Uno Oll

 

UNO OLL

Uno Oll mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse Saaremaalt. Oli suunatud teenima ühte Paldiskis asunud Saksa õhutõrjeüksusesse. 1944. aasta septembris, kui Saksa relvajõud Eestist taanduma hakkasid, otsustas väeosast lahkuda ja pöördus tagasi koju. Tegi paaril korral katset Rootsi põgeneda, kuid need ebaõnnestusid. Hiljem arreteeriti NKVD poolt ja saadeti Venemaa koonduslaagritesse sunnitööle

***

Vastavalt Eesti Omavalitsuse juhi poolt 3. augustil 1944 välja kuulutatud 1927. aastakäigu mobilisatsioonile, tuli ka minul minna teenima Saksa lennuväe abiteenistusse. Mul on tänaseni meeles sel puhul isa poolt lausutud sõnad: “Kallis poeg”, ütles ta, “saadan sind südamevaluga tundmatule sõjameheteele. Kui sul tuleb minna sõtta oma kodumaa eest, siis jah! Aga kui Suur-Saksamaa eest, siis ei!”

Kui jõudis kätte äraminekupäev, pani ema seljakotti sõdurile vajalikud asjad: seebi, käteräti, kruusi ja muu vajaliku ning ka toidumoona. Kutsel ette nähtud kuupäevaks ja kellaajaks olin Kuressaares.

Oma küla poistest oli üks minejatest Karl Leedo. Astusime koos vastuvõtukomisjoni ette. Seal toimus poiste vastuvõtt just nagu jooksval lindil. Koputati kopse ja kuulati südant ning kontrolliti silmanägemist ja kõrvakuulmist. Kuna mu vasak kõrv kuulis juba lapseeast saadik pisut nõrgalt, arvasin, et mind tunnistatakse nn. “valge passi” saajaks. Kuid osutusin sõjaväekõlbulikuks.

Kogu Saaremaalt oli tulnud kokku päris kenake hulk noori mehi, kes kõik järgmisel päeval autodele pandi ja Tallinna lähedale Pirita-Kosele sõidutati. Sinna, Pirita jõe kaldal kasvava männimetsa alla olid ehitatud palkidest punkrid ja suured puust barakid, kuhu kõik kohaletulnud elama paigutati. Seal jagati meile välja nägusad sinihallid vormiriided ja sellest hetkest peale olime kõik lennuväe abiteenistuse poisid. Meie erariideid meilt aga millegipärast ära ei võetud.

Mõned päevad hiljem saadeti osa poisse Pirita-Kose laagrist, nende hulgas ka mind, Paldiskisse, kus meid jaotati õhutõrjepatarei kahurirühmade vahel. Kahurimeeskonnad koosnesid sakslastest, kes nüüd meile rividrilli ja kahuriõppusi korraldama hakkasid.

Veidralt naljakas tundus meile “Heil Hitler” tervituse õppimine. Patareiülema tähelepaneliku ja valvsa pilgu all pidime viis sammu enne tervitatavat välkkiirelt käe ette sirutama ja siis valvelsammul temast mööda marssima. Algul üksikult, seejärel kümme poissi üheaegselt koos. Saime seni mahvi, kuni tervitus täiesti selgeks sai.

Põgenemine.

Samal ajal muutusid rindeteated iga päevaga üha ärevamaks ning rindejoon liikus aina lähemale. See põhjustas sakslaste seas märgatavat ärevust. Ühel hommikul, pärast hommikusöögi kättejaotamist, tuli käsk kahurid alustelt maha võtta ja sadamasse transportida. Patareiülem teatas, et sõit läheb lahti Taanimaale. Et takistada eesti poiste laialijooksmist, käsutati meid rivisse ja viidi Paldiski peatänaval asunud Ortskomandatuuri hoonesse. Seal paigutati eesti poisid ühte hoone teisel korrusel olnud ruumi, mille uks seejärel lukku keerati ning selle ette pandi relvastatud tunnimehed.

Vahialustena luku taha suletud, otsustasime kolme Saaremaa poisiga - Karl Leedo Valjalast Kiriku külast, kaupmees Leineri poeg Kallemäelt ja Siiksaare poiss, kelle nime olen unustanud, teha sealt “kand ja varvas”. Seda teostada polnud hoopiski lihtne. Kui põgenemisplaan oli üksipulgi läbi arutatud, hakkasime seda ellu viima. Sõlmisime ruumis olnud voodilinad omavahel kokku ja keerasime need köieks. Seejärel laskusime järgemööda ruumi hoovipoolsest aknast alla. Meie õnneks ei olnud maja hoovis valvet. Sellega oli meie põgenemisplaani esimene etapp õnnelikult teoks tehtud. Tahtsime välja jõuda Saaremaale, aga kuidas seda teha, polnud meile veel selge.

Lennuväe abiteenistuse vormis hakkasime mööda Tallinn-Paldiski maanteed Keila poole sammuma. Meile vooris pidevalt vastu sõjaväekolonne lahingutehnikaga, mis kõik Paldiski sadama poole ruttasid. Läbinud õnnelikult paar kilomeetrit, märkasime eemal maanteekäänaku kohal seljaga meie poole seismas kahte saksa välisandarmit teenistuskoertega. Nagu hiljem teada saime, oli selle maanteekäänaku taga Venemaalt evakueeritud tsiviilisikute peatuslaager.

Ootamatult pööras üks “ketikoertest” end ringi. Tajusime otsekohe meid ähvardavat ohtu ja alateadvuses toimiva ohutunde sunnil lippasime kiiresti tee ääres kasvavasse võssa. See, et me jooksu panime, oli viga. Meid oli märgatud ja koerad lasti lahti, kes valjult haukudes meile järele jooksma hakkasid. Meie õnneks oli aga maapind võsa all madal ja mätaste vahel suured veelombid, mistõttu koerad kaotasid meie jäljed. Meie aga jooksime aina edasi, teadmata kuhu me välja jõuame. Kuid teadsime ka seda, mis meid ees ootab, kui sakslased meid tabavad. Väeosast deserteerinud lasti kohe maha. Olime relvadeta ja pealegi polnud meil dokumente.

Sompasime mööda vesist võsaalust edasi kuni suure metsani ja mööda seda liikusime edasi kuni jõudsime mere äärde välja. Ühes mere ääres kasvavas metsatukas märkasime üksikut paljude kõrvalhoonetega talumaja. Siiksaare poiss, kellel ainsana olid seljakotiga kaasas erariided, tõmbas need selga ja läks maja juurde pinda sondeerima. Ja mis selgus - olime liikunud kogu aeg vastupidises suunas. Meie sooviks oli olnud jõuda Harju-Risti asulasse, kuid tegelikult olime liikunud vastupidises suunas ja me hakkasime tagasi minema.

Hakkas hämarduma. Pimeduse saabumisel jõudsime tagasi Tallinn-Paldiski maanteele. Sellel voorisid vahetpidamata autod ja lahingumasinate kolonnid, mis kõik Paldiski suunas liikusid ja meil oli raskusi maantee ületamisega. Liikusime edasi kogu öö. Hommikupoole ööd tegime peatuse ja heitsime metsas ühe suure kuuse alla puhkama. Läbi une kuulsime eemalt kostvat automaatrelvade tärinat. Hiljem selgus, et olime jõudnud Klooga lähistele ja oletatavasti lasti sel ööl maha Klooga laagris olnud juute.

Varahommikul hakkasime liikuma Vasalemma raudteejaama suunas, et sealt mõne rongiga Risti jaamani sõita. Liikusime mööda kõrvalisi teid ja metsaaluseid radu, kuni jõudsime mingi jõeni, mille eemalt paistval sillal nägime seismas kahte silda valvavat tunnimeest. Et mitte tunnimeeste silma alla sattuda, otsustasime liikuda piki jõge vastassuunas, kuni leiame mõne madalama koha, kus saame jõest üle minna. Ületanud õnnelikult jõe, rühkisime edasi Vasalemma jaama suunas, tagant tõukamas nooruslik seiklushimu ja koduootus.

Jõudsime Vasalemma jaama hetkel, kui sinna saabus Tallinna poolt paarist kinnisest kaubavagunist koosnev rong. Jaama oli kogunenud palju saksa sõjaväe vormis eestlasi, kellede hulgas oli ka mitu ohvitseripagunitega meest. Kõik nad tahtsid minna Haapsallu. Jaama saabunud rongis olid aga mõnikümmend sakslast, kes ei tahtnud eestlasi rongile lubada. Nüüd otsustasid eestlased rongi sakslastelt üle võtta. See õnnestus ilma ühegi püssipauguta. Jalameesteks jäänud sakslased üritasid jaamakorraldaja abiga juhtunust Haapsallu teatada ja nagu nüüd selgus, oli nende ülesandeks ka raudtee õhku lasta. Selle võimaluse võtsid eesti sõjaväelased neilt ära. Nii pääsesime ka meie rongile ja jõudsime õnnelikult Risti jaama. Nüüd hakkasime liikuma Lihula suunas, kuhu jõudsime 22. septembri õhtuks.

Sellest teekonnast on mällu jäänud üks episood. Maanteel liikunud veoautod olid täis eesti mehi ja nende kohal lehvisid tuules sini-must-valged lipud. Autodes olnud mehed olid kuraaži täis. Nende sõnul ei olevat vabadusetund enam kaugel ja saabunud oli aeg peksta eestlaste põlisvaenlasi - nii venelasi kui ka sakslasi. Tallinnas võitlevat Pitka väed ja Toompeal lehvivat Eesti lipp. Nad kutsusid ka meid kaasa.

Kuid otsustasime mitte nendega kaasa minna. Meil mõlkus mõttes ainus soov, kodusaarele pääseda. Nagu hiljem selgus, ei kandnud nende vabanemiskuraaži täis eesti meeste viimased ponnistused kahjuks enam vilja. Tuhanded uljad Eesti vabaduse nimel võidelnud eesti mehed olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase vastu võitlemisest loobuma.

Meie aga liikusime juhusliku küüdiga edasi Virtsu sadama suunas. Enne sadamasse jõudmist kohtasime üht vana kalurit, kes soovitas meil sadamasse mitte minna. See elutark vana mees ütles: “Poisid, oodake seni, kuni karmid sõjatormid möödas ja rahulaev sadamas. Seniks jääge minu poole. Annan teile ulualust ja toidupoolist.”

Kuid tundes nooruslikku tuhinat tiibades, ei võtnud me tookord selle vana kaluri nõuannet kuulda. Otsustasime kõigi kurjade jõudude kiuste kodusaarele pääseda. Äärepealt pidi see samm meile aga saatuslikuks saama ja meie kojujõudmise soovid olid purunemise äärel.

Kodu oli tühi.

Sadamakai, kuhu me lõpuks jõudsime, oli kui sipelgapesa täis sagimist. Seal oli eraisikute hobuvankreid, millel koormaks majakraam, naised ja lapsed, samuti erinevate väeliikide sõjaväelased autodel, jalgsi ja isegi jalgratastega. Palju oli ka mitmesugust sõjatehnikat. Kontrolli ega korraldamist aga ei mingisugust. Kõikjal vaid suur segadus ja tohuvabohu. Kõrgelt taevast aga kostis vene lennukite undamist, mis õnneks küll vaid üle lendasid.

Üleveopraam sai mehi pilgeni täis ja võttis kursi Kuivastu sadama peale. Veidi rohkem kui poole tunni pärast randusime sadamakai ääres. Kuid siis - tont ja tuline! Korrapealt oli selge, et käiku on läinud sündmuste karussell. Kahetsusega tuletasime meelde vana kaluri arukat nõuannet.

Meid võtsid vastu saksa välisandarmid, kes seisid sadamakaist veidi eemal ahelikus. Tagapool lagedal väljal nägime seismas suurt gruppi sõjaväevormis ja erariides mehi, keda valvasid ratsahobustel sakslased. Ka meid viidi nende juurde. Varsti rivistati meid kolme kaupa rivisse ja relvastatud sakslastest saadetuna hakkasime liikuma Muhu-Liiva poole. Kirusime mõttes oma poisekeselikku rumalust ja vahelejäämist. Kuid parata polnud enam midagi ja pattu kahetseda oli juba hilja.

Koos meiega oli rivis ka üks SS-vormi kandev eesti ohvitser. Tema sõnul saatvat sakslased kinninabitud mehed Kuressaarde, et seal neist vastupanuks üksust formeerida. Jõudnud Muhu-Liivale pöördus see ohvitser meiega olnud sakslaste ülema poole ja rääkis sellega. Tulnud tagasi meie juurde, kamandas ta meestesalgast 20 meest endaga kaasa tulema. Silkasime neljakesti kiirest selle ohvitseri hoole alla. Saanud mehed kokku, teatas ohvitser, et hakkame liikuma Kuressaare poole.

Kuna Väikese Väina tammil oli kahekordne välisandarmitest kontroll-post, kust ilma vastava loata polnud läbipääs võimalik, viis too eesti ohvitser meid rivikorras kontrollpostidest läbi. Veendusime peagi, et meil oli tegemist läbi ja lõhki ausa ning tubli eesti mehega. Jõudnud Orissaarde, üllatas too ohvitser meid ootamatu ettepanekuga. Nimelt kutsus ta meid endaga kaasa Rootsi minema. Kes on nõus, tulgu aga temaga kaasa!

Osa mehi olid selle ettepanekuga kohe nõus. Meil, poole aruga mehehakatistel mõlkusid aga meeles ainult kodu ja omaksed. Pealegi hakkasid mind kimbutama palavikuhood. Olin juba varem tundnud külmavärinaid ja väsimust. Otsustasime poistega Rootsi asemel siiski koju minna.

Saanud kaubale ühe veoauto juhiga, viis see meid Kallemäele. Seal ronisime autokastist maha ja Leineri poiss kutsus mind enda poole ööbima. Võtsin kutse vastu, kuna tundsin haigusevimma tõttu end üsna sandisti. Puhanud öö Leierite pool, tundsin ma end järgmisel hommikul palju reipamana ning asusin teele Kiriku küla poole.

Enne vallamaja, kus me tookord elasime, tuli mulle vastu tuttav eideke ja hakkas haleda häälega halama: “Oi Uno poju! Pole sul enam kedagi. Ema ja isa koos õe Helve ja venna Ivoga sõitsid ära Rootsi. Vallamaja alumine korrus on sakslaste käes ja seal on sõjamoona ladu. Ülemine korrus, kus te elasite, on eikellegi oma.”

Ärevuspisik hinges, sammusin vallamaja poole. Minu õnneks ei küsinud seal valves olev tunnimees minult isikut tõendavat dokumenti, mida mul muidugi polnud. Astusin treppi mööda maja teisele korrusele, kus oli elanud meie pere. Avasin ukse ja nägin toas tatsamas ringi üht vanaeite. Minu küsimusele, mis ta siin teeb, vastas vanamutt, et ta võtab endale sinna jäänud asjadest midagi meelepärast, kuna korteriomanikud olevat läinud ära Rootsi. Vaadanud toas ringi, märkasin laual tuhatoosi serva all olevat kirjakest. Selle kirja tekst on mulle tänaseni mällu sööbinud:

Kallis poeg!! Jätan hea õnne peale sulle need kirjaread. Süda tunneb, et sa tuled. Mine Koka Alma juurde (vallamaja lähedal elas üksik naine oma emaga), jätsime sinna jalgratta, millega saad meile järele sõita. Sõidame Lümandasse Kärla randa. Võib-olla õnnestub Rootsi sõita. Isa.”

Omakseid otsimas.

Polnud enam aega pikemalt aru pidada. Võtsin Alma juurest jalgratta ja asusin teele Kuressaare poole. Haigusevimm polnud veel kehast välja läinud ja surudes pedaalidele, läksin üleni higiseks. Ent lootsin, et koos higistamisega saan lahti ka haigusepisikust.

Saanud vaid umbes pool kilomeetrit edasi liikuda, tõkestas minu tee mingi lõbus seltskond, kelle hulgas märkasin oma kooliõde Kaubi Estrit. Ester tegi mulle ettepaneku tulla pulmalauda, kuna ta olevat abiellunud. Soovisin talle selle sündmuse puhul nii keerulisel ajal õnne ja selgitasin põhjuse, miks mul pole võimalik tema pulmapeost osa võtta.

Õhtuks jõudsin Kuressaarde. Tegin väikese puhkuspeatuse perekond Juurmate juures ja enne öö saabumist asusin jälle teele. Läbinud umbes kilomeetri, kohtasin maanteel üht tütarlast, kes ka oli teel Kärla randa. Kuna tütarlapse jalgratta kumm oli katki läinud, jätkasime me teekonda jalgsi. Teel selgus jutuajamise käigus, et tütarlapse isa oli töötanud Tallinnas tolliülemana ja sõitnud nüüd venelaste tuleku kartusel koos perega Lümandasse, et sealt edasi Rootsi minna. Niisiis olid meil ühine eesmärk.

Öö saabudes otsustasime kuhugi ööbima jääda. Märkasime eemal kadakase karjamaa servas kasvavas puudesalus väikest maja ja selle aknast paistvat ähmast tulekuma. Koputasime uksele ja palusime ukse avanud pererahvalt öömaja, mida meile ka lahkelt lubati. Enne aga, kui seadsime end pererahva lahkel loal puhkama, pakuti meile äsja ahjust tulnud kuldkollaseid räimi. Huvitusin, kuidas selliseid kuldkollaseid hõrgutisi tehakse ja sain teada, et see polegi nii keeruline. Pärast ahju mahajahtumist teatud temperatuurini, asetatakse ahju põrandale õled, millele laotakse silgud. Nii saadakse delikatess missugune.

Jõudnud järgmisel päeval Kärla randa, avanes meile üsna lummav pilt. Kogu männimetsaalune ja mererand oli täis sagivaid inimesi, kes olid tulnud sinna küll autodel, küll hobuvankrite või jalgratastega. Kõigil sinnatulnuil oli vaid üks soov - pääseda siit ära Rootsimaa randa. Paadid, millega sinna pidid mindama, seisid rannast veidi eemal ankrus.

Rahva hulgas ringi liikudes kohtasin juhuslikult proviisor Tõlli kasupoega Leod. Küsimusele, kas ta minu vanemaid pole näinud, raputas ta pead. Kas neil tõesti õnnestus juba ära minna? Pidasin mõttes aru, mida edasi teha. Arvasin ainuõige olevat põrutada oma lapsepõlvemaile Mustjalasse, kus elas minu tädi Minni. Tädi oli üks minu ema õdedest, kelle mehe venelased hiljem 1946. aastal arreteerisid. Ka tädi küüditati hiljem, kuid siis oli ta veel oma kodus.

Mustjalasse oli umbes paarkümmend kilomeetrit ja sinna sõiduks kulus ligi tund. Ja ennäe imet, jalgratta pedaale pressides olin oma ihuliikmeist ka viimase haigusevimma välja pitsitanud.

Õnneks oli tädi kodus. Pärisin kohe temalt, mida ta teab minu vanemaist? Tädi ütles, et hommikul olid kogu pere veel neil olnud ja nad olid läinud Tagaranna poole, et seal Rootsi sõidu võimalust otsida. Pärast väikest hingepausi võtsin sõidukurssi Ninase-Tagaranna poole.

Saatuse tahtel naeratas mulle õnn. Pärast mõnekilomeetrist sõitu kohtusin ma Sõõru rannas ema, isa, väikevenna ja õega. Isa poolt minule jäetud kirjaread olid täide läinud. Meie jällenägemisrõõm oli suur. Koos vanematega oli ka minu kooliõpetaja Oskar Kaasik, kes samuti ärasõiduplaane pidas.

Ebaõnnestunud põgenemiskatsed.

Siis aga selgus, et koos peredega pole võimalik enam üle sõita. Kuna aga mehi varitses oht peagi saabuvate venelaste kurjade kämmalde vahele sattuda, anti neile esmajärjekorras võimalus maalt lahkuda. Ema ja isa leppisid kokku, et isa proovib üksinda õnne siit minema pääseda. Ema tingimuseks oli, et mina jääksin koos tema ja õe ning vennaga. See oli ka mõistetav, sest vend Ivo oli alles veidi üle kolme aasta vana ja kahe lapsega olnuks emal üksi raske toime tulla. Õpetaja Kaasiku abikaasa ei lubanud oma mehel üksinda ära minna ja nii pidi see hiljem palju aastaid Venemaa vangilaagrites olema.

Liisk oli langenud. Läksime koos isaga Luhtse, kus elas tema sõbra, laevakapten Riisi abikaasa. Siit läks isa üksinda edasi Pangale. Kui ma tookord oleksin läinud koos isaga, oleks ka minust saanud vististi Rootsi Kuningriigi kodanik.

1964. aastal, kui isa Stokholmist meile külla sõitis, jutustas ta pikemalt tookordse ülesõidu sündmustest. Nimelt võtnud eestlased tookord sakslastelt väevõimuga ära ühe mootorpaadi, mis Panga all oli tormivarju tulnud. Tookord jättis isa meile tuttava kätte kirja, milles ta käskis meid tädi Minni juurde minna, kust ta kavatses hiljem meid Rootsi toimetada. Saime selle kirja kätte hilinemisega.

Saatuse teed on keerulised. Mul oli tollel 1944. aasta sügisel tegelikult kaks korda võimalus Rootsi minna, kuid mõlemal korral tahtis saatus teisiti. Esimesel korral olime oma elamisega veel Küdema lahe ääres Luhtse rannas, kui üks kohalik kalur otsustas ette võtta paadisõidu Rootsi. Kauplesin ennast kaasa ja sain selleks ka nõusoleku. Mis aga veelgi tähtsam - sain nõusoleku ja õnnistuse ärasõiduks ka emalt. See oli tavaline kaluripaat. Ei mäleta täpselt, mitu meest selles oli, kuid ühte neist ma tundsin. See oli Valjala omakaitseülema abi August Jalg.

Ärasõidu päeval oli ilm ilus. Tuul puhus laisalt üle vetevälja. Popsudes võttis paat kursi Ninase ja Panga müüri vahel jäänud veeavarusele. Kuid siis hakkas paadi mootor äkki turtsuma ja jäi lõpuks seisma. Paadiomanik püüdis teha kõik, mida oskas, kuid tulemusteta. Meie Rootsi sõit jäi ka seekord katki.

Juhtunu mõjutas mõnda meest tugevasti. Üks paadis olnuist, kes seda ülesõidu äpardumist eriti raskelt üle elas, oli toosama August Jalg. Muidu iseloomult tugev ja tahtekindel mees nuttis valusaid pisaraid. Ta teadis, mis teda ees ootab. Pärast Punaarmee Saaremaale jõudmist ta arreteeriti NKVD poolt ja hiljem tuli teade tema surmast.

Tookord aga loksutas laine meid ranna poole tagasi, millele me ise aerudega kaasa aitasime. Minu esimene katse läände pageda oli lõppenud fiaskoga. Ees aga oli veel teine - veelgi mõrumaigulisem.

Oli laupäeva õhtupoolik. Viibisime laevakapten Riisi kodus ja kavatsesime hakata Alevi küla poole minema, et enne pimeduse saabumist ema õe juurde jõuda. Kuna õde Helve oli aga veidi haiglane, otsustasime mineku järgmise päeva hommikuni edasi lükata. Sel hetkel ei osanud me arvata, et meie mineku edasilükkamine järgmisele päevale saab määravaks meie edasisele elule.

Järgmisel hommikul sättisime väikevenna jalgratta pakiraamile ja asusime teele. Kohvri koos selles olnud esemetega jätsime proua Riisi juurde. Plaanisin selle hiljem ära tuua. Selle äratoomine pidi mul peaaegu elu maksma, aga sellest hiljem.

Jõudnud tädi Minni poole, ootas meid ees uudis, mis viis meid kõiki endast välja. Nimelt teatas tädi, et eelmisel ööl olevat meid kahel korral otsimas käidud. Abula alla olevat tulnud Rootsist Punase risti 32 kohaline kiirpaat, kuhu võetud Rootsi viimiseks inimesi peale nimekirja alusel. Nimekirjas olevat olnud kogu meie pere.

Ema ahastas ja nuttis. Parata polnud aga enam midagi. Elu tahtis edasi elamist ja pisarad ei andnud tagasi seda, mis läinud. See oli viimane võimalus vabasse maailma pääseda, sest juba järgmisel päeval saabus sinna Punaarmee.

Esimene kohtumine “vabastajatega”.

Võtsin oma jalgratta ja põrutasin Luhtse, et ära tuua sinna jäetud kohver asjadega. Vastu voorisid venelaste sõjaväekolonnid, kuid mind nad tülitama ei hakanud. Jõudnud Riiside poole, võtsin kohvri ja pidin just alustama tagasiteed. Ja siis see juhtus.

Olin parajasti ametis kohvri sidumisega pakiraamile, kui ma tugeva tõuke tagajärjel ristseliti teele maha prantsatasin. Äkkrünnakust rabatuna nägin maas olles endale suunatud automaaditoru ja kolme punasõdurit. Mind kamandati püsti ja kohe võeti minult ära püksirihma küljes olnud soome puss. Sellele järgnes põhjalik läbiotsimine, mille käigus võeti ära kõik soldatitele meele järgi olnud asjad. Kraenurkadel olnud tunnuste järgi olid minu läbiotsijad sideväelased, kes olid tugevasti vägijookide mõju all. Nooremleitnandi pagunitega venelane käskis mul avada kohvri ja selles olnud varanatuke tuuseldati põhjalikult läbi. Mul kästi avada kohvris olnud koduveini pudel ja sellest rüübata. Nähtavasti kartsid need punakangelased, et järsku on pudelis mürk. Veendunud aga, et selles olnud kraam on kahjutu, kummutasid nad selle sisu tilgatumalt tühjaks.

Neil, “meie vabastajatel”, oli kolme peale kaks jalgratast, millest üks oli ilma ketita. Nüüd võeti sihikule minu ratas. Püüdsin ka vastu hakata, kuid see võinuks lõppeda mulle halvasti.

Nüüd käsutasid punasoldatid proua Riisi, et see tooks neile tüki nööri. See seoti korras jalgratta pakiraami külge ja nööri teine ots kinnitati ketita ratta külge. Siis kõlas käsklus: “Davai, poðli!” ja meie “eðelon” hakkas liikuma. Soldat ees pedaale tallamas ja ülem nööriga slepis. Kolmas mees istus minu ratta pakiraamil ja nii me liikusime Alevi küla poole, kus mind ootasid ema ja õde-venda.

Sõitnud niiviisi kilomeetrit poolteist, kästi mul pöörata metsavaheteele, mis viis suurest teest umbes paarisaja meetri kaugusele saeveski juurde. Jõudnud sinna, kamandati mind veski laoplatsil seisnud palgivirnade vahele. Arvatavasti oleksid need jäänud vist minu viimasteks sammudeks, kui saatuse käsi poleks mind kaitsnud. Edasi hakkasid sündmused arenema just nagu kinolindil. Mul kamandati käed üles. Randmelt rebiti ära käekell. Siis anti mulle käsk ümber pöörata ja hakata palgivirnade vahel astuma. Sõnulseletamatu tunne läbis kogu keha. Meenusid ema ja õde Helve ning väikevend Ivo, kes mind külas ootasid. Hakkasin vähehaaval astuma.

Äkki ilmus lauavirnade vahelt välja lombakas vanamees, kes töötas saeveskis valvurina. Selle äkiline ilmumine pani punaväelased “matte” laduma ja vihaselt haarasid need nüüd vanamehel turjast ja kukkusid teda ägedasti tuuseldama. Jäin soolasambana seisma. Punaväelased lasksid nüüd vanamehe lahti, viskasid automaadid õlale ja karjusid mulle, et ma koristaksin end nende silme alt kus kurat.

Ma ei taibanud kohe öeldu mõtet. Olin kui halvatud haige. Siis hakkasin tajuma reaalsust. Haarasin lauavirna najal seisnud jalgratta, hüppasin sadulasse ja hakkasin kogu jõuga pedaalidele surudes kiiresti mööda metsateed maantee suunas kihutama. Peas vasardas mõte, et nad võivad mind selja tagant maha lasta. Alles mõni hetk tagasi, kui olin seisnud ülestõstetud kätega laua-virnade vahel purjus punaväelaste automaaditorude ees ja mul kästi astuma hakata, mul niisugust mõtet ei tekkinud. Siis oli minu meelemõistus ümbritsevast ilmast just nagu välja lülitatud.

Jõudnud suurele teele, tundsin kogu keha erutusest värisevat. Läbielatust tulenev närvipinge hakkas mõju avaldama.

Mulle on jäänud senini mõistatuseks punaväelaste käitumise motiivid. Kas olid nad tahtnud minuga lihtsalt kurja nalja teha, või tahtsid nad tõepoolest, olles tugevasti vägijookide mõju all, kustutada minu eluküünla. Arvan, et viimane variant on tõepärasem, sest neil aegadel ei maksnud inimelu, eriti aga meiesuguste natsionalistide elu “meie vabastajate” silmis mitte punast krossigi… Pealegi, kui see oli faðistidele kaasaaitaja oma.

Sellega oli üks etapp minu elusaatuse keerdkäikudest lõppenud õnnelikult. Ei osanud ma aga siis veel arvata, milliste raskete katsumuste labarünti edasine elusaatus mind viib.

Arreteerituna Patarei vanglas.

1945. aasta suvel õnnestus mul saada Kuressaarde töökoht. Et pisutki elamiseks raha saada, töötasin ma öösiti ühes laos valvurina. Sügisel, kui algas koolides õppetöö, otsustasin jätkata töö kõrval õpinguid Kuressaare Keskkoolis. See saigi edaspidi mulle saatuslikuks. Üks äraandjast-lurjus leidis minu saksa keele õpiku lehekülgedelt minu poolt sinna sirgeldatud võimuvastaseid karikatuure ja oli need viinud kohalikku julgeolekusse.

23. aprillil 1947, kui ma koos sõbraga koolist koju läksin, arreteeriti mind ja viidi Punaarmee mere-lennuväe staabi eriosakonda. Minu ülekuulamist alustati alles järgmisel päeval ja see toimus tõlgi vahendusel.

Kuna minu vend oli 1941. aastal läinud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke ja varjas end pärast Eesti taasokupeerimist võõra nime all, hakati ülekuulamise käigus esitama mulle küsimusi ka tema kohta. Sealjuures rakendasid NKVD mehed minu suhtes üsna korralikku psüühilist töötlemist, nagu püstolitoru surumine kukla taha, julmad ähvardused, sõim jne. Füüsilist vägivalda õnneks siiski ei kasutatud.

Nii veetsin ma tolle maja keldris seitseteist päeva ja ööd koos kellegi Sisaski nimelise mehega Viljandist. Kaheksateistkümnendal päeval käsutati mind keldrist välja ja pandi maja hoovis seisnud veoauto kasti. Siinjuures olgu lisatud, et sama maja hoovis, mis oli kuulunud advokaat Varestile, langetas siin töötanud tribunal 1941. aastal surmaotsuseid paljudele kohalikele, kes hiljem Kuressaare lossis julmalt mõrvati.

Algas sõit teadmatusse. Jätsin mõttes jumalaga oma kalli sünnisaarega. Öösel jõudsime pärale. Niipalju, kui mul õnnestus autokastist piiludes selgusele jõuda, olime me jõudnud Tallinna. Ühelt möödavilksatavalt tänavasildilt lugesin: Raua tänav. Siin konvoeeriti mind ühe mitmekordse maja hoovi ja seal ühte selle keldrikorruse boksi.

Järgmisel päeval pisteti mind ühte kongiga autosse ja sõidutati Patarei vanglasse. Minu esimene tutvus selle kurikuulsa asutusega algas ühes kottpimedas ruumis, mis koledasti haises. Mõne aja möödudes kutsuti mind sealt välja ja viidi ühte väikesse toauberikku, kus võeti ära püksirihm ja lõigati ära riiete eest kõik nööbid. Seejärel viidi mind vangla sauna. Olin õnnelik, et sain sooja vee ja seebiga maha pesta kogu möödunud päevade ja ööde vaevahigi ja mustuse. Kõik seljariided käisid läbi täitapu kambrist, mistõttu vabanesin ka täidest, mis mind alates Kuressaare maja keldris olekust olid piinanud. Saunast viidi mind Patarei vangla uude ossa ehk nn. sidesse.

Olnud mõned päevad kambris, hüüti mind ühel päeval nimepidi välja. Vangla väravas ootas juba “must ronk” (trellitatud vanglaauto) koos konvoeerijatega. Meid, konvoeeritavaid, oli neli meest, kes kõik enne autosse paigutamist käeraudadega üksteise külge aheldati.

Jõudnud sihtpunkti, selgus, et olime taas sama Raua tänaval asunud maja hoovis. Ülekuulamine toimus toas nr. 52 ja ülekuulajaks oli keegi käharpäine juut. Sama laua taha oli koha sisse võtnud ka tõlk.

Ülekuulamisel hakkas too juut esitama mulle samu küsimusi, mis mulle oli esitatud juba Kuressaares. Esimesel ülekuulamisel ta küll füüsilist vägivalda ei kasutanud, kuid ühel järgmisel sain tunda ka marmorist kirjapressi löögijõudu.

Nii möödusid päevad. Mind sõidutati korduvalt Patarei vangla ja Raua tänava vahet ülekuulamisele. Jõudis kätte 1947. aasta 8. juuli. See oli minu kohtupäev.

Minu imestusel ja rõõmul polnud piiri, kui ma kohtumaja koridoris ootamatult kohtasin oma venda. Kui kohtupidamine, mida vaid nõukogulikuks jandiks võib nimetada, läbi oli, kuulutati välja kohtuotsus. Balti Laevastiku Sõjatribunal määras mulle kümme aastat vabadusekaotust koos pärast karistuse kandmist kolmeks aastaks kõigi õiguste äravõtmisega. Kohtukeeles kõlas see nii:

§ 58-1a, lõige 17 - isamaa reeturi varjamine ja mitteteatamine ametivõimudele;
§ 58, lõige 10 – nõukogude-vastane propaganda;
§ 182 - relva omamine (langes ära, kuna relva polnud leitud);

Vennale määrati § 58-1a alusel samuti kümme aastat vabadusekaotust, koos viie-aastase õiguste äravõtmisega. Pärast kohtuotsuse teatamist viidi meid Patarei vangla kassatsioonikambrisse. Mind paigutati 49., vend 47. kambrisse. Meie kambrite vahel (48ndas) olid naisvangid.

Kassatsioonikambris veedetud päevad olid ühed meeldejäävamad minu vangielus. Milliste alade inimesi sinna küll ei toodud: lihtsaid ja tõsimeelseid talumehi, tehaste töölisi, haritlasi, koolipoisse, metsavendi ja isegi üks riigikogu liige. Meeste meeleolu hoidis üleval möödunud elu ja sündmuste meenutamine ning vaikse häälega isamaaliste laulude laulmine. Neil, kellel oli õnnestunud omastega ühendust saada, oli pidupäevaks toidupaki (vangide keeles ahvi) saamine. Polnud ju vangla supilörrist ja paarisajast grammist leivast suuremat abi organismi vajaduse rahuldamiseks.

Loomulike ihuhädade rahuldamiseks oli kongis parask. Üks kord päevas, pärast lõunat oli vangidel ette nähtud peldiku külastamine ja paraski tühjendamine. Ühel sellisel käigul üritasin ma kartsaboksis olevale vennale üle anda suitse, mille eest mind aga viieks öö-päevaks režiimikartserisse määrati.

Ühel päeval hakati mehi kambrist nimepidi välja kutsuma. Kui öeldi, et minna tuleb koos asjadega, oli selge, et ees ootab vangitappi minek. Seoses sellega sain ma omal nahal tunda kadalipu kannatusi.

Üldiselt oli vangidel teada, et elu Patarei vangla seinte vahel on palju etem kui sunnitöölaagris. Seepärast otsustasin väljakutse korral oma nimele mitte vastata. Palusin ka teisi kaasvange kambris seda mitte teha.

Paaril korral hüüti kambri ukseluugist minu nime, mis aga jäi vastuseta. Mõni aeg hiljem avati kambriuks ja sinna sisenesid vanemleitnandi pagunitega eestlasest tðekist ja venelasest korpusevanem. Nüüd tehti minu isik kindlaks isiklikus toimikus olevate fotode abil. Seejärel käsutati mind kambrist välja ja viidi mööda pikka vanglakoridori ühe ukse juurde, kus mind jõhkralt poolhämarasse ruumi tõugati. Seal sain ma tunda mind saatnud tðekistide jalahoope ja rusikate löögitugevust. Sain päris korraliku keretäie. Seejärel lonkasin saatjate vahel nn. “lambaaeda”, kus ootasid ees juba teised vangitappi saadetavad kaasvangid.

Vangla väravas seisis avatud tagaluugiga veoauto, kuhu mind, läbipekstut, kaaslaste abiga upitati. Toosama eestlasest tðekist kamandas mind istuma seljaga vastu autokabiini. Ta ise istus autokabiini katusele, võttis kabuurist revolvri ja suunas selle toruotsa mulle kuklasse. Sõidu ajal togis ta mind oma säärsaapa ninaga ribide vahele ja osatas: “Noh hüppa, valge koer! Hüppa!”

Istusin hiirvaikselt paigal, kuna teadsin, mis võib juhtuda, kui ma end liigutan. Sõitsime läbi öise Tallinna Lasnamäe tapivanglasse.

Pärast paarinädalast viibimist Lasnamäe vanglas, kutsuti mind ühel päeval kambrist välja ja viidi ühele inimväärikust solvavale protseduurile. Ühte ruumi oli ehitatud mingi nelinurkne poodium (lava). Meid kästi võtta alasti ja seejärel pidime kükkasendis sellel poodiumil tiirutama. Samal ajal otsiti põhjalikult läbi meie seljast võetud riidehilbud ja pambuga kaasas olnud varanatuke. Pärast seda alandavat protseduuri sõidutati meid Ülemiste raudteejaama, kus meid ootasid ees trellitatud loomavagunid.

Teekond tundmatusse maailma.

1947. aasta 16. oktoobri pealelõunal hakkas rong liikuma Venemaa poole, lastiks inimorjad Siberi vangilaagrite jaoks. Teel olles juhtus rongis nii mõndagi.

Ühe järjekordse peatuse ajal toodi meie vagunisse üks endine Vlassovi armee ohvitser ja kaks paadunud varganägu. Too vlassovlane jutustas meile loo, mis oli juhtunud selles vagunis, kust ta meie juurde toodi.

Nimelt olid selles kriminaalkurjategijate vagunis olnud vangid hakanud meie vagunisse toodud kahe vargapoisi eestvedamisel terroriseerima teadmata põhjustel sellesse vagunisse sattunud nelja eestlasest poliitvangi. Neid oli pekstud ja seejärel võetud neilt ära kõik riided. Tundsime ühe vargapoisi seljas ära Vahtra poisi kasuka ja ka teiste meeste riideesemed. Kui konvoiülem oli järjekordse ringkäigu ajal tulnud sinna vagunisse, oli too vlassovlane astunud eesti meeste kaitseks välja. Nüüd oli meile selge, et need kaks vargapoissi toodi meie vagunisse kindla eesmärgiga, et hakkaksime nende suhtes siin omakohut rakendama. Vlassovlasest ohvitser aga toodi meie juurde selleks, et päästa meest tapmisest, mida need kriminaalkurjategijad ja vargapoisid temaga kindlasti oleks teinud.

Rakendasime varaste karistamiseks karmid abinõud. Neile mõlemaile anti korralik keretäis. Kuid alistumise asemel ähvardasid ja tõotasid need meile esimesel võimalusel ränka kättemaksu. Ja sihtpunkti jõudes võisime veenduda, et nad olid sõnapidajad sellid.

Teine tõsisem juhtum leidis aset mõned päevad hiljem, kui meie vagunisse tõugati keegi triibulises madrusesärgis mees, kelle käed olid aheldatud käeraudadega. Meid käsutati kõiki vaguni ühele poolele ja kästi riided seljast võtta. Olime paljad kui porgandid. Sissetoodud mees pandi seisma vaguni vabaks jäänud poolele ja üks vagunisse tulnud valvureist virutas täiest jõust vagunilaudade terveksoleku kontrollimiseks kasutatava puuhaamriga vastu mehe käeraudu ühendavat ketti. Mees röögatas valu pärast ja langes põlvili vaguni põrandale. Valvurid aga nõudsid temalt, kus on ta nuga. Seejärel otsiti ka meie riided läbi, mille käigus nii mõnigi sai tunda puuhaamri lööke. Mees käeraudades oigas valu pärast. Tema randmete ümber olnud käerauad olid tunginud kuni luudeni lihasse.

Sihtpunkti jõudsime pärast kahenädalast teelolekut. Selleks oli Solikamski lähistel asunud suur USOLLAGI jaotuslaager. Väljunud vagunist, võttis meid vastu külm talveilm ja maad kattis valge paks lumevaip. Meid viidi kõrge traataia ja vahitornidega piiratud laagrisse.

Jõudnud laagris lõpuks meile määratud barakki, viisid meie vagunis peksa saanud vargapoisid oma ähvardused kohe täide. Siin organiseerisid nad kohapealsete platnoide kaasabil meie vastu äkkrünnaku.

“Ballundra” hüüete saatel, relvastatud raudvarvaste ja nugadega, tungisid nad kambas meile kallale. Meil polnud enesekaitseks võtta muud kui narilauad. Pärast ägedat löömingut oli kannatanuid mõlemal poolel. Üks vargapoiss sai löömingus surma.

Mõned päevad hiljem käsutati meid kahekaupa rivisse ja viidi laagrist välja. Mõningase jalgsirännaku järel jõudsime Kama jõe äärde, kus sadamakai ääres ootas meid suur pargas. Meid laaditi pargasele ja ärasõiduvile järel alustas see orjalastiga trümmis teekonda põhja poole.

Mõne aja pärast selgus, et jääolud jões ei võimaldanud pargasel edasi liikuda ja meid käsutati laevalt maha. Hakkasime jalgsi tagasi Solikamski poole astuma. Jõudnud samasse jaotuslaagrisse tagasi, pandi meid paar päeva hiljem veoautodele ja teekond teadmatusesse läks taas lahti. Sõitnud maha umbes paarkümmend kilomeetrit, laaditi meid ühes asulas ümber metsaveo platvormvagunitele ja sõit läks edasi. Meie sihtpunktiks oli Peðkovo laager. Jõudsime sinna just enne suuri revolutsioonipühi, mida sunnitöölaagrites loomulikult ei pühitsetud.

Laagrielu argipäev.

Peðkovo laagripunkt oli ümbritsetud püstpalkidest kõrge piirdeaiaga ja vahitornidega. Seal tuli meil läbi elada alandavaid mõnitusi, nälga, haigusi ja teha ränkrasket metsatööd taigas. Seal kohtasin ma dr. Mihkel Kaske, kellelt sain teateid oma venna kohta. Vend oli toodud Dolgaja laagrisse, kus dr.Kask töötas laagriarstina.

Vahepeal oli minu tervislik seisund muutunud üsna halvaks. Vasakus jalas oli suur haav, mis oli hakanud mädanema ja valutas koledasti. Tööleminekust mind aga ei vabastatud. Kuna ma keeldusin haigena töötsooni minema ja seda tegid ka mitmed teised vangid, kes ei suutnud enam käia, aeti meid, “viilijaid”, konvoi ähvarduste saatel laagrist välja ja viidi taigasse tööle. Väljas oli 20 kraadi külma ja see tungis seisma jäädes kohe läbi õhukese vangiriietuse ihu näpistama. Jalg tegi mulle põrguvalu ja ma ei jaksanud enam käia. Komberdanud kuidagiviisi mõned kilomeetrid, istusin teerajale maha. Sel hetkel oli mul täiesti ükskõik, mis minust edasi saab. Lasku mind või siinsamas maha, aga edasi ma enam liikuda ei suuda, käis mõte peast läbi. Sain konvoisoldatilt püssipäraga paar tugevat lööki abaluude vahele. Et mind päästa, haarasid kaks kaasvangi mul kahelt poolt käe alt kinni ja talutasid töötsooni. Õhtul toodi mind laagrisse tagasi hobuveokil. Laagris tõusis mul palavik ja ma haigestusin kopsupõletikku, mis laagris valitsenud tingimustes ei tähendanud midagi head, kuna laagri ambulantsis puudusid igasugused ravimid selle vastu. Loota tuli vaid organismi vastupanule. Nii juhtuski ja mõne aja möödudes hakkas tervis taas tagasi tulema ja ma pääsesin manalameeste nimekirja sattumast. Nüüd määras laagri arstlik komisjon mind taastusravile, kus toit oli veidi parem ja töö kergem. Teinud selle läbi, määrati mind taas metsalõikusbrigaadi.

Kusagil detsembri algul eraldati meie laagris üks barakk teistest okastraataiaga ja sinna toodi naisvangid. Naised toodi sinna nö. meeste loomuliku “kaoprotsendi” asendamiseks. Nende hulgas oli ka eestlasi. Ühe eestlannaga juhtunu räägib iseloomulikult neis laagrites valitsenud olukorrast.

Üks platnoide juhte meelitas mingil kombel barakki, kus see lurjus elas, ühe Viljandist pärit 36 aastase proua A. Barakis oli lauale pandud pool pätsi leiba ja selle kõrvale kinžall (kaukaasia pistoda). Eestlannale anti valida, kas heita vabatahtlikult taptšanile (harkjalgadega magamisase) ja lasta end vägistada, mille tasuks oli pool pätsi leiba, või allumatuse korral kaotada elu.

Proua A tunnistas hiljem nuttes ja ahastades, et oli valinud hirmu ja elu hinna nimel taptðani. Lohutasime teda, kuidas oskasime.

Käisin metsatööl edasi. Tugeva pakase ja sügava lume tõttu olid tööpäevad väga väsitavad. Ettenähtud päevase töönormi täitmise eest anti laagris 400 gr. poolnätsket leiba, pool liitrit vedelat supilobi ja paarsada grammi pudruks nimetatud rokka päevas. Pidevalt vaevas näljatunne ning organism oli seetõttu vastuvõtlik haigustele. Seekord haigestusin ma düsenteeriasse.

Selle raske haiguse käes piinlesid ja surid paljud. Ka mina vaevlesin kaua elu ja surma piiril. Üks Ukrainast pärit preester käis mulle hingepalvet lugemas. Õnneks olin määratud elule. Paljud meie hulgast aga viidi laudkastis laagrist välja ja maeti selle taga olnud mäenõlva sisse.

Mind kutsuti jälle arstliku komisjoni ette. Olin kõhn kui skelett ja pepunäkid olid tõmbunud krimpsu. Seekord tunnistas kõrge komisjon mind invaliidiks.

1948. aasta suvel saadeti mind koos teiste invaliidistunud inimvaredega Simskovo pealaagrisse, mis asus Golovnjas. Sinna viidi meid metsaveo platvormvagunitega. Enne väljasõitu toodi töötsoonist rongile veel kaks vargapoissi, kes olid endal ise vasaku käe kõik sõrmed maha raiunud. Meeste käed olid nartsuga kinni seotud ja neile polnud antud mingisugust arstiabi. Sõrmede ja varvaste maharaiumine oli nõukogude vangilaagrites eriti kriminaalvangide hulgas üsna tavaline, et laagris mitte tööl käia.

Golovnaja laagrist saadeti meid juba tuttavasse Solikamski jaotuslaagrisse. Levisid kuuldused, et meid viiakse lõunasse Armaviiri. Logelesime tappi minekut oodates paar nädalat ja siis äkki määrati meid tööbrigaadidesse. Vaat sul siis lõunasse sõitu.

Mina koos Pärnust pärit Intri nimelise meremehega sattusin jõest propside väljakoukijate nimekirja. Meie töö seisnes Kama jõe ühest kanalist pootshaakidega propside välja õngitsemises. Seejärel tulid need vettinud puupakud seljas kaldale tassida ja seal virna laduda. Invaliidistunud inimesele polnud see töö sugugi kerge. Organismi vastupanu rauges peagi ja jälle ootas ees sõit haiglasse. Seekord viidi mind USOLLAGI peahaiglasse, mis asus Mosovis. Mõne kuu pärast võisin tõdeda, et tohtrid olid mind elule tagasi võidelnud. Kuid siis, oh häda, 1948. aasta 31. detsembril võeti mind ja veel 12 meest palatitest välja ja saadeti taas tappi. Kõmpisime konvoimeeste valvsa pilgu all läbi tuisklume Krivoja laagrisse. Olime pärale jõudes üsna väsinud, kuid õnnelikud, et üldse pärale jõudsime. Seal ootas mind ees seni nähtuga võrreldes üks võikamaid sündmusi.

Laagrisse jõudes juhatati mind “puuri” (majake, kus asus laagri kartser). Selles oli koha sisse võtnud ka laagri “kuningas” (varaste pealik). Ruumis olid mõned kahekordsed puunarid ja taptðan. Ronisin ühe nari ülemisele korrusele ja sättisin oma vatikuue madratsiks ning pambukese asjadega peaaluseks. Oli vana-aasta õhtu ja enne uinumist soovisin mõttes oma kaugetele kodustele head uut aastat! Öösel aga ärkasin kohutava kisa peale üles. See, mis ma nägin, ajab nüüdki veel hirmujudinad ihule.

“Puuri” põrandal oli selili maas üks koos minuga siia toodud meestest. Tema rindkere oli paljas. Üks võika näoga lõust istus mehe jalgadel ja hoidis kinni tema käsi. Teine samasugune lõust peksis raudvardaga mehe paljast ihu, nii et selle nahk rebenes, jättes sinna verised vorbid. Mõlemad sadistist platnoid röökisid sealjuures täiest kõrist: “Gde dengi?”(kus on raha?). Seejärel haaras peksja kinžalli ja torkas selle aeglaselt maaslamaja südame piirkonda. Veri jooksis mööda mehe külgi “puuri” põrandale. See jälk vaatepilt pani mind üleni värisema. Õudusega mõtlesin, kes on järgmine.

Selles laagris ei olnud peale minu ühtegi eestlast, välja arvatud üks ingerlane, kes osutus hiljem lurjuseks. Kogu laagri kontingent koosnes põhiliselt retsidivistidest.

Ühel päeval teatati, et mulle on tulnud kodustelt pakk. Ülim rõõmutunne hinges, viisin ma selle pakkide hoidmiseks ette nähtud ruumi (kapjorkasse), olles eelnevalt sellest üht-teist barakki kaasa viimiseks välja võtnud. Niipea aga, kui ma olin astunud baraki pimedasse esikusse, tabas mind löök pähe ja ma kukkusin põrandale pikali. Minult nõuti kogu saabunud paki sisu. Pidin selle kapjorkast ära tooma ja platnoidele andma. Need võtsid pakist ära kõik, mis neile meeldis.

Töötasin jälle metsatöödel, kuni jõuvarud taas otsa said ja 1949. aasta märtsis määras laagri meditsiiniline komisjon mind jälle taastusravile. See oli minu jaoks suur õnn. Mind viidi jälle Solikamski jaotuslaagrisse ja sealt 13-14 km kaugusel asunud Seljanka laagrisse.

Seljanka laager oli jaotatud neljaks tsooniks, kusjuures taastusravipunkt oli tööl käivate meeste ja naiste tsoonis. Õnneliku juhuse tõttu sain ühe eestlannast naisvangi abiga laagri leivalõikaja töökoha. Nüüd elasin kui rott viljasalves.

Elasin selles laagripunktis üle nii häid kui ka halbu päevi. Ühel päeval kutsuti mind koos ühe teise eestlasega laagri operatiivvoliniku kabinetti. Seal esitati mulle süüdistus laagrist põgenemise katse ettevalmistamise kohta. Keegi oli “ooperile” ette kandnud, et mina tolle teise eestlasega olevat oma vangiriiete pükstele õmmelnud vahesiilud ja kohendanud need tsiviilülikonnaks. Selgitused meid ei aidanud ja meid määrati viieks öö-päevaks kartserimõnusid maitsma.

Kohtumisi laagris.

Ühel päeval külastas meie laagrit sanitaar-kontrollkomisjon, millesse kuulus ka üks soliidse välimusega eestlanna. Jutu sees selgus, et ta on kindral Tõrvandi tütar, kes oli 1941. aastal koos vanematega arreteeritud. Minu käest sai ta teada, kuidas hukkus tema isa.

Kui olin Golovnaja laagris, rääkis mulle selle haigla arst Grigorjev, keda muide süüdistati Kirovi tapmise ettevalmistamisest osavõtu pärast, et samasse laagrisse oli toodud ka Eesti Vabariigi riigitegelasi ja kõrgemaid ohvitsere. Keegi hulluks läinud vang oli tapnud kindral Tõrvandi haiglapalatis noaga. Ka Eesti endine peaminister Kaarel Eenpalu olnud Grigorjevi hoolealune.

1949. aasta juuli algul sai minu taastusravil olemise aeg läbi ja mind viidi koos teiste ravil olnud vangidega veoautoga Polomnõ laagrisse. Selles laagris olid koos paljude rahvuste esindajad. Töö- ja olmetingimused olid seal küll samasugused kui teistes laagrites, kuid kuna enamus selles laagris olid poliitvangid, siis oli üldine laagriolukord parem ja vangide turvalisus enam kindlustatud.

Sügisel saabus laagrisse täiendust uute vangide näol. Tapiga tulnute hulgas oli ka Eestimaalt tooduid, kes siin nüüd brigaadide vahel ära jaotati. Järgmisel hommikul laagrist töötsooni minnes sattus kolonnis minu kõrvale keegi lüheldast kasvu intelligentse olemisega tðehh. Tema nimi oli Rudolf Kasper, elukutselt ehitusinsener, kelle projekti järgi taastasid saksa sõjavangid pärast sõda Tallinnas Balti vaksali hoone. Ta oli abiellunud ühe Tartumaalt pärit neiuga ja oli kahe lapse isa. Ilm oli tuuline ja sadas lumelobjakat. Tee, mida mööda me läksime, oli kaetud lumeseguse poriga ja tðehhi jalas olnud lakk-kingad said läbimärjaks. Oli halenaljakas vaadata, kuidas ta oma peojalanõudes porilompide vahel hüples. Soovitasin tal laagriülematelt nõuda teisi jalanõusid. Ta tegi seda ja talle anti üsna viletsad poolsaapad. Töötanud aga koos meiega metsatöödel paar nädalat, otsustas ta endalt elu võtta. Üks kaasvangidest juhtus peale, kui ta parajasti endale silmust kaela pani ja seekord jäi ta otsus täide viimata. Ta kartis väga tðehhi julgeolekumeeste küüsi sattuda. Ühel päeval aga kutsuti ta operatiivvoliniku juurde ja päev hiljem saadeti laagrist minema. Kuuldavasti Tðehhimaale.

Sama aasta lõpul saadeti osa vange, nende hulgas ka mind, Dolgaja laagrisse. Rõõmustasin selle üle väga, kuna lootsin kohata seal oma venda. Selgus aga, et vend oli sealt juba ära saadetud. Nagu hiljem teada sain, oli ta viidud algul Karaganda vasekaevandusse ja sealt edasi Tzerkaskani kaevandusse.

Dolgaja laagris sattusin ma raudtee remontijate ja korrastajate brigaadi. Meie brigadiriks oli keegi Vintsa-nimeline hollandlane, kes oli võidelnud tankigrenaderide üksuse Niederland koosseisus ka Narva rindel. Oli väga tore ja sõbralik mees.

Üks huvitavamaid mehi selles laagris oli aserbaidžaanlasest laagriarst Ahmed. Selle mehe mustadest tegudest ja mahhinatsioonidest võiks kirjutada omaette peatüki. Tänu minu kunstikalduvusele oli mul juhus tutvuda selle mehega ja saada osa tema armulikkusest. Hakkasin maalima talle pilte, mida ta realiseeris Solikamskis. See oli ikkagi hoopis etem tegevus kui metsatöö taigas.

1951. aastal toodi meid Polomna laagrisse tagasi. Just samal ajal saabus sinna tapp uute vangidega, kelle hulgas oli ka palju eestlasi. Sain kahega saabunuist hiljem headeks sõpradeks. Üks neist oli Lembit Pensa, pärit Nõmmelt. Teise mehe, Eerik Heine lugu oli aga üsnagi iselaadne.

Laagrinimekirjade järgi oli Eeriku rahvuseks märgitud “sakslane”. Hiljem, kui ta avas meile oma kaardid, selgus, et tegemist on puhastverd ning tõsimeelse eestlasega. Ta oli võidelnud Punaarmee vastu idarindel. Lahingus Tartu all oli ta saanud aga haavata ja langenud venelaste kätte vangi. Ta oli viidud Moskva lähistel asunud ohvitseride laagrisse, kust ta põgenes ja aitas veel ka kolmel teisel vangil põgeneda. Ta oli toonud Siberist tagasi sinna küüditatud inimesi. Olnud seejärel metsavend. 1949. aastal aga keegi reetis ta ja ta sattus NKVD küüsi ning mõisteti taas sunnitööle. 1956. aastal andsid venelased Eerik Heine kui sakslase Saksa FV võimudele üle. Praegu elab ta Kanadas. Läbielatu põhjal kirjutas temast romaani “Vaim ja ahelad” kirjanik Arved Viirlaid.

Meie elu laagris aga kulges rutiinses rütmis. Vangidele vabal ajal korraldasid laagrivõimud neile sageli läbiotsimisi. Valvurid pöörasid pahupidi kõik magamisasemed ja isiklikud asjad. Veelgi hullemad olid sagedased isikuandmete kontrollimised, mis toimusid olenemata ilmast ülesrivistatult laagri territooriumil. Suvel polnud see nii hull, aga talvel tuisu ja külmaga tundide viisi väljas tammumine võttis meele mõruks.

Vargapoisid tundsid end aga siinsetes laagrioludes üsna koduselt. Tinistasid kitarri ja laulsid vargapoiste laule. Tööd teha nad ei armastanud. Eriti osavad sulid olid hispaanlased, kes Hispaania kodusõja ajal olid lastena Nõukogude Liitu toodud ja omandanud vene vargapoistelt kõik selle eriala kavalused ja nipid. Nüüd osutusid need “õpilased” osavamaks kui seda olid nende õpetajad. Üldse oli sealsetes laagrites koos palju erinevaid rahvusi, kusjuures igal rahvusel olid laagris oma erialad. Nii näiteks olid hiinlased põhiliselt saunamehed ja pesupesijad.

1952. aasta augustis lõpetati osaliselt metsalõikus taigas ja enamus vange, nende hulgas ka meid, viidi taas Dolgaja laagrisse. Sama aasta hilissügisel saabus sinna grupp iraanlasi (umbes 50 meest). Küll olid need vaesed lõunamaa mehed hädas Siberi pakase ja lumetuiskudega. Kuigi neile anti paar nädalat nö. sisseelamiseks, ei saanud neist hiljemgi tõsiseid töömehi. Ega nad viitsinudki tööd teha. Kössutasid töötsoonis olles enamuse tööajast lõkketule ääres. Hommikul laagriväravast välja minnes “kostitas” meie jõhkardist laagriülem neid kurvakujurüütleid sageli jalahoopidega tagumikku. Peagi aga õppisid nad ära vargapoiste žargooni ja selle sõnavara poolest ei jäänud nad mitte raasugi alla vene vargapoistele.

Selles laagris tuli Lembitul ja Eerikul läbi teha ebainimlikud kartseripiinad. Pole just eriti meeldiv olla pesuväel 36-kraadise külmaga kütmata kartseriruumis. Lembit pidas seal vastu kaks päeva. Seejärel viidi ta kõrge palavikuga kartserist välja. Nagu ta hiljem jutustas, ei olevat kartseris võimalik üle ühe päeva pidevalt kätega vehkimata ja kükke tegemata vastu pidada. Inimene lihtsalt külmub ära. Too lurjusest laagriülem võeti küll sellise ebainimliku käitumise pärast vangidega hiljem oma kohalt maha, kuid ega hunt hunti murra. Ta määrati kohaliku raudtee ülemaks.

Meie aga käisime edasi metsatööl. Kuna siinne kliima oli karm, omas vangide riietus olulist tähtsust. Jalavarjudeks olid meil nn. bai-baikid ehk burkad (vatiriidest õmmeldud sukad), mille otsa käisid tðunid (auto välikummist valmistatud viisud). Õnnelikud võisid olla need, kes olid punaväelaste kantud lubjaviltide omanikud. Vatiriidest läki-läki, puhvaika ja vatipüksid olid asendamatud ihukatted Uurali karmis pakases. Häda oli aga selles, et need kehakatted kippusid kiiresti kuluma ja muutusid iga päev tööl kandes varsti räbalaiks, nii et oli isegi ohtlik lõkketule juurde minna.

Vangiahelad avarduvad.

Aeg aga ruttas ja siis pööras ajaratas ette 5. märtsi 1953. See oli päev, mil “isake” Stalin pidi maha jätma oma verise elutöö ja lahkus maisest elust. See rõõmustav teade levis laagrielanike hulgas kulutulena. Paljud uskusid peatsesse vabanemisesse laagrist või siis vähemalt karistusaja vähendamisse. Seni nõukogude sunnitöölaagrites kehtinud elutingimuste juures ei olnud väga paljud võimelised neile määratud 25+5 aastat vastu pidama.

1953. aasta märtsis likvideeriti Dolgaja laager. Meid paigutati ümber Perevalka laagrisse. Ees ootas meid aga juba tuttav töö - metsa langetamine. Väike muutus oli aga toimunud nüüd metsa väljaveol. Osa hoburakendeid oli asendatud traktoritega.

Selles laagris pidi äärepealt juhtuma üks ränk õnnetus. Kuna meil kui erirežiimiga vangidel polnud puhkepäevi ette nähtud, saadeti meid ka pühapäevadel metsa tööle. Raielank, kus me töötasime, polnud laagrist kaugel. Oli ilus suveilm ja puhus parajalt tugev tuul. Seoses kuivade ilmadega oli okste põletamine metsas alates esimesest maist rangelt ära keelatud. Oksad tuli panna nüüd hunnikusse, kus need sügisel ära põletati.

Sel päeval tundsime äkki õhus tugevat suitsulõhna ja nägime, kuidas eemalt raielangilt tõusis üles kõrge tulesammas, mis üha lähemale liikus. Keegi režiimimeestest oli süütanud kuiva oksahunniku ja nüüd võttis tuli metsas võimust, liikudes tugeva tuule mõjul kiiresti laagri suunas. Õnneks peatas selle tulemöllu selle teele jäänud väike jõeke ja meie eluase jäi seekord alles.

Pärast isakese Stalini surma muutus nii laagriülemate kui ka vangivalvurite suhtumine poliitvangidesse veidi paremaks. Elasime ootuste ja lootuste tuhinas. Saabunud 1953. aasta jõulude ajal tõime metsast kaasa väikese kuuse ja ehtisime selle vatijopi hõlmast kitkutud vatitoppidega. Õhtul istusime koos ümber kuuse ja igaüks meist oli oma mõtetes kaugete koduste keskel.

Nii jõudis kätte 1954. aasta. Mul oli nüüd juba kaks kolmandikku määratud karistusajast “välja teenitud”. Enamuse sellest ajast olin ma olnud raskel metsatööl. Kuid vahetevahel sain ma laagriarsti Ahmedi kaitsva hõlma all, talle pilte maalides, ka veidi kergemat elu tunda. Saabunud mai tõi mulle aga üllatuse. Laagriülema ukaasiga määrati mind laagri kunstniku ametikohale. Seni sellel kohal olnud valgevenelasest kunstniku karistusaeg oli lõppenud ja mind määrati tema asemele. Sain endale elu- ja tööruumiks väikese toapugeriku. Sõber Lembit oli saanud laagri kontoris raamatupidaja koha. See oli meile mõlemaile suur taeva kingitus.

Vorpisin uuel töökohal loosungeid ja plakateid. Mõned jõukamad laagriasukad tellised endale ka kavjoore ( vaip-maale), mille nad siis enda magamisaseme kohal seinale riputasid. Kuna minu elu- ja tööruum asus ühe katuse all laagri köögi ja sööklaga, sain ma sealt mõnikord ka oma toidunormile lisa.

Kunstitöö kõrval tuli mul mõnikord üle elada ka mustemaid päevi. Ükskord peksis üks paadunud platnoi, kes oli 19 aastat vangilaagri leiba söönud, minu “ateljee” segamini. Selles laagris oli ka keegi Tðelovalniki-nimeline turske ukrainlasest poliitvang, kes oli kõva käega poiss ja keda kartsid ka kõige jultunumad kurjategijad. Saanud teada, mis minuga oli juhtunud, tõi too ukrainlane selle rusikakangelase minu juurde ja käskis mind sealsamas pliidi ees olnud puuhaluga tolle vargapoisi läbi kolkida. Püha taevas! Kuidas oleks ma saanud elus inimest puuhaluga lüüa? Nähes, et minust selle “töö” tegijat pole, tegi ta selle ise ära ja vargapoiss sai tema käest mehise keretäie. Siitpeale ei puutunud laagri platnoid mind enam mitte kordagi.

Küll aga tahtis laagri NKVD leitnandist kasvataja mul ükskord keelata nn. haltuurapiltide maalimise ja pidi samas peaaegu ühe pooleli oleva kavjoori puruks rebima. Õnneks jäi aga see asi tookord sinnapaika ja ma võisin edasi maalida.

Vabanemine.

Jõudis kätte 1955. aasta juuni. Ühel päeval käsutati kõik poliitvangid koos asjadega laagri värava juurde kokku. Avatud laagriväravate taga ootasid meid veoautod. Meid hakati nimekirja alusel välja kutsuma ja kästi ronida autole. Veomasina kastis pidime istuma jalad laiali, nii et teine saaks sinu jalgade vahele istuda. Siis läks sõiduks lahti. Mul oli kahju, et sõber Lembit oli maha jäänud.

Meie teekond viis läbi Solikamski Tðerdini linna lähistele. See oli iidne vene linn Kama jõe kaldal. Seal pandi meid platvormvagunitele ja sõidutati Koltðuki laagrisse. See oli suur laagripunkt, kuhu oli teistest laagritest kokku toodud juba palju poliitvange. Seal sain ma taas kokku sõber Eerikuga ja metsatööl käies sattusin temaga ka ühte brigaadi.

Laagrist vabanesime 19. septembril 1955. Olin selleks ajaks viibinud laagrites ühtekokku kaheksa aastat ja kuus kuud, millest ma poolteist aastat olin “välja teeninud” nn. arvestuspäevadega.

Kontorist anti mulle tõend laagrist vabastamise kohta ja maksti välja töötasu kõigi nende aastate eest, kokku 277 rubla 66 kopikat. Seda muidugi rubla vanas vääringus. Sõitsin kitsarööpmelise suslaga Tðerdini linna, kus mulle vormistati pass. Tagasisõit Eestisse toimus läbi Moskva. Pole võimalik kirjeldada seda ootusärevust, mis mind vallutas sünnimaale lähenedes. Ja siis olin taas elusalt ja tervelt oma sünnimaa pinnal. Kogu möödunu oli just nagu halb unenägu.

Taas sünnimaa pinnal.

Jõudnud Tallinna, külastasin õde Helvet. Käisin külas ka Lembitu õel. Seejärel seadsin sammud miilitsavalitsusse, et saada luba Saaremaale sõiduks. Kui ma aga seal oma passi ühest luugist sisse andsin, nähvas selle taga istunud paksult värvitud huultega daam mulle mürgiselt: “Sinna ei sõida te enam mitte kunagi!”

Öeldakse et sõnad võivad haiget teha ja isegi tappa. Selles veendusin ma nüüd ise. Mida teha edasi? Kelle poole pöörduda? Läksin Lembitu õe poole tagasi. Tema mees töötas Kalandusministeeriumis ja ma lootsin temalt mingit nõuannet saada.

Lembitu õemees soovitas mul tolleaegse siseministri Lombaku jutule minna. Nii ma tegingi. Ja oh seda õnne - sain siseministrilt loa Saaremaale sõiduks.

Tavaliselt tuli sissesõiduluba Saaremaale oodata kümme päeva. Kui ma aga järgmisel päeval miilitsavalitsuses läksin sama luugi taha, kus ma olin kord juba eitava vastuse saanud, istus seal sama näitsik. Ulatasin talle oma avalduse, kus seisis kindral Lombaku resolutsioon ja mulle vormistati otsekohe Saaremaale sõiduks vajalik dokument.

Sõitsin rongiga Virtsu, sealt praamiga Kuivastusse ja edasi bussiga Kallemäele. Ema ja vend Ivo elasid Veeriku külas Sassi mõisa lähedal. Otsustasin minna mitte mööda maanteed, vaid otse läbi kadakase karjamaa ja sarapuudega kaetud salu. Oli vaikne ja soe septembripäeva pealelõunane aeg. Ronisin üle kiviaedade ja astusin mööda põlluteid. Tundsin eneses ülevoolavalt suurt õnnetunnet. Viskasin end pikali kadakate vahele ja vaatasin taevas uitavaid pilvi. Sulgesin silmad ja mulle tundus, nagu oleksin ma kõik need aastad viibinud mingis koðmaarses unes ja ma puhkesin nutma. Suur ja püha tunne langes jäägitult üle minu. Ema ja vennaga kohtumise kirjeldamiseks ei jätku mul sõnu.

Kuna minult olid kolmeks aastaks võetud ära kõik nõukogude kodaniku õigused, siis alalist elamisluba mulle Saaremaale ei antud. Sõitsin Pärnumaale Sindi linna, kus elas minu vennanaine. Sain tööle raudteejaama. 1959. aastal läksin tööle Sindi Tekstiilivabrikusse, kus ma töötasin kuni pensionile jäämiseni.

Lõpetuseks tahaksin ma meenutada üht unustamatut elamust, mille ma sain 1989. aasta 23. septembril Balti ketis seistes. See oli seletamatult õnnis tunne, kui kogu rahvas seisis üksteisel kätest kinni hoides ning sosistades vaid ühtainust sõna: vabadus… vabadus… vabadus… Seal tundsin ma selle sõna suurt ja sügavat tähendust mitmekordselt. Selles sõnas oli süütult aheldatud inimese ja ahistatud rahva ainus soov - saada vabaks! Selles oli rõhutud kodaniku soov olla vaba. Selles oli ikestatud eesti rahva soov olla taas iseseisev.

Seal seistes ma mõistsin, et vabaduse hinda teavad ainult need, kes ise on kunagi saanud tunda vabaduse kaotust.