Ülo Karula

 

ÜLO KARULA

Ülo Karula pärit Pärnu linnast. 1944. aasta. augustis astus vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse ja suunati teenima Pärnus asunud Saksa 127. õhutõrjepataljoni helgiheitjate rühma. Pärnust taandus Kuramaa "kotti", kus oli Vindavi sadamalinna ja Salduse lennuvälja kaitsel. Kuramaa "koti" kapituleerumise järel langes venelaste kätte sõjavangi ja viidi ühte Kaukaasias asunud vangilaagrisse, kust vabanes 1947. aastal..

***

Kui 1944. aasta augustis hakati Pärnus lennuväe abiteenistusse võtma 1927. aastal sündinud noormehi, sai kutse vastuvõtupunkti ilmumiseks ka minu sõber Leo Ints. Leo kutsus ka mind kaasa. Kuna ma olin sündinud 1929. aastal, oli mul lennuväe abiteenistusse astumiseks vaja vanemate kirjalikku nõusolekut. Oma emalt polnud mul lootustki seda saada. Kuid siis tuli mulle appi koolivend Oskar Kask, kes samuti oli noorem ja kes tegi nii endale kui ka mulle korralikud “vanemate allkirjadega” nõusolekud.

Läbinud mõlemad õnnelikult vastuvõtukomisjoni, viidi meid Pärnust rongiga Tallinna ja sealt saksa sõjaväeautodel Pirita-Kose kogunemislaagrisse, kus saime selga vormi ja jagati välja muu isiklik varustus. Elasime paar päeva Konstantin Pätsi Vabaõhukooli taga olnud puubarakkides ja käisime iga päev Pirita jões ujumas. Paaril korral tehti meile ka riviõppust. Seejärel toodi kõik Pärnumaa poisid Pärnusse tagasi, kus need saksa 127. õhutõrjepataljoni patareide vahel laiali jaotati. Suuremad ja tugevamad poisid saadeti raskepatareidesse, kus relvadeks olid 88- mm kahurid, väiksemad ja kõhnemad aga 37- ja 20-mm kahurite ning helgiheitjate peale. Mind määrati helgiheitjarühma “Cesar”, kus peale minu olid Leo Ints, Väino Vainberg, Kalju Kaljapulk, Elmar Künnap ja veel mitu poissi Torist ja Tootsist, kelle nimed kahjuks olen unustanud. Peale nende oli seal veel keegi Saidla-nimeline poiss, kes enne meie Pärnust ärasõitu põgenes. Meie helgiheitjarühm asus Pärnus Kaevu ja Oja tänavate vahelisel maa-alal. Seal saime me ka oma esimesed õppused.

Olime Pärnus 22. septembrini 1944. Päev enne Pärnust lahkumist tulid meie väeossa paar SS-vormis eestlast ja viisid endaga kaasa minu koolivenna Arnold Hooki. Üks SS-meestest oli tema vend. Sel ajal valvasid sakslased eesti poisse juba tugevasti, kuid sellest hoolimata hiilisid kaks Tori poissi end telkmantlitega varjates mööda kraavipõhja sakslasest tunnimehest mööda ja põgenesid.

Veel paar päeva varem käisin ma koos sõber Leoga linnas. Meid võttis kaasa sakslasest allohvitser Sahvnes, kes läks markitendri järele. Kuna aga markitendrit enam ei antud, saatis allohvitser meid väeossa tagasi, jäädes ise linna. Möödudes endisest Kawe kommivabrikust, nägime inimesi vedamas vabrikust välja kaste ja karpe kompvekkidega. Otsustasime Leoga, et võtame ka vabrikust üht-teist kaasa. Kuid kõik oli juba ära viidud. Lõpuks leidsime ühe suure vaadi ja veeretasime selle käru peal üle Pärnu Suure silla kuni Kaevu tänavani välja, kus asus ka minu kodu. Seal lõime vaadil põhja alt ära ja leidsime sellest hästi hapu õunamoosi. Peagi vedasid ümbruskaudsete majade naised selle ämbritega minema.

Käisime Leoga mõlemad veel kodudes ja läksime siis väeossa tagasi. Ehkki meil oli siis võimalus koju jääda, ei tulnud see meile mõttessegi. Väeosas oli aga sel ajal eesti poiste üle sisse seatud juba tugevdatud valve ja keegi ei pääsenud enam välja.

Ühel septembriõhtul pommitasid vene lennukid Pärnut ja linn oli taevas rippuvatest “jõulupuudest” valge. Sel õhtul korjasid sakslased kõigilt eesti poistelt ära jalanõud ja meid pandi luku taha. Umbes kesköö paiku aga anti meile jalanõud tagasi ja käsutati välja juba ootavatele autodele.

Lahkuv autokolonn sõitis mööda Kaevu tänavat ja möödus minu kodumaja valgustamata akendest. Hetkeks peatusid autod Pärnu sadamas ja me arvasime juba, et meid viiakse laevale. Kuid siis sõit jätkus ja varsti jäi pommitamist tekkinud tulekahjude kuma seljataha.

Enne Ruhjat ärgitasin ma ühe metsapeatuse ajal Leod põgenema, kuid tema ei saanud oma sinelit magava sakslase külje alt kätte ja soovitas mul üksi minna. Üksi ma aga minna ei tahtnud.

Teekond Kuramaale.

Ruhjas jäime peatuma ühel poolringis maa sisse ehitatud barakkide esisel väljakul. Panime oma helgiheitjad ja generaatorid töökorda. Barakkide tagant läks läbi raudtee ja äkki hakkasid saksa minöörid seda õhkima. Nüüd oli selge, et raudteega me enam edasi minna ei saa. Õhtu eel aga läks päris sõjaks. Taevasse ilmusid vene lennukid ja linna hakati tulistama kahuritest. Linnas algasid tulekahjud. Otse meie kõrval süttis põlema suur mitmekordne puumaja, mis põles kui küünal. Kõikjalt ümberringi kostis tulistamist. Sakslased panid meie helgiheitjatele ja generaatoritele igaks juhuks alla lõhkelaengud ja wahtmeister läks ärasõiduks autosid otsima. Meie Leoga läksime samuti linna, et sealt relvi leida. On lausa ime, et sakslaste “ketikoerad” meid linnas maha ei lasknud. Polnud meil ju siis veel mingeid dokumente.

Autod saabusid alles vastu hommikut. Meie rühma jaoks mõeldud veoauto kast oli täis raudvaate. Haakisime oma helgiheitja autole järele ja ronisime ise vaatide otsa. Ruhjast Mazsalasa suunas väljuv maantee oli täis saksalaste taanduvaid väeosi, mistõttu edasi sai liikuda vaid väga aeglaselt. Liikusime vist paralleelselt rindega, sest kogu aeg vingusid õhus kuulid ja ümberringi lõhkesid mürsud. Ühel teeristil pööras meie auto valele teele. Märkasime seda alles siis, kui olime juba 5-6 km edasi liikunud. Et maanteel ringi pöörata, tuli auto haagises olev helgiheitja lahti päästa. Kuid äkki andis autojuht gaasi ja auto tormas ilma meieta minema. Jäime helgiheitjaga üksi teele. Pöörasime selle käsitsi ringi ja jäime ootama. Pärast pikka ootamist ja palumist võttis üks auto meid lõpuks kaasa ja toimetas Mazsalaca raudteejaama. Seal laadisime oma “lambi” raudteeplatvormidele ja sõit läks Riiga.

Jõudnud Riia jaama, läksin endale joogivett otsima. Äkki kuulsin ühe aeglaselt jaama läbiva rongi vagunitest valju eestikeelset juttu. Jooksin vaguni kõrvale ja küsisin, kust mehed tulevad. “Ülemiste lennuväljalt,” kõlas vastus. Pärisin neilt, kas nad teavad midagi minu vennast, kes teenis Ülemiste lennuväljal tehnikuna. Kuid teda ei teatud. Aastaid hiljem, kui taas oma vennaga kohtusin, selgus, et ta oli siiski samal ajal Riias olnud.

Riia raudteejaamast viidi meid kohe Riia randa. Sealse kauni männimetsa all olnud uhked suvilad olid inimtühjad. Ühte sellisesse villasse sättisime end sisse. See maja oli nagu äsja maha jäetud. Isegi toit oli kapis. Tundsime end seal õhtuti kaarte mängides ja pehmetes voodites magades üsna mugavalt. Sellist “härraste” elu jätkus aga vaid nädalaks. Ühel päeval viidi meid häirekorras rannaluidetele, kus paigutasime oma helgiheitjad pajupõõsaste vahele ja hakkasime öösiti merd valgustama, kust oodati venelaste dessanti. Nelja päeva pärast sõitsime edasi Tukkumsi.

Tukkumsis ööbisime ühes linna servas olnud majas. Selle peremees, endine maadleja, kiitis eestlasi Lurichi ja Jaago vägitegude eest. Kas me ise tol ajal neist meestest midagi teadsime, on üsna küsitav.

Vindavis.

Edasi läks meie teekond Vindavi sadamalinna suunas, kuhu jõudsime ühel septembri pärastlõunal. Üle pika aja olid kõik meie väeosa helgiheitjate rühmad jälle koos. “Anton” rühma poistest mäletan Elmar Laagust, Oskar Kaske, Arseni Kütti ja Gunnar Holmi – kõik Pärnu poisid. “Berta” ja “Dora” rühmades teenisid põhiliselt Tori ja Tootsi poisid, kelle nimed olen kahjuks unustanud.

Lõime ühel platsil oma telgid üles ja kuna väliköök oli kadunud ja kõigil kõhud tühjad, läksid mõned poisid seejärel linna söögipoolist hankima. Varsti tulidki nad tagasi, tuues kaasa mõned kanad ja ühe lamba. Väino Vainberg oli lihuniku poeg ja sai lamba ning kanadega suurepäraselt hakkama. Järgmisel päeval käis üks lätlane oma lammast taga nõudmas, kuid mida polnud, seda polnud.

Meie helgiheitjate rühmad paigutati laiali ümber Vindavi linna. Meie helgiheitja rühm asus positsioonile otse mere kaldal Venta jõe paremkalda muuli otsa juurde. Sinna, paarikümne sammu kaugusele muulist rajasime oma helgiheitjale ümmarguse stellungi. Selle vahetusse lähedusse kaevas iga mees endale killukaitseaugu. Veidi maad eemale rajasime endale suure ja sügava punkri. Selles oli kolm ruumi, mis olid meile üsna mugavaks elamispaigaks.

Punkri ehituse ajal tekkis tüli sakslasest relvuri gefreiter Hessi ja minu sõbra Leo vahel. Hess oli üsna noor, kuid talumatult ülbe käitumisega ja püüdis teisi alavääristada. Tal oli kombeks igal ajal ja igas olukorras pauguga “püksituult” lasta. Kaevasime parajasti sügavat punkrisüvendit. Oli päikesepaisteline ja palav päev ning all augus üsna umbne. Järsku laskis Hess pika peeru. Selle peale kummardas Leo tagumikuga Hessi poole ja lasi sellise käraka, et sakslane lausa võpatas. Punkrikaevikus aga lehvis vänge “reseeda” lõhn. Gefreiter Hess läks näost üleni punaseks. “Ah du Estnische Schwein!” (ah sina eesti siga), karjus ta ja püüdis mööda kaevikuseina üles ronida. See aga ei läinud tal korda ja pöördunud Leo poole, lõi ta teda jalaga. Seejärel õnnestus tal august välja saada. Augus hakkasid kõik laginal naerma. Naer aga vaibus otsekohe, kui nägime vihast välkuvate silmadega ja ropult vanduvat Hessi augu serval automaatpüstoliga vehkimas. Kohe rabises terve valang kaeviku vastasseina. Võib-olla oleks too sakslane oma vihas meid kõiki tapnud, kui allohvitser Sahvner poleks tal relva käest ära rebinud. Varsti pärast seda juhtumit saadeti Hess meie juurest minema. Hiljem kuulsime, et ta oli viidud “Dora” rühma. Sõber Leo “vahutas” pärast seda veel hulk aega ja lubas Hessi sõelapõhjaks teha.

Meist vasakul asus üks 3. patarei 37-mm kahurirühm ja jõe pool vierlingi (neljatoruliste) kahurirühm. Meie positsioonist paremale jäi 88-mm raskepatarei, kus teenisid mulle tuttavad Pärnu poisid Evald Paan ja Harri Schants. Otse meie taga asusid pikad ja madalad laohooned. Ühe järjekordse pommitamise ajal said need laod tabamuse ja me tõime sealt endale suure hulga mitmesuguseid konserve ja ühe tõllaratta suuruse juustukera.

Oktoobri teisel poolel viidi meie kõrval olnud kahurirühm häirekorras minema. Hiljem kuulsime, et nad olid viidud Sõrve poolsaarele, kus nad võtsid osa sääl toimunud viimastest lahingutest.

Meid viidi varsti Kolka poolsaarele, kus pidime mõned ööd merd valgustama. Kas oli see õppus, või kardeti sealt tõepoolest venelaste dessanti, jäigi teadmata.

Novembri lõpus olime pealtnägijaiks, kuidas vene allveelaev laskis põhja Vindavist väljunud suure reisilaeva, millel oli palju sõjapõgenikke. Õhtuhämaruses olid merel toimunud plahvatused hästi näha. Järgmisel päeval tõi meri randa palju põgenike kraami ja kaks hukkunut. Matsime nad randa liivaluidete vahele.

Vindavi linna pommitati tavaliselt öösiti. Pidime siis oma helgiheitjatega jõudu mööda kaasa vehkima ja “küünaldest” valgustatud taevast pommitajaid otsima. Päevaste õhurünnakute korral meie teeneid ei vajatud, mistõttu saime päeval sageli linnas käia. Nii käisime me ükskord kolme poisiga fotograafi juures ja lasksime end pildistada. Need olid ainukesed lennuväe abiteenistuse vormis pildid, millest üks on teinud kaasa kõik hilisemad rännakud mööda vangilaagreid ning on tänaseni säilinud.

Tol korral fotograafi juurest tulles jalutasime me niisama mööda tänavaid. Seal kõnetas meid üks sakslane. See oli hästi sõbralik mees, kes pajatas endast ja päris üht-teist ka meie kohta. Lahkumisel soovitas ta meil külastada linna avalikku maja.

Sõber Leo haaras sellest mõttest kohe kinni ja tiris meid Väinoga kaasa juhatatud maja juurde. Asi lõppes aga mulle kurvalt. Leo ja Väino lasti sisse, mulle aga öeldi: “Du bist noch Kinder !” (Sa oled alles laps) Marssisin siis maja ees kui vahisõdur edasi-tagasi, kuni poisid sees lõbutsesid.

Möödusid 1944. aasta jõulud ja saabus 1945. aasta. Uusaasta hommikul sööstsid mere poolt linna kohale kaks vene hävitajat. Need tegid linna kohal tiiru, lehvitasid tiibadega ja olidki läinud. Sel hommikul ei kostnud ühtegi kahuripauku ega pommiplahvatust.

Rindele lähemale.

Jaanuaris läksid ilmad külmaks. Meie elu aga üsna kuumaks. Kuu keskel lahkusime Vindavist ja kõik meie neli helgiheitjat viidi Salduse linna lähistele rindelennuvälja äärde, kus me asusime selle kaitsele. Paigutasime oma helgiheitjad ühe oja kaldale üles. Hakkasime me endale oja kaldale külmunud pinnasesse uut punkrit rajama. Seni aga elasime ühe talu väikeses saunas.

Raiusime päeval maad ja öösel sõdisime. Külmad talveööd ja pidevad öised häired olid väsitavad ja on tänaseni meeles kui ühed raskemad kogu sõja vältel. Kui punker valmis sai, läks elu veidi kergemaks. Nüüd sai päeval ka veidi magada. Öösiti kollitasid meid ja lennuvälja venelaste U-2-ed. Need nn. piimavedajad lendasid igasuguse ilmaga, välja arvatud vaid siis mitte, kui pilved päris metsalatvadeni ulatusid. Helgiheitjatel oli raske neid valgussõõris hoida. Valgusringi püütud lennuk tegi järsku ületiiva pöörde, lülitas mootori välja, planeeris siis mõni aeg vaikuses ja hakkas seejärel hoopis teises kohas plärisema.

Märtsis tuli meie rühma üks uus saksa poiss. Ta oli määratud Vindavis meie juurest ära jooksnud Elmar Künnapi asemele. Tolle sakslase nimi oli Rosenberg ja ta kandis hästi paksude klaasidega prille. Kuna ta oli üsna vaikne ja arglik, ristisime ta peagi hüüdnimega “Rosmanjak, keine angst!”

Väliköök, kust me toitu saime, asus lennuväljal, meist umbes kolme kilomeetri kaugusel. Käisime kordamööda toidu järel. Köögi juures kuulsime ka värskeid rindeuudiseid. Ühel päeval oli minu kord toidu järele minna. Seljakott seljas ja kuus kolmekaupa kokku pandud toidunõud käes, astusin köögi poole. Parajasti räägiti köögis, et Läti SS-diviis olevat rindel katkuda saanud ja seda olevat teinud venelaste poolel sõdivad eestlased. Lätlasest kokk lubas mulle naha peale anda. Veidi aega veel tühjast-tähjast lobisenud, asusin ma tagasiteele.

Et teed veidi lühendada, võtsin suuna otse üle kesapõllu oma helgiheitja peale. Kuulsin küll ka lennuki undamist, aga ei pööranud sellele tähelepanu. Siis kuulsin tulistamist. Pöörasin end ringi ja nägin, kuidas üks venelaste ründelennuk madalalt otse minu suunas lendas ja tulistas. Viskusin pikali just sel hetkel, kui kaks kuulipildujate valangujutti minu kõrvalt pikki põldu mööda vuhisesid. Tõusin püsti ja nägin, kuidas lennuk tegi pöörde ja uuesti minu suunas lendas. Viskusin jälle pikali maha ja nägin kuidas kaks tuiskavat mullajutti koos lennukiga minu poole tulid. Jäin põllule lamama ja kui lennuk kaugenes, kuulsin saabunud vaikuses, kuidas miski kuskil mulksub. See oli paks, tärniline makaronisupp, mis auklikuks lastud katelokist välja voolas.

Möödusid kuud. Aeg-ajalt kostis rindelt üsna tugevat kõminat. Oli alanud venelaste kevadine suur pealetung. Meie kõrval asunud sakslaste lennuvälja pommitati nüüd nii öösel kui ka päeval. Ühe allatulistatud vene lennuki lenduriks oli naine.

Siis jõudis meieni teade, et Punaarmee on jõudnud Saksamaale. Mai algul ülendati kõik eesti poisid kanoniirideks. Mind aga ei ülendatud, kuna olin liiga noor. Mai esimestel päevadel anti kõigile käiselindid nimetusega “Kurlandkämpfer” (Kuramaa võitleja).

7. mail saabus käsk kõik asjad kokku panna ja olla valmis ärasõiduks. Õhtu eel saabusid autod ja me asusime teele Liibavi sadamalinna poole. Kusagil meist paremal toimus äge pommitamine ja taevas oli tulekumast valge. Allohvitser Sahvner arvas, et pommitatakse Kuldigat. ¹)

Kesköö paiku jõudsime Liibavist põhja poole mereranda, kus asusime positsioonile otse selle kõrgele kaldapealsele. Varustuse autodelt maha laadinud, tegime endale ühte pommiauku magamisasemed. Hommikul aga hakkasime punkrit ehitama. Umbes keskpäeval läksin ma lähedal asunud lennuväljale, mille kaitseks meid oli sinna toodud, et ehitatavale punkriahjule üht detaili otsida. Teel tuli mulle vastu meie wahtmeister ja käskis mul kohe tagasi minna ning allohvitser Sahvnerile öelda, et sõda on lõppenud.

Nüüd läks meie peatuspaigas lahti hirmus trall. Paugutasime oma ainsat relva - postil käimise karabiini. Siis andis allohvitser meile oma automaadi ja me lõime karabiini mere äärde vee piirile maa sisse püsti ning andsime selle pihta automaadist tuld, nii et pilpad lendasid.

Raske valik...

Kui rõõmupuhang oli möödas, hakkasime arutama, mida edasi teha. Otsustasime, et venelaste kätte me end vangi ei anna. Läksime poistega suurele maanteele, et üritada sõita mõne autoga Vindavi sadamasse. Olime kuulunud, et sealt pidi mingi laev Rootsi minema. Kuid meid ei võetud ei Liibavi ega Vindavi poole minevaile autodele, mis kõik olid täis lahkuvaid saksa soldateid.

Nüüd otsustasime minna lennuväljale. Sealt tõusid parajasti üles mitu lennukit järjest. Saime end kaubelda ühele transpordilennukile ja pidime juba lennukisse minema, kui sinna sõitsid autoga mitu kõrget ohvitseri, kes püstoleid paugutades ajasid lennukite juurest ära kõik sinna kogunenud sõjaväelased ja lendurid. Olevat Dönitzi käsk - jääda kõigil paigale ja siin kapituleeruda. Ei jäänud muud üle, kui minna oma endisesse asukohta tagasi.

Järgmisel päeval hakati ühe põllu servale relvi kokku koguma. Peagi maandus sinna üks venelaste “metsavaht”. Sellest väljunud lühike, tüse vene major ja tema noorevõitu lendur võtsid saksa ohvitseridelt vastu raporti, kahmasid siis telgiriidel olnud käsirelvade hunnikust mõned püstolid ja tegid minekut.

Meie aga marssisime oma üksuse wahtmeistriga eesotsas Aizpute asulasse. Jõudsime sinna hetkel, kui autodelt jaotati igasugust kraami ja toiduaineid. Võtsin endale mõned konservid, ühe suure sineli ja kamalutäie saapapaelu (!?). Nüüd hakkas Elmar Laagus organiseerima helgiheitjatel teeninud eesti poiste kojuminekut. Teele asudes oli meie wachtmeister Laagusele öelnud: “Minge, kuni pole veel hilja”.

Asusime tõsimeeli teele. Meid oli kaksteist või kolmteist eesti poissi. Kõik vormis, seljakotid seljas ja südames kindel soov koju jõuda. Kuna ilm oli väga kuum, siis pidin oma raske sineli juba esimese kilomeetri järel minema viskama.

Kui olime marssinud umbes 6 või 7 kilomeetrit, tegime tee ääres ühe kivist hoone varjus väikese puhkepeatuse. Äkki kihutasid sinna mootorratastel kolm vene soldatit. Need panid meid näoga seina poole seisma ja lubasid maha lasta, kui kelleltki leitakse relvi. Mingit relva nad ei leidnud, kuigi Elmaril oli alles püstol. Seejärel rüüstasid venelased meie seljakotid, lasksid automaatidest paar valangut üle meie peade hoone räästasse ja kihutasid siis minema. Meist aga enam edasiminejaid polnud. Tagasi jõudnud, muigas wachtmeister Sahvner lausudes: “Hiljaks jäite”.

Sõjavangis ja tööpatis.

Läksime koos sakslastega Vainode laagrisse. Seal laulsid need veel “Heimat, deine Sterne” ja viidi seejärel kaugele Venemaa lugematutesse vangilaagritesse. Eestlased aga viidi Vainode “nõukogude rahvaste” laagrisse.

Vainode laagris toimunud ülekuulamistel tunnistasin ülekuulajale, et olen 1927. aastal sündinud - seega siis kaks aastat vanem, kui ma tegelikult olin. Saatuse tahtel jäime Leo ja Väinoga kolmekesi kokku ja vantsisime pikas sõjavangide rivis Vainodest Jelgava laagrisse. Jelgavas läksime Leoga lahku. Tema viidi ühte Moskva lähistel asunud põlevkivikaevandusse, mind koos Väinoga aga läbi Ukraina ja mööda Musta mere rannikut Kaukaasiasse Kutaisi linna lähistele, kus hakkasime ehitama juba enne sõda alustatud Kolhiida autotehast.

Elasime laagris, kus toit oli üsna vilets ja seda tuli kõrvalt juurde hankida. Ehitatava tehase juures seisid Saksamaalt sõjakahjude katteks toodud Opeli autotehase seadmed. Keerasime nende küljest ära kõik väiksemad elektrimootorid ja andsime ühe venemaa-eestlasest konvoisoldati kätte, kes need siis linnas maha müüs. Vastutasuks tõi ta meile leiba. Kuid varsti see eestlane kadus jäljetult ja meie äri katkes.

Elu laagris oli raske. Vangide hulgas hakkasid levima mitmesugused kõhuhaigused, millesse paljud surid. Selles laagris oli neli Lihula lähedalt, Karuselt pärit meest, kes olid sakslaste käsul hobuseid Kuramaale viies jäänud sulgunud kotti, kust venelased nad Kutaisi laagrisse tõid. Kõik neli surid üksteise järel verisesse kõhutõppe. Matsime Väinoga koos nad maha. Püüdsime nad hästi sügavale matta, sest madalasse hauda maetud laibad kaevasid ðaakalid öösel välja.

Peagi läksid meie teed Väinoga lahku. Mind viidi ühte teise laagrisse, mis asus töötsooni teises otsas. Nägin Väinot veel 1946. aasta suvel traataiaga eraldatud laagrihaigla õuel. Ajasime mõne sõna juttu. Temast oli järel vaid luu ja nahk ja talle oli antud töögrupi neljas kategooria, millega lasti tegelikult vange laagrist koju. Ta rõõmustaski, et saab varsti koju. Hiljem rääkis Pärnu poiss Karl Holm, kes samuti invaliidsuse tõttu laagrist varem vabastati, et Väino Vainberg suri teel koju ja maeti kuhugi Tbilisi linna lähistele.

1946. aasta septembris vabastati kõik eesti, läti ja leedu sõjavangid laagritest ja suunati teenima tööpataljonidesse. Sattusin koos kahe leedulase ja seitsme lätlasega Kutaisi linna, kus ehitasime elamuid. Sain sõbraks umbes endavanuse lätlase Armisega, kellega töötasime koos ja käisime mõnikord Kutaisi turul. Tasapisi kosusime laagris saadud tervisehäiretest. Elasime kümnekesi omaette barakis. Päeval saime süüa ehituse juurest köögist. Õhtul aga pidime endale ise toitu valmistama. Meie söögiisu oli kohutav.

Siis aga sain kusagilt nakkuse ja jäin kõhutõppe. Poisid toitsid paar nädalat mind ainult põletatud leiva ja mineraalveega. Olin pooleldi teadvuseta. Mind läbi vaadanud arst oli kehitanud vaid õlgu ja öelnud, et pean ehk vastu. Pidasingi. Tänu Armisele ja teiste poiste ennastohverdavale hoolitsusele tuli eluvaim tagasi. Pärast seda olin paar nädalat veel kanapime, kuid hea toidu ja puuvilja abil kadus ka see tõbi varsti. Pärast paranemist anti mulle ehitusel kergem töökoht. Sain kööki kokaabiks.

Vabanemine.

Nii jõudis kätte 1947. aasta. Jaanuaris tuli töökohta ametlik teade, et kõik Baltikumist pärit mehed lastakse suunamiskirjaga tööle oma kodumaale. Sain suunamiskirja Kohtla-Järve kaevandusse. Enne ärasõitu anti ka uued vatiriided, millised ma aga kohe toidu hankimise eesmärgil maha müüsin.

15. jaanuaril sõitsime kümnekesi Kutaisist välja. Tbilisis jäid leedulased meist maha, kuna nad ei saanud sõidupileteid komposteerida. Meile komposteeriti piletid kuni Rostovini. Rostovisse jõudsime näljastena, sest kaasa antud kuivtoit oli ammu otsa lõppenud ja raha ära kulutatud. Pealegi oli seal külm. Igatsesime taga oma mahamüüdud vatiriideid ja otsisime jaamahoones soojemat kohta. Neli päeva tuli järjekorras seista, enne kui õnnestus komposteerida sõidupilet Moskvani. Seegi õnnestus vaid minul ja Armisel. Kõik teised lätlased pidid maha jääma.

Vagunis saime kohad kõige ülemisel pakiriiulil. Sealt vaatasime pealt, kuidas vagunis seltskond vene naisi sõid ja jõid. Üks naistest halastas meie peale ja murdis meile mõlemaile tüki kartulitest küpsetatud leiba. Moskva jaamas naeratas meile õnn. Leidsime ühe pingi alt pool pätsi leiba.

Kuna Armis sõitis Riiga, otsustasin ka mina üle Riia Tallinna sõita. Riias jätsime Armisega hüvasti ja lubasime üksteisele edaspidi kindlasti veel kohtuda. Kahjuks ei toimunud seda aga enam mitte kunagi.

Ületanud Läti piiri ja kuulnud minu lugu, kostitasid eestlastest vagunikaaslased mind ohtrasti. Jõudnud Tallinna, otsustasin ma Kohtla-Järvele mitte minna. Tallinnas õe juures pesin kõigepealt maha sõjaaja ja laagriaastate kõntsa. Siis küsisin õelt veidi kastoorõli.

Minu kojusõit läbi Venemaa lõputute avaruste oli kestnud ühtekokku neliteist päeva. Need olid viimased neist neljasaja üheksakümne kolmest, mis lahutasid mind päevast, mil ma sõtta läksin.