Arnold

ARNOLD U

oli sündinud ja koolis käinud Pärnumaal. Astus 1944. aasta suvel vabatahtlikult lennuväe abiteenitusse ja teenis ühes Kiviõlis asunud õhutõrjepatareis. Sealt taandus koos saksa väeosadega Saksamaale, kus teenis kuni sõja lõpuni ühes PrezlauHeimatflaki patareis. Ainult temale teadaolevail põhjustel soovis jääda anonüümseks. Arnoldi lugu on mõneti erinev senikuulduist.

* * *

Möödunud pool sajandit on mälu kallal teinud paratamatult oma töö. Mingeid märkmeid läbielatu kohta pole ma kunagi teinud, kuna kõigest sellest tuli teadaolevail põhjustel kõik need aastad vaikida. Seepärast on kõik see, mida nüüd paljude aastate järel püüan meenutada, väga lünklik ja episoodiline. Samas on aga endalegi üllatav, et mõned episoodid, olgugi katkendlikud, on nii selgelt silme ees, nagu oleksid need toimunud alles lähiminevikus. Niisiis püüan ma neist katkendlikest mälupiltidest kokku monteerida ligilähedase terviku. Kuidas see mul õnnestus, jäägu lugeja otsustada. Samuti palun ma lugejalt vabandust, et ma oma perekonnanime ei avalda. Selleks on puhtisiklikud põhjused, mis ei vääri siinjuures esiletoomist. Samuti ei soovi ma tähelepanu alla sattuda. Käesoleva loo panin ma kirja minu kauaaegse väga hea sõbra Vaino Kallase soovil, keda ma tunnen juba ajast, mil ma õppisin Pärnu Kaubanduskoolis ja elasime koos tolleaegses ERÜ internaadis.

Oli 1944. aasta väga kuuma ja päikeseküllase suve jaanikuu keskpaik, kui ma ühel päeval astusin Sigaste raudteejaamas Viljandi-Pärnu rongile ja sõitsin Pärnusse. Seal panin ma oma nime vabatahtlikuna lennuväe abiteenistusse kirja ja juba samal õhtul sõitsime rongiga Tallinna. Meid oli terve rongitäis, nii umbes 200-250 poissi. Jõudnud järgmise päeva hommikul Tallinna, viidi meid Pirita-Kosele, kus meid barakkidesse majutati. Paar päeva hiljem jagati meile välja vormiriietus, valgest presendist tööriided ja suur tumesinisest riidest meremehekott. Iga päev saabus juurde uusi poisse Eestimaa igast nurgast.

Kohe algasid riviõppused. Neid viisid läbi meist mõned aastad vanemad poisid, kes olid teinud läbi väljaõppe Saksamaal. Juuli alul viidi meid Kiviõlisse. Meil olid jaamas vastas sakslased, kes viisid meid õhutõrjepatareidesse ja seal laiali jaotasid. Sattusin Kiviõli linna lähistele, ühel sealsel karjamaal asunud õhuballoonide meeskonda. Sakslased olid kõik vanemad mehed ja suhtusid noortesse eesti poistesse heatahtlikult. Meile korraldati seal ballooniõppused. Isiklikult ma neil õppustel suurt midagi ei omandanud, kuna suure malehuvilisena mängisin õppuste ajal meie allohvitseriga sageli malet. Tema korraldusel viis õppusi läbi üks sakslasest jefreitor. Malemängust vabal ajal saatis too allohvitser mind sageli ümberkaudsetesse taludesse piima ja mune hankima, kuna sakslastele ei tahetud neid vist hästi müüa.

Paar nädalat hiljem koondati meid kõiki ühte lähedal asunud laagrisse, kus meile sakslaste komando järgi riviõppusi korraldati. Seal saime ka esimesed kahuriõppused.

Meelde on jäänud lennuväe abiteenistuslaste vandetõotuse andmine, mis toimus Kiviõli spordiväljakul. Keset paraadiplatsi olid üles seatud kaks õhutõrjekahurit. Nende taga asus tribüün, mille ette oli rivistatud sakslastest auvahtkond. Tribüünil oli palju aukülalisi. Kõne pidas Eesti Noorte juht G. Kalkun.

Olime sellele suurele väljakule üles rivistatud täisvormis. Oli kohutavalt palav, kuna päike paistis pilvitust taevast otse lagipähe. Minul jäigi see vandetõotus andmata, kuna just sel ajal, kui hakati tõotuse teksti ette lugema, sain päikesepiste ja ärkasin ühe hoone seina varjus oleval pingil alles siis, kui tseremoonia juba läbi oli.

Kahurimeeskonnad koostati flakiõppuste tulemuste põhjal. Meile jagati välja Belgia karabiinid, kiivrid ja gaasimaskid ning saadeti kahurirühmadesse. Sattusin rühma, mis asus vahetult ühe tuhamäe kõrval ja kust sakslastest meeskond oli mujale viidud. Seal toimus juba detailsem väljaõpe, kus õppisime tundma vene ja saksa lennukite siluette, nende relvastust ja teisi tunnuseid. Meie tõlgiks õppustel oli keegi Rubergi-nimeline poiss, kes oma saksa päritolu tõttu valdas hästi saksa keelt (suri Sindis mõned aastad tagasi).

Mõne nädala möödudes olime valmis juba iseseisvalt kahureid käsitsema ja lennukeid tulistama. Öösiti toimusid sageli õhuhäired ja olime sunnitud mõnikord tundide kaupa kahurite taga olema. Kuid kogu Kiviõlis oldud aja jooksul ei tulnud meil kordagi lennukite pihta tuld avada, kuna need lendasid kõrgemalt, kui seda oli meie kahurite laskeulatus. Flakikahurite meeskonnad koosnesid ainult eesti lennuväepoistest ja iga kahuri juures oli kahuriülemaks sakslasest jefreitor. Kahurirühma kamandas keegi tüse sakslasest wachtmeister. Mäletan, et kahuriõppustel oli mul raskusi vinnastamisega, mis nõudis suurt jõupingutust. Ühel korral käisime ka lasketiirus märki laskmas, kus meetrikõrgusel naril lamades lasksime märklaua pihta kolm lasku. Sain tulemuseks maksimumi, see tähendab 36 silma.

Augusti lõpul sain viis päeva puhkust. Mäletan, et tulime Tallinnas koos teiste poistega Ülemiste jaamas rongilt maha, kuna keegi teadis rääkida, et Balti jaama sõites ei jõua enam õigeks ajaks Tallinn-Väike jaamast väljuvale Pärnu rongile. Nii saimegi läbi aedade ja õuede lipates viimasel hetkel Pärnu rongile. Puhkusel käimisest on jäänud meelde järgmine juhtum:

Tagasisõidul Pärnus rongi oodates läksin Endla teatri keldris asunud restorani õhtust sööma. Seal oli palju saksa ohvitsere ja allohvitsere koos daamidega istumas ja napsi võtmas. Nende püstolid olid koos vöörihmade küljes olnud kabuuridega restorani eesruumis valveta riidehoiu nagide otsas. Saksa sõduritel oli kombeks relvaga elu- või ühiskondlikku ruumi mitte siseneda. Maal majja sisenedes jätsid nad oma püssid alati välisukse kõrvale, mõnikord isegi aiavärava taha.

Olin just einetamise lõpetanud ja ootasin ettekandjalt arvet, kui ruumi sisenesid neli SS-vormis raudristidega dekoreeritud eestlasest allohvitseri. Nad olid lõbusas meeleolus ja nende valju jutu järgi otsustades äsja rindelt tulnud. Kõigil olid püstolid kabuuriga kõhu peal. Jäänud keset saali seljad vastastikku seisma, nõudsid nad valjuhäälselt kõigi sakslaste kohest lahkumist, kuna nemad ei saavat sakslaste seltskonnas istuda.

Sakslased aga ei teinud neist väljagi ja nüüd hakkasid eesti leegionärid sakslasi saalist lihtsalt välja viskama. Lendasid pudelid ja toolid ning paari minutiga oli saal sakslastest tühi ja mehed istusid lauda. Mis edasi juhtus, ei tea, kuna mul oli aeg rongile minna.

Lahkumine Eestist.

Kui Kiviõlisse tagasi jõudsin, pidid järgmised eesti poisid puhkusele sõitma, kuid puhkusel käimine lõpetati ootamatult ära ja algasid ettevalmistused Kiviõlist lahkumiseks. Nende ettevalmistuste käigus käidi meie kahurirühmas küsimas, kes oskab hobustega ringi käia. Ootamata ära tõlget, vastasin kiiresti, et mina oskan. Sellega oli asi otsustatud. Mind kästi kohe ärasõiduks valmistuda. Sinna sõitis keegi ukrainlane kahehobusevankiriga ja ma panin sellele oma isikliku varustuse. Vankrile laaditi ka meie wachtmeistri isiklikud asjad. Mulle anti juurde veel 15 püssipadrunit ja sõitsin seejärel hobustega minema. Kõik meie flakikahurid olid positsioonidelt maha võetud ja ootasid autosid. Kiviõlis kogunes selliseid hoburakendeid terve voor ja me hakkasime koos Rakvere suunas liikuma.

Rakvere kesklinnas tehti enne lossimäge peatus ja paljud vooris olnud meestest ruttasid kauplusesse, kus üks sakslasest müüja jagas järjekorras olijaile mitmesugust kaupa tasuta. Mul kulus kaupluses veidi rohkem aega ja kui ma siis lõpuks saadud kaubaga kauplusest välja tulin, oli hobuvoor ära läinud. Jooksin mäe otsa vaatama, et ehk näen, kuhu poole see liigub, kuid voori polnud enam kusagil näha. Koos minu hoburakendiga oli läinud ka minu isiklik varustus.

Sel ajal lendasid üle linna vene lennukid ja pommitasid linna. Suure kihutamisega möödus sealt üks Wehrmachti hobuvoor, mille kõik vankrid olid sõdureid täis. Viimasel vankril oli hobusemehe kõrval koht vaba ja ma küsisin, kas tohin kaasa minna. Lubati lahkesti. Esimeses puhkepeatuses läksin ja meldisin end vooriülemast hauptmannile. Rääkisin talle oma loo ja ta võttis mind oma üksuse toidule.

Kusagil Tapa ja Paide vahel jäime ööbima ühte suurde koolimajja. Üks sakslasest allohvitser koos mõne sõduriga kutsusid mind endaga kaasa, et ümberkaudsetest taludest võid, pekki ja kanamune osta. Mind kutsusid nad kaasa sellepärast, et neile ei tahtvat eesti talumehed toiduaineid müüa. Käisime kahes talus ja saime kõik, mida küsisime. Sakslased olid helded maksma ja maksid vene rublades kaks kord rohkem, kui pererahvas küsis. Meilt päriti igal pool rindeuudiseid ja küsiti, kui kaugel venelane on. Rääkisin, mida teadsin ja mida olin sakslastelt kuulnud.

Vahemärkusena olgu öeldud, et saksa sõdurid ei jätnud nii 1941. aastal Eestisse tulles kui ka siit 1944. aastal lahkudes kunagi taludes toiduainete eest tasumata, nagu tegid seda vene soldatid, kes võtsid taludest toiduaineid vaid relvaga ähvardades.

Kahe päeva pärast jõudsime Pärnusse. Jäime peatuma Tallinna maantee alguses. Küsisin hauptmannilt luba minna oma voori otsima. Ta käskis ühel saksa sõduril minuga kaasa tulla, kes pidi voori leidmisel mind sellele üle andma. Voori mitteleidmisel käskis hauptmann mind tagasi tulla.

Käsime sakslasega kuni Endla teatrini südalinnas, kuid voorist polnud jälgegi. Nägin, kuidas kaubanduskooli hoone, kus ma olin õppinud, põles ja selles olnud laskemoon lõhkes praksudes ja paukudes. Seejärel läksime Wehrmachti voori peatuspaika tagasi.

Õhtul tuli korraldus teele asuda. Pärnu Suure silla juures jäi voor seisma ja mehed käsutati koos varustusega sellelt maha. Hoburakendid sõitsid seejärel edasi ja meid viidi sadamasse väikesele laevale, mille lastiruum sai mehi puupüsti täis. Varsti hakkas laev liikuma ja väljus sadamamuulide vahelt merele.

Saksamaal.

Millisesse sadamasse meie laev Saksamaal jõudis, ma täpselt ei tea, kuid oletan, et see oli Rostock. Oli öö ja laevast väljudes istusime kohe meid oodanud autodesse ja sõitsime läbi pimendatud linna sisemaa suunas. Järgmine linn, kuhu mõne aja pärast jõudsime oli Prezlau. Seal anti meile kui rindelt tulijaile kaks nädalat puhkust. Igaüks pidi teatama, kuhu ta puhkusele läheb. Kuna minul polnud kuhugi minna, võtsin vastu ühe vanema sakslase pakkumise sõita koos tema Müncheni lähedal asunud maakodusse. Nagu hiljem selgus, tegi ta selle ettepaneku mulle seepärast, et tal endal olid olnud sõbralikud ja meeldejäävad suhted ühe eesti talu pererahvaga.

Puhkus selles sõbralikus ja lahkes perekonnas möödus kiiresti ja ma pidin Prezlausse tagasi sõitma. Sealne sõjaväeasutus määras mind ühe kohaliku õhutõrjepatarei (Heimatflaki) koosseisu, kust mulle järele tuldi ja me sõitsime linnast välja ühe tehase juurde, mille kaitsel see õhutõrjepatarei oli. Kogu selle patarei meeskond, kaasa arvatud juhtkond, koosnes kohalikest elanikest. Kahurimeeskonnad koosnesid 15-17 aasta vanustest poistest. Kahurirühmade ja meeskondade ülemateks olid üle 50 aasta vanad wachtmeistrid, gefreiterid ja obergefreiterid. Patarei ülemaks oli keegi üsna lihavate kehavormidega oberleutenant, kes oli ühe sealse suure talu (mõisa) omanik. Tehase naabruses oli suur barakk-laager, kus elasid nn. idatöölised, kes töötasid tehases ja ümberkaudsetes taludes.

Patareisse saabudes pidin kõigepealt minema tollele oberleutenatile oma saabumisest ette kandma. Teda huvitas detailideni minu senine teenistuskäik. Kõige lõpuks aga küsis ta, kas ma ka malet mängin. Kuuldes minu jaatavat vastust, muutus ta rõõmsaks ja pani kohe malendid lauale ning mäng läks lahti. Sain varsti malelaual selge võiduseisu, kuid siis tajusin, et võita kohe patareiülemat pole nagu sünnis ja ma lasksin partii tasapisi minna viiki. Tulemus rõõmustas teda väga, kuid samas vibutas ta mulle läbinägelikult sõrme ja nimetas mind kavalaks strateegiks.

Selline strateegia aga oli minu edasisel teenimisel patareis mulle igati kasulik, sest oberleutenant oli otse haiglaselt malehull ja kui teised õppust tegid, pidin ma tema juures malet mängima. Minu suhetest patareiülemaga sõltus aga ka läbisaamine kahurirühma wachtmeistriga, kelle rühma mind oli määratud ja kes suhtus minusse nüüd säästlikult ja vaatas nii mõnigi kord teenistuslikele eksimustele läbi sõrmede.

Kohe järgmisel päeval toimus patareiülema korraldusel minu sõjaliste oskuste kontrollimine. Ühest flakikahurist umbes paarisaja meetri kaugusele pandi üles tanki kujutisega märklaud ja mul kästi selle pihta üks lask teha. Tegelikult oli see minu esimene laskmine flakist üldse. Tuletasin meelde kogu Kiviõlis tankilaskmise kohta õpitu, sihtisin kahuri korralikult välja ja kandsin valmisolekust ette. Juhuslikult oli padrunisalves esimeseks juhtunud olema lõhkkuuliga mürsk ja kui see märklauda tabas, viimane otsekui pühiti minema. Selle lasuga oli aga minu ametikoht flakimeeskonnas otsustatud.

Tänu oberleutenandi malehaigusele, aga võibolla osalt ka minu õnnestunud lasule kahurist, pääsesin ma edaspidi sageli õppustest ja kahuri vuntsimisest, mille pärast flakimeeskond oli minu peale pisut kade. Kuid mingeid ütlemisi sellel pinnal ei esinenud, kuna sakslase kuulelikkus ja distsipliin olid lausa ülima totruseni kõrgel tasemel ja nad mõistsid, et ma ei viilinud mitte omal tahtel, vaid täitsin patareiülema käsku. Käsk aga oli saksa sõjaväes püha.

Pikapeal muutus elu patareis igapäevaseid toiminguid täites rutiinseks - ikka 24 tundi teenistuses ja teine samapalju vaba. Kui meie meeskond oli vaba, oli kahuril teine vahetus. Teenistusest vabal ajal läksid linnas ja lähiümbruses elavad kahurimeeskonnaliikmed koju. Kohale jäid vaid kaugemal elavad mehed.

Vabadel päevadel külas ringi hulkudes sain ma tuttavaks ühe kohaliku 17-aastase tütarlapsega, kelle kodu asus meie patareist umbes kolme kilomeetri kaugusel väikese metsajärve kaldal. Sealne maastik oli väga kaunis ja meenutas meie Otepää ümbrust. Sellest ajast peale veetsin ma oma vaba aja selles talus, kus ma varsti omainimeseks muutusin. Talus juhatas majapidamist umbes 45-aastane väga toimekas ja agar perenaine, kelle mees ja kaks poega olid sõjaväljal. Kodus olid 10-, 17- ja 20-aastane tütar. Selles talus töötas veel 10-15 “idatöölist”. Kõik noored mehed ja naised, keda perenaine käsutas ja juhendas.

Nii möödus mitu kuud. Vahepeal saabus minu kohta teade, et võin soovi korral patareist lahkuda ja ühineda teiste Eestist tulnud eesti lennuväe abiteenistuslastega. Patareiülem selgitas aga, et mul olevat kasulikum ikkagi sellesse patareisse edasi jääda. Sellest jutust paistis muidugi läbi patareiülema soov mitte kaotada oma malepartnerit. Olin temaga samal arvamisel, sest vaevalt ma kusagil nii head äraolemist oleks saanud, kui oleksin patareist lahkunud. Oberleutenant koostas vastava paberi, millele ma alla kirjutasin ja siitpeale jätkus minu teenistuslik malemäng.

1945.aasta kevadel läks aga elu patareis tuliseks. Peaaegu iga vahetuse ajal oli tulistamist, kui anti säru ülelendavatele vene lennukitele. Ühel päeval oli tugev õhurünnak ka meie tehasele ja patarei andis pidevalt tuld, nii et tuli mitu korda flakikahuri toru vahetada. Mitu lennukit said pihta ja langesid suitsusaba järele vedades silmapiiri taha.

Selle pommitamise ajal sai tehas tugevasti kannatada. Kogu ümbrus oli paksu suitsu täis. Ka meie flakirühmas ja kogu patareis oli kaotusi. Jäin selle pommitamise ajal ellu vaid tänu ühele saksa poisile, kes seisis minu kahuriistme taga ja kelle ülesandeks oli kahuri relvaosa lennukite ülelennul lafetil kiiresti ringi pöörata. Ta oli just kahuri ringi pööranud ja ma andsin tuld meist üle lennanud pommitajale, kui selja tagant kostis korraga mitu pommiplahvatust. Mulle vajus selga minu istme seljatoe taga seisnud sakslane. Ta oli saanud pommikillust surmava tabamuse selga. Kui teda poleks minu selja taga olnud, oleksin saanud mina selle pommikilluga pähe. Minu kahurisihikule aga kukkus üks käsi ja veidi kaugemale kõrvale maha üks pea. Taevast sadas alla veel muud prahti. Selgus, et üks meie flakirühma kahuritest oli saanud täistabamuse. Lennuki kuulipildujatulest said pihta teise kahurimeeskonna mitu meest ja selle wachtmeister sai surma. Seega jäi terveks vaid minu kahur ja see jätkas tule andmist. Selle pommirünnaku ajal kaotas meie patarei ligi poole oma isikkoosseisust. Neli või viis flakikahurit olid rivist välja löödud.

Ühel hommikul, kui ma just sättisin end patareisse minema, tuli perenaine ja ütles, et maanteel sõidavad vene tankid. Nüüd tõi üks peretütardest mulle oma venna erariided ja min ust sai pererahva tahtel ja kaasaaitamisel talus töötav “idatööline”.

Sain vaevalt riided selga tõmmata, kui õue sõitis autotäis vene soldateid. Pererahvas koos minuga aeti suurde peretuppa. Seejärel käidi läbi ja kontrolliti üle kõik ruumid ja kõrvalhooned. Läbi akna nägin, kuidas keldrist tassiti autole seal olnud toiduaineid. Tubades tehti põhjalik “puhastus”. Ilmselt otsiti väärisasju, sest naisperelt võeti ära kõik ehted, sõrmused ja käekellad. Kõik peeglid, kapiuksed ja kummutitel olnud nipsasjad peksti puruks. Siis tulid soldatid koos ohvitseriga meie juurde suurde elutuppa. Mind löödi püssipäraga kägarasse toanurka. Ohvitser rabas kümneaastase peretütre teises toas olnud diivanile ja hakkas vägistama. Soldatid olid samal ajal ülejäänud naispere kallal. Kui kõik olid oma tahtmise saanud, siis urineeriti kambas maas lamavate naiste peale ja sõideti minema.

Jäin esialgu “idatöölisena” edasi tallu. Kui hiljem hakati idatööliste laagrist mehi kojusõiduks rongile viima, ühinesin laagris olnutega. Meid sõidutati algul Varssavi äärelinna, kus moodustati eðelon ja, nagu sinnatooduile räägiti, ikka kojusõidu eesmärgil.

Jalgsi kodumaale.

Uidates vagunite vahel ringi, möödusin kolmest umbes 25-30-aastasest mehest, kes rääkisid omavahel eesti keeles. Ma polnud juba rohkem kui pool aastat eesti keelt kuulnud ja astusin meeste juurde. Meeste jutust selgus, et nad jälgivad juba pikemat aeg toimuvat ja kogu asi tunduvat neile kahtlasena. Nimelt tuubiti loomavagunid inimesi tihedalt täis ja seejärel suleti uksed väljast riiviga ja nende ette asusid soldatid püssidega.

Kuna üks kolmest mehest ütles enda olevat Narvast ja oskas vene keelt, siis saime teada, mida vene sõjaväelased omavahel rääkisid. Kõigile vagunisse minejaile korrutati, et kõik saadetakse ilusasti koju. Kuna aga vaguneid on vähe, siis tulevat end tihedalt kokku suruda, et kõik ära mahuksid. Kui aga vaguniuksed suleti, irvitasid soldatid omavahel, et küll Siberis jätkub ruumi kõigile.

Vaatasime, arutasime ja jõudsime järeldusele, et siit tuleb vaikselt jalga lasta. Nii me ka tegime ja hakkasime jalgsi Eestimaa poole astuma. Liikudes paralleelselt raudteega, väljusime õhtuhämaruses linnast. Ühel pimedal tänavanurgal aga sattusime ootamatult vastamisi vene ohvitseri ja teda saatnud soldatiga. Minu värsked teekaaslased tegutsesid välkkiirelt. Mõne sekundi pärast jooksime kiiresti sündmuskohalt minema, olles nüüd relvastatud nagaani ja vene automaadiga. Ka mina ei jäänud ehmunud pealtvaatajaks, vaid kahmasin kätte ohvitseri õlarihmaga kaarditasku. Kaaslased võtsid kaasa ka soldati seljas olnud seljakoti.

Liikudes kogu aeg paralleelselt raudteega, läbisime me mitu küla, enne kui metsani jõudsime. Seal otsisime endale sobivat kohta ööbimiseks. Äkki kukkusin ma pimedas ringi kobades mingisse süvendisse. Selgus, et see on kaitsekraav. Liikusime kobades mööda kraavi edasi. Minu kaaslased arvasid, et kui on kraav, siis peab siin kusagil kindlasti ka mingi punker olema. Leidsimegi punkritaolise süvendi, mis oli kenasti pealt kaetud. Ööbimiskoht missugune.

Uurides hiljem seljakoti sisu, avastasime selles kaks pätsi leiba, kääru suitsuvorsti ja kümmekond karpi lihakonserve. Meile, näljastele, oli see kui pidusöök. Lõpetanud kehakinnitamise, ütles üks teekaaslastest:

“Rännaku algus on üldiselt hästi korda läinud.” Ja siis kaaslase poole pöördudes:

“Kuule, uuri veel seda kotti, äkki on selles mingit suitsukraami?”

“Pole siin isegi tubaka lõhna”, vastas teine ja kirus: “ Kuradi, kurat! Annaks kasvõi pool kuningriiki ühe suitsu eest!”

Olin vahepeal avanud ohvitseri kaarditasku ja kätt sellesse pistes, leidsin mitu pakki vene paberosse. Oh seda õnne! Kaaslased pidid oma kaisutustega mind peaaegu ära lämmatama, et näe kui terane poiss, taipas ka ohvitseri kaarditasku kaasa haarata.

Hommikul uurisime kaarditasku sisu põhjalikumalt. Leidsime sealt kaardiplanðeti, mis meile otse marjaks ära kulus, ja kompassi. Kaart oli Varssavist kuni Leedu piirini. Koti põhjas oli aga minu kaaslaste suureks rõõmuks veel pakk narmastubakat. Samuti oli selles suur hulk kullast abielusõrmuseid, viis käekella ja umbes 2000 rubla vene raha. “See mees sai küll teenitud palga,” ütles üks minu teekaaslastest ja kõik nõustusid sellega.

Edasi liikudes polnud meil enam vaja Minski peale minevat raudteed jälgida, vaid nüüd hakkasime kompassi järgi end rohkem põhja suunas hoidma, et Leedumaale välja jõuda. Niiviisi edasi liikudes lõppes meil aga varsti toidumoon otsa ja me püüdsime seda üksikult seisvatest taludest juurde hankida. Kuid poolakad ei tahtnud meile niisama toiduaineid anda ja siin päästsid meid hädast ohvitseri kaarditaskust leitud sõrmused ja kellad.

Ühel päeval kohtasime üksikus metsatukas kahte meest, kes meie pihta püstolitest tule avasid. Kuid pihta nad ei saanud ja meie automaat tegi puhta töö. Saime oma relvastusele täienduseks veel neli püstolit ja nüüd olime kõik relvastatud.

Mõni päev hiljem aga pidasime maha tõelise lahingu. Meie vastaseid oli arvult kaheksa, seega kaks korda rohkem kui meid. Nemad märkasid meid esimestena ning avasid ootamatult meie pihta esimestena ka tule. Minu kõrval sammunud teekaaslane sai küljest haavata, kuid õnneks oli see vaid lihahaav. Ta jõudis kiiresti pikali viskuda, haaras mantli alt automaadi ja avas tule ning tabas korraga kolme vastast. Tulistamine aga jätkus. Lamasin ühe puu taga ja sihtisin hoolega. Sain oma nagaanist kahele pihta. Siis märkasin, et vastased püüavad kõrvale roomata, ilmse kavatsusega meid küljelt rünnata. Jälgisin nende liikumist hoolega ja nii kui ühe pea nähtavale ilmus, tulistasin ja tabasin. Viimasest sai jagu meie narvakas. Ootasime veel veidi aega pikali olles end varjates, et võibolla ilmub veel mõni kusagilt välja, kuid kõik jäi vaikseks.

Kes need olid ja kuhu läksid, seda me ei saanudki teada. Tol ajal liikus metsades ringi igasugust inimesi. Meeste taskutest ja kottidest saime jälle mitmesuguseid väärisasju ja käekelli, mis meile meie edasisel teekonnal ära kulusid. Selles lahingus jäi ülekaal meile tänu meie automaadile. Olgu aga märgitud, et laskmine igasugustest relvadest, eriti aga püstolist, istus mulle hästi. Seda kinnitasid aastaid hiljem saavutatud tulemused laskevõistlustel, kus ma püstolist laskjana olin alati medalisaajate hulgas. Sain tookord ka oma teekaaslastelt kiita. “Vaat kus kuradima poisinaga, ikka pauk ja puusärk!”, kiitsid nad.

Edasi pidime liikuma ülima ettevaatlikkusega, mistõttu see ka aeglasemalt toimus. Meie kiiret liikumist takistas ka meie haavatud kaaslase seisund. Tema küljehaav läks mädanema ja tal tekkis kõrge palavik. Olime sunnitud kohalikelt inimestelt arstiabi otsima, mille eest tasusime väärisasjadega.

Hiljem metsas edasi liikudes kohtasime ka mitmesuguseid grupeeringuid, üksikuitajaid ning vastassuunas liikujaid. Kuid olles nüüd ülimalt ettevaatlikud, jõudsime me alati esimestena nende eest varjuda.

Minnes ühel päeval ühte metsaäärsesse tallu toitu hankima, selgus, et oleme jõudnud Leedumaale kuhugi Kaunase piirkonda. Talu peremees oli teeninud saksa sõjaväes ja me saime temalt meie jaoks väga väärtuslikku informatsiooni toimunu ja toimuva kohta. Andsime talle ära oma relvad, jättes igaüks endale vaid väikese brauningu, mille me jalasääre külge sidusime. Järele jäänud ehteasjade ja kellade eest varustas too talumees meid kõige vajalikuga, saatis meid Kaunaseni ja sokutas seal Riia rongi talle tuttava vagunisaatja hoole alla. Riias muretses too vagunisaatja meile rongipiletid Eestisse minevale rongile. Valga jaamas lahkusin rongilt. Minu teekaaslased sõitsid veel edasi.

Tagasi kodumaal.

Neid toredaid poisse pole ma hiljem enam kohanud. Oma perekonnanimesid nad ei öelnud ja omavahel suhtlesime me vaid eesnimedega, mis on nüüd samuti ununenud. Teadsin neist vaid, et üks nende hulgast oli pärit Narvast ja kaks Ida-Eestist. Kuna nad kõik olid minust aastat kümme vanemad, siis nüüd, mil ma neid ridu kirja panen, peaksid nad olema kusagil kaheksakümne piirimail. Neile meestele võlgnen ma oma kojujõudmise. Sest kui ma neid poleks tookord kohanud, ei tea, kuidas oleks kujunenud siis tollal veel naiivse kuid enneaegselt täiskasvanuks saanud poisikese saatus.

Juba kodus olles ma kusagil väljas ei käinud ega kellelegi end ei näidanud. Mõne aja möödudes võtsin kaasa oma sünnitunnistuse, ainukese isikut tõendava dokumendi, lahkusin kodust ja siirdusin Pärnusse. Sain end Pärnu Metsatööstuskeskuses metsamaterjalide valvurina tööle vormistada Waldhofi laoplatsil. Mulle anti üks vana püssiloks, paarkümmend padrunit ja väike sõudepaat. Mingisuguseid raskusi või sekeldusi mul tööle vormistamisega ei olnud. Töökoha abiga sain endale ka passi.

Neist aegadest meenub mulle üks iseäralik juhtum. Ühel päeval tulid laoplatsile kaks talumeest hobuse ja vankriga ja küsisid, kas nad võivad seal peatuda, kuni nad linnas ära käivad. Mis mul selle vastu oli, olgu pealegi. Nad ajasid oma hoburakendi propsiriitade vahele. Üks meestest läks linna, teine jäi vankrisse ootama. Mõne aja pärast tuli linna läinud mees tagasi koos grupi vene soldatitega. Selgus, et mehed müüsid neile odavat puskarit. Peagi said meeste nõud tühjaks ja nad sõitsid minema.

Hiljem räägiti rahva hulgas, et ühes vene väeosas olevat paljud soldatid saanud raske mürgituse seebikiviga segatud puskarist ja mitmed olevat isegi ära surnud. Küllap oli see metsavendade külakost nõukogude okupatsioonivägedele.

Sügisel uurisin koolitee jätkamise võimalust. Sõja ajal Pärnu Kaubanduskoolis õppides sain ma toetust tolleaegselt Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) organisatsioonilt, kes andis tasuta riietuse, maksis kinni õppemaksu, internaadis elamise ning toitlustamise. Rääkides sellest koolis, soovitati mul pöörduda Linna Täitevkomitee poole. Läksingi esimehe jutule.

Vastuseks minu abipalvele sain sellelt medalite plekikolina saatel püsti karanud võimumehelt kaela sellise hunniku vulgaarset sõimu, millist ma varem polnud kuulnud. Rusikaga lauale põrutades sõimas ta mind faðistide käsilaseks ja p…elakkujaks ning jultunud tüübiks, kes julgevat nõukogude võimult veel toetust küsida. Ei hakkavat tema koolitama faðistidega koostööd teinud inimesi. Ametiõppimise asemel olevat minu kooliks kraavikaevamine ja jutul lõpp.

Nii lahkusin häbistatuna selle võimumehe kabinetist, küsides endalt, kas see süljeprits oleks saanud infarkti, kui oleks teada saanud, kust ma äsja just olin tulnud.

Hiljem lugesin Pärnu ajalehest avatavast merekoolist, kus nii elamine, õppimine, riietus kui ka toitlustamine toimub riigi kulul. See oli just see, mida vajasin ja ma ei kõhelnud hetkekski sellesse kooli astumast. Nii sai minust Pärnu Merekooli kursant.

Selles koolis oli veel teisi lennuväe abiteenistuses olnud poisse ja meid sidus ühine vaikimine, mille pikkuseks kujunes ligi pool sajandit. Reetureid meie hulgas ei olnud, vaatamata isegi sellele, et mitmed neist oma edasise elu korraldamisel olid sunnitud astuma parteisse ja töötasid juhtivatel kohtadel. Oli isegi juhuseid, kus kardinaalselt oma poliitilisi vaateid muutnud ja kommunismi ideid (kas formaalselt?) toetanud mees vaikis ja isegi abistas vajaduse korral oma kunagisi relvakaaslasi. Need olid ülimalt keerulised ajad, mille kõigile küsimustele pole võimalik anda must-valget vastust.

Pärast merekooli lõpetamist sõitsin merd mitmel Eesti Merelaevanduse kaubalaeval. Samal ajal jätkasin mereasjanduse õppimist laevakaptenite vahetul juhendamisel merelt lahkumata. Selline õpetamine oli laevakaptenitele Tallinna Merekooli poolt vormistatud ja neile maksti selle eest lisatasu.

Nii elasin ma sisse järgnev pool sajandit Eestimaal valitsenud nõukogude okupatsioonirežiimi.