lindil liikuva kivisöe seest kive välja korjama. Kaevandusest tuli kivisüsi kahel lindil - ühel peensüsi ja teisel jäme kivisüsi. Viimase ääres seisis umbes brigaadi jagu mehi, kes kivisöe hulgast kive välja korjasid.

Meie laager asus kaevandusest umbes paari kilomeetri kaugusel. Kaevanduse ja laagri vahel liikus susla, mille kaks vagunit igal hommikul ja õhtul viimase võimaluseni vange täis topiti. Nii kestis see kuni 1946. aasta kevadeni, mil meie laager uude asukohta viidi. Meie endises laagris hakkasid elama laagrist vabanenud vangid, kes olid asumisele määratud.

1945. aasta sügisel toodi meie laagrisse palju eestlasi, kes olid pärast sõda lääne tsoonist pettusega kodumaale meelitatud. Propaganda oli olnud nii tugev ja hiilgav, et mehed olid uskuma jäänud. Kuid kodumaa asemel sõidutati nad hoopiski nõukogude “paradiisi”. Kui nad meie laagrisse tulid, olime meie juba vanad laagrikutid ja krimkade poolt paljaks röövitud. Nemad vaesekesed aga ei tundnud siis veel seda “paradiisi” ja neid ootas see kõik veel ees.

1946. aasta suvel saadeti mind ühele sovhoosile tundrast heina tegema. Oli see laagri elu mis ta oli, aga täidest olime seal küll priid, kuna meie riided käisid iga kümne päeva järel täisaunas. Heinamaal aga tekkis neid kui seeni pärast vihma. Püüdsin neid kord lugeda. Tapsin särgi seest 270 täid, siis läks lugemine sassi, aga õmblused oli veel täisid ja nende mune täis. Kuna toit oli väga vilets, olime nagu luu ja nahk, täidest söödud ja veriseks kratsitud.

Heinalt tagasi jõudes viidi meid vanasse laagrisse. Seal anti meile mõni rubla raha ja paigutati raudtee-ešeloni. Ootamatult algas sõit tagasi kodumaa poole.

Tol ajal maksis leivapäts Vorkutas 40 rubla. Arvasin, et lõuna pool on leib odavam ja ostan endale sealt leiba teele kaasa. Kuid mida lõuna poole me liikusime, seda kallimaks leivahinnad tõusid. Nüüd maksis päts leiba juba 100-120 rubla ja poelettidel oli täielik tühjus.

Meie ešeloni juhtkond koosnes siseväelastest, kes pidevalt jõid ja ajasid ringi leedu naistega, kes olid kusagilt meie ešeloni sattunud. Leningradi asemel sattus meie ešeloni hoopis Moskvasse, kust tuli tagasi Leningradi pöörata. Meil kõigil oli raha ja toit ammu otsas. Olin olnud juba kuus päeva söömata. Leidsin ühest kaubajaamast kaks toorest kartulit. Ühe sõin samas ära, teist püüdsin vaguni raudahjus veidi küpsetada. Kuna oli sügisene aeg, vedeles mõnikord kaubajaamas maas mõni kapsaleht. Nendega tuli siis end see viimane nädal toita.

Jõudnud lõpuks Vaivara jaama, viidi meid sealt jalgsi Sillamäele. Hakkasime tööl käima. Kuigi põldudelt olid kartulid juba võetud, olid mõned pabulad sinna veel maha jäänud ja tööle minnes ning tulles jooksid mehed kui kureparv neid mööda põldu korjama.

Sillamäel löödi meid tööpataljoni, kus hakkasime vana õlivabriku asemel uut uraanitehast ehitama, kaevandusi rajama ja Türsamäe mõisa vangilaagrit ehitama.

Elu tööpatis polnud sugugi kerge, toit oli vilets ja seepärast tuli sageli püksirihma pingutada. Otsustasin sealt jalga lasta ning koju minna. See oli 1947. aasta sügisel, kui ühel päeval tõmbasin endale tolmumantli selga ja juba varem valmis pandud soni pähe ja hüppasin Vaivara jaamas ühe reisirongi puhvrile. Vagunid olid pilgeni inimesi ja kotipoisse täis, nii et pidin vaid ühele jalale toetades ja kätega kinni hoides vaguni küljes rippuma. Tapa jaamas ajas raudteemiilits kõik väljapool vagunit turnijad rongilt maha. Kuid kohe, kui rong uuesti liikuma hakkas, hüppasin ma teiselt poolt uuesti rongile. Nüüd sain ma juba vagunisse sisse. Jõudnud Tallinna, istusin ümber Tallinn-Pärnu rongile. Pärnust marssisin 25 km jalgsi koju.

Kodus hoidsin end algul kõrvale. Mõne aja möödudes sain endale vallast passi ja elasin kui õige mees kunagi. Jaanuaris 1948 tuli aga mulle tööpataljonist järele leitnant Morozov, kellega olid kaasas kolm Pärnu poissi, keda ma tundsid juba lennuväe abiteenistuse päevilt. Morozov rääkis, et pean tööpataljoni tagasi minema. Kuna aga minu isa oli pime, siis lubas ta, et mind lastakse kindlasti varsti koju tagasi. Ta koostas minu koduse olukorra kohta akti, millele kaasas olnud poisid tunnistajatena alla kirjutasid.

Sõitsime Narva, kus mind aga kohe pataljoni peavahti pandi. Narvas olin paar nädalat. Siis viidi mind Narva-Jõesuhu sõjaväe julgeolekusse, kus pandi istuma nn. “kanapuuri”. See oli 2,5 x 3 m kong, kus oli neli meest, nari ja parask nurgas. Kongi ees oli trellitatud uks ja selle taga tunnimees, kes nägi iga sinu liigutust. Paaril korral viidi mind ülekuulamisele. Ülekuulajaks oli keegi Berlineri nimeline juut. Vene keelt oskasin ma vaid mõne sõna ja mis mul talle rääkida oligi.

Nii möödus umbes kuu ja ühel päeval viidi mind Sillamäele tööpataljoni tagasi. Sain umbes poolteist kuud käia tööl, kui ühel päeval tuldi mulle taas järele ja viidi Narva peavahti. Varsti tuli ka süüdistusakt, kus oli kirjas, et olen teeninud vabatahtlikult saksa SS-is ja et nõukogude kord ja armee mulle ei meeldi. Mul kästi sellele alla kirjutada. Teised minu kaasvangid soovitasid, et ega vastuvaidlemine ei aita ja et peale jääb ikka nende tahtmine ning ma kirjutasin süüdistusaktile alla. 19. mail 1948 toimus laagri erikohus, kus kolm sõjaväelast mõistsid mulle § 193/7g alusel kaheksa aastat sunnitööd ja kolm aastat asumist.

Narvast viidi mind Tallinna Lasnamäe jaotuslaagrisse. Olin seal paar nädalat. See oli jube koht. Öösiti oli seintel paks lutikatest vaip. Need ei andnud armu kellelegi. Siis ühel päeval laaditi meid loomavagunitesse ja algas sõit Siberisse - Omskisse, kuhu oli umbes 3000 km. Omski jaotuslaagris olime paar nädalat. Siis pandi meid ühele vanale rataslaevale, nimega “Vladimir Lenin”. Vangid laaditi laeva trümmidesse ja üleval trümmiluukide ääres valvasid püssimehed. Sõit läks mööda Obi jõge 2800 km kaugusele põhja Tjumeni oblastisse Jamal-Neenetsi rahvusringkonda Labõtnangi asulasse.

Oli suvine aeg ja laeva trümm pilgeni vange täis kiilutud. Kambris valitses kuumus ja õhupuudus. Kui pikali heitsid, täitusid silmaaugud higiga. Kuigi sõitsime mööda jõge, polnud meil joogiks vett. Platnoid varastasid seljast viimased riidehilbud ja mulle olid järele jäänud vaid sõduri aluspüksid, mis olid muutunud juba üsna näruseks ega kõlvanud enam müügiks. Vargapoisid müütasid varastatud riideesemeid konvoisoldatite abiga.

Olime teel kolm nädalat. Kohale jõudes oli väljas juba üsna jahe, kuna olime kaugel põhjas. Ööbima jäeti meid jõe kaldale ühte laohoonesse, mis oli ehitatud ümarpalkidest ja mille seinad olid nii hõredad, et tuul puhus nende vahelt läbi. Kuna öösel oli külm, olime kui mesilassülem üksteise otsas. Kui meestekuhila all raskeks läks, pugesid välja. Kui külm hakkas, pugesid tagasi. Nii käis see kogu öö. Teisel päeval jaotati meid laagritesse. Sattusin 103. kolonni ehk laagrisse, mille ülemaks oli keegi Koltoni-nimeline juut. (Oleks huvitav teada, miks juudi inimsusevastaseid kuritegusid uuriv organisatsioon ei tunne huvi juutidest NKVD-laste vastu?)

Kogu laager koosnes muldonnidest (zemljankadest), kus olid kahekordsed narid ja ka mingi ahi. Kuna uustulnukate jaoks polnud naridel ruumi, pidime jääma muldpõrandale, mis sai nii paksult mehi täis, et pikali olles ei saanud end keerata. Õnnelikud olid need, kes sattusid naride alla, kuna neil ei tallatud öösel otsas. Käisime ka saunas, kus igale anti kaks liitrit sooja vett ja 10 gr. vedelat seepi. Pese siis end kuidas tahad. Joogivesi toodi Obi jõest ja keedeti. Hea, et laagris oli täisaun, mistõttu neid putukaid polnud vaja toita. Kuna laagris käis samaaegselt ehitus ja valmisid uued muldonnid, saime endale varsti kohad naridel. Hiljem isegi laastukoti külje alla, mis oli laagris täielik luksus.

Meie esimeseks tööks oli palgiparvede jõest väljavõtmine. Hiljem ehitasime raudteetammi ja vedasime selle täiteks liiva. Raudtee Lapõtnangi jõudmisega läks ka meie varustamine ja laagritoit paremaks.

Kuna raudtee-ehitus toimus Obi jõe mõlemal kaldal ja see pidi ehitatama kuni Leena jõeni, tuli rööbaste ja liiprite veoks ehitada talveks jõejääle raudtee, mille pikkuseks oli umbes 12 km. Kuigi Obi jõgi oli vaid 2,5 km lai, oli seal palju väikesi jõekesi ja saari mistõttu ajutise raudtee pikkuseks kujuneski ca 12 km.

Obi jää oli talvel kuni kaks meetrit paks ja sellele paigaldati liiprid ja rööpad. Et raudtee loodis oleks, pandi liiprite alla lund, mis jääks külmus. Kevad-talvel hakkas sellel raudteel käima rong, millel oli ees kaks auruvedurit ja järel 40 kaheksarattalist vagunit. Enne kevadist jääminekut võeti raudtee jälle üles.

Obi ja Leena jõe vahele ehitati raudtee küll valmis, aga seda ei hakatudki kasutama. Ka raudteesild jäi Obi jõele ehitamata ja rongid käivad nüüd vaid kuni Lapõtnangini.

Ehituse käigus põletati ära tohutul hulgal kalleid liipripakke. Igal brigaadil põles kogu päeva maas lõke. Samuti oli oma tulelõke valvuritel. Ja nii päevast päeva ja aastast aastasse.

1950. aastal viidi mind 103. kolonnist tööle transpordikolonni. See oli pooleldi vabakäigu laager, kus igal sammul polnud kannul püssimeest. Käisime brigaadide kaupa uut raudteed hooldamas. Kuna raudteetamm vajus, tuli seda pidevalt täita ja korrastada ning talvel lumest puhas hoida.

Elu laagris oli muutunud veidi paremaks. Nüüd anti meile isegi natuke suitsuraha. Leib laual oli vaba ja magasime puukoikudel kahe lina vahel. Iga kvartal arvati meil täiendavalt 54 päeva karistusajast maha.

Ühel 1951. aasta sügishommikul tuli minu juurde meie brigadir ja küsis, mis ma öösel unes nägin. Siis ütles ta, et olen laagrist vabastatud.

Nüüd tuli sõita transpordikolonni, et varustus ära anda. See asus Uuralites Krasnaja-Kamina raudteejaamas. Kuna meie laager asus kahe jaama vahel, kuhu mõlemaisse oli üle kümne kilomeetri, tegi üks ukraina poiss mulle teene ja pidas ühe reisirongi punase laternaga kinni. Krasnaja-Kaminast sõitsin tagasi Obi kaldale Lapõtnagi jaotuslaagrisse, kus pidin saama kätte passi. Kuna ilmad olid halvad, ei lennanud lennuk Salehardi, kus asus passilaud ja nii ootasin ma seda dokumenti enam kui paar nädalat. Jätsin jumalaga oma brigaadikaaslastega ja siis alustasin koduteed.

Novembri lõpul 1951 olin taas kodus.