Vaino Kallas

 

VAINO KALLAS

V.Kallasmobiliseeriti 1944. aasta augustis lennuväe abiteenistusse Pärnumaalt ja saadeti teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni 3. patareisse, kus sai väljaõppe ja viidi 19. septembril koos väeosaga Kuramaale, algul Riiga, siis Vindavi (Venspilsi) sadamalinna. 25. oktoobril viidi selle õhutõrjeüksuse neli patareid dessantpraamidega Sõrve poolsaarele, kus võttis osa seal toimunud lahingutest. 24. novembri öösel evakueerus Sõrve väegrupi viimaste üksustega tagasi Kuramaale. Peale Kuramaa "koti" kapituleerumist 8. mail 1945 langes Punaarmee kätte vangi ja oli Vainode, Jelgava, Molotovski ning Norilski vangilaagrites. 1946. a. oktoobris toodi tagasi Eestisse ja suunati teenima Narvas asunud NKVD 7. kombinaadi 6. tööpataljoni. 1946. aasta detsembris saadeti pataljon Sillamäele praegust Silmeti tehast ehitama, kus teenis kuni 1949. aastani.

***

1944. aasta augustis kuulutati välja mobilisatsioon lennuväe abiteenistusse astumiseks 1927. aastal sündinud noortele. Vabatahtlikke oli lennuväkke hakatud võtma juba sama aasta juunis. Noorte õhutõrjeüksustesse värbamise põhjuseks olid märtsis toimunud venelaste terrorirünnakud eesti linnadele ning raskest rindeolukorrast tekkinud vajadus saata õhutõrjeüksutes teeninud ja väljaõppe saanud õhutõrjeväelased rindele, asendades need noortega.

Mobilisatsioonikutse käes, oli minu minekuotsus kindel. Ei minul ega ka minu koduküla teistel mobilisatsiooni käsu saanud noortel polnud neil päevil kavatsust mobilisatsioonist kõrvale hoida, ehkki segase olukorra tõttu olnuks see täiesti võimalik.

Hiljem on sageli väidetud, et saksa okupatsiooni ajal Eestis toimunud mobilisatsioonid olid vastuolus rahvusvahelise õigusega. Rahvusvahelise õiguse järgi vast ehk küll, kuid 1944. aasta suvel oli eesti meeste rindele minekul määravaks eelkõige mure oma kodumaa saatuse pärast ja soov takistada Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt. Veel liiga värskelt olid rahval meeles 1940./41. aastal aset leidnud punaste hirmuteod. Muidugi oli ka neid, kes arvasid teisti, kuid valdavalt tegid seda need, kes igatsesid tagasi nõukogude korda või kelle punafunktsionääridest lähedased olid 1941. aastal Venemaale põgenenud.

Eesti mehed, minnes mobilisatsiooniga või vabatahtlikult kaitsma Eesti piire sissetungijate vastu, tõmbasid Saksa vormi selga teise puudumisel. Sakslastega oli meil vaid ühine vaenlane. Meie võitluse eesmärgid olid aga erinevad. Ainult sel viisil oli eesti sõduril võimalik relvade juurde pääseda.

Tolle aja noori mõjutas rindelemineku otsust tegema Eesti Vabariigi ajal koolis ja noorteorganisatsioonides saadud isamaaline kasvatus. Või kuidas teisti seletada 1927. aastakäigu mobilisatsiooni tulemusi, kus iga kuues lennuväe abiteenistusse astunu oli vabatahtlik, kel eluaastaid vaid 14-15 ja sõtta minekuks kaasas ema või isa kirjalik nõusolek. Ja seda ajal, kui sakslaste kaotus sõjas oli juba enam kui kindel... Ajal, kui lahingud käisid juba Tartu all ja suur osa Eestimaast oli Punaarmee valduses. Need olid hoopis teistsuguse kasvatuse saanud noored kui meie tänased isamaapojad, kes nüüd, rahuajal ja oma vabariigis, lähevad kaitseteenistusse sageli vaid trahvide hirmus.

20. augustil 1944 jätsin hüvasti oma kodustega ja asusin koos lapsepõlvesõbra ja koolivenna Jaaniga, kes oma vanuse tõttu veel mobilisatsiooni alla ei kuulunud, Pärnus asunud mobilisatsioonipunkti poole teele. Sammusime vilet lastes ja karjakoplist lõigatud reisikeppe keerutades Massiaru raudteejaama, kust kitsarööpaline rong meid Pärnu viis. Mind tuli saatma minu vanaisa, kes oli võidelnud Esimese maailmasõja rinnetel. Nüüd kandis ta minu sõdurikotti. See oli minu viimane kohtumine vanaisaga. Enam kui nelja aasta pärast, kui ma jälle koju pääsesin, oli vanataat juba manalamees. Sõber Jaan sai kodukandi radadele aga alles 48 aasta möödudes.

Pärnust sõidutati kõik mobiliseeritud Pirita-Kosele, kus saime selga vormiriietuse. Seejärel toodi valdav enamus Pärnumaa poisse tagasi Pärnu ja suunati teenima Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. flakidivisjoni, mis koosnes kuuest õhutõrjepatareist. Sattusin kümne poisiga selle pataljoni ühte 3. patarei kahurirühma. Meie relvadeks olid 37-mm õhutõrjesuurtükid.

Relvakaaslastega oli mul vedanud, kuna sattusin kokku koolivendade Heino Heinvälja ja Endel Sildojaga Pärnu Tööstuskoolist. Peale nende olid selles kahurirühmas veel Pärnu poisid Harri Saartson, Peeter Kallaste, Otto Taul, Voldemar Palu ja Elmar Peterson ning Arno Aitaja ja üks Nõmme nimeline, kelle eesnime ei mäleta (pärit kusagilt Vändra kandist). Hiljem, kui meie üksus Lätti taandus, jooksis ta patareist minema.

Pärnus hakkasime kohe 37mm õhutõrjesuurtüki ja teisite kahurirühmas olnud relvade käsitsemist õppima. Õppused kestsid varavalgest hilisõhtuni, mille käigus saime üsna korraliku väljaõppe õhutõrjesuurtüki tundmisel ja kasutamisel. Samuti toimusid iga päev õppused vene, saksa ja inglise sõjalennukite kontuuride tundma õppimiseks. Pidime ära määrama lennuki tüübi ja kuuluvuse selle alt-, eest- ja külgvaate kontuuri järgi.

Pärast paarinädalast rividrilli ja “hitleri tervituse” treenimist (see oli Saksa relvajäududes kohustuseks tehtud peale Hitlerile atendaadi korraldamist) hakati meile ka linnalubasid andma. Käisime sageli kinos ja Pärnu staadionil jalgpalli vaatamas. Paaril korral viidi meid ka sõduritele korraldatud varietee-etendustele, mis toimusid ühe Vallikääru ääres asunud koolimaja saalis. Pärnu linna poisid said mõnikord ka kodus käia.

Olukorrast rindel teadsime me aga vaid niipalju, kuipalju kuulsime sellest linnas käies tuttavate käest või rääkisid kodus käinud poisid. Sakslastelt me rindeolukorra kohta mingit informatsiooni ei saanud. Teadsime vaid, et lahingud käivad Eestimaa pinnal.

See oli 18. septembri õhtul. Olime kümnekesi oma barakis ja arutasime, mida ette võtta. Kas jääda edasi sakslaste juurde või lasta nende juurest jalga ja minna mõnda rindel olevasse eesti väeossa, või hoopiski koju? Poiste hulgas oli erinevaid arvamusi ja nii heitsime me tol õhtul magama kindlale otsusele jõudmata.

Järgmisel hommikul oli äratus hästi vara. Anti käsk kiiresti kogu varustusega barakist väljuda ja seal üles rivistuda. Meie rivi ees jalutasid edasi-tagasi kaks relvastatud sakslasest tunnimeest.

Sakslased olid juba kogu kahurirühma varustuse autodele laadinud ja haakisid neile kahureid sappa. Meid selle töö juurde ei lastud. Autod sõiduvalmis, anti meile käsk kahe või kolme kaupa autodele ronida. Autokastis istusime relvastatud sakslaste vahel. Meile polnud siis veel käsirelvi välja antud. Kohe alustasid autod liikumist ja peagi jäi kodulinn Pärnu meist kaugele maha.

Esimesed tuleristsed.

Oli 19. septembri varahommik ja Saksa relvajõud olid asutanud kõikjal Eestist lahkuma. Sellest saime me teada aga alles hiljem. Esialgu olime arvamusel, et tegemist on tavalise asukoha vahetusega.

Meie autod liikusid mööda Pärnu-Valga maanteed Lätimaa poole. Enne Kilingi-Nõmmet tegid sakslased peatuse ja läksid taludest toidupoolist hankima, võttes tõlgina kaasa koos minuga teeninud Otto Tauli.

Lõpuks jäime peatuma Ruhja lähistel, kus me oma kahurid taas tulepositsioonile sättisime. Samal ajal liikusid sealsetel teedel nii öösel kui päeval Eesti rinnetelt taanduvad väeosad. Need liikusid Mazsalaca raudteejaama suunas, kus nad rongieðelonidele laaditi ja sealt Riia poole teele asusid. Koos sõjaväekolonnidega liikusid teedel lõputud põgenikevoorid. Inimesed põgenesid paaniliselt küll hoburakenditel või jalgratastel ning isegi jalgsi läheneva rinde eest kaugemale lääne poole. Meie õhutõrjeüksus oli toodud sinna taanduvate väeosade julgetuseks.

Samal ajal taandusid läbi Ruhja ka enamus Põhja-Eesti linnade kaitsel olnud saksa õhutõrjeüksused, kus teenis palju eesti lennuväe abiteenistuse poisse. Peale lühikest peatust Riias ja Liibavis viidi need laevadel Saksamaale

Ruhjas saime teada, et Pärnu on langenud Punaarmee kätte. Nüüd olime me oma kodudest rindejoonega lahutatud. Kui seni oli kahurirühma sakslaste suhtumine meisse olnud ettevaatlik ja kahtlustav, siis siitpeale muutus see tunduvalt sõbralikumaks.

Jäime Ruhja lähistele peatuma umbes nädalaks. 25. septembri õhtuks jõudis sinna ka rindejoon ja meie kahurirühm sai käsu positsioon maha jätta ning valmistuda kiiresti ärasõiduks. Kuid millegipärast viibis meile järele saadetud autode saabumine ja me jäime venelaste kahuritule alla, kes tulistasid Ruhja linna ja teedel liikuvaid sõjaväekolonne. Lõpuks autod siiski saabusid ja me hakkasime venelaste kahuritule all neile oma varustust ja laskemoona laadima. Rindejoon lähenes pidevalt ja lahingud käisid juba üsna meie lähedal. Varustus ja laskemoon autodel, hakkasid need koos teiste teedel olevate väeosadega Mazsalaca suunas liikuma.

Sõitsime laskemoonakastide vahel istudes kogu öö mööda sõjaväekolonnidest ummistunud maanteed. Sageli tuli teed puhastada kraavi sõitnud autodelt teele kukkunud laskemoonast ja varustusest või venelaste kahuritules pihta saanud põlenud autofrakkidest. Samal ajal ründasid taanduva sõjaväekolonni viimaseid olijaid venelaste tankid. Õnneks olime me oma autodega kusagil kolonni keskel ja pääsesime seetõttu veresaunast. Autokolonni kaitseks panid sakslased tee äärde üles tankitõrjekahurid. Kuigi vahemaa Ruhjast Mazsalacasse on vaid umbes 15 km, kulus meil selle maa läbimiseks tol ööl rohkem kui kaheksa tundi.

Mazsalaca raudteejaamas laadisime oma varustuse ja kahurid raudteeplatvormidele ja meid sõidutati Riiga, kuhu jäime peatuma niikauaks, kuni rinne Riia lähistele jõudis. Selle aja jooksul toimus Riiale mitu venelaste õhurünnakut, kus kõik meie üksuse patareid nende pommitajate pihta tule avasid. Samal ajal jätkus ka pidevalt eesti poiste väljaõpe.

Oktoobri esimestel päevadel, kui rindejoon Riia alla jõudis, alustasime liikumist Tukumsi suunas. Jõudnud Tukumsi raudteejaama saime teada, et meid tahetakse mööda raudteed Saksamaale viia. Kuid siis selgus, et just neil päevil oli venelaste tankikiil Leedus Läänemere rannikuni tunginud ja Kuramaal olnud sakslaste väeosad kotti sulgenud. Nii jäi ka meie õhutõrjepataljoni Saksamaale minek ära.

Pärast paaripäevast ootamist Tukkumsi raudteejaamas laadisime oma kahurid ja varustuse taas raudteeplatvormidele ja meid sõidutati Vindavi (Venspils). Seal asus meie õhutõrjepataljon linna ja sadama kaitsele. Meie raskepatareid jäid Vindavisse kuni Kuramaa kapituleerumiseni. Üksuse kergepatareid aga viidi veel mitmele poole mujale.

Vindavis lahkusid meie kahurirühmast Peeter Kallaste, Voldemar Paju, Elmar Peterson ja Arno Aitaja, kes viidi üle meie patarei teistesse allüksustesse. Jäime nüüd viiekesi oma kahurirühma juurde ja meid jaotati ära kolme sakslastest kahurimeeskonna vahel.

Meie kahurirühm asus päris linna keskel ühel väljakul. Kuid juba varsti paigutati meid ümber mereranda ühe rannakaitsepatarei asemele. Uus positsioon asus liivaluidete vahel, kus tuule tõttu keerles õhus pidevalt peenikest liivatolmu, mis kattis kõik kahurite õlitatud pinnad liivaga. Meile oli see suureks nuhtluseks, kuna pidime nüüd paar korda päevas kahureid puhastama ja õlitama.

Meile, eesti poistele, tehti iga päev paar-kolm tundi kahuriõppust. Igaüks meist pidi oskama vähemalt kolme kahurimeeskonna eriala. Omandasin 37mm õhutõrjesuurtüki sihturi (K-1) eriala ning veel ka K-2 ja K-3 oskused, mis olid samuti seotud suurtüki sihtimisseadmete käsitlemisega. Peale kahurite õppisime veel ka kõiki selles kahurirühmas olnud relvi - kergekuulipildujat MG-15, käsigranaate, "tankirusikat" ja tanki magnetmiine. Vindavis jagati eesti poistele välja ka saksa karabiinid ja 90 padrunit. Siitpeale lisandus kahuriõppele veel ka jalaväe maastikuõppus, mida tegime koos sakslastega.

Meie eluruumid asusid luiteliiva sisse süvendatud barakis. Baraki ees asus väike betoonplaatidega kaetud terrass, kuhu maa pealt viis alla trepp. See peatuspaik oli minu sõdurielu jooksul üks kõige meeldivamaid eluasemeid. Barakk koosnes mitmest ruumist. Tillukestes magamistubades olid kahekordsed puunarid ja iga mehe jaoks oma riide- ja relvakapp. Ruumides oli elektrivalgus. Oli ka väike köök, kus me nüüd sageli leiba praadisime ja munapulbrist kooke küpsetasime.

Õhurünnak.

Neil päevil toimus Vindavi linnale ja sadamale mitu õhurünnakut. Kusagil oktoobri keskel toimunu oli neist üks suurimaid.

Olime just lõpetanud õhtusöögi, kui anti õhuhäire. Haarasime rutuga kiivrid ja tormasime kahurite juurde. Mõne hetkega olid kõik meeskonnad kahuritel kohad sisse võtnud ja jäid ootama järgnevaid korraldusi.

Sügisõhtu oli haruldaselt vaikne. Taevas selge ja täis tuhandeid säravaid tähti. Lausa uskumatuna tundus, et miski võiks häirida seda vaikust.

Korraga rebestas ümbritsevat vaikust lennukimootorite undamine. Nagu käskluse peale asusid tegutsema ümber linna paiknenud helgiheitjad. Nende helesinised tulenooled kompasid sügistaevast. Lennukimootorite mürin aga aina tugevnes. Äkki süttisid linna kohal kõrgel taevas kümned ja kümned heledad tulukesed, mille valgusel oli linn just nagu päikesepaistest valge. Need olid lennukitelt alla heidetud magneesiumküünlad, mis väikeste langevarjudes otsas aeglaselt maa poole laskusid. Helgiheitjate otsivad valgusnooled just nagu lahustusid nende heledas valguses, suutmata tungida läbi valgusmüürist kõrgemal olevate lennukiteni.

Kohe alustasid tegevust linnas ja selle ümber asunud õhutõrje raskepatareid ja lennukite undamise sekka hakkas kostma nende lõhkevate mürskude tumedaid plahvatusi. Raskekahurid tulistasid pommitajaid neid nägemata radaritelt ja akustiliste suuna- ja kõrgusmõõtjatelt saadud andmete põhjal. Siis hakkas linnast kostma esimeste pommiplahvatuste metalset müra. Plahvatuste tihedus aina kasvas ja varsti võis jõesadama piirkonnas näha lõhkevate pommide kõrgeid tulesambaid.

Äkki kostis otse meie kohal läbilõikavalt vinguv heli. Sellele kaasnes just nagu voolava õhu tugev pahin ja tundus, nagu lendaks meist üle tohutu suurte tiibadega lind. Viskusime kiiresti kaeviku kaitsva muldvalli taha pikali ja hetk hiljem lõhkes üsna meie lähedal lennukipomm. Seejärel kohe teine ja kusagil eemamal veel kolmas. Heledalt valgustatud taevasse tõusid tulesambad ja plahvatustes õhku paiskunud liiv ning kivid sadasid meile kaela.

Saime vaevalt kahuritel uuesti kohad sisse võtta, kui meie peade kohal vilksatas helgiheitjate valgusvihku sattunud pommitaja hõbedane siluett. Kõik meie kolm automaatkahurit avasid üheaegselt selle pihta tule. Helendavate tulejuttidena sööstsid tihedalt üksteise järel fosforküünaldest valgustatud sügistaevasse sajad mürsud ja lõhkesid kusagil üleval tumedalt mütsatava heliga. Jälle lõhkesid kusagil meie lähedal pommid ja nende vinguvad teraskillud tungisid kahureid ümbritsenud liivavalli. Mõned neist põrkusid tagasi kahurite soomuskilpidelt. Meie kahurid aga sülitasid üha uusi mürske taeva poole. Hetkeline paus laskmises tekkis vaid siis, kui vahetasime ülekuumenenud kahuritoru teisega.

Baierist pärit vana Wichmann, kes oli minu kahuril sihturiks, ei kasutanud enam tulistamisel sihikut, vaid suunas tuld koos lõhkemürskudega välja lastud leekkuulide tulise keti järgi. Meie Harriga aga avasime üha uusi ja uusi mürsukaste. Laadisime tühjakslastud mürsuraamid uute mürskudega ja asetasime need kahuri laadimislauale. Olime suurest askeldamisest ja küllap ka närvipingest üleni higised. Olles pidevalt tegevuses, polnud meil mahti jälgida, mis toimus kõrgel üleval, kuhu meie kahurid lakkamatult tuld andsid. Meie kahurirühma teiste kahurite juures olid sama kibedalt ametis Otto, Heino ja Endel.

Olin lakanud tajumast meie ümber toimuvat. Olles pidevas tegevuses, ei pannud ma enam tähele lõhkevate pommide raksatusi ja nende kildude läbilõikavat vingumist. Ainult korraks tabasin end mõttelt, et kui mõni oma ohvrit otsiv teraskild mind siin üles leiab, siis jäängi siia Vindavi mereranda liivaluidete vahele ja minu kodused ei saa mitte kunagi teada, kus on minu viimane ase... Kuid see oli vaid hetkeline mõttesähvatus. Minu ümber toimuv tõi mind kiiresti tagasi tegelikkusesse.

Pommide sadu linnale ja sadamale aga jätkus. Linnas põlesid majad. Meie lähedal, jõesadamas põles suur kaubalaev. Selle laadungiks olnud laskemoon lõhkes paukudes ja raksudes laeval leegitsevas tules. Taevasse tõusvad tuleleegid, magneesiumküünalde hele valgus ja lõhkevate pommide tulesambad täitsid kogu ümbruse tontlike varjudega.

Niisama äkitselt, kui see põrgulik möll oli alanud, niisama ootamatult see ka lõppes. Korraga valitses ümbrust harjumatu vaikus. Sügisöö tume taevas oli äkki täis tähtede vilkuvaid tulukesi. Ainult ühe helgiheitja sinakas valgusnool noolis veel kõrget taevalaotust. Sealt enam midagi leidmata, laskus see alla maa peale ja ahenes kiiresti pimedusse. Ainult põlevate hoonete leekidest tekkinud hele kuma linna kohal andis tunnistust äsja toimunust.

Kahurimeeskondi ei lubatud kohe tulepositsioonilt lahkuda. Korjasime kokku tühjad padrunikestad ja täitsime tühjad kassetid uute mürskudega. Lõpuks helises vahiposti juures telefon ja patarei staabist teatati õhuhäire lõppemisest.

Asusime end korrastama ja pesema. Kahurimeeskondades polnud keegi tõsiselt viga saanud. Küll oli aga meestel väiksemaid kriime - tunnistajaid äsjasest tulemöllust. Andsime üksteisele esmaabi ja heitsime puhkama.

Järgmisel päeval teatati meile patarei staabist, et meid külastab 6. flakidiviisi ülem, kes oli aukraadilt ooberst (kolonel). Küll nüüd läks alles märuliks lahti. Nühkisime ja poleerisime kogu päeva kahureid ja laskemoona. Allohvitserid kontrollisid meeste isiklikku varustust ja käsirelvi. Ruumides tehti kibekiire koristamine. Eesti poistele korraldati eraldi paaritunnine kahuriõppus, mille käigus tegime kahurist lahingmürskudega ka mõned lasud. Lõpuks oli kõrge ülemuse vastuvõtuks kõik valmis.

Järgmise päeva hommikul ootasime kõik suure ärevusega diviisiülema saabumist. Kusagil lõuna paiku aga teatati staabist, et ooberst meie kahurirühma vaatama ei tule. Nii jäigi meil see kõrge lennuväeohvitser nägemata.

Meenutan seda seika seepärast, et aastaid hiljem, kui ma teenisin juba vene tööpataljonis, tuli seal iga paarikümne soldati kohta üks vene “ooberst”. Neid sagis pataljonis ringi lausa parvede kaupa.

Kohe pärast Vindavisse saabumist sain ma juhuslikult tuttavaks ühe Tartumaalt pärit tütarlapse Anneli ja tema emaga, kes olid septembris sõitnud Riiga oma Narva rindel haavata saanud abikaasat ja isa vaatama. Riia hospidalidest nad aga otsitavat ei leidnud. Sel ajal lahkusid saksa relvajõud Eestist, ja nad lahutati kodumaast. Saanud lõpuks töökoha ühte saksa hospidali, taandusid nad Riiast koos sellega Vindavisse.

Vindavis külastasin ma mitmel korral Annelid ja tema ema. Nende külaskäikude põhjuseks oli Anneli. Kuid karm sõda lahutas meid jäädavalt. See armas tütarlaps ja tema ema hukkusid sõja lõpupäevil Saksamaal.

Tagasi Eestimaale.

25.oktoobril said meie flakipataljoni neli 20 ja 37 mm kahuritega relvastatud patareid (kokku 36 kahurit) käsu oma senised positsioonid maha jätta ja minna kiiresti sadamasse. Õhtu eel sõitsime autodel sadamasse, kus kai ääres seisid ootevalmis seitse mereväe julgestusdiviisi dessantpraami. Laadisime neist ühele oma kahurid ja varustuse. Veel paigutati selle praami trümmi paar liikurkahurit ja umbes kompanii jagu jalaväelasi. Ülejäänud dessantalustele laaditi teiste kergepatareide kahurirühmad, kus teenis palju Pärnumaa poisse. Kõik nad rõõmustasid, et pääsevad taas kodumaale.

Pimeduse saabumiseks oli kahurite ja varustuse laadimine laevale lõppenud. Metalse kriginaga sulgusid praamide massiivsed aparellid ja me olime suletud suurde raudkirstu, mida ähmaselt valgustasid vaid paar kollaka valgusega elektrilampi. Kuna trümmiruum oli otsast otsani täis relvi, laskemoona ja inimesi, tegime poistega endale asemed laskemoonakastide otsas. Seal lesides keerles meie vestlus eesseisvate sündmuste ümber. Kuna me teadsime, et meid Sõrve viiakse, arutasid poisid, kas kohtame Sõrves ka eesti üksusi. Kui me Eestist lahkusime, pidasid need veel ägedaid lahinguid Sinimägedes ja Tartu all.

Oli juba päris pime, kui käivitati laevamasinad. Need panid praamikere kergelt rappuma. Enne aga, kui praam liikuma hakkas, jagasid laevamehed kõigile trümmiruumis olijaile välja korkvestid ja käskisid meid need endale ümber panna. Küsisime laevameestelt, et milleks need. Olime ju selles teraskastis just nagu kilud karbis ja meie all ning ümber oli tonnide viisi kõikvõimalikku laskemoona ja lõhkeainet. Kui laeva tabanuks venelaste torpeedo või oleksime sattunud mõne hulkuva miini otsa, poleks neist korkvestidest küll enam mingit abi loota.

Teadsime hästi, millised ohud meid merel ja Sõrves maabumisel varitsevad. Venelaste torpeedo- ja kahuripaadid valvasid hoolega kogu Riia lahte, püüdes sakslastel takistada varustuse ja vägede juurdevedu poolsaarele ning haavatute äravedu sealt. Seepärast alustasidki meie dessantpraamid teekonda alles ööpimeduses.

Praam hakkas liikuma. Sellest andis tunnistust laevamasinate tugevnev müra ja vastu aluse külgi peksvate lainete kohin. Väljas puhus üsna tugev tuul ja tekkinud lainetus pani praami õõtsuma. Siis muutusid lainete kohin ja praami õõtsumine veelgi tugevamaks, mis tähendas, et olime jõudnud sügistuultest mässavale avamerele. Vaatamata laeva tugevale õõtsumisele ja läbi laevakere kostva tugeva lainete kohina, olin ma lõpuks selles mürsukastidest moodustatud “voodis” magama jäänud. Mind äratas tugev tõuge vastu praamiseina, mis pani kogu laevakere rappuma. Seejärel jäid laevamasinad seisma ja trümmiruumi saabus sügav vaikus. Olime pärale jõudnud.

Meie praam oli maabunud Sõrve sääre lõunatipus otse liivasele rannale, jäädes kümmekond meetrit enne rannajoont põhja kinni. Sellest ka see tugev tõuge, mis meid äratas. Kohe lasti alla praami otsaluuk ja trümmiruumi paiskus pahmaks külma ja niisket mereõhku. Ilm väljas oli rõskelt jahe ja õhus keerlesid üksikud lumehelbed. Puhus tugev meretuul. Kell oli umbes neli öösel.

Alustasime otsekohe kahurite ja varustuse mahalaadimist. Vilgaste sipelgatena sagisid unerähmaste nägudega mehed laevatrümmi ja kalda vahet, kandes välja laskemoonakaste ja muud varustust. Teraslintide kriginal sõitsid trümmist välja iseliikuvad kahurid ja suundusid peatumata mööda kadakast kaldapealset eemalt paistvale külavaheteele. Laadinud oma flakikahurid ja varustuse laevaruumist merekaldale, jäime ootama autosid. Meiega koos laevas olnud jalaväelased käsutati rivisse ja varsti sammusid nad mööda külavaheteed minema. Seejärel tõstis dessantpraam oma otsaluugi üles ja võttis taas kurssi avamerele.

Ilm oli läbilõikavalt rõske ja puhus tugev meretuul. Aeg-ajalt piilus tuulest aetud pilvesagarate vahelt välja kuu. Sättisime end laskemoonakastide vahele tuulevarju ja jäime autosid ootama. Need olid küllap mõnel teisel praamil ja maandusid kusagil mujal.

Autod saabusid alles hommikul. Meie wachtmeister oli neid otsimas käinud ja leidnud mõned kilomeetrid eemal teel ootamas. Tuli hakata jälle laadima. Kui palju kordi olime me seda juba teinud. Iga kahuri juurde kuulus umbes poolsada mürsukasti. Igaüks neist kaalus umbes kolmkümmend kilo. Peale laskemoona kuulus varustuse hulka veel mitu suurt kasti tagavaratorude, puhastusvahendite, sihikute ja mõõteseadmetega. Siis veel kastid käsigranaatide, magnetmiinide ja süütepudelitega, ning tankirusikad, kuulipilduja, telgid, valgustusgeneraator ja meie isiklik varustus. Kõik see kokku kaalus mitu tonni.

Laadinud varustuse autodele, veeresid need kahureid järel vedades mööda külavaheteed minema. Sammusime rivikorras neile järele. Meie teekond viis mööda Sõrve tuletornist ja suundus Mõntu sadama poole. Marssinud maha umbes viis kilomeetrit, jõudsime järele meid ootavatele autodele. Wachtemeister Kersting oli nendega kaasa sõitnud ja leidnud meie kahurirühmale sobiva asukoha. See asus mõnisada meetrit Mõntu sadama muulist poolsaare tipu poole. Sinna, otse mere kaldale, hakkasime me oma kahuritele süvendeid kaevama ja telke püstitama.

Ümberringi oli vaikne, polnud mingeid märke lahingutest. Olime parajasti ametis oma kahurite süvendeisse paigaldamisega, kui meie juurde tuli kohalik külamees, kelle helekollane elamu asus otse meie positsiooni vastas. Mehe jutu järgi asus rindejoon meist umbes 10-12 kilomeetrit põhja pool, kusagil Kaimre kandis.

Kuna olime eelmise päeva lõunast saadik söömata, olid gefreiterid Wichamann ja Meier käinud ühelt kartulipõllult matti võtmas ja keetsid lõkketulel ämbritäie koorega kartuleid. Varsti istusid kõik mehed ümber lõkketule ja lasksid soola sisse kastetud kartulitel hea maitsta.

Mõntu sadama kaitsel

Meie esimesed nädalad Sõrve poolsaarel möödusid rahulikult, ilma eriliste sündmusteta. Küll aga andis endast nüüd tumeda kahurimürinaga pidevalt märku aina lähemale nihkuv rinne. Õhtuti helendas kogu põhjataevas rinde kohal üles lastud rakettidest ja tulekahjude kumast. Aeg-ajalt avasid rinde suunas tule poolsaare lõunatipu kohal merel olevad Saksa sõjalaevad. Nende suurekaliibrilised mürsud lendasid võika ulgumisega üle meie peade ja lõhkesid maa põrudes eesliinil.

Vaatamata rinde lähedusele, oli esimestel nädalatel sääl vene lennukeid suhteliselt harva lendamas. Tavaliselt olid need üksikud hävitajad, mis madallennul meist üle tuiskasid ja kohe puude latvade taha kadusid, nii et meie vahipost ei jõudnud isegi õhuhäiret anda.

Igal ööl saabusid Kuramaalt Vindavist Mõntu sadamasse laevad, mis tõid siia laskemoona ja toiduaineid. Päeval need tühjendati ja laaditi peale rindelt toodud haavatud. Ööpimeduse saabudes lahkusid laevad kahurpaatide saatel jälle merele. Tihtipeale ründasid neid venelaste torpeedokaatrid või kahurpaadid ja öösel valvepostil olles võisime näha nende vahel toimuvat tulistamist. Trasseerivate leekkuulide tulised ketid, mis vastastikku läbi pimeda sügisöö lahingut pidavate laevade vahel lendasid, pakkusid rannast vaadatuna üsna põnevat ja erutavat vaatepilti. Merel käis aga sel ajal võitlus elu ja surma peale.

Ühel hommikul märkas vahipostil olev tunnimees pikksilmaga merd uurides laineharjade vahel mingeid helekollaseid mügarikke, mis pidevalt ranna poole liikusid. Otsekohe anti kahurirühmas häire ja meeskonnad võtsid kahuritel kohad sisse. Peagi selgus, et need kollased mügarikud on ranna poole ujuvad saksa madrused. Varsti väljusidki veest kaks veekindlates ülikondades sakslast. Üks tulijaist oli vees sumamisest nii ära kurnatud, et varises randa jõudes minestunult maha. Teine meremees sammus aga rahulikult veest välja ja raporteeris talle vastu rutanud wachtmeisterile. Seejärel päästis ta eest lahti oma kummiülikonna, võttis madrusepluusi taskust sigaretipaki ja kostitas kohalolijaid sigarettidega. Meremees jutustas, et nende kahurpaat oli öösel toimunud merelahingus saanud tabamuse ja läinud põhja. Neil kahel oli tulnud randa jõudmiseks mitu tundi jääkülmas vees sumada. Teised meeskonnaliikmed olid ilmselt hukkunud.

Sõrve saabumisel kohtasime seal juba mitut laevahukust pääsenud meremeest, kes olid mitte kaugel meist ühes talus endale peatuspaiga leidnud. Neid oli umbes kümmekond meest, kelle alused olid lahingutes venelastega põhja lastud. Mõnikord käisid need meie sakslastega juttu vestmas. Ka need kaks laevahukust pääsenud meremeest asusid nüüd nende juurde elama.

Ühel õhtupoolikul tuli meie juurde külamees helekollasest majast. Olime käinud sageli temalt piima ostmas ja saanud tuttavaks tema perega. Nüüd aga rääkis mees murelikult, et kõigile külaelanikele on antud käsk poolsaarelt lahkuda. Juba samal õhtul pidid nad minema Mõntu sadamasse ja seal laevadele pandama. Kaasa oli neil lubatud võtta vaid riideid ja toiduaineid. Maha tuli jätta kogu senine elamine ja koduloomad.

Õhtul olime tunnistajaiks, kuidas Mõntu sadamasse suundusid paljud oma kodudest lahkuvad rannapered. Pereemad kandsid lapsi süles ja vanataadid pambuna kaasas seda vähest, mis neil oli lubatud kaasa võtta. Nad paigutasid oma varanatukese sadamas ootavatele laevadele ja vaatasid pisarsilmi maha jäävaile kodudele, oma rannakülale. See oli kurb vaatepilt. Ööpimeduse saabudes lahkusid laevad avamerele, kus neid teel olles varitsesid ees veel paljud ohud.

Majad poolsaarel jäid tühjaks. Karjamaadel, põldudel ja metsades uitasid omapead ringi lahti lastud kariloomad. Koduväravais istusid ja ootasid oma pererahvast koerad, väljendades oma igatsust kaebliku ulgumisega. Tühjades majades aga kolasid ringi saksa soldatid, revideerides riidekappe ja kummutisahtleid. Seda nähes tekkis kurku vihaklomp. Kuid olles jõuetu olukorra ees, tuli see alla neelata. Sõjal on omad seadused.

Õigustatult on hiljem küsitud, kas Sõrve elanike evakueerimine sakslaste poolt oli ikka vajalik. Näinud ise kõike Sõrves toimunut, võin küll päris kindlalt väita, et hilisemad lahingud ja venelaste kahurituli ei oleks kohalikke elanikke säästnud. Kindlasti oleksid kohalejäämisel olnud nende kannatused ja kaotused palju suuremad, kui need olid evakueerimisel ja hiljem Saksamaa põgenikelaagrites.

Tegelikult oli Sõrve väegrupi juhatusel kavas juba 10. oktoobril Sõrve maha jätta, kuna kogu Sõrve väegrupp oli moodustatud Saaremaale taandud väeosade riismetest ja vastupanu Punaarmeele loeti olevat mõttetu, kuid selleks ei antud luba. Sellisel juhul oleks ära jäänud ka sõrvelaste evakueerimine.

Nüüd andis rinne oma olemasolust kord tugevneva, siis jälle vaibuva kõminaga pidevalt märku. Sageli aga tundus meile, et oleme siin poolsaarel ainuke väeosa, sest teiste väeliikide soldateid võis neil päevil kohata väga harva. Meie lähimaiks naabreiks olid kaks 6. patarei kahurirühma, kellega me mõnikord suhtlesime. Kuna me asusime piki poolsaare idakallast mineva maantee ääres, peatusid mõnikord meie juures mõned eesliini poolt tulnud autod soldatitega, kelle käest siis lähemaid rindeuudiseid kuulsime.

Küll aga oli tublisti muutunud meie toidulaud. See oli nüüd väga rikkalik. Sakslastest köögitoimkonna mehed püüdsid karjamaadelt ja põldudelt ringi uitavaid sigu ja kariloomi ning veristasid neid köögi juures. Patarei väliköögi juurde oli kogutud ka umbes kümmekond veist, keda seal toideti ja lüpsti ning sageli saadeti värsket piima suurte termostega ka kahurirühmadesse.

Igast päev käis kahurirühmadest mehi köögi juures abiks. Ühel päeval saadeti ka mind koos Heino ja Harriga sinna. Aitasime köögis kartuleid koorida ja juurvilja puhastada ning käisime põldudelt aedvilja kogumas.

Köögis tööl käies saime iga kord tasuks kuningliku kõhutäie, nii et hädavaevu jõudsime end rehelakka vedada lõunauinakut tegema. Kuid selliseid kordi oli siiski üksikuid.

Käes oli november, kuid mere läheduse tõttu olid ilmad Sõrves selle aastaaja kohta veel üsna soojad ja ilusad. Mõnikord tibutas küll öösiti vihma, kuid päevad olid enamasti päikesepaistelised ja soojad.

Meie eluasemeks olid telkmantlitest kokku pandud telgid, mis olid paigutatud maasse kaevatud süvendile. Telgis oli väike punkriahi, mida tuli pidevalt kütta. Sellel keetsime ka hommikuti kohvi ja röstisime leiba. Magama pidime öösel aga lahti riietumata, sest sageli tuli öö jooksul mitu korda kahuritele joosta ja siis polnud riietumiseks enam mahti. Kuna meil oli ainult üks komplekt vormirõivaid ja need olid nädalate ning kuude viisi ühtejärge seljas, polnud nende väljanägemine muidugi enam kaugeltki eeskujulik.

Sakslased nõudsid vande andmist.

9. novembri hommikul andis wachtmeister Kersting meile, viiele eesti poisile käsu: korrastada vormiriietus ja olla valmis patarei staabi juurde minekuks. Enne meie teele asumist kontrollis ta isiklikult (seda polnud juba ammu juhtunud) meie väljanägemist. Meiega tuli kaasa allohvitser Krause.

Sammusime mööda kadakate vahel looklevat külavaheteed poolsaare lõunatipu suunas. Rinne oli vahepeal veelgi lähemale nihkunud ja sealt kostis nüüd pidevalt kahurite ja miinipildujate tumedat mürinat. Pärisime allohvitserilt, miks ainult eesti poisse nii ootamatult staabi juurde kutsutakse. Kuid ka tema ei teadnud põhjust.

Staabist juhatati meid ühele läheduses asunud kadakasele karjamaale. Sinna olid kokku tulnud kõik Sõrve toodud eesti poisid. Kokku oli neid umbes 60-65. Alles kohapeal saime teada, et meid on kokku käsutatud vandetõotuse andmiseks. Miks oli sakslastel seda nii äkki vaja, sellele ei osanud keegi vastust anda. Kuid mingi põhjus pidi selleks olema. Võib arvata, et neil tekkis meie suhtes kahtlusi, kuna teisel pool rindejoont oli meil vastas meie suguvendadest koosnev punadiviis.

Vande andmiseks oli kohale toodud üks 20-mm õhutõrjekahur, mille juures lehvisid eesti ja saksa lipud. Kahuri juures seisid auvalves relvastatud sakslased. Abiteenistuse poisid rivistati kadakate vahel üles ja üks poistest luges eesti keeles ette vandetõotuse teksti. Seejärel ütles pataljoniülema asetäitja rindelt kostva kahurimürina saatel ette teksti sõnad ja poisid kordasid neid järele. Vandetõotuse tekst kõlas nii:

“Ma luban, et lennuväeabilisena võitluses bolðevismi vastu igas olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks oma jõudu kasutan, nii nagu see ühele eesti lennuväeabilisele kohane on.”

Selline sõnastus ei põhjustanud meis kelleski mingeid lahkarvamusi. Lubasime me ju selles kaitsta oma kodumaad, nii nagu me olime seda lubanud kunagi noorkotka vandetõotust andes. Nii olid seda juba ammu enne meid teinud ka meie isad ja vanemad vennad.

Pärast vandetõotuse andmist sai iga poiss rindepaki, kus oli sees paar tahvlit šokolaadi, vahvleid, hügieenitarbeid ja pakk sigarette. Viimase üle rõõmustati küllap kõige rohkem, kuna normi järgi saime me nüüd võrdselt sakslastega alul kuus, hiljem vaid kolm sigaretti päevas.

Kohtasin seal mitut oma koduküla poissi ja koolivenda ning paljusid tuttavaid poisse. Vahetasime põgusalt arvamusi ja muljeid elu-olu kohta Sõrves. Kõik poisid olid reipust ja kuraaþi täis ja mitte keegi neist ei kahetsenud oma senist teenistust. Seejärel asusime tagasiteele, igaüks oma kahurirühma juurde.

Paar päeva hiljem tuli meie juurde üks hukkunud laevadelt pääsenud madrustest ja teatas, et nad lahkuvad veel samal õhtul Sõrvest ja kuna neist jääb majja, kus nad elavad, maha hulk toiduaineid, siis võime need endale võtta. Leidsime elamu ühest toast suure kastitäie õhukese siidpaberi sisse pakitud suitsuvorsti, mitu ketast hollandi juustu, suure kastitäie marmelaadi, šokolaaditahvleid ja vaakumpakendis leiba. Veel oli seal mitu kastitäit sigarette ja sigareid. Laadisime kogu selle varanduse talu rehe alt võetud vankrile ja vedasime koorma endi järel meie kahurirühma asukohta. Seal jaotasime kogu kraami meeste vahel võrdselt ära. Eriti rõõmustasid mehed sigarettide üle, kuna suitsumeestel oli neist suur puudus.

Olukord rindel aga muutus päev-päevaga üha kriitilisemaks. Venelaste ülekaal nii elavjõus kui ka tehnikas oli mitmekordne. Valmistudes suurrünnakuks, alustas nende kahurvägi nüüd pidevat sakslaste tagala tulistamist. Ebakorrapäraste vaheaegadega tulistatud mürsud langesi kaootiliselt üle kogu poolsaare lõunaosa. Sellisel kahuritulel oli küll rohkem psühholoogiline mõju, kuid aeg-ajalt tabasid mürsud ka külade elamuid ja taluhooneid. Üks selline juhuslik mürsk jättis Sõrve mulda ka ühe lennuväepoisi.

Rinde lähenedes sai meie kahurirühm ülesande hakata rinde jaoks valmistama puulattidest ja okastraadist jalaväetõkkeid ehk “siile”. Tegime neid iga päev kümnete kaupa, mis siis autodega otsekohe eesliinile viidi.

Punaväelaste dessant merelt.

Ühel hommikul avastas meie kahurirühma valvepost pikksilmaga merd uurides eemal merel väikese laevade grupi, mis rannale järjest lähemale liikus. Esialgu olid laevad veel liiga kaugel ja polnud võimalik määrata nende kuuluvust. Otsekohe anti kahurirühmas häire ja kahuritel võtsid kohad sisse vähendatud koosseisuga meeskonnad. Sihturitena asusid kahuritele kahuriülemad ja rühmaülem isiklikult. Neile jäi iga kahuri juurde appi veel paar meest. Vana Wichmann ja Pfahler võtsid kohad sisse kuulipilduja taga. Kõik ülejäänud varjusid käsirelvadega oma killukaitseaukudesse.

Laevade lähenedes oli pikksilmaga näha, et tegemist on vene kahurpaatidega, kus oli peal palju relvastatud soldateid. Need tüürisid ranna poole ja ilmselt oli neil kavatsus sääl randuda ja saata maale dessant.

Jälgisin ärevusega oma killukaitseaugust kiivriserva alt piiludes lähenevaid laevu. Üks alustest oli teistest veidi ees ja selgesti oli näha, kuidas sellel olnud hallides sinelites soldatid asusid tegema ettevalmistusi maabumiseks. Kui laev oli rannast veel vaid paarisaja meetri kaugusele, avas allohvitser Krause oma kahurist selle pihta tule. Kuigi oli päikesepaisteline keskpäev, oli selgesti näha, kuidas tuld sülitavast kahurist lendas laeva suunas leekkuulidega tähistatud tuline mürsujada. Esimesed mürsud puudutasid enne sihtmärgini jõudmist veepinda ja põrkusid sealt rikoðetiga üles. Nüüd korrigeeris allohvitser tule kõrgust ja järgmised mürsud tabasid laevakeret, tekitades lõhkedes sellesse suure mustendava augu.

Kohe avasid tule ka teised kaks kahurit. Nende tuli oli suunatud esimese kahurpaadi tekiehituste ja laeval sagivate dessantlaste pihta. Viimaste hulgas tekkis segadus ja kahurite tapva tule eest pääsemiseks hüppasid nad üle parda vette ja varjusid laevakere taha. Laeva tekiehitised said kahuritulest tugevasti kannatada.

Vahepeal olid teised kaks dessantväelastega alust esimesele laevale järele jõudnud ja üritasid seda nüüd endale sleppi võtta. Samal ajal avasid need oma laevakahuritest ja kuulipildujatest meie pihta ägeda tule.

Rand, kus meie kahurirühm asus, oli mere suhtes kergelt laugjas ja laskus siis rannajoone lähedal järsult allapoole. Seetõttu tabasid paljud vastase kahurimürsud kas merekallast või lendasid meist madalalt üle. Mõned neist tabasid kahureid ümbritsenud mullavalle ja maantee kõrget teeperve, paisates üles kivirähka ja liiva, mis meile kaela sadas. Kogu ümbritsev õhk oli täis mürsukildude undamist ja kuulide vingumist.

Mõlemalt poolt käis äge tulevahetus. Kahurite haugatustele tärises sekka Wichmanni ja Pfaleri kuulipilduja, pidades pausi vaid kasseti vahetuse ajal. Killukaitseaukudes olijad andsid tuld käsirelvadest.

Äkki käis tugev raksatus ja mulle sadas peale liiva ja kivirähka, mattes mind selle alla. Mõni hetk hiljem prantsatas keegi mulle täies suuruses selga. Selgus, et üks laevakahuri mürk oli tabanud otse minu kõrval asunud Harri killukaitseauku. Selle serval olnud mullavall paiskus mulle peale. Harri oli läinud hetkeks telki, et sealt endale punkriahjul pruunistatud leiba tuua. Tagasi tulles ei leidnud ta oma killukaitseauku enam eest ja hüppas õhus vinguvate kuulide ja mürsukildude eest varju otsides mulle selga.

Vastastikune tulistamine kestis umbes tund või poolteist. Siis hakkasid venelaste kahuripaadid rannast eemalduma, viies slepis kaasa purukslastud aluse. Nende kahuri- ja kuulipildujatuli jäi järjest hõredamaks, kuni see lõpuks vaibus. Ka meie kahurid olid vait jäänud, kuna vahemaa meie ja laevade vahel oli juba liialt suur.

Kuid veel polnud me saanud oma killukaitseaukudest väljuda, kui äkki kostis poolsaare lõunatipu poolt lennukimootori undamist ja hetk hiljem ilmus madallennul nähtavale venelaste hävitaja IL-2. See sakslaste poolt “lendavaks pesuvanniks” kutsutud lennuki esiosa oli kaitsud tugeva soomusega, millest ei võtnud läbi ei kuulipilduja- ega ka kergekahurituli. Hävitaja oli relvastatud kahe 23-mm kahuriga, mis tulistasid nurga all, nii et lennuk ei pidanud seejuures pikeerima. Lennuk lendas nii madalalt, et ma nägin selgesti kabiinis olnud lenduri nägu. Meie kohale jõudes avas see madalalt üle lennates oma kahuritest meie pihta tule. Rünnak tuli nii ootamatult, et meie kahurite meeskonnad ei jõudnud veel oma kahureid ringi pöörata, kui venelaste hävitaja oli juba üle lennanud.

Meist kaugenenud, võttis lennuk äkki kõrgust ja tõusis püstloodis taevasse. Just sel hetkel avas oma neljatorulistest lennuki pihta tule rannast veidi kaugemal asunud 6. patarei kahurirühm. Nende 20-mm kahurite tuli oli tihe ja sellesse sattunud lennukil oli vähe pääsemislootusi. Nägime, kuidas mürsud tabasid lennuki sabaosa, mis ei olnud soomustatud ja sealt paiskus välja must suitsujuga ja seejärel kollane tuleleek.

Peagi eraldusid esialgu veel kõrgust võtvast lennukist kaks tillukest inimkuju, mis hakkasid allapoole langema. Siis rauges lennuki hoog ja see hakkas kukerpallitades mere poole kukkuma, möödudes kiiresti kahest langevast lendurist. Lennuk kukkus veesammast üle paisates merre. Hetk hiljem kukkusid sinna ka mõlemad lendurid, kelle langevarjud ei olnud avanenud.

Kui laevad vene dessantlastega olid juba kaugel merel, tulid suure jooksuga meie neljatoruliste naabrite juurde grupp raskekuulipildujatega relvastatud maaväelasi, kes olid saadetud ühe rindeväeosa poolt meile appi dessanti tagasi lööma. Nende esimene küsimus olnud: “Kus ivan on?”

Meie kahurirühma mehed olid kõik terved ja keegi polnud selles tulevahetuses saanud isegi kriimustada. Üks väike kild oli tabanud ka minu käerannet ja obergefreiter Meier tegi sellele sideme.

Kui allohvitser Krause hiljem telki tuli, istus ta oma magamisasemele ja võttis kirjatasku vahelt välja pildi, millel olid noor naine ja väike heledapäine tüdrukuke. Ta vaatas kaua oma käes olevat pilti ja lausus siis tasa: “Teie Heinz on elus ja terve.”

Meie kahurisüvendite ja telkide vaheline maa-ala oli mürskudest täielikult segi pööratud. Telgiriided olid kildudest ja püssikuulidest auklikeks tikitud. Üks kahurihaagis oli saanud mürsutabamuse ja vajas põhjalikku remonti. Laevakahurite mürsud olid pannud põlema ka ühe merest kaugemal asunud talu hooned ning selle ja meie vahel olnud metsa tagant tõusid taeva poole kõrged tuleleegid.

Kohal, kuhu venelased maabuda olid tahtnud, leidsime me mererannast vaid ühe pilbasteks lastud päästepaadi. See oli ainuke tunnistaja toimunud lahingust. Oma haavatud ja surnud olid nad kaasa viinud.

Jalaväelasena rindel.

18. novembril alustas Punaarmee Sõrves suurpealetungi. Äge turmtuli ligi 900 kahurist kestis peaaegu kaks tundi. Seda toetasid vene sõjalaevad merelt ja lennukid õhust. Õhus oli nüüd ülekaal täielikult venelaste käes, kuna sakslastel oli Sõrves vastu panna vaid kaheteistkümnest lennukist koosnev lennusalk, mis asus Kuramaal. Turmtule järel hakkasid sakslaste positsioonide poole liikuma tankid. Nende järel tulid punadiviisid.

Algul oli venelaste pealetung edukas ja sakslased olid sunnitud vastase ülekaalukate jõudude ees taanduma. Öösel aga läksid sakslased vasturünnakule ja murdsid läbi ühest venelaste diviisist, mis selles lahingus suuri kaotusi kandis ja lakkas hiljem olemast. Sakslaste rünnakut toetasid järjekorras Sõrve poolsaare lõunatipu lähedal merel olnud lahingulaevad. Kui need oma üheteisttollistest laevakahuritest venelaste rinde pihta tule avasid, põrus nende mürskude lõhkemisest kogu poolsaar.

Tunduvalt sagenes ka vene lennukite ilmumine Mõntu sadama piirkonda ja meil tuli nüüd päeva jooksul palju kordi kahuritel kohad sisse võtta, et kutsumata külalisi kostitada. Ka meie naabrid ragistasid oma neljatorulistega sageli.

Kuna rinne polnud meist enam kaugel ja olukord tagalas muutunud kriitiliseks, käisime nüüd öösiti vahipostil kahekaupa. Pimedal ööl pidi postil olema äärmiselt tähelepanelik ja valvas, sest iga hetk võis meie positsiooni rünnata mõni sakslaste tagalasse saadetud vaenlase luure- või ründegrupp.

Neil pimedatel öödel vahipostil olles, rändasid mu mõtted sageli koduradadele. Teadmatus koduste saatuse pärast näris nagu uss pidevalt kusagil sügaval südame all. Ka meie endi saatus ja tulevik olid üsnagi tumedad.

Üha sagedamini kerkis üles küsimus, milline saatus meid siin Sõrves ootab? Oli ju päevselge, et sakslased ei suuda enam kaua mitmeid kordi ülekaalus olevaile punavägedele vastu panna. Halvimal juhul tapetakse meid kõiki lahingus maha, või langeme punaarmee kätte, kellele oli antud käsk: vange mitte võtta... Et meid siit meritsi ära viiakse, see tundus siis kaunis ebatõenäoline olevat

Selle kinnituseks sai peagi teatavaks meile kõigile masendav uudis: Hitler oli andnud Kuramaa väegrupi ülemale kindraloberst Shörnerile käsu "Sõrve väegrupil vastu panna viimase meheni!". Selle otsusega olime surma mõisteud...

21. novembri hommikul tuli käsk kahurid positsioonidelt maha võtta ja need poolsaare lõunatippu viia. Kohe saabusid ka autod ja, laadinud neile oma varustuse, alustasime sõitu Sõrve lõunatipus suunas. Umbes kilomeeter enne tuletorni autod peatusid ja me haakisime oma kahurid I maailmasõjast jäänud rannakaitsepatareide punkrite juures autode tagant lahti.

Kuid seekord polnud meil vaja hakata kahurite jaoks süvendeid kaevama. Wachtmeister Kersting, kes oli vahepeal käinud patarei staabis, tuli sealt tagasi teatega, et peame samade autodega otsekohe rindele sõitma. Kuid nüüd juba jalaväelastena. Ladusime kogu varustuse ja oma seljakotid kahurite juurde virna ja katsime need pealt presendiga. Käsk oli võtta kaasa vaid käsirelvad, granaadid ja tankirusikad. Iga mees sai ühe puuvarrega granaadi ja kolm “hanemuna”. Kolme mehe peale anti üks tankirusikas. Sakslased Wichmann ja Pfahler said endale meie ainukese kuulipilduja.

Võtsin endale seljakotist kaasa mõned tahvlid šokolaadi ja tüki suitsuvorsti ning täitsin veepudeli külma kohviga. Selles ettevalmistuste saginas tuli keegi teatega, et veidi maad siit eemal seisab suur veoauto võikoormaga. Läksime poistega vaatama, tõepoolest - ühe veomasina kasti põrandal oli presendi peal kolm, nii umbes 50 kg võiketast, mille küljest mõned soldatid juba endale tääkidega suuri kamakaid lõikasid. Lõikasime ka endale umbes paarikilosed võitükid ja panime need sinelihõlma sisse. Kuid siis taipasime, et kuhu me selliste suurte võikamakatega läheme? Ja me jätsime need sinnasamasse maha.

Enne, kui me rinde poole teele asusime, kutsus allohvitser Krause meid, eestlasi, veidi kõrvale ja luges meile peale mõned õpetus- ja manitsussõnad. Ta keelitas meid olema lahingus tähelepanelikud ja täitma õppustel õpitut. Mulle näis, et allohvitser muretseb meie pärast. Siis anti käsk autodele asuda ja me alustasime sõitu eesliini suunas.

Minna elus esimest korda rindele, ei ole just igapäevane sündmus ja esimesel korral võttis see südame alt üsnagi kõhedaks. Arvan, et mitte ainult minul. Olin ärevil ja tundsin, kuidas kurgus pitsitas. Selles olukorras käituvad inimesed väga erinevalt. Ühed püüavad oma tundeid peita teeseldud lõbususe ja lõõpimise varju. Teised sunnivad end jääma rahulikuks ja väärikaks ehkki sisemiselt ollakse pinge all. Kolmandatel paistab nende hirm ja kartus välja kogu nende olemises. Nii oli see tookord ka meie kahurirühma meestega, kui me presentfurgooni all autokastis istudes eesliini poole sõitsime.

Meie sakslastest kaaslastel polnud see esimene kord rindele minna. Oma pika sõdurielu kestel olid nad seda juba mitmeid kordi teinud. Nüüdki olid mõned mehed üleliia lärmakad ja lõbusad. Pilasid teisi ja püüdsid nende kulul nalja heita. Samal ajal olid aga tundmatuseni muutunud meie allohvitser Krause ja mõõdumees Schiele. Alati lõbus ja naeratav Schiele oli äkki väga vaikne. Ta nägu oli veretult kahvatu. Istudes ettepoole kummargil pingil, hoidis ta pead käte vahel ja vaatas tühjade silmadega ühte punkti enda ees. Allohvitser Krause oli jälle võtnud kirjatasku vahelt oma naise ja tütrekese foto ja vaatas neid üksisilmi. Teda kõnetanuile ta ei vastanud või tegi seda lootusetu käegalöömisega.

Siis peatusid autod ühe hoonetegrupi juures ja me ronisime maha. Olime Iide külas. Siin ühes mansardkorrusega elamus asus rindelõigu staap, kuhu wachtmeister meie saabumisest teatama läks.

Kusagilt küla tagant kostis ägedat käsirelvade tulistamist ja lõhkevate granaatide ning mürskude kärgatusi. Eesliin ei saanud siit kaugel olla, sest pidevalt lendas õhus püssikuule ja kuulipilduja valanguid, mis heleda laksatusega vastu hoonete seinu põrkusid ja puudelt oksi rebisid. Sekka oli kuulda üle lendavate kahurimürskude ulgumist. Roninud autodelt maha, tõmbusid kõik kiiresti samas olnud raudkivist keldri kaitsvate seinte varju.

Ümberringi käis pidev sagimine. Rindestaabist voorisid sisse ja välja käskjalad ja virgatsid. Eesliinilt toodi haavatuid. Verised inimkehad lamasid kanderaamidel või väikeste kummiratastega kärudel, mida vedasid sanitarid. Mõnikord, kui kärud maapinna konarustel tugevasti rappusid, karjusid haavatud läbilõikava häälega. Mõned veristes sidemetes haavatud olid eesliinilt ära tulnud omal jalal ja komberdasid püssile või puukaikale toetudes kuhugi tahapoole.

Staabi naabermaja varjus askeldas rühm jalaväelasi, valmistudes eesliinile minekuks. Nad vahetasid vormimütsid kiivrite vastu ja toppisid vöörihma vahele samas jagatud käsigranaate. Seejärel väljusid nad hoonete vahelt, hargnesid ahelikku ja liikusid ettepoole kummargil mööda lagedat põldu eesliini suunas. Mööda põlluvaheteed liikus eesliini poole üks hoburakend, mille koormaks olid kastid laskemoonaga.

Siis tuli wachtmeister Kersting tagasi ja teatas, et rindestaabi poolt saadud luureandmetel on öösel oodata venelaste rünnakut ja meil tuleb asuda küla taha positsioonile. Andis siis käsu võtta relvad ja me liikusime külast välja.

Mööda küla põhjaserva lookles lai ja sügav põllukraav. Selle taga oli lage põld, teisel pool põldu aga kõrgendik, millel kasvas puudesalu. Lahing käis kusagil selle kõrgendiku ja salu taga.

Meil kästi selles kraavis kohad sisse võtta. Kraav oli poolenisti vett täis, mida kattis õhuke jääkirme. Üle põllu puhus vinge põhjatuul ja õhus hõljusid üksikud lumeräitsakad. Külm tuul puhus õhukesest sinelist läbi ja pani keha kõhetama. Et mitte otse külma vette ronida, tõime põllult viljaredeleid ja ladusime nende küljest murtud latid vee kohale ning katsime pealt õlgedega. Niiviisi saime endale üsnagi talutava küljealuse.

Vahepeal oli päevast saanud õhtu ja maad kattis sügisene hämarus. Rindelt lasti pidevalt üles rakette ja kostis käsirelvade tulistamist ning sekka granaatide heledaid raksatusi. Üle meie peade lendasid vingudes kuulid ja lõikasid puudelt oksi. Mõned neist potsatasid meie lähedal vastu maad. Meie ees olevale põllule langes aeg-ajalt mõni kahurimürsk või miin, mille lõhkemisel tekkinud tulesähvatus valgustas pimenevat ümbrust.

Alles päev tagasi oli siinsamas peetud ägedaid lahinguid ja venelased olid püüdnud iga hinna eest rindejoont edasi nihutada. Sakslastele oli selles verises võitluses tulnud appi merel olnud raskeristlejad, mille suurekaliibriliste laevakahurite tulega oli vastase rünnakud tagasi löödud. Nende kaheteisttollised mürsud olid kogu ümbruse pahupidi pööranud ja praegugi võis siin-seal näha maas nende kägardunud teraskilde.

Olime istunud oma õlgedega kaetud õrtel juba üsna mitu tundi, kuid ümberringi jäi kõik endistviisi muutuseta. Ainult meie kõrval oli vahepeal kohad sisse võtnud umbes kompanii jagu jalaväelasi. Neist tagapool aga seisis lahinguvalmis üks liikurkahur.

Õhtupimeduse saabudes vaibus tulistamine eesliinil peaaegu täielikult ja maad kattis harjumatu vaikus. Ainult üksikud valangud kuulipildujast ja aeg-ajalt taeva poole tõusvad raketid andsid tunnistust sellest, et tulejoonel oldi valvel.

Me polnud juba hommikust saadik saanud mahti söömisele mõelda ja vist oli meie patarei köök hoopiski tagalasse jäänud. Seepärast nosisin ma nüüd kaasa võetud vorstijuppi ja rüüpasin välipudelist külma kohvi peale, jälgides aeg-ajalt kiivriserva alt meie ees olevat maastikku, kus liikusid eesliinil üles lastud rakettide valgusest tekitatud pikad varjud. Mulle näis, nagu liiguksid seal meie poole pikkade püssidega hallid kogud, kes kohe-kohe meie pihta tule avavad. Kuid ümberringi jäi kõik endiselt vaikseks. Vist oli selle kujutluse põhjus pingule kruvitud närvides ja seni tundmatus olukorras, millega ma polnud suutnud veel kohaneda. Ainult minu kahurikaaslane Harri, kes samas minu kõrval lamas, näis kogu toimuva suhtes täiesti ükskõikne olevat. Toetanud kiivris pea vastu kraaviseina, magas ta rahulikku und.

Olin siiski ka tukkuma jäänud ja ärkasin külmavärinaga üle kogu keha. Oli varajane hommik ja päev polnud veel alanud. Vahepeal oli sadanud lund ja katnud maapinna ning kraavis tukkuvad mehed õhukese lumekorra alla. Üle lageda põllu puhus kõle tuul ja mõned kraavis tukkunud mehed ronisid sealt välja, et külma peletamiseks kraavi pervel liikumisharjutusi teha, kuid õhus vinguvad “eksinud” kuulid, mis plaksatusega kraavi pervel kasvanud puutüvedesse tungisid, peletasid kraavipervele roninud soojategijad kiiresti kraavi tagasi.

Äkki hakkas meist eespool olnud karjamaa metsatuka tagant kostma kahurite tulistamist ja meist eespool olnud põllul hakkas nende mürskude lõhkemisel üles kerkima kõrgeid tule ja mullasambaid. Umbes kümneminutilise tulistamise järel hakkas võsatuka tagant kostma tankiroomikute lõginat ja mootorimürinat. Ja siis ilmusid võsatukast välja kolm tanki. Nende järel tulid hallides sinelites sõdurid. Üle tankimootorite mürina kostis nende sõjakas „urrää”.

Tankid lähenesid esialgu tuld avamata. Jõudnud meist umbes kolme- neljasaja meetri kaugusele avasid need oma kahuritest meie suunas tule, mille mürsud meist üle lendasid ja tagapool lõhkesid. Ka tankide taga liikunud punaväelased tulistasid jookstes käsirelvadest ja nüüd vingus ja vilistas kogu ümbrus meie ümber. Samas avasid vastutule meie kõrval asunud raskekuulipildujate rühm ja koos nendega ka meie kahurirühma mehed. Meile, eesti poistele oli see esimene kord otse peale tulevate punasõdurite pihta tulistada. Suures lahinguärevusest tulistasin oma karabiinist huupi halli sõdurimassi suunas.

Ja siis äkki hüppas meie ahelikust välja meie obergefreiter Schumacher, kes „tankirusikat” käes hoides ja siksak hüpetega jookstes ühe põllul olnud põhuhunniku taha maha viskus. Kui esimene venelaste tank oli jõudnud temast vaid umbes poolesaja meetri kaugusel, vajutas ta „tankirusika” päästikule. Käis tugev plahvatus ja tanki tornist paiskus välja tuleleek. Hetk hiljem põles tank nagu küünal.

Tulevahetuse ajal ilmusid meist tagapool asunud hoonete tagant välja kaks sakslaste liikurkahurit, mis avasid tule venelaste tankide pihta. Üks neist, saanud eestpoolt tabamuse, tegi tiiru ümber oma telje, ja jäi seejärel seisma. Tanki kahuritornist hakkas tõusma suitsu. Kolmas tank, mis oli teistest veidi tagapool, alustas tagasikäigul taandumist, tulistades samal ajal sakslaste liikurkahurite suunas. Kuid jõudnud niiviisi liikuda vaid sadakond meetrit, sai ka see sakslaste liikurkahurist tabamuse ja süttis põlema.

Tankide järel sammunud punaväelaste „urrää” vaibus ja need alustasid jooksujalu taandumist. Peagi kadusid nad teiselpool põldu olnud võsatuka varju. Põllule jäid lamama umbes kümmekond langenut ja sealt kostis haavatute oigeid ning appihüüdeid…

Lahingu vaibudes tundsin, kuidas suurest ärevusest pinges olnud keha pääses just nagu veskikivi alt vabaks. Oli see ju nii mulle kui minu kaaslastel esimene kord, kus me pidime inimeste pihta tulistama. Kuid nemad tulistasid meid ka… Vastaspoolt aga kostis ikka veel tulistamist ja üle meie peade lendasid vingudes kuulid. Siis saabus staabi juurest käskjalg, kes tõi meie rühmaülemale käsu minna kiiresti rindestaabi juurde.

Meist said “rindeabilised”...

Rindestaabist sai wahtmeister korralduse kogu rühmaga kohe eesliinile minna. Kuid siis selgus, et meid, eesti poisse, sinna kaasa ei võeta, vaid meid jäetakse komandopunkti juurde ühe veltveebli käsutusse.

Arutasime omavahel, mis võis olla meie mahajätmise põhjuseks. Kas oli wachtmeister sellise korralduse saanud staabist või oli see tema enda otsus, tahtes meid meie nooruse tõttu säästa. Või seisnes põhjus hoopiski selles, et teisel pool rindejoont oli eestlaste punakorpus. Oli kuidas oli, aga siitpeale olime me ühe lüheldast kasvu sakslasest veltveebli käsutäitjad.

Meie sakslastest rühmakaaslased asusid otsekohekohe eesliini poole teele. Kõik nad olid tõsised ja alati käratsenud ning üksteist sõbralikult tönganud meeste vahel valitses nüüd sügav vaikus. Nad läksid hanereas, püsse ja automaate kaenlas hoides. Kõige ees sammus wachtmeister Kersting ja kohe tema järel vana Wichmanni pikk ja vimmas kogu, kuulipilduja õlal. Allohvitser Krause vaatas korraks tagasi ja viipas meie suunas käega. Teistest tükk maad tagapool komberdas püssi kaenlas hoides vibalik Schiele. Ta nägu oli kahvatu ja ta näis kuidagi abitu olevat. Siis kadusid nad majade taha.

Meid kutsus endaga kaasa toosama veltveebel ja viis meid ühe küla servas asunud maja juurde. Seal seis teel kolm hoburakendit, millel koormaks kastid miinide ja granaatidega. Pikkade platvormvankrite ette olid rakendatud suured ardenni tõugu hobused, kes stoilise rahuga ja aeg-ajalt peaga noogutades teeleminekut ootasid.

“Teie ülesandeks on vooriga kaasa minna ja seda julgestada,” sõnas veltveebel. “Miinipildujamehed võtavad laskemoonakastid ise maha ja teil pole vaja seda teha,” lausus ta ja sammus tagasi komandopunkti suunas.

Kohe asus hobuvoor eesliini suunas teele. Rataste logisedes liikusid rasked hobuveokid mööda külavaheteed. Väljusid siis külast ja pöördusid kitsale põlluvaheteele, mida ühelt poolt palistas kõrge kiviaed. Teisel pool kiviaeda oli lage põld. Põllutee vastaspoolel aga karjamaa, kus kasvasid kadakad. Meist eespool oli toosama väike puudetukaga kaetud kõrgendik, mille tagant kostis pidevalt tulistamist. Selgesti oli kuulda püsside ja kuulipildujate raginat ning granaatide ja miinide lõhkemise tumedaid mütsatusi. Õhus vingusid kuulid ja aeg-ajalt lõhkesid põllul ja karjamaal kahurimürsud, tõstes taeva poole mullaseguseid tulesambaid. Meie selja taha jäänud küla tagant kostis ühe sakslaste patarei pidevat tulistamist. Nende mürsud lendasid üle meie peade rinde suunas.

Sammusime viiekesi püsse kaenlas hoides ja instinktiivselt õhus vinguvate kuulide ja mürsukildude eest kummargile tõmbudes hanereas moonavoorile järele. Mööda põldu liikus koos meiega eesliini suunas umbes kolmekümnest mehest koosnev jalaväelaste ahelik. Need, juba vanemad habetunud ja väsinud ning räämas nägudega mehed komberdasid kuidagi vaevaliselt mööda konarlikku põldu, viskudes aeg-ajalt lõhkevate kahurimürskude eest põllule pikali. Aheliku ees sammus pikk vibalik veltveebel, kes püstoliga vehkides kähiseva häälega mehi kiiremini liikuma sundis.

Meie tee viis mööda taluhoonetest, mis põlesid kõrgele taevasse tõusva leegiga. Otse põllutee kõrval seisis väike ümarpalkidest ehitatud saun, selle najal aga naistejalgratas, mille keegi oli sinna jätnud. Keegi maaväelane ahelikust oli ratta juurde peatuma jäänud ja takseeris seda lähemalt. Miks teda just praegu see jalgratas huvitab,” jõudsin ma veel mõelda, kui õhku rebestas lõhkeva kahurimürsu metalselt helisev plahvatus. Viskusime kõik instinktiivselt kaitsva kiviaia varju.

Kui ma uuesti püsti tõusin ja pilgu sauna suunas heitsin, nägin, et sauna üks külg oli purunenud ja selle najal seisnud jalgratas lamas kägardunult kümmekond meetrit eemal maas. Ratast uurinud sakslasest aga polnud mitte jälgegi. Selle koha peal oli vaid suitsev mürsukraater.

Minult on küsitud, kas esimest korda tule alla sattudes tunneb sõdur hirmu. Võin päris kindlasti öelda, et tunneb. Ainult ühtede juures on see kõikidele märgatav, teised on suutelised seda varjama. Ka mina tundsin sel hetkel hirmu. Tabasin end küsimuselt, kas minu kodused võivad aimata, et ma praegu siin kuulide ja mürsukildude vingumise saatel eesliini poole sammun. Ja kuigi see siin polnud veel eesliin, varitsesid ju siin samad ohud.

Meie moonavoor aga liikus rahulikult edasi. Ükskõikse rahuga ja käimise taktis päid noogutades sammusid suured veohobused mööda põlluvaheteed ja me ruttasime neile järele. Jõudnud kõrgendiku jalamile, jooksid meile juba eemalt vastu mitu tahmaste nägudega sakslast. Need olid ühe granaadiheitjate rühma mehed, kelle relvad olid siinsamas kõrgndiku jalamil ja kes meie voorisoldateid rõveda sõimuga vastu võtsid.

“Ronite just nagu täid mööda märga m….i!” pahandasid habetunud ja magamata nägudega miinipildurid. “Ivan, koerapoeg, pressib aina peale, aga meil granaadid ammu otsas,” selgitasid mehed, haarasid siis kiiresti miinikastid sülle ja ruttasid jooksujalu tagasi granaadiheitjate juurde. Kohe järgnesid neile koormast võetud miinikastidega ka meie hobusemehed. Seisime vankritest veidi eemal ja vaatasime meeste askeldust pealt. Kõrgendik jäi nüüd rinde ja meie vahele ja selle varjus olime me hästi kaitstud. Nagu veltveebel oli öelnud, ei sekkunud me laskemoona mahalaadimisse.

Äkki aga nägime, kuidas kõrgendikul kasvavast võsatukast väljus grupp Punaarmee vormis mehi, kes meie poole liikuma hakkasid. Kas tõesti venelased, sähvatas mõte läbi pea. Kuid siis väljus võsast ka üks saksa soldat, kes automaatpüstolit kaenlas hoides ja sigaretti imedes punaväelastest kümmekond sammu tagapool neile järele lonkis.

Punaväelased olid ilma sineli ja vöörihmadeta. Neid oli kokku kuus meest. Üks neist oli haavatud ja kaaslased kandsid teda endi vahel magamistekil. Haavatu oli ilma peakatteta ja tema jalg oli kuni põlveni sidemes, millest veri oli läbi imbunud ja jätnud tekile suure tumeda laigu. Kui nad lähemale jõudsid, kuulsime, et mehed räägivad omavahel eesti keeles. Meid tähele panemata, sammusid nad vesteldes meist mööda.

“Kuhu punavägi põrutab?” hüüdis Heino neile järele. Kuulnud meid eesti keeles rääkimas, jäid mehed üllatunult seisma, tulid lähemale ja kukkusid üksteisevõidu küsimusi esitama. Nende jutust selgus, et nad olid 1926. aastal sündinud Tallinna poisid, kes alles juulis olid Sinimägedes venelaste vastu võidelnud ja peale rinde lagunemist tagasi koju läinud. Sealt oli neid alles hiljuti punaväkke mobiliseeritud ja pärast lühikest ettevalmistust Sõrve poolsaarele toodud.

Poisid küsisid suitsu ja need põlema pannud, laususid lõõpides, et neile, “Balti parunite järeltulijaile”, punaste kord ei meeldivat ja seepärast olevat nad punaväest jalga lasknud ja tulnud rindest üle. Pärisime poistelt, milline on olukord Eestis ja kuidas seal nüüd elatakse. Poisid muutusid tõsiseks, lõid käega ja sõnasid, et jätkub kõik see, mis oli 1940.-1941. aastal.

“Nüüd ju meie omad mehed, kes Venemaal kommunismi kooli läbi teinud, Eestis tagasi ja eks venelastel ole nüüd selle tõttu kergem,” selgitasid ülejooksikud irooniliselt. Siis käsutas sakslane, kes meie vestluse ajal oli eemal seisnud, poisse edasi liikuma.

Meie vestluse ajal punaväelastega olid vankrid laskemoonast tühjaks laaditud ja neile paigutati kõrgendiku jalamilt toodud raskelt haavatuid. Ühele vankrile aga toodi mitu telkmantlitesse mähitud surnukeha. Hobused ringi pööranud, hakkas voor mööda tuldud teed tagasi küla poole minema. Järgnesime neile viiekesi. Peas keerlesid mõtted äsja kuuldu kohta.

Päris kindlasti rääkisid need rindest üle tulnud poisid tõtt. Kui nii, siis on olukord teisel pool rindejoont hullem, kui me seni arvasime. Ja hinge jäi kripeldama mure koduste saatuse pärast.

Väljunud kõrgendiku kaitsva nõlva tagant, jõudsime jälle lagedale põllule, kus vingusid kuulid ja lõhkesid mürsud. Öösel sula maa peale sadanud lumi oli maapinna ligaselt poriseks muutnud. Nüüd oli ilm läinud selgeks ja sügispäikese jahedad kiired mänglesid eemalt paistva Torgu koolimaja katusel, kuhu sakslased olid maalinud suure punase risti. Seal asus sakslaste välihospidal, kuhu ka meie hobuveokid haavatutega suundusid.

Läksime üle lageda põllu tagasi Iide küla poole. Meile tuli vastu rühm maaväelasi, kes ahelikus liikudes eesliinile läksid.

Kui tagasi külla jõudsime oli juba keskpäev. Meid käsutanud veltveebel oli kuhugi kadunud ja me sättisime end staabi lähedale põhukuhja varju jalgu puhkama. Vahetades poistega päevamuljeid, nosisime igaüks vaikselt oma leivakoti kallal. Siis aga tuli veltveebel tagasi ja andis meile uue ülesande. Nüüd sõitsime me ühe roomikautoga külast lääne suunas viivat teed pidi välja. Seekord tuli ka veltveebel meiega kaasa. Väljusime küla servas võsaga kaetud karjamaale ja tegime mööda seda suure ringi, et vältida sihtpunkti jõudmiseks lagedat välja, kus venelased meie liikumist oleksid märganud. Maastikuauto liikus aeglaselt mööda künklikku karjamaad, tehes siksakke kasvavate puude ja põõsaste vahel. Siis jäi auto ühe metsatuka serva peatuma.

Olime jälle rinde vahetus läheduses. Lahing käis sellesama hõreda metsatuka taga. Vaenlase automaatide ja kuulipildujate tuli räsis pidevalt puutüvesid ja lõikas neilt ära oksi.

Selle metsatuka ühte serva oli kaevatud süvend ja selles mullavalliga ümbritsetud süvendis oli virnas kümmekond bensiinivaati. Nähtavasti oli siin olnud suur sakslaste kütuseladu, mille jäägid me pidime nüüd läheneva rinde eest ära viima. Laadisime vaadid auto veokasti ja see sõitis tuldud teed tagasi.

Tagasi külla minekuks oli meil valida kaks võimalust. Kas minna mööda võsaga kaetud karjamaad, kust me äsja olime autoga tulnud, või riskida ja minna otse üle lageda põllu, kus meie liikumist võis aga märgata vaenlane. Kuna vahemaa üle lageda põllu külani oli mitu korda lühem kui mööda võsastunud karjamaad, langes meie otsus lühema tee kasuks.

Jõudnud aga vaevalt keset põldu, kui õhk meie ümber äkki vinguma ja vilistama hakkas. Meist lendasid üle ja mööda ühe väikekaliibrilise kahuri mürsud, mis meie ees põllu sisse tungides lõhkesid. Nähtavasti olid venelased meid märganud ja avanud väikekaliibrilisest automaatkahurist meie pihta tule. Üks selle mürskudest läks minu peast nii lähedalt mööda, et tundsin põsel sooja jutti. Hargnesime kiiresti laiali ja panime jooksu ees paistva kadakatega kaetud karjamaa suunas. Jõudnud kadakate vahele, lõpetas ka meie peale jahti pidanud “jahimees” tulistamise.

Vaevalt olime karjamaal kadaka vahele varjunud, kui rinde poolt hakkas kostma võigast ulgumist. See oli venelaste tuntud "katjuuša" - sakslasted poolt “stalini oreliks” kutsutud reaktiivmiinipilduja, mis oma “laulu” alustas. Seni olime selle tapariista häält vaid paaril korral kuulnud ja sedagi kaugelt eemalt. Nüüd aga möirgas see sakslaste poolt kardetud orel otse meie kohal üle rindejoone. Olime kuulnud selle relva kohta räägitavat mitmesuguseid õuduslugusid ja need jutud olid sisendanud meissegi mingi alateadliku hirmu. Ja nüüd võttis katjuuša võigas huilgamine südame alt kõhedaks. Isegi meiega kaasas olnud veltveebel, kellel oli küllap juba palju lahingukogemusi, vaatas hirmunult ringi, otsides kohta, kuhu varjuda. Kuid ümberringi olid vaid kadakad ja mõni käevarrejämedune puu. Ei ühtegi lohku ega kraavi. Viskusime põõsaste vahele pikali.

Esimesed reaktiivmürsud lõhkesid põllu keskel, kus me alles hetk tagasi olime olnud. Siis hakkasid plahvatuste tulekerad nagu vigurid malelaual mööda põldu edasi liikuma. Tule- ja mullasambaid üles tõstes liikusid need mööda põldu aina meile lähemale, jättes enda taha pahupidi pööratud ja plahvatustest suitseva musta maa. Jälgisin seda tulemöllu kiivriserva alt piiludes hirmuvärinaga seljal. Miinid kündsid põldu juba selle meiepoolses servas ja plahvatuste sambad liikusid aina lähemale, jäädes meist nüüd vaid mõnekümne meetri kaugusele.

Järsku plahvatused lõppesid. Enam polnud kuulda ka "katjuušade" ulgumist. Ainult must, segi pööratud ning suitsev kõrrepõld, kust me alles mõni hetk tagasi olime üle tulnud, oli tunnistajaks toimunust. Olime seekord õnnelikult pääsenud ja jätkasime mööda võsastunud karjamaad liikumist küla suunas.

Küla servas möödusime ühest metsatukas asuvast sakslaste raskepatareist, mis andis pidevalt kogupaukudega tuld rinde suunas. Küllap oli see sama patarei, mida olime kuulnud hommikul hobuvoori saates. Kuid veel enne, kui me selle patarei juurde jõudsime, lendasid meist madalalennul üle neli või viis venelaste ründelennukit. Need viskasid alla mitu väikest lennukipommi, mis päris meie lähedal lõhkesid, tekitades metsa alla rea väikesi pommiauke. Arvatavasti olid need visatud tolle raskepatarei pihta, kuid langesid alla neist tükk maad eemal.

Neljast kahurist koosneva raskepatarei ümber askeldavate meeste näod olid higist märjad ja suitsust tahmased. Iga kogupaugu järel korrigeeris patareiülem eesliinil olevalt vaatlejalt raadio teel saadud andmete põhjal tuld. Kui kahurid olid uuesti laetud, jooksid mehed neist eemale, katsid kätega kõrvad ja sihturid tõmbasid käskluse peale pikast nöörist, mispeale kõmatas uus kogupauk. Nii pidevalt, ilma vaheaegadeta. Kahurite ümber olid virnadena maas tühjad hülsid.

Jõudnud tagasi külla, saime me sel päeval esimest korda sooja süüa. Seda jagati rindestaabi juures välikatlast. Toidu jagamisel polnud maaväelasest kokk kitsi ja tõstis igale meist toidunõusse tubli portsu sooja suppi.

Sõrve lahingute viimased päevad

Päev lähenes õhtule ja maad kattis sügisene hämarus. Meid kamandanud veltveebel soovitas meil kaevata endale killukaitseaugud, kuhu saaksime lennukite tulistamise või pommitamise eest varjuda. Kuna meil polnud labidat, laenasime selle sakslastelt ja kaevasime staabi kõrval asunud elamu õunapuuaeda endale sügavad killukaitseaugud. Et neis mugavam istuda oleks, katsime kaeviku põhja õlgedega.

Elamu, mille aias me olime, asus otse küla keskel. Ümber maja õue olid ringiratast Saaremaa külapildis tuttavad rookatustega abihooned. Ainult elamul ja viljaküünil olid peal sindelkatused. Eriti saaremaapärane oli vana, ümarpalkidest ait, mille rookatuse räästad ulatusid maani. Talu pererahvas oli samuti Saksamaale evakueeritud ja nüüd puhkasid elamus ja kõrvalhoonetes eesliinilt tulnud saksa soldatid. Talu keldris aga elas keegi noor naisterahvas oma 12-13-aastase vennaga, kes ei olnud millegipärast saarelt evakueerunud.

Meist eespool vasakul asunud küla olid venelased kahuritest põlema tulistanud ja selle tulekuma valgustas pimenevat ümbrust. Veel seisis tervena vaid suur koolimaja, mille katusele olid sakslased maalinud suure punase risti.

Kuigi käes oli õhtu, toimus eesliinil ikka veel äge tulevahetus. Rindejoon oli veelgi lähemale nihkunud. Meie kahurirühma sakslastest, kes hommikul olid eesliinile läinud, polnud aga midagi kuulda. Kuna veltveebel polnud meile uut ülesannet andnud, istusime tegevusetult kaevikutes ja lasksime silmad väsimusest kinni vajuda.

Ärkasin valju jutukõmina peal. Keegi küsis valju häälega saksa keeles:

"Kus siin on eestlased?"

Vaatasin üle kaevikuserva ja nägin tulekahjude kuma valgel meie kaevikute juures seismas üht maaväe allohvitseri, kes juba mitmendat korda eestlasi nõudis. Nüüd tõusis Heino oma kaevikus püsti ja teatas, et meie oleme eestlased. Sakslase jutust selgus, et staabis on kiiresti vaja tõlki, kes valdaks eesti ja saksa keelt. Meie hulgast oskas seda kõige perfektsemalt Tauli Ott, kuid tema killukaitse auk oli tühi ja poisid soovitasid mul sakslasega kaasa minna.

Järgnesin allohvitserile, kes viis mind teisele poole külavaheteed oleva raudkivist keldri juurde. Sisenesime keldrisse. Seal oli hämar ja rõske. Keldri ühe seina ääres seisis lauajuppidest kokku löödud laud, millel põles paar punkriküünalt. Laua taga puust kastil istus prillidega Wehrmachti major. Mind toonud allohvitser kandis majorile ette tõlgi saabumisest ja see kutsus mind käeviipega lähemale.

Keldrisse sisenedes ei märganud ma hämara valguse tõttu keldriruumi tagaosas seisnud inimkogusid. Nüüd andis major käsu ja üks automaadiga sakslane tõi laua juurde kaks punaväevormis soldatit. Need olid umbes 35-40 eluaasta piires mehed. Seljas olid neil maani ulatuvad hallid sinelid, mis olid ilma vöörihmata ja paistsid neile suured olevat. Peas olid meestel viisnurgaga pilotkad. Mehed olid üsna kohkunud ja nende nägudel peegeldus ärevus.

Lehitsenud punasoldateilt ära võetud sõjaväepileteid, hakkas major neile küsimusi esitama. Ta küsis meestelt nende nimesid, auastet, väeosa numbrit, suurust ja väeosa ülema nime.

Tõlkisin majori küsimused eesti keelde. Kuulnud mind eesti keeles rääkimas, ilmus meeste nägudele kergendatud ilme ja nad hakkasid suure õhinaga üksteise võidu küsimustele vastama. Oma väeosa numbrit mehed teadsid, kuid ütlesid, et nende komandörid olevat kõik venelased ja nende nimesid nad ei teadvat. Oma väeosa suuruse, selle paiknemise ning teiste üle rindejoone olevate Punaarmee väeosade kohta ei osanud nad midagi öelda.

Mõlemad mehed olid pärit Võrumaalt, mida kinnitas ka nende tugev võru murre. Midagi rohkemat, kui nende sõjaväepiletites kirjas oli, nad lisada ei osanud. Ütlesid vaid, et neid olevat alles hiljuti punaväkke võetud.

Püüdsin majori küsimuste vahele poetada mõned omapoolsed küsimused, et teada saada, milline on olukord Eestis. Mehed seletasid, et nende külast olevat alles hiljuti mitu peret öösel ära viidud. Nad lisasid, et valla partorgid ja miilitsad olevat taga otsinud saksa sõjaväes teeninud mehi ja korraldanud NKVD meestega metsas haaranguid. Rohkemat ma nende võrukeste käest teada ei saanud, kuna prillidega major sai vist aru, et minu vestlus on liialt isiklik ja nõudis, et ma tõlgiksin ainult tema küsimused ja saadud vastused ning jätaksin kõrvalised jutud. Nii ei saanudki ma meestelt enam küsida, kas nad olid ise rindest üle tulnud või olid nad vangi langenud.

Saamata rohkemat teada, kutsus major keldri väljapääsu juures seisnud saksa soldati ja saatis vangid ära. Seejärel lasi ka mind tulema.

Sammusin mööda külavaheteed meie peatuspaiga poole. Rinde poolt kostis ikka veel ägedat tulistamist. Kogu ümbrus oli põlevate hoonete leekidest ja rindelt lastud rakettidest valge nagu päeval. Kell võis olla umbes kolme paiku öösel.

Leidsin oma kaaslased neljakesi talu õuel põhukuhja varjus istumas ja millegi üle aru pidamas. Nad oli kuulnud siin ringi sagivatelt sakslastelt, et ees on ärev öö ja oodata on Punaarmee rünnakut. Elamu õuel askeldas rühm unerähmaste nägudega sakslasi, kes valmistusid eesliinile minema. Määrdunud ja porised mehed täitsid oma padrunitaskuid padrunitega ja toppisid vöö vahele granaate. Pannud kiivrid pähe, hakkasid nad ees sammuva ohvitseri saatel eesliini poole liikuma.

Istusin poiste juurde maha ja rääkisin neile, mida olin kuulnud eestlastest punaarmeelaste käest. Jutt teisel pool rindejoont toimuva kohta võttis poiste näod tõsiseks.

Olime alles hiljaaegu pidanud omavahel aru, mida teha siis, kui sakslased ei saa oma väeosi Sõrvest enam minema viia ja need kas kapituleeruvad või lüüakse siin puruks. Et sakslased oma väheste jõududega ei suuda enam kaua kümneid kordi ülekaalus olevale Punaarmeele vastu panna, oli päevselge. Mida aga sel juhul võtavad venelased ette eestlastega, kes nende vastu olid relva tõstnud? Meie tulevik oli nüüd üsna tume ja jäi üle vaid ära oodata, mida toovad järgnevad hetked.

Veel ühele küsimusele polnud me kogu Sõrves oleku kestel vastust saanud. Enne siia tulekut olime olnud päris kindlad, et kohtame siin eesti väeosi. Kuid tegelikult polnud peale meie, Pärnumaa lennuväepoiste, siin ühtegi eesti üksust. Mis oli saanud poolesajast tuhandest eesti sõjamehest, kes veel septembri keskel Sinimägedes, Peipsi ääres ja Tartu all punavägede vastu olid võidelnud? Järelikult olid meie kodumaa piire kaitsnud eesti üksused kas puruks löödud, või olid need relvad maha pannud. Sõrves toimuvatel lahingutel polnud seega Eestimaa jaoks enam mingit tähtsust. Need olid küsimused, mis vaevasid meid, viit pärnumaa poissi, sellel äreval sügisööl Iide külas põlevate hoonete kumast valgustatud taluõues. Ühes aga olime nüüd täiesti veendunud - meie kodude uksed jäävad meie eest veel kauaks suletuks.

Viimane öö Iide külas.

Sel ööl ei maganud me üldse. Õhus oli tunda pinget. Meie veltveebel oli kuhugi kadunud ja me olime jäetud omapead. Ümberringi käis suur sagimine. Eesliini poole saadeti järjest uusi võitlusgruppe ja sealt toodi ära haavatuid.

Öösel ei olnud lahingutegevus hetkekski vaibunud. Hommiku saabudes ägenes see aga veelgi, muutudes lausa maruliseks. Ühe hetkega mängisid selles sõjaorelis kaasa kõikvõimalikud relvad ja nende sümfoonia pani vere soontes tarretama. Üle meie peade lendasid ulgudes kahurimürsud, mis nüüd siinsamas kõrgeid mullasambaid üles paisates ja puid juurides lõhkesid. Õhus vilistas ja sumises, nagu lendaks seal suur mesilaste ja sitasitikate parv. Meist sööstsid madallennul ja pidevalt pardarelvadest tulistades üle hävitajad, punased viisnurgad tiibade all.

Istusime oma killukaitseaukudes ja piilusime kiivriserva alt ümberringi toimuvat. Punakotkaste ülelennul andsime neile püssidest tuld, kuigi teadsime, et nende soomustatud “pesuvannide” vastu on meie käsirelvad võimetud. Samas kirusime mõttes sakslaste lühinägelikkust, kes olid meid toonud rindele ilma kahuriteta. Olime siiski väljaõppinud õhutõrjeväelased ja me oleksime saanud siin praegu ka viiekesi üht-teist ära teha. Nüüd aga võisime selles augus kükitades oma karabiinidest vaid varesid hirmutada. Need olid aga niigi juba ööd kui päevad kestva sõjakära eest minema lennanud.

Lahingumüra tuli aina lähemale. Äkki ilmus majade vahelt nähtavale grupp maaväelasi, kes õhus vinguvate kuulide eest kummargil olles suure rutuga meist mööda rinde vastassuunas jooksid. Nende ruttamises oli märgata paanikat ja meeste nägudel peegeldus hirm. Põgenike järel tulid jooksuga sanitarid, vedades kummiratastega kärudel enda järel haavatuid. Kärud hüplesid külmund maapinnal ja haavatud karjusid läbilõikavalt. Meeste põgenemist püüdsid peatada üks ohvitser ja paar veltveeblit, kes püstolitest õhku tulistades ja põgenevaid soldateid sõimates neile järele jooksid. Ilmselt see neil ka õnnestus, sest varsti liikus see hirmunud ja pea kaotanud meestekari juba korralikult ahelikus tagasi eesliini suunas.

Sel novembripäeval käisid Torgu lähistel kogu päeva ägedad lahingud. Õhtuks suutsid sakslased Punaarmee edasitungi siiski peatada ja pimeduse saabudes lahingutegevus rauges.

Õhtu eel saime meid käsutanud veltveeblilt uue ülesande - sõita maastikuautol eesliinile ja tuua sealt ära kaks lahingus surma saanud õhutõrjeväelast. Teed kahurirühma juurde autojuht teadvat, kuna ta olevat päeval käinud sinna laskemoona viimas.

Väljas oli juba päris pime ja meie roomikauto sõitis mööda põlde ja karjamaid pimendatud laternatega. Rinne oli meist kusagil eespoolt ja sealt oli aeg-ajalt kuulda tulistamist, taevasse tõusid mitmevärvilised raketid.

Lõpuks jäi auto seisma kolme maa sisse kaevatud 37-mm õhutõrjekahuri juures. Need olid samasugused kahurid nagu meie omad, mis Sääre lõunatipus tegevusetult vedelesid.

Kahurimeeskonna meeste käest kuulsime, et alles paar tundi tagasi oli siin toimunud äge lahing, kus nende kahurirühm oli koos ühe liikurkahuriga tagasi löönud venelaste tankirünnaku. Üks purustatud roomikutega alles suitsev venelaste tank seisis vaid sadakond meetrit eemal. Tankirünnaku ajal oli üks flakikahur saanud tankikahuri mürsust tabamuse ja selle meeskonna allohvitser ja sihtur olid saanud surma. Telkmantlitesse mähituna lamasid need kahuri kõrval ja me tõstsime nende surnukehad autole.

Jõudnud tagasi külla, käskis veltveebel meil langenud õhutõrjeväelased talu aeda matta. Kuid meil polnud jälle labidat. Eelmisel päeval olime seda sakslastelt laenutanud, kuid nüüd polnud lähedusest mitte kedagi. Lõpuks leidis Heino taluaida räästa alt puust leivalabida. Sellise puust labidaga oli minu ema kodus suuri leivapätse ahju küpsema pannud. Kaevasime leivalabidaga ühe suure õunapuu alla neile kahele õhutõrjeväelasele haua. Õnneks oli maapind seal pehme ja muld kohev, mistõttu saime oma puust tööriistaga kenasti hakkama. Asetasime telkmantlitesse mähitud surnukehad hauda ja ajasime haua kinni. Nende meile tundmatute sõdurite viimast puhkepaika jäi tähistama vaid madal hauaküngas.

Õhtu eel saabusid eesliinilt tagasi meie kahurirühma mehed. Nad olid magamata ja väga väsinud. Tagasi ei tulnud enam allohvitser Krause ja mõõdumees Schiele, kes olid hommikul lahingus surma saanud. Allohvitseri oli tabanud venelaste automaadivalang otse rindu, kui ta automaadist tulistades oli püstijalu ründavate venelaste ahelikule vastu läinud. Schielet oli rünnaku ajal tabanud granaadikild, mis oli ta jala pealt maha niitnud.

Kuuldes nende kahe surmasaamisest, meenus mulle nende murtud olek, kui me paari päeva eest autodel rindele sõitsime. Olin kuulnud räägitavat, et mõned inimesed tunnetavad oma surma ette. Ju siis tundsid seda ka gefreiter Schiele ja allohvitser Krause. Viimane oli veel enne rindele tulekut meile õpetussõnu jaganud, kuidas end lahingus hoida.

Veidi puhanud, võttis wachtmeister Kerstig neli meest ja läks oma langenud kaaslasi eesliinilt ära tooma. Mehed kaevasid leivalabidaga neile sama õunapuu alla haua. Lahkumissõnad ütles wachtmeister. Magamatusest väsinud ja habetunud ning püssirohusuitsust määrdunud nägudega mehed seisid paljastatud päi oma lahingukaaslaste haua ümber ja nende põskedel veeresid pisarad. Surma külm ja kondine käsi on ühtmoodi halastamatu nii siin- kui ka sealpool rindejoont. Surm ei küsi kelleltki, millised on tema ohvri ilmavaated ja tõekspidamised. Tema ees on kõik võrdsed.

Olime värske hauakünka kõrvale maha istudes jõudnud vaevalt võtta leivakotist mõned suutäied, kui meile toodi käsk: minna kiiresti küla serva ja asuda seal positsioonile. Asusime kohe teele.

Iide küla servas oli üks rühm jalaväe kuulipildureid jõudnud juba kohad sisse võtta. Kui meie sinna jõudsime, sättisid nad parajasti oma raskekuulipildujaid üles. Asusime nende kõrvale ahelikku. Jälle oli meie ees lage põld ja teisel pool põldu võsastunud karjamaa. Otse meie selja taga olid põllukividest ehitatud karjalaut ja selle kõrval mullatisega kaetud kelder. Kaugemal taga paistsid veel mõned hooned.

Rinde poolt kostis käsirelvadest tulistamist ja sekka ühe väikekaliibrelise kahuri haugatusi. Aegajalt laksatasid mõned kuulid vastu meie selja taga olnud lauda kiviseina, põrkudes sealt rikoðetiga tagasi. Nende, kiviseinalt tagasi põrkuvate kuulide vingumine ajas vist meie kõrval askeldanud jalaväelaste närvi püsti ja nad kutsusid meid kaasa, et tuua eemalt viljakuuri eest puuväravad ja katta kivisein väravatega kinni, et need tagasi põrganud kuulid kinni püüaks.

Kell oli juba tublisti üle kesköö. Eespoolt kostis tulistamist käsirelvadest ja põllu kaugemas servas, kust algas väike kõrgendikuga võsatukk, lõhkesid üksikud venelaste tulistatud miinid. Sakslaste eesliin asus sellel kõrgendikul.

Möödus paar tundi, kui pikki ahelikku anti edasi teade, et peame tegema katet meist eespool olnud väeosa tagasitõmbumisel ja oleme nüüdsest kontaktis punaüksustega. Viimased polnud aga nähtavasti sakslaste taandumist veel märganud, aset nende miinipildujad materdasid endiselt kõrgendikul olevat metsatukka, Aeg venis ja eespool kostis veel vaid üksikute käsirelvade tulistamist, sekka mõni raskekuulipilduja Maximi toksimine.

Eemal Torgu koolimaja pool põlesid hooned ja nende tuleleekide valgusest tekkinud tontlikud varjud ümbritsesid meid. Ka Torgu koolimaja, mille katusel oli olnud suur punane rist, põles kõrgele taevasse tõusvate leekidega. Arvatavasti jäid sisse ka kõik koolimajas olnud haavatud…

Rinne oli aga edasi suhteliselt vaikne. Vaid harvad kuulipilduja valangud ja ühe väikekaliibrilise kahuri haugatused andsid tunnistust rinde püsimisest. Meie seljataga olnud hoonete vahelt oli ilmunud üks sakslaste liikurkahur, mis oli jäänud meist mõnikümmend meetrit tagapool seisma. Siis tuli piki ahelikku teade, et meist eespool on nüüd vaid punaüksused, kuna sakslaste väeosad on rindelt tagasi tõmbunud. Sakslaste poolel toimunud muutusi polnud vastane nähtavasti veel märganud.

Kuigi olime juba kolmandat ööd magamata, olid kõigi meeled pinevil ja erksad. Ainult Harri kurtis, et silmad vajuvad vägisi kinni ja lubas minna keldrisse, et seal veidi tukastada. Lubasin ta otsekohe üles äratada, kui midagi peaks juhtuma. Imetlesin oma kahurikaaslase tugevaid närve. Alles see oli, kui ta laevakahurite tule all telgis punkriahjul leiba praadis.

Eemal põlesid hooned ja nende leekide valgusest tekkinud tontlikud varjud ümbritsesid meid. Põles ka Torgu koolimaja, mille katusel oli olnud suur punane rist.

Umbes kella kahe paiku öösel anti mööda ahelikku edasi käsk: jätta positsioonid maha ja koguneda kiiresti ühele teisel pool küla olevale lagendikule.

Asusime kiiresti minekule. Jõudnud tagasi külla, meenus mulle äkki Harri. Olin ta täiesti unustanud. Tõttasin jooksujalu mööda tuldud teed tagasi. Harri magas keldri põrandal maas. Äratasin ta üles, kuid ta ei saanud unise peaga kohe aru, milles on asi. Kulus veel minutit paar, enne kui me minema saime. Hakkasime minema samas suunas, kuhu olid läinud teised. Kuid küla oli täiesti tühi. Kusagil polnud liikumas mitte ühtegi inimhinge. Alles äsja oli siin saginud palju erinevate väeliikide soldateid, nüüd aga olid kõik just nagu õhku haihtunud.

Läksime Harriga umbropsu läbi aedade. Möödusime põlevatest hoonetest. Kogu ümbrus tundus kuidagi võõras olevat. Ühe elamu õunaaias nägime õunapuu all kahte värsket hauakääbast. Nüüd alles tundsime ümbruse ära ja pilt keeras end meile õiget pidi ette. Olime sama elamu aias, kus olime olnud kõik viimased päevad. Põlevate hoonete tontlik valgus ja sellest tekkinud varjud olid meid ära eksitanud. Peatusime hetkeks tuttava aida rookatuse all, et nõu pidada. Kui me aga liikuma hakkasime ja räästa alt välja astusime, potsatas otse minu jalgade ette üks granaadihetja miin. Nägin, kuidas see pehmesse maapinda vajus, nii et selle stabilisaator vaid mõni sentimeeter maa seest paistma jäi. Jäin raidkujuna seisma ja Harri komistas mulle selga. Kuid miin ei lõhkenud. Meie elud olid rippunud imepeene niidiotsa küljes. Saatuse tahtel see niidike ei katkenud.

Ruttasime edasi. Rinde poolt kostsid ikka veel vaid üksikud kuulipildujavalanguid. Äkki astus ühe hoone varjust välja ohvitserivormis sakslane ja käes olnud püstolit meile suunates kraaksatas ta käskivalt:

“Seis! Parool!"

Jäime Harriga meetrit kümme temast eemal seisma. Hoidsime mõlemad sõrme sakslasele suunatud karabiini päästikul. Ütlesime talle parooli vastuse. Nüüd laskis sakslane käe püstoliga alla ja nõudis meilt dokumente. Võtsin Harri käest tema Soldbuchi ja viisin selle koos enda omaga ohvitseri kätte. Harri karabiin oli ikka veel sakslase poole suunatud.

Uurinud taskulambi valgel meie dokumente, muutus ohvitser veidi lahkemaks ja küsis, miks me siin üksinda ringi kolame. Rääkisime talle oma loo ja seepeale käskis ta meid endale järgneda. Meie dokumendid jättis aga enda kätte. Võisime muidugi vaid saatust tänada, et too sakslane üksi oli. Olime ju tegelikult väga segases rindeolukorras. Venelaste eesliinini oli siit vaid kiviga visata ja sellel eikellegi maal võis kergesti ringi liikuda Punaarmee luurajaid, kelleks ka see sakslane oleks võinud meid tugeva aktsendi tõttu pidada. Kui sakslasi oleks olnud mitu, vaevalt nad oleksid hakanud siis meie päritolu uurima.

Sammudes ees ruttavale sakslasele järele, jõudsime lõpuks ettenähtud kogunemiskohta. See asus väljaspool küla ühel puudesaluga piiratud lagendikul, kuhu oli kogunenud juba palju mehi. Enamuses olid need jalaväelased. Siis märkasin meestesummas ühte oma patarei ohvitseri ja juhatasin meid kinni pidanud sakslase selle juurde. Meie staabiohvitser vaatas meie dokumendid üle, tunnistas meid omaks ja andis meile meie Soldbuch’id tagasi.

Kogunemiskohta aga tuli pidevalt mehi juurde. Neid võis seal olla juba umbes tuhande ringis. Oli nii jala- kui ka kahurväelasi, kes olid oma kahurid õhku lasknud, oli ka meie õhutõrjeüksuste soldateid.

Siis teatas üks Wehrmachti major, et väegrupi NORD juhtkond on andnud loa kõik üksusest Sõrvest ära viia ja et alustame otsekohe kolonnis liikumist poolsaare lõunatipu suunas. Ohvitser keelas meestel teel olles kategooriliselt ära suitsetamise ja andis käsu kõik üleliigsed ja heli tekitavad esemed minema visata. Kaasa lubati võtta ainult käsirelvad ja granaadid. Meie lahkumine rindelt pidi toimuma venelastele märkamatult. Hiljem saime teada, et Sõrves oli käinud grupp Kuramaa väegrupi kõrgeid staabiohvitsere, kes veendusid, et vastupanu on mõttetu ja tegid selle kohta vastava ettekande kindral-oberst Schörnerile.

Olime Harriga leidnud vahepeal üles ka meie teised kahurirühma mehed. Viskasime teiste eeskujul minema oma toidunõud, veepudelid ja gaasimaskid. Ka tankirusikad lendasid võssa. Nüüd olid meil järel veel vaid püss, padrunitaskud ja granaadid ning vöörihma küljes olnud leivakott. Vana Wichmann võttis õlale oma MG (kuulipilduja) ning Pfahler ja Dalatška kassetid padrunitega.

Siis hakkas kolonn liikuma. Mehed sammusid teetäielt mööda pimedusse mattunud maanteed. Selja taha jäid põlevad hooned ja rindejoon, kust aeg-ajalt kostis tulistamist. Teati rääkida, et sinna olid jäänud vaid väikesed katterühmad, kes pidid katma rindelt lahkuvaid üksusi. Ka teadsid mõned rääkida, et rindele olevat üles pandud kuulipildujad mis töötavad kellamehhanismi abil, tulistades kindlate vaheaegade järel ja jättes vastasele mulje rinde püsimisest.

Olime oma kahurirühma meestega üsna kolonni lõpus. Kogu see suur meestemass liikus üllatavalt vaikselt. Juttu aeti sosinal. Kuulda oli vaid sammude müdinat. Suitsunäljased tõmbasid oma sigarette salaja, peites hõõguva tulukese hoolikalt sinelivarrukasse.

Ilm oli läinud külmemaks. Puhus vinge põhjatuul, mis oli ajanud laiali taevas olnud pilveräbalad ja nüüd sirasid kõrgel mustendavas sügistaevas tähed ning täiskuu. Veelompidele oli tekkinud õhuke jääkirme.

Kuigi olime olnud kõik juba mitu päeva ja ööd magamata, polnud meil kellelgi une märkigi. Närvipinge ja ärevuse tõttu olid kõik erksad. Kõikide suureks ootuseks oli pääseda võimalikult kiiresti poolsaare lõunatipus ootavatele laevadele.

Liikudes kohtasime me tee ääres gruppi askeldavaid kahurväelasi. Need olid oma kahurid rindelt kaasa toonud, kuid need hobustega veetavad rasked rauakolakad olid nüüd pehmesse teeperve vajunud ja sinna kinni jäänud. Sikutasime ühisel jõul kahurid teele tagasi ja seejärel liikusime koos edasi.

Äkki rebestas meid ümbritsenud vaikust lõhkeva kahurimürsu hele raksatus. Seejärel kohe teine. Siis kolmas, neljas… Meie ümber teel ja selle kõrval kerkisid üles tule- ja mullasambad. Esimesed mürsud olid langenud meist tahapoole. Siis liikusid lõhkevate mürskude tulesambad mööda meesteahelikku aina ettepoole, kaugenedes meist. Mürsud langesid nii teele kui ka mõlemale poole teed karjamaale.

Kolonnis tekkis segadus. Otsiti kiiruga kohta, kuhu end peita. Paljud viskusid maanteekraavi, kus oli vesi. Hüppasin samuti maanteekraavi, tajumata vee jäist külmust. Hiljem seda meenutades tuli mulle meelde, kuidas meie kahurirühma allohvitserid olid meid õppustel nöökinud ja sundinud õppeväljakul mööda vee- ja porilompe roomama, et vabaneda vastumeelsuse refleksist. Võib-olla päästis see nüüd minu elu.

Ootamatult kolonni pihta avatud venelaste kahurituli oli teinud suurt hävitustööd. Maanteel lamasid haavatud, kellele sanitarid nüüd esmaabi andsid. Raskelt haavatud pandi kanderaamidele. Kergemaid haavatuid talutati meeste vahel edasi. Langenud jäid sinnasamasse teepervele.

Minu patsiendiks sattus keegi kogukas sakslane, kelle jalga oli mürsukild vigastanud. Toetades end minu õla najale, tilpas ta ühel jalal edasi. Valust ja pingutusest pärlendasid mehe näol suured higipisarad. Ise vandus ta kogu tee tulist ja kurja. Samas aga palus mind, et ma teda maha ei jätaks. Komberdasin temaga niiviisi umbes pool kilomeetrit. Aeglaselt edasi komberdades jäime me aga kolonnis üha tahapoole. Lõpuks tundsin, et mu jõud saab otsa ja jalad hakkavad seda suurt mehekogu toetades risti käima. Suure palumise peale sain ma lõpuks oma koorma üle anda ühele tema kamraadile. Algul punnis see vastu, kuid soostus lõpus oma kaasmaalast aitama. Lisasin sammu, et omadele järele jõuda.

Ootamatu kahurituli oli kogu kolonni segamini löönud. Jõudsin peagi omadele järele. Mehed olid kõik terved. Vana Wichmann oli oma kuulipritsi minema visanud. Ainult meie Otti polnud näha. Harri arvas, et ta on kusagil eespool.

Edasi minnes nägime kogu seda hävitustööd, mida venelaste kahurituli oli teinud. Teel lamasid tapetult maas neidsamu kahureid vedanud hobused, mis me alles äsja olime teele aidanud. Pommitamisel surma saanud soldatid olid tõstetud maanteelt kõrvale. Kõikjal vedeles relvi, laskemoona ja isiklikku varustust. Mitmel pool oli maas inimeste ja loomade kehaosi. Komistasin pimedas ühele säärikule, millest ulatus välja põlvest saadik ära rebitud jalakönt.

Kell võis olla umbes viie paiku hommikul, kui jõudsime mereranda, kus meid pidid ootama laevad. Ja äkki avastasime, et oleme samas kohas, kuhu me mõned päevad tagasi olime jätnud oma kahurid. Need seisid sealsamas presentkatete all reas. Kahurite juures avanes meile aga troostitu vaatepilt. Kõik meie isiklikud asjad olid seljakottidest välja tiritud ja vedelesid segipaisatuna mööda maad laiali. Keegi oli sel ajal, kui meie rindel eluga riskisime, oma taskuid maapealse mammonaga täitnud. Ka raskel sõjaajal leidus selliseid. Akordion, mille ma veel Pärnus olin marktendriga saanud, lamas pikaks venitatult ja laiaks tallatuna maas. Mu hea sõbra mängud olid mängitud.

Leidsin selles segaduses üles oma rihmadeta meremehekoti, kust mu varandus oli välja valatud. Õnneks oli selle põhjas veel alles kodust kaasa võetud väike mapp kirjade ja piltidega, mille ma vöörihma külge leivakotti pistsin. Kotis oli alles ka üks lihakonserv. Toppisin selle telkmantli põue.

Õuduslik öö - kas pääsemine või hukk...

Rannas seisis vaid üks dessantpraam, mis ootas rindelt viimaseid tulijaid. Enne laevale minekut võtsid sakslased meie kahuritelt välja lukud ja viskasid need merre. Seejärel peksid puruks kahurite sihtimisseadmed.

Ruttasime koos Harriga randa, et dessantpraamile jõuda. Praami otsaluuk oli lahti ja selle mustavasse avausse sisenes pidevalt eesliinilt saabunud mehi. Ahtriluugi otsa ja kalda vahel oli umbes kümne meetri laiune veeriba, kus vesi ulatus vööni. Jõudnud luugini, sain end veel viimasel hetkel juba üles tõstetavale otsaluugile (aparellile) vinnata, mis mind koos teiste viimaste tulijatega alla laevaruumi kallutas.

Poolhämar lastiruum oli viimase võimaluseni mehi täis kiilutud. Selle vööripoolses otsas lamasid kanderaamidel ja telkmantlitel haavatud. Pidevalt juurde voolanud meestemass aga surus eespool seisjaid edasi, tallates jalge alla maas lamavad haavatud. Läbi meeste sõimlemise ja kisa oli kuulda haavatute karjeid ja oigamist.

Olime veel viimasel hetkel jõudnud viimasele Sõrvest lahkuvale dessantpraamile. Enne seda olid siitsamast Kuramaa poole teele läinud juba kümned praamid ja paadid.

Mehed seisid tihedalt üksteise vastu surutuna poolhämaras trümmis. Siis käivitusid laevamasinad ja praami metallist kere hakkas tugevasti rappuma. Laevamasinad undasid jõuliselt, kuid praam ei liikunud paigast. Üleliia suure lasti tõttu istus see merepõhjas kinni. Uuesti lasti trümmiluuk alla ja laevaohvitserid nõudsid, et eespool seisnud mehed lahkuksid trümmiruumist tagasi maale, et lasti vähendada ja sel viisil alus merepõhjast vabastada. Meremehed kinnitasid, et kõik võetakse pärast laevale tagasi.

Kuid need lubadused olid kurtidele kõrvadele. Keegi ei tahtnud oma viimase pääsemislootusega riskida. Laevamehed närvitsesid ja karjusid, nõudes meestelt laevaruumist väljumist, need aga seisid paigal ja vibutasid laevameeste poole püstoleid ja granaate. Kogu laevaruum oli täis kisa ja lärmi. Lahingute väsimusest ja magamatusest üle pingutatud mehed käitusid kui metsloomad, kes puuri sattununa hirmunult end selle nurka suruvad ja neid sealt välja ajajaile vaid vihaselt hambaid näitavad.

Laevaohvitseride käsku ei täitnud keegi ja meie alus istus endiselt merepõhjas kinni. Ida pool hakkas taevas juba ahetama ja hommik lähenes. Ilma valgenedes olnuks meie alus Punaarmee kahuritele heaks märklauaks. Iga hetk võisid randa jõuda venelaste tankidki. Kuid siis tõsteti trümmi otsaluuk uuesti üles ja mõni hetk hiljem anti meestesummas suust-suhu edasi teade: “Valter tuleb appi.”

Kes see salapärane Valter on, jäi esialgu teadmata. Mõne aja pärast aga selgus, et merelt oli tagasi kutsutud üks siit viimati lahkunud dessantalustest ja selle kapteni nimi oli Valter. See pidi meie praami merepõhjast lahti tõmbama.

Möödus veel paarkümmend ärevat ja närvilist minutit. Siis läbisid laevakere mitu tugevat tõuget ja mootorid hakkasid taas tugevasti mürisema. Äkki jäi kõik vaikseks ja läbi praami seina oli kuulda vee kohinat. Olime vabas vees. Nüüd liikus laev kiiresti avamerele, kus oli meie pääsemine. Halli hommikuhämarusse jäid maha Sõrve ja Mõntu sadamamuul, kus nüüd peremehetsesid punaväelased. Kuid veel polnud me nendest vabanenud.

Olime eemaldunud rannast vaid mõne miili, kui laeva kohale ilmusid paar vene ründelennukit ja heitsid alla pomme. Kuulsime pimedas laevaruumis selgesti nende lõhkemist. Siis avati laevatekil õhutõrjekahurist ja kuulipildujatest lennukite pihta äge tuli ja lennukimootorite undamine kaugenes. Olime pääsenud. Piisanuks ühest pommist, et viia merepõhja kõik selles suletud raudkirstus olijad.

Poolpime laevaruum oli mehi viimase võimaluseni täis. Seistes niiviisi tihedalt üksteise vastu surutuna, põhjustas see veel ühe traagilise sündmuse. Äkki täitis hämarat trümmiruumi hele valgussähvatus ja kostis käsigranaadi plahvatus. Selgus, et kellegi vöö küljes rippunud granaadi päästikukaitse oli lahti kruvinud ja see oli tihedalt üksteise vastu surutud meeste vahel lõhkenud. Trümmis kostis haavatute karjeid ja meeste sõimu. See oli õudne. Laevatrümmis olnud arstid ja sanitarid tegid mis suutsid.

Seisin sel hetkel otse trümmi otsaluugi juures, surutuna vastu laevaruumi külgmist seina. Sealsamas minu lähedal seisis Harri. Teisi oma kahurirühma mehi ma ei näinud. Vist olid nad mõnele siit varem lahkunud alusele jõudnud.

Laevaruumi metallsein oli kaetud puuplankudest hõreda vooderdisega, mis ulatus kuni tekini välja. Trümmiruumi kõrgus oli umbes viis meetrit. Märkasin otse oma pea kohal üleval laes ava, kust paistis killuke tumedat taevast. Ava oli parajasti nii suur, et sellest mahtus inimene läbi. Otsustasin sellest põrgust välja pääseda ja üles tekile ronida. Ronisin mööda puusõrestikku üles ja vinnasin end läbi ava laevalaele. Minule järgnesid veel paarsakslast, nende järel ka Harri.

Üleval tekil puhus jäine tuul ja läbi pilveräbalate vilkusid üksikud tähed. Merel rullusid kõrged lained ja laiapõhjaline dessantpraam kõikus üsna tugevasti. Lained, mis vastu laeva külge peksid, ujutasid teki veega üle ja õhus olnud külmakraadid muutsid selle õhukeseks jääkirmeks. Sain juba esimestel minutitel läbimärjaks. Kõikuval ja jääkirmest libedal tekil tuli end hoolega kinni hoida, et mitte üle madala reelingupiirde merre kukkuda.

Komberdasin reelingupiirdest kinni hoides ja tekirajatistest tuge otsides mööda libedat tekki laeva vööris oleva kahuriplatvormi poole. Äkki märkasin ma suure kohkumisega, et ühe minu vöörihma küljes rippunud “hanemuna” granaadi sütikukaitse oli lahti kruvinud ja rippus päästikunööri otsas. Vaid õnnelik juhus hoidis ära selle, mis just äsja oli toimunud all trümmiruumis. Viskasin kõik vööl rippunud granaadid üle parda merre. Relvadest jäi alles veel vaid karabiin.

Et mitte üle reelingu merre libiseda, hoidsin kinni ühest laevakahuri sangast. Külma tuule käes hakkasid aga sõrmed jääkülmal metallil külmetama ja olin sunnitud pidevalt kätt vahetama, soojendades vabanenud kätt hingeõhuga.

Tekile tulnud mehed püüdsid reelingut uhtuvate lainete ja tuule eest varju leida, kus keegi sai. Mõned neist ronisid kitsasse šahti, mis ulatus läbi laevakere kuni lahtise veeni. Selles šahtis mehed lausa rippusid šahti seintes olnud metallkonksude otsas. Seal oli ka Harri varju otsinud.

Olin läbimärg ja külmunud ning kogu minu tähelepanu oli suunatud ainult enda kinnihoidmisele. Sõrmed olid külmast kanged ja ma ei tundnud neid enam. Kiiver peas oli tinaraske ja pitsitas pead. Külmast, magamatusest ja väsimusest olin muutunud täiesti apaatseks. Minu ajataju oli kadunud ja jõud otsas. Ühel hetkel läbis mind mõte, et lasen käed lahti, saagu mis saab. Kuid alahoiuinstinkt minus oli veel säilinud ja ma suutsin endale teadvustada, et kui ma end lahti lasen, pühib laine mind otsekohe üle parda ja ma lasksin ühe käega kahurisanga otsas rippudes “külmatantsu” edasi.

Siis märkasin äkki laeva roolikambri seina ääres virnas seisnud kahuri laskemoonakaste. Need olid köitega roolikambri külge kinnitatud ja sinna üles ei ulatunud laevatekki uhtuv laine. Komberdasin reelingupiirdest kinni hoides kastivirnani ja ronisin suure pingutusega selle otsa. Heitsin kastidele ja tõmbasin end sineli all kerra. Surusin selja tugevasti vastu roolikambri seina ja panin külmast kangeks tõmbunud käed põlvede vahele. Külm oli. Kuid ühel ajal olid väsimus ja magamatus minust siiski võitu saanud ja ma olin jäänud magama. Läbi une tundsin veel, et mul on kohutavalt hea ja soe olla.

Ärkasin laevamasinate monotoonse müra ja vastu laevaparrast peksvate lainete kohina peale. Väljas oli valge ja idakaarest kerkis silmapiiri kohale suur ja punane päikeseketas. Tuul ja lainetus olid vaiksemaks jäänud ja ilm polnud enam nii külm. Aga mul oli tõepoolest soe ja mõnus olla. See polnud üldsegi unes. Ja siis märkasin ma, et laman sooja, pika villaga lambanahast kasuka all. Selliseid kasukaid kandsid laevatekil askeldavad laevamehed.

Varsi tuligi minu juurde üks neist madrustest, naeratas mulle kambamehelikult ja küsis kavalalt silma pilgutades, kas sain ka magada. Ta oli öösel kastivirna otsas märganud läbimärga ja külmast lõdisevat noorukest sõjameest ja laotanud talle peale oma sooja kasuka. Nüüd kutsus ta mind endaga alla laeva kambüüsi ja pakkus mulle suure kruusitäie hästi kuuma sigurikohvi. Tänasin seda südamlikku ja lahket madrust sooja kasuka eest. Kes teab, võib-olla päästis too võhivõõras saksa madrus tookord minu elu...

Nüüd sagis laevalae ja kambüüsi vahet pidevalt külmunud soldateid, keda madrused üksteise järel alla kutsusid ja kuuma kohviga kostitasid. Kuum kohv tõi külmunud kehadesse tärkavat elusoojust ja laevatekile tagasi tulnud mehed olid tublisti reipamad. Kõiki oli vallanud pääsemisrõõm, sest rasked lahingud Sõrve poolsaarel oli nüüd juba möödanik. Möödas oli ka viimane sündmusterikas ja kohutav öö.

Silmapiiril hakkas paistma maa ja mõne aja pärast sisenes meie dessantalus Vindavi sadama kivimuulide vahele. Taas tuttavat muuli ja linna nähes läbis mind soe ja kodune tunne. Tere, Vindavi!

Umbes kella kümne paiku hommikul kinnitas praam otsad Vindavi sadamas. Oli 24. november 1944.

Taas Vindavi sadamalinnas

Meid paigutati ühte suurde koolimajja. Olin seal koos Harri, Endli ja Heinoga. Ott ja osa meie kahurirühma sakslasi olid kadunud. Viimati nägime neid eelmisel ööl, kui jäime venelaste kahuritule alla. Mis nendega juhtuda võis? Kas nad üldse pääsesid Sõrvest tulema? Neile küsimustele me siis veel vastust ei teadnud.

Esimesed paar päeva kulusid puhkuseks ja väljamagamiseks. Kolmandal päeval toimus kõigi Sõrve lahingutes osalenud õhutõrjeväelaste rivistus. Pataljoni ülem tänas kõiki ja avaldas austust langenutele. Samas tehti teatavaks nimed, keda autasustati lahinguliste teenete eest. Eesti lennuväepoistest vääristati II klassi raudristiga Mihkel Käiget, Peeter Kallastet ja Jaan Tõntsu. Jaan ülendati ainukesena ka ülem-abiteenistuslaseks.

Rivistuse ajal leidsime üles ka oma kadunud rühmakaaslased. Selgus, et nad olid Vindavisse jõudnud enne meid ja neid oli majutatud ühte kirikusse. Nüüd oli meie kahurirühm, peale nende kahe, kes Sõrve mulda jäid, jälle koos. Siis koostas wachtmeister Kersting Sõrve jäänud isiklike asjade kohta nimekirja ja mõni päev hiljem jagati meile nende asemel uus varustus. Muu varustuse hulgas sain ma endale nüüd senise, õlal kantava meremehekoti asemel korraliku rihmadega seljakoti.

Puhkuseks ette nähtud päevad möödusid sõpradega muljeid jagades ja ajalehti lugedes kiiresti. Paljud poisid olid kirjavahetuses Saksamaale põgenenud tuttavate ja pereliikmetega, kes neile nüüd seal ilmuvat ajalehte EESTI SÕNA saatsid. Ajalehed käisid käest kätte ja need loeti viimase kui reani käbi. Lehtedes oli palju otsimiskuulutusi, kus kodumaalt lahkunud kaasmaalased oma pereliikmeid, sugulasi ja tuttavaid otsisid.

Leidsin nende kuulutuste hulgast mitu tuttavat nime oma koduvallast. Samuti oli sääl oktoobris ühe meie patareist põgenenud poisi kuulutus, kes nüüd lehe kaudu oma tuttavaid otsis. Olin kooli ajal Pärnus selle poisiga koos ERÜ internaadis ja ma kirjutasin talle kirja.

Pärast puhkust sõidutati kogu meie kahurirühm uude asukohta, mis asus Venta jõe paremkaldal, otse kesklinnas ühel väljakul. Seal ootasid meid ees uued 37-mm kahurid, milledest üks meile, eesti poistest moodustatud meeskonnale anti.

Vahetus ka meie kahurirühma ülem. Selleks oli nüüd Saksamaalt ohvitseride kursustelt naasnud Oberwachtmeister Hildebrandt. Meie senine rühmaülem wachtmeister Kersting sai aga meie kahuriülemaks. Sõrves langenud allohvitser Krause asemele tuli üheks kahurimeskonna ülemaks wachtmeister Dehn.

Käes oli detsember ja ilmad juba üsna talvised. Elasime telkmantlitest kokku pandud riidetelkides, kus elamine polnud just eriti mugav. Ühel päeval aga saabusid meie stellungisse suured veoautod palgikoormatega, mis tõid meile ehitusmaterjale punkrite ehitamiseks. Iga kahurimeeskond pidi endale ise punkri ehitama. Ühiselt pidime veel rajama õpperuumi, milleks sai maasse kaevatud poolbarakk, ning ühe väiksema punkri rühmaülemale ja tema tentsikule.

Maapind sellel kohal oli savine ja punkri jaoks kaevatud kaevik täitus kiiresti veega. Oli tükk tegemist, et ämbritega vett välja loopides see tühjana hoida. Valmistasime viiekesi üleval kaeviku äärel ette palke seina paigaldamiseks. Koorisime palgid ja saagisime pikkuselt parajaks. Siis lasime palgi alla kaevikusse, kus wachtmeister Kersting selle üksinda punkriseina paigaldas. Eesti poisse, ta kaevikusse endale appi tulla ei lubanud. Oli valus vaadata, kuidas ta seal savi ja vee sees üksinda raskete palkidega rassis. Aga niisugune ta oli, see meie wachtmeister Kersting. Ta ütles, et oleme liialt noored sellise raske töö tegemiseks. Palju on räägitud sakslaste kõrgist ja üleolevast suhtumisest eestlastesse. Aga wachtmeister Kersting oli ju ka sakslane.

Saime punkrid paar nädalat enne jõule valmis ja kolisime telkidest neisse elama. Magamiseks ehitasime ühekordsed laudadest narid. Sooja andis küdev punkriahi ja väikese akna all oleva laua kohal rippus elektripirn, mis andis heledat valgust.

Sõja viimased jõulud võtsime vastu oma uues punkris. Nädalapäevad enne pühade saabumist hakkasime wachmeistri juhendamisel jõululaule õppima ja kui saabus jõuluõhtu, istusime koos punkris ja meenutasime punkrilakke riputatud jõulupärja all koduseid jõule ja laulsime tuntud jõululaule. Jõulu esimese püha hommikul aga leidsid poisid oma peatsi kõrvalt narilt väikese kingituspakikese, mille Jõuluvana öösel sinna oli jätnud… Eks see olnud jällegi meie wachtmeistri korraldatud.

1944. aasta ärasaatmiseks korraldasid wachtmeister Kersting ja allohvitser Käse kahurirühmas peo. Õppebarakis olid lauad kaetud ja ei puudunud ka väike naps. Kui saabus uus aasta, laulsid sakslased Saksa hümni. Neile sekundeeris valju häälega meie Heino, kes interpreteeris seda oma sõnadega:

“Deutsland, Deutsland über alles,
pool on p.....s, pool on alles…”

Selline interpretatsioon aga ei meeldinud meie "nazist" rühmaülemale, kes laulmise lõppedes Heino läbi kärkis ja peolauast ning barakist lahkuda käskist. "Befehl ist befehl" - kommenteeris Heino ja marssis barikist välja.

Meie uus rühmaülem Hildebrandt osutus täielikuks “närvipuntraks” ja jõhkardiks. Pealegi oli ta veel “nazi” (natsist). Saksamaalt tulles oli ta kaasa toonud suure hulga natside kirjandust. Mõned päevad enne jõule aga oli ta meelitanud enda juurde punkrisse ühe kodutu karjakrantsi, kes talle jõuludeks neli väikest kutsikat kinkis. Tulnud nüüd uusaastapeolt purjus peaga oma punkrisse, laskis ta need, veel pimedad kutsikad, üksteise järel püstolist surnuks. Koeraema pääses vaid imekombel punkrist välja ja põgenes.

Esimesel jaanuaril 1945 pidi toimuma kõigi Vindavis olnud eesti lennuväepoiste kohtumine. Saime teada, et selle korraldajaiks on 1. Patareis teeninud eesti ohvitserid. Kohtumine pidi aset leidma ühes barakis mererannas, kuhu sel hommikul kogunes umbes 20-30 poissi. Kuna aga kedagi ohvitseridest kohale ei ilmunud, lahkusid kõik kokkutulnud pettunult. Tagasi väeossa jõudes kuulsime ebameeldivat uudist. Meie kahuriülem wachtmeister Kersting oli kutsunud kaasa kaks sakslast ja läinud mereranda meie uude asukohta punkreid ehitama.

Nimelt oli meie kahurirühm saanud vahetult enne uue aasta saabumist käsu valmistuda taas uude asukohta minekuks. Uus stellung asus otse rannas, merre suubuva Venta jõe vasakpoolse kivimuuli läheduses.

Meie uues asukohas raskete palkidega rassides oli wachtmeister murdnud käeluu ja ta oli paigutatud linnahaiglasse. Kahjuks ei kohanud me seda toredat meest enam kunagi. Juba järgmisel päeval viidi ta lennukiga Saksamaale.

Meie uueks kahuriülemaks tuli keegi Neubaueri nimeline allohvitser, kes oli rahvuselt austerlane, pärit Viinist. Neubauer oli noor mees ja juba algusest peale kujunesid meie vahel head ja sõbralikud suhted. Kuid siitpeale lakkas olemast ka ainult eesti poistest koosnenud kahurimeeskond ja kahurirühmas moodustati taas kolm segameeskonda. Jäime koos Harriga allohvitser Neubaueri alluvusse, kuna Heino ja Endel olid Wachtmeister Dehni ja Ott allohvitser Käse meeskonnas.

Elu uues asukohas oli suhteliselt rahulik. Õhuhäireid oli harva ja tulistamisi tuli ette veelgi harvemini. Põrutavamaks sündmuseks sel perioodil oli oberwachtmeisteri jaht tema punkrist põgenenud koeraemale. Nimelt oli koer järgnenud meile ka meie uude asukohta, kuid hoidus meist kaugemale, istudes päevade kaupa kaugel eemal ja ulus haledasti, leinates oma poegi. Ilmselt käis see meie führerile närvidele ja ta hakkas koera püssiga luurama. Mitu päeva järjest roomas vihane mees mööda liivaluiteid ja püüdis koerale läheneda, kuid see hoidis parajat distantsi. Ühel päeval õnnestus tal siiski koerale lähedale pääseda ja see maha lasta.

Nüüd käskis ta oma tentsikul allohvitser Silberil koer nülgida ja saatis ühe sakslase patarei kööki suure praepanni ja margariini järele. Allohvitser Silber pakkus ka meile omavalmistatud koerapraadi. Võtsime viisakuse pärast tükikese, kuid see ei läinud meil kellelgi suust alla.

Ühel päeval olid gefreiterid Wichmann ja Meier hankinud linna tapamajast suure kotitäie loomakonte. Kuna meie ninaesine oli muutunud üsnagi kesiseks, kõlbas kontidest keedetud puljong hästi kõhutäiteks. Panime kondid punkriahjule keema ja allohvitser jättis mind neid keetma ja vahtu riisuma. Lutsisin neid pooltooreid konte vist liiga isukalt ja tundsin varsti kõhus tugevat valu ja pööritust. Just samal ajal külastas meie kahurirühma patarei ambulantsi sani (väeos velsker). Kuulnud minu hädast, saatis ta mind otsemaid haiglasse. Kuigi minu kõhuhäda oli juba sama päeva õhtuks üle läinud, hoidsid ambulantsi arst ja sani mind haiglas veel tervelt kümme päeva. Muidugi oli see heaks puhkuseks, ainult et kohutavalt igav.

Minu ambulantsis oleku ajal tuli sinna sisse keegi sakslane, aastatelt kaugelt üle keskea ja ta oli just Saksamaalt Kuramaale toodud. Tema vestlusest teiste sakslastega kuulsin ma esmakordselt Hitlerile tehtud atentaadist, saksa linnade lauspommitamisest liitlaste poolt ning Berliini kaitsvast Volksturmist. Too sakslane avaldas suure salduskatte all oma kamraadidele arvamust, et Hitlerlikul Saksamaal on varsti lõpp.

Kuramaa väegrupi staabi kaitsel

Märtsi keskel viidi 127. õhutõrjepataljoni kaks patareid Kuramaa südamesse Kuldiga linna lähistele. Linnast mõned kilomeetrid eemal asunud keskaegses Pelše ordulossis paiknes sakslaste Kuramaa väegrupi peastaap. Seda püüdsid pidevalt rünnata venelaste pommitajad ja hävitajad ja meie väeosa kaks patareid koos ühe helgiheitjate rühmaga saadeti lossi kaitsma.

Väegrupi staap
Selles lossis asus Kuramaa väegrupi NORD staap

Ühel märtsi hilisõhtul saabusime oma kahurirühmaga Kuldiga lossi lähistele. Jõudsime veel enne pimeduse saabumist valmis kaevata süvendid kahurite jaoks ning seadnud need laskeasendisse, heitsime telki puhkama. Saime aga vaevalt teki alla pugeda, kui kõlas õhuhäire ja me võtsime kahuritel kohad sisse. Väljas kahutas kergelt ja kogu ümbrus uppus halli pimedusse. Taevast katsid hõredad pilved, mille vahel vilkusid üksikud tähed. Läbi selle halli pimeduse kerkisid taevasse helgiheitjate sinised tulenooled, mis mööda laotust ringi noolides öist rahurikkujat otsisid. Kusagilt eemalt kostis lennukimootori undamist, mis aga varsti kaugusesse hajus. Istunud veel veidi aega kahuritel, lubati meil seejärel tagasi telki magama minna.

Vaevalt oli silm kinni läinud, kui anti uus õhuhäire. Kirusime öist rahurikkujat ja asusime unistena kahuritele. Jälle kostis kusagilt kaugemalt lennukimootori undamist, mis peagi vaikis. Korraga kuulsime otse meie peade kohal heli, nagu loperdaks seal tuule käes suur voodilina. Hetkeks välgatas pilveräbalate vahelt seisva mootoriga üle libiseva “metsavahi” siluett. Kohe avasid kõik meie rühma kolm kahurit selle pihta tule, kuid ka seekord hajus lennuk pimedusse.

Nii kordus see öö jooksul veel mitu korda ja meie magamisest ei tulnud sel ööl midagi välja. Hommikul aga tuli käsk uude kohta ümber paikneda. See asus lossist umbes poole kilomeetri kaugusel, selle juurde viiva põlistammedega palistatud maantee ääres.

Venelaste katsed seisvate mootoritega “metsavahtidel” lossi rünnata kordusid veel mitmel järgneval ööl, kuid kõik lõppesid tagajärjetult. Lossi ümber koondunud patareide tiheda tõkketulega hoiti need lossist eemal.

Ühel kuupaistesel kevadööl aga ilmusid kohale venelaste pommitajad. Kuna öö oli selge, olid nende hõbedased siluetid tumedas sügistaevas helgiheitjate valgusvihkudes hästi nähtavad ja kõik lossi ümber asunud patareid avasid pommitajate pihta marulise tule. Ka meie kahurirühma kahurid “sülitasid” taevasse suure hulga mürske. Lennukid püüdsid oma pommilaadungid Kuldiga lossi pihta heita, kuid tiheda tõkketule tõttu see neil ei õnnestunud ja pommid langesid lossist kaugele eemale põldudele ja niitudele.

Hommikul leidsime kõikjal maast suure hulga saksakeelseid lendlehti, milles kutsuti saksa soldateid “mõttetu vastupanu” lõpetama ja Punaarmee poole üle tulema. Kuldiga loss jäi aga sõja lõpuni puutumata.

Esimesel mail sõitis ootamatult meie kahurirühma juurde patarei ðeff, kes teatas üles rivistatud kahurimeeskondadele, et “Saksamaa suur juht Adolf Hitler on saanud Berliin kaitsmisel kangelaslikult surma”.

Järgmisel päeval kutsuti kõik patareis teeninud eesti abiteenistuslased patarei staapi, kus patareiülem tegi teatavaks, et kõik eestlastest lennuväe abiteenistuslased on ülendatud kanoniirideks. Olime olnud kümme kuud sõduriõpilased, siitpeale aga täisõiguslikud sõdurid. Staabis anti kõigile ka kraenurkadele kinnitatavad väikesed hõbedased kajakad - kanoniiri tunnused.

Sõja lõpp Kuramaal.

Juba aprillis oli hakanud Kuramaale saabuma teateid Punaarmee jätkuvast edasitungist Berliini suunas. Kuigi Kuramaa rinne püsis endiselt, oli õhus tunda otsustavate sündmuste lähenemise hõngu. Meie kahurirühma sakslased hakkasid üha sagedamini looma kontakte kohalike läti peredega, arvates vist, et vajalikul hetkel võib kohalike elanike abi vaja minna. Patareides tugevdati öiseid vahiposte, kuna liikus teateid läti metsades varjunud vene partisanide aktiviseerumisest.

9. mai hommikul saabusid ootamatult meie kahurirühma juurde patareiülem ja majandusohvitser. Jälle rivistati kahurimeeskonnad üles ja patarei ðeff teatas:

“Saksamaa on kapituleerunud ja eile kell 14.00 kapituleerus ka Kuramaa väegrupp.” Pidanud pika pausi, lisas ta: “Kõigil jätkata teenistust. Vene lennukite pihta tuld mitte avada… või teha seda ainult staabi korraldusel.” Seejärel istus ðeff autosse ja sõitis minema.

Kuuldud uudis oli sedavõrd ootamatu, et mehed seisid rivis vaikides edasi ja tundus, nagu poleks ðefi poolt öeldu kohe meeste teadvusse jõudnud. Siis lagunes rivi ilma käskluseta laiali. Mehed kogunesid gruppidesse, arutasid rõõmsa elevusega kuuldud uudist ja õnnitlesid üksteist kätt surudes. Neisse käepigistustesse oli kätketud kauane ootus. Meeste niisketes silmades aga peegeldus kogu ränkade sõja-aastate jooksul läbielatu.

Need mehed siin ei olnud ammugi enam need veidi iseteadvalt uhked ja kõrgi käitumisega saksa soldatid, keda olin esmakordselt näinud 1941. aasta juunis mööda Eestimaa teid kihutamas. Ränkade sõja-aastate katsumused olid teinud neist nüristunud ja tuimad käsutäitjad, kelle meeled ja mõtted olid nüüd sageli kaugel Saksamaal lähedaste juures. Kui neid veel oli…

Lõpuks olid rasked sõjavintsutused jäänud selja taha ja meeste mõtted rändasid koduteele. Mõned olid arvamusel, et kohe-kohe pannakse nad rongile või laeva ja läheb sõiduks nach Vaterland. Ka meie, eesti poisid, olime kuuldud uudisest meeldivalt ärevil. Olime arvamusel, et meie teenimisel sakslaste juures on nüüd lõpp ja ees ootab peagi kodutee. Kuid esialgu käis teenistus veel edasi.

Juba sama päeva õhtupoolikul ilmusid Kuldigast lääne poole suunduvatele teedele esimesed rindelt lahkuvate Saksa üksuste autokolonnid. Meie kahurirühma positsiooni juures puhkepeatuse teinud soldatitelt kuulsime, et nende sõidusuunaks on Liibavi ja Vindavi sadamad, kus neid ootavad laevad, mis pidid nad Saksamaale viima. Nad kutsusid kaasa ka meie kahurirühma sakslasi, kuid need kõhklesid, kuna patareiülem oli andnud käsu edasi teenida. Rindesõdurid jutustasid ka pärast kapitulatsiooniteate saabumist rindel toimunud kohtumistest punaväelastega ja nende “võitja õiguste” kasutamisest, mis seisnes avalikus saksa soldatite röövimises.

Sama päeva õhtupoolikul anti meile aga ootamatult õhuhäire. Kõik kahurirühma meeskonnad võtsid kahuritel kohad sisse. Patarei staabist tuli käsk võtta lähenevad venelaste lennukid sihikule, kuid ilma käsuta tuld mitte avada. Varsti ilmusidki ida poolt madallennul venelaste pommitajad, punased viisnurgad tiibade all, mis üksteisele järgnevate lainetena ja mootorite möirates lääne suunas lendasid. Peagi hakkas sealt kostma pommide lõhkemise tumedat mürinat. Staabist teatati, et venelased pommitavad Liibavi sadamast lahkuvaid saksa laevu.

Pommitajate esimese laine järel ilmusid äkki kohale Vene hävituslennukid. Need tulistasid kõigist oma pardarelvadest teedel liikuvaid sakslaste autokolonne ja lääne poole ruttavaid tsiviilpõgenikke. Nägime, kuidas soldatid autodelt maha hüppasid ja maanteekraavis varju otsisid. All orus asunud Kuldiga linnast põgenevad inimesed otsisid varju linna ääres olnud metsatukas. Vaatasime neid “punakotkaste vallatlemisi” vaikides pealt.

Mõne aja pärast lendasid pommidest vabanenud lennukid tagasi ida poole, et seejärel uute pommikoormatega sadamalinnade suunas lennata. Nende äraolekul tegutsesid hävituslennukid. Meie kahurirühma sõjapäevade jooksul kõike näinud sakslased arvasid, et tegemist on noorte vene lenduritega, kes nüüd, sõja lõpu tõttu jäänud ilma võimalusest oma “lahingumeisterlikkust” näidata, tegid seda rahu esimesel päeval kaitsetuid sõjapõgenikke ja relvituid saksa soldateid rünnates.

Alles relvarahu kolmandal päeval saime käsu kahurid Kuldiga lossi juurde viia. Patarei isikkoosseis aga koondati patarei staabi juurde, kust me mõned päevad hiljem korralikus rivis Kuldiga lossi juurde marssisime. Seal majutati meid elama ühte abihoonesse ja see oli üle pika aja esimene kord, kus me ruumis ööbida võisime.

Kuldiga lossi juurde oli kogunenud palju erinevate väeliikide soldateid, nende hulgas suurel arvul Läti 19. SS-diviisi mehi. Valdav enamus neist elas lossi lähedal asunud heinamaale üles pandud telkides. Kõigil väeosadel olid kaasas oma väliköögid, kus neid toitlustati.

Kusagil meie lähedal asus ka üks sinna saabunud Punaarmee üksus ja selle soldatid käisid sageli sakslastelt käekelli, sõrmuseid ja täitesulepäid lunimas. Kui kaubale ei saadud, kasutasid need mõnikord ka “võitja õigust”. Küsiti ka püstoleid, kuid kui kellelgi oligi see veel ära andmata, siis punasoldatitele seda näidata muidugi ei juletud.

Igal õhtul toimus lossiesisel väljakul ühine üleloendus, kuhu rivistati üles mõlema poole väeosade soldatid. Vene ja saksa korrapidajad-ohvitserid viisid läbi loenduse ja kandsid seejärel üleloenduse tulemused ette lossi terassile tulnud mõlema poole kindralitele.

Kuna järelevalve Kuldiga lossi juurde koondatud saksa väeosade üle oli sümboolne, kasutasid seda ära paljud Läti 19-diviisi lätlased, kelle kodud läheduses asusid ja kes nüüd “hüppes” käisid. Kõik nad tulid oma väeosa juurde tagasi, tuues kodust kaasa head ja paremat.

Pärast nädalast olemist lossi juures, käsutati ühel hommikul kõik Saksa ja Läti väeosade soldatid rivisse ja peagi hakkas see ligi paari kilomeetri pikkune kolonn punaväelaste relvastatud valve all liikuma. Sihtpunktiks oli Leedu piiri ääres asuv Vainode asula, kuhu oli paari päeva teekonna jagu maad.

Samal ajal alustasid kõik Kuldiga lossi juures olnud Saksa ohvitserid autodel teekonda Riia randa ohvitseride laagrisse. Enne lahkumist tuli meie juurde meie patarei ðeff, ülemleitnant Strickholtz, kes tänas mehi teenistuse eest ja andis igale eesti lennuväepoisile teele kaasa tahvli šokolaadi.

Olime teel kaks päeva. Öö magasime Skrunda asula koolimajas. Vainode vangilaagris, kuhu me lõpuks saabusime, oli ees juba palju Saksa väeosade soldateid. Ka seal oli valve veel sümboolne. Ümber laagriplatsi oli küll hõre traataed, kuid valvet ei olnud ja aia sisse tehtud aukude kaudu vooris pidevalt edasi-tagasi saksa soldateid.

Järgmisel hommikul teatati, et kõik “balti rahvad” viiakse sellest laagrist minema. Jätsime hüvasti oma kahurirühma sakslastega, kellega olime jaganud ühiseid rõõme ja muresid üle kümne kuu, ning asusime teele. Meie grupis oli umbes paarkümmend eesti ja kümmekond läti lennuväepoissi. Saatjaiks olid punaväe ohvitser ja paar automaatidega punaväelast. Siitpeale algasid minu ja mu sõjakaaslaste rännakud mööda Venemaa vangilaagreid.

Algasid ülekuulamised ja eesti poisid lahutati üksteisest. Meid, Kuramaa kotis olnuid, loeti repatreerunuiks ja seetõttu kuulasid mrid üle Punaarmee vastuluure SMERTŠ ohvitserid. Ka koheldi meid kui repatreerunuid. Valve polnud eriti tugev ja meid valvasid Punaarmee tegevvägede soldatid. Ka sõime me sama toitu, mida said punaarmee soldatid. Juuli keskel ülekuulamised lõppesid ja seejärel tegin koos Harri Saartsoni (U), Oskar Kase(U), Arseni Küti (U), Reinhold Jürgensoni ja Voldemar Ailistega konvoi saatel pika jalgsimatka Vainodest Miitavi (Jelgava) lähistele, kus meid NKVDle üle anti ja sealse suhkruvabriku territooriumil olnud laagrisse suleti.

See oli täielik NKVD laager kahekordse traataiaga, mille taga jalutasid koertega siniste mütsirummudega soldatid. Vahitornidest sihtisid vange kuulupildujad. Kogu elamine oli lageda taeva all. Kuna juulikuu ilmad olid väga kuumad, päike küttis hommikust õhtuni, siis said paljud kuumarabanduse. Arstiabi puudus täielikult. Vett toodi puutünnides, millest jätkus esimestele järjekorras olijaile vaid mõnisada grammi. Toiduks anti päevas 250 grammi leiba ja pool liitrit supivett. Paari nädala pärast pandi meid loomavagunitesse ja sõidutati Valgemere ääres asunud Molotovski (nüüd Primorsk) asulasse. Kümme päeva olime külg-külje kõrval neljakorruselistel puunaridel nagu sprotid karbis tihedalt kokku surutud. Vagunis valitses kohutav kuumus, mille kätte mehed ära minestasid.

Molotovskis saadeti meid tulevases allveelaevade dokki rajama, kus me raskete puukärudega 12 tundi päevas liiva kärutasime. Toiduks saime nõgestest rokka, kus oli 7 kg tursakala tuhande mehe kohta. Olime tööga ära kurnatud ja näljast nõrgad. Töölt laagrisse minnes varisesid mehed teele maha. Mis neist sai, ei tea. Laagris puudus igasugune arstiabi.

1945. aasta 20. septembril marssisime laagrist sadamasse, kus meid kaubalaeva "Klim Vorošilov" trümmi suleti ja mööda Põhja Jäämerd Jenissei jõe suudmesse viidi. Sealt edasi viis teekond kitsarööpmelisel raudteel polaarjoone taha Taimõri poolsaarel asunud NORIL GULAGi.

Elust Norilski vangilaagris olen ma juba varem kirjutanud pikemalt oma raamatus “Tules ja pakases” ning Eerik Purje ja Heldur Põdersoo Torontos koostatud raamatus “Igavesti noored”. Edasi jätkaksin aga sündmustega, mis järgnesid pärast Norilski vangilaagrist vabanemist.

Vangina Ppolaarjoone taga

Sõja lõpule järgnenud sündmused viisid mind kaugele põhja - Taimõri poolsaarele tööstuslinna Norilskisse, mis asub umbes 300 km polaarjoonest põhja pool. Seal, NKVD soldatite järelvalve all ja suletud traataia sisse, käisin ma kogu järgneva talve polaarvöötme karmides tingimustes välitöödel. See oli raske talv. Õhutemperatuur püsis pidevalt -45-55°C piires ja seda tuli taluda viletsa vangiriietuse ja kehva toidu juures.

Norilski 7. laagripunktis, kuhu meid viidi, oli kokku umbes 7000 vangi. Enamus neist olid sõja ajal sakslaste kätte vangi langenud punaarmeelased ja Vlassovi armees teeninud mehed. Palju oli ka Läti 19. SS-diviisi mehi, kes olid võidelnud Kuramaal. Leedulasi oli laagris vähe ja eestlasi koos meie, kuue lennuväepoisiga, kokku vaid kümmekond.

1945. aasta lõpul ja 1946. aasta jaanuaris korraldati Balti rahvustest vangidele mitmeid ülekuulamised, mis oma karmuse ja rusikatega vehkimise poolest olid seni toimunuist hoopis jõulisemad. Jäi mulje, nagu tahtnuks NKVD-lased meile külge pookida mingit lisasüüd, mis võimaldanuks põlistada meie laagrisse jäämise. Oli ju NORIL-GULAGI laagrites vangide “kaoprotsent” suur, mistõttu laagreid tuli pidevalt täiendada uute vangidega. Meie vabastamisel tuli meie asemele tuua uued vangid.

1946. aasta juulis hakkas NKVD äkki eestlaste, lätlaste ja leedulaste nooremate aastakäikude mehi laagrist vabastama. Kuuldused Balti riikidest pärit sõjavangide peatsest vabastamisest olid hakanud laagris ringi liikuma juba kevadel. Alles aastaid hiljem saime teada, et selle põhjuseks oli kiire tööjõu vajadus Sillamäele rajatava uraani rikastustehase ehitamiseks.

Möödunud sõjas ja sellele järgnenud rahupäevadel tuli eesti sõjameestel läbi käia paljudest põrgutest. Üks selline koht oli Norilsk - üks suurimaid sunnitöölagrite konglomeraate. Seal, põhjamaa virmaliste all lasti vangidel küll surra oma loomulikku surma, kuid sellele aitasid kaasa külm, nälg, haigused ja tappev töö. Elutingimused Norilski laagrites olid kohutavalt halvad. Toidupuudus, äärmiselt algeline arsiabi millele lisandus vangide mõnitamine, alandamine ja peksmine. Nii pääsesid minu brigaadis olnud 35 lätlasest (endistest Läti 19. SS-diviisi meestest) hiljem eluga tagasi vaid kolm või neli meest.

1946. aasta mais, kui algasid uuesti ülekuulamised, kutsuti välja 1924.-1927. aastal sündinud eestlased, lätlased ja leedulased. Võrreldes eelmiste ülekuulamistega, olid need tunduvalt leebemad ja piirdusid põhiliselt isikuandmete kontrollimisega. Mõni sõbralikum NKVD ülekuulaja andis mõnikord isegi mõista, et rõõmusta mees, saad varsti koju pruudi juurde.

Endasmõitetavalt oli meeste rõõm seda kuuldes suur. Paljud olid juba kaotanud lootuse niipea laagrit vabaneda, sest juba fakt, et meid oli kaugelt Läänemere rannikult siia, Põhja-Siberi polaartundrasse toodud, laskis oletada, et seda ei tehtud mitte selleks, et siin vaid see üks talv üle elada. Lisaks üldisele ebainimlikule kohtlemisele ja äärmiselt karmidele kliimatingimustele rakendati meie, kui “euroopa rahvaste vabastaja” vastu võidelnute suhtes ka tunduvalt karmimat laagrireþiimi, mille järgi võis oletada, et niipea meid ei vabastada. Ja nüüd äkki - vabanemine.

Purunenud lootused

1946. aasta juuni lõpul väljus Norilski 7. laagripunkti väravast esimene vabastatute grupp, kuhu kuulus umbes 60 meest. Enamus vabanenuist olid Läti 19. diviisi mehed. Leedulasi oli selles grupis vaid kümmekond ja eestlasi kuus lennuväepoissi. Mingeid vabastamiskirju ega dokumente meile kätte ei antud ja veel laagris anti meid üle Dudinka Jõesadama Tööstuskombinaadi esindajale, kellelt saime teada, et kuni laevakaravani saabumiseni Arhangelskist, mis meid Euroopasse tagasi pidi viima, tuleb meil käia kombinaadis tööl. Teatavasti kestis laevade navigatsioon Põhja-Jäämerel ainult juulist oktoobrini ja viimased laevad jõudsid Dudinka sadamasse septembri keskel.

Tööstuskombinaadis rakendati kõik laagrist vabastatud mööda Jenissei jõge Dudinkasse parvetatud palgiparvi jõest välja võtma. See töö oli äärmiselt raske, mille eest meile pennigi ei makstud. Küll aga anti meile tööle asudes uued tööriided ja jalanõud. Toitlustamine toimus väliköögis. Toidu eest tasusime töö eest saadud toidutalongidega.

Augusti lõpul jõudis kauaoodatud laevakaravan Dudinka sadamasse. Laevade tühjakslaadimiseks ja uue laadungi pealevõtmiseks kulus terve nädal. Lõpuks olid laevad lastitud ja ühele neist paigutati meid, 60 laagrist vabastatud sõjavangi. Saime endale kohad poolhämaras ja üsna räpases trümmiruumis, kuhu olid sisse ehitatud laudadest narid. Seal olid olnud järjekordsed Norilskisse toodud vangid. Võimalik, et need toodi meie asemele.

Meile anti igaühele teele kaasa kaks väikest vormileiba ja kolm soolaheeringat. Sellest pidi jätkuma kümneks päevaks, sest just nii kaua kestis laevasõit Dudinkast Arhangelskisse. Meie saatjaks oli keegi venelane, kelle käes oli ka meie nimekiri. Oletatavasti oli see keegi laagrist vabanenud vang, sest ta oli koos meiega selles räpases trümmis. NKVD töötaja oleks küllap elanud eraldi kajutis. Aga kuna ta oli venelane ja võibolla ka endine kriminaalvang, siis usaldasid “organid” teda rohkem kui meid - faðiste.

Laagrist vabanedes oli meie kaaslase, endise lennuväepoisi Voldemar Ailiste tervis väga halb. Ta oli jäänud kõhnaks ja ei suutnud enam omal jalal käia. Dudinkas ta tööl ei käinud, vaid lamas kõik päevad barakis. Ka laevas lamas Volli kogu aeg naril ja oma vajaduste rahuldamiseks pidi keegi ta süles laevatekile viima. Söögiisu puudumise tõttu jagas ta enamuse oma leivast ja heeringatest poistele.

Meie merereis kestis kokku kümme päeva. Väljunud Jenissei suudmest, Diksonilt Kara merele, saime tormi tõttu tugevasti loksuda ja enamus laevatrümmis olijaist jäi merehaigeks. Mind ja Harrit see haigus ei vaevanud ja me võtsime nõuks otsida laevas üles mõni pesemiskoht, et ennast puhtaks küürida. Ühe lahke laevamadruse juhatamise peale leidsime üles meeskonna duširuumi. Milline jumalik tunne oli üle pika aja mõnuleda sooja vee all. Nii ohtralt polnud me saanud sooja vett kasutada juba rohkem kui kaks aastat.

Meile Dudinkas kaasa antud leib ja heeringad lõppesid aga otsa veel enne Arhangelski sadamasse jõudmist, ja nii pidime me viimased paar päeva vaid püksirihma pingutama.

Arhangelski raudteejaamas oli meie jaoks valmis pandud kaks loomavagunit. Seekord aga ilma trellideta ja täiesti tühjad, nii et istuda ja magada tuli vaguni põrandal. Kuid sellel polnud enam tähtsust, sest olime “vabad mehed” ja see väike puudus oli läbielatuga võrreldes tühiasi. Meie venelasest saatja oli hankinud meile Arhangelski laagrite valitsusest toidulisa - iga näo kohta ühe leiva ja heeringa, millega pidime jõudma sihtpunkti. Kus meie sihtpunkt oli, seda me siis veel ei teadnud. Saadud toidust jätkus meil tegelikult vaid Leningradini ja õnneks saime me Leningradi kaubajaamas ööpimeduse katte varjus ühest valveta jäetud kaubavagunist mõned toored kapsapead virutada, mida me siis pimedas loomavagunis just nagu hiired vaikselt süüa krõbistasime.

Kusagil Leningradi ja Narva vahel pidime me ühes kaubajaamas haige Voldemari raudteerööbaste vahele maha jätma. Ühes jaamas palus ta end vagunist välja asjale viia. Kuna ta ise liikuda ei suutnud, võttis Harri ta sülle ja viis vagunist välja. Kuid asjatoimetuse ajal hakkas rong liikuma. Harri haaras Volli sülle ja hakkas rongile järele jooksma, aga ei jõudnud. Nüüd käskis Volli Harrit, et see ta maha paneks ja ise rongile püüaks jõuda. Nii Harri ka tegi. Voldemar jäi üksinda lamama ühele söehunnikule raudteerööbaste vahel. Nagu hiljem selgus, korjasid raudteelased ta sealt üles ja raudteemiilitsa abiga saadeti Voldemar Kingissepa haiglasse.

Norilski laagrist vabanedes olime kõik kindlal arvamusel, et lõpuks ometi on ka meie jaoks sõda lõppenud ja meid lastakse Eestisse jõudes koju. Sõja lõpust oli möödas ligi poolteist aastat ja kuna olime vangilaagris oma karistuse “töörahva võimu” vastu võitlemise eest ära kandnud, ei osanud me muid takistusi oma koduteel enam ette näha. Paraku läks aga kõik teisiti.

Kui me ühel septembrihommikul vagunipõrandal silmad avasime, seisid meie kaks loomavagunit Narva raudteejaama tupikus. Enne, kui saime ümbergi vaadata, tuli meie juurde grupp vene ohvitsere, kes meid vagunitest välja käsutasid ja sealsamas raudteerööbaste vahel üles rivistasid. Meie venelasest saatjalt saadud nimekirja alusel kontrolliti kõigi kohalolekut ja siis alustasime rivikorras liikumist mööda varemete ja hoonerusudega palistatud Narva tänavaid.

Meid viidi Vestervali tänavale, kus ainukese hoonena sellel tänaval oli sõjatulest puutumatuks jäänud kunagine eesti ohvitseride kasiino. Järgnes kiire saunaskäik. Enne võeti ära kõik senised seljariided ja jalanõud. Meie saunaskäik oli ka üsna kuivavõitu, sest pesemiseks anti mehe peale vaid liiter leiget vett. Saunast väljudes saime selga puhta pesu ja uhiuued Punaarmee soldati vormiriided, kaasa arvatud hall sinel. Suureks üllatuseks olid aga meile, äsjastele NKVD vangidele, meie õlgu ehtivad pagunid. Need olid sini-punased NKVD väeosa omad. Selliseid paguneid olid seni kandnud meid valvanud ja mõnitanud NKVD konvoisoldatid.

Nagu varsti selgus, olid meist saanud N. Liidu Sise-rahvakomissariaadi (NKVD) 7. ehitusvalitsuse 6. tööpataljoni soldatid. Peagi lahenes ka arusaamatus meie sini-punaste pagunitega. Need korjati kibekähku ära ja asemele anti mustad tööpataljoni pagunid.

Teenisin tööpataljonis üle kolme aasta. Karm sõduri ja vangielu olid jätnud oma jälje minu tervisele ja ma haigestusin 1948. aastal suvel duberkuloosi. Viibisin kuu aega Orul asunud väeosa haiglas, kust mind minu raviarsti pealekäimisel arstliku komisjoni poolt kuueks kuuks koju haiguspuhkusele lubati. Tööpataljonist sain ma vabaks aga alles 1949. aasta suvel. Nii olid viis kõige paremat noorusaastat minu elust tühja elatud.

Elu ja tegevuse kirjeldamine tollases nõukogude tööpataljonis nõuab aga eraldi peatükki.