Evald Oder

 

EVALD ODER

Evald Oder

on sündinud ja kasvanud Peipsi ääres. 1944. aasta kevadel tegi läbi Sõjalis Tubliduse (WE) õppelaagri Rozanis, Poolas. Sama aasta suvel võttis osa kaitselahingutest Emajõe ääres. 1944. aasta augustis mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse ja sama aasta septembris taandus koos väeosaga läbi Kuramaa Saksamaale. Sealt viidi Taani, kust toodi tagasi Saksamaale ja määrati 20. Eesti diviisi tagavararügemnti. Peale sõja lõppu oli inglaste juures sõjavangis. Praegu elab Kanadas.

* * *

Peipsi ranna lähedalt pärit poisina mäletan ma asju, millest Kesk- ja Lääne Eestis vähe teati. Tolleaegne ajakirjandus oli tugeva kontrolli all ja neist asjadest ei kirjutatud, et meie suurt idanaabrit mitte ärritada.

Teisel pool Peipsit, Oudova ümbruses ja mujal elas tol ajal palju eestlasi, kes mõnikord salaja oma Eesti poolel elavaid sugulasi külastasid ja kelle käest siis Venemaa elu kohta täpsemat teavet sai. Veel 1934./35. aasta talvel käis meie naabrimehel külas vend, kes elas vene poole peal. Külaskäik oli muidugi salajane. Umbes samal ajal põgenes sealt kogu perega August Kaur (58 a.), kes jäigi meie kodukanti elama. Ta oli üks esimesi, kelle venelased 1940. aasta suvel vangistasid ja hiljem tapsid. Tema vanem poeg Voldemar läks vabatahtlikult Eesti Leegioni. Teine poeg Richard oli meil omakaitses.

1937. aastal liikusid ringi jutud, et Venemaal on midagi erakorralist toimumas. Nimelt toimus seal kolhooside asutamine ja seoses sellega Stalini tapatalgud. Samal ajal algasid ka venelaste piiririkkumised. Üle piiri tulnud vene piirivalvurid vangistasid eesti kalureid ja viisid need Venemaale ülekuulamisele. Mäletan ühte Varnja kandi kalurit, kes rääkis hiljem minu isale, et tema käest oli tahetud teada, kus asuvad eesti piirikindlustused, sõjaväe tugipunktid, laod jne. Ja kuigi ta neist olematutest asjadest midagi ei teadnud, ei olevat tema juttu ikkagi usutud.

Veel rääkis too mees, et toit olevat Venemaal hästi vilets. Ainult suhkrut antud küllaldaselt. Venelased esitanud hiljem nõudmise, et Eesti riik maksaks kinni nende poolt kinni peetud hobustele söödetud heinad. See oli tüüpiline vene ülbus.

Mäletan üsna hästi 1937./38. aasta talve. Minu toa aken, kus me vanema vennaga magasime, oli Peipsi järve poole. Igal õhtul riputasime me akne ette vatiteki, kuna muidu ei saanud magada, sest venelased valgustasid helgiheitjatega Peipsi jäävälja ja see tegi toa päevavalgeks. Mõnikord juhtus, et mõnel ööl Peipsit ei valgustatud, siis oli teada, et neil öödel toimetavad venelased Eestisse oma agente ja salakuulajaid. Meie piirivalve oli siis häireolukorras.

Käisin ükskord kohalikus vürtspoes vanaonule tubakat ostmas. Nägin poe juures kahte võõrast meest, kes paberosse ja ðokolaadi ostsid. Hiljem selgus, et need olid meie kaitsepolitseist, kes arreteerisid seal kellegi Tiku nimelise venelaste agendi. Tookord arreteeriti ka ühe üsna jõuka talu peremees ja ühe teise talu perepoeg, kes olid tolle Tiku abistajatena raha eest oma juudatööd teinud. Ei mäleta, mis karistuse sai too taluperemees, aga perepojale, kes oli alles alaealine, mõisteti karistuseks kaks aastat tingimisi. 1940. aastal oli toosama poiss “tehtud mees”, olles Tallinnas NKVD majas uksehoidja.

Teravaks läks Peipsil olukord 1938. aasta jaanuaris ja veebruaris, mil seal toimusid tulevahetused eesti ja vene piirivalvurite vahel. Veebruaris 1938 mõrvasid venelased Nina kordoni piirivalvurid Pungase ja Kaio, ning nende küüdimehe Vassili Eva. Viimane käis veel nädalapäevad enne seda meil. Minu isal oli jahu- ja saeveski ja ta käis, kas jahu jahvatamas või palke saagimas. Igatahes mäletan, et ema pakkus talle teed. Kuna Peipsi-äärsed venelased käisid tihti minu isa veskis, siis oli nende jaoks samovar alati kuum.

Kui mõrvatud piirivalvurid Alatskivilt Tartusse viidi, seisin ma koos Eerik Purje ja teiste õpilastega maantee ääres spaleeris. 1992. aastal kirjutas Eerik Purje kõigest sellest lähemalt lennuväepoiste raamatus “Igavesti Noored”, kuid millegi pärast kõrvaldati see kirjutis käsikirjast. Keegi muutis tookord ära ka raamatu pealkirja, mille kohta ei osanud keegi seletust anda. Eestis toimus ja toimub nüüdki veel imelikke asju.

Pärast sõda, kui olin Belgias vangilaagris, oli mul Peipsil toimunud sündmustest juttu piirivalvurite Pungase ja Kaio kordonikaaslase Allaga, kes valgustas tolle aja telgitaguseid veidi lähemalt. Sellest võib järeldada, et kõigeks selleks, mis toimus 1939.-1940. aastatel, tegid venelased ettevalmistusi juba palju varem.

Samuti võib nüüd järeldada, et tolle aja sündmused mõjutasid teatud määral ka Peipsi-äärsete venelaste suhtumist oma rahvuskaaslastesse. Kui 1940. aastal toetasid kommuniste küllalt palju Narva ja Petseri kandi venelasi, siis Emajõe ja Mustvee vahelise ala venelastelt oli toetus neile väiksem kui võis arvata. Siin oli peamiselt kaks põhjust, esiteks oli neis paigus küllaltki palju nn. vene valgekaartlasi ehk pärast Vabadussõda Eestisse jäänud demobiliseeritud Loodearmee soldateid, kes 1940. aastal NKVD poolt varsti kinni nabiti ja kadusid. Teiseks oli siin palju vene vanausulisi ja neile ei meeldinud kommunistide usuvastasus.

Kuid eks läinud 1941. aastal nendegi hulgast küllalt palju mehi hävituspataljoni, kelle ohvriks langesid Alatskivi, Kavastu ja Peipsi-äärsetest valdadest ning Kallaste linnast 62 inimest mõrvatutena, 21 meest, naist ja last küüditati.

Eks see kõik mõjutanud ka meie, 13-14-aastaste poiste mõttemaailma. Meie algkoolis õppimise aeg sattus Eesti Vabariigi õitseajale, mil enamus meie õpetajaid olid juba eesti pedagoogiumid ja seminarid lõpetanud mehed ja naised. Nemad andsid meile tubli rahvusliku süsti. Enamik noortest meesõpetajatest olid ka sõjakooli lõpetanud reservlipnikud, kellest mõni eriti hästi lõpetanu ülendati enne hariduspõllule minekut leitnandiks.

Kavastu-Koosa algkoolis, kus ma koos Eerik Purjega koolipinki nühkisin, oli õpetajaks leitnant Rudolf Uuk, kes mind 1936. aastal noorkotkaste ridadesse haukapojana vastu võttis. Minu vanem vend oli juba mõned aastad noorkotkas olnud. Muidugi oli üheks põhjuseks ka see, et õpetaja Uukil oli hea spordipüss ja mulle meeldis laskmine.

Vabariigi lõpuaastail oli meie koolis juhatajaks leitnant Enn Jurak ja ka tema oskas noortesse rahvuslikku iseteadvust sisendada. Pole siis ime, et olime nõukogude okupatsiooni ajal täis trotsi, kuigi keel tuli hammaste taga hoida. Vaatamata sellele, pinnis mind paaril korral kohalik komsomoliorganisaator, kelle nimi oli Jäär. Ja sellel mehel oli maailma asjadest tõepoolest oina arusaam.

Kuna Koosa koolis õppis ka paarkümmend venelast, siis nende jaoks seati sisse eraldi klassiruum, mille seintel rippusid reas habemikkude Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini pildid. Ühel hommikul avastati, et habemikkudel olid kõigil paberossikonid suus. Seda pattu püüti siis minu kraesse keerata. Suitsumees ma polnud ja pealegi unustati ära, et eelmisel õhtul oli koolimajas värsketel Punaarmee kutsealustel olnud vene keele tunnid ja poliitõppus. Nemad siis hoolitsesidki selle eest, et ka habemikkudel oleks tegevust. Ükskord oli keegi seinalehte pandud võitmatu Punaarmee “kangelaste”, kes olid silma paistnud võitluses “soome valgete lihunikkude” vastu, silmad läbi torganud. Kes seda tegi, ei tea, aga Jäär püüdis ka seda pattu minu kontosse kirjutada. Nii need asjad tookord käisid.

1941.aasta juunis, kui algas sõda, hakkasin enesestmõistetavalt metsavendadele toitu metsa viima. Tegin seda 25. juulini, mil sakslased tulid üle Emajõe. Sama päeva õhtupoolikul võtsin vangi ühe Kaasani kingsepaartelli töölise, kes oli taganemisel metsa ära eksinud. Vaesele mehele oli räägitud, et ta on vaid 50 km Berliinist. Purssisin tol ajal küllaltki hästi vene keelt, nii et sain talle ta seisukorra selgeks teha. Võtnud talt ära püssi ja padrunitaskud, viisin ta oma isa juurde. Seal selgus, et mees oli alles äsja mobiliseeritud ja otsejoones Emajõe äärde toodud. Rääkisin isale, et ei tea, kas ma oleksin teda ta enda püssist tulistanud, kui ta oleks püüdnud ära joosta. Isa vaatas püssi ja ütles, et Jumalale tänu, et midagi säärast ei juhtunud, kuna püssi raud oli otsast otsani tavotti täis ja see oleks laskmisel lõhki läinud. Sama oleks võinud juhtuda tolle Kaasani kingsepaga, kui ta oleks päästikule vajutanud.

Minu isa oli viis aastat vene tsaariarmees teeninud ja sellest üle aasta Kaasanis olnud. Varsti rääkisid nad omavahel kui vanad tuttavad. Ja nii jäi too mees meie tallu tööle. Mäletan, ükskord saunas olles imestas ta, et maailmas veel nii palju seepi olemas on. Ta polnud juba tükil ajal seepi näinud. Ema keedetud seebitükid olid tõepoolest parajad kamakad. Meie talus töötas ta kolm nädalat, siis viisid sakslased ta minema.

Kuna sakslaste rindekiil, mis ulatus Põltsamaalt kuni Mustveeni, lõikas ära venelaste taganemistee Emajõe äärest, siis tehti seal 1941. aasta juuli lõpul ja augusti algul palju haaranguid, millest ka meie, nagamannid, mõnikord osa võtsime.

1944. aasta veebruaris läksime koos Eerik Purjega isade asemel omakaitsesse, kuigi vanuse poolest me sinna veel ei kuulunud. Kuna venelased maabusid Meerapalus ja Pedaspääl ning osa Peipsi randa oli täielikult kaitseta, oli vajalik iga mees ja poisike, kes vaid püssi kanda jõudis. Aeg oli selline, et pidime kaasa lööma. Meerapalus langes omakaitses minu pinginaaber Vello Erm Treffneri Gümnaasiumist. Matsime ta Tartu, Pauluse surnuaia kangelaskalmistule.

Sellest ajast on mul meeles üks episood, mille kohta ma ei ole leidnud mitte ridagi sõjaajaloolistes kirjutistes.

Nimelt tulid Omedus üle Peipsi jää nõukogude partisanid - 400 meest ja 20 naist, nende hulgas ka 167 eestlast, kelle ülesandeks oli lõhkuda ära Tapa-Tartu ja Tapa-Narva raudtee. Nende ohvriks langesid paarkümmend rahulikku eraisikut, 17 äsja mobiliseeritud piirikaitserügemendi meest ja kolm sakslast. Hiljem purustas SS jahikomando selle bande Torma lähistel ja see lagunes väikesteks gruppideks, mis püüdsid tagasi Venemaale pääseda. Siis saadeti Alatskivi, Kavastu, Pala, Saare ja Torma omakaitselasi neid metsadest välja kammima, millest ka meie Eerikuga osa võtsime.

1944. aasta juuli lõpu- ja augusti alguspäevil käisid Sinimägedes, Krivasool ja Pihkva ümbruses ägedad lahingud. Kuna Peipsi rand Mehikoormast Lohusuuni oli üsna kaitseta, mehitati see omakaitseüksustega.

Väikekilka külas asunud omakaitserühm koosnes meestest, kes olid üle 45 aasta vanad või alla 17 aasta noored, ning lisaks veel paar ajapikendust saanud mopimeest. Kuulipildujajao tuumikuks olid neli 1926. ja kaks 1927. aastal sündinud “meest”. Need kaks olime meie Eerikuga. Olime vabatahtlikult isade asemel, kuna ühel oli vanamees sepana ja teisel rehepeksumasina omanikuna tähtsad persoonid külas, kel kodus käed-jalad tööd täis ja kes algava viljakoristuse tõttu ei saanud sõtta minna. Leib on leib ja selle pärast tuli sõjapidamine jätta poegade hooleks.

Nii hoidsime me oma kolme vägeva riistapuu otsad hoolega ida poole. Üks neist riistadest oli Vabadussõja päevist pärinev inglise Vickers raskekuulipilduja kahe 250-lasulise puldanlindiga. Teine oli Lewis kergekuulipilduja kolme 50-lasulise kettaga ja kolmas oli venelaste Dektjarev üsna rohke laskemoonaga.

Sündmused arenesid kiiresti. Punaarmee tuli Lämmijärvest üle ja maabus Mehikoormas, kus 5. piirikaitserügement kandis raskeid kaotusi. Emajõe joonel, Kastre ja Praaga vahel, oli täielik tühimik ja seetõttu tõmmati osa omakaitseüksusi Peipsi äärest välja ning paigutati Emajõe äärde Kastre ja Praaga vahel olevasse sohu. Sinna viidi ka meie noortest poistest koosnev kuulipildujajagu.

Teel sinna käisime kodus ja leidsime eest mobilisatsioonikäsud, mille kohaselt 1926. a. sündinud poisid võeti teenima Relva-SS-i ja 1927.aastakäigu poisid lennuväe abiteenistusse. Viimased pidid end 19. augustil 1944 registreerima Tartus Kalevi tänav 24. Esialgu läks aga meie teekond tagasi rindele.

Emajõe kaldal olid omakaitseüksuse jaod paigutatud üsna suurte vahemaadega. Kaevikute kaevamine polnud seal võimalik, kuna need kohe vett täis jooksid, ja seepärast varjuti lihtsalt suurte pajupõõsaste taha. Vahetevahel jõudis kohale ka juba hapuks läinud supp, mis toodi sinna mitu kilomeetrit eemalt Viiralt, kus paiknesid üksuse voor ja köök.

Võitlejate päevakava oli iga päev üsna sarnane. Kohe pärast päikses tõusu ilmus esimene laviin vene ründelennukeid IL-2, mis meist üle lendasid ja nende lennud kestsid õhtuvidevikuni välja. Venelased püüdsid pommitada Luunja ja Kavastu sildu, mida kaitsesid Emajõel olevad flakipraamid. Kuna viimaste tõkketuli oli tihe, siis sumasid ründajad oma pommikoormad plaani täitmiseks alla piki Emajõe kallast. Suurt kahju need huupi sohu visatud pommid küll ei teinud, kuid mõned sõdurid said siiski haavata.

Pikapeale tüütas selline “nali” ära ja kui lennukid juba liiga madalale laskusid, hakkasid poisid neid pajupõõsastest soomustläbistavate kuulidega püssidest laskma. See keelati kohe, kui asi avalikuks tuli, ära, kuna see võivat venelasi ärritada.

Siis ähvardasid neli 1926. aastakäigu poissi ja ka meie, kaks 1927. aastal sündinut, sellelt rindelt jalga lasta. Selle jutu peale teatas rühmaülem, et väejooksikuid karistatakse mahalaskmisega. Meie väitele, et kuulume mobilisatsiooni alla ja peame kogunemispunkti ilmuma, vastati, et “…kuulute juba 5. piirikaitserügemendi koosseisu ja mingi mopikäsk pole teie kohta enam maksev.”

17. augusti õhtupoolikul, kui vene ründelennukid oma järjekordset plaani täitsid, pugesid jaoülem ja tema abi lainetest õõnsaks uhutud Emajõe kaldaalusesse varjule. Kompaniiülem leitnant Sääsk ja rühmaülem seersant Parrest, keda niikuinii oli väga harva näha, olid samuti kuhugi varju pugenud. Seda olukorda kasutasime meie, kuulipritside jao poisid, ära ja lahkusime vaikselt positsioonilt.

Rindelt lahkudes võtsime kaasa Degtjarev kergekuulipilduja ning kuus kasti kassette ja olime seega “raskesti” relvastatud. See asjaolu saigi hiljem meile elupäästjaks.

Kui olime viperusteta Emajõe-äärsest soost Alevi küla lähedal asunud metsa, kus see peaaegu jõeni välja ulatus, jõudnud, tabas meid ootamatu viperus. Tundes end metsas julgena, ei liikunud me edasi enam mitte hanereas vaid pundina koos, kusjuures ka jutt jooksma hakkas. Äkki käis kusagil lähedal mingi mats ja seejärel teisel pool üht suurt kuuske kohe tugev kärgatus. Pikali visates nägime põõsaste vahel eemale jooksvate venelaste kogusid. Ilmselt oli see venelaste luuregrupp, mis Emajõe põhjakaldal ringi luusis. Nende visatud käsigranaat oli veerenud kuuse juurte vahele ja seal lõhkenud, jättes meid vigastamata. Meile läheneda nad ei julgenud, kartes nähtavasti meie Dektjarevi.

Üllatusest veidi toibunud, tegime sealt päkad. Videvikuks jõudsime Kavastu-Viirale, kus me oma kuulipilduja koos laskemoonaga ühele voorile ära andsime. Oli juba üsna pime, kui jõudsime Tähemaa külla, kus me ühe poisi tädi talus saime keha kinnitada ja seejärel lakka heintesse magama pugesime.

18. augustil jõudsime Eerikuga koju. Käisime veel saunas ja panime kiiresti mõned vajalikud asjad kokku ning järgmise päeva varahommikul läks sõiduks Tartusse. Linn oli pooltühi ja kuhugi Ropka kanti langesid mõned kahurimürsud. Mobilisatsioonipunkt oli Kalevi tänavalt ära kolinud ja meid saadeti Riia mäel asunud Poeglaste Gümnaasiumi, kus pidi asuma mingi komandantuur. Teel sinna pidas meid kinni mingi patrull, kes tahtis saata meid kaevikuid kaevama, kuid meid päästsid sellest kaasas olnud mopikutsed ja nii jõudsime me lõpuks Riia mäele. Ka komandantuuris käis juba kolimine. Siiski tuli sealt meiega kaasa üks saksa “ketikoer” *), kes toimetas meid raudteejaama. Parajasti oli sealt lahkumas viimane rong, mille veduri taga oli üks lahtine ja tühi söevagun ning kolm inimesi täis kiilutud kaubavagunit. “Ketikoerad” eemaldasid kaubavagunist mõned inimesed, et meile, mopimeestele, ruumi teha. Kuid me ronisime hoopis tühja söevagunisse ja kaubavagunist väljatõstetud said oma kohad tagasi. Niigi oli mahajääjaid väga palju, kellele soovitati minna Vorbusesse, kuhu veel rongid pidid käima.

Jõudnud Kaareperre, kus asus 1926. aastal sündinud poiste kogunemispunkt, jätsime sõpradega jumalaga ja meie Eerikuga põrutasime Tapa poole edasi. Kahe söetolmust tõeliselt mustanahalisteks muudetud sellina asusime Tapalt varases hommikuhämaruses ühele Tallinna poole minevale rongile. Jõudnud Tallinna, pandi meid Tõnismäel ühele Pirita-Kosele sõitvale autobussile. 20. augusti õhtuks pandi meie nimed K.Pätsi Vabaõhukoolis lennuväe abiteenistuslaste nimekirja. Saime erariiete asemel selga sinise lennuväe abiteenistuse vormi ja jalga rautatud sõdurisaapad. Nii olid kaks väejooksikut 5. piirikaitserügemendist saabunud saksa Luftwaffe kaitsva tiiva alla.

*) saksa sõjaväe välipolitsei